võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 148 lõiget 2,

Võetakse vastu liikmesriikide tööhõivepoliitika suunised, mis on esitatud lisas.

Suuniseid võetakse arvesse liikmesriikide tööhõivepoliitikas, millest antakse aru riiklikes reformikavades.

LISA

LIIKMESRIIKIDE TÖÖHÕIVEPOLIITIKA SUUNISED

7. suunis: naiste ja meeste tööturul osalemise suurendamine, struktuurse tööpuuduse vähendamine ja töö kvaliteedi edendamine

Tööturul osalemise suurendamise võtmeks on aktiveerimine. Liikmesriigid peaksid kaasama Euroopa Ülemkogu poolt heaks kiidetud turvalise paindlikkuse põhimõtted tööturupoliitikasse ja neid kohaldama, kasutades asjakohaselt ära Euroopa Sotsiaalfondi ja teiste ELi fondide toetust, eesmärgiga suurendada tööturul osalemist ning võidelda tööturu killustatuse, sellelt kõrvalejäämise ja soolise ebavõrdsusega, vähendades samal ajal struktuurset tööpuudust. Paindlikkuse ja turvalisuse edendamise meetmed peaksid olema nii tasakaalustatud kui ka üksteist toetavad. Liikmesriigid peaksid seega looma paindlike ja usaldusväärsete lepinguliste korralduste, aktiivse tööturupoliitika, tõhusa elukestva õppe, tööjõu liikuvust edendavate meetmete ning tööturuliikumisi kindlustavate asjakohaste sotsiaalkindlustussüsteemide kombinatsiooni, millega kaasneb töötute selge õigus ja kohustus aktiivselt tööd otsida. Lisaks tuleks pöörata koostöös sotsiaalpartneritega piisavalt tähelepanu sisemisele turvalisele paindlikkusele töökohtadel.

Liikmesriigid peaksid kiirendama sotsiaalset dialoogi ja püüdma vähendada tööturu killustatust meetmetega, mis on suunatud ebakindlate töösuhete, vaeghõive ja mitteametliku töötamise vähendamisele. Erialase liikuvuse peaks muutma tasuvaks. Töökohtade ja töötingimuste kvaliteeti tuleks parandada. Liikmesriigid peaksid võitlema selle vastu, et inimesed elavad vaesuses töökoha olemasolust hoolimata, ning edendama töötervishoidu ja tööohutust. Piisav sotsiaalkindlustus tuleks tagada ka tähtajaliste lepingute alusel töötavatele inimestele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele. Tööhõiveteenustel on oluline roll aktiveerimisel ja oskuste tööturu vajadustega vastavusse viimisel ning neid tuleks seetõttu tugevdada selliste personaliseeritud teenuste ning aktiivsete ja ennetavate tööturumeetmetega varasel etapil. Kõnealused teenused ja meetmed peaksid olema avatud kõigile (sealhulgas noortele), keda ähvardab töötuks jäämine ja kes on tööturult kõige kauem eemale jäänud.

Töötamise tasuvaks muutmise poliitika on jätkuvalt oluline. Konkurentsivõime parandamiseks ning tööturul osalemise suurendamiseks kõigil tasanditel ja eelkõige madala kvalifikatsiooniga töötajate puhul ning kooskõlas majanduspoliitika 2. suunisega peaksid liikmesriigid soodustama sobivate raamtingimuste loomist palgaläbirääkimisteks ja tööjõukulude arenguks kooskõlas hindade stabiilsuse ja tootlikkuse suundumustega. Liikmesriigid peaksid vaatama läbi maksude ja toetuste süsteemid ning avaliku sektori teenuste suutlikkuse pakkuda vajalikku tuge, et suurendada tööjõu osalemist ja stimuleerida tööjõu nõudlust. Nad peaksid edendama aktiivsena vananemist, soolist võrdõiguslikkust (sealhulgas võrdset tasustamist) ning noorte, puudega inimeste, seaduslike sisserändajate ja muude haavatavate rühmade kaasamist tööturule. Töö ja eraelu ühildamise poliitikat, millega nähakse ette taskukohased lapsehoiu- ja muud hooldusteenused ja uuendused töökorralduses, tuleks tugevdada, et see aitaks suurendada tööhõivemäära eelkõige noorte, vanemaealiste töötajate ja naiste hulgas. Samuti peaksid liikmesriigid kõrvaldama takistused esmakordselt sisenemiselt tööturule, edendama füüsilisest isikust ettevõtjana töötamist, ettevõtlust ja töökohtade loomist kõikides valdkondades (kaasa arvatud keskkonnasõbralikud töökohad ja hoolekanne) ning edendama sotsiaalset innovatsiooni.

ELi peamine eesmärk, mille alusel liikmesriigid kehtestavad oma riiklikud eesmärgid, võttes arvesse oma suhtelist lähtepositsiooni ja riigi eripära, on püüda saavutada 2020. aastaks 20–64-aastaste naiste ja meeste 75 %-line tööhõivemäär muu hulgas noorte, vanemaealiste töötajate ja madala kvalifikatsiooniga töötajate suurema tööturul osalemise ning seaduslike sisserändajate parema tööturule kaasamise kaudu.

8. suunis: tööturu vajadustele vastava kvalifitseeritud tööjõu arendamine ja elukestva õppe edendamine

Liikmesriigid peaksid edendama tööviljakust ja tööalast konkurentsivõimet piisava teadmiste ja oskuste pakkumisega, mis on vastavuses tööturu praeguse ja tulevase nõudlusega. Kvaliteetse alushariduse ja atraktiivse kutseharidusega peaksid kaasnema tõhusad stiimulid nii töökohta omavate kui ka töötute isikute elukestvaks õppeks, tagades sellega igale täiskasvanule võimaluse ümberõppeks või oma kvalifikatsiooni tõstmiseks ja sooliste stereotüüpide kummutamiseks, samuti võimalused alustada uuesti õppimist ning suunatud rände- ja integratsioonipoliitika. Liikmesriigid peaksid välja töötama omandatud kvalifikatsiooni tunnustamise süsteemid ja kõrvaldama töötajate tööalast ja geograafilist liikuvust tõkestavad takistused ning edendama valdkonnaülese pädevuse omandamist loovuse, innovatsiooni ja ettevõtluse toetamiseks. Jõupingutused peaksid olema suunatud eelkõige madala kvalifikatsiooni ja mittevajalikuks osutunud oskustega töötajate toetamisele, vanemaealiste töötajate tööalase konkurentsivõime suurendamisele ning kvalifitseeritud töötajate, sealhulgas teadlaste ning teaduse, matemaatika ja tehnoloogia valdkonnas töötavate naiste koolituse, oskuste ja kogemuste edendamisele.

Koostöös tööturu osapoolte ja ettevõtjatega peaksid liikmesriigid parandama juurdepääsu koolitusele ning tugevdama haridus- ja karjäärinõustamist. Neid arenguid tuleks kombineerida süstemaatilise teabega uute vabade töökohtade ja võimaluste kohta, ettevõtluse edenemisega ja oskusvajaduste parema ennetamisega. Investeeringuid inimressursside arendamisse, kvalifikatsiooni tõstmisesse ja elukestva õppe programmides osalemisse tuleks toetada riigi, inimeste endi ja tööandjate ühise rahalise panuse kaudu. Selleks et toetada noori ja eriti neid, kes ei käi tööl ega koolitusel ega omanda haridust, peaksid liikmesriigid koostöös tööturu osapooltega rakendama kavasid, mille eesmärk on aidata neid inimesi esimese töökoha leidmisel, töökogemuse hankimisel või edasiõppimis- ja koolitusvõimaluste, sealhulgas praktikakohtade leidmisel, ning sekkuma noorte töötuks jäämise korral kiirelt.

Kvalifikatsiooni tõstmise ja vajaduste ennetamise poliitika tulemuslikkuse üle teostatav regulaarne järelevalve peaks aitama kindlaks teha valdkonnad, mida saaks parandada, ning suurendama haridus- ja koolitussüsteemide vastavust tööturu praegustele ja tekkivatele vajadustele (näiteks seoses süsinikdioksiidivähese ja ressursitõhusa majandusega). Nimetatud eesmärkide saavutamise toetuseks peaksid liikmesriigid kasutama vajaduse korral Euroopa Sotsiaalfondi ja teiste ELi fondide vahendeid. Inimkapitali tehtavaid investeeringuid võiks täiendada tööjõu nõudluse stimuleerimise poliitika.

9. suunis: kvaliteedi ja tulemuste parandamine haridus- ja koolitussüsteemide kõikidel tasemetel ning kolmanda taseme või sellega samaväärse hariduse omandajate arvu suurendamine

Selleks et tagada kõikidele juurdepääs kvaliteetsele haridusele ja koolitusele ning parandada haridusalaseid tulemusi, peaksid liikmesriigid tegema haridus- ja koolitussüsteemidesse tõhusaid investeeringuid, eelkõige ELi tööjõu oskuste suurendamiseks, võimaldades seeläbi töötajatel kohaneda tööjõuturu ja kogu ühiskonna kiiresti muutuvate vajadustega. Kooskõlas elukestva õppe põhimõtetega peaksid meetmed hõlmama kõiki haridusvaldkondi (väikelaste haridusest ja koolidest kuni kõrghariduseni, samuti kutseharidust ja -koolitust ning täiskasvanute õppimist), võttes ühtlasi arvesse vabaharidust ja mitteformaalset õppimist. Reformid peaksid olema suunatud selliste põhipädevuste omandamise tagamisele, mida igaüks vajab teadmistepõhise majanduse tingimustes edukas olemiseks, eeskätt seoses tööalase konkurentsivõimega vastavalt 4. suunises nimetatud prioriteetidele. Innustada tuleks õppijate ja õpetajate rahvusvahelist liikuvust. Samuti tuleks võtta meetmeid selleks, et noorte ja õpetajate liikuvus kujuneks normiks. Liikmesriigid peaksid muutma oma haridus- ja koolitussüsteemid avatumaks ja asjakohasemaks, rakendades selleks eelkõige riiklikke kvalifikatsiooniraamistikke, mis võimaldavad paindlikke õppevorme, ja arendades haridus- ja koolitusasutuste ning tööandjate vahelist partnerlust. Õpetaja elukutse tuleks muuta atraktiivsemaks ning tuleks pöörata tähelepanu alusharidusele ja õpetajate pidevale kutsealasele arengule. Parandama peaks mittetraditsiooniliste õppijate juurdepääsu kõrgharidusele ning suurendama peaks kolmanda taseme või sellega samaväärse hariduse omandajate arvu. Selleks et vähendada selliste noorte arvu, kes ei ole hõivatud töö, õppetegevuse ega koolitusega, peaksid liikmesriigid tegema kõik vajaliku, hoidmaks ära koolist väljalangemist.

ELi peamine eesmärk, mille põhjal liikmesriigid kehtestavad oma riiklikud eesmärgid, võttes arvesse oma suhtelist lähtepositsiooni ja riigi eripära, on vähendada koolist väljalangemise määra vähem kui 10 %-ni ning suurendada kolmanda taseme või sellega samaväärse hariduse omandanud 30–34-aastaste inimeste osakaalu vähemalt 40 %-ni (1).

10. suunis: sotsiaalse kaasatuse edendamine ning vaesuse vastu võitlemine

Tööhõive võimaluste laiendamine on ülioluline osa liikmesriikide integreeritud strateegiatest, mille eesmärk on vaesuse ennetamine ja vähendamine ning ühiskonna- ja majanduselus täieliku osalemise edendamine. Selleks tuleks asjakohasel viisil kasutada Euroopa Sotsiaalfondi ja teiste ELi fondide vahendeid. Jõupingutused peaksid keskenduma võrdsete võimaluste tagamisele, muu hulgas võimaldades kõigile juurdepääsu kvaliteetsetele, taskukohastele ja jätkusuutlikele teenustele, eelkõige sotsiaalvaldkonnas. Avalikel teenustel (sealhulgas veebipõhistel teenustel kooskõlas 4. suunisega) on selles kontekstis oluline roll. Liikmesriigid peaksid kehtestama tõhusad diskrimineerimise vastased meetmed. Sotsiaalse tõrjutuse vastu aitab võidelda inimeste julgustamine ja tööturult kõige enam eemale jäänute tööturul osalemise edendamine, vältides samas seda, et inimesed elavad vaesuses töökoha olemasolust hoolimata. See eeldab sotsiaalkaitsesüsteemide, elukestva õppe ja tervikliku aktiivse kaasatuse poliitika tõhustamist, et luua inimestele võimalusi nende erinevatel eluetappidel ja kaitsta neid tõrjutuse ohu eest, pöörates erilist tähelepanu naistele. Sotsiaalkaitsesüsteeme (sealhulgas pensionid ja juurdepääs tervishoiule) tuleks ajakohastada ja täiel määral kasutada selleks, et tagada piisavad sissetulekutoetused ja teenused, luues seeläbi sotsiaalse ühtekuuluvuse, kuid säilitades rahalise jätkusuutlikkuse ning innustades osalemist ühiskonnaelus ja tööturul.

Toetussüsteemide puhul peaks keskenduma sissetuleku kindlustatuse tagamisele töökohavahetuse korral ja vaesuse vähendamisele eelkõige nende rühmade hulgas, kelle puhul sotsiaalse tõrjutuse oht on kõige suurem, nagu ühe vanemaga perekonnad, vähemused (sealhulgas romid), puudega inimesed, lapsed ja noored, vanemad naised ja mehed, seaduslikud sisserändajad ja kodutud. Samuti peaksid liikmesriigid kõige haavatavamate inimeste toetuseks aktiivselt edendama sotsiaalmajandust ja sotsiaalset innovatsiooni. Kõikide meetmete eesmärgiks peaks olema ka soolise võrdõiguslikkuse edendamine.

ELi peamine eesmärk, mille alusel liikmesriigid kehtestavad oma riiklikud eesmärgid, võttes arvesse oma suhtelist lähtepositsiooni ja riigi eripära, on edendada sotsiaalset kaasatust, eelkõige vaesuse vähendamise kaudu, eesmärgiga päästa vaesuse ja tõrjutuse ohust vähemalt 20 miljonit inimest (2).

(1) Euroopa Ülemkogu rõhutab, et hariduse valdkonna kvantitatiivsete eesmärkide määratlemine ja rakendamine kuulub liikmesriikide pädevusse.

(2) See populatsioon määratletakse selliste isikute arvuna, kes on vaesuse või tõrjutuse ohus kolme näitaja alusel (vaesusrisk, materiaalne puudus, tööta leibkond). Liikmesriigid saavad vabalt kehtestada oma riiklikud eesmärgid kõige asjakohasemate näitajate alusel, võttes arvesse oma riigi eripära ja prioriteete.