22.6.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 155/34


KOMISJONI OTSUS,

8. juuni 2010,

millega muudetakse otsust 2007/589/EÜ seoses süsinikdioksiidi kogumisest, transpordist ja geoloogilisest säilitamisest tekkiva kasvuhoonegaaside heite seire ja aruandluse suuniste lisamisega

(teatavaks tehtud numbri K(2010) 3310 all)

(EMPs kohaldatav tekst)

(2010/345/EL)

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ, (1) eriti selle artikli 14 lõiget 1 ja artikli 24 lõiget 3,

ning arvestades järgmist:

(1)

Direktiiviga 2003/87/EÜ on ühenduses kehtestatud kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem (edaspidi „ühenduse süsteem”). Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/29/EÜ, millega muudetakse ühenduse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi täiustamiseks ja laiendamiseks direktiivi 2003/87/EÜ, (2) muudab ka direktiivi 2003/87/EÜ, selleks et lisada alates 2013. aastast süsinikdioksiidi (edaspidi „CO2”) kogumine, transport ja geoloogiline säilitamine ühenduse süsteemi.

(2)

Direktiivi 2003/87/EÜ artikli 14 lõike 1 kohaselt võtab komisjon vastu suunised ühenduse süsteemi kuuluvate tegevusalade põhise tekkega kasvuhoonegaaside heitkoguste kontrollimiseks ja nendest aru andmiseks.

(3)

Enne 2013. aastat võivad liikmesriigid CO2 kogumise, transpordi ja geoloogilise säilitamisega seotud tegevuse ühepoolselt lisada ühenduse süsteemi vastavalt direktiivi 2003/87/EÜ artikli 24 lõikele 1.

(4)

Direktiivi 2003/87/EÜ artikli 24 lõikes 3 on sätestatud õiguslik alus, selleks et komisjon saaks vastu võtta suunised direktiivi I lisaga veel hõlmamata tegevuse kohta.

(5)

Komisjon peaks vastu võtma CO2 kogumise, transpordi ja geoloogilise säilitamisega seotud tegevusest tekkiva kasvuhoonegaaside heite seire ja aruandluse suunised, pidades silmas selle tegevuse hõlmamist ühenduse süsteemiga alates 2013. aastast ja selle võimalikku ühepoolset hõlmamist ühenduse süsteemiga enne 2013. aastat.

(6)

Seepärast tuleks komisjoni otsust 2007/589/EÜ (3) vastavalt muuta,

(7)

Käesolevas otsuses ettenähtud meetmed on kooskõlas direktiivi 2003/87/EÜ artiklis 23 nimetatud kliimamuutuste komitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Otsust 2007/589/EÜ muudetakse järgmiselt.

1)

Artikkel 1 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 1

Käesoleva otsuse lisades I–XIV ja XVI–XVIII sätestatakse direktiivi 2003/87/EÜ I lisas loetletud ja kõnealuse direktiivi artikli 24 lõike 1 kohaselt hõlmatud tegevusalade põhjustatud kasvuhoonegaaside heite seire ja aruandluse suunised. Lennutegevuse tonnkilomeetrites väljendatud andmete seire ja aruandluse suunised direktiivi 2003/87/EÜ artikli 3 alapunktide e ja f kohaseks kohaldamiseks on sätestatud XV lisas.

Need suunised põhinevad kõnealuse direktiivi IV lisas sätestatud põhimõtetel.”

2)

Lisade loetelu muudetakse järgmiselt:

a)

XII lisa pealkiri asendatakse järgmisega:

„XII lisa:

Suunised kasvuhoonegaaside heite või ülekantavate heitkoguste määramiseks pidevseire süsteemide abil”;

b)

lisatakse järgmised uute lisade (XVI, XVII ja XVIII) pealkirjad:

„XVI lisa:

Tegevuspõhised suunised CO2 kogumistegevusest tekkiva kasvuhoonegaaside heite määramiseks seoses transpordi ja geoloogilise säilitamisega säilitamiskohas, mis on lubatud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/31/EÜ (4).

XVII lisa:

Tegevuspõhised suunised CO2 torutranspordist tekkiva kasvuhoonegaaside heite määramiseks seoses geoloogilise säilitamisega direktiivi 2009/31/EÜ kohaselt lubatud säilitamiskohas.

XVIII lisa:

Tegevuspõhised suunised CO2 geoloogiliseks säilitamiseks direktiivi 2009/31/EÜ kohaselt lubatud säilitamiskohas.

3)

I lisa muudetakse vastavalt käesoleva otsuse lisa A osale.

4)

XII lisa asendatakse käesoleva määruse lisa B osas sisalduva tekstiga.

5)

Lisatakse XVI lisa vastavalt käesoleva otsuse lisa C osale.

6)

Lisatakse XVII lisa vastavalt käesoleva otsuse lisa D osale.

7)

Lisatakse XVIII lisa vastavalt käesoleva otsuse lisa E osale.

Artikkel 2

Käesolev otsus on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, 8. juuni 2010

Komisjoni nimel

komisjoni liige

Connie HEDEGAARD


(1)  ELT L 275, 25.10.2003, lk 32.

(2)  ELT L 140, 5.6.2009, lk 63.

(3)  ELT L 229, 31.8.2007, lk 1.

(4)  ELT L 140, 5.6.2009, lk 114.”


LISA

A.

I lisa muudetakse järgmiselt.

1)

Jaotises 1 asendatakse sõnad „II–XI ja XIII–XV lisa” sõnadega „II–XI ja XIII–XVIII lisa”.

2)

Jaotist 2 muudetakse järgmiselt:

a)

sissejuhatavas osas asendatakse sõnad „II–XV lisa” sõnadega „II–XVIII lisa”;

b)

lõikele 3 lisatakse punkt j:

„j)

„mõõtmispunkt” – heiteallikas, mille puhul heite mõõtmiseks kasutatakse heitkoguste pidevseiresüsteeme (HPMS), või sellise torusüsteemi ristlõige, mille puhul CO2 voo määramiseks kasutatakse pidevseiresüsteeme.”;

c)

lisatakse lõige 7:

„7.

Seoses CO2 kogumisest, transpordist ja geoloogilisest säilitamisest tekkiva kasvuhoonegaaside heitega kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)

„CO2 geoloogiline säilitamine” – CO2 geoloogiline säilitamine direktiivi 2009/31/EÜ artikli 3 lõike 1 tähenduses;

b)

„säilitamiskoht” – säilitamiskoht direktiivi 2009/31/EÜ artikli 3 lõike 3 tähenduses;

c)

„säilitamiskompleks” – säilitamiskompleks direktiivi 2009/31/EÜ artikli 3 lõike 6 tähenduses;

d)

„CO2 transport” – CO2 torutransport geoloogiliseks säilitamiseks direktiivi 2009/31/EÜ kohaselt lubatud säilitamiskohas;

e)

„transpordivõrk” – transpordivõrk direktiivi 2009/31/EÜ artikli 3 lõike 22 tähenduses;

f)

„CO2 kogumine” – muudel juhtudel lenduva CO2 kogumine gaasivoost transpordiks ja geoloogiliseks säilitamiseks direktiivi 2009/31/EÜ kohaselt lubatud säilitamiskohas;

g)

„kogumiskäitis” – käitis, kus CO2 kogumine toimub;

h)

„väljapääsenud heitkogused” – ebakorrapärased või ettekavatsematud heitkogused allikatest, mida ei ole võimalik lokaliseerida või mis on individuaalseks seireks liiga erinevad või väikesed, näiteks heide rikkumata tihendite, ventiilide, vahepealsete kompressorjaamade ja vahepealsete säilitamisrajatiste kaudu;

i)

„väljalastud heitkogused” – väljutamiskoha määramise teel käitisest tahtlikult välja lastud heitkogused;

j)

„veesammas” – veesammas direktiivi 2009/31/EÜ artikli 3 lõike 2 tähenduses;

k)

„süsivesinike tõhustatud tootmine” – süsivesinike tootmine lisaks süsivesinikele, mida ekstraheeritakse looduslikult vee sissepritse teel või teiste moodustega;

l)

„leke” – geoloogilise säilitamise kontekstis leke direktiivi 2009/31/EÜ artikli 3 lõike 5 tähenduses.”

3)

Jaotist 4 muudetakse järgmiselt:

a)

punktis 4.1 lisatakse teise lõigu järele järgmine lõik:

„Kui tuvastatakse direktiivi 2009/31/EÜ kohased säilitamiskompleksi lekked, mis põhjustavad heiteid või CO2 pääsu veesambasse, käsitatakse neid asjakohase käitise puhul heiteallikatena, kohaldades sellekohast seiret vastavalt XVIII lisa sätetele. Lekke võib heiteallikate hulgast välja arvata, kui pädev asutus selle pärast direktiivi 2009/31/EÜ artikli 16 kohaste parandusmeetmete võtmist heaks kiidab ning lekke põhjustatud heidet või pääsu veesambasse enam ei täheldata.”;

b)

punkti 4.3 neljanda lõigu järele lisatakse järgmised lõigud:

„o)

vajaduse korral temperatuuri ja rõhu seireseadmete asukoht transpordivõrgus;

p)

vajaduse korral menetlused transpordivõrgu lekete vältimiseks, tuvastamiseks ja hindamiseks;

q)

transpordivõrkude puhul menetlused, mis tagavad CO2 tõhusa ülekande üksnes käitistesse, millel on kehtiv kasvuhoonegaaside heiteluba või kus mis tahes CO2 heite puhul toimib tulemuslik seire ja aruandlus vastavalt käesoleva lisa punktile 5.7;

r)

käesoleva lisa punkti 5.7 kohase CO2 ülekande puhul vastuvõtva ja ülekandva käitise tuvastamine. Kasvuhoonegaaside heiteluba omavate käitiste puhul on selleks direktiivi 2003/87/EÜ artikli 19 kohaselt määrusega sätestatud käitise identifitseerimiskood;

s)

vajaduse korral selliste pidevseiresüsteemide kirjeldus, mida kasutatakse käesoleva lisa punkti 5.7 kohaselt CO2 üle kandvate käitiste vahelistes CO2 ülekandepunktides;

t)

vajaduse korral võimalike lekete põhjustatud heite või veesambasse pääsenud CO2 kvantitatiivne hindamine, samuti lekete põhjustatud tegeliku heite või veesambasse pääsenud CO2 rakenduslik ja võib-olla ka kohandatud kvantitatiivne hindamine vastavalt XVIII lisale.”;

c)

punktis 4.3 asendatakse kuues lõik järgmisega:

„Seiremeetodi kui seirekava osa oluline muudatus esitatakse pädevale asutusele heakskiitmiseks, kui see puudutab:

käitise tabelis 1 esitatud liigituse muutumist;

heite määramiseks kasutatud arvutusmeetodi asendamist mõõtmismeetodiga;

tegevusandmete või teiste parameetrite (vajadusel) mõõtemääramatuse suurendamist, mille tõttu võib muutuda määramistasand;

säilitamiskohtade lekete põhjustatud heite kvantitatiivse hindamise kasutamist või kohandamist.”

4)

Jaotist 5 muudetakse järgmiselt:

a)

punkti 5.1 viimases lõigus pealkirja all „protsessi käigus tekkiv heide” asendatakse sõnad „II–XI lisa” läbivalt sõnadega „II–XI ning XVI, XVII ja XVIII lisa”;

b)

punkti 5.2 esimeses lauses asendatakse sõnad „II–XI ja XIV-XV lisa” sõnadega „II–XI ja XIV–XVIII lisa”.

5)

Punkt 5.7 asendatakse järgmisega:

„5.7.   ÜLEKANTAV CO2

Kui pädev asutus selle heaks kiidab, võib käitaja arvutatud heitest arvata maha CO2, mis käitisest heitena ei eraldu, vaid viiakse käitisest välja:

puhta ainena või lähteainena, mida otseselt kasutatakse või seotakse toodetes, või

muusse kasvuhoonegaaside heiteluba omavasse käitisesse, kui ei kohaldata XVII või XVIII lisas sätestatud muid nõudeid,

tingimusel, et mahaarvamine kajastub tegevuse ja käitise koguse vähenemisena aruandes, mille vastav liikmesriik esitab riikliku andmekogu kaudu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni sekretariaadile. Iga käitise puhul, millest CO2 välja viiakse või mis selle vastu võtab, antakse vastavate CO2 koguste kohta aru nii väljasaatva kui ka vastuvõtva käitise heitkoguste aruande täiendava kirjena.

CO2 ülekandmisel teise käitisesse peab vastuvõttev käitis lisama saadud CO2 koguse oma arvutatud heitetasemele, kui ei kohaldata XVII või XVIII lisas sätestatud muid nõudeid.

Liikmesriigid teatavad nii asjaomased väljasaatvad kui ka vastuvõtvad käitised komisjonile kooskõlas direktiivi 2003/87/EÜ artikliga 21. CO2 ülekandmise puhul kõnealuse direktiivi kohaldamisalas olevasse käitisesse tuvastab saatev käitis vastuvõtva käitise heitkoguste aastaaruandes vastuvõtva käitise identifitseerimiskoodiga vastavalt kõnealuse direktiivi artikli 19 kohastele määruse sätetele. Vastuvõttev käitis tuvastab saatva käitise samal viisil.

Ülekantud CO2-ks võib lugeda muu hulgas käitisest järgmisteks kasutusviisideks väljaviidud CO2:

puhas CO2, mida kasutatakse jookide gaseerimiseks;

puhas CO2, mida kasutatakse jahutamisel kuiva jääna;

puhas CO2, mida kasutatakse kustutusaine, külmutusaine või laborigaasina;

puhas CO2, mida kasutatakse vilja desinfitseerimiseks;

puhas CO2, mida kasutatakse toiduaine- või keemiatööstuses lahustina;

CO2, mida kasutatakse keemia- ja tselluloositööstuses lähteainena (nt uurea või karbonaatide asemel);

heitgaaside poolkuivpuhastamiseks kasutatavates pihustuskuivatuse absorbentides (SDAP) seotud karbonaadid;

kogumiskäitistesse üle kantud CO2;

kogumiskäitistest transpordivõrkudesse üle kantud CO2;

transpordivõrkudest säilitamiskohtadesse üle kantud CO2.

Kui ei kohaldata muid tegevuspõhistes lisades esitatud nõudeid, määratakse aasta jooksul ülekantud CO2 või karbonaadi mass kindlaks maksimaalse mõõtemääramatusega (mis on väiksem kui 1,5 %) kas mahu- või massivoo vahetu mõõtmisega, kaalumise teel või kaudselt asjaomaste toodete massi alusel (nt karbonaadid või uurea), kui see on asjakohane ja sobiv.

Kui ülekantava CO2 koguseid mõõdetakse nii väljasaatvas kui ka vastuvõtvas käitises, peavad saadetud ja vastuvõetud CO2 kogused olema vastavalt identsed. Kui koguste mõõtmistulemuste lahknevust on võimalik põhjendada mõõtesüsteemide määramatusvahemikuga, kasutatakse nii saatva kui ka vastuvõtva käitise heitkoguste aruannetes kahe mõõdetud väärtuse aritmeetilist keskmist. Heitkoguste aruanne hõlmab ka kinnitust, et nimetatud väärtus on kooskõlas saatva ja vastuvõtva käitise vastavate näitajatega. Mõõdetud väärtus kajastatakse täiendava kirjena.

Kui koguste mõõtmistulemuste lahknevust ei ole võimalik põhjendada mõõtesüsteemide määramatusvahemikuga, viivad asjaomaste käitiste käitajad mõõdetud väärtused vastavusse konservatiivseid kohandusi kasutades (st vältides heitkoguste alahindamist). Vastavusse viimise peavad õigeks tunnistama saatva ja vastuvõtva käitise kontrollijad ning selle peab heaks kiitma pädev asutus.

Kui osa ülekantud CO2-st on saadud biomassist või kui käitisele kehtivad direktiivi 2003/87/EÜ sätted vaid osaliselt, arvab käitaja maha üksnes ülekantud CO2 vastava massiosa, mis pärineb direktiivis käsitletud tegevustes kasutatud fossiilsetest kütustest ja materjalidest. Rakendatakse pädeva asutuse poolt heakskiidetud konservatiivseid meetodeid.

Kui saatvas käitises kasutatakse mõõtmismeetodit, kajastab nii saatev kui ka vastuvõttev käitis biomassist pärineva saadetud/vastuvõetud CO2 kogumahtu aruande täiendava kirjena. Vastuvõttev käitis ei pea sel eesmärgil omapoolseid mõõtmisi korraldama, vaid esitab saatva käitise andmed biomassist pärineva CO2 koguse kohta.”

6)

Punkti 6.3 alapunkti c lõigus 3 asendatakse sõnad „II–XI lisa” sõnadega „II–XI ning XVI, XVII ja XVIII lisa”.

7)

Punkti 7.1 viiendas lõigus asendatakse sõnad „II–XI ja XIV–XV lisa” sõnadega „II–XI ja XIV–XVIII lisa”.

8)

Jaotist 8 muudetakse järgmiselt:

a)

punkti 5 alapunktis 6 asendatakse sõnad „I–XI lisa” sõnadega „I–XI ning XVI, XVII ja XVIII lisa”;

b)

punkti 5 lõppu lisatakse uus alapunkt:

„10)

vajaduse korral CO2 kogus, mis saadetakse teise käitisesse või saadakse teisest käitisest, teatades käitise identifitseerimiskoodi vastavalt direktiivi 2003/87/EÜ artikli 19 kohastele määruse sätetele.”;

c)

lisatakse uus punkt 6:

„Pädev asutus võib lubada CO2 säilitamiskohtade käitajatel peale nende sulgemist esitada heitkoguste lihtsustatud aruanded, mis sisaldavad vähemalt alapunktides 1 ja 9 nimetatud elemente, kui kasvuhoonegaaside heiteluba ei hõlma heiteallikaid.”

9)

Jaotise 9 lõppu lisatakse järgmine uus lõik:

„CO2 kogumise, transpordi ja geoloogilise säilitamisega seoses tuleb alles hoida järgmine täiendav teave:

vajaduse korral dokumendid säilitamiskompleksi viidud CO2 koguse kohta CO2 geoloogilise säilitamisega tegelevate käitiste kaupa;

vajaduse korral transpordivõrgu representatiivsed koondandmed rõhu ja temperatuuri kohta;

vajaduse korral säilitamisloa koopia, sealhulgas heakskiidetud seirekava vastavalt direktiivi 2009/31/EÜ artiklile 9;

vajaduse korral direktiivi 2009/31/EÜ artikli 14 kohaselt esitatud aruanded;

vajaduse korral direktiivi 2009/31/EÜ artikli 15 kohase kontrollimise aruanded;

vajaduse korral dokumendid direktiivi 2009/31/EÜ artikli 16 kohaselt võetud parandusmeetmete kohta.”

B.

XII lisa asendatakse järgmisega:

„XII LISA

Suunised heitkoguste või ülekantud kasvuhoonegaaside koguse määramiseks pidevseiresüsteemide abil

1.   RAKENDUSALA JA TÄIELIKKUS

Käesoleva lisa sätteid kohaldatakse direktiiviga 2003/87/EÜ hõlmatud kõigi tegevuste käigus tekkivate heitkoguste suhtes. Heitkogused võivad käitises pärineda mitmest allikast.

Käesoleva lisa sätteid kohaldatakse ka pidevseiresüsteemide suhtes, mida kasutatakse CO2 voogude kindlaksmääramiseks torujuhtmetes, eriti CO2 ülekande puhul käitiste vahel, nagu see toimub CO2 kogumise, transportimise ja geoloogilise säilitamise puhul. Seetõttu tuleb viiteid I lisa jaotises 6 ja punktis 7.2 nimetatud heitkogustele tõlgendada viidetena I lisa punkti 5.7 kohaselt üle kantud CO2 kogusele.

2.   KASVUHOONEGAASIDE HEITKOGUSTE MÄÄRAMINE

1. määramistasand

Igas mõõtepunktis tuleb saavutada aruandeperioodi kogu heitkoguse või CO2 voo mõõtemääramatus alla ± 10,0 %.

2. määramistasand

Igas mõõtepunktis tuleb saavutada aruandeperioodi kogu heitkoguse või CO2 voo mõõtemääramatus alla ± 7,5 %.

3. määramistasand

Igas mõõtepunktis tuleb saavutada aruandeperioodi kogu heitkoguse või CO2 voo mõõtemääramatus alla ± 5 %.

4. määramistasand

Igas mõõtepunktis tuleb saavutada aruandeperioodi kogu heitkoguse või CO2 voo mõõtemääramatus alla ± 2,5 %.

Üldine lähenemine

Aruandeperioodi jooksul heiteallikast pärineva kasvuhoonegaasi kogu heitkogus või läbi mõõtmispunkti juhitava CO2 kogus määratakse allpool esitatud valemi abil. Kui ühel käitisel on mitu heiteallikat ning neid ei saa ühena mõõta, mõõdetakse nende allikate heitkogused eraldi ja liidetakse konkreetse gaasi kogu käitise koguheitega aruandeperioodil.

Formula

Parameetrid kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni ja suitsugaasivoo määramiseks kehtestatakse vastavalt I lisa jaotise 6 sätetele. Torujuhtmes ülekantud CO2 määramiseks kohaldatakse I lisa jaotist 6, samastades vajadusel mõõtepunkti heiteallikaga. Nimetatud mõõtepunktide puhul punkti 6.3 alapunkti c kohaseid kontrollarvutusi ei nõuta.

Kasvuhoonegaaside kontsentratsioon

Kasvuhoonegaaside kontsentratsioon suitsugaasis määratakse pidevseirega kontrollpunktis. Kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni mõõtmiseks on kaks meetodit.

MEETOD A

Kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni mõõdetakse otse.

MEETOD B

Väga kõrge kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni puhul, näiteks transpordivõrkudes, võib selle arvutada massibilansi meetodiga, võttes arvesse gaasivoo kõigi muude komponentide kontsentratsiooni käitise seirekava kohased mõõteväärtused:

Formula

Suitsugaasivoog

Kuiva suitsugaasivoo määramiseks võib kasutada ühte allpool kirjeldatud meetoditest.

MEETOD A

Suitsugaasi voog Qe arvutatakse massibilansi meetodi abil, võttes arvesse kõiki olulisi parameetreid, nagu sisendmaterjali hulk, sisenev õhuvoog, protsessi kasutegur ja väljundite poolelt toodang, O2 kontsentratsioon, SO2 ja NOx kontsentratsioon.

Pädev asutus kiidab konkreetse arvutusmeetodi heaks seirekava ja selle juurde kuuluva seiremeetodi hindamise käigus.

MEETOD B

Suitsugaasivoog Qe määratakse voo pideva mõõtmisega kontrollpunktis.”

C.

Lisatakse XVI lisa:

„XVI LISA

Tegevuspõhised suunised CO2 kogumistegevusest tekkiva kasvuhoonegaaside heite määramiseks seoses transpordi ja geoloogilise säilitamisega Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/31/EÜ kohaselt lubatud säilitamiskohas

1.   RAKENDUSALA JA TÄIELIKKUS

Käesolevas lisas esitatud suuniseid kohaldatakse CO2 kogumisel tekkivate heitkoguste seire suhtes.

CO2 kogumine võib toimuda kas sihtotstarbelistes käitistes, mis saavad CO2 teistest käitistest ülekandmise teel, või käitistes, mille tegevuse tagajärjel tekkivad CO2 kogused, mida tuleb koguda sama kasvuhoonegaaside heiteloa alusel. Kasvuhoonegaaside heiteluba peab hõlmama kõiki käitise osi, mis on seotud CO2 kogumisega, vahesäilitamisega, ülekandega CO2 transpordivõrku või CO2 kasvuhoonegaaside heitkoguste geoloogilisse säilitamiskohta. Kui käitis tegeleb muu direktiivi 2003/87/EÜ reguleerimisalasse kuuluva tegevusega, toimub selle tegevuse põhjustatud heitkoguste seire kooskõlas käesolevate suuniste vastavate lisadega.

2.   CO2 KOGUMISTEGEVUSEST TEKKIV HEIDE

CO2 kogumistegevuse võimalikud CO2 heiteallikad on järgmised:

kogumiskäitisesse ülekantud CO2;

põletamine ja muud seonduvad (kogumisega seotud) tegevused käitises, st kütuse ja sisendmaterjali kasutamine.

3.   ÜLEKANTUD CO2 JA CO2 HEITE KOGUSTE MÄÄRAMINE

3.1.   MÄÄRAMINE KÄITISE TASANDIL

Heitkogused arvutatakse massibilansi põhjal, võttes arvesse käitise koguheite seisukohast asjakohaste protsesside põhjustatud CO2 võimalikku heidet ning samuti kogutud ja transpordivõrku üle kantud CO2 hulka.

Käitise heite arvutamiseks kasutatakse järgmist valemit:

Ekogumiskäitis = Tsisend  + Ekogumiseta Tsäilitamiseks

kus

Ekogumiskäitis

=

kogumiskäitise kasvuhoonegaaside heitkogused kokku

Tsisend

=

kogumiskäitisesse ülekantav CO2 kogus, mis määratakse vastavalt XII lisale ja I lisa punktile 5.7. Kui käitaja suudab pädevale asutusele tõestada, et kogu CO2 heide viiakse heidet tekitavast käitisest üle kogumiskäitisesse, võib pädev asutus lubada käitajal kasutada pidevseiresüsteemide asemel heidet tekitava käitise I–XII lisa kohaselt määratletud heitkoguseid.

Ekogumiseta

=

käitise heide, kui CO2 ei kogutaks, st käitise kõigist muudest tegevustest tekkiva heite summa, mille seire toimub vastavates lisades sätestatud nõuete alusel;

Tsäilitamiseks

=

CO2 kogus, mis kantakse üle transpordivõrku või säilitamiskohta vastavalt XII lisale ja I lisa punktile 5.7.

Juhul, kui CO2 kogumisega tegeleb sama käitis, millest kogutud CO2 pärineb, on Tsisend null.

Autonoomsete kogumiskäitiste puhul on Ekogumiseta puhul tegemist heitkogusega, mis pärineb muudest allikatest kui käitisesse kogumiseks ülekantud CO2, näiteks heide turbiinide, kompressorite ja kütteseadmete põlemisprotsessidest. Neid heitkoguseid saab hinnata arvutuse või mõõtmise teel vastava tegevuspõhise lisa kohaselt.

Autonoomsete kogumiskäitiste puhul arvab CO2 kogumiskäitisesse ülekandev käitis Tsisend koguse oma heitkogustest maha.

3.2.   ÜLEKANTUD CO2 KOGUSTE MÄÄRAMINE

Kogumiskäitisesse ja sealt välja viidava CO2 kogus määratakse kindlaks vastavalt I lisa punktile 5.7 pidevseiresüsteemide abil XII lisa kohaselt. Kasutada tuleb vähemalt XII lisas sätestatud 4. määramistasandit. Järgmist madalamat määramistasandit võib kasutada vastava heiteallika puhul ainult juhul, kui pädevale asutusele on tõendatud, et eespool nimetatud määramistasandi kasutamine pole tehniliselt teostatav.”

D.

Lisatakse XVII lisa:

„XVII LISA

Tegevuspõhised suunised CO2 torutranspordist tekkiva kasvuhoonegaaside heite määramiseks seoses geoloogilise säilitamisega direktiivi 2009/31/EÜ kohaselt lubatud säilitamiskohas

1.   RAKENDUSALA JA TÄIELIKKUS

Torujuhtmete kaudu transporditava CO2 põhjustatud heite seire ja aruandluse rakendusala on sätestatud transpordivõrgu kasvuhoonegaaside heiteloas, mis hõlmab kõiki transpordivõrguga funktsionaalselt seotud käitisi ja seadmeid, kaasa arvatud pumbajaamad ja kütteseadmed. Igal transpordivõrgul on minimaalselt üks alguspunkt ja üks lõpp-punkt, mis on mõlemad ühendatud teiste käitistega, mis tegelevad ühe või enama CO2 kogumise, transpordi või geoloogilise säilitamisega seotud tegevusega. Algus- ja lõpp-punktid võivad hõlmata transpordivõrgu ja riigipiiride hargnemiskohti. Kasvuhoonegaaside heiteloas sätestatakse nii algus- ja lõpp-punktiga kui ka nendega ühendatud käitistega seonduv.

2.   CO2 HEITKOGUSTE MÄÄRAMINE

CO2 torutranspordi puhul on võimalikud CO2 heiteallikad järgmised:

transpordivõrguga funktsionaalselt ühendatud käitiste ja seadmete, nt pumbajaamade põlemis- ja muud protsessid;

transpordivõrgu väljapääsenud heitkogused;

transpordivõrgu väljalastud heitkogused;

transpordivõrgu leketest põhjustatud heitkogused.

Allpool esitatud meetodit B kasutava transpordivõrgu puhul ei lisata võrgu arvestuslikele heitkogustele teistest kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi kuuluvatest käitistest saadud CO2 ega arvata selle arvestuslikest heitkogustest maha mõnda teise kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi kuuluvasse käitisesse ülekantavat CO2.

2.1.   KOGUSTE MÄÄRAMISEL PÕHINEVAD LÄHENEMISVIISID

Transpordivõrkude käitajad võivad valida järgmiste lähenemisviiside vahel.

MEETOD A

Transpordivõrgu heitkogused määratakse massibilansi põhjal järgmise valemi alusel:

Formula

kus:

Heitkogused

=

transpordivõrgu CO2 heitkogused kokku [kogu CO2];

Eomategevus

=

transpordivõrgu omategevusest, näiteks pumbajaamades kasutatavast kütusest tekkivad heitkogused (st mitte transporditavast CO2-st tekkivad), mille seire toimub käesolevate suuniste vastavate lisade kohaselt;

Tsisse, i

=

transpordivõrku üle kantav CO2 kogus sisenemispunktis i, mis määratakse vastavalt XII lisale ja I lisa punktile 5.7;

Tvälja, j

=

transpordivõrgust väljaviidav CO2 kogus väljutamispunktis j, mis määratakse vastavalt XII lisale ja I lisa punktile 5.7.

MEETOD B

Heitkoguste arvutamisel võetakse arvesse võimalik CO2 heide käitise kõigist heitega seotud protsessidest ning kogutud ja transpordirajatisse ülekantud CO2 kogus, kasutades järgmist valemit:

Heitkogused [kogu CO2] = CO2 väljapääsenud + CO2 väljalastud + CO2 lekked + CO2 käitised

kus:

Heitkogused

=

transpordivõrgu CO2 heitkogused kokku [kogu CO2];

CO2 väljapääsenud

=

transpordivõrgus CO2 transportimisest tekkiva väljapääsenud heite kogus [kogu CO2], sealhulgas tihendite, ventiilide, vahepealsete kompressorjaamade ja vahepealsete säilitamisrajatiste kaudu;

CO2 väljalastud

=

transpordivõrgus CO2 transportimisest tekkiva väljalastud heite kogus [kogu CO2];

CO2 lekked

=

transpordivõrgus transporditava CO2 kogus [kogu CO2], mis tekib transpordivõrgu ühe või mitme komponendi toimimistõrke tagajärjel;

CO2 käitised

=

põletamisest või muudest transpordivõrgu torutranspordiga funktsionaalselt seotud protsessidest tekkiva CO2 kogus [kogu CO2], mille seire toimub käesolevate suuniste vastavate lisade kohaselt.

2.2.   KOGUSTE MÄÄRAMISELE ESITATAVAD NÕUDED

Valiku tegemisel meetodi A ja meetodi B vahel tuleb käitajal pädevale asutusele tõestada, et valitud meetod annab heitkoguste kontrollimisel usaldusväärsemaid tulemusi, kasutades kasvuhoonegaaside heiteloa taotlemise ajal parimat võimalikku tehnoloogiat ja parimaid teadmisi ning põhjustamata liigseid kulusid. Meetodi B eelistamise korral tõendab käitaja pädevale asutusele, et käitaja transpordivõrgu kasvuhoonegaaside heitkoguste aastane üldine mõõtemääramatus ei ole suurem kui 7,5 %.

2.2.1.   ERINÕUDED MEETODI A PUHUL

Transpordivõrku ja sealt välja viidava CO2 kogus määratakse kindlaks vastavalt I lisa punktile 5.7 pidevseiresüsteemide abil XII lisa kohaselt. Kasutada tuleb vähemalt XII lisas sätestatud 4. määramistasandit. Järgmist madalamat määramistasandit võib kasutada vastava heiteallika puhul ainult juhul, kui pädevale asutusele on tõendatud, et eespool nimetatud määramistasandi kasutamine pole tehniliselt teostatav.

2.2.2.   ERINÕUDED MEETODI B PUHUL

2.2.2.1.   Põlemisel tekkivad heitkogused

Kütuse põlemisel tekkivate võimalike heitkoguste seire toimub kooskõlas II lisas sätestatud nõuetega.

2.2.2.2.   Transpordivõrgu väljapääsenud heitkogused

Väljapääsenud heitkogused hõlmavad heiteid

tihendite;

mõõteriistade;

ventiilide;

vahepealsete kompressorjaamade ja

vahepealsete säilitamisrajatiste kaudu.

Keskmised heitekoefitsiendid (väljendatuna g CO2/ajaühikus) eeldatava heitega seadme/juhtumi kohta määrab käitaja tegevust alustades ning hiljemalt transpordivõrgu toimimise esimese aruandlusaasta lõpuks. Käitaja vaatab koefitsiendid läbi vähemalt kord 5 aasta jooksul, võttes aluseks parima võimaliku tehnoloogia kõnealuses valdkonnas.

Heite üldkoguse arvutamiseks korrutatakse iga seadmeliigi seadmete arv heitekoefitsiendiga ning liidetakse üksikute seadmeliikide tulemused allpool esitatud valemi kohaselt.

Formula

Juhtumite arv on kõnealuste seadmete arv seadmeliigi kohta korrutatud ajaühikute arvuga aasta kohta.

2.2.2.3.   Lekkejuhtumite põhjustatud heide

Transpordivõrgu käitaja peab tõendama võrgu rikkumatust, kasutades selleks representatiivseid (ruumilisi ja ajalisi) andmeid temperatuuri ja rõhu kohta. Kui andmed viitavad lekkejuhtumile, arvutab käitaja lekkinud CO2 koguse seirekavas kajastatud sobiva meetodi abil tööstusharu parima tava suuniste alusel, nt kasutades temperatuuri- ja rõhuandmete erinevusi võrreldes rikkumata võrgu keskmiste rõhu- ja temperatuurinäitajatega.

2.2.2.4.   Väljalastud heitkogused

Käitaja analüüsib seireplaanis väljalastud heitkoguste tekkimise, sealhulgas hoolduse või avariidega seotud võimalikke olukordi, ning esitab sobiva dokumenteeritud meetodi väljalastud CO2 koguse arvutamiseks, võttes aluseks tööstusharu parima tava suunised.

2.2.2.5.   Väljapääsenud ja lekkinud heitkoguste arvutustulemuste valideerimine

Võttes arvesse, et transpordivõrku ja sealt väljaviidud CO2 seire toimub igal juhul ärilistel põhjustel, tuleb transpordivõrgu käitajal meetodi B kohaste arvutustulemuste valideerimiseks vähemalt kord aastas kasutada meetodit A. Sellega seoses on lubatud ülekantud CO2 mõõtmiseks kohaldada XII lisas sätestatud madalamaid määramistasandeid.”

E.

Lisatakse XVIII lisa:

„XVIII LISA

Tegevuspõhised suunised CO2 geoloogiliseks säilitamiseks direktiivi 2009/31/EÜ kohaselt lubatud säilitamiskohas

1.   RAKENDUSALA

CO2 geoloogilisest säilitamisest tekkiva heite seire ja aruandluse rakendusala on säilitamiskohapõhine ning lähtub direktiivi 2009/31/EÜ kohases heiteloas määratud säilitamiskoha ja säilitamiskompleksi piiridest. Kõik CO2 sisseviimisseadmest pärinevad heiteallikad hõlmatakse kasvuhoonegaaside heiteloaga. Kui tuvastatakse säilitamiskompleksi lekked, mis põhjustavad heidet või CO2 pääsemist veesambasse, lisatakse need vastava käitise heiteallikate loetellu seniks, kuni direktiivi 2009/31/EÜ artikli 16 kohased parandusmeetmed on võetud ja enam ei ole võimalik tuvastada kõnealusest lekkest põhjustatud heidet või pääsu veesambasse.

2.   CO2 HEITKOGUSTE MÄÄRAMINE

CO2 geoloogilisest säilitamisest tekkiva CO2 heite võimalikud allikad on järgmised:

kütuse kasutamine pumbajaamades ja muudes põletusprotsessides, nt kohapealsetes jõujaamades;

CO2 väljalaskmine selle sissepressimise ajal või süsivesinike tõhustatud tootmisel;

väljapääsenud heitkogused sissepressimise ajal;

CO2 võimalik väljapääsemine koos toodetud süsivesinikega;

lekked.

Säilitamiskohal ei lisata kohapealsetele arvutatud heitkogustele teisest käitisest saadud CO2 kogust ning ei arvata kohapealsest arvutatud heitkogustest maha mõnda teise käitisesse ülekantavat või säilitamiskohas geoloogiliselt säilitatavat CO2 kogust.

2.1.   KÜTUSE KASUTAMISEGA KAASNEV HEIDE

Maapealse tegevuse tagajärjel tekkiv põletusheide määratakse kindlaks vastavalt II lisale.

2.2.   SISSEPRESSIMISEGA KAASNEV VÄLJALASTUD JA VÄLJAPÄÄSENUD HEIDE

Väljalastud ja väljapääsenud heide määratakse järgmiselt:

CO2 heide [kogu CO2] = V CO2 [kogu CO2] + F CO2 [kogu CO2]

kus

V CO2= väljalastud CO2 kogus

F CO2= väljapääsenud heitest pärinev CO2 kogus

V CO2 määratakse kindlaks käesolevate suuniste XII lisa kohaseid heitkoguste pidevseiresüsteeme kasutades. Kui pidevseiresüsteemid osutuvad ülemäära kulukaks, võib käitaja seirekavasse lisada tööstusharu parimal taval põhineva ja pädeva asutuse heakskiidu saanud asjakohase meetodi.

F CO2 käsitatakse ühe allikana, st XII lisas ja I lisa punktis 6.2 sätestatud mõõtemääramatuse nõudeid kohaldatakse koguväärtusele ja mitte üksikutele heitepunktidele. Käitaja analüüsib seireplaanis väljapääsenud heitkoguste võimalikke allikaid ning esitab sobiva dokumenteeritud meetodi F CO2 koguse arvutamiseks, võttes aluseks tööstusharu parima tava suunised. F CO2 määramiseks võib kasutada sisseviimiskäitise kohta vastavalt direktiivi 2009/31/EÜ artiklile 13 ja II lisa punkti 1.1 alapunktidele e–h kogutud andmeid, kui need vastavad käesolevates suunistes esitatud nõuetele.

2.3.   SÜSIVESINIKE TÕHUSTATUD TOOTMISEGA KAASNEV VÄLJALASTUD JA VÄLJAPÄÄSENUD HEIDE

Tõenäoliselt tekib süsivesinike täiustatud kogumise ja CO2 geoloogilise säilitamise kombinatsiooni tagajärjel täiendav heitevoo allikas eelkõige seetõttu, et CO2 võib koos toodetud süsivesinikega välja pääseda. Süsivesinike tõhustatud tootmisega kaasnevad täiendavad heiteallikad on järgmised:

gaasi-nafta separaator ning gaasi ringlussevõtu seade, kus võivad tekkida CO2 väljapääsenud heitkogused;

ülejäägi põletus, kus heide võib tekkida pideva ülerõhuga väljatõukesüsteemide kasutamisel ja rõhu langemisel süsivesinike tootmiskäitistes;

CO2-st puhastamise süsteem, millega välditakse seda, et kõrge CO2 kontsentratsioon kustutab leegi.

Kõik võimalikud väljapääsenud heitkogused suunatakse tavaliselt gaasi säilitussüsteemis tagasi leeki või CO2-st puhastamise süsteemi. Nimetatud väljapääsenud heitkogused või väljalastud CO2 nt CO2-st puhastamise süsteemist määratakse kindlaks vastavalt käesoleva lisa punktile 2.2.

Ülejäägi põletamisest pärinev heide määratakse II lisa kohaselt, võttes arvesse võimalikku põletatud gaasi koostisesse kuuluvat CO2.

3.   LEKE SÄILITAMISKOMPLEKSIST

Seire algab juhul, kui mis tahes lekke tagajärjel tekib heide või pääs veesambasse. CO2 veesambasse pääsemise tagajärjel tekkinud heide loetakse võrdseks veesambasse pääsenud kogusega.

Lekke tagajärjel tekkinud heite või veesambasse pääsu seiret jätkatakse seni, kuni direktiivi 2009/31/EÜ artikli 16 kohased parandusmeetmed on võetud ja enam ei ole võimalik tuvastada kõnealusest lekkest põhjustatud heidet või pääsu veesambasse.

Heite ja veesambasse pääsenud CO2 hulk arvutatakse järgmiselt:

Formula

kus

L CO2

=

lekke põhjustatud CO2 heite või väljutatud gaasi mass päevas. Iga kalendripäeva kohta, mil lekke seire toimub, arvutatakse see tunni keskmise lekkemassi [kogu CO2/h] korrutamise teel 24ga. Tunni lekkemass määratakse heakskiidetud seirekava säilitamiskohta ja lekkimist käsitlevate sätete kohaselt. Iga seire algusele eelnenud kalendripäeva lekkemass loetakse võrdseks esimesel seirepäeval lekkinud massiga.

Talgus

=

hiljemalt ühel järgmistest:

a)

viimane päev, millal kõnealusest allikast heidet või pääsu veesambasse ei täheldatud;

b)

päev, mil CO2 sisseviimine algas;

c)

mõni muu selline päev, mille kohta on pädevale asutusele võimalik tõendada, et heide või pääs veesambasse ei saanud enne seda alata.

Tlõpp

=

päev, mil direktiivi 2009/31/EÜ artikli 16 kohased parandusmeetmed on võetud ja enam ei ole võimalik tuvastada kõnealusest lekkest põhjustatud heidet või pääsu veesambasse.

Lekke põhjustatud heite või veesambasse pääsenud koguse määramiseks võib kasutada ka muid meetodeid, kui pädev asutus on need eespool nimetatud meetodiga võrreldes täpsemate tulemuste saamise tõttu heaks kiitnud.

Säilitamiskompleksist lekkinud heite kogus määratakse iga lekkejuhtumi korral aruandlusperioodi maksimaalse lubatud mõõtemääramatusega ± 7,5 %. Kui kasutatud kvantifitseerimisviisi üldine mõõtemääramatus ületab ± 7,5 %, tehakse kohandus järgmiselt:

CO2,teatatud [kogu CO2] = CO2,mõõdetud [kogu CO2] × (1 + (mõõtemääramatussüsteem [%]/100) – 0,075)

kus

CO2,teatatud

=

CO2 kogus, mis tuleb esitada kõnealuse lekkejuhtumi puhul iga-aastases heitearuandes;

CO2,mõõdetud

=

CO2 kogus, mis määratakse kõnealuse lekkejuhtumi puhul kvantifitseerimismeetodiga;

Mõõtemääramatussüsteem

=

määramatuse tase, mis on seotud kõnealuse lekkejuhtumi puhul kasutatud kvantifitseerimismeetodiga ning määratakse käesolevate suuniste I lisa jaotise 7 kohaselt.”