2.7.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 172/18

(1)

Asutamislepingu artikli 2 punktis b nähakse ette ühtsete ohutusnormide kehtestamine töötajate ja kogu elanikkonna tervise kaitseks.

(2)

Asutamislepingu artiklis 30 on sätestatud, et ühenduse piires kehtestatakse põhistandardid töötajate ja kogu elanikkonna tervise kaitseks ioniseerivast kiirgusest tulenevate ohtude eest.

(3)

Nõukogu 13. mai 1996. aasta direktiiviga 96/29/Euratom (millega sätestatakse põhilised ohutusnormid töötajate ja muu elanikkonna tervise kaitsmiseks ioniseerivast kiirgusest tulenevate ohtude eest) (3) kehtestatakse põhilised ohutusnormid. Kõnealuse direktiivi sätteid on täiendatud teiste spetsiifilisemate õigusaktidega.

(4)

Euroopa Ühenduste Kohtu (edaspidi „kohus”) kohtupraktika (4) kohaselt on ühendusel koos liikmesriikidega jagatud pädevus tuumaohutuse konventsiooniga (5) hõlmatud valdkondades.

(5)

Kohtu kohtupraktika kohaselt moodustavad asutamislepingu 3. peatüki tervisekaitset ja ohutust käsitlevad sätted sidusa terviku, millega antakse komisjonile märkimisväärse ulatusega volitused, et kaitsta elanikkonda ja keskkonda radioaktiivse saastatuse eest.

(6)

Kohtu kohtupraktika kohaselt ei tähenda asutamislepingu artikli 2 punktiga b ühendusele seatud ülesanne kehtestada ühtsed ohutusnormid töötajate ja kogu elanikkonna tervise kaitseks seda, et pärast selliste normide määratlemist ei tohi liikmesriik sätestada rangemaid ohutusmeetmeid.

(7)

Nõukogu 14. detsembri 1987. aasta otsusega 87/600/Euratom (ühenduse operatiivse teabevahetuse korra kohta kiirgushädaolukorra puhul) (6) on kehtestatud raamistik, mida liikmesriik peab kasutama teavitamiseks ja teabe esitamiseks, et kaitsta elanikkonda kiirgushädaolukorra puhul. Nõukogu 27. novembri 1989. aasta direktiivi 89/618/Euratom (elanikkonna teavitamise kohta kiirgushädaolukorra puhul rakendatavatest tervisekaitsemeetmetest ja kasutatavatest abinõudest) (7) kehtestas liikmesriikidele kohustuse teavitada elanikkonda kiirgushädaolukorra puhul.

(8)

Liikmesriikide vastutus tuumaseadmete tuumaohutuse eest on aluspõhimõte, mille põhjal on välja töötatud rahvusvahelise tasandi tuumaohutuseeskirjad, mis on esitatud tuumaohutuse konventsioonis. Käesoleva direktiiviga tuleks tugevdada kõnealust iga riigi vastutuse põhimõtet ning samuti põhimõtet, et loa omaja on riigi pädeva reguleeriva asutuse kontrolli all esmavastutav oma tuumaseadmete tuumaohutuse eest; samuti tuleks tugevdada pädevate reguleerivate asutuste rolli ja sõltumatust.

(9)

Igal liikmesriigil on õigus ise otsustada, milliseid energiaallikaid ta kasutab, vastavalt asjakohastele riiklikele poliitikatele.

(10)

Käesoleva direktiivi alusel asjakohase siseriikliku raamistiku väljatöötamisel võetakse arvesse siseriiklikku olukorda.

(11)

Liikmesriigid on juba rakendanud meetmeid, mis võimaldavad neil saavutada ühenduses tuumaohutuse kõrge taseme.

(12)

Kuigi käesolev direktiiv käsitleb peamiselt tuumaseadmete tuumaohutust, on samuti oluline tagada radioaktiivsete jäätmete ja kasutatud tuumkütuse ohutu käitlemine, sealhulgas nende hoidmis- ja lõppladustamisrajatistes.

(13)

Liikmesriigid peaksid vajadusel hindama Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri (IAEA) kehtestatud asjakohaseid ohutuse aluspõhimõtteid, (8) mis peaksid moodustama tavade raamistiku, mida liikmesriigid peaksid järgima käesoleva direktiivi rakendamisel.

(14)

Kasulik on tugineda protsessile, mille puhul on liikmesriigi, kelle territooriumil asuvad tuumajaamad, riiklikud ohutusasutused määratlenud Tuumaküsimusi Reguleerivate Lääne-Euroopa Asutuste Ühenduse (WENRA) kaudu toimuva koostöö raames paljud tuumareaktorite ohutuse viitetasemed.

(15)

Pärast seda kui nõukogu kutsus oma 8. mai 2007. aasta järeldustes tuumaohutuse ning kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete ohutu käitlemise kohta üles asutama ELi tasandi kõrgetasemelist töörühma, asutati komisjoni 17. juuli 2007. aasta otsusega 2007/530/Euratom (millega moodustatakse tuumaohutuse ja tuumajäätmete käitlemise kõrgetasemeline Euroopa töörühm) (9) tuumaohutust reguleerivate asutuste Euroopa töörühm (ENSREG), et anda panus ühenduse eesmärkide saavutamisele tuumaohutuse valdkonnas.

(16)

Kasulik on kehtestada ühtlustatud struktuur aruannete jaoks, mida liikmesriigid esitavad komisjonile seoses käesoleva direktiivi rakendamisega. Võttes arvesse oma liikmete laialdast kogemust, võiks ENSREG anda selles küsimuses väärtusliku panuse, lihtsustades sellega riikide reguleerivate asutuste vahelist konsulteerimist ja koostööd.

(17)

ENSREG võttis oma 15. oktoobril 2008 toimunud viiendal koosolekul vastu kümme põhimõtet, millele tugineda tuumaohutuse direktiivi eelnõu koostamisel, ning mis on kantud tema 20. novembri 2008. aasta protokolli.

(18)

Tuumatehnoloogia arenemine, käitamisel ja ohutusuuringutest omandatud kogemused ning reguleeriva raamistiku paranemine võivad omada potentsiaali ohutuse täiendavaks suurendamiseks. Liikmesriigid peaksid neid faktoreid arvesse võtma seoses tuumaohutuse säilitamise ja suurendamise alaste kohustuste täitmisega, kui nad laiendavad oma tuumaenergia programme või otsustavad alustada tuumaenergia kasutamist.

(19)

Tuumaseadmetes tugeva ohutuskultuuri kehtestamine on üks peamine ohutusalane juhtimispõhimõte, mis on vajalik tuumaseadme ohutu käitamise saavutamiseks.

(20)

Tuumaohutusalaste ekspertteadmiste ja oskuste säilitamine ja edasine täiendamine peaks muu hulgas tuginema käitamisel omandatud kogemustest õppimise protsessile ning vajadusel ka metoodikas ja teaduses toimunud arengute kasutuselevõtmisele.

(21)

Minevikus on liikmesriigid end ise hinnanud, tehes seda tihedas koostöös rahvusvaheliste vastastikuste eksperdihinnangutega, mida on läbi viidud IAEA egiidi all reguleerimise rahvusvahelise ülevaatemeeskonna missiooni või reguleerimise integreeritud ülevaateteenistuse missiooni vormis. Liikmesriigid on kõnealused enesehindamised läbi viinud ja missioonid kutsunud vabatahtlikult ning seda on tehtud avatuse ja läbipaistvuse vaimus. Enesehindamised ja kaasnevad õigusliku, regulatiivse ja korraldusliku infrastruktuuri vastastikused eksperdihinnangud peaksid olema suunatud sellele, et tugevdada ja tõhustada liikmesriikide siseriiklikke raamistikke, tunnustades samas nende pädevust oma territooriumil asuvate tuumaseadmete tuumaohutuse tagamise eest. Enesehindamised ja järgnevad rahvusvahelised vastastikused eksperdihinnangud ei kujuta endast kontrollide või auditi läbiviimist, vaid vastastikuse õppimise mehhanismi, millega aktsepteeritakse erinevaid lähenemisviise pädeva reguleeriva asutuse struktuurile ja tavadele, võttes samas arvesse tuumaohutuse range korra tagamisse panustava liikmesriigi regulatiivset, tehnilist ja poliitilist eripära. Rahvusvahelisi vastikuseid eksperdihinnanguid tuleks käsitada kui võimalust vahetada professionaalseid kogemusi ning jagada omandatud kogemusi ja häid tavasid ning seda tuleks teha pigem avatult ja koostöövalmilt ekspertide antavate nõuannete kui nendepoolse kontrollimise või kriitika kaudu. Tunnistades paindlikkuse ja asjakohasuse vajadust seoses liikmesriikides olemasolevate erinevate süsteemidega, peaks liikmesriigil olema õigus ise määrata oma süsteemi need osad, mille osas viiakse läbi konkreetne vastastikune eksperthindamine, eesmärgiga jätkuvalt suurendada tuumaohutust.

(22)

Kooskõlas paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe (10) punktiga 34 julgustatakse liikmesriike koostama nende endi jaoks ja ühenduse huvides vastavustabeleid, kus on võimalikult suures ulatuses välja toodud vastavus käesoleva direktiivi ja ülevõtmismeetmete vahel, ning need üldsusele kättesaadavaks tegema,

a)

luua ühenduse raamistik, et säilitada ja edendada tuumaohutuse ja selle reguleerimise jätkuvat parandamist;

b)

tagada, et liikmesriigid kehtestaksid kõrgetasemelise tuumaohutuse asjakohase siseriikliku korra töötajate ja muu elanikkonna kaitseks tuumaseadmete ioniseerivast kiirgusest tulenevate ohtude eest.

a)

rikastuskäitis, tuumakütuse valmistamise tehas, tuumaelektrijaam, ümbertöötlemiskäitis, uurimisreaktor, rajatis kasutatud kütuse ladustamiseks ning

b)

rajatis radioaktiivsete jäätmete hoidmiseks, mis asub samas kohas ning on otseselt seotud punktis a loetletud tuumaseadmetega;

a)

riiklike tuumaohutusnõuete vastuvõtmine. Liikmesriikide pädevusse jääb selle otsustamine, kuidas tuumaohutusnõuded vastu võetakse ning millise õigusakti abil neid kohaldatakse;

b)

tuumaseadmetele lubade andmise süsteemi ja tuumaseadmete loata käitamise keelamise süsteemi kehtestamine;

c)

tuumaohutuse kontrollimise süsteemi kehtestamine;

d)

jõustamismeetmed, sealhulgas tuumaseadme käitamise peatamine ja loa muutmine või kehtetuks tunnistamine.

a)

nõuda loa omajalt siseriiklike tuumaohutuse nõuete ja asjaomase loaga kehtestatud tingimuste täitmist;

b)

nõuda kõnealuste nõuete ja tingimuste, sealhulgas artikli 6 lõigetes 2 kuni 5 sätestatud nõuete täitmise tõendamist;

c)

kontrollida nõuete ja tingimuste täitmist, kasutades selleks regulatiivseid hindamisi ja kontrollkäike, ning

d)

võtta regulatiivseid jõustamismeetmeid, mis hõlmavad ka tuumaseadme käitamise peatamist kooskõlas tingimustega, mis on määratletud artikli 4 lõikes 1 osutatud siseriiklikus raamistikus.