22.4.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 102/7

KOMISJONI OTSUS,

20. aprill 2009,

jäätmehoidlate klassifitseerimise kriteeriumide määratlemise kohta kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu kaevandustööstuse jäätmete käitlemist käsitleva direktiivi 2006/21/EÜ III lisaga

(teatavaks tehtud numbri K(2009) 2856 all)

(2009/337/EÜ)

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta direktiivi 2006/21/EÜ kaevandustööstuse jäätmete käitlemise ja direktiivi 2004/35/EÜ muutmise kohta, (1) eriti selle artikli 22 lõike 1 punkti g,

ning arvestades järgmist:

(1)

Direktiivi 2006/21/EÜ III lisas sätestatud kriteeriumide ühtse hindamise tagamiseks on vaja määrata kindlaks metoodika ja võimaluse korral piirväärtused, võttes arvesse jäätmehoidlate erinevaid liike ning nende lühi- ja pikaajalist käitumist ning käitumist kogu kasutusperioodi jooksul.

(2)

Tehnilisest seisukohast lähtudes on asjakohane jätta üksnes püsijäätmeid või saastumata pinnast sisaldavad jäätmehoidlad ohtlike ainete või ohtlike jäätmete olemasolu käsitlevate kriteeriumide hindamisest välja.

(3)

Jäätmehoidlast tulenev võimalik oht võib hoidla kasutusperioodil ja sulgemisetapis oluliselt erinev olla. Seega on asjakohane jäätmehoidlate klassifikatsioon vastavalt vajadusele ja vähemalt kasutusperioodi lõpus läbi vaadata.

(4)

Et hinnata jäätmehoidla struktuuri terviklikkuse kadumisest või hoidla ebaõigest käitamisest tulenevat võimalikku ohtu inimeste elule või tervisele, tuleb selle ohu suuruse hindamisel arvesse võtta inimeste reaalset pidevat viibimist võimalikus ohupiirkonnas.

(5)

Käesolevas otsuses ette nähtud meetmed on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/12/EÜ (2) artikli 18 alusel moodustatud komitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

1.   Jäätmehoidla klassifitseeritakse direktiivi 2006/21/EÜ III lisa esimese taande alusel A-kategooria alla kuuluvaks, kui jäätmehoidla struktuuri terviklikkuse kadumisest või ebaõigest käitamisest tuleneva rikke lühi- või pikaajalised prognoositavad tagajärjed võivad põhjustada:

a)

olulise võimalusena surmajuhtumeid;

b)

tõsist ohtu inimeste tervisele;

c)

tõsist ohtu keskkonnale.

2.   Lõikes 1 nimetatud klassifitseerimisel võetakse jäätmehoidla ohtlikkuse hindamisel arvesse hoidla kogu olelustsükkel, kaasa arvatud sulgemisjärgne etapp.

Artikkel 2

1.   Käesolevas otsuses tähendab jäätmehoidla struktuuri terviklikkus struktuuri võimet hoida jäätmed hoidla piirides selle projektist lähtuval viisil.

2.   Struktuuri terviklikkuse kadumine hõlmab kõiki võimalikke rikkeid, mis on seotud asjaomase jäätmehoidla struktuuriga.

3.   Struktuuri terviklikkuse kadumise tagajärgede hindamine hõlmab rikke tagajärjel jäätmehoidlast eraldunud materjali vahetut toimet ning sellest tulenevat lühi- ja pikaajalist mõju.

Artikkel 3

1.   Käesolevas otsuses tähendab jäätmehoidla ebaõige käitamine toimingut, mis võib põhjustada suurõnnetuse, sealhulgas häired keskkonnakaitsemeetmete rakendamisel ning vead või puudujäägid projektis.

2.   Ebaõigest käitamisest tuleneva saasteainete eraldumise hindamine hõlmab saasteainete lühiajalise ja pikaajalise eraldumise mõju. Nimetatud hindamine katab nii jäätmehoidla kasutusperioodi kui ka sulgemisjärgse pikaajalisema perioodi. Selle raames hinnatakse ka keemiliselt aktiivseid jäätmeid sisaldavate hoidlate võimalikku ohtlikkust, olenemata jäätmete klassifitseerimisest nõukogu direktiivi 91/689/EMÜ (3) kohaselt ohtlikeks jäätmeteks või tavajäätmeteks.

Artikkel 4

1.   Liikmesriigid hindavad jäätmehoidla struktuuri terviklikkuse kadumisest või hoidla ebaõigest käitamisest tuleneva rikke tagajärgi vastavalt lõigetele 2, 3 ja 4.

2.   Ohu tekkimise tõenäosus inimeste elule või tervisele loetakse ebaoluliseks või mittetõsiseks, kui teised inimesed peale jäätmehoidla käitamisega seotud töötajate, kes võivad olla ohustatud, ei viibi pidevalt või pikaajaliselt võimalikus ohupiirkonnas. Vigastusi, mille tagajärjel võib tekkida puue või pikaajaline terviseprobleem, käsitatakse tõsise ohuna inimeste tervisele.

3.   Võimalik oht keskkonnale loetakse mittetõsiseks, kui

a)

võimaliku saasteallika intensiivsus väheneb oluliselt lühikese aja jooksul;

b)

rike ei põhjusta püsivat või pikaajalist keskkonnakahjustust;

c)

kahjustatud keskkonda on võimalik ennistada väiksemate puhastus- ja taastustöödega.

4.   Võimaliku ohu tuvastamisel inimeste elule või tervisele või keskkonnale võetakse arvesse võimaliku mõju ulatuse konkreetsed hindamistulemused ahela allikas-levikutee-vastuvõtja kontekstis.

Kui allika ja vastuvõtja vahel levikutee puudub, ei klassifitseerita asjaomast jäätmehoidlat A-kategooria jäätmehoidlaks struktuuri terviklikkuse kadumisest või hoidla ebaõigest käitamisest tuleneva rikke põhjal.

Artikkel 5

1.   Rikastamisjäätmete hoidlate tammide struktuuri terviklikkuse kadumisel loetakse olukord eluohtlikuks, kui vee- või lobritase tõuseb vähemalt 0,7 m üle maapinna või kui vee või lobri voolukiirus ületab 0,5 m/s.

2.   Võimaliku ohu hindamisel inimeste elule ja tervisele tuleb arvesse võtta vähemalt järgmisi tegureid:

a)

jäätmehoidla suurus ja omadused, sealhulgas selle projekt;

b)

hoidlas ladestatud jäätmete kogus ja kvaliteet, sealhulgas füüsikalised ja keemilised omadused;

c)

jäätmehoidla ala topograafia, sealhulgas lekkekindlus;

d)

aeg, mille jooksul võimalik üleujutuslaine jõuab aladele, kus on inimesed;

e)

üleujutuslaine leviku kiirus;

f)

prognoositav vee- või lobritase;

g)

vee- või lobritaseme tõusu kiirus;

h)

kõik asjakohased hoidlaspetsiifilised tegurid, mis võivad mõjutada elu- või terviseohtlikkuse tõenäosust.

Artikkel 6

1.   Puistangu varingu korral käsitatakse liikuvat jäätmemassi eluohtlikuna, kui inimesed asuvad liikuva jäätmemassi ulatuses.

2.   Võimaliku ohu hindamisel inimeste elule ja tervisele tuleb arvesse võtta vähemalt järgmisi tegureid:

a)

jäätmehoidla suurus ja omadused, sealhulgas selle projekt;

b)

hoidlas ladestatud jäätmete kogus ja kvaliteet, sealhulgas füüsikalised ja keemilised omadused;

c)

puistangu nõlva kaldenurk;

d)

põhjavee puistangusisese kogunemise tõenäosus;

e)

maa-alune stabiilsus;

f)

topograafia;

g)

vooluveekogude, rajatiste, ehitiste lähedus;

h)

kaevanduskohad;

i)

kõik kohaspetsiifilised tegurid, mis võivad oluliselt suurendada struktuuri ohtlikkust.

Artikkel 7

1.   Direktiivi 2006/21/EÜ III lisa teises taandes nimetatud teatav piir määratakse kuivaine põhjal arvutatud massi suhtena

a)

kõigi direktiivi 91/689/EMÜ kohaselt ohtlikeks klassifitseeritud ja eeldatavasti hoidla kasutusperioodi lõppemisel seal asuvate jäätmete ning

b)

eeldatavasti hoidla kasutusperioodi lõppemisel seal asuvate jäätmete vahel.

2.   Kui lõikes 1 nimetatud suhtarv ületab 50 %, klassifitseeritakse jäätmehoidla A-kategooria alla.

3.   Kui lõikes 1 nimetatud suhtarv jääb 5 % ja 50 % vahele, klassifitseeritakse jäätmehoidla A-kategooria alla.

Kõnealust jäätmehoidlat ei pea aga klassifitseerima A-kategooria alla, kui see on põhjendatud kohaspetsiifilise riskihindamisega, milles on erilist tähelepanu pööratud ohtlike jäätmete mõjule ja mis on tehtud osana klassifitseerimisest, mis põhineb struktuuri terviklikkuse kadumisest või hoidla ebaõigest käitamisest tuleneva rikke tagajärgedel, ning milles näidatakse, et hoidlat ei pea ohtlike jäätmete sisalduse põhjal A-kategooria alla klassifitseerima.

4.   Kui lõikes 1 nimetatud suhtarv on alla 5 %, ei klassifitseerita hoidlat ohtlike jäätmete sisalduse põhjal A-kategooria alla.

Artikkel 8

1.   Liikmesriigid hindavad, kas aluseks on võetud direktiivi 2006/21/EÜ III lisa kolmandas taandes sätestatud kriteerium kooskõlas lõigetes 2, 3 ja 4 nimetatud kaalutlustega.

2.   Kavandatud rikastamisjäätmete hoidlate puhul kasutatakse järgmist metoodikat:

a)

koostatakse ülevaade ainetest ja valmististest, mida kasutatakse töötlemisel ja mis juhitakse koos rikastamisjäätmete lobriga rikastamisjäätmete hoidlasse;

b)

iga aine ja valmistise puhul hinnatakse töötlemisel kasutatud aastakoguseid iga kavandatud kasutusperioodi aasta kohta;

c)

iga aine ja valmistise puhul tehakse kindlaks, kas see on ohtlik aine või valmistis nõukogu direktiivi 67/548/EMÜ (4) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/45/EÜ (5) tähenduses;

d)

iga kavandatud kasutusperioodi aasta kohta arvutatakse rikastamisjäätmete hoidlas hoiustatud veekoguse aastane kasv (ΔQi) statsionaarsetes tingimustes vastavalt I lisas esitatud valemile;

e)

iga punkti c kohaselt määratletud ohtliku aine või valmistise puhul hinnatakse maksimaalset aastakontsentratsiooni (C max) vesifaasis vastavalt II lisas esitatud valemile.

Kui hinnanguliste maksimaalsete aastakontsentratsioonide (C max) põhjal loetakse vesifaas direktiivi 1999/45/EÜ või direktiivi 67/548/EMÜ tähenduses „ohtlikuks”, klassifitseeritakse jäätmehoidla A-kategooria alla.

3.   Rikastamisjäätmete hoidlate puhul põhineb jäätmehoidla klassifikatsioon lõikes 2 sätestatud metoodikal või hoidlas sisalduva vee ja tahkete ainete keemilisel analüüsil. Kui direktiivi 1999/45/EÜ või direktiivi 67/548/EMÜ tähenduses tuleb vesifaas ja selles sisalduv lugeda ohtlikuks valmistiseks, klassifitseeritakse jäätmehoidla A-kategooria alla.

4.   Puistangu nõrgrajatiste puhul, milles metallid ekstraheeritakse maagipuistangutest filtreeriva nõrgveelahuse abil, viivad liikmesriigid sulgemisel läbi ohtlike ainete sõelumise, mis põhineb kasutatud nõrgkemikaalide inventuuril ning nende nõrgkemikaalide jääkkontsentratsioonidel äravoolus pärast läbipesemise lõppu. Kui direktiivi 1999/45/EÜ või direktiivi 67/548/EMÜ tähenduses tuleb nõrgvesi lugeda ohtlikuks valmistiseks, klassifitseeritakse jäätmehoidla A-kategooria alla.

Artikkel 9

Käesoleva otsuse artiklid 7 ja 8 ei kehti jäätmehoidlate suhtes, mis sisaldavad üksnes püsijäätmeid või saastumata pinnast.

Artikkel 10

Kui luba või käitamistingimusi muudetakse olulisel määral, vaatab direktiivi 2006/21/EÜ mõistes pädev asutus klassifikatsiooni uuesti läbi.

Läbivaatamine peab toimuma hiljemalt jäätmehoidla kasutusperioodi lõpus.

Artikkel 11

Käesolev otsus on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, 20. aprill 2009

Komisjoni nimel

komisjoni liige

Stavros DIMAS

(1)  ELT L 102, 11.4.2006, lk 15.

(2)  ELT L 114, 27.4.2006, lk 9.

(3)  EÜT L 377, 31.12.1991, lk 20.

(4)  EÜT 196, 16.8.1967, lk 1.

(5)  EÜT L 200, 30.7.1999, lk 1.

I LISA

Valem rikastamisjäätmete hoidlas hoiustatud veekoguse (ΔQ) aastakasvu arvutamiseks artikli 8 lõike 2 kohaselt

ΔQi

=

(ΔΜi/D) * P, kus

ΔQi

=

on rikastamisjäätmete hoidlas hoiustatud veekoguse kasv aastas (m3/aastas) aasta „i” jooksul;

ΔΜi

=

on hoidlasse juhitud rikastamisjäätmete kogus aastas (kuivmassi tonni / aastas) aasta „i” jooksul;

D

=

on ladestatud rikastamisjäätmete keskmine kuivpuistetihedus (t/m3);

P

=

on settinud rikastamisjäätmete keskmine poorsus (m3/m3), mis määratletakse suhtena tühimike mahu ja settinud rikastamisjäätmete kogumassi vahel.

Kui täpsed andmed ei ole kättesaadavad, tuleks kasutada standardväärtusi – 1,4 t/m3 kuivpuistetiheduse ja 0,5 m3/m3 poorsuse puhul.

II LISA

Maksimaalse aastakontsentratsiooni (C max) hindamine vesifaasis artikli 8 lõike 2 kohaselt

C max = maksimum järgmisest väärtusest: Si/ΔQi, kus

Si = on artikli 8 lõike 2 punkti c kohaselt määratletud ainete ja valmististe mass aastas, mis juhitakse rikastamisjäätmete hoidlasse aasta „i” jooksul.