29.11.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 320/1


KOMISJONI MÄÄRUS (EÜ) nr 1126/2008,

3. november 2008,

millega võetakse vastu teatavad rahvusvahelised raamatupidamisstandardid kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1606/2002

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. juuli 2002. aasta määrust (EÜ) nr 1606/2002 rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite kohaldamise kohta, (1) eelkõige selle artikli 3 lõiget 1,

ning arvestades järgmist:

(1)

Määrusega (EÜ) nr 1606/2002 on ette nähtud, et iga majandusaasta kohta, mis algab 1. jaanuaril 2005 või pärast seda, peavad börsil noteeritud äriühingud, kelle suhtes kohaldatakse mõne liikmesriigi õigust, teatavatel tingimustel koostama oma konsolideeritud finantsaruanded kooskõlas nimetatud määruse artiklis 2 määratletud rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega.

(2)

Komisjoni 29. septembri 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 1725/2003 (millega võetakse vastu teatavad rahvusvahelised raamatupidamisstandardid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1606/2002) (2) võeti vastu teatavad 14. septembril 2002. aastal kehtinud rahvusvahelised standardid ja tõlgendused. Olles arvesse võtnud Euroopa finantsaruandluse nõuanderühma (EFRAG) tehniliste ekspertide rühma (TEG) nõuandeid, muutis komisjon kõnealust määrust, et lisada sellesse kõik rahvusvahelise raamatupidamisstandardite nõukogu (IASB) esitatud standardid ja rahvusvahelise finantsaruandluse tõlgenduste komitee (IFRIC) esitatud tõlgendused, mis ühendus võttis täielikult vastu 15. oktoobriks 2008, välja arvatud IAS 39 (seotud finantsinstrumentide kajastamise ja mõõtmisega), millest on välja jäetud mõningad väikesed osad.

(3)

Eri rahvusvahelised standardid on vastu võetud mitme muutmismäärusega. See põhjustab õiguskindlusetust ja raskusi rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite korrektsel kohaldamisel ühenduses. Selleks et lihtsustada raamatupidamisstandardeid käsitlevaid ühenduse õigusakte, on selguse ja läbipaistvuse huvides asjakohane koondada ühtsesse teksti standardid, mida praegu sisaldavad määrus (EÜ) nr 1725/2003 ja seda muutvad õigusaktid.

(4)

Määrus (EÜ) nr 1725/2003 tuleks seepärast asendada käesoleva määrusega.

(5)

Käesoleva määrusega ette nähtud meetmed on kooskõlas raamatupidamise regulatiivkomitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Määruse (EÜ) nr 1606/2002 artiklis 2 määratletud rahvusvahelised raamatupidamisstandardid võetakse vastu vastavalt käesoleva määruse lisale.

Artikkel 2

Määrus (EÜ) nr 1725/2003 tunnistatakse kehtetuks.

Viiteid kehtetuks tunnistatud määrusele tõlgendatakse viidetena käesolevale määrusele.

Artikkel 3

Käesolev määrus jõustub kolmandal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 3. november 2008

Komisjoni nimel

komisjoni liige

Charlie McCREEVY


(1)  ELT L 243, 11.9.2002, lk 1.

(2)  ELT L 261, 13.10.2003, lk 1.


LISA

RAHVUSVAHELISED RAAMATUPIDAMISSTANDARDID

IAS 1

Finantsaruannete esitamine

IAS 2

Varud

IAS 7

Rahavoogude aruanded

IAS 8

Arvestusmeetodid, arvestushinnangute muutused ja vead

IAS 10

Bilansipäevajärgsed sündmused

IAS 11

Ehituslepingud

IAS 12

Tulumaks

IAS 16

Materiaalsed põhivarad

IAS 17

Rendid

IAS 18

Müügitulu

IAS 19

Hüvitised töötajatele

IAS 20

Valitsusepoolse sihtfinantseerimise arvestamine ja valitsusepoolse abi avalikustamine

IAS 21

Valuutakursside muutuste mõjud

IAS 23

Laenukasutuse kulutused

IAS 24

Seotud osapooli käsitleva teabe avalikustamine

IAS 26

Pensionihüvitiste plaanide arvestus ja aruandlus

IAS 27

Konsolideeritud ja konsolideerimata finantsaruanded

IAS 28

Investeeringud sidusettevõtetesse

IAS 29

Finantsaruandlus hüperinflatiivsetes majanduskeskkondades

IAS 31

Osalemised ühisettevõtmistes

IAS 32

Finantsinstrumendid: esitamine

IAS 33

Aktsiakasum

IAS 34

Vahefinantsaruandlus

IAS 36

Varade väärtuse langus

IAS 37

Eraldised, tingimuslikud kohustised ja tingimuslikud varad

IAS 38

Immateriaalsed varad

IAS 39

Finantsinstrumendid: kajastamine ja mõõtmine

IAS 40

Kinnisvarainvesteeringud

IAS 41

Põllumajandus

IFRS 1

Rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite esmakordne kasutuselevõtt

IFRS 2

Aktsiapõhine makse

IFRS 3

Äriühendused

IFRS 4

Kindlustuslepingud

IFRS 5

Müügiks hoitavad põhivarad ja lõpetatud tegevusvaldkonnad

IFRS 6

Maavarade uuring ja hindamine

IFRS 7

Finantsinstrumendid: avalikustatav teave

IFRS 8

Tegevussegmendid

IFRIC 1

Muutused olemasolevates eemaldamis-, taastamis- ning sarnastes kohustistes

IFRIC 2

Liikmete osad ühistulistes (majandus)üksustes ja sarnased instrumendid

IFRIC 4

Kindlakstegemine, kas kokkulepe hõlmab renti

IFRIC 5

Õigus osalusele eemaldamise, taastamise ja keskkonna parandamise fondides

IFRIC 6

Konkreetsel turul osalemisest tekkivad kohustised – elektri- ja elektroonikaseadmete vanad jäätmed

IFRIC 7

Korrigeerimise rakendamine IAS 29 „Finantsaruandlus hüperinflatiivsetes majanduskeskkondades” kohaselt

IFRIC 8

Standardi IFRS 2 rakendusala

IFRIC 9

Varjatud tuletisinstrumentide ümberhindamine

IFRIC 10

Vahefinantsaruandlus ja väärtuse langus

IFRIC 11

IFRS 2 – tehingud kontserni- ja omaaktsiatega

SIC 7

Euro kasutuselevõtt

SIC 10

Valitsusepoolne abi, kui puudub konkreetne seos põhitegevusega

SIC 12

Konsolideerimine – eriotstarbelised (majandus)üksused

SIC 13

Ühiselt kontrollitavad (majandus)üksused – ühisettevõtjate mitterahalised sissemaksed

SIC 15

Kasutusrent – stiimulid

SIC 21

Tulumaks – ümberhinnatud mitteamortiseeritavate varade katmine

SIC 25

Tulumaks – (majandus)üksuse või selle omanike maksustaatuse muutused

SIC 27

Juriidiliselt rendilepingutena vormistatud tehingute sisu hindamine

SIC 29

Avalikustamine – teenuste kontsessioonikokkulepped

SIC 31

Tulu – reklaamiteenuseid sisaldavad bartertehingud

SIC 32

Immateriaalsed varad – veebilehe kulud

Paljundamine lubatud Euroopa Majanduspiirkonnas. Kõik olemasolevad õigused kehtivad väljaspool EMPd, v.a õigus paljundada isiklikuks kasutamiseks või muul õiguspärasel otstarbel. Lisateavet on võimalik saada IASB veebilehelt www.iasb.org.

RAHVUSVAHELINE RAAMATUPIDAMISSTANDARD IAS 1

Finantsaruannete esitamine

EESMÄRK

1

Käesoleva standardi eesmärk on kehtestada üldotstarbeliste finantsaruannete esitamise alused tagamaks võrreldavus nii (majandus)üksuse varasemate perioodide finantsaruannetega kui ka teiste (majandus)üksuste finantsaruannetega. Selle eesmärgi saavutamiseks kehtestatakse käesoleva standardiga finantsaruannete esitamise üldnõuded, juhised nende struktuuri kohta ning miinimumnõuded nende sisu kohta. Konkreetsete tehingute ja teiste sündmuste kajastamist, mõõtmist ning avalikustamist käsitletakse teistes standardites ja tõlgendustes.

RAKENDUSALA

2

Käesolevat standardit rakendatakse kõigi üldotstarbeliste finantsaruannete suhtes, mis on koostatud ja esitatud kooskõlas rahvusvaheliste finantsaruandlusstandarditega (IFRS).

3

Üldotstarbelised finantsaruanded on sellised aruanded, mis on mõeldud vastama nende kasutajate vajadustele, kes ei saa nõuda aruannete koostamist konkreetselt oma teabevajadustest lähtudes. Üldotstarbelisi finantsaruandeid võib esitada eraldi või mõne teise avaliku dokumendi, nagu näiteks majandusaasta aruande või emissiooniprospekti koosseisus. Käesolevat standardit ei rakendata kooskõlas IAS 34-ga „Vahefinantsaruandlus” koostatud lühendatud vahefinantsaruannete struktuuri ja sisu suhtes. Selliste finantsaruannete suhtes rakendatakse aga paragrahve 13–41. Käesolev standard on võrdselt rakendatav kõigi (majandus)üksuste suhtes olenemata sellest, kas nad koostavad konsolideeritud või konsolideerimata finantsaruandeid, nagu need on määratletud IAS 27-s „Konsolideeritud ja konsolideerimata finantsaruanded”.

4

Kehtetu

5

Käesolevas standardis kasutatakse kasumit taotlevaile (majandus)üksustele, kaasa arvatud avaliku sektori äriüksustele, sobivaid mõisteid. Erasektori, avaliku sektori või valitsuse mittetulundusüksustel, kes soovivad käesolevat standardit rakendada, võib osutuda vajalikuks muuta finantsaruannete ja nende teatavate kirjete nimetusi.

6

Samamoodi võib (majandus)üksustel, kellel ei ole omakapitali, nagu see on määratletud IAS 32-s „Finantsinstrumendid: esitamine” (nt teatud avatud investeerimisfondid), ja (majandus)üksustel, kelle aktsiakapital ei liigitu omakapitaliks (nt teatud ühistud), osutuda vajalikuks kohandada finantsaruannetes liikmete või osanike osaluste esitamist.

FINANTSARUANNETE EESMÄRK

7

Finantsaruanded on (majandus)üksuse finantsseisundi ja -tulemuse struktureeritud esitus. Üldotstarbeliste finantsaruannete eesmärk on anda (majandus)üksuse finantsseisundi ja -tulemuse ning rahavoogude kohta informatsiooni, mida lai ring aruande kasutajaid saaks oma majandusotsuste tegemisel kasutada. Finantsaruanded näitavad ka juhtkonna kätte usaldatud ressursside kasutamise tulemuslikkust. Selle eesmärgi täitmiseks annavad finantsaruanded informatsiooni (majandus)üksuse:

a)

varade;

b)

kohustiste;

c)

omakapitali;

d)

tulude ja kulude;

e)

omakapitali muude muutuste ja

f)

rahavoogude kohta.

See informatsioon koos lisades sisalduva muu informatsiooniga aitab finantsaruannete kasutajatel prognoosida (majandus)üksuse tulevasi rahavoogusid ning eeskätt nende ajastust ja kindlust.

FINANTSARUANNETE KOMPONENDID

8

Finantsaruannete tervikkomplekt sisaldab järgmisi komponente:

a)

bilanss;

b)

kasumiaruanne;

c)

omakapitali muutuste aruanne, mis näitab kas:

i)

kõiki muutusi omakapitalis või

ii)

muutusi omakapitalis, välja arvatud need muutused, mis tulenevad sellistest tehingutest omanikega, kus viimased rakendavad oma omanikuõigusi;

d)

rahavoogude aruanne ja

e)

lisad, mis koosnevad oluliste arvestusmeetodite kokkuvõttest ja teistest selgitavatest lisadest.

9

Paljud (majandus)üksused esitavad lisaks finantsaruannetele ka juhtkonna koostatud finantsülevaate, mis kirjeldab ja selgitab (majandus)üksuse finantstulemuse ja -seisundi kujunemist ning teda ees ootavaid peamisi ebakindlusi. Selline aruanne võib sisaldada ülevaadet:

a)

peamistest finantstulemust mõjutavatest teguritest, kaasa arvatud muutused (majandus)üksuse majanduskeskkonnas, (majandus)üksuse reageeringud nendele muutustele ja nende mõjud ning (majandus)üksuse finantstulemuste säilitamisele ja parandamisele suunatud investeerimispoliitika, sealhulgas dividendipoliitika;

b)

(majandus)üksuse finantseerimisallikatest ning eesmärgiks seatud kohustiste ja omakapitali suhtarvust ja

c)

(majandus)üksuse ressurssidest, mida kooskõlas IFRS-idega ei kajastata bilansis.

10

Paljud (majandus)üksused esitavad lisaks finantsaruannetele ka selliseid raporteid ja aruandeid, nagu näiteks keskkonnaraportid ja lisandväärtuse aruanded, ja seda eelkõige sellistes tööstusharudes, kus keskkonnategurid on olulised ja kus töötajaid loetakse tähtsaks kasutajarühmaks. Finantsaruannetest eraldi esitatavad raportid ja aruanded ei kuulu IFRS-ide rakendusalasse.

MÕISTED

11

Käesolevas standardis kasutatakse järgmisi mõisteid järgmises tähenduses:

Teostamatu. Nõude rakendamine on teostamatu, kui (majandus)üksus ei ole kõigile mõistlikele jõupingutustele vaatamata võimeline seda rakendama.

Rahvusvahelised finantsaruandlusstandardid (International Financial Reporting Standards – IFRS) on Rahvusvaheliste Raamatupidamisstandardite Nõukogu (International Accounting Standards Board – IASB) poolt vastu võetud standardid ja tõlgendused. Need hõlmavad:

a)

rahvusvahelisi finantsaruandlusstandardeid (IFRS);

b)

rahvusvahelisi raamatupidamisstandardeid (IAS) ja

c)

Rahvusvahelise Finantsaruandluse Tõlgendamise Komitee (IFRIC) või selle eelkäija Standardite Tõlgendamise Alalise Komisjoni (SIC) tehtud tõlgendusi.

Oluline. Andmete puudumine või väärkajastamine on oluline, kui see kas eraldivõetuna või summaarsena võib mõjutada finantsaruannete kasutajate aruannete alusel tehtud majandusotsuseid. Olulisus sõltub puudumise või väärkajastamise summa suurusest ja olemusest, hinnatuna vastavas kontekstis. Määravaks asjaoluks võib olla kas andmete suurus või olemus või kombinatsioon mõlemast.

Lisad sisaldavad informatsiooni lisaks bilansis, kasumiaruandes, omakapitali muutuste aruandes ja rahavoogude aruandes toodud teabele. Lisades avaldatakse jutustav kirjeldus või üksikasjalikum analüüs nendes aruannetes avaldatud kirjete kohta ning informatsioon objektide kohta, mis ei vasta neis aruannetes kajastamise tingimustele.

12

Hindamaks, kas andmete puudumine või väärkajastamine võis mõjutada kasutajate majandusotsuseid, ning olla seega oluline, on vaja vaadelda neile kasutajaile iseloomulikke tunnusjooni. „Finantsaruannete koostamise ja esitamise raampõhimõtete” paragrahvis 25 on öeldud, et „eeldatakse, et kasutajatel on piisavad teadmised äri- ja majandustegevusest ning raamatupidamise valdkonnast ning tahe saadud informatsiooni mõõduka hoolsusega analüüsida”. Seetõttu tuleb hindamisel arvestada, millist mõju majandusotsuste tegemisel selliste tunnusjoontega kasutajatele eeldatavasti avaldatakse.

ÜLDPÕHIMÕTTED

Õiglane esitus ja vastavus rahvusvahelistele finantsaruandlusstandarditele (IFRS)

13

Finantsaruanded peavad kajastama õiglaselt (majandus)üksuse finantsseisundit, finantstulemust ja rahavoogusid. Õiglane esitus nõuab tehingute, muude sündmuste ja tingimuste mõjude esitamist kooskõlas „Raamistikus” sätestatud varade, kohustiste, tulude ja kulude mõistetega ja kajastamiskriteeriumitega. Eeldatakse, et rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite asjakohane rakendamine koos lisainformatsiooni avalikustamisega vajaduse korral annab tulemuseks õiglase esitusega finantsaruanded.

14

(Majandus)üksus, mille finantsaruanded vastavad IFRS-idele, avalikustab selle vastavuse selgesõnaliselt ja tingimusteta lisades. Finantsaruandeid ei tohi nimetada IFRS-idega vastavuses olevateks, välja arvatud juhul, kui need finantsaruanded järgivad kõiki IFRS-ide nõudeid.

15

Asjakohaste IFRS-ide rakendamisega on (majandus)üksusel võimalik peaaegu kõikides olukordades saavutada õiglane esitus. Õiglane esitus nõuab ka, et (majandus)üksus:

a)

valib ja rakendab arvestusmeetodeid kooskõlas IAS 8-ga „Arvestusmeetodid, arvestushinnangute muutused ja vead”. IAS 8-s sätestatakse kindel juhiste hierarhia, mida juhtkond peab arvestama konkreetse objekti kajastamist reguleeriva standardi või tõlgenduse puudumisel.

b)

esitab informatsiooni, sealhulgas arvestusmeetodid, viisil, mis tagab asjakohase, usaldusväärse, võrreldava ja arusaadava esituse.

c)

avalikustab täiendavalt informatsiooni, kui rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite konkreetsed nõuded ei ole piisavad, et võimaldada finantsaruannete kasutajatel mõista konkreetsete tehingute, muude sündmuste ja tingimuste mõju (majandus)üksuse finantsseisundile ja -tulemusele.

16

Ebasobivate arvestusmeetodite kasutamist ei heasta kasutatavate arvestusmeetodite avalikustamine, lisad ega selgitav materjal.

17

Sellistel äärmiselt erandlikel juhtudel, kui juhtkond jõuab järeldusele, et mõne standardi või tõlgenduse nõude järgimine võib olla selliselt eksitav, et see põhjustaks vastuolu „Raamistikus” sätestatud finantsaruannete eesmärgiga, kaldub (majandus)üksus kõrvale sellest nõudest paragrahvis 18 toodud viisil juhul, kui vastav regulatiivne raamistik seda nõuab või sellist kõrvalekaldumist ei keela.

18

Juhul kui (majandus)üksus kaldub kõrvale mõne standardi või tõlgenduse nõudest kooskõlas paragrahviga 17, avalikustab (majandus)üksus:

a)

juhtkonna järelduse, et finantsaruanded kajastavad õiglaselt (majandus)üksuse finantsseisundit, -tulemust ja rahavoogusid;

b)

et (majandus)üksus on järginud kehtivaid standardeid ja tõlgendusi, välja arvatud asjaolu, et ta on õiglase esituse saamiseks teatud konkreetsest nõudest kõrvale kaldunud;

c)

selle standardi või tõlgenduse, millest (majandus)üksus on kõrvale kaldunud, pealkirja, kõrvalekalde olemuse, sealhulgas selle standardi või tõlgendusega nõutava käsitluse, põhjuse, miks see käsitlus oleks antud tingimustes selliselt eksitav, et selle tulemuseks oleks vastuollu sattumine „Raamistikus” määratletud finantsaruannete eesmärgiga, ja valitud käsitluse ning

d)

iga esitatud perioodi puhul kõrvalekalde finantsmõju igale finantsaruande kirjele, mis oleks esitatud selle nõude järgimisel.

19

Juhul kui (majandus)üksus on eelneval perioodil mõne standardi või tõlgenduse nõudest kõrvale kaldunud ja see kõrvalekaldumine mõjutab ka käesoleva perioodi finantsaruannetes kajastatud summasid, avalikustab (majandus)üksus informatsiooni, mis on nõutud paragrahvi 18 punktides c ja d.

20

Paragrahvi 19 tuleb rakendada näiteks juhul, kui (majandus)üksus kaldus eelneval perioodil kõrvale mõne standardi või tõlgenduse nõudest varade või kohustiste mõõtmisel ja see kõrvalekalle mõjutab aruandeperioodi finantsaruannetes kajastatud varade ja kohustiste muutuste mõõtmist.

21

Sellistel äärmiselt erandlikel juhtudel, kui juhtkond jõuab järeldusele, et mõne standardi või tõlgenduse nõude järgimine võib olla selliselt eksitav, et see põhjustaks vastuolu „Raamistikus” sätestatud finantsaruannete eesmärgiga, kuid vastav regulatiivne raamistik keelab nõudest kõrvalekaldumise, vähendab (majandus)üksus selliseid tajutavaid, eksitavaid vastavusaspekte maksimaalselt, avalikustades:

a)

kõnealuse standardi või tõlgenduse pealkirja, nõude olemuse ja põhjuse, miks juhtkond on arvamusel, et nõude järgimine oleks antud tingimustes selliselt eksitav, et selle tulemuseks oleks finantsaruande vastuollu sattumine „Raamistikus” sätestatud finantsaruannete eesmärgiga, ja

b)

iga esitatud perioodi puhul, iga finantsaruannete kirje korrigeerimised, mida juhtkonna hinnangul oleks vaja teha, et saavutada õiglane esitus.

22

Paragrahvide 17–21 tähenduses satuks informatsioon vastuollu finantsaruannete eesmärgiga, kui informatsioon ei esita tehinguid, muid sündmusi ja tingimusi usaldusväärselt, mida selle informatsiooniga kas soovitakse esitada või mida sellelt põhjendatult oodatakse, ja järelikult mõjutab see tõenäoliselt finantsaruannete kasutajate tehtavaid majandusotsuseid. Hinnates, kas standardi või tõlgenduse teatud nõue on selliselt eksitav, et selle tulemuseks oleks finantsaruannete vastuollu sattumine „Raamistikus” sätestatud finantsaruannete eesmärgiga, kaalub juhtkond järgmist:

a)

miks ei saavutata finantsaruannete eesmärki konkreetses olukorras ja

b)

kuidas kõnealuse (majandus)üksuse olukord erineb teiste antud nõuet järgivate (majandus)üksuste olukorrast. Juhul kui teised (majandus)üksused samalaadsetes tingimustes järgivad antud nõuet, kehtib vaidlustatav eeldus, et (majandus)üksuse poolt nõude järgimine ei ole selliselt eksitav, et selle tulemuseks oleks vastuollu sattumine „Raamistikus” sätestatud finantsaruannete eesmärgiga.

Tegevuse jätkuvus

23

Finantsaruandeid koostades hindab juhtkond (majandus)üksuse suutlikkust tegevust jätkata. Finantsaruanded koostatakse tegevuse jätkuvuse alusel, välja arvatud juhul, kui juhtkond kas plaanib (majandus)üksust likvideerida või selle tegevuse lõpetada või kui tal puudub muu realistlik alternatiiv ja ta on sunnitud seda tegema. Juhul kui juhtkond on oma hinnangu andmisel teadlik sellistest olulistest ebakindlust põhjustatavatest sündmustest või asjaoludest, mis võivad anda põhjust kahtlemiseks (majandus)üksuse võimes tegevust jätkata, avalikustatakse need ebakindlused. Juhul kui finantsaruandeid ei koostata tegevuse jätkuvuse alusel, avalikustatakse see asjaolu koos finantsaruannete koostamise alusega ja põhjusega, miks (majandus)üksust ei käsitleta jätkuvalt tegutsevana.

24

Tegevuse jätkuvuse eelduse põhjendatuse hindamisel arvestab juhtkond kogu kättesaadavat informatsiooni tuleviku kohta, mis peab hõlmama vähemalt kahtteist kuud alates bilansipäevast, kuid ei ole piiratud sellega. Hindamise põhjalikkus sõltub iga juhtumiga seotud asjaoludest. Kui (majandus)üksuse tegevus on olnud tulutoov ja tal on olnud raskusteta juurdepääs finantsvahenditele, võib ka detailse analüüsita jõuda järelduseni, et tegevuse jätkuvuse alus on asjakohane. Teistel juhtudel võib juhtkonnal osutuda vajalikuks kaaluda suurt hulka erinevaid tegureid olemasoleva ja prognoositava tasuvuse kohta, võlgade tagasimaksegraafikute ja võimalike alternatiivsete finantseerimisallikate kohta, enne kui on võimalik veenduda, et tegevuse jätkuvuse alus on asjakohane.

Tekkepõhine arvestus

25

(Majandus)üksus koostab oma finantsaruanded, välja arvatud rahavoogusid käsitlev informatsioon, tekkepõhisest arvestusest lähtudes.

26

Tekkepõhise arvestuse kasutamisel kajastatakse objekte varade, kohustiste, omakapitali, tulude ja kuludena (finantsaruannete elemendid) juhul, kui need vastavad kõnealuste elementide „Raamistikus” toodud määratlustele ja kajastamiskriteeriumitele.

Esituse järjepidevus

27

Objektide esitamise ja liigitamise põhimõtted finantsaruannetes säilitatakse muutumatutena ühest perioodist teise, välja arvatud juhul kui:

a)

oluliste muutuste tõttu (majandus)üksuse äritegevuses või (majandus)üksuse finantsaruannete läbivaatamise tulemusena on ilmne, et teistsugune esitusviis või liigitamine oleks sobivam, arvestades IAS 8-s esitatud arvestusmeetodite valiku- ja rakendamiskriteeriume, või

b)

mõni standard või tõlgendus nõuab muutust esitusviisis.

28

Oluline omandamine või võõrandamine või finantsaruannete esitusviisi läbivaatamine võib viidata asjaolule, et finantsaruanded tuleks esitada senisest erineval viisil. (Majandus)üksus muudab oma finantsaruannete esitusviisi ainult juhul, kui muudetud esitusviis annab usaldusväärset ja finantsaruannete kasutajatele asjakohasemat informatsiooni ja uuendatud struktuuri kasutatakse tõenäoliselt ka tulevikus nii, et võrreldavuse põhimõtet ei rikuta. Selliste muudatuste tegemisel esitusviisis peab (majandus)üksus oma võrdlusinformatsiooni kooskõlas paragrahvidega 38 ja 39 ümber liigitama.

Olulisus ja summeerimine

29

Kõik sarnaseid objekte sisaldavad olulised rühmad esitatakse finantsaruannetes eraldi. Erineva olemuse või otstarbega objektid esitatakse eraldi, välja arvatud juhul, kui need on ebaolulised.

30

Finantsaruanded valmivad suure hulga tehingute või muude sündmuste töötlemise tulemusena, mille käigus need tehingud ja sündmused summeeritakse rühmadesse nende olemuse või otstarbe alusel. Summeerimise ja liigitamise protsessi lõppastmeks on summeeritud ja liigitatud andmed, mis moodustavad kirjed bilansis, kasumiaruandes, omakapitali muutuste aruandes ja rahavoogude aruandes või lisades. Väheolulised objektid summeeritakse põhiaruannetes või lisades teiste objektidega. Objekt, mis ei ole piisavalt oluline põhiaruandes endas eraldi esitamiseks, võib olla piisavalt oluline eraldi esitamiseks lisades.

31

Olulisuse põhimõtte rakendamisest tuleneb, et mingi standardi või tõlgenduse konkreetset avalikustamisnõuet ei ole vaja täita, kui saadav informatsioon ei ole oluline.

Saldeerimine

32

Varasid ja kohustisi ning tulusid ja kulusid ei saldeerita, välja arvatud juhul, kui see on mõne standardi või tõlgendusega nõutud või lubatud.

33

On tähtis, et varad ja kohustised ning tulud ja kulud esitatakse aruandes eraldi. Saldeerimine kasumiaruandes või bilansis, välja arvatud juhul, kui saldeerimine peegeldab tehingu või muu sündmuse sisu, kahandab finantsaruannete kasutajate võimet mõista aset leidnud tehinguid, muid sündmusi ja tingimusi ning hinnata (majandus)üksuse tulevasi rahavoogusid. Varade mõõtmist vähendatuna allahindluse võrra – näiteks iganenud varude allahindluse või ebatõenäoliselt laekuvate nõuete allahindluse võrra – ei loeta saldeerimiseks.

34

IAS 18-s „Müügitulu” määratakse tulu mõiste ja nõutakse selle mõõtmist saadud või saada oleva tasu õiglases väärtuses, arvestades kõiki (majandus)üksuse poolt antud hinnaalandusi ja mahust tulenevaid hinnaalandeid. (Majandus)üksus teeb oma tavapärase tegevuse käigus ka selliseid tehinguid, mis ei loo otseselt tulu, vaid on põhitegevuse seisukohast juhuslikud. Selliste tehingute tulemused esitatakse samast tehingust tulenevate tulude ja kulude saldeerimise teel juhul, kui selline esitus kajastab tehingu või muu sündmuse sisu. Näiteks:

a)

põhivarade, sealhulgas investeeringute ja äritegevuses kasutatavate varade müügikasum ja -kahjum kajastatakse, lahutades müügitulust vara bilansilise (jääk)maksumuse ja kaasnevad müügikulud, ning

b)

kulutusi, mis on seotud kooskõlas IAS 37-ga „Eraldised, tingimuslikud kohustised ja tingimuslikud varad” kajastatud eraldisega ja mis hüvitatakse kolmanda osapoolega saavutatud lepingulise kokkuleppe kohaselt (näiteks tarnija garantiileping), võib saldeerida nendega seotud hüvitistega.

35

Lisaks esitatakse sarnaste tehingute rühmast tulenevad kasumid ja kahjumid saldeerituna, näiteks valuutakursi muutuste kasumid ja kahjumid või kauplemise eesmärgil hoitavatest finantsinstrumentidest saadud kasumid ja kahjumid. Juhul kui sellised kasumid ja kahjumid on olulised, esitatakse need siiski eraldi.

Võrdlusinformatsioon

36

Võrdlusinformatsioon eelmise perioodi kohta esitatakse kõikide finantsaruannetes esitatud summade puhul, välja arvatud juhul, kui mõni standard või tõlgendus lubab või nõuab teisiti. Võrdlusinformatsioon tuleb esitada seletava ja kirjeldava informatsiooni kohta siis, kui see on käesoleva perioodi finantsaruannete mõistmiseks asjakohane.

37

Mõningatel juhtudel on eelmis(t)e perioodi(de) finantsaruannetes esitatud seletav informatsioon jätkuvalt asjakohane ka käesoleval perioodil. Näiteks avalikustatakse käesoleval perioodil üksikasjad õigusvaidluse kohta, mille tulemus oli eelmisel bilansipäeval ebakindel ega ole endiselt selgunud. Finantsaruannete kasutajal on kasulik teada, et see ebakindlust tekitav asjaolu oli olemas juba eelmisel bilansipäeval ja milliseid abinõusid on selle lahendamiseks käesoleval perioodil tarvitusele võetud.

38

Juhul kui finantsaruannete objektide esitusviisi või liigitust muudetakse, liigitatakse võrdlusinformatsioon ümber, välja arvatud juhul, kui see on teostamatu. Võrdlusinformatsiooni ümberliigitamisel avalikustab (majandus)üksus:

a)

ümberliigitamise olemuse;

b)

iga ümberliigitatud objekti või objektide liigi summa ja

c)

ümberliigitamise põhjuse.

39

Juhul kui võrdlusinformatsiooni ümberliigitamine on teostamatu, avalikustab (majandus)üksus:

a)

summade ümberliigitamata jätmise põhjuse ja

b)

selliste paranduste olemuse, mida oleks tulnud summade ümberliigitamisel teha.

40

Perioodidevahelise informatsiooni võrreldavuse parandamine aitab finantsaruannete kasutajatel teha majandusotsuseid, eriti võimaldades finantsinformatsiooni trendide hindamist prognooside tegemise eesmärgil. Mõnikord on võrreldavuse saavutamiseks eelneva perioodi võrdlusinformatsiooni ümberliigitamine praktiliselt teostamatu. Näiteks võib juhtuda, et eelmis(t)el perioodi(de)l ei ole andmeid kogutud selliselt, mis lubaks ümberliigitamist, ja informatsiooni taasloomine ei pruugi olla teostatav.

41

IAS 8 käsitleb arvestusmeetodi muutusega või vigade parandamisega seotud võrdlusinformatsiooni korrigeerimisi.

STRUKTUUR JA SISU

Sissejuhatus

42

Käesolev standard nõuab teatavate kirjete avalikustamist bilansis, kasumiaruandes ja omakapitali muutuste aruandes ning teiste kirjete avalikustamist kas nimetatud põhiaruannetes või nende lisades. IAS 7 „Rahavoogude aruanded” sätestab nõuded rahavoogude aruande esitusviisile.

43

Käesolev standard kasutab mõnikord mõistet „avalikustamine” laias tähenduses, hõlmates nii bilansis, kasumiaruandes, omakapitali muutuste aruandes ja rahavoogude aruandes kui ka nende lisades esitatavaid objekte. Ka teistes standardites ja tõlgendustes nõutakse teabe avalikustamist. Juhul kui kõnealuses standardis või mõnes teises standardis või tõlgenduses ei ole sätestatud teisiti, esitatakse avalikustatav teave kas bilansis, kasumiaruandes, omakapitali muutuste aruandes või rahavoogude aruandes (mis iganes neist on asjakohane) või nende aruannete lisades.

Finantsaruannete identifitseerimine

44

Finantsaruanded identifitseeritakse selgelt ja eraldatakse muust samas avaldatud dokumendis sisalduvast informatsioonist.

45

IFRS-id kehtivad ainult finantsaruannete suhtes ja mitte aastaaruandes või muus dokumendis esitatud muu teabe suhtes. Seetõttu on oluline, et finantsaruannete kasutajad suudaksid eristada IFRS-ide kohaselt koostatud teavet muust teabest, mis võib aruannete kasutajatele kasulik olla, kuid mida standardid ei käsitle.

46

Finantsaruannete iga komponent identifitseeritakse selgelt. Lisaks tuuakse selgesti, ja juhul kui see on vajalik esitatud teabe õigeks mõistmiseks, korduvalt välja järgmised andmed:

a)

aruandva (majandus)üksuse nimi või muud identifitseerimiseks vajalikud andmed ja mis tahes muutused sellises informatsioonis võrreldes eelmise bilansipäevaga;

b)

kas finantsaruanded hõlmavad üksikut (majandus)üksust või (majandus)üksuste rühma;

c)

bilansipäev või periood, mida finantsaruanded käsitlevad, olenevalt, kumb neist on asjakohane finantsaruannete kõnealuse komponendi suhtes;

d)

esitusvaluuta määratletuna IAS 21 „Valuutakursside muutuste mõjud” kohaselt ja

e)

täpsusaste, mida kasutatakse finantsaruannetes arvandmete esitamisel.

47

Paragrahvi 46 nõudeid täidetakse harilikult nii, et finantsaruannete igal leheküljel esitatakse lehekülje pealdis ja veergude lühipealdised. Sellise informatsiooni parima esitusviisi kindlaksmääramine tugineb hinnangul. Näiteks juhul, kui finantsaruanded esitatakse elektroonilisel kujul, ei kasutata alati eraldi lehekülgi ja ülalmainitud andmed esitatakse seetõttu piisavalt tihti, et kindlustada finantsaruannetes sisalduva informatsiooni õige mõistmine.

48

Finantsaruanded on tihti paremini mõistetavad, kui informatsioon esitatakse tuhandetes või miljonites esitusvaluuta ühikutes. Selline esitusviis on aktsepteeritav seni, kuni täpsusaste on avalikustatud ja oluline teave ei ole aruandest välja jäänud.

Aruandeperiood

49

Finantsaruanded esitatakse vähemalt üks kord aastas. Juhul kui (majandus)üksuse bilansipäev muutub ja aruandeaasta finantsaruanne esitatakse ühest aastast pikema või lühema aruandeperioodi kohta, avalikustab (majandus)üksus lisaks finantsaruannetega hõlmatud perioodile ka:

a)

lühema või pikema perioodi kasutamise põhjuse ja

b)

fakti, et kasumiaruande, omakapitali muutuste aruande, rahavoogude aruande ja nendega seotud lisade võrdlusandmed ei ole üheselt võrreldavad.

50

Tavaliselt koostatakse finantsaruanded järjepidevalt üheaastase perioodi kohta. Siiski koostavad mõned (majandus)üksused praktilistel põhjustel aruande näiteks 52-nädalase perioodi kohta. Käesolev standard ei välista sellise perioodi kasutamist, sest tulemuseks olevad finantsaruanded ei erine tõenäoliselt oluliselt finantsaruannetest, mida esitataks üheaastase perioodi kohta.

Bilanss

Lühi- ja pikaajaliste elementide eristamine

51

(Majandus)üksus esitab käibevarad ja põhivarad ning lühi- ja pikaajalised kohustised paragrahvide 57–67 kohaselt bilansis eraldi liikidena, välja arvatud juhul, kui likviidsusel põhinev esitusviis annab usaldusväärset ja asjakohasemat informatsiooni. Sellise erandi rakendamisel esitatakse kõik varad ja kohustised üldjoontes nende likviidsuse järjekorras.

52

Olenemata sellest, kumba esitusviisi kasutatakse, avalikustab (majandus)üksus iga vara ja kohustise kirje kohta, mis sisaldab summasid, mis eeldatavasti laekuvad või tasutakse a) mitte hiljem kui kaheteist kuu jooksul pärast bilansipäeva ja b) hiljem kui kaheteist kuu jooksul pärast bilansipäeva, selle summa, mis eeldatavasti laekub või tasutakse pärast kaheteist kuu möödumist.

53

Kui (majandus)üksus tarnib kaupu või pakub teenuseid selgelt määratletava äritsükli jooksul, siis käibe- ja põhivara ning pika- ja lühiajaliste kohustiste eraldamine bilansis annab kasulikku informatsiooni, eristades käibekapitalina ringleva netovara (majandus)üksuse pikaajalise kasutusega objektidest. Samuti võimaldab see esile tuua varad, mis jooksva äritsükli jooksul eeldatavasti realiseeritakse, ning kohustised, mis tuleb sama perioodi vältel arveldada.

54

Mõnede (majandus)üksuste puhul, nagu näiteks finantsasutused, annab varade ja kohustiste esitamine kasvavas või kahanevas likviidsusjärjekorras informatsiooni, mis on usaldusvääne ja asjakohasem kui esitamine lühi- ja pikaajaliste elementide eristuse alusel, kuna (majandus)üksus ei paku kaupu või teenuseid selgelt määratletava äritsükli jooksul.

55

Paragrahvi 51 rakendamisel on (majandus)üksusel lubatud esitada osa oma varasid ja kohustisi lühi- ja pikaajalise liigitatuse alusel ning teised likviidsusjärjekorras, kui selline esitus annab usaldusväärset ja asjakohasemat informatsiooni. Vajadus segaesituseks võib tekkida, kui (majandus)üksusel on erinevaid tegevusvaldkondi.

56

Informatsioon varade ja kohustiste eeldatavate realiseerimiskuupäevade kohta on kasulik (majandus)üksuse likviidsuse ja maksevõime hindamisel. IFRS 7 „Finantsinstrumendid: avalikustatav teave” nõuab finantsvarade ja finantskohustiste maksetähtaegade avalikustamist. Finantsvarad hõlmavad nõudeid ostjate vastu ja muid nõudeid ning finantskohustised võlgnevusi tarnijatele ja muid võlgnevusi. Informatsioon mitterahaliste varade ja kohustiste, nagu varude ja eraldiste realiseerumise ja arveldamise eeldatava tähtaja kohta on samuti kasulik, olenemata sellest, kas varad ja kohustised on liigitatud lühi- ja pikaajalisteks või mitte. Näiteks avalikustab (majandus)üksus selliste varude summa, mis eeldatavasti realiseeritakse pikema aja jooksul kui kaheteist kuu möödumisel bilansipäevast.

Käibevarad

57

Vara liigitatakse käibevaraks, kui see vastab vähemalt ühele järgmistest kriteeriumitest:

a)

eeldatavasti see realiseeritakse või on mõeldud müügiks või tarbimiseks (majandus)üksuse tavapärase äritsükli jooksul;

b)

seda hoitakse peamiselt kauplemise eesmärgil;

c)

eeldatavasti see realiseeritakse kaheteist kuu jooksul pärast bilansipäeva või

d)

see on raha või raha ekvivalent (nagu see on määratletud IAS 7-s), välja arvatud juhul, kui vara kasutamine vahetamiseks või kohustise arveldamiseks on piiratud vähemalt kaheteist kuu jooksul pärast bilansipäeva.

Kõik teised varad liigitatakse põhivaradeks.

58

Käesolevas standardis kasutatav mõiste „põhivara” hõlmab pikaajalisi materiaalseid, immateriaalseid ning finantsvarasid. Standard ei keela alternatiivsete nimetuste kasutamist, kui nende tähendus on selge.

59

(Majandus)üksuse äritsükkel on aeg, mis kulub protsessis kasutatavate varade omandamisest kuni nende realiseerimiseni raha või raha ekvivalentide vastu. Kui (majandus)üksuse tavaline äritsükkel ei ole selgelt määratletav, siis loetakse selle pikkuseks kaksteist kuud. Käibevarad hõlmavad varasid (nagu näiteks varud ja nõuded ostjate vastu), mis müüakse, tarbitakse või realiseeritakse tavapärase äritsükli jooksul ka juhul, kui neid eeldatavasti ei realiseerita kaheteist kuu jooksul pärast bilansipäeva. Käibevarad hõlmavad samuti varasid, mida hoitakse peamiselt kauplemise eesmärgil (finantsvarasid liigitatakse selle kategooria raames kauplemise eesmärgil hoitavateks kooskõlas IAS 39-ga „Finantsinstrumendid: kajastamine ja mõõtmine”) ja pikaajaliste finantsvarade lühiajalist osa.

Lühiajalised kohustised

60

Kohustis liigitatakse lühiajaliseks, kui see vastab vähemalt ühele järgmistest kriteeriumitest:

a)

eeldatavasti see arveldatakse (majandus)üksuse tavapärase äritsükli jooksul;

b)

seda hoitakse peamiselt kauplemise eesmärgil;

c)

selle arveldamise tähtaeg on kaheteist kuu jooksul pärast bilansipäeva või

d)

(majandus)üksusel pole tingimusteta õigust kohustise arveldamist edasi lükata rohkem kui kaksteist kuud pärast bilansipäeva.

Kõik muud kohustised liigitatakse pikaajalisteks.

61

Mõned lühiajalised kohustised, nagu võlad tarnijatele, töötajate palgakulude ja muude tegevuskuludega seotud viitvõlad, on osa (majandus)üksuse tavapärase äritsükli jooksul kasutatavast käibekapitalist. Sellised jooksva äritegevusega seotud objektid liigitatakse lühiajalisteks kohustisteks isegi siis, kui nende arveldamise tähtaeg on hiljem kui kaheteist kuu jooksul pärast bilansipäeva. Samasugune tavapärane äritsükkel kehtib nii (majandus)üksuse varade kui ka kohustiste liigitamise puhul. Kui (majandus)üksuse tavapärane äritsükkel ei ole selgelt määratletav, siis loetakse selle pikkuseks kaksteist kuud.

62

On teisi lühiajalisi kohustisi, mida ei arveldata tavapärase äritsükli käigus, kuid nende arveldamise tähtaeg on kaheteist kuu jooksul pärast bilansipäeva või neid hoitakse peamiselt kauplemise eesmärgil. Selliste kohustiste näideteks on finantskohustised, mida liigitatakse IAS 39 kohaselt kauplemise eesmärgil hoitavateks, arvelduskrediidid ja lühiajaline osa pikaajalistest finantskohustistest, dividendivõlad, tulumaksuvõlg ja muud mitte jooksva äritegevusega seotud võlad. Finantskohustised, mida kasutatakse pikaajaliseks finantseerimiseks (st need, mis ei kuulu (majandus)üksuse tavapärases äritsüklis kasutatava käibekapitali hulka) ja mida ei tule tasuda kaheteist kuu jooksul pärast bilansipäeva, kuuluvad pikaajaliste kohustiste alla, mida käsitletakse paragrahvides 65 ja 66.

63

(Majandus)üksus liigitab oma finantskohustised lühiajalisteks, kui need tuleb tasuda kaheteist kuu jooksul pärast bilansipäeva, isegi sellisel juhul kui:

a)

esialgne tähtaeg oli pikem kui kaksteist kuud ja

b)

pikaajaline refinantseerimise või maksegraafiku muutmise leping on sõlmitud pärast bilansipäeva ja enne finantsaruannete avaldamiseks heakskiitmist.

64

Kui (majandus)üksus kavatseb ja ta omab õigust omal äranägemisel olemasoleva laenulepingu alusel kohustust refinantseerida või pikendada vähemalt kaheteistkümneks kuuks pärast bilansipäeva, liigitatakse kohustus pikaajaliseks ka siis, kui see muidu tuleks tasuda lühema perioodi jooksul. Kui aga kohustuse refinantseerimine või pikendamine ei ole (majandus)üksuse otsustada (näiteks juhul, kui puudub refinantseerimise kokkulepe), refinantseerimisvõimalust ei arvestata ja kohustus liigitatakse lühiajaliseks.

65

Kui (majandus)üksus rikub bilansipäeval või enne seda pikaajalises laenulepingus sätestatud tingimusi, mille tõttu muutub kohustis nõudmisel väljamaksmisele kuuluvaks, liigitatakse kohustis lühiajaliseks ka siis, kui laenuandja on pärast bilansipäeva ja enne finantsaruannete avaldamiseks heakskiitmist nõustunud rikkumise tõttu laenu mitte välja nõudma. See kohustis liigitatakse lühiajaliseks, kuna bilansipäeval ei ole (majandus)üksusel tingimusteta õigust seda arveldust edasi lükata rohkem kui kaheteistkümneks kuuks alates nimetatud kuupäevast.

66

Samas liigitatakse kohustis pikaajaliseks, kui laenuandja on bilansipäevaks nõustunud andma ajapikendust, mis kehtib vähemalt kaksteist kuud pärast bilansipäeva ning mille jooksul (majandus)üksus saab lepingurikkumist kõrvaldada ja mille jooksul laenuandja ei saa nõuda kohest tagasimaksmist.

67

Kui lühiajalisteks kohustisteks liigitatud laenude puhul toimuvad bilansipäeva ja finantsaruannete avaldamiseks heakskiitmise kuupäeva vahelisel perioodil järgmised sündmused, siis need kuuluvad mitte-korrigeerivate sündmustena avalikustamisele kooskõlas IAS 10-ga „Bilansipäevajärgsed sündmused”:

a)

pikaajaline refinantseerimine;

b)

pikaajalise laenulepingu tingimuste rikkumise kõrvaldamine ja

c)

laenuandjalt pikaajalise laenulepingu rikkumise kõrvaldamiseks ajapikenduse saamine, mis kehtib vähemalt kaksteist kuud pärast bilansipäeva.

Bilansis esitatavad andmed

68

Bilanss sisaldab vähemalt järgmisi kirjeid, mis väljendavad summasid ulatuses, mis ei ole esitatud kooskõlas paragrahviga 68A:

a)

materiaalsed põhivarad;

b)

kinnisvarainvesteeringud;

c)

immateriaalsed varad;

d)

finantsvarad (välja arvatud punktides e, h ja i toodud summad);

e)

kapitaliosaluse meetodil arvestatud investeeringud;

f)

bioloogilised varad;

g)

varud;

h)

nõuded ostjate vastu ja muud nõuded;

i)

raha ja raha ekvivalendid;

j)

võlad tarnijatele ja muud võlad;

k)

eraldised;

l)

finantskohustised (välja arvatud punktides j ja k toodud summad);

m)

tasumisele kuuluva tulumaksu kohustised ja varad kooskõlas IAS 12-ga „Tulumaks”;

n)

edasi lükkunud tulumaksu kohustised ja edasi lükkunud tulumaksu varad kooskõlas IAS 12-ga;

o)

vähemusosalus (esitatakse omakapitali koosseisus) ja

p)

emaettevõtte omanikele omistatav emiteeritud kapital ja reservid.

68A

Bilanss sisaldab ka kirjeid, mis väljendavad järgmisi summasid:

a)

nende varade kogusumma, mis on kooskõlas IFRS 5-ga „Müügiks hoitavad põhivarad ja lõpetatud tegevusvaldkonnad” liigitatud müügiks hoitavaks või mis kuuluvad müügiks hoitavaks liigitatud müügigruppidesse, ja

b)

kohustised, mis kuuluvad müügiks hoitavaks liigitatud müügigruppidesse kooskõlas IFRS 5-ga.

69

Bilansis esitatakse täiendavaid kirjeid, alapealkirju ja vahesummasid, kui nende esitamine on oluline (majandus)üksuse finantsseisundi mõistmiseks.

70

Kui (majandus)üksus esitab oma bilansis käibe- ja põhivara ning lühi- ja pikaajalised kohustised eraldi, ei liigita ta edasi lükkunud tulumaksu vara (kohustisi) käibevaraks (lühiajalisteks kohustisteks).

71

Käesolev standard ei tee ettekirjutusi kirjete esitamise järjekorra ega formaadi kohta. Paragrahvis 68 üksnes loetletakse kirjeid, mille olemus või otstarve on piisavalt erinevad, et õigustada bilansis eraldi esitamist. Täiendavalt:

a)

lisatakse kirjeid, kui objekti või samalaadsete objektide kogumi suurus, olemus või otstarve on selline, et eraldi esitamine on oluline (majandus)üksuse finantsseisundi mõistmiseks, ja

b)

võib objektide või samalaadsete objektide kogumi nimetusi ja järjekorda muuta sõltuvalt (majandus)üksuse tegevuse ja tehingute olemusest, et anda (majandus)üksuse finantsseisundi mõistmiseks olulist teavet. Näiteks võib finantsasutus muuta ülaltoodud nimetusi, et anda edasi informatsiooni, mis on asjakohane finantsasutuse tegevuse jaoks.

72

Hinnang täiendavate kirjete eraldi esitamise vajalikkuse kohta põhineb järgmiste asjaolude hindamisel:

a)

varade olemus ja likviidsus;

b)

varade otstarve (majandus)üksuses ja

c)

kohustiste summad, olemus ja arveldamise tähtajad.

73

Erinevate mõõtmisaluste kasutamine vara eri liikide puhul viitab asjaolule, et nende olemus või otstarve on erinev ja seetõttu tuleb need esitada eraldi kirjetena. Näiteks materiaalsete põhivarade erinevaid liike võib kooskõlas IAS 16-ga „Materiaalsed põhivarad” kajastada soetusmaksumuses või ümberhinnatud maksumuses.

Bilansis või lisades esitatav informatsioon

74

(Majandus)üksus avalikustab kas bilansis või selle lisades esitatud kirjete täiendavaid alajaotusi, mis on liigitatud sobival viisil (majandus)üksuse tegevusest lähtudes.

75

Alajaotuste detailsus sõltub IFRS-ide nõuetest ja vastavate summade suurusest, olemusest ja otstarbest. Paragrahvis 72 välja toodud tegureid kasutatakse ka alajaotustesse liigitamise aluse üle otsustamisel. Avalikustatav teave erineb iga objekti puhul, näiteks:

a)

materiaalsete põhivarade objektid jagatakse liikidesse kooskõlas IAS 16-ga;

b)

nõuded jagatakse nõueteks ostjate vastu, nõueteks seotud osapoolte vastu, ettemakseteks ja muudeks nõueteks;

c)

varud jagatakse IAS 2 „Varud” kohaselt sellistesse alajaotustesse nagu kaup, tootmisvarud, materjalid, lõpetamata toodang ja valmistooted;

d)

eraldised jagatakse töötajate hüvitistega seotud eraldisteks ja muudeks eraldisteks ja

e)

sissemakstud omakapital ja reservid jagatakse eri rühmadesse, nagu näiteks sissemakstud omakapital, ülekurss ja reservid.

76

(Majandus)üksus avalikustab bilansis või lisades järgmised andmed:

a)

aktsiakapitali iga liigi kohta:

i)

lubatud aktsiate arv;

ii)

emiteeritud ja täielikult tasutud aktsiate arv ning emiteeritud ja mittetäielikult tasutud aktsiate arv;

iii)

aktsia nimiväärtus või asjaolu, et aktsiatel nimiväärtus puudub;

iv)

perioodi alguses ja lõpus ringluses olevate aktsiate arvu võrdlus;

v)

antud liigiga seotud õigused, eelised ja piirangud, sealhulgas dividendide jaotamise ja kapitali tagasimaksmise piirangud;

vi)

(majandus)üksuse enda või selle tütar- või sidusettevõtete valduses olevad aktsiad;

vii)

optsioonide ja aktsiate müügilepingute alusel emiteerimisele kuuluvad aktsiad, sealhulgas tingimused ja summad, ning

b)

iga omakapitali reservi olemus ja eesmärgi kirjeldus.

77

(Majandus)üksus, millel puudub aktsiakapital, näiteks täis- või usaldusühing, avalikustab paragrahvi 76 punktis a nõutavaga võrdväärse informatsiooni, mis näitab igas omakapitali liigis aruandeperioodil toimunud muutusi ja iga omakapitali liigiga seotud õigusi, eeliseid ja piiranguid.

Kasumiaruanne

Aruandeperioodi kasum või kahjum

78

Kõik aruandeperioodi tulu- ja kuluobjektid kajastatakse kasumis või kahjumis, välja arvatud juhul, kui mõne standardi või tõlgendusega nähakse ette teisiti.

79

Kõik aruandeperioodi tulu- või kuluobjektid sisalduvad tavaliselt kasumis või kahjumis. See hõlmab arvestushinnangute muutuste mõju. Siiski võib esineda olukordi, mil teatud objekte ei kajastata käesoleva perioodi kasumis või kahjumis. IAS 8 käsitleb kahte sellist olukorda: vigade parandamine ja arvestusmeetodite muutuste mõju.

80

Teised standardid käsitlevad objekte, mis võivad vastata „Raamistikus” sätestatud tulude ja kulude mõistele, kuid mida tavaliselt ei kajastata kasumis või kahjumis. Näideteks on ümberhindluse kasumid (vt IAS 16), teatud kasumid ja kahjumid välismaiste äriüksuste finantsaruannete ümberarvestusest (vt IAS 21) ning kasumid või kahjumid müügi ootel finantsvarade ümberhindlusest (vt IAS 39).

Kasumiaruandes esitatavad andmed

81

Kasumiaruanne sisaldab vähemalt järgmisi kirjeid perioodi vastavate summade kohta:

a)

müügitulu;

b)

finantskulud;

c)

osa kapitaliosaluse meetodil kajastatud sidusettevõtete ja ühisettevõtmiste kasumist või kahjumist;

d)

tulumaksu kulu;

e)

koondsumma i) lõpetatud tegevusvaldkondade tulumaksujärgsest kasumist või kahjumist ja ii) lõpetatud tegevusvaldkondadesse kuuluvate varade või müügigruppide ümberhindamisel õiglasesse väärtusesse, millest on maha arvatud müügikulutused, või nende müügil kajastatud tulumaksujärgsest kasumist või kahjumist ja

f)

kasum või kahjum.

82

Järgmised kirjed avalikustatakse kasumiaruandes perioodi kasumi või kahjumi jaotusena:

a)

vähemusosalusele omistatav kasum või kahjum ja

b)

emaettevõtte omanikele omistatav kasum või kahjum.

83

Kasumiaruandes esitatakse täiendavaid kirjeid, alapealkirju ja vahesummasid, kui see on oluline (majandus)üksuse finantstulemuse mõistmiseks.

84

Kuna (majandus)üksuse mitmesuguste tegevuste, tehingute ja muude sündmuste mõjud erinevad sageduse, kasumi- või kahjumipotentsiaali ja prognoositavuse osas, aitab finantstulemuse komponentide avalikustamine mõista saavutatud finantstulemust ja prognoosida järgmiste perioodide tulemusi. Kasumiaruandesse lisatakse täiendavaid kirjeid ning kirjete nimetusi või järjekorda muudetakse, kui see on vajalik finantstulemuse komponentide selgitamiseks. Arvestatakse erinevate tulu- ja kulukomponentide olulisust, olemust ja otstarvet. Näiteks võib finantsasutus muuta nimetusi, et anda teavet, mis on oluline finantsasutuse tegevuse suhtes. Tulu- ja kuluobjekte ei saldeerita, välja arvatud juhul, kui paragrahvis 32 toodud kriteeriumid on täidetud.

85

(Majandus)üksus ei esita kasumiaruandes ega lisades mingeid tulu- ja kuluobjekte erakorralise tulu või kuluna.

Kasumiaruandes või selle lisades esitatav informatsioon

86

Kui tulu- ja kuluobjektid on olulised, avalikustatakse nende olemus ja summa eraldi.

87

Tulu- ja kuluobjektide eraldi avalikustamist põhjustada võivad olukorrad on:

a)

varude allahindlused netorealiseerimisväärtuseni või materiaalsete põhivarade allahindlused kaetava väärtuseni, samuti ka selliste allahindluste tühistamised;

b)

(majandus)üksuse tegevuste restruktureerimised ja mis tahes restruktureerimiskulusid puudutavate eraldiste tühistamised;

c)

materiaalse põhivara objektide võõrandamised;

d)

investeeringute võõrandamised;

e)

lõpetatud tegevusvaldkonnad;

f)

kohtuvaidlustega kaasnevad arveldused ja

g)

muud eraldiste tühistamised.

88

(Majandus)üksus esitab kulude analüüsi, kasutades liigitust, mis põhineb kas kulude olemusel või nende otstarbel (majandus)üksuse tegevuses, olenevalt, kumb neist annab usaldusväärset ja asjakohasemat teavet.

89

(Majandus)üksustel soovitatakse paragrahvis 88 ettenähtud analüüs esitada kasumiaruandes.

90

Kulud liigitatakse alajaotustesse, et tuua esile majandustulemuse elemendid, mis võivad erineda sageduse, kasumi- või kahjumipotentsiaali ja prognoositavuse poolest. See analüüs esitatakse ühel kahest võimalikust viisist.

91

Esimene analüüsiviis on olemuspõhine kululiigitusmeetod. Kasumiaruandes kajastatavad kulud liidetakse vastavalt nende olemusele (näiteks amortisatsioon, materjalide ost, transpordikulud, hüvitised töötajatele ja reklaamikulud), jagamata neid ümber vastavalt (majandus)üksuse erinevatele funktsioonidele. Seda meetodit võib olla lihtne rakendada, sest kulude jaotamine otstarvete põhjal ei ole vajalik. Näide olemuspõhisest kululiigitusmeetodist:

Müügitulu

 

X

Muud tulud

 

X

Valmistoodete ja lõpetamata toodangu varude muutused

X

 

Kasutatud tooraine ja kaubad

X

 

Töötajate hüvitiste kulud

X

 

Kulumi ja amortisatsioonikulu

X

 

Muud kulud

X

 

Kulud kokku

 

(X)

Kasum

 

X

92

Teine analüüsiviis on kulude otstarbe või „müüdud toodete maksumuse” meetod ja selles liigitatakse kulud nende otstarbe järgi müüdud toodete maksumuseks või näiteks turustus- või halduskuludeks. Selle meetodi kohaselt avalikustab (majandus)üksus vähemalt oma müüdud toodete maksumuse teistest kuludest eraldi. See meetod võib finantsaruannete kasutajatele anda asjakohasemat teavet kui olemuspõhine kululiigitusmeetod, kuid kulude jaotamine otstarbe järgi võib olla meelevaldne ja suurel määral hinnanguline. Näide otstarbepõhisest kululiigitusest:

Müügitulu

X

Müüdud toodete maksumus

(X)

Brutokasum

X

Muud tulud

X

Turustuskulud

(X)

Halduskulud

(X)

Muud kulud

(X)

Kasum

X

93

Otstarbepõhist kululiigitusmeetodit kasutavad (majandus)üksused avalikustavad lisainformatsiooni kulude olemuse kohta, sealhulgas kulumi ja amortisatsioonikulu ning töötajate hüvitiste kulud.

94

Otstarbepõhise ja olemuspõhise kululiigitusmeetodi vahel tehtav valik sõltub ajaloolistest ja tootmisharuga seotud teguritest ning (majandus)üksuse olemusest. Mõlemad meetodid toovad esile need kulud, mis võivad otseselt või kaudselt muutuda seoses (majandus)üksuse müügi- või tootmistasemega. Kuna mõlemal meetodil on erinevate (majandus)üksuse tüüpide puhul oma eelised, nõutakse käesoleva standardiga, et juhtkond valib kõige asjakohasema ja usaldusväärsema esitusviisi. Otstarbepõhist kululiigitust kasutades on siiski nõutav lisainformatsiooni avalikustamine kulude olemuse kohta, sest see on kasulik tulevaste rahavoogude prognoosimiseks. Paragrahvis 93 on „töötajate hüvitised” sama tähendusega nagu IAS 19-s „Hüvitised töötajatele”.

95

(Majandus)üksus avalikustab kas kasumiaruandes või omakapitali muutuste aruandes või nende lisades dividendide summa, mis on perioodi jooksul kajastatud väljamaksetena omanikele, ning vastava summa ühe aktsia kohta.

Omakapitali muutuste aruanne

96

(Majandus)üksus esitab omakapitali muutuste aruande, mis näitab:

a)

perioodi kasumit või kahjumit;

b)

kõiki perioodi tulu- ja kuluobjekte, mis teiste standardite või tõlgenduste nõuete kohaselt on kajastatud otse omakapitalis, ja nende objektide kogusummat;

c)

perioodi kogutulu ja -kulu (arvutatud a ja b summana), näidates eraldi emaettevõtte omanikele ja vähemusosalusele kuuluvaid kogusummasid;

d)

iga omakapitali komponendi kohta arvestusmeetodite muutuste ja vigade parandamiste kajastamise mõju kooskõlas IAS 8-ga.

Ainult neid kirjeid sisaldavat omakapitali muutuste aruannet nimetatakse kajastatud tulude ja kulude aruandeks.

97

Samuti esitab (majandus)üksus kas omakapitali muutuste aruandes või lisades:

a)

tehingud oma omanikuõigusi rakendavate omanikega, näidates eraldi väljamaksed omanikele;

b)

jaotamata kasumi (s.o akumuleeritud kasumi või kahjumi) saldo perioodi alguses ja bilansipäeval ja sellel perioodil toimunud muutused ja

c)

kõigi sissemakstud omakapitali liikide ja kõigi reservide bilansiliste (jääk)maksumuste võrdluse perioodi alguses ja lõpus, avalikustades iga muutuse eraldi.

98

Muutused (majandus)üksuse omakapitalis kahe bilansipäeva vahel peegeldavad netovara suurenemist või vähenemist selle perioodi jooksul. Välja arvatud muutused, mis tulenevad tehingutest oma omanikuõigusi rakendavate omanikega (nagu näiteks omakapitali sissemaksed, (majandus)üksuse omakapitaliinstrumentide tagasiostmine ja dividendid) ja selliste tehingutega otseselt seotud kulutustest, peegeldab omakapitali kogumuutus (majandus)üksuse antud perioodi tegevusest tulenevaid tulusid ja kulusid (olenemata, kas need tulud ja kulud on kajastatud kasumiaruandes või otse omakapitali muutustena).

99

Käesolevas standardis nõutakse, et kõik perioodi tulud ja kulud sisalduksid kasumis või kahjumis, välja arvatud juhul, kui mõnes muus standardis või tõlgenduses nõutakse teisiti. Teistes standardites nõutakse mõnede tulude ja kulude (nagu näiteks ümberhindamise kasumid või kahjumid, teatud valuutakursside muutused, kasumid või kahjumid müügi ootel finantsvarade ümberhindlusest ning nendega seotud tasumisele kuuluva tulumaksu ja edasi lükkunud tulumaksu summad) kajastamist otse omakapitali muutustena. Kuna (majandus)üksuse finantsseisundi muutuste hindamisel kahe bilansipäeva vahel on oluline võtta arvesse kõiki tulu- ja kuluobjekte, nõutakse käesolevas standardis omakapitali muutuste aruande esitamist, mis toob välja (majandus)üksuse kogutulud ja -kulud, kaasa arvatud selle osa, mis on kajastatud otse omakapitalis.

100

IAS 8-s nõutakse tagasiulatuvaid arvestusmeetodite muutuste mõjuga seotud korrigeerimisi määral, mil see on teostatav, välja arvatud juhul, kui üleminekusätted mõnes teises standardis või tõlgenduses nõuavad teisiti. Samuti nõutakse IAS 8-s, et korrigeerimised vigade parandamiseks tehtaks tagasiulatuvalt määral, mil see on teostatav. Tagasiulatuvad muudatused ja tagasiulatuvad korrigeerimised tehakse läbi jaotamata kasumi saldo, välja arvatud juhul, kui mõnes standardis või tõlgenduses nõutakse mõne muu omakapitali komponendi tagasiulatuvat korrigeerimist. Paragrahvi 96 punktis d nõutakse omakapitali muutuste aruandes iga komponendi osas tehtud kogukorrigeerimise avalikustamist, kajastades eraldi arvestusmeetodite muutusest ja vigade korrigeerimisest tulenevad summad. Need korrigeerimised avalikustatakse iga eelnenud perioodi kohta ja perioodi alguse seisuga.

101

Paragrahvides 96 ja 97 toodud nõudeid võib täita mitmel moel. Üks näide on veergformaat, milles võrreldakse omakapitali iga elemendi alg- ja lõppsaldot. Teine võimalus on esitada omakapitali muutuste aruandes vaid paragrahvis 96 nimetatud elemendid. Sellise lähenemise korral näidatakse paragrahvis 97 kirjeldatud elemente lisades.

Rahavoogude aruanne

102

Rahavoogude informatsioon annab finantsaruannete kasutajatele aluse hinnata (majandus)üksuse võimet genereerida raha ja raha ekvivalente ning selle (majandus)üksuse vajadust neid rahavooge kasutada. IAS 7-s sätestatakse nõuded rahavoogude aruande esitamisviisile ja sellega seotud teabe avalikustamisele.

Lisad

Struktuur

103

Lisad:

a)

esitavad informatsiooni finantsaruannete koostamise aluste ja konkreetsete kasutatud arvestusmeetodite kohta kooskõlas paragrahvidega 108–115;

b)

avalikustavad IFRS-idega nõutud informatsiooni, mis ei ole esitatud bilansis, kasumiaruandes, omakapitali muutuste aruandes ega rahavoogude aruandes, ja

c)

annavad täiendavat informatsiooni, mis ei ole esitatud bilansis, kasumiaruandes, omakapitali muutuste aruandes ega rahavoogude aruandes, aga mis on oluline nendest arusaamiseks.

104

Lisad esitatakse, niivõrd kui see on teostatav, süstemaatiliselt. Bilansis, kasumiaruandes, omakapitali muutuste aruandes ja rahavoogude aruandes esitatud igas kirjes viidatakse lisades sisalduvale vastava kirjega seotud informatsioonile.

105

Lisad esitatakse tavaliselt alljärgnevalt toodud järjekorras, mis aitab kasutajatel finantsaruandeid paremini mõista ja neid teiste (majandus)üksuste finantsaruannetega võrrelda:

a)

kinnitus aruannete IFRS-idele vastavuse kohta (vt paragrahv 14);

b)

kokkuvõte olulistest rakendatud arvestusmeetoditest (vt paragrahv 108);

c)

toetav informatsioon bilansis, kasumiaruandes, omakapitali muutuste aruandes ja rahavoogude aruandes esitatud kirjete kohta nende aruannete ja kirjete esitamise järjekorras ja

d)

muu avalikustatav teave, sealhulgas:

i)

tingimuslikud kohustised (vt IAS 37) ja bilansis kajastamata lepingulised siduvad tulevikukohustused ja

ii)

mittefinantsinformatsioon, näiteks (majandus)üksuse finantsriskide juhtimise eesmärgid ja poliitikad (vt IFRS 7).

106

Mõnes olukorras võib osutuda vajalikuks või soovitavaks muuta objektide järjestust lisades. Näiteks võib informatsiooni finantsinstrumentide kasumiaruandes kajastatud õiglaste väärtuste muutuste kohta esitada koos nende lunastustähtaegu käsitletavate andmetega, kuigi esimesed on seotud kasumiaruandega ja viimased bilansiga. Siiski säilitatakse lisades süstemaatiline struktuur niivõrd, kuivõrd see on teostatav.

107

Lisad, mis annavad informatsiooni finantsaruannete koostamise aluste ja konkreetsete arvestusmeetodite kohta, võivad olla esitatud finantsaruannete eraldi osana.

Arvestusmeetodite avalikustamine

108

(Majandus)üksus avalikustab kokkuvõtte olulistest arvestusmeetoditest:

a)

finantsaruannete koostamisel kasutatud mõõtmisalus (või -alused) ja

b)

muud kasutatud arvestusmeetodid, mis on olulised finantsaruannete mõistmiseks.

109

Kasutajatel on oluline teada finantsaruannetes kasutatud mõõtmisalust või -aluseid (näiteks soetusmaksumus, hetkemaksumus, netorealiseerimisväärtus, õiglane väärtus või kaetav väärtus), kuna finantsaruande koostamise alus mõjutab oluliselt nende analüüsi. Kui finantsaruandes on kasutatud mitut mõõtmisalust, näiteks kui teatud varade liike kajastatakse ümberhinnatud väärtustes, piisab nende varade ja kohustiste liikide väljatoomisest, mille suhtes üht või teist mõõtmisalust rakendatakse.

110

Otsustades selle üle, kas konkreetne arvestusmeetod tuleks avalikustada, kaalub juhtkond, kas see avalikustamine aitaks kasutajatel mõista, kuidas tehingud, muud sündmused ja tingimused kajastuvad (majandus)üksuse finantstulemuses ja finantsseisundis. Konkreetsete arvestusmeetodite avalikustamine on kasutajaile eriti kasulik, kui need meetodid on valitud standardites ja tõlgendustes lubatud alternatiivide hulgast. Üheks näiteks on informatsiooni avalikustamine selle kohta, kas ühisettevõtja kajastab oma osalust ühiselt kontrollitud (majandus)üksuses, kasutades proportsionaalset konsolideerimist või kapitaliosaluse meetodit (vt IAS 31 „Osalemised ühisettevõtmistes”). Mõnedes standardites nõutakse spetsiifiliselt teatud arvestusmeetodite avalikustamist, kaasa arvatud juhtkonnapoolsed valikud erinevate lubatud meetodite vahel. Näiteks nõutakse IAS 16-s materiaalsete põhivarade liikide mõõtmisaluste avalikustamist. IAS 23-s „Laenukasutuse kulutused” nõutakse informatsiooni avalikustamist selle kohta, kas laenukasutuse kulutused kajastatakse kohe kuluna või kapitaliseeritakse tingimustele vastavate varaobjektide soetusmaksumuse osana.

111

Iga (majandus)üksus otsustab oma äritegevusest lähtudes, milliste arvestusmeetodite avalikustamist võiksid tema finantsaruannete kasutajad eeldada sellist tüüpi (majandus)üksuse puhul. Näiteks tulumaksuga maksustatavate (majandus)üksuste puhul võib eeldada, et nad avalikustavad arvestusmeetodi tulumaksu, kaasa arvatud edasi lükkunud tulumaksukohustise ja -varade kajastamise kohta. Kui (majandus)üksusel on olulisi välismaiseid äriüksusi või tehinguid välisvaluutas, võib eeldada valuutakursi muutustest tekkinud kasumi ja kahjumi kajastamise arvestusmeetodite avalikustamist. Kui on toimunud äriühendusi, avalikustatakse firmaväärtuse ja vähemusosaluse arvestusmeetodid.

112

Arvestusmeetod võib olla oluline (majandus)üksuse äritegevuse olemusest tulenevalt isegi siis, kui aruandeperioodi ja eelnevate perioodide summad ei ole olulised. Samuti on asjakohane avalikustada kõik olulised arvestusmeetodid, mis ei ole IFRS-ide poolt spetsiifiliselt nõutud, aga mida (majandus)üksus on valinud ja rakendanud kooskõlas IAS 8-ga.

113

(Majandus)üksus avalikustab oluliste arvestusmeetodite kokkuvõttes või muudes lisades lisaks hinnanguid sisaldavatele otsustele (vt paragrahv 116) ka arvestusmeetodite rakendamisel tehtud juhtkonnapoolsed otsused, millel on kõige olulisem mõju finantsaruannetes kajastatud summadele.

114

Arvestusmeetodite rakendamisel teeb juhtkond lisaks hinnanguid sisaldavatele otsustele mitmesuguseid otsuseid, mis võivad oluliselt mõjutada finantsaruannetes kajastatud summasid. Näiteks teeb juhtkond otsuseid, et määrata:

a)

kas finantsvarad on lunastustähtajani hoitavad investeeringud;

b)

millal kantakse sisuliselt kõik finantsvarade ja renditavate varade omandiõigusega seotud olulised riskid ja hüved üle teistele (majandus)üksustele;

c)

kas teatud kaupade müügid on sisult finantseerimiskokkulepped, mistõttu nad ei tekita müügitulu, ja

d)

kas (majandus)üksuse ja eriotstarbelise (majandus)üksuse vahelise suhte olemus viitab sellele, et (majandus)üksus kontrollib eriotstarbelist (majandus)üksust.

115

Osa kooskõlas paragrahviga 113 avalikustatud teabest on nõutud teiste standarditega. Näiteks nõutakse IAS 27-s, et (majandus)üksus avalikustaks põhjused, miks (majandus)üksuse osalusega ei kaasne kontrolli investeerimisobjekti üle, mis ei ole tütarettevõte, kuigi (majandus)üksus omab otseselt või kaudselt läbi tütarettevõtete enam kui poolt investeerimisobjekti hääleõigusest või potentsiaalsest hääleõigusest. IAS 40-s nõutakse, et juhul, kui kinnisvara liigitamine on raske, avalikustataks (majandus)üksuses välja töötatud kriteeriumid, mille alusel tehakse vahet kinnisvarainvesteeringute ja omaniku poolt kasutatava kinnisvara või tavapärase majandustegevuse käigus müügiks hoitava kinnisvara vahel.

Peamised hindamisebakindluse allikad

116

(Majandus)üksus avalikustab lisades teabe tulevikku puudutavate peamiste eelduste ja muude peamiste hindamisebakindluse allikate kohta bilansipäeval, millega kaasnev oluline risk võib põhjustada olulisi varade ja kohustiste bilansiliste (jääk)maksumuste korrigeerimisi järgmisel majandusaastal. Nende varade ja kohustiste suhtes sisaldavad lisad järgmisi andmeid:

a)

nende olemus ja

b)

nende bilansiline (jääk)maksumus bilansipäeval.

117

Mõnede varade ja kohustiste bilansiliste (jääk)maksumuste määramine nõuab hinnanguid ebakindlate tulevikusündmuste mõjude kohta nendele varadele ja kohustistele bilansipäeval. Näiteks hiljutiste jälgitavate turuhindade puudumisel, mida saaks kasutada järgmiste varade ja kohustiste mõõtmisel, on vajalikud tulevikku suunatud hinnangud mõõtmaks materiaalsete põhivarade liikide kaetavat väärtust, tehnoloogilise iganemise mõju varudele, käimasoleva kohtuasja tulemustega seotud eraldisi ja selliseid pikaajalisi töötajate hüvitisi nagu pensionikohustused. Need hinnangud hõlmavad eeldusi selliste andmete kohta nagu rahavoogude või kasutatud diskontomäärade riskikorrigeerimised, tulevased muutused palkades ja tulevased muutused teisi kulutusi mõjutavates hindades.

118

Peamised eeldused ja muud peamised hindamisebakindluse allikad, mis avalikustatakse paragrahvi 116 kohaselt, on seotud hinnangutega, mis nõuavad juhtkonnalt kõige raskemaid, subjektiivsemaid või komplekssemaid otsuseid. Ebakindlate olukordade võimalikku tulevast lahendust mõjutavate tegurite ja eelduste arvu kasvuga kaasneb otsuste muutumine subjektiivsemaks ja keerulisemaks, mistõttu harilikult suureneb ka varade ja kohustiste bilansiliste (jääk)maksumuste oluliste korrigeerimiste võimalus.

119

Paragrahvis 116 nimetatud avalikustatav teave ei ole nõutav varade ja kohustiste osas, mis kannavad olulist riski, et nende bilansilised (jääk)maksumused võivad oluliselt järgmisel majandussaastal muutuda, kui neid mõõdetakse bilansipäeval õiglastes väärtustes, mis tuginevad hiljutistel jälgitavatel turuhindadel (sellised õiglased väärtused võivad oluliselt muutuda järgmisel majandusaastal, kuid neid muutusi ei põhjusta kasutatud eeldused või muud hindamisebakindluse allikad bilansipäeval).

120

Paragrahvis 116 nimetatud avalikustatav teave esitatakse viisil, mis aitab finantsaruannete kasutajatel mõista juhtkonna poolt tehtud otsuseid tuleviku kohta ja muude hindamisebakindluse allikate kohta. Antud teabe olemus ja ulatus varieerub vastavalt eelduste ja muude asjaolude olemusele. Näited avalikustatavast teabest on:

a)

eelduste või muude hindamisebakindluste olemus;

b)

bilansiliste (jääk)maksumuste tundlikkus nende arvutuste aluseks olevate meetodite, eelduste ja hinnangute suhtes, kaasa arvatud tundlikkuse põhjused;

c)

eeldatav ebakindla olukorra lahendus ja ebakindlusest mõjutatud varade ja kohustiste bilansiliste (jääk)maksumuste põhjendatult võimalike tulemuste vahemik järgmisel majandusaastal ja

d)

seletus muutustele varem tehtud eeldustes vastavate varade ja kohustiste osas, kui ebakindlus jääb lahendamata.

121

Paragrahvis 116 nõutud teabe avalikustamisel ei ole vaja avalikustada eelarve informatsiooni või prognoose.

122

Kui peamiste eelduste või muude peamiste hindamisebakindluste allikate võimalike mõjude ulatuse avalikustamine bilansipäeva seisuga ei ole teostatav, avalikustab (majandus)üksus asjaolu, et olemasolevate teadmiste kohaselt on põhjendatult võimalik, et järgmisel majandusaastal võib eeldatust erinevate tulemuste puhul osutuda vajalikuks korrigeerida oluliselt vastava vara või kohustise bilansilist (jääk)maksumust. Igal juhul avalikustab (majandus)üksus mingi eelduse poolt mõjutatud konkreetse vara või kohustise (või varade ja kohustiste liikide) bilansilise (jääk)maksumuse ja olemuse.

123

Paragrahvis 113 nimetatud avalikustatav teave teatud juhtkonnapoolsete otsuste kohta (majandus)üksuse arvestusmeetodite rakendamisel ei ole seotud paragrahvis 116 nõutud avalikustatava teabega peamiste hindamisebakindluste allikate kohta.

124

Mõningate peamiste eelduste avalikustamine, mis muidu oleks nõutav kooskõlas paragrahviga 116, on nõutud teiste standarditega. Näiteks nõutakse IAS 37-s, et teatud olukordades avalikustataks tuleviku sündmusi puudutavad peamised eeldused, mis mõjutavad eraldiste liike. IFRS 7-s nõutakse, et avalikustataks olulised eeldused, mida rakendati õiglases väärtuses kajastatavate finantsvarade ja finantskohustiste õiglaste väärtuste hindamisel. IAS 16-s nõutakse, et avalikustataks olulised eeldused, mida kasutatakse materiaalsete põhivarade ümberhinnatud objektide õiglase väärtuse hindamisel.

Kapital

124A

(Majandus)üksus avalikustab teabe, mis võimaldab tema finantsaruannete kasutajatel hinnata (majandus)üksuse kapitali juhtimise eesmärke, poliitikat ja protsesse.

124B

Paragrahvi 124A nõuete täitmiseks avalikustab (majandus)üksus järgmise teabe:

a)

kvalitatiivne informatsioon kapitali juhtimise eesmärkidest, poliitikast ja protsessidest, sealhulgas (kuid mitte üksnes):

i)

kirjeldus sellest, mida ta juhib kapitalina;

ii)

kui (majandus)üksus peab vastama väljastpoolt kehtestatud kapitalinõuetele, nende nõuete olemus ja viis, kuidas need nõuded on rakendatud kapitali juhtimisel, ja

iii)

kuidas ta täidab oma kapitali juhtimise eesmärke;

b)

kokkuvõtlikud kvantitatiivsed andmed selle kohta, mida ta juhib kapitalina. Mõned (majandus)üksused peavad mõningaid finantskohustisi (nt allutatud võla mõned vormid) kapitali osaks. Teised (majandus)üksused ei pea kapitaliks omakapitali mõningaid komponente (nt komponendid, mis tekivad rahavoogude riskimaandamisest);

c)

kõik punktide a ja b muutused võrreldes eelneva perioodiga;

d)

kas ta perioodi jooksul vastas väljastpoolt kehtestatud kapitalinõuetele, mida ta peab järgima;

e)

juhul kui (majandus)üksus ei vastanud sellistele väljastpoolt kehtestatud kapitalinõuetele, sellise mittevastavuse tagajärjed.

Nimetatud avalikustatav teave tugineb juhtkonna võtmeisikutele esitataval (majandus)üksusesisesel informatsioonil.

124C

(Majandus)üksus võib kapitali juhtida mitmel erineval viisil ja temalt võidakse nõuda vastavust mitmetele erinevatele kapitalinõuetele. Näiteks võivad segakontserni kuuluda (majandus)üksused, mis tegelevad kindlustus- ja pangandustegevusega, ning need (majandus)üksused võivad tegutseda erinevates jurisdiktsioonides. Kui ühine kapitalinõuete ja kapitali juhtimisviiside avalikustamine ei anna kasulikku informatsiooni või moonutab finantsaruande kasutaja arusaama (majandus)üksuse kapitaliallikatest, avalikustab (majandus)üksus eraldi informatsiooni iga (majandus)üksusele kehtiva kapitalinõude kohta.

Muu avalikustatav teave

125

(Majandus)üksus avalikustab lisades:

a)

dividendide summa, mille kohta on tehtud jaotusettepanek või mille jaotamine on välja kuulutatud enne finantsaruannete avaldamiseks heakskiitmist, aga mida ei ole kajastatud aruandeperioodi väljamaksena omanikele, ja vastava summa aktsia kohta ja

b)

eelisaktsiate kõikide mittekajastatud kumulatiivsete dividendide summa.

126

(Majandus)üksus avalikustab järgmise teabe, kui seda ei ole avalikustatud mujal finantsaruannetes:

a)

(majandus)üksuse alaline asukoht ja õiguslik vorm, asutamiskohajärgne riik ja registreeritud asukoha aadress (või peamine tegevuskoht, kui see erineb registreeritud asukohast);

b)

(majandus)üksuse äritegevuse ja põhitegevusvaldkondade kirjeldus ja

c)

emaettevõtte ja kogu kontserni üle lõplikku kontrolli omava emaettevõtte nimi.

JÕUSTUMISKUUPÄEV

127

(Majandus)üksus rakendab käesolevat standardit 1. jaanuaril 2005 või hiljem algavate aruandeaastate suhtes. Varasem rakendamine on soovitatav. Kui (majandus)üksus rakendab käesolevat standardit enne 1. jaanuari 2005 algava perioodi suhtes, avalikustab ta selle asjaolu.

127A

(Majandus)üksused rakendavad paragrahvi 96 muudatust 1. jaanuaril 2006 või hiljem algavate aruandeaastate suhtes. Kui (majandus)üksus rakendab IAS 19 „Hüvitised töötajatele muudatusi (aktuaarsed kasumid ja kahjumid, kontserni plaanid ja avalikustatav teave)” varasema perioodi suhtes, rakendub selle varasema perioodi suhtes ka käesolev muudatus.

127B

(Majandus)üksused rakendavad paragrahvides 124A–124C kirjeldatud nõudeid 1. jaanuaril 2007 või hiljem algavate aruandeaastate suhtes. Varasem rakendamine on soovitatav.

IAS 1 (MUUDETUD 1997) TAGASIVÕTMINE

128

Käesoleva standardiga asendatakse IAS 1 „Finantsaruannete esitamine” (parandatud 1997).

RAHVUSVAHELINE RAAMATUPIDAMISSTANDARD IAS 2

Varud

EESMÄRK

1

Käesoleva standardi eesmärk on kehtestada varude arvestuslik käsitlus. Varude arvestuse põhiküsimuseks on soetusmaksumuse suurus, milles vara kajastada ja edasi kanda kuni temaga seotud tulude kajastamiseni. Käesolevas standardis antakse juhiseid soetusmaksumuse määramise ning selle edasise kuluna kajastamise kohta, kaasa arvatud võimalikud allahindlused netorealiseerimisväärtuseni. Standardis antakse ka juhiseid soetusmaksumuse arvestusvalemite kohta, mida kasutatakse varude soetusmaksumuse määramiseks.

RAKENDUSALA

2

Käesolevat standardit rakendatakse kõikide varude suhtes, välja arvatud:

a)

lõpetamata toodang, mis tekib ehituslepingute, kaasa arvatud nendega otseselt seotud teeninduslepingute raames (vt IAS 11 „Ehituslepingud”);

b)

finantsinstrumendid (vt IAS 32 „Finantsinstrumendid: esitamine” ja IAS 39 „Finantsinstrumendid: kajastamine ja mõõtmine)” ja

c)

põllumajandustegevusega seotud bioloogilised varad ja põllumajandustoodang lõikuse hetkel (vt IAS 41 „Põllumajandus”).

3

Käesolevat standardit ei rakendata varude mõõtmisel, mida omavad:

a)

põllumajandus- ja metsandussaaduste, lõikusejärgselt toodetud põllumajandustoodangu ning mineraalide ja mineraaltoodete tootjad sel määral, mil neid mõõdetakse netorealiseerimisväärtuses vastavalt nende majandusharude heale tavale. Kui neid varusid mõõdetakse netorealiseerimisväärtuses, kajastatakse nimetatud väärtuse muutusi muutuse toimumise perioodi kasumaruandes.

b)

kauba vahendajad-kauplejad, kes mõõdavad oma varusid õiglases väärtuses, millest on maha arvatud müügikulutused. Kui neid varusid mõõdetakse õiglases väärtuses, millest on maha arvatud müügikulutused, kajastatakse õiglase väärtuse muutusi, millest on maha arvatud müügikulutused, muutuse toimumise perioodi kasumiaruandes.

4

Paragrahvi 3 punktis a nimetatud varusid mõõdetakse teatud tootmisetappides netorealiseerimisväärtuses. See toimub näiteks juhul, kui põllumajanduskultuurid on koristatud või mineraalid kaevandatud ning nende müük on kindlustatud forvard-lepingu või riikliku garantiiga, või kui eksisteerib aktiivne turg ning müügi ebaõnnestumise oht ei ole märkimisväärne. Selliste varude suhtes ei kehti üksnes käesoleva standardi mõõtmisnõuded.

5

Kauba vahendajad-kauplejad on need, kes ostavad või müüvad kaupa teiste nimel või omal käel. Paragrahvi 3 punktis b nimetatud varud on peamiselt omandatud müügi eesmärgil lähitulevikus ja kasumi saamiseks hinnamuutuste või vahendajate-kauplejate juurdehindluse määra arvelt. Kui neid varusid mõõdetakse õiglases väärtuses, millest on maha arvatud müügikulutused, ei kehti nende suhtes üksnes käesoleva standardi mõõtmisnõuded.

MÕISTED

6

Käesolevas standardis kasutatakse järgmisi mõisteid järgmises tähenduses:

Varud on varad:

a)

mida hoitakse müügiks tavapärase äritegevuse käigus;

b)

mida parajasti toodetakse niisuguse müügi eesmärgil või

c)

mis esinevad materjalide või tarvikutena, mida tarbitakse tootmisprotsessis või teenuste osutamisel.

Netorealiseerimisväärtus on tavapärases äritegevuses kasutatav hinnanguline müügihind, millest on maha arvatud toote lõpetamiseks ja müügi sooritamiseks vajalikud hinnangulised kulutused.

Õiglane väärtus on summa, mille eest on võimalik vahetada vara või arveldada kohustist teadlike, huvitatud ja sõltumatute osapoolte vahelises tehingus.

7

Netorealiseerimisväärtus viitab netosummale, mida (majandus)üksus loodab saada varude müügist tavapärase äritegevuse käigus. Õiglane väärtus peegeldab summat, mille eest samu varusid võiks vahetada teadlike ja huvitatud ostjate ja müüjate vahel turul. Esimene on (majandus)üksusespetsiifiline väärtus; teine ei ole. Varude netorealiseerimisväärtus ei pruugi võrduda õiglase väärtusega, millest on maha arvatud müügikulutused.

8

Varud hõlmavad ostetud ja edasimüügiks hoitavaid kaupu, kaasa arvatud näiteks jaemüüja ostetud ja edasimüügi eesmärgil hoitav kaup või edasimüügi eesmärgil hoitav maa ja muu kinnisvara. Samuti kuuluvad varude hulka (majandus)üksuse poolt toodetud valmistoodang või tootmises olev lõpetamata toodang ning ka materjalid ja tarvikud, mis ootavad kasutamist tootmisprotsessis. Teenuse osutaja puhul hõlmavad varud teenuse kulutusi, nagu kirjeldatakse paragrahvis 19 ja mille puhul (majandus)üksus ei ole veel kajastanud nendega seotud tulu (vt IAS 18 „Müügitulu”).

VARUDE MÕÕTMINE

9

Varusid mõõdetakse kas soetusmaksumuses või netorealiseerimisväärtuses, olenevalt sellest, kumb on madalam.

Varude soetusmaksumus

10

Varude soetusmaksumus sisaldab kõiki ostu-, töötlemis- ja muid kulutusi, ilma milleta varud ei oleks olemasolevas asukohas ega tööseisundis.

Ostukulutused

11

Varude ostukulutuste hulka kuuluvad ostuhind, imporditollimaksud ja muud maksud (välja arvatud need, mida maksuhaldur (majandus)üksusele hiljem ei tagasta) ning transpordi-, käitlemis- ja muud valmistoodangu, materjalide ja teenuste omandamisega otseselt seotud kulutused. Kaubanduslikud allahindlused, hinnaalandid ja muu selline arvatakse ostukulutuste määramisel maha.

Töötlemiskulutused

12

Varude töötlemiskulutuste hulka kuuluvad toodanguühikutega otseselt seotud kulud, nagu otsesed tööjõukulud. Need sisaldavad ka materjali valmistoodanguks muutmisel tekkivaid süstemaatiliselt toodetele jaotatavaid tootmise püsivaid ja muutuvaid üldkulusid. Tootmise püsivad üldkulud on need toodangu kaudsed kulud, mis olenemata toodangu mahust jäävad suhteliselt muutumatuks, näiteks tehase hoonete ja seadmete kulum ja hooldus ning tehase juhtimis- ja halduskulud. Tootmise muutuvad üldkulud on need kaudsed toodangu kulud, mis muutuvad otseselt või peaaegu otseselt koos muutustega toodangu mahus, näiteks kaudsed materjalikulud ja kaudsed tööjõukulud.

13

Tootmise püsivate üldkulude jaotamine töötlemiskulutustele põhineb tootmisseadmete normaalvõimsusel Normaalvõimsus on teatud ajaperioodide või aastaaegade jooksul normaalsetes tingimustes keskmine eeldatavalt toodetav toodang, arvestades plaanilisest hooldusest tekkivat võimsuskadu. Tegelikku tootmisvõimsuse taset võib kasutada juhul, kui see on ligilähedane normaalvõimsusele. Igale toodanguühikule jaotatud püsivate üldkulude maht ei suurene madala tootmistaseme või tootmisseisakute tõttu. Jaotamata üldkulusid kajastatakse kuludena nende tekkimise perioodil. Ebatavaliselt suure tootmismahuga perioodidel vähendatakse igale toodanguühikule jaotatud püsivate üldkulude mahtu nii, et varusid ei mõõdeta soetusmaksumusest kõrgemas maksumuses. Tootmise muutuvad üldkulud jaotatakse igale toodanguühikule tootmisseadmete tegeliku kasutamise alusel.

14

Tootmisprotsessis võidakse toota samaaegselt mitut toodet. See toimub näiteks, kui ühe ja sama tootmisprotsessi tulemusena valmivad samaaegselt mitut toodet, või juhul, kui väljundiks on põhi- ja kõrvaltoode. Kui iga toote valmistamiseks tehtud kulutusi ei ole võimalik täpselt eristada, jaotatakse need toodetele põhjendatud ja järjepideval alusel. Jaotamine võib näiteks põhineda iga toote suhtelisel müügiväärtusel kas tootmisprotsessi etapis, mil tooted muutuvad üksteisest eristatavaks, või tootmise lõppjärgus. Enamik kõrvaltooteid on oma olemuselt ebaolulised. Sellisel juhul mõõdetakse neid enamasti netorealiseerimisväärtuses ning see maksumus lahutatakse põhitoote soetusmaksumusest. Selle tulemusena ei erine põhitoote bilansiline (jääk)maksumus oluliselt tema soetusmaksumusest.

Muud kulutused

15

Muid kulutusi kajastatakse varude soetusmaksumuse koosseisus ainult sel määral, mil neid tehakse varude olemasolevasse asukohta ja tööseisundisse viimisel. Näiteks võib olla kohane lisada varude soetusmaksumusele mittetootmislikud üldkulud või spetsiifilistele klientidele mõeldud toodete kujundamisega seotud kulutused.

16

Kulutused, mida ei arvata varude soetusmaksumuse hulka ning mida kajastatakse nende tekkeperioodi kuludena, on näiteks:

a)

ebatavaliselt suured materjali-, tööjõu- või muud tootmiskulude kaod;

b)

laokulud, välja arvatud juhul, kui need on vältimatud tootmisprotsessis enne järgmist tootmisetappi;

c)

üldhalduskulud, mis ei ole vajalikud varude viimiseks nende olemasolevasse asukohta ja tööseisundisse, ja

d)

müügikulutused.

17

IAS 23 „Laenukasutuse kulutused” määratleb need piiratud asjaolud, mil varude soetusmaksumusse arvatakse ka laenukasutuse kulutused.

18

(Majandus)üksus võib osta varusid tavapärasest pikemate maksetähtaegadega. Kui kokkulepe sisaldab sisult finantseerimise komponenti, kajastatakse seda komponenti, näiteks tavapärase maksetingimustega ostuhinna ja makstud summa vahet, finantseerimisperioodi jooksul intressikuluna.

Teenuse osutaja varude soetusmaksumus

19

Kui teenuse osutajad omavad varusid, mõõdetakse neid nende tootmiskuludes. Antud kulutused sisaldavad peamiselt tööjõukulusid ja muid teenuse osutamisega otseselt seotud personalikulusid, kaasa arvatud kulutused juhtivpersonalile ning seotud üldkulud. Müügi- ja üldhalduspersonaliga seotud tööjõukulusid ja muid kulutusi ei lisata soetusmaksumusele, vaid neid kajastatakse vastava tekkeperioodi kuludena. Teenuse osutaja varude soetusmaksumus ei sisalda kasumimarginaali ega mitteseotud lisakulusid, milliseid teenuse osutajad on sageli hinnakujundusel arvestanud.

Bioloogilistest varadest saadud põllumajandustoodangu soetusmaksumus

20

Kooskõlas IAS 41-ga „Põllumajandus” mõõdetakse (majandus)üksuse bioloogilistest varadest saadud põllumajandustoodangu varusid nende esmasel kajastamisel õiglases väärtuses, millest on maha arvatud hinnangulised müügikohaga seotud kulud lõikuse hetkel. Seda loetakse käesoleva standardi mõistes varude soetusmaksumuseks antud kuupäeval.

Varude soetusmaksumuse mõõtmise meetodid

21

Varude soetusmaksumuse mõõtmise meetodeid, nagu normkulutuse meetod või jaehinna meetod, võib kasutada praktilistel kaalutlustel, kui tulemused on ligilähedased soetusmaksumusele. Normkulutuste puhul võetakse arvesse materjali ja tarvikute, tööjõu, efektiivsuse ja tootmisvõimsuse kasutamise normtasemed. Neid vaadatakse regulaarselt üle ning vajaduse korral korrigeeritakse vastavalt tegelikele tingimustele.

22

Jaehinna meetodit kasutatakse sageli jaekaubanduses, et mõõta varusid, mis sisaldavad suurt arvu kiiresti muutuvaid sarnaste marginaalidega objekte, mille suhtes on ebaotstarbekas kasutada teisi soetusmaksumuse mõõtmise meetodeid. Varude soetusmaksumus määratakse, vähendades varude müügiväärtust vastava brutorentaablusmäära protsendi võrra. Kasutatav protsent võtab arvesse varud, mis on hinnatud nende esialgsest müügihinnast madalamaks. Tihti rakendatakse iga jaemüügi osakonna suhtes keskmist protsenti.

Soetusmaksumuse arvestusvalemid

23

Juhul kui üksikud varude objektid on üksteisest selgelt eristatavad ning konkreetsete projektide raames toodetud ja eraldatud, lähtutakse kaupade ja teenuste soetusmaksumuse kindlaksmääramisel iga objekti soetamiseks tehtud kulutustest.

24

Iga varuobjekti soetusmaksumuse kindlaksmääramisel lähtutakse konkreetselt antud objektile tehtud kulutustest. See on asjakohane käsitlus mingi kindla projektiga seotud objektide puhul, olenemata sellest, kas need on ostetud või toodetud. Samas kui objektide hulk on suur ning objektid ei ole üksteisest selgelt eristatavad, on iga objekti soetusmaksumuse kindlaksmääramine otstarbetu. Sellisel juhul võib kasutada varudesse alles jäävate objektide valikumeetodit, et leida eelnevalt kindlaksmääratud mõju kasumile või kahjumile.

25

Varude soetusmaksumus, välja arvatud paragrahvis 23 kirjeldatud varude puhul, määratakse kindlaks, kasutades lihtjärjekorra (FIFO) või kaalutud keskmise soetusmaksumuse arvestusvalemit. (Majandus)üksus kasutab kõigi samalaadsete ja üksuses sama kasutusega varude suhtes sama soetusmaksumuse arvestusvalemit. Erinevat laadi ja kasutusega varude suhtes võivad erinevad soetusmaksumuse arvestusvalemid olla põhjendatud.

26

Näiteks (majandus)üksuse ühes ärisegmendis kasutatud varudel võib olla teises ärisegmendis kasutatud sama tüüpi varudest erinev kasutus. Samas ei ole varude geograafilise asukoha (või vastavate maksureeglite) erinevus iseenesest piisav õigustamaks erinevate soetusmaksumuse arvestusvalemite kasutamist.

27

FIFO valemi rakendamisel eeldatakse, et esimeses järjekorras ostetud või toodetud varuobjektid müüakse esimesena, mistõttu perioodi lõpus jäävad varudesse need objektid, mis on ostetud või toodetud viimasena. Kaalutud keskmise soetusmaksumuse arvestusvalemi rakendamisel loetakse iga üksiku objekti soetusmaksumuseks sarnaste objektide perioodi alguse soetusmaksumuse ja perioodi jooksul soetatud või toodetud objektide soetusmaksumuse kaalutud keskmist. Keskmist võib arvutada perioodipõhiselt või iga täiendava partii saabumise järel, sõltuvalt (majandus)üksuse tingimustest.

Netorealiseerimisväärtus

28

Varude soetusmaksumus hinnatakse alla juhul, kui varud on kahjustatud, täielikult või osaliselt kasutuskõlbmatud või kui nende müügihind on langenud. Varude soetusmaksumus hinnatakse alla ka siis, kui toote eeldatavad kulud vara valmistamiseks või eeldatavad müügikulud on suurenenud. Varude soetusmaksumuselt netorealiseerimisväärtuseni allahindamise praktika on kooskõlas seisukohaga, et varasid ei tohiks kajastada suuremas väärtuses, kui on nende hinnanguline müügi- või kasutusväärtus.

29

Üldjuhul hinnatakse varud alla netorealiseerimisväärtuseni üksikobjektide kaupa. Siiski võib teatud asjaoludel osutuda otstarbekaks rühmitada sarnaseid või omavahel seotud objekte. Selline olukord võib esineda ühe ja sama tootegrupiga seotud varude objektide puhul, millel on sarnane otstarve või lõppkasutus, mida toodetakse ja turustatakse samas geograafilises piirkonnas ning mida ei ole otstarbekas hinnata eraldi teistest sama tootegrupi objektidest. Ei ole asjakohane hinnata varusid alla nende liigituse alusel, nagu näiteks valmistoodang või kõik teatud tegevussegmendi varud. Teenuse osutajad määravad tavaliselt kindlaks kulutused iga teenuse kohta, mille eest võetakse eraldi müügihinda. Seetõttu käsitletakse igat sellist teenust eraldiseisva objektina.

30

Netorealiseerimisväärtuse hinnangud põhinevad kõige usaldusväärsematel tõenditel, mis on kättesaadavad hinnangute tegemise ajal varude eeldatava realiseerimisväärtuse kohta. Nendes hinnangutes võetakse arvesse pärast perioodi lõppu aset leidnud sündmustega otseselt seotud hinna või kulude kõikumisi sel määral, mil need sündmused kinnitavad perioodi lõpus ilmnenud olukorda.

31

Netorealiseerimisväärtuse määramisel võetakse arvesse ka varude hoidmise eesmärki. Näiteks põhineb siduvate müügi- või teeninduslepingute täitmiseks hoitavate varude netorealiseerimisväärtus lepinguhinnal. Kui müügilepingud ei kata hoitavate varude kogust, põhineb ülejäägi netorealiseerimisväärtus üldistel müügihindadel. Eraldised võivad tuleneda laoseisu ületavatest siduvatest müügi- või ostulepingutest. Selliseid eraldisi käsitletakse IAS 37-s „Eraldised, tingimuslikud kohustised ja tingimuslikud varad”.

32

Varude tootmiseks hoitavaid materjale ja tarvikuid ei hinnata alla juhul, kui neist valmistatavad valmistooted suudetakse eeldatavasti müüa soetusmaksumuses või sellest kõrgemas väärtuses. Kui aga materjalide hinnalangus viitab sellele, et valmistoodangu soetusmaksumus ületab netorealiseerimisväärtuse, hinnatakse materjalid alla nende netorealiseerimisväärtuseni. Sellisel juhul võib materjalide asendusmaksumus olla nende netorealiseerimisväärtuse parimaks olemasolevaks mõõtmisaluseks.

33

Igal järgneval perioodil hinnatakse netorealiseerimisväärtust uuesti. Kui asjaolud, mis eelnevalt põhjustasid varude soetusmaksumuse allahindamise, ei eksisteeri enam või kui esineb selgeid tõendeid netorealiseerimisväärtuse suurenemise kohta muutunud majandustingimuste tõttu, tühistatakse allahindlus (s.o tühistamine on piiratud esialgse allahindluse summaga), nii et uus bilansiline (jääk)maksumus on kas soetusmaksumus või korrigeeritud netorealiseerimisväärtus, olenevalt sellest, kumb on väiksem. Selline olukord leiab aset näiteks siis, kui varuobjekt, mida müügihinna languse tõttu kajastatakse netorealiseerimisväärtuses, on järgneval perioodil endiselt alles ning selle müügihind on vahepeal tõusnud.

KULUNA KAJASTAMINE

34

Varude müümisel kajastatakse nende bilansilist (jääk)maksumust kuluna samal perioodil, mil kajastatakse nendega seotud tulu. Varude allahindlusi netorealiseerimisväärtusele ning kõiki varude kadusid kajastatakse kuluna sel perioodil, mil leiab aset allahindlus või kadu. Varude netorealiseerimisväärtuse suurenemisest tulenevad tühistatud allahindluse summad kajastatakse varude kulu summa vähendamisena perioodil, mil tühistamise toimub.

35

Mõned varud võib jaotada teistele varakontodele, näiteks varud, mida kasutatakse omatoodetud materiaalsete põhivarade koostisosadena. Sellisel viisil muu vara hulka arvestatud varud kajastatakse kuluna antud vara kasuliku tööea jooksul.

AVALIKUSTAMINE

36

Finantsaruannetes avalikustatakse:

a)

varude mõõtmisel kasutatud arvestusmeetodid, kaasa arvatud kasutatud soetusmaksumuse arvestusvalem;

b)

varude bilansilise brutomaksumus ja (majandus)üksuse asjakohaste liigituste bilansiline (jääk)maksumus;

c)

õiglases väärtuses kajastatavate varude bilansiline (jääk)maksumus, millest on maha arvatud müügikulutused;

d)

perioodi jooksul kulusse kantud varude summa;

e)

perioodi jooksul kulusse kantud mahakantud varude summa kooskõlas paragrahviga 34;

f)

varasemalt allahinnatud varude allahindluse tühistamise summad, mille tõttu on perioodi kuludena kajastatud mahakantud varude summat vähendatud kooskõlas paragrahviga 34;

g)

asjaolud või sündmused, mis on põhjustanud varude allahindluse tühistamise kooskõlas paragrahviga 34, ning

h)

kohustiste tagatisena panditud varude bilansiline (jääk)maksumus.

37

Informatsioon varude erinevate liikide bilansilise (jääk)maksumuse ning nende varade muutuste ulatuse kohta on finantsaruande kasutajatele kasulik. Varud liigitatakse tavaliselt kaupadeks, tootmistarvikuteks, materjalideks, lõpetamata toodanguks ja valmistoodanguks. Teenuse osutaja varusid võib kirjeldada kui lõpetamata toodangut.

38

Varud, mis on perioodi jooksul kajastatud kuluna, millele sageli viidatakse kui müüdud toodangu kulule, koosnevad nüüdseks müüdud varuobjektide soetusmaksumusse eelnevalt lülitatud kulutustest ning jaotamata tootmise üldkuludest ja ebaharilikult suurtest varude tootmiskuludest. (Majandus)üksuse eripärad võivad tingida ka muude summade kaasaarvamist, nagu näiteks turustamiskulud.

39

Mõned (majandus)üksused kasutavad teistsugust kasumiaruande vormi, avalikustades aruandeperioodi jooksul kuluna kajastatud varude soetusmaksumuse asemel muid summasid. Käesoleva vormi kohaselt esitab (majandus)üksus kulude analüüsi, kasutades kulude sisul põhinevat liigitust. Sellisel juhul avalikustab (majandus)üksus kuluna kajastatult tooraine ja tarvikute, tööjõukulude ja muude kulude maksumuse koos perioodil toimunud varude netomuutustega.

JÕUSTUMISKUUPÄEV

40

(Majandus)üksus rakendab käesolevat standardit 1. jaanuaril 2005 või hiljem algavate aruandeaastate suhtes. Varasem rakendamine on soovitatav. Kui (majandus)üksus rakendab käesolevat standardit enne 1. jaanuari 2005 algava perioodi suhtes, avalikustab ta selle asjaolu.

TEISTE AVALDATUD MATERJALIDE TAGASIVÕTMINE

41

Käesoleva standardiga asendatakse IAS 2 „Varud” (muudetud 1993).

42

Käesoleva standardiga asendatakse SIC 1 „Järjepidevus – erinevad varude soetusmaksumuse arvestusmeetodid”.

RAHVUSVAHELINE RAAMATUPIDAMISSTANDARD IAS 7

Rahavoogude aruanded

EESMÄRK

Informatsioon (majandus)üksuse rahavoogude kohta on kasulik, kuna selle alusel saavad finantsaruannete kasutajad hinnata (majandus)üksuse võimet teenida raha ja raha ekvivalente ning (majandus)üksuse vajadust neid rahavooge kasutada. Majanduslike otsuste langetamiseks peavad kasutajad hindama (majandus)üksuse võimet teenida raha ja raha ekvivalente ning nende teenimise ajastust ja kindlust.

Käesoleva standardi eesmärk on nõuda (majandus)üksuse raha ja raha ekvivalentide ajaloolisi muutusi kajastava informatsiooni esitamist rahavoogude aruande näol, milles aruandeperioodi jooksul tekkinud rahavood liigitatakse põhi-, investeerimis- ja finantseerimistegevuse rahavoogudeks.

RAKENDUSALA

1

(Majandus)üksus koostab käesoleva standardi nõuetele vastava rahavoogude aruande ja esitab selle finantsaruannete lahutamatu osana iga perioodi kohta, mille kohta finantsaruanded esitatakse.

2

Käesoleva standardiga asendatakse 1977. aasta juulis kinnitatud IAS 7 „Finantsseisundi muutuste aruanne”.

3

(Majandus)üksuse finantsaruannete kasutajad on huvitatud sellest, kuidas (majandus)üksus teenib raha ja raha ekvivalente ning neid kasutab. Selline huvi ei sõltu (majandus)üksuse tegevuse laadist ega asjaolust, et raha võib, näiteks finantsasutuse puhul, käsitleda (majandus)üksuse tootena. (Majandus)üksused vajavad raha põhimõtteliselt samadel eesmärkidel, olenemata tulutoovate põhitegevusalade erinevustest. Raha vajatakse tegutsemiseks, kohustuste täitmiseks ning investoritele (majandus)üksusesse tehtud investeeringutelt teenitud tulu väljamaksmiseks. Sellest tulenevalt kohustab käesolev standard kõiki (majandus)üksusi esitama rahavoogude aruannet.

RAHAVOOGE KÄSITLEVAST INFORMATSIOONIST SAADAV KASU

4

Kui rahavoogude aruannet kasutatakse koos ülejäänud finantsaruannetega, annab see informatsiooni, mis võimaldab kasutajatel hinnata muutusi (majandus)üksuse netovaras, kapitalistruktuuris (sh likviidsust ja maksevõimet) ning võimet mõjutada rahavoogude summasid ja ajastust, et kohaneda muutuvate tingimuste ja võimalustega. Rahavooge käsitlev informatsioon on kasulik (majandus)üksuse raha ja raha ekvivalentide teenimise hindamiseks ning see võimaldab kasutajatel töötada välja eri (majandus)üksuste tulevaste rahavoogude nüüdisväärtuse hindamise ja võrdlemise mudelid. Samuti parandab see erinevate (majandus)üksuste põhitegevuse tulemuste võrreldavust, kuna sellega kõrvaldatakse ühesugustele tehingutele ja sündmustele rakendatavate erinevate arvestuslike käsitluste kasutamise mõju.

5

Rahavoogusid käsitlevat ajaloolist informatsiooni kasutatakse tihti tulevaste rahavoogude summa, ajastuse ja usaldatavuse näitajana. Samuti on see kasulik tulevaste rahavoogude varasemate prognooside paikapidavuse kontrollimisel ning kasumlikkuse, netorahavoogude ja hinnamuutuste mõju omavahelise suhte analüüsimisel.

MÕISTED

6

Käesolevas standardis kasutatakse järgmisi mõisteid järgmises tähenduses:

Raha hõlmab sularaha ja nõudmiseni hoiuseid.

Raha ekvivalendid on lühiajalised ülilikviidsed investeeringud, mida saab kergesti muuta teadaoleva suurusega rahasummadeks ja mille väärtuse muutumiste risk on väike.

Rahavood on raha ja raha ekvivalentide laekumised ja väljamaksed.

Põhitegevus hõlmab (majandus)üksuse põhilisi tulutoovaid ja muid tegevusi, mis ei ole investeerimis- ega finantseerimistegevus.

Investeerimistegevus on põhivara ja muude investeeringute (v.a raha ekvivalentideks liigitatud investeeringud) omandamine ja müük.

Finantseerimistegevus on tegevus, mille tulemusena muutub (majandus)üksuse sissemakstud omakapitali ja laenukohustuste suurus ja koosseis.

Raha ja raha ekvivalendid

7

Raha ekvivalente hoitakse lühiajaliste rahaliste kohustuste täitmiseks, mitte investeerimise või muul eesmärgil. Investeeringut saab käsitleda raha ekvivalendina, kui seda on lihtne muuta teadaoleva suurusega rahasummaks ja selle väärtuse muutumise risk on väike. Seetõttu saab investeeringut tavaliselt käsitleda raha ekvivalendina ainult juhul, kui sellel on lühiajaline lõpptähtaeg, näiteks kuni kolm kuud alates omandamise kuupäevast. Omakapitaliinstrumentidesse tehtud investeeringuid ei käsitleta raha ekvivalentidena, v.a juhul, kui need on oma olemuselt raha ekvivalendid, näiteks eelisaktsiad, mis on omandatud pisut enne lunastustähtpäeva ja millel on kindlaksmääratud lunastustähtaeg.

8

Pangalaene käsitletakse tavaliselt finantseerimistegevusena. Mõnedes riikides moodustavad nõudmisel tagasimakstavad arvelduslaenud (majandus)üksuse rahavoogude juhtimise lahutamatu osa. Sellistel juhtudel käsitletakse arvelduslaene raha ja raha ekvivalentide komponendina. Selliseid panganduskorraldusi iseloomustab pangakonto saldo sage kõikumine positiivse ja negatiivse jäägi vahel.

9

Rahavood ei hõlma raha või raha ekvivalentide komponentide vahelisi liikumisi, kuna kõnealused komponendid on pigem (majandus)üksuse rahavoogude juhtimise kui põhi-, investeerimis- või finantseerimistegevuse osa. Rahavoogude juhtimine hõlmab kasutamata raha investeerimist raha ekvivalentidesse.

RAHAVOOGUDE ARUANDE ESITAMINE

10

Rahavoogude aruanne kajastab aruandeperioodi rahavoogusid, liigitades need põhi-, investeerimis- ja finantseerimistegevuse rahavoogudeks.

11

(Majandus)üksus esitab põhi-, investeerimis- ja finantseerimistegevuse rahavood oma äritegevusele kõige asjakohasemal viisil. Tegevuspõhine liigitamine annab informatsiooni, mis võimaldab kasutajatel hinnata kõnealuste tegevuste mõju (majandus)üksuse finantsseisundile ning selle raha ja raha ekvivalentide summale. Seda informatsiooni võib kasutada ka kõnealuste tegevuste omavaheliste suhete hindamisel.

12

Mõni tehing võib hõlmata ka rahavoogusid, mida liigitatakse erinevalt. Näiteks kui laenu tagasimakse summa sisaldab nii intressi kui ka laenu põhiosa, võib intressi liigitada põhitegevuse alla ja laenu põhiosa kajastatakse finantseerimistegevuse all.

Põhitegevus

13

Põhitegevusest tulenevate rahavoogude summa näitab, kas (majandus)üksus on oma äritegevuses teeninud piisavalt raha, et maksta tagasi laene, säilitada (majandus)üksuse tegevusvõime, maksta dividende ja teha uusi investeeringuid, kasutamata (majandus)üksuseväliseid finantseerimisallikaid. Põhitegevuse ajalooliste rahavoogude teatud komponente käsitlev informatsioon on koos muu informatsiooniga kasulik ka põhitegevusest tulenevate tulevaste rahavoogude prognoosimisel.

14

Põhitegevuse rahavood tulenevad eelkõige (majandus)üksuse peamistest tulutoovatest tegevustest. Seetõttu on need üldjuhul rahavood tehingutest ja muudest sündmustest, mis mõjutavad puhaskasumit või -kahjumit. Põhitegevuse rahavood on näiteks:

a)

rahalaekumised kaupade müügist ja teenuste osutamisest;

b)

litsentsi-, teenus- ja komisjonitasude ning muu tulu rahalaekumised;

c)

rahamaksed tarnijatele kaupade ja teenuste eest;

d)

rahamaksed töötajatele ja töötajate eest;

e)

kindlustusandja rahalaekumised ja -maksed seoses kindlustuspreemiate, nõuete, aastamaksete ja muude kindlustushüvitistega;

f)

tulumaksuga seotud rahamaksed või -tagastused, v.a juhul, kui neid on võimalik konkreetselt seostada investeerimis- või finantseerimistegevusega, ja

g)

rahalaekumised või -maksed, mis on seotud kauplemiseesmärgil hoitavate lepingutega.

Mõne tehinguga, näiteks põhivahendi müügiga, võib kaasneda kasum või kahjum, mis võetakse arvesse puhaskasumi või -kahjumi kindlaksmääramisel. Siiski liigitatakse selliste tehingutega seotud rahavood investeerimistegevuse rahavoogudeks.

15

(Majandus)üksus võib omada väärtpabereid ja laene kauplemiseesmärgil, mis sel juhul sarnanevad spetsiaalselt edasimüügiks omandatud varudega. Seetõttu liigitatakse kaubeldavate väärtpaberite ostu ja müügiga seotud rahavood põhitegevuse alla. Samuti liigitatakse põhitegevuse alla finantsasutuste tehtud ettemaksed ja antud laenud, sest need on seotud kõnealuste (majandus)üksuste peamise tulutoova tegevusega.

Investeerimistegevus

16

Investeerimistegevuse rahavoogude eraldi avalikustamine on oluline, kuna kõnealused rahavood näitavad, kui suuri kulutusi on tehtud tulevaste tulude teenimiseks ja rahavoogude tekitamiseks kavandatud ressurssidele. Investeerimistegevuse rahavood on näiteks:

a)

rahamaksed materiaalsete põhivarade, immateriaalsete varade ja muude põhivarade soetamiseks. Kõnealused maksed hõlmavad ka kapitaliseeritud arendusväljaminekuid ja omavalmistatud materiaalseid põhivarasid;

b)

rahalaekumised materiaalsete põhivarade, immateriaalsete varade ja muude põhivarade müügist;

c)

rahamaksed teiste (majandus)üksuste omakapitali- või võlainstrumentide ning ühisettevõtmistes osaluste omandamise eest (v.a maksed raha ekvivalentidena käsitletavate või kauplemise eesmärgil hoitavate instrumentide eest);

d)

rahalaekumised teiste (majandus)üksuste omakapitali- ja võlainstrumentide ning ühisettevõtmistes osaluste müügist (v.a laekumised raha ekvivalentidena käsitletavate ja kauplemise eesmärgil hoitavate instrumentide müügist);

e)

teistele osapooltele tehtud rahalised ettemaksed ja antud laenud (v.a finantsasutuste tehtud ettemaksed ja antud laenud);

f)

teistelt osapooltelt saadud rahalaekumised, mis on seotud tehtud ettemaksete ja antud laenudega (v.a finantsasutuste ettemaksed ja laenud);

g)

rahamaksed futuur-, forward-, optsiooni- ja swap-lepingute eest, v.a juhul, kui kõnealuseid lepinguid hoitakse kauplemise eesmärgil või kui maksed liigitatakse finantseerimistegevuse alla, ja

h)

rahalaekumised futuur-, forward-, optsiooni- ja swap-lepingute eest, v.a juhul, kui kõnealuseid lepinguid hoitakse kauplemise eesmärgil või kui laekumised liigitatakse finantseerimistegevuse alla.

Kui lepingut käsitletakse kindlaksmääratava positsiooniga riskimaandamislepinguna, siis liigitatakse kõnealuse lepinguga seotud rahavood samal viisil nagu maandatava positsiooniga seotud rahavood.

Finantseerimistegevus

17

Finantseerimistegevuse rahavoogude eraldi avalikustamine on oluline, sest see võimaldab prognoosida (majandus)üksuse rahastajate nõudeid tulevastele rahavoogudele. Rahavood finantseerimistegevusest on näiteks:

a)

rahalaekumised aktsiate ja muude omakapitaliinstrumentide emiteerimisest;

b)

rahamaksed omanikele (majandus)üksuse aktsiate omandamiseks või lunastamiseks;

c)

rahalaekumised obligatsioonide, laenude, vekslite, võlakirjade, hüpoteekide emiteerimisest ja muudest lühi- või pikaajalistest võlakohustustest;

d)

laenusummade rahalised tagasimaksed ja

e)

rentniku tehtud rahamaksed kapitalirendi kohustise vähendamiseks.

PÕHITEGEVUSE RAHAVOOGUDE KAJASTAMINE

18

(Majandus)üksus kasutab põhitegevuse rahavoogude kajastamisel kas:

a)

otsemeetodit, mille kohaselt avalikustatakse rahaliste brutolaekumiste ja -maksete põhiliigid, või

b)

kaudmeetodit, mille kohaselt kasumit või kahjumit korrigeeritakse mitterahaliste tehingute, varasema või tulevase põhitegevusega seotud tekkepõhiselt kajastatud rahamaksete ja -laekumiste ning edasi lükatud maksete ja laekumiste ning investeerimis- või finantseerimistegevuse rahavoogudega seotud tulude või kulude mõjuga.

19

(Majandus)üksustel soovitatakse põhitegevuse rahavoogusid kajastada otsemeetodil. Otsemeetodi rakendamine annab informatsiooni, mis on kasulik tulevaste rahavoogude hindamisel ning mis ei ole kättesaadav kaudmeetodi rakendamisel. Otsemeetodi korral on võimalik saada informatsiooni rahaliste brutolaekumiste ja -väljamaksete põhiliikide kohta kas:

a)

(majandus)üksuse arvestusregistritest või

b)

korrigeerides müügitulu, müüdud toodete ja teenuste maksumust (finantsasutuste puhul intressitulu ja -kulu ning muid sarnaseid tulusid ja kulusid) ning kasumiaruande muid kirjeid järgmisega:

i)

varude ning põhitegevusega seotud nõuete ja võlgnevuste muutused aruandeperioodil;

ii)

muud mitterahalised kirjed ja

iii)

muud kirjed, mille rahalisteks mõjudeks on investeerimis- või finantseerimistegevuse rahavood.

20

Kaudmeetodi kohaselt määratakse põhitegevuse netorahavoog kindlaks, korrigeerides kasumit või kahjumit järgmiste mõjude suhtes:

a)

varude ning põhitegevusega seotud nõuete ja võlgade muutused aruandeperioodil;

b)

mitterahalised kirjed, nt kulum, eraldised, edasi lükkunud tulumaks, realiseerimata kasumid ja kahjumid valuutakursi muutustest, sidusettevõtete jaotamata kasum ja vähemusosalused, ning

c)

kõik muud kirjed, mille rahalised muutused liigitatakse investeerimis- või finantseerimistegevuse rahavoogudeks.

Teise võimalusena võib kaudmeetodit kasutades põhitegevuse netorahavoogu esitada, näidates kasumiaruandes kajastatud tulusid ja kulusid ning aruandeperioodi jooksul varudes ning põhitegevusega seotud nõuetes ja võlgades toimunud muutusi.

INVESTEERIMIS- JA FINANTSEERIMISTEGEVUSE RAHAVOOGUDE KAJASTAMINE

21

(Majandus)üksus kajastab investeerimis- või finantseerimistegevusega seotud rahaliste brutolaekumiste ja -väljamaksete põhiliike eraldi, v.a paragrahvides 22 ja 24 kirjeldatud juhtudel, mil rahavoogusid kajastatakse netosummana.

RAHAVOOGUDE KAJASTAMINE NETOSUMMANA

22

Netosummana võib kajastada järgmisi põhi-, investeerimis- ja finantseerimistegevuse rahavoogusid:

a)

klientide nimel tehtud rahalaekumised ja -maksed, kui rahavood kajastavad pigem klientide kui (majandus)üksuse tegevust, ja

b)

rahalaekumised ja -maksed selliste objektide eest, mida iseloomustavad kiire käibesagedus, suured kogused ja lühikesed lõpptähtajad.

23

Paragrahvi 22 punktis a osutatud rahalaekumised ja -maksed on näiteks:

a)

nõudmiseni hoiuste vastuvõtmine ja väljamaksmine panga poolt;

b)

investeerimisettevõtte klientide vahendite haldamine ja

c)

rendimaksete kogumine kinnisvaraomanike nimel ja nende väljamaksed.

Paragrahvi 22 punktis b osutatud rahalaekumised ja -maksed on näiteks need, mis on seotud:

a)

krediitkaardi põhisummadega;

b)

investeeringute ostu ja müügiga ja

c)

muude lühiajaliste, näiteks kuni kolmekuuliste võlakohustustega.

24

Netosummana võib kajastada finantsasutuse kõigi järgmiste tegevustega seotud rahavoogusid:

a)

kindla lunastustähtajaga hoiuste vastuvõtmise ja väljamaksmisega seotud rahalaekumised ja -maksed;

b)

hoiuste paigutamine teistesse finantsasutustesse ja nende väljavõtmine sealt ning

c)

klientidele rahaliste ettemaksete tegemine ja laenude andmine ning kõnealuste ettemaksete ja laenude tagasimaksmine.

VÄLISVALUUTAPÕHISED RAHAVOOD

25

Välisvaluutas toimunud tehingutest tulenevaid rahavooge kajastatakse (majandus)üksuse arvestusvaluutas, rakendades välisvaluuta summa suhtes maksepäeval arvestus- ja välisvaluuta vahel kehtinud valuutakurssi.

26

Välismaiste tütarettevõtete rahavood arvestatakse ümber vastavalt maksepäeval arvestus- ja välisvaluuta vahel kehtinud valuutakursile.

27

Välisvaluutapõhiseid rahavoogusid kajastatakse kooskõlas IAS 21-ga „Valuutakursside muutuste mõjud”. See lubab kasutada tegelikule valuutakursile ligilähedast kurssi. Näiteks võib välisvaluutas toimunud tehingute kajastamisel või välismaise tütarettevõtte rahavoogude ümberarvestamisel kasutada aruandeperioodi kaalutud keskmist vahetuskurssi. Samas ei luba IAS 21 välismaise tütarettevõtte rahavoogude ümberarvestamisel kasutada bilansipäeval kehtivat vahetuskurssi.

28

Välisvaluuta kursimuutustest tulenevad realiseerimata kasumid ja kahjumid ei ole rahavood. Siiski kajastatakse rahavoogude aruandes kursimuutuste mõju välisvaluutas hoitavale või maksmisele kuuluvale rahale ja raha ekvivalentidele, et kooskõlastada raha ja raha ekvivalente aruandeperioodi alguses ja lõpus. Kõnealune summa kajastatakse põhi-, investeerimis- ja finantseerimistegevuse rahavoogudest eraldi ning see sisaldab (võimalikke) erinevusi, mis oleksid tekkinud juhul, kui nende rahavoogude ümberarvestamisel oleks kasutatud aruandeperioodi lõpul kehtinud valuutakursse.

29

Kehtetu

30

Kehtetu

INTRESSID JA DIVIDENDID

31

Laekunud ja väljamakstud intressidest ja dividendidest tulenevad rahavood avalikustatakse eraldi. Iga kirje liigitatakse järjepidevalt perioodist perioodi põhi-, investeerimis- või finantseerimistegevuse alla.

32

Aruandeperioodi jooksul makstud intresside kogusumma avalikustatakse rahavoogude aruandes, olenemata sellest, kas see summa on kajastatud kasumiaruandes kuluna või kapitaliseeritud vastavalt IAS 23-s „Laenukasutuse kulutused” lubatud alternatiivkäsitlusele.

33

Finantsasutuste puhul liigitatakse makstud intressid ning laekunud intressid ja dividendid tavaliselt põhitegevuse rahavoogudeks. Muude (majandus)üksuste puhul puudub nende rahavoogude liigitamise suhtes üksmeel. Makstud intressid ning laekunud intressid ja dividendid võib liigitada põhitegevuse rahavoogudeks, kuna need mõjutavad kasumit või kahjumit. Teise võimalusena võib makstud intresse ning laekunud intresse ja dividende liigitada vastavalt finantseerimis- ning investeerimistegevuse rahavoogudeks, kuna need on finantsvahendite saamisega seotud kulutused või investeeringutelt laekunud tulud.

34

Väljamakstud dividende võib liigitada finantseerimistegevuse rahavooguks, kuna need on finantsvahendite saamisega seotud kulutus. Samuti võib makstud dividende liigitada põhitegevuse rahavoogude alla, aitamaks kasutajatel hinnata (majandus)üksuse võimet maksta dividende põhitegevusest teenitud rahast.

TULUMAKS

35

Tulumaksuga seotud rahavood avalikustatakse eraldi ning liigitatakse põhitegevuse rahavoogudeks, v.a juhul, kui need on konkreetselt seotud finantseerimis- või investeerimistegevusega.

36

Tulumaks tekib tehingutelt, millest tulenevad rahavoogude aruandes põhi-, investeerimis- või finantseerimistegevuseks liigitatud rahavood. Kuigi tulumaksukulu võib teatud juhtudel seostada investeerimis- või finantseerimistegevusega, on sellekohaseid tulumaksu rahavoogusid tihti võimatu kindlaks teha ning need võivad tekkida vastava tehinguga seotud rahavoogudest erineval perioodil. Seepärast liigitatakse tasutud tulumaks tavaliselt põhitegevuse rahavoogudeks. Juhul kui tulumaksuga seotud rahavooge on otstarbekas seostada ühe kindla tehinguga, millest tulenevad rahavood liigitatakse investeerimis- või finantseerimistegevuseks, liigitatakse ka tulumaksuga seotud rahavood vastavalt vajadusele investeerimis- või finantseerimistegevuse rahavoogudeks. Kui tulumaksu rahavood jaotatakse rohkem kui ühele tegevusliigile, avalikustatakse tasutud maksude kogusumma.

INVESTEERINGUD TÜTAR- JA SIDUSETTEVÕTETESSE NING ÜHISETTEVÕTMISTESSE

37

Investor piirdub rahavoogude aruandes kapitaliosaluse või soetusmaksumuse meetodil kajastatud sidus- või tütarettevõttesse tehtud investeeringu arvestamisel ainult enda ja investeerimisobjekti vaheliste rahavoogude (näiteks dividendid ja ettemaksed) esitamisega.

38

(Majandus)üksus, mis esitab oma osaluse ühiselt kontrollitavas (majandus)üksuses (vt IAS 31 „Osalemised ühisettevõtmistes”), rakendades proportsionaalset konsolideerimist, kajastab konsolideeritud rahavoogude aruandes oma proportsionaalse osa ühiselt kontrollitava (majandus)üksuse rahavoogudest. (Majandus)üksus, mis esitab kõnealuse osaluse, kasutades kapitaliosaluse meetodit, kajastab rahavoogude aruandes ühiselt kontrollitavasse (majandus)üksusesse tehtud investeeringutega ja sealt saadud dividendidega ning muude enda ja ühiselt kontrollitava (majandus)üksuse vaheliste väljamaksete ja laekumistega seotud rahavoogusid.

TÜTARETTEVÕTETE JA MUUDE ÄRIÜKSUSTE OMANDAMINE JA MÜÜK

39

Tütarettevõtete ja muude äriüksuste omandamise ja müügiga seotud rahavoogude koondsummad esitatakse eraldi ning liigitatakse investeerimistegevuseks.

40

(Majandus)üksus avalikustab aruandeperioodi jooksul toimunud tütarettevõtete ja muude äriüksuste omandamise ning võõrandamise kohta summeeritult järgmise informatsiooni:

a)

ostu või müügi kogutasu;

b)

ostul või müügil rahas ja raha ekvivalentides tasutud osa;

c)

raha ja raha ekvivalentide summa omandatud või müüdud tütarettevõttes või muus äriüksuses ning

d)

omandatud või müüdud tütarettevõtte või äriüksuse varad ja kohustised, v.a raha või raha ekvivalendid, summeerituna põhiliikide kaupa.

41

Tütarettevõtete ja muude äriüksuste omandamise ja müügiga seotud rahavoogude kajastamine ühe kirjena, koos täiendava informatsiooni avalikustamisega omandatud või müüdud varade ja kohustiste summa kohta, aitab eristada neid rahavoogusid muudest põhi-, investeerimis- ja finantseerimistegevuse rahavoogudest. Omandamisega seotud rahavoogusid ei korrigeerita müügiga seotud rahavoogudega.

42

Rahavoogude aruandes esitatakse ostu- või müügihinnana väljamakstud või laekunud raha koondsumma, millest on maha arvatud omandatud või müüdud raha ja raha ekvivalendid.

MITTERAHALISED TEHINGUD

43

Rahavoogude aruandest jäetakse välja need investeerimis- ja finantseerimistegevusega seotud tehingud, mis ei nõua raha ega raha ekvivalentide kasutamist. Kõnealused tehingud avalikustatakse finantsaruannete muudes osades nii, et on esitatud kogu asjakohane informatsioon kõnealuste investeerimis- ja finantseerimistehingute kohta.

44

Paljud investeerimis- ja finantseerimistehingud ei mõjuta otseselt jooksvaid rahavoogusid, ehkki need mõjutavad (majandus)üksuse kapitali ja varade struktuuri. Mitterahaliste tehingute väljajätmine rahavoogude aruandest on kooskõlas rahavoogude aruande eesmärgiga, kuna käesoleval perioodil ei kaasne nendega rahavoogusid. Mitterahalised tehingud on näiteks:

a)

vara omandamine selle varaga otseselt seotud kohustiste ülevõtmise teel või kapitalirendiga;

b)

(majandus)üksuse omandamine aktsiate emiteerimise kaudu ja

c)

võla konverteerimine omakapitaliks.

RAHA JA RAHA EKVIVALENTIDE KOMPONENDID

45

(Majandus)üksus avalikustab raha ja raha ekvivalentide komponendid ning esitab rahavoogude aruandes kajastatud summade ja samaväärsete bilansis kajastatud kirjete vahelise võrdluse.

46

Arvestades maailmas kasutatavate erinevate rahavoogude juhtimistavade ja panganduskorralduste mitmekesisust ning järgimaks IAS 1 „Finantsaruannete esitamine” nõudeid, avalikustab (majandus)üksus raha ja raha ekvivalentide koosseisu määramise metoodika.

47

Raha ja raha ekvivalentide komponentide määramise metoodika iga muutuse, näiteks varem (majandus)üksuse investeerimisportfelli koosseisus käsitletud finantsinstrumentide liigitamise muutuse mõju kajastatakse vastavalt IAS 8-le „Arvestusmeetodid, arvestushinnangute muutused ja vead”.

MUU AVALIKUSTATAV TEAVE

48

(Majandus)üksus avalikustab koos juhtkonna kommentaaridega (majandus)üksuse valduses olevad olulised raha ja raha ekvivalentide summad, mis ei ole mõeldud kontserni poolt kasutamiseks.

49

Esineb mitmeid olukordi, kus kontsern ei saa kasutada (majandus)üksuse valduses olevat raha ja raha ekvivalente. Näitena võib tuua olukorra, kus raha ja raha ekvivalendid kuuluvad tütarettevõttele, mis tegutseb riigis, kus kohaldatakse valuutavahetuse või muid juriidilisi piiranguid, mistõttu emaettevõttel ega teistel tütarettevõtetel ei ole võimalik kõnealuseid summasid üldotstarbel kasutada.

50

Täiendav informatsioon võib olla kasutajate jaoks vajalik, aidates mõista (majandus)üksuse finantsseisundit ja likviidsust. Sellise informatsiooni avalikustamine koos juhtkonna kommentaariga on soovitatav ja see võib sisaldada järgmist:

a)

kasutamata laenulimiidid, mis on kasutatavad tulevases põhitegevuses ja kapitalikohustuste täitmiseks, märkides ära kõnealuste laenulimiitide kasutamise võimalikud piirangud;

b)

ühisettevõtmistes osalemisega seotud põhi-, investeerimis- ja finantseerimistegevuse rahavoogude koondsummad, kasutades proportsionaalset konsolideerimist;

c)

toimimisvõimsuse suurenemist kajastavate rahavoogude koondsumma, esitatuna eraldi toimimisvõimsuse säilitamiseks vajalikest rahavoogudest, ja

d)

kõigi aruandes esitatud avalikustatavate segmentide põhi-, investeerimis- ja finantseerimistegevuse rahavoogude summad (vt IFRS 8 „Tegevussegmendid”).

51

Toimimisvõimsust suurendavate rahavoogude avalikustamine eraldi toimimisvõimsuse säilitamiseks vajalikest rahavoogudest aitab kasutajatel otsustada, kas (majandus)üksus investeerib piisavalt oma toimimisvõimsuse säilitamisse. (Majandus)üksus, mis ei tee piisavalt investeeringuid oma toimimisvõimsuse säilitamiseks, võib lühiajalise likviidsuse ja omanikele tehtavate väljamaksete nimel ohustada tulevast kasumlikkust.

52

Rahavoogude avalikustamine segmentide lõikes aitab kasutajatel paremini mõista (majandus)üksuse kui terviku ja selle koosseisu kuuluvate osade rahavoogude vahelisi suhteid ning raha kasutusvõimalusi ja rahavoogude varieeruvust segmentide lõikes.

JÕUSTUMISKUUPÄEV

53

Käesolevat standardit rakendatakse finantsaruannete suhtes, mis hõlmavad 1. jaanuaril 1994 või hiljem algavaid aruandeperioode.

RAHVUSVAHELINE RAAMATUPIDAMISSTANDARD IAS 8

Arvestusmeetodid, arvestushinnangute muutused ja vead

EESMÄRK

1

Käesoleva standardi eesmärk on kirjeldada arvestusmeetodite valimise ja muutmise kriteeriume koos arvestusmeetodite muutuste, arvestushinnangute muutuste ning vigade korrigeerimise arvestusliku käsitluse ja avalikustamisega. Käesolev standard on mõeldud (majandus)üksuse finantsaruannete asjakohasuse ja usaldusväärsuse ning nende finantsaruannete nii aja jooksul kui koos teiste (majandus)üksuste finantsaruannetega võrreldavuse suurendamiseks.

2

Arvestusmeetodite avalikustamise nõuded, välja arvatud arvestusmeetodite muutusi käsitlevad avalikustamise nõuded, on kirjeldatud IAS 1-s „Finantsaruannete esitamine”.

RAKENDUSALA

3

Käesolevat standardit rakendatakse arvestusmeetodite valimisel ja rakendamisel, arvestusmeetodite muutuste, arvestushinnangute muutuste ja eelneva perioodi vigade korrigeerimise arvestamisel.

4

Eelneva perioodi vigade korrigeerimisest ja tagasiulatuvalt rakendatud arvestusmeetodite muutustest tulenevaid maksumõjusid arvestatakse ja need avalikustatakse kooskõlas IAS 12-ga „Tulumaks”.

MÕISTED

5

Käesolevas standardis kasutatakse järgmisi mõisteid järgmises tähenduses:

Arvestusmeetodid on kindlad põhimõtted, alused, lepped, reeglid ja tavad, mida (majandus)üksus rakendab finantsaruannete koostamisel ja esitamisel.

Muutus arvestushinnangus on vara või kohustise bilansilise (jääk)maksumuse või vara perioodilise kasutamise mõju korrigeerimine, mis tuleneb hinnangust vara või kohustise hetkeseisundi ja vara või kohustisega seotud eeldatava tulevase kasu ja kohustuste kohta. Muutused arvestushinnangutes tulenevad uuest informatsioonist või uutest arengutest ega ole seega vigade korrigeerimised.

Rahvusvahelised finantsaruandlusstandardid (IFRS-id) on Rahvusvaheliste Raamatupidamisstandardite Nõukogu (International Accounting Standards Board – IASB) poolt vastu võetud standardid ja tõlgendused. Need hõlmavad:

a)

rahvusvahelisi finantsaruandlusstandardeid;

b)

rahvusvahelisi raamatupidamisstandardeid ja

c)

tõlgendusi, mis on koostatud Rahvusvahelise Finantsaruandluse Tõlgenduste Komitee (IFRIC) või selle eelkäija Standardite Tõlgendamise Alalise Komisjoni (SIC) poolt.

Oluline. Andmete väljajätmine või väärkajastamine on oluline, kui see kas eraldi või koosvõetuna võib mõjutada kasutajate poolt aruannete alusel tehtud majanduslikke otsuseid. Olulisus sõltub andmete väljajätmise või väärkajastamise suurusest ja olemusest, hinnatuna vastavas kontekstis. Määravaks asjaoluks võib olla kas andmete suurus või olemus või nende kombinatsioon.

Eelnevate perioodide vead on väljajätmised või väärkajastamised (majandus)üksuse ühe või enama eelneva perioodi finantsaruannetes, mis on tekkinud sellise usaldusväärse informatsiooni mittekasutamisest või väärkasutamisest, mis:

a)

oli kättesaadav nende perioodide finantsaruannete avaldamiseks heakskiitmise hetkel ja

b)

mille hankimist ja arvesse võtmist nende finantsaruannete koostamisel ja esitamisel oleks võinud põhjendatult eeldada.

Selliste vigade hulka kuuluvad matemaatiliste vigade, arvestusmeetodite rakendamisel tehtud vigade, faktide ignoreerimise või väärtõlgendamise ja pettuse mõjud.

Tagasiulatuv rakendamine on selline uue arvestusmeetodi rakendamine tehingute, muude sündmuste ja olukordade suhtes, nagu seda meetodit oleks kogu aeg rakendatud.

Tagasiulatuv korrigeerimine on finantsaruannete komponentide summade kajastamise, mõõtmise ja avalikustamise selline korrigeerimine, nagu eelneva perioodi viga ei oleks kunagi tehtud.

Teostamatus. Tagasiulatuv korrigeerimine on teostamatu kui (majandus)üksus ei ole kõigile mõistlikele jõupingutustele vaatamata suuteline seda rakendama. Konkreetse eelneva perioodi suhtes on teostamatu tagasiulatuvalt rakendada arvestusmeetodi muutust või korrigeerida tagasiulatuvalt viga, kui:

a)

tagasiulatuva rakendamise või tagasiulatuva korrigeerimise mõjusid ei saa kindlaks määrata;

b)

tagasiulatuv rakendamine või tagasiulatuv korrigeerimine nõuab oletusi selle kohta, millised oleksid olnud juhtkonna kavatsused sellel perioodil, või

c)

tagasiulatuv rakendamine või tagasiulatuv korrigeerimine nõuab märkimisväärseid hinnanguid summade kohta ja on võimatu eristada objektiivselt informatsiooni selliste hinnangute kohta, mis:

i)

esitavad tõendeid olukordade kohta, mis eksisteerisid sel (neil) kuupäeva(de)l, mil antud summasid tuli kajastada, mõõta või avalikustada, ja

ii)

oleksid olnud kättesaadavad selle eelneva perioodi finantsaruannete avaldamiseks heakskiitmise hetkel,

muust informatsioonist.

Edasiulatuv rakendamine on selline arvestusmeetodi muutuse ja arvestushinnangu muutuse mõju kajastamine, mille puhul vastavalt:

a)

uut arvestusmeetodit rakendatakse tehingute, muude sündmuste ja olukordade suhtes, mis toimuvad pärast meetodi muutmise kuupäeva, ja

b)

arvestushinnangu muutuse mõju kajastatakse muutusest mõjutatud käesoleval perioodil ja tulevastel perioodidel.

6

Hindamaks, kas andmete väljajätmine või väärkajastamine võisid mõjutada kasutajate majandusotsuseid ning olla seega olulised, on vaja vaadelda neile kasutajaile iseloomulikke tunnusjooni. „Finantsaruannete koostamise ja esitamise raampõhimõtete” paragrahvis 25 on öeldud, et „eeldatakse, et kasutajatel on piisavad teadmised äri- ja majandustegevusest ning arvestusest ning tahe saadud informatsiooni mõõduka hoolsusega analüüsida.” Seetõttu tuleb hindamisel arvestada, millist mõju majandusotsuste tegemisel selliste tunnusjoontega kasutajatele eeldatavasti avaldatakse.

ARVESTUSMEETODID

Arvestusmeetodite valimine ja rakendamine

7

Kui mingit standardit või tõlgendust rakendatakse konkreetselt mingile tehingule, muule sündmusele või olukorrale, siis määratakse sellele objektile rakendatav arvestusmeetod või -meetodid kindlaks, rakendades vastavat standardit või tõlgendust ja võttes arvesse kõiki asjakohaseid IASB poolt välja antud rakendusjuhiseid antud standardi või tõlgenduse suhtes.

8

IFRS-id sätestavad arvestusmeetodid, mille kohta IASB on jõudnud järeldusele, et nende rakendamise tulemuseks on finantsaruanded, mis sisaldavad asjakohast ja usaldusväärset informatsiooni tehingute, muude sündmuste ja olukordade kohta, mille suhtes neid rakendatakse. Neid meetodeid ei ole vaja rakendada juhul, kui nende rakendamise mõju on ebaoluline. Samas ei ole kohane tekitada või jätta korrigeerimata ebaolulisi erinevusi IFRS-idest, saavutamaks teatavat (majandus)üksuse finantsseisundi, finantstulemuse või rahavoogude esitust.

9

IASB poolt välja antud standardite rakendusjuhised ei moodusta osa nendest standarditest ja seega ei sisalda nõudeid finantsaruannetele.

10

Kui puudub standard või tõlgendus, mida konkreetselt rakendatakse mingile tehingule, muule sündmusele või olukorrale, kasutab juhtkond oma hinnangut töötamaks välja ja rakendamaks arvestusmeetodit, mille tulemusena saadakse informatsioon, mis on:

a)

asjakohane kasutajate majanduslike otsuse tegemise vajaduste suhtes ja

b)

usaldusväärne, kuna seda rakendades finantsaruanded:

i)

esitavad usaldusväärselt (majandus)üksuse finantsseisundit, finantstulemust ja rahavoogusid;

ii)

peegeldavad tehingute, muude sündmuste ja olukordade majanduslikku sisu, mitte ainult juriidilist vormi;

iii)

on neutraalsed, st objektiivsed;

iv)

on konservatiivsed ja

v)

on täielikud kõigis olulistes osades.

11

Paragrahvis 10 kirjeldatud hinnangu andmisel lähtub juhtkond järgmistest allikatest ja võtab arvesse nende rakendatavust tähtsuse kahanemise järjekorras:

a)

nõuded ja juhised standardites ja tõlgendustes, mis käsitlevad sarnaseid ja seotud küsimusi, ja

b)

varade, kohustiste, tulude ja kulude mõisted, kajastamise kriteeriumid ja mõõtmise mõisted „Raamistikus”.

12

Paragrahvis 10 kirjeldatud hinnangu andmisel võib juhtkond võtta arvesse ka muude raamatupidamisstandardite väljatöötamisega tegelevate organisatsioonide kõige uuemaid seisukohti, kui nad lähtuvad standardite väljatöötamisel sarnasest kontseptuaalset raamistikust, muud raamatupidamisalast kirjandust ja üldtunnustatud tööstusharu praktikat sel määral, mil need ei ole vastuolus allikatega paragrahvis 11.

Arvestusmeetodite järjepidevus

13

(Majandus)üksus valib ja rakendab oma arvestusmeetodeid järjepidevalt samalaadsetele tehingutele, muudele sündmustele ja olukordadele, välja arvatud siis, kui mõni standard või tõlgendus konkreetselt nõuab või lubab objektide liigitamist, millele võivad sobida teistsugused meetodid. Kui mõni standard või tõlgendus nõuab või lubab sellist liigitamist, valitakse sobiv arvestusmeetod ja rakendatakse seda järjepidevalt igale vastavale objekti liigile.

Muutused arvestusmeetodites

14

(Majandus)üksus muudab arvestusmeetodit ainult juhul, kui:

a)

muutus on nõutav mõne standardi või tõlgenduse poolt või

b)

muutuse tulemusena annavad finantsaruanded usaldusväärset ja asjakohasemat informatsiooni tehingute, muude sündmuste ja olukordade mõju kohta (majandus)üksuse finantsseisundile, finantstulemusele või rahavoogudele.

15

Finantsaruannete kasutajad peavad olema suutelised võrdlema (majandus)üksuse finantsaruandeid aja jooksul, et teha kindlaks suundi selle finantsseisundis, finantstulemuses ja rahavoogudes. Seega, samu arvestusmeetodeid rakendatakse iga perioodi jooksul ja perioodist perioodi, välja arvatud juhul, kui muutus arvestusmeetodis vastab ühele paragrahvis 14 mainitud kriteeriumitest.

16

Järgmised ei ole muutused arvestusmeetodites:

a)

arvestusmeetodi rakendamine tehingute, muude sündmuste ja olukordade suhtes, mis erinevad sisult eelnevalt asetleidnutest, ja

b)

uue arvestusmeetodi rakendamine tehingute, muude sündmuste või olukordade suhtes, mis varem ei ole esinenud või mis olid ebaolulised.

17

Varade ümberhindluse meetodi esmakordne rakendamine kooskõlas IAS 16-ga „Materiaalsed põhivarad” või IAS 38-ga „Immateriaalsed varad” on muutus arvestusmeetodis, mida tuleb käsitleda kui ümberhindlust kooskõlas IAS 16-ga või IAS 38-ga, mitte kooskõlas käesoleva standardiga.

18

Paragrahve 19–31 ei rakendata arvestusmeetodi muutuste suhtes, mida on kirjeldatud paragrahvis 17.

Arvestusmeetodite muutuste rakendamine

19

Võttes arvesse paragrahvist 23 tulenevaid piiranguid:

a)

(majandus)üksus kajastab muutust arvestusmeetodis, mis on tingitud standardi või tõlgenduse esmakordsest rakendamisest, kooskõlas konkreetsete üleminekusätetega (kui neid esineb) antud standardis või tõlgenduses ja

b)

kui (majandus)üksus muudab arvestusmeetodit tulenevalt sellise standardi või tõlgenduse esmakordsest rakendamisest, mis ei sisalda konkreetseid üleminekusätteid antud muutuse suhtes, või muudab arvestusmeetodit omal soovil, rakendab ta muutust tagasiulatuvalt.

20

Käesoleva standardi mõistes ei loeta standardi või tõlgenduse ennetähtaegset rakendamist arvestusmeetodi vabatahtlikuks muutuseks.

21

Kui puudub standard või tõlgendus, mida konkreetselt rakendatakse mingi tehingu, muu sündmuse või olukorra suhtes, võib juhtkond kooskõlas paragrahviga 12 rakendada mõne teise standardeid välja andva organisatsiooni kõige uuemal seisukohal tuginevat arvestusmeetodit, kui see lähtub raamatupidamisstandardite koostamisel sarnasest kontseptuaalsest raamistikust. Kui sellise seisukoha muutmise järel otsustab (majandus)üksus muuta arvestusmeetodit, kajastatakse ja avalikustatakse selline muutus kui vabatahtlik arvestusmeetodi muutus.

Tagasiulatuv rakendamine

22

Võttes arvesse paragrahvist 23 tulenevaid piiranguid, kui arvestusmeetodi muutust rakendatakse tagasiulatuvalt kooskõlas paragrahvi 19 punktidega a või b, korrigeerib (majandus)üksus varaseima avaldatud perioodi kõigi mõjutatud omakapitali komponentide algsaldosid ja teisi kõigi eelnevate perioodide kohta esitatud võrdlusandmeid nii, nagu oleks uut arvestusmeetodit kogu aeg rakendatud.

Tagasiulatuva rakendamise piirangud

23

Kui tagasiulatuvat rakendamist nõutakse paragrahvi 19 punktide a ja b alusel, rakendatakse arvestusmeetodi muutust tagasiulatuvalt, välja arvatud juhul, kui on teostamatu määrata kindlaks perioodispetsiifilisi mõjusid või muutuse kumulatiivset mõju.

24

Kui on teostamatu määrata kindlaks arvestusmeetodi muutuse perioodispetsiifilisi mõjusid ühe või enama esitatud eelneva perioodi võrdlusandmete suhtes, rakendab (majandus)üksus uut arvestusmeetodit varade ja kohustiste bilansilistele (jääk)maksumustele alates varaseima perioodi algusest, mil tagasiulatuv rakendamine on teostatav (milleks võib olla käesolev periood), ja korrigeerib vastava perioodi kõigi muutusest mõjutatud omakapitali komponentide algsaldosid.

25

Kui käesoleva perioodi alguses on teostamatu määrata kindlaks uue arvestusmeetodi rakendamise kumulatiivset mõju kõikidele eelnevatele perioodidele, et korrigeerida (majandus)üksuse võrdlusandmeid, rakendatakse uut arvestusmeetodit edasiulatuvalt alates varaseimast teostatavast kuupäevast.

26

Kui (majandus)üksus rakendab uut arvestusmeetodit tagasiulatuvalt, rakendab ta uut arvestusmeetodit eelnevate perioodide võrdlusandmetele nii kaugele ajas tagasi, kui see on teostatav. Tagasiulatuv rakendamine eelnevale perioodile ei ole teostatav, välja arvatud juhul, kui on teostamatu määrata kindlaks muutuse kumulatiivset mõju summadele nii selle perioodi alg- kui ka lõppbilansis. Finantsaruannetes esitatud perioodidele eelnevate perioodidega seotud korrigeerimise summa kajastatakse varaseima esitatud eelneva perioodi kõigi mõjutatud omakapitali komponentide algsaldode korrigeerimisena. Tavaliselt kajastatakse korrigeerimine jaotamata kasumis. Samas võib korrigeerimine olla seotud muu omakapitali komponendiga (näiteks, et olla kooskõlas mingi standardi või tõlgendusega). Igasugune muu informatsioon eelnevate perioodide kohta, nagu mitme aasta finantsandmete kokkuvõtted, korrigeeritakse samuti nii kaugele ajas tagasi, kui see on teostatav.

27

Kui (majandus)üksuse jaoks on teostamatu rakendada uut arvestusmeetodit tagasiulatuvalt, kuna ta ei suuda määrata kindlaks meetodi rakendamise kumulatiivset mõju kõigile eelnevaile perioodidele, siis rakendab (majandus)üksus kooskõlas paragrahviga 25 uut meetodit edasiulatuvalt alates varaseima teostatava perioodi algusest. Seega ei võta ta arvesse enne seda kuupäeva tekkinud varade, kohustiste ja omakapitali kumulatiivse korrigeerimise osa. Arvestusmeetodi muutmine on lubatud isegi siis, kui on teostamatu rakendada meetodit edasiulatuvalt eelnevate perioodide suhtes. Paragrahvid 50–53 annavad juhiseid, millal on teostamatu rakendada uut arvestusmeetodit ühele või enamale eelnevale perioodile.

Avalikustamine

28

Kui standardi või tõlgenduse esmakordne rakendamine mõjutab käesolevat perioodi või mõnda eelnevat perioodi, mõjutaks käesolevat või mõnda eelnevat perioodi, kuigi korrigeerimise summa määramine on teostamatu, või võib mõjutada tulevasi perioode, avalikustab (majandus)üksus:

a)

standardi või tõlgenduse pealkirja;

b)

kui asjakohane, siis asjaolu, et muutus arvestusmeetodis on tehtud kooskõlas üleminekusätetega;

c)

arvestusmeetodi muutuse olemuse;

d)

kui asjakohane, siis üleminekusätete kirjelduse;

e)

kui asjakohane, siis üleminekusätted, mis võivad mõjutada tulevasi perioode;

f)

käesoleva ja kõigi esitatud eelnevate perioodide suhtes korrigeerimise summa ulatuses, mil määral see oli teostatav:

i)

finantsaruande iga mõjutatud kirje kohta ja

ii)

kui (majandus)üksusele rakendatakse IAS 33 „Aktsiakasum”, siis baas- ja lahjendatud aktsiakasumi;

g)

esitatud perioodidest varasemate perioodidega seotud korrigeerimise summa sel määral, mil see oli teostatav, ja

h)

kui paragrahvi 19 punktidega a ja b nõutud tagasiulatuv rakendamine on teatud eelneva(te), enne esitatud perioode toimunud perioodi või perioodide jaoks teostamatu, asjaolud, mis viisid selle olukorra tekkimiseni, ja kirjelduse sellest, kuidas ja mis ajast alates on arvestusmeetodi muutust rakendatud.

Järgnevate perioodide finantsaruannetes ei pea neid avalikustamisi kordama.

29

Kui vabatahtlik muutus arvestusmeetodis mõjutab käesolevat perioodi või mõnda eelnevat perioodi, mõjutaks seda perioodi, kuigi korrigeerimise summa kindlaksmääramine on teostamatu, või võib mõjutada tulevasi perioode, avalikustab (majandus)üksus:

a)

arvestusmeetodi muutuse olemuse;

b)

põhjused, miks uue arvestusmeetodi rakendamise tulemusena saadakse usaldusväärset ja asjakohasemat informatsiooni;

c)

käesoleva ja kõigi eelnevate esitatud perioodide korrigeerimise summa sel määral, mil see oli teostatav:

i)

finantsaruande iga mõjutatud kirje kohta ja

ii)

kui (majandus)üksusele rakendatakse IAS 33, siis baasaktsiakasumi ja lahjendatud aktsiakasumi;

d)

esitatud perioodidest varasemate perioodidega seotud korrigeerimise summa sel määral, mil see oli teostatav, ja

e)

kui tagasiulatuv rakendamine on teatud eelneva(te), enne esitatud perioode toimunud perioodi või perioodide jaoks teostamatu, asjaolud, mis viisid selle olukorra tekkimiseni ja kirjelduse sellest, kuidas ja mis ajast alates on arvestusmeetodi muutust rakendatud.

Järgnevate perioodide finantsaruannetes ei pea neid avalikustamisi kordama.

30

Kui (majandus)üksus ei ole rakendanud uut standardit või tõlgendust, mis on välja antud, aga ei ole veel jõustunud, avalikustab (majandus)üksus:

a)

selle fakti ja

b)

teadaoleva või põhjendatult hinnatava informatsiooni, mis on asjakohane uue standardi või tõlgenduse võimaliku mõju hindamiseks (majandus)üksuse finantsaruannetele esmakordse rakendamise perioodil.

31

Kooskõlas paragrahviga 30 kaalub (majandus)üksus järgmise informatsiooni avalikustamist:

a)

uue standardi või tõlgenduse pealkiri;

b)

eelseisva arvestusmeetodi muutuse või muutuste olemus;

c)

kuupäev, mis ajast on standardi või tõlgenduse rakendamine nõutud;

d)

kuupäev, millal ta kavatseb standardit või tõlgendust esmakordselt rakendada, ja

e)

kas:

i)

selgitus standardi või tõlgenduse esmakordse rakendamise eeldatavast mõjust (majandus)üksuse finantsaruannetele, või

ii)

kui see mõju ei ole teada või põhjendatult hinnatav, siis vastav selgitus.

MUUTUSED ARVESTUSHINNANGUTES

32

Äritegevusele omas ebakindluse tõttu ei saa mitmeid objekte finantsaruannetes täpselt mõõta, vaid ainult hinnata. Hindamine hõlmab otsuseid, mis põhinevad kõige hilisemal kättesaadaval usaldusväärsel informatsioonil. Näiteks võivad hinnangud osutuda vajalikuks järgmise puhul:

a)

ebatõenäoliselt laekuvad nõuded;

b)

iganenud varud;

c)

finantsvarade või finantskohustiste õiglane väärtus;

d)

amortiseeritavate varade kasuliku tööea või neist saadava tulevase majandusliku kasu eeldatav tarbimismudel ja

e)

garantiikohustused.

33

Põhjendatud hinnangute kasutamine on finantsaruannete koostamise oluline osa ega vähenda nende usaldusväärsust.

34

Hinnangu muutmine võib osutuda vajalikuks, kui toimuvad muutused olukordades, millele hinnang tugines, või uue informatsiooni või uute kogemuste põhjal. Oma olemuselt ei ole hinnangu muutus seotud eelnevate perioodidega ja see ei ole vea parandamine.

35

Muutus rakendatud hindamisalustes on muutus arvestusmeetodis ja mitte muutus arvestushinnangus. Kui on keeruline eristada muutust arvestusmeetodis muutusest arvestushinnangus, käsitletakse muutust kui muutust arvestushinnangus.

36

Muutuse mõju arvestushinnangus, välja arvatud muutus, mille suhtes rakendatakse paragrahvi 37, kajastatakse edasiulatuvalt kasumiaruandes:

a)

perioodil, mil muutus toimub, kui muutus mõjutab üksnes seda perioodi, või

b)

perioodil, mil muutus toimub ja tulevastel perioodidel, kui muutus mõjutab ka tulevasi perioode.

37

Sel määral, mil muutus arvestushinnangus põhjustab muutust varades ja kohustistes või on seotud mingi omakapitali kirjega, korrigeeritakse vastava vara, kohustise või omakapitali kirje bilansilist (jääk)maksumust muutuse perioodil.

38

Arvestushinnangu muutuse edasiulatuva mõju kajastamine tähendab, et muutust rakendatakse tehingutele, muudele sündmustele ja olukordadele alates hinnangu muutuse kuupäevast. Muutus arvestushinnangus võib mõjutada ainult käesoleva perioodi kasumit või kahjumit või nii käesoleva perioodi kui ka tulevaste perioodide kasumit või kahjumit. Näiteks muutus ebatõenäoliselt laekuvate nõuete summa hinnangus mõjutab üksnes käesoleva perioodi kasumit või kahjumit ja seega seda kajastatakse käesoleval perioodil. Samas mõjutab muutus amortiseeritavate varade kasulikus tööeas või neist saadava tulevase majandusliku kasu eeldatavas tarbimismudelis amortisatsioonikulu käesoleval perioodil ja kõigil tulevastel perioodidel vara järelejäänud kasuliku eluea vältel. Mõlemal juhul kajastatakse käesoleva perioodiga seotud muutuse mõju tuluna või kuluna käesoleval perioodil. Võimalikku mõju tulevastele perioodidele kajastatakse tuluna või kuluna nendel tulevastel perioodidel.

Avalikustamine

39

(Majandus)üksus avalikustab arvestushinnangu muutuse olemuse ja summa, mis mõjutab käesolevat perioodi või mis eeldatavasti avaldab mõju tulevastele perioodidele; eeldatavat mõju tulevastele perioodidele ei ole vaja avalikustada, kui selle hindamine on teostamatu.

40

Kui eeldatava mõju summat tulevastele perioodidele ei ole avalikustatud, kuna selle hindamine on teostamatu, avalikustab (majandus)üksus selle asjaolu.

VEAD

41

Vead võivad tekkida seoses finantsaruannete komponentide kajastamise, mõõtmise, esitamise või avalikustamisega. Finantsaruanded ei ole vastavuses IFRS-idega, kui nad sisaldavad kas olulisi vigu või ebaolulisi vigu, mis on tehtud tahtlikult, et saavutada (majandus)üksuse finantsseisundi, finantstulemuse või rahavoogude teatud esitusviisi. Võimalikud käesoleva perioodi vead, mis avastatakse sellel perioodil, korrigeeritakse enne finantsaruannete avaldamiseks heakskiitmist. Samas ei avastata mõnikord olulisi vigu enne järgnevat perioodi ja sellised eelnevate perioodide vead korrigeeritakse järgneva perioodi finantsaruannete võrdlusandmetes (vt paragrahvid 42–47).

42

Võttes arvesse paragrahvist 43 tulenevaid piiranguid, korrigeerib (majandus)üksus olulised eelnevate perioodide vead tagasiulatuvalt esimestes finantsaruannetes, mis kinnitatakse pärast vigade avastamist:

a)

korrigeerides selle (nende) eelneva(te) perioodi(de) võrdlusandmeid, mil viga esines, või

b)

kui viga esines enne varaseimat esitatud eelnevat perioodi, korrigeerides varaseima esitatud perioodi varade, kohustiste ja omakapitali algsaldosid.

Piirangud tagasiulatuvale korrigeerimisele

43

Eelneva perioodi viga korrigeeritakse tagasiulatuvalt, välja arvatud määral, mil on teostamatu kindlaks määrata kas vea perioodispetsiifilisi mõjusid või kumulatiivset mõju.

44

Kui on teostamatu kindlaks määrata vea perioodispetsiifilisi mõjusid ühe või enama esitatud eelneva perioodi võrdlusandmetele, korrigeerib (majandus)üksus varaseima perioodi varade, kohustiste ja omakapitali algsaldosid, mille suhtes tagasiulatuv korrigeerimine on teostatav (milleks võib olla käesolev periood).

45

Kui käesoleva perioodi alguse seisuga on teostamatu määrata kindlaks vea kumulatiivset mõju kõigile eelnevatele perioodidele, korrigeerib (majandus)üksus võrdlusandmeid parandamaks viga edasiulatuvalt alates varaseimast teostatavast kuupäevast.

46

Eelneva perioodi vea korrigeerimist ei kajastata selle perioodi kasumis või kahjumis, mil viga avastatakse. Igasugust muud eelnevate perioodide kohta esitatud informatsiooni, kaasa arvatud mitme aasta finantsandmete kokkuvõtted, korrigeeritakse nii kaugele ajas tagasi, kui see on teostatav.

47

Kui on teostamatu määrata kindlaks vea summat kõikide eelnevate perioodide suhtes (näiteks viga arvestusmeetodi rakendamisel), siis korrigeerib (majandus)üksus kooskõlas paragrahviga 45 võrdlusandmeid edasiulatuvalt alates varaseimast teostatavast kuupäevast. Seega ei eralda ta enne seda kuupäeva tekkinud varade, kohustiste ja omakapitali kumulatiivse korrigeerimise osa. Paragrahvid 50–53 annavad juhiseid, millal on teostamatu korrigeerida viga ühe või enama eelneva perioodi suhtes.

48

Vigade korrigeerimist eristatakse muutustest arvestushinnangutes. Arvestushinnangud on oma olemuselt ligikaudsed väärtused, mida võib vajaduse korral muuta täiendava informatsiooni teatavaks saamisel. Näiteks tulu või kulu kajastamine seoses ebakindla sündmuse tulemuse selgumisega ei ole vea korrigeerimine.

Eelneva perioodi vigade avalikustamine

49

Rakendades paragrahvi 42, avalikustab (majandus)üksus järgmise:

a)

eelneva perioodi vea olemuse;

b)

iga esitatud perioodi kohta korrigeerimise summa määral, mil see on teostatav:

i)

finantsaruande iga mõjutatud kirje kohta ja

ii)

kui (majandus)üksusele rakendatakse IAS 33, siis baasaktsiakasumi ja lahjendatud aktsiakasumi;

c)

korrigeerimise summa varaseima esitatud eelneva perioodi alguse seisuga ja

d)

kui tagasiulatuv korrigeerimine on teatud eelneva perioodi jaoks teostamatu, siis asjaolud, mis viisid sellise olukorra tekkimiseni, ja kirjeldused, kuidas ja mis ajast alates on viga parandatud.

Järgnevate perioodide finantsaruannetes ei pea neid avalikustamisi kordama.

TAGASIULATUVA RAKENDAMISE JA TAGASIULATUVA KORRIGEERIMISE TEOSTAMATUS

50

Mõningates olukordades on teostamatu korrigeerida ühe või enama eelneva perioodi võrdlusandmeid, saavutamaks võrreldavust käesoleva perioodiga. Näiteks võib olla ei kogutud eelneva(te)l perioodi(de)l andmeid viisil, mis lubaks kas uue arvestusmeetodi tagasiulatuvat rakendamist (kaasa arvatud paragrahvides 51–53 nimetatud eelnevatel perioodidel edasiulatuva rakendamise eesmärgil) või tagasiulatuvat korrigeerimist, et parandada eelneva perioodi viga, ja sellise informatsiooni taasloomine võib olla teostamatu.

51

Arvestusmeetodi rakendamisel finantsaruande osadele, mis on kajastatud või avalikustatud seoses tehingutega, muude sündmustega või olukordadega, on sageli vaja kasutada hinnanguid. Hinnangutele on omane subjektiivsus ja hinnanguid võib anda pärast bilansipäeva. Hinnangute andmine on potentsiaalselt keerulisem, kui seda tehakse arvestusmeetodi tagasiulatuva rakendamise või eelneva perioodi vea tagasiulatuva korrigeerimise kontekstis, kuna mõjutatud tehingust, muust sündmusest või olukorrast võib olla möödunud pikem ajavahemik. Samas jääb eelnevate perioodide suhtes tehtud hinnangute eesmärk samaks nagu käesoleval perioodil tehtud hinnangutel, nimelt et hinnang peegeldaks asjaolusid, mis eksisteerisid tehingu, muu sündmuse või olukorra toimumise ajal.

52

Seega nõuab uue arvestusmeetodi tagasiulatuv rakendamine või eelneva perioodi vea tagasiulatuv korrigeerimine sellise informatsiooni, mis

a)

annab tõestust asjaoludest, mis eksisteerisid kuupäeva(de)l, millal tehing, muu sündmus või olukord toimus, ja

b)

oleks olnud kättesaadav selle eelneva perioodi finantsaruannete avaldamiseks heakskiitmise hetkel,

eristamist muust informatsioonist. Mõningate hinnangute tüüpide (näiteks õiglase väärtuse hinnang, mis ei põhine jälgitaval hinnal või jälgitavatel sisenditel) puhul on teostamatu eristada neid informatsiooni tüüpe. Kui tagasiulatuv rakendamine või tagasiulatuv korrigeerimine nõuaks märkimisväärse hinnangu andmist, mille puhul ei ole võimalik eristada neid kahte informatsiooni tüüpi, on teostamatu rakendada uut arvestusmeetodit või korrigeerida eelneva perioodi viga tagasiulatuvalt.

53

Eelnevale perioodile uue arvestusmeetodi rakendamisel või summade korrigeerimisel ei tohi kasutada tagantjärele tarkust, kas oletuste tegemisel selle kohta, millised oleksid olnud eelneval perioodil juhtkonna kavatsused, või eelneval perioodil kajastatud, mõõdetud või avalikustatud summade hindamisel. Näiteks juhul, kui (majandus)üksus korrigeerib eelneva perioodi viga seoses finantsvarade hindamisega, mis eelnevalt liigitati lunastustähtajani hoitavateks investeeringuteks kooskõlas IAS 39-ga „Finantsinstrumendid: kajastamine ja mõõtmine”, ei muuda ta nende hindamisalust antud perioodil, isegi kui juhtkond otsustas hiljem neid mitte hoida lunastustähtajani. Samuti, kui (majandus)üksus korrigeerib eelneva perioodi vea, arvestades välja töötajate akumuleeritud haiguspuhkuse kohustuse kooskõlas IAS 19-ga „Hüvitised töötajatele”, ei võta ta arvesse informatsiooni ebatavaliselt ränga gripihooaja kohta järgneval perioodil, mis saab kättesaadavaks pärast seda, kui finantsaruanded olid selleks eelnevaks perioodiks avaldamiseks heaks kiidetud. Asjaolu, et eelnevate perioodide kohta esitatud võrdlusandmete muutmisel osutub sageli vajalikuks oluliste hinnangute kasutamine, ei takista võrdlusandmete usaldusväärset kohandamist või korrigeerimist.

JÕUSTUMISKUUPÄEV

54

(Majandus)üksus rakendab käesolevat standardit 1. jaanuaril 2005 või hiljem algavate aruandeaastate suhtes. Varasem rakendamine on soovitatav. Kui (majandus)üksus rakendab käesolevat standardit enne 1. jaanuari 2005 algava perioodi suhtes, avalikustab ta selle asjaolu.

TEISTE AVALDATUD MATERJALIDE TAGASIVÕTMINE

55

Käesoleva standardiga asendatakse IAS 8 „Perioodi puhaskasum või kahjum, rängad vead ja muutused arvestusmeetodites” (parandatud 1993).

56

Käesoleva standardiga asendatakse järgmised tõlgendused:

a)

SIC 2 „Järjepidevus – laenukasutuse kulutuste kapitaliseerimine” ja

b)

SIC 18 „Järjepidevus – alternatiivsed meetodid”.

RAHVUSVAHELINE RAAMATUPIDAMISSTANDARD IAS 10

Bilansipäevajärgsed sündmused

EESMÄRK

1

Käesoleva standardi eesmärk on määrata:

a)

millal peab (majandus)üksus korrigeerima oma finantsaruandeid seoses bilansipäevajärgsete sündmustega ja

b)

millist teavet peab (majandus)üksus avalikustama finantsaruannete avaldamiseks heakskiitmise kuupäeva kohta ja bilansipäevajärgsete sündmuste kohta.

Standardis nõutakse samuti, et (majandus)üksus ei tohi koostada oma finantsaruandeid tegevuse jätkuvuse põhimõttest lähtuvalt, kui bilansipäevajärgsed sündmused viitavad sellele, et tegevuse jätkuvuse eeldus ei ole asjakohane.

RAKENDUSALA

2

Käesolevat standardit rakendatakse bilansipäevajärgsete sündmuste arvestamisel ja avalikustamisel.

MÕISTED

3

Käesolevas standardis kasutatakse järgmisi mõisteid järgmises tähenduses:

Bilansipäevajärgsed sündmused on sellised soodsad või ebasoodsad sündmused, mis toimuvad bilansipäeva ja finantsaruannete avaldamiseks heakskiitmise kuupäeva vahel. Eristatakse kahte tüüpi sündmuseid:

a)

need, mis kinnitavad bilansipäeval eksisteerinud asjaolusid (bilansipäevajärgsed korrigeerivad sündmused), ja

b)

need, mis viitavad pärast bilansipäeva tekkinud asjaoludele (bilansipäevajärgsed mittekorrigeerivad sündmused).

4

Finantsaruannete avaldamiseks heakskiitmise protsess varieerub sõltuvalt juhtimisstruktuurist, seadusel põhinevatest nõuetest ning finantsaruannete koostamisel ja lõplikul vormistamisel järgitavatest protseduuridest.

5

Mõnedel juhtudel nõutakse (majandus)üksuselt finantsaruannete esitamist aktsionäridele kinnitamiseks pärast finantsaruannete avaldamist. Sellistel puhkudel loetakse finantsaruanded avaldamiseks heakskiidetuks avaldamise kuupäeval, mitte kuupäeval, mil aktsionärid finantsaruanded kinnitavad.

Näide28. veebruaril 20X2 saavad (majandus)üksuse juhtkonnal valmis esialgsed finantsaruanded 31. detsembril 20X1 lõppenud aasta kohta. 18. märtsil 20X2 vaatab direktoraat finantsaruanded läbi ja kiidab need avaldamiseks heaks. 19. märtsil 20X2 teatab (majandus)üksus oma kasumi ja valikuliselt muu finantsinformatsiooni. Finantsaruanded tehakse aktsionäridele ja teistele huvilistele kättesaadavaks 1. aprillil 20X2. Aktsionärid kinnitavad finantsaruanded oma aastakoosolekul 15. mail 20X2 ja 17. mail 20X2 esitatakse kinnitatud finantsaruanded registreerimiseks järelevalveasutusele.Finantsaruanded on heaks kiidetud avaldamiseks 18. märtsil 20X2 (päev, mil direktoraat on need avaldamiseks heaks kiitnud).

6

Mõnedel puhkudel nõutakse (majandus)üksuse juhtkonnalt finantsaruannete esitamist nõukogule (mille koosseisu kuuluvad üksnes mitte-täidesaatvad direktorid) kinnitamiseks. Sellistel puhkudel kiidetakse finantsaruanded avaldamiseks heaks siis, kui juhtkond kiidab need nõukogule avaldamiseks heaks.

Näide18. märtsil 20X2 kiidab (majandus)üksuse juhtkond finantsaruanded heaks tema nõukogule avaldamiseks. Nõukogu koosneb üksnes mitte-täidesaatvatest direktoritest ning sinna võivad kuuluda töötajate ja muude huvirühmade esindajad. Nõukogu kinnitab finantsaruanded 26. märtsil 20X2. Finantsaruanded tehakse aktsionäridele ja teistele huvilistele kättesaadavaks 1. aprillil 20X2. Aktsionärid kinnitavad finantsaruanded oma aastakoosolekul 15. mail 20X2 ja 17. mail 20X2 esitatakse finantsaruanded registreerimiseks järelevalveasutusele.Finantsaruanded on avaldamiseks heaks kiidetud 18. märtsil 20X2 (kuupäev, mil juhtkond need nõukogule avaldamiseks heaks kiidab).

7

Bilansipäevajärgsete sündmuste hulka kuuluvad kõik kuni finantsaruannete avaldamiseks heakskiitmise kuupäevani toimunud sündmused, isegi kui need sündmused toimuvad pärast seda, kui kasum või muu valikuline finantsinformatsioon on avalikult teada antud.

KAJASTAMINE JA MÕÕTMINE

Bilansipäevajärgsed korrigeerivad sündmused

8

(Majandus)üksus korrigeerib oma finantsaruannetes kajastatud summasid, et arvesse võtta bilansipäevajärgseid korrigeerivaid sündmusi.

9

Järgmised sündmused on näited bilansipäevajärgsetest korrigeerivatest sündmustest, mis nõuavad (majandus)üksuselt finantsaruannetes kajastatud summade korrigeerimist või varem kajastamata objektide kajastamist:

a)

bilansipäevajärgne kohtuotsus, mis kinnitab, et (majandus)üksusel oli bilansipäeval eksisteeriv kohustus. (Majandus)üksus korrigeerib igat selle kohtuasjaga seotud eelnevalt kajastatud eraldist kooskõlas IAS 37-ga „Eraldised, tingimuslikud kohustused ja tingimuslikud varad” või kajastab uue eraldise. (Majandus)üksus ei avalikusta seda lihtsalt kui tingimuslikku kohustist, kuna kohtuotsus annab täiendavaid tõendeid, mida arvestada kooskõlas IAS 37 paragrahviga 16;

b)

pärast bilansipäeva teatavaks saanud informatsioon, mis viitab sellele, et vara väärtus oli bilansipäeval langenud või et varasemat selle vara väärtuse langusest tuleneva allahindluse summat tuleb korrigeerida. Näiteks:

i)

pärast bilansipäeva välja kuulutatud kliendi pankrot tavaliselt kinnitab, et bilansipäeval sisaldasid nõuded ostjate vastu kajastamata allahindlust ja et (majandus)üksus peab korrigeerima vastavate nõuete bilansilist (jääk)maksumust, ja

ii)

varude müük pärast bilansipäeva võib anda tõendeid nende netorealiseerimisväärtuse kohta bilansipäeval.

c)

enne bilansipäeva ostetud varade soetusmaksumuse või müüdud varade müügitulu kindlaksmääramine bilansipäevajärgselt;

d)

kasumi jaotamise või preemia väljamaksete summa kindlaksmääramine pärast bilansikuupäeva juhul, kui (majandus)üksusel oli bilansipäeval selle kuupäeva eelsetest sündmustest tulenev juriidiline või faktiline kohustus teha selliseid makseid (vt IAS 19 „Hüvitised töötajatele”);

e)

pettuse või vigade avastamine, mis näitab finantsaruannete ebakorrektsust.

Bilansipäevajärgsed mittekorrigeerivad sündmused

10

(Majandus)üksus ei tohi korrigeerida oma finantsaruannetes kajastatud summasid, et arvesse võtta bilansipäevajärgseid mittekorrigeerivaid sündmusi.

11

Bilansipäevajärgse mittekorrigeeriva sündmuse näiteks on investeeringute turuväärtuse langemine bilansipäeva ja finantsaruannete avaldamiseks heakskiitmise kuupäeva vahelisel ajal. Tavaliselt pole turuväärtuse langemine seotud investeeringute seisundiga bilansipäeval, vaid peegeldab hiljem tekkinud asjaolusid. Sellepärast ei korrigeeri (majandus)üksus oma finantsaruannetes kajastatud investeeringute summasid. Samamoodi ei ajakohasta (majandus)üksus bilansipäeva seisuga avalikustatud summasid investeeringute kohta, siiski peab ta paragrahvi 21 kohaselt avalikustama täiendavat teavet.

Dividendid

12

Kui (majandus)üksus kuulutab välja dividendid omakapitaliinstrumentide omanikele (nagu on määratletud IAS 32-s „Finantsinstrumendid: esitamine”) pärast bilansipäeva, ei tohi (majandus)üksus kajastada neid dividende kohustisena bilansipäeval.

13

Kui dividendid kuulutatakse välja (st dividendid on kinnitatud ega kuulu enam (majandus)üksuse poolt muutmisele) pärast bilansipäeva, kuid enne finantsaruannete avaldamiseks kinnitamist, ei kajastata dividende kohustistena bilansipäeval, kuna nad ei vasta IAS 37-s määratletud eksisteeriva kohustuse kriteeriumile. Sellised dividendid avalikustatakse lisades kooskõlas IAS 1-ga „Finantsaruannete esitamine”.

TEGEVUSE JÄTKUVUS

14

(Majandus)üksus ei tohi koostada oma finantsaruandeid tegevuse jätkuvuse põhimõttest lähtuvalt, kui juhtkond otsustab pärast bilansipäeva kas (majandus)üksuse likvideerida või lõpetada kauplemine või äritegevus, või kui ei ole ühtegi muud realistlikku alternatiivi peale eelnimetatute.

15

Äritegevuse tulemuste ja finantsseisundi halvenemine pärast bilansipäeva võib viidata vajadusele kaaluda, kas tegevuse jätkuvuse eeldus on endiselt asjakohane. Kui tegevuse jätkuvuse eeldus ei ole enam asjakohane, siis loetakse selle asjaolu mõju niivõrd oluliseks, et käesolev standard nõuab põhimõttelist muudatust majandusarvestuse alustes, mitte lihtsalt seniste aluste raames kajastatud summade korrigeerimist.

16

IAS 1 täpsustab informatsiooni avalikustamise nõudeid, kui:

a)

finantsaruanded ei ole koostatud tegevuse jätkuvuse põhimõttest lähtudes või

b)

juhtkond on teadlik olulistest ebakindlust põhjustavatest asjaoludest, mis on seotud sündmuste või olukordadega, mis võivad seada märkimisväärse kahtluse alla (majandus)üksuse tegevuse jätkuvuse. Avalikustamist vajavad sündmused või olukorrad võivad tekkida pärast bilansipäeva.

AVALIKUSTAMINE

Avaldamiseks heakskiitmise kuupäev

17

(Majandus)üksus avalikustab finantsaruannete avaldamiseks heakskiitmise kuupäeva ja isiku(d), kes on selle heakskiidu andnud. Kui (majandus)üksuse omanikel või teistel isikutel on õigus finantsaruandeid muuta pärast nende avaldamist, avalikustab (majandus)üksus selle asjaolu.

18

Kasutajatel on oluline teada, millal finantsaruanded avaldamiseks heaks kiideti, kuna finantsaruanded ei peegelda pärast seda kuupäeva toimunud sündmusi.

Bilansipäeva asjaolude kohta avalikustatud teabe ajakohastamine

19

Kui (majandus)üksus saab pärast bilansipäeva teavet asjaolude kohta, mis eksisteerisid bilansipäeval, siis ajakohastab (majandus)üksus nende asjaolude kohta avalikustatud teabe uue teabe valguses.

20

Mõnedel puhkudel peab (majandus)üksus ajakohastama oma finantsaruannetes avalikustatud teabe, et arvesse võtta pärast bilansipäeva saadud teavet, isegi kui see teave ei mõjuta finantsaruannetes kajastatud summasid. Avalikustatud teave tuleb ajakohastada näiteks juhul, kui pärast bilansipäeva saadakse tõendeid bilansipäeval eksisteerinud tingimusliku kohustise kohta. Lisaks kaalumisele, kas bilansis tuleks kajastada eraldis või selle summat muuta kooskõlas IAS 37-ga, ajakohastab (majandus)üksus nende tõendite valguses ka tingimuslike kohustiste kohta avalikustatud teabe.

Bilansipäevajärgsed mittekorrigeerivad sündmused

21

Kui bilansipäevajärgsed mittekorrigeerivad sündmused on olulised, siis võib nende avalikustamata jätmine mõjutada finantsaruannete kasutajate majandusotsuseid, mis on tehtud finantsaruannete põhjal. Seepärast avalikustab (majandus)üksus järgmise teabe bilansipäevajärgsete mittekorrigeerivate sündmuste iga olulise kategooria kohta:

a)

sündmuse laad ja

b)

hinnang selle finantsmõju kohta või märge, et sellist hinnangut pole võimalik anda.

22

Allpool on näited bilansipäevajärgsetest mittekorrigeerivatest sündmustest, mis üldiselt tuleks avalikustada:

a)

oluline äriühendus pärast bilansipäeva (IFRS 3 „Äriühendused” nõuab sellistel puhkudel teatud teabe avalikustamist) või olulise tütarettevõtte võõrandamine;

b)

(valdkonna) äritegevuse lõpetamise plaani teatavaks tegemine;

c)

suured varade soetamised, varade liigitamine müügiks hoitavaks kooskõlas IFRS 5-ga „Müügiks hoitavad põhivarad ja lõpetatud tegevusvaldkonnad”, muud varade müümised või suuremad varade sundvõõrandamised valitsuse poolt;

d)

olulise tootmisüksuse hävimine tulekahju tagajärjel pärast bilansipäeva;

e)

olulise restruktureerimise väljakuulutamine või selle teostamise alustamine (vt IAS 37);

f)

olulised tehingud lihtaktsiatega ja potentsiaalsed tehingud lihtaktsiatega pärast bilansipäeva (IAS 33 „Aktsiakasum” nõuab (majandus)üksuselt selliste tehingute kirjelduse avalikustamist, välja arvatud, kui sellised tehingud hõlmavad kapitaliseerimist või fondiemissiooni, aktsiatükeldamist või aktsiate ühendamist, mille kõigi korrigeerimine on nõutud IAS 33 alusel);

g)

ebatavaliselt suured varahindade või valuutavahetuskursside muutused pärast bilansipäeva;

h)

pärast bilansipäeva jõustunud või välja kuulutatud muutused maksumäärades või maksuseadustes, mis oluliselt mõjutavad tasumisele kuuluvaid ning edasi lükkunud tulumaksu varasid ja kohustisi (vt IAS 12 „Tulumaks”);

i)

oluliste siduvate kohustuste või tingimuslike kohustiste võtmine, näiteks oluliste tagatiste andmise kaudu, ja

j)

olulise kohtuprotsessi algatamine, mis tuleneb üksnes pärast bilansipäeva toimunud sündmustest.

JÕUSTUMISKUUPÄEV

23

(Majandus)üksus rakendab käesolevat standardit 1. jaanuaril 2005 või hiljem algavate aruandeaastate suhtes. Varasem rakendamine on soovitatav. Kui (majandus)üksus rakendab käesolevat standardit enne 1. jaanuari 2005 algava perioodi suhtes, avalikustab ta selle asjaolu.

IAS 10 (PARANDATUD 1999) TAGASIVÕTMINE

24

Käesoleva standardiga asendatakse IAS 10 „Bilansipäevajärgsed sündmused” (parandatud 1999).

RAHVUSVAHELINE RAAMATUPIDAMISSTANDARD IAS 11

Ehituslepingud

EESMÄRK

Käesoleva standardi eesmärk on kehtestada ehituslepingutega seotud tulu ja kulu arvestuslik käsitlus. Tulenevalt ehituslepingute raames toimuva tegevuse iseloomust langevad lepingulise tegevuse alustamise ning lõpuleviimise kuupäevad üldjuhul erinevatesse arvestusperioodidesse. Seepärast on ehituslepingute arvestuse puhul põhiprobleemiks lepingulise tulu ja lepinguliste kulutuste jaotamine arvestusperioodidele, mille kestel ehitustöid tehakse. Käesolevas standardis kasutatakse „Finantsaruannete koostamise ja esitamise raampõhimõtetes” sätestatud kajastamiskriteeriume, et määrata kindlaks, millal kajastatakse lepinguline tulu ja lepingulised kulutused vastavalt tuluna ja kuludena kasumiaruandes. Lisaks on standardis esitatud praktilised juhised nende kriteeriumite rakendamiseks.

RAKENDUSALA

1

Käesolevat standardit rakendatakse ehituslepingute arvestuses tööettevõtjate finantsaruannetes.

2

Käesoleva standardiga asendatakse IAS 11 „Ehituslepingute arvestus”, mis kinnitati 1978. aastal.

MÕISTED

3

Käesolevas standardis kasutatakse järgmisi mõisteid järgmises tähenduses:

Ehitusleping on leping, mis on spetsiaalselt sõlmitud teatud vara või omavahel konstruktsiooniliselt, tehnoloogiliselt ja funktsionaalselt või lõppeesmärgi või kasutusotstarbe kaudu tihedalt seotud või vastastikku sõltuvate varade kogumi rajamiseks.

Fikseeritud hinnaga leping on ehitusleping, kus tööettevõtja nõustub kindlaksmääratud lepingulise hinnaga või fikseeritud tasuga tehtud töö ühiku eest, mille suhtes kehtivad teatud juhtudel hinnatõusu puudutavad sätted.

„Kulud pluss”-leping on ehitusleping, mille puhul tööettevõtjale hüvitatakse lubatud või muul viisil määratletud kulutused, millele lisandub teatav protsent neist kulutustest või fikseeritud tasu.

4

Ehituslepingu võib sõlmida üksiku vara, näiteks silla, hoone, tammi, torustiku, tee, laeva või tunneli ehitamiseks. Ehitusleping võib käsitleda ka mitme vara rajamist, mis on konstruktsiooniliselt, tehnoloogiliselt ja funktsionaalselt või lõppeesmärgi või kasutusotstarbe kaudu omavahel tihedalt seotud või vastastikku sõltuvad; sellised lepingud on näiteks lepingud rafineerimisettevõtete ja muude, keerukate tehaste või seadmete rajamiseks.

5

Käesoleva standardi kohaselt hõlmavad ehituslepingud muu hulgas:

a)

selliste teenuste osutamise lepinguid, mis on otseselt seotud vara rajamisega, näiteks projektijuhtide ja arhitektide teenuseid käsitlevad lepingud, ja

b)

lepinguid varade lammutamiseks või taastamiseks ning keskkonna taastamiseks pärast varade lammutamist.

6

Ehituslepinguid sõnastatakse mitmel moel, mis käesoleva standardi rakendamisel liigitatakse kas fikseeritud hinnaga lepinguteks või „kulud pluss”-lepinguteks. Mõningatel ehituslepingutel võib olla nii fikseeritud hinnaga lepingu kui ka „kulud pluss”-lepingu tunnuseid, näiteks „kulud pluss”-lepingu puhul, milles on kokku lepitud maksimumhind. Sellistel juhtudel peab tööettevõtja lepingulise tulu ja kulude kajastamise momendi kindlaksmääramisel arvesse võtma kõiki paragrahvide 23 ja 24 tingimusi.

EHITUSLEPINGUTE ÜHENDAMINE JA OSITAMINE

7

Käesoleva standardi nõudeid rakendatakse üldjuhul iga ehituslepingu suhtes eraldi. Teatavatel juhtudel võib siiski tekkida vajadus standardi rakendamiseks üksiklepingu eraldi määratletavate komponentide või lepingute kogumi suhtes, et kajastada lepingu või lepingute kogumi sisu.

8

Kui leping hõlmab mitut vara, käsitatakse iga vara ehitust eraldi ehituslepinguna juhul, kui:

a)

iga vara osas on esitatud eraldi pakkumised;

b)

iga vara osas toimusid eraldi läbirääkimised ning tööettevõtjal ja kliendil oli võimalik heaks kiita või tagasi lükata lepingu see osa, mis seondub konkreetse varaga, ja

c)

on võimalik kindlaks teha iga varaga seotud kulutused ja tulud.

9

Ühe või mitme kliendiga sõlmitud lepingute kogumit käsitatakse ühe ehituslepinguna, kui:

a)

lepingute kogum on sõlmitud ühe paketina;

b)

lepingud on sedavõrd tihedalt vastastikku seotud, et sisuliselt moodustavad need osa ühest üldise kasumimääraga projektist, ja

c)

lepinguid täidetakse samaaegselt või üksteise järel.

10

Lepinguga võib ette näha täiendava vara ehitamise kliendi soovi korral või lepingut võib muuta, lisades täiendava vara ehitamise. Täiendava vara ehitust käsitatakse eraldi ehituslepinguna, kui:

a)

see vara erineb konstruktsiooniliselt, tehnoloogiliselt ja funktsionaalselt oluliselt algse lepinguga hõlmatud varast või varadest, või

b)

selle vara hind lepitakse kokku algset lepingulist hinda arvesse võtmata.

LEPINGULINE TULU

11

Lepinguline tulu hõlmab:

a)

lepingus kokku lepitud tulu esialgset summat ja

b)

muudatusi lepingulistes töödes, hüvitisnõudeid ja preemiaid:

i)

määral, mil on tõenäoline, et nendega kaasneb tulu, ja

ii)

neid on võimalik usaldusväärselt mõõta.

12

Lepingulist tulu mõõdetakse saadud või saadava tasu õiglases väärtuses. Lepingulise tulu mõõtmist mõjutavad mitmed tingimuslikud asjaolud, mis sõltuvad tulevikus toimuvate sündmuste tagajärgedest. Hinnanguid on sageli tarvis muuta pärast sündmuste toimumist ja tingimuslike asjaolude selgumist. Seepärast võib lepingulise tulu suurus periooditi suureneda või väheneda. Näiteks:

a)

tööettevõtja ja klient võivad algse lepingu sõlmimise perioodile järgneval perioodil kokku leppida muudatustes või hüvitisnõuetes, mis suurendavad või vähendavad lepingulist tulu;

b)

fikseeritud hinnaga lepingus sätestatud tulu võib kulutuste suurenemise sätetest tulenevalt suureneda;

c)

lepinguline tulu võib väheneda trahvide tõttu, mis tulenevad tööettevõtja hilinemistest lepingu täitmisel, või

d)

kui fikseeritud hinnaga lepingus sisaldub fikseeritud hind tööühiku kohta, suureneb lepinguline tulu ühikute arvu suurenemisel.

13

Muudatus on kliendipoolne juhis lepingu alusel tehtava töö ulatuse muutmiseks. Muudatuse tulemuseks võib olla lepingulise tulu suurenemine või vähenemine. Näited muudatustest on vara tehniliste tingimuste või projekti muutmine või lepingu kestuse muutmine. Muudatused võetakse lepingulise tulu määramisel arvesse juhul, kui:

a)

on tõenäoline, et klient kiidab muudatuse ja sellest tuleneva tulu suuruse heaks, ja

b)

tulu suurust on võimalik usaldusväärselt mõõta.

14

Hüvitisnõue on summa, mille tasumist tööettevõtja nõuab kliendilt või kolmandalt isikult hüvitisena lepingu hinnas mittesisalduvate kulutuste eest. Hüvitisnõue võib tekkida näiteks kliendi põhjustatud viivitustest, vigadest spetsifikatsioonides või konstruktsioonis ning lepingujärgse töö muudatuste vaidlustamisest. Hüvitisnõuetest saadava tulu mõõtmise osas valitseb suur ebakindlus ning sageli oleneb see läbirääkimiste tulemustest. Seepärast lisatakse hüvitisnõuded lepingulisele tulule üksnes juhul, kui:

a)

läbirääkimised on jõudnud sellisesse etappi, et hüvitisnõude tunnustamine kliendi poolt on tõenäoline, ja

b)

summat, mida klient tõenäoliselt tunnustab, on võimalik usaldusväärselt mõõta.

15

Ergutustasud on täiendavad summad, mida tööettevõtjale makstakse kindlaksmääratud tulemusnäitajate saavutamise või ületamise korral. Näiteks võib leping sätestada tööettevõtjale ergutustasu lepingu ennetähtaegse täitmise eest. Ergutustasud kaasatakse lepingulise tulu arvestusse, kui:

a)

lepingu täitmine on jõudnud sellisesse faasi, et kindlaksmääratud tulemusnäitajate saavutamine või ületamine on tõenäoline, ja

b)

ergutustasu suurust on võimalik usaldusväärselt mõõta.

LEPINGULISED KULUTUSED

16

Lepingulised kulutused hõlmavad:

a)

konkreetse lepinguga otseselt seotud kulutusi;

b)

kulutusi, mis on seostatavad lepingulise tegevusega üldiselt ning mida on võimalik lepingule jaotada, ja

c)

selliseid muid kulutusi, mis konkreetsete lepingutingimuste kohaselt kuuluvad kliendi poolt hüvitamisele.

17

Konkreetse lepinguga otseselt seotud kulutused on muu hulgas:

a)

objekti tööjõukulud, sealhulgas objekti järelevalve;

b)

kulutused ehituses kasutatavatele materjalidele;

c)

lepinguga seoses kasutatavate seadmete ja masinate kulum;

d)

kulutused seadmete, masinate ja materjalide transportimiseks lepingulisele ehitusobjektile ja tagasi;

e)

kulutused seadmete ja masinate rentimiseks;

f)

kulutused lepinguga otseselt seotud projekteerimisele ja tehnilisele abile;

g)

hinnangulised kulutused ehitusvigade parandamisele ja garantiitöödele, sealhulgas eeldatavad garantiikulutused, ja

h)

kolmandate isikute hüvitisnõuded.

Neid kulutusi võib vähendada mis tahes ettenägematu tulu arvelt, mis ei kuulu lepingulise tulu alla, näiteks tulu ülejäänud materjalide ning seadmete ja masinate realiseerimisest pärast lepingu lõppu.

18

Kulutused, mis on seostatavad lepingulise tegevusega üldiselt ning mida on võimalik konkreetsetele lepingutele jaotada, hõlmavad muu hulgas:

a)

kindlustust;

b)

kulutusi konkreetse lepinguga otseselt mitteseotud projekteerimisele ja tehnilisele abile ja

c)

ehituse üldkulusid.

Need kulutused jaotatakse süstemaatiliste ja ratsionaalsete meetodite alusel, mida rakendatakse järjepidevalt kõikide ühelaadsete kulutuste suhtes. Jaotamisel lähtutakse ehitustegevuse tavalisest mahust. Ehituse üldkulud hõlmavad näiteks kulutusi ehitustöötajate palgaandmestiku koostamiseks ja töötlemiseks. Kulutused, mis on seostatavad lepingulise tegevusega üldiselt ning mida on võimalik jaotada konkreetsetele lepingutele, hõlmavad ka laenukasutuse kulutusi, kui tööettevõtja kasutab IAS 23-ga „Laenukasutuse kulutused” lubatud alternatiivkäsitlust.

19

Kulutused, mis konkreetsete lepingutingimuste kohaselt kuuluvad tasumisele kliendi poolt, võivad sisaldada mõningaid üldisi haldus- ja arenduskulutusi, mille hüvitamine on sätestatud lepingutingimustes.

20

Kulutused, mida ei ole võimalik seostada lepingulise tegevusega või lepingule jaotada, jäetakse ehituslepingu kulutustest välja. Sellised kulutused hõlmavad:

a)

üldisi halduskulutusi, mille hüvitamine ei ole lepinguga ette nähtud;

b)

müügikulutusi;

c)

uurimis- ja arendustegevuse kulutusi, mille hüvitamine ei ole lepinguga ette nähtud, ja

d)

nende (üleliigsete) seadmete ja masinate kulumit, mida ei kasutata seoses konkreetse lepinguga.

21

Lepingulised kulutused sisaldavad kulutusi, mis on seostatavad lepinguga alates lepingu sõlmimise kuupäevast kuni lepingu lõpliku täitmise kuupäevani. Samas kulutused, mis on lepinguga otseselt seotud ning tehakse lepingu sõlmimiseks, arvatakse samuti lepinguliste kulutuste hulka, kui neid on võimalik eraldi määratleda ja usaldusväärselt mõõta ning lepingu sõlmimine on tõenäoline. Kui lepingu sõlmimiseks tehtud kulutused kajastatakse kuluna perioodil, mil need tehakse, ei arvata neid lepinguliste kulutuste hulka, kui leping sõlmitakse hilisemal perioodil.

LEPINGULISE TULU JA KULUDE KAJASTAMINE

22

Kui ehituslepingu tulemust on võimalik usaldusväärselt hinnata, kajastatakse ehituslepingust tulenev lepinguline tulu ja lepingulised kulutused vastavalt tulu ja kuluna lähtuvalt lepingulise tegevuse valmidusastmest bilansipäeval. Ehituslepingust eeldatavalt tulenev kahjum kajastatakse kohe kuluna kooskõlas paragrahviga 36.

23

Fikseeritud hinnaga lepingu puhul on ehituslepingu tulemust võimalik usaldusväärselt hinnata, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

a)

lepingulise tulu kogusummat on võimalik usaldusväärselt mõõta;

b)

on tõenäoline, et (majandus)üksus saab lepingust tulenevalt majanduslikku kasu;

c)

bilansipäeval on võimalik usaldusväärselt mõõta nii lepingu täitmise lõpuleviimiseks vajalikke kulutusi kui ka lepingu täitmise staadiumi, ja

d)

lepinguga seostatavad lepingulised kulutused on selgelt määratletavad ning usaldusväärselt mõõdetavad nii, et tegelikke lepingulisi kulutusi on võimalik võrrelda varasemate hinnangutega.

24

„Kulud pluss”-lepingu puhul on ehituslepingu tulemusi võimalik usaldusväärselt hinnata, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

a)

on tõenäoline, et (majandus)üksus saab lepingust tulenevalt majanduslikku kasu, ja

b)

lepinguga seostatavad lepingulised kulutused on selgelt määratletavad ja usaldusväärselt mõõdetavad, olenemata sellest, kas need kuuluvad konkreetsete sätete alusel hüvitamisele või mitte.

25

Tulu ja kulu kajastamist lähtuvalt lepingu täitmise staadiumist nimetatakse sageli valmidusastme meetodiks. Selle meetodi kohaselt viiakse lepinguline tulu vastavusse valmidusastmeni jõudmiseks tehtud lepinguliste kulutustega, mille tulemusena esitatakse tulu, kulud ja kasum proportsionaalselt tehtud töö mahuga. Meetod annab kasulikku teavet perioodi jooksul toimunud lepingulise tegevuse ja saavutatud tulemuste kohta.

26

Valmidusastme meetodi kohaselt kajastatakse lepinguline tulu nende arvestusperioodide kasumiaruannetes, mille kestel töö tehakse. Lepingulised kulutused kajastatakse üldjuhul kuluna nende arvestusperioodide kasumiaruannetes, mille kestel asjaomane töö tehakse. Samas kajastatakse eeldatavad lepingu kogutulu ületavad lepingulised kulutused kohe kuluna kooskõlas paragrahviga 36.

27

Tööettevõtja võib olla teinud lepingulisi kulutusi, mis on seotud tulevase lepingujärgse tegevusega. Sellised lepingulised kulutused kajastatakse varana, kui on tõenäoline, et need kaetakse. Kõnealused kulutused väljendavad kliendi poolt tasumisele kuuluvat summat ning liigitatakse sageli pooleliolevaks lepingujärgseks tööks.

28

Ehituslepingu tulemusi on võimalik usaldusväärselt hinnata üksnes juhul, kui on tõenäoline, et (majandus)üksus saab lepingust tulenevalt majanduslikku kasu. Kui aga juba lepingulise tulu hulka arvatud ning kasumiaruandes kajastatud summa laekumine on ebakindel, kajastatakse mittelaekuv summa või summa, mille katmine ei ole enam tõenäoline, kuluna, mitte lepingulise tulu korrigeerimisena.

29

(Majandus)üksusel on üldjuhul võimalik anda usaldusväärseid hinnanguid pärast seda, kui ta on sõlminud lepingu, milles sätestatakse:

a)

kõikide osapoolte täitmisele pööratavad õigused seoses ehitatava varaga;

b)

makstav tasu ja

c)

arveldusviis ja -tingimused.

Üldjuhul peab (majandus)üksusel olema ka tõhus sisemine eelarvestus- ja aruandlussüsteem. Lepingu täitmise edenedes vaatab (majandus)üksus läbi ning vajaduse korral muudab lepingulise tulu ja lepinguliste kulutuste hinnanguid. Taasläbivaatamise vajalikkus ei ole tingimata märgiks, et lepingu tulemusi ei ole võimalik usaldusväärselt hinnata.

30

Lepingu valmidusastet võib kindlaks määrata mitmel erineval viisil. (Majandus)üksus kasutab meetodit, mis võimaldab tehtud tööd usaldusväärselt mõõta. Olenevalt lepingu iseloomust võivad meetodid tugineda:

a)

tehtud kulutuste osatähtsusele hinnangulistest lepingulistest kogukulutustest;

b)

teostatud tööde ülevaatamisele või

c)

lepingujärgse töö tegelikule valmidusele.

Klientidelt saadud valmidusastmeline tasu ja ettemaksed ei kajasta sageli tehtud tööd.

31

Kui valmidusaste määratakse kindlaks seni tehtud lepinguliste kulutuste järgi, arvatakse viimaste hulka üksnes tehtud tööd peegeldavad lepingulised kulutused. Välja jäetakse näiteks järgmised lepingulised kulutused:

a)

lepingulised kulutused, mis seonduvad tulevase lepingujärgse tegevusega, näiteks lepinguobjektile toimetatud või lepinguga seoses kasutamiseks ettenähtud materjalid, mida ei ole veel lepingu täitmise raames paigaldatud, kasutatud või rakendatud, välja arvatud juhul, kui materjalid on toodetud spetsiaalselt selle lepingu jaoks, ja

b)

ettemaksed alltöövõtjatele alltöövõtulepingute alusel tehtava töö eest.

32

Kui ehituslepingu tulemust ei ole võimalik usaldusväärselt hinnata:

a)

kajastatakse tulu üksnes sel määral, mil tehtud lepingulised kulutused on tõenäoliselt kaetavad, ja

b)

kajastatakse lepingulised kulutused kuluna sellel perioodil, mil need on tehtud.

Ehituslepingust eeldatavalt tulenev kahjum kajastatakse kohe kuluna kooskõlas paragrahviga 36.

33

Lepingu täitmise varajastes staadiumides ei ole sageli võimalik lepingu tulemusi usaldusväärselt hinnata. Siiski võib olla tõenäoline, et (majandus)üksuse tehtud lepingulised kulutused kaetakse. Seepärast kajastatakse lepinguline tulu üksnes nende kulutuste ulatuses, mis on tõenäoliselt kaetavad. Kuna lepingu tulemusi ei ole võimalik usaldusväärselt hinnata, kasumit ei kajastata. Kuigi lepingu tulemusi ei ole võimalik usaldusväärselt hinnata, võib siiski olla tõenäoline, et lepingulised kogukulutused ületavad lepingulist kogutulu. Sellistel juhtudel kajastatakse eeldatavad lepingulist kogutulu ületavad lepingulised kulutused kohe kuluna kooskõlas paragrahviga 36.

34

Lepingulised kulutused, mille katmine ei ole tõenäoline, kajastatakse kohe kuluna. Näited olukordadest, kus tehtud lepinguliste kulutuste kaetavus võib olla ebatõenäoline ning võib osutuda vajalikuks lepinguliste kulutuste kohene kajastamine kuluna, on muu hulgas lepingud:

a)

mis ei ole täielikult täitmisele pööratavad, st nende kehtivus on tõsiselt vaieldav;

b)

mille täitmine oleneb käimasoleva kohtuvaidluse või seadusandliku tegevuse tulemustest;

c)

mis seonduvad varaga, mis kuulub tõenäoliselt arestimisele või sundvõõrandamisele;

d)

mille puhul klient ei suuda oma kohustusi täita või

e)

mille puhul tööettevõtja ei suuda lepingut lõpuni täita või täita oma lepingujärgseid kohustusi.

35

Kui ebakindlaid asjaolusid, mille tõttu ei olnud lepingu tulemusi võimalik usaldusväärselt hinnata, enam ei ole, kajastatakse ehituslepinguga seotud tulu ja kulud kooskõlas paragrahviga 22, mitte paragrahviga 32.

EELDATAVA KAHJUMI KAJASTAMINE

36

Kui on tõenäoline, et lepingulised kogukulutused ületavad kogutulu, kajastatakse eeldatav kahjum kohe kuluna.

37

Kõnealuse kahjumi summa kindlaksmääramisel ei võeta arvesse:

a)

kas lepinguline töö on alanud või mitte;

b)

lepingulise tegevuse valmidusastet ega

c)

sellistest teistest lepingutest eeldatavalt teenitavate kasumite summat, mida ei käsitata ühe ehituslepinguna paragrahvi 9 kohaselt.

HINNANGUTE MUUTUSED

38

Valmidusastme meetodit rakendatakse kumulatiivselt igal arvestusperioodil lepingulise tulu ja kulutuste jooksvate hinnangute suhtes. Seepärast loetakse lepingulise tulu või lepinguliste kulutuste hinnangu muutuse mõju või lepingu tulemuste hinnangu muutuse mõju arvestushinnangu muutuseks (vt IAS 8 „Arvestusmeetodid, arvestushinnangute muutused ja vead”). Muudetud hinnanguid kasutatakse muudatuse tegemise perioodi ja järgnevate perioodide kasumiaruannetes kajastatava tulu ja kulude summa kindlaksmääramiseks.

AVALIKUSTAMINE

39

(Majandus)üksus avalikustab:

a)

perioodi tuluna kajastatud lepingulise tulu summa;

b)

perioodil kajastatud lepingulise tulu kindlaksmääramiseks kasutatud meetodid ja

c)

pooleliolevate lepingute valmidusastme kindlaksmääramiseks kasutatud meetodid.

40

(Majandus)üksus avalikustab bilansipäeva seisuga pooleliolevate lepingute kohta järgmised andmed:

a)

bilansipäevaks tehtud kulutuste ja kajastatud kasumi (miinus kajastatud kahjum) kogusummad;

b)

saadud ettemaksete summa ja

c)

kinnipidamiste summa.

41

Kinnipidamised on valmidusastmeliste arvlemiste summad, mida ei maksta enne lepingus selliste summade maksmiseks sätestatud tingimuste täitmist või vigade parandamist. Valmidusastmeliste arvlemiste summad on summad, mis esitatakse arvetena lepingulise töö täitmise eest, olenemata sellest, kas klient on need tasunud. Ettemaksed on summad, mille tööettevõtja on saanud enne vastava töö tegemist.

42

(Majandus)üksus avalikustab:

a)

klientidelt lepingulise töö eest saada oleva brutosumma varana ja

b)

klientidele lepingulise töö eest võlgnetava brutosumma kohustisena.

43

Klientidelt lepingulise töö eest saada olev brutosumma sisaldab järgmist:

a)

tehtud kulutused pluss kajastatud kasum, millest lahutatakse

b)

kajastatud kahjumite ja valmidusastmeliste arvlemiste summa

kõikide pooleliolevate lepingute kohta, mille puhul tehtud kulutused pluss kajastatud kasumid (miinus kajastatud kahjumid) ületavad valmidusastmelist arvlemist.

44

Klientidele lepingulise töö eest võlgnetav brutosumma sisaldab järgmist:

a)

tehtud kulutused pluss kajastatud kasum, millest lahutatakse

b)

kajastatud kahjumite ja valmidusastmeliste arvlemiste summa

kõikide pooleliolevate lepingute kohta, mille puhul valmidusastmeliste arvlemiste summad ületavad tehtud kulutuste ja kajastatud kasumite summat (miinus kajastatud kahjumid).

45

(Majandus)üksus kajastab kõik tingimuslikud kohustised ja tingimusliku vara kooskõlas IAS 37-ga „Eraldised, tingimuslikud kohustised ja tingimuslikud varad”. Tingimuslik kohustis ja tingimuslik vara võivad tekkida näiteks garantiikulutustest, hüvitisnõuetest, trahvidest või võimalikest kahjumitest.

JÕUSTUMISKUUPÄEV

46

Käesolevat standardit rakendatakse finantsaruannete suhtes, mis hõlmavad 1. jaanuaril 1995 või pärast seda algavaid perioode.

RAHVUSVAHELINE RAAMATUPIDAMISSTANDARD IAS 12

Tulumaks

EESMÄRK

Käesoleva standardi eesmärk on kehtestada tulumaksu arvestuslik käsitlus. Tulumaksu arvestamise puhul on põhiküsimuseks, kuidas arvestada järgmiste juhtudega kaasnevat tasumisele kuuluvat ja tulevast tulumaksu:

a)

(majandus)üksuse bilansis kajastatud varade (kohustiste) bilansilise (jääk)maksumuse katmine (arveldamine) tulevikus ja

b)

käesoleva perioodi tehingud ja muud sündmused, mis on kajastatud (majandus)üksuse finantsaruannetes.

Vara või kohustise olemusest tuleneb, et aruandev (majandus)üksus kavatseb selle vara või kohustise bilansilise (jääk)maksumuse kas katta või arveldada. Kui on tõenäoline, et sellise bilansilise (jääk)maksumuse katmine või arveldamine suurendab (vähendab) (majandus)üksuse tulevast tulumaksu võrreldes sellega, kui bilansilise (jääk)maksumuse katmise või arveldamisega maksukohustusi ei kaasneks, nõuab käesolev standard, et (välja arvatud vähestel erandjuhtudel) kajastaks (majandus)üksus edasi lükkunud tulumaksu kohustist (edasi lükkunud tulumaksu vara).

Käesolev standard nõuab, et (majandus)üksus arvestaks tehingute ja teiste sündmustega kaasnevaid maksumõjusid samamoodi nagu tehinguid ja teisi sündmusi endid. Seega kajastatakse kasumiaruandes kõikide seal kajastatud tehingute või teiste sündmustega kaasnevad maksumõjud. Kõikide otse omakapitalis kajastatud tehingute ja teiste sündmuste puhul kajastatakse otse omakapitalis ka tehingute ja muude sündmustega seotud maksumõjud. Samuti mõjutab edasi lükkunud tulumaksu varade ja kohustiste kajastamine äriühenduste puhul sellest äriühendusest tekkivat firmaväärtust või omandaja osaluse ülejääki omandatava eristatavate varade, kohustiste ja tingimuslike kohustiste neto õiglases väärtuses võrreldes äriühenduse soetusmaksumusega.

Käesolevas standardis käsitletakse ka kasutamata maksukahjumitest või kasutamata maksukrediitidest tulenevate edasi lükkunud tulumaksu varade kajastamist, tulumaksu esitamist finantsaruannetes ja tulumaksuga seotud informatsiooni avalikustamist.

RAKENDUSALA

1

Käesolevat standardit rakendatakse tulumaksu arvestamisel.

2

Käesolevas standardis käsitatakse tulumaksuna kõiki kasumi kasutamisel põhinevaid kohalikke ja välismaised makse. Tulumaks hõlmab ka selliseid makse, nagu näiteks kinnipeetavad maksud, mida tütar- või sidusettevõte või ühisettevõtmine tasuvad aruandvale (majandus)üksusele jaotatavatelt dividendidelt.

3

Kehtetu

4

Käesolevas standardis ei käsitata valitsusepoolse sihtfinantseerimise (vt IAS 20 „Valitsusepoolse sihtfinantseerimise arvestamine ja valitsusepoolse abi avalikustamine”) ega investeeringu maksusoodustuste arvestusmeetodeid. Sellegipoolest käsitletakse käesolevas standardis sellistest sihtfinantseerimistest ja investeeringu maksusoodustustest tuleneda võivate ajutiste erinevuste arvestust.

MÕISTED

5

Käesolevas standardis kasutatakse järgmisi mõisteid järgmises tähenduses:

Arvestuslik kasum on perioodi kasum või kahjum enne tulumaksu kulu mahaarvamist.

Maksustatav kasum (maksukahjum) on perioodi kasum (kahjum), mis on kindlaks määratud maksuhaldusasutuse kehtestatud reeglite kohaselt ja mille alusel makstakse (kaetakse) tulumaks.

Tulumaksu kulu (tulumaksu tulu) on tasumisele kuuluva ja edasi lükkunud tulumaksu kogusumma, mida võetakse arvesse perioodi kasumi või kahjumi kindlaksmääramisel.

Tasumisele kuuluv tulumaks on perioodi maksustatavalt kasumilt (maksukahjumilt) makstava (kaetava) tulumaksu summa.

Edasi lükkunud tulumaksu kohustised on tulevastel perioodidel seoses maksustatavate ajutiste erinevustega makstavad tulumaksusummad.

Edasi lükkunud tulumaksu varad on tulevastel perioodidel seoses järgmiste asjaoludega kaetavad tulumaksusummad:

a)

mahaarvatav ajutine erinevus;

b)

edasi kantud kasutamata maksukahjumid ja

c)

edasi kantud kasutamata maksukrediidid.

Ajutine erinevus on vara või kohustise bilansilise (jääk)maksumuse ja tema maksustamisbaasi vahe. Ajutine erinevus võib olla kas:

a)

maksustatav ajutine erinevus, mis on ajutine erinevus, mille tulemuseks on maksustatavad summad nende tulevaste perioodide maksustatava kasumi (maksukahjumi) kindlaksmääramisel, millal vara või kohustise bilansiline (jääk)maksumus kaetakse või arveldatakse, või

b)

mahaarvatav ajutine erinevus, mis on ajutine erinevus, mille tulemuseks on summad, mis arvatakse maha tulevaste perioodide maksustatava kasumi (maksukahjumi) kindlaksmääramisel, kui vara või kohustise bilansiline (jääk)maksumus on kaetud või arveldatud.

Vara või kohustise maksustamisbaas on selle vara või kohustise maksustamisel aluseks võetav summa.

6

Tulumaksu kulu (tulumaksu tulu) koosneb tasumisele kuuluvast tulumaksu kulust (tasumisele kuuluvast tulumaksu tulust) ja edasi lükkunud tulumaksu kulust (edasi lükkunud tulumaksu tulust).

Maksustamisbaas

7

Vara maksustamisbaas on summa, mis arvatakse maksustamisel maha kõikidest (majandus)üksusele vara bilansilise (jääk)maksumuse katmisega kaasnevatest maksustamisele kuuluvatest majanduslikest kasudest. Kui majanduslikud kasud ei ole maksustatavad, siis on vara maksustamisbaas võrdne selle bilansilise (jääk)maksumusega.

Näited

1

Masina soetusmaksumus on 100. Maksustamise eesmärgil on maha arvatud kulum käesoleva perioodi ja eelnevate perioodide eest kokku summas 30, seega ülejäänud maksumus arvatakse maha tulevastel perioodidel kas kulumina või müümise korral vähendusena. Masina kasutamisest tulenev müügitulu on maksustatav, masina müümisest saadav kasum on maksustatav ja masina müümisest saadav kahjum arvatakse maksustamisel maha. Masina maksustamisbaas on 70.

2

Saada olevate intresside bilansiline (jääk)maksumus on 100. Intressitulu kuulub maksustamisele kassapõhiselt. Saada olevate intresside maksustamisbaas on null.

3

Ostjate vastu esitatud nõuete bilansiline (jääk)maksumus on 100. Vastav müügitulu on juba maksustatavas kasumis (maksukahjumis) arvesse võetud. Ostjate vastu esitatud nõuete maksustamisbaas on 100.

4

Tütarettevõttelt saada olevate dividendide bilansiline (jääk)maksumus on 100. Dividendid ei kuulu maksustamisele. Sisuliselt on kogu vara bilansiline (jääk)maksumus majanduslikust kasust mahaarvatav. Järelikult on saada olevate dividendide maksustamisbaas 100 (1).

5

Saada oleva laenu bilansiline (jääk)maksumus on 100. Laenu tagasimaksmisega maksukohustusi ei kaasne. Laenu maksustamisbaas on 100.

8

Kohustise maksustamisbaas on selle bilansiline (jääk)maksumus miinus kõik selle kohustise suhtes tulevastel perioodidel maksustamise eesmärgil maha arvatavad summad. Ettemaksena saadud müügitulust tuleneva kohustise maksustamisbaas on selle bilansiline (jääk)maksumus, millest on maha arvatud kõik tulevastel perioodidel mittemaksustatava müügitulu summad.

Näited

1

Lühiajalised kohustised sisaldavad viitvõlgu, mille bilansiline (jääk)maksumus on 100. Vastav kulu arvatakse maksustamise eesmärgil maha kassapõhiselt. Viitvõlgade maksustamisbaas on null.

2

Lühiajalised kohustised sisaldavad ettemaksena saadud intressitulu, mille bilansiline (jääk)maksumus on 100. See intressitulu kuulub maksustamisele kassapõhiselt. Ettemaksena saadud intresside maksustamisbaas on null.

3

Lühiajalised kohustised sisaldavad viitvõlgu, mille bilansiline (jääk)maksumus on 100. Vastav kulu on maksustamise eesmärgil juba maha arvatud. Viitvõlgade maksustamisbaas on 100.

4

Lühiajalised kohustised sisaldavad tekkepõhiseid trahve ja viiviseid, mille bilansiline (jääk)maksumus on 100. Trahvid ja viivised ei kuulu maksustamise eesmärgil mahaarvamisele. Tekkinud trahvide ja viiviste maksustamisbaas on 100  (2).

5

Laenukohustise bilansiline (jääk)maksumus on 100. Laenu tagasimaksmisega maksukohustusi ei kaasne. Laenu maksustamisbaas on 100.

9

Mõnedel objektidel on maksustamisbaas, kuid bilansis neid varade või kohustistena ei kajastata. Näiteks kajastatakse uurimisväljaminekud nende tekkimise perioodi arvestusliku kasumi arvutamisel kuludena, kuid maksustatava kasumi (maksukahjumi) arvutamisel võib need alles hilisemal perioodil maha arvata. Uurimisväljaminekute maksustamisbaasi (ehk summa, mida maksuhaldusasutus lubab tulevastel perioodidel maha arvata) ja bilansilise (jääk)maksumuse (null) vahe on mahaarvatav ajutine erinevus, millest tuleneb edasi lükkunud tulumaksu vara.

10

Kui vara või kohustise maksustamisbaas ei ole kohe selge, tasub arvesse võtta käesoleva standardi põhiprintsiipi: (majandus)üksus kajastab, välja arvatud mõnel üksikul erandjuhul, edasi lükkunud tulumaksu kohustist (vara), kui vara või kohustise bilansilise (jääk)maksumuse katmine või arveldamine suurendab või vähendab tulevast tulumaksu võrreldes sellega, kui selle bilansilise (jääk)maksumuse katmise või arveldamisega maksukohustusi ei kaasneks. Paragrahvile 52 järgnev näide C iseloomustab olukordi, millal tasub kõnealust põhiprintsiipi arvesse võtta, näiteks siis, kui vara või kohustise maksustamisbaas sõltub eeldatavast katmise või arveldamise viisist.

11

Konsolideeritud finantsaruannetes määratakse ajutine erinevus kindlaks konsolideeritud finantsaruannetes toodud varade ja kohustiste bilansiliste (jääk)maksumuste ja nende maksustamisbaasi võrdlemise teel. Maksustamisbaas määratakse konsolideeritud tuludeklaratsioonist tulenevalt nendes riikides, kus kõnealune deklaratsioon esitatakse. Mujal määratakse maksustamisbaas iga kontserni (majandus)üksuse tuludeklaratsioonist tulenevalt eraldi.

TASUMISELE KUULUVA TULUMAKSU KOHUSTISTE JA VARADE KAJASTAMINE

12

Käesoleva perioodi ja eelnevate perioodide eest tasumisele kuuluva tulumaksu maksmata osa kajastatakse kohustisena. Kui käesoleva perioodi ja eelnevate perioodide eest juba tasutud tulumaks ületab nende perioodide eest tasumisele kuuluva tulumaksu, kajastatakse ülejääk varana.

13

Maksukahjumiga seotud kasu, mille abil saab tagasiulatuvalt katta eelneva perioodi eest tasumisele kuulunud tulumaksu, kajastatakse varana.

14

Kui eelneva perioodi eest tasumisele kuuluv tulumaks kaetakse maksukahjumiga, kajastab (majandus)üksus kasu selle perioodi varana, millal maksukahjum tekkis, kuna on tõenäoline, et kasu laekub (majandus)üksusele ning seda on võimalik usaldusväärselt mõõta.

EDASI LÜKKUNUD TULUMAKSU KOHUSTISTE JA VARADE KAJASTAMINE

MAKSUSTATAV AJUTINE ERINEVUS

15

Edasi lükkunud tulumaksu kohustisi kajastatakse kõigi maksustatavate ajutiste erinevuste kohta, välja arvatud juhtudel, mil edasi lükkunud tulumaksu kohustis tekib:

a)

firmaväärtuse esmasest kajastamisest või

b)

vara või kohustise esmasel kajastamisel tehingu puhul, mis:

i)

ei ole äriühendus

ii)

ega mõjuta tehingu toimumise ajal ei arvestuslikku kasumit ega ka maksustatavat kasumit (maksukahjumit).

Samas maksustatavate ajutiste erinevuste puhul, mis on seotud investeeringutega tütarettevõtetesse, filiaalidesse ja sidusettevõtetesse ning osalemistega ühisettevõtmistes, kajastatakse edasi lükkunud tulumaksu kohustist kooskõlas paragrahviga 39.

16

Vara kajastamisel on eelduseks, et vara bilansiline (jääk)maksumus kaetakse selle eest (majandus)üksusele tulevastel perioodidel laekuva majandusliku kasuga. Kui vara bilansiline (jääk)maksumus ületab selle maksustamisbaasi, ületab maksustatava majandusliku kasu summa selle summa, mida võib maksustamise eesmärgil maha arvata. Selline erinevus on maksustatav ajutine erinevus ning kohustus maksta tulevastel perioodidel sellest tulenevat tulumaksu on edasi lükkunud tulumaksu kohustis. Vara bilansilise (jääk)maksumuse katmisel maksustatav ajutine erinevus tühistub ja (majandus)üksusel tekib maksustatav kasum. Sellest tulenevalt on tõenäoline, et (majandus)üksuse majanduslik kasu väheneb maksude maksmise näol. Seetõttu nõutakse käesoleva standardiga kõikide edasi lükkunud tulumaksu kohustiste kajastamist, välja arvatud teatavatel paragrahvides 15 ja 39 kirjeldatud juhtudel.

NäideVara soetusmaksumus on 150 ja bilansiline (jääk)maksumus on 100. Kumulatiivne kulum maksustamise eesmärgil on 90 ja maksumäär on 25 %.Vara maksustamisbaas on 60 (soetusmaksumus 150 miinus kumulatiivne maksukulum 90). Bilansilise (jääk)maksumuse 100 katmiseks peab (majandus)üksus teenima maksustatavat tulu 100, kuid võib maksukulumina maha arvata vaid 60. Järelikult maksab (majandus)üksus vara bilansilise (jääk)maksumuse katmisel tulumaksu 10 (25 % 40-st). Bilansilise (jääk)maksumuse 100 ja maksustamisbaasi 60 vahe on maksustatav ajutine erinevus 40. Seega kajastab (majandus)üksus edasi lükkunud tulumaksu kohustisena 10 (25 % 40-st), milleks on see tulumaks, mis kuulub maksmisele pärast vara bilansilise (jääk)maksumuse katmist.

17

Mõned ajutised erinevused tekivad näiteks juhul, kui tulu või kulu kajastub ühe perioodi arvestuslikus kasumis, kuid teise perioodi maksustatavas kasumis. Selliseid ajutisi erinevusi kirjeldatakse tihti ajastuse erinevustena. Alljärgnevalt on toodud selliste ajutiste erinevuste näited, mis on maksustatavad ajutised erinevused ja millest seetõttu tulenevad edasi lükkunud tulumaksu kohustised:

a)

intressitulu kajastatakse arvestuslikus kasumis küll ajalise suhte alusel, kuid mõnedes riikides võidakse seda maksustatavas kasumis arvestada raha laekumise hetkel. Selliste bilansis kajastatud nõuete maksustamisbaas on null, sest kuni raha laekumiseni ei mõjuta tulu maksustatavat kasumit;

b)

maksustatava kasumi (maksukahjumi) kindlaksmääramiseks kasutatav kulum võib erineda arvestusliku kasumi kindlaksmääramiseks kasutatavast kulumist. Ajutine erinevus on vara bilansilise (jääk)maksumuse ja maksustamisbaasi vahe, st vara algne soetusmaksumus miinus kõik selle varaga seotud käesoleva perioodi ja eelnevate perioodide maksustatava kasumi kindlaksmääramisel tehtavad maksuhaldusasutuse poolt lubatud mahaarvamised. Maksustatav ajutine erinevus ja sellest tulenev edasi lükkunud tulumaksu kohustis tekib siis, kui maksukulum on kiirendatud (kui maksukulum ei ole sama kiire kui arvestuslik kulum, tekib mahaarvatav ajutine erinevus ja edasi lükkunud tulumaksu vara); ja

c)

arvestusliku kasumi kindlaksmääramisel võib arendusväljaminekuid kapitaliseerida ja amortiseerida mitme perioodi vältel tulevikus, kuid maksustatava kasumi kindlaksmääramiseks arvatakse need maha sellel perioodil, millal need tekkisid. Selliste arendusväljaminekute maksustamisbaas on null, kuna nad on juba maksustatavast kasumist maha arvatud. Ajutine erinevus on erinevus arendusväljaminekute bilansilise (jääk)maksumuse ja maksustamisbaasi nullväärtuse vahel.

18

Ajutised erinevused tekivad ka siis, kui:

a)

äriühenduse soetusmaksumus on jaotatud, kajastades omandatud eristatavad varad ja võetud kohustised nende õiglastes väärtustes, tegemata vastavaid korrigeerimisi maksuarvestuse jaoks (vt paragrahv 19);

b)

varad hinnatakse ümber, tegemata vastavaid korrigeerimisi maksuarvestuse jaoks (vt paragrahv 20);

c)

äriühendusest tekib firmaväärtus (vt paragrahv 21);

d)

vara või kohustise maksustamisbaas esmasel kajastamisel erineb tema algsest bilansilisest (jääk)maksumusest, näiteks varade valitsusepoolse sihtfinantseerimise korral (vt paragrahvid 22 ja 33), või

e)

tütarettevõtetesse, filiaalidesse ja sidusettevõtetesse tehtud investeeringute või ühisettevõtmistes osalemiste bilansiline (jääk)maksumus muutub investeeringu või osalemise maksustamisbaasist erinevaks (vt paragrahvid 38–45).

Äriühendused

19

Äriühenduse soetusmaksumus jaotatakse, kajastades omandatud eristatavad varad ja võetud kohustised nende õiglastes väärtustes omandamise kuupäeval. Ajutised erinevused tekkivad, kui äriühendus ei mõjuta omandatud eristatavate varade ja võetud kohustiste maksustamisbaasi või kui mõju on teistsugune. Näiteks kui vara bilansilist (jääk)maksumust suurendatakse selle õiglase väärtuseni, kuid vara maksustamisbaas jääb soetusmaksumuse tasemele eelneva omaniku jaoks, tekib maksustatav ajutine erinevus, mille tulemuseks on edasi lükkunud tulumaksu kohustis. Tekkinud edasi lükkunud tulumaksu kohustis mõjutab firmaväärtust (vt paragrahv 66).

Õiglases väärtuses kajastatud varad

20

IFRS-id lubavad või nõuavad, et teatud varasid kajastatakse õiglases väärtuses või neid hinnatakse ümber (vt näiteks IAS 16 „Materiaalsed põhivarad”, IAS 38 „Immateriaalsed varad”, IAS 39 „Finantsinstrumendid: kajastamine ja mõõtmine” ja IAS 40 „Kinnisvarainvesteeringud”). Mõnedes riikides mõjutab vara ümberhindamine või muu õiglasele väärtusele ümberarvestamine käesoleva perioodi maksustatavat kasumit (maksukahjumit). Sellest tulenevalt korrigeeritakse vara maksustamisbaasi ja ajutisi erinevusi ei teki. Mõnedes riikides ei mõjuta vara ümberhindamine või korrigeerimine perioodi maksustatavat kasumit ja järelikult vara maksustamisbaasi ei korrigeerita. Sellegipoolest on bilansilise (jääk)maksumuse katmise tulemuseks tulevikus (majandus)üksuse maksustatava majandusliku kasu suurenemine ja maksustamise eesmärgil maha arvatav summa erineb kõnealuse majandusliku kasu summast. Erinevus ümberhinnatud vara bilansilise (jääk)maksumuse ja maksustamisbaasi vahel on ajutine erinevus ja tekitab edasi lükkunud tulumaksu kohustise või vara. See on nii isegi juhul, kui:

a)

(majandus)üksus ei kavatse vara võõrandada. Sel juhul kaetakse vara ümberhinnatud bilansiline (jääk)maksumus tema kasutamise kaudu ja see tekitab maksustatava tulu, mis ületab tulevastel perioodidel maksustamisel arvesse võetavat kulumit; või

b)

kapitalikasu tulumaks lükkub edasi, kui vara müümisest saadud tulu investeeritakse sarnastesse varadesse. Sel juhul kuulub tulumaks lõpuks maksmisele sarnaste varade müümisel või kasutamisel.

Firmaväärtus

21

Äriühendusest tekkivat firmaväärtust mõõdetakse summas, mille võrra äriühenduse soetusmaksumus ületab omandaja osalust omandatava eristatavate varade, kohustiste ja tingimuslike kohustiste neto õiglases väärtuses. Paljud maksuhaldusasutused ei luba maksustatava kasumi kindlaksmääramisel firmaväärtuse bilansilise (jääk)maksumuse vähenemisi maha arvata. Veelgi enam, sellistes riikides ei lubata sageli firmaväärtuse soetusmaksumust maha arvata olukordades, kui tütarettevõte oma äritegevuse ära müüb. Sellistes riikides on firmaväärtuse maksustamisbaas null. Firmaväärtuse bilansilise (jääk)maksumuse ja maksustamisbaasi nullväärtuse vahe on maksustatav ajutine erinevus. Siiski ei lubata käesoleva standardiga kajastada tekkivat edasi lükkunud tulumaksukohustist, kuna firmaväärtust mõõdetakse oma olemuselt lõplikuna ja edasi lükkunud tulumaksu kohustise kajastamine suurendaks firmaväärtuse bilansilist (jääk)maksumust.

21A

Edasist edasi lükkunud tulumaksu kohustise vähenemist, mida ei kajastata, kuna see on tekkinud firmaväärtuse esmasest kajastamisest, loetakse samuti firmaväärtuse esmasest kajastamisest tekkinuks ja seega ei kajastata paragrahvi 15 punkti a kohaselt. Näiteks kui äriühenduses omandatud firmaväärtuse maksumuseks on 100, kuid maksubaas on null, siis paragrahvi 15 punktiga a keelatakse (majandus)üksusel kajastada tekkivat edasi lükkunud tulumaksu kohustist. Kui (majandus)üksus hiljem kajastab selle firmaväärtusega seoses kahjumi (vara) väärtuse langusest summas 20, siis firmaväärtusega seotud maksustatava ajutise erinevuse summa väheneb 100-lt 80-le, mis põhjustab ka kajastamata edasi lükkunud tulumaksu kohustise vähenemise. Seda kajastamata edasi lükkunud tulumaksu kohustise väärtuse vähenemist loetakse samuti firmaväärtuse esmasest kajastamisest tulenevaks ja on seega keelatud kajastada paragrahvi 15 punkti a kohaselt.

21B

Siiski kajastatakse edasi lükkunud tulumaksu kohustised firmaväärtusega seotud maksustavatelt ajutistelt erinevustelt ulatuses, milles nad ei ole tekkinud firmaväärtuse esmasest kajastamisest. Näiteks kui äriühenduses omandatud firmaväärtuse soetusmaksumuseks on 100, mis arvatakse maksuarvestuses maha 20 protsenti aastas, alates omandamise aastast, siis on firmaväärtuse maksustamisbaas esmasel kajastamisel 100 ja omandamise aasta lõpus 80. Kui omandamise aasta lõpuks jääb firmaväärtuse (jääk)maksumus 100 muutumatuks, siis tekib selle aasta lõpuks ajutine maksustatav erinevus 20. Kuna see ajutine maksustamise erinevus ei seostu firmaväärtuse esmase kajastamisega, siis kajastatakse sellelt edasi lükkunud tulumaksu kohustis.

Vara või kohustise esmane kajastamine

22

Ajutine erinevus võib tekkida vara või kohustise esmasel kajastamisel, näiteks kui kogu vara või selle osa ei ole maksustamise eesmärgil mahaarvatav. Sellise ajutise erinevuse arvestusmeetod sõltub vara või kohustise esmase kajastamiseni viinud tehingu olemusest:

a)

äriühenduse korral kajastab (majandus)üksus kõik edasi lükkunud tulumaksu kohustised või varad ning see mõjutab firmaväärtuse summat või omandaja osaluse ülejääki omandatava eristatavate varade, kohustiste ja tingimuslike kohustiste neto õiglases väärtuses võrreldes äriühenduse soetusmaksumusega (vt paragrahv 19);

b)

kui tehing mõjutab kas arvestuslikku kasumit või maksustatavat kasumit, kajastab (majandus)üksus kõik edasi lükkunud tulumaksu kohustised või varad ning nendest tuleneva edasi lükkunud tulumaksu kulu või tulu kasumiaruandes (vt paragrahv 59);

c)

kui tehing ei ole äriühendus ning ei mõjuta arvestuslikku ega maksustatavat kasumit, saaks (majandus)üksus, kui ei ole tegemist paragrahvides 15 ja 24 sätestatud eranditega, kajastada sellest tuleneva edasi lükkunud tulumaksu kohustise või vara ning korrigeerida vara või kohustise bilansilist (jääk)maksumust sama summa võrra. Sellised korrigeerimised muudaksid finantsaruanded aga vähem läbipaistvaks. Seetõttu ei lubata käesoleva standardiga (majandus)üksusel kajastada tulemuseks olevat edasi lükkunud tulumaksu kohustist või vara ei esmasel kajastamisel ega ka hiljem (vt allpool esitatud näide). Lisaks eelnevale ei kajasta (majandus)üksus vara amortiseerimise käigus sellest tulenevaid kajastamata edasi lükkunud tulumaksu kohustise või vara muutusi.

Paragrahvi 22 punkti c illustreeriv näide(Majandus)üksus kavatseb kasutada vara soetusmaksumusega 1 000 selle viie aasta pikkuse kasuliku eluea jooksul ja seejärel kanda selle maha lõppväärtusega null. Maksumäär on 40 %. Vara kulum ei ole maksustamisel mahaarvatav. Müümisel ei ole kapitalikasu maksustatav ja kapitalikahjum mahaarvatav.Vara bilansilise (jääk)maksumuse katmisel teenib (majandus)üksus maksustavat tulu 1 000 ja maksab tulumaksu 400. (Majandus)üksus ei kajasta sellest tulenevat edasi lükkunud tulumaksu kohustist 400, kuna see tulenes vara esmasest kajastamisest. Järgmisel aastal on vara bilansiline (jääk)maksumus 800. Teenides maksustatavat tulu 800, maksab (majandus)üksus tulumaksu 320. (Majandus)üksus ei kajasta edasi lükkunud tulumaksu kohustist 320, kuna see tulenes vara esmasest kajastamisest.

23

Kooskõlas IAS 32-ga „Finantsinstrumendid: esitamine” liigitab liitfinantsinstrumendi (näiteks vahetusvõlakirja) emiteerija instrumendi kohustise komponendi kohustisena ja omakapitali komponendi omakapitalina. Mõnedes riikides on kohustise komponendi maksustamisbaas esmasel kajastamisel võrdne kohustise ja omakapitali komponentide summaga. Tulemuseks olev maksustatav ajutine erinevus tekib omakapitali ja kohustise komponentide eraldi esmasest kajastamisest. Seetõttu ei rakendata ka paragrahvi 15 punktis b sätestatud erandit. Järelikult kajastab (majandus)üksus sellest tuleneva edasi lükkunud tulumaksu kohustise. Paragrahvi 61 kohaselt debiteeritakse edasi lükkunud tulumaks otse omakapitali komponendina. Paragrahvi 58 kohaselt kajastatakse edasised edasi lükkunud tulumaksu kohustise muutused kasumiaruandes edasi lükkunud tulumaksu kuluna (tuluna).

Mahaarvatavad ajutised erinevused

24

Edasi lükkunud tulumaksu vara kajastatakse kõikide mahaarvatavate ajutiste erinevuste puhul ulatuses, mis vastab tulevikus tõenäoliselt teenitavale maksustatavale kasumile, mille suhtes saab seda mahaarvatavat ajutist erinevust kasutada, välja arvatud juhul, kui edasi lükkunud tulumaksu vara tekib vara või kohustise esmasest kajastamisest tehingus, mis:

a)

ei ole äriühendus ja

b)

ei mõjuta tehingu toimumise ajal arvestuslikku kasumit ega ka maksustatavat kasumit (maksukahjumit).

Samas mahaarvatavate ajutiste erinevuste puhul, mis on seotud investeeringutega tütarettevõtetesse, filiaalidesse ja sidusettevõtetesse ning osalemistega ühisettevõtmistes, kajastatakse edasi lükkunud tulumaksu vara kooskõlas paragrahviga 44.

25

Kohustise kajastamisele on omane, et kohustise bilansiline (jääk)maksumus arveldatakse tulevastel perioodidel ning see toimub (majandus)üksuse majanduslikku kasu väljendavate ressursside väljamaksmise teel. (Majandus)üksuse ressursside vähenemise korral võivad need kõik või osa nendest olla maksustatava kasumi kindlaksmääramisel mahaarvatavad kohustise kajastamise perioodist hilisemal perioodil. Sel juhul on kohustise bilansilise (jääk)maksumuse ja maksustamisbaasi vahel ajutine erinevus. Seega tekib tulevastel perioodidel kaetava tulumaksu suhtes ka edasi lükkunud tulumaksu vara, kui kõnealune osa kohustisest on lubatud maksustatava kasumi kindlaksmääramisel maha arvata. Samuti, kui vara bilansiline (jääk)maksumus on tema maksustamisbaasist väiksem, tekib tulevastel perioodidel kaetava tulumaksuga seotud edasi lükkunud tulumaksu vara.

Näide(Majandus)üksus kajastab tekkepõhiselt tootegarantii kohustise väärtusega 100. Tootegarantii kulutused ei ole maksustamise eesmärgil mahaarvatavad enne, kui (majandus)üksus on kahjunõude välja maksnud. Maksumäär on 25 %.Kohustise maksustamisbaas on null (bilansiline (jääk)maksumus 100 miinus tulevastel perioodidel selle kohustisega seotud mahaarvamiste summa). Kohustise bilansilise (jääk)maksumuse tasumisel väheneb (majandus)üksuse tulevane maksustatav kasum 100 võrra ja järelikult väheneb ka tulevane tulumaks 25 võrra (25 % 100-st). Bilansilise (jääk)maksumuse 100 ja maksustamisbaasi null vaheline erinevus on mahaarvatav ajutine erinevus 100. Seega kajastab (majandus)üksus edasi lükkunud tulumaksu vara 25 (25 % 100-st) tingimusel, et tõenäoliselt teenib (majandus)üksus tulevastel perioodidel piisavalt maksustatavat kasumit, et tulumaksu vähendamisest kasu saada.

26

Mahaarvatavad ajutised erinevused, millest tulenevad edasi lükkunud tulumaksu varad, on näiteks järgmised:

a)

pensionihüvitiste kulu võib arvestusliku kasumi kindlaksmääramisel maha arvata töötaja töötamise ajal, kuid maksustatava kasumi kindlaksmääramisel arvatakse see maha siis, kui (majandus)üksus teeb sissemakseid fondi või maksab pensionihüvitist. Kohustise bilansilise (jääk)maksumuse ja maksustamisbaasi vahel on ajutine erinevus; kohustiste maksustamisbaas on tavaliselt null. Sellisest mahaarvatavast ajutisest erinevusest tuleneb edasi lükkunud tulumaksu vara, kuivõrd (majandus)üksuse majanduslik kasu suureneb sissemaksete tegemisel või pensionihüvitiste maksmisel seoses maksustatava kasumi vähenemisega;

b)

uurimisväljaminekud kajastatakse arvestusliku kasumi arvutamisel kuluna nende tekkimise perioodis, kuid nende mahaarvamine sama perioodi maksustatava kasumi (maksukahjumi) kindlaksmääramisel ei pruugi olla lubatud. Uurimisväljaminekute maksustamisbaasi, st maksuhaldusasutuste poolt tulevastel perioodidel maha arvata lubatud summa ja bilansilise (jääk)maksumuse null vahe on mahaarvatav ajutine erinevus, millest tuleneb edasi lükkunud tulumaksu vara;

c)

äriühenduse soetusmaksumus jaotatakse kajastades omandatud eristatavad varad ja omandatud kohustised nende õiglastes väärtustes omandamise kuupäeval. Kui omandatud kohustis on kajastatud omandamise kuupäeval, kuid sellega seotud kulud arvatakse maksustatava kasumi kindlaksmääramisel maha omandamise perioodile järgnevatel perioodidel, siis tekib mahaarvatav ajutine erinevus, mille tulemuseks on edasi lükkunud tulumaksu vara. Samuti tekib edasi lükkunud tulumaksu vara, kui omandatud eristatava vara õiglane väärtus on väiksem kui tema maksustamisbaas. Mõlemal juhul mõjutab tulemuseks olev edasi lükkunud tulumaksu vara firmaväärtust (vt paragrahv 66); ja

d)

teatavaid varasid võib kajastada õiglases väärtuses või ümberhinnatuna ilma maksustamise eesmärgil tehtava vastava korrigeerimiseta (vt paragrahv 20). Mahaarvatav ajutine erinevus tekib juhul, kui vara maksustamisbaas ületab tema bilansilise (jääk)maksumuse.

27

Mahaarvatavate ajutiste erinevuste tühistumine tekitab mahaarvamisi tulevaste perioodide maksustatavate kasumite kindlaksmääramisel. Samas saab (majandus)üksus majanduslikku kasu tulumaksu vähenemise kaudu ainult siis, kui (majandus)üksus teenib piisavalt maksustatavat kasumit, mille suhtes saab mahaarvamisi saldeerida. Seetõttu kajastab (majandus)üksus edasi lükkunud tulumaksu vara ainult juhul, kui on tõenäoline, et tal saab olema maksustatavat kasumit, mille suhtes mahaarvatavat ajutist erinevust rakendatakse.

28

Tõenäosus, et maksustatavat kasumit saab mahaarvatavate ajutiste erinevuste suhtes rakendada, eksisteerib juhul, kui on olemas piisavalt maksustavaid ajutisi erinevusi, mis on seotud sama maksuhaldusasutuse ja sama maksustatava (majandus)üksusega ning mis eeldatavasti tühistuvad:

a)

samal perioodil, mil eeldatavasti tühistub mahaarvatav ajutine erinevus, või

b)

perioodidel, kuhu edasi lükkunud tulumaksu varast tuleneva maksukahjumi võib tagasi või edasi kanda.

Sel juhul kajastatakse edasi lükkunud tulumaksu vara perioodil, mil mahaarvatavad ajutised erinevused tekivad.

29

Kui sama maksuhaldusasutuse ja sama maksustatava (majandus)üksusega seotud maksustatavad ajutised erinevused ei ole piisavad, kajastatakse edasi lükkunud tulumaksu vara sellises ulatuses, mil:

a)

on tõenäoline, et (majandus)üksusel tekib tulevikus piisavalt maksustatavat kasumit, mis on seotud sama maksuhaldusasutuse ja sama maksustatava (majandus)üksusega, ning maksustatav kasum tekib samal perioodil kui mahaarvatava ajutise erinevuse tühistumine (või perioodidel, kuhu edasi lükkunud tulumaksu varast tuleneva maksukahjumi võib edasi või tagasi kanda). Selleks et hinnata, kas (majandus)üksusel on tulevastel perioodidel piisavalt maksustatavat kasumit, ei võta (majandus)üksus arvesse tulevastel perioodidel eeldatavasti tekkivatest mahaarvatavatest ajutistest erinevustest tulenevaid maksustatavaid summasid, kuna nendest mahaarvatavatest ajutistest erinevustest tulenev edasi lükkunud tulumaksu vara kasutamine nõuab omakorda tulevast maksustatavat kasumit; või

b)

(majandus)üksus võib kasutada maksuplaneerimisvõimalusi, millega on võimalik tekitada sobivatel perioodidel maksustatavat kasumit.

30

Maksuplaneerimisvõimalused on (majandus)üksuse toimingud konkreetse perioodi maksustatava tulu tekitamiseks või suurendamiseks enne maksukahjumi või maksukrediidi edasikandmise võimaluse lõppemist. Näiteks mõnedes riikides saab maksustatavat tulu tekitada või suurendada järgmiselt:

a)

valides intressitulult maksude arvestamise kassa- või tekkepõhise meetodi alusel;

b)

maksustatava kasumi teatavate mahaarvamiste edasilükkamisega;

c)

müües ning arvatavasti tagasi rentides varasid, mille väärtus on suurenenud, kuid mille maksustamisbaasi ei ole vastavalt sellele korrigeeritud, ja

d)

mittemaksustatavat tulu tekitava vara (mõnedes riikides näiteks riigivõlakirjad) müümisega, et osta mõni teine investeering, mis tekitab maksustatavat tulu.

Kui maksuplaneerimisvõimalustega on võimalik maksustatavat kasumit hilisemast perioodist varasemasse perioodi nihutada, siis maksukahjumi või maksukrediidi edasikandmise kasutamine sõltub ikkagi muude tuluallikate kui ajutisest erinevusest pärineva tulevase maksustatava kasumi olemasolust.

31

Kui (majandus)üksus on hiljuti kahjumit kandnud, juhindub ta paragrahvidest 35 ja 36.

32

Kehtetu

Vara või kohustise esmane kajastamine

33

Edasi lükkunud tulumaksu vara tekib vara esmasel kajastamisel näiteks juhul, kui varaga seotud mittemaksustatav valitsusepoolne sihtfinantseerimine arvatakse kõnealuse vara bilansilisest (jääk)maksumusest maha, kuid maksustamisel seda vara amortiseeritavast osast (s.o maksustamisbaasist) maha ei arvata; kõnealuse vara bilansiline (jääk)maksumus on väiksem kui selle maksustamisbaas ja sellest tuleneb mahaarvatav ajutine erinevus. Valitsusepoolset sihtfinantseerimist võib käsitada ka edasi lükkunud tuluna ning sellisel juhul on mahaarvatavaks ajutiseks erinevuseks edasi lükkunud tulu ja selle maksustamisbaasi nullväärtuse vahe. Olenemata sellest, kumba esitusviisi (majandus)üksus kasutab, ei kajasta ta tulemuseks olevat edasi lükkunud tulumaksu vara paragrahvis 22 esitatud põhjustel.

Kasutamata maksukahjumid ja kasutamata maksukrediidid

34

Kasutamata maksukahjumite ja kasutamata maksukrediitide edasikandmise korral kajastatakse edasi lükkunud tulumaksu vara ulatuses, mille osas on tõenäoline, et tulevikus tekib maksustatav kasum, mille suhtes saab neid kasutamata maksukahjumeid ja maksukrediite kasutada.

35

Kasutamata maksukahjumite ja maksukrediitide edasikandmisest tekkinud edasi lükkunud tulumaksu vara kajastamise kriteeriumid on samad, mis mahaarvatavatest ajutistest erinevustest tekkinud edasi lükkunud tulumaksu varade kajastamisel. Siiski viitab kasutamata maksukahjumite olemasolu suhteliselt veenvalt sellele, et tulevikus ei pruugi maksustatavat kasumit olla. Seega, kui (majandus)üksus on hiljuti kandnud kahjumit, kajastab ta kasutamata maksukahjumitest või maksukrediitidest tuleneva edasi lükkunud tulumaksu vara ainult niivõrd, kuivõrd (majandus)üksusel on piisavalt maksustatavaid ajutisi erinevusi või on muid veenvaid tõendeid selle kohta, et tulevikus tekib (majandus)üksusel piisavalt maksustatavat kasumit, mille suhtes saab kasutamata maksukahjumeid või maksukrediite rakendada. Sel juhul nähakse paragrahviga 82 ette edasi lükkunud tulumaksu vara suuruse ja selle kajastamist toetava tõendusmaterjali avalikustamine.

36

(Majandus)üksus hindab sellise maksustatava kasumi tekkimise tõenäosust, mille suhtes saab kasutamata maksukahjumeid või kasutamata maksukrediite kasutada, järgmiste kriteeriumide alusel:

a)

kas (majandus)üksusel on sama maksuhaldusasutuse ja sama maksustatava (majandus)üksuse suhtes piisavalt maksustatavaid ajutisi erinevusi, millest tulevikus tekkivate maksustatavate summade suhtes saab kasutamata maksukahjumeid või kasutamata maksukrediite enne sellise võimaluse kasutamise lõppemist rakendada;

b)

kas on tõenäoline, et (majandus)üksusel tekib enne kasutamata maksukahjumite või kasutamata maksukrediitide kasutamise võimaluse lõppemist maksustatav kasum;

c)

kas kasutamata maksukahjumid on tingitud sellistest eristatavatest asjaoludest, mille kordumine on ebatõenäoline, ja

d)

kas (majandus)üksusel on võimalus kasutada selliseid maksuplaneerimisvõimalusi (vt paragrahv 30), mis tekitavad maksustatava kasumi perioodis, millal on võimalik kasutamata maksukahjumeid või kasutamata maksukrediite kasutada.

Edasi lükkunud tulumaksu vara ei kajastata juhul, kui sellise maksustatava kasumi tekkimine, mille suhtes saab kasutamata maksukahjumeid või kasutamata maksukrediite rakendada, ei ole tõenäoline.

Bilansis kajastamata edasi lükkunud tulumaksu varade ümberhindamine

37

(Majandus)üksus hindab igal bilansipäeval bilansis kajastamata edasi lükkunud tulumaksu varad ümber. (Majandus)üksus kajastab eelnevalt kajastamata edasi lükkunud tulumaksu vara bilansis ulatuses, mille osas on tõenäoline, et tulevane maksustatav kasum võimaldab katta edasi lükkunud tulumaksu vara. Näiteks võib kauplemistingimuste paranemine muuta tõenäolisemaks (majandus)üksuse võime teenida tulevikus piisavalt maksustatavat kasumit, et edasi lükkunud tulumaksu vara vastaks paragrahvis 24 või 34 esitatud kajastamiskriteeriumidele. Teise näitena võib tuua asjaolu, kui (majandus)üksus hindab edasi lükkunud tulumaksu vara ümber äriühenduse kuupäeval või pärast seda (vt paragrahvid 67 ja 68).

Investeeringud tütarettevõtetesse, filiaalidesse ja sidusettevõtetesse ning osalemine ühisettevõtmistes

38

Ajutised erinevused tekivad siis, kui tütarettevõtetesse, filiaalidesse ja sidusettevõtetesse tehtud investeeringute ja ühisettevõtmistes osalemise bilansiline (jääk)maksumus (täpsemalt emaettevõtte või investori osa tütarettevõtte, filiaali, sidusettevõtte või investeerimisobjekti netovarades, k.a firmaväärtuse bilansiline (jääk)maksumus) muutub selle investeeringu või kaasosa maksustamisbaasist (tihti on selleks soetusmaksumus) erinevaks. Sellised erinevused võivad tekkida näiteks paljudes järgmistes erinevates olukordades:

a)

tütarettevõtete, filiaalide, sidusettevõtete või ühisettevõtmiste jaotamata kasumi olemasolu;

b)

valuutavahetuskursside muutused, kui emaettevõte ja selle tütarettevõte asuvad eri riikides, ja

c)

sidusettevõttesse tehtud investeeringu bilansilise (jääk)maksumuse vähendamine kaetava väärtuseni.

Ajutine erinevus konsolideeritud finantsaruannetes võib erineda sama investeeringuga seotud ajutisest erinevusest emaettevõtte konsolideerimata finantsaruannetes, kui emaettevõte on selle investeeringu oma konsolideerimata finantsaruannetes kajastanud soetusmaksumuses või ümberhinnatud summas.

39

(Majandus)üksus kajastab edasi lükkunud tulumaksu kohustise kõikide tütarettevõtetesse, filiaalidesse ja sidusettevõtetesse tehtud investeeringutega ning ühisettevõtmistes osalemisega seotud maksustatavate ajutiste erinevuste puhul, välja arvatud erinevused, mille puhul on täidetud mõlemad järgmised tingimused:

a)

(majandus)üksus, investor või ühisettevõtja suudab kontrollida ajutise erinevuse tühistumise ajastamist ja

b)

on tõenäoline, et ajutine erinevus ei tühistu lähemas tulevikus.

40

Kuna (majandus)üksus kontrollib oma tütarettevõtte dividendipoliitikat, on tal võimalik kontrollida ka kõnealuse investeeringuga seotud ajutiste erinevuste tühistumise ajastamist (sealhulgas ajutised erinevused nii jaotamata kasumi kui ka valuutakursivahede osas). Peale selle on neil juhtudel tihti ebapraktiline ajutise erinevuse tühistumisel tekkiva tulumaksu summa välja arvestada. Seega, kui emaettevõte on otsustanud selliseid kasumeid lähemas tulevikus mitte jaotada, ei kajasta ta edasi lükkunud tulumaksu kohustist. Samamoodi arvestatakse ka filiaalidesse tehtud investeeringuid.

41

(Majandus)üksuse mitterahalisi varasid ja kohustisi mõõdetakse tema arvestusvaluutas (vt IAS 21 „Valuutakursside muutuste mõjud”). Kui (majandus)üksuse maksustatav kasum või maksukahjum (ning seega ka mitterahaliste varade või kohustiste maksustamisbaas) määratakse kindlaks erinevas valuutas, tekivad valuutakursi muutustest ajutised erinevused, mis põhjustavad edasi lükkunud tulumaksu kohustise või (kooskõlas paragrahviga 24) vara kajastamise. Tulemuseks olev edasi lükkunud tulumaks kas debiteeritakse või krediteeritakse (vt paragrahv 58) kasumis või kahjumis.

42

Sidusettevõtte investor selle (majandus)üksuse üle tavaliselt kontrolli ei oma ega saa selle dividendipoliitikat määrata. Seega, kui puudub kokkulepe, millega nähakse ette, et lähitulevikus sidusettevõte kasumit ei jaota, kajastab investor oma sidusettevõttesse tehtud investeeringuga seotud maksustavatest ajutistest erinevustest tuleneva edasi lükkunud tulumaksu kohustise. Mõnel juhul ei pruugi investoril olla võimalik sidusettevõttesse tehtud investeeringu soetusmaksumuse katmisel makstava tulumaksu suurust määratleda, kuid on võimalik määratleda selle miinimumsumma. Sellistel juhtudel on edasi lükkunud tulumaksu kohustiseks kõnealune miinimumsumma.

43

Ühisettevõtmise osapoolte vaheline kokkulepe käsitleb tavaliselt ka kasumite jagamist ja määratleb, kas selliste otsuste vastuvõtmiseks on vaja kõigi ühisettevõtjate või ühisettevõtjate enamuse nõusolekut. Kui ühisettevõtja kontrollib kasumite jagamist ja on tõenäoline, et lähimas tulevikus kasumit ei jaotata, ei pea edasi lükkunud tulumaksu kohustist kajastama.

44

(Majandus)üksus kajastab edasi lükkunud tulumaksu vara kõikide tütarettevõtetesse, filiaalidesse ja sidusettevõtetesse tehtud investeeringutega ning ühisettevõtmistes osalemisega seotud mahaarvatavate ajutiste erinevuste puhul üksnes ulatuses, mille osas on tõenäoline, et:

a)

kõnealune ajutine erinevus lähitulevikus tühistub ja

b)

tulevikus tekib maksustatavat kasumit, mille arvel saab ajutist erinevust kasutada.

45

Majandus(üksus) lähtub oma otsuses, kas kajastada tütarettevõtetesse, filiaalidesse ja sidusettevõtetesse tehtud investeeringutega ning osalemisega ühisettevõtmistes seotud mahaarvatavate ajutiste erinevuste edasi lükkunud tulumaksu vara või mitte, paragrahvides 28–31 esitatud juhistest.

MÕÕTMINE

46

Käesoleva perioodi ja eelnevate perioodide eest tasumisele kuuluva tulumaksu kohustisi (varasid) mõõdetakse summas, mis tõenäoliselt tasutakse maksuhaldusasutusele (saadakse maksuhaldusasutuselt tagasi), lähtudes bilansipäeval kehtinud (või olulises osas kehtima hakanud) maksumääradest (ja maksustamist reguleerivatest seadustest).

47

Edasi lükkunud tulumaksu varasid ja kohustisi mõõdetakse maksumääradega, mida eeldatavasti rakendatakse kõnealuse vara realiseerimise või kohustise arveldamise perioodil, lähtudes bilansipäeval kehtinud (või olulises osas kehtima hakanud) maksumääradest (ja maksustamist reguleerivatest seadustest).

48

Tasumisele kuuluva tulumaksu varasid ja kohustisi ning edasi lükkunud tulumaksu varasid ja kohustisi mõõdetakse tavaliselt kehtivate maksumäärade (ja maksustamist reguleerivate seaduste) alusel. Sellegipoolest on mõnedes riikides valitsuse poolt maksumäärade (ja maksustamist reguleerivate seaduste) väljakuulutamisel sisuliselt jõustav toime, kuigi asjakohane seadus võidakse vastu võtta mitu kuud pärast väljakuulutamist. Sellistel juhtudel mõõdetakse tulumaksuvarasid ja -kohustisi väljakuulutatud maksumäära (ja maksustamist reguleerivate seaduste) alusel.

49

Kui maksustatava tulu erinevate tasemete suhtes rakendatakse erinevaid maksumäärasid, mõõdetakse edasi lükkunud tulumaksu varasid ja kohustisi ajutiste erinevuste eeldatavate tühistumisperioodide maksustatava kasumi (maksukahjumi) suhtes eeldatavasti rakendatava keskmise maksumääraga.

50

Kehtetu

51

Edasi lükkunud tulumaksu kohustiste ja varade mõõtmine peegeldab (majandus)üksuse varade ja kohustiste bilansilise (jääk)maksumuse eeldatava katmise või arveldamise viisiga kaasnevaid maksukohustusi bilansipäeval.

52

Mõnes riigis võib toimimisviis, kuidas (majandus)üksus katab (arveldab) vara (kohustise) bilansilise (jääk)maksumuse, mõjutada kas üht või mõlemat järgmist asjaolu:

a)

(majandus)üksuse suhtes vara (kohustise) bilansilise (jääk)maksumuse katmisel (arveldamisel) rakendatavat maksumäära ja

b)

vara (kohustise) maksustamisbaasi.

Sel juhul kasutab (majandus)üksus edasi lükkunud tulumaksu kohustiste ja edasi lükkunud tulumaksu varade mõõtmisel sellist maksumäära ja maksustamisbaasi, mis on kooskõlas katmise või arveldamise eeldatava viisiga.

Näide AVara bilansiline (jääk)maksumus on 100 ja maksustamisbaas 60. Vara müümisel rakendataks 20 % suurust maksumäära ja muu tulu suhtes 30 % suurust maksumäära.Kui (majandus)üksus eeldab, et vara enam ei kasutata ja müüakse maha, kajastab (majandus)üksus edasi lükkunud tulumaksu kohustise 8 (20 % 40-st) ja kui (majandus)üksus eeldab, et vara säilitatakse ja bilansiline(jääk) maksumus kaetakse kasutamise käigus, kajastab (majandus)üksus edasi lükkunud tulumaksu kohustise 12 (30 % 40-st).Näide BVara, mille soetusmaksumus on 100 ja bilansiline (jääk)maksumus 80, hinnatakse ümber 150-le. Maksustamise eesmärgil vastavat korrigeerimist ei tehta. Kumulatiivne kulum maksustamise eesmärgil on 30 ja maksumäär on 30 %. Kui vara müüakse maha soetusmaksumusest kallimalt, lisatakse maksustatavale tulule ka kumulatiivne maksukulum 30, kuid soetusmaksumust ületav müügitulu ei ole maksustatav.Vara maksustamisbaas on 70 ja eksisteerib maksustatav ajutine erinevus 80. Kui (majandus)üksus eeldab, et vara bilansiline (jääk)maksumus kaetakse selle kasutamise käigus, tuleb genereerida maksustatavat tulu 150, kuid kulumit võib maha arvata ainult 70. Sel juhul eksisteerib edasi lükkunud tulumaksu kohustis 24 (30 % 80-st). Kui (majandus)üksus loodab katta bilansilise (jääk)maksumuse kohese müümise teel 150 suuruse tulu eest, arvutatakse edasi lükkunud tulumaksu kohustis järgmiselt:

 

Maksustatav ajutine erinevus

Maksumäär

Edasi lükkunud tulumaksu kohustis

Kumulatiivne maksukulum

30

30 %

9

Soetusmaksumust ületav müügitulu

50

null

Kogusumma

80

 

9

Märkus: paragrahvi 61 kohaselt debiteeritakse ümberhindamise tulemusena tekkinud täiendav edasi lükkunud tulumaks otse omakapitalis.Näide CAndmed on samad, mis näites B, välja arvatud see, et kui vara müüakse maha soetusmaksumusest kõrgema hinna eest, kuulub kumulatiivne maksukulum maksustatava tulu alla (maksustatakse 30 % suuruse maksumääraga) ja müügitulu maksustatakse pärast inflatsiooni järgi korrigeeritud soetusmaksumuse 110 lahutamist 40 % suuruse maksumääraga.Kui (majandus)üksus eeldab, et vara bilansiline (jääk)maksumus kaetakse selle kasutamise käigus, tuleb genereerida maksustatavat tulu 150, kuid kulumit võib maha arvata ainult 70. Sellisel juhul on maksustamisbaas 70, maksustatav ajutine erinevus 80 ja edasi lükkunud tulumaksu kohustis 24 (30 % 80-st), nagu ka näites B. Kui (majandus)üksus kavatseb bilansilise (jääk)maksumuse katta vara kohese müümise teel 150 eest, saab (majandus)üksus maha arvata indekseeritud soetusmaksumuse 110. Netotulul 40 on 40 % suurune maksumäär. Lisaks kuulub maksustatava tulu alla kumulatiivne maksukulum 30, millele rakendub 30 % suurune maksumäär. Sellest tulenevalt on maksustamisbaas 80 (110 miinus 30), maksustatav ajutine erinevus on 70 ja edasi lükkunud tulumaksu kohustis 25 (40 % 40-st pluss 30 % 30-st). Kui käesolevas näites ei selgunud maksustamisbaasi olemus, võivad abiks olla paragrahvis 10 esitatud põhimõtted. (Märkus: paragrahvi 61 kohaselt debiteeritakse ümberhindamise tulemusena tekkinud täiendav edasi lükkunud tulumaks otse omakapitalis.)

52A

Mõnedes riikides on maksumäärad kõrgemad või madalamad, kui perioodi puhaskasum või jaotamata kasum makstakse osaliselt või täielikult (majandus)üksuse omanikele välja dividendidena. Teistes riikides võib tulumaksu tagasi saada või see võib maksmisele kuuluda juhul, kui perioodi puhaskasum või jaotamata kasum makstakse osaliselt või täielikult (majandus)üksuse omanikele välja dividendidena. Sellistel juhtudel on tasumisele kuuluva tulumaksu varade ja kohustiste ning edasi lükkunud tulumaksu varade ja kohustiste maksumääraks jaotamata kasumile rakenduv maksumäär.

52B

Paragrahvis 52A kirjeldatud asjaoludel kajastatakse dividendidega kaasnev tulumaks samal ajal, kui kajastatakse dividendi maksmise kohustis. Dividendidega kaasnev tulumaks on seotud pigem eelnevalt toimunud tehingute ja sündmuste kui omanikele tehtavate jaotamistega. Seetõttu kajastatakse dividendidega kaasnev tulumaks kooskõlas paragrahviga 58 perioodi kasumis või kahjumis, välja arvatud sellises ulatuses, mil dividendidega kaasnev tulumaks tekib paragrahvi 58 punktides a ja b kirjeldatud asjaoludel.

Paragrahve 52A ja 52B illustreeriv näideJärgmine näide käsitleb sellise (majandus)üksuse tasumisele kuuluva tulumaksu varade ja kohustiste ning edasi lükkunud tulumaksu varade ja kohustiste mõõtmist, mis tegutseb riigis, kus jaotamata kasumi pealt makstava tulumaksu määr on kõrgem (50 %) ja tagastatakse kasumi jaotamisel. Jaotatava kasumi maksumäär on 35 %. Bilansipäeval, s.o 31. detsembril 20X1, ei kajasta (majandus)üksus dividendide kohustist, mille kohta jaotusettepanek on tehtud või mis on välja kuulutatud pärast bilansipäeva. Selle tulemusena aastal 20X1 dividende ei kajastata. Aasta 20X1 maksustatav tulu on 100 000. Aasta 20X1 neto maksustatav ajutine erinevus on 40 000.(Majandus)üksus kajastab tasumisele kuuluva tulumaksu kohustise ja tulumaksu kulu 50 000. Tulevikus jaotatavate dividendide näol potentsiaalselt kaetavat summat varana ei kajastata. (Majandus)üksus kajastab ka edasi lükkunud tulumaksu kohustise ja edasi lükkunud tulumaksu kulu 20 000 (50 % 40 000-st), mis kujutavad endast tulumakse, mida (majandus)üksus maksab oma varade ja kohustiste bilansilise (jääk)maksumuse katmisel või arveldamisel vastavalt jaotamata kasumile rakenduvale maksumäärale.Seejärel kajastab (majandus)üksus 15. märtsil 20X2 kohustisena eelnevatest kasumitest dividendid 10 000.15. märtsil 20X2 kajastab (majandus)üksus tulumaksu katmise summas 1 500 (15 % kohustisena kajastatud dividendidest) tasumisele kuuluva tulumaksu varana ja vähendab selle võrra 20X2. aasta tasumisele kuuluva tulumaksu kulu.

53

Edasi lükkunud tulumaksu varasid ja kohustisi ei diskonteerita.

54

Edasi lükkunud tulumaksu varade ja kohustiste usaldusväärne diskonteerimine nõuab kõigi ajutiste erinevuste tühistumise ajastamise üksikasjalikku ajakava. Paljudel juhtudel ei ole sellist ajakava võimalik koostada või see on väga keeruline. Seepärast ei ole asjakohane nõuda edasi lükkunud tulumaksu varade ja kohustiste diskonteerimist. Diskonteerimise võimaldamine, kuid selleks mitte kohustamine tooks kaasa edasi lükkunud tulumaksu varade ja kohustiste võrreldamatuse (majandus)üksuste vahel. Seetõttu ei nõuta ega lubata käesoleva standardiga edasi lükkunud tulumaksu varade ja kohustiste diskonteerimist.

55

Ajutised erinevused määratakse kindlaks vara või kohustise bilansilise (jääk)maksumuse alusel. See kehtib isegi juhul, kui bilansiline (jääk)maksumus on ise määratud kindlaks diskonteeritud alusel, näiteks pensionihüvitiste kohustuste puhul (vt IAS 19 „Hüvitised töötajatele”).

56

Edasi lükkunud tulumaksu vara bilansiline (jääk)maksumus vaadatakse igal bilansipäeval üle. (Majandus)üksus vähendab edasi lükkunud tulumaksu vara bilansilist (jääk)maksumust sellises ulatuses, mille puhul ei ole enam tõenäoline, et tekib piisavalt maksustatavat kasumit, mis võimaldab kogu edasi lükkunud tulumaksu varast või selle osast saadavat kasu kasutada. Kõik sellised vähendamised tühistatakse sellises ulatuses, mille puhul on piisava maksustatava kasumi tekkimise tõenäosus taastunud.

TASUMISELE KUULUVA JA EDASI LÜKKUNUD TULUMAKSU KAJASTAMINE

57

Tehingust või muust sündmusest tuleneva tasumisele kuuluva ja edasi lükkunud tulumaksu mõjude arvestamine toimub kooskõlas kõnealuse tehingu või sündmuse endaga. See põhimõte on esitatud paragrahvides 58–68C.

Kasumiaruanne

58

Tasumisele kuuluv ja edasi lükkunud tulumaks kajastatakse tulu või kuluna ja see sisaldub perioodi kasumis või kahjumis, välja arvatud juhul, kui maks tekib seoses:

a)

tehingu või sündmusega, mis kajastub samal või erineval perioodil otse omakapitalis (vt paragrahvid 61–65) või

b)

äriühendusega (vt paragrahvid 66–68).

59

Enamik edasi lükkunud tulumaksu kohustisi ja varasid tekib juhul, kui tulu või kulu kajastub ühe perioodi arvestuslikus kasumis, aga teise perioodi maksustatavas kasumis (maksukahjumis). Sellest tulenev edasi lükkunud tulumaks kajastatakse kasumiaruandes. Näiteks:

a)

intressi-, litsentsitasu- või dividenditulu laekub hiljem ning see kaasatakse arvestuslikku kasumisse aja proportsionaalse jagamise põhimõttel kooskõlas IAS 18-ga „Müügitulu”, kuid maksustatavasse kasumisse (maksukahjumisse) kassapõhiselt ja

b)

immateriaalsete varade soetusmaksumus on kapitaliseeritud kooskõlas IAS 38-ga ja amortiseeritakse kasumiaruandes, kuid maksustamise eesmärgil arvati see maha juba tekkimise hetkel.

60

Edasi lükkunud tulumaksu varade ja kohustiste bilansiline (jääk)maksumus võib muutuda isegi juhul, kui vastavad ajutised erinevused ei muutu. See võib tuleneda näiteks järgmistest asjaoludest:

a)

maksumäärade või maksustamist reguleerivate seaduste muutumine;

b)

edasi lükkunud tulumaksu vara kaetavuse ümberhindamine või

c)

vara eeldatava katmise viisi muutumine.

Sellest tulenev edasi lükkunud tulumaks kajastatakse kasumiaruandes, kui see ei ole seotud objektidega, mis on varasemalt debiteeritud või krediteeritud omakapitalis (vt paragrahv 63).

Otse omakapitalis krediteeritud või debiteeritud objektid

61

Tasumisele kuuluv ja edasi lükkunud tulumaks debiteeritakse või krediteeritakse otse omakapitalis, kui see on seotud samal või erineval perioodil otse omakapitalis krediteeritud või debiteeritud objektidega.

62

Rahvusvaheliste finantsaruandlusstandarditega nõutakse või lubatakse krediteerida või debiteerida teatavaid objekte otse omakapitalis. Sellised objektid on näiteks:

a)

materiaalsete põhivarade (vt IAS 16) ümberhindamisest tingitud bilansilise (jääk)maksumuse muutus;

b)

jaotamata kasumi algsaldo korrigeerimine, mis tuleneb kas muutusest arvestusmeetodis, mida rakendatakse tagasiulatuvalt, või vea korrigeerimisest (vt IAS 8 „Arvestusmeetodid, arvestushinnangute muutused ja vead”);

c)

välismaiste äriüksuste finantsaruannete ümberarvestusest tulenevad valuutakursi vahed (vt IAS 21) ja

d)

liitfinantsinstrumendi omakapitali komponendi esmasel kajastamisel tekkivad summad (vt paragrahv 23).

63

Erandlikel asjaoludel võib olla keeruline määratleda omakapitalis krediteeritud või debiteeritud objektidega seotud tasumisele kuuluva ja edasi lükkunud tulumaksu summat. Selline olukord võib esineda näiteks siis, kui:

a)

astmelise tulumaksu puhul ei ole võimalik määratleda, millise maksumääraga maksustatava kasumi (maksukahjumi) konkreetset komponenti maksustati;

b)

maksumäära või mõne muu tulumaksu õigusakti muutus mõjutab eelnevalt omakapitalis debiteeritud või krediteeritud objektiga täielikult või osaliselt seotud edasi lükkunud tulumaksu vara või kohustist; või

c)

(majandus)üksus otsustab, et edasi lükkunud tulumaksu vara tuleb kajastada või selle kajastamine lõpetatakse osaliselt ning kas selline edasi lükkunud tulumaksu vara on täielikult või osaliselt seotud eelnevalt omakapitalis debiteeritud või krediteeritud objektiga.

Sellistel juhtudel põhineb otse omakapitalis krediteeritud või debiteeritud objektidega seotud tasumisele kuuluv ja edasi lükkunud tulumaks asjaomases riigis tasumisele kuuluva ja edasi lükkunud tulumaksu proportsionaalsel jaotamisel või mõnel muul meetodil, millega kõnealuste asjaolude juures on võimalik vajalikku eraldamist saavutada.

64

IAS 16-s ei täpsustata, kas (majandus)üksus peaks igal aastal investeeringute ümberhindluse reservist jaotamata kasumisse üle kandma summa, mis on võrdne ümberhinnatud vara kulumi või amortisatsiooni ja vara soetusmaksumusel põhineva kulumi või amortisatsiooni vahega. Kui (majandus)üksus sellise ülekande teeb, on ülekantud summa sellega seotud edasi lükkunud tulumaksuga saldeeritud. Samasuguseid põhimõtteid rakendatakse ka ülekande suhtes materiaalse põhivara objekti müümise korral.

65

Kui vara hinnatakse ümber maksustamise eesmärgil ja see ümberhindamine on seotud varasema perioodi või eeldatavasti tulevasel perioodil teostatava arvestusliku ümberhindamisega, krediteeritakse või debiteeritakse nii vara ümberhindamise kui ka maksustamisbaasi korrigeerimise maksumõju omakapitalis sellel perioodil, kui see tekkis. Kui ümberhindamine maksustamise eesmärgil ei ole seotud eelneva perioodi või eeldatavasti tulevasel perioodil teostatava arvestusliku ümberhindamisega, kajastatakse maksustamisbaasi korrigeerimise mõjud kasumiaruandes.

65A

Dividendide maksmisel omanikele võib (majandus)üksus olla kohustatud maksma osa dividendidest omanike nimel maksuhaldusasutusele. Paljudes riikides nimetatakse seda summat kinnipeetavaks tulumaksuks. Selline maksuhaldusasutusele makstud või makstav summa debiteeritakse omakapitalis kui osa dividendidest.

Äriühendusest tulenev edasi lükkunud tulumaks

66

Nagu on selgitatud paragrahvis 19 ja paragrahvi 26 punktis c, võivad äriühendustes tekkida ajutised erinevused. Kooskõlas IFRS 3-ga „Äriühendused” kajastab (majandus)üksus kõik tekkinud edasi lükkunud tulumaksu varad (ulatuses, milles nad on vastavuses paragrahvis 24 toodud kajastamiskriteeriumitega) või edasi lükkunud tulumaksu kohustised eristatavate varade ja kohustistena omandamise kuupäeval. Järelikult need edasi lükkunud tulumaksu varad ja kohustised mõjutavad firmaväärtust või omandaja osaluse ülejääki omandatava eristatavate varade, kohustiste ja tingimuslike kohustiste neto õiglases väärtuses võrreldes äriühenduse soetusmaksumusega. Kuid siiski paragrahvi 15 punkti a kohaselt ei kajasta (majandus)üksus firmaväärtuse esmasest kajastamisest tekkivaid edasi lükkunud tulumaksu kohustisi.

67

Äriühenduse tulemusena võib omandaja pidada tõenäoliseks, et ta saab realiseerida omaenda edasi lükkunud tulumaksu vara, mis ei olnud enne äriühendust kajastatud. Näiteks võib omandaja saada kasutada oma kasutamata tulumaksu kahjumitest tulenevat kasu omandatava tulevase maksustatava kasumi vastu. Sellistel juhtudel kajastab omandaja edasi lükkunud tulumaksu vara, kuid ei lisa seda äriühenduse arvestusse ja seega ei võta seda arvesse, määrates firmaväärtuse suurust või omandaja osaluse ülejääki omandatava eristatavate varade, kohustiste ja tingimuslike kohustiste neto õiglases väärtuses võrreldes äriühenduse soetusmaksumusega.

68

Kui potentsiaalne tulu omandatava edasikantavate tulumaksu kahjumite kasutamisest või teised edasi lükkunud tulumaksu varad ei vasta äriühenduse esmase arvestamise ajal IFRS 3-s toodud eraldiseisvana kajastamise kriteeriumitele, kuid realiseeruvad hiljem, siis kajastab omandaja tekkiva edasi lükkunud tulumaksu tulu kasumiaruandes. Lisaks omandaja:

a)

vähendab firmaväärtuse bilansilist (jääk)maksumust summani, mis oleks kajastatud, kui edasi lükkunud tulumaksu varad oleksid kajastatud eristatavate varadena omandamise kuupäeval, ja

b)

kajastab firmaväärtuse bilansilise (jääk)maksumuse vähenemist kuluna.

See protseduur ei tohi kaasa tuua omandaja osaluse ülejääki omandatava eristatavate varade, kohustiste ja tingimuslike kohustiste neto õiglases väärtuses võrreldes äriühenduse soetusmaksumusega, ega ei tohi suurendada ka summat, mis on eelnevalt sellise ülejäägi osas kajastatud.

Näide(Majandus)üksus omandas tütarettevõtte, millel oli mahaarvatav ajutine erinevus 300. Omandamise hetkel oli maksumäär 30 protsenti. Tekkinud edasi lükkunud tulumaksu vara summas 90 ei kajastatud eristatava varana äriühendusest tuleneva firmaväärtuse kindlaksmääramisel summas 500. Kaks aastat pärast ühendust hindas (majandus)üksus, et tulevane maksustatav kasum peaks olema piisav, et realiseerida kogu mahaarvatavatest ajutistest erinevustest saadav kasu.(Majandus)üksus kajastab edasi lükkunud tulumaksu vara 90 ja kasumiaruandes edasi lükkunud tulumaksu tulu 90. Samuti vähendab (majandus)üksus firmaväärtuse jääkmaksumust 90 võrra ja kajastab selle summa kuluna kasumiaruandes. Selle tulemusena on firmaväärtuse bilansiline (jääk)maksumus vähendatud 410-ni, mis on summa, mida oleks kajastatud juhul, kui edasi lükkunud tulumaksu vara 90 oleks juba omandamise kuupäeval kajastatud eristatava varana. Kui maksumäär oleks kasvanud 40 protsendini, siis oleks (majandus)üksus kajastanud edasi lükkunud tulumaksu vara 120 (40 protsenti 300-st) ja kasumiaruandes edasi lükkunud tulumaksu tulu 120. Kui maksumäär oleks alanenud 20 protsendini, siis oleks (majandus)üksus kajastanud edasi lükkunud tulumaksu vara 60 (20 protsenti 300-st) ja edasi lükkunud tulumaksu tulu 60. Mõlemal juhul oleks (majandus)üksus vähendanud firmaväärtuse (bilansilist) jääkmaksumust 90 võrra ja kajastanud selle summa kuluna kasumiaruandes.

Aktsiapõhistest maksetehingutest tulenev tasumisele kuuluv ja edasi lükkunud tulumaks

68A

Mõnes maksujurisdiktsioonis saab (majandus)üksus tulumaksu maha arvata (st summa, mis on maksustavat kasumit vähendatav) selles osas, mis puudutab (majandus)üksuse aktsiate, aktsiaoptsioonide või muude omakapitaliinstrumentidega makstud tasu. Selline maksu mahaarvamise summa võib erineda sellega seonduvast kumulatiivsest tasude kulust ja võib tekkida hilisemal arvestusperioodil. Näiteks, mõningates jurisdiktsioonides võib küll (majandus)üksus kajastada töötajatele võimaldatud aktsiaoptsioonide vastu saadud teenuste tarbimist kuludes IFRS 2 „Aktsiapõhine makse” põhimõtetest lähtuvalt, kuid mitte saada tulumaksu mahaarvamist enne aktsiaoptsioonide kasutamist ning maksu mahaarvamine põhineb sellisel juhul (majandus)üksuse aktsia hinnal optsioonide kasutamise kuupäeva seisuga.

68B

Seoses käesoleva standardi paragrahvis 9 ja paragrahvi 26 punktis b vaadeldud uurimisväljaminekutega loetakse teatud ajahetkeks töötaja poolt osutatud teenuste maksubaasi (summa, mida maksuamet lubab tulevastel perioodidel vähendada) ja nullbilansilise (jääk)maksumuse erinevust mahaarvatavaks ajutiseks erinevuseks, mis väljendub edasi lükkunud tulumaksuvarana. Kui maksuhaldusasutuse poolt tulevikus lubatavate mahaarvamiste summa ei ole perioodi lõpu seisuga teada, leitakse perioodi lõpus teada olnud informatsiooni alusel hinnanguline summa. Näiteks kui maksuhaldusasutuse poolt tulevikus mahaarvatav summa sõltub (majandus)üksuse aktsiahinnast tuleviku kuupäeva seisuga, siis mahaarvatav ajutine erinevus põhineb (majandus)üksuse aktsia hinnal perioodi lõpu kuupäeva seisuga.

68C

Nagu on märgitud paragrahvis 68A, võib mahaarvatav maksu summa (või arvestuslik tulevane maksu mahaarvamine, mis on hinnatud lähtudes paragrahvist 68B) erineda sellega seonduvast kumulatiivsest tasude kulust. Standardi paragrahviga 58 nõutakse, et tasumisele kuuluv ja edasi lükkunud tulumaks kajastatakse tulu või kuluna ja see sisaldub perioodi kasumiaruandes, välja arvatud ulatuses, mil tulumaks tekib a) tehingust või sündmusest, mis samal või erineval perioodil kajastatakse otse omakapitalis, või b) äriühendusest. Kui tulumaksu mahaarvamise summa (või hinnanguline tuleviku tulumaksu mahaarvamise summa) ületab seotud kumulatiivset hüvitatava kulu summat, siis see viitab, et tulumaksu mahaarvamine seostub mitte ainult hüvitatava kulu, vaid ka omakapitali elemendiga. Sellises olukorras kajastatakse tasumisele kuuluva või edasi lükkuva tulumaksuga seostatud ülejääk otse omakapitalis.

ESITUSVIIS

Tulumaksu varad ja kohustised

69

Kehtetu

70

Kehtetu

Saldeerimine

71

(Majandus)üksus saldeerib tasumisele kuuluva tulumaksu varad ja kohustised ainult järgmistel juhtudel:

a)

(majandus)üksusel on juriidilist jõudu omav õigus kajastatud summasid saldeerida ja

b)

(majandus)üksus kavatseb kas arveldada netosummana või realiseerida vara ja arveldada kohustise samaaegselt.

72

Kuigi tasumisele kuuluva tulumaksu varasid ja kohustisi kajastatakse ning mõõdetakse eraldi, saldeeritakse need bilansis samasuguste kriteeriumide järgi, nagu on finantsinstrumentide kohta kehtestatud IAS 32-s. Tavaliselt on (majandus)üksusel juriidilist jõudu omav õigus saldeerida tasumisele kuuluva tulumaksu vara ja kohustist, kui need on seotud sama maksuhaldusasutuse poolt hallatava tulumaksuga ja maksuhaldusasutus lubab (majandus)üksusel saada või teha ühe netomakse.

73

Konsolideeritud finantsaruannetes saldeeritakse ühe kontserni (majandus)üksuse tagastamisele kuuluva tulumaksu vara kontserni teise (majandus)üksuse tasumisele kuuluva tulumaksu kohustisega ainult juhul, kui nendel (majandus)üksustel on juriidilist jõudu omav õigus teha või saada üks netomakse ning kõnealused (majandus)üksused kavatsevad sellise netomakse teha või selle saada või samaaegselt katta vara ja arveldada kohustise.

74

(Majandus)üksus saldeerib edasi lükkunud tulumaksu varad ja kohustised ainult järgmistel juhtudel:

a)

(majandus)üksusel on juriidilist jõudu omav õigus saldeerida tasumisele kuuluva tulumaksu varasid ja kohustisi ja

b)

edasi lükkunud tulumaksu varad ja kohustised on seotud tulumaksuga, mida haldab sama maksuhaldusasutus:

i)

sama maksustava (majandus)üksuse suhtes või

ii)

erinevate maksustatavate (majandus)üksuste suhtes, mis kavatsevad kõikidel tulevastel perioodidel, mil edasi lükkunud tulumaksu varad või kohustised eeldatavasti arveldatakse või kaetakse, arveldada tasumisele kuuluva tulumaksu kohustised ja varad netosummana või realiseerida varad ja arveldada kohustised samaaegselt.

75

Vältimaks kõikide ajutiste erinevuste tühistumise ajastamise üksikasjaliku ajakava koostamise vajadust, nähakse käesoleva standardiga ette, et (majandus)üksus saldeerib sama maksustatava (majandus)üksuse edasi lükkunud tulumaksu vara ja kohustise ainult juhul, kui need on seotud sama maksuhaldusasutuse poolt hallatava tulumaksuga ja kui (majandus)üksusel on juriidilist jõudu omav õigus edasi lükkunud tulumaksu varasid ja kohustisi saldeerida.

76

Harvadel juhtudel võib (majandus)üksusel olla mõnede perioodide osas juriidilist jõudu omav õigus saldeerida ja ka kavatsus arveldada netosummana, kuid teiste perioodide suhtes mitte. Sellistel harvadel juhtudel võib osutuda vajalikuks koostada üksikasjalik ajakava, et usaldusväärselt kindlaks teha, kas ühe maksustatava (majandus)üksuse edasi lükkunud tulumaksu kohustis tõstab sama perioodi tulumaksu, milles teise maksustatava (majandus)üksuse edasi lükkunud tulumaksu vara teise maksustatava (majandus)üksuse makse vähendab.

Tulumaksu kulu

Tavategevuse kasumi või kahjumiga seotud tulumaksu kulu (või tulu)

77

Tavategevuse kasumi või kahjumiga seotud tulumaksu tulu või kulu esitatakse kasumiaruandes.

Välisriigis tekkinud edasi lükkunud tulumaksu kohustiste või varade valuutakursi vahe

78

IAS 21-ga on ette nähtud teatavate valuutakursi vahede kajastamine tulu või kuluna, kuid ei täpsustata, kus need vahed tuleks kasumiaruandes esitada. Seega, kui edasi lükkunud välismaiste tulumaksu kohustiste või varade valuutakursi vahed kajastatakse kasumiaruandes, võib need vahed liigitada edasi lükkunud tulumaksu kuluks (tuluks), kui sellist esitusviisi peetakse finantsaruannete kasutajatele kõige kasulikumaks.

AVALIKUSTAMINE

79

Tulumaksu kulu (tulu) põhilised komponendid avalikustatakse eraldi.

80

Tulumaksu kulu (tulu) komponendid võivad olla järgmised:

a)

tasumisele kuuluv tulumaksu kulu (tulu);

b)

kõik perioodil kajastatud eelnevate perioodide tasumisele kuuluva tulumaksu kulu korrigeerimised;

c)

ajutiste erinevuste tekkimise ja tühistumisega seotud edasi lükkunud tulumaksu kulu (tulu) summa;

d)

maksumäärade muutuste või uute maksude kehtestamisega seotud edasi lükkunud tulumaksu kulu (tulu) summa;

e)

eelneval perioodil kajastamata maksukahjumist, maksukrediidist või ajutisest erinevusest tuleneva kasu summa, mida kasutati tasumisele kuuluva tulumaksu kulu vähendamiseks;

f)

eelneval perioodil kajastamata maksukahjumist, maksukrediidist või ajutisest erinevusest tuleneva kasu summa, mida kasutati edasi lükkunud tulumaksu kulu vähendamiseks;

g)

edasi lükkunud tulumaksu vara allahindamisest või eelneva allahindamise tühistamisest tulenev edasi lükkunud tulumaksu kulu paragrahvi 56 kohaselt ja

h)

tulumaksu kulu (tulu) summa, mis on seotud nende muutustega arvestusmeetodites ja vigadega, mis sisalduvad kasumis või kahjumis kooskõlas IAS 8-ga, kuna neid ei ole võimalik kajastada tagasiulatuvalt.

81

Eraldi avalikustatakse ka järgmised asjaolud:

a)

omakapitalis debiteeritud või krediteeritud objektidega seotud tasumisele kuuluva ja edasi lükkunud tulumaksu kogusumma;

b)

kehtetu;

c)

tulumaksu kulu (tulu) ja arvestusliku kasumi vahelise suhte selgitus ühes või mõlemas järgmises vormis:

i)

tulumaksu kulu (tulu) ja arvestusliku kasumi vaheline arvuline võrdlus korrutatuna rakendatava(te) maksumäära(de)ga, avalikustades ka rakendatava(te) maksumäära(de) arvutamise aluse, või

ii)

keskmise tegeliku maksumäära ja rakendatava maksumäära arvuline võrdlus, avalikustades ka rakendatava maksumäära arvutamise aluse;

d)

kui eelneva arvestusperioodiga võrreldes on rakendatavat maksumäära või rakendatavaid maksumäärasid muudetud, siis sellekohane selgitus;

e)

selliste mahaarvatavate ajutiste erinevuste, kasutamata maksukahjumite ja kasutamata maksukrediitide summa (ja olemasolu korral aegumiskuupäev), mille suhtes edasi lükkunud tulumaksu vara bilansis ei ole kajastatud;

f)

tütarettevõtetesse, filiaalidesse ja sidusettevõtetesse tehtud investeeringutega ning ühisettevõtmistes osalemisega seotud ajutiste erinevuste kogusumma, mille suhtes edasi lükkunud tulumaksu kohustisi ei ole kajastatud (vt paragrahv 39);

g)

iga ajutise erinevuse liigi ja kasutamata maksukahjumi või kasutamata maksukrediidi liigi suhtes:

i)

kõikide bilansis esitatud perioodidel kajastatud edasi lükkunud tulumaksu varade ja kohustiste summa;

ii)

kasumiaruandes kajastatud edasi lükkunud tulumaksu tulu või kulu summa, kui see ei selgu bilansis kajastatud summade muutuste kaudu;

h)

lõpetatud tegevusvaldkondade osas tulumaksu kulu, mis on seotud järgmiste asjaoludega:

i)

tegevuse lõpetamisega kaasnev kasum või kahjum ja

ii)

lõpetatud tegevusvaldkonna tavategevuse kasum või kahjum perioodil koos kõikide aruandes esitatud eelnevate perioodide vastavate summadega ja

i)

(majandus)üksuse omanikele jaotatavate dividendidega kaasnevad tulumaksukohustused, mille kohta tehti jaotusettepanek või mis kuulutati välja enne finantsaruannete avaldamiseks heakskiitmist, kuid mis finantsaruannetes kohustisena ei kajastu.

82

(Majandus)üksus avalikustab edasi lükkunud tulumaksu vara suuruse ja selle bilansis kajastamist toetava tõendusmaterjali olemuse, kui:

a)

edasi lükkunud tulumaksu vara kasutamine sõltub tulevastest maksustavatest kasumitest, mis ületavad olemasolevate maksustavate ajutiste erinevuste tühistamisest saadavad kasumid, ja

b)

(majandus)üksus on kandnud jooksval või eelneval perioodil kahjumit riigis, millega on seotud edasi lükkunud tulumaksu varad.

82A

Paragrahvis 52A kirjeldatud asjaolude korral avalikustab (majandus)üksus omanikele tehtavate dividendiväljamaksetega kaasnevate potentsiaalsete tulumaksumõjude olemuse. Lisaks avalikustab (majandus)üksus ka potentsiaalsed kaasnevad tulumaksukohustuste summad, mida on võimalik kindlaks määrata, ja selle, kas eksisteerib potentsiaalseid tulumaksukohustusi, mida ei ole võimalik kindlaks määrata.

83

Kehtetu

84

Paragrahvi 81 punktis c toodud avalikustamise nõue võimaldab finantsaruannete kasutajatel aru saada, kas tulumaksu kulu (tulu) ja arvestusliku kasumi vaheline suhe on ebaharilik, ning mõista kõnealust suhet tulevikus mõjutavaid olulisi tegureid. Tulumaksu kulu (tulu) ja arvestusliku kasumi vahelist suhet võivad mõjutada sellised asjaolud nagu mittemaksustatav müügitulu, maksustatava kasumi (maksukahjumi) kindlaksmääramisel mahaarvamisele mittekuuluvad kulud, maksukahjumite mõju ja välismaiste maksumäärade mõju.

85

Tulumaksu kulu (tulu) ja arvestusliku kasumi vahelist suhet seletades kasutab (majandus)üksus rakendatavat maksumäära, mis annab finantsaruannete kasutajatele kõige asjakohasemat informatsiooni. Sageli osutub kõige asjakohasemaks maksumääraks (majandus)üksuse asukohariigi maksumäär, mis summeerib siseriiklikud maksumäärad ja kõik kohalikud maksumäärad, mis arvutatakse sisuliselt samalt maksustatava kasumi (maksukahjumi) tasemelt. Kuid (majandus)üksuse puhul, mis tegutseb mitmes erinevas riigis, võib olla asjakohasem summeerida eri riikide kohalike maksumäärade alusel koostatud individuaalsed võrdlused. Järgmine näide iseloomustab seda, kuidas rakendatava maksumäära valimine mõjutab arvulise võrdluse esitamist.

Paragrahvi 85 illustreeriv näide19X2. aastal on (majandus)üksuse arvestuslik kasum oma riigis (riik A) 1 500 (19X1: 2 000) ja riigis B 1 500 (19X1: 500). Riigis A on maksumäär 30 % ja riigis B 20 %. Riigis A on maksustamisel mahaarvamisele mittekuuluvaid kulusid 100 (19X1: 200).Siseriikliku maksumäära võrdluse kohta on esitatud järgmine näide

 

19X1

 

19X2

Arvestuslik kasum

2 500

 

3 000

Tulumaks siseriikliku maksumääraga 30 %

750

 

900

Maksustamisel mahaarvamisele mittekuuluvate kulude mõju tulumaksule

60

 

30

Riigis B kehtivate madalamate maksumäärade mõju

(50)

 

(150)

Tulumaksu kulu

760

 

780


Alljärgnevalt on esitatud näide kõiki riike käsitlevate eraldiseisvate võrdluste summeerimisel saadud võrdluse kohta. Selle meetodiga ei kajastu aruandja enda siseriikliku maksumäära ja teiste riikide maksumäärade vahelise võrdluse mõju eraldi kirjena. (Majandus)üksusel võib osutuda vajalikuks anda seletusi maksumäärade või eri riikides teenitud kasumi struktuuri oluliste muutuste mõju kohta selleks, et selgitada paragrahvi 81 punkti d kohaselt rakendatava(te) maksumäära(de) muutust.

Arvestuslik kasum

2 500

 

3 000

Tulumaks asjaomases riigis teenitud kasumite suhtes rakendatava siseriikliku maksumääraga

700

 

750

Maksustamisel mahaarvamisele mittekuuluvate kulude mõju tulumaksule

60

 

30

Tulumaksu kulu

760

 

780

86

Keskmine tegelik maksumäär on tulumaksu kulu (tulu) jagatud arvestusliku kasumiga.

87

Tihti ei ole praktiline arvutada tütarettevõtetesse, filiaalidesse ja sidusettevõtetesse tehtud investeeringutest ja ühisettevõtmistes osalemisest tulenevaid bilansis kajastamata edasi lükkunud tulumaksu kohustisi (vt paragrahv 39). Seetõttu nõutakse käesoleva standardiga, et (majandus)üksus avalikustab aluseks olevate ajutiste erinevuste kogusumma, kuid ei nõuta edasi lükkunud tulumaksu kohustiste avalikustamist. Sellegipoolest soovitatakse (majandus)üksustel võimaluse korral avalikustada bilansis kajastamata edasi lükkunud tulumaksu kohustiste summad, kuna finantsaruannete kasutajatele võib see informatsioon vajalikuks osutuda.

87A

Paragrahvis 82A nõutakse, et (majandus)üksus avalikustab omanikele tehtavate dividendiväljamaksetega kaasneva potentsiaalse tulumaksu mõju laadi. (Majandus)üksus avalikustab tulumaksusüsteemide olulised iseärasused ja tegurid, mis mõjutavad dividendiväljamaksetega kaasnevate potentsiaalsete tulumaksumõjude summasid.

87B

Mõnikord ei ole võimalik omanikele tehtavate dividendiväljamaksetega kaasnevat potentsiaalset tulumaksu summat ning mõju arvutada. Selline olukord võib esineda näiteks siis, kui (majandus)üksusel on palju välismaiseid tütarettevõtteid. Kuid isegi sel juhul võib kogusumma mõnede osade määramine olla lihtne. Näiteks võivad kontserni emaettevõte ja mõned tütarettevõtted olla maksnud jaotamata kasumitelt tulumaksu kõrgema maksumääraga ja võivad teada konsolideeritud jaotamata kasumist omanikele tehtavate tulevaste dividendiväljamaksete puhul tagastatava summa suurust. Sel juhul avalikustatakse tagastatava summa suurus. Kui (majandus)üksusel on veel teisi kaasnevaid potentsiaalseid tulumaksukohustusi, mida ei ole võimalik määratleda, siis avalikustab ta selle asjaolu. Emaettevõtte konsolideerimata finantsaruannetes (kui need on olemas) seostuvad kaasnevad potentsiaalsed tulumaksukohustused emaettevõtte jaotamata kasumiga.

87C

(Majandus)üksuselt, mis on kohustatud avalikustama paragrahvis 82A kehtestatud teabe, võidakse nõuda ka tütarettevõtetesse, filiaalidesse ja sidusettevõtetesse tehtud investeeringute ja ühisettevõtmistes osalemisega seotud teabe avalikustamist. Sel juhul võtab (majandus)üksus seda arvesse paragrahvi 82A kohaselt avalikustatava teabe kindlaksmääramisel. Näiteks võidakse (majandus)üksuselt nõuda selliste tütarettevõtetesse tehtud investeeringutega seotud ajutiste erinevuste kogusumma avalikustamist, mille kohta edasi lükkunud tulumaksu kohustisi ei ole kajastatud (vt paragrahvi 81 punkt f). Kui kajastamata edasi lükkunud tulumaksu kohustiste summade arvutamine ei ole võimalik (vt paragrahv 87), ei pruugi olla võimalik arvutada ka kõnealuste tütarettevõtetega seotud dividendiväljamaksetega kaasnevate potentsiaalsete tulumaksumõjude summasid.

88

(Majandus)üksus avalikustab kõik tulumaksuga seotud tingimuslikud kohustised ja tingimuslikud varad kooskõlas IAS 37-ga „Eraldised, tingimuslikud kohustised ja tingimuslikud varad”. Tingimuslikud kohustised ja tingimuslikud varad võivad tekkida näiteks maksuhaldusasutusega pooleli olevatest vaidlustest. Kui maksumäärade või maksustamist reguleerivate seaduste muudatused jõustuvad või kuulutatakse välja pärast bilansipäeva, avalikustab (majandus)üksus ka nende muudatuste kõik olulised mõjud tasumisele kuuluva ja edasi lükkunud tulumaksu varadele ja kohustistele (vt IAS 10 „Bilansipäevajärgsed sündmused”).

JÕUSTUMISKUUPÄEV

89

Käesolevat standardit rakendatakse nende finantsaruannete suhtes, mis hõlmavad 1. jaanuaril 1998 või hiljem algavaid perioode, välja arvatud paragrahvis 91 sätestatu suhtes. Kui (majandus)üksus rakendab käesolevat standardit finantsaruannete suhtes, mis hõlmavad enne 1. jaanuari 1998 algavaid perioode, avalikustab (majandus)üksus, et 1979. aastal heakskiidetud IAS 12 „Tulumaksu arvestus” asemel on kasutatud käesolevat standardit.

90

Käesoleva standardiga asendatakse 1979. aastal kinnitatud IAS 12 „Tulumaksu arvestus”.

91

Paragrahvid 52A, 52B, 65A, paragrahvi 81punkt i, paragrahvid 82A, 87A, 87B, 87C ning paragrahvide 3 ja 50 väljajätmine jõustuvad aruandeaasta finantsaruannete suhtes, mis hõlmavad 1. jaanuaril 2001 või hiljem algavaid perioode (3). Varasem rakendamine on soovitatav. Kui varasem kasutuselevõtmine mõjutab finantsaruandeid, siis avalikustab (majandus)üksus selle asjaolu.


(1)  Käesoleva analüüsi kohaselt puudub maksustatav ajutine erinevus. Teise võimalusena võidakse eeldada, et saada olevate teenitud dividendide maksustamisbaas on null ja et tulumaksu nullmäära rakendatakse tuleneva maksustatava ajutise erinevuse 100 suhtes. Mõlema analüüsi puhul puudub edasi lükkunud tulumaksu kohustis.

(2)  Käesoleva analüüsi kohaselt puudub mahaarvatav ajutine erinevus. Teise võimalusena võidakse eeldada, et makstavate tekkinud trahvide ja viiviste maksustamisbaas on null ning et tulumaksu nullmäära rakendatakse tuleneva mahaarvatava ajutise erinevuse 100 suhtes. Mõlema analüüsi puhul puudub edasi lükkunud tulumaksu vara.

(3)  Paragrahvis 91 esitatud viide „aruandeaasta finantsaruanded” on kooskõlas jõustumiskuupäevi käsitleva 1998. aastal vastu võetud selgesõnalisema väljendusega. Paragrahvis 89 viidatakse finantsaruannetele.

RAHVUSVAHELINE RAAMATUPIDAMISSTANDARD IAS 16

Materiaalsed põhivarad

EESMÄRK

1

Käesoleva standardi eesmärk on kehtestada materiaalsete põhivarade arvestuslik käsitlus, nii et finantsaruannete kasutajatel oleks võimalik saada informatsiooni (majandus)üksuse poolt materiaalsetesse põhivaradesse tehtud investeeringu ning sellise investeeringu muutuste kohta. Materiaalsete põhivarade arvestusliku käsitluse põhiküsimusteks on varade esmane kajastamine, nende bilansilise (jääk)maksumuste määramine ja nendega seotud kulumi ning (vara) väärtuse langusest tulenevate kahjumite kajastamine.

RAKENDUSALA

2

Käesolevat standardit rakendatakse materiaalsete põhivarade arvestamisel, välja arvatud juhul, kui mõne teise rahvusvahelise raamatupidamisstandardiga nõutakse või lubatakse sellest erineva arvestusliku käsitluse kasutamist.

3

Käesolevat standardit ei rakendata järgmiste objektide suhtes:

a)

müügiks hoitavad materiaalsed põhivarad kooskõlas IFRS 5-ga „Müügiks hoitavad põhivarad ja lõpetatud tegevusvaldkonnad”;

b)

põllumajandusliku tegevusega seotud bioloogilised varad (vt IAS 41 „Põllumajandus”) ja

c)

uurimis- ja hindamistegevusega seotud varade kajastamine ja mõõtmine (vt IFRS 6 „Maavarade uuring ja hindamine”) või

d)

mineraalide kaevandamisõigused ja mineraalvarud, nagu nafta, maagaas ning samalaadsed mittetaastuvad maavarad.

Käesolevat standardit rakendatakse materiaalsete põhivarade suhtes, mida kasutatakse punktides b–d kirjeldatud varade arendamiseks või säilitamiseks.

4

Teiste standarditega võidakse nõuda materiaalse põhivara objekti kajastamist viisil, mis erineb käesolevas standardis sätestatust. Näiteks nõutakse IAS 17-s „Rendid”, et (majandus)üksus hindab renditava materiaalse põhivara objekti kajastamist vastavalt riskide ja hüvede ülekandmisele. Kuid sellistel juhtudel määratakse nende varade, kaasa arvatud kulumi arvestusliku käsitluse kõik ülejäänud aspektid käesoleva standardi kohaselt.

5

(Majandus)üksus rakendab käesolevat standardit kinnisvara suhtes, mida ehitatakse või arendatakse tulevikus kinnisvarainvesteeringuna kasutamiseks, kuid mis veel ei vasta IAS 40-s „Kinnisvarainvesteeringud” määratletud kinnisvarainvesteeringu mõistele. Kui ehitus- või arendustegevus on lõpetatud, saab kinnisvarast kinnisvarainvesteering ning (majandus)üksus rakendab IAS 40. IAS 40 rakendatakse ka kinnisvarainvesteeringu suhtes, mis arendatakse ümber nii, et tulevikus jätkub selle kasutamine kinnisvarainvesteeringuna. (Majandus)üksus, mis kasutab IAS 40-le vastavat soetusmaksumuse mudelit, rakendab käesolevas standardis kirjeldatud soetusmaksumuse mudelit.

MÕISTED

6

Käesolevas standardis kasutatakse järgmisi mõisteid järgmises tähenduses:

Bilansiline (jääk)maksumus on summa, milles vara kajastatakse pärast akumuleeritud kulumi ja (vara) väärtuse langusest tulenevate akumuleeritud kahjumite mahaarvamist.

Soetusmaksumus on vara omandamiseks makstud raha või raha ekvivalentide summa või muu makstud tasu õiglane väärtus selle omandamise või ehitamise ajal, või kui see on rakendatav, siis summa, mis on sellele varale omistatav esmakordsel kajastamisel kooskõlas teiste IFRS-ide konkreetsete nõuetega, nt IFRS 2 „Aktsiapõhine makse”.

Amortiseeritav osa on vara soetusmaksumus või soetusmaksumuse asendusväärtus, millest on lõppväärtus maha arvatud.

Kulum on vara amortiseeritava osa süstemaatiline jaotamine vara kasulikule elueale.

(Majandus)üksusespetsiifiline väärtus on rahavoogude nüüdisväärtus, mida (majandus)üksus eeldab tekkivat vara jätkuvast kasutamisest ning selle võõrandamisest vara kasuliku eluea lõppedes või mida (majandus)üksus eeldab tekkivat kohustiste arveldamisel.

Õiglane väärtus on summa, mille eest on võimalik vahetada vara teadlike, huvitatud ja sõltumatute osapoolte vahelises tehingus.

Kahjum (vara) väärtuse langusest on summa, mille võrra vara bilansiline (jääk)maksumus ületab selle vara kaetava väärtuse.

Materiaalsed põhivarad on materiaalsed objektid, mida:

a)

kasutatakse kaupade tootmiseks või teenuste osutamiseks, rendile andmiseks või halduseesmärkidel ja

b)

mida eeldatavasti kasutatakse rohkem kui ühe perioodi jooksul.

Kaetav väärtus on vara netomüügihind või kasutusväärtus, olenevalt sellest, kumb on kõrgem.

Lõppväärtus on hinnanguline summa, mida (majandus)üksus saaks käesoleval hetkel vara võõrandamisest, millest on maha arvatud hinnangulised võõrandamiskulud eeldusel, et selle vara eluiga on lõppenud ja see on eeldatavas tööseisundis oma kasuliku eluea lõpus.

Kasulik eluiga on:

a)

ajavahemik, mille jooksul (majandus)üksus vara eeldatavasti kasutab, või

b)

toodangu- või muude samalaadsete ühikute arv, mida (majandus)üksus eeldatavasti varast saab.

KAJASTAMINE

7

Materiaalse põhivara objekti soetusmaksumust kajastatakse esmalt varana siis ja ainult siis, kui:

a)

on tõenäoline, et (majandus)üksus saab objektist tulevast majanduslikku kasu ja

b)

objekti soetusmaksumust saab usaldusväärselt mõõta.

8

Varuosasid ja hooldusseadmeid kajastatakse üldjuhul varudena ning kantakse kasutusse võtmisel kuluks. Olulisema väärtusega varuosad ja paigaldamata seadmed vastavad materiaalsete põhivarade mõistele, kui (majandus)üksus loodab neid kasutada kauem kui ühe perioodi jooksul. Samuti loetakse varuosasid ning hooldusseadmeid materiaalseteks põhivaradeks juhul, kui neid saab kasutada vaid koos materiaalse põhivara objektiga.

9

Käesolev standard ei näe ette kajastamisel kasutatavat mõõtühikut, st seda, mis moodustab materiaalse põhivara objekti. Seega tuleb kajastamiskriteeriumite rakendamist hinnata vastavalt (majandus)üksusespetsiifilistele tingimustele. Individuaalselt ebaoluliste objektide (näiteks vormid, tööriistad ja stantsid) puhul võib olla otstarbekas need ühendada ja rakendada vastavaid kriteeriume objektide kogusumma suhtes.

10

(Majandus)üksus hindab kõiki materiaalsete põhivarade omandamiseks tehtud tekkepõhiseid kulutusi käesoleva kajastamispõhimõtte kohaselt. Nimetatud kulutused hõlmavad materiaalse põhivara objekti esmase omandamise või valmistamisega seotud kulutusi ning kulutusi, mis on seotud selle täiendamise, osalise asendamise või hooldusega.

Esmased kulutused

11

Materiaalse põhivara objekte võib omandada turvalisuse või keskkonnakaitsega seotud eesmärkidel. Kuigi selliste materiaalsete põhivarade omandamine (majandus)üksuse tulevast majanduslikku kasu muult olemasolevalt materiaalse põhivara objektilt otseselt ei suurenda, võib see olla vajalik teistelt varadelt tulevase majandusliku kasu saamiseks. Selliseid materiaalse põhivara objekte kajastatakse varadena, kuna need võimaldavad (majandus)üksusel tulevikus saada nendega seotud varadelt sellist majanduslikku kasu, mis oleks suurem kui kasu juhul, kui neid objekte ei oleks omandatud. Näiteks võib keemiatootja rakendada uusi kemikaalide töötlemise protsesse, et täita ohtlike kemikaalide tootmisel ja ladustamisel keskkonnanõudeid; sellega seotud tehase uuendustööd kajastatakse varana, kuna nendeta ei saa (majandus)üksus kemikaale toota ja müüa. Siiski, sellise vara ja sellega seotud varade bilansilist (jääk)maksumust kontrollitakse väärtuse languse hindamiseks kooskõlas IAS 36-ga „Varade väärtuse langus”.

Hilisemad kulutused

12

Paragrahvis 7 toodud kajastamispõhimõtte kohaselt ei kapitaliseeri (majandus)üksus materiaalse põhivara objekti bilansilises (jääk)maksumuses selle igapäevase hooldusega seotud kulusid. Selle asemel kajastatakse nimetatud kulud tekkepõhiselt kasumiaruandes. Igapäevase hooldusega seotud kulud hõlmavad peamiselt kulusid tööjõule ja tarbekaupadele ning võivad sisaldada ka varuosadega seotud kulusid. Selliseid väljaminekuid kirjeldatakse sageli kui materiaalse põhivara objekti „remondi ja hooldusega” seotud kulusid.

13

Mõne materiaalse põhivara objekti osasid tuleb korrapäraste ajavahemike järel asendada. Näiteks tuleb sulatusahjule panna uus vooder pärast teatavat töötundide arvu või uuendada lennuki sisustust (näiteks välja vahetada istmed ja salong) mitu korda lennukikere eluea jooksul. Materiaalse põhivara objekte võib omandada ka harvemini toimuva asendamise eesmärgil, nagu näiteks hoone siseseinte asendamiseks või lõplikuks asendamiseks. Paragrahvis 7 toodud kajastamispõhimõtte kohaselt kajastab (majandus)üksus materiaalse põhivara objekti bilansilises (jääk)maksumuses selle objekti osa asendamisega seotud tekkepõhiseid kulutusi juhul, kui see on kooskõlas kajastamiskriteeriumitega. Asendatud osade kajastamine bilansis lõpetatakse kooskõlas käesoleva standardi kajastamise lõpetamise sätetega (vt paragrahvid 67–72).

14

Materiaalse põhivara objekti (näiteks lennuki) jätkuv kasutamine võib hõlmata regulaarseid põhjalikke ülevaatusi vigade avastamiseks, olenemata sellest, kas objekti osad on asendatud või mitte. Iga põhjaliku läbivaatuse sooritamisel lisatakse selle teostamisega seotud kulutus materiaalse põhivara objekti bilansilisele (jääk)maksumusele sarnaselt asendamisega tingimusel, et see vastab kajastamiskriteeriumitele. Iga eelneva ülevaatusega seotud kulutuste (jääk)maksumuse (füüsilistest osadest eraldiseisvana) kajastamine bilansis lõpetatakse. Seda tehakse sõltumata sellest, kas eelneva ülevaatuse kulutus määrati kindlaks objekti omandamise või ehitamise käigus. Vajaduse korral võib sarnase tulevase ülevaatuse hinnangulist kulutust kasutada olemasoleva ülevaatuse komponendi kulu määramiseks objekti soetamisel või ehitamisel.

MÕÕTMINE ESMASEL KAJASTAMISEL

15

Materiaalse põhivara objekt, mis vastab varana kajastamise nõuetele, kajastatakse esmalt selle soetusmaksumuses.

Soetusmaksumuse komponendid

16

Materiaalse põhivara objekti soetusmaksumus sisaldab:

a)

selle ostuhinda, mille hulka kuuluvad impordimaksud ja tagastamatud maksud, pärast allahindluste ja hinnaalandite mahaarvamist;

b)

otseseid kulutusi, mis on seotud vara juhtkonna poolt ette nähtud asukohta ja tööseisundisse viimisega;

c)

objekti demonteerimise ja teisaldamise ning selle asukoha taastamise kulutuste esialgset hinnangut, milleks (majandus)üksus on võtnud kohustuse kas objekti omandamisel või tingituna sellest, et objekti on teatud perioodi vältel kasutatud muul otstarbel kui varude valmistamiseks antud perioodil.

17

Otsesed kulutused on näiteks:

a)

hüvitised töötajatele (IAS 19 „Hüvitised töötajatele” toodud mõiste kohaselt), mis tulenevad otseselt materiaalse põhivara objekti ehitamisest või omandamisest;

b)

asukoha ettevalmistamise kulud;

c)

esialgsed tarne- ja käitlemiskulutused;

d)

paigaldus- ja monteerimiskulud;

e)

vara töökorra testimisega seotud kulud, arvates maha selliste objektide asukohta ja tööseisundisse viimise jooksul saadud toodangu (nagu näiteks seadmete testimise jooksul toodetud näidised) müügist saadud puhastulu, ja

f)

teenustasud.

18

(Majandus)üksus rakendab IAS 2 „Varud” demonteerimise, teisaldamise ja asukoha taastamise kohustustega seotud kulutuste suhtes, mis tekivad teatud perioodi jooksul seoses objekti kasutamisega varude tootmiseks. IAS 2-st ja IAS 16-st tulenevad kohustustega seotud kulud kajastatakse ning mõõdetakse kooskõlas IAS 37-ga „Eraldised, tingimuslikud kohustised ja tingimuslikud varad”.

19

Materiaalse põhivara objektiga mitteseotud kulutused on näiteks:

a)

uue rajatise avamisega seotud kulutused;

b)

uue toote või teenuse esitamisega seotud kulutused (sealhulgas reklaam ja müügitoetusega seotud kulutused);

c)

uues asupaigas äritegevuse alustamise või uue tarbijarühmaga seotud kulutused (kaasa arvatud kulutused personali väljaõppeks) ja

d)

haldus- ja muud üldkulud.

20

Kulutuste kapitaliseerimine materiaalse põhivara objekti bilansilises (jääk)maksumuses lõpetatakse siis, kui objekt on juhtkonna poolt ette nähtud asukohta ja tööseisundisse viidud. Seega ei kajastata kasutamise või ümberpaigutamisega seotud kulutusi selle objekti bilansilises (jääk)maksumuses. Näiteks ei kajastata materiaalse põhivara objekti bilansilises (jääk)maksumuses järgmisi kulutusi:

a)

kulutused, mis tekivad ajal, mil juhtkonna poolt ette nähtud tööseisundisse viidud objekt ei ole veel kasutusele võetud või kui seda ei rakendata täisvõimsusel;

b)

esialgsed tegevuskahjumid, nagu objektist saadava toodangu nõudluse kujunemise ajal tekkivad kahjumid, ja

c)

(majandus)üksuse täieliku või osalise ümberpaigutamise või reorganiseerimisega seotud kulud.

21

Materiaalse põhivara objekti ehitamise või arendamisega seoses esineb mõningaid tegevusi, mis ei ole vajalikud selle viimiseks juhtkonna poolt ette nähtud asukohta ja tööseisundisse. Sellised ettenägematud tegevused võivad aset leida ehitamis- või arendustegevuse jooksul või enne seda. Näiteks võib teenida tulu ehitusplatsi kasutamisest autoparklana kuni ehituse alguseni. Kuna ettenägematud tegevused ei ole vajalikud objekti juhtkonna poolt ette nähtud asukohta ja tööseisundisse viimiseks, kajastatakse selliste ettenägematute tegevustega seotud tulud ja vastavad kulud kasumiaruandes vastavas tulu- või kulurühmas.

22

Omavalmistatud vara maksumus määratakse kindlaks samade põhimõtete alusel, mida kasutatakse ka omandatud vara puhul. Kui (majandus)üksus toodab oma tavapärase äritegevuse käigus niisuguseid varasid müügi eesmärgil, ühtib sellise vara maksumus tavaliselt mõne teise vara müügiks valmistamise maksumusega (vt IAS 2). Seega elimineeritakse nimetatud maksumuse leidmiseks kõik sisemised kasumid. Samuti ei lülitata vara maksumusse omavalmistatud vara tootmiseks kasutatud materjali, tööjõu ja muude ressursside ebaharilikult suuri kadusid. IAS 23 „Laenukasutuse kulutused” sätestab kriteeriumid, mis peavad olema täidetud, et intressikulusid võiks kajastada omavalmistatud materiaalse põhivara objekti bilansilise (jääk)maksumuse komponendina.

Soetusmaksumuse mõõtmine

23

Materiaalse põhivara objekti soetusmaksumus on võrdne rahalise hinna ekvivalendiga kajastamise kuupäeval. Kui tasumine lükkub tavalisest tasumisajast edasi, kajastatakse rahalise hinna ekvivalendi ja kogumakse vahe võlgnevusperioodi jooksul intressikuluna, välja arvatud juhul, kui sellist intressi kapitaliseeritakse objekti bilansilises (jääk)maksumuses IAS 23 alusel lubatud alternatiivkäsitluse kohaselt.

24

Üht või enamat materiaalse põhivara objekti võib omandada, vahetades need mitterahalise vara või varade vastu või nii rahaliste kui mitterahaliste varade kombinatsiooni vastu. Järgnev arutelu käsitleb vaid mitterahalise vara vahetamist teise vastu, kuid see on kehtiv kõikide eelmises lauses kirjeldatud vahetuste kohta. Sellise materiaalse põhivara objekti soetusmaksumust mõõdetakse õiglases väärtuses, välja arvatud juhul, kui a) vahetustehingul puudub majanduslik sisu või kui b) nii saadud kui loovutatud vara õiglast väärtust ei saa usaldusväärselt mõõta. Omandatud objekti mõõdetakse sellisel viisil isegi juhul, kui (majandus)üksus ei saa loovutatud vara kajastamist kohe lõpetada. Kui omandatud vara ei mõõdeta õiglases väärtuses, on selle soetusmaksumus võrdne loovutatud vara bilansilise (jääk)maksumusega.

25

(Majandus)üksus otsustab vahendustehingu majandusliku sisu üle, hinnates seda, mil määral tema tulevased rahavood peaksid tehingu tulemusel eeldatavasti muutuma. Vahetustehingul on majanduslik sisu, kui:

a)

saadud vara rahavoogude struktuur (risk, ajastus ja summa) erineb loovutatud vara rahavoogude struktuurist või

b)

vahetuse tulemusena muutub tehingu poolt mõjutatud (majandus)üksuse tegevuste (majandus)üksusespetsiifiline väärtus ja

c)

punktis a või b toodud erinevus on oluline võrreldes vahetatud varade õiglase väärtusega.

Vahetustehingu majandusliku sisu üle otsustamiseks peab konkreetsele (majandus)üksusele omase tehingu poolt mõjutatud tegevuste (majandus)üksusespetsiifiline väärtus peegeldama maksujärgseid rahavoogusid. Selliste analüüside tulemus võib selguda ka ilma, et (majandus)üksus peaks põhjalikke arvutusi läbi viima.

26

Sellise vara õiglane väärtus, mille kohta võrreldavad turutehingud puuduvad, on usaldusväärselt mõõdetav, kui a) erinevate õiglase väärtuse kohta antud hinnangute vahelised erinevused ei ole antud vara jaoks olulised või b) erinevate võimalike hinnangute täitumise tõenäosust saab hinnata ja kasutada õiglase väärtuse hindamiseks. Kui (majandus)üksus suudab saadud või loovutatud vara õiglast väärtust usaldusväärselt määrata, kasutatakse saadud vara soetusmaksumusena loovutatud vara õiglast väärtust, välja arvatud juhul, kui saadud vara õiglane väärtus on selgemini määratletav.

27

Kapitalirendi tingimustel rentniku kasutuses oleva materiaalse põhivara objekti soetusmaksumus määratakse kindlaks kooskõlas IAS 17-ga.

28

Materiaalse põhivara objekti bilansilist (jääk)maksumust võib vähendada sihtfinantseerimise summa võrra kooskõlas IAS 20-ga „Valitsusepoolse sihtfinantseerimise arvestus ja valitsusepoolse abi avalikustamine”.

MÕÕTMINE PÄRAST KAJASTAMIST

29

(Majandus)üksus valib arvestusmeetodiks paragrahvis 30 toodud soetusmaksumuse mudeli või paragrahvis 31 toodud ümberhindluse mudeli ning rakendab valitud meetodit iga materiaalse põhivara liigi suhtes tervikuna.

Soetusmaksumuse mudel

30

Materiaalse põhivara objekti kajastatakse pärast esmast kajastamist soetusmaksumuses, millest on maha arvatud akumuleeritud kulum ja (vara) väärtuse langusest tulenevad akumuleeritud kahjumid.

Ümberhindluse mudel

31

Materiaalse põhivara objekt, mille õiglast väärtust saab usaldusväärselt mõõta, kajastatakse pärast esmast kajastamist ümberhinnatud väärtuses, mis on võrdne selle õiglase väärtusega ümberhindluse kuupäeval, millest on maha arvatud akumuleeritud kulum ja hilisemad (vara) väärtuse langusest tulenevad akumuleeritud kahjumid. Ümberhindlusi tuleb teha piisavalt korrapäraselt, et bilansiline (jääk)maksumus ei erineks oluliselt sellest bilansilisest (jääk)maksumusest, mis määratakse õiglase väärtuses alusel bilansipäeval.

32

Maa ja hoonete õiglane väärtus määratakse üldjuhul pädevate litsentseeritud hindajate poolt turul põhinevate andmete alusel. Masinate ja seadmete õiglane väärtus on tavaliselt nende hindamise käigus määratud turuväärtus.

33

Kui materiaalse põhivara objekti turutingimustel põhineva õiglase väärtuse kohta puuduvad tõendid seoses selle erilaadsusega ning selle tõttu, et nimetatud objekti müüakse harva muu kui pideva äritegevuse osana, võib (majandus)üksus hinnata õiglast väärtust tulu või amortiseeritud asendusmaksumuse meetodil.

34

Ümberhindluste sagedus sõltub ümberhinnatavate materiaalse põhivara objektide õiglase väärtuse muutustest. Kui ümberhinnatud vara õiglane väärtus erineb oluliselt selle bilansilisest (jääk)maksumusest, on vajalik täiendav ümberhindlus. Mõnede materiaalse põhivara objektide õiglased väärtused võivad muutuda oluliselt ja järjepidevalt, mis tingib nende iga-aastase ümberhindluse. Sellised sagedased ümberhindlused ei ole vajalikud materiaalse põhivara objektide puhul, mille õiglase väärtuse muutused on ebaolulised. Selle asemel võib objekti ümberhindamine olla vajalik vaid iga kolme või viie aasta tagant.

35

Kui materiaalse põhivara objekt hinnatakse ümber, siis ümberhindluse kuupäevaks akumuleerunud kulumit käsitatakse ühel kahest järgmisest viisist:

a)

arvestatakse ümber proportsionaalselt vara bilansilise brutomaksumuse muutusega, nii et vara bilansiline (jääk)maksumus võrduks pärast ümberhindlust selle ümberhinnatud summaga. Seda meetodit kasutatakse tihti juhul, kui vara ümberhindamisel kasutatakse koefitsienti selle amortiseeritud asendusmaksumuse määramiseks.

b)

lahutatakse vara bilansilisest brutomaksumusest ning netosumma korrigeeritakse vara ümberhinnatud summaks. Seda meetodit kasutatakse tihti ehitiste puhul.

Akumuleeritud kulumi korrigeerimisel või eemaldamisel tekkiv korrigeerimissumma moodustab osa bilansilise (jääk)maksumuse suurenemisest või vähenemisest, mida käsitletakse kooskõlas punktidega 39 ja 40.

36

Materiaalse põhivara objekti väärtuse korrigeerimise korral hinnatakse tervikuna ümber ka materiaalse põhivara liik, kuhu see vara kuulub.

37

Materiaalse põhivara liik on (majandus)üksuse tegevuses kasutatavate laadilt ja kasutuselt sarnaste varade rühm. Selliste liikide näited on:

a)

maa;

b)

maa ja ehitised;

c)

masinad;

d)

laevad;

e)

lennukid;

f)

mootorsõidukid;

g)

mööbel ja sisseseade ja

h)

kontoritehnika.

38

Materiaalse põhivara ühe liigi objektid hinnatakse ümber üheaegselt, et vältida varade valikulist ümberhindlust ja hoida ära finantsaruannetes eri kuupäevadel ja erinevatel alustel mõõdetud soetusmaksumuste ja väärtuste segunemist. Varade liike võib ka jooksvalt ümber hinnata, kui varade liigi ümberhindlust teostatakse lühikese ajavahemiku jooksul ja ümberhindlusi ajakohastatakse.

39

Kui vara bilansilist (jääk)maksumust ümberhindluse tulemusel suurendatakse, kajastatakse seda suurendamist kreeditkandega otse omakapitalis ümberhindluse reservi real. Suurendamist kajastatakse aga kasumiaruandes ulatuses, mil see katab sama vara ümberhindlusest eelnevalt kasumiaruandes kajastatud väärtuse vähenemisest tulenenud kahjumeid.

40

Kui vara bilansilist (jääk)maksumust ümberhindluse tulemusel vähendatakse, kajastatakse seda vähendamist kasumiaruandes. Ümberhindlusest tulenev vähendamine debiteeritakse aga otse omakapitali ümberhindluse reservi real ulatuses, mis ei ületa sama vara varasemast ümberhindlusest tulenevat reservi kreeditsaldot.

41

Omakapitalis kajastatud materiaalse põhivara ümberhindluse reservi võib vara kajastamise lõpetamisel kanda üle otse jaotamata kasumisse. See võib tähendada kogu reservi ülekandmist juhul, kui vara kasutusest eemaldatakse või see võõrandatakse. Siiski võib osa reservist üle kanda samal ajal, kui (majandus)üksus vara kasutab. Sel juhul on üle kantava reservi summa võrdne vara ümberhinnatud bilansilisel (jääk)maksumusel põhineva kulumi ja vara esialgsel soetusmaksumusel põhineva kulumi vahega. Ümberhindluse reservi ülekandmist jaotamata kasumisse ei kajastata kasumiaruandes.

42

Materiaalsete põhivarade ümberhindluse tõttu tekkinud tulult makstavate maksude võimalikke mõjusid kajastatakse ning avalikustatakse kooskõlas IAS 12-ga „Tulumaks”.

Kulum

43

Materiaalse põhivara objekti iga osa, mille soetusmaksumus on oluline võrreldes selle objekti kogumaksumusega, amortiseeritakse eraldi.

44

(Majandus)üksus jaotab materiaalse põhivara objekti esialgse maksumuse selle olulistele osadele ning amortiseerib iga sellist osa eraldi. Näiteks võib osutuda otstarbekaks amortiseerida omandatud või rendile võetud lennuki kere ja selle mootorid eraldi.

45

Materiaalse põhivara objekti olulise osa kasulik eluiga ja kulumiarvestuse meetod võivad olla sarnased sama objekti teise olulise osa kasuliku eluea ja kulumiarvestuse meetodiga. Sellised osad võib kulumi määramisel rühmitada.

46

Materiaalse põhivara objekti teatud osade eraldi amortiseerimisel amortiseerib (majandus)üksus eraldi ka selle objekti ülejäänud osad. Ülejäänud osad ei ole individuaalselt olulised. Kui (majandus)üksusel on selliste osade suhtes erinevad ootused, võib nende amortiseerimisel kasutada ligikaudse väärtuse meetodeid, nii et nende osade tarbimist ja/või kasulikku eluiga oleks õigesti kajastatud.

47

(Majandus)üksus võib eraldi amortiseerida objekti osad, mille soetusmaksumus ei ole objekti kogumaksumust arvestades oluline.

48

Iga perioodi kulum kajastatakse kasumiaruandes, välja arvatud juhul, kui see lisatakse mõne teise vara bilansilisele (jääk)maksumusele.

49

Perioodi kulum kajastatakse üldjuhul kasumiaruandes. Samas kasutatakse mõnikord varast saadavat majanduslikku kasu muude varade tootmiseks. Sellisel juhul moodustab kulum osa teise vara soetusmaksumusest ja seda kajastatakse selle vara bilansilises (jääk)maksumuses. Näiteks kajastatakse tootmisseadmete kulumit varude töötlemiskulutustes (vt IAS 2). Samuti võib arendustegevuses kasutatud materiaalsete põhivarade kulumit kajastada immateriaalse vara soetusmaksumuse osana kooskõlas IAS 38-ga „Immateriaalsed varad”.

Amortiseeritav osa ja kulumiarvestuse periood

50

Vara amortiseeritav osa jaotatakse korrapäraselt vara kasulikule elueale.

51

Vara lõppväärtus ja selle kasulik eluiga vaadatakse üle vähemalt kord iga majandusaasta lõpus ning eelnevatest hinnangutest erinevate ootuste puhul kajastatakse muutus(ed) arvestushinnangu muutusena kooskõlas IAS 8-ga „Arvestusmeetodid, arvestushinnangute muutused ja vead”.

52

Kulumit arvestatakse ka juhul, kui vara õiglane väärtus ületab selle bilansilist (jääk)maksumust tingimusel, et vara lõppväärtus ei ületa selle bilansilist (jääk)maksumust. Vara remont ja hooldus ei vabasta (majandus)üksust kulumi arvestamisest.

53

Vara amortiseeritav osa määratakse kindlaks lõppväärtuse summa lahutamise teel. Praktikas on vara lõppväärtus tavaliselt väga väike ja seega amortiseeritava osa arvutamisel ebaoluline.

54

Varaobjekti lõppväärtuse summa võib suureneda, nii et muutub võrdseks selle bilansilise (jääk)maksumusega või sellest suuremaks. Sel juhul on vara amortisatsioonikulu null, välja arvatud juhul ja kuni selle lõppväärtus langeb edaspidi madalamale vara bilansilisest (jääk)maksumusest.

55

Varaobjekti hakatakse amortiseerima alates hetkest, mil ta on kasutusvalmis, st kui see on juhtkonna poolt ette nähtud asukohta ja tööseisundisse viidud. Vara amortiseerimine lõpetatakse kas kuupäeval, mil vara liigitatakse müügiks hoitavaks (või ta hakkab kuuluma müügigruppi, mis liigitatakse müügiks hoitavaks) kooskõlas IFRS 5-ga või mil lõpetatakse selle vara kajastamine, olenevalt sellest, kumb toimub varem. Seega ei lõpetata amortiseerimist, kui vara kasutamine seiskub või see eemaldatakse aktiivsest kasutusest, välja arvatud juhul, kui vara on täielikult amortiseerunud. Siiski võib amortisatsioonikulu olla tootmisseisaku ajal null, kui rakendatakse tooteühikutel põhinevat kulumiarvestuse meetodit.

56

(Majandus)üksus tarbib varast saadavat tulevast majanduslikku kasu peamiselt selle kasutamise kaudu. Samas vähendavad aga varast saadavat võimalikku majanduslikku kasu ka teised tegurid, nagu tehniline või kaubanduslik iganemine või kulumine seisaku ajal. Seega arvestatakse vara kasuliku eluea määramisel kõiki järgmisi asjaolusid:

a)

vara eeldatav kasutamine. Kasutamist hinnatakse vara eeldatava võimsuse või toodangu füüsilise mahu järgi;

b)

eeldatav füüsiline kulumine, mis sõltub sellistest tegevust puudutavatest teguritest nagu mitmes vahetuses vara kasutatakse, milline on (majandus)üksuse remondi- ja hooldustööde kava ning kuidas vara hoitakse ja hooldatakse seisaku ajal;

c)

tehniline või kaubanduslik iganemine, mis on tingitud tootmisprotsessi muutustest või parendamistest või turunõudluse muutumisest selle toote või teenuse järele, mis on vara väljundiks;

d)

juriidilised või muud analoogilised piirangud vara kasutamisel, nagu sellega seotud rendilepingute lõpptähtajad.

57

Vara kasulikku tööiga määratletakse läbi selle eeldatava kasulikkuse (majandus)üksusele. (Majandus)üksuse varajuhtimise poliitika võib nõuda varade võõrandamist pärast teatud perioodi möödumist või pärast varast saadava majandusliku kasu teatud osa tarbimist. Seega võib vara kasulik eluiga olla lühem kui selle majanduslik eluiga. Varaobjekti kasuliku eluea hindamine on hinnangute küsimus, mis põhineb (majandus)üksuse kogemusel muude samalaadsete varadega.

58

Maa ja hooned on eristatavad varad ja seega peetakse nende üle arvestust eraldi, isegi kui need on omandatud koos. Maa kasulik eluiga on piiramatu, välja arvatud mõningad erandid, nagu karjääride ja maatükkide kasutamine täitepinnasena, ja seega maad ei amortiseerita. Hoonete kasulik eluiga on piiratud ja seega on need amortiseeritavad varad. Maa väärtuse suurenemine, millel hoone paikneb, ei mõjuta selle hoone amortiseeritava osa väärtust.

59

Kui maa soetusmaksumus sisaldab kulutusi seoses asukoha demonteerimise, eemaldamise ja taastamisega, amortiseeritakse see osa maa hinnast nende kulutustega seotud majandusliku kasu saamise perioodi jooksul. Mõnel juhul võib maa kasulik eluiga olla piiratud, mistõttu tuleb seda amortiseerida nii, et see peegeldab sellest saadavat majanduslikku kasu.

Kulumiarvestuse meetod

60

Kasutatav kulumiarvestuse meetod peegeldab seda, kuidas (majandus)üksus varast saadavat tulevast majanduslikku kasu eeldatavasti kasutama hakkab.

61

Vara kulumiarvestuse meetod vaadatakse üle vähemalt kord iga majandusaasta lõpus ning kui eeldatava varast saadava majandusliku kasu tarbimismudelis on toimunud oluline muutus, muudetakse seda meetodit vastavalt muutunud tarbimismudelile. Selline muutus kajastatakse arvestushinnangu muutusena kooskõlas IAS 8-ga.

62

Vara amortiseeritava osa süstemaatiliseks jaotamiseks kasulikule tööeale võib kasutada mitmesuguseid kulumiarvestuse meetodeid. Nendeks meetoditeks on lineaarne meetod, kahaneva jäägi meetod ja tootmisühiku meetod. Lineaarne kulumiarvestuse meetod tähendab vara ühtlast amortiseerimist kasuliku eluea jooksul, juhul kui selle lõppväärtus ei muutu. Kahaneva jäägi meetod seisneb vara vähenevas amortiseerimises kasuliku eluea jooksul. Tooteühikute meetod seisneb vara amortiseerimises eeldatava kasutuse või toodangu alusel. (Majandus)üksus valib meetodi, mis peegeldab kõige täpsemalt sellest varast saadavat majanduslikku kasu. Meetodit rakendatakse järjepidevalt kõikidele perioodidele, välja arvatud juhul, kui sellest varast saadava majandusliku kasu eeldatavas tarbimismudelis toimub muutus.

Väärtuse langus

63

Tegemaks kindlaks, kas materiaalse põhivara objekti väärtus on langenud, rakendab (majandus)üksus IAS 36 „Varade väärtuse langus”. Nimetatud standardis selgitatakse, kuidas (majandus)üksus kontrollib oma varade bilansilist (jääk)maksumust, kuidas määrab kindlaks vara kaetava väärtuse suuruse ja millal kajastab või tühistab kahjumi (vara) väärtuse langusest.

64

Kehtetu

(Vara) väärtuse languse hüvitamine

65

Kolmandatelt isikutelt saadud hüvitis materiaalse põhivara objektide eest, mille väärtus on langenud, mis on kadunud või millest on loobutud, kajastatakse kasumiaruandes siis, kui tekib hüvitisenõue.

66

Materiaalse põhivara objekti väärtuse langus või kahjumid, sellest tulenevad nõuded kolmandatele isikutele või nende poolt makstud hüvitis ning hilisem asendusvarade ostmine või valmistamine on eraldi majanduslikud sündmused ning neid arvestatakse eraldi järgmiselt:

a)

materiaalse põhivara objektide väärtuse langus kajastatakse kooskõlas IAS 36-ga;

b)

kasutusest eemaldatud või võõrandatud materiaalse põhivara objektide kajastamise lõpetamine määratakse kindlaks kooskõlas käesoleva standardiga;

c)

kolmandatelt isikutelt saadud hüvitis materiaalse põhivara objektide eest, mille väärtus on langenud, mis on kadunud või millest on loobutud, kajastatakse kasumi või kahjumi määramisel siis, kui tekib hüvitisenõue, ja

d)

asendusvarana taastatud, ostetud või valmistatud materiaalse põhivara objektide soetusmaksumus määratakse kindlaks kooskõlas käesoleva standardiga.

KAJASTAMISE LÕPETAMINE

67

Materiaalse põhivara objekti bilansilise (jääk)maksumuse kajastamine lõpetatakse:

a)

selle võõrandamisel või

b)

kui vara kasutamisest ega võõrandamisest ei eeldata tulevast majanduslikku kasu.

68

Materiaalse põhivara objekti kajastamise lõpetamisest saadav kasum või kahjum kajastatakse kasumiaruandes objekti kajastamise lõpetamisel (välja arvatud juhul, kui IAS 17 nõuab teisiti seoses müügi-tagasirendi tehingutega). Sellist kasumit ei liigitata müügituluks.

69

Materiaalse põhivara objekti võõrandamine võib toimuda mitmel viisil (näiteks müügi, kapitalirendi või kinkimise teel). Objekti võõrandamise kuupäeva määramisel rakendab (majandus)üksus kaupade müügist saadava tulu kajastamisel IAS 18-s „Müügitulu” esitatud kriteeriume. IAS 17 kehtib vara võõrandamise kohta müügi-tagasirendi tingimustel.

70

Juhul kui (majandus)üksus kajastab paragrahvi 7 kohaselt sätestatud kajastamispõhimõttele materiaalse põhivara objekti osa asendusmaksumuses, lõpetab see asendatud osa bilansilise (jääk)maksumuse kajastamise, olenemata sellest, kas asendatud osa oli amortiseeritud eraldi või mitte. Kui asendatud osa bilansilise (jääk)maksumuse määramine ei ole (majandus)üksuse jaoks teostatav, võib kasutada asendava osa soetusmaksumust hindamaks, milline oli asendatud osa soetusmaksumus hetkel, mil see omandati või valmistati.

71

Materiaalse põhivara objekti kajastamise lõpetamisest saadav kasum või kahjum määratakse kindlaks netovõõrandamistulu (juhul kui see eksisteerib) ja objekti bilansilise (jääk)maksumuse vahena.

72

Materiaalse põhivara objekti võõrandamisest saadav tasu kajastatakse esmalt selle õiglases väärtuses. Kui objekti eest tasumine toimub hiljem, kajastatakse saadud tasu summas, mis võrdub rahalise hinna ekvivalendiga. Tasu nominaalsumma ja rahalise hinna ekvivalendi vahel kajastatakse kooskõlas IAS 18-ga intressituluna, mis peegeldab nõude efektiivset tulumäära.

AVALIKUSTAMINE

73

Finantsaruannetes avalikustatakse materiaalse põhivara iga liigi kohta:

a)

bilansilise brutomaksumuse mõõtmisel rakendatud mõõtmisalus;

b)

kasutatud kulumiarvestuse meetodid;

c)

kasulikud eluead või kasutatud kuluminormid;

d)

bilansiline soetusmaksumus ja akumuleeritud kulum (koos väärtuse langusest tingitud akumuleeritud kahjumitega) perioodi alguses ja lõpus ja

e)

perioodi alguse ja lõpu bilansiliste (jääk)maksumuse võrdlus, näidates ära:

i)

lisandumised;

ii)

varad, mis liigitatakse müügiks hoitavaks või mis kuuluvad müügigruppi, mis on liigitatud müügiks hoitavaks kooskõlas IFRS 5-ga, ja teised võõrandamised;

iii)

omandamised äriühenduste kaudu;

iv)

suurenemised või vähenemised, mis tulenevad paragrahvide 31, 39 ja 40 kohastest ümberhindlustest ja IAS 36 kohaselt otse omakapitalis kajastatud või sealt tühistatud (vara) väärtuse langusest tulenevatest kahjumitest;

v)

(vara) väärtuse langusest tulenevate kahjumite kajastamine kasumiaruandes kooskõlas IAS 36-ga;

vi)

(vara) väärtuse langusest tulenevate kahjumite tühistamine kasumiaruandes kooskõlas IAS 36-ga;

vii)

kulum;

viii)

valuutakursside netovahed tulenevalt finantsaruannete ümberarvestamisest arvestusvaluutast erinevasse esitusvaluutasse, kaasa arvatud välismaise äriüksuse finantsaruannete ümberarvestamine aruandva (majandus)üksuse esitusvaluutasse, ja

ix)

muud muutused.

74

Finantsaruannetes avalikustatakse samuti:

a)

omandiõiguse piirangute ja kohustiste katteks panditud materiaalsete põhivarade olemasolu ja summad;

b)

ehitamise ajal materiaalse põhivara objekti bilansilises (jääk)maksumuses kajastatud kulutuste summa;

c)

materiaalsete põhivarade omandamiseks võetud lepingupõhiste kohustuste summa ja

d)

kasumiaruandes kajastatud materiaalse põhivara objektide väärtuse languse, hävimise või loobumise hüvitamiseks kolmandatelt isikutelt saadud summad, juhul kui seda ei ole kasumiaruandes eraldi avalikustatud.

75

Kulumiarvestuse meetodi valimine ja varade kasuliku eluea hindamine on hinnangulised küsimused. Seega annab kasutatud meetodite ja eeldatavate eluigade või amortisatsioonimäärade avalikustamine finantsaruannete kasutajatele informatsiooni, mille alusel nad võivad juhtkonna poolt valitud meetodid üle vaadata ja andmeid teiste (majandus)üksustega võrrelda. Samadel põhjustel on vaja avalikustada:

a)

perioodi kulum, mis on kajastatud kasumiaruandes või teiste varade soetusmaksumuse osana perioodi jooksul, ja

b)

akumuleeritud kulum perioodi lõpus.

76

IAS 8 kohaselt avalikustab (majandus)üksus arvestushinnangu, millel on käesolevale perioodile mõju või millel eeldatakse olevat mõju tulevastele perioodidele, muutuste iseloomu ja mõju. Sellise informatsiooni avalikustamine võib osutuda vajalikuks järgmistele materiaalsetele põhivaradele antud hinnangute muutuste osas:

a)

lõppväärtused;

b)

hinnangulised kulutused materiaalse põhivara objektide demonteerimiseks, teisaldamiseks ning taastamiseks;

c)

kasulikud eluead ja

d)

kulumiarvestuse meetodid.

77

Kui materiaalse põhivara objekte kajastatakse ümberhinnatud summades, avalikustatakse järgmine:

a)

ümberhindluse kuupäev;

b)

sõltumatu eksperdi osalus;

c)

objektide õiglaste väärtuste kindlaksmääramisel rakendatud meetodid ja olulised eeldused;

d)

ulatus, mil määral objektide õiglased väärtused määrati kindlaks aktiivse turu hindade või sõltumatute osapoolte vahel toimunud tehingute alusel, või mil määral õiglased väärtused hinnati teisi hindamistehnikaid kasutades;

e)

iga ümberhinnatud materiaalse põhivara liigi bilansiline (jääk)maksumus, mis oleks kajastatud juhul, kui varasid oleks kajastatud soetusmaksumuse mudelit kasutades, ja

f)

ümberhindluse reserv, näidates perioodi muutusi ja kõiki reservi arvelt omanikele väljamaksete tegemisel kehtivaid piiranguid.

78

Lisaks paragrahvi 73 puntki e alapunktides iv–vi nõutud informatsioonile avalikustab (majandus)üksus informatsiooni materiaalsete põhivarade väärtuse languse kohta kooskõlas IAS 36-ga.

79

Finantsaruannete kasutajad võivad ka järgmist informatsiooni oma vajaduste seisukohalt oluliseks pidada:

a)

ajutiselt seiskunud materiaalsete põhivarade bilansiline (jääk)maksumus;

b)

kõigi täielikult amortiseerunud, kuid endiselt kasutuses olevate materiaalsete põhivarade bilansiline brutomaksumus;

c)

sellise materiaalsete põhivarade bilansiline (jääk)maksumus, mis on eemaldatud aktiivsest kasutusest ja mis ei ole liigitatud müügiks hoitavaks kooskõlas IFRS 5-ga, ja

d)

soetusmaksumuse mudeli kasutamisel materiaalsete põhivarade õiglane väärtus, kui see erineb oluliselt bilansilisest (jääk)maksumusest.

Sellega seoses soovitatakse (majandus)üksustel need summad avalikustada.

ÜLEMINEKUSÄTTED

80

Paragrahvides 24–26 esitatud nõudeid varade vahetustehingus soetatud materiaalse põhivara objekti esmase mõõtmise kohta rakendatakse edasiulatuvalt ainult tulevastele tehingutele.

JÕUSTUMISKUUPÄEV

81

(Majandus)üksus rakendab käesolevat standardit 1. jaanuaril 2005 või hiljem algavate aruandeaastate suhtes. Varasem rakendamine on soovitatav. Kui (majandus)üksus rakendab käesolevat standardit enne 1. jaanuari 2005 algava perioodi suhtes, avalikustab ta selle asjaolu.

81A

(Majandus)üksus rakendab paragrahvis 3 kirjeldatud muudatusi 1. jaanuaril 2006 või hiljem algavate aruandeaastate suhtes. Kui (majandus)üksus rakendab IFRS 6 varasemale perioodile, rakendatakse käesolevaid muudatusi ka sellele varasemale perioodile.

TEISTE AVALDATUD MATERJALIDE TAGASIVÕTMINE

82

Käesoleva standardiga asendatakse 1998. aastal muudetud IAS 16 „Materiaalsed põhivarad”.

83

Käesolev standard asendab järgmised tõlgendused:

a)

SIC 6 „Kulutused olemasoleva tarkvara muutmiseks”;

b)

SIC 14 „Materiaalsed põhivarad – objektide väärtuse langusest või kadudest tingitud kahju kompenseerimine” ja

c)

SIC 23 „Materiaalsed põhivarad – põhjaliku ülevaatuse või remondi kulud”.

RAHVUSVAHELINE RAAMATUPIDAMISSTANDARD IAS 17

Rendid

EESMÄRK

1

Käesoleva standardi eesmärk on sätestada nii rentnikele kui ka rendileandjatele sobivad arvestusmeetodid ja avalikustatav teave, mida rakendatakse rentide suhtes.

RAKENDUSALA

2

Käesolevat standardit rakendatakse kõigi rendilepingute arvestusel, välja arvatud:

a)

rendilepingud, mis käsitlevad mineraalide, nafta, maagaasi ja teiste selliste mittetaastuvate loodusvarade uurimist või kasutamist, ja

b)

mängufilmide, videosalvestiste, teatrilavastuste, käsikirjade, patentide ja autoriõiguste litsentsilepingud.

Käesolevat standardit ei rakendata mõõtmisalusena siiski järgmistel juhtudel:

a)

rentnike poolt rendile võetud kinnisvara, mida arvestatakse kinnisvarainvesteeringuna (vt IAS 40 „Kinnisvarainvesteeringud”);

b)

kasutusrendi tingimustel rendileandjate poolt väljarenditavad kinnisvarainvesteeringud (vt IAS 40);

c)

kapitalirendi tingimustel rentnike poolt rendile võetud bioloogilised varad (vt IAS 41 „Põllumajandus”) või

d)

kasutusrendi tingimustel rendileandjate poolt väljarenditavad bioloogilised varad (vt IAS 41).

3

Käesolevat standardit rakendatakse vara kasutusõigust üle andvate lepingute suhtes, isegi kui rendileandjalt võidakse nõuda sellise vara kasutamise või hooldusega seotud olulisi teenuseid. Käesolevat standardit ei rakendata teeninduslepingute suhtes, millega ei anta varade kasutusõigust üle ühelt lepinguosaliselt teisele.

MÕISTED

4

Käesolevas standardis kasutatakse järgmisi mõisteid järgmises tähenduses:

Rendileping on leping, mille kohaselt rendileandja annab rentnikule makse või rea maksete eest kokkulepitud ajavahemikuks üle vara kasutusõiguse.

Kapitalirent on rent, mille puhul kantakse üle kõik olulised vara omandiõigusega seotud riskid ja hüved. Omandiõigust võib, kuid ei pruugi lõppkokkuvõttes üle anda.

Kasutusrent on rent, mis ei ole kapitalirent.

Katkestamatu rendileping on rendileping, mida saab katkestada ainult:

a)

mingi vähetõenäolise, kuid võimaliku sündmuse toimumisel;

b)

rendileandja loal;

c)

kui rentnik sõlmib uue sama või samaväärset vara käsitleva rendilepingu sama rendileandjaga või

d)

rentniku poolt sellise täiendava summa tasumisel, et rendilepingu jätkumine on rendi jõustumise kuupäeval piisavalt kindel.

Rendi jõustumise kuupäev on varaseim kahest järgmisest kuupäevast: rendilepingu kuupäev ja kuupäev, mil lepinguosalised kohustuvad järgima rendilepingu põhisätteid. Sellel kuupäeval:

a)

liigitatakse rent kas kasutusrendiks või kapitalirendiks ja

b)

kapitalirendi puhul määratletakse summad, mida kajastatakse hetkel, mil rendiperiood algab.

Rendiperioodi algus on kuupäev, millest alates on rentnikul õigus renditavat vara kasutada. Sellel kuupäeval kajastatakse renti esmakordselt (st rendiobjektist tulenevate asjakohaste varade, kohustiste, tulude või kulude kajastamine).

Rendiperiood on katkestamatu periood, mille jooksul rentnik kokkuleppe kohaselt vara rendib, ning mis tahes lisaperioodid, mille jooksul on rentnikul õigus vara rentimist jätkata kas lisamakse eest või ilma, kui rendilepingu jõustumisel on piisavalt kindel, et rentnik kasutab seda õigust.

Rendimaksete miinimumsumma on rendimaksete summa, mida rentnikul tuleb rendiperioodi jooksul tasuda või mille tasumist võidakse temalt nõuda, välja arvatud tingimuslik rent, teenustega seotud kulutused ja maksud, mida rendileandja maksab ja mis talle hüvitatakse, koos:

a)

rentniku puhul rentniku või temaga seotud osapoole poolt garanteeritud summadega või

b)

rendileandja puhul lõppväärtusega, mille rendileandjale on garanteerinud:

i)

rentnik;

ii)

rentnikuga seotud osapool või

iii)

rendileandjaga mitteseotud kolmas osapool, kes on majanduslikult suuteline garantiikohustusi täitma.

Kuid kui rentnikul on optsioon vara ostmiseks hinnaga, mis on eeldatavasti tunduvalt madalam vara õiglasest väärtusest selle optsiooni realiseerimise kuupäeval, nii et optsiooni realiseerimine on rendi jõustumise kuupäeval piisavalt kindel, koosneb rendimaksete miinimumsumma rendiperioodil ostuoptsiooni realiseerimise eeldatava kuupäevani makstavatest miinimummaksetest ja selle realiseerimiseks vajalikust maksest.

Õiglane väärtus on summa, mille eest on võimalik vahetada vara või arveldada kohustist teadlike, huvitatud ja sõltumatute osapoolte vahelises tehingus.

Majanduslik eluiga on kas:

a)

periood, mille jooksul vara eeldatavasti on majanduslikult kasutatav ühe või mitme kasutaja poolt, või

b)

toodangu- või muude selliste ühikute arv, mida üks või mitu kasutajat eeldatavasti varast saavad.

Kasulik eluiga on alates rendiperioodi algusest allesjääv hinnanguline, rendiperioodiga piiramata periood, mille jooksul (majandus)üksus eeldatavasti kasutab varast saadavat majanduslikku kasu.

Garanteeritud lõppväärtus on:

a)

rentniku puhul see osa lõppväärtusest, mille rentnik või temaga seotud osapool on garanteerinud (garantii summa on suurim võimalik tasumisele kuuluv summa), ja

b)

rendileandja puhul see osa lõppväärtusest, mille rentnik või rendileandjaga mitteseotud, garantiikohustuste täitmiseks majanduslikult suuteline kolmas osapool on garanteerinud.

Garanteerimata lõppväärtus on see osa renditava vara lõppväärtusest, mille realiseerumises rendileandja ei ole kindel või mida garanteerib üksnes rendileandjaga seotud osapool.

Esmased otsekulutused on läbirääkimiste ja rendilepingu korraldamisega otseselt seotud lisakulutused, välja arvatud kulutused, mis tekivad rendileandjana toimivate tootjate või vahendajate tegevusest.

Rendileandja brutoinvesteering on järgmise koondsumma:

a)

kapitalirendi puhul rendileandjale laekuvate rendimaksete miinimumsummad ja

b)

rendileandjale lisanduv garanteerimata lõppväärtus.

Rendileandja netoinvesteering on rendileandja brutoinvesteering diskonteerituna rendi sisemise intressimääraga.

Teenimata finantstulu on erinevus:

a)

rendileandja brutoinvesteeringu ja

b)

rendileandja netoinvesteeringu vahel.

Rendi sisemine intressimäär on diskontomäär, mille puhul rendi jõustumise kuupäeval a) rendimaksete miinimumsummade ja b) garanteerimata lõppväärtuse summaarne nüüdisväärtus võrdub i) renditava vara õiglase väärtuse ja ii) rendileandja esmaste otsekulutuste summaga.

Rentniku alternatiivne laenuintressimäär on sarnase rendi puhul rentniku poolt makstav intressimäär või, kui see ei ole kindlaksmääratav, määr, millega rentnik saaks rendi jõustumise kuupäeval vara ostuks vajalikku laenu võtta sarnaseks perioodiks ja sarnase tagatisega.

Tingimuslik rent on see osa rendimaksetest, mille summa ei ole kindlaks määratud ja mis põhineb tulevasel teguril (nt tulevase müügi protsent, kasutusmäär tulevikus, tulevased hinnaindeksid, tulevased turuintressimäärad), mille muutumist ei põhjusta aja möödumine, vaid mõni muu nähtus.

5

Rendileping või -kohustus võib sisaldada sätet, mille abil on võimalik korrigeerida rendimakseid renditava vara ehitus- või omandamiskulutuste muutustega või soetusmaksumuse või väärtuse mõne muu näitaja, näiteks üldiste hinnatasemete muutustega; või rendileandja kulutuste muutustega rendi rahastamisel rendi jõustumise kuupäeva ja rendiperioodi alguse vahelise ajavahemiku jooksul. Kui see on nii, tuleb käesoleva standardi kohaselt kõigi eelnimetatud muutuste mõju lugeda toimunuks rendi jõustumise kuupäeval.

6

Rendilepingu mõiste hõlmab ka vara üürilepinguid, mis sisaldavad üürijale kokkulepitud tingimuste täitmisel vara omandamise õiguse sätet. Selliseid lepinguid tuntakse ka rendi-/ostulepingutena.

RENTIDE LIIGITAMINE

7

Käesolevas standardis kasutatav rentide liigitamine põhineb määral, mil renditava vara omandiõigusega seotud riskid ja hüved on rendileandja või rentniku kanda. Riskid on ka võimalikud kahjud, mis tulenevad kasutamata tootmisvõimsusest, vananenud tehnoloogiast või majandusolude muutusest tingitud rentaabluse muutustest. Hüved võivad olla eeldatavalt kasumlik tegevus vara majandusliku eluea jooksul ja kasum väärtuse suurenemisest või lõppväärtuse realiseerimisest.

8

Rent liigitatakse kapitalirendiks, kui sellega kantakse sisuliselt üle kõik omandiõigusega seotud olulised riskid ja hüved. Rent liigitatakse kasutusrendiks, kui sellega ei kanta sisuliselt üle kõiki omandiõigusega seotud olulisi riske ja hüvesid.

9

Et rendileandja ja rentniku vaheline tehing põhineb nendevahelisel rendilepingul, on otstarbekas kasutada mõisteid järjepidevalt. Nende mõistete rakendamine rendileandja ja rentniku erinevate olukordade suhtes võib mõnikord viia selleni, et osapooled liigitavad sama rendilepingut erinevalt. Näiteks võib nii juhtuda, kui rendileandja saab kasu lõppväärtuse garantiist, mida annab rentnikuga mitteseotud osapool.

10

See, kas rent on kapitalirent või kasutusrent, sõltub pigem tehingu sisust kui lepingu vormist (1) Näited olukordadest, mis kas eraldivõetuna või kombineeritult viivad tavaliselt rendi liigitamiseni kapitalirendiks, on järgmised:

a)

rendilepinguga läheb vara omandiõigus rendiperioodi lõpus üle rentnikule;

b)

rentnikul on optsioon osta vara hinnaga, mis eeldatavasti on tunduvalt madalam vara õiglasest väärtusest selle optsiooni realiseerimise kuupäeval, nii et optsiooni realiseerimine on rendi jõustumise kuupäeval piisavalt kindel;

c)

rendiperiood hõlmab suurema osa vara majanduslikust elueast isegi sel juhul, kui omandiõigus üle ei lähe;

d)

rendi jõustumise kuupäeval on rendimaksete miinimumsumma nüüdisväärtus peaaegu sama suur kui renditava vara õiglane väärtus ja

e)

renditav vara on nii spetsiifilist laadi, et ainult rentnik saab seda ilma oluliste muudatusteta kasutada.

11

Olukorrad, mis kas eraldivõetuna või kombineeritult võivad samuti viia rendi liigitamiseni kapitalirendiks, on järgmised:

a)

kui rentnik saab rendilepingu katkestada, kannab ta rendileandja kahjud, mis on seotud katkestamisega;

b)

renditava vara lõppväärtuse õiglase väärtuse kõikumisest tulenevad kasumid või kahjumid lähevad üle rentnikule (nt rendihinna vähendina, mis võrdub rendi lõppemisel suurema osaga vara müügitulust) ja

c)

rentnikul on võimalus jätkata rentimist rendiperioodile järgneval perioodil turul kehtivatest rendihindadest tunduvalt madalama hinnaga.

12

Paragrahvides 10 ja 11 toodud näited ja kriteeriumid ei ole alati lõplikud. Rent liigitatakse kasutusrendiks, kui muudest tunnustest on selge, et sellega ei kanta sisuliselt üle kõiki omandiõigusega seotud olulisi riske ja hüvesid. Näiteks võib see nii olla juhul, kui vara omandiõigus kantakse rendiperioodi lõpus üle muutuva makse eest, mis võrdub selle õiglase väärtusega, või juhul, kui esineb tingimuslik rent, mille tulemusena rentnik sisuliselt ei oma kõiki neid riske ja hüvesid.

13

Renti liigitatakse rendi jõustumise kuupäeval. Kui rentnik ja rendileandja lepivad hiljem kokku renditingimuste muutmises (mis ei ole lihtsalt rendilepingu pikendamine), nii et muutunud tingimuste kohaselt oleks renti esmase jõustumise kuupäeval liigitatud paragrahvides 7–12 esitatud kriteeriumide kohaselt teisiti, loetakse muudetud lepingut uueks lepinguks selle perioodi jooksul. Siiski ei põhjusta hinnangute muutused (nt renditava vara majandusliku eluea või lõppväärtuse hinnangute muutused) või asjaolude muutused (nt lepinguliste kohustuste täitmata jätmine rentniku poolt) rendi ümberliigitamist raamatupidamisarvestuses.

14

Maad ja ehitisi käsitlevad rendid liigitatakse kasutus- või kapitalirendiks sarnaselt muude varade rentidega. Maale on siiski tavaliselt iseloomulik piiramatu majanduslik eluiga ja kui ei eeldata omandiõiguse üleminekut rentnikule rendiperioodi lõpus, ei saa rentnik tavaliselt sisuliselt kõiki omandiõigusega seotud riske ja hüvesid, mistõttu maa rent on kasutusrent. Rendisuhetesse astumisel või rendi omandamisel sooritatud makse, mida arvestatakse kasutusrendina, kujutab endast ettemakstud rendimakseid, mida amortiseeritakse rendiperioodi jooksul vastavalt saadud kasu jaotumisele.

15

Rendi liigitamisel vaadeldakse maa ja hoonete rendi puhul maa- ja hoonete komponenti eraldi. Kui eeldatakse mõlema vaatlusaluse komponendi omandiõiguse üleminekut rentnikule rendiperioodi lõpus, liigitatakse mõlemad komponendid kapitalirendiks (mida võib analüüsida kas ühe või kahe rendina), välja arvatud juhul, kui muudest tunnustest on selge, et rendi puhul ei kanta sisuliselt üle kõiki ühe või mõlema komponendi omandiõigusega seotud olulisi riske ja hüvesid. Kui maal on piiramatu majanduslik eluiga, liigitatakse maa-komponent tavaliselt kasutusrendiks, välja arvatud juhul, kui kooskõlas paragrahviga 14 eeldatakse omandiõiguse üleminekut rentnikule rendiperioodi lõpus. Hoonete komponent liigitatakse kapitali- või kasutusrendiks kooskõlas paragrahvidega 7–13.

16

Mil iganes seda on vaja maa ja hoonete rendi liigitamiseks ja arvestamiseks, jaotatakse rendimaksete miinimumsumma (kaasa arvatud kõik ühekordsed ettemaksed) maa- ja hoonete komponentide vahel proportsionaalselt renditava maa-komponendi ja hoonete komponendi rendiomandiõiguse vastavate õiglaste väärtustega rendi jõustumise kuupäeval. Kui rendimakseid ei saa usaldusväärselt nende kahe komponendi vahel jaotada, liigitatakse kogu rent kapitalirendiks, välja arvatud juhul, kui mõlemad komponendid on selgelt kasutusrendid, mil kogu rent liigitatakse kasutusrendiks.

17

Sellise maa ja hoonete rendi puhul, kus summa, mida peaks esmalt paragrahvi 20 kohaselt kajastatama maa-komponendi suhtes, on ebaoluline, võib maad ja hooneid rendi liigitamisel käsitada ühe üksusena ning liigitada need kapitali- või kasutusrendiks kooskõlas paragrahvidega 7–13. Sellisel juhul loetakse hoonete majanduslikku eluiga kogu renditava vara majanduslikuks elueaks.

18

Maa-komponendi ja hoonete komponendi eraldi hindamist ei nõuta, kui rentniku osalus nii maa kui hoonete puhul liigitatakse kinnisvarainvesteeringuks kooskõlas IAS 40-ga ning kasutatakse õiglase väärtuse mudelit. Üksikasjalikke arvutusi nõutakse hindamise puhul ainult siis, kui ühe või mõlema komponendi liigitamine on muidu ebakindel.

19

Rentnikul on võimalik kasutusrendi tingimustel rendile võetud kinnisvara liigitada kinnisvarainvesteeringuks kooskõlas IAS 40-ga. Kui rentnik nii käitubki, arvestatakse osalust kinnisvaras kui kapitalirenti ja lisaks kasutatakse kajastatava vara puhul õiglase väärtuse mudelit. Rentnik jätkab rendi arvestamist kapitalirendina, isegi siis, kui oluline sündmus muudab rentniku osaluse olemust kinnisvaras nii, et seda ei liigitata enam kinnisvarainvesteeringuks. See võib juhtuda näiteks siis, kui rentnik:

a)

kasutab kinnisvara, mis seejärel liigitatakse omaniku poolt kasutatavaks kinnisvaraks tuletatud soetusmaksumuses, mis on võrdne selle õiglase väärtusega kasutusotstarbe muutmise kuupäeval, või

b)

võimaldab allrenti, mis kannab sisuliselt kõik osaluse omandiõigusega seotud olulised riskid ja hüved üle mitteseotud kolmandale osapoolele. Sellist allrenti arvestab rentnik kapitalirendina kolmandale osapoolele, kuigi kolmas osapool võib seda arvestada ka kasutusrendina.

RENTIDE KAJASTAMINE RENTNIKE FINANTSARUANNETES

Kapitalirendid

Esmane kajastamine

20

Rendiperioodi alguses kajastavad rentnikud oma bilansis kapitalirenti varade ja kohustistena summas, mis võrdub renditava vara õiglase väärtusega rendilepingu jõustumisel, või kui see on madalam, rendimaksete miinimumsumma nüüdisväärtuses rendi jõustumise kuupäeval. Rendimaksete miinimumsumma nüüdisväärtuse arvutamisel kasutatakse diskontomäärana rendi sisemist intressimäära, kui seda on võimalik kindlaks määrata; kui mitte, kasutatakse rentniku alternatiivset laenuintressimäära. Rentniku esmased otsekulutused lisatakse varana kajastatavale summale.

21

Tehinguid ja muid sündmusi arvestatakse ja esitatakse sisu ja majandusliku tegelikkuse ning mitte ainult nende õigusliku vormi kohaselt. Kuigi rendilepingu õigusliku vormi kohaselt ei pruugi renditava vara seadusjärgne omandiõigus rentnikule üle minna, saab rentnik endale kapitalirendi puhul sisuliselt renditava vara kasutamisest tulenevad majanduslikud hüved valdavaks ajaks vara majanduslikust elueast, võttes endale ühtlasi kohustuse tasuda vara rendi jõustumise kuupäeval õiglasele väärtusele vastavat hinda ja sellega seotud finantskulusid.

22

Kui selliseid renditehinguid rentniku bilansis ei kajastata, näidatakse (majandus)üksuse ressursse ja kohustusi tegelikest väiksematena, seega moonutades finantssuhtarve. Seetõttu on asjakohane, et kapitalirenti kajastatakse rentniku bilansis nii vara kui ka tulevaste rendimaksete tasumise kohustusena. Rendiperioodi alguses kajastatakse bilansis vara ja tulevaste rendimaksete tasumise kohustist ühesuguses summas, välja arvatud kõigi rentniku esmaste otsekulutuste puhul, mis lisatakse varana kajastatavale summale.

23

Renditava varaga seotud kohustisi ei ole asjakohane esitada finantsaruannetes renditavast varast mahaarvamisena. Kui kohustiste esitamise eesmärgil bilansis eristatakse lühi- ja pikaajalisi kohustisi, eristatakse samamoodi ka rendikohustisi.

24

Teatavate renditoimingutega, nagu läbirääkimiste ja rendilepingute tagamisega seoses tekivad sageli esmased otsekulutused. Kulutused, mida saab otseselt seostada rentniku poolt kapitalirendi lepingute sõlmimiseks sooritatava tegevusega, lisatakse varana kajastatavale summale.

Edasine mõõtmine

25

Rendimaksete miinimumsummad jaotatakse finantskuludeks ja kohustise lõppväärtuse vähendamiseks. Finantskulud jaotatakse igale rendiperioodile nii, et kogu rendiperioodi vältel oleks intressimäär igal osaperioodil kohustise lõppväärtuse suhtes sama. Tingimuslikku renti kajastatakse kuluna selle tekkimise perioodil.

26

Praktikas võib rentnik finantskulude jaotamisel rendiperioodi osaperioodidele kasutada arvutamise lihtsustamiseks ligikaudseid väärtusi.

27

Kapitalirendiga kaasneb igal aruandeperioodil amortiseeritava vara amortisatsiooni- ja finantskulu. Renditavaid amortiseeritavaid varasid amortiseeritakse sarnaselt enda omandis olevate amortiseeritavate varadega ja kajastatav amortisatsioon arvutatakse kooskõlas IAS 16-ga „Materiaalsed põhivarad” ja IAS 38-ga „Immateriaalsed varad”. Kui puudub põhjendatud kindlus, et rentnik omandab rendiperioodi lõpuks vara omandiõiguse, amortiseeritakse vara täielikult kas rendiperioodi jooksul või vara kasuliku eluea jooksul, olenevalt sellest, kumb on lühem.

28

Renditava vara amortiseeritav summa jaotatakse vara eeldatava kasutusperioodi jooksul süstemaatiliselt igale aruandeperioodile vastavalt amortisatsioonipõhimõttele, mida rentnik kasutab enda omandis oleva amortiseeritava vara puhul. Kui eksisteerib piisav kindlus, et rentnik omandab rendiperioodi lõpuks vara omandiõiguse, on vara eeldatav kasutusperiood vara kasulik eluiga; vastasel juhul amortiseeritakse vara rendiperioodi või vara kasuliku eluea jooksul, olenevalt sellest, kumb on lühem.

29

Vara amortisatsioonikulu ja aruandeperioodi finantskulu summa võrdub harva perioodi jooksul tasutavate rendimaksetega ja seetõttu ei ole põhjendatud rendimaksete kajastamine kuluna. Järelikult ei ole ka vara ja sellega seotud kohustis pärast rendiperioodi algust tõenäoliselt oma summa poolest võrdsed.

30

Et teha kindlaks, kas renditava vara väärtus on langenud, rakendab (majandus)üksus IAS 36 „Varade väärtuse langus”.

31

Rentnikud avalikustavad lisaks IFRS 7-s „Finantsinstrumendid: avalikustatav teave” toodud nõuete järgimisele järgmise kapitalirenti puudutava informatsiooni:

a)

iga varade liigi osas bilansiline (jääk)maksumus bilansipäeval;

b)

võrdlus tulevaste rendimaksete miinimumsumma ja nende nüüdisväärtuse vahel bilansipäeva seisuga. Lisaks avalikustab (majandus)üksus tulevaste rendimaksete miinimumsumma bilansipäeva seisuga ja nende nüüdisväärtuse iga järgmise perioodi kohta:

i)

kuni üks aasta;

ii)

üks kuni viis aastat;

iii)

rohkem kui viis aastat;

c)

perioodil kuluna kajastatud tingimuslik rent;

d)

tulevaste minimaalsete allrendimaksete kogusumma, mille saamist bilansipäeva seisuga eeldatakse katkestamatutest allrendilepingutest;

e)

rentniku oluliste rendikokkulepete üldine kirjeldus, mis sisaldab järgmisi andmeid, kuid ei ole nendega piiratud:

i)

tingimuslike rendimaksete kindlaksmääramise alus;

ii)

uuendamis- või ostuoptsioonide olemasolu ja tingimused ning hinnamuutmisklauslid ja

iii)

rendikokkulepetega seatud piirangud, nagu dividende, täiendavaid võlgu ja edasist renti käsitlevad piirangud.

32

Lisaks rakendatakse rentnikele kapitalirendi tingimustel rendile võetud varade puhul avalikustamise nõudeid kooskõlas IAS 16, IAS 36, IAS 38, IAS 40 ja IAS 41-ga.

Kasutusrendid

33

Kasutusrendi maksed kajastatakse lineaarselt rendiperioodi jooksul kuluna, välja arvatud juhul, kui mingi muu süstemaatiline alus kajastab paremini kasutaja saadud hüvede ajalist jaotumist (2).

34

Kasutusrendi puhul kajastatakse rendimaksed, v.a teenuste (nagu kindlustus ja hooldus) maksumus, lineaarselt kuluna, välja arvatud juhul, kui kasutaja saadud hüvede ajalist jaotumist väljendab mingi muu süstemaatiline alus, isegi kui makseid ei sooritata sellel alusel.

35

Rentnikud avalikustavad lisaks IFRS 7-s toodud nõuete järgimisele järgmise kasutusrenti puudutava informatsiooni:

a)

katkestamatute kasutusrendilepingute tulevaste miinimumrendimaksete kogusumma iga järgmise perioodi kohta:

i)

kuni üks aasta;

ii)

üks kuni viis aastat;

</