30.9.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 260/1

(1)

Määrusega (EÜ) nr 682/2007 (2) („lõplik määrus”) kehtestas nõukogu teatavate Taist pärit ning tavapäraselt CN-koodide ex 2001 90 30 ja ex 2005 80 00 all deklareeritavate toiduks valmistatud või konserveeritud suhkrumaisi terade („vaatlusalune toode”) impordi suhtes lõpliku dumpinguvastase tollimaksu. Võttes arvesse koostööd tegevate isikute suurt hulka, valiti meetmete kehtestamise põhjustanud uurimise käigus Tai eksportivatest tootjatest valim.

(2)

Valimisse võetud äriühingutele kehtestati individuaalsed tollimaksumäärad, mis määrati kindlaks uurimise jooksul. Kõigi teiste äriühingute suhtes kehtestati üleriigiline tollimaks 12,9 %, mis põhines valimisse kuuluvate äriühingute kaalutud keskmisel dumpingumarginaalil.

(3)

30. augustil 2007, pärast lõplike meetmete kehtestamist Taist pärit maisi impordi suhtes, esitas eksportiv tootja Kuiburi Fruit Canning Co., Limited (edaspidi „Kuiburi” või „äriühing”), keda ei valitud valimisse, kuid kes oli esitanud komisjoni küsimustikule täieliku vastuse ning taotlenud individuaalset kontrollimist, Esimese Astme Kohtule hagi. Hagis väitis äriühing, et teda oleks tulnud individuaalselt kontrollida.

(4)

Ilma et see mõjutaks ühenduse institutsioonide võetavat seisukohta, juhul kui taotleja peaks kohtuasja jätkama, otsustas komisjon dumpinguvastase uurimise omal algatusel osaliselt taasalgatada. (3) Taasalgatamine piirdus dumpingu uurimisega Kuiburi suhtes.

(5)

Komisjon teavitas uurimise osalisest taasalgatamisest ametlikult Kuiburit, eksportiva riigi esindajaid ja ühenduse toomisharu. Huvitatud isikutele anti võimalus oma seisukohad kirjalikult ja suuliselt teatavaks teha.

(6)

Komisjon püüdis kontrollida kõiki Kuiburi esitatud andmeid, mida ta dumpingu kindlakstegemise seisukohast vajalikuks pidas, ja teostas äriühingu valdustesse kontrollkäigu.

(7)

Vastavalt lõplikus määruses sätestatule hõlmas dumpingu uurimine ajavahemikku 1. jaanuarist 2005 kuni 31. detsembrini 2005 (edaspidi „uurimisperiood”).

(8)

Dumpingu arvutamiseks kasutati sama meetodit, mida kasutati valimisse kuuluvate äriühingute puhul, nagu on kirjeldatud komisjoni määruse (EÜ) nr 1888/2006 (4) (edaspidi „ajutine määrus”) põhjendustes 21–36 ja kinnitatud lõplikus määruses.

(9)

Normaalväärtuse kindlaksmääramiseks kontrollis komisjon kõigepealt, kas äriühingu kogu samasuguse toote omamaine müük oli tüüpiline, võrreldes kogu selle eksportmüügiga ühendusse. Vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 2 esimesele lausele on omamaine samasuguse toote müügi kogumaht tüüpiline, kui äriühingu omamaine müügimaht ületab 5 % tema ühendusse suunatud eksportmüügi kogumahust.

(10)

Tehti kindlaks, et samasugust toodet siseriiklikul turul ei müüdud. Seepärast tuli normaalväärtus arvutada vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 3. Normaalväärtus arvutati selliselt, et lisati iga ühendusse eksporditava tooteliigi tootmiskuludele, mida vajadusel korrigeeriti, mõistlikud müügi-, üld- ja halduskulud ning kasum. Nagu ka esialgse uurimise puhul, otsustati mitte määrata müügi-, üld- ja halduskulusid ning kasumit vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 6 punktile a, kuna ainult ühel valimisse kaasatud äriühingul oli olemas samasuguse toote tüüpiline omamaine müük. Seetõttu, samuti kooskõlas esialgse uurimisega, määrati müügi-, üld- ja halduskulud ning kasum kindlaks vastavalt artikli 2 lõike 6 punktile b, kuivõrd Kuiburil oli ette näidata tavapärase kaubandustegevuse käigus toimunud sama üldkategooria toodete tüüpiline müük.

(11)

Teatatud tootmiskulud ning müügi-, üld- ja halduskulud leiti olevat alahinnatud ning need korrigeeriti enne nende kasutamist normaalväärtuse kindlaksmääramisel.

(12)

Pärast käesoleva menetluse aluseks olnud oluliste faktide ja kaalutluste avaldamist väitis Kuiburi, et normaalväärtuse kindlaksmääramisel tuleb müügi-, üld- ja halduskulud ning kasum määrata vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 6 punktile c. Äriühing väitis, et artikli 2 lõike 6 punkti b ei saa kasutada, kuna muude toodete omamaine müük 1) sisaldas ka muud kui konservtoitu ja 2) ei olnud igal juhul tüüpiline. Esimese väite kohta võib öelda, et vaatlusaluse toote määratlus ei sisalda konkreetset mahuti liiki ja seega ei ole piiratud konservikarpidesse pakitud toodetega. Analoogia põhjal kohaldatakse seda sama üldkategooria toodete suhtes. Teise väite kohta tuleb märkida, et algmääruse artikli 2 lõikes 2 osutatud 5 % piirmäära kasutatakse samasuguse toote omamaise müügi tüüpilisuse kindlaksmääramiseks (võrreldes vaatlusaluse toote müügiga ühendusse). Artikli 2 lõike 6 punkti b kohaldamiseks ei nõuta, et sama üldkategooria toodete müük moodustaks rohkem kui 5 % piiramäärast. Igal juhul on äriühingu sama üldkategooria toodete müük võrreldes vaatlusaluse toote müügiga ühendusse märkimisväärne ja seega tüüpiline. Eespool esitatut silmas pidades ei saa äriühingu väiteid vastu võtta ning seetõttu kinnitatakse, et müügi-, üld- ja halduskulud ning kasum määratakse vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 6 punktile b.

(13)

Lisaks väitis Kuiburi, et kui müügi-, üld- ja halduskulud ning kasum määratakse vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 6 punktile b, tuleks korrigeerida kaubandustasandit normaalväärtuse kindlaksmääramisel kasutatud kasumi suhtes, kuna äriühing müüb ühendusse jaemüüja kaubamärgiga tooteid ning omamaisel turul nii oma kaubamärgiga kui ka jaemüüja kaubamärgiga tähistatud tooteid. Selle kohta on oluline märkida, et Kuiburi on määratlenud müügikulud käibe põhjal. Seetõttu oli kasumi ning müügi-, üld- ja halduskulude kogusumma samal tasemel igat liiki toodete müügi korral kõigil turgudel ning esitatud kasuminäitajad kajastasid vaid väikseid erinevusi müügi-, üld- ja halduskuludes. Seega ei saa tõestada, et esitatud näitajad kajastasid kaubandustasandi erinevusi. Järelikult ei ole kaubandustasandi korrigeerimine õigustatud ja Kuiburi väide lükatakse kõrvale.

(14)

Kogu äriühingu müük toimus otse sõltumatutele klientidele ühenduses. Nende müügitehingute puhul määrati ekspordihind kindlaks vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 8 nende ühenduses asuvate sõltumatute klientide poolt tegelikult makstud või makstavate hindade põhjal.

(15)

Normaalväärtust ja ekspordihinda võrreldi tehasest hankimise tasandil. Õiglase võrdluse tagamiseks võeti arvesse hindade võrreldavust mõjutavaid erinevusi vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 10. Juhul kui see oli võimalik ja õigustatud, võeti arvesse erinevusi transpordikuludes, käitlemiskuludes, komisjonitasudes ja laenukuludes.

(16)

Müügi-, üld- ja halduskulud, mida normaalväärtuse arvutamisel kasutati vastavalt eespool sätestatud meetodile, hõlmasid ka komisjonitasusid. Seega, kuigi selles osas vastuväiteid ei esitatud, tehti normaalväärtusele ilma taotluseta kohandus vastavalt artikli 2 lõike 10 punktile e, et vähendada müügi-, üld- ja halduskulusid komisjonitasudega seotud kulude võrra.

(17)

Kuiburi dumpingumarginaal määrati kindlaks kaalutud keskmise normaalväärtuse ja kaalutud keskmise ekspordihinna võrdluse alusel algmääruse artikli 2 lõigete 11 ja 12 kohaselt.

(18)

Võrdlemisel ilmnes dumpingu olemasolu. Kõnealuse äriühingu kaalutud keskmine dumpingumarginaal, väljendatuna protsendimäärana CIF-hinnast ühenduse piiril, on 14,3 %.

(19)

Vastavalt algmääruse artikli 9 lõikele 4 peaks dumpinguvastase meetme tase olema piisav, et kõrvaldada ühenduse tootmisharule dumpinguhindadega impordi kaudu põhjustatud kahju, ületamata tuvastatud dumpingumarginaali. Kahjustamist vältiva hinna arvutamist on kirjeldatud ajutise määruse põhjendustes 120–122.

(20)

Seejärel määrati tooteliigiti kindlaks vajalik hinnatõus, võrreldes hindade allalöömise arvutuste põhjal tuvastatud kaalutud keskmist impordihinda ja ühenduse tootmisharu poolt ühenduse turul müüdava samasuguse toote mittekahjustavat hinda. Sellest võrdlusest saadud vahe esitati seejärel protsendimäärana kogu CIF-hinnast ühenduse piiril.

(21)

Eespool kirjeldatud hinnavõrdlus näitas kahjumimarginaali 17,5 %.

(22)

Uurimistulemusi silmas pidades leitakse, et äriühingu vaatlusaluse toote eksportimise suhtes tuleks kehtestada lõplik dumpinguvastane tollimaks täheldatud dumpingumarginaali tasemel, kuid vastavalt algmääruse artikli 9 lõikele 4 ei tohiks see olla kõrgem Kuiburi jaoks kindlaks määratud ja põhjenduses 21 esitatud kahjumimarginaalist.

(23)

Seetõttu on lõplik tollimaks, mida kohaldatakse CIF-hinna suhtes ühenduse piiril, 14,3 %. Et määruse (EÜ) nr 682/2007 põhjenduse 57 kohaselt tuleks uurimises mitteosalevate äriühingute tollimaks määrata uurimises osalevate äriühingute jaoks kehtestatud kõrgeima tollimaksuga samal tasemel, kehtestatakse kõnealuse tollimaksu tasemeks 14,3 %. Kuna aga uurimise taasalustamise eesmärk ei olnud Kuiburi valimisse kaasamine vaid Kuiburi individuaalne kontrollimine algmääruse artikli 17 lõike 3 alusel, ei oleks asjakohane I lisas loetletud tootjate tollimaksu ümber arvutada.

(24)

Kuiburit ja ühenduse tootmisharu on teavitatud uurimistulemustest ja neile on antud võimalus avaldada oma arvamust,