24.11.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 328/59


NÕUKOGU RAAMOTSUS 2006/783/JSK,

6. oktoober 2006,

konfiskeerimisotsuste suhtes vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artikli 31 lõike 1 punkti a ja artikli 34 lõike 2 punkti b,

võttes arvesse Taani Kuningriigi algatust, (1)

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust (2)

ning arvestades järgmist:

(1)

Euroopa Ülemkogu rõhutas oma 15. ja 16. oktoobril 1999. aastal Tamperes toimunud istungil, et vastastikuse tunnustamise põhimõte peaks saama liidus nii tsiviil- kui ka kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö nurgakiviks.

(2)

Tampere Euroopa Ülemkogu järelduste punkti 51 kohaselt on rahapesul organiseeritud kuritegevuses keskne koht ja rahapesu tuleb lõpetada, olenemata sellest, kus seda esineb. Euroopa Ülemkogu on otsustanud tagada, et võetakse konkreetseid meetmeid kuritegelikul teel saadud tulu avastamiseks, blokeerimiseks, arestimiseks ja konfiskeerimiseks. Seoses sellega kutsub Euroopa Ülemkogu oma järelduste punktis 55 üles ühtlustama rahapesu käsitlevat kriminaalõigust ja -menetlust (näiteks rahaliste vahendite avastamise, arestimise ja konfiskeerimise osas).

(3)

Kõik liikmesriigid on ratifitseerinud rahapesu ning kuritegelikul teel saadud tulu avastamist, arestimist ja konfiskeerimist käsitleva Euroopa Nõukogu 8. novembri 1990. aasta konventsiooni (1990. aasta konventsioon). Konventsioon kohustab sellele alla kirjutanud riike tunnustama ja täitma teise lepinguosalise tehtud konfiskeerimisotsust või esitama taotluse oma pädevatele asutustele konfiskeerimisotsuse saamiseks ning sellise otsuse tegemise korral seda täitma. Lepinguosalised võivad konfiskeerimistaotluse tagasi lükata muu hulgas juhul, kui taotlusega seonduv kuritegu ei ole taotluse saanud lepinguosalise õiguse alusel kuritegu või kui taotluse saanud lepinguosalise õiguse alusel ei ole taotlusega seonduva kuriteo puhul konfiskeerimist ette nähtud.

(4)

Nõukogu võttis 30. novembril 2000 vastu meetmeprogrammi kriminaalasjades tehtud otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamiseks, nimetades esmatähtsaks valdkonnaks (meetmed 6 ja 7) selliste õigusaktide vastuvõtmist, millega kohaldatakse vastastikuse tunnustamise põhimõtet tõendite ja vara arestimise suhtes. Lisaks sellele on programmi punkti 3.3 kohaselt selle eesmärgiks parandada kooskõlas vastastikuse tunnustamise põhimõttega ühe liikmesriigi tehtud konfiskeerimisotsuse täitmist mõnes teises liikmesriigis, muu hulgas kahju hüvitamiseks kuriteos kannatanule, võttes arvesse 1990. aasta konventsiooni. Selle eesmärgi saavutamiseks piirab käesolev raamotsus selle kohaldamisalal otsuste täitmisest keeldumise põhjuseid ning takistab liikmesriike kasutamast mis tahes süsteemi konfiskeerimisotsuse muutmiseks siseriiklikuks otsuseks.

(5)

Nõukogu raamotsuses 2001/500/JSK (3) kehtestatakse sätted rahapesu ning kuriteovahendite ja kuritegelikul teel saadud tulu kindlakstegemise, avastamise, blokeerimise, arestimise ja konfiskeerimise kohta. Selle raamotsuse alusel on liikmesriigid kohustatud mitte tegema ega jõus hoidma reservatsioone 1990. aasta konventsiooni artikli 2 suhtes, kui kuriteo eest määratava karistuse ülemmäär on üle ühe aasta kestev vabadusekaotus või vabadust piirav julgeolekumeede.

(6)

22. juulil 2003. aastal võttis nõukogu vastu raamotsuse 2003/577/JSK vara või tõendite arestimise otsuste täitmise kohta Euroopa Liidus (4).

(7)

Organiseeritud kuritegevuse peamine motiiv on majanduslik kasu. Mis tahes katsed sellise kuritegevuse tõhusa ennetamise ja tõkestamise tagamiseks peavad seetõttu keskenduma kuritegelikul teel saadud tulu avastamisele, blokeerimisele, arestimisele ja konfiskeerimisele. Ei piisa üksnes selliste ajutiste õiguslike meetmete, nagu näiteks blokeerimine ja arestimine, vastastikuse tunnustamise tagamisest Euroopa Liidus; majanduskuritegevuse tõhus kontroll nõuab ka kuritegelikul teel saadud tulu konfiskeerimise otsuste vastastikust tunnustamist.

(8)

Käesoleva raamotsuse eesmärk on hõlbustada liikmesriikidevahelist koostööd vara konfiskeerimise otsuste vastastikuse tunnustamise ja täitmise osas, et kohustada liikmesriike tunnustama ja oma territooriumil täitma teise liikmesriigi kriminaalasjades pädeva kohtu tehtud konfiskeerimisotsuseid. Käesolev raamotsus on seotud nõukogu 24. veebruari 2005. aasta raamotsusega 2005/212/JSK, mis käsitleb kuritegevusega seotud tulu, kuriteovahendite ja omandi konfiskeerimist (5). Kõnealuse raamotsuse eesmärk on tagada, et kõigis liikmesriikides on kehtestatud tõhusad eeskirjad, mis reguleerivad kuritegelikul teel saadud tulu konfiskeerimist, muu hulgas tõendamiskohustust organiseeritud kuritegevusega seotud kuriteos süüdi mõistetud isiku vallatava vara päritolu määramise korral.

(9)

Liikmesriikidevaheline koostöö, mis rajaneb vastastikuse tunnustamise põhimõttel ja kohtulahendite viivitamatul täitmisel, eeldab veendumust, et tunnustatavad ja täidetavad otsused tehakse alati kooskõlas õiguspärasuse, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega. Samuti eeldab see, et pooltele või heausksetele asjast huvitatud kolmandatele isikutele antud õigused säilitatakse. Sellega seoses tuleks piisavalt tähelepanu pöörata sellele, et takistataks juriidiliste või füüsiliste isikute ebaausate nõuete õnnestumist.

(10)

Raamotsuse nõuetekohane kohaldamine praktikas eeldab asjaomaste pädevate siseriiklike asutuste vahelist tihedat koostööd, eelkõige konfiskeerimisotsuse samaaegsel täitmisel enam kui ühes liikmesriigis.

(11)

Raamotsuses kasutatud mõisted “tulu” ja “kuriteovahendid” on määratletud piisavalt laialt, et hõlmata vajaduse korral ka kuriteo esemeid.

(12)

Kui on kahtlusi sellise vara asukoha osas, mille suhtes konfiskeerimisotsus on tehtud, peaksid liikmesriigid kasutama selle vara õige asukoha kindlaksmääramiseks kõiki olemasolevaid vahendeid, sealhulgas olemasolevaid infosüsteeme.

(13)

Käesolev raamotsus austab põhiõigusi ja järgib põhimõtteid, mida tunnustatakse Euroopa Liidu lepingu artiklis 6 ja mis on kajastatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, eelkõige selle VI peatükis. Midagi käesolevas raamotsuses ei või tõlgendada selliselt, et see keelab sellise vara konfiskeerimisest keeldumist, mille suhtes on tehtud konfiskeerimisotsus, kui on objektiivselt alust arvata, et konfiskeerimisotsus on tehtud isiku kohtu alla andmiseks või karistamiseks kõnealuse isiku soo, rassi, usu, etnilise kuuluvuse, rahvuse, keele, poliitiliste vaadete või seksuaalse sättumuse alusel või et see kahjustaks selle isiku olukorda mis tahes eeltoodud põhjusel.

(14)

Käesoleva raamotsusega ei takistata liikmesriike kohaldamast oma põhiseaduslikke norme seoses nõuetekohase menetluse, ühinemisvabaduse, ajakirjandus- ja sõnavabadusega muudes meediakanalites.

(15)

Käesolev raamotsus ei käsitle vara tagastamist seaduslikele omanikele.

(16)

Käesolev raamotsus ei piira seda, milleks liikmesriigid kasutavad otsuse kohaldamise tulemusena saadud summasid.

(17)

Käesolev raamotsus ei piira nende kohustuste täitmist, mis on liikmesriikidel avaliku korra säilitamiseks ja sisejulgeoleku kaitseks vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 33,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA RAAMOTSUSE:

Artikkel 1

Eesmärk

1.   Käesoleva raamotsuse eesmärk on kehtestada eeskirjad, mille alusel liikmesriik tunnustab ja täidab oma territooriumil mõne teise liikmesriigi kriminaalasjades pädeva kohtu tehtud konfiskeerimisotsust.

2.   Käesolev raamotsus ei mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on kirja pandud Euroopa Liidu lepingu artiklis 6, ning õigusasutustele sellega seoses pandud kohustusi.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas raamotsuses kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)

otsuse teinud riik — liikmesriik, kus kohus on teinud konfiskeerimisotsuse seoses kriminaalmenetlusega;

b)

täidesaatev riik — liikmesriik, kellele konfiskeerimisotsus täitmiseks edastatakse;

c)

konfiskeerimisotsus — lõplik karistus või meede, mida kohus rakendab pärast kuriteoga või kuritegudega seotud menetlust ja mille tagajärjeks on vara lõplik äravõtmine;

d)

vara — igasugune vara, nii kehaline kui kehatu, nii kinnis- kui vallasvara, samuti sellise vara omandiõigust või muid selle varaga seotud õigusi tõendavad juriidilised dokumendid või aktid, mis otsuse teinud riigi kohtu otsuse kohaselt:

i)

on kuritegelikul teel saadud tulu või sellise tulu täis- või osalise väärtusega võrdne vara

või

ii)

on sellise kuriteo toimepanemiseks kasutatud kuriteovahend

või

iii)

kuulub konfiskeerimisele tulenevalt raamotsuse 2005/212/JSK artikli 3 lõigetes 1 ja 2 kindlaks määratud mis tahes laiendatud konfiskeerimisvolituste kohaldamisest otsuse teinud riigis

või

iv)

kuulub konfiskeerimisele otsuse teinud riigi õiguse mis tahes muu laiendatud konfiskeerimisvolitusi käsitleva sätte alusel;

e)

tulu – kuritegudest saadud mis tahes majanduslik kasu;

f)

kuriteovahend – mis tahes vara, mida kasutatakse või kavatsetakse kasutada mis tahes viisil täielikult või osaliselt kuriteo või kuritegude toimepanemiseks;

g)

rahvusliku kultuuripärandi hulka kuuluvad kultuuriväärtused määratletakse vastavalt nõukogu 15. märtsi 1993. aasta direktiivi 93/7/EMÜ (6) (liikmesriigi territooriumilt ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamise kohta) artikli 1 lõikele 1;

h)

Juhul kui konfiskeerimisotsuseni viiv kriminaalmenetlus hõlmab põhilist õigusrikkumist ja rahapesu, mõistetakse artikli 8 lõike 2 punktis f nimetatud kuriteo all põhilist õigusrikkumist.

Artikkel 3

Pädevate asutuste kindlaksmääramine

1.   Iga liikmesriik teatab nõukogu peasekretariaadile, milline asutus või millised asutused on tema õiguse alusel vastavalt käesolevale raamotsusele pädevad asutused, kui see liikmesriik on:

otsuse teinud riik

või

täidesaatev riik.

2.   Olenemata artikli 4 lõigetest 1 ja 2 võib liikmesriik, kui see osutub vajalikuks tulenevalt tema siseriikliku süsteemi korraldusest, määrata ühe või mitu keskasutust, mis vastutavad konfiskeerimisotsuste vastuvõtmise ja edastamise eest ning abistavad pädevaid asutusi.

3.   Nõukogu peasekretariaat teeb saadud teabe kättesaadavaks kõikidele liikmesriikidele ja komisjonile.

Artikkel 4

Konfiskeerimisotsuste edastamine

1.   Kui tegemist on rahasummat käsitleva konfiskeerimisotsusega, võib konfiskeerimisotsuse koos lõikes 2 sätestatud tunnistusega, mille tüüpvorm on esitatud lisas, edastada selle liikmesriigi pädevale asutusele, mille suhtes otsuse teinud riigi pädeval asutusel on alust arvata, et füüsiline või juriidiline isik, kelle suhtes konfiskeerimisotsus on tehtud, omab seal vara või sissetulekut.

Kui tegemist on varaühikut käsitleva konfiskeerimisotsusega, võib konfiskeerimisotsuse ja tunnistuse edastada selle liikmesriigi pädevale asutusele, mille suhtes otsuse teinud riigi pädeval asutusel on alust arvata, et seal asub konfiskeerimisotsusega hõlmatav vara.

Kui puudub alus, mis võimaldaks otsuse teinud riigil kindlaks määrata liikmesriigi, kellele konfiskeerimisotsuse võib saata, võib konfiskeerimisotsuse edastada selle liikmesriigi pädevale asutusele, kus füüsiline või juriidiline isik, kelle suhtes konfiskeerimisotsus on tehtud, peamiselt elab või kus on tema registrijärgne asukoht.

2.   Otsuse teinud riigi pädev asutus edastab konfiskeerimisotsuse või selle tõestatud koopia koos tunnistusega otse selle täitmiseks pädevale täidesaatva riigi asutusele mis tahes vahendite abil, millest jääb kirjalik tõend, et täidesaatev riik saaks selle ehtsuse kindlaks teha. Konfiskeerimisotsuse originaal või selle tõestatud koopia ja tunnistuse originaal saadetakse täidesaatvale riigile, kui täidesaatev riik seda nõuab. Kogu ametlik kirjavahetus toimub otse nimetatud pädevate asutuste vahel.

3.   Tunnistuse allkirjastab ja selle sisu täpsust kinnitab otsuse teinud riigi pädev asutus.

4.   Kui konfiskeerimisotsuse täitmiseks pädev asutus on teadmata, teeb otsuse teinud riigi pädev asutus kõik vajalikud järelepärimised, sealhulgas Euroopa kohtute võrgu kontaktpunktide kaudu, et täidesaatvalt riigilt see teave saada.

5.   Kui konfiskeerimisotsuse saanud täidesaatva riigi asutus ei ole pädev seda tunnustama ja selle täitmiseks vajalikke meetmeid võtma, edastab ta otsuse ex officio selle täitmiseks pädevale asutusele ja teavitab sellest otsuse teinud riigi pädevat asutust.

Artikkel 5

Konfiskeerimisotsuse edastamine ühele või mitmele täidesaatvale riigile

1.   Kui lõigetest 2 ja 3 ei tulene teisiti, võib konfiskeerimisotsuse vastavalt artiklile 4 edastada korraga ainult ühele täidesaatvale riigile.

2.   Varaühikut käsitleva konfiskeerimisotsuse võib edastada samaaegselt enam kui ühele täidesaatvale riigile juhtudel, kui:

otsuse teinud riigi pädeval asutusel on alust arvata, et konfiskeerimisotsusega hõlmatava vara erinevad ühikud asuvad erinevates täidesaatvates riikides,

konfiskeerimisotsusega hõlmatud varaühiku konfiskeerimine hõlmab meetmeid enam kui ühes täidesaatvas riigis

või

otsuse teinud riigi pädeval asutusel on alust arvata, et konfiskeerimisotsusega hõlmatav varaühik asub ühes kahest või enamast kindlaks määratud täidesaatvast riigist.

3.   Rahasummat käsitleva konfiskeerimisotsuse võib edastada üheaegselt enam kui ühele täidesaatvale riigile juhul, kui otsuse teinud riigi pädev asutus otsustab, et selleks on konkreetne põhjus, näiteks juhul, kui:

asjaomast vara ei ole arestitud nõukogu raamotsuse 2003/577/JSK alusel

või

selle vara väärtus, mida võib konfiskeerida otsuse teinud riigis ning ühes täidesaatvas riigis, ei ole tõenäoliselt piisav kogu konfiskeerimisotsuses ette nähtud rahasumma katmiseks.

Artikkel 6

Kuriteod

1.   Kui konfiskeerimisotsuse aluseks olevad teod hõlmavad ühte või mitut alljärgnevat kuritegu, nagu see on määratletud otsuse teinud riigi õigusega, ja kui need on otsuse teinud riigis karistatavad vabadusekaotusega, mille maksimaalne pikkus on vähemalt kolm aastat, täidetakse konfiskeerimisotsus ilma teo kahekordse karistatavuse kindlakstegemiseta:

kuritegelikus ühenduses osalemine,

terrorism,

inimkaubandus,

laste seksuaalne ekspluateerimine ja lapsporno,

narkootiliste ja psühhotroopsete ainete salakaubavedu,

ebaseaduslik relva-, laskemoona- ja lõhkeainetega kauplemine,

korruptsioon,

pettus, sealhulgas pettus, mis mõjutab Euroopa ühenduste finantshuve 26. juuli 1995. aasta Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni tähenduses,

kuritegelikul teel saadud tulu rahapesu,

rahavõltsimine, sealhulgas eurode võltsimine,

arvutikuriteod,

keskkonnakuriteod, sealhulgas eriti ohustatud looma- ja taimeliikide ning taimesortide salakaubavedu,

kaasa aitamine ebaseaduslikule sissesõidule ja riigis elamisele,

mõrv, raske kehavigastuse tekitamine,

ebaseaduslik kauplemine inimorganite ja -kudedega,

inimrööv, ebaseaduslik vabadusevõtmine ja pantvangi võtmine,

rassism ja ksenofoobia,

organiseeritud või relvastatud röövimine,

kultuuriväärtuste, sealhulgas antiik- ja kunstiesemete salakaubavedu,

kelmus,

väljapressimine ja raha väljapressimine,

reprodutseerimine ja toodete piraatkoopiate valmistamine,

haldusdokumentide võltsimine ja nendega kaubitsemine,

maksevahendi võltsimine,

ebaseaduslik kauplemine hormoonpreparaatide ja muude kasvukiirendajatega,

tuumamaterjalide ja radioaktiivsete ainete salakaubavedu,

varastatud sõidukitega kauplemine,

vägistamine,

süütamine,

Rahvusvahelise Kriminaalkohtu pädevusse kuuluvad kuriteod,

õhusõiduki või laeva kaaperdamine,

sabotaaž.

2.   Nõukogu võib alati otsustada lisada lõikes 1 sisalduvale nimekirjale muid kuriteokategooriaid, tegutsedes ühehäälselt ja olles konsulteerinud Euroopa Parlamendiga Euroopa Liidu lepingu artikli 39 lõikes 1 sätestatud tingimustel. Nõukogu otsustab komisjoni poolt artikli 22 lõike 3 alusel esitatud aruandest lähtudes, kas nimekirja tuleks täiendada või muuta.

3.   Lõikega 1 hõlmamata kuritegude puhul võib täidesaatev riik seada konfiskeerimisotsuse tunnustamise ja jõustamise tingimuseks, et konfiskeerimisotsuse aluseks olevad teod kujutavad endast kuritegu, mille puhul võib kohaldada konfiskeerimist täidesaatva riigi õiguse alusel, olenemata kuriteo koosseisu tunnustest või selle kirjeldusviisist otsuse teinud riigi õiguses.

Artikkel 7

Otsuste tunnustamine ja täitmine

1.   Täidesaatva riigi pädevad asutused tunnustavad kooskõlas artiklitega 4 ja 5 edastatud konfiskeerimisotsust ilma täiendavate formaalsusteta ja võtavad seejärel kõik vajalikud meetmed selle täitmiseks, kui pädevad asutused ei otsusta tugineda ühele artiklis 8 sätestatud mittetunnustamise või mittetäitmise põhjustest või ühele artiklis 10 sätestatud täitmise edasilükkamise põhjustest.

2.   Kui konfiskeerimistaotlus käsitleb varaühikut, võivad otsuse teinud riigi ja täidesaatva riigi pädevad asutused, juhul kui see on ette nähtud nende riikide õiguses, kokku leppida, et konfiskeerimine täidesaatvas riigis võib toimuda vara väärtusega võrdse rahasumma maksmise nõudega.

3.   Kui konfiskeerimisotsus käsitleb rahasummat, täidavad täidesaatva riigi pädevad asutused ette nähtud rahasumma mittetasumise korral konfiskeerimisotsuse vastavalt lõikele 1, konfiskeerides mis tahes selleks kättesaadava vara.

4.   Kui konfiskeerimisotsus käsitleb rahasummat, arvestavad täidesaatva riigi pädevad asutused konfiskeeritava summa vajaduse korral ümber täidesaatva riigi valuutasse konfiskeerimisotsuse tegemise ajal kehtinud kursi järgi.

5.   Iga liikmesriik võib kinnitada deklaratsioonis, mis antakse hoiule nõukogu peasekretariaati, et tema pädevad asutused ei tunnusta ega täida konfiskeerimisotsuseid juhul, kui vara konfiskeerimine nähti ette artikli 2 lõike d punktis iv viidatud laiendatud konfiskeerimisvolitusi käsitlevate sätete alusel. Mis tahes sellise deklaratsiooni võib alati tühistada.

Artikkel 8

Mittetunnustamise või mittetäitmise põhjused

1.   Täidesaatva riigi pädev asutus võib keelduda otsuse tunnustamisest või täitmisest, kui artiklis 4 sätestatud tunnistust ei ole esitatud, see on puudulik või ei vasta selgelt otsusele.

2.   Täidesaatva riigi pädev õigusasutus, nagu on määratletud asjaomase riigi õiguses, võib keelduda konfiskeerimisotsuse tunnustamisest või täitmisest ka juhul, kui on tehtud kindlaks, et:

a)

konfiskeerimisotsuse täitmine oleks vastuolus ne bis in idem põhimõttega;

b)

artikli 6 lõikes 3 osutatud juhul ei kujuta konfiskeerimisotsuse aluseks olev tegu endast kuritegu, mille puhul võib kohaldada konfiskeerimist täidesaatva riigi õiguse alusel; kuid seoses maksude, lõivude, tollimaksude või rahavahetustehingutega ei või keelduda konfiskeerimisotsuse täitmisest põhjusel, et täidesaatva riigi õiguses ei ole kehtestatud samasuguseid makse või neis puuduvad samasugused maksude, tollimaksude ja rahavahetustehingute eeskirjad nagu otsuse teinud riigi õiguses;

c)

täidesaatva riigi õiguse alusel eksisteerib vastav privileeg või immuniteet, mis takistaks asjaomase vara siseriikliku konfiskeerimisotsuse täitmist;

d)

täidesaatva riigi õigusest tulenevad kõikide huvitatud isikute, sealhulgas heausksete kolmandate isikute õigused muudavad konfiskeerimisotsuse täitmise võimatuks, sealhulgas juhul, kui see on õiguskaitsevahendite kohaldamise tagajärg vastavalt artiklile 9;

e)

vastavalt artikli 4 lõikes 2 sätestatud tunnistusele ei ilmunud asjaomane isik konfiskeerimisotsuse tegemisega lõppenud menetluses isiklikult kohale ja teda ei esindanud seal õigusnõustaja, kui tunnistuses ei märgita, et isikut teavitati menetlusest isiklikult või tema siseriikliku õiguse järgse pädeva esindaja kaudu otsuse teinud riigi õiguse kohaselt või isik ei ole märkinud, et ta ei vaidlusta konfiskeerimisotsust;

f)

konfiskeerimisotsuse aluseks on kriminaalmenetlus seoses kuritegudega:

mida täidesaatva riigi õiguse alusel käsitletakse kuritegudena, mis on täielikult või osaliselt toime pandud tema territooriumil või tema territooriumiga samaväärses kohas,

või

mis pandi toime väljaspool otsuse teinud riigi territooriumi, ja täidesaatva riigi õigus ei luba alustada kohtumenetlust selliste kuritegude suhtes, mis pandi toime väljaspool selle riigi territooriumi;

g)

kõnealuse asutuse hinnangul tehti konfiskeerimisotsus asjaoludel, kus vara konfiskeerimine nähti ette artikli 2 lõike d punktis iv viidatud laiendatud konfiskeerimisvolitusi käsitlevate sätete alusel;

h)

konfiskeerimisotsuse täitmist keelavad täidesaatva riigi õiguse kohased aegumistähtajad tingimusel, et kõnealused teod kuuluvad riigi jurisdiktsiooni alla selle enda kriminaalõiguse kohaselt.

3.   Kui täidesaatva riigi pädevad asutused leiavad, et:

konfiskeerimisotsus tehti asjaoludel, kus vara konfiskeerimine nähti ette artikli 2 lõike d punktis iii viidatud laiendatud konfiskeerimisvolitusi käsitlevate sätete alusel,

ja

konfiskeerimisotsus ei kuulu raamotsuse 2005/212/JSK artikli 3 lõike 2 kohaselt täidesaatva riigi poolt valitud võimaluse kohaldamisalasse,

täidab asutus konfiskeerimisotsust vähemalt selles ulatuses, nagu on sätestatud samasuguste siseriiklike juhtumite korral siseriiklikus õiguses.

4.   Täidesaatva riigi pädevad asutused kaaluvad tõsiselt konsulteerimist otsuse teinud riigi pädevate asutustega mis tahes sobival viisil, enne kui nad otsustavad konfiskeerimisotsust lõike 2 alusel mitte tunnustada ja mitte täita või lõike 3 alusel selle täitmist piirata. Konsulteerimine on kohustuslik, kui otsus põhineb tõenäoliselt:

lõikel 1 või

lõike 2 punktidel a, e, f või g,

lõike 2 punktil d ja teavet ei edastata artikli 9 punkti 3 alusel

või

lõikel 3.

5.   Kui konfiskeerimisotsust on praktikas võimatu täita isegi pärast otsuse teinud riigiga konsulteerimist põhjusel, et konfiskeeritav vara on juba konfiskeeritud, kadunud, hävitatud, seda ei ole võimalik leida tunnistuses osutatud kohast või vara asukohta ei ole piisavalt täpselt osutatud, teatatakse sellest viivitamata otsuse teinud riigi pädevale asutusele.

Artikkel 9

Täidesaatva riigi õiguskaitsevahendid tunnustamise ja täitmise peatamiseks

1.   Kõik liikmesriigid kehtestavad vajaliku korra tagamaks, et kõikide huvitatud isikute, sealhulgas heausksete kolmandate isikute seaduslike õiguste kaitsmiseks on nende isikute käsutuses õiguskaitsevahendid artikli 7 kohase konfiskeerimisotsuse tunnustamise ja täitmise peatamiseks. Hagi esitatakse täidesaatva riigi kohtule vastavalt selle riigi õigusele. Hagil võib täidesaatva riigi õiguse alusel olla otsuse täitmist peatav toime.

2.   Konfiskeerimisotsuse tegemise olulisi põhjuseid ei saa täidesaatva riigi kohtus vaidlustada.

3.   Kui hagi esitatakse täidesaatva riigi kohtule, informeeritakse sellest otsuse teinud riigi pädevat asutust.

Artikkel 10

Täitmise edasilükkamine

1.   Täidesaatva riigi pädev asutus võib kooskõlas artiklitega 4 ja 5 edastatud konfiskeerimisotsuse täitmise edasi lükata:

a)

juhul, kui asutus leiab rahasummat käsitleva konfiskeerimisotsuse puhul, et eksisteerib risk, et otsuse täitmisel saadud kogusumma võib ületada konfiskeerimisotsuses kindlaks määratud summat, sest konfiskeerimisotsust täidetakse samaaegselt mitmes liikmesriigis;

b)

kõikide artiklis 9 nimetatud õiguskaitsevahendite korral;

c)

kui konfiskeerimisotsuse täitmine võib kahjustada käimasolevat eeluurimist või menetlust, ajani, mida kõnealune asutus mõistlikuks peab;

d)

juhul, kui peetakse vajalikuks konfiskeerimisotsuse täielikku või osalist tõlkimist täidesaatva riigi kulul, ajaks, mis on vajalik tõlke tegemiseks, või

e)

juhul, kui vara juba kuulub täidesaatvas riigis konfiskeerimisele.

2.   Täidesaatva riigi pädev asutus võtab edasilükkamisajaks kõik meetmed, mida ta võtaks samasuguse siseriikliku juhtumi puhul, et tagada vara kättesaadavus konfiskeerimisotsuse täitmiseks.

3.   Lõike 1 punkti a kohase edasilükkamise korral teavitab täidesaatva riigi pädev asutus sellest viivitamata otsuse teinud riigi pädevat asutust mis tahes vahendite abil, millest jääb kirjalik tõend, ja otsuse teinud riigi pädev asutus täidab artikli 14 lõikes 3 viidatud kohustusi.

4.   Artikli 1 lõigetes b, c, d ja e viidatud juhtudel edastab täidesaatva riigi pädev asutus otsuse teinud riigi pädevale asutusele viivitamata mis tahes vahendite abil, millest jääb kirjalik tõend, edasilükkamist käsitleva aruande, mis sisaldab edasilükkamise põhjuseid ja võimaluse korral edasilükkamise eeldatavat kestust.

Niipea kui edasilükkamise põhjuseid enam ei ole, võtab täidesaatva riigi pädev asutus viivitamata vajalikud meetmed konfiskeerimisotsuse täitmiseks ja teatab sellest otsuse teinud riigi pädevale asutusele mis tahes vahendite abil, millest jääb kirjalik tõend.

Artikkel 11

Mitmekordsed konfiskeerimisotsused

Kui täidesaatva riigi pädevad asutused menetlevad:

kahte või enamat rahasummat käsitlevat konfiskeerimisotsust, mis on tehtud sama füüsilise või juriidilise isiku suhtes, ning kui asjaomasel isikul ei ole täidesaatvas riigis piisavalt vahendeid, mis võimaldaks kõik otsused täita,

või

kahte või enamat konfiskeerimisotsust, mis käsitlevad sama varaühikut,

teeb täidesaatva riigi pädev asutus täidesaatva riigi õiguse kohaselt otsuse selle kohta, milline või millised konfiskeerimisotsused täidetakse, võttes arvesse kõiki asjaolusid, mis võivad hõlmata vara arestimise vajadust, kuriteo suhtelist raskust ja toimepanemise kohta, asjakohaste otsuste kuupäeva ja asjakohaste otsuste edastamise kuupäeva.

Artikkel 12

Täitmist reguleeriv õigus

1.   Ilma et see piiraks käesoleva artikli lõike 3 rakendamist, reguleeritakse konfiskeerimisotsuse täitmist täideviiva riigi õigusega, ning ainult selle riigi asutus on pädev otsustama täitmise korra üle ja määrama kindlaks kõik sellega seotud meetmed.

2.   Juhul kui asjaomane isik suudab tõendada konfiskeerimist, tervikuna või osaliselt, mis tahes riigis, konsulteerib täidesaatva riigi pädev asutus otsuse teinud riigi pädeva asutusega mis tahes sobival viisil. Tulu konfiskeerimisel arvestatakse see osa summast, mis konfiskeerimisotsuse kohaselt on sisse nõutud mujal kui täidesaatvas riigis, täielikult maha summast, mis tuleb täidesaatvas riigis konfiskeerida.

3.   Juriidilise isiku suhtes tehtud konfiskeerimisotsus täidetakse ka siis, kui täidesaatev riik ei tunnusta juriidiliste isikute kriminaalvastutuse põhimõtet.

4.   Täidesaatev riik ei või vastavalt artiklitele 4 ja 5 otsuse edastamise tulemusena kehtestada konfiskeerimisotsusele alternatiivseid meetmeid, sealhulgas vabadusekaotuslikke karistusi või mis tahes muid isiku vabadust piiravaid meetmeid, kui otsuse teinud riik ei ole andud oma nõusolekut.

Artikkel 13

Amnestia, armuandmine, konfiskeerimisotsuse uuesti läbivaatamine

1.   Amnestiat kohaldada või armu anda võib otsuse teinud riik ja samuti täidesaatev riik.

2.   Ainult otsuse teinud riik võib määrata, millised konfiskeerimisotsuse uuesti läbivaatamise taotlused rahuldatakse.

Artikkel 14

Konfiskeerimisotsuste edastamise tagajärjed

1.   Konfiskeerimisotsuse edastamine vastavalt artiklitele 4 ja 5 ühele või mitmele täidesaatvale riigile ei piira otsuse teinud riigi õigust ise konfiskeerimisotsust täita.

2.   Juhul kui rahasummat käsitlev konfiskeerimisotsus edastatakse ühele või mitmele täidesaatvale riigile, ei või otsuse täitmisel saadud kogusumma ületada konfiskeerimisotsuses kindlaksmääratud ülemmäära.

3.   Otsuse teinud riigi pädev asutus teavitab viivitamatult asjaomase täideviiva riigi pädevat asutust mis tahes vahendite abil, millest jääb kirjalik tõend:

a)

kui ta arvab, et on olemas risk, et otsuse täitmisel ületatakse ülemmäära, näiteks talle vastavalt artikli 10 lõikele 3 täidesaatva riigi poolt edastatud teabe alusel. Artikli 10 lõike 1 punkti a kohaldamise korral teavitab otsuse teinud riigi pädev asutus võimalikult kiiresti täidesaatva riigi pädevat asutust sellest, kui nimetatud riski enam ei ole;

b)

kui kogu või osa konfiskeerimisotsusest on täidetud otsuse teinud riigis või mõnes teises täidesaatvas riigis. Täpsustatakse see summa, mille osas konfiskeerimisotsust pole veel täidetud;

c)

kui pärast konfiskeerimisotsuse edastamist vastavalt artiklitele 4 ja 5 saab otsuse teinud riigi asutus mis tahes rahasumma, mille asjaomane isik on konfiskeerimisotsusega seoses vabatahtlikult maksnud. Kohaldatakse artikli 12 lõiget 2.

Artikkel 15

Täitmise lõpetamine

Otsuse teinud riigi pädev asutus teavitab täidesaatva riigi pädevat asutust mis tahes vahendite abil, millest jääb kirjalik tõend, igast otsusest või meetmest, mille tulemusena otsus ei ole enam täitmisele pööratav, või kui otsus võetakse täidesaatvast riigist mis tahes muul põhjusel tagasi. Täidesaatev riik lõpetab otsuse täitmise niipea, kui otsuse teinud riigi pädev asutus on teda sellisest otsusest või meetmest teavitanud.

Artikkel 16

Konfiskeeritud vara käsutamine

1.   Konfiskeerimisotsuse täitmisel saadud raha käsutab täidesaatev riik järgmiselt:

a)

kui konfiskeerimisotsuse täitmisel saadud summa on 10 000 eurot või väiksem, laekub see täidesaatvale riigile;

b)

kõigil muudel juhtudel kannab täidesaatev riik 50 % konfiskeerimisotsuse täitmisest saadud summast üle otsuse teinud riigile.

2.   Konfiskeerimisotsuse täitmisel saadud mitterahaline vara võõrandatakse ühel järgmisel viisil, mille otsustab täidesaatev riik:

a)

vara võib müüa. Sel juhul võõrandatakse müügist saadud tulu vastavalt lõikele 1;

b)

vara võib üle kanda otsuse teinud riigile. Kui konfiskeerimisotsus hõlmab rahasummat, võib otsuse teinud riigile vara üle kanda ainult siis, kui kõnealune riik on andnud oma nõusoleku;

c)

kui ei ole võimalik kohaldada punkti a ega b, võib vara võõrandada mõnel muul viisil kooskõlas täidesaatva riigi õigusega.

3.   Olenemata lõikest 2 ei nõuta täidesaatvalt riigilt endast asjaomase riigi kultuuripärandisse kuuluvaid kultuuriväärtusi kujutavate konfiskeerimisotsusega hõlmatud ühikute müümist või tagastamist.

4.   Lõikeid 1, 2 ja 3 kohaldatakse siis, kui otsuse teinud riik ja täidesaatev riik pole omavahel teisiti kokku leppinud.

Artikkel 17

Teave täitmise tulemuse kohta

Täidesaatva riigi pädev asutus teavitab viivitamatult otsuse teinud riigi pädevat asutust mis tahes vahendite abil, millest jääb kirjalik tõend:

a)

konfiskeerimisotsuse edastamisest pädevale asutusele vastavalt artikli 4 lõikele 5;

b)

igast otsusest konfiskeerimisotsust mitte tunnustada koos selle otsuse põhjustega;

c)

otsuse täielikust või osalisest täitmata jätmisest artiklis 11, artikli 12 lõigetes 1 ja 2 või artikli 13 lõikes 1 osutatud põhjustel;

d)

konfiskeerimisotsuse täitmisest, niipea kui see on lõpetatud;

e)

alternatiivsete meetmete kohaldamisest vastavalt artikli 12 lõikele 4.

Artikkel 18

Tagasimaksmine

1.   Ilma et see piiraks artikli 9 lõike 2 kohaldamist, kui täidesaatev riik vastutab oma õiguse kohaselt kahju eest, mida ta talle artiklite 4 ja 5 kohaselt edastatud konfiskeerimisotsust täites ühele artiklis 9 nimetatud huvitatud isikule tekitanud on, maksab otsuse teinud riik täidesaatvale riigile tagasi kõik kõnealusele isikule selle vastutuse alusel kahjutasuna makstud summad, välja arvatud kui, ja selles ulatuses, milles kahju või osa sellest tuleneb üksnes täidesaatva riigi tegevusest.

2.   Lõige 1 ei piira liikmesriikide õigusaktide kohaldamist, mis käsitlevad füüsiliste või juriidiliste isikute esitatud kahju hüvitamise nõudeid.

Artikkel 19

Keeled

1.   Tunnistus tõlgitakse otsuse teinud riigi ametlikku keelde või ühte tema ametlikest keeltest.

2.   Mis tahes liikmesriik võib käesoleva raamotsuse vastuvõtmisel või hiljem kinnitada deklaratsioonis, mis antakse hoiule nõukogu peasekretariaati, et ta aktsepteerib tõlget ühte või mitmesse Euroopa ühenduste institutsioonide ametlikku keelde.

Artikkel 20

Kulud

1.   Ilma et see piiraks artikli 16 kohaldamist, ei tohi liikmesriigid üksteiselt nõuda käesoleva raamotsuse kohaldamisest tulenevate kulude hüvitamist.

2.   Kui täidesaatev riik on kandnud kulusid, mida ta peab suurteks või erandlikeks, võib ta teha otsuse teinud riigile ettepaneku kulude jagamiseks. Otsuse teinud riik võtab iga sellise ettepaneku arvesse täidesaatva riigi esitatud üksikasjalike täpsustuste alusel.

Artikkel 21

Seos muude lepingute ja kokkulepetega

Käesolev raamotsus ei mõjuta liikmesriikide-vaheliste kahe- või mitmepoolsete lepingute kohaldamist, kui need lepingud ja kokkulepped aitavad kaasa konfiskeerimisotsuste täitmise korra täiendavale lihtsustamisele või edasisele hõlbustamisele.

Artikkel 22

Rakendamine

1.   Liikmesriigid võtavad käesoleva raamotsuse järgimiseks vajalikud meetmed 24. novembril 2008.

2.   Liikmesriigid edastavad nõukogu peasekretariaadile ja komisjonile sätete teksti, millega võetakse siseriiklikku õigusse üle käesolevast raamotsusest tulenevad kohustused. Nõukogu hindab 24. novembril 2009 komisjoni selle teabe põhjal tehtud aruande alusel, mil määral liikmesriigid on võtnud vajalikke meetmeid käesoleva raamotsuse järgimiseks.

3.   Nõukogu peasekretariaat teavitab liikmesriike ja komisjoni artikli 7 lõike 5 ja artikli 19 lõike 2 kohaselt esitatud deklaratsioonidest.

4.   Liikmesriik, kes on kogenud korduvalt raskusi teise liikmesriigiga või tema tegevusetust konfiskeerimisotsuste vastastikusel tunnustamisel ja täitmisel, ning need ei ole kahepoolsetel konsultatsioonidel lahendatud, võib sellest nõukogule teatada, et liikmesriigi tasandil hinnataks kõnealuse raamotsuse täitmist.

5.   Täideviivate riikidena tegutsevad liikmesriigid teatavad nõukogule ja komisjonile kalendriaasta alguses, kui mitmel korral on artikli 17 punkti b kohaldatud, ja esitavad kokkuvõtte selle põhjustest.

24. novembril 2013 koostab komisjon saadud teabe põhjal aruande ja esitab selle koos tema poolt asjakohaseks peetavate algatustega.

Artikkel 23

Jõustumine

Käesolev raamotsus jõustub Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval.

Luxembourg, 6. oktoober 2006

Nõukogu nimel

eesistuja

K. RAJAMÄKI


(1)  EÜT C 184, 2.8.2002, lk 8.

(2)  20. novembril 2002 esitatud arvamus (ELT C 25 E, 29.1.2004, lk 205).

(3)  EÜT L 182, 5.7.2001, lk 1.

(4)  ELT L 196, 2.8.2003, lk 45.

(5)  ELT L 68, 15.3.2005, lk 49.

(6)  EÜT L 74, 27.3.1993, lk 74. Direktiivi on viimati muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2001/38/EÜ (EÜT L 187, 10.7.2001, lk 43).


LISA

TUNNISTUS,

millele on viidatud nõukogu raamotsuse 2006/783/JSK (konfiskeerimisotsuste suhtes vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta) artiklis 4

Image

Image

Image

Image

Image

Image

Image

Image

Image

Image

Image