22.7.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 191/29

(1)

Liikmesriikide erinevad energiat tarbivate toodete ökodisainiga (keskkonnasäästliku kavandamisega) seotud õigusaktid ja haldusmeetmed võivad tekitada kaubandustõkkeid, moonutada ühenduses konkurentsi ja seega vahetult häirida siseturu toimimist. Siseriiklike õigusaktide ühtlustamine on ainuke vahend kaubandustõkete ja kõlvatu konkurentsi tekkimise vältimiseks.

(2)

Energiat tarbivatele toodetele (edaspidi “ETT”) langeb suur osa looduslike ressursside ja energia tarbimisest ühenduses. Nendel toodetel on lisaks sellele suur hulk teisi olulisi keskkonnamõjusid. Enamike ühenduse turul olevate tooteliikide puhul võib sarnase funktsiooni ja võimsuse juures täheldada oluliselt erinevaid keskkonnamõjusid. Säästva arengu huvides tuleb pidevalt tegeleda nende toodete poolt üldiselt põhjustatud keskkonnamõjude vähendamisega, eelkõige selgitades välja kahjulike keskkonnamõjude peamised allikad ja vältides keskkonnasaaste ülekandmist, eeldusel et seda on võimalik saavutada ilma üleliigsete kulutusteta.

(3)

Keskkonnasäästlike toodete kavandamine on ühenduse integreeritud tootepoliitika strateegia oluline komponent. Ennetava vahendina pakub toodete keskkonnasäästlik kavandamine tootjatele, tarbijatele ja üldsusele uusi konkreetseid võimalusi toodete keskkonnakaitsemeetmete optimeerimiseks ja samaaegselt nende kasutuskvaliteedi säilitamiseks.

(4)

Energiatõhususe parandamine — mille puhul üks käepärastest valikutest on elektrienergia efektiivsem lõpptarbimine — on oluliseks panuseks ühenduse kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisega seonduvate eesmärkide saavutamiseks. Elektrienergia vajadus on energiakasutuse kõige kiiremini kasvav kategooria ja prognooside kohaselt kasvab see järgneva 20 — 30 aasta jooksul veelgi, kui nimetatud tendentsi piiramiseks ei rakendata poliitilisi meetmeid. Komisjoni koostatud Euroopa kliimamuutuste programmi kohaselt on võimalik saavutada energiatarbimise olulist vähendamist. Kliimamuutus on üks Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusega nr 1600/2002/EÜ vastu võetud ühenduse kuuenda keskkonnaalase tegevusprogrammi (3) prioriteetidest. Energia kokkuhoid on kõige väiksemate kulutustega viis varustuskindluse suurendamiseks ja impordisõltuvuse vähendamiseks. Seepärast tuleb nõudluse osas võtta olulisi meetmeid ja seada olulisi eesmärke.

(5)

ETTde väljatöötamise etapil tuleks võtta meetmeid, kuna on näha, et sellel etapil selgub toote elutsükli jooksul ilmnev keskkonnasaaste ning tekivad peamised kulutused.

(6)

Tuleb luua ühtne raamistik, et määratleda ühenduse nõudeid ETTde keskkonnasäästliku kavandamise osas eesmärgiga tagada vaba liikumine neile nõuetele vastavatele toodetele ja vähendada nendest tulenevaid keskkonnamõjusid. Niisuguste nõuete määratlemisel tuleb arvestada ausa konkurentsi ja rahvusvahelise kaubanduse põhimõtteid.

(7)

Ökodisaini nõuete kehtestamisel tuleb arvestada ühenduse kuuenda keskkonnaalase tegevusprogrammi eesmärke ja prioriteete ning — kui see on asjakohane — nimetatud programmi temaatiliste strateegiate asjaomaseid eesmärke.

(8)

Käesoleva direktiivi eesmärgiks on saavutada ETTde võimalike keskkonnamõjude vähendamisega keskkonnakaitse kõrge tase, mis tuleb lõpuks kasuks toodete tarbijatele ja teistele lõpptarbijatele. Säästev areng nõuab ka kavandatavate meetmete tervislike, ühiskondlike ja majanduslike mõjude mõistlikku arvestamist. Toodete suurem energiatõhusus aitab kaasa energiavarustuskindlusele, mis on omakorda terve majanduse ning seega säästva arengu üheks eelduseks.

(9)

Liikmesriik, kes peab keskkonnakaitsega seotud oluliste vajaduste tõttu vajalikuks säilitada siseriiklikke sätteid või kohaldatava rakendusmeetme võtmise järel ainuomaselt selles liikmesriigis ilmneva probleemi tõttu kehtestada keskkonnakaitsega seotud uutel teaduslikel tõenditel põhinevaid siseriiklikke sätteid, võib seda teha, järgides EÜ asutamislepingu artikli 95 lõigetes 4, 5 ja 6 sätestatud tingimusi, mis näevad ette eelneva teatamise komisjonile ja kinnitamise komisjoni poolt.

(10)

Paremast kavandamisest tulenevate keskkonnaeeliste maksimeerimiseks võib osutuda vajalikuks teavitada tarbijaid ETTde tunnustest ja omadusest, mis on keskkonna jaoks olulised, ning nõustada neid nimetatud toodete keskkonnasäästlikul kasutamisel.

(11)

Integreeritud tootepoliitika rohelises raamatus sätestatud kontseptsioon, mis on ühenduse kuuenda keskkonnaalase tegevusprogrammi oluline ja uuenduslik osa, järgib eesmärki vähendada toodete keskkonnamõjusid kogu nende elutsükli jooksul. Arvestades neid keskkonnamõjusid juba toote kavandamisel, saab keskkonnakaitset parandada kulusäästlikul viisil. Eeskirjad peaksid olema piisavalt paindlikud, et keskkonnanõudeid saaks toodete kavandamisel arvestada samal ajal tehnilisi, funktsionaalseid ja majanduslikke vajadusi silmas pidades.

(12)

Ehkki ulatuslik samm keskkonnaalase tegevuse tulemuslikkuse suunas on soovitatav, peaks kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine energiatõhususe suurendamise teel olema kuni tööplaani vastuvõtmiseni esmatähtis keskkonnaalane eesmärk.

(13)

Võib olla vajalik ja õigustatud kehtestada teatud toodetele või teatud keskkonda puudutavatele tunnustele kvantitatiivsed ökodisaini nõuded, et piirata toodetest tulenevaid keskkonnamõjusid miinimumini. Arvestades pakilist vajadust anda panus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni Kyoto protokolli (UNFCCC) täitmisesse, ja ilma et see piiraks käesolevas direktiivis toetatud integreeritud lähenemist, tuleks anda teatav prioriteet meetmetele, millel on suur potentsiaal vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid väheste kuludega. Nimetatud meetmed soodustavad ka ressursside säästvat kasutamist ning on oluliseks panuseks säästvate tootmis- ja tarbimisstruktuuride programmide kümneaastasesse raamistikku, mis võeti vastu 2002. aasta septembris maailma säästva arengu tippkohtumisel Johannesburgis.

(14)

Üldise põhimõttena tuleks ETTde energiatarbimist oote- või väljalülitatud režiimis vähendada miinimumini, mis on vajalik nende korralikuks toimimiseks.

(15)

Võrdluseks tuleks võtta parimad turul, sealhulgas rahvusvahelistel turgudel, olevad tooted või tehnoloogiad ning ökodisaini nõuete ulatus tuleks määrata tehnilise, majandusliku ja ökoloogilise analüüsi põhjal. Nimetatud nõuete taseme sätestamise paindlik meetod võimaldab kergemini toodete keskkonnaomadusi kiirelt parandada. Asjaomaste huvitatud isikutega tuleks konsulteerida ja nad aktiivselt analüüsi kaasata. Siduvate meetmete kehtestamine nõuab piisavat konsulteerimist huvitatud isikutega. Nendel konsultatsioonidel võib ilmneda meetmete sammhaaval kehtestamise või üleminekumeetmete vajadus. Vahe-eesmärkide kehtestamine muudab poliitika rohkem ettearvatavaks, võimaldab arvestada toodete arendustsükleid ja kergendab huvitatud isikutel pikaajalist planeerimist.

(16)

Prioriteediks peavad olema alternatiivsed lahendused nagu tööstuse enesereguleerimine, eeldusel et poliitilisi eesmärke saab nende abil saavutada eeldatavasti kiiremini või väiksemate kulutustega kui kohustuslike nõuete kehtestamisega. Seadusandlikud meetmed võivad osutuda vajalikuks, kui turujõud ei juhi arengut soovitud suunas või ei tee seda piisava kiirusega.

(17)

Eneseregulatsioon, sealhulgas vabatahtlikud kokkulepped tööstuse ühepoolselt võetud kohustuste kujul, võib tänu kiirele ja väheste kuludega rakendamisele tuua kiireid edusamme ja võimaldada paindlikku ja asjakohast kohandumist tehniliste võimaluste ja turu tundlikkusega.

(18)

Vabatahtlike kokkulepete või rakendusmeetme alternatiivina esitatud teiste eneseregulatsiooni meetmete hindamiseks peaks olema kättesaadav teave vähemalt järgmiste teemade kohta: osalemise avatus, lisaväärtus, representatiivsus, kvantifitseeritud ja astmelised eesmärgid, kodanikuühiskonna kaasamine, seire ja aruandlus, eneseregulatsiooni algatuse haldamise kulutasuvus, säästvus.

(19)

“Komisjoni teatise keskkonnakokkulepete kohta ühenduse tasandil regulatsioonikeskkonna lihtsustamise ja parandamise tegevuskava raames” peatükk 6 võiks anda kasulikke pidepunkte tööstusele enesekontrolli hindamiseks seoses käesoleva direktiiviga.

(20)

Käesolev direktiiv peaks soodustama ka väikestes ja keskmise suurusega ettevõtjates keskkonnasäästliku kavandamise kontseptsiooni arvestamist. Seda saaks lihtsustada, tehes nimetatud toodete säästualase teabe ulatuslikult kättesaadavaks ja lihtsalt ligipääsetavaks.

(21)

ETTd, mis täidavad käesoleva direktiivi rakendusmeetmetes sätestatud ökodisaini nõudeid, peaksid kandma EÜ-vastavusmärgist ja asjaomaseid andmeid, mis võimaldavad nende vaba liikumist siseturul. Rakendusmeetmete range täitmine on vajalik reguleeritud ETT keskkonnamõjude vähendamise ja ausa konkurentsi tagamiseks.

(22)

Rakendusmeetmete ja oma tööplaani väljatöötamisel peaks komisjon konsulteerima liikmesriikide esindajatega ning huvitatud isikutega, kelle jaoks tooterühm on oluline; nende hulka kuuluvad teiste hulgas tööstus, sealhulgas väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad ja käsitööndus, ametiühingud, hulgi- ja jaekaubandusega tegelevad ettevõtjad, importijad, keskkonnakaitseorganisatsioonid ja tarbijate ühingud.

(23)

Rakendusmeetme väljatöötamisel peaks komisjon kohasel määral arvestama ka olemasolevaid riiklikke keskkonnaalaseid õigusakte, mida tuleks liikmesriikide arvates säilitada, eriti mürkainete osas, seejuures ei tohi vähendada liikmesriikides kehtivat õigustatud keskkonnakaitse taset.

(24)

Arvestada tuleks ka tehnilise ühtlustamise direktiivides kasutatavaid eeskirju ja mooduleid, mis on sätestatud nõukogu 22. juuli 1993. aasta otsuses 93/465/EMÜ, mis käsitleb vastavushindamismenetluse eri etappide mooduleid ning EÜ-vastavusmärgise kinnitamise ja kasutamise eeskirju, mis on mõeldud kasutamiseks tehnilise ühtlustamise direktiivides. (4)

(25)

Järelevalveasutused peaksid vahetama teavet käesoleva direktiiviga kavandatavate meetmete kohaldamisala kohta, et turu järelevalvet tõhusamini kujundada. Seejuures tuleks kasutada nii palju kui võimalik elektroonilisi sidevahendeid ja ühenduse asjaomaseid programme. Soodustada tuleks teabevahetust keskkonnamõjude kohta elutsükli jooksul ja konstruktsioonilahenduste alaste saavutuste kohta. Tootjate keskkonnasäästliku kavandamise pingutustega saadud teadmiste koondamise ja levitamise näol on tegemist käesoleva direktiivi olulise lisaväärtusega.

(26)

Pädev asutus on tavaliselt avalik-õiguslik või eraõiguslik asutus, mille on määranud ametivõimud ning mis pakub vajalikke tagatisi tehnilise ekspertiisi erapooletuse ja kättesaadavuse seisukohast, et kontrollida toote vastavust kohaldatavatele rakendusmeetmetele.

(27)

Olles teadlikud mittevastavuse vältimise tähtsusest, peaksid liikmesriigid tagama tõhusaks turujärelevalveks vajalike vahendite kättesaadavuse.

(28)

Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate ökodisainialase koolituse ja teavitamise osas võib tekkida vajadus kaaluda lisameetmete rakendamist.

(29)

Ühenduse tasandil harmoneeritud standardid parandavad siseturu toimimist. Niipea kui viide harmoneeritud standardile on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas, tuleb eeldada, et sellele standardile vastavuse korral on täidetud käesoleva direktiivi alusel vastu võetud rakendusmeetme asjaomased nõuded, seda ka siis, kui lubatud peaksid olema ka teised vastavuse tõendamise viisid.

(30)

Harmoneeritud standardid peavad eelkõige aitama tootjatel kohaldada käesoleva direktiivi alusel vastu võetud rakendusmeetmeid. Need standardid võivad etendada olulist rolli mõõte- ja testimismeetodite kehtestamisel. Mis puutub üldistesse ökodisaini nõuetesse, siis saaksid tootjaid, luues oma toodete ökoloogilise profiili vastavalt igakordselt kohaldatava rakendusmeetme nõuetele, suures osas tugineda harmoneeritud standarditele. Standardites peab olema üheselt viidatud sellele, missugune on seos vastavate standardite ja nendes käsitletud nõuete vahel. Harmoneeritud standardi eesmärk ei tohi olla keskkonnaaspektide piirmäärade kehtestamine.

(31)

Käesolevas direktiivis kasutatud mõistete määratlemise eesmärgil on soovitav tugineda asjakohastele rahvusvahelistele standarditele nagu ISO 14040.

(32)

Käesolev direktiiv on kooskõlas tehnilise ühtlustamise ja standardimise uue kontseptsiooni teatavate põhimõtetega, mis on sõnastatud nõukogu 7. mai 1985. aasta resolutsioonis (5) tehnilise ühtlustamise ja standardimise uue kontseptsiooni kohta. 28. oktoobri 1999. aasta resolutsioonis standardimise rolli kohta Euroopas (6) soovitas nõukogu komisjonil kontrollida, kas uue lähenemise põhimõtteid saaks laiendada täiendavatele, seni hõlmamata valdkondadele, et igal võimalusel parandada ja lihtsustada asjaomaseid õigusakte.

(33)

Käesolev direktiiv täiendab ühenduse olemasolevaid õigusakte nagu nõukogu 22. septembri 1992. aasta direktiivi 92/75/EMÜ kodumasinate energia ja muude ressursside tarbimise näitamise kohta märgistuses ja ühtses tootekirjelduses, (7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuli 2000. aasta määrust (EÜ) nr 1980/2000 ühenduse muudetud ökomärgise andmise süsteemi kohta, (8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta määrust (EÜ) nr 2422/2001 ühenduse elektrisäästlike bürooseadmete märgistusprogrammi kohta, (9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2002/96/EÜ elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete kohta, (10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2002/95/EÜ teatavate ohtlike ainete kasutamise piiramise kohta elektri- ja elektroonikaseadmetes (11) ja nõukogu 27. juuli 1976. aasta direktiivi 76/769/EMÜ liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta seoses teatavate ohtlike ainete ja valmististe turustamise ja kasutamise piirangute kohta. (12) Käesoleva direktiivi ja ühenduse olemasolevate õigusaktide vaheline sünergia peaks nende mõju tugevdama ja aitama kaasa tootjatele esitatavate selgete ja arusaadavate nõuete väljatöötamisele.

(34)

Kuna nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiiv 92/42/EMÜ uute vedel- või gaaskütusega köetavate kuumaveekatelde efektiivsusnõuete kohta, (13) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. septembri 1996. aasta direktiiv 96/57/EÜ kodumajapidamises kasutatavate elektriliste külmikute ja sügavkülmikute ning nende kombinatsioonide energiatõhususe nõuete kohta (14) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. septembri 2000. aasta direktiiv 2000/55/EÜ luminofoorlampide liiteseadiste energiatõhususe nõuete kohta (15) sisaldavad juba energiatõhususe nõuete ülevaatamise sätteid, tuleb need üle võtta käesolevasse raamistikku.

(35)

Direktiiv 92/42/EMÜ näeb ette katelde energiatõhususe hindamist märgistega. Kuna liikmesriigid ja tööstus jõudsid otsusele, et nimetatud hindamissüsteem ei täida ootusi, tuleks direktiivi 92/42/EMÜ muuta, et avada tee tõhusamatele meetmetele.

(36)

Nõukogu 13. veebruari 1978. aasta direktiiv 78/170/EMÜ, mis käsitleb ruumi kütmiseks ja kuuma vee tootmiseks kasutatavate generaatorite jõudlust ning soojusallikate ja kuumaveetorustiku isoleerimist uutes ja olemasolevates mittetööstushoonetes, (16) asendati direktiiviga 92/42/EMÜ, nõukogu 29. juuni 1990. aasta direktiiviga 90/396/EMÜ küttegaasiseadmeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (17) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta direktiiviga 2002/91/EÜ ehitiste energiatõhususe kohta. (18) Seega tuleb direktiiv 78/170/EMÜ tunnistada kehtetuks.

(37)

Nõukogu 1. detsembri 1986. aasta direktiiv 86/594/EMÜ majapidamisseadmete poolt tekitatava ja õhu kaudu leviva müra kohta (19) sätestab, missugustel eeldustel võivad liikmesriigid nõuda andmete avaldamist selliste seadmete poolt tekitatud müra kohta, ja kehtestab menetluse mürataseme määramiseks. Ühtlustamise käigus tuleks tekkivat müra arvestada keskkonna jaoks oluliste omaduste üldisel hindamisel. Kuna käesoleva direktiiviga kehtestatakse integreeritud kontseptsioon, tuleks direktiiv 86/594/EMÜ tunnistada kehtetuks.

(38)

Käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise kord. (20)

(39)

Liikmesriigid peaksid kehtestama karistused, mida kohaldatakse vastavalt käesolevale direktiivile vastu võetud siseriiklike õigusnormide rikkumisel. Nimetatud karistused peaksid olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

(40)

Tuletatakse meelde, et paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe (21) punkt 34 näeb ette, et “nõukogu julgustab liikmesriike koostama enda jaoks ja ühenduse huvides tabelid, kus on võimaluste piires toodud direktiivide ja liikmesriikide siseriiklikku õigusesse ülevõtmise meetmete vastavus, ning teevad need üldsusele kättesaadavaks”.

(41)

Kuna kavandatud meetme eesmärk, nimelt tagada siseturu toimimine kehtestades nõude, et tooted saavutaksid optimaalse keskkonnatoime, ei ole liikmesriikide tasandil piisaval määral saavutatav, mistõttu on nimetatud meede oma ulatuse ja mõju tõttu paremini saavutatav ühenduse tasandil, saab ühendus võtta meetmeid vastavalt asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsusprintsiibile. Nimetatud artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv kaugemale sellest, mis on vajalik nimetatud eesmärgi saavutamiseks.

(42)

Regioonide komiteega konsulteeriti, kuid komitee ei esitanud arvamust,

1)

energiat tarbiv toode (ETT) — toode, mis vajab pärast turuleviimist ja/või kasutuselevõttu nõuetekohaseks toimimiseks energiat (elektrienergia, fossiilsed kütused või taastuvad energiaallikad), toode niisuguse energia tootmiseks, ülekandmiseks või mõõtmiseks või osa, mis vajab energiat ja mis on ette nähtud käesoleva direktiivi rakendusalasse kuuluvasse tootesse paigaldamiseks, lõpptarbija jaoks turuleviidud ja/või kasutusele võetud üksikosa, mille keskkonnatoimet saab eraldi kontrollida;

2)

komponendid ja sõlmed — osad, mis on ette nähtud ETTsse paigaldamiseks, kuid mida lõpptarbija jaoks ei viida üksikosana turule ega võeta kasutusele ja mille keskkonnatoimet ei saa eraldi kontrollida;

3)

rakendusmeetmed — käesoleva direktiivi alusel vastu võetud meetmed teatavate ETTde ökodisaini nõuete või nende toodete teatavate keskkonnaaspektide määratlemiseks;

4)

turuleviimine —ETT esmakordne kättesaadavaks tegemine ühenduse turul tasuliseks või tasuta levitamiseks või kasutamiseks, kusjuures turustusviis pole oluline;

5)

kasutuselevõtt — ETT esmakordne nõuetekohane kasutamine lõpptarbija poolt ühenduses;

6)

tootja — iga füüsiline või juriidiline isik, kes toodab käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluvaid ETTsid ja vastutab nende toodete tootja oma nime või kaubamärgi all turuleviimise ja/või kasutuselevõtu või tootja enda vajadusteks kasutamisel toote vastavuse eest käesolevale direktiivile. Kui tootja määratluse esimese lause tähenduses või importija punkti 8 tähenduses puudub, siis on tootjaks füüsiline või juriidiline isik, kes viib turule ja/või võtab kasutusele käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluvad ETTd;

7)

volitatud esindaja — iga füüsiline või juriidiline isik, kelle elu- või asukoht on ühenduses ja kes on tootja poolt kirjalikult volitatud tema nimel täielikult või osaliselt täitma käesoleva direktiiviga seotud kohustusi ja formaalsusi;

8)

importija — füüsiline või juriidiline isik, kelle elu- või asukoht on ühenduses ja kes viib oma äritegevuse käigus ühenduse turule kolmandast riigist pärit toote;

9)

materjalid — kõik materjalid, mida kasutatakse ETT elutsükli jooksul;

10)

toote kavandamine — õiguslike, tehniliste, ohutus-, töö- ja turunõuete ning muude nõuete ülevõtmine ETT tehnilistesse spetsifikatsioonidesse;

11)

keskkonnaaspekt — ETT osa või funktsioon, mis võib toote elutsükli jooksul avaldada mõju keskkonnale;

12)

keskkonnamõju — keskkonna mis tahes muutus, mis on täielikult või osaliselt põhjustatud ETT poolt selle elutsükli jooksul;

13)

elutsükkel — ETT eksistentsi jooksul üksteisele järgnevate ja üksteisega seotud etappide kogum alates tooraine töötlemisest kuni lõpliku kõrvaldamiseni;

14)

korduskasutus — mis tahes toiming, kus ETT või selle komponentide jäätmeid kasutatakse samal eesmärgil, milleks need algselt olid ette nähtud, sealhulgas vastuvõtupunktidesse, turustajatele, ringlussevõtjatele või tootjatele tagastatud ETT või selle komponentide jätkuv kasutamine, samuti ETT korduskasutus pärast ümbertöötlemist;

15)

ringlussevõtt — jäätmematerjali ümbertöötlemine tootmisprotsessis algeesmärgil või muudel eesmärkidel, kuid mitte energia taaskasutamiseks;

16)

energia taaskasutamine — põlevjäätmete kasutamine energia saamiseks otsese põletamise teel koos muude jäätmetega või neist eraldi, mille puhul eraldub soojusenergia;

17)

taaskasutamine — nõukogu 15. juuli 1975. aasta direktiivi 75/442/EMÜ (jäätmete kohta) (22) II B lisas ette nähtud mis tahes toiming;

18)

jäätmed — direktiivi 75/442/EMÜ I lisas loetletud kategooriatesse kuuluv mis tahes aine või ese, millest valdaja vabaneb, vabaneda soovib või vabanema peab;

19)

ohtlikud jäätmed — kõik nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiivi 91/689/EMÜ ohtlike jäätmete kohta artikli 1 lõike 4 kohaldamisalasse kuuluvad jäätmed; (23)

20)

ökoloogiline profiil —vastavalt asjaomastele rakendusmeetmetele ETTle kogu elutsükli jooksul kohaldatav kirjeldus sisenditest ja väljunditest (nagu materjalid, heitmed ja jäätmed), mis on keskkonnamõju seisukohast olulised ja väljendatavad mõõdetavates füüsikalistes suurustes;

21)

ETT keskkonnatoime — tootja poolt toote keskkonnaaspektide parandamiseks tehtud jõupingutuste tulemus, mis on kirjas tehnilistes dokumentides;

22)

keskkonnatoime parandamine — ETT keskkonnatoime parandamise protsess, mis hõlmab mitmeid tootepõlvkondi, kuigi mitte kõiki keskkonnaaspekte ühekorraga;

23)

ökodisain — keskkonnanõuete arvestamine toote kavandamisel eesmärgiga parandada toote keskkonnatoimet toote kogu elutsükli jooksul;

24)

ökodisaini nõuded — ETTle või selle kavandamisele esitatav mis tahes nõue, mille eesmärgiks on keskkonnatoime parandamine, või mis tahes kohustus anda teavet toote keskkonnaaspektide kohta;

25)

üldised ökodisaini nõuded — mis tahes ökodisaini nõue, mis käsitleb ETT kogu ökoloogilist profiili ja millega ei kehtestata konkreetsele keskkonnaaspektile piirmäära;

26)

spetsiifilised ökodisaini nõuded — mis tahes kvantitatiivne ja mõõdetav ETT konkreetsele keskkonnaaspektile esitatav ökodisaini nõue, näiteks energiatarve teatud kindlal väljundvõimsusel töötamisel;

27)

harmoneeritud standard — tehnospetsifikaadid, mille tunnustatud standardiorganisatsioon on vastu võtnud komisjoni ülesandel Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivis 98/34/EÜ (millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord) (24) sätestatud korras, et kehtestada üle-euroopalised nõuded, mille järgimine ei ole siiski kohustuslik.

i)

korraldama vajalikus mahus asjakohaseid ETTde eeskirjadele vastavuse kontrolle ja kohustama tootjat või tema volitatud esindajat artikli 7 kohaselt eemaldama nõuetele mittevastavad ETTd turult;

ii)

nõudma asjaosalistelt kogu vajalikku teavet, mis on rakendusmeetmetes täpselt kindlaks määratud;

iii)

võtma toodete proove ja teostama nende vastavuskontrolle.

—

tagada, et turule viidud või kasutusele võetud ETT vastab käesolevale direktiivile ja kohaldatavale rakendusmeetmele,

—

teha vastavusdeklaratsioon ja tehnilised dokumendid kättesaadavaks.

a)

kas teavet saab edastada ühtlustatud sümbolitega, üldtunnustatud koodidega või mõnel teisel moel;

b)

toote eeldatava kasutaja teadmiste taset ja vajaliku teabe liiki.

a)

kohaldatava rakendusmeetme nõuete mittetäitmine;

b)

artikli 10 lõikes 2 nimetatud ühtlustatud harmoneeritud standardite puudulik kohaldamine;

c)

artikli 10 lõikes 2 nimetatud lüngad harmoneeritud standardites.

—

vajalikku teavet nende rolli kohta toote säästlikul kasutamisel,

—

teavet toote ökoloogilise profiili ja ökodisaini eeliste kohta kui rakendusmeetmed seda nõuavad.

a)

ETT peaks moodustama märkimisväärse müügi- ja kaubandusmahu, mis vastavalt viimastele kättesaadavatele andmetele ühenduses soovituslikult on üle 200 000 ühiku aastas;

b)

ETTl peab olema, arvestades turuleviidud ja/või kasutusele võetud koguseid, ühenduses märkimisväärne mõju keskkonnale vastavalt otsuses nr 1600/2002/EÜ sätestatud ühenduse strateegilistele prioriteetidele;

c)

ETTl peab olema märkimisväärne potentsiaal keskkonnatoime parandamiseks ilma liigsete kuludeta, arvestades eriti järgnevat:

a)

ühenduse keskkonnaalaseid prioriteete, nagu need on sätestatud otsuses nr 1600/2002/EÜ või komisjoni Euroopa kliimamuutuse programmis (ECCP);

b)

asjakohaseid ühenduse õigusakte ja eneseregulatsiooni meetmeid, nagu vabatahtlikud kokkulepped, mis pärast vastavalt artiklile 17 tehtud hinnangut peaksid saavutama poliitika eesmärgid kohustuslikest nõudmistest kiiremini või väiksemate kuludega.

a)

kontrollib ETT elutsüklit ja kõiki selle olulisi keskkonnaaspekte, sealhulgas energiatõhusust. Keskkonnaaspektide ja nende parandamise teostatavuse analüüsi ulatus peab olema proportsionaalne nende olulisusega. Ökodisaini nõuete vastuvõtmine ETT oluliste keskkonnaaspektide kohta ei tohi liigselt viibida ebakindluse tõttu teiste aspektide osas;

b)

teostab hindamist mille käigus kontrollitakse mõjusid keskkonnale, tarbijatele ja tootjatele, sealhulgas väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, konkurentsivõime, sealhulgas ühenduseväliste turgude, innovatsiooni, turule juurdepääsu ning kulude ja saadava kasu osas;

c)

arvestab liikmesriikide poolt oluliseks peetud kehtivaid siseriiklikke keskkonnaeeskirju;

d)

konsulteerib asjaomaste huvigruppidega;

e)

koostab punktis b nimetatud tagajärgede hindamise alusel rakendusmeetme eelnõu põhjenduse;

f)

määrab rakendustähtaja(d), astmelised meetmed või üleminekumeetmed või -perioodid ja arvestab seejuures võimalikke mõjusid väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele või spetsiifilistele, peamiselt väikeste ja keskmise suurustega ettevõtjate poolt toodetavatele tooterühmadele.

a)

kasutaja seisukohalt ei tohi esineda märkimisväärset negatiivset toimet toote töökindlusele;

b)

kahjustada ei tohi tervist, ohutust ja keskkonda;

c)

tarbijatele ei tohi avalduda märkimisväärseid negatiivseid mõjusid, eriti toote taskukohasuse ja elutsükli kulude osas;

d)

tööstuse konkurentsivõimele ei tohi avalduda märkimisväärseid negatiivseid mõjusid;

e)

ökodisaini nõue ei tohi põhimõtteliselt viia selleni, et kõik teised tootjad peavad üle võtma ühe kindla tootja tehnoloogia;

f)

tootjatele ei tohi tekitada ülemäärast halduskoormust.

—

rakendusmeetmed nendele toodetele, mis on ECCPs klassifitseeritud toodetena, mis omavad kõrget potentsiaali kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks väikeste kuludega, nagu kütteseadmed ja veeboilerid, elektrimootori süsteemid, valgustus nii koduses tarbimises kui teenindussektoris, kodumasinad, kontoriseadmed nii koduses tarbimises kui teenindussektoris, olmeelektroonika ning kütte- ventilatsiooni ja kliimaseadmed,

—

eraldi rakendusmeetme, mis vähendab teatud tootegrupi elektrikadusid oote režiimis.

1)

artikkel 6 jäetakse välja;

2)

lisatakse järgmine artikkel:

“Artikkel 10a

Käesolev direktiiv on rakendusmeede Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2005. aasta direktiivi 2005/32/EÜ, mis käsitleb raamistiku kehtestamist energiat tarbivate toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks (26) artikli 15 tähenduses, mis käsitleb energiatõhusust kasutamise ajal vastavalt sellele direktiivile, ja seda võib direktiivi 2005/32/EÜ artikli 19 lõike 2 kohaselt muuta või kehtetuks tunnistada.

3)

I lisa 2. jagu jäetakse välja;

4)

II lisa jäetakse välja.