Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 1999/95/EÜ,

13. detsember 1999,

milles käsitletakse meremeeste tööaega reguleerivate sätete täitmist ühenduse sadamates peatuvatel laevadel

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 80 lõiget 2,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut, [1]

võttes arvesse majandus- ja sotsiaalkomitee arvamust, [2]

tegutsedes asutamislepingu artiklis 251 sätestatud menetluste kohaselt [3]

ning arvestades, et:

(1) sotsiaalpoliitika valdkonnas on ühenduse tegevuse eesmärk muu hulgas parandada töötajate tervist ja ohutust nende töökeskkonnas;

(2) meretranspordi valdkonnas on ühenduse tegevuse eesmärk muu hulgas parandada meremeeste elu- ja töötingimusi laevadel ja meresõiduohutust ning ära hoida laevaõnnetuste tagajärjel tekkivat saastet;

(3) Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO) võttis oma 84. istungjärgul 8.–22. oktoobrini 1996 vastu ILO 1996. aasta meremeeste tööaja ja laevade mehitamise konventsiooni nr 180 (edaspidi "ILO konventsioon nr 180") ja 1976. aasta kaubandusliku meresõidu (miinimumnormide) konventsiooni 1996. aasta protokolli (edaspidi "ILO konventsiooni nr 147 protokoll");

(4) asutamislepingu artikli 139 lõike 2 kohaselt vastuvõetud nõukogu 21. juuni 1999. aasta direktiivi 99/63/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ühenduse Reederite Ühingu (ECSA) ja Euroopa Liidu Transporditööliste Ametiühingute Liidu (FST) sõlmitud kokkulepet meremeeste tööaja korralduse kohta, [4] eesmärk on kõnealune 30. septembril 1998 sõlmitud kokkulepe (edaspidi "kokkulepe") jõustada; kõnealuses kokkuleppes kajastatakse ILO konventsiooni nr 180 teatavaid sätteid; kõnealust kokkulepet kohaldatakse meremeeste suhtes, kes töötavad kas eraisikule või avalik-õiguslikule isikule kuuluval merelaeval, mis on registrisse kantud mõne liikmesriigi territooriumil ning tavapäraselt tegeleb kaubandusliku meresõiduga;

(5) käesoleva direktiivi eesmärk on kohaldada direktiivi 1999/63/EÜ ILO konventsiooni nr 180 kajastavaid sätteid kõikide ühenduse sadamates peatuvate laevade suhtes, sõltumata sellest, millise lipu all nad sõidavad, et tuvastada meremeestele ilmselgelt ohtlikud või nende tervist kahjustavad olukorrad ja neid parandada; direktiiv 1999/63/EÜ sisaldab siiski ka nõudeid, mida ILO konventsioonis nr 180 ei leidu ja mida seepärast ei tohiks rakendada laevadel, mis ei sõida ühegi liikmesriigi lipu all;

(6) direktiivi 1999/63/EÜ kohaldatakse liikmesriigi territooriumil registrisse kantud merelaevade pardal olevate meremeeste suhtes; liikmesriigid peaksid jälgima, et nende territooriumil registrisse kantud laevad järgivad kõiki kõnealuse direktiivi sätteid;

(7) turvalisuse kaitseks ja konkurentsi moonutamise vältimiseks peaks liikmesriikidel olema lubatud kontrollida, et kõik nende sadamates peatuvad merelaevad, sõltumata sellest, millises liikmesriigis need registrisse on kantud, järgivad direktiivi 1999/63/EÜ asjakohaseid sätteid;

(8) eelkõige ei tohiks laevu, mis sõidavad ILO konventsiooniga nr 180 või ILO konventsiooni nr 147 protokolliga ühinemata riigi lipu all, kohelda soodsamalt kui laevu, mis sõidavad kas kõnealuse konventsiooni või protokolliga või nende mõlemaga ühinenud riigi lipu all;

(9) direktiivi 1999/63/EÜ tõhusa täitmise kontrollimiseks on vajalik, et liikmesriigid korraldavad laevadel kontrolle, eelkõige siis, kui on saadud kaebus laeva kaptenilt, laevapere liikmelt või isikult või organisatsioonilt, kelle õigustatud huvides on laeva ohutu ekspluateerimine, selle elu- ja töötingimused või saaste ärahoidmine;

(10) käesoleva direktiivi kohaldamisel võivad liikmesriigid vajaduse korral omal algatusel nimetada ametisse sadamariikide järelevalveinspektorid, kes korraldavad kontrolle ühenduse sadamates peatuvatel laevadel;

(11) tõendeid selle kohta, et laev ei järgi direktiivi 1999/63/EÜ nõudeid, võib saada pärast laeva töötingimuste ja meremeeste töö- või puhkeaja registri kontrollimist või kui inspektoril on põhjendatud alus arvata, et meremehed on üleväsinud;

(12) laeval valitsevate ilmselgelt ohtlike või tervistkahjustavate tingimuste parandamiseks võib selle liikmesriigi pädev asutus, kelle sadamas laev peatub, keelata laeval sadamast lahkuda, kuni vead kõrvaldatakse või laevapere on piisavalt puhanud;

(13) kuna direktiivis 1999/63/EÜ kajastatakse ILO konventsiooni nr 180 sätteid, saab seda, kas kolmandas riigis registrisse kantud laevad kõnealuse direktiivi sätteid järgivad, kontrollida alles pärast nimetatud konventsiooni jõustumist,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Eesmärk ja reguleerimisala

1. Käesoleva direktiivi eesmärk on kehtestada kord, mille alusel saab kontrollida, kas liikmesriikide sadamates peatuvad laevad järgivad direktiivi 1999/63/EÜ, et parandada meresõiduohutust, töötingimusi ja meremeeste tervist ja ohutust laevadel.

2. Liikmesriigid võtavad asjakohased meetmed selle tagamiseks, et laevad, mis ei ole registrisse kantud nende territooriumil või mis ei sõida nende lipu all, järgivad direktiivile 1999/63/EÜ lisatud kokkuleppe klausleid 1–12.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a) laev — eraisikule või avalik-õiguslikule isikule kuuluv merelaev, mis tavapäraselt tegeleb kaubandusliku meresõiduga. Käesolev määratlus ei hõlma kalalaevu;

b) pädev asutus — asutus, mille liikmesriik on määranud käesolevas direktiivis sätestatud ülesannete täitmiseks;

c) inspektor — avalik teenistuja või isik, kelle liikmesriigi pädev asutus on nõuetekohaselt volitanud kontrollima laeval valitsevaid töötingimusi ja kes allub kõnealusele pädevale asutusele;

d) kaebus — teave või aruanne, mille esitab laevapere liige, kutseorganisatsioon, ühendus, ametiühing või isik, kes on huvitatud laeva ohutusest, sealhulgas laevapere ohutusest ja terviseriskidest.

Artikkel 3

Aruannete koostamine

Kui liikmesriik, kelle sadamas laev vabatahtlikult tavapärastel kaubanduslikel eesmärkidel või funktsionaalsetel põhjustel peatub, on saanud kaebuse, mida ta ei loe selgelt alusetuks, või tõendeid, et laev ei vasta direktiivis 1999/63/EÜ nimetatud normidele, koostab ta aruande, mille adresseerib selle riigi valitsusele, kelle territooriumil laev registrisse on kantud, ja kui artikli 4 alusel korraldatud kontrolli tulemusel saadakse asjakohased tõendid, võtab liikmesriik meetmed, mis on vajalikud laeval valitsevate laevaperele ilmselgelt ohtlike või tervist kahjustavate tingimuste parandamise tagamiseks, ilma et see piiraks artikli 1 lõike 2 kohaldamist.

Aruande või kaebuse esitanud isikut ei või asjaomase laeva kaptenile või omanikule avaldada.

Artikkel 4

Kontroll ja üksikasjalik kontroll

1. Kui kontrolli eesmärk on saada tõendeid selle kohta, et laev ei vasta direktiivi 1999/63/EÜ nõuetele, kontrollib inspektor, kas:

- laeval on selle töökorraldust kajastav tabel, mis on koostatud vastavalt I lisas esitatud näidisvormile või mõnes muus samalaadses vormis nii laeva töökeeltes kui ka inglise keeles ja kinnitatud kergesti juurdepääsetavasse paika,

- meremeeste töö- või puhkeaja register on koostatud vastavalt II lisas esitatud näidisvormile või mõnes muus samalaadses vormis nii laeva töökeeltes kui ka inglise keeles ja seda hoitakse laeva pardal ning kas on tõendeid, et registri on kinnitanud selle riigi pädev asutus, kelle territooriumil laev on registrisse kantud.

2. Kui on saabunud kaebus või inspektor usub pardal tehtud tähelepanekute põhjal, et meremehed võivad olla üleväsinud, korraldab inspektor lõike 1 kohaselt üksikasjalikuma kontrolli, et kontrollida, kas kirjapandud töö- või puhkeaeg vastab direktiiviga 1999/63/EÜ ettenähtud normidele ja kas neid norme on nõuetekohaselt järgitud, võttes arvesse muid laeva ekspluateerimisega seotud märkmeid.

Artikkel 5

Vigade kõrvaldamine

1. Kui kontrolli või üksikasjaliku kontrolli tagajärjel ilmneb, et laev ei vasta direktiivi 1999/63/EÜ nõuetele, võtavad liikmesriigid meetmed, mis on vajalikud laeval valitsevate meremeestele ilmselgelt ohtlike või nende tervist kahjustavate tingimuste parandamise tagamiseks. Nende meetmete hulka võib kuuluda keeld lahkuda sadamast, kuni vead kõrvaldatakse või meremehed on piisavalt puhanud.

2. Kui on selgeid tõendeid, et esimese vahi või sellele järgnevate vahtide vahimehed on üleväsinud, kindlustab liikmesriik, et laev ei lahku sadamast enne, kui leitud vead kõrvaldatakse või asjaomased meremehed on piisavalt puhanud.

Artikkel 6

Edaspidised menetlused

1. Kui laeval on artikli 5 kohaselt keelatud sadamast lahkuda, teatab liikmesriigi pädev asutus laeva kaptenile, omanikule või kasutajale, lipuriigi või riigi, mille territooriumil laev registrisse on kantud, administratsioonile või konsulile või tema puudumise korral lähimale kõnealuse riigi diplomaatilisele esindajale artiklis 4 nimetatud kontrollide tulemustest, inspektori tehtud otsustest ja vajaduse korral nõutavatest korrektiivmeetmetest.

2. Käesoleva direktiivi kohast kontrolli tehes tuleks igal võimalusel vältida laeva põhjendamatut kinnipidamist. Kui laeva on põhjendamatult kinni peetud, on selle omanikul või kasutajal õigus hüvitisele kogu kahjumi või kahjude eest. Väidetava põhjendamatu kinnipidamise puhul on tõendamiskohustus laeva omanikul või kasutajal.

Artikkel 7

Kaebuse esitamise õigus

1. Laeva omanikul või kasutajal või tema esindajal liikmesriigis on õigus esitada pädeva asutuse tehtud kinnipidamisotsuse kohta kaebus. Kaebuse esitamine ei lükka kinnipidamist edasi.

2. Selleks kehtestavad ja säilitavad liikmesriigid vastavalt oma siseriiklikele õigusaktidele asjakohase korra.

3. Pädev asutus teatab lõikes 1 nimetatud laeva omanikule nõuetekohaselt kaebuse esitamise õigusest.

Artikkel 8

Halduskoostöö

1. Liikmesriigid võtavad vastavalt 19. juuni 1995. aasta direktiivi 95/21/EÜ (laevaohutust, saaste vältimist ning elu- ja töötingimusi laevadel käsitlevate rahvusvaheliste nõuete rakendamise kohta ühenduse sadamaid kasutavate ja liikmesriikide jurisdiktsiooni all olevates vetes sõitvate laevade suhtes (sadamariikide järelevalve)) [5] artiklis 14 sätestatud tingimustele vajalikud abinõud nende asjaomaste asutuste ja teiste liikmesriikide asjakohaste pädevate asutuste vaheliseks koostööks, et tagada käesoleva direktiivi tulemuslik kohaldamine, ja teatavad sellest komisjonile.

2. Teave artiklite 4 ja 5 kohaselt võetud meetmete kohta avaldatakse direktiivi 95/21/EÜ artikli 15 esimeses lõigus sätestatud korras.

Artikkel 9

Sooduskohtlemist keelav klausel

Kontrollides laevu, mis on registrisse kantud ILO konventsiooniga nr 180 või ILO konventsiooni nr 147 protokolliga ühinemata riigis või mis sõidavad sellise riigi lipu all, tagavad liikmesriigid alates kõnealuse konventsiooni ja protokolli jõustumisest, et selliseid laevu ja nende laevaperet ei kohelda soodsamalt kui laevu, mis sõidavad kas ILO konventsiooniga nr 180 või ILO konventsiooni nr 147 protokolliga või nende mõlemaga ühinenud riigi lipu all.

Artikkel 10

Lõppsätted

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigusnormid hiljemalt 30. juuniks 2002.

2. Kui liikmesriigid võtavad lõikes 1 nimetatud meetmed, sisaldavad need viidet käesolevale direktiivile või lisatakse selline viide nende ametliku avaldamise korral. Viitamise viisi näeb ette liikmesriik.

3. Liikmesriigid edastavad komisjonile viivitamata siseriiklikud õigusaktid, mis nad käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas vastu võtavad. Komisjon teatab sellest teistele liikmesriikidele.

Artikkel 11

Kolmandate riikide laevad

Laevade suhtes, mis ei ole registreeritud mõne liikmesriigi territooriumil ega sõida liikmesriigi lipu all, kohaldatakse käesolevat direktiivi alles alates ILO konventsiooni nr 180 ja ILO konventsiooni nr 147 protokolli jõustumise kuupäevast.

Artikkel 12

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamise päeval.

Artikkel 13

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, 13. detsember 1999

Euroopa Parlamendi nimel

president

N. Fontaine

Nõukogu nimel

eesistuja

S. Hassi

[1] EÜT C 43, 17.2.1999, lk 16.

[2] EÜT C 138, 18.5.1999, lk 33.

[3] Euroopa Parlamendi 14. aprilli 1999. aasta arvamus (EÜT C 219, 30.7.1999, lk 240), nõukogu 12. juuli 1999. aasta ühine seisukoht (EÜT C 249, 1.9.1999, lk 7) ja Euroopa Parlamendi 4. novembri 1999. aasta otsus (EÜTs seni avaldamata).

[4] EÜT L 167, 2.7.1999, lk 37.

[5] EÜT L 157, 7.7.1995, lk 1. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 98/42/EÜ (EÜT L 184, 27.6.1998, lk 40).

--------------------------------------------------

I LISA

+++++ TIFF +++++

VÄLJAVÕTTED ILO KONVENTSIOONIST Nr 180 JA STCW KONVENTSIOONIST

ILO konventsioon nr 180

Artikkel 5

1. Töö- või puhkeaega piiratakse järgmiselt: a) maksimaalne tööaeg ei ületa: i) 14 tundi 24 tunnise ajavahemiku jooksul ja ii) 72 tundi 7päevase ajavahemiku jooksul, või b) minimaalne puhkeaeg on vähemalt: i) 10 tundi 24 tunnise ajavahemiku jooksul ja ii) 77 tundi 7päevase ajavahemiku jooksul.

2. Puhkeaega ei või jagada rohkem kui kaheks osaks, millest üks peab olema vähemalt kuue tunni pikkune, ning kahe järjestikuse puhkeaja vaheline aeg ei või ületada 14 tundi.

6. Lõiked 1 ja 2 ei takista liikmesriigil vastu võtmast siseriiklikke seadusi või määrusi või korda, mille alusel pädev asutus kiidab heaks või registreerib kollektiivlepinguid, mis võimaldavad kehtestatud piirangutest erandeid teha. Võimaluse korral järgitakse selliste erandite puhul kehtestatud norme, kuid võib arvesse võtta ka sagedasemaid või pikemaid puhkeaegu või hüvitavat puhkeaega, mida antakse vahiteenistuses osalevatele meremeestele või lähisõidulaeval töötavatele meremeestele.

Artikkel 7

1. Käesolev konventsioon ei piira laeva kapteni õigust nõuda meremehelt töötundide tegemist, mis on vajalikud laeva, laeval olevate isikute või lasti ohutuse huvides või teiste merehädas olevate laevade või isikute abistamiseks.

3. Võimalikult kiiresti normaalse olukorra taastumise järel tagab kapten, et graafikujärgsel puhkeajal töötanud meremeestele antakse piisav puhkeaeg.

STCW konventsioon

STCW koodeksi jagu A-VIII/1 (kohustuslik)

1. Isikutele, kes on määratud töötama vahiülema või vahimehena, tagatakse 24 tunnise ajavahemiku jooksul vähemalt 10 tundi puhkust.

2. Puhkeaega ei või jagada rohkem kui kaheks osaks, millest üks peab olema vähemalt kuue tunni pikkune.

3. Lõigetes 1 ja 2 sätestatud puhkeaja nõudeid ei pea järgima eriolukordades, õppuste ajal või muudes möödapääsmatutes operatiivolukordades.

4. Olenemata lõigetest 1 ja 2, võib minimaalset 10 tunnist ajavahemikku lühendada vähemalt 6 järjestikuse tunnini, kui seda tehakse maksimaalselt kahe päeva jooksul ja 7päevase ajavahemiku jooksul on tagatud vähemalt 70 tundi puhkust.

5. Administratsioon nõuab vahiteenistusgraafikute paigaldamist kergesti juurdepääsetavatesse kohtadesse.

STCW koodeksi jagu B-VIII/1 (suunised)

3. Määruse VIII/1 kohaldamisel tuleks arvesse võtta järgmist:

1) väsimuse ärahoidmiseks vastuvõetud sätted peaksid tagama, et ülemäärast või ebaratsionaalset tööaega ei rakendata. Eelkõige ei tohiks osas A-VIII/1 nimetatud minimaalset puhkeaega tõlgendada nii, et kogu ülejäänud aja võib kulutada vahiteenistusele või muudele kohustustele;

2) puhkeperioodide sagedus ja pikkus ning hüvitava puhkeaja andmine on olulised tegurid aja jooksul süveneva väsimuse ärahoidmiseks;

3) lähisõidulaevade puhul võib ette näha erinevaid sätteid, tingimusel et rakendatakse spetsiifilisi ohutusmeetmeid.

--------------------------------------------------

II LISA

+++++ TIFF +++++

+++++ TIFF +++++

--------------------------------------------------