31978L0686



Euroopa Liidu Teataja L 233 , 24/08/1978 Lk 0001 - 0009
Soomekeelne eriväljaanne: Peatükk 16 Köide 1 Lk 0033
Kreekakeelne eriväljaanne: Peatükk 05 Köide 3 Lk 0012
Rootsikeelne eriväljaanne: Peatükk 16 Köide 1 Lk 0033
Hispaaniakeelne eriväljaanne: Peatükk 06 Köide 2 Lk 0032
Portugalikeelne eriväljaanne Peatükk 06 Köide 2 Lk 0032


Nõukogu direktiiv,

25. juuli 1978,

mis käsitleb hambaarstide diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide vastastikust tunnustamist ja mis sisaldab meetmeid asutamisõiguse ja teenuste osutamise vabaduse tulemusliku rakendamise hõlbustamiseks

(78/686/EMÜ)

EUROOPA ÜHENDUSTE NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Majandusühenduse asutamislepingut, eriti selle artikleid 49, 57, 66 ja 235,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust, [1]

võttes arvesse majandus- ja sotsiaalkomitee arvamust [2]

ning arvestades, et:

asutamislepingu kohaselt on alates üleminekuperioodi lõpust keelatud asutamise ja teenuste osutamise puhul igasugune diskrimineerimine kodakondsuse põhjal; niisugust kodakondsusel põhineva kohtlemise põhimõtet kohaldatakse eelkõige kõikide lubade andmise suhtes, mida on vaja hambaarstina praktiseerimiseks ja kutseorganisatsioonide või -organite registrisse kandmise või nende liikmesuse suhtes;

siiski näib olevat põhjendatud kehtestada teatavad sätted, et hõlbustada hambaarstide tegevusega seotud asutamisõiguse ja teenuste osutamise kasutamist;

asutamislepingu kohaselt ei tohi liikmesriigid anda mingisugust abi, mis võiks moonutada asutamistingimusi;

asutamislepingu artikli 57 lõikes 1 on sätestatud, et diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide vastastikuse tunnustamise kohta antakse välja direktiivid; käesoleva direktiivi eesmärk on selliste hambaarsti diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide tunnustamine, mille alusel võib stomatoloogiaalast tegevust alustada ja sellega tegelda, ning stomatoloogiavaldkonna spetsialisti diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide tunnustamine;

spetsialiseerunud hambaarstide koolituse seisukohast on kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide vastastikune tunnustamine soovitatav juhul, kui kõnealused dokumendid on spetsialisti nimetuse kasutamise, kuigi mitte spetsialiseerunud hambaarsti tegevuse alustamise tingimuseks;

liikmesriikide stomatoloogiaerialade arvu ja nende koolituse pikkuse praegusi erinevusi silmas pidades tuleks ette näha teatavad kooskõlastamissätted, et võimaldada liikmesriikidel edasi arendada diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide tunnustamist; selline kooskõlastamine on kehtestatud nõukogu 25. augusti 1978. aasta direktiiviga 78/687/EMÜ hambaarstide tegevust käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta [3];

kuigi eespool nimetatud ühtlustamise eesmärk ei olnud ühtlustada kõiki liikmesriikide spetsialiseerunud hambaarstide koolitust käsitlevaid sätteid, on sellest hoolimata asjakohane arendada edasi selliste spetsialiseerunud hambaarsti diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide vastastikust tunnustamist, mis ei ole kõikides liikmesriikides ühesugused, välistamata seejuures võimalust seda valdkonda ka edaspidi ühtlustada; sellega seoses leiti, et spetsialiseerunud hambaarsti diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide tunnustamist tuleb piirata nende liikmesriikidega, kus selline spetsialiseerumine toimub;

akadeemilise kraadi tähiste kasutamise seisukohast ei tähenda diplomite vastastikust tunnustamist käsitlev direktiiv tingimata selliste diplomitega hõlmatud koolituse võrdväärsust ning seepärast peaks selliste tähiste kasutamine olema lubatud ainult välisriigi kodaniku päritolu- või lähteliikmesriigi keeles;

hõlbustamaks riigiasutustel käesoleva direktiivi kohaldamist, võivad liikmesriigid ette näha, et lisaks koolitustunnistustele peab nende asutuste ettenähtud koolitustingimustele vastav isik esitama oma päritolu- või lähteliikmesriigi pädevate asutuste väljaantud tunnistuse, milles märgitakse, et need koolitustunnistused on sellised, nagu käesolevas direktiivis ette nähtud;

teenuste osutamise osas on kutseorganisatsiooni või -organi registrisse kandmise või selle liikmesuse nõue, mis on seotud kindla ja püsiva tegevusega vastuvõtvas riigis, kahtlemata takistuseks isikule, kes soovib osutada teenuseid, kui tegevus on ajutist laadi; seetõttu tuleb see nõue tühistada; sel juhul tuleks siiski tagada kutsealase distsipliini kontroll, mis on nende kutseorganisatsioonide ja -organite ülesanne; kui asutamislepingu artiklist 62 ei tulene teisiti, tuleks seetõttu sätestada, et asjaomaselt isikult võib nõuda teenuste osutamisega seotud andmete esitamist vastuvõtva liikmesriigi pädevale asutusele;

hea maine ja laitmatu reputatsiooniga seotud nõuete osas tuleks teha selget vahet kutsetöö alustamise ja kutsetööga tegelemise nõuetel;

palgatöötajatest hambaarstide tegevuse osas ei ole nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruses (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires [4] ühtki erisätet määrusega reguleeritud kutsealade hea maine ja laitmatu reputatsiooni, kutsedistsipliini ega kutsenimetuse kasutamise kohta; sõltuvalt liikmesriigist kohaldatakse neid eeskirju või neid võib kohaldada nii palgatöötajate kui ka füüsilisest isikust ettevõtjate suhtes; mitmes liikmesriigis on hambaarsti tegevuse tingimuseks hambaarsti diplomi, tunnistuse või muu kvalifikatsiooni tõendava dokumendi omamine; hambaarstina võivad tegutseda nii palgatöötajad kui ka füüsilisest isikust ettevõtjad ning kõnealused isikud võivad oma kutsetegevuse jooksul hambaarstina tegutseda mõlemal viisil; seepärast tuleb kõnealuste spetsialistide vaba liikumise võimalikult tõhusaks edendamiseks ühenduses laiendada käesoleva direktiivi kohaldamisala palgatöötajatest hambaarstidele;

Itaalias ei ole hambaarsti kutseala veel korrastatud; seepärast tuleb Itaaliale anda lisaaega teistes liikmesriikides väljaantud hambaarsti diplomite tunnustamiseks;

see tähendab ka seda, et Itaalias väljaantud arstidiplomi omanikud ei saa käesoleva direktiivi artiklis 19 sätestatud nõuetele vastavat tunnistust;

nendel asjaoludel tuleb edasi lükata ühest küljest Itaalia kohustus tunnustada teistes liikmesriikides väljaantud diplomeid ja teisest küljest liikmesriikide kohustus tunnustada artiklis 19 nimetatud Itaalias väljaantud diplomeid,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I PEATÜKK

REGULEERIMISALA

Artikkel 1

Käesolevat direktiivi kohaldatakse direktiivi 78/687/EMÜ artiklis 5 määratletud hambaarstide tegevuse suhtes, mille puhul kasutatakse järgmisi nimetusi:

- Saksamaal:

Zahnarzt,

- Belgias:

licencié en science dentaire/licentiaat in de tandheelkunde,

- Taanis:

tandlæge,

- Prantsusmaal:

chirurgien-dentiste,

- Iirimaal:

dentist, dental practitioner või dental surgeon,

- Itaalias:

diplom, mille nimetuse teatab Itaalia liikmesriikidele ja komisjonile artikli 24 lõikes 1 sätestatud tähtajaks,

- Luksemburgis:

médecin-dentiste,

- Madalmaades:

tandarts,

- Ühendkuningriigis:

dentist, dental practitioner või dental surgeon.

II PEATÜKK

HAMBAARSTI DIPLOMID, TUNNISTUSED JA MUUD KVALIFIKATSIOONI TÕENDAVAD DOKUMENDID

Artikkel 2

Liikmesriik tunnustab käesoleva direktiivi artiklis 3 loetletud hambaarsti diplomeid, tunnistusi ja muid kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente, mis on liikmesriikide kodanikele välja antud teises liikmesriigis direktiivi 78/687/EMÜ artikli 1 kohaselt, nii et need dokumendid annavad liikmesriigi territooriumil samad õigused hambaarsti tegevuse alustamiseks ja sellega tegelemiseks nagu liikmesriigi enda väljaantud dokumendid.

Artikkel 3

Artiklis 2 nimetatud diplomid, tunnistused ja muud kvalifikatsiooni tõendavad dokumendid on järgmised:

a) Saksamaal

1. Zeugnis über die zahnärztliche Staatsprüfung (stomatoloogia riigieksamitunnistus), mille annavad välja pädevad asutused;

2. Saksamaa Liitvabariigi pädevate asutuste väljaantud tunnistused, mis kinnitavad, et pärast 8. maid 1945 Saksa Demokraatliku Vabariigi pädevate asutuste välja antud diplomid on tunnistatud võrdväärseteks punktis 1 nimetatud tunnistustega;

b) Belgias

diplôme légal de licencié en science dentaire/wettelijk diploma van licentiaat in de tandheelkunde (hambaarstiteaduse lõpudiplom), mille annavad välja ülikoolide meditsiiniteaduskonnad või tsentraalne eksamikomisjon või riiklik ülikooli eksamikomisjon;

c) Taanis

bevis for tandlægeeksamen (kandidateksamen) (diplom, mis tõendab, et selle omanik on sooritanud stomatoloogiaeksami), mille annavad välja stomatoloogiakoolid, koos dokumendiga, mille annab välja Sundhedsstyrelsen (riigi tervishoiuamet) ja mis tõendab, et kõnealune isik on nõutava aja jooksul töötanud hambaarsti assistendina;

d) Prantsusmaal

1. diplôme d'État de chirurgien-dentiste (riiklik hambaarsti diplom), mida kuni aastani 1973 andsid välja ülikoolide meditsiiniteaduskonnad või ülikoolide meditsiini-farmaatsiateaduskonnad;

2. diplôme d'État de docteur en chirurgie dentaire (riiklik hambaarstiteaduse diplom), mille annavad välja ülikoolid;

e) Iirimaal

järgmised diplomid:

- Bachelor in Dental Science (B.Dent.Sc.),

- Bachelor of Dental Surgery (BDS), või

- Licentiate in Dental Surgery (LDS),

mille annavad välja ülikoolid või Royal College of Surgeons in Ireland;

f) Itaalias

diplom, mille nimetuse teatab Itaalia liikmesriikidele ja komisjonile artikli 24 lõikes 1 sätestatud tähtajaks;

g) Luksemburgis

diplôme d'État de docteur en médecine dentaire (riiklik hambaarsti diplom), mille annab välja riiklik eksamikomisjon;

h) Madalmaades

universitair getuigschrift van een met goed gevolg afgelegd tandartsexamen (ülikoolitunnistus, mis tõendab hambaarstiteaduse eksami sooritamist);

i) Ühendkuningriigis

järgmised diplomid:

- Bachelor of Dental Surgery (BDS või B.Ch.D), või

- Licentiate in Dental Surgery (LDS),

mille annavad välja ülikoolid ja Royal Colleges.

III PEATÜKK

SELLISED HAMBAARSTI DIPLOMID, TUNNISTUSED JA MUUD KVALIFIKATSIOONI TÕENDAVAD DOKUMENDID, MIS ON ÜHISED VÄHEMALT KAHES LIIKMESRIIGIS

Artikkel 4

Iga liikmesriik, kelle õigus- ja haldusnormides on nimetatud valdkonda käsitlevaid sätteid, tunnustab artiklis 5 nimetatud ortodontiale ja suukirurgiale spetsialiseerunud hambaarsti diplomeid, tunnistusi ja muid kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente, mille on liikmesriigi kodanikule välja andnud teine liikmesriik vastavalt direktiivi 78/687/EMÜ artiklitele 2 ja 3, käsitades neid oma territooriumil samaväärsena enda väljaantud diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentidega.

Artikkel 5

Artiklis 4 nimetatud diplomid, tunnistused ja muud kvalifikatsiooni tõendavad dokumendid on järgmised.

1. Ortodontia

- Saksamaal

fachzahnärztliche Anerkennung für Kieferorthopädie (ortodondi tunnistus), mille annab välja Landeszahnärztekammern (liidumaade hambaarstide koda),

- Taanis

bevis for tilladelse til at betegne sig som specialtandlæge i ortodonti (tunnistus, mis annab õiguse kasutada ortodontiale spetsialiseerunud hambaarsti nimetust), mille annab välja Sundhedsstyrelsen (riigi tervishoiuamet),

- Prantsusmaal

le titre de spécialiste en orthodontie (ortodontiaspetsialisti nimetus), mille annab selles küsimuses pädevaks tunnistatud asutus,

- Iirimaal

certificate of specialist dentist in orthodontics (ortodontiale spetsialiseerunud hambaarsti tunnistus), mille annab välja pädev ametiasutus, kelle on selleks volitanud pädev minister,

- Madalmaades

getuigschrift van erkenning en inschrijving als orthodontist in het Specialistenregister (tunnistus, mis näitab, et asjaomast isikut tunnustatakse ametlikult ja et tema nimi on kantud ortodondina spetsialistide registrisse), mille annab välja Specialisten-Registratiecommissie (SRC) (spetsialistide registrikomisjon),

- Ühendkuningriigis

certificate of completion of specialist training in orthodontics (ortodontiaspetsialisti koolituse läbimise tunnistus), mille annab välja sel eesmärgil heakskiidetud ametiasutus.

2. Suukirurgia

- Saksamaal

fachzahnärztliche Anerkennung für Oralchirurgie/Mundchirurgie (suukirurgi tunnistus), mille annab välja Landeszahnärztekammern (liidumaade hambaarstide koda),

- Taanis

bevis for tilladelse til at betegne sig som specialtandlæge i hospitalsodontologi (tunnistus, mis annab õiguse kasutada haiglas praktiseeritavale odontoloogiale spetsialiseerunud hambaarsti nimetust), mille annab välja Sundhedsstyrelsen (riigi tervishoiuamet),

- Iirimaal

certificate of specialist dentist in oral surgery (suukirurgiale spetsialiseerunud hambaarsti tunnistus), mille annab välja pädev ametiasutus, kelle on selleks volitanud pädev minister,

- Madalmaades

getuigschrift van erkenning en inschrijving als kaakchirurg in het Specialistenregister (tunnistus, mis näitab, et asjaomast isikut tunnustatakse ametlikult ja et tema nimi on kantud suukirurgina spetsialistide registrisse), mille annab välja Specialisten-Registratiecommissie (SRC) (spetsialistide registrikomisjon),

- Ühendkuningriigis

certificate of completion of specialist training in oral surgery (suukirurgia spetsialisti koolituse läbimise tunnistus), mille annab välja sel eesmärgil heakskiidetud ametiasutus.

Artikkel 6

1. Nendelt liikmesriikide kodanikelt, kes soovivad saada mõnd spetsialiseerunud hambaarsti diplomit, tunnistust või muud kvalifikatsiooni tõendavat dokumenti, mida välisriigi kodaniku päritolu- või lähteliikmesriigis välja ei anta, võib vastuvõttev liikmesriik nõuda selle riigi õigus- ja haldusnormidega asjaomase eriala koolituseks ettenähtud tingimuste täitmist.

2. Vastuvõttev liikmesriik võib siiski täielikult või osaliselt arvesse võtta lõikes 1 nimetatud välisriigi kodanike läbitud koolituse aega, mille on diplomi, tunnistuse või muu kvalifikatsiooni tõendava dokumendi väljaandmisega kinnitanud kõnealuse välisriigi kodaniku päritolu- või lähteliikmesriigi pädevad ametiasutused, tingimusel et asjaomane koolitusaeg vastab vastuvõtvas liikmesriigis kõnealuse erikoolituse saamiseks nõutavale ajale.

3. Pärast asjaomase isiku erialase koolituse sisu ja kestuse kontrollimist esitatud diplomi, tunnistuse või muu kvalifikatsiooni tõendava dokumendi alusel teatavad vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused kõnealusele isikule nõutava lisakoolituse pikkuse ja valdkonnad, mida see peab hõlmama.

IV PEATÜKK

KEHTIVAD ÕIGUSED

Artikkel 7

1. Liikmesriikide kodanike osas, kelle diplomid, tunnistused ja muud kvalifikatsiooni tõendavad dokumendid ei vasta direktiivi 78/687/EMÜ artiklis 1 ettenähtud koolituse miinimumnõuetele, tunnustab iga liikmesriik ametialase pädevuse piisava tõendina hambaarsti diplomeid, tunnistusi ja muid kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente, mille nimetatud liikmesriigid on välja andnud enne direktiivi 78/687/EMÜ jõustumist, ja neile lisatud tunnistust, milles märgitakse, et need kodanikud on tunnistuse väljaandmisele eelneva viie aasta jooksul olnud vähemalt kolm järjestikust aastat tegelikult ja seaduslikult kõnealuse tegevusega hõivatud.

2. Liikmesriikide kodanike osas, kelle hambaarsti diplomid, tunnistused ja muud kvalifikatsiooni tõendavad dokumendid ei vasta direktiivi 78/687/EMÜ artiklites 2 ja 3 ettenähtud koolituse miinimumnõuetele, tunnustab iga liikmesriik piisava tõendina spetsialiseerunud hambaarsti diplomeid, tunnistusi ja muid kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente, mille nimetatud liikmesriigid on välja andnud enne direktiivi 78/687/EMÜ jõustumist. Kõnealune liikmesriik võib siiski nõuda, et sellise diplomi, tunnistuse või muu kvalifikatsiooni tõendava dokumendiga kaasneks välisriigi kodaniku päritolu- või lähteliikmesriigi pädevate ametiasutuste väljaantud tunnistus, mis tõendab, et dokumendi omanik on tegutsenud spetsialiseerunud hambaarstina perioodi jooksul, mis on kaks korda nii pikk kui tema päritolu- või lähteliikmesriigi erikoolitus ja direktiivis 78/687/EMÜ sätestatud miinimumkoolituse kestuse vahe, kui need diplomid, tunnistused ja muud kvalifikatsiooni tõendavad dokumendid ei vasta direktiivi 78/687/EMÜ artiklis 2 sätestatud koolituse miinimumperioodidele.

Juhul kui vastuvõttev liikmesriik nõuab enne käesoleva direktiivi jõustumist lühemat koolituse miinimumperioodi kui on nimetatud direktiivi 78/687/EMÜ artiklis 2, saab esimeses lõigus nimetatud erinevust määrata ainult võrreldes kõnealuse riigi ettenähtud koolituse miinimumperioodiga.

V PEATÜKK

AKADEEMILISE KRAADI TÄHISE KASUTAMINE

Artikkel 8

1. Ilma et see piiraks artikli 17 kohaldamist, tagavad vastuvõtvad liikmesriigid, et artiklites 2, 4, 7 ja 19 sätestatud tingimustele vastavatel liikmesriikide kodanikel on õigus kasutada oma päritolu- või lähteliikmesriigi seaduslikku akadeemilise kraadi tähist, kui see ei ole identne kutsenimetusega, või vajaduse korral selle lühendit kõnealuse liikmesriigi keeles. Vastuvõtvad liikmesriigid võivad nõuda, et kraadi tähise järele tuleb märkida selle välja andnud asutuse või eksamikomisjoni nimetus ja asukoht.

2. Kui välisriigi kodaniku päritolu- või lähteliikmesriigis kasutusel olevat akadeemilise kraadi tähist võib segamini ajada vastuvõtva liikmesriigi tähisega, mis selles riigis nõuab täiendavat koolitust, mida asjaomane isik ei ole läbinud, võib vastuvõttev liikmesriik nõuda, et kõnealune isik kasutaks oma päritolu- või lähteliikmesriigis kasutatavat akadeemilise kraadi tähist vastuvõtva liikmesriigi määratud sobivas sõnastuses.

VI PEATÜKK

SÄTTED ASUTAMISÕIGUSE JA TEENUSTE OSUTAMISE VABADUSE KASUTAMISE HÕLBUSTAMISEKS SEOSES HAMBAARSTIDE TEGEVUSEGA

A. Asutamisõigusega seotud erisätted

Artikkel 9

1. Vastuvõttev liikmesriik, kes nõuab artiklis 1 nimetatud tegevust esmakordselt alustavatelt kodanikelt hea maine ja laitmatu reputatsiooni tõendamist, aktsepteerib teise liikmesriigikodaniku puhul piisava tõendina selle kodaniku päritolu- või lähteliikmesriigi pädeva asutuse väljaantud tõendit, mis tõendab, et selle kodaniku osas on liikmesriigi nõuded hea maine ja laitmatu reputatsiooni osas täidetud.

2. Kui välisriigi kodaniku päritolu- või lähteliikmesriik ei nõua kõnealust tegevust esmakordselt alustada soovivalt isikult hea maine või laitmatu reputatsiooni tõendamist, võib vastuvõttev liikmesriik nõuda päritolu- või lähteliikmesriigi kodanikelt karistusregistri väljavõtet või selle puudumisel samaväärset dokumenti, mille on välja andnud välisriigi kodaniku päritolu- või lähteliikmesriigi pädev asutus.

3. Kui vastuvõtval liikmesriigil on üksikasjalikke andmeid tõsise juhtumi kohta, mis on aset leidnud väljaspool selle territooriumi enne asjaomase isiku sellesse riiki elama asumist ning mille puhul on tõenäoline, et see mõjutab asjaomase tegevuse alustamist selle riigi territooriumil, võib vastuvõttev liikmesriik sellest teavitada välisriigi kodaniku päritolu- või lähteliikmesriiki.

Välisriigi kodaniku päritolu- või lähteliikmesriik kontrollib andmete õigsust, kui on tõenäoline, et need mõjutavad asjaomase tegevuse alustamist selles liikmesriigis. Kõnealuse riigi asutused teevad otsuse läbiviidava uurimise laadi ja ulatuse kohta ning teavitavad vastuvõtvat liikmesriiki kõikidest meetmetest, mida nad väljaantud tunnistuste või dokumentide suhtes sellest tulenevalt rakendavad.

4. Liikmesriigid tagavad edastatud teabe konfidentsiaalsuse.

Artikkel 10

1. Kui vastuvõtvas liikmesriigis kehtivad õigus- ja haldusnormid hea maine või laitmatu reputatsiooni nõuete kohta, kaasa arvatud sätted distsiplinaarvastutuse kohta kutsealaste käitumisnormide rikkumise või süüdimõistva kohtuotsuse korral, mis on seotud artiklis 1 nimetatud tegevusega, edastab välisriigi kodaniku päritolu- või lähteliikmesriik vastuvõtvale liikmesriigile kogu vajaliku teabe, mis on seotud kutsealaste või halduslike meetmete või distsiplinaarkaristusega, mida selle isiku suhtes on rakendatud, või talle määratud kriminaalkaristusega, kui ta tegutses oma kutsealal oma päritolu- või lähteliikmesriigis.

2. Kui vastuvõtval liikmesriigil on üksikasjalikke andmeid tõsise juhtumi kohta, mis on aset leidnud väljaspool selle territooriumi enne asjaomase isiku sellesse riiki elama asumist ning mille puhul on tõenäoline, et see mõjutab asjaomast tegevust selle riigi territooriumil, võib vastuvõttev liikmesriik sellest teavitada välisriigi kodaniku päritolu- või lähteliikmesriiki.

Välisriigi kodaniku päritolu- või lähteliikmesriik kontrollib andmete õigsust, kui on tõenäoline, et need mõjutavad asjaomase tegevuse alustamist selles liikmesriigis. Kõnealuse riigi asutused teevad otsuse läbiviidava uurimise laadi ja ulatuse kohta ning teavitavad vastuvõtvat liikmesriiki kõikidest meetmetest, mida nad lõike 1 kohaselt edastatud teabe suhtes sellest tulenevalt rakendavad.

3. Liikmesriigid tagavad edastatud teabe konfidentsiaalsuse.

Artikkel 11

Kui vastuvõttev liikmesriik nõuab mõnd artiklis 1 nimetatud tegevust alustada või sellega tegelda soovivatelt kodanikelt füüsilise või vaimse tervise tõendit, aktsepteerib see riik piisava tõendina välisriigi kodaniku päritolu- või lähteliikmesriigis nõutava dokumendi esitamist.

Kui välisriigi kodaniku päritolu- või lähteliikmesriik ei kohalda kõnealust tegevust alustada või sellega tegelda soovivate isikute suhtes ühtki sedalaadi nõuet, aktsepteerib vastuvõttev liikmesriik kõnealuse välisriigi kodaniku esitatud tunnistust, mille on välja andnud tema päritolu- või lähteriigi pädev asutus ja mis vastab vastuvõtvas liikmesriigis väljaantud tunnistustele.

Artikkel 12

Artiklite 9, 10 ja 11 kohaselt väljaantud dokumente ei või esitada hiljem kui kolm kuud pärast nende väljaandmise kuupäeva.

Artikkel 13

1. Artiklitele 9, 10 ja 11 vastav menetlus, millega lubatakse asjaomasel isikul alustada artiklis 1 nimetatud tegevust, tuleb lõpule viia nii kiiresti kui võimalik ja hiljemalt kolme kuu möödumisel kõikide selle isikuga seotud dokumentide esitamisest, ilma et see piiraks võimalike edasikaebamistega seotud viivituste kohaldamist kõnealuse menetluse lõppemisel.

2. Artikli 9 lõikes 3 ja artikli 10 lõikes 2 nimetatud juhtudel katkestab uue läbivaatamise taotlus lõikes 1 ettenähtud ajavahemiku.

Konsulteeritav liikmesriik annab oma vastuse kolme kuu jooksul.

Vastuse saamisel või ajavahemiku lõppemisel jätkab vastuvõttev liikmesriik lõikes 1 nimetatud menetlust.

Artikkel 14

Kui vastuvõttev liikmesriik nõuab mõnd artiklis 1 nimetatud tegevust alustada või sellega tegelda soovivatelt kodanikelt vannet või tõotust ja kui teiste liikmesriikide kodanikud ei saa vannet või tõotust sellisel kujul kasutada, tagab see liikmesriik, et asjaomasele isikule pakutakse võimalust anda sobilik ja samaväärne vanne või tõotus.

B. Teenuste osutamisega seotud erisätted

Artikkel 15

1. Kui liikmesriik nõuab artiklis 1 nimetatud tegevust alustada või sellega tegelda soovivatelt kodanikelt kutseorganisatsiooni või -organi luba, liikmesust või registrisse kandmist, vabastab see liikmesriik teenuste osutamise korral teiste liikmesriikide kodanikud selle nõude täitmisest.

Asjaomasel isikul on teenuste osutamisel samad õigused ja kohustused nagu vastuvõtva liikmesriigi kodanikul; eelkõige peab ta täitma selles liikmesriigis kohaldatavaid kutse- ja haldusalaseid tegutsemiseeskirju.

Sel eesmärgil ja lisaks lõikes 2 nimetatud teenuste osutamist käsitlevale avaldusele võivad liikmesriigid nende territooriumil kehtivate ametialase käitumisega seotud sätete rakendamise võimaldamiseks nõuda automaatset ajutist registrisse kandmist või kutseorganisatsiooni või -organi formaalset liikmesust või registrisse kandmist, tingimusel et kõnealune registrisse kandmine ei lükka edasi ega raskenda mingil viisil teenuste osutamist ega tekita teenuseid osutavale isikule lisakulusid.

Kui vastuvõttev liikmesriik võtab vastu teisele lõigule vastava meetme või talle saavad teatavaks asjaolud, mis on nende sätetega vastuolus, teavitab ta sellest viivitamata liikmesriiki, kus asjaomane isik on registrisse kantud.

2. Vastuvõttev liikmesriik võib nõuda, et asjaomane isik esitaks pädevatele asutustele eelneva avalduse, mis käsitleb tema teenuste osutamist, kui see on seotud tema ajutise viibimisega kõnealuse liikmesriigi territooriumil.

Kiireloomulistel juhtudel võib selle avalduse esitada nii kiiresti kui võimalik pärast teenuste osutamist.

3. Lõigete 1 ja 2 alusel võib vastuvõttev liikmesriik nõuda asjaomaselt isikult ühe või mitme järgmisi andmeid sisaldava dokumendi esitamist:

- lõikes 2 nimetatud avaldus,

- tunnistus selle kohta, et asjaomane isik tegeleb seaduslikult kõnealuse tegevusega liikmesriigis, kus ta on registrisse kantud,

- tunnistus selle kohta, et asjaomasel isikul on mõni käesolevas direktiivis nimetatud diplom, tunnistus või muu kvalifikatsiooni tõendav dokument, mis on vajalik kõnealuste teenuste osutamiseks.

4. Lõikes 3 ettenähtud dokumenti või dokumente ei või esitada hiljem kui kaksteist kuud pärast nende väljaandmise kuupäeva.

5. Kui liikmesriik võtab oma kodanikult või oma territooriumil asuvalt teise liikmesriigi kodanikult täielikult või osaliselt, ajutiselt või alaliselt õiguse tegelda mõne artiklis 1 nimetatud tegevusega, tagab ta vastavalt olukorrale lõike 3 teises taandes nimetatud tunnistuse ajutise või alalise tagasivõtmise.

Artikkel 16

Kui vastuvõtvas liikmesriigis nõutakse riikliku sotsiaalkindlustusorgani registrisse kandmist raamatupidamisarvestuse kontrollimiseks ja heakskiitmiseks seoses teenustega, mida osutatakse sotsiaalkindlustusskeemide alusel kindlustatud isikutele, vabastab see liikmesriik mõnes teises liikmesriigis registrisse kantud liikmesriigi kodanikud selle nõude täitmisest juhul, kui teenuste osutamisega kaasneb asjaomase isiku reisimine.

Kõikidel juhtudel, kui teenuste osutamisega kaasneb asjaomase isiku reisimine, võib vastuvõttev liikmesriik nõuda, et see isik esitaks osutatavaid teenuseid käsitleva teabe kõnealusele organile eelnevalt või, kiireloomulistel juhtudel, esimesel võimalusel.

C. Sätted, mis käsitlevad nii asutamisõigust kui ka teenuste osutamise vabadust

Artikkel 17

1. Kui vastuvõtvas liikmesriigis on mõne artiklis 1 nimetatud tegevusega seotud kutsenimetuse kasutamine eeskirjadega reguleeritud, kasutavad artiklis 2, artikli 7 lõikes 1 ja artiklis 19 sätestatud tingimustele vastavad teise liikmesriigi kodanikud seda vastuvõtva liikmesriigi kutsenimetust, mis selles riigis vastab kõnealustele kvalifikatsioonitingimustele, ning kasutavad lühendatud nimetust.

2. Lõiget 1 kohaldatakse ka spetsialiseerunud hambaarsti kutsenimetuse kasutamisel, kui seda kasutavad artiklis 4 ja artikli 7 lõikes 2 sätestatud tingimustele vastavad isikud.

Artikkel 18

1. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et asjaomased isikud saaksid teavet vastuvõtva liikmesriigi tervishoiu- ja sotsiaalkindlustusseaduste ning vajaduse korral kutse-eetika kohta.

Selleks võivad liikmesriigid luua teabekeskusi, kust sellised isikud võivad saada vajalikku teavet. Asutamise puhul võivad vastuvõtvad liikmesriigid nõuda, et asjaomased isikud võtaksid nende keskustega ühendust.

2. Liikmesriigid võivad luua lõikes 1 nimetatud keskusi pädevate asutuste ja organite juures, mille nad peavad määrama artikli 24 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul.

3. Liikmesriigid kannavad vajaduse korral hoolt selle eest, et asjaomased isikud omandavad endi ja patsientide huvides keeleoskused, mis on vajalikud nende kutsealal töötamiseks vastuvõtvas liikmesriigis.

VII PEATÜKK

ITAALIA ERIOLUKORDA KÄSITLEVAD ÜLEMINEKUSÄTTED

Artikkel 19

Alates kuupäevast, mil Itaalia võtab käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud meetmed, tunnustavad liikmesriigid käesoleva direktiivi artiklis 1 nimetatud tegevuse puhul meditsiinidiplomeid, -tunnistusi ja muid kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente, mis on antud Itaalias isikutele, kes alustasid ülikoolis meditsiiniõpinguid hiljemalt 18 kuud pärast käesoleva direktiivi teatavakstegemist, koos Itaalia pädeva asutuse väljaantud tunnistusega, mis tõendab, et need isikud on tõendi väljaandmisele eelneva viie aasta jooksul olnud Itaalias vähemalt kolm järjestikust aastat tegelikult, seaduslikult ja peaasjalikult hõivatud direktiivi 78/687/EMÜ artiklis 5 määratletud tegevusaladega ja et need isikud on volitatud tegelema nimetatud tegevusaladega samadel tingimustel kui käesoleva direktiivi artikli 3 punktis f nimetatud diplomi, tunnistuse või muu kvalifikatsiooni tõendava dokumendi omanikud.

Esimeses lõigus nimetatud kolmeaastase töökogemuse nõudest loobutakse isikute puhul, kes on edukalt läbinud vähemalt kolme aasta pikkuse koolituse, mida pädev asutus tunnustab samaväärseks direktiivi 78/687/EMÜ artiklis 1 nimetatud koolitusega.

VIII PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 20

Liikmesriigid, kes nõuavad, et nende kodanikud läbiksid sotsiaalkindlustusskeemi kuuluvaks hambaarstiks nimetamise tingimusena ettevalmistava koolitusperioodi, võivad kehtestada samad nõuded teiste liikmesriikide kodanikele kaheksaks aastaks pärast käesoleva direktiivi teatavakstegemist. Kõnealune koolitusperiood ei või ületada kuut kuud.

Artikkel 21

Põhjendatud kahtluse korral võib vastuvõttev liikmesriik nõuda teise liikmesriigi pädevatelt asutustelt selles liikmesriigis väljaantud II, III ja IV peatükis nimetatud diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide õigsuse kinnitamist, samuti kinnitust, et asjaomane isik on täitnud kõik direktiivis 78/687/EMÜ ettenähtud koolitusnõuded.

Artikkel 22

Liikmesriigid määravad artikli 24 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul asutused ja organid, kellel on õigus diplomeid, tunnistusi ja muid kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente ning käesolevas direktiivis nimetatud dokumente ja teavet välja anda ja vastu võtta, ning teatavad sellest viivitamata teistele liikmesriikidele ja komisjonile.

Artikkel 23

Käesolevat direktiivi kohaldatakse ka nende liikmesriikide kodanike suhtes, kes määruse (EMÜ) nr 1612/68 kohaselt tegelevad või kavatsevad tegelda artiklis 1 nimetatud tegevusega palgatöötajatena.

Artikkel 24

1. Liikmesriigid võtavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud meetmed 18 kuu jooksul alates direktiivi teatavakstegemisest ning teatavad sellest viivitamata komisjonile. Itaalia võtab kõnealused meetmed hiljemalt kuue aasta jooksul ja igal juhul siis, kui ta võtab direktiivi 78/687/EMÜ järgimiseks vajalikud meetmed.

2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 25

Kui liikmesriigil on käesoleva direktiivi kohaldamisel teatavates valdkondades suuri raskusi, uurib komisjon neid raskusi koos selle riigiga ja taotleb otsuse 75/365/EMÜ, [5] viimati muudetud otsusega 78/689/EMÜ, [6] alusel moodustatud kõrgemate tervishoiuametnike komitee arvamust.

Vajaduse korral esitab komisjon nõukogule asjakohaseid ettepanekuid.

Artikkel 26

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, 25. juuli 1978

Nõukogu nimel

eesistuja

K. von Dohnanyi

[1] EÜT C 101, 4.8.1970, lk 19.

[2] EÜT C 36, 28.3.1970, lk 17.

[3] EÜT L 233, 24.8.1978, lk 10.

[4] EÜT L 257, 19.10.1968, lk 2.

[5] EÜT L 167, 30.6.1975, lk 19.

[6] EÜT L 233, 24.8.1978, lk 17.

--------------------------------------------------