Nõukogu direktiiv,

26. juuni 1964,

ühendusesisest veiste ja sigadega kauplemist mõjutavate loomatervishoiu probleemide kohta

(64/432/EMÜ)

EUROOPA MAJANDUSÜHENDUSE NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Majandusühenduse asutamislepingut, eriti selle artikleid 43 ja 100,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse assamblee arvamust, [1]

võttes arvesse majandus- ja sotsiaalkomitee arvamust [2]

ning arvestades, et:

nõukogu määrus nr 20 sealihaturu ühise korraldamise järkjärgulise sisseseadmise kohta [3] on juba jõus ning sarnane määrus võetakse vastu veise- ja vasikaliha kohta ning need määrused käsitlevad ka kauplemist elusloomadega;

määrus nr 20 asendab arvukad traditsioonilised kaitsevahendid piiril ühtse süsteemiga, mis on kavandatud eelkõige hõlbustama ühendusesisest kaubandust; veise- ja vasikaliha kohta vastuvõetav määrus on samuti kavandatud kõrvaldama takistusi selliselt kauplemiselt;

kuni ühendusesisest veise- ja seakaubandust takistavad liikmesriikide erinevad tervishoiunõuded, ei ole eespool nimetatud määruste rakendamisel soovitud tulemust;

erinevuste kõrvaldamiseks tuleb võtta meetmeid ühise põllumajanduspoliitika raames ja kooskõlas juba vastuvõetud ja ettevalmistatavate määrustega turgude ühise korraldamise järkjärgulise sisseviimise kohta; liikmesriikide loomatervishoidu käsitlevad sätted tuleb seetõttu ühtlustada;

liikmesriikide õigus asutamislepingu artikli 36 alusel jätkuvalt kohaldada impordi, ekspordi ja transporditavate kaupade suhtes keelde või piiranguid, mis on õigustatud inimeste ja loomade tervise ja elu kaitsega seotud põhjustel, ei vabasta neid siiski kohustusest ühtlustada sätteid, millel sellised keelud ja piirangud põhinevad, kuivõrd kõnesolevad sätete erinevused takistavad ühise põllumajanduspoliitika rakendamist ja toimimist;

selliste ühtlustamiste puhul peab ekspordiriik tagama, et ühendusesisemiseks kauplemiseks ette nähtud ja aretamiseks, tootmiseks ja tapmiseks ettenähtud veised ja sead, kohad, kust sellised loomad pärit on ja kust neid transporditakse ning kasutatud transpordivahendid vastavad teatavatele loomatervishoiunõuetele tagamaks, et loomad ei ole nakkushaiguste allikaks;

selleks, et liikmesriigid saaksid olla kindlad, et selliseid nõudeid järgitakse, tuleks sätestada loomadega sihtpunktini kaasasoleva veterinaarsertifikaadi väljaandmine riikliku veterinaararsti poolt;

liikmesriikidel peab olema õigus mitte lubada oma territooriumile veiseid ja sigu, kui leitakse, et nad põevad või neil kahtlustatakse nakkushaigusi, kui nad võivad levitada sellist haigust ilma seda tegelikult põdemata või kui nad ei vasta ühenduse loomatervishoiu sätetele;

ei ole põhjust lubada liikmesriikidel veiste ja sigade oma territooriumile toomise keelamist muudel põhjustel kui loomatervishoid ning seetõttu peaks kaubasaatjal või tema esindajal olema taotluse esitamisel võimalik loomad ekspordiriiki tagasi saata, kui seda ei takista muud põhjused;

keelu või piirangu korral tuleks selle põhjustest teavitada loomade kaubasaatjat või tema esindajat ja ekspordiriigi pädevat keskasutust, et nad oleksid teadlikud, miks kõnealuseid meetmeid rakendati;

kaubasaatja ja sihtliikmesriigi ametiasutuse vaidluse korral keelu või piirangu põhjendatuse kohta peaks kaubasaatjal olema võimalus nõuda arvamust veterinaareksperdilt, kelle ta võib valida komisjoni poolt koostatud loetelust;

mõningatel juhtudel ja teatavate loomade kategooriate puhul tundub, et käesoleva direktiivi üldsätteid võib leevendada ilma terviseriski tekitamata, lubades kaubasaatjal liikmesriigil teha üldisi ja spetsiaalseid erandeid;

teatavates eriprobleeme tekitavates valdkondades ei saa liikmesriikide sätteid ühtlustada kuni põhjalikuma uurimise läbiviimiseni;

B–D lisade tarvis võidakse sätestada lihtsustatud muutmiskord, kuna kõnealustes lisades sisalduvad eeskirjad on tehnilist laadi ja võivad muutuda; komisjonile tuleks seetõttu teha ülesandeks selliste muudatuste sisseviimine pärast liikmesriikidega konsulteerimist,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Käesolevat direktiivi kohaldatakse ühendusesisese kauplemise suhtes aretamiseks, tootmiseks ja tapmiseks ettenähtud veiste ja sigadega.

Artikkel 2

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a) põllumajandusettevõte – põllumajanduslik majapidamine või ametliku järelevalve all olev turustaja ettevõte, mis asub liikmesriigi territooriumil ning kus peetakse või aretatakse aretamiseks, tootmiseks või tapmiseks ettenähtud loomi;

b) tapaloom – veis või siga, kes viiakse kohe pärast sihtriiki saabumist otse tapamajja või turule, mis asub tapamaja naabruses ning mille eeskirjade alusel võib loomi eelkõige pärast turgu viia üksnes sel eesmärgil pädeva keskasutuse tunnustatud tapamajja. Viimasel juhul tuleb loomad tappa selles tapamajas hiljemalt seitsekümmend kaks tundi pärast turule saabumist;

c) aretamiseks või tootmiseks ettenähtud loomad – muud kui punktis b osutatud veised ja sead, sh aretamiseks, piima või liha tootmiseks ettenähtud loomad või veoloomad;

d) tuberkuloosivaba veis – veis, mis vastab A lisa I osa punktis 1 sätestatud tingimustele;

e) ametlikult tuberkuloosivaba veisekari – veisekari, mis vastab A lisa I osa punktis 2 sätestatud tingimustele;

f) brutselloosivaba veis – veis, mis vastab A lisa II osa punktis 1 sätestatud tingimustele;

g) ametlikult brutselloosivaba veisekari – veisekari, mis vastab A lisa II osa punktis A 2 sätestatud tingimustele;

h) brutselloosivaba veisekari – veisekari, mis vastab A lisa II osa punktis A 3 sätestatud tingimustele;

i) brutselloosivabad sead – sead, kes vastavad A lisa II osa punktis B 1 sätestatud tingimustele;

k) brutselloosivaba seakari – seakari, mis vastab A lisa II osa punktis B 2 sätestatud tingimustele;

l) episootiavaba piirkond – 20 km läbimõõduga piirkond, kus ametliku kinnituse kohaselt ei ole vähemalt laadimisele eelneva kolmekümne päeva jooksul esinenud:

i) veiste puhul suu- ja sõrataudi;

ii) sigade puhul suu- ja sõrataudi, sigade katku ega Tescheni haigust;

m) teatamiskohustuslikud loomataudid – E lisas loetletud haigused;

n) riiklik veterinaararst – liikmesriigi pädeva keskasutuse poolt ametisse määratud veterinaararst;

o) ekspordiriik – liikmesriik, kust veiseid ja sigu saadetakse teise liikmesriiki;

p) sihtriik – liikmesriik, kuhu veiseid ja sigu saadetakse teisest liikmesriigist.

Artikkel 3

1. Iga liikmesriik tagab, et tema territooriumilt saadetakse teise liikmesriigi territooriumile üksnes selliseid veiseid ja sigu, kes vastavad lõikes 2 sätestatud üldtingimustele, arvestades vajaduse korral lõike 7 sätteid, ning samuti vastavad lõigetes 3–6 teatavate veiste ja sigade kategooriate jaoks kehtestatud eritingimustele.

2. Käesoleva direktiiviga hõlmatud veised ja sead peavad vastama järgmistele tingimustele:

a) neil ei tohi laadimise päeval olla kliinilisi haigustunnuseid;

b) nad on saadud põllumajandusettevõttest, mis ametlikult vastab järgmistele tingimustele:

i) põllumajandusettevõte peab asuma episootiavaba piirkonna keskel;

ii) põllumajandusettevõte peab vähemalt loomade saatmisele eelnenud kolme kuu jooksul olema olnud vaba veiste puhul suu- ja sõrataudist ja veiste brutselloosist ning sigade puhul suu- ja sõrataudist, veiste ja sigade brutselloosist, sigade katkust ja Tescheni haigusest;

iii) põllumajandusettevõte peab vähemalt loomade saatmisele eelnenud kolmekümne päeva jooksul olema olnud vaba kõikidest muudest teatamiskohustuslikest loomataudidest, mis on asjaomase liigi loomade jaoks nakkavad;

c) aretamiseks ja tootmiseks ettenähtud loomad peavad olema viibinud lõike 2 punktis b nimetatud põllumajandusettevõttes laadimisele eelnenud kolmekümne päeva jooksul. Riiklik veterinaararst võib tõendada, et loomad on viibinud põllumajandusettevõttes laadimisele eelnenud kolmekümne päeva jooksul, selliste loomade puhul, kes on identifitseeritud punktis d sätestatud viisil ja kes on ametliku veterinaarjärelevalve all, ning seega on võimalik tõendada, et asjaomased loomad kuuluvad asjaomasesse põllumajandusettevõttesse;

d) nad peavad olema identifitseeritud ametliku või ametlikult tunnustatud kõrvamärgiga või sigade puhul alalise nimelise templiga;

e) nad tuleb saata põllumajandusettevõttest otse tegelikku laadimiskohta:

i) ilma et nad puutuksid kokku muude sõralistega kui veiste ja sigadega, kes vastavad ühendusesisese kaubanduse jaoks sätestatud tingimustele;

ii) jaotatuna ühelt poolt aretamiseks või tootmiseks ettenähtud loomadeks ja teiselt poolt tapaloomadeks;

iii) mootorsõidukites või konteinerites, mis on eelnevalt puhastatud ja desinfitseeritud ekspordiriigis ametlikult lubatud desinfitseerimisvahendiga;

f) nad tuleb sihtriiki veoks vastavalt punktis e sätestatud tingimustele laadida kindlas kohas episootiavaba piirkonna keskel;

g) nad tuleb pärast laadimist saata otse ja nii kiiresti kui võimalik ekspordiriigi piiripunkti;

h) nendega peab sihtriiki vedamisel olema kaasas F lisale (I–IV näidis) vastav veterinaarsertifikaat, mis koostatakse laadimise päeval vähemalt sihtriigi keeles ja mis kehtib kümme päeva.

3. Lisaks sellele peavad aretamiseks või tootmiseks ettenähtud veised vastama järgmistele tingimustele:

a) nad peavad vähemalt viisteist päeva ja mitte rohkem kui neli kuud enne laadimist olema vaktsineeritud suu- ja sõrataudi viiruse tüvede A, O ja C vastu ekspordiriigi pädeva asutuse kontrollitud ja tunnustatud inaktiveeritud vaktsiiniga;

b) nad on pärit ametlikult tuberkuloosivabast veisekarjast, nad peavad olema tuberkuloosivabad ja eriti peab A ja B lisade sätete kohaselt tehtud nahasisese tuberkuliiniproovi tulemus olema negatiivne;

c) nad on pärit ametlikult brutselloosivabast veisekarjast, nad peavad olema brutselloosivabad ja eriti peab brutsellasisaldus A ja C lisa sätete kohaselt tehtud seerumi aglutinatsiooni testi puhul olema alla 30 rahvusvahelise aglutinatsiooniühiku milliliitri kohta.

d) lüpsilehmadel ei tohi olla mastiidi kliinilisi tunnuseid; lisaks sellele ei tohi D lisa sätetele vastava analüüsi käigus ilmneda nende piimas märke iseloomulikust põletikust ega spetsiifiliselt patogeensetest mikroorganismidest.

4. Lisaks sellele peavad aretamiseks või tootmiseks ettenähtud sead olema pärit brutselloosivabast karjast, olema ise brutselloosivabad ja eriti peab brutsellasisaldus A ja C lisa sätete kohaselt tehtud seerumi aglutinatsiooni testi puhul olema alla 30 rahvusvahelise aglutinatsiooniühiku milliliitri kohta; seerumi aglutinatsiooni test on nõutav üksnes üle 25 kilogrammi kaaluvate sigade puhul.

5. Lisaks sellele ei tohi tapmiseks ettenähtud loomad olla veised ega sead, kes on ette nähtud tapmiseks liikmesriigi nakkushaiguste tõrjeprogrammi raames.

6. Lisaks sellele peavad üle nelja kuu vanused tapaveised vastama järgmistele tingimustele:

a) nad peavad vähemalt viisteist päeva ja mitte rohkem kui neli kuud enne laadimist olema vaktsineeritud suu- ja sõrataudi viiruse tüvede A, O ja C vastu ekspordiriigi pädeva asutuse kontrollitud ja tunnustatud inaktiveeritud vaktsiiniga; veiste puhul, kes vaktsineeritakse ümber liikmesriikides, kus selliseid loomi vaktsineeritakse igal aastal ja kus need suu- ja sõrataudi nakatumise korral süstemaatiliselt tapetakse, pikendatakse vaktsineerimise kehtivusaega siiski kuni kaheteistkümne kuuni;

b) kui loomad ei ole pärit ametlikult tuberkuloosivabast veisekarjast, peab A ja B lisa sätete kohaselt tehtud nahasisese tuberkuliiniproovi tulemus olema negatiivne;

c) kui loomad ei ole pärit ametlikult brutselloosivabast veisekarjast ega brutselloosivabast veisekarjast, peab brutsellasisaldus A ja C lisa sätete kohaselt tehtud seerumi aglutinatsiooni testi puhul olema alla 30 rahvusvahelise aglutinatsiooniühiku milliliitri kohta.

7. Ühendusesisese kaubanduse jaoks kiidetakse heaks ka: aretamiseks, tootmiseks või tapmiseks ette nähtud loomad, kes on saadud teise liikmesriiki saatmiseks ametlikult tunnustatud turult, tingimusel et kõnealune turg vastab järgmistele tingimustele:

a) turg on riikliku veterinaararsti järelevalve all;

b) turg asub episootiavaba piirkonna keskel ja kohas, kus samal päeval ei toimu muud kariloomade turgu;

c) turgu kasutatakse pärast desinfitseerimist kas aretamiseks või tootmiseks ettenähtud loomade jaoks või tapaloomade jaoks, kes vastavad lõigetes 2–6 ja artiklis 4 ühendusesisese kaubanduse jaoks kehtestatud nõuetele, tingimusel et kõnealuseid nõudeid kohaldatakse asjaomase loomaliigi suhtes. Loomade turule saatmisel tuleb järgida eelkõige lõike 2 punkti e sätteid. Enne põllumajandusettevõttest või käesoleva lõike nõuetele vastavalt turult laadimiskohta viimist võib kõnealused loomad viia ametliku järelevalve all olevasse kogumispunkti, kui see vastab turgude jaoks kehtestatud tingimustele.

Sellistelt turgudelt saadud loomad tuleb saata turult või kogumispunktist otse tegelikku laadimiskohta, järgides lõike 2 punktide e ja g sätteid, ning eksportida sihtriiki.

Ajavahemiku, mille jooksul toimub kõnealuste loomade kogumine väljapool päritolumajandit, eelkõige turul, kogumispunktis või tegelikus laadimiskohas, võib arvestada lõike 2 punktis c ettenähtud kolmekümne päeva hulka, kuid see ei tohi ületada nelja päeva.

8. Ekspordiriik määrab kindlaks lõikes 7 osutatud ning aretamiseks, tootmiseks või tapmiseks ettenähtud loomade jaoks tunnustatud turud. Ekspordiriik teatab tunnustuse saanud turgudest teiste liikmesriikide pädevatele keskasutustele ja komisjonile.

9. Ekspordiriik määrab kindlaks lõikes 7 osutatud turgude ja kogumispunktide üle ametliku järelevalve teostamise korra ning tagab järelevalve toimumise.

10. Lõikes 7 sätestatud juhul tuleb veterinaarsertifikaati teha F lisa kohaselt (I–IV näidis) vastavad kanded.

11. Ekspordiriik määrab kindlaks turustaja ettevõtte üle ametliku järelevalve teostamise korra ja tagab järelevalve toimumise.

12. Kui põllumajandusettevõtte või piirkonna suhtes, kus põllumajandusettevõte asub, kohaldatakse ametlikku keeldu kõnealuse loomaliigi jaoks nakkava haiguse puhkemise tõttu, jõustuvad lõike 2 punkti b alapunktides ii ja iii ja artikli 2 punktis e sätestatud tähtajad alates kuupäevast, mil kõnealune keeld ametlikult tühistatakse.

Artikkel 4

1. Kõik ühendusesiseseks kauplemiseks ettenähtud loomad peavad enne laadimispäeva olema viibinud ekspordiliikmesriigi territooriumil:

a) vähemalt kuus kuud aretamiseks või tootmiseks ettenähtud loomade puhul;

b) vähemalt kolm kuud tapaloomade puhul.

Kui sellised loomad on vastavalt nooremad kui kuus või kolm kuud, peavad nad olema viibinud ekspordiliikmesriigi territooriumil alates sünnist.

2. Kõikidel lõike 1 kohaldamise juhtudel tuleb veterinaarsertifikaati teha asjakohased kanded vastavalt F lisale (I–IV näidis).

Artikkel 5

Kui artikli 3 lõike 3 punktis a ja lõike 6 punktis a osutatud vaktsiine mõnes liikmesriigis ei valmistata, tuleb need muretseda mõnest teisest liikmesriigist, välja arvatud juhul, kui uued teaduslikud andmed või seni sobilikuks peetud vaktsiinide puudumine tingib vajaduse muretseda kõnealused vaktsiinid väljapoolt Euroopa Majandusühendust. Muude kui A, O ja C tüvega või nende tüvede variantidega suu- ja sõrataudi puhangute korral, mille vastu praegu kasutatavad vaktsiinid ei taga piisavat või mingit kaitset, võib iga liikmesriik võtta vajalikud erakorralised meetmed vaktsiinitüüpide kohandamiseks ja nende kasutamiseks. Samal ajal teatab liikmesriik sellest teistele liikmesriikidele ja komisjonile. Komisjon võib korraldada arutelusid võetud ja võetavate meetmete kohta.

Artikkel 6

1. Iga liikmesriik edastab teistele liikmesriikidele ja komisjonile loetelu piiripunktidest, mida tuleb kasutada veiste ja sigade toomisel asjaomase liikmesriigi territooriumile.

Tingimusel, et järgitakse loomatervishoidu käsitlevaid sätteid, võetakse kasutatavate piiripunktide kindlaksmääramisel arvesse turustuskanaleid ja kõiki kättesaadavaid transpordivahendeid.

2. Iga sihtriik võib nõuda, et kaubasaatja või tema esindaja peab teatama asjaomasele liikmesriigile ette selle territooriumile toodavast veiste või sigade partiist ning esitama teabe loomade tüübi, liigi ja arvu ning piiripunktide ja eeldatava saabumisaja kohta. Sihtriik ei või siiski nõuda, et kõnealune teatamine toimuks varem kui nelikümmend kaheksa tundi enne partii saabumist asjaomase liikmesriigi territooriumile.

3. Iga sihtriik võib keelata veiste ja sigade toomise oma territooriumile, kui piiripunktis riikliku veterinaararsti tehtud kontrolli käigus ilmneb, et:

a) loomad on nakatunud või neil kahtlustatakse nakatumist või saastumist teatamiskohustusliku loomataudiga;

b) asjaomaste loomade puhul ei ole kinni peetud artiklite 3 ja 4 sätetest.

Sihtliikmesriik võib võtta vajalikud meetmed, sh rakendada karantiini, et selgitada nende loomade olukorda, kes on nakatunud või kellel kahtlustatakse nakatumist või saastumist teatamiskohustusliku loomataudiga või kes võivad sellist haigust levitada.

Esimese või teise lause kohaselt tehtavate otsustega tuleb kaubasaatja või tema esindaja taotluse korral lubada loomade tagasiviimist, tingimusel et see ei ole vastuolus tervishoiukaalutlustega.

4. Kui loomade sissetoomine on lõike 3 punktis a sätestatud põhjusel keelatud ja vastavalt olukorrale ei anna kas ekspordiriik või transiidiriik kaheksa tunni jooksul luba loomade tagasiviimiseks, võib sihtriigi pädev asutus anda korralduse loomade tapmiseks või hävitamiseks.

5. Tapaloomad tuleb tappa loomatervishoiunõuetele vastavalt võimalikult kiiresti pärast nende saabumist tapamajja. Tapaloomad, kes on viidud sihtriiki saabumisel otse turule, mis asub tapamaja naabruses ning mille eeskirjade alusel võib loomi eelkõige pärast turgu viia üksnes sel eesmärgil pädeva keskasutuse tunnustatud tapamajja, tuleb tappa selles tapamajas mitte hiljem kui seitsekümmend kaks tundi pärast turule jõudmist.

Sihtriigi pädev asutus võib loomatervishoiuga seotud kaalutlusi arvesse võttes määrata kindlaks tapamaja, kuhu kõnealused loomad tuleb saata.

6. Kui pärast aretamiseks või tootmiseks ettenähtud loomade sihtriigi territooriumile toomist ilmnevad faktid, mille puhul oleks olnud põhjendatud kohaldada lõike 3 esimest lauset, peab ekspordiriigi pädev keskasutus viima sihtriigi pädeva keskasutuse nõudmisel läbi vajaliku uurimise ja teavitama kõnealust asutust viivitamata sellise uurimise tulemustest.

7. Pädeva asutuse poolt lõigete 3–5 alusel tehtud otsused tuleb koos põhjendustega edastada kaubasaatjale või tema esindajale. Kaubasaatja või tema esindaja taotluse korral tuleb kõnealused põhjendatud otsused edastada viivitamata ja kirjalikult ning märkida kehtivate õigusaktidega sätestatud abinõud, nende vorm ja kohaldamise aeg. Otsused tuleb edastada ka ekspordiriigi pädevale keskasutusele.

Artikkel 7

1. Sihtriigid võivad anda ühele või mitmele ekspordiriigile üldloa või teatavate juhtudega piiratud loa, et tuua asjaomase sihtriigi territooriumile:

A. Aretamiseks, tootmiseks või tapmiseks ettenähtud veised:

a) keda ei ole erandina artikli 3 lõike 3 punktist a või lõike 6 punktist a vaktsineeritud suu- ja sõrataudi vastu, juhul kui ekspordiriigis ja asjaomastes transiidiriikides ei ole vähemalt kuue kuu jooksul alates laadimise kuupäevast ametlikult registreeritud ühtegi suu- ja sõrataudi juhtu;

b) kellele on erandina artikli 3 lõike 3 punktist a või lõike 6 punktist a manustatud kuni kümme päeva enne laadimist suu- ja sõrataudivastast seerumit, mida on tunnustanud ja kontrollinud ekspordiriigi pädev asutus ja mille kasutamist lubab sihtriigi pädev asutus;

B. Aretamiseks või tootmiseks ettenähtud veised, kes on erandina artikli 3 lõike 3 punktist c pärit brutselloosivabast karjast.

C. Tapmiseks ettenähtud veised:

a) kes on erandina artikli 3 lõike 6 punktist b reageerinud positiivselt nahasisesele tuberkuliiniproovile;

b) kellel erandina artikli 3 lõike 6 punktist c on brutsellasisaldus seerumi aglutinatsiooni testi puhul 30 rahvusvahelist aglutinatsiooniühikut milliliitri kohta või kõrgem.

2. Kui sihtriik annab üldloa vastavalt lõikele 1, teatab ta sellest viivitamata teistele liikmesriikidele ja komisjonile.

3. Kui sihtriik annab loa vastavalt lõikele 1, tuleb transiitveo korral taotleda vastavat luba ka asjaomastelt transiidiriikidelt.

4. Ekspordiriigid võtavad kõik meetmed tagamaks, et veterinaarsertifikaatides, mille näidised on esitatud F lisas (I ja II näidis), oleks märgitud, et on kasutatud ühte lõikes 1 sätestatud võimalust.

Artikkel 8

Kuni Euroopa Majandusühenduse poolt vastuvõetavate sätete jõustumiseni ei mõjuta käesoleva direktiivi kohaldamine liikmesriikide selliste sätete kohaldamist, mis käsitlevad:

a) antibiootikumide, östrogeenide või türeostaatiliste vahenditega ravitud veiseid ja sigu;

b) trihhinoosi vältimist, tingimusel et neid sätteid ei kohaldata diskrimineerival viisil, võttes eriti arvesse süstemaatiliste uuringute läbiviimist trihhinella avastamiseks ekspordiliikmesriikides.

Artikkel 9

1. Juhul, kui seoses veiste või sigade teisest liikmesriigist oma territooriumile toomisega kaasneb loomahaiguste leviku oht, võib liikmesriik võtta järgmisi meetmeid:

a) episootilise haiguse puhangu korral asjaomases teises liikmesriigis keelata või piirata ajutiselt veiste või sigade sissetoomist kõnealuse liikmesriigi nakatunud piirkondadest;

b) episootilise haiguse laiaulatusliku leviku korral või muu raske nakkusliku loomahaiguse puhangu korral keelata või piirata ajutiselt veiste ja sigade sissetootmist kõnealuse liikmesriigi territooriumi mingist osast.

2. Liikmesriikide poolt lõike 1 alusel võetud meetmetest ning nende täpsetest põhjustest tuleb kümne tööpäeva jooksul teavitada teisi liikmesriike ja komisjoni.

3. Kui asjaomane liikmesriik leiab, et lõikes 1 nimetatud keeld või piirang on põhjendamatu, võib ta taotleda komisjonilt viivitamata arutelude alustamist.

Artikkel 10

1. Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide kehtivates õigusaktides sätestatud edasikaebeõigust käesoleva direktiivi kohaselt pädeva asutuse poolt võetud otsuste peale.

2. Iga liikmesriik annab kaubasaatjatele, kelle veiste ja sigade suhtes on võetud artikli 6 lõikes 3 sätestatud meetmeid, õiguse taotleda enne seda, kui pädev asutus võtab muid meetmeid kui loomade tapmine või hävitamine loomade või inimeste tervisega seotud kaalutlustel, veterinaareksperdi arvamust, et teha kindlaks, kas artikli 6 lõike 3 tingimused on täidetud.

Veterinaarekspert peab olema muu liikmesriigi kui ekspordi- või sihtriigi kodanik.

Komisjon koostab liikmesriikide ettepaneku põhjal loetelu ekspertidest, kes võivad kõnealust arvamust esitada. Pärast liikmesriikidega konsulteerimist kehtestab komisjon kohaldatavad üldeeskirjad, eelkõige selliste arvamuste esitamise korra kohta.

Artikkel 11

Kui käesoleva direktiivi jõustumise ajal ei kohaldata ühenduse sätteid, mis käsitlevad veiste ja sigade kolmandatest riikidest importimist, või kuni nende sätete kohaldamiseni ei tohi kõnealustest riikidest imporditud veiseid ja sigu käsitlevad siseriiklikud õigusnormid olla soodsamad kui ühendusesisest kaubandust reguleerivad õigusnormid.

Artikkel 12

Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi ja selle lisade järgimiseks vajalikud õigusnormid kaheteistkümne kuu jooksul alates käesoleva direktiivi teatavakstegemisest ning teatavad sellest viivitamata komisjonile.

Artikkel 13

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, 26. juuni 1964

Nõukogu nimel

eesistuja

C. Heger

[1] EÜT 61, 19.4.1963, lk 1254/63.

[2] EÜT 121, 29.7.1964, lk 2009/64.

[3] EÜT 30, 20.4.1962, lk 945/62.

--------------------------------------------------

A LISA

I. Tuberkuloosivabad veised ja veisekarjad

1. Veist käsitletakse tuberkuloosivabana, kui tal ei esine tuberkuloosi kliinilisi tunnuseid ega reaktsiooni mitte varem kui kolmkümmend päeva enne laadimist vastavalt B lisale tehtud nahasisesele tuberkuliiniproovile ega mingit spetsiifilist reaktsiooni ja ta on pärit ametlikult tuberkuloosivabast veisekarjast lõike 2 tähenduses.

2. Veisekarja käsitatakse ametlikult tuberkuloosivabana, kui:

a) ühelgi loomal ei esine tuberkuloosi kliinilisi tunnuseid;

b) kõikide üle kuue nädala vanuste loomade puhul on vähemalt kahe ametliku B lisa sätete kohaselt tehtud nahasisese tuberkuliiniproovi tulemus olnud negatiivne, esimene kuus kuud pärast karja desinfitseerimist, teine kuus kuud hiljem ja ülejäänud ühe- või kaheaastaste ajavahemike järel liikmesriikide puhul, mille kogu veisekari on ametliku veterinaarjärelevalve all ja kus tuberkuloosi nakatumine jääb alla 1 %;

c) karja ei ole toodud juurde ühtegi veist, kellel puudub riikliku veterinaararsti tõend selle kohta, et looma nahasisese tuberkuliiniproovi tulemus B lisa punktis 21 a sätestatud kriteeriumite kohaselt tehtud hindamisel on olnud negatiivne ja et loom on pärit ametlikult tuberkuloosivabast veisekarjast.

II. Brutselloosivabad veised ja sead ja veise- ja seakarjad

A. Veised ja veisekarjad

1. Veist käsitletakse brutselloosivabana, kui tal ei esine brutselloosi kliinilisi tunnuseid ja brutsellasisaldus C lisa sätete kohaselt mitte varem kui kolmkümmend päeva enne laadimist tehtud seerumi aglutinatsiooni testi puhul on alla 30 rahvusvahelise aglutinatsiooniühiku milliliitri kohta ja ta on pärit ametlikult brutselloosivabast veisekarjast lõike 2 tähenduses. Lisaks ei tohi pullide puhul spermatosoidid sisaldada brutsella aglutiniine.

2. Veisekarja käsitatakse ametlikult brutselloosivabana, kui:

a) selles ei ole brutselloosi vastu elusvaktsiiniga vaktsineeritud veiseid;

b) ühelgi veisel ei ole vähemalt kuue kuu jooksul esinenud brutselloosi kliinilisi tunnuseid;

c) kõik üle kaheteistkümne kuu vanused veised vastavad järgmistele tingimustele:

aa) brutsellasisaldus C lisa kohaselt kuuekuulise intervalliga tehtud kahe ametliku seerumi aglutinatsiooni testi puhul on olnud alla 30 rahvusvahelise aglutinatsiooniühiku milliliitri kohta; esimese seerumi aglutinatsiooni testi võib asendada kolme laboritevahelise võrdlusega, mis tehakse kolmekuuliste intervallidega, tingimusel et teine seerumi aglutinatsiooni test tehakse vähemalt kuus nädalat pärast kolmandat laboritevahelist võrdlust;

bb) neid kontrollitakse brutselloosi puudumise kindlaksmääramiseks igal aastal kolme laboritevahelise võrdlusega, mis tehakse vähemalt kolmekuuliste intervallidega, või kahe laboritevahelise võrdlusega ja ühe seerumi aglutinatsiooni testiga, mis tehakse vähemalt kolmekuuliste intervallidega; kui laboritevahelist võrdlust ei saa teha, tehakse igal aastal kuuekuulise intervalliga kaks seerumi aglutinatsiooni testi; liikmesriikides, kelle kogu veisekari on ametliku veterinaarjärelevalve all ja kus brutselloosi nakatumine jääb alla 1 %, tuleb igal aastal teha ainult kaks laboritevahelist võrdlust, või kui see ei ole võimalik, üks seerumi aglutinatsiooni test;

d) karja ei ole toodud juurde ühtegi veist, kellel puudub riikliku veterinaararsti tõend selle kohta, et tema brutsellasisaldus seerumi aglutinatsiooni testi puhul, mis tehti mitte varem kui kolmkümmend päeva enne karja võtmist, oli alla 30 rahvusvahelise aglutinatsiooniühiku milliliitri kohta, ja lisaks, et ta on pärit ametlikult brutselloosivabast veisekarjast.

3. Veisekarja käsitatakse brutselloosivabana, kui:

a) erandina lõike 2 punktist a on seal viie kuni kaheksa kuu vanuseid veiseid, kes on brutselloosi vastu vaktsineeritud ainult elusvaktsiiniga Buck 19;

b) kõik veised kes vastavad lõike 2 punktides b, c ja d sätestatud tingimustele; alla kolmekümne kuu vanustel veistel võib siiski brutsellasisaldus seerumi aglutinatsiooni testi puhul olla 30 rahvusvahelist aglutinatsiooniühikut milliliitri kohta või kõrgem, kuid alla 80 rahvusvahelise aglutinatsiooniühiku, kui komplemendi sidumise testi tulemus on olnud negatiivne.

B. Sead ja seakarjad

1. Siga käsitletakse brutselloosivabana, kui tal ei esine brutselloosi kliinilisi tunnuseid ja brutsellasisaldus C lisa sätete kohaselt mitte varem kui kolmkümmend päeva enne laadimist tehtud seerumi aglutinatsiooni testi puhul on alla 30 rahvusvahelise aglutinatsiooniühiku milliliitri kohta ja komplemendi sidumise testi tulemus on negatiivne ning lisaks on ta pärit ametlikult brutselloosivabast karjast lõike 2 tähenduses; seerumi aglutinatsiooni test tehakse üksnes üle 25 kilogrammi kaaluvate sigade puhul.

2. Seakarja käsitatakse brutselloosivabana, kui:

a) vähemalt üks aasta ei ole registreeritud ühtegi sigade brutselloosi juhtumit ega haiguse esinemisele viitavaid tunnuseid karjas. Kui sellised tunnused esinevad, tuleb ametliku järelevalve all teha kliinilised, bakterioloogilised ja vajadusel seroloogilised testid tegemaks kindlaks, et sümptomid ei ole brutsellaga seotud;

b) see asub 20 km diameetriga ala keskel, kus vähemalt üks aasta ei ole ametlikult registreeritud ühtegi sigade brutselloosi juhtumit;

c) põllumajandusettevõttes üheaegselt olevad veised on ametlikult brutselloosivabad.

--------------------------------------------------

B LISA

Tuberkuliinide valmistamis- ja kasutamisnormid

1. Ametliku järelevalve all tehtavad tuberkuliiniproovid tuleb läbi viia PPD (veiste) tuberkuliiniga või sünteetilisel söötmel valmistatud ja kuumaga kontsentreeritud tuberkuliiniga.

2. PPD tuberkuliini kontrollimiseks tuleb kasutada Kopenhaagenis asuva Statens Seruminstituti rahvusvahelisele PPD standardile vastavat standardtuberkuliini.

Selline standardtuberkuliin peab olema saadud asutusest Centraal Diergeneeskundig Instituut, Afdeling Rotterdam.

3. Nn sünteetiliste tuberkuliinide kontrollimiseks tuleb kasutada Kopenhaagenis asuva Statens Seruminstituti rahvusvahelisele vana tuberkuliini standardile vastavat standardtuberkuliini.

Selline standardtuberkuliin peab olema saadud Frankfurt-am-Mainis asuvast Paul-Ehrlich-Institutist.

4. Tuberkuliinid tuleb valmistada ühest järgmisest veiste tüüpi tuberkuloosibatsilli tüvest:

a) An5;

b) Vallée;

c) Behring.

5. Tuberkuliinide pH peab olema vahemikus 6,5 ja 7.

6. Tuberkuliinides võib säilitusainena kasutada üksnes 0,5 protsendilist fenooli.

7. Tingimusel, et tuberkuliine säilitatakse temperatuuril ca 4 °C, on nende maksimaalne kasutusaeg järgmine:

a) vedelad PPD tuberkuliinid: kuus kuud

lüofiliseeritud PPD tuberkuliinid: viis aastat;

b) nn sünteetilised tuberkuliinid: lahjendamata: viis aastat

lahjendatud: kaks aastat.

8. Tuberkuliinide ametliku kontrolli eest vastutavad asjaomastes riikides allpool loetletud riiklikud asutused:

a)Saksamaal: | Paul-Ehrlich Institut, Frankfurt-am-Main; |

b)Belgias: | Institut national de recherches vétérinaires, Brussels; |

c)Prantsusmaal: | Laboratoire central de recherches vétérinaries, Alfort; |

d)Luksemburgi | Suurhertsogiriigis: tarnijamaa asutus; |

e)Itaalias: | Istituto Superiore di Sanità, Roma; |

f)Madalmaades: | Centraal Diergeneeskundig Instituut, Afdeling Rotterdam. |

9. Ametlik kontroll tuleb läbi viia kas pudelitesse villitud ja kasutamiseks valmis tuberkuliinidega või kogu tuberkuliinipartiiga enne selle konditsioneerimist, tingimusel et partii villitakse hiljem pädeva asutuse esindaja juuresolekul.

10. PPD tuberkuliini tuleb kontrollida bioloogiliste meetodite ja kliinilise meetodi abil.

11. Tuberkuliinid peavad olema steriilsed.

12. Tuberkuliini ohutuskatse mürgisuse ja ärritust tekitavate omaduste puudumise kindlakstegemiseks tuleb teha järgmiselt:

a) mürgisuse puudumine: katsed tuleb teha hiirte ja merisigadega.

Hiired: | Kahele 16–20 g kaaluvale hiirele süstitakse naha alla 0,5 ml tuberkuliini. Kui kahe tunni jooksul ei ilmne selgeid mürgistuse tunnuseid, võib järeldada, et toode ei sisalda ülemäärast fenooli. |

Merisead: | Merisead peavad kaaluma 350–500 g. Süstitava tuberkuliini kogus peab olema 1 ml kehamassi 100 g kohta. Kasutada tuleb üht allpool kirjeldatud kahest meetodist: |

aa) tuberkuliin süstitakse kahe merisea kõhunahka. Tuberkuliini võib käsitada rahuldavana, kui sellisel viisil tuberkuliini saanud merisigadel esineb tugev infiltreerumine, mis taandub alates kolmandast päevast ilma nekroosi põhjustamata ning ei ole kuue päeva pärast enam nähtav. Kui esineb kõhunaha nekroos või kui infiltreerumine ei kao kuue päeva jooksul, tunnistatakse tuberkuliin mitterahuldavaks;

bb) tuberkuliin süstitakse kahe merisea kõhukelmesse. Loomi jälgitakse kuus nädalat, mille jooksul ei tohi esineda erilisi sümptomeid ega kaalukaotust. Kuue nädala möödudes loomad tapetakse ja kontrollitakse, et ei esineks tuberkuloosseid kahjustusi;

eelkõige uuritakse histoloogilisi sisselõikeid põrnas, maksas ja kopsudes. Sama menetlust järgitakse loomade puhul, kes surevad enne kõnealust tähtaega.

b) ärritust tekitavate omaduste puudumine: kahe merisea depileeritud kubemenahka inokuleeritakse 2500 rahvusvahelist ühikut (RÜ) tuberkuliini koguses 0,1 ml. Nelikümmend tundi hiljem ei tohi esineda mingit reaktsiooni.

13. Tuberkuliine tuleb analüüsida keemiliselt, et määrata kindlaks fenooli täpne kogus ja teha kindlaks, kas tuberkuliin sisaldab muid säilitusaineid.

14. Tuberkuliini sensibiliseerivate omaduste määramiseks tuleb teha järgmine katse.

Kolmele meriseale, keda varem pole teaduslikeks katseteks kasutatud, süstitakse nahasiseselt viiepäevase intervalliga kolm korda 500 rahvusvahelist ühikut tuberkuliini koguses 0,1 ml. Merisigu testitakse viisteist päeva hiljem sama koguse tuberkuliini nahasisese süstiga. Merisigadel ei tohi esineda reaktsiooni, mis erineks selliste sama massiga merisigade reaktsioonist, keda pole kunagi kasutatud teaduslikeks katseteks ja kellele on kontrolli eesmärgil süstitud sama kogus tuberkuliini.

15. Aktiivsustest tuleb teha keemilise meetodi ja bioloogiliste meetodite abil.

a) Keemiline meetod: seda meetodit võib kasutada PPD puhul ja see põhineb tuberkuloproteiini sadestamisel trikloroäädikhappe abil. Lämmastikusisaldus määratakse Kjeldahli destillatsiooni abil. PPD üldlämmastiku ümberarvestuskoefitsient on 6,25.

b) Bioloogilised meetodid: kõnealuseid meetodeid kasutatakse sünteetilisel söötmel valmistatud tuberkuliinide ja PPD puhul; meetodid põhinevad testitavate tuberkuliinide võrdlemisel standardtuberkuliinidega.

16. Vana tuberkuliini rahvusvaheline standard sisaldab 100000 rahvusvahelist aglutinatsiooniühikut milliliitri kohta.

17. Rahvusvaheline PPD standard tarnitakse lüofiliseeritud kujul, üks rahvusvaheline ühik = 0,00002 mg tuberkuloproteiini. Ampull sisaldab 2 mg tuberkuloproteiini.

Tootjate poolt punktis 8 loetletud riiklikele asutustele testimiseks esitatavate tuberkuliinide aktiivsus peab olema sama mis standardtuberkuliinidel, st nad peavad sisaldama 100000 rahvusvahelist ühikut milliliitri kohta.

18. a) Tõhususuuringud merisigade peal

Kasutada tuleb 400–600 grammi kaaluvaid albiinomerisigu.

Asjaomased merisead peavad olema terved ja kompimise teel tuleb kontrollida, kas nende lihastoonus on tuberkuliini inokuleerimise ajal normaalne, hoolimata varasemast sensibiliseerimisest.

aa) Merisigade sensibiliseerimiseks tehakse neile reie- või kuklanaha alla inokulatsioonisüst ca 0,5 mg elusate tuberkuloosibatsillidega füsioloogilises keedusoolalahuses.

Selleks tuleb kasutada veiste tuberkuliini, mis on taotluse alusel saadud Frankfurt-am-Mainis asuvast Paul-Ehrlich-Institutist. Tuleb vältida ülemäärast doosi, et merisead säilitaksid kuni nende kasutamiseni oma kaalu.

bb) Olenemata kasutatud tiitrimismeetodist, peab hinnang alati põhinema testitava tuberkuliini võrdlusel standardtuberkuliiniga; tulemus tuleb väljendada rahvusvahelistes ühikutes ml kohta.

b) Tõhususuuringud veiste peal

Veistega katsete tegemise korral peavad testitava tuberkuliiniga saadud reaktsioonid tuberkuloossetel veistel olema identsed sama koguse standardtuberkuliiniga saadud reaktsioonidega.

19. Tuberkuliiniproovi tegemiseks tuleb tuberkuliini süstida nahasiseselt üks kord kas kaela või õlga.

20. Süstitava tuberkuliini kogus peab olema 5000 rahvusvahelist ühikut PPD või sünteetilist tuberkuliini.

21. Nahasisese tuberkuliinitesti tulemused tuleb lugeda seitsmekümne kahe tunni pärast ja hinnata neid vastavalt järgmisele meetodile.

a) Negatiivne reaktsioon: kui täheldatakse üksnes piiratud paistetust, mille käigus nahavolt pakseneb kuni 2 mm ja millega ei kaasne selliseid kliinilisi tunnuseid nagu tainataoline konsistents, eritis, nekroos, valu või põletik asjaomase piirkonna lümfisoontes ja -sõlmedes.

b) Positiivne reaktsioon: kui esinevad punktis a nimetatud kliinilised tunnused või kui nahk pakseneb rohkem kui 2 mm.

--------------------------------------------------

C LISA

Veiste brutselloos

A. Seerumi aglutinatsiooni test

1. Aglutineeriv standardseerum peab vastama standardseerumile, mida valmistab Veterinary Laboratory asukohaga Inglismaal Surreys Weybridge’is.

Ampull peab sisaldama 1000 rahvusvahelist aglutinatsiooniühikut (RÜ), mis on saadud 1 ml veiseseerumi lüofiliseerimisel.

2. Standardseerum peab olema saadud Berliinis asuvast Bundesgesundheitsamtist.

3. Brutsella aglutinatsiooni tase seerumis tuleb väljendada rahvusvahelistes ühikutes ml kohta (st seerum X = 80 RÜ/ml).

4. Aeglase seerumi aglutinatsiooni reaktsiooni näite tuleb lugeda 50protsendilise või 75protsendilise aglutinatsiooni juures, kusjuures kasutatav antigeen peab olema tiitritud samadel tingimustel standardseerumi suhtes.

5. Eri antigeenide aglutineeriv väärtus standardseerumi suhtes peab jääma järgmistesse vahemikesse:

- kui näite loetakse 50 % juures: 1/600–1/1000;

- kui näite loetakse 75 % juures: 1/500–1/750.

6. Katseklaasis toimuvaks aglutinatsiooniks (aeglane meetod) ettenähtud antigeeni valmistamiseks tuleb kasutada Weybridge tüve nr 99 ja USDA tüve 1119 või muud samaväärse tundlikkusega tüve.

7. Sööde, mida kasutatakse laboris tüve hoidmiseks ja antigeeni valmistamiseks, tuleb valida nii, et see ei soodustaks bakterite dissotsiatsiooni (S-vormilt R-vormiks); soovitavalt tuleks kasutada kartuliagarit.

8. Bakteriaalne emulsioon tuleb valmistada füsioloogilisest keedusoolalahusest (NaCl 8,5 %), millele lisatakse 5 % fenooli. Ei tohi kasutada formooli.

9. Antigeenide ametliku kontrolli eest vastutavad allpool loetletud riiklikud asutused:

a)Saksamaal: | Bundesgesundheitsamt, Berlin; |

b)Belgias: | Institut national de recherches vétérinaires, Brussels; |

c)Prantsusmaal: | Laboratoire central de rechercehs vétérinaires, Alfort; |

d)Luksemburgi | Suurhertsogiriigis: tarnijamaa asutus; |

e)Itaalias: | Istituto Superiore di Sanità, Rome; |

f)Madalmaades: | Centraal Diergeneeskundig Instituut, Afdeling Rotterdam. |

10. Antigeene võib tarnida kontsentreeritult, tingimusel et pudeli etiketile on märgitud kasutatav lahjendusaste.

11. Seerumi aglutinatsiooni testi tegemiseks tuleb iga seerumi jaoks valmistada vähemalt kolm lahjendust. Kahtlusaluse seerumi lahjendused tuleb teha nii, et nakatumispiiril oleva reaktsiooni näit loetakse keskmisest katseklaasist. Kui kõnealuses katseklaasis esineb positiivne reaktsioon, sisaldab kahtlusalune seerum vähemalt 30 rahvusvahelist aglutinatsiooniühikut milliliitri kohta.

B. Laboritevaheline võrdlus

12. Laboritevaheline võrdlus tuleb läbi viia põllumajandusettevõtte kõikide piimapüttide sisuga.

13. Kasutatav standardantigeen peab olema saadud ühest lõike 9 puntides a ja f loetletud asutusest.

14. Antigeeni võib värvida üksnes hematoksüliini või tetrasooliumiga; soovitavalt tuleks kasutada hematoksüliini.

15. Test tuleb teha 8–10 mm läbimõõduga katseklaasides.

16. Testi tegemiseks tuleb kasutada 1 ml piima, millele on lisatud 0,05 ml värvitud antigeeni.

17. Piima ja antigeeni segu tuleb inkubeerida 37 °C juures nelikümmend viis kuni kuuskümmend minutit.

18. Test tuleb teha umbes kaheksateist tundi pärast lüpsmist ja tulemusi tuleb hinnata vastavalt järgmistele kriteeriumidele:

a)negatiivne reaktsioon: | värvunud piim, värvumata koor; |

b)positiivne reaktsioon: | ühesuguselt värvunud piim ja koor või värvumata piim ja värvunud koor. |

19. Proovile ei tohi lisada formooli. Ainuke aine, mida võib lisada, on 0,2 % elavhõbe(II)kloriidi lahus ning sel juhul peab piima- ja lahusekoguste suhe olema 10:1.

--------------------------------------------------

D LISA

Piimaanalüüs

1. Kõik piimaanalüüsid tuleb teha ametlikes või ametlikult heakskiidetud laborites.

2. Piimaproovid tuleb võtta vastavalt järgmistele nõuetele:

a) nisad tuleb esmalt desinfitseerida 70protsendilise alkoholiga;

b) katseklaase tuleb täitmise ajal hoida kaldu;

c) piimaproovid tuleb võtta lüpsmise alguses, pärast esimeste jugade väljalüpsmist igast nisast;

d) proov tuleb võtta igast nisast; nende proovide piima ei tohi omavahel segada;

e) iga proov peab sisaldama vähemalt 10 ml piima;

f) kui on vaja säilitusainet, tuleb kasutada 0,5protsendilist boorhapet;

g) igal katseklaasil peab olema etikett, millel on märgitud järgmised andmed:

- kõrvamärgi number või mõni muu vahend looma identifitseerimiseks,

- nisa, kust proov võeti;

h) proovidele peab olema lisatud dokument, milles on esitatud järgmised andmed:

- riikliku veterinaararsti nimi ja aadress,

- omaniku nimi ja aadress,

- vahend looma identifitseerimiseks,

- laktatsioonietapp.

3. Piimaanalüüs tuleb teha mitte varem kui kolmkümmend päeva enne laadimist ja analüüs peab alati hõlmama bakterioloogilist testi ning White Side Testi (WST) või California Mastitis Testi (CMT). Nende kahe testi tulemus peab olema negatiivne ja arvestada tuleb järgmisi tingimusi:

a) kui bakterioloogilise testi tulemus on positiivne kuigi ei esine iseloomulikku põletikku, kuid WST (või CMT) tulemus on negatiivne, tuleb vähemalt kümme päeva hiljem eespool sätestatud kolmekümne-päevase tähtaja jooksul teha teine bakterioloogiline test. Kõnealuse teise testiga tuleb kindlaks teha, et:

aa) patogeensed mikroobid on kadunud;

bb) ei esine antibiootikume.

Lisaks sellele tuleb põletiku puudumist kinnitada täiendava WST (või täiendava CMT) abil, mille tulemus peab olema negatiivne;

b) kui bakterioloogiline test on negatiivne, kuid WST (või CMT) on positiivne, tuleb teha täielik tsütoloogiline uuring, mille tulemus peab olema negatiivne.

4. Bakteriloogiline test hõlmab järgmist:

a) piima bakterioloogiline külv Petri tassi veiste või lammaste vereagarile;

b) piima bakterioloogiline külv TKT-söötmele või Edwardsi söötmele.

Bakterioloogilise testi eesmärk on teha kindlaks kõik patogeensed mikroobid ning test ei tohiks piirduda konkreetsete patogeensete streptokokkide või stafülokokkide avastamisega. Selleks tuleb kahtlusalused bakterite kolooniad, mis on saadud külvidest eespool nimetatud söötmetele, identifitseerida traditsiooniliste bakterioloogilise eristamise meetodite abil nagu Chapmani söötme kasutamine stafülokokkide identifitseerimiseks ja erinevate selektiivsöötmete kasutamine enterobakterite avastamiseks.

5. Täieliku tsütoloogilise uuringu eesmärk on vajaduse korral avastada iseloomulik põletik, sõltumata kliinilistest sümptomitest.

Põletiku esinemine tuvastatakse juhul, kui Breedi meetodi abil mõõdetud leukotsüütide sisaldus on vähemalt 1 miljon leukotsüüti milliliitri kohta ning ühe- ja mitmetuumaliste leukotsüütide suhe on alla 0,5.

--------------------------------------------------

E LISA

Järgmistest haigustest teatamine on kohustuslik:

a) veiste haigused:

marutaud

tuberkuloos

brutselloos

suu- ja sõrataud

siberi katk

veiste katk

pleuropneumoonia

b) sigade haigused:

marutaud

brutselloos

siberi katk

suu- ja sõrataud

sigade katk ja sigade aafrika katk

Tescheni haigus.

--------------------------------------------------

F LISA

+++++ TIFF +++++

+++++ TIFF +++++

+++++ TIFF +++++

+++++ TIFF +++++

+++++ TIFF +++++

+++++ TIFF +++++

+++++ TIFF +++++

+++++ TIFF +++++

+++++ TIFF +++++

--------------------------------------------------