23.9.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 315/1


RESOLUTSIOON (1)

partnerluse edendamise kohta ELi ja Ida-Euroopa partnerriikide vahel Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi (2014–2020) abil

(2015/C 315/01)

EURONESTI PARLAMENTAARNE ASSAMBLEE,

võttes arvesse Euronesti parlamentaarse assamblee 3. mai 2011. aasta asutamisakti,

võttes arvesse 28. ja 29. novembril 2013. aastal Vilniuses toimunud idapartnerluse tippkohtumise ühisdeklaratsiooni,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 12. märtsi 2014. aasta resolutsiooni ELi ja idapartnerluse riikide vaheliste suhete hindamise ja prioriteetide määramise kohta (2),

võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 20. märtsi 2013. aasta ühisteatist „Euroopa naabruspoliitika: partnerluse edendamine”,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 11. detsembri 2013. aasta seadusandlikku resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend (3),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni „Euroopa naabruspoliitika kui partnerluse tugevdamise vahend. Euroopa Parlamendi seisukoht 2012. aasta aruannete kohta” (4),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi resolutsioone Euroopa naabruspoliitika ja selle idamõõtme läbivaatamise kohta ning Armeenia Vabariigi, Aserbaidžaani Vabariigi, Valgevene Vabariigi, Gruusia, Moldova Vabariigi ja Ukraina kohta,

võttes arvesse Euroopa Liidu ja Armeenia Vabariigi ühisavaldust, mille kiitsid 29. novembril 2013. aastal Vilniuses heaks komisjoni asepresident ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning Armeenia julgeolekupoliitika ja välisminister Edward Nalbandian,

A.

arvestades, et idapartnerlus loodi 2009. aastal Euroopa Liidu ja tema Ida-Euroopa partnerite ühise püüdlusena kiirendada nende poliitilist assotsieerimist ja majanduslikku integratsiooni vastastikuste huvide, kohustuste, vastutuse ja ühisomaluse põhjal;

B.

arvestades, et idapartnerluses osalevad riigid on võtnud kohustuse ühiselt austada põhiväärtusi, demokraatiat, inimõigusi, õigusriigi põhimõtteid, head valitsemistava ning turumajanduse ja säästva arengu põhimõtteid;

C.

arvestades, et 2013. aasta novembris Vilniuses toimunud idapartnerluse tippkohtumisel saavutati palju, sõlmiti uusi kokkuleppeid ja edendati tihedamaid suhteid, kuid seda varjutas ka osa partnerriikide otsus mitte sõlmida ELiga assotsieerimislepingut, vaatamata läbirääkimiste edukale lõpuleviimisele;

D.

arvestades, et Vilniuse tippkohtumisel Ukraina tollase presidendi tehtud otsus vallandas Maidani väljakul massimeeleavaldused, millele järgnes asjaomases riigis 2014. aasta jooksul dramaatiline sündmuste ahel – eelkõige sadade ukrainlaste hukkumise kaasa toonud meeleavalduste laine veebruaris, Krimmi ebaseaduslik annekteerimine Venemaa poolt märtsis ning alates kevadest uue konflikti puhkemine ja süvenemine Ida-Ukrainas Venemaa Föderatsiooni otsese sõjalise kohaloleku ja toetusega separatistlikele jõududele, mille tõttu on hukkunud üle 6 000 inimese;

E.

arvestades, et ühelt poolt EL ning teiselt poolt Gruusia, Moldova ja Ukraina on allkirjastanud ja seejärel ratifitseerinud kahepoolsed assotsieerimislepingud, sealhulgas põhjalikud ja laiaulatuslikud vabakaubanduslepingud, vaatamata Venemaa Föderatsiooni otsesele poliitilisele, sõjalisele ja majanduslikule survele;

F.

arvestades, et EL ja Valgevene on alustanud läbirääkimisi viisalihtsustus- ja tagasivõtulepingute üle, et seega edendada inimestevahelisi kontakte; arvestades, et ELi ja Valgevene vahelise poliitilise ja majandusliku dialoogi jätkumine sõltub siiski kõigi veel kinnipeetavate Valgevene poliitvangide tingimusteta vabastamisest ning nende poliitiliste ja kodanikuõiguste täielikust ennistamisest;

G.

arvestades, et kõik partnerriigid peale Valgevene seisavad silmitsi separatismi ja territoriaalsete vaidlustega, milles Venemaa otseselt osaleb või mida ta tugevasti mõjutab;

H.

arvestades, et Gruusia ja Moldova territooriumil on loodud ebaseaduslikud separatistlikud režiimid; arvestades, et Venemaa annekteeris Ukrainas Krimmi poolsaare ning Ukraina kaguosas jätkuvad separatistide ja Kiievi ametlike relvajõudude vahelised relvastatud kokkupõrked;

I.

arvestades, et juurdepääs nii ELi kui ka naabruses asuvate Euraasia riikide ja eelkõige Venemaa turule on partnerriikide ja nende majanduse jaoks erakordselt tähtis; arvestades, et partnerriikide mõned tööstussektorid sõltuvad ikka veel endisest Nõukogude Liidust pärit tootmisahelatest, mille tõttu nad on Venemaa Föderatsiooniga majanduslikult seotud; arvestades, et Venemaa Föderatsiooni, Kasahstani ja Valgevene tolliliidu teistesse partnerriikidesse laienemist ning Euraasia Majandusliitu ei peaks käsitlema idapartnerluse majandusliku aspektiga konkureerivate projektidega, niikaua kui partnerriikidel on võimalus vabalt valida, milliste organisatsioonidega ühineda; arvestades, et jõupingutusi tuleks teha koostöö parandamiseks ja kahe majanduspiirkonna omavahel vastavusse viimiseks, et idapartnerluse riigid saaksid nende võimalusi täielikult ära kasutada;

J.

arvestades, et EL kehtestas Venemaa suhtes piiravad meetmed 2014. aasta aprillis ja juulis ning karmistas neid 2014. aasta septembris, et soodustada kursimuutust Venemaa avantüristlikus agressiivses tegevuses, millega rikutakse Ukraina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust ning destabiliseeritakse riigi idaosa;

K.

arvestades, et kättemaksuks nii ELi piiravate meetmete kui ka assotsieerimislepingute allkirjastamise eest otsustas Venemaa 2014. aasta augustis kehtestada embargo EList, teistest lääneriikidest ja teatavatest partnerriikidest pärit põllumajandustoodetele ja toiduainetele;

L.

arvestades, et 2014 oli esimene aasta, mil ELi Euroopa naabruspoliitikat ja selle idamõõdet viidi ellu uuendatud programmilise ja finantsraamistiku alusel, mis kestab kuni aastani 2020;

Idapartnerluse esimestele saavutustele tuginedes uute väljavaadete avamine ajavahemikuks 2014–2020

1.

rõhutab, et idapartnerlus on alates selle loomisest 2009. aastal toonud kaasa palju konkreetseid ja tõelisi saavutusi, mis on olnud kasulikud nii ELi kui ka partnerriikide ühiskondadele ning kajastuvad mitmesugustes lepingutes, mis on sõlmitud eri tasanditel tehtava poliitilise, majandusliku ja kultuurialase koostöö raames, mida on võimalik oluliselt tõhustada, võttes arvesse kõigi osapoolte piisavat toetust;

2.

väljendab heameelt asjaolu üle, et Vilniuse tippkohtumisel osalejad kinnitasid uuesti oma algselt võetud kohustust austada idapartnerluse põhimõtteid, st eelkõige õigusriigi põhimõtteid, inimõigusi, põhivabadusi ja demokraatiat; toonitab, et neid põhimõtteid tuleb järgida;

3.

jagab Vilniuse tippkohtumisel osalejate seisukohta, et iga partner peaks vabalt ellu viima oma suveräänset valikut seoses sellega, milline on tema püüdluste ulatus ja milliseid eesmärke ta soovib saavutada suhetes ELiga ja idapartnerluse raames kooskõlas eristamispõhimõttega; tuletab sellega seoses meelde, et idapartnerlus on vabatahtlik projekt, mille raames austatakse osalevate riikide suveräänseid valikuid ja tugevdatakse nendevahelisi suhteid, ning see peaks tooma neile ja kogu Euroopale kasu stabiilsuse ja jõukuse seisukohast;

4.

väljendab heameelt assotsieerimislepingute ning sealhulgas põhjalike ja laiaulatuslike vabakaubanduslepingute allkirjastamise üle ELi ning Ukraina, Moldova ja Gruusia vahel; nõuab, et ELi liikmesriigid need lepingud kiiresti ratifitseeriksid; rõhutab, et on oluline rakendada kõiki lepingu osasid ja võtta vastu vastavad reformid kõigis asjaomastes valdkondades, et vältida sotsiaalset ja keskkonnaalast dumpingut; kutsub kõiki osapooli üles jätkama reformimist kooskõlas assotsieerimiskavaga ning palub Euroopa Komisjonil ja ELi liikmesriikidel pakkuda abi reformide läbiviimisel; julgustab ELi liikmesriike jagama oma rikkalikke kogemusi demokraatlike režiimide kehtestamise protsessi ning põhiväärtuste ja õigusriigi põhimõtete austamisel põhinevate reformide alal ning ergutab eriti neid liikmesriike, kes saavad tugineda nii oma kogemusele seoses ELi integratsiooniga kui ka oma tihedatele suhetele partnerriikidega; palub nende partnerriikide valitsustel, kes on ratifitseerinud ELiga allkirjastatud assotsieerimislepingud ning sealhulgas põhjalikud ja laiaulatuslikud vabakaubanduslepingud, korraldada kodanikuühiskonna organisatsioonide ja ka kodanikeühenduste foorumi riiklike platvormide aktiivsel osalusel avalikke arutelusid ja teavituskampaaniaid, mis toimuksid ka kohalikul tasandil, kuna lepingute edu tagamiseks on nende sisust ja mõjust täpne arusaamine ülioluline;

5.

mõistab hukka Venemaa otsese ja kaudse sõjalise agressiooni Ida-Ukrainas ning Krimmi ebaseadusliku annekteerimise vastusammuna Ukraina suveräänsele valikule Euroopaga integreerumise väljavaate küsimuses edasi liikuda; kutsub Venemaa Föderatsiooni üles austama Ukraina rahvusvaheliselt tunnustatud suveräänsust, tooma oma väed välja, lõpetama separatistlike jõudude toetamise Ida-Ukrainas ning austama arvukaid rahvusvahelisi, mitmepoolseid ja kahepoolseid lepinguid, sh ÜRO põhikirja, Helsingi lõppakti ja 1994. aasta Budapesti memorandumit, milles nõutakse kõigi kriiside diplomaatilist lahendamist ning teiste riikide vastu suunatud igasuguse sõjalise agressiooni või sekkumise vältimist; kutsub Venemaad üles lõpetama infosõda, mille eesmärk on õhutada etnilist vaenu venelaste ja ukrainlaste vahel; nõuab, et kõik osapooled teeksid täielikku koostööd MH17 allatulistamise uurimise asjus, ning rõhutab, et teo toimepanijad tuleb vastutusele võtta; mõistab lisaks hukka kaubanduspiirangud, mille Venemaa on kehtestanud ELi ja mitme partnerriigi suhtes; toetab ELi piiravaid meetmeid Venemaa suhtes ja rõhutab, et neid tuleks rakendada seni, kuni Venemaa ei täida Minski kokkuleppeid ega võta vastu Ida-Ukraina konflikti rahumeelset lahendamist käsitlevat konstruktiivset seisukohta; taunib separatistide kontrolli all olevas Donetski ja Luganski piirkonnas toimunud ebaseaduslikke, põhiseaduse- ja õigusvastaseid valimisi, mida Venemaa tunnustas ning mis ohustavad Ukraina ühtsust ja takistavad rahuprotsessi; nõuab tungivalt, et Venemaa ametivõimud viivitamata vabastaksid Nadja Savtšenko, kes rööviti ja keda peetakse Venemaal ebaseaduslikult kinni;

6.

mõistab hukka liidu- ja strateegilise partnerluse lepingu allkirjastamise Venemaa Föderatsiooni ja Abhaasia vahel 24. novembril 2014 ning Venemaa kavatsuse allkirjastada tihedamaid suhteid käsitlev leping lahkulöönud Tshinvali piirkonnaga 2015. aastal; rõhutab, et selline tegevus ohustab suuresti stabiilsust ja julgeolekut piirkonnas, toob kaasa tõsised riskid, mis mõjutavad Gruusia ja Venemaa Föderatsiooni vaheliste suhete normaliseerimise püüdeid ning kahjustavad Genfi rahvusvahelisi kõnelusi; kutsub Venemaa Föderatsiooni üles austama rahvusvahelise õiguse aluspõhimõtteid ja Gruusia territoriaalset terviklikkust ning järgima Gruusia ja Venemaa vahel 2008. aastal sõlmitud relvarahukokkulepet;

7.

toonitab, et ELil lasub vastutus selgelt määratleda võimalused, mida ta soovib pakkuda vastutasuks partnerriikide eesmärkide ja euroopaliku mõtteviisi eest; taunib asjaolu, et Venemaa on asjaomaseid eesmärke ja idapartnerlust seni pidanud üksnes ohuks oma geopoliitilisele mõjusfäärile; märgib, et tolliliit ja 2015. aasta jaanuaris jõustunud Euraasia Majandusliidu leping hõlmavad liikmetevahelise majandusliku integratsiooni projekti, mis ei ole kooskõlas assotsieerimislepingute ja nende kaubandussätetega (põhjalike ja laiaulatuslike vabakaubanduslepingutega); kutsub Venemaa Föderatsiooni üles mitte avaldama majandussurvet ega tegema julgeolekut ja energiavarustust puudutavaid ähvardusi ning austama oma naabrite õigust vabalt otsustada oma poliitilise ja majandusliku tuleviku üle; kordab oma üleskutset Venemaa Föderatsioonile lahendada konfliktid rahumeelselt läbirääkimistelauas;

8.

on seisukohal, et tolliliidu loomine ning Euroopa Liidu ideaalidest inspireeritud ja 2015. aasta jaanuaris jõustunud Euraasia Majandusliidu lepingu sõlmimine saavad osalevatele riikidele kasu tuua üksnes niikaua, kui Venemaa Föderatsioon ei sunni riike ühinema majandussurve ning julgeolekut ja energiavarustust puudutavate ähvarduste abil, ning lubab oma naabritel vabalt otsustada oma poliitilise ja majandusliku tuleviku üle; märgib, et uued struktuurid ei ole kooskõlas assotsieerimislepingute ning põhjalike ja laiaulatuslike vabakaubanduslepingutega, ning toonitab vajadust leida tulevikus koostöö- ja suhtlusvõimalused, kuna igal juhul tuleb mõlema poole riikide vahel tagada kaubandus ja head suhted;

9.

märgib, et Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend võib olla tihedama koostöö ajendiks nende riikidega, kes ei ole veel alla kirjutanud assotsieerimislepingut ELiga, ning nõuab nende poole pöördumisel uute jõupingutuste tegemist;

10.

on veendunud, et 2015. aasta mais Riias toimuval idapartnerluse tippkohtumisel tuleks idapartnerlust tugevdada ning kohtumise tulemuseks peaksid olema tihedamad poliitilised ja majanduslikud sidemed ELi ja partnerriikide vahel ning intensiivsemad ja paremad kahepoolsed ja mitmepoolsed suhted kõigi partnerite vahel; kutsub ELi ja partnerriike üles püüdlema järjekindlalt idapartnerluse algse eesmärgi poole ja keskenduma samal ajal reformide rakendamisele, mis toovad kaasa muutusi ühiskonnas ja tugevdavad sidemeid asjaomaste riikide elanike vahel;

11.

peab poliitilist assotsieerimist, demokraatlikke reforme, inimõigusi ja põhivabadusi, riiklike institutsioonide suutlikkuse suurendamist ja kohtusüsteemi sõltumatuse tugevdamist, korruptsioonivastast võitlust, energiajulgeoleku ja inimestevaheliste kontaktide parandamist ning koostööd hariduse valdkonnas peamisteks esmatähtsateks valdkondadeks, milles EL ja tema partnerid peaksid rohkem jõupingutusi tegema ja tagama tulemuste saavutamise Riia tippkohtumisel;

12.

kutsub ELi üles viivitamata kehtestama viisavaba lühiajalise reisimise korra nende parterriikidega, kes on võtnud kohustuse viisavabaduse tegevuskava rakendada ja selle ellu viinud, eeldusel et tingimused on täidetud; rõhutab, et on oluline käivitada viisavabaduse tegevuskavad nende partnerriikidega, kes on teinud edusamme ELiga sõlmitud viisalihtsustus- ja tagasivõtulepingute rakendamisel; rõhutab koostöö tähtsust viisakorra ja liikuvuspartnerluse küsimustes, kuna see aitab ühiskondi lähendada ja levitada kodanike seas ühistel väärtustel põhinevasse kogukonda kuuluvuse tunnet;

13.

rõhutab, et ELi ja partnerriikide vaheliste suhete tihenemine sõltub demokraatlike reformide tõelistest tulemustest, õigusriigi põhimõtete rakendamise kvaliteedist ning positiivsetest muutustest riigiasutuste juhtimises ning poliitilise elu ja kohtusüsteemi valdkonnas; märgib sellega seoses mõnes partnerriigis valitsuse ja opositsiooni vahel vastasseisu tekkimise kahetsusväärseid suundumusi; nõuab tungivalt, et valitsused hoiduksid poliitilisest kättemaksust ja valikulisest õigusemõistmisest ning reageeriksid asjakohaselt konkreetsetele mureküsimustele, mille on tõstatanud Euroopa Parlament, OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR) ja teised rahvusvahelised institutsioonid;

14.

soovitab, et EL ja partnerriigid töötaksid ühiselt kavandatavates ja rakendatavates programmides välja strateegilisema ja rohkem tulemustele suunatud lähenemisviisi; on seisukohal, et valdkondliku koostöö strateegiaid tuleks arutada ministrite kohtumistel ning et idapartnerluse platvormid ja nende eksperdirühmad peaksid olema aktiivsemad seoses asjaomaste strateegiate kohta ettepanekute esitamise ning nende kavandamise ja läbivaatamisega;

15.

rõhutab, et on tähtis edendada noortele, üliõpilastele, teadlastele ja uurijatele suunatud koostöö- ja vahetusprogramme idapartnerluse raames; märgib rahuloluga, et nende valdkondade uued ELi programmid, nagu programm „Erasmus+” ning Marie Skłodowska-Curie meetmed teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi „Horisont 2020” raames, laiendavad partnerriikide teadlaste liikuvuse tõhustamise ja noortele suunatud stipendiumide võimalusi; väljendab heameelt 2013. ja 2014. aastal toimunud Euronesti Scola ja idapartnerluse noorte juhtide foorumi esimeste istungite edu üle ning soovitab seda tüüpi istungeid regulaarselt korraldada; ergutab lisaks looma kultuuriarengu ühiseid toetuskavasid ja ühiseid kultuurisündmusi ning soovitab iga kuu inglise keeles ja partnerriikide keeltes välja anda ühist brošüüri, milles teavitatakse partnerriikide elanikke vahetult Euroopa Liidust ja euroopalikust mõtteviisist ning esitatakse selget teavet asjaomaste partnerriikide suhete kohta ELiga;

Idapartnerluse eesmärkide saavutamine uue Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi (2014–2020) rakendamise abil

16.

tunneb heameelt ajavahemikuks 2014–2020 vastu võetud Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi üle, milles võetakse täielikult arvesse Euroopa naabruspoliitika idamõõdet ning mis peaks asjaomastele rahvastele kaasa tooma konkreetset ja nähtavat edasiminekut;

17.

peab kahetsusväärseks Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi eelarves tehtud olulisi kärpeid võrreldes komisjoni algse ettepanekuga; nõuab tiheda dialoogi pidamist Euroopa naabruspoliitika eest vastutava volinikuga, et tagada nappide vahendite parim kasutamine; on seisukohal, et säilitada tuleks tasakaal Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi ida- ja lõunapiirkonna jaoks ette nähtud vahendite vahel, mille puhul 40 % kõigist koostööks eraldatud vahenditest suunataks idapiirkonda; kutsub komisjoni üles abistama partnerriike haldussuutlikkuse suurendamisel, et kasutada täielikult ära Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi pakutavaid rahastamisvõimalusi;

18.

märgib, et vahendeid tuleb partnerriikide vahel tasakaalustatumalt jaotada, tunnistades samas, et idapartnerid peavad esitama paremaid projektide ettepanekuid; on seisukohal, et komisjon ja partnerriikide valitsused peavad tingimata julgustama ja toetama rohkem kohalikke osalejaid seoses oma projekte käsitlevate taotluste esitamise ja nendeks toetuse saamisega Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi raames;

19.

toonitab omaluse ja vastastikuse vastutuse põhimõtete olulisust riiklike programmide kavandamisel ja rakendamisel Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi raames; on seisukohal, et edu on osaliselt seotud kohustustega, milles EL ja partnerriigid on kokku leppinud ja mis on vastastikku siduvad;

20.

soovitab erinevalt ajavahemikust 2007–2013 teha suuremaid pingutusi, et aidata partnerriikidel tegelikult rakendada äsja kehtestatud õigusakte ja kindlustada reforme, mis on vajalikud demokraatia ja õigusriigi põhimõtete tugevdamiseks kooskõlas ELi õiguse ja normidega; tuletab meelde, et enne ELi abi suurendamist tuleb rakendamisel saavutada veenvaid tulemusi;

21.

kutsub komisjoni ja partnerriike üles määrama 2014.-2015. aasta riiklike tegevuskavade ja mitut riiki hõlmavate piirkondlike programmide raames piiratud arvu prioriteete, et maksimeerida nende mõju ning saavutada konkreetseid ja mõõdetavaid tulemusi;

22.

nõuab tungivalt, et komisjon koostaks tervikliku strateegia, mis käsitleb suhteid Valgevenega ja mille eesmärk on edendada vastastikust mõistmist ning riigi ajakohastamist ja demokratiseerimist; on seisukohal, et asjaomane strateegia peaks hõlmama Valgevenes reformide läbiviimise esmatähtsaid valdkondi, et parandada suhteid ja tulemuslikku koostööd Euroopa naabruspoliitika raames, ning see peaks tuginema põhimõttele „rohkema eest rohkem”;

23.

peab positiivseks Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi rakendamise suhtes kohaldatavaid sätteid, mille aluseks on stiimulipõhine ja kohandatud lähenemisviis; on seisukohal, et nendes kajastub asjakohaselt põhimõte „rohkema eest rohkem”, mida oli seni ellu viidud vaid vähesel määral; rõhutab, et põhimõttega „rohkema eest rohkem” kaasneb ka põhimõte „vähema eest vähem”, mida tuleks nõuetekohaselt kohaldada, kui asjaomased riigid ei ole valmis vajalikke reforme läbi viima; arvab siiski, et piirkondlik aspekt tuleks säilitada, tõhustades eelkõige mitmepoolseid suhteid ning piiriülese koostöö projekte ja platvorme; väljendab sellega seoses heameelt asjaolu üle, et 10 % Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi eelarvest eraldatakse mitut riiki hõlmavate katusprogrammide kaudu nendele partnerriikidele, kes on teinud edusamme tugeva ja jätkusuutliku demokraatia kehtestamise ja kindlustamise suunas ning selle eesmärgi saavutamist soodustavate kokkulepitud reformide rakendamises;

24.

märgib rahuloluga, et Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi raames individuaalsete riiklike tegevuskavade jaoks ette nähtud rahaeraldised varieeruvad kuni 20 %, mis jätab ruumi ka suuremaks eristamiseks Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi rakendamisel;

25.

soovitab, et EL toetaks proportsionaalse tehnilise abiga partnerriikide pingutusi oma õigusaktide ja normide ühtlustamisel ELi õigusaktide ja normidega, et tagada liidu õigustiku kõigi asjakohaste osade sujuv ja järkjärguline ülevõtmine, mis toob majandusele ja elanikkonnale konkreetset ja nähtavat kasu;

26.

rõhutab, et ELi abi peab olema suunatud ka piirkondlike majanduslike ja sotsiaalsete erinevuste vähendamisele partnerriikides, kuna liiga tihti keskenduvad projektid ühele piirkonnale või pealinnale, samas kui kaugemates asukohtades olevad inimesed ei saa sellistest projektidest kasu ja on väga vähesel määral kursis ELiga integreerumise protsessi hüvedega;

27.

nõuab, et EL ja liikmesriigid rakendaksid partnerriikidega seotud koostöö- ja toetuspoliitikat järjekindlalt ja tulemuslikult ning kooskõlas teiste rahvusvaheliste ja riiklike abistajatega; soovitab neil tungivalt partnerriikides ühiselt meetmeid ja projekte kavandada; nõuab Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi raames rahastatavate projektide ning idapartnerluse riikidele osalemiseks avatud teiste ELi rahastatavate vahendite ja ELi programmide koordineerimise tõhustamist ja koostoime edendamist, kuid rõhutab samas, et väljakujunenud formaatide puhul, nagu abistajate/investorite konverentsid, töörühmad, suhtlus kohapealsete liidu delegatsioonide ja liikmesriikide saatkondade vahel jne, tuleks endiselt järgida kokkulepitud poliitikaeesmärke;

28.

rõhutab kodanikuühiskonna olulist panust poliitilisse dialoogi ja demokraatlikesse reformiprotsessidesse partnerriikides; soovitab, et ELi poliitiline pühendumine kodanikuühiskonnale partnerriikides kajastuks Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi programmitöös;

29.

kutsub idapartnerluse riikide parlamente üles osalema arutelus ja suurendama üldsuse teadlikkust käimasolevatest protsessidest ja peamistest saavutustest uue Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi (2014–2020) raames seoses ELi programmide nähtavuse suurendamisega asjaomastes riikides;

30.

teeb kaaspresidentidele ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Parlamendi presidendile, nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Euroopa naabruspoliitika ja laienemisläbirääkimiste volinikule, Euroopa välisteenistusele ning ELi liikmesriikide ja Ida-Euroopa partnerriikide valitsustele ja parlamentidele.


(1)  Vastu võetud 17. märtsil 2015. aastal Armeenias Jerevanis.

(2)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0229.

(3)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0567.

(4)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0446.