02014R0003 — ET — 16.10.2016 — 001.006


Käesolev tekst on üksnes dokumenteerimisvahend ning sel ei ole mingit õiguslikku mõju. Liidu institutsioonid ei vastuta selle teksti sisu eest. Asjakohaste õigusaktide autentsed versioonid, sealhulgas nende preambulid, on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas ning on kättesaadavad EUR-Lexi veebisaidil. Need ametlikud tekstid on vahetult kättesaadavad käesolevasse dokumenti lisatud linkide kaudu

►B

KOMISJONI DELEGEERITUD MÄÄRUS (EL) nr 3/2014,

24. oktoober 2013,

millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 168/2013 kahe- ja kolmerattalistele ning väikestele neljarattalistele sõidukitele tüübikinnituse andmisega seotud kasutusohutusnõuete osas

(EMPs kohaldatav tekst)

(ELT L 007 10.1.2014, lk 1)

Muudetud:

 

 

Euroopa Liidu Teataja

  nr

lehekülg

kuupäev

►M1

KOMISJONI DELEGEERITUD MÄÄRUS (EL) 2016/1824, 14. juuli 2016,

  L 279

1

15.10.2016


Parandatud:

►C1

Parandus, ELT L 123, 16.5.2017, lk  50 (2016/1824)

►C2

Parandus, ELT L 144, 8.6.2018, lk  7 (2016/1824)

►C3

Parandus, ELT L 066, 7.3.2019, lk  6 (nr 3/2014)




▼B

KOMISJONI DELEGEERITUD MÄÄRUS (EL) nr 3/2014,

24. oktoober 2013,

millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 168/2013 kahe- ja kolmerattalistele ning väikestele neljarattalistele sõidukitele tüübikinnituse andmisega seotud kasutusohutusnõuete osas

(EMPs kohaldatav tekst)



I

PEATÜKK

REGULEERIMISESE JA MÕISTED

Artikkel 1

Reguleerimisese

Käesoleva määrusega kehtestatakse L-kategooria sõidukite ja nende jaoks ette nähtud süsteemide, osade ja eraldi seadmestike kasutusohutuse üksikasjalikud tehnilised nõuded ja katsemenetlused, mis on vajalikud kinnituse saamiseks ja turujärelevalve teostamiseks kooskõlas määrusega (EL) nr 168/2013, ning nähakse ette ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjade ja nende muudatuste loetelu.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas määruses kohaldatakse määruse (EL) nr 168/2013 mõisteid. Lisaks kohaldatakse järgmisi mõisteid:

1)

„helisignaalseade” – seade, mis tekitab helisignaali, et hoiatada sõiduki kohalolust või manöövrist ohtlikus liiklusolukorras, ja mis koosneb ühest või mitmest heliavast, mida toidab üks energiaallikas, või mitmest osast, mis kõik tekitavad helisignaali ning ühe juhtimisseadisega käivitamisel toimivad üheaegselt;

2)

„elektrilise helisignaalseadme tüüp” – helisignaalseadmed, mis ei erine oluliselt eelkõige selliste aspektide poolest nagu kaubamärk või kaubanimi, tööpõhimõte, toiteallika tüüp (alalisvool, vahelduvvool, suruõhk), korpuse väliskuju, membraani(de) kuju ja mõõtmed, heliava(de) kuju või tüüp, heli nimisagedused, nimipinge ning otse välisest suruõhuallikast toidetavate signaalseadmete nimitöörõhk;

3)

„mehhaanilise helisignaalseadme tüüp” – helisignaalseadmed, mis ei erine oluliselt eelkõige selliste aspektide poolest nagu kaubamärk või kaubanimi, tööpõhimõte, aktiveerimise tüüp, kella väliskuju ja suurus ning siseehitus;

4)

„sõiduki tüüp seoses helisignaalseadmega” – sõiduk, mis ei erine selliste oluliste aspektide poolest nagu sõidukile paigaldatud helisignaalseadmete arv, sõidukile paigaldatud helisignaalseadme(te) tüüp/tüübid, helisignaalseadme(te) paigaldusviis, helisignaalseadme(te) asukoht ja paigutus sõidukil, sõiduki struktuuri nende osade jäikus, mille külge helisignaalseade/-seadmed on paigaldatud, ning sõiduki kere kuju ja materjal, mis võib mõjutada signaalseadme(te) tekitatava heli taset ning heli moonutada;

5)

„kere” – mootorsõiduki välisstruktuur, mis koosneb poritiibadest, ustest, tugipostidest, külgseintest, katusest, põrandast, esivaheseinast, tagavaheseinast ja/või muudest välispaneelidest;

6)

„sõiduki tüüp seoses piduriseadmega” – sõidukid, mis ei erine selliste oluliste aspektide poolest nagu täismass, massi jaotus telgede vahel, maksimaalne valmistajakiirus, rehvimõõdud ja ratta mõõtmed ega ka pidurisüsteemi ja selle osade konstruktsiooniliste omaduste poolest;

7)

„sõiduki tüüp seoses elektriohutusega” – sõidukid, mis ei erine selliste oluliste aspektide poolest nagu kogu sõidukile paigaldatud elektrisüsteemi elektrit juhtivad osad ja osised, elektrilise jõuseadme ja galvaaniliselt ühendatud kõrgepingesiini paigaldus ega ka elektrilise jõuseadme ja galvaaniliselt ühendatud kõrgpingekomponentide laadi ja tüübi poolest;

8)

„aktiivset juhtimist võimaldav režiim” – sõiduki režiim, mille puhul kiirenduse elektrilise asendianduri rakendamine, samaväärse juhtimisseadme aktiveerimine või pidurisüsteemi vabastamine paneb elektrilise jõuseadme kaudu sõiduki liikuma;

9)

„tõke” – osa, mis kaitseb mis tahes suunast otsese kontakti vastu pingestatud osadega;

10)

„elektrit juhtiv ühendus” – pistikühendus välise toiteallikaga laetava energiasalvestussüsteemi laadimise ajal;

11)

„laetav energiasalvestussüsteem” (REESS) – elektrilise käitamise eesmärgil elektrienergiat andev laetav energiasalvestussüsteem;

12)

„ühendussüsteem laetava energiasalvestussüsteemi laadimiseks” – vooluahel, sealhulgas sõiduki sisendkonnektor, mida kasutatakse laetava energiasalvestussüsteemi laadimiseks välisest elektritoiteallikast;

13)

„otsene kontakt” – inimeste kontakt pingestatud osadega;

14)

„elektriline šassii” – elektrit juhtivatest osadest koosnev elektriliselt ühendatud kogum, mille elektripotentsiaal võetakse võrdlusaluseks;

15)

„vooluahel” – omavahel ühendatud pingestatud osade kogum, mida tavapärastes töötingimustes läbib elektrivool;

16)

„elektrienergia muundamise süsteem” – elektrilise käitamise eesmärgil elektrienergiat genereeriv ja edastav süsteem;

17)

„elektriline jõuseade” – veomootorit/-mootoreid hõlmav vooluahel, mis hõlmab ka laetavat energiasalvestussüsteemi, elektrienergia muundamise süsteemi, elektroonilisi muundureid, nendega seotud elektrijuhtmestikku ja pistmikke ning ühendussüsteemi laetava energiasalvestussüsteemi laadimiseks;

18)

„elektrooniline muundur” – elektrilise käitamise eesmärgil elektrienergia reguleerimist ja/või muundamist võimaldav seade;

19)

„kaitsekest” – siseosi ümbritsev ja neid mis tahes suunast otsese kontakti vastu kaitsev osa;

20)

„elektrit juhtiv katmata osa” – elektrit juhtiv osa, mida võib vastavalt kaitseastme IPXXB nõuetele puudutada ja mida võib isolatsiooni rikke korral läbida elektrivool;

21)

„väline elektritoiteallikas” – väljaspool sõidukit asuv vahelduvvoolu või alalisvoolu elektritoiteallikas;

22)

„kõrgepinge” – sellise elektrilise komponendi või ahela klass, millel alalisvoolu korral on tööpinge > 60 V ja ≤ 1 500  V või vahelduvvoolu korral on tööpinge ruutkeskmine (rms) > 30 V ja ≤ 1 000  V;

23)

„kõrgepingesiin” – kõrgepingel töötav vooluahel, sealhulgas ühendussüsteem laetava energiasalvestussüsteemi laadimiseks;

24)

„kaudne kontakt” – inimeste kontakt elektrit juhtivate katmata osadega;

25)

„pingestatud osad” – elektrit juhtiv(ad) osa(d), mida ettenähtud tavakasutuses läbib elektrivool;

26)

„pakiruum” – sõidukis pagasi jaoks ettenähtud ruum, mida eraldab sõitjateruumist esivahesein või tagavahesein ja mida piiravad lagi, kappott, pagasiluuk või tagauks, põrand ja külgseinad, aga samuti ka tõke ja kaitsekest, mis kaitsevad jõuseadet otsese kontakti eest pingestatud osadega;

27)

„isolatsioonitakistuse integreeritud jälgimissüsteem” – seade, mis võimaldab jälgida isolatsioonitakistust kõrgepingesiinide ja elektrilise šassii vahel;

28)

„avatud tüüpi veoaku” – vedelikupõhine aku, mida tuleb taastäita veega ja mis tekitab atmosfääri vabanevat gaasilist vesinikku;

29)

„sõitjateruum” – sõitjatele ettenähtud ruum, mida piiravad lagi, põrand, külgseinad, uksed, aknaklaasid, esivahesein ja tagavahesein või tagavärav, aga samuti ka tõkked ja kaitsekestad, mis kaitsevad jõuseadet otsese kontakti eest pingestatud osadega;

30)

„kaitseaste” – kaitse, mida tõke või kaitsekest pakub katsesondi, näiteks liigendatud katsesõrme (IPXXB) või katsetraadi (IPXXD) kontakti vastu pingestatud osadega;

31)

„hoolduseks lahtiühendamise seade” – seade vooluahela inaktiveerimiseks laetava energiasalvestussüsteemi, kütuseelementide patarei jm elektriseadmete kontrolli ja hoolduse ajaks;

32)

„tahke isolaator” – elektrijuhtmestikku kattev isolatsioon, mis kaitseb pingestatud osasid mis tahes suunast otsese kontakti vastu, pistmike pingestatud osasid isoleeriv kate, samuti isoleerimise eesmärgil kasutatav lakk või värv;

33)

„tööpinge” – vooluahela pinge ruutkeskmise (rms) suurim tootja ettenähtud väärtus igale eraldi ja galvaaniliselt isoleeritud vooluahelale, mis võib esineda avatud vooluahela korral või tavapärastes töötingimustes mis tahes elektrit juhtivate osade vahel;

34)

„sõiduki tüüp seoses vastupidavusega” – sõidukid, mis ei erine selliste oluliste aspektide poolest nagu üldised konstruktsioonilised omadused, sõiduki ja osiste tootmis- ja koosterajatised ning nende kvaliteedikontrolli ja kvaliteedi tagamise menetlused;

35)

„sõiduki tüüp seoses eesmise ja tagumise allasõidutõkkega” – sõidukid, mis ei erine selliste oluliste aspektide poolest nagu sõiduki ette ja taha paigaldatud struktuuride, osade ja osiste kuju ja asetus;

36)

„projektsioon” – ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirja nr 26 ( 1 ) 3. lisa punkti 2 kohaselt kindlaks määratud serva mõõde;

37)

„põrandajoon” – joon, nagu see on määratletud ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirja nr 26 punktis 2.4;

38)

„sõiduki struktuur” – sõiduki osad, sealhulgas kere, osised, poritiivad, kinnitusplaadid, ülekanne, rehvid, rattad, rataste porikaitsmed ja klaasid, mis on valmistatud materjalist, mille Shore'i kõvadus A on vähemalt 60;

39)

„sõiduki tüüp seoses klaaside, tuuleklaasipuhastite ja -pesuritega ning jäätumisvastaste ja klaasisoojendusseadmetega” – sõidukid, mis ei erine selliste oluliste aspektide poolest nagu tuuleklaasi kuju, suurus, paksus ja tehnilised näitajad ning selle paigaldus, puhasti- ja pesurisüsteemi omadused ning jäätumisvastaste ja klaasisoojendussüsteemide omadused;

40)

„tuuleklaasi puhastisüsteem” – süsteem, mis koosneb tuuleklaasi välispinda pühkivast seadmest koos lisaseadmete ning seadme käivitamiseks ja seiskamiseks vajalike juhtimisseadistega;

41)

„klaasipuhasti tööala” – tuuleklaasi pind (pinnad), mida puhasti hari (harjad) pühivad, kui puhastisüsteem töötab tavatingimustes;

42)

„tuuleklaasi pesurisüsteem” – süsteem, mis koosneb vedelikumahutist ja vedeliku tuuleklaasi välispinnale kandmise ja suunamise seadmest koos seadme käivitamiseks ja seiskamiseks vajalike juhtimisseadistega;

43)

„pesuri juhtseadis” – seadis, mille abil tuuleklaasi pesurisüsteem käsitsi aktiveeritakse ja inaktiveeritakse;

44)

„pesuri pump” – seadis vedeliku teisaldamiseks pesurisüsteemi paagist tuuleklaasi välispinnale;

45)

„pihusti” – seadis vedeliku suunamiseks tuuleklaasile;

46)

„ettevalmistatud süsteem” – süsteem, mis on tavapärasel moel teatavaks ajaks aktiveeritud ja mille puhul on vedelik kantud läbi pumba ja torude ning on väljunud pihusti(te)st;

47)

„puhastatud pind” – eelnevalt määrdunud pind, millel ei ole pärast täielikku kuivamist piiskade ja mustuse jälgi;

48)

„vaateväli A” – katse A-tsoon, nagu see on määratletud ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirja nr 43 ( 2 ) 18. lisa punktis 2.2;

49)

„sõiduki pealüliti” – seadis, mis lülitab sõiduki sisseehitatud elektroonilise süsteemi väljalülitatud režiimilt (kui sõiduk on pargitud ja juht ei viibi sõidukis) tavalisele töörežiimile;

50)

„sõiduki tüüp seoses juhtseadiste, märgulampide ja näidikute tunnustega” – sõidukid, mis ei erine selliste oluliste aspektide poolest nagu juhtseadiste, märgulampide ja näidikute arv, asetus ja konstruktsioonilised omadused, kiirusmõõdiku mõõtemehhanismi tolerants, kiirusmõõdiku tehniline konstant, kiirusmõõdiku näidupiirkond, kiirusmõõdiku ülekandesuhe, sealhulgas iga kohandusülekande oma, ning maksimaalse ja minimaalse rehvisuuruse tähistused;

51)

„juhtseadis” – sõiduki mis tahes osa või seade, mille kasutamise kaudu muudab juht otseselt sõiduki või mõne sõidukiosa seisundit või toimimist;

52)

„märgulamp” – optiline signaal, mille süttimine viitab seadme rakendamisele, õigele või puudulikule toimimisele või seisundile või talitlushäirele;

53)

„näidik” – seade, mis annab teavet süsteemi või selle osa nõuetekohase toimimise kohta, näiteks vedeliku taseme kohta;

54)

„kiirusmõõdik” – seade, mis näitab juhile sõiduki kiirust igal asjakohasel ajahetkel;

55)

„läbisõidumõõdik” – seade, mis näitab sõiduki poolt läbitud vahemaad;

56)

„tähis” – märk, mille abil juhtseadis, märgulamp või näidik on määratletud;

57)

„ühisala” – ala, millel võib olla kuvatud enam kui üks märgulamp, näidik, tähis või muu teave;

58)

„sõiduki tüüp vastavalt valgustusseadmete paigaldamisele” – sõidukid, mis ei erine selliste oluliste aspektide poolest nagu sõiduki mõõtmed ja väliskuju ega ka paigaldatud valgustus- ja valgussignaalseadmete arvu, asetuse ja konstruktsiooniliste omaduste poolest;

59)

„valgustusseade” – tüübikinnituse saanud latern või helkur;

60)

„valgussignaalseade” – valgustusseade, mida võib kasutada signaliseerimiseks;

61)

„üksiklatern” – valgustusseade või seadme osa, millel on üks funktsioon, üks valgusava ja üks või mitu valgusallikat; kuid see võib tähendada ka mis tahes kombinatsiooni kahest või mitmest identsest või mitteidentsest sama funktsiooniga laternast, kui need on paigaldatud nii, et valgustusseadmete valgust kiirgavate pindade projektsioon teataval püsttasapinnal moodustab vähemalt 60 % laternate valgust kiirgavate pindade projektsioone ümbritseva kõige väiksema ristküliku pindalast;

62)

„valgust kiirgav pind” – valgust läbilaskva materjali kogu välispind või selle osa, nagu see on sätestatud osise tüübikinnitusdokumentatsioonis; see võib sisaldada valgusava või sellest täielikult koosneda ning see võib ka hõlmata ala, mis on valgustusseadmega täielikult piiratud;

63)

„valgusava” – pind, mis on määratletud ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirja nr 53 ( 3 ) punktis 2.7;

64)

„sõltumatu valgustusseade” – valgustusseade, millel on eraldi valgusava, eraldi valgusallikas ja eraldi korpus;

65)

„grupeeritud valgustusseadmed” – valgustusseadmed, millel on eraldi valgusavad ja valgusallikad, kuid ühine korpus;

66)

„kombineeritud valgustusseadmed” – valgustusseadmed, millel on eraldi valgusavad, kuid ühine valgusallikas ja ühine korpus;

67)

„vastastikku ühendatud valgustusseadmed” – valgustusseadmed, millel on eraldi valgusallikad või erinevatel tingimustel (nt optilised, mehaanilised, elektrilised erinevused) töötav üks valgusallikas, täielikult või osaliselt ühised valgusavad ja ühine korpus;

68)

„kaugtulelatern” – seade, mida kasutatakse tee valgustamiseks kaugele sõiduki ette;

69)

„lähitulelatern” – seade, mida kasutatakse tee valgustamiseks sõiduki ees nii, et see liigselt ei pimesta ega häiri vastusõitvate sõidukite juhte ja teisi liiklejaid;

70)

„eesmine ääretulelatern” – seade, mida kasutatakse sõiduki kohaloleku märkimiseks eestpoolt vaadatuna;

71)

„päevasõidutule latern” – latern, mis on suunatud ettepoole, et muuta sõiduk päeval sõitmise ajal paremini nähtavaks;

72)

„eesmine udutulelatern” – seade, mida kasutatakse tee valgustamiseks udus, lumesajus, vihmasajus või tolmupilvedes;

73)

„suunatulelatern” – seade, mida kasutatakse selleks, et teatada teistele liiklejatele sõidukijuhi kavatsusest muuta sõidusuunda paremale või vasakule;

74)

„ohutuli” – sõiduki kõigi suunatulelaternate samaaegne toimimine tähelepanu juhtimiseks asjaolule, et sõiduk kujutab ajutiselt teistele liiklejatele erilist ohtu;

75)

„piduritulelatern” – seade, mida kasutatakse sõiduki taga olevate teiste liiklejate informeerimiseks, et sõidukijuht kasutab sõidupidurit;

76)

„tagumine ääretulelatern” – seade, mida kasutatakse sõiduki kohaloleku märkimiseks tagantpoolt vaadatuna;

77)

„tagumine udutulelatern” – seade, mille abil tehakse sõiduk udus, lumesajus, vihmasajus või tolmupilvedes tagantpoolt paremini märgatavaks;

78)

„tagurdustulelatern” – seade, mida kasutatakse tee valgustamiseks sõiduki taga ja teiste liiklejate hoiatamiseks, et kõnealune sõiduk tagurdab või hakkab tagurdama;

79)

„numbritulelatern” – seade, mida kasutatakse tagumise registreerimismärgi paigaldamiseks ettenähtud ala valgustamiseks; see võib koosneda mitmest optilisest elemendist;

80)

„helkur” – seade, mis valguse peegeldumise abil sõidukiga ühendamata valgusallikalt näitab sõiduki kohalolekut vaatlejale, kes asub valgusallika lähedal; helkuriteks ei loeta valgustpeegeldavaid registreerimismärke ega suurima kiiruse piiramise märke;

81)

„tagumine helkur” – helkurseade, mida kasutatakse sõiduki kohaloleku märkimiseks tagantpoolt vaadatuna;

82)

„külgmine helkur” – helkurseade, mida kasutatakse sõiduki kohaloleku märkimiseks küljelt vaadatuna;

83)

„külgmine ääretulelatern” – seade, mida kasutatakse sõiduki kohaloleku märkimiseks küljelt vaadatuna;

84)

„nulltelg” – seadmele iseloomulik telg, mis on kindlaks määratud osise tüübikinnitusdokumentatsioonis ning mida kasutatakse nähtavusnurkade võrdlussuunana (H = 0°, V = 0°) fotomeetrilistel mõõtmistel ning laterna kinnitamisel sõidukile;

85)

„nullkese” – nulltelje ja valgust kiirgava pinna lõikepunkt, mille määrab kindlaks valgustusseadme valmistaja;

86)

„geomeetriline nähtavus” – nurgad, mis määravad kindlaks nelinurkse sektori, mille ulatuses laterna valgust kiirgav pind on täielikult nähtav, kui asjakohaseid nurki (α vertikaalne ja β horisontaalne) mõõdetakse nähtava pinna välispiirist ja laternat vaadeldakse kaugelt; kui aga selles sektoris asub valgust kiirgavat pinda osaliselt varjav takistus, siis võib seda lubada, kui on tõestatud, et ka selle takistusega on tagatud fotomeetrilised väärtused, mis on kirjeldatud valgustusseadme kui osise tüübikinnitusnõuetes;

87)

„sõiduki keskpikitasapind” – sõiduki sümmeetriatasand või kui sõiduk ei ole sümmeetriline, sõiduki telgesid keskelt läbiv vertikaalne pikitasand;

88)

„töökorras oleku märguanne” – nähtav või kuuldav signaal (või mis tahes samaväärne signaal), mis näitab, kas seade on sisse lülitatud ja töökorras või mitte;

89)

„sisselülitatuse märguanne” – signaal, mis näitab, et seade on sisse lülitatud, kuid mitte seda, kas see on töökorras või mitte;

90)

„sõiduki tüüp seoses tahapoole nähtavusega” – sõidukid, mis ei erine selliste oluliste aspektide poolest nagu sõiduki mõõtmed ja väliskuju ega ka paigaldatud kaudse nähtavuse seadmete arvu, asetuse ja konstruktsiooniliste omaduste poolest;

91)

„sõiduki tüüp seoses ümbermineku korral kaitsva struktuuriga” – sõidukid, mis ei erine selliste oluliste aspektide poolest nagu sõidukil olev struktuur, mille esmane eesmärk on leevendada või vältida tõsiseid vigastusi, mida sõitjad tavapärases kasutuses oleva sõiduki ümberminekul võivad saada;

92)

„liikumisruum” – ruum, mille hõivab igal istekohal tavapärasesse istumisasendisse pandud keskmisele täiskasvanud mehele vastav mannekeen, mis esindab inimesekujulist katseseadet Hybrid III;

93)

„sõiduki tüüp seoses kinnituspunktide ja turvavöödega” – sõidukid, mis ei erine selliste oluliste aspektide poolest nagu sõiduki põhikonstruktsioon ja konstruktsioonilised omadused, ega ka turvavööde kinnituspunktide ja paigaldatud turvavööde arvu, asukoha ja konfiguratsiooni poolest;

94)

„reguleerimissüsteem” – seadis, mille abil saab istme osi reguleerida asendisse, mis sobib istuja kehakujule, sealhulgas reguleerimised pikisuunas, püstsuunas ja/või istme osade vahelise nurga suhtes;

95)

„nihutussüsteem” – reguleerimis- ja lukustussüsteem, sealhulgas teiste istmete ees olevate istmete allakäiv seljatugi, mis võimaldab reisijatel tagumisi istmeid kasutada, kui tagumise istmerea juures puuduvad uksed;

96)

„sadul” – istekoht, mida juht või reisija kasutab ratsaistes istudes;

97)

„iste” – istekoht, mis ei ole sadul ja millel on juhi või reisija selga toetav seljatugi;

98)

„seljatugi” – istekoha R-punkti taga olev struktuurielement, mis ulatub rohkem kui 450 mm kõrgusele, mõõdetuna vertikaalsel tasapinnal, mis läbib R-punkti ja mille vastu saab istuva isiku selg täielikult toetuda;

99)

„keskmisele täiskasvanud mehele vastav mannekeen” – inimesekujuline füüsiline katseseade, millel on kindlaks määratud mõõtmed ja mass, või virtuaalne mudel, mis mõlemad esindavad keskmise meessoost isiku keha;

100)

„turvavöö tegelik kinnituspunkt” – sõiduki struktuuri või istme struktuuri või mis tahes sõiduki muu osa punkt, mille külge turvavöö komplekt füüsiliselt kinnitatakse;

101)

„turvavöö tegelik kinnituspunkt” – turvavöö kasutajaga kontaktis olevale turvavööosale kõige lähemal olev selgelt määratletud punkt sõidukil, mis on piisavalt jäik turvavöö liikumistee, asendi ja suuna muutmiseks, kui sõitja seda kasutab;

102)

„esiistekoht” – kõige eespoolsem eraldi istekoht, mille võib koos teiste istekohtadega grupeerida reaks;

103)

„tagaistekoht” – täielikult esiistekoha joone taga paiknev eraldi istekoht, mille võib koos teiste istekohtadega grupeerida reaks;

104)

„torso võrdlusjoon” – vastavalt ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirja nr 17 ( 4 ) 3. lisale sõiduki tootja poolt iga istekoha jaoks kindlaks määratud torsojoon;

105)

„torso kaldenurk” – nurk vertikaaljoone ja torsojoone vahel;

106)

„projektijärgne asend” – asend, millesse võib reguleerida sellise seadise nagu iste, nii et kõik olulised istumisasendid on võimalikult lähedased ettenähtud asendile;

107)

„ISOFIX” – lapse turvasüsteemide sõidukile kinnitamise süsteem, mis koosneb kahest jäigast kinnituspunktist sõidukil, kahest neile vastavast jäigast kinnitusdetailist lapse turvasüsteemil ning vahendist, mis takistab lapse turvasüsteemi pöörlemist ümber rõhttelje;

108)

„sõiduki tüüp seoses istekohtadega” – sõidukid, mis ei erine selliste oluliste aspektide poolest nagu istmete ja sadulate väliskuju, asukoht ja arv;

109)

„väikesele täiskasvanud naisele vastav mannekeen” – inimesekujuline füüsiline katseseade, millel on kindlaks määratud mõõtmed ja mass, või virtuaalne mudel, mis mõlemad esindavad väikese naissoost isiku keha;

110)

„sõiduki tüüp seoses juhitavuse, kurviomaduste ja pööratavusega” – sõidukid, mis ei erine selliste oluliste aspektide poolest nagu juhtimismehhanismi, tagurdusseadme ja lukustatava diferentsiaali konstruktsioonilised omadused, kui need seadmed on sõidukile paigaldatud;

111)

„pöördering” – ring, millesse sõiduki ringikujulisel liikumisel jäävad sõiduki kõikide punktide, v.a välispeeglid, projektsioonid maapinnal;

112)

„ebatavaline vibratsioon” – tavapärasest ja pidevast vibratsioonist oluliselt erinev vibratsioon, mida iseloomustab vibratsiooniamplituudi üks või mitu soovimatut järsku suurenemist, mis põhjustab ebapüsivate ja oma olemuselt etteennustamatute juhtimisajami koormusjõudude suurenemist;

113)

„sõiduki tüüp seoses rehvipaigaldusega” – sõidukid, mis ei erine üksteisest selliste oluliste näitajate poolest nagu rehvitüüp, rehvi minimaalsete ja maksimaalsete mõõtmete tähistused, velje mõõtmed ja nihud, kiiruse ja koormuse tehnilised näitajad ning porikaitsmete tehnilised näitajad;

114)

„velje nihk” – pöiaprofiili keskjoone kaugus velje tugipinnast;

115)

„ajutiseks kasutuseks ette nähtud varurehv” – rehv, mis erineb mis tahes sõiduki tavalistel sõidutingimustel kasutamiseks ette nähtud rehvist ja on ette nähtud üksnes ajutiseks kasutamiseks piiratud sõidutingimustel;

116)

„maksimaalne kandevõime” – mass, mida rehv võib kanda tootja poolt ette nähtud kasutustingimustes töötades ja mida väljendatakse koormusindeksiga;

117)

„koormusindeks” – arvnäitaja, mis on seotud rehvi maksimaalse kandevõimega ja määratletud vastavalt ÜRO Majanduskomisjoni eeskirja nr 75 ( 5 ) punktile 2.26, ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirja nr 30 ( 6 ) punktile 2.28, ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirja nr 54 ( 7 ) punktile 2.27 ja ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirja nr 106 ( 8 ) punktile 2.28;

118)

„kiiruskategooria tähis” – tähis, mis on määratletud vastavalt ÜRO Majanduskomisjoni eeskirja nr 75 punktile 2.28, ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirja nr 30 punktile 2.29, ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirja nr 54 punktile 2.28 ja ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirja nr 106 punktile 2.29;

119)

„sõiduki tüüp seoses sõiduki suurima kiiruse piiramise märgiga ja selle asetusega sõidukil” – sõidukid, mis ei erine selliste oluliste aspektide poolest nagu sõiduki maksimaalne valmistajakiirus, suurima kiirus piiramise märgi materjal, suund ja konstruktsioonilised omadused;

120)

„peaaegu tasapinnaline pind” – tahkest materjalist pind, mille kõverusraadius on vähemalt 5 000  mm;

121)

„sõiduki tüüp seoses sisustuse ja ustega” – sõidukid, mis ei erine selliste oluliste aspektide poolest nagu sõiduki sisustuse konstruktsioonilised omadused, istmete ja uste arv ja asetus;

122)

„näidikupaneeli tase” – pind, mille määrab sõiduki laiuses mööda näidikupaneeli liigutatava vertikaaljoone ja näidikupaneeli kontaktjoon või juhi istekoha R-punkti läbiv horisontaalpind, kus viimane asub kontaktjoonega määratud pinnast kõrgemal;

123)

„puudutatavad servad” – servad, mida on võimalik puudutada katseseadme pinnaga ja milleks võivad olla sõidukis kus iganes paiknevad struktuurid, osad või osised, sealhulgas (kuid mitte ainult) sõitjateruumi põrand, küljed, uksed, katus, katusepostid, katuseribid, päikesevarjud, näidikupaneel, rooliseade, istmed, peatoed, turvavööd, kangid, nupud, katted, pakiruumid ja tuled;

124)

„uks” – konstruktsioon või materjal, mida saab avada, nihutada, üles tõsta, lahti tõmmata, kõrvale lükata või mõnel muul viisil käsitseda, et inimesed saaksid sõidukisse siseneda või sellest väljuda;

125)

„ukse kese” – sõiduki keskpikitasapinnaga paralleelsel vertikaaltasapinnal mõõdetud koht, mis langeb kokku ukse raskuskeskmega;

126)

„sõiduki tüüp seoses maksimaalsele püsinimivõimsuse või kasuliku võimsuse ja/või sõiduki ehitusest tingitud suurima kiirusega” – sõidukid, mis ei erine selliste oluliste aspektide poolest nagu elektrimootori(te) ja/või muud liiki mootori maksimaalne püsinimivõimsus, sõiduki maksimaalne valmistajakiirus, seadmete konstruktsioonilised omadused ning sõidukiga saavutatava maksimaalse kiiruse ja/või jõuallika võimsuse tõhusa piiramise metoodika;

127)

„sõiduki tüüp seoses konstruktsiooni terviklikkusega” – sõidukid, mis ei erine selliste oluliste aspektide poolest nagu mehhaaniliste ühenduse konstruktsioonilised omadused (nt keevis- ja keermesliited), samuti sõiduki raam, šassii ja/või kere ja selle kinnitamise viis.



II

PEATÜKK

TOOTJATE KOHUSTUSED

Artikkel 3

Kasutusohutusega seotud paigaldus- ja tõendamisnõuded

1.  
Tootja peab varustama L-kategooria sõidukid kasutusohutust mõjutavate süsteemide, osade ja eraldi seadmestikega, mis on projekteeritud, ehitatud ja komplekteeritud nii, et sõidukit oleks võimalik tavapäraselt kasutada ja hooldada tootja eeskirjade kohaselt, kooskõlas üksikasjalike tehniliste nõuete ja katsemenetlustega. Artiklites 6–22 nõutakse, et tootja peab kinnitusasutusele füüsiliste demonstratsioonkatsete abil tõendama, et liidu turul kättesaadavaks tehtavad, liidus registreeritavad või kasutusele võetavad L-kategooria sõidukid vastavad määruse (EL) nr 168/2013 artiklites 18, 20, 22 ja 54 sätestatud nõuetele ning on kooskõlas selles määruses kehtestatud üksikasjalike tehniliste kirjelduste ja katsemenetlustega.
2.  
►M1  Varuosade ja seadmete tootja ◄ peab tõendama, et turul kättesaadavaks tehtud või liidus kasutusele võetud varuosad ja seadmed on saanud tüübikinnituse kooskõlas määruses (EL) nr 168/2013 sätestatud nõuetega ja vastavad kõnealuses määruses osutatud tehnilistele nõuetele ja katsemenetlustele. Kinnituse saanud L-kategooria sõiduk, millele selline varuosa või seade on paigaldatud, peab vastama samadele kasutusohutuse nõuetele ja toimivuse piirväärtustele, nagu originaalosaga või -seadmega sõiduk ja täitma määruses (EL) nr 168/2013 kuni artikli 22 lõikeni 2 (viimane kaasa arvatud) vastupidavusele esitatud nõuded.
3.  
Tootja peab esitama kinnitusasutusele jõuseadme juhtimissüsteemi, sealhulgas kasutusohutuse kontrollimiseks kasutatavate arvutite ümberehitamise ja muutmise vältimiseks võetud meetmete kirjelduse.

Artikkel 4

ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjade kohaldamine

1.  
Tüübikinnituse suhtes kohaldatakse käesoleva määruse I lisas loetletud ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirju ja nende muudatusi.
2.  
Viiteid ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjades osutatud sõidukikategooriatele L1, L2, L3, L4, L5, L6 ja L7 tuleb käesolevas määruses käsitada vastavalt viidetena sõidukikategooriatele L1e, L2e, L3e, L4e, L5e, L6e ja L7e ja nende kõigile alamkategooriatele.
3.  
Sõidukid, mille maksimaalne valmistajakiirus on ≤ 25 km/h, peavad vastama kõigi ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjade asjakohastele nõuetele, mida kohaldatakse sõidukite suhtes, mille maksimaalne valmistajakiirus on > 25 km/h.

Artikkel 5

Kasutusohutuse nõuete ja katsemenetluste tehnilised kirjeldused

1.  
Kasutusohutusalased katsemenetlused tuleb läbi viia käesolevas määruses sätestatud katsenõuete kohaselt.
2.  
Katsemenetluse viib läbi kinnitusasutus või siis viiakse see läbi kinnitusasutuse juuresolekul või annab kinnitusasutus katse läbiviimise loa tehnilisele teenistusele.
3.  
Mõõtmismeetodid ja katsetulemused teatatakse kinnitusasutusele katsearuandes, mille formaat on kindlaks määratud määruse (EL) nr 168/2013 artikli 72 punktis g.

Artikkel 6

Helisignaalseadmete suhtes kohaldatavad nõuded

Määruse (EL) nr 168/2013 II lisa B1 osas nimetatud helisignaalseadmete suhtes kohaldatavaid katsemenetlusi ja tehnilisi nõudeid tuleb rakendada ja kinnitada käesoleva määruse II lisa kohaselt.

Artikkel 7

Pidurisüsteemide, sealhulgas mitteblokeeruvate ja kombineeritud pidurisüsteemide (kui on paigaldatud) suhtes kohaldatavad nõuded

Määruse (EL) nr 168/2013 II lisa B2 osas ja VIII lisas nimetatud pidurisüsteemide, sealhulgas mitteblokeeruvate ja kombineeritud pidurisüsteemide (kui on paigaldatud) suhtes kohaldatavaid katsemenetlusi ja tehnilisi nõudeid tuleb rakendada ja kinnitada käesoleva määruse III lisas esitatud nõuete kohaselt.

Artikkel 8

Elektriohutuse suhtes kohaldatavad nõuded

Määruse (EL) nr 168/2013 II lisa B3 osas nimetatud elektriohutuse suhtes kohaldatavaid katsemenetlusi ja tehnilisi nõudeid tuleb rakendada ja kinnitada käesoleva määruse IV lisas esitatud nõuete kohaselt.

Artikkel 9

Tootja kinnitusele kasutusohutuse jaoks oluliste süsteemide, osade ja lisaseadmete vastupidavuskatsete kohta kohaldatavad nõuded

Määruse (EL) nr 168/2013 II lisa B4 osas nimetatud tootja kinnitus kasutusohutuse jaoks oluliste süsteemide, osade ja lisaseadmete vastupidavuskatsete kohta peab vastama käesoleva määruse V lisas esitatud nõuetele.

Artikkel 10

Eesmiste ja tagumiste allasõidutõkete suhtes kohaldatavad nõuded

Määruse (EL) nr 168/2013 II lisa B5 osas nimetatud eesmiste ja tagumiste allasõidutõkete suhtes kohaldatavaid katsemenetlusi ja tehnilisi nõudeid tuleb rakendada ja kinnitada käesoleva määruse VI lisas esitatud nõuete kohaselt.

Artikkel 11

Klaaside, klaasipuhastite ja -pesurite ning jäätumisvastaste ja klaasisoojendusseadmete suhtes kohaldatavad nõuded

Määruse (EL) nr 168/2013 II lisa B6 osas nimetatud klaaside, klaasipuhastite ja -pesurite ning jäätumisvastaste ja klaasisoojendusseadmete suhtes kohaldatavaid katsemenetlusi ja tehnilisi nõudeid tuleb rakendada ja kinnitada käesoleva määruse VII lisas esitatud nõuete kohaselt.

Artikkel 12

Juhi kasutatavate juhtseadiste, sealhulgas juhtseadiste, märgulampide ja näidikute tähistuse suhtes kohaldatavad nõuded

Määruse (EL) nr 168/2013 II lisa B7 osas nimetatud juhi kasutatavate juhtseadiste, sealhulgas juhtseadiste, märgulampide ja näidikute tähistuse suhtes kohaldatavaid katsemenetlusi ja tehnilisi nõudeid tuleb rakendada ja kinnitada käesoleva määruse VIII lisas esitatud nõuete kohaselt.

Artikkel 13

Valgustus- ja valgussignaalseadmete paigaldamise, sealhulgas automaatselt sisselülituva valgustuse suhtes kohaldatavad nõuded

Määruse (EL) nr 168/2013 II lisa B8 osas ja VIII lisas nimetatud valgustus- ja valgussignaalseadmete paigaldamise, sealhulgas automaatselt sisselülituva valgustuse suhtes kohaldatavaid katsemenetlusi ja tehnilisi nõudeid tuleb rakendada ja kinnitada käesoleva määruse IX lisa kohaselt.

Artikkel 14

Tahapoole nähtavuse suhtes kohaldatavad nõuded

Määruse (EL) nr 168/2013 II lisa B9 osas nimetatud tahapoole nähtavuse suhtes kohaldatavatele nõuetele vastavust tõendavad katsemenetlused ja mõõtmised tuleb läbi viia ja kinnitada käesoleva määruse X lisas esitatud nõuete kohaselt.

Artikkel 15

Ümbermineku korral kaitsvate struktuuride suhtes kohaldatavad nõuded

Määruse (EL) nr 168/2013 II lisa B10 osas nimetatud ümbermineku korral kaitsvate struktuuride suhtes kohaldatavaid katsemenetlusi ja tehnilisi nõudeid tuleb rakendada ja kinnitada käesoleva määruse XI lisas esitatud nõuete kohaselt.

Artikkel 16

Turvavöö kinnituspunktide ja turvavööde suhtes kohaldatavad nõuded

Määruse (EL) nr 168/2013 II lisa B11 osas nimetatud turvavöö kinnituspunktide ja turvavööde suhtes kohaldatavaid katsemenetlusi ja tehnilisi nõudeid tuleb rakendada ja kinnitada käesoleva määruse XII lisa kohaselt.

Artikkel 17

Istekohtade (sadulad ja istmed) suhtes kohaldatavad nõuded

Määruse (EL) nr 168/2013 II lisa B12 osas nimetatud istekohtade (sadulad ja istmed) suhtes kohaldatavaid katsemenetlusi ja tehnilisi nõudeid tuleb rakendada ja kinnitada käesoleva määruse XIII lisa kohaselt.

Artikkel 18

Juhitavuse, kurviomaduste ja pööratavuse suhtes kohaldatavad nõuded

Määruse (EL) nr 168/2013 II lisa B13 osas nimetatud juhitavuse, kurviomaduste ja pööratavuse suhtes kohaldatavaid katsemenetlusi ja tehnilisi nõudeid tuleb rakendada ja kinnitada käesoleva määruse XIV lisa kohaselt.

Artikkel 19

Rehvide paigalduse suhtes kohaldatavad nõuded

Määruse (EL) nr 168/2013 II lisa B14 osas nimetatud rehvide paigalduse suhtes kohaldatavaid katsemenetlusi ja tehnilisi nõudeid tuleb rakendada ja kinnitada käesoleva määruse XV lisa kohaselt.

Artikkel 20

Sõiduki suurima kiiruse piiramise märgi ja selle asetuse suhtes sõidukil kohaldatavad nõuded

Määruse (EL) nr 168/2013 II lisa B15 osas nimetatud sõiduki suurima kiiruse piiramise märgi ja selle asetuse suhtes L-kategooria sõidukil kohaldatavaid katsemenetlusi ja tehnilisi nõudeid tuleb rakendada ja kinnitada käesoleva määruse XVI lisa kohaselt.

Artikkel 21

Sõitjate kaitse, sealhulgas sisustuse ja sõiduki uste suhtes kohaldatavad nõuded

Määruse (EL) nr 168/2013 II lisa B16 osas sõitjate kaitse, sealhulgas sisustuse ja sõiduki uste suhtes kohaldatavaid katsemenetlusi ja tehnilisi nõudeid tuleb rakendada ja kinnitada käesoleva määruse XVII lisas esitatud nõuete kohaselt.

Artikkel 22

Maksimaalse püsinimivõimsuse või kasuliku võimsuse ja/või sõiduki ehitusest tingitud suurima kiiruse suhtes kohaldatavad nõuded

Määruse (EL) nr 168/2013 II lisa B17 osas nimetatud maksimaalse püsinimivõimsuse või kasuliku võimsuse ja/või sõiduki ehitusest tingitud suurima kiiruse suhtes kohaldatavaid katsemenetlusi ja tehnilisi nõudeid tuleb rakendada ja kinnitada käesoleva määruse XVIII lisa kohaselt.

Artikkel 23

Sõiduki struktuuri terviklikkuse suhtes kohaldatavad nõuded

Määruse (EL) nr 168/2013 II lisa B18 osas ja VIII lisas nimetatud sõiduki struktuuri terviklikkuse suhtes kohaldatavaid nõudeid tuleb järgida vastavalt käesoleva määruse XIX lisale.



III

PEATÜKK

LIIKMESRIIKIDE KOHUSTUSED

Artikkel 24

Sõidukite, süsteemide, osade või eraldi seadmestike tüübikinnitus

Kooskõlas määruse (EL) nr 168/2013 artikliga 22 ja alates kõnealuse määruse IV lisas sätestatud kuupäevadest peavad riiklikud asutused lugema määrusele (EL) nr 168/2013 ja käesoleva määruse sätetele mittevastavate uute sõidukite vastavustunnistuste määruse (EL) nr 168/2013 artikli 43 lõike 1 tähenduses kehtetuks ning keelama kasutusohutusega seotud põhjustel selliste sõidukite turul kättesaadavaks tegemise, registreerimise või kasutuselevõtu.



IV

PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 25

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2016.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.




LISADE LOEND



Lisa number

Lisa pealkiri

I

ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni kohustuslike eeskirjade loend

II

Helisignaalseadmete suhtes kohaldatavad katsemenetlused ja tehnilised nõuded

III

Pidurisüsteemide, sealhulgas mitteblokeeruvate ja kombineeritud pidurisüsteemide suhtes kohaldatavad nõuded

IV

Elektriohutust käsitlevad nõuded

V

Tootja kinnitusele esitatavad nõuded, mis käsitlevad kasutusohutuse seisukohast oluliste süsteemide, osade ja lisaseadmete vastupidavuskatseid

VI

Eesmiste ja tagumiste allasõidutõkete suhtes kohaldatavad nõuded

VII

Klaaside, klaasipuhastite ja -pesurite ning jäätumisvastaste ja klaasisoojendusseadmete suhtes kohaldatavad nõuded

VIII

Juhi kasutatavate juhtseadiste, sealhulgas juhtseadiste, märgulampide ja näidikute tähistuse suhtes kohaldatavad nõuded

IX

Valgustus- ja valgussignaalseadmete paigaldamise, sealhulgas automaatselt sisselülituva valgustuse suhtes kohaldatavad nõuded

X

Tahapoole nähtavust käsitlevad nõuded

XI

Ümbermineku korral kaitsvate struktuuride (ROPS) suhtes kohaldatavad nõuded

XII

Turvavöö kinnituspunktide ja turvavööde suhtes kohaldatavad nõuded

XIII

Istekohtade (sadulad ja istmed) suhtes kohaldatavad nõuded

XIV

Juhitavust, kurviomadusi ja pööratavust käsitlevad nõuded

XV

Rehvide paigalduse suhtes kohaldatavad nõuded

XVI

Sõiduki suurima kiiruse piiramise märgi ja selle asetuse suhtes sõidukil kohaldatavad nõuded

XVII

Sõitjate kaitset, sealhulgas sisustust ja sõiduki uksi, käsitlevad nõuded

XVIII

Maksimaalset püsinimivõimsust või kasulikku võimsust ja/või sõiduki ehitusest tingitud suurimat kiirust käsitlevad nõuded

XIX

Sõiduki struktuuri terviklikkust käsitlevad nõuded

▼M1




I LISA

ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni kohustuslike eeskirjade loend



ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirja nr

Teema

Muudatusteseeriad

ELT viide

Kohaldatavus

1

Mootorsõidukite esilaternad (R2, HS1)

02

ELT L 177, 10.7.2010, lk 1.

L1e, L2e, L3e, L4e, L5e, L6e ja L7e

3

Helkurid

02-seeria muudatuste 12. täiendus

ELT L 323, 6.12.2011, lk 1.

L1e, L2e, L3e, L4e, L5e, L6e ja L7e

6

Suunatulelaternad

01-seeria muudatuste 25. täiendus

ELT L 213, 18.7.2014, lk 1.

L1e, L2e, L3e, L4e, L5e, L6e ja L7e

7

Eesmised ja tagumised ääretulelaternad ja piduritulelaternad

02-seeria muudatuste 23. täiendus

ELT L 285, 30.9.2014, lk 1.

L1e, L2e, L3e, L4e, L5e, L6e ja L7e

8

Mootorsõidukite esilaternad (H1, H2, H3, HB3, HB4, H7, H8, H9, H11, HIR1, HIR2)

05

ELT L 177, 10.7.2010, lk 71.

L1e, L2e, L3e, L4e, L5e, L6e ja L7e

16

Turvavööd, turvasüsteemid ja laste turvasüsteemid

06-seeria muudatuste 5. täiendus

ELT L 304, 20.11.2015, lk 1.

L2e, L4e, L5e, L6e ja L7e

19

Eesmised udutulelaternad

04-seeria muudatuste 6. täiendus

ELT L 250, 22.8.2014, lk 1.

L3e, L4e, L5e ja L7e

20

Mootorsõidukite esilaternad (H4)

03

ELT L 177, 10.7.2010, lk 170.

L1e, L2e, L3e, L4e, L5e, L6e ja L7e

28

Helisignaalseadmed

00-seeria muudatuste 3. täiendus

ELT L 323, 6.12.2011, lk 33.

L3e, L4e ja L5e

37

Hõõglambid

03-seeria muudatuste 42. täiendus

ELT L 213, 18.7.2014, lk 36.

L1e, L2e, L3e, L4e, L5e, L6e ja L7e

38

Tagumised udutulelaternad

00-seeria muudatuste 15. täiendus

ELT L 4, 7.1.2012, lk 20.

L3e, L4e, L5e ja L7e

39

Sõidukite tüübikinnituse ühtsed sätted seoses kiirusmõõdiku ja selle paigaldamisega

Eeskirja algversiooni 5. täiendus

ELT L 120, 13.5.2010, lk 40.

L1e, L2e, L3e, L4e, L5e, L6e ja L7e

43

Turvaklaasid

01-seeria muudatuste 2. täiendus

ELT L 42, 12.2.2014, lk 1.

L1e, L2e, L3e, L4e, L5e, L6e ja L7e

46

Kaudse nähtavuse seadmed (tahavaatepeeglid)

04-seeria muudatuste 1. täiendus

ELT L 237, 8.8.2014, lk 24.

L2e, L5e, L6e ja L7e

50

L-kategooria sõidukite valgustuskomponendid

00-seeria muudatuste 16. täiendus

ELT L 97, 29.3.2014, lk 1.

L1e, L2e, L3e, L4e, L5e, L6e ja L7e

53

Valgustusseadmete paigaldamine (mootorrattad)

01-seeria muudatuste 14. täiendus

ELT L 166, 18.6.2013, lk 55.

L3e

56

Mopeedide ja nendega samastatavate sõidukite esilaternad

01

ELT L 89, 25.3.2014, lk 1.

L1e, L2e ja L6e

57

Mootorrataste ja nendega samastatavate sõidukite esilaternad

02

ELT L 130, 1.5.2014, lk 45.

L3e, L4e, L5e ja L7e

60

Juhtseadiste, märgulampide ja näidikute tähised

00-seeria muudatuste 4. täiendus

ELT L 297, 15.10.2014, lk 23.

L1e ja L3e

72

Mootorrataste ja nendega samastatavate sõidukite esilaternad (HS1)

01

ELT L 75, 14.3.2014, lk 1.

L3e, L4e, L5e ja L7e

74

Valgustusseadmete paigaldamine (mopeedid)

►C2  01-seeria muudatuste 7. täiendus ◄

ELT L 166, 18.6.2013, lk 88.

L1e

75

Rehvid

01-seeria muudatuste 13. täiendus

ELT L 84, 30.3.2011, lk 46.

L1e, L2e, L3e, L4e ja L5e

78

Pidurisüsteemid, sealhulgas mitteblokeeruvad ja kombineeritud pidurisüsteemid

03-seeria muudatuste 2. parandus

ELT L 24, 30.1.2015, lk 30.

L1e, L2e, L3e, L4e ja L5e

81

Tahavaatepeeglid

00-seeria muudatuste 2. täiendus

ELT L 185, 13.7.2012, lk 1.

L1e, L2e, L3e, L4e, L5e, L6e ja L7e

82

Mopeedide ja nendega samastatavate sõidukite esilaternad (HS2)

01

ELT L 89, 25.3.2014, lk 92.

L1e, L2e ja L6e

87

Päevatulelaternad

00-seeria muudatuste 15. täiendus

ELT L 4, 7.1.2012, lk 24.

L1e, L2e, L3e, L4e, L5e, L6e ja L7e

90

Piduri asendushõõrdkatete komplektid ja trummelpiduri asendushõõrdkatted

02

ELT L 185, 13.7.2012, lk 24.

L1e, L2e, L3e, L4e, L5e, L6e ja L7e

98

Gaaslahendusvalgusallikaga esilaternad

01-seeria muudatuste 4. täiendus

ELT L 176, 14.6.2014, lk 64.

L3e

99

Gaaslahendusvalgusallikad

00-seeria muudatuste 9. täiendus

ELT L 285, 30.9.2014, lk 35.

L3e

112

Asümmeetrilised esilaternad

01-seeria muudatuste 4. täiendus

ELT L 250, 22.8.2014, lk 67.

L1e, L2e, L3e, L4e, L5e, L6e ja L7e

113

Sümmeetrilised esilaternad

01-seeria muudatuste 3. täiendus

ELT L 176, 14.6.2014, lk 128.

L1e, L2e, L3e, L4e, L5e, L6e ja L7e

Selgitav märkus  Osise käesolevasse loendisse kaasamine ei muuda selle paigaldamist kohustuslikuks. Teatavate osiste kohustusliku paigaldamise nõuded on esitatud käesoleva määruse muudes lisades.

▼B




II LISA

Helisignaalseadmete suhtes kohaldatavad katsemenetlused ja tehnilised nõuded

1.   OSA

L1e-, L2e- ja L6e-kategooria sõidukitele paigaldamiseks ette nähtud mehhaanilise või elektrilise helisignaalseadme osise tüübikinnitusnõuded

1.   Üldnõuded

1.1. Elektrilised helisignaalseadmed peavad tekitama pideva ja ühetaolise heli ning nende heli kiirgusspekter ei tohi töötamise ajal märgatavalt muutuda. Vahelduvvooluga toidetava signaalseadme suhtes kehtib see nõue ainult generaatori püsikiirusel, kui kiirus jääb punktis 2.3.2 ettenähtud vahemikku.

1.2. Elektriliste helisignaalseadmete helikarakteristikud (helienergia spektraaljaotus, helirõhutase) ja mehaanilised karakteristikud peavad olema sellised, mis võimaldavad seadmetel läbida punktides 2–3.4 nimetatud katsed kindlaksmääratud järjekorras.

1.3. Elektrilistel helisignaalseadmetel võib olla tehniline funktsioon, mis võimaldab käitada seadet oluliselt madalamal helirõhutasemel.

1.4. Mehhaaniline helisignaalseade peab olema kas kell, mille korpuses on kaks kiirelt pöörlevat vabalt kinnitatud pöidlakangiga või tõmmitsaga käitatavat metallkettakest, või üksiklöögiga kell.

2.   Helitaseme mõõtmised

2.1. Helisignaalseadmete katsetamisel tuleb eelistada kajavaba keskkonda. Alternatiivse võimalusena sobib seadmete katsetamiseks poolkajavaba kamber või avatud ruum. Sellisel juhul tuleb tarvitusele võtta ettevaatusabinõud, et vältida mõõtepiirkonnas tekkivaid peegeldumisi maapinnalt, näiteks paigaldada arvukalt heli neelavaid ekraane. Tuleb kontrollida, et sfääriline moonutus vähemalt viiemeetrise raadiusega hemisfääris kuni maksimaalse mõõdetava sageduseni ei oleks üle 1 dB(A), seda peamiselt mõõtmise suunas ning seadme ja mikrofoni kõrgusel. Ümbritseva müra tase peab olema vähemalt 10 dB(A) madalam kui mõõdetav helirõhutase.

Katsetatav seade ja mikrofon peavad olema samal kõrgusel, mis jääb vahemikku 1,15–1,25 m. Mikrofoni maksimaalse tundlikkuse suund peab ühtima suunaga, milles signaalseadme helitase on kõige kõrgem.

Mikrofon peab olema asetatud nii, et selle membraan on 2 ± 0,01 m kaugusel seadme heli väljumistasapinnast. Mitme heliavaga seadme puhul määratakse see kaugus mikrofonile kõige lähemal asuva ava suhtes.

2.2. Helirõhutaseme mõõtmisel tuleb kasutada 1. klassi täppismüramõõturit, mis vastab standardile IEC 651:1979.

Kõikidel mõõtmistel kasutada ajakonstanti „Fast”. Helirõhutaseme mõõtmisel kogu sagedusvahemikus tuleb kasutada A-sageduskorrektsiooni.

Heli kiirgusspektri alas tuleb helisignaalile rakendada Fourier’ teisendust. Teise võimalusena võib kasutada 1/3 oktaavriba filtreid, mis vastavad standardile IEC 225:1966; sellisel juhul määratakse helirõhutase 2 500  Hz riba kesksageduse piires kindlaks, liites helirõhkude ruutkeskmised 2 000 , 2 500 ja 3 150  Hz 1/3 kesksagedustel.

Kõigil juhtudel tuleb standardmeetodiks lugeda ainult Fourier’ teisendusmeetodit.

2.3. Helisignaalseadme toide peab vastavalt vajadusele olema järgmise pingega.

2.3.1. 

Alalisvoolul töötavate helisignaalseadmete nimipinge väärtuste puhul 6, 12 või 24 volti peab vooluallika väljundilt mõõdetav testimispinge olema vastavalt 6,5, 13,0 või 26,0 volti.

2.3.2. 

Alalisvoolul töötava helisignaalseadme puhul saadakse vool tavaliselt asjaomase seadme tüübi puhul kasutatava elektrigeneraatori abil, helisignaalseadme akustilised omadused tuleb registreerida vahelduvvoolugeneraatori kiirustel, mis moodustavad vastavalt 50 %, 75 % ja 100 % vahelduvvoolugeneraatori valmistanud ettevõtte määratud maksimaalsest kiirusest pideval töötamisel. Katsetamise ajal ei tohi vahelduvvoolugeneraatorit muul viisil elektriliselt koormata. Punktides 3–3.4 kirjeldatud vastupidavuskatse tehakse seadme valmistanud ettevõtte määratud kiirusel eespool nimetatud kiiruste vahemikus.

2.3.3. 

Kui alalisvoolul töötava helisignaalseadme katsetamisel kasutatakse alaldatud voolu, siis ei tohi seadme töötamise ajal klemmide pinge kõikumine, mõõdetuna tippväärtuste vahel, olla üle 0,1 V.

2.3.4. 

Alalisvoolul töötavate helisignaalseadmete juhtmete takistus, kaasa arvatud klemmide ja kontaktide takistus, peab olema võimalikult lähedane järgmistele väärtustele: 0,05 Ω nimipinge 6 V puhul, 0,10 Ω nimipinge 12 V puhul ja 0,20 Ω nimipinge 24 V puhul.

2.4. Mehhaanilisi helisignaalseadmeid tuleb katsetada järgmisel viisil.

2.4.1. 

Seadet katsetav inimene või väline abivahend lükkab ajamihooba tootja soovituste kohaselt. Operaatori kohalolek ei tohi katsetulemusi märkimisväärselt mõjutada. Üks mõõteseeria koosneb kümnest järjestikusest ajamihoova täies käigupikkuses liigutamisest 4 ± 0,5 sekundi jooksul. Tuleb läbi teha viis seeriat, millest igaühele järgneb paus. Kogu tegevust tuleb korrata viis korda.

2.4.2. 

Kõigi registreeritud 25 mõõteseeria A-kaalutud helitase peab jääma 2,0 dB(A) piiresse ja lõpptulemuse arvutamiseks leitakse selle keskmine väärtus.

2.5. Helisignaalseade peab olema jäigalt kinnitatud tootja ettenähtud tugiosale või tugiosadele, mille mass on vähemalt 10 korda katsetatava seadme massist suurem, kuid mitte väiksem kui 30 kg. Peale selle peab tugiosa olema paigaldatud nii, et tugiosa seinte peegeldused ning vibratsioon ei mõjutaks märgatavalt mõõtmistulemusi.

2.6. Eespool määratletud tingimustel ei tohi A-kaalutud helitase elektriliste helisignaalseadmete puhul ületada 115 dB(A) ja mehhaaniliste helisignaalseadmete puhul 95 dB(A).

2.7. Peale selle peab helirõhu tase elektrilise helisignaalseadme 1 800 – 3 550  Hz sagedusriba piires olema kõrgem kui mis tahes sageduskomponendil sagedusega üle 3 550  Hz, kuid igal juhul vähemalt 90 dB(A). Mehhaanilise helisignaalseadme helirõhutase peab olema vähemalt 80 dB(A).

2.8. Punktides 2.6–2.7 kindlaksmääratud tehnilised näitajad peavad olema igal helisignaalseadmel, millele tehakse punktides 3–3.4 ettenähtud vastupidavuskatse.

2.8.1. Alalisvoolul töötavate helisignaalseadmete puhul peab pinge kõikumine olema vahemikus 115–95 % nimiväärtusest ning vahelduvvoolul töötavate helisignaalseadmete puhul peab vahelduvvoolugeneraatori kiirus olema vahemikus 50–100 % tootja määratud maksimaalsest kiirusest pideval töötamisel.

2.9. Ajaline viivitus aktiveerimishetke ja hetke vahel, mil heli jõuab punktides 2.6–2.7 nõutud minimaalse väärtuseni, ei tohi olla pikem kui 0,2 sekundit, mõõdetuna ümbritseva õhu temperatuuril 293 ± 5 K (20 ± 5 °C). See nõue kehtib eeskätt pneumaatiliste ja elektropneumaatiliste signaalseadmete suhtes.

2.10. Tootja poolt toiteallikale kehtestatud nõuete järgimisel peavad pneumaatilised ja elektropneumaatilised signaalseadmed tagama samad akustilised parameetrid, mis on nõutavad elektriliste helisignaalseadmete puhul.

2.11. Mitmetooniliste seadmete väljastatav signaal peab jõudma punktides 2.6–2.7 nõutud miinimumväärtusteni ka siis, kui iga koostisosa pannakse tööle eraldi. Üldine maksimaalne helitaseme väärtus saavutatakse kõigi koostisosade üheaegsel töötamisel.

3.   Vastupidavuskatse

3.1. Ümbritseva õhu temperatuur peab olema 288 K ja 303 K (15 °C ja 30 °C) vahel.

3.2. Elektrilise helisignaalseadme toiteks kasutatakse nimitoitepingega voolu kooskõlas punktiga 2.8.1, kusjuures ühendusjuhtme takistus peab vastama punktides 2.3.1–2.3.4 nimetatud nõuetele, ning seadet käitatakse 10 000 korda järgmise kiirusega: ühe sekundi pikkusele aktiveerimisele järgneb neli sekundit aktiveerimata olekut. Katse ajal jahutatakse helisignaalseadet tugeva tuule või õhuvooluga, mille kiirus on 10 ± 2 m/s.

3.2.1. Kui katse tehakse isoleeritud kambris, peab kõnealune kamber olema piisavalt suur, et tagada vastupidavuskatse ajal signaalseadmest eralduva soojuse normaalne hajumine.

3.3. Kui pool käitamiste ettenähtud arvust on tehtud ning helitaseme karakteristikud on katse-eelsetega võrreldes muutunud, võib signaalseadet reguleerida. Kui ettenähtud arv käitamisi on tehtud, peab helisignaalseade edukalt sooritama punktis 2.8 kirjeldatud katse, vajaduse korral pärast uut reguleerimist.

3.4. Mehhaanilise helisignaalseadme vastupidavuskatseks tuleb võtta neli vastavat tüüpi seadet. Seadmed peavad olema uued ja katse ajal ei tohi neid õlitada. Need aktiveeritakse 30 000 korral ajamihooba täies käigupikkuses liigutades kiirusel 100 ± 5 käitamist minutis. Seejärel tehakse neljale seadmele soolveekatse EN ISO 9227:2012 kohaselt. Kolm neljast seadmest peavad vastama punktis 2.8 määratletud katsenõuetele.

2.   OSA

Sõiduki tüübikinnitusele seoses helisignaaliga kohaldatavad nõuded

1.   Paigaldamise nõuded

1.1. L1e-B-, L2e- ja L6e-kategooria sõidukitele peab olema paigaldatud vähemalt üks elektriline helisignaalseade, mis on saanud osise tüübikinnituse käesoleva määruse või ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirja nr 28 ( 9 ) kohaselt.

1.2. L1e-B-kategooria sõidukitele maksimaalse valmistajakiirusega ≤ 25 km/h ja maksimaalsele püsinimivõimsuse või kasuliku võimsusega ≤ 500 W võib alternatiivselt paigaldada mehhaanilise helisignaalseadme, mis on saanud osise tüübikinnituse käesoleva määruse kohaselt, kusjuures punktides 2.1.1–2.1.7 esitatud nõudmisi ei kohaldata.

1.3. L3e-, L4e- ja L5e-kategooria sõidukid peavad vastama kõigile asjakohastele ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjas nr 28 sätestatud paigaldusnõuetele.

1.3.1. Erinõuete puudumise korral tuleb käesolevas määruses esitatud mõistet „mootorrattad” käsitada viitena L3e-, L4e- ja L5e-kategooria sõidukitele.

1.4. L7e-kategooria sõidukid peavad vastama kõigile ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjas nr 28 kehtestatud paigaldusnõuetele, mis on ette nähtud L5e-kategooria sõidukitele.

1.5. Kui ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjaga nr 28 erinõudeid kehtestatud ei ole, võivad vastavalt 1. osa punktis 1.3 sätestatule ühe või mitme elektrimootoriga töötavatele sõidukitele paigaldatud helisignaalseadmed või lisaseadmed olla varustatud omadusega, mis võimaldab seadet katkendlikult aktiveerida, et see töötaks oluliselt madalamal helirõhutasemel kui helisignaalseadmetele ette on nähtud, tekitades pidevat ja ühetaolist heli, mille akustiline spekter töötamise ajal oluliselt ei muutu ning mille eesmärk on näiteks jalakäijate hoiatamine läheneva sõiduki eest.

2.

Paigaldatud elektriliste helisignaalseadmete tehnilised nõuded.

2.1. L1e-B-, L2e- ja L6e-kategooria sõidukitel

2.1.1 

Testimispinge peab vastama 1. osa punktides 2.3–2.3.2 ette nähtud testimispingele.

2.1.2. 

Helirõhutaset tuleb mõõta 1. osa punktis 2.2 ette nähtud tingimustes.

2.1.3. 

Sõidukile paigaldatud seadme(te) tekitatavat A-korrigeeritud helirõhutaset tuleb mõõta 7,0 m sõidukist eespool, kusjuures sõiduk peab asuma lagedal alal, kus maapind on võimalikult tasane, ning alalisvoolul töötavate seadmete puhul peab sõiduki mootor olema välja lülitatud.

2.1.4. 

Mõõtevahendi mikrofon peab asetsema umbes sõiduki keskpikitasapinnal.

2.1.5. 

Taustamüra ja tuulemüra helirõhutase peab olema vähemalt 10 dB(A) mõõdetavast helirõhutasemest madalam.

2.1.6. 

Maksimaalne helirõhutase määratakse 0,5–1,5 m kõrgusel maapinnast.

2.1.7. 

Kui mõõtmised toimuvad punktides 2.1.1–2.1.5 ette nähtud tingimuste kohaselt, peab punktis 2.1.6 määratletud maksimaalne helinivoo väärtus jääma vahemikku 75–112 dB(A).

2.2. L3e-, L4e- ja L5e-kategooria sõidukid peavad vastama kõigile asjakohastele ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjas nr 28 sätestatud tehnilistele nõuetele.

2.2.1. Erinõuete puudumise korral tuleb käesolevas määruses esitatud mõistet „mootorrattad” käsitada viitena L3e-, L4e- ja L5e-kategooria sõidukitele.

2.3. L7e-kategooria sõidukid peavad vastama kõigile ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjaga nr 28 kehtestatud tehnilistele nõuetele, mis on ette nähtud L5e-kategooria sõidukitele.




III LISA

Pidurisüsteemide, sealhulgas mitteblokeeruvate ja kombineeritud pidurisüsteemide suhtes kohaldatavad nõuded

1.   Sõiduki tüübikinnitusele seoses pidurisüsteemidega kohaldatavad nõuded

1.1. L1e-, L2e-, L3e-, L4- ja L5e-kategooria sõidukid peavad vastama kõigile asjakohastele ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjas nr 78 sätestatud nõuetele.

1.1.1. Olenemata punktis 1.1 sätestatud nõuetest kohaldatakse punktides 1.1.1.1–1.1.1.3 esitatud nõudeid L1e-kategooria sõidukitele töökorras sõiduki massiga ≤ 35 kg, millel on järgmine varustus.

1.1.1.1. 

Vedelikajamiga piduriseadmete varuvedeliku mahutite suhtes ei kohaldata eespool nimetatud ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjas sätestatud vedelikutaseme kergesti kontrollitavuse nõudeid.

1.1.1.2. 

Veljepiduri puhul, mille suhtes kohaldatakse eespool nimetatud ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjas sätestatud märgade pidurite katsetamise erisätteid, tuleb vesi juhtida velje hõõrdepindadele, paigutades pihustid piduriklotside taha neist 10–30 mm kaugusele.

1.1.1.3. 

Sõidukil, mille velgede laius on 45 mm või väiksem (kood 1.75), peab esiratta piduri pidurdustõhusus tehniliselt lubatud maksimaalne massiga koormamisel olema selline, et sõiduki peatumisteekond või sellele vastav keskmine stabiliseerunud aeglustus vastab eespool nimetatud ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjas sätestatud nõuetele. Kui seda nõuet ei ole võimalik täita rehvi ja teepinna vahelise piiratud nakkuvuse tõttu, peab maksimaalse tehniliselt lubatud massiga koormatud sõiduki kahe pidurdusseadme samaaegse kasutamise katse ajal peatumisteekond olema S ≤ 0,1 + V2/115 ja sellele vastav keskmine stabiliseerunud aeglustus 4,4 m/s2.

1.1.2. Sõiduki tüübikinnituse suhtes kohaldatakse määruse (EL) nr 168/2013 VIII lisa nüüdisaegsete pidurisüsteemide kohustuslikku paigaldamist käsitlevaid sätteid.

1.2. L6e-kategooria sõidukid peavad vastama kõigile ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjaga nr 78 ette nähtud asjakohastele nõuetele, mis on kehtestatud L2e-kategooria sõidukitele.

1.3. L7e-kategooria sõidukid peavad vastama kõigile ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjaga nr 78 ette nähtud asjakohastele nõuetele, mis on kehtestatud L5e-kategooria sõidukitele.




IV LISA

Elektriohutust käsitlevad nõuded

1.   Sõiduki tüübikinnitusele seoses elektriohutusega kohaldatavad nõuded

1.1.

Ühe või mitme elektrimootoriga töötavad sõidukid, sealhulgas elektrisõidukid ja hübriidsõidukid, peavad vastama käesolevas lisas sätestatud nõuetele.

2.

Kaitset elektrilöögi vastu ja elektriohutust käsitlevaid üldisi elektriohutusnõudeid kohaldatakse kõrgepingesiinide suhtes olukorras, kus need ei ole väliste kõrgepingeallikatega ühendatud.

2.1.

Kaitse otsese kontakti vastu pingestatud osadega tagatakse vastavuses allpool esitatud nõuetega. Asjaomaste kaitseseadmete (nt tahke isolaator, tõke, kaitsekest) avamine, demonteerimine ja eemaldamine tööriistade abita peab olema välistatud.

Kaitset pingestatud osadega kokkupuutumise vastu tuleb katsetada 3. liite („Kaitse otsese kokkupuute vastu pingestatud osadega”) sätete kohaselt.

2.1.1.

Suletud juhi- ja sõitjateruumis ning pagasiruumis paiknevad pingestatud osad on kaitstud vastavalt kaitseastmele IPXXD.

2.1.2.

Mujal kui suletud juhi- ja sõitjateruumis ning pagasiruumis paiknevad pingestatud osad on kaitstud vastavalt kaitseastmele IPXXB.

2.1.3.

Sõidukis, kus suletud juhi- ja sõitjateruum puudub, on pingestatud osad kaitstud vastavalt kaitseastmele IPXXD.

2.1.4.

Pistmikke (sealhulgas sõiduki sisendkonnektor) loetakse kõnealustele nõuetele vastavaks, kui:

— 
need vastavad tööriistade abita lahti ühendatuna kaitseastmele IPXXB;
— 
need paiknevad sõiduki põranda all ja on varustatud lukustusmehhanismiga (nt kruvilukustus, bajonettlukustus);
— 
need on varustatud lukustusmehhanismiga ja pistmiku lahtiühendamiseks tuleb muud komponendid tööriistade abil eemaldada või
— 
pingestatud osade pinge langeb ühe sekundi jooksul pärast pistmiku lahtiühendamist alalisvoolu puhul väärtuseni ≤ 60 V või vahelduvvoolu puhul väärtuseni ≤ 30 V (rms).

2.1.5.

Tööriistade abita avatava, demonteeritava või eemaldatava hoolduseks lahtiühendamise seadme puhul on aktsepteeritav vastavus kaitseastmele IPXXB tingimustes, kus seade avatakse, demonteeritakse või eemaldatakse tööriistade abita.

2.1.6.

Märgistamise erinõuded

2.1.6.1. Kui energiasalvestussüsteem töötab kõrgepingega, peab energiasalvestussüsteemi kohal või kõrval paiknema joonisel 4–1 kujutatud tähis. Tähise taust on kollane, selle servad ja nool mustad.

Joonis 4–1

Kõrgepingeseadme märgistus

image

2.1.6.2. Kõnealune tähis peab paiknema ka kaitsekestadel ja tõketel, mille eemaldamisel tekib juurdepääs kõrgepingeahela pingestatud osadele. Selle nõude täitmine ei ole kohustuslik kõrgepingesiinide pistmike puhul ning seda ei kohaldata järgmistel juhtudel:

— 
kui tõkked või kaitsekestad ei ole füüsiliselt juurdepääsetavad, avatavad ega eemaldatavad sõiduki muid osi tööriistade abil eemaldamata;
— 
kui tõkked või kaitsekestad paiknevad sõiduki põranda all.

2.1.6.3. Kõrgepingesiinide kaablid, mis ei paikne kaitsekestade sees, on kaetud oranži värvi väliskattega.

2.2.

Kaitse otsese kontakti vastu pingestatud osadega tagatakse vastavuses allpool esitatud nõuetega.

2.2.1.

Kaitseks kaudse kontakti tagajärjel tekkida võiva elektrilöögi vastu ühendatakse katmata elektrit juhtivad osad, näiteks elektrit juhtiv tõke või kaitsekest, galvaaniliselt ja kindlalt elektrilise šassiiga, kasutades elektritraati või maanduskaablit, keevisliidet, poltühendust vms nii, et ohtlike potentsiaalide teke on välistatud.

2.2.2.

Kõikide katmata elektrit juhtivate osade ja elektrilise šassii vaheline takistus peab olema vähemalt 0,2 A voolutugevuse juures alla 0,1 Ω. See nõue on täidetud, kui galvaaniline ühendus luuakse keevisliite abil.

2.2.3.

Sõidukid, mis ühendatakse elektrit juhtiva ühenduse kaudu välise maandatud elektritoiteallikaga, peavad olema varustatud seadmega, mis võimaldab elektrilise šassii galvaanilist ühendamist maapinnaga.

Kõnealune seade peab võimaldama luua ühenduse maapinnaga enne sõidukile välise pinge rakendamist ja säilitama ühenduse kuni hetkeni, mil väline pinge on sõidukist kõrvaldatud.

Sellele nõudele vastavust võib tõendada sõiduki tootja ettenähtud pistmikku kasutades või analüüsi teel.

2.2.3.1. Elektrilise šassii galvaanilist maapinnaga ühendamist ei nõuta järgmistel juhtudel:

— 
sõiduk saab kasutada üksnes tüübikohast laadurit, mis on kaitstud isolatsiooni üksiku kahjustuse tekke korral;
— 
sõiduki kogu metallkere on kaitstud isolatsiooni üksiku kahjustuse tekke korral või
— 
sõidukit ei ole võimalik laadida ilma sõiduki veoakukogumi täieliku eemaldamiseta.

2.3.

Isolatsioonitakistus peab vastama allpool esitatud nõuetele.

2.3.1.

Eraldi alalisvoolu- või vahelduvvoolusiinidest koosnev elektriline jõuseade

Kui vahelduvvoolul töötavad kõrgepingesiinid ja alalisvoolul töötavad kõrgepingesiinid on üksteisest galvaaniliselt isoleeritud, on kõrgepingesiini ja elektrilise šassii vahelise isolatsioonitakistuse minimaalne väärtus alalisvoolul töötavate kõrgepingesiinide puhul 100 Ω/V ja vahelduvvoolul töötavate kõrgepingesiinide puhul 500 Ω/V.

Mõõtmised teostatakse vastavuses 1. liitega („Sõidukipõhisel katsel kasutatav isolatsioonitakistuse mõõtmise meetod”).

2.3.2.

Kombineeritud alalisvoolu- ja vahelduvvoolusiine sisaldav elektriline jõuseade

Kui vahelduvvoolul töötavad kõrgepingesiinid ja alalisvoolul töötavad kõrgepingesiinid on omavahel galvaaniliselt ühendatud, on kõrgepingesiini ja elektrilise šassii vahelise isolatsioonitakistuse minimaalne väärtus 500 Ω/V.

Kui aga kõik vahelduvvoolul töötavad kõrgepingesiinid on kaitstud ühel järgmisest kahest viisist, on kõrgepingesiini ja elektrilise šassii vahelise isolatsioonitakistuse minimaalne väärtus 100 Ω/V:

— 
kaks või enam tahkete isolaatorite, tõkete või kaitsekestade kihti, mis vastavad eraldivõetuna punktide 2.1–2.1.6.3 nõuetele, näiteks elektrijuhtmestik, või
— 
mehaaniliselt tugevad kaitseseadmed, mis on sõiduki kasutusea vältel piisavalt vastupidavad, näiteks mootorikorpused, elektrooniliste muundurite korpused või pistmikud.

Kõrgepingesiini ja elektrilise šassii vahelise isolatsioonitakistuse määramiseks võib kasutada arvutusi, mõõtmist või nende kombinatsiooni.

Mõõtmised teostatakse vastavuses 1. liitega („Isolatsioonitakistuse mõõtmise meetod”).

2.3.3.

Kütuseelemendiga sõidukid

Kui minimaalse isolatsioonitakistuse nõude pikaajaline täitmine ei ole võimalik, saavutatakse kaitse emmal-kummal järgmisel viisil:

— 
kaks või enam tahkete isolaatorite, tõkete või kaitsekestade kihti, mis vastavad eraldivõetuna punktide 2.1–2.1.6.3 nõuetele, või
— 
isolatsioonitakistuse integreeritud jälgimissüsteem koos juhile antava hoiatusmärguandega, kui isolatsioonitakistus langeb minimaalsest nõutavast väärtusest allapoole. Laetava energiasalvestussüsteemi laadimiseks kasutatava ühendussüsteemi kõrgepingesiini, mis on pingestatud üksnes laetava energiasalvestussüsteemi laadimise ajal, ja elektrilise šassii vahelist isolatsioonitakistust ei ole vaja jälgida.

Isolatsioonitakistuse integreeritud jälgimissüsteemi talitlust kontrollitakse vastavalt 2. liites („Isolatsioonitakistuse integreeritud jälgimissüsteemi toimimise kontrollimise meetod”) kirjeldatule.

2.3.4.

Nõuded laetava energiasalvestussüsteemi laadimiseks kasutatava ühendussüsteemi isolatsioonitakistusele.

Sõiduki sisendkonnektori või sõidukiga püsivalt ühendatud laadimiskaabli puhul, mis on ette nähtud elektrit juhtiva ühenduse loomiseks välise maandatud vahelduvvooluallikaga, ning laetava energiasalvestussüsteemi laadimise ajal sõiduki sisendkonnektoriga/laadimiskaabliga galvaaniliselt ühendatud vooluahela puhul peab kõrgepingesiini ja elektrilise šassii vaheline isolatsioonitakistus olema vähemalt 1,0 ΜΩ, kui laadija pistik on lahti ühendatud. Mõõtmise ajal võib veoaku olla lahti ühendatud.

3.

Nõuded laetavale energiasalvestussüsteemile

3.1.

Kaitse liigvoolu vastu

Kui laetav energiasalvestussüsteem võib liigvoolu tõttu üle kuumeneda, peab see olema varustatud kaitseseadmega, näiteks kaitsme, voolukatkesti ja/või peakontaktoriga.

Seda nõuet võidakse siiski mitte kohaldada, kui tootja esitab asjakohased andmed ja analüüsi, mis kinnitavad, et liigvoolust tingitud ülekuumenemine on välistatud ka kaitseseadet kasutamata.

3.2.

Gaasi akumuleerumise vältimine

Gaasilist vesinikku vabastada võivale avatud tüüpi veoakule ette nähtud kohad varustatakse gaasilise vesiniku akumuleerumise vältimiseks ventilaatori või ventilatsioonikanaliga või mõne muu sobiva vahendiga. Avatud karkassiga sõidukid, kus gaasiline vesinik sellistes kohtades koguneda ei saa, ei pea olema varustatud ventilaatori või ventilatsioonikanaliga.

3.3.

Kaitse elektrolüüdi mahavoolamise vastu

Elektrolüüt ei tohi maha voolata sõidukist, mis on mis tahes suunas kallutatud, toetub vasaku või parema küljega vastu maapinda ega isegi siis, kui laetav energiasalvestussüsteem on kummuli asendis.

Kui elektrolüüt voolab laetavast energiasalvestussüsteemist välja mõnel muul põhjusel, ei tohi see ulatuda sõiduki tavakasutuse, parkimise (ka siis, kui sõiduk on pargitud kallakule) või mis tahes muu tavapärase käitamistegevuse ajal juhini või sõidukis või selle läheduses viibivate muude isikuteni.

3.4.

Juhuslik või tahtmatu eraldumine

Laetav energiasalvestussüsteem ja selle osad peavad olema paigaldatud sõidukile nii, et oleks välistatud laetava energiasalvestussüsteemi tahtmatu või juhusliku eraldumise või väljapaiskumise võimalus.

Laetav energiasalvestussüsteem ja selle osad ei tohi välja paiskuda sõidukist, mis on mis tahes suunas kallutatud, toetub vasaku või parema küljega vastu maapinda ega isegi siis, kui laetav energiasalvestussüsteem on kummuli asendis.

4.

Kasutusohutuse nõuded

4.1.   Käitussüsteemi sisse- ja väljalülitamise protseduur

4.1.1.

Käivitamisel, sealhulgas süsteemi sisselülitamisel, peab kasutaja aktiivset juhtimist võimaldava režiimi valimiseks tegema vähemalt kaks tahtlikku, spetsiaalset toimingut.

4.1.2.

Kui sõiduk on aktiivset juhtimist võimaldavas režiimis, antakse sellest kasutajale vähemalt hetkeks märku, kuid seda nõuet ei kohaldata tingimustes, kus sõidukit käitab otseselt või kaudselt sisepõlemismootor.

4.1.3.

Sõidukist lahkumisel teavitatakse kasutajat signaali (nt optilise või helisignaali) abil, kui sõiduk on ikka veel aktiivset juhtimist võimaldavas režiimis.

▼M1

4.1.4.

Kui juht saab integreeritud laetavat energiasalvestussüsteemi välisest allikast laadida, peab sõiduki liikumine sõiduki enese käitussüsteemi abil olema välistatud niikaua, kui välise vooluallika pistik on sõiduki sisendkonnektoriga füüsiliselt ühendatud. L1e-kategooria sõidukite korral, mille töökorras sõiduki mass on ≤ 35 kg, peab sõiduki liikumine sõiduki enese käitussüsteemi abil olema piiratud niikaua, kui akulaadija pistik on füüsiliselt ühendatud välise vooluallikaga. Sellele nõudele vastavust tõendatakse sõiduki tootja ettenähtud pistikut või akulaadijat kasutades. Kui kasutatakse püsivalt sõidukiga ühendatud laadimiskaableid, loetakse eespool esitatud nõue täidetuks juhul, kui laadimiskaabli kasutamine ilmselgelt takistab sõiduki kasutamist (nt on kaabel alati veetud üle kasutaja juhtimisseadmete, sõitja sadula, juhi istme, juhtraua või rooliratta või peab kaablisäilituskohta kattev iste jääma avatud asendisse).

▼B

4.1.5.

Kui sõidukil on sõidusuuna muutmise juhtseade (st tagurdusseade), peab selle seadme seisund olema kasutajale tuvastatav.

4.1.6.

Aktiivset juhtimist võimaldava režiimi inaktiveerimiseks või väljalülitamise protseduuri lõpetamiseks on lubatud kasutada vaid ühte toimingut.

4.2.   Sõitmine vähendatud võimsusel

4.2.1.   Vähendatud võimsuse tähis

Kui elektriline käitussüsteem on varustatud sõiduki võimsust automaatselt vähendava vahendiga (nt jõuseadme töörežiim talitlushäire korral), tuleb võimsuse olulisest vähendamisest juhile märku anda.

4.2.2.   Laetava energiasalvestussüsteemi madala laetuse tähis

Kui laetava energiasalvestussüsteemi laetuse tase mõjutab oluliselt sõiduki talitlust (st kiirendust ja sõiduomadusi, mida hindab tehniline teenistus koos sõiduki tootjaga), peab madal laetus olema kasutaja jaoks seadme abil selgelt tähistatud (nt visuaalne või helisignaal). Punkti 4.2.1 jaoks ette nähtud tähist sel otstarbel kasutada ei tohi.

▼M1

4.3.   Tagurdamine

Edasiliikuval sõidukil peab tagasikäigu juhtseadme kontrollimatu aktiveerimine olema välistatud, kui selline aktiveerimine võib põhjustada äkilise või tugeva aeglustuse või ratta blokeerumise. Sõiduki tagasikäigu juhtseadme aktiveerimine võib aga olla võimalik siis, kui selline aktiveerimine võib sõiduki liikumist aeglustada järk-järgult.

▼B

4.4.   Vesinikuheitmete määramine

4.4.1.

Kõnealune katse teostatakse kõikide sõidukitega, mis on varustatud avatud tüüpi veoakudega, ja nõutakse vastavust kõigile nõuetele.

4.4.2.

Sõidukid peavad olema varustatud integreeritud laaduriga. Katse teostamisel kasutatakse ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirja nr 100 ( 10 ). 7. lisas kirjeldatud meetodit. Vesinikuproovide võtmine ja analüüs peab toimuma ettenähtud viisil, ent võib kasutada muid analüüsimeetodeid, kui on võimalik tõestada, et nende abil on võimalik saada samaväärseid tulemusi.

4.4.3.

ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirja nr 100 7. lisas sätestatud tingimustel läbiviidava tavapärase laadimisprotseduuri ajal peavad vesinikuheitmed olema < 125 g, mõõdetuna 5 tunni jooksul, või väiksemad kui (25 × t2) (g) t2 (h) jooksul.

4.4.4.

Integreeritud laaduri rikke esinemisel laadimise ajal (tingimused on esitatud ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirja nr 100 7. lisas) peab vesinikuheitmete kogus olema väiksem kui 42 g. Peale selle peab integreeritud laadur tagama, et kõnealuse võimaliku rikke kestus ei ületaks 30 minutit.

4.4.5.

Kõik laetava energiasalvestusseadme laadimisega seotud toimingud, sealhulgas laadimiseks peatumine, peavad olema automaatjuhtimisega.

4.4.6.

Laadimisetappide käsitsijuhtimise võimalus peab olema välistatud.

4.4.7.

Laadimisetappide juhtsüsteemi ei tohi mõjutada tavapärased vooluvõrku ühendamised ja sellest lahtiühendamised ning elektrikatkestused.

4.4.8.

Juhti teavitatakse pidevalt laadimisriketest, mis võivad integreeritud laaduril edaspidiste laadimisprotseduuride käigus talitlushäireid põhjustada, või siis antakse operaatorile neist selgelt märku laadimisprotseduuri alustamise ajal.

4.4.9.

Kasutusjuhendile peavad olema lisatud laadimisprotseduuri üksikasjalikud juhised ja vastavuse deklaratsioon, mis kinnitab vastavust punktides 4.4.1–4.4.8 esitatud nõuetele.

4.4.10.

Järgides ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirja nr 100 7. lisa 2. liite sätteid, võib kohaldada ka teiste samasse tüüpkonda kuuluvate sõidukitüüpide katsetulemusi.




1. liide

Sõidukipõhisel katsel kasutatav isolatsioonitakistuse mõõtmise meetod

1.   Üldteave

Sõiduki iga kõrgepingesiini isolatsioonitakistus mõõdetakse või määratakse arvutamise teel, kasutades kõrgepingesiini iga osa või koostiselemendi isolatsioonitakistuse mõõtmise tulemusi (edaspidi „jagatud mõõtmine”).

2.   Mõõtmismeetod

Isolatsioonitakistuse mõõtmiseks valitakse punktides 2.1–2.2 loetletud mõõtmismeetodite seast sobiv meetod sõltuvalt pingestatud osade elektrilaengust või isolatsioonitakistusest jms.

Mõõdetava vooluahela ulatus määratletakse eelnevalt vooluahela skeemide vms abil.

Peale selle võib teha isolatsioonitakistuse mõõtmiseks vajalikke muudatusi, näiteks katte eemaldamine pingestatud osadele juurdepääsemiseks, mõõtejuhtmete vedamine, tarkvara muutmine jne.

Juhul kui mõõdetavad väärtused ei ole isolatsioonitakistuse integreeritud jälgimissüsteemi vms töötamisest tingituna stabiilsed, võib mõõtmiste teostamiseks teha vajalikke muudatusi, näiteks peatada asjaomase seadme töö või see eemaldada. Kui seade eemaldatakse, tõestatakse jooniste vms varal, et see ei muuda pingestatud osade ja elektrilise šassii vahelist isolatsioonitakistust.

Selle kinnitamine võib nõuda kõrgepingeahela otsest kasutamist, mistõttu tuleb olla äärmiselt ettevaatlik lühise, elektrilöögi jms ohu suhtes.

2.1.   Sõidukivälisel alalispingeallikal põhinev mõõtmismeetod

2.1.1.   Mõõteseade

Kasutatakse isolatsioonitakistuse katseseadet, mis võimaldab rakendada kõrgepingesiini tööpingest kõrgemat alalispinget.

2.1.2.   Mõõtmismeetod

Isolatsioonitakistuse katseseade ühendatakse pingestatud osade ja elektrilise šassii vahele. Seejärel mõõdetakse isolatsioonitakistust, rakendades alalispinget, mis on vähemalt pool kõrgepingesiini tööpingest.

Kui süsteemi galvaaniliselt ühendatud vooluring töötab mitmes pingevahemikus (nt pinget tõstva muunduri tõttu) ja mõned selle osad ei talu kogu vooluringi tööpinget, võib mõõta nende osade ja elektrilise šassii vahelist isolatsioonitakistust eraldi, ühendades asjaomased osad lahti ja rakendades pinget, mis on vähemalt pool nende osade tööpingest.

2.2.   Sõiduki laetavat energiasalvestussüsteemi alalispingeallikana kasutav mõõtmismeetod

2.2.1.   Nõuded katsesõidukile

Kõrgepingesiin pingestatakse sõiduki enese laetava energiasalvestussüsteemi ja/või energia muundamise süsteemi abil ning nimetatud ühe ja/või teise süsteemi pinge on kogu katse vältel vähemalt võrdne sõiduki tootja määratud nominaalse tööpingega.

2.2.2.   Mõõteseade

Selles katses kasutatav voltmeeter peab võimaldama mõõta alalispinge väärtusi ja selle sisetakistus on vähemalt 10 ΜΩ.

2.2.3.   Mõõtmismeetod

2.2.3.1.   Esimene etapp

Pinget mõõdetakse joonisel 4-Ap1-1 kujutatud viisil ning kõrgepingesiini pinge (Vb) registreeritakse. Vb peab olema võrdne tootja määratud laetava energiasalvestussüsteemi ja/või energia muundamise süsteemi nominaalse tööpingega või sellest suurem.

Joonis 4-Ap1-1

Vb, V1 ja V2 mõõtmine

image

2.2.3.2.   Teine etapp

Mõõdetakse ja registreeritakse kõrgepingesiini miinuspooluse ja elektrilise šassii vaheline pinge (V1) (vt joonis 4-Ap1-1).

2.2.3.3.   Kolmas etapp

Mõõdetakse ja registreeritakse kõrgepingesiini plusspooluse ja elektrilise šassii vaheline pinge (V2) (vt joonis 4-Ap1-1).

2.2.3.4.   Neljas etapp

Kui V1 on suurem või sama suur kui V2, ühendatakse kõrgepingesiini miinuspooluse ja elektrilise šassii vahele teadaoleva takistusega (Ro) standardtakisti. Seejärel mõõdetakse kõrgepingesiini miinuspooluse ja elektrilise šassii vaheline pinge (V1’) (vt joonis 4-Ap1-2).

Elektrilise isolatsioonitakistuse (Ri) arvutamiseks kasutatakse järgmist valemit:

image

või

image

Joonis 4-Ap1-2

V1’ mõõtmine

image

Kui V2 on suurem kui V1, ühendatakse kõrgepingesiini plusspooluse ja elektrilise šassii vahele teadaoleva takistusega (Ro) standardtakisti. Kui Ro on paigaldatud, mõõdetakse kõrgepingesiini plusspooluse ja elektrilise šassii vaheline pinge (V2’) (vt joonis 4-Ap1-3). Elektrilise isolatsioonitakistuse (Ri) arvutamiseks kasutatakse esitatud valemit. Saadud elektrilise isolatsiooni väärtus (oomides) jagatakse kõrgepingesiini nominaalse tööpingega (voltides).

Elektrilise isolatsioonitakistuse (Ri) arvutamiseks kasutatakse järgmist valemit:

image

või

image

Joonis 4-Ap1-3

V2’ mõõtmine