02014L0094 — ET — 24.05.2020 — 001.001

Käesolev tekst on üksnes dokumenteerimisvahend ning sel ei ole mingit õiguslikku mõju. Liidu institutsioonid ei vastuta selle teksti sisu eest. Asjakohaste õigusaktide autentsed versioonid, sealhulgas nende preambulid, on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas ning on kättesaadavad EUR-Lexi veebisaidil. Need ametlikud tekstid on vahetult kättesaadavad käesolevasse dokumenti lisatud linkide kaudu

►B	EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2014/94/EL, 22. oktoober 2014, alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtu kohta (EMPs kohaldatav tekst) (ELT L 307 28.10.2014, lk 1)

Muudetud:

		Euroopa Liidu Teataja
		nr	lehekülg	kuupäev
►M1	KOMISJONI DELEGEERITUD MÄÄRUS (EL) 2018/674, 17. november 2017,	L 114	1	4.5.2018

▼B

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2014/94/EL,

22. oktoober 2014,

alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtu kohta

(EMPs kohaldatav tekst)

Artikkel 1

Reguleerimisese

Käesoleva direktiiviga kehtestatakse ühine meetmete raamistik alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtuks liidus, et vähendada transpordisüsteemi sõltuvust naftast ja leevendada transpordi keskkonnamõju. Käesolevas direktiivis on sätestatud alternatiivkütuste taristu, sealhulgas elektrisõidukite laadimispunktide ning maagaasi- (veeldatud ja surumaagaas) ja vesinikutanklate rajamise miinimumnõuded, mida tuleb rakendada liikmesriikide riiklike poliitikaraamistike selliste laadimispunktide ja tanklate ühiste tehniliste kirjelduste ning kasutaja teavitamise nõuete kaudu.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

„alternatiivkütused” –

kütused või energiaallikad, mida kasutatakse vähemalt osaliselt transpordi energiavarustuses fossiilsete naftaallikate asemel ja millel on potentsiaali aidata kaasa transpordi CO2-heite vähendamisele ja transpordisektori keskkonnatoime parandamisele. Need on muu hulgas järgmised:

—

elekter,

—

vesinik,

—

direktiivi 2009/28/EÜ artikli 2 punktis i määratletud biokütused,

—

sünteetilised ja parafiinkütused,

—

maagaas, sealhulgas biometaan, gaasilises olekus (surumaagaas) ja veeldatud olekus (veeldatud maagaas) ning

—

veeldatud naftagaas;

2)	„elektrisõiduk” – sõiduk, mis on varustatud jõuseadmega, millel on vähemalt üks energiamuunduriga mitteperifeerne elektriseade koos elektrilise laetava energiasalvestussüsteemiga, mida saab väljastpoolt laadida;

3)	„laadimispunkt” – liides, millega on võimalik laadida korraga ühte elektrisõidukit või vahetada korraga ühe elektrisõiduki aku;

„tavalaadimispunkt” – laadimispunkt, mis võimaldab edastada elektrisõidukile elektrit võimsusega kuni 22 kW, välja arvatud seadmed, mille toitevõimsus on 3,7 kW või väiksem, mis on paigaldatud eramajapidamisse või mille peamine ülesanne ei ole elektrisõidukite laadimine ja mis ei ole üldkasutatavad;

5)	„kiirlaadimispunkt” – laadimispunkt, mis võimaldab edastada elektrisõidukile elektrit võimsusega üle 22 kW;

6)	„kaldaäärne elektritoide” – kai ääres asuvate merelaevade või siseveelaevade varustamine maismaalt saadava elektriga standardliidese abil;

7)	„üldkasutatav laadimispunkt või tankla” – alternatiivkütust pakkuv laadimispunkt või tankla, millele juurdepääsul ei diskrimineerita kasutajaid kusagil liidus. Mittediskrimineeriv juurdepääs võib hõlmata erinevaid autentimis-, kasutus- ja maksetingimusi;

8)	„tankla” – rajatis, kus toimub kütusega, välja arvatud veeldatud maagaas, varustamine statsionaarse või liikuva seadme abil;

9)	„veeldatud maagaasi tankla” – rajatis, kus toimub veeldatud maagaasiga varustamine statsionaarse või liikuva seadme, merel asuva seadme või muu süsteemi abil.

Artikkel 3

Riiklikud poliitikaraamistikud

1. Iga liikmesriik võtab vastu riikliku poliitikaraamistiku transpordisektori alternatiivkütuste turu arendamiseks ja asjaomase taristu kasutuselevõtuks. See sisaldab vähemalt järgmisi elemente:

—

hinnang transpordisektori alternatiivkütuste turu praegusele olukorrale ja tulevasele arengule, pidades sealhulgas silmas nimetatud kütuste võimalikku samaaegset ja kombineeritud kasutamist, ning alternatiivkütuste taristu arengu kohta, käsitledes asjakohasel juhul piiriülest järjepidevust;

—

artikli 4 lõigetega 1, 3 ja 5, artikli 6 lõigetega 1, 2, 3, 4, 6, 7 ja 8 ning kui see on kohaldatav, artikli 5 lõikega 1 ette nähtud riiklikud eesmärgid alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtuks. Nimetatud riiklikud eesmärgid seatakse ja neid võib muuta riigisisesele, piirkondlikule ja üleliidulisele nõudlusele antud hinnangu põhjal, tagades sealjuures käesolevas direktiivis sätestatud taristu miinimumnõuete täitmise;

—

meetmed, mis on vajalikud riiklikus poliitikaraamistikus seatud eesmärkide saavutamise tagamiseks;

—

meetmed, mis võivad edendada alternatiivkütuste taristu kasutuselevõttu avaliku transporditeenuse osutamisel;

—

linna- ja eeslinnaasumite ja teiste tiheasustusalade ja võrgustike kindlaksmääramine, mis varustatakse vastavalt turuvajadustele üldkasutatavate laadimispunktidega artikli 4 lõike 1 kohaselt;

—

linna- ja eeslinnaasumite ja teiste tiheasustusalade ja võrgustike kindlaksmääramine, mis varustatakse vastavalt turuvajadustele surumaagaasi tanklatega artikli 6 lõike 7 kohaselt;

—

hinnang veeldatud maagaasi tanklate rajamise vajadusele väljaspool TEN-T põhivõrku asuvates sadamates;

—

hinnang lennujaamades seisvate lennukite elektritoite paigaldamise vajadusele.

2. Liikmesriigid tagavad, et riiklikes poliitikaraamistikes võetakse arvesse nende territooriumil olevate eri transpordiliikide vajadusi, kaasa arvatud nende transpordiliikide vajadusi, mille jaoks fossiilkütuste alternatiivid on piiratud.

3. Riiklikes poliitikaraamistikes võetakse asjakohaselt arvesse piirkondlike ja kohalike omavalitsuste ning asjaomaste sidusrühmade huve.

4. Vajaduse korral teevad liikmesriigid konsultatsioonide või ühiste poliitikaraamistike kaudu koostööd, et tagada käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamiseks vajalike meetmete sidusus ja kooskõla.

5. Alternatiivkütuste taristu toetamise meetmeid rakendatakse ELi toimimise lepingus sätestatud riigiabi eeskirjade põhimõtete kohaselt.

6. Riiklikud poliitikaraamistikud peavad olema kooskõlas liidu kehtivate keskkonna- ja kliimakaitsealaste õigusaktidega.

7. Liikmesriigid teavitavad komisjoni oma riiklikest poliitikaraamistikest hiljemalt 18. novembriks 2016.

8. Komisjon avaldab ja ajakohastab riiklike poliitikaraamistike alusel regulaarselt teavet iga liikmesriigi poolt seatud riiklike eesmärkide kohta seoses järgmisega:

—

üldkasutatavate laadimispunktide arv;

—

veeldatud maagaasi tanklad mere- ja siseveesadamates;

—

üldkasutatavad veeldatud maagaasi tanklad mootorsõidukite jaoks;

—

üldkasutatavad surumaagaasi tanklad mootorsõidukite jaoks.

Kui see on asjakohane, avaldatakse ka järgmine teave:

—

üldkasutatavad vesinikutanklad;

—

kaldaäärse elektritoite taristu mere- ja siseveesadamates;

—

lennujaamades seisvate lennukite elektritoite taristu.

9. Komisjon abistab liikmesriike riiklikest poliitikaraamistikest aru andmisel artikli 10 lõikes 4 osutatud suuniste abil, hindab riiklike poliitikaraamistike sidusust liidu tasandil ning abistab liikmesriike käesoleva artikli lõikes 4 sätestatud koostööprotsessis.

Artikkel 4

Transpordi varustamine elektriga

1. Liikmesriigid tagavad oma riiklike poliitikaraamistike kaudu, et 31. detsembriks 2020 rajatakse piisav hulk üldkasutatavaid laadimispunkte, et tagada elektrisõidukite liikumise võimalus vähemalt linna- ja eeslinnaasumites ja teistel tiheasustusaladel ning vajaduse korral liikmesriikide määratud võrkudes. Laadimispunktide arvu väljaselgitamisel võetakse muu hulgas arvesse liikmesriikide riiklikes poliitikaraamistikes märgitud registreeritud elektrisõidukite hinnangulist arvu 2020. aasta lõpuks ning komisjoni koostatud parimaid tavasid ja soovitusi. Kui see on asjakohane, võetakse arvesse erivajadusi seoses üldkasutatavate laadimispunktide rajamisega ühistranspordijaamadesse.

2. Komisjon hindab lõikes 1 sätestatud nõuete täitmist ja vajaduse korral esitab käesoleva direktiivi muutmise ettepaneku, võttes arvesse elektrisõidukite turu arengut, et tagada hiljemalt 31. detsembriks 2025 täiendavate üldkasutatavate laadimispunktide rajamine igas liikmesriigis vähemalt TEN-T põhivõrgus, linna- ja eeslinnaasumites ja teistel tiheasustusaladel.

3. Liikmesriigid võtavad oma riiklikes poliitikaraamistikes meetmeid, et julgustada ja edendada niisuguste laadimispunktide kasutuselevõttu, mis ei ole üldkasutatavad.

4. Liikmesriigid tagavad, et alates 18. novembrist 2017 elektrisõidukite jaoks kasutusele võetud või ajakohastatud tavalaadimispunktid (välja arvatud juhtmevabad või induktiivlaadimispunktid) vastavad vähemalt II lisa punktis 1.1 toodud tehnilistele kirjeldustele ja riiklikul tasemel kehtivatele eriohutusnõuetele.

Liikmesriigid tagavad, et alates 18. novembrist 2017 elektrisõidukite jaoks kasutusele võetud või ajakohastatud kiirlaadimispunktid (välja arvatud juhtmevabad või induktiivlaadimispunktid) vastavad vähemalt II lisa punktis 1.2 toodud tehnilistele kirjeldustele.

5. Liikmesriigid tagavad, et nad hindavad oma riiklikes poliitikaraamistikes sisevee- ja meresadamates viibivate sisevee- ja merelaevade vajadust kaldaäärse elektritoite järele. Nimetatud kaldaäärne elektritoide rajatakse esmajärjekorras TEN-T põhivõrgu sadamates ning teistes sadamates 31. detsembriks 2025, välja arvatud juhul, kui puudub nõudlus ja kulud on kasuga, sealhulgas keskkonnakasuga võrreldes ebaproportsionaalsed.

6. Liikmesriigid tagavad, et meretranspordi jaoks alates 18. novembrist 2017 kasutusele võetud või ajakohastatud kaldaäärse elektritoite paigaldised vastavad II lisa punktis 1.7 toodud tehnilistele kirjeldustele.

7. Kui see on tehniliselt teostatav ja majanduslikult põhjendatud, tuleb elektrisõidukite üldkasutatavates laadimispunktides laadimisel kasutada direktiivi 2012/27/EL artikli 2 punktis 28 määratletud arukaid arvestisüsteeme ja järgida nimetatud direktiivi artikli 9 lõikes 2 sätestatud nõudeid.

8. Liikmesriigid tagavad, et üldkasutatavate laadimispunktide käitajad võivad vabalt valida, milliselt liidu elektritarnijalt tema nõusolekul elektrit osta. Laadimispunktide käitajatel lubatakse lepingu alusel osutada klientidele elektrisõidukite laadimise teenust, sealhulgas muude teenuseosutajate nimel ja huvides.

9. Kõik üldkasutatavad laadimispunktid võimaldavad elektrisõidukite kasutajatele ka ühekordset laadimisvõimalust ilma asjaomase elektritarnija või käitajaga lepingut sõlmimata.

10. Liikmesriigid tagavad, et üldkasutatavate laadimispunktide käitajate nõutavad hinnad on mõistlikud, lihtsalt ja selgelt võrreldavad, läbipaistvad ja mittediskrimineerivad.

11. Liikmesriigid tagavad, et jaotusvõrguettevõtjad teevad mittediskrimineerivat koostööd kõigi isikutega, kes paigaldavad või käitavad üldkasutatavaid laadimispunkte.

12. Liikmesriigid tagavad, et õigusraamistik lubab sõlmida lepingu laadimispunktile elektri tarnimiseks muu tarnijaga kui tarnija, kes tarnib laadimispunkti asukohas elektrit majapidamisele või hoonetele.

13. Ilma et see piiraks määruse (EL) nr 1025/2012 kohaldamist, taotleb liit asjakohaste standardiorganisatsioonide kaudu Euroopa standardite väljatöötamist, mis sisaldavad üksikasjalikke tehnilisi kirjeldusi mootorsõidukite juhtmeta laadimise punktide ja akuvahetuse jaoks ning L-kategooria mootorsõidukite ja elektribusside laadimispunktide jaoks.

14. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 8 vastu delegeeritud õigusakte, et:

täiendada käesolevat artiklit ning II lisa punkte 1.3, 1.4, 1.5, 1.6 ja 1.8, selleks et nõuda loodavate või ajakohastatavate taristute vastavust tehnilistele kirjeldustele, mis sisalduvad käesoleva artikli lõike 13 kohaselt välja töötatavates Euroopa standardites, kui asjaomased Euroopa standardiorganisatsioonid on soovitanud vaid ühte tehnilist lahendust tehnilise kirjeldusega, mis on esitatud asjaomases Euroopa standardis;

ajakohastada II lisa punktis 1 osutatud tehnilistes kirjeldustes toodud viiteid standarditele, kui need standardid asendatakse uute versioonidega, mille on vastu võtnud asjaomased standardiorganisatsioonid.

On eriti oluline, et enne nende delegeeritud õigusaktide vastuvõtmist järgiks komisjon oma tavapärast praktikat ja viiks läbi konsultatsioonid ekspertidega, sealhulgas liikmesriikide ekspertidega.

Kõnealustes delegeeritud õigusaktides sätestatakse vähemalt 24 kuu pikkused üleminekuperioodid enne seda, kui nendes sisalduvad tehnilised kirjeldused või nende muudatused muutuvad kasutusele võetava või ajakohastatava taristu suhtes siduvaks.

Artikkel 5

Maanteetranspordi varustamine vesinikuga

1. Liikmesriigid, kes otsustavad lisada oma riiklikesse poliitikaraamistikesse üldkasutatavad vesinikutanklad, tagavad hiljemalt 31. detsembriks 2025 piisava arvu vesinikutanklate kättesaadavuse, et tagada vesinikkütusega mootorsõidukite, sealhulgas vesinikkütuseelemendiga sõidukite liikumine kõnealuste liikmesriikide määratud võrkudes, sealhulgas asjakohasel juhul piiriülesed ühendused.

2. Liikmesriigid tagavad, et alates 18. novembrist 2017 kasutusele võetud või ajakohastatud üldkasutatavad vesinikutanklad vastavad II lisa punktis 2 toodud tehnilistele kirjeldustele.

3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 8 vastu delegeeritud õigusakte, et ajakohastada II lisa punktis 2 esitatud tehnilistes kirjeldustes nimetatud standardeid, kui need standardid asendatakse uute versioonidega, mille on vastu võtnud asjaomased standardiorganisatsioonid.

Artikkel 6

Transpordi varustamine maagaasiga

1. Liikmesriigid tagavad oma riiklike poliitikaraamistike kaudu, et hiljemalt 31. detsembriks 2025 on meresadamates rajatud piisav arv veeldatud maagaasi tanklaid, et veeldatud maagaasi kasutavatel sisevee- või merelaevadel oleks võimalik liikuda kogu TEN-T põhivõrgus. Liikmesriigid teevad vajaduse korral koostööd naaberliikmesriikidega, et tagada, et TEN-T põhivõrk oleks piisavalt varustatud.

2. Liikmesriigid tagavad oma riiklike poliitikaraamistike kaudu, et hiljemalt 31. detsembriks 2030 on siseveesadamates rajatud piisav arv veeldatud maagaasi tanklaid, et veeldatud maagaasi kasutavatel sisevee- või merelaevadel oleks võimalik liikuda kogu TEN-T põhivõrgus. Liikmesriigid teevad vajaduse korral koostööd naaberliikmesriikidega, et tagada, et TEN-T põhivõrk oleks piisavalt varustatud.

3. Liikmesriigid määravad oma riiklikes poliitikaraamistikes kindlaks mere- ja siseveesadamad, kus on olemas juurdepääs lõigetes 1 ja 2 osutatud veeldatud maagaasi tanklatele, võttes arvesse ka turu tegelikke vajadusi.

4. Liikmesriigid tagavad oma riiklike poliitikaraamistike kaudu, et hiljemalt 31. detsembriks 2025 on rajatud piisav arv üldkasutatavaid veeldatud maagaasi tanklaid, vähemalt olemasoleva TEN-T põhivõrgu ulatuses, et veeldatud maagaasi kasutavatel raskeveokitel oleks nõudluse olemasolul võimalik liikuda kogu liidus, välja arvatud juhul, kui kulud on võrreldes kasuga, sealhulgas keskkonnakasuga, ebaproportsionaalsed.

5. Komisjon hindab lõikes 4 sätestatud nõude täitmist ja esitab asjakohasel juhul hiljemalt 31. detsembriks 2027 ettepaneku muuta käesolevat direktiivi, võttes arvesse veeldatud maagaasi kasutavate raskeveokite turgu, et tagada igas liikmesriigis piisava arvu üldkasutatavate veeldatud maagaasi tanklate rajamine.

6. Liikmesriigid tagavad oma territooriumil veeldatud maagaasi asjakohase jaotussüsteemi olemasolu, mis hõlmab ka veeldatud maagaasi vedavate paakautode laadimise rajatisi, et varustada lõigetes 1, 2 ja 4 osutatud tanklaid. Käesoleva nõude täitmiseks võivad naaberliikmesriigid erandina oma riiklike poliitikaraamistike alusel oma süsteemid ühendada. Ühise tegutsemise lepingutele kohaldatakse käesolevast direktiivist tulenevat liikmesriikide aruandekohustust.

7. Liikmesriigid tagavad oma riiklike poliitikaraamistike kaudu, et 31. detsembriks 2020 on rajatud piisav arv üldkasutatavaid surumaagaasi tanklaid, et tagada artikli 3 lõike 1 kuuenda taande kohaselt, et surumaagaasi kasutavad mootorsõidukid saavad liikuda linna- ja eeslinnaasumites ja teistel tiheasustusaladel ning vajaduse korral liikmesriikide määratud võrkudes.

8. Liikmesriigid tagavad oma riiklike poliitikaraamistike kaudu, et hiljemalt 31. detsembriks 2025 on rajatud piisav arv üldkasutatavaid surumaagaasi tanklaid, vähemalt olemasoleva TEN-T põhivõrgu ulatuses, et surumaagaasi kasutavatel mootorsõidukitel oleks võimalik liikuda kogu liidus.

9. Liikmesriigid tagavad, et mootorsõidukite jaoks alates 18. novembrist 2017 kasutusele võetud või ajakohastatud surumaagaasi tanklad vastavad II lisa punktis 3.4 toodud tehnilistele kirjeldustele.

10. Ilma et see piiraks määruse (EL) nr 1025/2012 kohaldamist, taotleb liit järgmiste standardite, sealhulgas üksikasjalike tehniliste kirjelduste väljatöötamist asjaomaste Euroopa või rahvusvaheliste standardiorganisatsioonide poolt:

mere- ja siseveetranspordi jaoks ette nähtud veeldatud maagaasi tanklate kohta;

mootorsõidukite jaoks ette nähtud veeldatud maagaasi ja surumaagaasi tanklate kohta.

11. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 8 vastu delegeeritud õigusakte, et:

täiendada käesolevat artiklit ja II lisa punkte 3.1, 3.2 ja 3.4, et nõuda kasutusele võetavate või ajakohastatavate taristute vastavust tehnilistele kirjeldustele, mis sisalduvad käesoleva artikli lõike 10 punktide a ja b kohaselt välja töötatavates standardites, kui asjaomased Euroopa standardiorganisatsioonid on soovitanud vaid ühte tehnilist lahendust tehnilise kirjeldusega, mis on esitatud asjaomases Euroopa standardis, mis asjakohasel juhul on kooskõlas asjaomaste rahvusvaheliste standarditega;

ajakohastada II lisa punktis 3 juba sätestatud või tulevikus sätestatavates tehnilistes kirjeldustes osutatud viiteid standarditele, kui kõnealused standardid asendatakse uute versioonidega, mille on vastu võtnud asjaomased Euroopa või rahvusvahelised standardiorganisatsioonid.

12. Kui puudub lõike 10 punktis a osutatud standard, mis sisaldab üksikasjalikke tehnilisi kirjeldusi mere- ja siseveetranspordi jaoks ette nähtud veeldatud maagaasi tanklate kohta, ja eelkõige kui puuduvad kõnealused kirjeldused veeldatud maagaasi punkerdamise kohta, on komisjonil, võttes arvesse IMOs, CCNRis, Doonau komisjonis ja teistel asjaomastel rahvusvahelistel foorumitel tehtavat tööd, õigus võtta kooskõlas artikliga 8 vastu delegeeritud õigusakte, et sätestada:

—

nõuded veeldatud maagaasi punkerdamise liidestele mere- ja siseveetranspordis,

—

mere- ja siseveetranspordi jaoks ette nähtud veeldatud maagaasi maismaal säilitamise ja punkerdamise ohutusnõuded.

On eriti oluline, et enne kõnealuste delegeeritud õigusaktide vastuvõtmist järgiks komisjon oma tavapärast praktikat ja viiks läbi konsultatsioonid asjaomaste mere- ja siseveetranspordi eksperdirühmadega, sealhulgas mere- ja siseveelaevanduse riiklike ametite ekspertidega.

Artikkel 7

Teave kasutajale

1. Ilma et see piiraks direktiivi 2009/30/EÜ kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et asjakohane, järjepidev ja selge teave tehakse kättesaadavaks mootorsõidukite kohta, mida võib regulaarselt tankida üksikute turule lastud kütustega või laadida laadimispunktides. Niisugune teave tehakse kättesaadavaks mootorsõidukite kasutusjuhendites, tanklates ja laadimispunktides, mootorsõidukites ning mootorsõidukite müügiettevõtetes liikmesriikide territooriumil. Seda nõuet kohaldatakse kõikide pärast 18. novembrit 2016 turule lastud mootorsõidukite ja nende mootorsõidukite kasutusjuhendite suhtes.

2. Lõikes 1 osutatud teave põhineb Euroopa Standardiorganisatsiooni kütuste tehnilisi kirjeldusi kehtestavates standardites sätestatud kütuse standardile vastavuse märgistamise nõuetel. Kui need standardid osutavad graafilisele tähisele, sealhulgas värvikoodide skeemile, peab graafiline tähis olema lihtne ja kergesti arusaadav ning paigutatud hästi nähtavas vormis:

kõigi tanklate vastavatele pumpadele ja nende püstolitele alates kütuste turule laskmise kuupäevast;

nende mootorsõidukite kütusepaakide korkidele või nende vahetusse lähedusse, millele antud kütust soovitatakse ja mille jaoks see sobib, ning mootorsõidukite kasutusjuhenditesse, kui need mootorsõidukid lastakse turule pärast 18 novembrit 2016.

3. Asjakohasel juhul, eelkõige maagaasi ja vesiniku puhul, tuleb teavitamise eesmärgil tanklas kütuse hindade kuvamisel tuua välja võrdlus asjakohaste ühikuhindadega. Selle teabe kuvamine ei tohi tarbijat eksitada ega segadusse ajada.

Selleks, et suurendada tarbijate teadlikkust ja tagada kütusehinna läbipaistvus järjepidevalt kogu liidus, on komisjonil õigus võtta rakendusaktidega vastu alternatiivkütuste ühikuhindade võrdlemise ühtne metoodika.

4. Kui Euroopa Standardiorganisatsiooni standardites sätestatud kütuse tehnilised kirjeldused ei hõlma kõnealusele standardile vastamise märgistust või kui märgistamisnõuetes ei osutata graafilisele tähisele, sealhulgas värvikoodide skeemile, või kui märgistamisnõuded ei ole käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamiseks sobivad, võib komisjon lõigete 1 ja 2 ühetaolise rakendamise tagamiseks volitada Euroopa Standardiorganisatsiooni välja töötama sobivuse märgistamise tehnilisi kirjeldusi või võtta vastu rakendusakte, milles määratakse kindlaks liidu turule lastud ja rohkem kui ühes liikmesriigis komisjoni hinnangul kogumüügist 1 % tasemeni jõudnud kütuste sobivuse graafiline tähis, sealhulgas värvikoodide skeem.

5. Kui Euroopa Standardiorganisatsiooni asjakohaste standardite märgistamissätteid ajakohastatakse, võetakse vastu märgistamist käsitlevad rakendusaktid või vajaduse korral kehtestatakse uued Euroopa Standardiorganisatsiooni standardid alternatiivkütuste jaoks, kohaldatakse vastavaid märgistamisnõudeid kõikide tanklate ja laadimispunktide ning liikmesriigi territooriumil registreeritud mootorsõidukite suhtes alates 24 kuud pärast nende vastavat ajakohastamist või vastuvõtmist.

6. Käesolevas artiklis osutatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 9 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

7. Liikmesriigid tagavad, et kui andmed käesoleva direktiiviga hõlmatud alternatiivkütuste üldkasutatavate tanklate või laadimispunktide geograafilise asukoha kohta on kättesaadavad, siis saavad neid avalikult ja mittediskrimineerivalt kasutada kõik kasutajad. Kui andmed laadimispunktide kohta on olemas, võivad need hõlmata teavet reaalajas nii laadimispunktidele juurdepääsetavuse kui ka varasemat ja reaalajas teavet laadimise kohta.

Artikkel 8

Delegeeritud volituste rakendamine

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2. Artiklites 4, 5 ja 6 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 17. novembrist 2014. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.

3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklites 4, 5 ja 6 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5. Artiklite 4, 5 ja 6 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kolme kuu võrra.

Artikkel 9

Komiteemenetlus

1. Komisjoni abistab komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5. Kui komitee arvamust ei esita, ei võta komisjon rakendusakti eelnõu vastu ja kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artikli 5 lõike 4 kolmandat lõiku.

3. Kui komitee arvamus saadakse kirjaliku menetlusega, lõpetatakse nimetatud menetlus ilma tulemust saavutamata, kui arvamuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul komitee eesistuja nii otsustab või kui komitee liikmete lihtenamus seda taotleb.

Artikkel 10

Aruandlus ja läbivaatamine

1. Iga liikmesriik esitab komisjonile aruande riikliku poliitikaraamistiku rakendamise kohta hiljemalt 18. novembriks 2019 ja seejärel iga kolme aasta pärast. Need aruanded hõlmavad I lisas loetletud teavet ning sisaldavad asjakohasel juhul asjakohaseid põhjendusi artikli 3 lõikes 1 osutatud riiklike eesmärkide saavutamise ulatuse kohta.

2. Hiljemalt 18. novembriks 2017 esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande riiklike poliitikaraamistike hindamise kohta ja nende sidususe kohta liidu tasandil, sealhulgas hinnangu artikli 3 lõikes 1 osutatud riiklike eesmärkide saavutamise ulatusele.

3. Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule iga kolme aasta tagant alates 18. novembriks 2020 aruande käesoleva direktiivi kohaldamise kohta.

Komisjoni aruanne sisaldab järgmisi elemente:

—

hinnang liikmesriigi võetud meetmetele;

—

hinnang sellele, kuidas käesolev direktiiv on mõjutanud alternatiivkütuste taristu turu arengut, selle panus alternatiivsete transpordikütuste turgu, ning milline on olnud selle majanduslik ja keskkonnamõju;

—

teave käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate transpordisektori alternatiivkütuste turu ning asjaomase taristu tehnilise edenemise ja arengu kohta.

Komisjon võib tuua näiteid parimatest tavadest ja anda asjakohaseid soovitusi.

Samuti hinnatakse komisjoni aruandes käesolevas direktiivis taristu rajamise ja kirjelduste rakendamise suhtes sätestatud nõudeid ja tähtaegu, võttes arvesse asjaomaste alternatiivkütuste tehnilist ja majanduslikku edenemist ning nende turu arengut, ja aruandele lisatakse seadusandlik ettepanek, kui see on asjakohane.

4. Komisjon võtab vastu suuniseid seoses I lisas loetletud aspekte käsitleva liikmesriikide aruandlusega.

5. Hiljemalt 31. detsembriks 2020 vaatab komisjon direktiivi rakendamise läbi ja esitab vajaduse korral ettepaneku seda muuta, sätestades uued üldised tehnilised kirjeldused alternatiivkütuste taristu jaoks käesoleva direktiivi kohaldamisalas.

6. Kui komisjon peab asjakohaseks, võtab ta hiljemalt 31. detsembril 2018 vastu tegevuskava teatises „Puhas energia ja transport: alternatiivkütuste Euroopa strateegia” sätestatud strateegia rakendamiseks, et saavutada transpordis tehnoloogilist neutraalsust tagades alternatiivsete transpordikütuste võimalikult laialdane kasutamine ning edendada säästvat elektripõhist liikuvust kogu liidus. Sel eesmärgil võib komisjon võtta arvesse iga turu vajadusi ja arengut liikmesriikides.

Artikkel 11

Ülevõtmine

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 18. novembriks 2016. Liikmesriigid teatavad nendest viivitamata komisjonile.

2. Kui liikmesriigid need sätted vastu võtavad, lisavad nad nende ametlikul avaldamisel nendesse või nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

3. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas vastu võetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 12

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 13

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

I LISA

ARUANNE

Käesolev aruanne sisaldab alternatiivkütuste taristu rajamise toetamiseks võetud liikmesriikide meetmete kirjeldust. Aruanne sisaldab vähemalt järgmisi osi.

1. Õiguslikud meetmed

Teave õiguslike meetmete kohta, mis võib koosneda alternatiivkütuste taristu rajamise toetamiseks võetavatest seadusandlikest, regulatiivsetest ja haldusmeetmetest, nagu ehitusload, parkimisload, ettevõtete keskkonnasäästlikkuse sertifitseerimine ja tanklakontsessioonid.

2. Riikliku poliitikaraamistiku rakendamist toetavad poliitikameetmed

Kõnealuseid meetmeid käsitlev teave hõlmab järgmisi aspekte:

—

otsesed soodustused alternatiivkütuseid kasutavate transpordivahendite ostmiseks või taristu rajamiseks;

—

võimalus kasutada maksusoodustusi, et edendada alternatiivkütuseid ja asjaomast taristut kasutavaid transpordivahendeid;

—

riigihangete, sealhulgas ühishangete kasutamine alternatiivkütuste toetamiseks;

—

nõudlusega seotud mitterahalised stiimulid, näiteks eelisjuurdepääs piirangualadele, parkimispoliitika ja eraldi sõidurajad;

—

TEN-T põhivõrgu lennujaamades asuvate taastuva reaktiivkütuse tanklate vajaduse kaalumine;

—

alternatiivkütuste tarnimise lubamisel kohaldatav tehniline ja halduskord ning kohaldatavad õigusaktid, mille eesmärk on hõlbustada loa andmise protsessi.

3. Kasutuselevõtu ja tootmise toetusmeetmed

Iga-aastased avaliku sektori eelarve eraldised alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtuks alternatiivkütuste ja transpordiliikide (maantee-, raudtee-, vee- ja lennutransport) kaupa.

Iga-aastased avaliku sektori eelarve eraldised, millega toetatakse alternatiivkütuste tehnoloogiaid kasutavaid tootmisettevõtteid, alternatiivkütuste ja transpordiliikide kaupa.

Kõikide erivajaduste arvessevõtmine alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtu algjärgus.

4. Teadusuuringud, tehnoloogiaarendus ja tutvustamistegevus

Iga-aastased avaliku sektori eelarve eraldised alternatiivkütustega seotud teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse toetamiseks kütuste ja transpordiliikide kaupa.

5. Eesmärgid

—

Alternatiivkütuseid kasutavate sõidukite eeldatav arv 2020., 2025. ja 2030. aastaks;

—

alternatiivkütuste kasutuselevõtuga seotud riiklike eesmärkide saavutamise tase eri transpordiliikides (maantee-, raudtee-, vee- ja lennutransport);

—

alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtuga seotud riiklike eesmärkide saavutamise tase aastate kaupa eri transpordiliikides;

—

teave metoodika kohta, mida kasutatakse kiirlaadimispunktide laadimisvõimsuse arvessevõtmiseks.

6. Alternatiivkütuste taristu areng

Pakkumise (taristu täiendav läbilaskevõime) ja nõudluse (tegelikult kasutatud läbilaskevõime) muutused.

II LISA

TEHNILISED KIRJELDUSED

1. Laadimispunktide tehnilised kirjeldused

1.1. Mootorsõidukite tavalaadimispunktid

Vahelduvvoolul töötavad elektrisõidukite tavalaadimise punktid varustatakse koostalitluse eesmärgil vähemalt standardis EN 62196-2 kirjeldatud 2. tüüpi pistikupesa või pistikuga. Kui säilitatakse 2. tüüpi sobivus, võib kõnealused pistikupesad varustada selliste elementidega nagu mehhaanilised katikud.

1.2. Mootorsõidukite kiirlaadimispunktid

Vahelduvvoolul töötavad elektrisõidukite kiirlaadimispunktid varustatakse koostalitluse eesmärgil vähemalt standardis EN 62196-2 kirjeldatud 2. tüüpi pistikühendustega.

Alalisvoolul töötavad elektrisõidukite kiirlaadimispunktid varustatakse koostalitluse eesmärgil vähemalt standardis EN 62196-3 kirjeldatud kombineeritud laadimissüsteemide „Combo 2” pistikühendustega.

1.3. Mootorsõidukite juhtmeta laadimise punktid

1.4. Mootorsõidukite akuvahetus

1.5. L-kategooria mootorsõidukite laadimispunktid

1.6. Elektribusside laadimispunktid

1.7. Merelaevade kaldaäärne elektritoide

Merelaevade kaldaäärne elektritoide, samuti süsteemide kavandamine, rajamine ja katsetamine peab toimuma vastavalt standardi IEC/ISO/IEEE 80005-1 tehnilistele kirjeldustele.

1.8. Siseveelaevade kaldaäärne elektritoide

2. Mootorsõidukite vesinikutanklate tehnilised kirjeldused

2.1. Välitingimustes paiknevad vesinikutanklad, mis väljastavad mootorsõidukite kütusena kasutatavat gaasilist vesinikku, peavad vastama gaasilise vesiniku tankimise standardis ISO/TS 20100 sisalduvatele tehnilistele kirjeldustele.

2.2. Vesinikutanklate väljastatava vesiniku puhtus peab vastama standardis ISO 14687-2 sisalduvatele tehnilistele kirjeldustele.

2.3. Vesinikutanklates tuleb kasutada tankimisalgoritme ja -seadmeid, mis vastavad standardi ISO/TS 20100 gaasilise vesiniku tankimise tehnilistele kirjeldustele.

▼M1

2.4. Mootorsõidukite ühenduspesad gaasilise vesiniku tankimiseks peavad vastama standardile EN ISO 17268 „Gaseous hydrogen land vehicle refuelling connection devices” („Maismaasõidukite gaasilise vesinikuga tankimise ühendusseadmed”).

▼B

3. Maagaasitanklate tehnilised kirjeldused

3.1. Sisevee- ja merelaevade veeldatud maagaasi tanklate tehnilised kirjeldused

3.2. Mootorsõidukite veeldatud maagaasi tanklate tehnilised kirjeldused

3.3. Surumaagaasi ühenduspesade ja paakide tehnilised kirjeldused

Surumaagaasi ühenduspesad ja paagid peavad vastama ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjale nr 110 (milles viidatakse standardi ISO 14469 I ja II osale).

3.4. Mootorsõidukite surumaagaasi tanklate tehnilised kirjeldused