02010L0031 — ET — 24.12.2018 — 002.001
Käesolev tekst on üksnes dokumenteerimisvahend ning sel ei ole mingit õiguslikku mõju. Liidu institutsioonid ei vastuta selle teksti sisu eest. Asjakohaste õigusaktide autentsed versioonid, sealhulgas nende preambulid, on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas ning on kättesaadavad EUR-Lexi veebisaidil. Need ametlikud tekstid on vahetult kättesaadavad käesolevasse dokumenti lisatud linkide kaudu
|
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2010/31/EL, 19. mai 2010, hoonete energiatõhususe kohta (ELT L 153 18.6.2010, lk 13) |
Muudetud:
|
|
|
Euroopa Liidu Teataja |
||
|
nr |
lehekülg |
kuupäev |
||
|
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2018/844, EMPs kohaldatav tekst 30. mai 2018, |
L 156 |
75 |
19.6.2018 |
|
|
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) 2018/1999, 11. detsember 2018, |
L 328 |
1 |
21.12.2018 |
|
Parandatud:
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2010/31/EL,
19. mai 2010,
hoonete energiatõhususe kohta
(uuesti sõnastatud)
Artikkel 1
Sisu
1. Käesoleva direktiiviga edendatakse liidu piires hoonete energiatõhusust, võttes arvesse väliskliimat ja kohalikke tingimusi ning ruumide sisekliima nõudeid ja kulutasuvust.
2. Käesoleva direktiiviga nähakse ette nõuded järgmistes küsimustes:
a) hoonete ja hoone osade üldise energiatõhususe arvutamise metoodika ühine üldraamistik;
b) miinimumnõuete rakendamine uute hoonete ja hoone uute osade energiatõhususe suhtes;
c) miinimumnõuete rakendamine:
i) oluliselt rekonstrueeritavate olemasolevate hoonete, hoone osade ja ehitusdetailide energiatõhususe suhtes;
ii) hoonete välispiireteks olevate selliste ehitusdetailide energiatõhususe suhtes, millel on oluline mõju hoone välispiirde energiatõhususele, kui need rekonstrueeritakse või asendatakse; ning
iii) hoone tehnosüsteemide energiatõhususe suhtes uue tehnosüsteemi paigaldamisel, asendamisel või ajakohastamisel;
d) riiklikud kavad liginullenergiahoonete arvu suurendamiseks;
e) hoonetele ja hoone osadele energiamärgise väljastamine;
f) hoonetes paiknevate kütte- ja kliimaseadmete korrapärane ülevaatus;
g) sõltumatud süsteemid energiamärgiste ja ülevaatuse aruannete kontrollimiseks.
3. Käesolevas direktiivis sätestatud nõuded on miinimumnõuded ega takistata ühelgi liikmesriigil säilitada või kehtestada rangemaid meetmeid. Sellised meetmed on kooskõlas ELi toimimise lepinguga. Neist teatatakse komisjonile.
Artikkel 2
Mõisted
Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
|
1) |
„hoone” – katusega konstruktsioon, millel on seinad ja mille sisekliima reguleerimiseks tarbitakse energiat; |
|
2) |
„liginullenergiahoone” – hoone, mille I lisa kohaselt määratud energiatõhusus on väga suur. Nullilähedane või väga väike nõutava energia kogus peaks olulisel määral pärinema taastuvatest energiaallikatest, sealhulgas kohapeal või lähiümbruses taastuvatest energiaallikatest toodetud energiast; |
|
3) |
„hoone tehnosüsteem” – tehnilised seadmed, mida kasutatakse hoone või hoone osa kütmiseks, jahutamiseks, ventileerimiseks, tarbevee soojendamiseks, sisseehitatud valgustuse jaoks, automatiseerimiseks ja juhtimiseks ning kohapeal elektri tootmiseks, või selliste süsteemide kogum, sealhulgas taastuvatest energiaallikatest pärit energiat kasutavad süsteemid; |
|
3a) |
„hoone automatiseerimis- ja juhtimissüsteem” – süsteem, mis hõlmab kõiki tooteid, tarkvara ja inseneriteenuseid, mis võivad toetada hoone tehnosüsteemide energiatõhusat, säästlikku ja ohutut toimimist, kasutades automaatset juhtimist ja lihtsustades nimetatud hoone tehnosüsteemide manuaalset juhtimist; |
|
4) |
„hoone energiatõhusus” – hoone tüüpilise kasutusega seotud energianõudluse rahuldamiseks vajalik arvutuslik või mõõdetud energia hulk, mis hõlmab muu hulgas kütmiseks, jahutuseks, ventilatsiooniks, vee soojendamiseks ja valgustuseks tarbitavat energiat; |
|
5) |
„primaarenergia” – taastuvatest ja mittetaastuvatest energiaallikatest toodetud energia, mida ei ole muundatud ega transformeeritud; |
|
6) |
„taastuvatest energiaallikatest toodetud energia” – energia, mis on toodetud taastuvatest mittefossiilsetest allikatest, nimelt tuuleenergia, päikeseenergia, aerotermiline energia, geotermiline energia, hüdrotermiline energia, ookeanienergia, hüdroenergia, biomass, prügilagaas, reoveepuhasti gaas ja biogaasid; |
|
7) |
„hoone välispiire” – hoone sisemust väliskeskkonnast eraldavad hoone integreeritud elemendid; |
|
8) |
„hoone osa” – hoones paiknev hoone osa, korrus või korter, mis on konstrueeritud või mida on muudetud nii, et seda saab kasutada eraldi; |
|
9) |
„ehitusdetail” – hoone tehnosüsteem või hoone välispiirde element; |
|
10) |
„oluline rekonstrueerimine” – hoone rekonstrueerimine, mille puhul: a) hoone välispiirete või tehnosüsteemide rekonstrueerimisega seotud kulud on suuremad kui 25 % hoone väärtusest, välja arvatud selle maa väärtus, millel hoone asub, või b) rekonstrueeritakse rohkem kui 25 % hoone välispiirete pindalast. Liikmesriigid võivad valida, kas nad kohaldavad valikut a või b; |
|
11) |
„Euroopa standard” – Euroopa Standardikomitee, Euroopa Elektrotehnika Standardikomitee või Euroopa Telekommunikatsiooni Standardite Instituudi vastu võetud ja avalikuks kasutuseks kättesaadavaks tehtud standard; |
|
12) |
„energiamärgis” – liikmesriigi või selle määratud juriidilise isiku tunnustatud sertifikaat, millel on märgitud hoone või hoone osa energiatõhusus, arvutatuna vastavalt artikli 3 kohaselt vastu võetud metoodikale; |
|
13) |
„koostootmine” – soojusenergia ning elektrienergia ja/või mehaanilise energia samaaegne tootmine ühes protsessis; |
|
14) |
„kulutõhus tase” – energiatõhususe tase, mis viib väikseimate kuludeni hinnangulise majandusliku olelusringi jooksul, kusjuures a) väikseim kulu määratakse kindlaks võttes arvesse investeerimiskulusid, hooldus- ja käituskulusid (sh energiakulu ja energiasäästu, asjaomase hoone liiki ning kui see on asjakohane, toodetud energiast saadud tulu) ja kui see on asjakohane, kõrvaldamiskulusid ning b) iga liikmesriik määrab kindlaks hinnangulise majandusliku olelusringi. See viitab sellise hoone järelejäänud hinnangulisele majanduslikule olelusringile, mille puhul energiatõhususe nõuded on kehtestatud hoonele tervikuna või ehitusdetaili hinnangulisele majanduslikule olelusringile, kui energiatõhususe nõuded on kehtestatud ehitusdetailidele. Kulutõhus tase peab jääma energiatõhususe tasemete vahemikku, kus hinnangulise majandusliku olelusringi jooksul arvutatud tasuvusanalüüs on positiivne; |
|
15) |
„kliimaseade” – mehhanismid, mida on tarvis siseruumide õhu töötlemiseks, et temperatuuri kontrollida või seda alandada; |
|
15a) |
„küttesüsteem” – komponentide kombinatsioon, mida on tarvis siseruumide õhu töötlemiseks, et temperatuuri tõsta; |
|
15b) |
„soojusgeneraator” – see osa küttesüsteemist, milles toodetakse kasulikku soojust ühel või mitmel järgmisel viisil: a) kütuse põletamine, näiteks katlas; b) Joule’i efekt ehk elekterküttekeha läbiva elektrivoolu soojuslik toime; c) soojuse sidumine ümbritsevast õhust, ventilatsioonisüsteemist väljuvast õhust või veest või maasoojusallikast soojuspumba abil; |
|
15c) |
„energiatõhususe leping” – energiatõhususe leping, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/27/EL artikli 2 punktis 27 ( 1 ); |
|
16) |
„kuumaveekatel” – katla korpusest ja põletist koosnev üksus, mille abil kantakse vedelikule üle põlemisel eralduv soojus; |
|
17) |
„efektiivne nimivõimsus” – tootja määratletud ja tagatud suurim soojusvõimsus (kilovattides), mida on võimalik saavutada kestval kasutamisel tootja määratud kasuliku võimsuse korral; |
|
18) |
„soojuspump” – masin, seade või paigaldis, mis kannab niisugusest looduslikust keskkonnast nagu õhust, veest või maapinnast saadava soojuse üle hoonetesse või tööstuslikesse rakendustesse, pöörates soojuse loomuliku voolu niisuguseks, et see voolab madalamalt temperatuurilt kõrgemale. Reverseeritavad soojuspumbad võivad ühtlasi kanda soojust hoonest looduslikku keskkonda; |
|
19) |
„kaugküte” või „kaugjahutus” – soojusenergia jaotamine võrgu kaudu auru, kuuma vee või jahutatud vedelikena kesksest tootmisallikast mitmesse hoonesse või kohta, et kasutada seda kütteks või jahutamiseks ruumis või protsessides; |
|
20) |
„üliväike eraldatud võrk” – üliväike eraldatud võrk, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/72/EÜ artikli 2 punktis 27 ( 2 ). |
Artikkel 2a
Pikaajaline renoveerimisstrateegia
1. Iga liikmesriik koostab pikaajalise renoveerimisstrateegia nii avaliku kui ka erasektori elamu- ja mitteeluhoonete renoveerimise toetamiseks kogu riigis, et saavutada 2050. aastaks väga energiatõhus ja vähese CO2-heitega hoonefond, hõlbustades olemasolevate hoonete kulutasuvat ümberehitamist liginullenergiahooneteks. Iga pikaajaline renoveerimisstrateegia hõlmab järgmist:
a) ülevaade kogu riigi hoonefondist, mis põhineb asjakohasel juhul statistilisel valimil ning renoveeritud hoonete eeldataval osakaalul aastaks 2020;
b) hoonetüübi ja kliimatsooni suhtes asjakohaste kulutasuvate lahenduste kindlakstegemine seoses renoveerimisega, võttes vajaduse korral arvesse asjakohaseid võimalikke otsustavaid hetki hoone olelusringis;
c) poliitika ja meetmed, millega edendatakse hoonete kulutasuvat täielikku renoveerimist, sealhulgas järkjärgulist täielikku renoveerimist, ning toetatakse sihipäraseid kulutasuvaid meetmeid ja renoveerimistöid, näiteks hoonete renoveerimispasside vabatahtliku süsteemi kasutuselevõtuga;
d) ülevaade poliitikast ja meetmetest, mis on suunatud riigi hoonefondi halvimate tõhususnäitajatega segmentidele, huvide lahknemise olukordadele ja turutõrgetele, ning ülevaade energiaostuvõimetuse leevendamisele kaasa aitavatest asjakohastest riiklikest meetmetest;
e) poliitika ja meetmed, mis on suunatud kõigile üldkasutatavatele hoonetele;
f) ülevaade riiklikest algatustest, mille eesmärk on edendada arukaid tehnoloogiaid ning omavahel hästi ühendatud hooneid ja kogukondi, samuti oskusi ja haridust ehitussektoris ja energiatõhususe sektoris ning
g) eeldatava energiasäästu ja laiema kasu, näiteks tervise, ohutuse ja õhukvaliteediga seotud kasu tõenduspõhine hinnang.
2. Iga liikmesriik koostab oma pikaajalise renoveerimisstrateegia raames meetmete ja riigi tasandil kindlaksmääratud mõõdetavate edusammude näitajatega tegevuskava, pidades silmas pikaajalist, aastaks 2050 seatud eesmärki vähendada liidus kasvuhoonegaaside heitkoguseid 80–95 % võrreldes 1990. aastaga, tagada väga energiatõhus ja vähese CO2-heitega riiklik hoonefond ning hõlbustada olemasolevate hoonete kulutasuvat ümberehitamist liginullenergiahooneteks. Tegevuskava hõlmab soovituslikke vahe-eesmärke aastateks 2030, 2040 ja 2050 ning täpsustab, kuidas need aitavad saavutada liidu energiatõhususe eesmärke vastavalt direktiivile 2012/27/EL.
3. Selleks et toetada investeeringute tegemist renoveerimisse, mida on vaja lõikes 1 osutatud eesmärkide saavutamiseks, hõlbustavad liikmesriigid juurdepääsu asjakohastele mehhanismidele, mis on mõeldud
a) projektide koondamiseks, sh investeerimisrühmade või -platvormide ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate konsortsiumide abil, et võimaldada investorite juurdepääsu ning samuti pakettlahenduste pakkumist potentsiaalsetele klientidele;
b) energiatõhususega seotud tegevuse arvatavate riskide vähendamiseks investorite ja erasektori jaoks;
c) avaliku sektori raha kasutamiseks erasektori investeeringute suurendamise või konkreetsete turutõrgete kõrvaldamise nimel;
d) investeeringute suunamiseks energiatõhusate üldkasutatavate hoonete fondi kooskõlas Eurostati juhistega ning
e) kättesaadavate ja läbipaistvate nõustamisvahendite loomiseks, näiteks tarbijatele mõeldud kontaktpunktid ja energiaalase nõustamise teenused, mille abil saab teavet energiatõhususe nimel tehtavate renoveerimiste ja rahastamisvahendite kohta.
4. Komisjon kogub ja levitab vähemalt avaliku sektori asutustele parimaid tavasid energiatõhususe nimel renoveerimise edukate avaliku ja erasektori rahastamiskavade kohta ning teavet väikesemahuliste energiatõhususe nimel tehtavate renoveerimisprojektide koondamise kavade kohta. Komisjon teeb kindlaks tarbija seisukohast parimad tavad renoveerimist soodustavate finantsstiimulite kohta, võttes arvesse kulutõhususe erinevusi liikmesriikide vahel, ning levitab neid tavasid.
5. Oma pikaajalise renoveerimisstrateegia väljatöötamise toetamiseks korraldab iga liikmesriik enne pikaajalise renoveerimisstrateegia komisjonile esitamist selleteemalise avaliku konsultatsiooni. Iga liikmesriik avaldab oma avaliku konsultatsiooni tulemuste kokkuvõtte oma pikaajalise renoveerimisstrateegia lisana.
Iga liikmesriik määrab kindlaks pikaajalise renoveerimisstrateegia rakendamise jooksul kaasaval viisil konsulteerimise korra.
6. Iga liikmesriik lisab pikaajalise renoveerimisstrateegia lisana oma pikaajalise renoveerimisstrateegia rakendamise üksikasjad, sealhulgas kavandatud poliitika ja meetmete kohta.
7. Iga liikmesriik võib kasutada oma pikaajalisi renoveerimisstrateegiaid selleks, et tegeleda tuleohutuse ning tugeva seismilisuse seotud riskidega, mis mõjutavad energiatõhusat renoveerimist ja hoonete eluiga.
8. Liikmesriigi pikaajaline renoveerimisstrateegia esitatakse komisjonile Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1999 ( 3 ) artiklis 3 osutatud lõpliku lõimitud riikliku energia- ja kliimakava osana. Erandina nimetatud määruse artikli 3 lõikest 1 tuleb käesoleva artikli lõike 1 kohane esimene pikaajaline renoveerimisstrateegia esitada komisjonile 10. märtsiks 2020.
Artikkel 3
Hoonete energiatõhususe arvutamise metoodika vastuvõtmine
Liikmesriigid kohaldavad hoonete energiatõhususe arvutamiseks metoodikat vastavalt I lisas sätestatud ühisele üldraamistikule.
Metoodika võetakse vastu riiklikul või piirkondlikul tasandil.
Artikkel 4
Energiatõhususe miinimumnõuete kehtestamine
1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada hoonete või hoone osade energiatõhususe miinimumnõuete kehtestamine eesmärgiga saavutada kulutõhus tase. Energiatõhusus arvutatakse artiklis 3 osutatud metoodika kohaselt. Kulutõhus tase arvutatakse artiklis 5 osutatud võrdleva metoodika raamistiku kohaselt, kui raamistik on kehtestatud.
Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada energiatõhususe miinimumnõuete kehtestamine hoonete välispiirete osa moodustavate ehitusdetailide suhtes, millel on oluline mõju hoone välispiirde energiatõhususele, kui need rekonstrueeritakse või asendatakse eesmärgiga saavutada kulutõhus tase.
Nõuete kehtestamisel võivad liikmesriigid teha vahet uute ja olemasolevate hoonete vahel ning eri liiki hoonete vahel.
Nõuete puhul võetakse arvesse ruumide üldisi sisekliima tingimusi, vältimaks võimalikku negatiivset mõju, nagu ebapiisavat ventilatsiooni, ning ka kohalikke tingimusi ja hoone kavandatud funktsiooni ja vanust.
Liikmesriik ei ole kohustatud kehtestama energiatõhususe miinimumnõudeid, mis ei ole kulutasuvad hinnangulise majandusliku olelusringi jooksul.
Energiatõhususe miinimumnõuded vaadatakse korrapäraselt läbi vähemalt viie aasta järel ning vajaduse korral neid ajakohastatakse, et kajastada ehitussektoris toimunud tehnika arengut.
2. Liikmesriigid võivad otsustada mitte kehtestada või kohaldada lõikes 1 osutatud nõudeid järgmiste hooneliikide suhtes:
a) hooned, mis on ametliku kaitse all teatava miljööväärtuse või nende endi spetsiifilise arhitektuurilise või ajaloolise väärtuse tõttu ja kus teatud energiatõhususe miinimumnõuete täitmine muudaks vastuvõetamatult nende eripära või välimust;
b) kultusekohtadena või religioosseteks tegevusteks kasutatavad hooned;
c) ajutised hooned, mille kasutusiga on kuni kaks aastat, tööstusalad, töökojad ja väikese energiavajadusega eluruumideta põllumajandushooned ning eluruumideta põllumajandushooned, mida kasutatakse energiatõhususe riikliku sektorikokkuleppega hõlmatud sektoris;
d) elamud, mis on mõeldud kasutamiseks kas vähem kui nelja kuu jooksul aastas või alternatiivselt piiratud kasutusajaga aastas ja mille eeldatav energiatarbimine on vähem kui 25 % aastaringse kasutamise energiatarbimisest;
e) eraldiseisvad hooned, mille kasulik põrandapind on alla 50 m2.
Artikkel 5
Energiatõhususe miinimumnõuete kulutõhusa taseme arvutamine
1. Vastavalt artiklitele 23, 24 ja 25 kehtestab komisjon delegeeritud õigusaktidega 30. juuniks 2011 võrdleva metoodika raamistiku hoonete või ehitusdetailide energiatõhususe miinimumnõuete kulutõhusa taseme arvutamiseks.
Võrdleva metoodika raamistik kehtestatakse III lisa kohaselt ning selles tehakse vahet uute ja olemasolevate hoonete vahel ning eri liiki hoonete vahel.
2. Liikmesriigid arvutavad energiatõhususe miinimumnõuete kulutõhusa taseme, kasutades lõike 1 kohaselt kehtestatud võrdleva metoodika raamistikku ja asjakohaseid parameetreid, näiteks kliimatingimusi ja energiainfrastruktuuri praktilist kättesaadavust, ning võrdlevad arvutuse tulemusi kehtivate energiatõhususe miinimumnõuetega.
Liikmesriigid esitavad komisjonile aruande kõikide nimetatud arvutuseks kasutatud sisendandmete ja eelduste ning kõikide nimetatud arvutuste tulemuste kohta. Aruanne võib sisalduda direktiivi 2006/32/EÜ artikli 14 lõikes 2 osutatud energiatõhususe tegevuskavades. Liikmesriigid esitavad kõnealused aruanded komisjonile korrapäraste ajavahemike tagant, kuid mitte harvem kui kord iga viie aasta järel. Esimene aruanne esitatakse 30. juuniks 2012.
3. Kui lõike 2 kohaselt tehtud arvutuste tulemuste võrdlemine näitab, et kehtivad energiatõhususe miinimumnõuded on oluliselt vähem energiatõhusad kui energiatõhususe miinimumnõuete kulutõhus tase, esitab asjassepuutuv liikmesriik sellise erinevuse põhjenduse lõikes 2 osutatud aruandes, millele lisatakse kava vastavate meetmetega, kuidas järgmiseks läbivaatamiseks oluliselt vähendada erinevust artikli 4 lõikes 1 osutatud energiatõhususe nõuetega; kava esitatakse sellise erinevuse kohta, mis ei ole põhjendatud.
4. Komisjon avaldab aruande liikmesriikide edusammude kohta energiatõhususe miinimumnõuete kulutõhusa taseme saavutamisel.
Artikkel 6
Uued hooned
1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada uute hoonete vastavus artikli 4 kohaselt sätestatud energiatõhususe miinimumnõuetele.
2. Liikmesriigid tagavad, et enne uute hoonete ehitamise algust võetakse olemasolu korral arvesse alternatiivsete suure tõhususega süsteemide tehnilist, keskkonnaalast ja majanduslikku teostatavust.
Artikkel 7
Olemasolevad hooned
Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et kui hooneid oluliselt rekonstrueeritakse, suurendatakse hoone või selle rekonstrueeritud osade tehnilise, funktsionaalse ja majandusliku teostatavuse piires nende energiatõhusust nii, et see vastaks artikli 4 kohaselt kehtestatud energiatõhususe miinimumnõuetele.
Kõnealuseid nõudeid kohaldatakse rekonstrueeritud hoonele või hoone osale tervikuna. Lisaks sellele või alternatiivselt võib nõudeid kohaldada rekonstrueeritud hoone ehitusdetailidele.
Lisaks sellele võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed, tagamaks, et kui ehitusdetail, mis moodustab hoone välispiirde osa ja millel on oluline mõju hoone välispiirde energiatõhususele, rekonstrueeritakse või asendatakse, vastab ehitusdetaili energiatõhusus energiatõhususe miinimumnõuetele tehnilise, funktsionaalse ja majandusliku teostatavuse piires.
Liikmesriigid määravad kõnealused energiatõhususe miinimumnõuded kindlaks artikli 4 kohaselt.
Liikmesriigid soodustavad oluliselt rekonstrueeritavate hoonete puhul alternatiivsete, suure tõhususega süsteemide kasutamist, kui see on tehniliselt, funktsionaalselt ja majanduslikult teostatav, ning võtma arvesse siseruumide tervislikke kliimatingimusi ning tuleohutust ja tugeva seismilisusega seotud riske.
Artikkel 8
Hoone tehnosüsteemid, elektritransport ja nutivalmiduse näitaja
1. Hoone tehnosüsteemide energiatarbimise optimeerimiseks määravad liikmesriigid kindlaks olemasolevatesse hoonetesse paigaldatavate tehnosüsteemide üldise energiatõhususe, nõuetekohase paigaldamise ja asjakohaste mõõtmete, korrigeerimise ja kontrolli süsteeminõuded. Liikmesriigid võivad kõnealuseid süsteeminõudeid kohaldada ka uutele hoonetele.
Süsteeminõuded määratakse kindlaks hoonete ja hoone osade uute tehnosüsteemide jaoks, samuti tehnosüsteemide asendamise ja ajakohastamise jaoks ning neid kohaldatakse tehnilise, funktsionaalse ja majandusliku teostatavuse piires.
Liikmesriigid näevad ette, et kui see on tehniliselt ja majanduslikult teostatav, oleksid uued hooned varustatud isereguleerivate seadmetega, mis reguleerivad temperatuuri taset igas ruumis eraldi või, kui see on vajalik, hoone osa kindlaksmääratud köetaval alal. Olemasolevates hoonetes nõutakse niisuguste isereguleerivate seadmete paigaldamist soojusgeneraatorite asendamisel, kui see on tehniliselt ja majanduslikult teostatav.
2. Rohkem kui kümne parkimiskohaga uute mitteeluhoonete ja oluliselt rekonstrueeritavate mitteeluhoonete puhul tagavad liikmesriigid, et paigaldatakse vähemalt üks laadimispunkt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/94/EL ( 4 ) tähenduses ja juhtmetaristu, st torud elektrijuhtmete jaoks, vähemalt iga viie parklakoha kohta, et võimaldada hiljem paigaldada elektrisõidukite jaoks laadimispunktid, kui
a) parkla asub hoone sees ning, olulise rekonstrueerimise korral, kui rekonstrueerimine hõlmab ka parklat või hoone elektritaristut või
b) parkla asub hoone kõrval ning, olulise rekonstrueerimise korral, kui rekonstrueerimine hõlmab ka parklat või parkla elektritaristut.
Komisjon annab 1. jaanuariks 2023 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aru, mil määral võimaldab liidu ehituspoliitika elektritranspordi edendamisele kaasa aidata, ja teeb asjakohasel juhul ettepaneku sellega seoses meetmete võtmiseks.
3. Liikmesriigid kehtestavad 1. jaanuariks 2025 nõuded minimaalse arvu laadimispunktide paigaldamise kohta kõikidesse mitteeluhoonetesse, millel on rohkem kui 20 parkimiskohta.
4. Liikmesriigid võivad otsustada mitte kehtestada või kohaldada lõigetes 2 ja 3 osutatud nõudeid hoonete suhtes, mille omanik ja kasutaja on komisjoni soovituse 2003/361/EÜ ( 5 ) lisa I jaotises esitatud määratluse kohane väike või keskmise suurusega ettevõtja.
5. Rohkem kui kümne parkimiskohaga uute eluhoonete ja oluliselt rekonstrueeritavate eluhoonete puhul tagavad liikmesriigid, et paigaldatakse juhtmetaristu, st torud elektrijuhtmete jaoks, iga parklakoha kohta, et võimaldada hiljem paigaldada elektrisõidukite jaoks laadimispunktid, kui
a) parkla asub hoone sees ning, olulise rekonstrueerimise korral, kui rekonstrueerimine hõlmab ka parklat või hoone elektritaristut või
b) parkla asub hoone kõrval ning, olulise rekonstrueerimise korral, kui rekonstrueerimine hõlmab ka parklat või parkla elektritaristut.
6. Liikmesriigid võivad otsustada mitte kohaldada lõikeid 2, 3 ja 5 teatavat liiki hoonete suhtes, kui
a) lõigete 2 ja 5 puhul on ehitusloa taotlused või sellega samaväärsed taotlused esitatud hiljemalt 10. märtsil 2021;
b) nõutav juhtmetaristu sõltuks üliväikesest eraldatud võrgust või hoone asub äärepoolseimas piirkonnas ELi toimimise lepingu artikli 349 tähenduses, kui see tooks kaasa tõsiseid kohaliku energiasüsteemi toimimist takistavaid probleeme ning ohustaks kohaliku võrgu stabiilsust;
c) laadimispunktide ja juhtmetaristu maksumus ületab 7 % hoone olulise rekonstrueerimise üldmaksumusest;
d) üldkasutatava hoone puhul kehtivad juba võrreldavad nõuded kooskõlas direktiivi 2014/94/EL ülevõtmise meetmetega.
7. Liikmesriigid näevad ette meetmed, et lihtsustada laadimispunktide kasutuselevõttu uutes ja olemasolevates elu- ja mitteeluhoonetes ning kaotada võimalikud õiguslikud takistused, muu hulgas seoses loa- ja heakskiitmismenetlustega, ilma et see piiraks liikmesriikide asjaõigust ja üürilepinguid käsitlevat õigust.
8. Liikmesriigid kaaluvad vajadust hooneid, pehmet ja rohelist liikuvust ning linnaplaneerimist käsitleva sidusa poliitika järele.
9. Liikmesriigid tagavad, et hoone tehnosüsteemi paigaldamisel, asendamisel või uuendamisel hinnatakse muudetud osa üldist energiatõhusust ja asjakohasel juhul muudetud süsteemi kui terviku üldist energiatõhusust. Tulemused dokumenteeritakse ja edastatakse hoone omanikule, et need oleksid käesoleva artikli lõike 1 kohaselt sätestatud miinimumnõuetele vastavuse tõendamiseks ja energiamärgise andmiseks kättesaadavad ja neid saaks selleks kasutada. Ilma et see piiraks artikli 12 kohaldamist, otsustavad liikmesriigid, kas nõuda uue energiatõhususe sertifikaadi väljaandmist.
10. Komisjon võtab 31. detsembriks 2019 kooskõlas artikliga 23 vastu delegeeritud õigusakti, millega täiendatakse käesolevat direktiivi, kehtestades hoonete nutivalmiduse hindamise vabatahtliku ühtse liidu kava. Hindamisel võetakse aluseks hoone või selle osa võime kohandada oma toimimist vastavalt kasutaja ja võrgu vajadustele ning parandada oma energiatõhusust ja üldisi tõhususnäitajaid.
Kooskõlas Ia lisaga on hoonete nutivalmiduse hindamise vabatahtliku ühtse liidu kava eesmärk järgmine:
a) määratleda nutivalmiduse näitaja ning
b) kehtestada metoodika selle arvutamiseks.
11. Olles eelnevalt konsulteerinud asjaomaste sidusrühmadega, võtab komisjon 31. detsembriks 2019 vastu rakendusakti, milles täpsustatakse käesoleva artikli lõikes 10 osutatud kava tõhusa rakendamise tehnilised üksikasjad, sealhulgas mittesiduva riigisisese katseetapi ajakava, ning selgitatakse, et kava on täienduseks artiklis 11 osutatud energiamärgistele.
Kõnealune rakendusakt võetakse vastu kooskõlas artikli 26 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.
Artikkel 9
Liginullenergiahooned
1. Liikmesriigid tagavad, et
a) 31. detsembriks 2020 on kõik uued hooned liginullenergiahooned ning
b) pärast 31. detsembrit 2018 peavad uusehitised, mida kasutavad ja omavad riigi- või kohaliku omavalitsuse asutused, olema liginullenergiahooned.
Liikmesriigid kehtestavad riiklikud kavad liginullenergiahoonete arvu suurendamiseks. Nimetatud riiklikud kavad võivad sisaldada eri liiki hoonete puhul erinevaid eesmärke.
2. Lisaks sellele, järgides avaliku sektori eeskuju, töötavad liikmesriigid välja poliitikad ja võtavad meetmed, nagu näiteks eesmärgi stimuleerida renoveeritavate hoonete ümberehitamist liginullenergiahooneteks, ning annavad sellest komisjonile teada lõikes 1 osutatud riiklikes kavades.
3. Riiklik kava sisaldab muu hulgas järgmisi elemente:
a) liikmesriigi liginullenergiahoonete määratluse detailne praktiline kohaldamine, mis kajastab riiklikke, piirkondlikke või kohalikke tingimusi ja mis sisaldab primaarenergiatarbimise arvnäitajat väljendatuna kWh/m2 aastas. Primaarenergia tegurid, mida kasutatakse primaarenergiatarbimise kindlaksmääramiseks, võivad põhineda riiklikel või piirkondlikel aastapõhistel keskmistel väärtustel ning võivad arvesse võtta asjakohaseid Euroopa standardeid;
b) vahe-eesmärgid uute hoonete energiatõhususe parandamiseks 2015. aastaks, et valmistada ette lõike 1 rakendamine;
c) teave poliitikate ja vastu võetud finants- või muude meetmete kohta lõigete 1 ja 2 kontekstis, et edendada liginullenergiahooneid, sealhulgas riiklike nõuete ja meetmete üksikasjad, mis käsitlevad taastuvatest energiaallikatest toodetud energia tarbimist uutes hoonetes ja oluliselt rekonstrueeritavates hoonetes seoses direktiivi 2009/28/EÜ artikli 13 lõikega 4 ja käesoleva direktiivi artiklitega 6 ja 7.
4. Komisjon hindab lõikes 1 osutatud riiklikke kavasid, eelkõige liikmesriikide kavandatud meetmete asjakohasust käesoleva direktiivi eesmärkide suhtes. Komisjon, võttes täielikult arvesse subsidiaarsuse põhimõtet, võib taotleda täiendavat eriteavet lõigetes 1, 2 ja 3 sätestatud nõuete kohta. Sellisel juhul esitab asjaomane liikmesriik nõutud teabe või teeb muudatusettepanekuid üheksa kuu jooksul pärast komisjonilt taotluse saamist. Pärast hindamist võib komisjon anda soovituse.
5. Komisjon avaldab 31. detsembriks 2012 ja seejärel iga kolme aasta järel aruande liikmesriikide edusammude kohta liginullenergiahoonete arvu suurendamisel. Kõnealuse aruande alusel töötab komisjon välja kõnealuste hoonete arvu suurendamise tegevuskava ja esitab vajaduse korral ettepanekud meetmete kohta ning ergutab parimate tavade kasutamist seoses olemasolevate hoonete kulutasuva ümberehitamisega liginullenergiahooneteks.
6. Liikmesriigid võivad otsustada, et nad ei kohalda lõike 1 punktides a ja b sätestatud nõudeid erilistel ja põhjendatavatel juhtudel, kus hinnangulise majandusliku olelusringi jooksul arvutatud tasuvusanalüüs on negatiivne. Liikmesriigid teavitavad komisjoni asjaomase õiguskorra põhimõtetest.
Artikkel 10
Rahalised soodustused ja turutõkked
1. Arvestades, kui olulised on asjakohased rahastamis- ja muud vahendid hoonete energiatõhususe edendamiseks ja nende ümberehitamiseks liginullenergiahooneteks, astuvad liikmesriigid vajalikud sammud, et kaaluda, millised on kõige asjakohasemad vahendid, võttes arvesse riiklikke olusid.
2. Liikmesriigid koostavad 30. juuniks 2011 käesoleva direktiivi eesmärke edendavate seniste meetmete, ja kui see on asjakohane, meetmete ettepanekute ja vahendite loetelu, sealhulgas rahastamismeetmete loetelu, välja arvatud käesoleva direktiiviga nõutavad meetmed.
Liikmesriigid ajakohastavad nimetatud loetelu iga kolme aasta järel. Liikmesriigid edastavad loetelud komisjonile, näiteks lisades need direktiivi 2006/32/EÜ artikli 14 lõikes 2 osutatud riiklikesse energiatõhususe tegevuskavadesse.
3. Komisjon uurib lõike 2 kohaselt loetletud seniste meetmete ja meetmete ettepanekute ning liidu asjakohaste vahendite tõhusust käesoleva direktiivi rakendamise toetamisel. Nimetatud analüüsi alusel ning subsidiaarsuse põhimõttega nõuetekohaselt arvestades võib komisjon anda nõu või soovitusi riiklike eriskeemide ja liidu ning rahvusvaheliste finantsasutuste koordineerimise kohta. Komisjon võib oma uurimuse ja võimalikud nõuanded ja soovitused lisada direktiivi 2006/32/EÜ artikli 14 lõikes 5 osutatud riiklike energiatõhususe tegevuskavade aruandesse.
4. Kui see on asjakohane, abistab komisjon taotluse alusel liikmesriike riiklike või piirkondlike rahalise toetuse programmide koostamisel, et suurendada hoonete, eriti olemasolevate hoonete energiatõhusust, toetades parimate tavade vahetust riiklike või piirkondlike vastutavate asutuste või organite vahel.
5. Selleks et parandada käesoleva direktiivi rakendamise rahastamist, võttes nõuetekohaselt arvesse subsidiaarsuse põhimõtet, esitab komisjon eelistatavalt 2011. aastaks analüüsi, mis käsitleb eelkõige:
a) hoonete, eelkõige elamute energiatõhususe suurendamiseks kasutatud struktuurifondide ja raamprogrammide tõhusust ja asjakohasust, ning esitab tegelikult kasutatud summa;
b) Euroopa Investeerimispanga ja muude avalike finantsasutuste vahendite kasutamise tõhusust;
c) liidu ja riiklike vahendite ning energiatõhususe investeeringute stimuleerimise vahendina kasutatavate muude toetusviiside koordineerimist ja nimetatud vahendite asjakohasust liidu eesmärkide saavutamisel.
Kõnealusele analüüsile tuginedes ja kooskõlas mitmeaastase finantsraamistikuga võib komisjon, kui ta peab seda asjakohaseks, esitada seejärel Euroopa Parlamendile ja nõukogule liidu õigusakti ettepaneku.
6. Liikmesriigid seovad renoveerimise teel hoonete energiatõhususe suurendamiseks ette nähtud finantsmeetmed kavandatud või saavutatud energiasäästuga, nagu on kindlaks määratud ühes või mitmes järgmistest kriteeriumidest:
a) renoveerimiseks kasutatud seadmete või materjali energiatõhusus. Sellisel juhul peavad renoveerimiseks kasutatud seadmed või materjal olema paigaldatud paigaldaja poolt, kellel on asjakohane sertifitseerimis- või kvalifikatsioonitase;
b) hoonete energiasäästu arvutamisel kasutatavad standardväärtused;
c) sellise renoveerimisega saavutatud parendused, võrreldes omavahel enne ja pärast renoveerimist antud energiamärgiseid;
d) energiaauditi tulemused;
e) mõne muu asjakohase läbipaistva ja proportsionaalse meetodi tulemused, mis näitavad energiatõhususe suurenemist.
6a. Energiamärgiste andmebaasid võimaldavad koguda andmeid asjaomaste hoonete arvutusliku või mõõdetud energiatarbimise kohta, hõlmates vähemalt neid üldkasutatavaid hooneid, millele artikli 12 kohaselt on antud artiklis 13 osutatud energiamärgis.
6b. Vähemalt anonüümitud koondandmed, mis vastavad liidu ja riiklikele andmekaitsenõuetele, tehakse nõudmisel kättesaadavaks statistilise analüüsi ja teadusuuringute eesmärgil, ning hoone omanikule.
7. Käesoleva direktiivi sätted et takista liikmesriikidel kehtestamast uusehitiste, rekonstrueerimise või ehitusdetailide puhul selliseid stiimuleid, mis lähevad kulutõhusast tasemest kaugemale.
Artikkel 11
Energiamärgised
1. Liikmesriigid sätestavad meetmed, mis on vajalikud hoonete energiamärgise väljastamise süsteemi loomiseks. Energiamärgisele kantakse hoone energiatõhususarv ja sellised kontrollväärtused nagu energiatõhususe miinimumnõuded, et hoone või hoone osa omanikud või üürnikud saaksid selle energiatõhusust võrrelda ja hinnata.
Energiamärgis võib sisaldada lisateavet, nagu aastane energiatarbimine hoones, mis ei ole elamu, ja taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal kogu energiatarbimises.
2. Energiamärgisele kantakse soovitused hoone või hoone osade kulutõhusa või kulutasuva energiatõhususe parandamiseks, välja arvatud siis, kui selliseks parandamiseks puudub mõistlik võimalus kehtivate energiatõhususe nõuetega võrreldes.
Energiamärgisele kantavad soovitused hõlmavad järgmist:
a) hoone välispiirete või tehnosüsteemi(de) olulise rekonstrueerimisega seoses võetud meetmed ja
b) meetmed, mis hõlmavad üksikuid ehitusdetaile ning on sõltumatud välispiirete või tehnosüsteemi(de) olulisest rekonstrueerimisest.
3. Energiamärgisele kantavad soovitused peavad olema asjaomase hoone puhul tehniliselt teostatavad ning võivad anda hinnangu nende tasuvusaja või tasuvuse kohta majandusliku olelusringi vältel.
4. Energiamärgisele märgitakse, kust saab omanik või üürnik lisateavet energiamärgisele kantud soovituste, sealhulgas nende kulutasuvuse kohta. Kulutasuvuse hinnangu puhul võetakse aluseks hulk standardtingimusi, nt hinnanguline energiasääst ja hinnangulised energiahinnad ning esialgne kuluprognoos. Lisaks sellele peab märgis sisaldama teavet soovituste rakendamiseks astutavate sammude kohta. Omanikule või üürnikule võib anda ka muud teavet lähedaste teemade kohta, nagu energiaaudit, rahalised või muud stiimulid ja rahastamisvõimalused.
5. Kui siseriiklikust õigusest ei tulene teisiti, julgustavad liikmesriigid riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutusi võtma arvesse nende juhtivat rolli, mida nad etendavad hoonete energiatõhususe valdkonnas, muu hulgas rakendades nende omandis olevatele hoonetele väljastatud energiamärgises esitatud soovitusi selle kehtivusaja jooksul.
6. Hoone osade energiamärgise väljastamine võib põhineda:
a) hoonele tervikuna antud energiamärgisel; või
b) teise samasse hoonesse kuuluva sama tüüpi, samade energiaomadustega hoone osa hindamisel.
7. Ühepereelamute energiamärgise väljastamine võib põhineda teise, sarnase projekti ja suurusega ning sarnase tegeliku energiatõhususega tüüphoone hindamisel, kui kõnealuse sarnasuse tagab energiamärgist väljastav ekspert.
8. Energiamärgise kehtivusaeg on kuni kümme aastat.
9. Konsulteerides asjaomaste sektoritega, võtab komisjon 2011. aastaks vastu vabatahtliku Euroopa Liidu ühise mitteeluruumide energiatõhususe sertifitseerimise kava. Kõnealune meede võetakse vastu vastavalt artikli 26 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusele. Liikmesriike julgustatakse kava tunnustama või kasutama või mõnda selle osa kasutama, kohandades seda riiklikele oludele.
Artikkel 12
Energiamärgiste väljastamine
1. Liikmesriigid tagavad, et energiamärgis väljastatakse:
a) ehitatavatele, müüdavatele või uuele üürnikule üüritavatele hoonetele või hoone osadele; ja
b) üle 500 m2 kasuliku põrandapinnaga hoonetele, milles asuvad riigi- või kohaliku omavalitsuse asutused ning mida inimesed sageli külastavad. 9. juulil 2015 vähendatakse 500 m2 suurune künnis 250 ruutmeetrile.
Energiamärgise väljastamise nõuet ei kohaldata, kui asjaomasele hoonele või hoone osale direktiivi 2002/91/EÜ või käesoleva direktiivi kohaselt väljastatud märgis on olemas ja kehtib.
2. Liikmesriigid nõuavad, et hoone või hoone osa ehitamisel, müümisel või üürile andmisel näidatakse energiamärgist või selle koopiat tulevasele ostjale või uuele üürnikule ja et energiamärgis antakse ostjale või uuele üürnikule üle.
3. Hoone müümisel või üürile andmisel enne selle valmimist võivad liikmesriigid nõuda, et müüja esitaks hinnangu hoone tulevase energiatõhususe kohta, erandina lõigetest 1 ja 2; sellisel juhul väljastatakse energiamärgis hiljemalt hoone valmimisel.
4. Liikmesriigid nõuavad, et kui
— hooneid, millel on energiamärgis,
— hoone osasid hoonetes, millel on energiamärgis, ning
— hoone osasid, millel on energiamärgis,
pakutakse müügiks või üüriks, lisatakse vastavalt hoone või hoone osa energiamärgisele kantud energiatõhususarv kommertsmeedias avaldatud kuulutustesse.
5. Käesoleva artikli sätteid rakendatakse vastavalt kohaldatavatele siseriiklikele ühisomandi või ühise kinnisvara sätetele.
6. Liikmesriigid võivad artikli 4 lõikes 2 osutatud hoonete liigid käesoleva artikli lõigete 1, 2, 4 ja 5 kohaldamisest välja arvata.
7. Energiamärgiste võimaliku mõju üle kohtumenetluses otsustatakse vajaduse korral vastavalt siseriiklikule õigusele.
Artikkel 13
Energiamärgise paigutamine
1. Liikmesriigid võtavad meetmed tagamaks, et hoones, milles on rohkem kui 500 m2 kasulikku põrandapinda, millele on artikli 12 lõike 1 kohaselt väljastatud energiamärgis, ning milles asuvad riigi- või kohaliku omavalitsuse asutused, mida inimesed sageli külastavad, paigutatakse energiamärgis silmatorkavasse ja avalikkusele selgelt nähtavale kohale.
2. Liikmesriigid nõuavad, et kui inimesed külastavad tihti üle 500 m2 kasuliku põrandapinnaga hoonet, millele on artikli 12 lõike 1 kohaselt väljastatud energiamärgis, paigutatakse energiamärgis silmatorkavasse ja avalikkusele selgelt nähtavale kohale.
3. Käesoleva artikli sätted ei kohusta energiamärgisesse kantud soovitusi välja panema.
Artikkel 14
Küttesüsteemide ülevaatus
1. Liikmesriigid sätestavad vajalikud meetmed, et kehtestada hoones ruumide kütmiseks või kombineeritud kütmiseks ja ventileerimiseks ette nähtud üle 70 kW efektiivse nimivõimsusega küttesüsteemide, nagu soojusgeneraatori, kontrollisüsteemi ja tsirkulatsioonipumba (-pumpade) juurdepääsetavate osade korrapärane ülevaatus. Selline ülevaatus hõlmab hoone küttevajadusest lähtuvat soojusgeneraatori tõhususe ja võimsuse hindamist ning võtab vajaduse korral arvesse küttesüsteemi või kombineeritud kütte- ja ventilatsioonisüsteemi võimekust oma tõhusust tüüpilistes või keskmistes kasutustingimustes optimeerida.
Kui küttesüsteemi või kombineeritud kütte- ja ventilatsioonisüsteemi ei ole muudetud või hoone küttevajadus ei ole pärast käesoleva lõike kohast ülevaatust muutunud, võivad liikmesriigid otsustada, et soojusgeneraatori võimsuse hindamist ei pea kordama.
2. Lõikes 1 sätestatud nõuete täitmisest on vabastatud hoone tehnosüsteemid, mis on sõnaselgelt hõlmatud kokkulepitud energiatõhususe kriteeriumiga või lepinguliste tingimustega, milles on täpsustatud energiatõhususe parandamise kokkulepitud tase, näiteks energiatõhususe lepingutega, või hoone tehnosüsteemid, mida käitab kommunaal- või võrguettevõtja ning mille suhtes kohaldatakse seetõttu energiatõhususe jälgimise meetmeid süsteemi poolel, kui sellise lahenduse üldine mõju on samaväärne lõike 1 kohaste meetmete võtmisest tuleneva mõjuga.
3. Alternatiivina lõikele 1 ja tingimusel, et üldine mõju on samaväärne lõike 1 kohase mõjuga, võivad liikmesriigid otsustada võtta meetmeid tagamaks, et kasutajatele antakse nõu soojusgeneraatorite asendamise, küttesüsteemide või kombineeritud kütte- ja ventilatsioonisüsteemide muude muudatuste ja alternatiivsete lahenduste kohta, et hinnata kõnealuste süsteemide tõhusust ja sobivat suurust.
Enne kui iga liikmesriik kohaldab käesoleva lõike esimeses lõigus sätestatud alternatiivseid meetmeid, esitab ta komisjonile aruande, milles tõendatakse kõnealuste meetmete ning lõikes 1 osutatud meetmete samaväärsust.
Selline aruanne esitatakse komisjonile osana määruse (EL) 2018/1999 artiklis 3 osutatud liikmesriikide lõimitud riiklikest energia- ja kliimakavadest.
4. Liikmesriigid kehtestavad nõuded tagamaks, et mitte-eluhooned, mille küttesüsteemi või kombineeritud kütte- ja ventilatsioonisüsteemi efektiivne nimivõimsus on üle 290 kW, oleksid aastaks 2025 varustatud automatiseerimis- ja juhtimissüsteemiga, kui see on tehniliselt ja majanduslikult teostatav.
Hoone automatiseerimis- ja juhtimissüsteem suudab
a) energiatarbimist pidevalt jälgida, registreerida ja analüüsida ning võimaldab seda kohandada;
b) hoone energiatõhusust võrdlevalt analüüsida, tuvastada hoone tehnosüsteemide tõhususe vähenemist ja teavitada hoone eest vastutavat isikut või hoone tehnosüsteemide haldajat energiatõhususe suurendamise võimalustest ning
c) võimaldada andmevahetust süsteemiga ühendatud hoone tehnosüsteemide ja muude hoones asuvate seadmetega ning koostalitlust omandiõigusega kaitstud eri liiki tehnilisi lahendusi ja eri seadmeid hõlmavate ning eri tootjatelt pärit hoone tehnosüsteemidega.
5. Liikmesriigid võivad kehtestada nõuded tagamaks, et eluhooned on varustatud
a) pideva elektroonilise jälgimise lahendusega, mis mõõdab süsteemide tõhusust ja teavitab hoone omanikke või haldajaid, kui see on oluliselt vähenenud ja kui mõni süsteem vajab hooldust, ning
b) tõhusa juhtimislahendusega, mis tagab energia optimaalse tootmise, jaotamise, salvestamise ja kasutamise.
6. Lõikes 1 sätestatud nõuete täitmisest on vabastatud hooned, mis on vastavuses lõikega 4 või 5.
Artikkel 15
Kliimaseadmete ülevaatus
1. Liikmesriigid sätestavad vajalikud meetmed, et kehtestada üle 70 kW efektiivse nimivõimsusega kliimaseadmete või kombineeritud kliima- ja ventilatsioonisüsteemide juurdepääsetavate osade korrapärane ülevaatus. Selline ülevaatus hõlmab hoone jahutusvajadusest lähtuvat kliimaseadme tõhususe ja võimsuse hindamist ning võtab vajaduse korral arvesse kliimaseadme või kombineeritud kliima- ja ventilatsioonisüsteemi võimekust oma tõhusust tüüpilistes või keskmistes kasutustingimustes optimeerida.
Kui kliimaseadet või kombineeritud kliima- ja ventilatsioonisüsteemi ei ole muudetud ja hoone jahutusvajadus ei ole pärast käesoleva lõike kohast ülevaatust muutunud, võivad liikmesriigid otsustada, et kliimaseadme võimsuse hindamist ei pea kordama.
Liikmesriigid, kes säilitavad artikli 1 lõike 3 kohaselt karmimad nõuded, vabastatakse kohustusest komisjoni nendest teavitada.
2. Lõikes 1 sätestatud nõuete täitmisest on vabastatud hoone tehnosüsteemid, mis on sõnaselgelt hõlmatud kokkulepitud energiatõhususe kriteeriumiga või lepinguliste tingimustega, milles on täpsustatud energiatõhususe parandamise kokkulepitud tase, näiteks energiatõhususe lepingutega või hoone tehnosüsteemid, mida käitab kommunaal- või võrguettevõtja ning mille suhtes kohaldatakse seetõttu tõhususe jälgimise meetmeid süsteemi poolel, kui sellise lahenduse üldine mõju on samaväärne lõike 1 kohaste meetmete võtmisest tuleneva mõjuga.
3. Alternatiivina lõikele 1 ja tingimusel, et üldine mõju on samaväärne lõike 1 kohase mõjuga, võivad liikmesriigid otsustada võtta meetmeid tagamaks, et kasutajatele antakse nõu kliimaseadmete või kombineeritud kliima- ja ventilatsioonisüsteemide asendamise, kliimaseadmete või kombineeritud kliima- ja ventilatsioonisüsteemide muude muudatuste ja alternatiivsete lahenduste kohta, et hinnata kõnealuste süsteemide tõhusust ja sobivat suurust.
Enne käesoleva lõike esimeses lõigus sätestatud alternatiivsete meetmete kohaldamist esitab iga liikmesriik komisjonile aruande, milles tõendatakse kõnealuste meetmete ning lõikes 1 osutatud meetmete samaväärsust.
Selline aruanne esitatakse komisjonile osana määruse (EL) 2018/1999 artikli 3 osutatud liikmesriikide lõimitud riiklikest energia- ja kliimakavadest.
4. Liikmesriigid kehtestavad nõuded tagamaks, et mitte-eluhooned, mille kliimaseadmete või kombineeritud kliima- ja ventilatsioonisüsteemide efektiivne nimivõimsus on üle 290 kW, oleksid aastaks 2025 varustatud automatiseerimis- ja juhtimissüsteemiga, kui see on tehniliselt ja majanduslikult teostatav.
Hoone automatiseerimis- ja juhtimissüsteem suudab
a) energiatarbimist pidevalt jälgida, registreerida ja analüüsida ning võimaldab seda kohandada;
b) hoone energiatõhusust võrdlevalt analüüsida, tuvastada hoone tehnosüsteemide tõhususe vähenemist ja teavitada hoone eest vastutavat isikut või hoone tehnosüsteemide haldajat energiatõhususe suurendamise võimalustest ning
c) võimaldada andmevahetust süsteemiga ühendatud hoone tehnosüsteemide ja muude hoones asuvate seadmetega ning koostalitlust omandiõigusega kaitstud eri liiki tehnilisi lahendusi ja eri seadmeid hõlmavate ning eri tootjatelt pärit hoone tehnosüsteemidega.
5. Liikmesriigid võivad kehtestada nõuded tagamaks, et eluhooned on varustatud
a) pideva elektroonilise jälgimise lahendusega, mis mõõdab süsteemide tõhusust ja teavitab hoone omanikke või haldajaid, kui see on oluliselt vähenenud ja kui mõni süsteem vajab hooldust, ning
b) tõhusa juhtimislahendusega, mis tagab energia optimaalse tootmise, jaotamise, salvestamise ja kasutamise.
6. Lõikes 1 sätestatud nõuete täitmisest on vabastatud hooned, mis on vastavuses lõikega 4 või 5.
Artikkel 16
Kütte- ja kliimaseadmete ülevaatuse aruanded
1. Pärast küttesüsteemi või kliimaseadme ülevaatust antakse välja ülevaatuse aruanne. Ülevaatuse aruanne sisaldab vastavalt artiklile 14 või 15 läbiviidud ülevaatuse tulemusi ning soovitusi üle vaadatud süsteemi energiatõhususe kulutasuvaks parandamiseks.
Nimetatud soovitused võivad tugineda kontrollitava süsteemi energiatõhususe võrdlusele parima võimaliku teostatava süsteemi energiatõhususega ja sellise sarnast tüüpi süsteemi energiatõhususega, mille kõik osad vastavad kehtivate õigusaktidega kehtestatud energiatõhususele.
2. Ülevaatuse aruanne antakse üle hoone omanikule või üürnikule.
Artikkel 17
Sõltumatud eksperdid
Liikmesriigid tagavad, et hoonete energiamärgise väljastavad ning kütte- ja kliimaseadmete ülevaatuse viivad läbi sõltumatud erialase ettevalmistusega ja/või akrediteeritud eksperdid, ►C1 kes tegutsevad füüsilisest isikust ettevõtjana või töötavad avalik-õiguslikus asutuses või eraõiguslikus ettevõtjas. ◄
Ekspertide akrediteerimisel võetakse arvesse nende pädevust.
Liikmesriigid avalikustavad teabe koolituste ja akrediteerimiste kohta. Liikmesriigid tagavad kas erialase ettevalmistusega ja/või akrediteeritud ekspertide korrapäraselt ajakohastatud nimekirjade või selliste ekspertide teenuseid pakkuvate akrediteeritud ettevõtete korrapäraselt ajakohastatud nimekirjade avalikustamise.
Artikkel 18
Sõltumatu kontrollisüsteem
1. Liikmesriigid tagavad, et kooskõlas II lisaga kehtestatakse sõltumatud kontrollisüsteemid energiamärgiste jaoks ning kütte- ja kliimaseadmete ülevaatuse aruannete jaoks. Liikmesriigid võivad kehtestada eraldi süsteeme energiamärgiste kontrollimiseks ning kütte- ja kliimaseadmete ülevaatuse aruannete kontrollimiseks.
2. Liikmesriigid võivad delegeerida sõltumatute kontrollisüsteemide rakendamise ülesanded ametiasutustele.
Kui liikmesriigid otsustavad delegeerimise kasuks, tagavad nad sõltumatute kontrollisüsteemide rakendamise kooskõlas II lisaga.
3. Liikmesriigid nõuavad, et lõikes 1 osutatud energiamärgised ja ülevaatuse aruanded tehakse nõudmisel kättesaadavaks pädevatele asutustele või organitele.
Artikkel 19
Läbivaatamine
Komisjon, keda abistab artikli 26 alusel loodud komitee, vaatab käesoleva direktiivi läbi hiljemalt 1. jaanuariks 2026, võttes seejuures arvesse direktiivi kohaldamise käigus saadud kogemusi ja tehtud edusamme, ning teeb vajaduse korral ettepanekuid.
Läbivaatamise osana analüüsib komisjon, kuidas liikmesriigid saaksid kohaldada liidu ehitus- ja energiatõhususe poliitikas piirkondlikku ja naabruskondlikku integreeritud käsitust, tagades kõikide hoonete vastavuse energiatõhususe miinimumnõuetele, näiteks üldiste renoveerimiskavadega, mida kohaldatakse üksikhoone asemel ruumilises kontekstis mitme hoone suhtes.
Komisjon hindab eelkõige seda, kas artikli 11 kohaseid energiamärgiseid on vaja täiendavalt parandada.
Artikkel 19a
Teostatavusuuring
Komisjon korraldab enne 2020. aastat teostatavusuuringu, täpsustades võimalusi ja ajakava eraldiseisvate ventilatsioonisüsteemide ülevaatuse kehtestamiseks ja hoonete vabatahtliku energiamärgiseid täiendava renoveerimispassi kasutuselevõtuks, et esitada konkreetse hoone pikaajaline järkjärgulise renoveerimise kava, mis on koostatud kvaliteedikriteeriumide alusel ja pärast energiaauditi tegemist ning milles on esitatud asjakohased meetmed ja renoveerimistööd, mis võiksid energiatõhusust parandada.
Artikkel 20
Teavitamine
1. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et teavitada hoonete või hoone osade omanikke ja üürnikke erinevatest meetoditest ja tavadest, mis aitavad suurendada energiatõhusust.
2. Eelkõige annavad liikmesriigid hoonete omanikele ja üürnikele teavet energiamärgiste, sealhulgas nende otstarbe ja eesmärkide kohta, kulutasuvate meetmete kohta ning vajaduse korral ka hoone energiatõhususe suurendamise rahastamisvahendite kohta ja fossiilkütustel töötavate katelde säästlikumate alternatiividega asendamise kohta. Liikmesriigid esitavad teabe ligipääsetavate ja läbipaistvate nõustamisvahendite kaudu, nagu renoveerimisalane nõustamine ja ühtsed kontaktpunktid tarbijate jaoks.
Liikmesriikide taotlusel abistab komisjon liikmesriike lõike 1 ja käesoleva lõike esimese lõigu kohaldamiseks vajalike teabekampaaniate korraldamisel, mis võib toimuda liidu programmide raames.
3. Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiivi rakendamise eest vastutavaid isikuid juhendatakse ja koolitatakse. Juhendamisel ja koolitamisel tuleb pöörata tähelepanu energiatõhususe parandamise olulisusele ning see peab võimaldama võtta arvesse energiatõhususe parandamise, taastuvatest energiaallikatest toodetud energia tarbimise ning kaugkütte ja -jahutuse tarbimise optimaalset kombineerimist tööstus- ja elamupiirkondade kavandamisel, projekteerimisel, ehitamisel ja rekonstrueerimisel.
4. Komisjoni kutsutakse üles pidevalt parandama oma teabeteenuseid, eriti hoonete energiatõhususe Euroopa portaalina mõeldud veebisaiti, mis on suunatud kodanikele, erialatöötajatele ja asutustele, et abistada liikmesriike, kes teevad jõupingutusi, et parandada teavitustööd ja asjaosaliste teadlikkust. Nimetatud veebisaidil avaldatud teave võib sisaldada linke asjakohastele Euroopa Liidu, riiklikele, piirkondlikele ja kohalikele õigusaktidele, linke EUROPA veebisaitidele, kus on avaldatud riiklikud energiatõhususe tegevuskavad, linke olemasolevatele rahastamisvahenditele ning parimate tavade näidetele riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Seoses Euroopa Regionaalarengu Fondiga jätkab komisjon oma teabeteenuseid ja tugevdab neid veelgi, et lihtsustada olemasolevate vahendite kasutamist, andes huvitatud sidusrühmadele, sealhulgas riiklikele, piirkondlikele ja kohalikele asutustele, abi ja teavet rahastamisvõimaluste kohta, võttes arvesse õigusraamistiku viimaseid muudatusi.
Artikkel 21
Konsulteerimine
Selleks et hõlbustada direktiivi tõhusat rakendamist, konsulteerivad liikmesriigid vajaduse korral ja kooskõlas kohaldatavate siseriiklike õigusaktidega asjaomaste sidusrühmadega, sealhulgas piirkondlike ja kohalike asutustega. Nimetatud konsulteerimine on eriti oluline artiklite 9 ja 20 kohaldamiseks.
Artikkel 22
I lisa kohandamine tehnika arenguga
Komisjon kohandab I lisa punkte 3 ja 4 tehnika arenguga delegeeritud õigusaktide abil vastavalt artiklitele 23, 24 ja 25.
Artikkel 23
Delegeeritud volituste rakendamine
1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.
2. Artiklites 5, 8 ja 22 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 9. juulist 2018. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.
3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklites 5, 8 ja 22 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.
4. Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega iga liikmesriigi määratud ekspertidega.
5. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.
6. Artiklite 5, 8 ja 22 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.
▼M1 —————
Artikkel 26
Komiteemenetlus
1. Komisjoni abistab komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.
2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 4.
3. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.
Artikkel 27
Karistused
Liikmesriigid sätestavad eeskirjad, mis käsitlevad karistusi käesoleva direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike sätete rikkumise eest, ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada kõnealuste eeskirjade rakendamine. Sätestatud karistused peavad oleva tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid edastavad kõnealused sätted komisjonile hiljemalt 9. jaanuariks 2013 ja teatavad viivitamata nende edasistest muudatustest.
Artikkel 28
Ülevõtmine
1. Liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad artiklite 2–18, 20 ja 27 järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 9. juuliks 2012.
Nad kohaldavad artiklitega 2, 3, 9, 11, 12, 13, 17, 18, 20 ja 27 seotud norme hiljemalt alates 9. jaanuarist 2013.
Nad kohaldavad artiklitega 4, 5, 6, 7, 8, 14, 15 ja 16 seotud norme hoonete suhtes, milles asuvad riigi- või kohaliku omavalitsuse asutused, hiljemalt alates 9. jaanuarist 2013 ja muude hoonete suhtes hiljemalt alates 9. juulist 2013.
Nad võivad lükata edasi artikli 12 lõigete 1 ja 2 kohaldamise üksikute välja üüritud hoone osade suhtes kuni 31. detsembrini 2015. Sellega ei tohi aga kaasneda väljaantud märgiste väiksem arv kui arv, mis oleks saavutatud direktiivi 2002/91/EÜ kohaldamisel asjaomases liikmesriigis.
Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Samuti lisavad liikmesriigid märkuse, et kehtivates õigus- ja haldusnormides esinevaid viiteid direktiivile 2002/91/EÜ käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi ja kõnealuse märkuse sõnastuse näevad ette liikmesriigid.
2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetavate põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.
Artikkel 29
Kehtetuks tunnistamine
Direktiiv 2002/91/EÜ, mida on muudetud IV lisa A osas nimetatud määrusega, tunnistatakse kehtetuks alates 1. veebruarist 2012, ilma et see piiraks liikmesriikide kohustusi, mis on seotud IV lisa B osas nimetatud direktiivi siseriiklikku õigusesse ülevõtmise ja kohaldamise tähtpäevadega.
Viiteid direktiivile 2002/91/EÜ käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ja neid loetakse vastavalt V lisas esitatud vastavustabelile.
Artikkel 30
Jõustumine
Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.
Artikkel 31
Adressaadid
Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.
I LISA
Hoonete energiatõhususe arvutamise ühine üldraamistik
(osutatud artiklis 3)
1. Hoone energiatõhusus määratakse kindlaks arvutusliku või tegeliku energiakasutuse alusel ning see kajastab ruumide kütmise ja jahutamise, tarbevee soojendamise, ventileerimise, sisseehitatud valgustuse ja hoone muude tehnosüsteemidega seotud tüüpilist energiatarbimist.
Hoone energiatõhusust mõõdetakse primaarenergia kasutust väljendava arvulise näitaja abil ühikutes kWh/(m2 aastas) energiatõhususe sertifitseerimise ja energiatõhususe miinimumnõuetele vastavuse kontrollimise eesmärgil. Hoone energiatõhususe kindlakstegemiseks kasutatavad meetodid peavad olema läbipaistvad ja uuendustele avatud.
Liikmesriigid kirjeldavad oma riigisisest arvutusmeetodit lähtuvalt volituse M/480 alusel Euroopa Standardikomitees (CEN) välja töötatud üldiste standardite, nimelt ISO 52000-1, 52003-1, 52010-1, 52016-1 ja 52018-1 riiklikest lisadest. Käesolev säte ei tähenda kõnealuste standardite õiguslikku kodifitseerimist.
2. Arvutatakse ruumide kütmise ja jahutamise, tarbevee soojendamise, ventileerimise, valgustuse ja hoone muude tehnosüsteemidega seotud energiavajadus, et optimeerida liikmesriikide poolt riigi või piirkondlikul tasandil kindlaks määratud tervise, siseõhu kvaliteedi ja mugavuse taset.
Primaarenergia vajaduse arvutamisel lähtutakse iga energiakandja primaarenergia- või kaaluteguritest, mis võivad põhineda riiklikul, piirkondlikul või kohalikul aasta, ning võimaluse korral ka hooaja või kuu kaalutud keskmisel või konkreetse piirkonna süsteemi kohta kättesaadavaks tehtud täpsematel andmetel.
Primaarenergia- või kaalutegurid määravad kindlaks liikmesriigid. Energiatõhususe arvutamisel neid tegureid kohaldades tagavad liikmesriigid, et püütakse saavutada hoone välispiirde optimaalne energiatõhusus.
Primaarenergiategurite arvutamisel hoone energiatõhususe arvutamise eesmärgil võivad liikmesriigid võtta arvesse taastuvatest allikatest pärit energiat, mis on tarnitud energiakandja kaudu, ja taastuvatest allikatest pärit energiat, mis on toodetud ja mida kasutatakse kohapeal, kui seda tehakse mittediskrimineerival viisil.
2a. Hoone energiatõhususe märkimiseks võivad liikmesriigid kindlaks määrata täiendavad arvulised näitajad energia kogukasutuse, taastumatu ja taastuva primaarenergia kasutuse kohta, samuti kasvuhoonegaaside heitkoguste kohta väljendatuna CO2-ekvivalentkilogrammides m2 kohta aastas).
3. Metoodika kehtestamisel võetakse arvesse vähemalt järgmisi aspekte:
a) hoone, kaasa arvatud selle sisevaheseinte järgmised tegelikud soojuslikud omadused:
i) soojusmahtuvus;
ii) isolatsioon;
iii) passiivküte;
iv) jahutuselemendid; ja
v) külmasillad;
b) kütteseadmed ja kuumaveevarustus, sealhulgas nende isolatsiooniomadused;
c) kliimaseadmed;
d) loomulik ja mehaaniline ventilatsioon, mis võib hõlmata ka õhupidavust;
e) sisseehitatud valgustusseadmed (peamiselt mitteelamusektoris);
f) hoone konstruktsioon, asukoht ja paigutus, sealhulgas väliskliima;
g) passiivsed päikeseenergiasüsteemid ja päiksekaitse;
h) sisekliima tingimused, sealhulgas kavandatud sisekliima;
i) sisekoormus.
4. Võetakse arvesse järgmiste tegurite positiivset mõju:
a) kohalik päikesevalguse hulk, aktiivsed päikeseenergiasüsteemid ning muud kütte- ja elektrisüsteemid, mis põhinevad taastuvatest energiaallikatest toodetud energial;
b) koostootmisel saadud elekter;
c) kaug- või lokaalküte või -jahutus;
d) loomulik valgus.
5. Selle arvutuse tarvis tuleks hooned liigitada asjakohaselt järgmistesse liikidesse:
a) eri tüüpi ühepereelamud;
b) korterelamud;
c) kontorihooned;
d) haridusasutuste hooned;
e) haiglad;
f) hotellid ja restoranid;
g) spordirajatised;
h) hulgi- ja jaekaubanduse hooned;
i) energiat tarbivad muud tüüpi hooned.
IA LISA
HOONETE NUTIVALMIDUSE HINDAMISE ÜHINE ÜLDRAAMISTIK
1. Komisjon määratleb nutivalmiduse näitaja ja kehtestab metoodika selle arvutamiseks, et hinnata hoone või selle osa võimet kohandada oma toimimist vastavalt kasutaja ja võrgu vajadustele ning parandada oma energiatõhusust ja üldisi tõhususnäitajaid.
Nutivalmiduse näitaja hõlmab tõhustatud energiasäästu, võrdlusanalüüsi ja paindlikkust iseloomustavaid tegureid ning tõhustatud funktsionaalsust ja suutlikkust, mis tulenevad omavahel paremini ühendatud ja arukatest seadmetest.
Metoodikas võetakse arvesse selliseid tegureid nagu arukad arvestid, hoone automatiseerimis- ja juhtimissüsteemid, isereguleerivad seadmed toatemperatuuri reguleerimiseks, sisseehitatud kodumasinad, elektrisõidukite laadimispunktid, energia salvestamine ja üksikasjalikud funktsionaalsusnäitajad ning kõnealuste tegurite koostalitlusvõime, samuti siseruumide kliimatingimuste, energiatõhususe, tulemusnäitajate ja võimaldatud paindlikkuse paranemine.
2. Metoodika põhineb hoone ja selle tehnosüsteemidega seotud kolmel kesksel funktsionaalsusnäitajal:
a) võime säilitada hoone energiatõhusus ja toimivus energia tarbimise kohandamise abil, näiteks taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise abil;
b) võime kohandada oma toimimisviisi vastavalt kasutaja vajadustele, pöörates nõuetekohast tähelepanu kasutajasõbralikkusele, siseruumide tervislike kliimatingimuste säilitamisele ja võimele anda aru energia tarbimisest ning
c) hoone elektrienergia kogunõudluse paindlikkus, sh selle võime võimaldada aktiivset ja passiivset ning otsest ja kaudset osalemist tarbimiskajas, seoses võrguga, näiteks paindlikkuse ja koormuse nihutamise võimekuse abil.
3. Veel võib metoodika võtta arvesse
a) süsteemide koostalitlusvõimet (arukad arvestid, hoone automatiseerimis- ja juhtimissüsteemid, sisseehitatud kodumasinad, isereguleerivad seadmed toatemperatuuri reguleerimiseks ning siseõhu kvaliteedi andurid ja ventilatsioon) ning
b) olemasolevate sidevõrkude soodsat mõju, eriti sellise kiiret ühendust toetava hoonesisese füüsilise taristu nagu vabatahtlike lairibavalmiduse märgiste ning korterelamute juurdepääsupunktide olemasolu vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/61/EL ( 6 ) artiklile 8.
4. Metoodika ei avalda negatiivset mõju kehtivatele riiklikele energiatõhususe sertifitseerimiskavadele ning see põhineb riikliku tasandi seonduvatel algatustel, võttes kooskõlas asjakohaste andmekaitset ja eraelu puutumatust käsitlevate liidu õigusaktidega ning küberjulgeoleku parima võimaliku tehnoloogiaga arvesse kasutaja omandiõiguse, andmekaitse, eraelu puutumatuse ja turvalisuse põhimõtteid.
5. Metoodikas kehtestatakse nutivalmiduse näitaja parameetri kõige sobivam kuju ning metoodika peab olema lihtne, läbipaistev ning tarbijatele, omanikele, investoritele ja tarbimiskaja turu osalistele kergesti mõistetav.
II LISA
Sõltumatud süsteemid energiamärgiste ja ülevaatuse aruannete kontrollimiseks
1. ►M1 Pädevad asutused või asutused, kellele pädevad asutused on delegeerinud vastutuse sõltumatu kontrollisüsteemi rakendamise eest, koostavad kõikide igal aastal antavate energiamärgiste seast juhusliku valimi ja kontrollivad neid märgiseid. Valim peab olema nõuetekohasust käsitlevate statistiliselt oluliste tulemuste saamiseks piisavalt suur. ◄
Kontrollimine tugineb allpool esitatud võimalustele või nendega samaväärsetele meetmetele:
a) hoone energiamärgise väljastamise aluseks olnud sisendandmete ja märgisele kantud tulemuste kehtivuse kontroll;
b) sisendandmete ja energiamärgisele kantud tulemuste, sh antud soovituste kontroll;
c) hoone energiamärgise väljastamise aluseks olnud sisendandmete täielik kontroll, märgisele kantud tulemuste, sh antud soovituste täielik kontroll ning võimaluse korral hoone kohapealne külastus, et kontrollida energiamärgisele kantud andmete ja asjaomase hoone vastavust.
2. Pädevad asutused või asutused, kellele pädev asutus on delegeerinud sõltumatu kontrollisüsteemi rakendamise, teevad juhusliku valiku vähemalt statistiliselt olulise protsendi aasta jooksul väljastatud ülevaatuse aruannete hulgast ja kontrollivad neid.
3. Andmebaasi lisatava teabe puhul saab pädev asutus teha seire ja kontrolli eesmärgil kindlaks asjaomase teabe lisaja.
III LISA
Võrdleva metoodika raamistik hoonete ja ehitusdetailide energiatõhususe nõuete kulutõhusa taseme kindlaksmääramiseks
Võrdleva metoodika raamistik peab võimaldama liikmesriikidel teha kindlaks hoonete ja ehitusdetailide energiatõhususe ning energiatõhususega seotud meetmete majanduslikud aspektid ning siduda need kulutõhusa taseme kindlaksmääramisega.
Võrdleva metoodika raamistikule lisatakse suunised, kuidas raamistikku kohaldada energiatõhususe kulutõhusate tasemete arvutamisel.
Võrdleva metoodika raamistik võimaldab võtta arvesse tavasid, väliseid kliimatingimusi, investeerimiskulusid, hooneliiki, hooldus- ja käituskulusid (sh energiakulusid ja energiasäästu), ning juhul kui need on asjakohased, ka toodetud energiast saadud tulu ja jäätmete kõrvaldamise kulusid. Raamistik peaks tuginema asjakohastele käesoleva direktiiviga seotud Euroopa standarditele.
Komisjon peab ka
— lisama võrdleva metoodika raamistiku juurde suuniseid; liikmesriigid kasutavad nimetatud suuniseid allpool loetletud meetmete võtmiseks;
— andma teavet energiahindade eeldatava pikaajalise kujunemise kohta.
Võrdleva metoodika raamistiku rakendamiseks liikmesriikide poolt kehtestatakse liikmesriikide tasandil parameetrites väljendatud üldtingimused.
Võrdleva metoodika raamistik nõuab liikmesriikidelt, et nad
— määravad kindlaks võrdluse aluseks olevad hooned, mis on oma funktsiooni ja geograafilise asukoha poolest iseloomulikud ja tüüpilised, arvestades nii sisemisi kui väliseid kliimatingimusi. Võrdluse aluseks olevate hoonete hulgas on nii elamuid kui ka mitte-elamuid, nii uusi kui ka olemasolevaid hooneid;
— määravad kindlaks võrdluse aluseks olevate hoonete puhul hindamisele kuuluvad energiatõhususe meetmed. Need võivad olla üksikute hoonete jaoks tervikuna, üksikute ehitusdetailide või ehitusdetailide kombinatsiooni jaoks mõeldud meetmed;
— hindavad võrdluse aluseks olevate hoonete lõplikku ja primaarset energiavajadust ning võrdluse aluseks olevate hoonete energiavajadust, mille puhul on kohaldatud kindlaksmääratud energiatõhususe meetmeid;
— arvutavad välja (teises taandes osutatud) energiatõhususe meetmete maksumuse (st nüüdispuhasväärtuse) eeldatava majandusliku olelusringi vältel, mida kohaldatakse (esimeses taandes osutatud) võrdluse aluseks olevate hoonete suhtes, kohaldades selleks võrdleva metoodika raamistiku põhimõtteid.
Energiatõhususe meetmete maksumuse arvutamisel eeldatava majandusliku olelusringi vältel hindavad liikmesriigid energiatõhususe miinimumnõuete eri tasemete kulutõhusust. See võimaldab määrata kindlaks energiatõhususe nõuete kulutõhusad tasemed.
IV LISA
A OSA
Kehtetuks tunnistatud direktiiv koos selle hilisema muudatusega
(osutatud artiklis 29)
|
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/91/EÜ (EÜT L 1, 4.1.2003, lk 65). |
|
|
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1137/2008 (ELT L 311, 21.11.2008, lk 1). |
üksnes lisa punkt 9.9 |
B OSA
Siseriiklikku õigusesse ülevõtmise ja kohaldamise tähtpäevad
(osutatud artiklis 29)
|
Direktiiv |
Ülevõtmise tähtpäev |
Kohaldamise tähtpäev |
|
2002/91/EÜ |
4. jaanuar 2006 |
4. jaanuar 2009 üksnes artiklite 7, 8 ja 9 puhul |
V LISA
Vastavustabel
|
Direktiiv 2002/91/EÜ |
Käesolev direktiiv |
|
Artikkel 1 |
Artikkel 1 |
|
Artikli 2 punkt 1 |
Artikli 2 punkt 1 |
|
— |
Artikli 2 punktid 2 ja 3 |
|
Artikli 2 punkt 2 |
Artikli 2 punkt 4 ja I lisa |
|
— |
Artikli 2 punktid 5, 6, 7, 8, 9, 10 ja 11 |
|
Artikli 2 punkt 3 |
Artikli 2 punkt 12 |
|
Artikli 2 punkt 4 |
Artikli 2 punkt 13 |
|
— |
Artikli 2 punkt 14 |
|
Artikli 2 punkt 5 |
Artikli 2 punkt 15 |
|
Artikli 2 punkt 6 |
Artikli 2 punkt 16 |
|
Artikli 2 punkt 7 |
Artikli 2 punkt 17 |
|
Artikli 2 punkt 8 |
Artikli 2 punkt 18 |
|
— |
Artikli 2 punkt 19 |
|
Artikkel 3 |
Artikkel 3 ja I lisa |
|
Artikli 4 lõige 1 |
Artikli 4 lõige 1 |
|
Artikli 4 lõige 2 |
— |
|
Artikli 4 lõige 3 |
Artikli 4 lõige 2 |
|
— |
Artikkel 5 |
|
Artikkel 5 |
Artikli 6 lõige 1 |
|
— |
Artikli 6 lõiked 2 ja 3 |
|
Artikkel 6 |
Artikkel 7 |
|
— |
Artiklid 8, 9 ja 10 |
|
Artikli 7 lõike 1 esimene lõik |
Artikli 11 lõige 8 ja artikli 12 lõige 2 |
|
Artikli 7 lõike 1 teine lõik |
Artikli 11 lõige 6 |
|
Artikli 7 lõike 1 kolmas lõik |
Artikli 12 lõige 6 |
|
Artikli 7 lõige 2 |
Artikli 11 lõiked 1 ja 2 |
|
— |
Artikli 11 lõiked 3, 4, 5, 7 ja 9 |
|
— |
Artikli 12 lõiked 1, 3, 4, 5 ja 7 |
|
Artikli 7 lõige 3 |
Artikli 13 lõiked 1 ja 3 |
|
— |
Artikli 13 lõige 2 |
|
Artikli 8 punkt a |
Artikli 14 lõiked 1 ja 3 |
|
— |
Artikli 14 lõige 2 |
|
Artikli 8 punkt b |
Artikli 14 lõige 4 |
|
— |
Artikli 14 lõige 5 |
|
Artikkel 9 |
Artikli 15 lõige 1 |
|
— |
Artikli 15 lõiked 2, 3, 4 ja 5 |
|
— |
Artikkel 16 |
|
Artikkel 10 |
Artikkel 17 |
|
— |
Artikkel 18 |
|
Artikli 11 sissejuhatav lause |
Artikkel 19 |
|
Artikli 11 punktid a ja b |
— |
|
Artikkel 12 |
Artikli 20 lõige 1 ja artikli 20 lõike 2 teine lõik |
|
— |
Artikli 20 lõike 2 esimene lõik ning artikli 20 lõiked 3 ja 4 |
|
— |
Artikkel 21 |
|
Artikkel 13 |
Artikkel 22 |
|
— |
Artiklid 23, 24 ja 25 |
|
Artikli 14 lõige 1 |
Artikli 26 lõige 1 |
|
Artikli 14 lõiked 2 ja 3 |
— |
|
— |
Artikli 26 lõige 2 |
|
— |
Artikkel 27 |
|
Artikli 15 lõige 1 |
Artikkel 28 |
|
Artikli 15 lõige 2 |
— |
|
— |
Artikkel 29 |
|
Artikkel 16 |
Artikkel 30 |
|
Artikkel 17 |
Artikkel 31 |
|
Lisa |
I lisa |
|
— |
II–V lisa |
( 1 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiiv 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust, muudetakse direktiive 2009/125/EÜ ja 2010/30/EL ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2004/8/EÜ ja 2006/32/EÜ (ELT L 315, 14.11.2012, lk 1).
( 2 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiv 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ (ELT L 211, 14.8.2009, lk 55).
( 3 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1999, milles käsitletakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 663/2009 ja (EÜ) nr 715/2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/22/EÜ, 98/70/EÜ, 2009/31/EÜ, 2009/73/EÜ, 2010/31/EL, 2012/27/EL ja 2013/30/EL ning nõukogu direktiive 2009/119/EÜ ja (EL) 2015/652 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 525/2013 (ELT L 328, 21.12.2018, lk 1).
( 4 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta direktiiv 2014/94/EL alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtu kohta (ELT L 307, 28.10.2014, lk 1).
( 5 ) Komisjoni 6. mai 2003. aasta soovitus mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratlemise kohta (ELT L 124, 20.5.2003, lk 36).
( 6 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/61/EL kiire elektroonilise side võrkude kasutuselevõtukulude vähendamise meetmete kohta (ELT L 155, 23.5.2014, lk 1).