1997L0068 — ET — 10.01.2013 — 009.001


Käesolev dokument on vaid dokumenteerimisvahend ja institutsioonid ei vastuta selle sisu eest

►B

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 97/68/EÜ,

16. detsember 1997,

väljaspool teid kasutatavatele liikurmasinatele paigaldatavate sisepõlemismootorite heitgaaside ja tahkete heitmete vähendamise meetmeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta

(ELT L 059 27.2.1998, lk 1)

Muudetud:

 

 

Euroopa Liidu Teataja

  No

page

date

►M1

KOMISJONI DIREKTIIV 2001/63/EÜ, 17. august 2001,

  L 227

41

23.8.2001

►M2

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2002/88/EÜ, 9. detsember 2002,

  L 35

28

11.2.2003

►M3

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2004/26/EÜ, EMPs kohaldatav tekst 21. aprill 2004,

  L 146

3

30.4.2004

►M4

NÕUKOGU DIREKTIIV 2006/105/EÜ, 20. november 2006,

  L 363

368

20.12.2006

►M5

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 596/2009, 18. juuni 2009,

  L 188

14

18.7.2009

►M6

KOMISJONI DIREKTIIV 2010/26/EL, EMPs kohaldatav tekst 31. märts 2010,

  L 86

29

1.4.2010

►M7

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2011/88/EL, EMPs kohaldatav tekst 16. november 2011,

  L 305

1

23.11.2011

►M8

KOMISJONI DIREKTIIV 2012/46/EL, EMPs kohaldatav tekst 6. detsember 2012,

  L 353

80

21.12.2012


Muudetud:

 A1

AKT Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta

  L 236

33

23.9.2003




▼B

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 97/68/EÜ,

16. detsember 1997,

väljaspool teid kasutatavatele liikurmasinatele paigaldatavate sisepõlemismootorite heitgaaside ja tahkete heitmete vähendamise meetmeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta



EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eelkõige selle artiklit 100a,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut, ( 1 )

võttes arvesse majandus- ja sotsiaalkomitee arvamust, ( 2 )

toimides asutamislepingu artiklis 189b sätestatud korras, ( 3 ) pidades silmas lepituskomitees 11. novembril 1997 heakskiidetud ühisteksti

ning arvestades, et:

1)

ühenduse keskkonnakaitse ja säästva arengu põhimõtteid ning meetmeid käsitlevas programmis ( 4 ) tõdetakse põhialusena, et kõiki inimesi tuleb efektiivselt kaitsta õhusaastest tingitud teadaolevate ohtude eest tervisele ning et see eeldab eelkõige lämmastikdioksiidi (NO2), tahkete osakeste (PT) – tahma ja teiste õhku saastavate ainete nagu näiteks süsinikoksiidi (CO) heitmete kontrolli all hoidmist; troposfääris on takistatud osooni (O3) moodustumine ja sellega kaasneb mõju tervisele ja keskkonnale, tuleb vähendada seda nähtust põhjustavate lämmastikoksiidide (NOx) ja süsivesinike (HC) heitmeid; NOx- ja HC-heitmete vähendamist nõuavad muu hulgas ka hapestumisest tingitud keskkonnakahjustused;

2)

ühendus kirjutas aprillis 1992 alla lenduvate orgaaniliste ühendite (VOC) vähendamist käsitlevale ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni protokollile ja ühines detsembris 1993 NOx-heitmete vähendamist käsitleva protokolliga, mis mõlemad on seotud juulis 1982 vastuvõetud riigist riiki kanduvate õhusaasteainete kauglevikut käsitleva 1979. aasta konventsiooniga;

3)

liikmesriigid eraldi ei suuda piisavalt täita väljaspool teid kasutatavate liikurmasinate mootorite saastavate heitmete taseme vähendamise eesmärki ega tagada mootorite ja masinate siseturu toimimist; neid eesmärke on seega võimalik paremini saavutada, ühtlustades liikmesriikide õigusakte, mis käsitlevad väljaspool teid kasutatavatele liikurmasinatele paigaldatavate mootorite poolt põhjustatud õhusaaste vältimise meetmeid;

4)

uuemad komisjoni poolt teostatud uurimused näitavad, et väljaspool teid kasutatavate liikurmasinate mootorite heitmed moodustavad olulise osa inimese poolt põhjustatud teatavate atmosfäärile kahjulike saasteainete koguheitmetest; võrreldes eelkõige teeliiklusest tingitud õhusaastega, põhjustab käesoleva direktiiviga reguleeritavate diiselmootorite klass märkimisväärse osa NOx ja PT poolt tingitud õhusaastest;

5)

peamiseks probleemiks selles valdkonnas on diiselmootoritega varustatud, maapinnal töötavate liikurmasinate heitmed, eriti NOx- ja PT heitmed; seejuures tuleks esmajärjekorras reguleerida neid heitmeallikaid; seejuures edaspidi on vajalik laiendada käesoleva direktiivi kohaldamisala, hõlmates teiste väljaspool teid kasutatavate liikurmasinate, kaasa arvatud teisaldatavate generaatorseadmete ja eriti bensiinimootorite heitmete kontrolli all hoidmise, lähtudes nõuetele vastavatest katsetsüklitest; CO- ja HC-heitmeid on võimalik tunduvalt vähendada, kui teostatakse käesoleva direktiivi kavandatud laiendamine nii, et direktiiv käsitleb ka bensiinimootoreid;

6)

võimalikult kiiresti tuleks kasutusele võtta põllutöö- ja metsatraktorite mootorite heitmete kontrolli all hoidmist käsitlevad õigusaktid, mis tagavad käesoleva direktiiviga ettenähtud tasemele vastava tasemega keskkonnakaitse, üheskoos käesoleva direktiiviga täielikult ühilduvate standardite ning nõuetega;

7)

sertifitseerimismenetluseks on valitud tüübikinnitusmenetlus, mis Euroopas kasutusel oleva meetodina on aja jooksul osutunud sobilikuks maanteesõidukite ja nende detailide nõuetele vastavuse kinnitamise menetluseks; uudse elemendina on kehtestatud tüübikinnituse andmine ühesugustest osadest ja samasuguste konstruktsioonipõhimõtete alusel toodetud mootorite rühma (mootoritüüpkonna) põhimootorile;

8)

mootorid, mis on toodetud käesoleva direktiivi nõudeid järgides, tuleb vastavalt märgistada ja sellest tuleb teatada tüübikinnituste eest vastutavale ametiasutusele; selleks et mitte suurendada administratiivse töö koormust, ei ole ette nähtud otsest järelevalvet ametiasutuste poolt mootorite tootmiskuupäevade üle, mis on seotud karmistatud nõuetega; kõnealuse tootjatele jäetud vabadusega kaasneb nõue, et tootjad lihtsustaksid pisteliste kontrollimiste teostamist ametiasutuste poolt ja teeksid regulaarselt kättesaadavaks asjakohase teabe tootmise planeerimise kohta; kõnealuse teavitamise korra tingimusteta järgimine ei ole kohustuslik, kuid selle ulatuslik järgimine hõlbustaks tüübikinnituste eest vastutavatel ametiasutustel hindamismenetluste kavandamist ja aitaks kaasa usalduse suurenemisele tootjate ja tüübikinnituse eest vastutavate ametiasutuste vahel;

9)

kooskõlas direktiiviga 88/77/EMÜ ( 5 ) ja ÜRO Euroopa majanduskomisjoni eeskirja nr 49 seeriaga 02, mis on toodud direktiivi 92/53/EMÜ ( 6 ) IV lisa 2. liites, antud tüübikinnitused loetakse võrdväärseiks käesoleva direktiivi esimeses etapis nõutavate tüübikinnitustega;

10)

liikmesriikides peab olema lubatud käesoleva direktiivi nõudeid järgivate ja selle kohaldamisalasse kuuluvate mootorite turule toomine; nimetatud mootoritele ei tohi kohaldada mistahes muid siseriiklikke, heitmeid käsitlevaid nõudeid; tüübikinnitusi andev liikmesriik võtab kontrollimiseks vajalikud meetmed;

11)

uute katsemenetluste ja piirväärtuste kehtestamisel tuleb võtta arvesse vastavate mootoritüüpide spetsiifilisi kasutusviise;

12)

uute nimetatud standardite kasutuselevõtul on asjakohane järgida läbiproovitud kaheetapilist lähenemisviisi;

13)

suure võimsusega mootorite heitmeid olulisel määral vähendada on ilmselt lihtsam, sest nende korral on võimalik kasutusele võtta maanteesõidukite mootorite jaoks väljatöötatud olemasolevat tehnoloogiat; eespool nimetatut arvesse võttes nähakse ette nõuete järkjärguline rakendamine alustades I etapil kolme võimsusklassi hulgast kõige kõrgemast; nimetatud põhimõtet järgitakse ka II etapil selle erinevusega, et kaasatud on uus, neljas võimsusklass, mis ei kuulunud I etappi;

14)

pärast käesoleva direktiivi jõustumist võib oodata heitmete tunduvat vähenemist kõnealuses väljaspool teid kasutatavate liikurmasinate valdkonnas, mida nüüd reguleeritakse ja mis on võrrelduna maanteeliikluse heitmetega kõige tähtsam valdkond lisaks põllutöötraktoritele; seejuures, kuna diiselmootorite tehnilised karakteristikud on CO ja HC heitmete suhtes üldiselt väga head, on edusamm heitmete koguhulga vähenemise osas väga väike;

15)

selleks, et arvesse võtta erandlikke tehnilisi või majanduslikke olukordi, on ette nähtud menetlused, millega on võimalik tootjat käesolevast direktiivist tulenevate kohustuste täitmisest vabastada;

16)

toodangu nõuetele vastavuse (COP) tagamiseks peavad tootjad tegema vastavad korraldused kohe, kui mootorile on antud tüübikinnitus; selleks juhuks, kui avastatakse nõuetele mittevastavus, on sätestatud menetlused, millega kehtestatakse teavitamise kord, mittevastavuse kõrvaldamise meetmed ja koostöömeetmed, mis võimaldavad lahendada võimalikke eriarvamusi liikmesriikide vahel seoses mootorite vastavusega tüübikinnitusele;

17)

käesolev direktiiv ei avalda mõju liikmesriikide õigusele kehtestada nõudeid, millega tagatakse töötajate turvalisus väljaspool teid kasutatavate liikurmasinate kasutamisel;

18)

käesoleva direktiivi vastavates lisades olevaid tehnilisi sätteid tuleks komitee korrast lähtuvalt täiendada ja vajadusel tehnilise arenguga kohandada;

19)

tuleks kehtestada sätted, mis tagavad, et mootoreid katsetatakse laboratoorse töö häid tavasid järgides;

20)

selles valdkonnas on vajalik edendada ülemaailmset kaubandust, ühtlustades heitmeid käsitlevaid standardeid seoses kolmandates riikides kohaldatavate või kavandatavate standarditega niipalju, kui see on võimalik;

21)

seepärast on vaja näha ette võimalust hinnata olukorda ümber uue tehnoloogia kättesaadavuse ja majandusliku tasuvuse alusel ning arvestada teise etapi rakendamisel saavutatud arengut;

22)

20. detsembril 1994 jõuti kokkuleppele Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni omavahelise modus vivendi osas, mis käsitleb asutamislepingu artiklis 189b sätestatud korras vastuvõetud õigusaktide rakendamise meetmeid ( 7 ),

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:



Artikkel 1

Eesmärgid

Käesoleva direktiivi eesmärgiks on ühtlustada liikmesriikide standardeid ja tüübikinnitusmenetlusi, mis on seotud väljaspool teid kasutatavatele liikurmasinatele paigaldatavate mootorite heitmetega. Käesolev direktiiv aitab kaasa siseturu tõrgeteta funktsioneerimisele, kaitstes ühtlasi inimeste tervist ja keskkonda.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

  väljaspool teid kasutatav liikurmasin: mis tahes liikuv masin, teisaldatav tootmistehniline kerega või ilma kereta seade või sõiduk, mis ei ole ette nähtud reisijate ega kauba veoks maanteedel, ja millele on paigaldatud I lisa punktis 1 nimetatud sisepõlemismootor,

  tüübikinnitus: menetlus, millega liikmesriik tunnistab, et sisepõlemismootori tüüp või mootoritüüpkond vastab mootori või mootorite gaasiliste heitmete ja tahkete osakeste heitmete suhtes käesoleva direktiivi vastavatele tehnilistele nõuetele,

  mootoritüüp: mootorite klass, millesse kuuluvad mootorid ei erine üksteisest II lisa 1. liites määratletud põhiliste töökarakteristikute poolest,

  mootoritüüpkond: tootja poolt määratletud mootorite rühm, millel nende konstruktsioonist tulenevalt on eeldatavalt ühesugused heitgaaside näitajad ja mis järgivad käesoleva direktiivi nõudeid,

  põhimootor: mootor, mis on valitud mootoritüüpkonnast selliselt, et mootor vastab I lisa punktides 6 ja 7 sätestatud nõuetele,

  mootori efektiivvõimsus: kasulik võimsus, nagu on vastavalt määratletud I lisa punktis 2.4,

  mootori tootmiskuupäev: kuupäev, millal mootor pärast tootmisliinilt tulekut läbib viimase kontrollimise. Sellel etapil on mootor valmis tarnimiseks või ladustamiseks,

▼M2

  turuleviimine: mootori tasu eest või tasuta ühenduse turul kättesaadavaks tegemine ühenduses turustamiseks ja/või kasutamiseks,

▼B

  tootja: isik või organisatsioon, kes vastutab tüübikinnitusasutuse ees tüübikinnitusmenetluse kõigi aspektide eest ja tagab toodangu nõuetele vastavuse. Ei ole oluline, et nimetatud isik või organisatsioon oleks mootori konstrueerimise kõigi etappidega otseselt seotud,

  tüübikinnitusasutus: liikmesriigi pädev ametiasutus või -asutused, mis vastutavad mootorile või mootori tüüpkonnale tüübikinnituse andmise kõigi aspektide eest, tüübikinnitustunnistuse väljastamise ja tüübikinnituse tühistamise eest, suhtlemise eest teiste liikmesriikide ametiasutustega kontaktasutusena ning tootja tootmiskorralduse nõuetele vastavuse kontrollimise eest,

  tehniline teenistus: organisatsioon(id) või asutus(ed), mis on määratud katselaboriks, kus liikmesriigi tüübikinnitusasutuse nimel teostatakse katseid või kontrollimisi. Seda funktsiooni võib täita ka tüübikinnitusasutus ise,

  teatis: II lisas sätestatud dokument, millega nähakse ette taotleja poolt esitatav teave,

  teatmik: taotleja poolt tehnilisele teenistusele või tüübikinnitusasutusele teatises ette nähtud korras esitatavate andmete, jooniste, fotode jne kaust või toimik,

  infopakett: teatmik koos katseprotokollidega või muude dokumentidega, mille on tööülesannete käigus teatmikule lisanud tehniline teenistus või tüübikinnitusasutus,

  infopaketi sisukord: dokument, milles on loetletud infopaketi sisu ja mis on vastavalt nummerdatud või muul viisil tähistatud, võimaldades kõiki lehekülgi selgelt eristada,

▼M2

  asendusmootor: uus mootor, mis on valmistatud ja tarnitud üksnes teatava masina mootori väljavahetamiseks,

  käsimootor: mootor, mis vastab vähemalt ühele järgmistest nõuetest:

 

a) seda mootorit kasutatakse seadmes, mida selle käitaja kavandatud funktsiooni(de) kasutamise ajal kannab;

b) mootorit kasutatakse seadmes, mis peab oma kavandatud funktsiooni(de) täitmiseks töötama mitmes asendis, näiteks tagurpidi või külili;

c) mootorit kasutatakse seadmes, mille tühimass koos mootoriga on alla 20 kg ja millel on peale selle veel vähemalt üks järgmistest tunnustest:

i) seadme käitaja peab seadet selle kavandatud funktsiooni(de) kasutamise ajal hoidma või kandma;

ii) seadme käitaja peab seadet selle kavandatud funktsiooni(de) kasutamise ajal hoidma või suunama;

iii) mootorit tuleb kasutada generaatoris või pumbas,

  muu kui käsimootor: mootor, mis ei vasta käsimootori määratlusele,

  kutsealaselt mitmes asendis kasutatav käsimootor: käsimootor, mis vastab käsimootori määratluse punktis a ja ka b sätestatud nõuetele ning mille tootja on tüübikinnitusasutusele tõestanud, et mootor kuulub heite püsimisaja 3. kategooriasse (IV lisa 4. liite punkti 2.1 kohaselt),

  heite püsimisaeg: IV lisa 4. liites märgitud tundide arv, mida kasutatakse halvendustegurite kindlaksmääramiseks,

  väikesemahuline mootoritüüpkond: sädesüütemootorite tüüpkond, mida toodetakse aastas alla 5 000 ühiku,

  sädesüütemootorite väiketootja: tootja, kes toodab aastas alla 25 000 ühiku,

▼M3

  siseveelaev: siseveeteedel kasutamiseks mõeldud laev pikkusega 20 meetrit või rohkem ja mahuga 100 m3 või rohkem vastavalt I lisa teise jao punktis 2.8a esitatud valemile või vedurpuksiir või tõukurpuksiir, mis on mõeldud 20 meetri pikkuste või pikemate laevade vedamiseks, lükkamiseks või nende kõrval liikumiseks.

 See mõiste ei hõlma:

 

 reisijateveoks mõeldud laevu, mis veavad lisaks meeskonnale kuni 12 inimest,

 lõbusõidulaevu pikkusega vähem kui 24 meetrit (vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. juuni 1994. aasta direktiivi 94/25/EÜ lõbusõidulaevu käsitlevate liikmesriikide õigusnormide ühtlustamise kohta artikli 1 lõike 2 määratlusele, ( 8 )

 järelevalveasutustele kuuluvaid teeninduslaevu,

 tuletõrjelaevu,

 sõjalaevu,

 ühenduse kalalaevade registris registreeritud kalalaevu,

 merelaevu, sealhulgas loodetealal või ajutiselt siseveeteedel töötavaid või kodusadamat omavaid mere vedur- ja tõukurpuksiire, millel on I lisa 2. jao punktis 2.8b määratletud kehtiv laevasõiduluba või ohutustunnistus,

  lõpptootja: teatud tüüpi liikurmasina tootja,

  kohandamiskava: menetlus, mis võimaldab mootoritootjatel kahe järjestikuse piirväärtuste etapi vahelisel ajal lasta turule piiratud hulgal liikurmasinatele paigaldatavaid mootoreid, mis vastavad eelmise etapi heitmete piirväärtuste kohastele nõuetele.

▼B

Artikkel 3

Tüübikinnituse taotlemine

1.  Tootja esitab mootori või mootoritüüpkonna tüübikinnitustaotluse liikmesriigi tüübikinnitusasutusele. Taotlusele lisatakse teatmik, mille sisu on sätestatud II lisas esitatud teatises. Tüübikinnituskatsete teostamise eest vastutavale tehnilisele teenistusele esitatakse mootor, mille mootoritüübi töökarakteristikud vastavad II lisa 1. liites kirjeldatud töökarakteristikutele.

2.  Juhul kui esitatakse mootoritüüpkonna tüübikinnitustaotlus ja kui tüübikinnitusasutus määrab kindlaks, et valitud põhimootori osas ei esinda esitatud taotlus täielikult direktiivi II lisa 2. liites kirjeldatud mootoritüüpkonda, esitatakse 1. lõikest lähtuvalt tüübikinnituseks teine põhimootor ja vajaduse korral tüübikinnitusasutuse poolt määratud täiendav põhimootor.

3.  Ühte mootoritüüpi või mootoritüüpkonda käsitlevat taotlust ei tohi esitada rohkem kui ühele liikmesriigile. Igale mootoritüübi või mootoritüüpkonna kohta, millele taotletakse tüübikinnitust, esitatakse eraldi taotlus.

Artikkel 4

Tüübikinnitusmenetlus

1.  Taotlust vastuvõttev liikmesriik annab tüübikinnituse kõigile mootoritüüpidele või mootoritüüpkondadele, mis vastavad teatmikus esitatud andmetele ja käesoleva direktiivi nõuetele.

2.  Liikmesriik täidab tüübikinnitustunnistuse, mille näidis on toodud ►M2  VII lisas ◄ , kõik vastavad punktid iga mootoritüübi või mootoritüüpkonna kohta, millele liikmesriik annab tüübikinnituse, ja koostab või kinnitab infopaketi sisukorra. Tüübikinnitustunnistused nummerdatakse vastavalt ►M2  VIII lisas ◄ kirjeldatud viisile. Täidetud tüübikinnitustunnistus ja selle lisatud dokumendid antakse üle taotlejale. ►M5  Komisjon muudab VIII lisa. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähem olulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 15 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele. ◄

3.  Kui mootor, millele antakse tüübikinnitus, täidab oma funktsiooni või omab teatud spetsiifilist iseärasust ainult siis, kui mootorit kasutatakse koos väljaspool teid kasutatava liikurmasina muude osadega ja seetõttu on selle vastavust nõuetele võimalik kontrollida ainult selliselt, et mootorit, millele antakse tüübikinnitus, kasutatakse koos muude, kas reaalsete või simuleeritud masinaosadega, tuleb mootori(te) tüübikinnituse kohaldamisala vastavalt piirata. Mootoritüübi või mootoritüüpkonna tüübikinnitustunnistus sisaldab sellisel juhul võimalikke kasutuspiiranguid ning osutatakse selle võimalikele paigaldustingimustele.

4.  Iga liikmesriigi tüübikinnitusasutus:

a) saadab kord kuus teiste liikmesriikide tüübikinnitusasutustele nimekirja (mis sisaldab ►M2  IX lisas ◄ nimetatud andmeid) mootorite ja mootoritüüpide kohta, millele see on antud kuu jooksul andnud tüübikinnituse või millele see on keeldunud tüübikinnitust andmast või mille tüübikinnituse see on tühistanud;

b) saadab teise liikmesriigi tüübikinnitusasutusest vastava nõude saamisel sellele viivitamatult:

 iga mootoritüübi või -tüüpkonna kohta, millele see on andnud tüübikinnituse või millele see on tüübikinnituse andmisest keeldunud või mille tüübikinnituse see on tühistanud, koopia mootori või mootoritüüpkonna tüübikinnitustunnistusest kas koos infopaketiga või ilma selleta, ja/või

  ►M2  X lisas ◄ nimetatud andmeid sisaldava nimekirja mootorite kohta, mis on toodetud vastavalt artikli 6 lõike 3 kohaselt antud tüübikinnitustele, ja/või

 artikli 6 lõikes 4 kirjeldatud teatise koopia.

5.  Iga liikmesriigi tüübikinnitusasutus saadab kord aastas, või ka vastava taotluse saamise korral, komisjonile koopia ►M2  XI lisas ◄ näidatud tehniliste andmete lehest, mis on seotud mootoritega, millele on antud tüübikinnitus pärast viimase teatise saatmist.

▼M7

6.  Muul otstarbel kui mootorvagunite ja siseveelaevade käitamiseks kasutatavaid diiselmootoreid võib lisaks lõigetele 1–5 turule viia kohanduskava alusel vastavalt XIII lisas osutatud menetlusele.

▼B

Artikkel 5

Tüübikinnituse muudatused

1.  Tüübikinnituse andnud liikmesriik peab võtma vajalikud meetmed tagamaks, et talle teatatakse kõigist infopaketi andmetesse tehtud muudatustest.

2.  Taotlus tüübikinnituse muutmiseks või laiendamiseks esitatakse ainult selle liikmesriigi tüübikinnitusasutusele, mis andis välja esialgse tüübikinnituse.

3.  Kui infopaketis sisalduvatesse andmetesse on tehtud muudatusi, peab asjaomase liikmesriigi tüübikinnitusasutus:

 vajaduse korral välja andma infopaketi parandatud lehekülje(d), märkides igale muudetud leheküljele selgelt muudatuse laadi ja taas-väljaande kuupäeva. Muudetud lehekülgede väljaandmisel muudetakse ka infopaketi sisukorda (mis lisatakse infopaketile), millest selguvad muudetud lehekülgede uuendatud kuupäevad, ja

 välja andma muudetud tüübikinnitustunnistuse (mis tähistatakse laiendamisnumbriga), kui mistahes selles (välja arvatud sellele lisatud dokumentides) sisalduv teave on muutunud või kui käesoleva direktiivi standardeid on pärast tüübikinnituse andmise kuupäeva muudetud. Muudetud tunnistusest peab täpselt selguma muutmise põhjus ja uue väljaandmise kuupäev.

Kui vastava liikmesriigi tüübikinnitusasutus leiab, et infopaketi muutmine eeldab uusi katseid või kontrollimisi, teavitab asutus sellest tootjat ja annab välja eespool nimetatud dokumendid alles pärast uute katsete või kontrollimiste edukat teostamist.

Artikkel 6

Nõuetele vastavus

1.  Tootja kinnitab igale tüübikinnitusele vastavalt toodetavale tootele I lisa punktis 3 määratletud märgistused, kaasa arvatud tüübikinnituse numbri.

2.  Kui tüübikinnitus sisaldab artikli 4 lõikele 3 vastavaid kasutuspiiranguid, peab tootja koos iga toodetud tootega esitama täpsed andmed nimetatud piirangute kohta ning osutama toote võimalikele paigaldamistingimustele. Kui ühele masinatehasele tarnitakse mootoritüüpe seeriana, on piisav, kui tehasele esitatakse ainult üks nimetatud teatis hiljemalt esimese mootori tarnekuupäeval, kui teatisel on täiendavalt vastavate mootorite identifitseerimisnumbrite nimekiri.

3.  Hiljemalt 45 päeva pärast iga kalendriaasta lõppu ja viivitamatult pärast iga kohaldamiskuupäeva, kui käesoleva direktiivi nõuded muutuvad ning viivitamatult pärast võimalikku ametiasutuste poolt kehtestatud tähtaega saadab tootja vastava nõude korral tüübikinnitusasutusele nimekirja, mis sisaldab kõigi nende mootoritüüpide identifitseerimisnumbreid, mis on toodetud vastavalt käesoleva direktiivi nõuetele pärast viimati esitatud teatist või pärast seda, kui käesoleva direktiivi nõudeid esimest korda kohaldati. Nimetatud nimekirjas tuleb ära näidata, millised identifitseerimisnumbrid mingile mootoritüübile või mootoritüüpkonnale ja tüübikinnitusnumbrile vastavad, kui see ei selgu mootori kodeerimissüsteemist. Lisaks peab nimetatud nimekiri sisaldama vastavasisulist teavet, kui tootja lõpetab mootoritüübi või mootoritüüpkonna tootmise, millele on antud tüübikinnitus. Kui nimetatud nimekirja ei ole nõutud regulaarselt saata tüübikinnitusasutusele, peab tootja nimetatud andmed säilitama vähemalt 20 aastat.

4.  Tootja saadab tüübikinnituse andnud asutusele hiljemalt 45 päeva pärast iga kalendriaasta lõppu ja igal artiklis 9 määratud kohaldamiskuupäeval teatise, milles on nimetatud need mootoritüübid ja mootoritüüpkonnad, koos vastavate mootori identifitseerimisnumbritega, mida tootja kavatseb alates sellest kuupäevast toota.

▼M3

5.  Kohanduskava alusel turule viidud diiselmootorid märgistatakse vastavalt XIII lisale.

▼B

Artikkel 7

Võrdväärsete tüübikinnituste heakskiitmine

1.  Euroopa Parlament ja nõukogu võivad komisjoni ettepanekul ühenduse ja kolmandate riikide mitmepoolsete või rahvusvaheliste lepingute raames tunnustada võrdväärsust käesoleva direktiiviga kehtestatud tingimuste ja sätete, mis on seotud mootorite tüübikinnituse andmisega, ning rahvusvaheliste või kolmandate riikide eeskirjadega sätestatud menetluste vahel.

▼M2

2.  Liikmesriigid tunnustavad XII lisas loetletud tüübikinnitusi ja vajaduse korral nende vastavaid märke käesoleva direktiiviga kooskõlas olevate kinnituste ja märkidena.

▼M3

Artikkel 7a

Siseveelaevad

1.  Järgmisi sätteid kohaldatakse siseveelaevadele paigaldatavate mootorite suhtes. Lõikeid 2 ja 3 ei kohaldata kuni käesoleva direktiiviga kehtestatud nõuete ja Reini laevaliiklust käsitleva Mannheimi konventsiooni raames kehtestatud nõuete vahelise vastavuse tunnistamiseni Reini navigatsiooni keskkomisjoni (edaspidi RNK) poolt ja sellest komisjoni teavitamiseni.

2.  Kuni 30. juunini 2007 võivad liikmesriigid keelduda mootorite turuleviimisest, mis vastavad RNK kehtestatud 1. etapi nõuetele, millele vastavad heitmete piirväärtused on sätestatud XIV lisas.

3.  Alates 1. juulist 2007 ning kuni järgmise piirväärtuste rühma jõustumiseni, mille tulemuseks on käesoleva direktiivi täiendav muutmine, võivad liikmesriigid keelduda mootorite turuleviimisest, mis vastavad RNK kehtestatud II etapi nõuetele, millele vastavad heitmete piirväärtused on sätestatud XV lisas.

▼M5

4.  Komisjon kohandab VII lisa täiendava ja spetsiifilise teabe hõlmamiseks, mis võib olla vajalik seoses siseveelaevadele paigaldatavate mootorite tüübikinnitustunnistusega. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähem olulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 15 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

▼M3

5.  Käesoleva direktiivi tähenduses kehtivad siseveelaevade kohta suurema kui 560 kW võimsusega abimootoritele käituritega samad nõuded.

▼B

Artikkel 8

▼M3

Turuleviimine

1.  Liikmesriigid ei tohi keelduda masinatele paigaldatud või paigaldamata mootorite turuleviimisest, mis vastavad käesoleva direktiivi nõuetele.

▼B

2.  Liikmesriigid lubavad ainult käesoleva direktiivi nõuetele vastavate uute mootorite registreerimist, kui see on kohaldatav, või turulelaskmist, sõltumata sellest, kas mootorid on juba masinatele paigaldatud või mitte.

▼M3

2a.  Liikmesriigid jätkavad nõukogu 4. oktoobri 1982. aasta direktiiviga 82/714/EÜ siseveelaevade tehniliste nõuete kohta ( 9 ) kehtestatud ühenduse sõidukõlblikkuse tunnistuse väljaandmist laevadele, mille mootorid ei vasta käesoleva direktiivi nõuetele.

▼B

3.  Liikmesriigi tüübikinnitusasutus võtab vajalikud tüübikinnitusega seotud meetmed, et registreerida ja kontrollida, vajaduse korral koostöös teiste liikmesriikide tüübikinnitusasutustega, käesoleva direktiivi nõuetega vastavuses toodetud mootorite identifitseerimisnumbreid.

4.  Identifitseerimisnumbreid võib täiendavalt kontrollida seoses toodangu nõuetele vastavuse kontrollimisega, nagu on kirjeldatud artiklis 11.

5.  Identifitseerimisnumbrite kontrollimise suhtes esitab tootja või ühenduses ametis olev tootja esindaja vastava nõudmise korral viivitamatult tüübikinnitusasutusele kõik vajalikud ostjatega seotud andmed koos aruande järgi kooskõlas artikli 6 lõikega 3 toodetud mootorite identifitseerimisnumbritega. Kui mootorid müüakse masinatehasele, ei ole täiendava teabe esitamine vajalik.

6.  Kui tootja ei ole tüübikinnitusasutuse vastava nõude korral võimeline tõestama artiklis 6 sätestatud nõuete, eriti mis on seotud nimetatud artikli lõikega 5, täitmist, võib vastavale mootoritüübile või mootoritüüpkonnale käesoleva direktiivi kohaselt antud tüübikinnituse tühistada. Sellisel juhul toimub teavitamine nii, nagu on kirjeldatud artikli 12 lõikes 4.

Artikkel 9

▼M2

Ajakava – diiselmootorid

▼B

1.   TÜÜBIKINNITUSE ANDMINE

Liikmesriigid ei tohi pärast 30. juunit 1998 keelduda andmast mootoritüübile või mootoritüüpkonnale tüübikinnitust ega esitamast ►M2  VII lisas ◄ kirjeldatud dokumenti ning ei tohi kehtestada muid tüübikinnitusnõudeid, mis on seotud väljaspool teid kasutatavate, mootoriga liikurmasinate õhku saastavate heitmetega, kui mootor vastab käesolevas direktiivis gaasilistele heitmetele ja tahkete osakeste heitmetele esitatud nõuetele.

2.   TÜÜBIKINNITUSE I ETAPP (MOOTORITE KATEGOORIAD A/B/C)

Liikmesriigid keelduvad mootoritüübile või mootoritüüpkonnale tüübikinnituse andmisest ja ►M2  VII lisas ◄ kirjeldatud dokumendi väljastamisest ning väljaspool teid kasutatavatele mootoriga liikurmasinatele mistahes muude tüübikinnituste andmisest:

pärast 30. juunit 1998 mootoritele, mille võimsus on:



—  A:

130kW ≤ P ≤ 560kW,

—  B:

75kW ≤ P < 130kW,

—  C:

37kW ≤ P < 75kW,

kui mootor ei vasta käesolevas direktiivis esitatud nõuetele ja kui mootori poolt põhjustatud gaasilised heitmed ja tahkete osakeste heitmed ei vasta ►M2  I lisa punktis 4.1.2.1 ◄ esitatud tabelis sätestatud piirväärtustele.

3.   TÜÜBIKINNITUSE II ETAPP (MOOTORITE KATEGOORIAD: D, E, F, G)

▼M3

Liikmesriigid keelduvad tüübikinnituse andmisest mootoritüübile või mootoritüüpkonnale ja VII lisas kirjeldatud dokumendi väljastamisest ning keelduvad mis tahes muude tüübikinnituste andmisest liikurmasinatele, millele on paigaldatud veel turuleviimata mootor:

▼B



—  D:

pärast 31. detsembrit 1999 mootoritele mille võimsus on: 18kW ≤ P < 37kW,

—  E:

pärast 31. detsembrit 2000 mootoritele mille võimsus on: 130kW ≤ P ≤ 560kW,

—  F:

pärast 31. detsembrit 2001 mootoritele mille võimsus on: 75kW ≤ P < 130kW,

—  G:

pärast 31. detsembrit 2002 mootoritele mille võimsus on: 37kW ≤ P < 75kW,

kui mootor ei vasta käesolevas direktiivis esitatud nõuetele ja kui mootori poolt põhjustatud gaasilised heitmed ja tahkete osakeste heitmed ei vasta ►M2  I lisa punktis 4.1.2.3. ◄ esitatud tabelis sätestatud piirväärtustele.

▼M3

3a.   IIIA ETAPI MOOTORITE TÜÜBIKINNITUS (MOOTORIKATEGOORIAD H, I, J ja K)

Liikmesriigid keelduvad tüübikinnituse andmisest järgmistele mootoritüüpidele või mootoritüüpkondadele ja VII lisas kirjeldatud dokumendi väljastamisest ning keelduvad mis tahes muude tüübikinnituste andmisest liikurmasinatele, millele on paigaldatud veel turuleviimata mootor:

 H: pärast 30. juunit 2005 muudele kui püsikiirusega mootoritele, mille võimsus on: 130 kW ≤ P ≤ 560 kW,

 I: pärast 31. detsembrit 2005 muudele kui püsikiirusega mootoritele, mille võimsus on: 75 kW ≤ P < 130 kW,

 J: pärast 31. detsembrit 2006 muudele kui püsikiirusega mootoritele, mille võimsus on: 37 kW ≤ P < 75 kW,

 K: pärast 31. detsembrit 2005 muudele kui püsikiirusega mootoritele, mille võimsus on: 19 kW ≤ P < 37 kW,

kui mootor ei vasta käesolevas direktiivis esitatud nõuetele ja kui mootori gaasilised ja tahked heitmed ei vasta I lisa punktis 4.1.2.4. esitatud tabelis sätestatud piirväärtustele.

3b.   IIIA ETAPI PÜSIKIIRUSEGA MOOTORITE TÜÜBIKINNITUS (MOOTORIKATEGOORIAD H, I, J ja K)

Liikmesriigid keelduvad tüübikinnituse andmisest järgmistele mootoritüüpidele või mootoritüüpkondadele ja VII lisas kirjeldatud dokumendi väljastamisest ning keelduvad mis tahes muude tüübikinnituste andmisest liikurmasinatele, millele on paigaldatud veel turuleviimata mootor:

 püsikiirusega H-kategooria mootorid: pärast 31. detsembrit 2009 mootoritele, mille võimsus on: 130 kW ≤ P < 560 kW,

 püsikiirusega I-kategooria mootorid: pärast 31. detsembrit 2009 mootoritele, mille võimsus on: 75 kW ≤ P < 130 kW,

 püsikiirusega J-kategooria mootorid: pärast 31. detsembrit 2010 mootoritele, mille võimsus on: 37 kW ≤ P < 75 kW,

 püsikiirusega K-kategooria mootorid: pärast 31. detsembrit 2009 mootoritele, mille võimsus on: 19 kW ≤ P < 37 kW,

kui mootor ei vasta käesolevas direktiivis esitatud nõuetele ja kui mootori gaasilised ja tahked heitmed ei vasta I lisa punktis 4.1.2.4. esitatud tabelis sätestatud piirväärtustele.

3c.   IIIB ETAPI MOOTORITE TÜÜBIKINNITUS (MOOTORIKATEGOORIAD L, M, N ja P)

Liikmesriigid keelduvad tüübikinnituse andmisest järgmistele mootoritüüpidele või mootoritüüpkondadele ja VII lisas kirjeldatud dokumendi väljastamisest ning keelduvad mis tahes muude tüübikinnituste andmisest liikurmasinatele, millele on paigaldatud veel turuleviimata mootor:

 L: pärast 31. detsembrit 2009 muudele kui püsikiirusega mootoritele, mille võimsus on: 130 kW ≤ P ≤ 560 kW,

 M: pärast 31. detsembrit 2010 muudele kui püsikiirusega mootoritele, mille võimsus on: 75 kW ≤ P< 130 kW,

 N: pärast 31. detsembrit 2010 muudele kui püsikiirusega mootoritele, mille võimsus on: 56 kW ≤ P< 75 kW,

 P: pärast 31. detsembrit 2011 muudele kui püsikiirusega mootoritele, mille võimsus on: 37 kW ≤ P < 56 kW,

kui mootor ei vasta käesolevas direktiivis esitatud nõuetele ja kui mootori gaasilised ja tahked heitmed ei vasta I lisa punktis 4.1.2.5. esitatud tabelis sätestatud piirväärtustele.

3d.   VI ETAPI MOOTORITE TÜÜBIKINNITUS (MOOTORIKATEGOORIAD Q ja R)

Liikmesriigid keelduvad tüübikinnituse andmisest järgmistele mootoritüüpidele või mootoritüüpkondadele ja VII lisas kirjeldatud dokumendi väljastamisest ning keelduvad mis tahes muude tüübikinnituste andmisest liikurmasinatele, millele on paigaldatud veel turuleviimata mootor:

 Q: pärast 31. detsembrit 2012 muudele kui püsikiirusega mootoritele, mille võimsus on: 130 kW ≤ P ≤ 560 kW,

 R: pärast 31. detsembrit 2013 muudele kui püsikiirusega mootoritele, mille võimsus on: 56 kW ≤ P < 130 kW,

kui mootor ei vasta käesolevas direktiivis esitatud nõuetele ja kui mootori gaasilised ja tahked heitmed ei vasta I lisa punktis 4.1.2.6. esitatud tabelis sätestatud piirväärtustele.

3e.   SISEVEELAEVADEL KASUTATAVATE IIIA ETAPI KÄITURITE TÜÜBIKINNITUS (MOOTORIKATEGOORIA V)

Liikmesriigid keelduvad tüübikinnituse andmisest järgmistele mootoritüüpidele või mootoritüüpkondadele ja VII lisas kirjeldatud dokumendi väljastamisest:

 V1:1: pärast 31. detsembrit 2005 mootoritele, mille võimsus on suurem kui 37 kW ja töömaht on väiksem kui 0,9 liitrit silindri kohta,

 V1:2: pärast 31. juunit 2005 mootoritele, mille töömaht on 0,9 liitrit või suurem, kuid väiksem kui 1,2 liitrit silindri kohta,

 V1:3: pärast 30. juunit 2005 mootoritele, mille töömaht on 1,2 liitrit või suurem, kuid väiksem kui 2,5 liitrit silindri kohta, ning mille võimsus on: 37 kW ≤ P < 75 kW,

 V1:4: pärast 31. detsembrit 2006 mootoritele, mille töömaht on 2,5 liitrit või suurem, kuid väiksem kui 5 liitrit silindri kohta,

 V2: pärast 31. detsembrit 2007 mootoritele, mille töömaht on 5 liitrit või suurem silindri kohta,

kui mootor ei vasta käesolevas direktiivis esitatud nõuetele ja kui mootori gaasilised ja tahked heitmed ei vasta I lisa punktis 4.1.2.4. esitatud tabelis sätestatud piirväärtustele.

3f.   MOOTORVAGUNITEL KASUTATAVATE IIIA ETAPI KÄITURITE TÜÜBIKINNITUS

Liikmesriigid keelduvad tüübikinnituse andmisest järgmistele mootoritüüpidele või mootoritüüpkondadele ja VII lisas kirjeldatud dokumendi väljastamisest:

 RC A: pärast 30. juunit 2005 mootoritele, mille võimsus on suurem kui 130 kW,

kui mootor ei vasta käesolevas direktiivis esitatud nõuetele ja kui mootori gaasilised ja tahked heitmed ei vasta I lisa punktis 4.1.2.4. esitatud tabelis sätestatud piirväärtustele.

3g.   MOOTORVAGUNITEL KASUTATAVATE IIIB ETAPI KÄITURITE TÜÜBIKINNITUS

Liikmesriigid keelduvad tüübikinnituse andmisest järgmistele mootoritüüpidele või mootoritüüpkondadele ja VII lisas kirjeldatud dokumendi väljastamisest:

 RC B: pärast 31. detsembrit 2010 mootoritele, mille võimsus on suurem kui 130 kW,

kui mootor ei vasta käesolevas direktiivis esitatud nõuetele ja kui mootori gaasilised ja tahked heitmed ei vasta I lisa punktis 4.1.2.5. esitatud tabelis sätestatud piirväärtustele.

3h.   VEDURITEL KASUTATAVATE IIIA ETAPI KÄITURITE TÜÜBIKINNITUS

Liikmesriigid keelduvad tüübikinnituse andmisest järgmistele mootoritüüpidele või mootoritüüpkondadele ja VII lisas kirjeldatud dokumendi väljastamisest:

 RL A: pärast 31. detsembrit 2005 mootoritele, mille võimsus on: 130 kW ≤ P ≤ 560 kW

 RH A: pärast 31. detsembrit 2007 mootoritele, mille võimsus on: 560 kW < P,

kui mootor ei vasta käesolevas direktiivis esitatud nõuetele ja kui mootori gaasilised ja tahked heitmed ei vasta I lisa punktis 4.1.2.5. esitatud tabelis sätestatud piirväärtustele. Käesoleva lõike sätteid ei kohaldata nimetatud mootoritüüpide ja mootoritüüpkondade suhtes juhul, kui mootori hankeleping on jõustunud enne 20. maid 2004, ja tingimusel, et mootor viiakse turule hiljemalt kaks aastat pärast asjaomasele vedurikategooriale kohaldatavat tähtaega.

3i.   VEDURITEL KASUTATAVATE IIIB ETAPI KÄITURITE TÜÜBIKINNITUS

Liikmesriigid keelduvad tüübikinnituse andmisest järgmistele mootoritüüpidele või mootoritüüpkondadele ja VII lisas kirjeldatud dokumendi väljastamisest:

 R B: pärast 31. detsembrit 2010 mootoritele, mille võimsus on suurem kui 130 kW,

kui mootor ei vasta käesolevas direktiivis esitatud nõuetele ja kui mootori gaasilised ja tahked heitmed ei vasta I lisa punktis 4.1.2.5. esitatud tabelis sätestatud piirväärtustele. Käesoleva lõike sätteid ei kohaldata nimetatud mootoritüüpide ja mootoritüüpkondade suhtes juhul, kui mootori hankeleping on jõustunud enne 20. maid 2004 ja tingimusel, et mootor viiakse turule hiljemalt kaks aastat pärast asjaomasele vedurikategooriale kohaldatavat tähtaega.

▼B

4.    ►M3  TURULEVIIMINE: MOOTORITE TOOTMISKUUPÄEVAD ◄

Pärast alljärgnevalt esitatud kuupäevi, välja arvatud masinate ja mootorite korral, mida kavatsetakse eksportida kolmandatesse riikidesse, lubavad liikmesriigid ►M2  mootorite, sõltumata sellest, kas mootorid on juba masinatele paigaldatud või mitte, registreerimist, kui see on kohaldatav, ja turuleviimist ◄ ainult sellisel juhul, kui mootorid vastavad käesoleva direktiivi nõuetele ja ainult juhul, kui on kinnitatud, et mootor kuulub ühte lõigetes 2 ja 3 määratletud kategooriasse.

I etapp

 Kategooria A: 31. detsember 1998,

 kategooria B: 31. detsember 1998,

 kategooria C: 31. märts 1999.

II etapp

 Kategooria D: 31. detsember 2000,

 kategooria E: 31. detsember 2001,

 kategooria F: 31. detsember 2002,

 kategooria G: 31. detsember 2003.

Nimetatud nõuete jõustumist võivad liikmesriigid siiski iga kategooria korral eespool nimetatud kuupäevast varasema tootmiskuupäevaga mootorite korral kahe aasta võrra edasi lükata.

I etapi mootoritele antud loa kehtivus lõpeb II etapi kohustusliku rakendamise hetkest.

▼M3

4a.   Piiramata artikli 7a ja artikli 9 lõigete 3 g ja 3h kohaldamist ning arvates välja kolmandatesse riikidesse eksportimiseks mõeldud masinad ja mootorid, lubavad liikmesriigid pärast alljärgnevaid kuupäevi turule viia ainult selliseid masinatele paigaldatud või paigaldamata mootoreid, mis vastavad käesoleva direktiivi nõuetele, ja ainult juhul, kui on kinnitatud mootori vastavus ühele lõigetes 2 ja 3 määratletud kategooriale.

IIIA etapi muud kui püsikiirusega mootorid

 H-kategooria: 31. detsember 2005

 I-kategooria: 31. detsember 2006

 J-kategooria: 31. detsember 2007

 K-kategooria: 31. detsember 2006

IIIA etapi siseveelaevade mootorid

 V1:1 kategooria: 31. detsember 2006

 V1:2 kategooria: 31. detsember 2006

 V1:3 kategooria: 31. detsember 2006

 V1:4 kategooria: 31. detsember 2008

 V2-kategooriad: 31. detsember 2008

IIIA etapi püsikiirusega mootorid

 H-kategooria: 31. detsember 2010

 I-kategooria: 31. detsember 2010

 J-kategooria: 31. detsember 2011

 K-kategooria: 31. detsember 2010

IIIA etapi mootorvagunite mootorid

 RC A kategooria: 31. detsember 2005

IIIA etapi vedurimootorid

 RL A kategooria: 31. detsember 2006

 RH A kategooria: 31. detsember 2008

IIIB etapi muud kui püsikiirusega mootorid

 L-kategooria: 31. detsember 2010

 M-kategooria: 31. detsember 2011

 N-kategooria: 31. detsember 2011

 P-kategooria: 31. detsember 2012

IIIB etapi mootorvagunite mootorid

 RC B kategooria: 31. detsember 2011

IIIB etapi vedurimootorid

 R B kategooria: 31. detsember 2011

IV etapi muud kui püsikiirusega mootorid

 Q-kategooria: 31. detsember 2013

 R-kategooria: 30. september 2014

Nimetatud nõuete jõustumine lükatakse iga kategooria nimetatud kuupäevast varasema tootmiskuupäevaga mootorite korral kahe aasta võrra edasi.

Etapi heitmete piirväärtuste kohaste lubade kehtivus lõpeb järgmise etapi piirväärtuste kohustuslikul rakendamisel.

4b.   IIIA, IIIB JA IV ETAPI MÄRGISTUS STANDARDITELE VASTAVUSE KOHTA ENNE TÄHTAEGA

Liikmesriigid lubavad I lisa punktides 4.1.2.4, 4.1.2.5 ja 4.1.2.6 esitatud tabelites sätestatud piirväärtustele enne käesoleva artikli lõikes 4 sätestatud kuupäevi vastavate mootoritüüpide ja mootoritüüpkondade korral kasutada erimärgistust ja -tähistust, mis näitab asjaomase seadme vastavust nõuetekohastele piirväärtustele enne sätestatud kuupäevi.

▼M2

Artikkel 9a

Ajakava – sädesüütemootorid

1.   LIIGITUS

Käesoleva direktiivi kohaldamisel jagatakse sädesüütemootorid järgmistesse klassidesse.

Põhiklass S: väikemootorid kasuliku võimsusega ≤ 19 kW

Põhiklass S jaguneb kaheks kategooriaks:

H

:

käsiseadmete mootorid

N

:

muude kui käsiseadmete mootorid



Klass/kategooria

Töömaht (cm3)

Käsimootorid

Klass SH:1

< 20

Klass SH:3

≥ 20

< 50

Muud kui käsimootorid

Klass SN:1

< 66

Klass SN:2

≥ 66

< 100

Klass SN:3

≥ 100

< 225

Klass SN:4

≥ 225

2.   TÜÜBIKINNITUSTE ANDMINE

Liikmesriigid ei või pärast 11. augustit 2004 keelduda sädesüütemootori tüübile või tüüpkonnale tüübikinnituse andmisest ega VII lisas kirjeldatud dokumendi väljastamisest ning ei või kehtestada muid tüübikinnitusnõudeid, mis on seotud mootoriga liikurmasinate õhku saastavate heidetega, kui mootor vastab käesolevas direktiivis gaasiheitele esitatud nõuetele.

3.   TÜÜBIKINNITUSTE I ETAPP

Pärast 11. augustit 2004 peavad liikmesriigid keelduma mootoritüübile või mootoritüüpkonnale tüübikinnituse andmisest ja VII lisas kirjeldatud dokumendi väljastamisest ning mootoriga liikurmasinatele mis tahes muude tüübikinnituste andmisest, kui mootor ei vasta käesolevas direktiivis esitatud nõuetele ja kui mootori gaasiheited ei vasta I lisa punktis 4.2.2.1 esitatud tabelis esitatud piirväärtustele.

4.   TÜÜBIKINNITUSTE II ETAPP

Liikmesriigid peavad keelduma mootoritüübile või mootoritüüpkonnale tüübikinnituse andmisest ja VII lisas kirjeldatud dokumendi väljastamisest ning peavad keelduma mootoriga liikurmasinatele kõigi muude tüübikinnituste andmisest:

pärast 1. augustit 2004 klasside SN:1 ja SN:2 mootoritele

pärast 1. augustit 2006 klassi SN:4 mootoritele

pärast 1. augustit 2007 klasside SH:1, SH:2 ja SN:3 mootoritele

pärast 1. augustit 2008 klassi SH:3 mootoritele,

kui mootor ei vasta käesolevas direktiivis esitatud nõuetele ja kui mootori gaasiheited ei vasta I lisa punktis 4.2.2.2 esitatud tabelis esitatud piirväärtustele.

5.   TURULEVIIMINE: MOOTORI TOOTMISKUUPÄEVAD

Kuus kuud pärast lõigetes 3 ja 4 teatavale mootoriklassile kehtestatud kuupäevi, välja arvatud kolmandatesse riikidesse eksportimiseks mõeldud masinad ja mootorid, lubavad liikmesriigid viia turule juba paigaldatud ja ka paigaldamata mootoreid, kui mootorid vastavad käesoleva direktiivi nõuetele.

6.   II ETAPI ENNETÄHTAEGSELE LÕPETAMISELE VIITAMINE

Liikmesriigid lubavad enne käesoleva artikli lõikes 4 sätestatud kuupäevi tähistada eriliselt I lisa punktis 4.2.2.2 esitatud tabelis esitatud piirväärtustele vastavaid mootoritüüpe või mootoritüüpkondi, et näidata kõnealuste seadmete vastavust nõutavatele piirväärtustele juba enne kehtestatud kuupäevi.

7.   VABASTUSED

Järgmised masinad vabastatakse II etapi heite piirväärtuste täitmise tähtaegadest kolmeks aastaks pärast kõnealuste piirväärtuste jõustumist. Nende kolme aasta jooksul kohaldatakse neile edasi I etapi heite piirväärtusi:

käsikettsaed : puidu lõikamiseks mõeldud saeketiga käsiseade, mida tuleb hoida mõlema käega ja mille mootori töömaht on üle 45 cm3 standardi EN ISO 11681-1 kohaselt,

ülakäepidemega seadmed (st käsipuurid ja puukärpimise kettsaed) : käsiseadmed, mille ülaosas on käepide ja mis on mõeldud aukude puurimiseks või puidu lõikamiseks saeketi abil (standardi ISO 11681-2 kohaselt),

sisepõlemismootoriga käsivõsalõikur : pöörleva metall- või plastteraga käsiseade, mis on mõeldud umbrohu, põõsaste, väikeste puude jms taimestiku lõikamiseks. See seade peab standardi EN ISO 11806 kohaselt olema konstrueeritud nii, et seda saab kasutada eri asendis, näiteks rõhtasendis või tagurpidi, ning tema mootori maht peab olema üle 40 cm3;

käsihekilõikurid : käsiseadmed, mis on standardi EN 774 kohaselt mõeldud heki ja põõsaste lõikamiseks ühe või mitme edasi-tagasi liikuva lõiketera abil,

sisepõlemismootoriga käsiketassaed : käsiseadmed, mis on standardi EN 1454 kohaselt mõeldud kõva materjali, nagu kivi, asfaldi, betooni või terase lõikamiseks pöörleva metallvarda abil ja mille mootori töömaht on üle 50 cm3, ja

klassi SN : 3 kuuluvad horisontaalvõlliga mootorid, mis ei ole käsimootorid: üksnes need klassi SN:3 kuuluvad horisontaalvõlliga mootorid, mis ei ole käsimootorid, mille võimsus on kõige rohkem 2,5 kW ja mida kasutatakse põhiliselt teataval tööstuslikul otstarbel, kaasa arvatud mullafreesid, trummelniidukid, muruõhustid ja generaatorid.

▼M6

Olenemata esimesest lõigust pikendatakse erandi kehtivusaega 31. juulini 2013 ülakäepidemega seadmete kategoorias professionaalseks kasutamiseks ette nähtud mitme positsiooniga käsihekilõikurite ja ülakäepidemega puukärpimise kettsaagide jaoks, millele on paigaldatud SH:2 ja SH:3 klassi mootorid.

▼M2

8.   TÄITMISE EDASILÜKKAMISE VÕIMALUS

Liikmesriigid võivad siiski lõigetes 3, 4 ja 5 iga kategooria kohta sätestatud kuupäevad nende mootorite puhul kaks aastat edasi lükata, mis on toodetud enne neid kuupäevi.

▼B

Artikkel 10

Vabastused ja alternatiivsed menetlused

▼M3

1.  Artikli 8 lõigete 1 ja 2 ning artikli 9 lõike 4 ja artikli 9a lõike 5 nõudeid ei kohaldata:

 relvajõududes kasutatavate mootorite suhtes,

 mootorite suhtes, millele on tehtud erand vastavalt lõigetele 1a ja 2,

 peamiselt päästepaatide veeskamiseks ja veest väljatõstmiseks kasutatavate seadmete mootorite suhtes,

 peamiselt aluste kaldalt veeskamiseks ja veest väljatõstmiseks kasutatavate seadmete mootorite suhtes.

1a.  Piiramata artikli 7a ja artikli 9 lõigete 3 g ja 3h kohaldamist, peavad asendusmootorid, välja arvatud mootorvagunite, vedurite ja siseveelaevade käiturid, vastama asendatavale mootorile selle turuleviimise ajal kehtinud piirväärtuste nõuetele.

▼M7 —————

▼M7

1b.  Erandina artikli 9 lõigetest 3g, 3i ja 4a võivad liikmesriigid lubada turule viia järgmised mootorvagunites ja vedurites kasutatavad mootorid:

a) III A etapi piirväärtustele vastavad asendusmootorid, millega asendatakse mootorvagunite ja vedurite mootorid, mis:

i) ei vasta III A etapi normidele või

ii) vastavad III A etapi normidele, kuid ei vasta III B etapi normidele;

b) III A etapi piirväärtustele mittevastavad asendusmootorid, millega asendatakse mootorid mootorvagunites, millel puudub veokontroll ja mis ei saa iseseisvalt liikuda, niivõrd kui sellised asendusmootorid vastavad normidele, mis on vähemalt sama ranged kui olemasolevatele sama tüüpi mootorvagunitele paigaldatud mootoritele kehtestatud normid.

Käesoleva lõike kohaselt võib loa anda ainult siis, kui liikmesriigi tüübikinnitusasutus on veendunud, et kõige viimase kohaldatava heitkoguste piirväärtuse etapi nõuetele vastavate asendusmootorite kasutamine asjaomastes mootorvagunites või vedurites tekitaks suuri tehnilisi probleeme.

1c.  Lõigete 1a ja 1b kohaldamisalasse kuuluvatele mootoritele kinnitatakse tekstiga „ASENDUSMOOTOR” ja erandiga seotud kordumatu viitenumbriga märgis.

1d.  Komisjon hindab lõikele 1b vastavuse tagamise keskkonnamõju ja võimalikke tehnilisi probleeme. Kõnealust hinnangut silmas pidades esitab komisjon 31. detsembriks 2016 Euroopa Parlamendile ja nõukogule lõike 1b läbivaatamise aruande ja vajaduse korral seadusandliku akti ettepaneku, mis sisaldab lõike 1b kohaldamise lõppkuupäeva.

▼B

2.  Iga liikmesriik võib tootja palvel vabastada veel laos olevad tootmisseeria viimased mootorid või väljaspool teid kasutatavad ladustatud liikurmasinad nende mootorite osas artikli 9 lõikes 4 sätestatud turuleviimise ajapiirangust (ajapiirangutest) järgmistel tingimustel:

 tootja peab enne ajapiirangu (ajapiirangute) jõustumist esitama taotluse selle liikmesriigi tüübikinnitusasutusele, mis on andnud tüübikinnituse vastavale mootoritüübile (mootoritüüpidele) või mootoritüüpkonnale (mootoritüüpkondadele),

 tootja taotlus peab sisaldama nende artikli 6 lõikes 3 määratletud uute mootorite nimekirja, milliseid ei saadeta turule enne ettenähtud ajapiirangut (ajapiiranguid); kui tegemist on mootoritega, mis kuuluvad esimest korda käesoleva direktiivi kohaldamisalasse, peab taotluse esitama selle liikmesriigi tüübikinnitusasutusele, kus mootorid on ladustatud,

 taotluses tuleb näidata ära tehnilised ja/või majanduslikud põhjused, millel taotlus põhineb,

 mootorid peavad vastama sellisele tüübile või tüüpkonnale, mille tüübikinnitus enam ei kehti või mis varem tüübikinnitust ei vajanud, kuid mis on toodetud vastavalt ajapiirangule (ajapiirangutele),

 mootorid peavad enne ajapiirangu (ajapiirangute) kehtivust olema reaalselt olnud ladustatud ühenduse territooriumil,

 nimetatud vabastuse alusel igas liikmesriigis turule saadetud ühte või mitut tüüpi uute mootorite maksimaalne hulk ei tohi moodustada rohkem kui 10 % eelmisel aastal vastavas liikmesriigis turule saadetud kõikidesse vastavatesse tüüpidesse kuuluvate mootorite hulgast,

 kui liikmesriik aktsepteerib taotlust, peab liikmesriik ühe kuu jooksul teatama teiste riikide tüübikinnitusasutustele vastavale tootjale antud vabastuste üksikasjad ja põhjused,

 vastavalt käesolevale artiklile vabastusi andev liikmesriik vastutab selle eest, et tootja täidab kõiki vastavaid kohustusi,

 tüübikinnitusasutus väljastab igale kõnealusele mootorile vastavustunnistuse, millesse on tehtud spetsiaalne sissekanne. Kohaldamise korral võib kasutada koonddokumenti, mis sisaldab kõiki kõne all olevate mootorite identifitseerimisnumbreid,

 igal aastal saadavad liikmesriigid komisjonile nimekirja antud vabastuste kohta, täpsustades vabastuste põhjused.

Kirjeldatud võimalust piiratakse 12 kuuga alates kuupäevast, mil mootoritele esimest korda kehtestati mootorite turulesaatmise ajapiirang (ajapiirangud).

▼M2

3.  Artikli 9a lõigetes 4 ja 5 sätestatud nõuete täitmine lükatakse mootorite väiketootjate puhul kolm aastat edasi.

4.  Artikli 9a lõigetes 4 ja 5 sätestatud nõuded asendatakse kuni 25 000 ühikuga mootoritüüpkonna puhul vastavate I etapi nõuetega tingimusel, et kõik asjaomased tüüpkonnad on erineva töömahuga.

▼M3

5.  Mootori võib „kohanduskava” alusel turule viia vastavalt XIII lisa sätetele.

6.  Lõiget 2 ei kohaldata siseveelaevadele paigaldatavate käiturite suhtes.

▼M7

7.  Liikmesriigid lubavad I lisa punkti 1 alapunkti A alapunktides i, ii ja v määratletud mootoreid kohanduskava alusel turule viia vastavalt XIII lisa sätetele.

▼B

Artikkel 11

Tootmiskorralduse vastavus nõuetele

1.  Tüübikinnitust andev liikmesriik, vajadusel koostöös teiste liikmesriikide tüübikinnitusasutustega, võtab enne tüübikinnituse andmist vajalikud meetmed, võttes arvesse I lisa punktis 5 toodud piiranguid, et kontrollida, et toodangu nõuetele vastavuse efektiivseks kontrollimiseks on võetud piisavad meetmed.

2.  Tüübikinnituse andnud liikmesriik, vajadusel koostöös teiste liikmesriikide tüübikinnitusasutustega, võtab vajalikud meetmed, võttes arvesse I lisa punktis 5 toodud piiranguid, et kontrollida, et 1. lõikes osutatud meetmed on piisavad ka edaspidi ja et iga käesoleva direktiivi kohaselt tüübikinnitusnumbrit kandev tootmises olev mootor vastab endiselt kinnituse saanud mootoritüübi või mootoritüüpkonna kirjeldusele, mis on esitatud tüübikinnitustunnistuses ja selle lisades.

Artikkel 12

Mittevastavus kinnituse saanud tüübile või tüüpkonnale

1.  Seade ei vasta mootoritüübile või mootoritüüpkonnale, millele on antud tüübikinnitus, kui tehakse kindlaks kõrvalekaldumised tüübikinnitustunnistuse ja/või infopaketi andmete suhtes ja kui tüübikinnituse andnud liikmesriik ei ole lubanud nimetatud kõrvalekaldeid vastavalt artikli 5 lõikele 3.

2.  Kui tüübikinnituse andnud liikmesriik leiab, et vastavustunnistust omavad või tüübikinnitusmärki kandvad mootorid ei vasta tema poolt kinnitatud tüübile või tüüpkonnale, võtab nimetatud liikmesriik vajalikud meetmed tagamaks, et toodetavad mootorid vastaksid taas kinnitatud tüübile või tüüpkonnale. Kõnealuse liikmesriigi tüübikinnitusasutused informeerivad teiste liikmesriikide vastavaid asutusi võetud meetmetest, mis vajaduse korral võivad viia tüübikinnituse tühistamiseni.

3.  Kui liikmesriik tõendab, et mootorid, millel on tüübikinnitusnumber, ei vasta tüübikinnitust omava tüübi või tüüpkonna nõuetele, võib liikmesriik nõuda, et tüübikinnituse andnud liikmesriik kontrolliks, kas toodetavad mootorid vastavad tüübikinnitust omava tüübi või tüüpkonna nõuetele. Selleks vajalikud meetmed tuleb võtta hiljemalt kuue kuu jooksul pärast taotluse esitamist.

4.  Liikmesriikide tüübikinnitusasutused teavitavad üksteist ühe kuu jooksul igast tüübikinnituse tühistamisest ja sellise meetme võtmise põhjustest.

5.  Kui tüübikinnituse andnud liikmesriik vaidlustab nõuetest kõrvalekaldumise teate, peavad asjassepuutuvad liikmesriigid püüdma vaidluse lahendada. Komisjoni informeeritakse pidevalt ning vajadusel korraldatakse vaidluse lahendamiseks vastavasisulisi konsultatsioone.

Artikkel 13

Töötajate ohutusnõuded

Käesoleva direktiivi sätted ei mõjuta asutuslepingu järgimisest tulenevat liikmesriikide õigust sätestada selliseid nõudeid, mida liikmesriigid loevad vajalikuks käesoleva direktiiviga reguleeritavaid masinaid kasutavate töötajate ohutuse tagamiseks, eeldusel, et see ei mõjuta kõnealuste mootorite turuleviimist.

▼M5

Artikkel 14

Komisjon võtab vastu kõik vajalikud muudatused käesoleva direktiivi lisade tehnika arenguga kohandamiseks, välja arvatud I lisa punktis 1, punktides 2.1–2.8 ja I lisa 4. jaotises täpsustatud nõuded.

Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähem olulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 15 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Artikkel 14a

Komisjon uurib võimalikke tehnilisi raskusi II etapi nõuete täitmisel teatava kasutusotstarbega mootorite puhul, eriti aga klassidesse SH:2 ja SH:3 kuuluvate mootoritega liikurmasinate puhul. Kui komisjon leiab, et tehnilistel põhjustel ei ole teatavate liikurmasinate, eriti aga kutsealaselt mitmes asendis kasutamiseks mõeldud käsimootorite puhul võimalik nendest nõuetest ettenähtud tähtaegadel kinni pidada, esitab ta 31. detsembriks 2003 aruande, millele lisab asjakohased ettepanekud artikli 9a lõikes 7 osutatud ajavahemiku pikendamiseks ja/või muude vabastuste andmiseks nendele masinatele; vabastus ei kesta üle viie aasta, välja arvatud erandlikel asjaoludel. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähem olulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 15 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

▼M2

Artikkel 15

Komitee

1.  Komisjoni abistab direktiiviga 70/156/EMÜ asutatud tehnika arenguga kohandamise komitee (edaspidi „komitee”).

▼M5

2.  Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1 kuni 4 ja artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

▼M5 —————

▼B

Artikkel 16

Tüübikinnitusasutused ja tehnilised teenistused

Liikmesriigid teatavad komisjonile ja teistele liikmesriikidele käesoleva direktiivi kohaldamise eest vastutavate tüübikinnitusasutuste ja tehniliste teenistuste nimed ja aadressid. Teavitatud asutused peavad vastama direktiivi 92/53/EMÜ artikli 14 nõuetele.

Artikkel 17

Siseriiklikku õigusesse ülevõtmine

1.  Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 30. juuniks 1998. Liikmesriigid teatavad sellest viivitamatult komisjonile.

Kui liikmesriigid võtavad nimetatud meetmed, lisavad nad nendesse meetmetesse või nende meetmete ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2.  Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud siseriiklike õigusnormide tekstid.

Artikkel 18

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub 20. päeval pärast selle avaldamist Euroopa Ühenduste Teatajas.

Artikkel 19

Heitmete piirväärtuste edasine vähendamine

Euroopa Parlament ja nõukogu võtavad 2000. aasta lõpuks vastu otsuse ettepaneku kohta, mille komisjon esitab enne 1999. aasta lõppu heitmete piirväärtuste edasise vähendamise suhtes, võttes arvesse diiselmootorite õhku saastavate heitmete piiramiseks kasutada olevate seadmete ülemaailmset kättesaadavust ja õhukvaliteedi olukorda.

Artikkel 20

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

▼M2




Lisade loetelu



I LISA

Kohaldamisala, mõisted, tähised ja lühendid, mootori märgistused, tehnilised andmed ja katsed, toodangu vastavuse hindamise spetsifikatsioon, mootoritüüpkonda määratlevad parameetrid, põhimootori valimine

1. liide

Nõuded NOx kontrollimeetmete nõuetekohase toimimise tagamiseks

2. liide

IV etapi mootorite kontrollipiirkonna nõuded

II LISA

Teatised

1. liide

(Põhi)mootori põhiparameetrid

2. liide

Mootoritüüpkonna põhiparameetrid

3. liide

Mootoritüüpkonda kuuluva mootoritüübi põhiparameetrid

III LISA

Diiselmootorite katsetamise kord

▼M3

1. liide

Mõõtmis- ja proovivõtutoimingud

2. liide

Kalibreerimistoiming (NRSC, NRTC)

▼M2

3. liide

►M3  Andmete hindamine ja arvutused ◄

▼M3

4. liide

Mootori nrtc katse dünamomeetriline plaan

5. liide

Kestvusnõuded

▼M2

6. liide

I, II, IIIA, IIIB ja IV etapi mootorite CO2-heidete määramine

7. liide

CO2 heitkoguste alternatiivne määramine

IV LISA

Sädesüütemootorite katsetamise kord

1. liide

Mõõtmis- ja proovivõtuprotseduur

2. liide

Analüüsiseadmete kalibreerimine

3. liide

Andmete hindamine ja arvutuste tegemine

4. liide

Halvendustegurid

V LISA

►M3  Tüübikinnituskatseteks ja toodangu nõuetele vastavuse tõendamiseks ettenähtud etalonkütuse tehnilised parameetrid ◄

▼M3

VI LISA

Analüüsi- ja proovivõtusüsteem

▼M2

VII LISA

Tüübikinnitustunnistus

1. liide

Survesüütemootorite katsearuande katsetulemused

2. liide

Sädesüütemootorite katsetamise tulemused

3. liide

Mootori võimsuse määramisel tehtavaks katseks paigaldatavad seadmed ja abiseadmed

VIII LISA

Tüübikinnitustunnistuste numeratsioonisüsteem

IX LISA

Mootoritüüpkondadele väljastatud tüübikinnitustunnistuste loetelu

X LISA

Toodetud mootorite loetelu

XI LISA

Tüübikinnituse saanud mootorite andmeleht

XII LISA

Alternatiivsete tüübikinnituste tunnustamine

▼M3

XIII LISA

„Kohanduskava” alusel turule viidud mootoreid käsitlevad sätted

XIV LISA

 

XV LISA

 

▼B




I LISA

KOHALDAMISALA, MÕISTED, TÄHISED JA LÜHENDID, MOOTORI MÄRGISTUSED, TEHNILISED ANDMED JA KATSED, TOODANGU VASTAVUSE HINDAMISE SPETSIFIKATSIOON, MOOTORITÜÜPKONDA MÄÄRATLEVAD KARAKTERISTIKUD, PÕHIMOOTORI VALIMINE

1.   KOHALDAMISALA

▼M2

Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõikide liikurmasinatele paigaldatavate mootorite ning reisijate- või kaubaveoks mõeldud maanteesõidukite abimootorite suhtes.

▼B

Käesolevat direktiivi ei kohaldata mootoritele, mida kasutatakse järgmiste masinate käitamiseks:

 direktiivis 70/156/EMÜ ( 10 ) ja direktiivis 92/61/EMÜ ( 11 ) määratletud sõidukid,

 direktiivis 74/150/EMÜ määratletud põllutöötraktorid. ( 12 )

Lisaks peavad käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuulumiseks olema mootorid paigaldatud masinatele, mis vastavad järgmistele spetsiifilistele nõuetele:

▼M3

A. on ette nähtud ja sobivad liikumiseks või liigutamiseks teedel või väljaspool teid ja

i) mille diiselmootori kasulik võimsus on punkti 2.4 kohaselt 19 kW või suurem, kuid ei ületa 560 kW ja mida kasutatakse rohkem vahelduval kui püsikiirusel või

ii) mille diiselmootori kasulik võimsus on punkti 2.4 kohaselt 19 kW või suurem, kuid ei ületa 560 kW ja mida kasutatakse püsikiirusel. Piiranguid kohaldatakse alates 31. detsembrist 2006 või

iii) mille bensiinimootori kasulik võimsus on punkti 2.4 kohaselt kuni 19 kW või

iv) mille mootorid on ette nähtud mootorvagunite käitamiseks, mis on spetsiaalselt kaupade või reisijate vedamiseks projekteeritud iseliikuvad rööbasteedel liikuvad sõidukid või

v) mille mootorid on ette nähtud vedurite käitamiseks, mis on lasti, reisijate või muude seadmete vedamiseks mõeldud vagunite liigutamiseks või käitamiseks mõeldud rööbasteedel liikuva seadmestiku iseliikuvad osad, kuid mis ise ei ole ette nähtud lasti, reisijate (välja arvatud veduril töötavad inimesed) või muude seadmete vedamiseks. Mis tahes abimootoreid või rööbasteedel tehtavateks hooldus- või ehitustöödeks projekteeritud jõuseadmetel kasutamiseks mõeldud mootoreid ei klassifitseerita käesoleva alapunkti, vaid punkti A alapunkti i alla;

▼M2

Käesolevat direktiivi ei kohaldata järgmiste masinate suhtes:

▼M3

B. laevad, välja arvatud siseveeteedel kasutamiseks mõeldud laevad;

▼M3 —————

▼M2

D. õhusõidukid;

E. vabaajasõidukid, näiteks:

 mootorsaanid,

 maastikumootorrattad,

 maasturid.

▼B

2.   MÕISTED, TÄHISED JA LÜHENDID

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmiseid mõisteid:

2.1.

diiselmootor – mootor, mis töötab kompressioonsüüte põhimõttel;

2.2.

gaasilised saasteained – süsinikoksiid, süsivesinikud (väljendatuna suhtega C1:H1,85) ja lämmastikoksiidid, kusjuures viimatinimetatuid väljendatakse lämmastikdioksiidi (NO2) ekvivalentidena;

2.3.

tahkete osakeste heitmed – aine, mis kogutakse ettenähtud filtrisse pärast diiselmootori heitgaasi lahjendamist puhta filtreeritud õhuga nii, et temperatuur ei tõuse üle 325 K (52 °C);

2.4.

kasulik võimsus – võimsus, mida väljendatakse „EMÜ kilovattides” ja mida mõõdetakse katsepingil väntvõlli või sellega võrdväärse detaili otsal vastavalt direktiiviga 80/1269/EMÜ ( 13 ) sätestatud EMÜ maanteesõidukite sisepõlemismootorite võimsuse mõõtmismeetodile, arvestades siiski maha jahutusventilaatorile kuluva võimsuse ( 14 ) ning kasutades käesolevas direktiivis määratletud katsetingimusi ja etalonkütust;

2.5.

nimipöörlemissagedus – tootja poolt määratletav, regulaatoriga maksimaalselt lubatav pöörlemissagedus täiskoormusel;

2.6.

koormusprotsent – mootori teataval pöörlemissagedusel saavutatav protsentuaalne osa maksimaalsest võimalikust pöördemomendist;

2.7.

pöörlemissagedus maksimaalsel pöördemomendil – tootja poolt määratletav mootori pöörlemissagedus, mille korral saavutatakse mootori maksimaalne pöördemoment;

2.8.

vahepöörlemissagedus – mootori pöörlemissagedus, mis vastab mõnele järgmistest tingimustest:

 mootoritel, mis on konstrueeritud töötama teatavas pöörlemissageduse vahemikus täiskoormuse pöördemomendikõveral, võrdub vahepöörlemissagedus teatatud maksimaalsele pöördemomendile vastava pöörlemissagedusega, kui see on 60 % ja 75 % vahel nimipöörlemissagedusest,

 kui teatatud pöörlemissagedus maksimaalsel pöördemomendil moodustab nimipöörlemissagedusest vähem kui 60 %, on vahepöörlemissageduseks 60 % nimipöörlemissagedusest,

 kui teatatud pöörlemissagedus maksimaalsel pöördemomendil moodustab nimipöörlemissagedusest üle 75 %, on vahepöörlemissageduseks 75 % nimipöörlemissagedusest,

▼M2

 mootoritel, mida katsetatakse tsükli G1 järgi, on vahepealne pöörlemiskiirus 85 % maksimaalsest nimipöörlemiskiirusest (vt IV lisa punkt 3.5.1.2).

▼M3

2.8.a

ruumala 100 m3 või rohkem – tähendab siseveeteedel kasutamiseks mõeldud laeva korral valemiga L × B × T arvutatud ruumala, kus „L” on kere suurim pikkus rooli ja pukspriidita, „B” on kere suurim laius meetrites, mõõdetuna pannuli välisservani (sõurattaid, põrkeprusse jms arvestamata) ja „T” on vertikaalsihiline vahemaa kere madalaima kumerpunkti või kiilu ja suurima süvisejoone vahel;

2.8.b

kehtiv laevasõiduluba või ohutustunnistus

a) tunnistus, mis tõendab vastavust 1974. aasta rahvusvahelisele konventsioonile inimelude ohutusest merel (SOLAS), arvestades muudatusi või on sellega samaväärne või

b) tunnistus, mis tõendab vastavust 1966. aasta rahvusvahelisele laadungimärgi konventsioonile, arvestades muudatusi või samaväärne ja IOPP tunnistus, mis tõendab vastavust 1973. aasta rahvusvahelisele konventsioonile laevade põhjustatud merereostuse vältimise kohta (MARPOL), arvestades muudatusi;

2.8.c

katkestusseade – seade, mis mõõdab või tajub talitlusmuutujaid või reageerib nendele heitekontrollisüsteemi komponendi või talitluse töö aktiveerimiseks, muutmiseks, hilistamiseks või deaktiveerimiseks nii, et heitekontrollisüsteemi tõhusus liikursõiduki tavapärase kasutamise tingimustes väheneb, välja arvatud juhul, kui nimetatud seadme kasutamine on heitkoguste määramise katsemenetluse oluline osa;

2.8.d

irratsionaalne juhtimisstrateegia – mis tahes strateegia või meede, mis vähendab tavapärase kasutamise tingimustes liikurmasina heitekontrollisüsteemi tõhusust alla rakendataval heitkoguste katsemenetlusel oodatava taseme;

▼M2

2.9.

reguleeritav parameeter – igasugune füüsiliselt reguleeritav seade, süsteem või konstruktsioonielement, mis võib mõjutada heidet või mootori talitlust heite mõõtmisel või tavalisel kasutamisel;

2.10.

järeltöötlus – protsess, mille käigus heitgaasid juhitakse läbi seadme või süsteemi, mille otstarbeks on gaase enne atmosfääri laskmist keemiliselt või füüsikaliselt muuta;

2.11.

sädesüütemootor – sädesüütepõhimõttel töötav mootor;

2.12.

täiendav heitekontrolliseade – igasugune seade, mis registreerib mootori talitlusparameetreid, et reguleerida heitekontrollisüsteemi osade talitlust;

2.13.

heitekontrollisüsteem – igasugune seade, süsteem või konstruktsioonielement, mis kontrollib või vähendab heidet;

2.14.

toitesüsteem – kütuse mõõtmise ja segamise seadmete kogum;

2.15.

varumootor – mootorsõidukisse või sellele paigaldatud mootor, mis ei anna sõidukile liikumisjõudu;

2.16.

režiimi pikkus – aeg alates ühe pöörlemissageduse ja/või pöördemomendiga režiimist või eelkonditsioneerimisfaasist kuni järgmise režiimi alguseni. Selle sisse jääb aeg, mille jooksul muudetakse pöörlemiskiirust ja/või pöörlemismomenti ning stabiliseerimisfaasi iga režiimi alguses;

▼M3

2.17.

katsetsükkel – määratud pöörlemissageduse ja pöördemomendiga katsepunktide jada, mille mootor peab läbima püsiolekus (NRSC katse) või siirdetalitlustingimustes (NRTC katse);

▼M3

2.18.

Tähised ja lühendid

2.18.1.

Katseparameetrite tähised



Tähis

Ühik

Märge

A/Fst

-

Õhu/kütuse stöhhiomeetriline suhe

AP

m2

Isokineetilise valikproovi ristlõikepindala

AT

m2

Väljalasketoru ristlõikepindala

Aver

 

Järgmiste näitajate kaalutud keskmised:

 

m3/h

— mahtvooluhulk

 

kg/h

— massvooluhulk

Cl

-

Süsiniku üheekvivalentne süsivesinik

Cd

-

SSV vooluhulgategur

Conc

osa miljoni kohta

Kontsentratsioon (koos komponendile osutava järelliitega)

Concc

osa miljoni kohta

Taustkorrigeeritud kontsentratsioon

Concd

osa miljoni kohta

Heitme kontsentratsioon mõõdetuna lahjendusõhus

Conce

osa miljoni kohta

Heitme kontsentratsioon mõõdetuna lahjendatud heitgaasis

d

m

Läbimõõt

DF

-

Lahjendusaste

fa

-

Laboratoorne õhutegur

GAIRD

kg/h

Kuiva sisselaskeõhu massvooluhulk

GAIRW

kg/h

Sisselaskeõhu massvooluhulk niiskel alusel

GDILV

kg/h

Lahjendusõhu massvooluhulk niiskel alusel

GEDFW

kg/h

Ekvivalentse lahjendatud heitgaasi massvooluhulk niiskel alusel

GEXHW

kg/h

Heitgaasi massvooluhulk niiskel alusel

GFUEL

kg/h

Kütuse massvooluhulk

GSE

kg/h

Heitgaasi proovikoguse massvooluhulk

GT

cm3/min

Märgistusgaasi vooluhulk

GTOTW

kg/h

Lahjendatud heitgaasi massvooluhulk niiskel alusel

Ha

g/kg

Sisselaskeõhu absoluutne niiskus

Hd

g/kg

Lahjendusõhu absoluutne niiskus

HREF

g/kg

Absoluutse niiskuse normväärtus (10,71 g/kg)

i

-

Üksikrežiimi (NRSC katse) või hetkeväärtust (NRTC katse) tähistav alaindeks

KH

-

NOx niiskuse parandustegur

KP

-

Tahkete heitmete niiskuse parandustegur

KV

-

CFV kalibreerimisfunktsioon

KW, a

-

Siseneva õhu niiskust arvestav parandustegur

KW, d

-

Lahjendusõhu niiskust arvestav parandustegur

KW, e

-

Lahjendatud heitgaasi niiskust arvestav parandustegur

KW, r

-

Toore heitgaasi niiskust arvestav parandustegur

L

%

Pöördemomendi protsentuaalne osakaal katsepöörlemissageduse suurima pöördemomendi suhtes

Md

mg

Kogutud lahjendusõhu tahkete heitmete proovimass

MDIL

kg

Tahkete heitmete proovivõtufiltreid läbinud lahjendusõhu proovimass

MEDFW

kg

Tsükli ekvivalentse lahjendatud heitgaasi mass

MEXHW

kg

Tsükli heitgaasi massvooluhulk

Mf

mg

Kogutud tahkete heitmete proovimass

Mf, p

mg

Põhifiltrisse kogutud tahkete heitmete proovimass

Mf, b

mg

Abifiltrisse kogutud tahkete heitmete proovimass

Mgas

g

Tsükli gaasiliste saasteainete kogumass

MPT

g

Tsükli tahkete heitmete kogumass

MSAM

kg

Tahkete heitmete proovivõtufiltreid läbinud lahjendatud heitgaasi proovimass

MSE

kg

Tsükli heitgaasi proovimass

MSEC

kg

Teisese lahjendusõhu mass

MTOT

kg

Tsükli kaheastmeliselt lahjendatud heitgaasi mass

MTOTW

kg

Tsükli lahjenduskanalit läbiva lahjendatud heitgaasi mass niiskel alusel

MTOTW, 1

kg

Lahjenduskanalit läbiva lahjendatud heitgaasi hetkmass niiskel alusel

mass

g/h

Heitmete massvooluhulka tähistav alaindeks

NP

-

Tsükli PDP pöörete koguarv

nref

min-1

NRTC katse mootori võrdluspöörlemissagedus

nsp

s-2

Mootori pöörlemissageduse tuletis

P

kW

Korrigeerimata tegelik võimsus

p1

kPa

Rõhulangus atmosfäärirõhust madalamale PDP pumba sisselaske juures

PA

kPa

Absoluutne rõhk

Pa

kPa

Mootori sisselaskeõhu küllastunud auru rõhk (ISO 3046: psy = PSY ümbritseva keskkonna katsetingimustel)

PAE

kW

Katseks paigaldatud abiseadmete tarbitav määratletud koguvõimsus, mida ei ole nõutud käesoleva lisa punkti 2.4 järgi

PE

kPa

Õhurõhk (ISO 3046: Px = PX kasutuskoha ümbritseva keskkonna kogurõhk; Py = PY katsetingimustel ümbritseva keskkonna kogurõhk)

pd

kPa

Lahjendusõhu küllastunud auru rõhk

PM

kW

Katsetingimustele ja katsepöörlemissagedusele vastav suurim võimsus (vt VII lisa 1. liide)

Pm

kW

Katsel mõõdetud võimsus

ps

kPa

Kuiv õhurõhk

q

-

Lahjendusaste

Qs

m3/s

CVS mahtvooluhulk

r

-

SSV kaela ja sisselaske absoluutse staatilise rõhu suhe

r

 

Isokineetilise sondi ja väljalasketoru ristlõikepindalade suhe

Ra

%

Siseneva õhu suhteline niiskus

Rd

%

Lahjendusõhu suhteline niiskus

Re

-

Reynoldsi arv

Rf

-

Leekionisatsioondetektori kalibreerimistegur

T

K

Absoluutne temperatuur

t

s

Mõõtmisaeg

Ta

K

Siseneva õhu absoluutne temperatuur

TD

K

Kastepunkti absoluutne temperatuur

Tref

K

Põlemisõhu võrdlustemperatuur: (298 K)

Tsp

N-m

Siirdetsükli vajalik pöördemoment

t10

s

Astme sisendi ja 10 % lõpplugemist vaheline aeg

t50

s

Astme sisendi ja 50 % lõpplugemist vaheline aeg

t90

s

Astme sisendi ja 90 % lõpplugemist vaheline aeg

Δti

s

CFV hetkvoolu ajavahemik

V0

m3/pöörde kohta

PDP mahtvooluhulk tegelikes tingimustes

Wact

kWh

NRTC tsükli tegelik töö

WF

-

Kaalutegur

WFE

-

Efektiivne kaalutegur

X0

m3/pöörde kohta

PDP mahtvooluhulga kalibreerimisfunktsioon

ČD

kg.m2

Pöörisvooldünamomeetri pöördeinertsus

ß

-

SSV kaela läbimõõdu d ja sisselasketoru läbimõõdu suhe

λ

-

Õhu/kütuse suhteline suhe, tegelik A/F jagatud stöhhiomeetriline A/F

ρEXH

kg/m3

Heitgaasi tihedus

2.18.2.

Keemiliste ühendite tähised



CH4

Metaan

C3H8

Propaan

2H6

Etaan

CO

Süsinikmonooksiid

CO2

Süsinikdioksiid

DOP

Dioktüülftalaat

H2O

Vesi

HC

Süsivesinikud

NOx

Lämmastikoksiidid

NO

Lämmastikoksiid

NO2

Lämmastikdioksiid

O2

Hapnik

PT

Tahked osakesed

PTFE

Polütetrafluoroetüleen

2.18.3.

Lühendid



CFV

Kriitilise voolu Venturi toru

CLD

Kemoluminestsentsdetektor

CI

Diiselmootor

FID

Leekionisatsioondetektor

FS

Tegelik suurus

HCLD

Kuumkemoluminestsentsdetektor

HFID

Kuumleekionisatsioondetektor

NDIR

Mittedispergeeriv infrapunaanalüsaator

NG

Maagaas

NRSC

Maanteeväline püsitsükkel

NRTC

Maanteeväline siirdetsükkel

PDP

Mahtpump

SI

Sädesüüde

SSV

Eelhelikiirusega Venturi toru

▼B

3.   MOOTORI MÄRGISTUS

3.1.

▼M2

Käesoleva direktiivi kohaselt tüübikinnituse saanud survesüütemootoritele peab olema märgitud:

▼B

3.1.1.

mootori tootja kaubamärk või kaubanimetus;

3.1.2.

mootoritüüp, vajaduse korral mootoritüüpkond ning mootori unikaalne identifitseerimisnumber;

3.1.3.

EÜ tüübikinnitusnumber vastavalt ►M2  VIII lisas ◄ esitatud kirjeldusele;

▼M3

3.1.4.

XIII lisale vastavad märgised, kui mootor viiakse turule kohanduskava sätete alusel.

▼M2

3.2.

Käesoleva direktiivi kohaselt tüübikinnituse saanud sädesüütemootoritele peab olema märgitud:

3.2.1.

mootori tootja kaubamärk või kaubanimi;

3.2.2.

VIII lisas määratletud EÜ tüübikinnituse number;

▼M8

3.2.3.

sulgudes Rooma numbritega heitkoguste piirnormi etapi number, mis peab olema silmatorkav ja asuma tüübikinnituse numbri lähedal;

3.2.4.

iga artikli 10 lõikes 4 sätestatud erandi alusel turule viidud mootori puhul sulgudes tähed SV, mis viitavad väiketootjale ning mis peavad olema silmatorkavad ja asuma tüübikinnitusnumbri lähedal.

▼B

►M2  3.3. ◄

Need märgistused peavad olema selgesti loetavad ja püsima nähtavad mootori kogu kasutusaja jooksul. Kui kasutatakse silte või plaate, tuleb need kinnitada sellisel viisil, et need püsiksid paigal mootori kogu kasutusaja vältel ja et silte/plaate ei saaks eemaldada ilma neid purustamata või rikkumata.

►M2  3.4. ◄

Nimetatud märgistused tuleb kinnitada mootori sellisele osale, mis on vajalik mootori tavapäraseks toimimiseks ja mis mootori kasutusaja jooksul ei vaja tavaliselt väljavahetamist.

►M2  3.4.1. ◄

Märgistused tuleb paigutada selliselt, et pärast mootori töötamiseks vajalike abiseadmete paigaldamist on märgistused keskmist kasvu inimesele kergesti nähtavad.

►M2  3.4.2. ◄

Igal mootoril peab olema täiendav, eemaldatav, tugevast materjalist plaat, millele peavad olema kantud kõik punktis 3.1. nimetatud andmed ja mis tuleb vajadusel kinnitada sellisesse kohta, et punktis 3.1. nimetatud märgistused on keskmist kasvu inimesele kergesti nähtavad ja ligipääsetavad, kui mootor on paigaldatud masinale.

►M2  3.5. ◄

Mootori markeerimine identifitseerimisnumbritega peab toimuma sellisel viisil, et see võimaldaks ühemõtteliselt välja selgitada tooteseeria.

►M2  3.6. ◄

Enne tootmisliinilt eemaldamist peavad mootoritel olema kõik märgistused.

►M2  3.7. ◄

Mootori märgistuste täpset asukohta on kirjeldatud ►M2  VII lisa ◄ punktis 1.

4.   MÄÄRATLUSED JA KATSED

▼M2

4.1.   Survesüütemootorid

▼B

►M2  4.1.1. ◄    Üldsätted

Komponendid, mis võivad mõjutada gaasilisi heitmeid ja tahkete osakeste heitmeid, peavad olema projekteeritud, toodetud ja paigaldatud nii, et normaaltingimustes kasutatav mootor vastab sõltumata sellele mõjuda võivale vibratsioonile käesoleva direktiivi sätetele.

Tootja poolt võetavad tehnilised meetmed peavad tagama, et nimetatud heitmeid piiratakse tõhusalt käesoleva direktiivi kohaselt kogu mootori normaalse kasutusaja jooksul ja kasutamisel normaaltingimustes. Need sätted loetakse täidetuiks, kui on järgitud punktidele ►M2  4.1.2.1 ◄ , ►M2  4.1.2.3 ◄ ja 5.3.2.1 vastavaid nõudeid.

Kui kasutatakse katalüsaatorit ja/või tahkete osakeste filtrit, peab tootja vastupidavuskatsega, mida ta võib heast inseneritavast lähtudes ise korraldada, ja katseandmete vastavale registreerimisele tuginedes tõestama, et nimetatud järelkäsitlusseadmetelt on kogu mootori kasutusaja jooksul oodata häireteta töötamist. Katseandmete registreerimisel tuleb järgida punktis 5.2 ja eriti punktis 5.2.3 esitatud nõudeid. Kliendile tuleb anda vastav garantii. Seadet on lubatud pärast mootori teatavat kasutusperioodi süstemaatiliselt välja vahetada. Igasuguseid mootoridetailide või mootorisüsteemide reguleerimisi, remonte, lahtimonteerimistöid, puhastamist või väljavahetamist, mida perioodiliselt teostatakse järelkäsitlusseadmete kasutamisest tingitud mootori tööhäirete vältimiseks, tehakse ainult sellises ulatuses, mis on tehniliselt vajalik, et tagada heitmepiiramissüsteemi nõuetele vastav töötamine. Kasutusjuhend peab sisaldama vastava graafikuga seotud hooldusnõudeid, mis tuleb kinnitada enne tüübikinnituse andmist, ning nendele peavad laienema eespool nimetatud garantiitingimused. Käesoleva direktiivi II lisa kohasele teatisele tuleb lisada vastav väljavõte kasutusjuhendist, milles on toodud andmed järelkäsitlusseadme(te) hoolduse/väljavahetamise ja garantiitingimuste kohta.

▼M3

Kõik mootorid, milles tekivad veega segunenud heitgaasid, varustatakse gaasiliste ja tahkete heitmete proovivõtu seadme ajutiseks ühendamiseks ühendusega mootori heitgaasisüsteemis, mis asub gaasi väljumispoolel ja eespool mis tahes punkti, kus heitgaasid sisaldavad vett (või muud jahutus/gaasipuhastusainet). Oluline on see, et ühenduse asukoht võimaldaks saada hästi segunenud esindava heitgaasiproovi. Ühendusele töödeldakse standardse torukeermega kuni pooletolline sisekeere, mis suletakse ajal, kui ühendust ei kasutata, korgiga (lubatud on samaväärsed ühendused).

▼B

►M2  4.1.2. ◄    Saasteainete heitmeid käsitlevad spetsifikatsioonid

Katsetamiseks esitatud mootorist eralduvaid gaasilisi heitmeid ja tahkete osakeste heitmeid mõõdetakse ►M2  VI lisas ◄ kirjeldatud meetoditel.

On lubatud ka teistsugused süsteemid või analüsaatorid, kui nende abil saadakse järgmiste võrdlussüsteemidega võrdväärsed tulemused:

  ►M2  VI lisa ◄ joonisel 2 kujutatud süsteem gaasiliste heitmete mõõtmiseks toores heitgaasis,

  ►M2  VI lisa ◄ joonisel 3 kujutatud süsteem gaasiliste heitmete mõõtmiseks täisvoolu lahjendussüsteemi abil lahjendatud heitgaasis,

 tahkete osakeste heitmete korral kasutatav täisvoolu lahjendussüsteem, milles kasutatakse kas iga mõõtmisrežiimil eraldi filtrit või ►M2  VI lisa ◄ joonisel 13 kujutatud ühefiltrimeetodit.

Süsteemide võrdväärsuse määramine põhineb seitsme (või rohkema) katsetsükliga korrelatsioonuuringul, milles katsetatavat süsteemi võrreldakse ühe või mitme eespool nimetatud võrdlussüsteemiga.

Võrdväärsuse kriteerium on täidetud, kui tsükli heitmete väärtuste kaalutud keskmiste keskmine kõrvalekalle on maksimaalselt ± 5 %. Kasutatav tsükkel peab vastama III lisa punktis 3.6.1 kirjeldatule.

Uue süsteemi lisamisel direktiivi kohaldusalasse lähtutakse võrdväärsuse määramisel korratavuse ja korduvteostatavuse arvutustel, nagu on kirjeldatud standardis ISO 5725.

►M2  4.1.2.1. ◄

Katsetel mõõdetud süsinikoksiidi heitmed, süsivesinike heitmed, lämmastikoksiidide heitmed ja tahkete osakeste heitmed ei tohi I etapi jooksul ületada alljärgnevas tabelis toodud koguseid:



Kasulik võimsus

(P)

(kW)

Süsinikoksiid

(CO)

(g/kWh)

Süsivesinikud

(HC)

(g/kWh)

Lämmastikoksiidid

(NOx)

(g/kWh)

Tahked osakesed

(PT)

(g/kWh)

130 ≤ P ≤ 560

5,0

1,3

9,2

0,54

75 ≤ P < 130

5,0

1,3

9,2

0,70

37 ≤ P < 75

6,5

1,3

9,2

0,85

►M2  4.1.2.2. ◄

Eespool punktis ►M2  4.1.2.1 ◄ esitatud heitmete piirväärtused kujutavad endast mootorist väljuvaid heitmeid ja need piirväärtused peavad olema saavutatud enne, kui heitgaasid läbivad mistahes järelkäsitlusseadmeid.

►M2  4.1.2.3. ◄

Katsetel mõõdetud süsinikoksiidi heitmed, süsivesinike heitmed, lämmastikoksiidide heitmed ja tahkete osakeste heitmed ei tohi II etapi jooksul ületada alljärgnevas tabelis toodud koguseid:



Kasulik võimsus

(P)

(kW)

Süsinikoksiid

(CO)

(g/kWh)

Süsivesinikud

(HC)

(g/kWh)

Lämmastikoksiidid

(NOx)

(g/kWh)

Tahked osakesed

(PT)

(g/kWh)

130 ≤ P ≤ 560

3,5

1,0

6,0

0,2

75 ≤ P < 130

5,0

1,0

6,0

0,3

37 ≤ P < 75

5,0

1,3

7,0

0,4

18 ≤ P < 37

5,5

1,5

8,0

0,8

▼M3

4.1.2.4.

Süsinikmonooksiidi heide, süsivesinike ja lämmastikoksiidide heited koos ja tahked heitmed ei tohi etapi IIIA korral ületada alljärgnevas tabelis nimetatud koguseid:



Kategooria: kasulik võimsus

(P)

(kW)

Süsinikoksiidi

(CO) analüüs

(g/kWh)

Süsivesinikud ja lämmastikoksiidid koos

(HC + Nox)

(g/kWh)

Tahked osakesed

(PT)

(g/kWh)

H: 130 kW ≤ P ≤ 560 kW

3,5

4,0

0,2

I: 75 kW ≤ P < 130 kW

5,0

4,0

0,3

J: 37 kW ≤ P < 75 kW

5,0

4,7

0,4

K: 19 kW ≤ P < 37 kW

5,5

7,5

0,6



Kategooria: töömaht/kasulik võimsus

(SV/P)

(liitrit silindri kohta/kW)

Süsinikoksiid

(CO)

(g/kWh)

Süsivesinikud ja lämmastikoksiidid koos

(HC + Nox)

(g/kWh)

Tahked osakesed

(PT)

(g/kWh)

V1:1 SV < 0,9 ja P ≥ 37 kW

5,0

7,5

0,40

V1:2 0,9 ≤ SV < 1,2

5,0

7,2

0,30

V1:3 1,2 ≤ SV < 2,5

5,0

7,2

0,20

V1:4 2,5 ≤ SV < 5

5,0

7,2

0,20

V2:1 5 ≤ SV < 15

5,0

7,8

0,27

V2:2 15 ≤ SV < 20 ja

5,0

8,7

0,50

V2:3 15 ≤ SV < 20

5,0

9,8

0,50

V2:4 20 ≤ SV < 25

5,0

9,8

0,50

V2:5 25 ≤ SV < 30

5,0

11,0

0,50



Kategooria: kasulik võimsus

(P)

(kW)

Süsinikoksiid

(CO)

(g/kWh)

Süsivesinikud ja lämmastikoksiidid koos

(HC + Nox)

(g/kWh)

Tahked osakesed

(PT)

(g/kWh)

RL A: 130 kW ≤ P ≤ 560 kW

3,5

4,0

0,2

 

Süsinikoksiid (CO) (g/kWh)

Süsivesinik (HC) (g/kWh)

Lämmastikoksiidid (NOx) (g/kWh)

Tahked osakesed (PT) (g/kWh)

RH A: P > 560 kW

3,5

0,5

6,0

0,2

RH A-kategooria mootorid, mille P >2 000 kW ja SV > 5 l/silindri kohta

3,5

0,4

7,4

0,2



Kategooria: kasulik võimsus

(P)

(kW)

Süsinikoksiid

(CO)

(g/kWh)

Süsivesinikud ja lämmastikoksiidid koos

(HC + NOx)

(g/kWh)

Tahked osakesed

(PT)

(g/kWh)

RC A: 130 kW < P

3,5

4,0

0,20

4.1.2.5.

Süsinikmonooksiidi heide, süsivesinike ja lämmastikoksiidide heited (või asjakohasuse korral koos) ja tahked heitmed ei tohi IIIB etapi korral ületada alljärgnevas tabelis nimetatud koguseid:



Kategooria: kasulik võimsus

(P)

(kW)

Süsinikoksiid

(CO)

(g/kWh)

Süsivesinik

(HC)

(g/kWh)

Lämmastikoksiidid

(NOx)

(g/hkWh)

Tahked osakesed

(PT)

(g/kWh)

L: 130 kW ≤ P ≤ 560 kW

3,5

0,19

2,0

0,025

M: 75 kW ≤ P < 130 kW

5,0

0,19

3,3

0,025

N: 56 kW ≤ P < 75 kW

5,0

0,19

3,3

0,025

 

 

Süsivesinikud ja lämmastikoksiidid koos

(HC + NOx)

(g/kWh)

 

P: 37 kW ≤ P < 56 kW

5,0

4,7

0,025



Kategooria: kasulik võimsus

(P)

(kW)

Süsinikoksiid

(CO)

(g/kWh)

Süsivesinik

(HC)

(g/kWh)

Lämmastikoksiidid

(NOx)

(g/kWh)

Tahked osakesed

(PT)

(g/kWh)

RCB: 130 kW < P

3,5

0,19

2,0

0,025



Kategooria: kasulik võimsus

(P)

(kW)

Süsinikoksiid

(CO)

(g/kWh)

Süsivesinikud ja lämmastikoksiidid koos

(HC + NOx)

(g/kWh)

Tahked osakesed

(PT)

(g/kWh)

RCB: 130 kW < P

3,5

4,0

0,025

4.1.2.6.

Süsinikmonooksiidi heide, süsivesinike ja lämmastikoksiidide heited (või asjakohasuse korral koos) ja tahked heitmed ei tohi etapi IV korral ületada alljärgnevas tabelis nimetatud koguseid:



Kategooria: kasulik võimsus

(P)

(kW)

Süsinikoksiid

(CO)

(g/kWh)

Süsivesinik

(HC)

(g/kWh)

Lämmastikoksiidid

(NOx)

(g/kWh)

Tahked osakesed

(PT)

(g/kWh)

Q: 130 kW ≤ P ≤ 560 kW

3,5

0,19

0,4

0,025

R: 56 kW ≤ P < 130 kW

5,0

0,19

0,4

0,025

4.1.2.7.

Punktides 4.1.2.4, 4.1.2.5 ja 4.1.2.6 nimetatud piirväärtused sisaldavad vastavalt III lisa 5. liitele arvutatud deterioratsiooni.

Punktides 4.1.2.5 ja 4.1.2.6 nimetatud piirväärtuste korral ei tohi lõplikkusse juhtimispiirkonda kuuluvate mis tahes meelevaldselt valitud koormustingimuste korral, välja arvatud selle sättega hõlmamata mootori kindlaksmääratud töötingimused, 30 sek pikkusele proovivõtmisajale vastavad heited ületada eespool esitatud tabelites nimetatud piirväärtusi rohkem kui 100 %. ►M5  Juhtimispiirkonna, mille suhtes nimetatud ülemmäärad kehtivad, ja mootori välja arvatud töötingimused, määratleb komisjon. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähem olulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 15 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele. ◄

▼B

►M3  4.1.2.8. ◄

Kui ühte vastavalt punktile 6 ja seoses II lisa 2. liitega määratletud mootoritüüpkonda kuulub rohkem kui üks võimsusklass, peavad põhimootori (millele antakse tüübikinnitus) ja kõigi samasse tüüpkonda kuuluvate mootoritüüpide (millele kehtib toodangu nõuetele vastavus) heitmete väärtused vastama kõrgema võimsusklassi rangematele nõuetele. Taotlejal on vaba valik piirneda mootoritüüpkonna määratlemisel üheainsa võimsusklassiga ja taotleda kinnitust vastavalt sellele.

▼M2

4.2.   Sädesüütemootorid

4.2.1.   Üldsätted

Osad, mis võivad mõjutada gaasiheidet, peavad olema projekteeritud, valmistatud ja paigaldatud nii, et tavakasutuses mootor vastaks võimalikust vibratsioonist hoolimata käesoleva direktiivi sätetele.

Tootja võetavad tehnilised meetmed peavad tagama kõnealuste heidete käesoleva direktiivi kohase tõhusa piiramise mootori normaalse kasutusaja jooksul vastavalt tavapärastele kasutustingimustele kooskõlas IV lisa 4. liitega.

4.2.2.   Saasteainete keskkonda viimist käsitlevad spetsifikatsioonid.

Katsetamiseks antud mootori gaasilisi koostisosi mõõdetakse (koos järeltöötlusega) VI lisas kirjeldatud meetoditel.

Muid süsteeme või analüsaatoreid võib kinnitada juhul, kui nendega saavutatakse järgmiste võrdlussüsteemidega samasugused tulemused:

 toores heitgaasis mõõdetava gaasiheite puhul VI lisa joonisel 2 kujutatud süsteem,

 täisvoolu-hõrendussüsteemi lahjendatud heitgaasis mõõdetava gaasiheite puhul VI lisa joonisel 3 kujutatud süsteem.

4.2.2.1.

Süsinikmonooksiidi heited, süsivesinike heited, lämmastikoksiidide heited ning süsivesinike ja lämmastikoksiidide heidete summa ei või I etapis ületada järgmises tabelis esitatud väärtusi:



I etapp

Klass

Süsinikmonooksiid (CO) (g/kWh)

Süsivesinikud (HC) (g/kWh)

Lämmastikoksiidid (NOx)

Süsivesinike ja lämmastikoksiidide summa (g/kWh)

HC + NOx

SH:1

805

295

5,36

 

SH:2

805

241

5,36

 

SH:3

603

161

5,36

 

SN:1

519

 

 

50

SN:2

519

 

 

40

SN:3

519

 

 

16,1

SN:4

519

 

 

13,4

4.2.2.2.

Süsinikmonooksiidi heited ning süsivesinike ja lämmastikoksiidide heidete summa ei või II etapis ületada järgmises tabelis esitatud väärtusi:



II etapp (1)

Klass

Süsinikmonooksiid (CO) (g/kWh)

Süsivesinike ja lämmastikoksiidide summa (g/kWh)

HC + NOx

SH:1

805

50

SH:2

805

50

SH:3

603

72

SN:1

610

50,0

SN:2

610

40,0

SN:3

610

16,1

SN:4

610

12,1

(1)   Vt 4. lisa 4. liide: koos halvendusteguritega.

Lämmastikoksiidide heiteid ei või kõikide mootoriklasside puhul olla üle 10 g/kWh.

4.2.2.3.

Käesoleva direktiiv artiklis 2 esitatud käsimootori määratlusest hoolimata peavad lumepuhurite kahetaktilised mootorid vastama ainult klasside SH:1, SH:2 või SH:3 normidele.

▼B

4.3.   Paigaldamine liikurmasinatele

Mootori paigaldamisel liikurmasinatele tuleb järgida tüübikinnituse kohaldamisala suhtes sätestatud piiranguid. Mootorite tüübikinnituse suhtes peavad alati olema täiendavalt täidetud järgmised nõuded:

4.3.1.

sisselaske alarõhk ei tohi ületada II lisa vastavalt 1. või 3. liites tüübikinnitusega mootoritele ettenähtud rõhku;

4.3.2.

väljalaskesüsteemi vasturõhk ei tohi ületada II lisa vastavalt 1. või 3. liites tüübikinnitusega mootoritele ettenähtud rõhku.

5.   TOODANGU NÕUETELE VASTAVUSE HINDAMISE SPETSIFIKATSION

5.1.

Selleks et kinnitada, et enne tüübikinnituse andmist on olemas toodangu nõuetele vastavuse efektiivse järelevalve teostamiseks vajalikud rahuldavad meetmed ja menetlused, peab tüübikinnitusasutus kinnitama, et tootja on kantud ühtlustatud standardi EN 29002 (mille kohaldamisalasse kuuluvad kõnealused mootorid) registrisse või samaväärse akrediteeritud standardi registrisse, olles vastavuses selle nõuetega. Tootja peab esitama registreerimise kohta täpsed andmed ja kohustuma teatama tüübikinnitusasutusele kõigist registreerimise kehtivuse või kohaldamisalaga seotud muudatustest. Veendumaks, et punkti 4.2 nõuded on pidevalt täidetud, tuleb teostada tootmise asjakohast kontrollimist.

5.2.

Tüübikinnituse omanik peab eelkõige:

5.2.1.

tagama toodangu kvaliteedi tõhusate kontrollimismenetluste olemasolu;

5.2.2.

omama juurdepääsu seadmetele, mis on vajalikud iga kinnitatud tüübi nõuetele vastavuse kontrollimiseks;

5.2.3.

tagama katsetulemuste registreerimise ning lisatud dokumentide kättesaadavuse ajavahemiku jooksul, mis määratakse kindlaks kooskõlas tüübikinnitusasutusega;

5.2.4.

analüüsima iga tootetüübi katsetulemusi, et kontrollida ja tagada mootori tehniliste karakteristikute püsivus, võttes arvesse tööstustoodangu korral lubatud kõrvalekaldeid;

5.2.5.

tagama, et kui kõnealust liiki katses ilmneb mistahes mootori või komponendi näidise mittevastavus nõuetele, valitakse uued näidised ja katset korratakse. Tuleb võtta kõik vajalikud meetmed, et taastada vastava toodangu vastavus nõuetele.

5.3.

Tüübikinnituse andnud pädev asutus võib igal ajal kontrollida igas tootmisüksuses kohaldatavaid nõuetele vastavuse kontrollimise meetodeid.

5.3.1.

Igal kontrollimisel esitatakse väliskontrollijale katsearuanded ja toodangu kontrollimise protokollid.

5.3.2.

Kui kvaliteeditase osutub mitterahuldavaks või tundub olevat vajalik kontrollida punkti 4.2 kohaselt esitatud andmete kehtivust, tuleb järgida järgmist menetlust:

5.3.2.1.

seeriast valitakse mootor ja sellega teostatakse III lisas kirjeldatud katse. Katsetamisel saadud süsinikoksiidi heitmete mass, süsivesinike heitmete mass, lämmastikoksiidide heitmete mass ja tahkete osakeste heitmete mass ei tohi ületada vastavalt punktis 4.2.1 toodud tabelis esitatud koguseid, mis sõltuvad punkti 4.2.2 nõuetest, või punktis 4.2.3 toodud tabelis esitatud koguseid;

5.3.2.2.

kui seeriast võetud mootor ei vasta punkti 5.3.2.1 nõuetele, võib tootja taotleda mõõtmiste teostamist sellest seeriast võetud samasuguste tehniliste andmetega mootoritest koosneval näidisseerial, mille hulka kuulub ka esialgselt valitud mootor. Tootja määrab kokkuleppel tehnilise teenistusega kindlaks näidiste arvu n. Katsetatakseteisi mootoreid, esialgselt valitud mootorit ei katsetata. Seejärel määratakse igale saasteainele näidise katsetamisel saadud tulemuste alusel aritmeetiline keskmine (

image

). Seeria toodang tunnistatakse nõuetele vastavaks, kui on täidetud järgmised tingimused:

image  ( 15 )

kus:

L on iga vastava saasteaine punktis 4.2.1/4.2.3 sätestatud piirväärtus,

k on statistiline tegur, mis sõltub valimi suurusest n ning on esitatud järgmises tabelis:



n

2

3

4

5

6

7

8

9

10

k

0,973

0,613

0,489

0,421

0,376

0,342

0,317

0,296

0,279

N

11

12

13

14

15

16

17

18

19

k

0,265

0,253

0,242

0,233

0,224

0,216

0,210

0,203

0,198

kui n ≥ 20,

image

5.3.3.

Toodangu nõuetele vastavuse kontrollimise eest vastutav tüübikinnitusasutus või tehniline teenistus katsetab mootoreid, mis on tootja eeskirjade kohaselt osaliselt või täielikult sisse sõidetud.

5.3.4.

Kontrollimiste tavapärane, pädeva asutuse poolt kinnitatud sagedus on üks kord aastas. Kui punktis 5.3.2 esitatud nõuded ei ole täidetud, tagab pädev asutus, et võetakse kõik vajalikud meetmed toodangu vastavuse võimalikult kiireks taastamiseks.

6.   MOOTORITÜÜPKONDA MÄÄRATLEVAD KARAKTERISTIKUD

Mootoritüüpkonda võib määratleda peamiste tehniliste karakteristikute alusel, mis peavad olema ühised kõigil tüüpkonna mootoritel. Mõnel juhul võivad karakteristikud olla omavahel seotud. Neid mõjusid peab samuti arvesse võtma tagamaks, et ühte mootoritüüpkonda kuuluvad ainult samalaadsete heitgaasinäitajatega mootorid.

Mootorite ühte ja samasse tüüpkonda kuulumist peavad näitama järgmised ühised põhikarakteristikud:

6.1.

Töötsükkel:

 kahetaktiline

 neljataktiline

6.2.

Jahutusagent:

 õhk

 vesi

 õli

▼M2

6.3.

Ühe silindri töömaht: 85–100 % tüüpkonna suurimast töömahust

6.4.

Õhu sisselaskeviis

6.5.

Kütusetüüp

 Diisel

 Bensiin.

6.6.

Põlemiskambri tüüp/kuju

6.7.

Klapid ning sisse- ja väljalaskeaknad – paigutus, suurus ja arv

6.8.

Toitesüsteem

Diisli puhul:

 pump-toru-pihusti

 reaspump

 jaoturpump

 üksikpump

 pump-pihusti.

Bensiini puhul:

 karburaator

 kaudne sissepritse

 otsesissepritse.

6.9.

Muud omadused

 Heitgaasitagastus

 Vee pihustamine/emulsioon

 Õhu sissepuhe

 Õhu vahejahuti

 Süüte tüüp (surve, säde).

6.10.

Heitgaasi järeltöötlus

 Oksüdatsioonikatalüsaator

 Reduktsioonikatalüsaator

 Kolmekäiguline katalüsaator

 Termoneutralisaator

 Kübemepüüdur.

▼B

7.   PÕHIMOOTORI VALIMINE

7.1.

Tüüpkonna põhimootori valimisel kasutatakse esmase kriteeriumina suurimat kütuseetteannet töötsükli kohta pöörlemissagedusel, mis vastab maksimaalsele pöördemomendile. Kui kaks või enam mootorit vastavad sellele esmasele kriteeriumile, kasutatakse põhimootori valimisel teisese kriteeriumina suurimat kütuseetteannet töötsükli kohta nimipöörlemissagedusel. Teatavatel asjaoludel võib tüübikinnitusasutus otsustada, et tüüpkonna kõrgeima heitmetaseme väljaselgitamiseks on parim viis katsetada teist mootorit. Seega võib tüübikinnitusasutus valida katseteks veel ühe mootori selliste tunnuste põhjal, mis viitavad mootori võimalikule kõrgeimatele heitmete tasemetele tüüpkonna mootorite hulgas.

7.2.

Kui tüüpkonna mootoritel on muid muutuvaid tunnuseid, mida võiks pidada heitgaase mõjutavaiks, tuleb need tunnused tuvastada ja võtta neid arvesse põhimootori valimisel.

▼M6

8.   IIIB JA IV ETAPI TÜÜBIKINNITUSE NÕUDED

8.1.

Käesolevat jagu kohaldatakse selliste elektrooniliselt juhitavate mootorite tüübikinnituse suhtes, mis kasutavad elektroonilist juhtimist kütuse sissepritsimise koguse ja ajastuse määramiseks (edaspidi „mootor”). Käesolevat jagu kohaldatakse olenemata tehnoloogiast, mida sellistes mootorites rakendatakse käesoleva lisa jagudes 4.1.2.5 ja 4.1.2.6 sätestatud heitmete piirväärtustele vastamiseks.

8.2.

Mõisted

Käesolevas jaos kasutatakse järgmisi mõisteid:

8.2.1.

„heitmekontrollistrateegia” – heitmekontrollisüsteem, mis hõlmab ühte põhilist ja mitut täiendavat heitmekontrollistrateegiat, mida kasutatakse mootori või väljaspool teid kasutatavate liikurmasinate, kuhu mootor on paigaldatud, üldkonstruktsioonis;

8.2.2.

„reaktiiv” – mis tahes tarbitav või mittetaaskasutatav aine, mida vajatakse ja kasutatakse heitgaasi järeltöötlusseadise tõhusaks toimimiseks.

8.3.

Üldnõuded

8.3.1.    Põhilise heitmekontrollistrateegia nõuded

8.3.1.1.

Põhiline heitmekontrollistrateegia, mis aktiveeritakse mootori pöörlemissageduse ja pöördemomendi tüüpilise tööpiirkonna jooksul, kavandatakse nii, et mootor vastaks käesoleva direktiivi sätetele.

8.3.1.2.

Keelatud on mis tahes põhiline heitmekontrollistrateegia, mis suudab eristada mootori tööd standardiseeritud tüübikinnituskatse ja teiste töötingimuste ajal ning sellest tulenevalt vähendada heitmekontrolli taset tingimustes, mis ei kuulu sisuliselt tüübikinnitusmenetluse hulka.

8.3.2.    Täiendava heitmekontrollistrateegia nõuded

8.3.2.1.

Mootoris või väljaspool teid kasutatavas liikurmasinas võib kasutada mis tahes täiendavat heitmekontrollistrateegiat tingimusel, et kui täiendav heitmekontrollistrateegia on aktiveeritud, muudab see ümbritseva keskkonna ja/või töötingimuste teatavale kombinatsioonile reageerides põhilist heitmekontrollistrateegiat, kuid ei vähenda alaliselt heitmekontrollisüsteemi tõhusust.

a) Kui täiendav heitmekontrollistrateegia on tüübikinnituskatse ajal aktiveeritud, siis jagusid 8.3.2.2 ja 8.3.2.3 ei kohaldata.

b) Kui täiendav heitmekontrollistrateegia ei ole tüübikinnituskatse ajal aktiveeritud, tuleb tõendada, et täiendav heitmekontrollistrateegia on aktiivne ainult siis, kui see on vajalik jaos 8.3.2.3 nimetatud eesmärkidel.

▼M8

8.3.2.2.

IIIB ja IV etapi suhtes kohaldatavad kontrollitingimused on järgmised:

a) kontrollitingimused IIIB etapi mootorite jaoks:

i) maksimaalne kõrgus 1 000 meetrit (või samaväärne õhurõhk 90 kPa);

ii) ümbritseva õhu temperatuur vahemikus 275–303 K (2–30 °C);

iii) mootori jahutusvedeliku temperatuur üle 343 K (70 °C).

Kui täiendav heitmekontrollistrateegia on aktiveeritud ajal, mil mootor töötab punktides i, ii ja iii sätestatud kontrollitingimustel, on see aktiivne vaid erandkorras;

b) kontrollitingimused IV etapi mootorite jaoks:

i) õhurõhk 82,5 kPa või rohkem;

ii) ümbritseva õhu temperatuur järgmises vahemikus:

 vähemalt 266 K (–7 °C);

 madalam järgmise valemiga määratud temperatuurist või sellega võrdne, konkreetse õhurõhu korral: image , kus: Tc on ümbritseva õhu arvutuslik temperatuur kelvinites ja P b on atmosfäärirõhk kilopaskalites.

iii) mootori jahutusvedeliku temperatuur üle 343 K (70 °C).

Kui täiendav heitmekontrollistrateegia on aktiveeritud ajal, mil mootor töötab alapunktides i, ii ja iii sätestatud kontrollitingimustel, võib strateegia aktiveeruda vaid siis, kui see on vajalik punktis 8.3.2.3 määratletud eesmärkidel ja selle on heaks kiitnud tüübikinnitusasutus;

c) toimingud madala temperatuuriga

Erandina punkti b nõuetest võib heitgaasitagastussüsteemiga (EGR) varustatud IV etapi mootorite puhul kasutada täiendavat heitmekontrollistrateegiat, kui ümbritseva õhu temperatuur on alla 275 K (2 °C) ja kui on täidetud üks kahest järgmisest kriteeriumist:

i) sisselasketorustiku temperatuur ei ole kõrgem järgmise valemiga määratud temperatuurist: image , kus: IMT c on sisselasketorustiku arvutatud temperatuur kelvinites ja P IM on sisselasketorustiku absoluutne rõhk kilopaskalites;

ii) mootori jahutusvedeliku temperatuur ei ole kõrgem järgmise valemiga määratud temperatuurist: image , kus: ECT c on mootori jahutusvedeliku arvutuslik temperatuur kelvinites ja P IM on sisselasketorustiku absoluutne rõhk kilopaskalites.

▼M6

8.3.2.3.

Eelkõige võib täiendav heitmekontrollistrateegia aktiveeruda järgmistel eesmärkidel:

a) pardasignaalide põhjal, et kaitsta mootorit (kaasa arvatud õhukäitlusseadet) ja/või väljaspool teid kasutatavat liikurmasinat, kuhu mootor on paigaldatud, kahjustuste eest;

▼M8

b) tööohutuse tagamiseks;

▼M6

c) ülemääraste heitmete vältimiseks külmkäivituse, eelsoojenduse või väljalülitamise ajal;

d) kui seda kasutatakse selleks, et teha järeleandmisi konkreetsetel ümbritseva keskkonna või töötingimustel ühe reguleeritava saasteaine kontrolli suhtes, et säilitada kontroll muude reguleeritavate saasteainete üle heitmete piirnormide raames, mis on kohased asjaomasele mootorile. Eesmärk on kompenseerida loomulikult esinevaid nähtusi viisil, mis tagab piisava kontrolli heitmete kõikide komponentide üle.

8.3.2.4.

Tootja tõendab tüübikinnituskatse ajal tehnilisele teenistusele, et mis tahes täiendav heitmestrateegia vastab jao 8.3.2 sätetele. Tõendamise käigus antakse hinnang jaos 8.3.3 nimetatud dokumentidele.

8.3.2.5.

Keelatud on täiendava heitmekontrollistrateegia toimimine mis tahes põhjustel, mis ei ole vastavuses jaoga 8.3.2.

8.3.3.    Dokumentide nõuded

8.3.3.1.

Tootja annab tehnilisele teenistusele tüübikinnitustaotluse esitamise ajal koos sellega teatmiku, võimaldab tutvuda konstruktsioonielementidega, heitmekontrollistrateegiaga ja sellega, kuidas toimub väljundparameetrite otsene või kaudne reguleerimine. Teatmik koosneb kahest osast:

a) tüübikinnitustaotlusele lisatud dokumentatsioon sisaldab täielikku ülevaadet heitmekontrollistrateegiast. See sisaldab tõendeid, et kõik väljundparameetrid, mis on saadud üksikute sisendparameetrite reguleerimispiiride maatriksi alusel, on identifitseeritud. Need tõendid lisatakse teatmikule II lisas nimetatud viisil;

b) lisamaterjalid, mis esitatakse tehnilisele teenistusele, kuid mida ei lisata tüübikinnitustaotlusele, sisaldavad kõiki mis tahes täiendava heitmekontrollistrateegia poolt muudetavaid parameetreid ning piirtingimusi, mille korral vaatlusalune strateegia töötab, eelkõige:

i) kontrolli põhimõtet ning toite- ja muude oluliste süsteemide ajastamisstrateegiate ja lülituspunktide kirjeldusi kõikide kasutusrežiimide korral, mille puhul on tagatud tõhus heitmekontroll (näiteks heitgaasi tagastussüsteem (EGR) või reaktiivi doseerimine);

ii) mootorile lisatud mis tahes täiendava heitmekontrollistrateegia kasutamise põhjendust, lisaks materjale ja katseandmeid, mis näitavad mõju heitgaasidele. See põhjendus võib põhineda katseandmetel, usaldusväärsel tehnilisel analüüsil või mõlema kombinatsioonil;

iii) nende algoritmide või sensorite (nende kohaldamisel) detailset kirjeldust, mida kasutatakse NOx kontrolli süsteemi mittenõuetekohase toimimise tuvastamiseks, analüüsimiseks või diagnoosimiseks;

iv) hälvet, mis on lubatud jaos 8.4.7.2 esitatud nõuete täitmisel, olenemata kasutatud meetmetest.

8.3.3.2.

Jao 8.3.3.1 punktis b nimetatud lisamaterjali käsitatakse rangelt konfidentsiaalsena. See tehakse tüübikinnitusasutusele kättesaadavaks taotluse korral. Tüübikinnitusasutus käsitab nimetatud materjali konfidentsiaalsena.

8.4.

►M8  NOx kontrolli meetmete nõuded IIIB etapi mootorite puhul  ◄

8.4.1.

Tootja esitab II lisa 1. liite jaos 2 ja II lisa 3. liite jaos 2 sätestatud dokumentides NOx kontrolli meetmete talituslikke kasutusomadusi ammendavalt kirjeldava teabe.

8.4.2.

Kui heitmekontrollisüsteem vajab reaktiivi, peab tootja II lisa 1. liite jaos 2.2.1.13 ja 3. liite jaos 2.2.1.13 täpsustama ka reaktiivi omadused, kaasa arvatud reaktiivi tüüp, teave kontsentratsiooni kohta, kui reaktiiv on lahuses, ja töötemperatuuritingimused, ning esitama koostise ja kvaliteedi kohta viited rahvusvahelistele standarditele.

8.4.3.

Mootori heitmekontrollistrateegia töötab kõigis ühenduse territooriumil üldjuhul valitsevates keskkonnatingimustes, eelkõige ümbritseva õhu madala temperatuuri korral.

8.4.4.

Tootja tõendab, et reaktiivi kasutamisel ei ületa ammoniaagiheitmete hulk tüübikinnitusmenetluses kohaldatava heitmete katsetsükli ajal keskmist väärtust 25 ppm.

8.4.5.

Kui väljaspool teed kasutatavale liikurmasinale paigaldatakse või ühendatakse sellega eraldi reaktiivimahutid, on vaja lisada ka vahendid mahutites oleva reaktiivi proovi võtmiseks. Proovivõtukoht peab olema erivahendeid või -meetodeid kasutamata kergesti juurdepääsetav.

8.4.6.

Kasutamis- ja hooldusnõuded

8.4.6.1.

Vastavalt artikli 4 lõikele 3 on tüübikinnituse saamise eelduseks, et igale väljaspool teed kasutatava liikurmasina juhile antakse kirjalik juhis, mis sisaldab järgmist:

a) üksikasjalikku hoiatust, mis selgitab paigaldatud mootori ebaõigest töötamisest, kasutamisest või hooldamisest põhjustatud võimalikke rikkeid, ning meetmeid probleemi kõrvaldamiseks;

b) üksikasjalikku hoiatust masina ebaõige kasutamise kohta, millega võivad kaasneda häired mootori töös, ning asjaomaseid meetmeid probleemi kõrvaldamiseks;

c) teavet reaktiivi õige kasutamise kohta ning juhiseid selle lisamiseks tavapäraste hoolduskordade vahel;

d) selget hoiatust, et vastava mootoritüübi jaoks välja antud tüübikinnitustunnistus kehtib ainult juhul, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

i) mootor töötab ning seda kasutatakse ja hooldatakse vastavalt esitatud juhistele;

ii) ebaõige töö, kasutuse või hoolduse korral on võetud viivitamata punktides a ja b nimetatud hoiatustes esitatud meetmeid probleemi kõrvaldamiseks;

iii) mootorit ei ole tahtlikult väärkasutatud, eelkõige ei ole EGRi ega ka reaktiivi doseerimise süsteemi deaktiveeritud ega hooldamata jäetud.

Juhised peavad olema koostatud selges ja mittetehnilises keeles, mis vastab väljaspool teed kasutatavate liikurmasinate või mootori kasutusjuhendis kasutatud keelele.

8.4.7.

Reaktiivi kontroll (vajaduse korral)

8.4.7.1.

Vastavalt artikli 4 lõikele 3 on tüübikinnituse saamise eelduseks, et väljaspool teed kasutatavate liikurmasinate konfiguratsioonist lähtuvalt teavitatakse juhti indikaatorite või muude sobivate vahendite kaudu järgmistest asjaoludest:

a) allesoleva reaktiivi hulgast reaktiivimahutis ning täiendava kindla signaaliga olukorrast, kui reaktiivi on alles vähem kui 10 % mahuti täismahust;

b) kui reaktiivimahuti on tühi või peaaegu tühi;

c) kui mahutis olev reaktiiv ei vasta hindamiseks paigaldatud vahendite kohaselt II lisa 1. liite jaos 2.2.1.13 ja 3. liite jaos 2.2.1.13 nimetatud ja registreeritud omadustele;

d) kui reaktiivi doseerimine katkeb, kuid seda ei põhjusta mootori elektrooniline kontrollplokk ega doseerimise regulaator, vaid see on mootori töötingimustega seotud reaktsioon, kui doseerimine ei ole vajalik, eeldusel et need töötingimused tehakse tüübikinnitusasutustele kättesaadavaks.

8.4.7.2.

Tootja valikul tagatakse reaktiivi vastavus nimetatud omadustele ning asjaomase NOx heite vastavus lubatud hälbele ühega järgmistest vahenditest:

a) otseste vahenditega, näiteks kasutades reaktiivi kvaliteedi sensorit;

b) kaudsete vahenditega, näiteks kasutades reaktiivi tõhususe hindamiseks heitgaasides NOx sensorit;

c) mis tahes teiste vahenditega, eeldusel et nende tõhusus on vähemalt võrdne punktis a või b nimetatud meetmete kasutamise tulemusega ning käesolevas jaos nimetatud peamised nõuded on täidetud.

▼M8

8.5.

NOx kontrolli meetmete nõuded IV etapi mootorite puhul

8.5.1.

Tootja esitab II lisa 1. liite punktis 2 ja II lisa 3. liite punktis 2 sätestatud dokumentides NOx kontrolli meetmete talituslikke kasutusomadusi ammendavalt kirjeldava teabe.

8.5.2.

Mootori heitmekontrollistrateegia töötab kõigis liidu territooriumil tavapäraselt valitsevates keskkonnatingimustes, eelkõige ümbritseva õhu madala temperatuuri korral. See nõue ei ole piiratud nende tingimustega, mille korral tuleb kasutada põhilist heitmekontrollistrateegiat, nagu on määratletud punktis 8.3.2.2.

8.5.3.

Tootja tõendab, et reaktiivi kasutamisel ei ületa ammoniaagiheitmete hulk tüübikinnitusmenetluses kohaldatava kuumkäivitusega NRTC või NRSC jooksul keskmist väärtust 10 ppm.

8.5.4.

Kui väljaspool teed kasutatavale liikurmasinale paigaldatakse või ühendatakse sellega reaktiivimahutid, peab olema võimalik võtta mahutites olevast reaktiivist proove. Proovivõtukoht peab olema erivahendeid või -meetodeid kasutamata kergesti juurdepääsetav.

8.5.5.

Vastavalt artikli 4 lõikele 3 on tüübikinnituse saamise eelduseks järgmised tingimused:

a) igale väljaspool teed kasutatava liikurmasina juhile antakse kirjalik hooldusjuhend;

b) algseadmete valmistajale antakse mootori installeerimise dokumendid, sealhulgas ka selle heitmekontrolli süsteemi kohta, mis on tüübikinnituse saanud mootoritüübi osa;

c) algseadme valmistajale antakse juhendid käitaja hoiatussüsteemi, meeldetuletussüsteemi ja (vajaduse korral) reaktiivi külmumiskaitse kohta;

d) käitajale antavaid juhendeid, installeerimisdokumente, käitaja hoiatussüsteemi, meeldetuletussüsteemi ja reaktiivi külmumiskaitset käsitlevate käesoleva lisa 1. liite sätete kohaldamine.

8.6.

IV etapi kontrollipiirkond

Vastavalt käesoleva lisa punktile 4.1.2.7 ei tohi IV etapi mootorite puhul I lisa 2. liites määratletud kontrollipiirkonnas prooviks võetud heitkogused ületada käesoleva lisa punktis 4.1.2.6 esitatud heitkoguste tabelis nimetatud piirnorme rohkem kui 100 %.

8.6.1.   Tõendamisnõuded

Tehniline teenistus valib kontrollipiirkonnas katsetamiseks kolm juhuslikku koormus- ja kiiruspunkti. Tehniline teenistus määrab ka nende katsepunktide läbimise juhusliku järjekorra. Katse tehakse kooskõlas NRSC põhinõuetega, kuid iga katsepunkti hinnatakse eraldi. Iga katsepunkt peab vastama punktis 8.6 määratletud piirnormidele.

8.6.2.   Katsenõuded

Katse tuleb teha kohe pärast III lisas kirjeldatud eraldi filtritega tehtavaid katsetsükleid.

Kui aga tootja otsustab III lisa punkti 1.2.1 kohaselt kasutada ÜRO EMK eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste 4.B lisas kirjeldatud menetlust, siis tehakse katse järgmiselt:

a) katse viiakse läbi kohe pärast ÜRO EMK eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste 4.B lisa punkti 7.8.1.2 alapunktides a–e kirjeldatud eraldi filtritega tehtavaid katsetsükleid, kuid enne alapunktis f kirjeldatud katsejärgseid menetlusi või pärast ÜRO EMK eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste 4.B lisa punkti 7.8.2.2 alapunktides a–d kirjeldatud ühe filtriga tehtava tsükli (Ramped Modal Cycle, RMC) katset, kuid vajaduse korral enne alapunktis e kirjeldatud katsejärgseid menetlusi;

b) katsed viiakse läbi vastavalt ÜRO EMK eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste 4.B lisa punkti 7.8.1.2 alapunktides b–e esitatud nõuetele, kasutades kõigi kolme katsepunkti puhul mitmefiltrimeetodit (üks filter iga katsepunkti kohta);

c) iga katsepunkti kohta tuleb arvutada konkreetne heitkogus (g/kWh);

d) heitkogused võib arvutada molaarsuhte alusel vastavalt liitele A.7 või massisuhte alusel vastavalt liitele A.8, kuid see arvutusmeetod peab olema kooskõlas eraldi filtritega tehtavates katsetsüklites või RMC-katses kasutatud meetoditega;

e) gaasiliste heitmete liitmise puhul tuleb Nmode väärtuseks seada 1 ja kaalutegurina kasutada 1;

f) tahkete heitmete arvutamise puhul kasutada mitmefiltrimeetodit ja liitmise korral tuleb Nmode väärtuseks seada 1 ja kaalutegurina kasutada 1.

8.7.

Karterigaaside heitkoguste kontrollimine IV etapi mootoritel

8.7.1.

Karterist eralduvaid heitkoguseid ei tohi lasta vahetult keskkonda, erandiks on punktis 8.7.3 osutatud juhud.

8.7.2.

Mootorid võivad kõigi operatsioonide ajal eraldada karterigaase heitgaasidesse kui see toimub enne, kui heitgaasid jõuavad järeltöötlemisseadmesse.

8.7.3.

Turboülelaadurite, pumpade, ülelaadekompressoritega mootorid või õhu sisseimemiseks ette nähtud ülelaaduritega mootorid võivad lasta karterist eralduvaid heitkoguseid ümbritsevasse keskkonda. Sellisel juhul lisatakse karterigaaside heitkogused vastavalt käesoleva lõigu punktile 8.7.3.1 heitgaasidele (kas füüsiliselt või matemaatiliselt) kõikide heitkoguste katsete ajal.

8.7.3.1.   Karterigaaside heitkogused

Karterigaaside heitkoguseid ei tohi lasta vahetult keskkonda. Erandiks on turboülelaadurite, pumpade, ülelaadekompressoritega mootorid või õhu sisseimemiseks ette nähtud ülelaaduritega mootorid, mis võivad karterigaaside heitkoguseid keskkonda lasta siis, kui need heitkogused lisatakse heitgaasidele (kas füüsiliselt või matemaatiliselt) kõikide heitkoguste katsete ajal. Seda erandit kasutavad tootjad peavad mootorid konstrueerima nii, et kõik karterigaaside heitkogused suunatakse heitkoguste kogumise süsteemi. Käesoleva punkti tähenduses ei loeta vahetult keskkonda suunatavateks heitkogusteks selliseid karterigaaside heitkoguseid, mis suunatakse kogu töötamise ajal heitgaasidesse heitgaaside järeltöötlusest ülesvoolu.

Lahtisest karterist eralduvad heitkogused suunatakse heitkoguste määramiseks väljalaskesüsteemi järgmiselt.

a) Torud peavad olema valmistatud sileda seinaga elektrit juhtivast materjalist, mis ei reageeri karterist eralduvate heitkogustega. Torud peavad olema nii lühikesed kui võimalik.

b) Laboris kasutatavas karteri torustikus peab torukäänete arv olema minimaalne ning vältimatute torukäänete kõverusraadius peab olema maksimaalne.

c) Laboris kasutatava karteri heitgaasitorustik peab vastama mootori tootja spetsifikatsioonidele karteri vasturõhu kohta.

d) Karteri heitgaasitorustik ühendatakse lahjendamata heitgaasi torustikku pärast mis tahes järeltöötlussüsteemi ja heitgaasipiirikut ja enne proovivõtturit, et tagada enne proovi võtmist piisav segunemine mootori heitgaasidega. Karteri heitgaasitoru peab ulatuma heitgaaside vabasse voolu, et vältida piirkihist tingitud mõju ja soodustada segunemist. Karteri heitgaasitoru väljalaskeava võib olla lahjendamata heitgaaside voo suhtes suvalise suunaga.

9.   MOOTORI VÕIMSUSKATEGOORIA VALIK

9.1. Selleks, et teha kindlaks käesoleva lisa 1. jaotise punkti A alapunktides i ja iv määratletud vahelduva pöörete arvuga mootorite vastavus käesoleva lisa 4. jaotises määratud heitkoguste piirnormidele, tuleb need määrata võimsusvahemikesse kõige kõrgema kasuliku võimsuse alusel, mis on mõõdetud vastavalt I lisa punktile 2.4.

9.2. Muude mootoritüüpide puhul kasutatakse nimivõimsust.




1. liide

Nõuded NOx kontrollimeetmete nõuetekohase toimimise tagamiseks

1.    Sissejuhatus

Käesolevas lisas sätestatakse nõuded NOx kontrollimeetmete nõuetekohase toimimise tagamiseks. See hõlmab nõudeid mootorite kohta, mis kasutavad heidete vähendamiseks reaktiive.

1.1.    Mõisted ja lühendid

„NO

x

kontrolli diagnostikasüsteem (NCD-süsteem)” –

sõiduki mootoril olev süsteem, mis suudab:

a) avastada NOx kontrolli rikke;

b) teha arvutimällu salvestatud teabe ja/või selle teabe välistele seadmetele edastamise abil kindlaks rikke tõenäolise põhjuse.

„NOx kontrolli rike (NCM)” – katse omavoliliselt muuta mootori NOx kontrolli süsteemi või seda süsteemi mõjutav rike, mis võib tuleneda omavolilisest muutmisest, ning mida käesoleva direktiivi kohaselt käsitatakse olukorrana, mis nõuab avastamise korral hoiatus- või meeldetuletussüsteemi aktiveerimist.

„Diagnostika veakood (DTC)” – numbriline või tähtnumbriline tähis, mis tähistab või märgistab NOx kontrolli riket.

„Kinnitatud ja aktiivne DTC” – DTC, mis on salvestatud ajal, kui NCD-süsteem järeldab, et eksisteerib rike.

„Skanner” – väline katseseade, mida kasutatakse väliseks andmevahetuseks NCD-süsteemiga.

„NOx kontrolli diagnostika mootori tüüpkond” – valmistaja poolt moodustatud mootorisüsteemide rühm, milles kasutatakse NOx kontrolliga seotud rikete (NCM) seireks/diagnoosimiseks samu meetodeid.

2.    Üldised nõuded

Mootorisüsteemile tuleb paigaldada NOx kontrolli diagnostikasüsteem (NCD-süsteem), mis suudab kindlaks teha käesolevas lisas käsitletud NOx kontrolli rikked (NCM-id). Kõik käesoleva punktiga hõlmatud mootorisüsteemid peavad olema projekteeritud, ehitatud ja paigaldatud nii, et nad vastaksid neile nõuetele mootori kogu tavapärase kasutusaja jooksul tavapäraste kasutustingimuste korral. Selle eesmärgi saavutamise huvides on aktsepteeritav, et mootorite puhul, mida on kasutatud üle käesoleva direktiivi III lisa 5. liite punktis 3.1 määratletud kasuliku tööea, võib täheldada NCD-süsteemi töö ja tundlikkuse teatavat halvenemist, nii et käesolevas lisas määratletud piirnormid ületatakse enne, kui hoiatus- ja/või meeldetuletussüsteem aktiveeritakse.

2.1.    Nõutav teave

2.1.1.

Kui heitmekontrollisüsteem vajab reaktiivi, peab tootja II lisa 1. liite punktis 2.2.1.13 ja 3. liite punktis 2.2.1.13 täpsustama ka reaktiivi omadused, kaasa arvatud reaktiivi tüüp, teave kontsentratsiooni kohta, kui reaktiiv on lahuses, ja töötemperatuuri tingimused, ning esitama koostise ja kvaliteedi kohta viited rahvusvahelistele standarditele.

2.1.2.

Tüübikinnitusasutusele tuleb tüübikinnituse taotlemisel esitada üksikasjalik kirjalik teave punktis 4 kirjeldatud käitaja hoiatussüsteemi ning punktis 5 kirjeldatud juhi meeldetuletussüsteemi talitluslike kasutusomaduste täieliku kirjeldusega.

2.1.3.

Tootja esitab dokumendid paigalduse kohta, millega tagatakse, et kui algseadme valmistaja neid kasutab, siis toimib masinale paigaldatud mootor, mis sisaldab tüübikinnituse saanud mootori osana heitekontrollisüsteemi, koostöös vajalike masina osadega sellisel viisil, mis vastab käesoleva lisa nõuetele. Nimetatud dokumendid sisaldavad üksikasjalikke tehnilisi nõudeid ja sätteid mootorisüsteemi kohta (tarkvara, riistvara ja teabeedastus), mis on vajalikud mootorisüsteemi korrektseks paigaldamiseks masinale.

2.2.    Töötingimused

2.2.1.

NOx kontrolli diagnostikasüsteem töötab järgmistel tingimustel:

a) ümbritseva keskkonna temperatuur on vahemikus 266 K – 308 K (–7 °C – 35 °C);

b) kõrgusel alla 1 600  m;

c) mootori jahutusvedeliku temperatuur on üle 343 K (70 °C).

Käesolevat punkti ei kohaldata paagis oleva reaktiivi taseme jälgimise suhtes, kui seire peab toimuma kõigis tingimustes, mil mõõtmine on tehniliselt teostatav (näiteks kõigil tingimustel, kui vedel reaktiiv ei ole külmunud).

2.3.    Reaktiivide külmumiskaitse

2.3.1.

On lubatud kasutada soojendatud või soojendamata reaktiivipaaki ja doseerimissüsteemi. Soojendusega süsteem peab vastama punkti 2.3.2 nõuetele. Soojenduseta süsteem peab vastama punkti 2.3.3 nõuetele.

2.3.1.1.

Soojenduseta reaktiivipaagi ja doseerimissüsteemi kasutamise kohta peab olema esitatud teave masina omanikule mõeldud kirjalikus juhendis.

2.3.2.

Reaktiivipaak ja doseerimissüsteem

2.3.2.1.

Kui reaktiiv on külmunud, peab reaktiiv olema kasutamiseks saadaval mitte hiljem kui 70 minutit pärast mootori käivitamist ümbritseva õhu temperatuuril 266 K (–7 °C).

2.3.2.2.

Soojendusega süsteemi projekteerimise kriteeriumid

Soojendusega süsteem tuleb projekteerida selliselt, et see vastaks käesolevas punktis sätestatud töönõuetele, kui seda katsetatakse määratletud menetluse kohaselt.

2.3.2.2.1. Reaktiivipaaki ja doseerimissüsteemi tuleb seisutada temperatuuril 255 K (–18 °C) 72 tundi või kuni reaktiivi mass tahkestub.

2.3.2.2.2. Pärast punktis 2.3.2.2.1 sätestatud seisutusperioodi tuleb masin/mootor käivitada ja lasta sel töötada ümbritseva õhu temperatuuril 266 K (–7 °C) või madalamal temperatuuril järgmiselt:

a) 10–20 minutit tühikäigul,

b) seejärel kuni 50 minutit koormusel mitte üle 40 % nimikoormusest.

2.3.2.2.3. Punktis 2.3.2.2.2 kirjeldatud katsemenetluse lõpus peab reaktiivi doseerimise süsteem olema täiesti töökorras.

2.3.2.3.

Projekteerimiskriteeriume võib hinnata külmkatsekambris, kasutades tervet masinat või osi, mis on samasugused kui masinale installeeritavad osad, või välikatsete põhjal.

2.3.3.

Käitaja hoiatus- ja meeldetuletussüsteemi aktiveerimine soojenduseta süsteemi puhul

2.3.3.1.

Kui ümbritseva õhu temperatuuril ≤ 266 K (–7 °C) ei toimu reaktiivi doseerimist, peab aktiveeruma punktis 4 kirjeldatud käitaja hoiatussüsteem.

2.3.3.2.

Kui ümbritseva õhu temperatuuril ≤ 266 K (–7 °C) ei toimu maksimaalselt 70 minuti jooksul pärast sõiduki käivitamist reaktiivi doseerimist, peab aktiveeruma punktis 5.4 kirjeldatud teise taseme meeldetuletussüsteem.

2.4.    Diagnostilised nõuded

2.4.1.

NOx kontrolli diagnostikasüsteem (NCD-süsteem) peab arvutimälusse salvestatud diagnostika veakoodide (DTC) abil avastama käesolevas lisas käsitletud NOx kontrolli rikked (NCM-id) ja nõudmise korral edastama selle teabe välisele seadmele.

2.4.2.

Nõuded diagnostika veakoodide (DTCde) salvestamisele

2.4.2.1.

NCD-süsteem salvestab diagnostika veakoodi iga erineva NOx kontrolli rikke puhul.

2.4.2.2.

NCD-süsteem otsustab 60-minutilise mootori tööaja jooksul, kas rikkeid esineb. Sel ajal salvestatakse „kinnitatud ja aktiivne” DTC ning hoiatussüsteem aktiveeritakse vastavalt punktile 4.

2.4.2.3.

Teatud juhtudel, kui seireseadmed vajavad rikke tuvastamiseks ja kinnitamiseks rohkem kui 60 minutit (nt kui seireseadmed kasutavad statistilisi mudeleid või on seotud masina kütusekuluga), võib tüübikinnitusasutus lubada kasutada seireks pikemat perioodi tingimusel, et valmistaja põhjendab pikema perioodi vajalikkust (nt tehnilise selgituse, katsetulemuste, ettevõttesiseste kogemuste vms abil).

2.4.3.

Nõuded diagnostika veakoodide (DTCde) kustutamisele

a) NCD-süsteem ei saa diagnostika veakoode arvutimälust ise kustutada enne, kui antud veakoodiga seotud viga on parandatud.

b) NCD-süsteem võib kustutada kõik diagnostika veakoodid, kui seda nõuab mootori tootjalt taotluse peale saadud valdaja skanner või hooldustööriist või kui kasutatakse mootori tootjalt saadud koodi.

2.4.4.

NCD-süsteemi ei tohi programmeerida või muul viisil projekteerida selliselt, et see masina tegeliku kasutusaja jooksul vanuse põhjal osaliselt või täielikult deaktiveeruks, samuti ei tohi süsteem sisaldada algoritmi või strateegiat, mille ülesanne on vähendada NCD-süsteemi efektiivsust aja jooksul.

2.4.5.

Kõik NCD-süsteemi ümberprogrammeeritavad arvutikoodid või tööparameetrid peavad olema kindlad omavolilise muutmise suhtes.

2.4.6.

NCD-mootoritüüpkond

Valmistaja vastutab NCD-mootoritüüpkonna koosseisu kindlaksmääramise eest. Mootorisüsteemide rühmitamine NCD-mootoritüüpkonda peab põhinema heal inseneritaval ning selle peab heaks kiitma tüübikinnitusasutus.

Mootorid, mis ei kuulu samasse mootoritüüpkonda võivad ikkagi kuuluda samasse NCD-mootoritüüpkonda.

2.4.6.1.   NCD-mootoritüüpkonda määratlevad parameetrid

NCD-tüüpkonda iseloomustavad peamised konstruktsiooniparameetrid, mis peavad olema ühised kõigil tüüpkonna mootorisüsteemidel.

Selleks et lugeda mootorisüsteeme ühte ja samasse NCD-mootoritüüpkonda kuuluvaks, peavad nende järgmised põhiparameetrid olema sarnased:

a) heitkoguste kontrolli süsteem;

b) NCD-seire meetodid;

c) NCD-seire kriteeriumid;

d) seireparameetrid (nt sagedus).

Valmistaja peab tõendama nende sarnasuste olemasolu tehnilise või muu vastava menetlusega ning tüübikinnitusasutus peab need heaks kiitma.

Tootja võib taotleda tüübikinnitusasutuse heakskiitu mootorisüsteemi konfiguratsiooni variatsioonidest tulenevate NCD-süsteemi seire- või diagnostikameetodite väikeste erinevuste jaoks, kui tootja peab neid meetodeid sarnaseks ning need erinevad ainult selle tõttu, et sobida vaatlusaluste komponentide konkreetsete omadustega (nt suurus, heitgaasivoo hulk jne); või kui nende sarnasused on kindlaks tehtud heade inseneritavade põhjal.

3.    Hooldusnõuded

3.1. Tootja annab kõigile käesoleva määruse kohaselt tüübikinnituse saanud uute mootorite või masinate omanikele kirjaliku juhendi heitekontrollisüsteemi ja selle nõuetekohase talitluse kohta või korraldab sellise juhendi edastamise.

Juhend peab sisaldama selgitust, et kui heitekontrollisüsteem ei tööta nõuetekohaselt, teavitatakse käitajat probleemist hoiatussüsteemi abil ning et hoiatuse eiramisel blokeerib käitaja meeldetuletussüsteem masina töö jätkamise.

3.2. Juhendis peavad olema kirjas masina nõuetekohase kasutamise ja hoolduse nõuded, et tagada masinate heitkoguste näitajate püsimine normi piires, sealhulgas vajaduse korral nõuded tarbitavate reaktiivide õige kasutamise kohta.

3.3. Juhend peab olema koostatud selges ja mittetehnilises keeles, mis vastab väljaspool teed kasutatava liikurmasina või mootori kasutusjuhendis kasutatud keelele.

3.4. Juhendis tuleb märkida, kas masina käitaja peab tarbitavaid reaktiive lisama tavapäraste tehniliste hoolduste vahelisel ajal. Juhendis tuleb märkida ka reaktiivi nõutav kvaliteet. Juhendis tuleb täpsustada, kuidas käitaja peab reaktiivipaaki täitma. Andmetes märgitakse ära ka eeldatav reaktiivi kulu seda tüüpi mootoril ning reaktiivi lisamise välp.

3.5. Juhendis tuleb märkida, et nõuetekohaste omadustega reaktiivi kasutamine ja lisamine on oluline, et mootor vastaks asjaomasele mootoritüübile tüübikinnitustunnistuse saamiseks esitatavatele nõuetele.

3.6. Juhendis tuleb selgitada käitaja hoiatus- ja meeldetuletussüsteemi tööpõhimõtteid. Lisaks tuleb talitluse ja tõrgete logimise seisukohalt selgitada, mida võib kaasa tuua hoiatussüsteemi eiramine, reaktiivi lisamata või probleemi lahendamata jätmine.

4.    Käitaja hoiatussüsteem

4.1. Masinal peab olema hoiatussüsteem, mille visuaalsed märguanded hoiatavad käitajat, kui on tuvastatud reaktiivi vähene kogus, reaktiivi ebapiisav kvaliteet, doseerimise katkestus või punktis 9 kirjeldatud rike, mis põhjustab käitaja meeldetuletussüsteemi rakendumise, kui viga aegsasti parandata. Hoiatussüsteem jääb aktiivseks ka siis, kui punktis 5 kirjeldatud käitaja meeldetuletussüsteem aktiveerub.

4.2. Hoiatussignaal ei tohi olla sama, millega antakse märku rikkest või muust mootori hooldusteatest, kuid see võib kasutada sama hoiatussüsteemi.

4.3. Käitaja hoiatussüsteem võib koosneda ühest või mitmest lambist või kuvada lühiteateid, mis võivad näiteks selgelt näidata:

 esimese ja/või teise taseme meeldetuletuse aktiveerumiseni allesjäänud aega;

 esimese ja/või teise taseme meeldetuletuse ulatust, näiteks pöördemomendi vähenemise ulatust;

 tingimusi, mille korral masina töövõime taastub.

Teadete kuvamise korral võib teadete kuvamiseks kasutada sama süsteemi, mida kasutatakse muude hooldusteadete puhul.

4.4. Tootja valikul võib hoiatusega kaasneda helisignaal käitaja alarmeerimiseks. Käitaja võib hoiatava helisignaali välja lülitada.

4.5. Käitaja hoiatussüsteem aktiveerub vastavalt punktides 2.3.3.1, 6.2, 7.2., 8.4, ja 9.3 sätestatule.

4.6. Käitaja hoiatussüsteem lülitub välja, kui selle aktiveerumise esile kutsunud tingimused on kõrvaldatud. Käitaja hoiatussüsteem ei tohi automaatselt välja lülituda, kui selle käivitumise põhjused pole kõrvaldatud.

4.7. Hoiatussüsteemi talitluse võivad ajutiselt katkestada muud hoiatussignaalid, mis annavad olulisi ohutusteateid.

4.8. Käitaja hoiatussüsteemi aktiveerimise ja deaktiveerimise üksikasjad on sätestatud punktis 11.

4.9. Käesoleva direktiivi kohase tüübikinnituse taotlemisel peab tootja tõendama käitaja hoiatussüsteemi toimimist vastavalt punktile 11.

5.    Käitaja meeldetuletussüsteem

5.1.

Masinal peab olema käitaja meeldetuletussüsteem, mis põhineb ühel järgmistest põhimõtetest:

5.1.1. kaheastmeline meeldetuletussüsteem alates esimese taseme meeldetuletusest (talitluse piiramine), millele järgneb teise taseme meeldetuletus (masina talitluse blokeerimine);

5.1.2. üheastmeline teise taseme meeldetuletussüsteem (masina talitluse blokeerimine), mis aktiveerub punktides 6.3.1, 7.3.1, 8.4.1, ja 9.4.1 määratletud esimese astme meeldetuletuse tingimuste korral.

5.2.

Tüübikinnitusasutuse eelneval nõusolekul võib mootorile paigaldada vahendid käitaja meeldetuletussüsteemi väljalülitamiseks, kui riigi valitsus või kohalik omavalitsus või nende päästeteenistused või relvajõud on välja kuulutanud hädaolukorra.

5.3.

Esimese taseme meeldetuletussüsteem

5.3.1. Esimese taseme meeldetuletussüsteem aktiveeritakse, kui on aset leidnud üks punktides 6.3.1, 7.3.1, 8.4.1 ja 9.4.1 määratletud tingimustest.

5.3.2. Esimese taseme meeldetuletussüsteem peab järk-järgult vähendama mootori maksimaalset pöördemomenti vähemalt 25 % võrra kiirusvahemikus haripunktist kuni pöörderegulaatori murdepunktini, nagu on näidatud joonisel 1. Pöördemoment peab vähenema vähemalt 1 % minutis.

5.3.3. Kasutada võib ka muid meeldetuletussüsteeme, kui tüübikinnitusasutusele on demonstreeritud, et need on vähemalt sama ranged.

Joonis 1

Pöördemomendi vähendamise skeem esimese taseme meeldetuletuse puhul

image

5.4.

Teise taseme meeldetuletussüsteem

5.4.1. Teise taseme meeldetuletussüsteem aktiveeritakse, kui on aset leidnud üks punktides 2.3.3.2, 6.3.2, 7.3.2, 8.4.2 ja 9.4.2 määratletud tingimustest.

5.4.2. Teise taseme meeldetuletussüsteem vähendab masina kasutatavust sellise tasemeni, mis on piisavalt koormav ja sunnib käitajat parandama punktides 6–9 nimetatud probleeme. Alltoodud strateegiad on vastuvõetavad.

5.4.2.1. Mootori pöördemomenti kiirusvahemikus haripunktist kuni pöörderegulaatori murdepunktini tuleb järk-järgult vähendada alates joonisel 1 näidatud esimese astme meeldetuletussüsteemi pöördemomendist vähemalt 1 % minutis kuni 50 protsendini maksimaalsest pöördemomendist või alla selle ning mootori pöörlemiskiirust vähendatakse järk-järgult 60 protsendini nimipöörlemiskiirusest või alla selle sama aja jooksul, kui toimub pöördemomendi vähendamine, nagu näidatud joonisel 2.

Joonis 2 Pöördemomendi vähendamise skeem teise taseme meeldetuletuse puhul image

5.4.2.2. Kasutada võib ka muid meeldetuletussüsteeme, kui tüübikinnitusasutusele on demonstreeritud, et need on vähemalt sama ranged.

5.5.

Selleks, et võtta arvesse ohutusprobleeme ja lubada iseparandavat diagnostikat, on lubatud kasutada meeldetuletusest möödamineku funktsiooni mootori täisvõimsuse taastamiseks tingimusel, et

 see ei kesta üle 30 minuti ja

 see piirdub kolme aktiveerimisega iga käitaja meeldetuletussüsteemi aktiveerumise jooksul.

5.6.

Käitaja meeldetuletussüsteem peab välja lülituma, kui selle käivitumise esile kutsunud tingimused on kõrvaldatud. Käitaja meeldetuletussüsteem ei tohi automaatselt välja lülituda, kui selle käivitumise põhjused pole kõrvaldatud.

5.7.

Käitaja meeldetuletussüsteemi aktiveerimise ja deaktiveerimise üksikasjad on sätestatud punktis 11.

5.8.

Käesoleva direktiivi kohase tüübikinnituse taotlemisel peab tootja tõendama käitaja meeldetuletussüsteemi toimimist vastavalt punktile 11.

6.    Reaktiivi olemasolu

6.1.    Reaktiivi taseme näidik

Masinal peab olema näidik, mis teavitab käitajat selgelt ja arusaadavalt reaktiivi tasemest reaktiivipaagis. Reaktiivinäidiku minimaalne vastuvõetav toimivustase peab tagama reaktiivitaseme pideva näidu, samal ajal kui punktis 4 nimetatud käitaja hoiatussüsteem on aktiveeritud. Reaktiivinäidik võib olla analoog- või digitaalnäiduga ja võib näidata taset proportsioonina paagi täismahust, allesjäänud reaktiivi kogust või hinnangulist allesjäänud tööaega.

6.2.    Käitaja hoiatussüsteemi aktiveerumine

6.2.1. Punktis 4 kirjeldatud käitaja hoiatussüsteem peab aktiveeruma juhul, kui reaktiivi tase langeb alla 10 % reaktiivipaagi mahust. Tootja valikul võib nimetatud protsendimäär olla ka suurem.

6.2.2. Esitatav hoiatus koos reaktiivinäidikuga peab käitajale täiesti arusaadavalt teatama, et reaktiivi tase on liiga madal. Kui hoiatussüsteem hõlmab kuvateatesüsteemi, tuleb visuaalse hoiatusena kuvada teade reaktiivi madala taseme kohta, näiteks „Karbamiidi tase madal”, „AdBlue tase madal” või „Reaktiivi tase madal”).

6.2.3. Käitaja hoiatussüsteem ei pea kohe alguses olema kogu aeg aktiivne (näiteks ei pea teadet kuvama pidevalt), kuid aktiveerumise intensiivsus (näiteks lambi vilkumissagedus) peab kasvama nii, et see muutub pidevaks, kui reaktiiv hakkab otsa saama ning hakkab lähenema see hetk, mil peab rakenduma juhi meeldetuletussüsteem. See kulmineerub käitaja teavitamisega tootja valitud tasemel, kuid hetkel, kui rakendub punktis 6.3 kirjeldatud käitaja meeldetuletussüsteem, peab see olema märgatavam, kui see oli esmase aktiveerumise hetkel.

6.2.4. Pidev hoiatussignaal ei tohi olla hõlpsasti blokeeritav või eiratav. Kui hoiatussüsteem hõlmab kuvateatesüsteemi, tuleb kuvada selge teade (näiteks „Lisage karbamiidi”, „Lisage reaktiivi AdBlue” või „Lisage reaktiivi”). Pideva hoiatuse võivad ajutiselt katkestada muud hoiatussignaalid, mis annavad olulisi ohutusteateid.

6.2.5. Käitaja hoiatussüsteemi väljalülitamine ei tohi olla võimalik enne reaktiivi lisamist tasemeni, mis ei nõua hoiatussüsteemi aktiveerimist.

6.3.    Käitaja meeldetuletussüsteemi aktiveerumine

6.3.1. Punktis 5.3 kirjeldatud esimese taseme meeldetuletussüsteem peab aktiveeruma juhul, kui reaktiivipaagi tase langeb alla 2,5 % paagi nimimahust. Tootja valikul võib nimetatud protsendimäär olla ka kõrgem.

6.3.2. Punktis 5.4 kirjeldatud teise taseme meeldetuletussüsteem peab aktiveeruma juhul, kui reaktiivipaak on tühi (st kui doseerimissüsteem ei saa paagist reaktiivi juurde võtta) või mis tahes protsendimäära juures alla 2,5 % paagi nimimahust tootja äranägemisel.

6.3.3. Välja arvatud punktiga 5.5 lubatud ulatuses ei tohi teise taseme meeldetuletussüsteemi väljalülitamine olla võimalik enne reaktiivi lisamist tasemeni, mis ei nõua süsteemi vastavat aktiveerimist.

7.    Reaktiivi kvaliteedi jälgimine

7.1.

Mootoril või masinal peavad olema vahendid nõuetele mittevastava reaktiivi määramiseks masina pardal.

7.1.1. Tootja peab määratlema reaktiivi minimaalse vastuvõetava kontsentratsiooni CDmin, mille puhul väljalasketoru NOx heitkogused ei ületa 0,9 g/kWh künnist.

7.1.1.1. Väärtuse CDmin nõuetele vastavust tuleb tüübikinnituse taotlemisel tõendada punktis 12 sätestatud menetluse korras ja esitada laiendatud dokumentatsioonis, nagu täpsustatud I lisa punktis 8.

7.1.2. Reaktiivi kontsentratsioon alla CDmin tuleb tuvastada ja käsitleda seda punkti 7.1 tähenduses nõuetele mittevastava reaktiivina.

7.1.3. Reaktiivi kvaliteedi jaoks tuleb ette näha spetsiaalne arvesti (reaktiivi kvaliteedi arvesti). Reaktiivi kvaliteedi arvesti peab loendama mootori töötundide arvu nõuetele mittevastava reaktiiviga.

7.1.3.1. Valikuliselt võib tootja rühmitada reaktiivi kvaliteedi vea kokku ühe või mitme punktides 8 ja 9 loetletud veaga ja kasutada nende jaoks ühte arvestit.

7.1.4. Reaktiivi kvaliteedi arvesti aktiveerimise ja deaktiveerimise kriteeriumite üksikasjad ja mehhanismid on kirjeldatud punktis 11.

7.2.

Käitaja hoiatussüsteemi aktiveerumine

Kui seiresüsteem kinnitab, et reaktiivi kvaliteet ei vasta nõuetele, peab aktiveeruma punktis 4 kirjeldatud käitaja hoiatussüsteem. Kui hoiatussüsteem hõlmab kuvateatesüsteemi, tuleb kuvada teade, mis näitab hoiatuse põhjust (näiteks „Tuvastatud nõuetele mittevastav karbamiid”, „Tuvastatud nõuetele mittevastav AdBlue” või „Tuvastatud nõuetele mittevastav reaktiiv”).

7.3.

Käitaja meeldetuletussüsteemi aktiveerumine

7.3.1. Punktis 5.3 kirjeldatud esimese taseme meeldetuletussüsteem peab aktiveeruma juhul, kui reaktiivi kvaliteet ei ole paranenud mootori 10 töötunni jooksul pärast käitaja hoiatussüsteemi aktiveerumist vastavalt punktis 7.2 kirjeldatule.

7.3.2. Punktis 5.4 kirjeldatud teise taseme meeldetuletussüsteem peab aktiveeruma juhul, kui reaktiivi kvaliteet ei ole paranenud mootori 20 töötunni jooksul pärast käitaja hoiatussüsteemi aktiveerumist vastavalt punktis 7.2 kirjeldatule.

7.3.3. Rikke korduva ilmnemise korral tuleb meeldetuletussüsteemi aktiveerumisele eelnevate tundide arvu vähendada vastavalt punktis 11 kirjeldatud mehhanismile.

8.    Reaktiivi doseerimine

8.1.

Mootor peab sisaldama vahendeid doseerimise katkestuse tuvastamiseks.

8.2.

Reaktiivi doseerimise arvesti

8.2.1. Doseerimise jaoks tuleb ette näha spetsiaalne arvesti (doseerimisarvesti). See arvesti loendab mootori töötundide arvu, mille jooksul reaktiivi doseerimine on katkestatud. See ei ole vajalik, kui katkestust nõuab mootori elektrooniline kontrollplokk (ECU), kuna masina töötingimuste tõttu pole reaktiivi doseerimine heitekoguste seisukohalt nõutav.

8.2.1.1. Valikuliselt võib tootja rühmitada reaktiivi doseerimise vea kokku ühe või mitme punktides 7 ja 9 loetletud veaga ja kasutada nende jaoks ühte arvestit.

8.2.2. Reaktiivi doseerimise arvesti aktiveerimise ja deaktiveerimise kriteeriumite üksikasjad ja mehhanismid on kirjeldatud punktis 11.

8.3.

Käitaja hoiatussüsteemi aktiveerumine

Punktis 4 kirjeldatud käitaja hoiatussüsteem peab aktiveeruma reaktiivi doseerimise katkemisel, mis käivitab doseerimisarvesti vastavalt punktile 8.2.1. Kui hoiatussüsteem hõlmab kuvateatesüsteemi, tuleb kuvada teade, mis näitab hoiatuse põhjust (näiteks „Karbamiidi doseerimise tõrge”, „AdBlue doseerimise tõrge” või „Reaktiivi doseerimise tõrge”).

8.4.

Käitaja meeldetuletussüsteemi aktiveerumine

8.4.1. Punktis 5.3 kirjeldatud esimese taseme meeldetuletussüsteem peab aktiveeruma juhul, kui reaktiivi doseerimise katkestus ei ole parandatud mootori 10 töötunni jooksul pärast käitaja hoiatussüsteemi aktiveerumist vastavalt punktis 8.3 kirjeldatule.

8.4.2. Punktis 5.4 kirjeldatud teise taseme meeldetuletussüsteem peab aktiveeruma juhul, kui reaktiivi doseerimise katkestust ei ole parandatud mootori 20 töötunni jooksul pärast käitaja hoiatussüsteemi aktiveerumist vastavalt punktis 8.3 kirjeldatule.

8.4.3. Rikke korduva ilmnemise korral tuleb meeldetuletussüsteemi aktiveerumisele eelnevate tundide arvu vähendada vastavalt punktis 11 kirjeldatud mehhanismile.

9.    Omavolilise muutmisega seostatavate tõrgete jälgimine

9.1.

Peale reaktiivi taseme reaktiivipaagis, reaktiivi kvaliteedi ja reaktiivi doseerimise katkestuse tuleb jälgida järgmisi tõrkeid, kuna need võivad tekkida omavolilise muutmise tulemusena:

i) tõkestatud heitgaasitagastuse ventiil;

ii) NOx kontrolli diagnostikasüsteemi (NCD-süsteemi) tõrked vastavalt punktis 9.2.1 kirjeldatule.

9.2.

Seirenõuded

9.2.1.

NOx kontrolli diagnostikasüsteemi (NCD-süsteemi) puhul tuleb jälgida elektririkkeid ja mõne anduri eemaldamist või deaktiveerimist, mis takistab muude punktides 6–8 nimetatud tõrgete diagnostikat (komponentide seiret).

Diagnostikavõimet mõjutavad näiteks andurid, mis mõõdavad otseselt NOx kontsentratsiooni, karbamiidi kvaliteediandurid, keskkonnaandurid ning reaktiivi doseerimist, reaktiivi taset ja reaktiivi kulu jälgivad andurid.

9.2.2.

Heitgaasitagastusklapi loendur

9.2.2.1. Takistatud heitgaasitagastusklapi jaoks tuleb ette näha spetsiaalne arvesti. Heitgaasitagastusklapi arvesti peab loendama mootori töötunde, mille jooksul takistatud heitgaasitagastusklapiga seotud diagnostikakood (DTC) on kinnitatud aktiivseks.

9.2.2.1.1. Valikuliselt võib tootja rühmitada takistatud heitgaasitagastusklapi vea koos ühe või mitme punktides 7, 8 ja 9.2.3 loetletud veaga ja kasutada nende jaoks ühte arvestit.

9.2.2.2. Heitgaasitagastusklapi arvesti aktiveerimise ja deaktiveerimise kriteeriumite üksikasjad ja mehhanismid on kirjeldatud punktis 11.

9.2.3.

NCD-süsteemi arvest(id)

9.2.3.1. Iga punkti 9.1 alapunktis ii käsitletud seiretõrke jaoks tuleb ette näha spetsiaalne arvesti. NCD-süsteemi arvestid peavad loendama mootori töötunde, mille jooksul NCD-süsteemi tõrkega seotud diagnostikakood (DTC) on kinnitatud aktiivseks. Lubatud on mitme tõrke rühmitamine ühte arvestisse.

9.2.3.1.1. Valikuliselt võib tootja rühmitada takistatud NCD-süsteemi vea kokku ühe või mitme punktides 7, 8 ja 9.2.2 loetletud veaga ja kasutada nende jaoks ühte arvestit.

9.2.3.2. NCD-süsteemi arvesti aktiveerimise ja deaktiveerimise kriteeriumite üksikasjad ja mehhanismid on kirjeldatud punktis 11.

9.3.

Käitaja hoiatussüsteemi aktiveerumine

Punktis 4 kirjeldatud käitaja hoiatussüsteem peab aktiveeruma juhul, kui ilmneb mõni punktis 9.1 nimetatud tõrgetest, ja see peab viitama kiireloomulise remondi vajadusele. Kui hoiatussüsteem hõlmab kuvateatesüsteemi, tuleb kuvada teade, mis näitab hoiatuse põhjust (näiteks „Reaktiivi doseerimisklapp lahutatud” või „Heitesüsteemi kriitiline tõrge”).

9.4.

Käitaja meeldetuletussüsteemi aktiveerumine

9.4.1.

Punktis 5.3 kirjeldatud esimese taseme meeldetuletussüsteem peab aktiveeruma juhul, kui punktis 9.1 kirjeldatud tõrge ei ole kõrvaldatud mootori 36 töötunni jooksul pärast käitaja hoiatussüsteemi aktiveerumist vastavalt punktile 9.3.

9.4.2.

Punktis 5.4 kirjeldatud teise taseme meeldetuletussüsteem peab aktiveeruma juhul, kui punktis 9.1 kirjeldatud tõrge ei ole kõrvaldatud mootori 100 töötunni jooksul pärast käitaja hoiatussüsteemi aktiveerumist vastavalt punktile 9.3.

9.4.3.

Rikke korduva ilmnemise korral tuleb meeldetuletussüsteemi aktiveerumisele eelnevate tundide arvu vähendada vastavalt punktis 11 kirjeldatud mehhanismile.

9.5.

Alternatiivina punkti 9.2 nõuetele võib tootja kasutada heitgaasi keskkonnas olevat NOx sensorit. Sel juhul

 ei tohi NOx-sisaldus ületada 0,9 g/kWh künnist,

 võib kasutada üht veateadet „Kõrge NOx tase – põhjus teadmata”,

 tuleb punktis 9.4.1 lugeda: „mootori 10 töötunni jooksul”,

 tuleb punktis 9.4.2 lugeda: „mootori 20 töötunni jooksul”.

10.    Tõendamisnõuded

10.1.    Üldist

Vastavust käesoleva lisa nõuetele tõendatakse tüübikinnituse ajal järgmiselt, vastavalt tabelile 1 ja käesolevale punktile:

a) hoiatussüsteemi aktiveerumise demonstreerimine;

b) esimese taseme meeldetuletussüsteemi aktiveerumise demonstreerimine, kui on asjakohane;

c) teise taseme meeldetuletussüsteemi aktiveerumise demonstreerimine.



Tabel 1

Aktiveerumisprotsessi sisu skeem vastavalt käesoleva liite punktide 10.3 ja 10.4 sätetele

Mehhanism

Tõendamiselemendid

Käesoleva liite punktis 10.3 sätestatud hoiatussüsteemi aktiveerumine

— 2 aktiveerumiskatset (k.a reaktiivita)

— vajaduse korral täiendavad demonstreerimise elemendid

Käesoleva liite punktis 10.4 sätestatud esimese taseme meeldetuletussüsteemi aktiveerumine

— 2 aktiveerumiskatset (k.a reaktiivita)

— vajaduse korral täiendavad demonstreerimise elemendid

— 1 pöördemomendi vähendamise katse

Käesoleva liite punktis 10.4.6 sätestatud teise taseme meeldetuletussüsteemi aktiveerumine

— 2 käivitamiskatset (k.a reaktiivita)

— vajaduse korral täiendavad demonstreerimise elemendid

10.2.    Mootoritüüpkonnad ja NCD-mootoritüüpkonnad

Mootoritüüpkonna või NCD-mootoritüüpkonna vastavust käesoleva punkti 10 nõuetele saab tõendada, katsetades ühte kõne all olevasse mootoritüüpkonda kuuluvat mootorit tingimusel, et tootja tõendab tüübikinnitusasutusele, et käesoleva lisa nõuetele vastavuse tagamiseks vajalikud seiresüsteemid on antud tüüpkonnas samad.

10.2.1.

Seda, et NCD-mootoritüüpkonna muude liikmete seiresüsteemid on samasugused, võib tüübikinnitusasutusele tõendada algoritmide või funktsionaalsete analüüsidega vms.

10.2.2.

Katsemootori valib tootja kokkuleppel tüübikinnitusasutusega. Katsemootor võib, aga ei pea olema asjaomase tüüpkonna algmootor.

10.2.3.

Kui ühe mootoritüüpkonna mootorid kuuluvad NCD-mootoritüüpkonda, mis on saanud tüübikinnituse punkti 10.2.1 kohaselt (joonis 3), loetakse asjaomase mootoritüüpkonna nõuetele vastavus tõendatuks ilma edasiste katsete tegemise vajaduseta tingimusel, et tootja tõendab tüübikinnitusasutusele, et käesolevas lisas sätestatud nõuetele vastamise tagamiseks vajalikud seiresüsteemid on vaatlusalusel mootoril ja NCD-mootoritüüpkonnal samasugused.

image

10.3.    Hoiatussüsteemi aktiveerumise tõendamine

10.3.1.

Hoiatussüsteemi aktiveerumise nõuetele vastavust tõendatakse kahe katsega: reaktiivi puudumisega ja ühe käesoleva lisa punktides 7–9 nimetatud veakategooriaga.

10.3.2.

Katsetatavate rikete valik

10.3.2.1.

Hoiatussüsteemi aktiveerumise tõendamiseks reaktiivi vale kvaliteedi korral valitakse reaktiiv, mille toimeainet on lahjendatud vähemalt nii palju, kui tootja on teatanud vastavalt käesoleva lisa punktis 7 määratletud nõuetele.

10.3.2.2.

Hoiatussüsteemi aktiveerumise tõendamiseks rikete korral, mille põhjuseks on omavolilised muudatused ning mis on määratletud käesoleva lisa punktis 9, tehakse valik vastavalt järgmistele nõuetele.

10.3.2.2.1. Tootja esitab tüübikinnitusasutusele võimalike rikete loetelu.

10.3.2.2.2. Tüübikinnitusasutus valib punktis 10.3.2.2.1 osutatud loetelust rikke, mida katsetel kontrollida.

10.3.3.

Tõendamine

10.3.3.1.

Hoiatussüsteemi aktiveerumise tõendamiseks tehakse eraldi katse iga punktis 10.3.1 nimetatud rikke jaoks.

10.3.3.2.

Katse käigus ei tohi esineda ühtegi riket peale antud katse raames käsitletava rikke.

10.3.3.3.

Enne katse alustamist tuleb kustutada kõik diagnostika veakoodid (DTC).

10.3.3.4.

Tootja soovil ja tüübikinnitusasutuse nõusolekul võib katsetatavaid rikkeid simuleerida.

10.3.3.5.

Muude vigade kui reaktiivi puudumise tuvastamine

Muude rikete puhul kui reaktiivi puudumine tuleb rike, kui see on esile kutsutud või selle olemasolu simuleeritud, tuvastada järgmiselt.

10.3.3.5.1. NCD-süsteem reageerib tüübikinnitusasutuse valitud rikke esilekutsumise peale vastavalt käesoleva liite sätetele. Reageerimine on tõendatud, kui see toimub kahe järjestikuse NCD katsetsükli käigus vastavalt käesoleva liite punktile 10.3.3.7.

Kui seire kirjelduses on määratletud ja tüübikinnitusasutus on kinnitanud, et konkreetne seireseade vajab seire lõpetamiseks rohkem kui kahte NCD katsetsüklit, võidakse NCD katsetsüklite arvu suurendada kolme tsüklini.

Iga üksiku NCD katsetsükli tõendamiskatses võib eraldada mootori väljalülitamisega. Järgmise käivituseni jääva aja leidmisel võetakse arvesse seiret, mis võib toimuda pärast mootori väljalülitamist, ning mis tahes seireks vajalikke tingimusi, mis peavad valitsema mootori järgmise käivitamise ajal.

10.3.3.5.2. Hoiatussüsteemi aktiveerumise tõendamine loetakse õnnestunuks, kui iga punktis 10.3.2.1 sätestatud näidiskatse järel aktiveerus hoiatussüsteem nõuetekohaselt ja iga valitud rikke diagnostika veakood (DTC) on saanud oleku „kinnitatud ja aktiivne”.

10.3.3.6.

Reaktiivi puudumise tuvastamine

Näitamaks, et hoiatussüsteem käivitub reaktiivi puudumise korral, käitatakse mootorisüsteemi ühe või enama NCD katsetsükli jooksul tootja omal valikul.

10.3.3.6.1. Talitluse tõendamise alguses peab reaktiivi tase reaktiivipaagis olema tootja ja tüübikinnitusasutuse poolt kokku lepitud tasemel, kuid mitte alla 10 % reaktiivipaagi nimimahust.

10.3.3.6.2. Hoiatussüsteemi talitlus loetakse nõuetele vastavaks, kui samaaegselt on täidetud järgmised tingimused:

a) hoiatussüsteem käivitus reaktiivi kogusega, mis moodustab vähemalt 10 % reaktiivipaagi mahust, ja

b) pidev hoiatussüsteem aktiveerus reaktiivi kogusega, mis on suurem kui tootja poolt käesoleva lisa punkti 6 kohaselt kinnitatud väärtus või sellega võrdne.

10.3.3.7.

NCD katsetsükkel

10.3.3.7.1. Punktis 10 kirjeldatud NCD katsetsükkel NCD-süsteemi korrektse talituse tõendamiseks on kuumkäivitusega NRTC tsükkel (maanteeväline siirdetsükkel).

10.3.3.7.2. Tootja taotlusel ja tüübikinnitusasutuse heakskiidul võib kasutada konkreetse seireseadme korral alternatiivset NCD-katsetsüklit (näiteks NRSCd ehk maanteevälist püsitsüklit). Taotlus peab sisaldama elemente (tehnilised kaalutlused, simulatsioon, katsetulemused jne), mis tõendavad, et:

a) taotletava katsetsükli tulemused seireseadmes, mida kasutatakse reaalsetes sõidutingimustes, ja

b) punktis 10.3.3.7.1 määratletud NCD katsetsükkel on antud seire jaoks vähem sobiv.

10.3.4.

Hoiatussüsteemi aktiveerumise tõendamine loetakse õnnestunuks, kui iga punkti 10.3.3 kohase näidiskatse järel aktiveerus hoiatussüsteem nõuetekohaselt.

10.4.    Meeldetuletussüsteemi aktiveerumise tõendamine

10.4.1.

Meeldetuletussüsteemi aktiveerumise tõendamiseks tehakse katsed mootori katsestendil.

10.4.1.1.

Kõik katsete tegemiseks vajalikud osad või allsüsteemid, mis ei ole füüsiliselt mootori külge monteeritud, näiteks (loetelu ei ole ammendav) ümbritseva temperatuuri andurid, tasemeandurid ning käitaja hoiatus- ja infosüsteemid, tuleb katse jaoks mootorisüsteemiga ühendada või simuleerida tüübikinnitusasutusele veenva tõenduse andmiseks.

10.4.1.2.

Tootja soovil ja tüübikinnitusasutuse nõusolekul võib näidiskatsed teha komplekteeritud masinal või seadmel, paigaldades selle sobivale katsesüsteemile või sõites kontrollitud tingimustes katserajal.

10.4.2.

Katses tõendatakse meeldetuletussüsteemi aktiveerumist reaktiivi puudumise ning ühe käesoleva lisa punktis 7, 8 või 9 kirjeldatud rikke korral.

10.4.3.

Näidiskatse jaoks

a) valib tüübikinnitusasutus lisaks reaktiivi puudumisele veel ühe käesoleva lisa punktis 7, 8 või 9 kirjeldatud rikke, mida kasutati eelnevalt hoiatussüsteemi aktiveerumise tõendamiseks;

b) lubatakse tootjal tüübikinnitusasutuse nõusolekul kiirendada katset, simuleerides teatud töötundide arvu saavutamist;

c) võib esimese taseme meeldetuletussüsteemi puhul vajalikku pöördemomendi vähendamist simuleerida samaaegselt mootori talitluse üldise tüübikinnitusmenetluse läbiviimisega vastavalt käesolevale direktiivile. Pöördemomenti ei ole meeldetuletussüsteemi talitluse tõendamise käigus sel juhul vaja eraldi mõõta;

d) tõendatakse teise taseme meeldetuletussüsteemi vastavalt käesoleva liite punkti 10.4.6 nõuetele.

10.4.4.

Lisaks peab tootja tõendama meeldetuletussüsteemi käivitumist nende käesoleva lisa punktides 7, 8 ja 9 kirjeldatud rikketingimuste korral, mida ei valitud punktides 10.4.1–10.4.3 kirjeldatud näidiskatsete tegemiseks.

Nende täiendavate näidiskatsete jaoks võib esitada tüübikinnitusasutusele tehnilise uuringu, kasutades tõendina näiteks algoritme, funktsionaalseid analüüse ja eelmiste katsete tulemusi.

10.4.4.1.

Need täiendavad näidiskatsed peavad eeskätt tõendama tüübikinnitusasutusele veenvalt, et mootori elektrooniline kontrollplokk kasutab nõuetekohast pöördemomendi vähendamise mehhanismi.

10.4.5.

Esimese taseme meeldetuletussüsteemi näidiskatse

10.4.5.1.

Näidiskatse algab, kui hoiatussüsteem või vajaduse korral pidev hoiatussüsteem aktiveerub tüübikinnitusasutuse poolt valitud rikke tuvastamise tagajärjel.

10.4.5.2.

Kui katsetatakse süsteemi reaktsiooni reaktiivi puudumisele reaktiivipaagis, tuleb mootorisüsteemi käitada, kuni reaktiivi tase on langenud 2,5 protsendini reaktiivipaagi nimimahust või tasemeni, mille tootja on kinnitanud käesoleva lisa punktis 6.3.1 määratletud nõuete kohaselt ja millel esimese taseme meeldetuletussüsteem töötama peab.

10.4.5.2.1. Tüübikinnitusasutuse nõusolekul võib tootja simuleerida pidevat tööd, eemaldades reaktiivipaagist reaktiivi kas mootori töötamise ajal või seisu ajal.

10.4.5.3.

Kui katsetatakse süsteemi reaktsiooni mõne muu rikke korral peale reaktiivi puudumise reaktiivipaagis, peab mootorisüsteemi käitama öötundide jooksul, mis on sätestatud käesoleva liite tabelis 3, või tootja valikul seni, kuni asjaomane loendur jõuab väärtuseni, mille puhul esimese taseme meeldetuletussüsteem käivitub.

10.4.5.4.

Esimese taseme meeldetuletussüsteemi talitluse tõendamine loetakse õnnestunuks, kui iga vastavalt punktidele 10.4.5.2 ja 10.4.5.3 tehtud näidiskatse lõppedes on tootja tüübikinnitusasutusele tõendanud, et mootori elektrooniline juhtimisplokk aktiveeris pöördemomendi vähendamise mehhanismi.

10.4.6.

Teise taseme meeldetuletussüsteemi näidiskatse

10.4.6.1.

Näidiskatse algab tingimustes, milles esimese taseme meeldetuletussüsteem on eelnevalt aktiveerunud, ning katse võib sooritada esimese taseme meeldetuletussüsteemi näidiskatse jätkuna.

10.4.6.2.

Kui katsetatakse süsteemi reaktsiooni reaktiivi puudumisele reaktiivipaagis, peab mootorisüsteem töötama seni, kuni reaktiivipaak on tühi või reaktiivi tase on langenud tasemeni alla 2,5 % reaktiivipaagi nimimahust, mille korral tootja kinnitusel aktiveerub teise taseme meeldetuletussüsteem.

10.4.6.2.1. Tüübikinnitusasutuse nõusolekul võib tootja simuleerida pidevat tööd, eemaldades reaktiivipaagist reaktiivi kas mootori töötamise ajal või seisu ajal.

10.4.6.3.

Kui katsetatakse süsteemi reaktsiooni mõne muu rikke korral peale reaktiivi puudumise reaktiivipaagis, peab mootorisüsteemi käitama asjaomaste töötundide võrra, mis on sätestatud käesoleva liite tabelis 3, või tootja valikul seni, kuni asjaomane loendur jõuab väärtuseni, mille puhul teise taseme meeldetuletussüsteem käivitub.

10.4.6.4.

Teise taseme meeldetuletussüsteemi talitluse tõendamist loetakse õnnestunuks, kui iga vastavalt punktidele 10.4.6.2 ja 10.4.6.3 läbi viidud näidiskatse lõppedes on tootja tüübikinnitusasutusele tõendanud, et käesolevas lisas käsitletav teise astme meeldetuletussüsteem aktiveerus.

10.4.7.

Alternatiivina võib tootja soovil ja tüübikinnitusasutuse nõusolekul teha meeldetuletussüsteemide tõendamised komplekteeritud masinal vastavalt punktis 5.4 määratletud nõuetele, paigaldades masina sobivale katsesüsteemile või sõites kontrollitud tingimustes katserajal.

10.4.7.1.

Masinat käitatakse seni, kuni valitud rikkega seostuv loendur saavutab käesoleva liite tabelis 3 määratletud vajaliku töötundide arvu või vajaduse korral kuni reaktiivipaak on tühi või reaktiivi tase on langenud tasemeni alla 2,5 % reaktiivipaagi nimimahust, mille korral tootja on otsustanud käivitada teise taseme meeldetuletussüsteemi.

11.    Käitaja hoiatus- ja meeldetuletussüsteemi aktiveerimise ja deaktiveerimise mehhanismide kirjeldus

11.1.

Lisaks käesoleva lisa nõuetele seoses hoiatus- ja meeldetuletussüsteemi aktiveerimise ja deaktiveerimise mehhanismidega on käesolevas punktis 11 määratletud tehnilised nõuded nimetatud aktiveerimise ja deaktiveerimise mehhanismide rakendamiseks.

11.2.

Käitaja hoiatussüsteemi aktiveerimise ja deaktiveerimise mehhanismid

11.2.1.

Käitaja hoiatussüsteem aktiveeritakse, kui diagnostika veakoodil (DTC), mis on seotud NOx kontrolli rikkega (NCM), mis süsteemi aktiveerimist õigustab, on käesoleva liite tabelis 2 määratletud olek.



Tabel 2

Käitaja hoiatussüsteemi aktiveerimine

Rikke tüüp

Diagnostika veakoodi (DTC) olek hoiatussüsteemi aktiveerimiseks

Halb reaktiivi kvaliteet

kinnitatud ja aktiivne

Doseerimise katkestus

kinnitatud ja aktiivne

Takistatud heitgaasitagastusklapp

kinnitatud ja aktiivne

Seiresüsteemi rike

kinnitatud ja aktiivne

NOx künnis vajaduse korral

kinnitatud ja aktiivne

11.2.2.

Käitaja hoiatussüsteem deaktiveeritakse, kui diagnostikasüsteem teeb järelduse, et hoiatuse põhjustanud riket pole enam, või kui süsteemi aktiveerumise põhjustanud teave, kaasa arvatud rikete kohta käivad diagnostika veakoodid (DTC), kustutatakse skanneriga.

11.2.2.1.   Nõuded NOx kontrolli teabe kustutamiseks

11.2.2.1.1.   NOx kontrolli teabe kustutamine/lähtestamine skanneri abil

Skanneri pöördumise korral kustutatakse arvutimälust või lähtestatakse käesolevas liites nimetatud väärtuseni järgmised andmed (vt tabel 3).



Tabel 3

NOx kontrolli teabe kustutamine/lähtestamine skanneri abil

NOx-kontrolli teave

Kustutatav

Lähtestatav

Kõik diagnostika veakoodid (DTC)

X

 

Suurima mootori töötundide arvuga loenduri väärtus

 

X

Mootori töötundide arv NCD loenduri(te)st

 

X

11.2.2.1.2.

NOx kontrolli teave ei tohi kustuda, kui katkeb ühendus masina aku(de)ga.

11.2.2.1.3.

NOx kontrolli teabe kustutamine on võimalik ainult seisva mootoriga.

11.2.2.1.4.

Kui NOx kontrolli teave, sealhulgas diagnostika veakoodid (DTC) kustutatakse, ei tohi ühtegi nende riketega seotud ja käesolevas lisas kirjeldatud loenduri näitu kustutada, vaid need tuleb lähtestada käesoleva lisa vastavates punktides määratletud väärtusteni.

11.3.

Käitaja meeldetuletussüsteemi aktiveerimise ja deaktiveerimise mehhanism

11.3.1.

Käitaja meeldetuletussüsteem aktiveerub, kui hoiatussüsteem on aktiivne ja kui asjaomase NOx kontrolli rikke tüübile vastav loendur, mis õigustab meeldetuletussüsteemi aktiveerimist, on saavutanud käesoleva liite tabelis 4 määratletud väärtuse.

11.3.2.

Käitaja meeldetuletussüsteem deaktiveeritakse, kui süsteem ei tuvasta enam süsteemi aktiveerumist põhjustanud riket või kui süsteemi aktiveerumist põhjustanud teave, sealhulgas NOx kontrolli rikkega (NCM) seotud diagnostika veakoodid (DTC), on kustutatud skanneri või hooldustööriista abil.

11.3.3.

Käitaja hoiatus- ja meeldetuletussüsteemid aktiveeruvad ja deaktiveeruvad vastavalt käesoleva liite punkti 6 sätetele kohe pärast reaktiivi koguse hindamist reaktiivipaagis. Sel juhul ei sõltu aktiveerumise või deaktiveerumise mehhanismid mitte ühegi nendega seotud diagnostika veakoodi (DTC) olekust.

11.4.

Loenduri mehhanism

11.4.1.   Üldine teave

11.4.1.1.

Et süsteem oleks vastavuses käesolevas lisas sätestatud nõuetega, peab süsteemis olema vähemalt 4 loendurit, mis registreerivad mootori töötunde, mille jooksul süsteem on tuvastanud järgmisi rikkeid:

a) vale reaktiivi kvaliteet;

b) reaktiivi doseerimise katkemine;

c) takistatud heitgaasitagastuse ventiil;

d) NCD-süsteemi rike vastavalt käesoleva lisa punkti 9.1 alapunktile ii.

11.4.1.1.1.

Tootja võib omal valikul kasutada üht või enamat loendurit, et rühmitada punktis 11.4.1.1 nimetatud rikkeid.

11.4.1.2.

Iga loendur peab loendama kuni suurima väärtuseni, mis on võimalik 2-baidises loenduris 1-tunnise resolutsiooniga, ning säilitama seda väärtust kuni loenduri nullimist võimaldavate tingimuste saabumiseni.

11.4.1.3.

Tootja võib kasutada ühte või mitut NCD-süsteemi loendurit. Üks loendur võib koondada kahe või enama selle loenduri tüübi jaoks asjaomase erineva rikkega läbitud töötundide arvu, kui ükski neist riketest ei ole saavutanud ühe loenduri näidule vastavat aega.

11.4.1.3.1.

Kui tootja otsustab kasutada mitut NCD-süsteemi loendurit, peab süsteem suutma määrata kindla seiresüsteemi loenduri iga rikke jaoks, mis on vastavalt käesolevale lisale kõnealuse loenduri jaoks asjakohane.

11.4.2.   Loenduri mehhanismi tööpõhimõte

11.4.2.1.

Iga loendur peab töötama järgmiselt.

11.4.2.1.1. Loendur alustab loendamist nullist ja hakkab loendama nii pea, kui selle loenduri jaoks asjakohane rike on tuvastatud ja vastavale diagnostika veakoodile (DTC) on antud tabelis 2 kirjeldatud olek.

11.4.2.1.2. Korduva rikke korral tuleb tootja valikul kohaldada üht järgmistest sätetest.

i) Kui aset leiab üks seiresündmus ning loenduri esialgselt käivitanud riket enam ei tuvastata või kui rike on kustutatud skanneri või hooldustööriista abil, peab loendur loendamise peatama ja hetkel näidatavat väärtust hoidma. Kui loendur lõpetab loendamise sel ajal, kui teise taseme meeldetuletussüsteem on aktiivne, peab loenduri näit peatuma käesoleva liite tabelis 4 määratletud väärtusel või väärtusel, mis on suurem või võrdne loenduri näiduga teise taseme meeldetuletussüsteemi käivitamise hetkel, millest tuleb lahutada 30 minutit.

ii) Loenduri näit tuleb peatada käesoleva liite tabelis 4 määratletud väärtusel või väärtusel, mis on suurem või võrdne loenduri näiduga teise taseme meeldetuletussüsteemi käivitamise hetkel, millest tuleb lahutada 30 minutit.

11.4.2.1.3. Üheainsa seiresüsteemi loenduri puhul peab see loendur jätkama loendamist, kui on tuvastatud antud loenduri jaoks asjaomane NOx-kontrolli rike ja sellele vastaval diagnostika veakoodil (DTC) on olek „kinnitatud ja aktiivne”. Loendur peab peatuma ja hoidma üht punktis 11.4.2.1.2 määratletud väärtust, kui ei tuvastata ühtegi NOx-kontrolli riket, mis õigustaks loenduri käivitamist või kui kõik antud loenduri jaoks asjaomased rikked on kustutatud skanneri või hooldustööriista abil.



Tabel 4

Loendurid ja meeldetuletus

 

Diagnostika veakoodi (DTC) olek loenduri esimese käivitamise korral

Loenduri näit esimese taseme meeldetuletuse jaoks

Loenduri näit teise taseme meeldetuletuse jaoks

Loenduri talletatud peatatud näit

Reaktiivi kvaliteedi loendur

kinnitatud ja aktiivne

≤ 10 tundi

≤ 20 tundi

≥ 90 % loenduri näidust teise taseme meeldetuletuse jaoks

Doseerimisloendur

kinnitatud ja aktiivne

≤ 10 tundi

≤ 20 tundi

≥ 90 % loenduri näidust teise taseme meeldetuletuse jaoks

Heitgaasitagastuse ventiili loendur

kinnitatud ja aktiivne

≤ 36 tundi

≤ 100 tundi

≥ 95 % loenduri näidust teise taseme meeldetuletuse jaoks

Seiresüsteemi loendur

kinnitatud ja aktiivne

≤ 36 tundi

≤ 100 tundi

≥ 95 % loenduri näidust teise taseme meeldetuletuse jaoks

NOx künnis vajaduse korral

kinnitatud ja aktiivne

≤ 10 tundi

≤ 20 tundi

≥ 90 % loenduri näidust teise taseme meeldetuletuse jaoks

11.4.2.1.4. Kui loenduri näit on peatatud, nullitakse loendur, kui antud loenduri jaoks asjaomased seiresüsteemid on töötanud vähemalt ühe korra kuni oma seiretsükli lõpuni ilma riket tuvastamata ja 40 mootori töötunni jooksul ei ole tuvastatud ühtegi antud loenduri jaoks asjaomast riket pärast viimast korda, kui loenduri näit peatati (vt joonis 4).

11.4.2.1.5. Kui loenduri jaoks asjaomane rike tuvastatakse ajal, mil loendur oli peatatud, peab loendur jätkama loendamist näidust, millel ta peatus (vt joonis 4).

11.5.

Aktiveerimise ja deaktiveerimise ning loenduri mehhanismide skeem

11.5.1.

Käesolevas punktis on esitatud aktiveerimise ja deaktiveerimise ning loenduri mehhanismide skeemid mõnede tüüpiliste juhtude puhul. Punktides 11.5.2, 11.5.3 ja 11.5.4 olevad joonised ja kirjeldused on esitatud käesoleva lisa illustreerimiseks ning neile ei tohi viidata kui näidetele käesoleva direktiivi nõuete kohta ega kui lõplikele väidetele asjaomaste protsesside kohta. Joonistel 6 ja 7 esitatud loenduri tunnid viitavad tabelis 4 esitatud teise taseme meeldetuletussüsteemi maksimaalsetele väärtustele. Lihtsustamise eesmärgil ei ole esitatud skeemidel mainitud näiteks asjaolu, et sel ajal, kui meeldetuletussüsteem on aktiivne, on aktiivne ka hoiatussüsteem.

image

11.5.2.

Joonis 5 näitab aktiveerimise ja deaktiveerimise mehhanismide tööd sel ajal, kui seiresüsteem jälgib reaktiivi olemasolu viiel juhtumil.

 Kasutamise juhtum 1: käitaja käitab masinat hoiatusest hoolimata edasi, kuni masina kasutamine blokeeritakse.

 Tankimise juhtum 1 („piisav tankimine”): käitaja tangib ja täidab reaktiivipaagi üle 10 % piiri. Hoiatus- ja meeldetuletussüsteem deaktiveeritakse.

 Tankimise juhtumid 2 ja 3 („ebapiisav tankimine”): hoiatussüsteem aktiveerub. Hoiatuse tase sõltub olemasolevast reaktiivi hulgast.

 Tankimise juhtum 4 („väga ebapiisav tankimine”): esimese taseme meeldetuletussüsteem aktiveeritakse kohe.

image

11.5.3.

Joonis 6 näitab kolme juhtumit vale reaktiivi kvaliteediga.

 Kasutamise juhtum 1: käitaja käitab masinat hoiatusest hoolimata edasi, kuni masina kasutamine blokeeritakse.

 Remondi juhtum 1 (halb või ebaaus remont): pärast masina kasutamise blokeerumist muudab käitaja reaktiivi kvaliteeti, kuid varsti pärast seda vahetab ta reaktiivi uuesti halvema kvaliteediga reaktiivi vastu. Meeldetuletussüsteem taasaktiveeritakse kohe ja masin lülitatakse mootori kahe töötunni järel välja.

 Remondi juhtum 2 (hea remont): pärast masina kasutamise blokeerumist parandab käitaja reaktiivi kvaliteeti. Sellegipoolest tangib käitaja mõne aja pärast uuesti madala kvaliteediga reaktiivi. Hoiatus-, meeldetuletus- ja loenduri protsessid alustavad nullist.

image

11.5.4.

Joonis 7 näitab kolme karbamiidi doseerimise süsteemi rikke juhtumit. Samuti näitab joonis protsessi, mis rakendub käesoleva lisa punktis 9 kirjeldatud seiresüsteemi rikete korral.

 Kasutamise juhtum 1: käitaja käitab masinat hoiatusest hoolimata edasi, kuni masina kasutamine blokeeritakse.

 Remondi juhtum 1 (hea remont): pärast masina kasutamise blokeerumist remondib käitaja doseerimissüsteemi. Mõne aja möödudes aga esineb doseerimissüsteemis uuesti tõrge. Hoiatus-, meeldetuletus- ja loenduri protsessid alustavad nullist.

 Remondi juhtum 2 (halb remont): käitaja remondib doseerimissüsteemi esimese taseme meeldetuletuse ajal (pöördemomendi vähendamine). Varsti pärast seda aga esineb doseerimissüsteemis uuesti tõrge. Esimese taseme meeldetuletussüsteem aktiveeritakse kohe ja loendur alustab loendamist väärtusest, mida loendur remontimise hetkel näitas.

image

12.    Reaktiivi minimaalse lubatud kontsentratsiooni CDmin tõendamine

12.1. Tootja peab tüübikinnituse andmise käigus tõendama reaktiivi minimaalse lubatud kontsentratsiooni õiget väärtust CDmin NRTC kuumkäivituse jooksul, kasutades reaktiivi, mille kontsentratsioon on CDmin.

12.2. Näidiskatse peab pidama kinni vastava(te)st NCD-tsükli(te)st või tootja määratud eelkonditsioneerimistsüklist, lubades suletud ahelaga NOx-kontrolli süsteemil kohanduda reaktiivi kvaliteediga, mille kontsentratsioon on CDmin.

12.3. Näidiskatses saadud saasteainete heitkogused peavad olema väiksemad, kui käesoleva lisa punktis 7.1.1 sätestatud NOx piirnormid.




2. liide

IV etapi mootorite kontrollipiirkonna nõuded

1.    Mootori kontrollipiirkond

Kontrollipiirkonda (vt joonis 1) määratletakse järgmiselt:

pöörlemiskiiruste vahemik: pöörlemiskiirusest A kuni kõrge pöörlemiskiiruseni,

kus:

pöörlemiskiirus A = madal pöörlemiskiirus + 15 % (kõrge pöörlemiskiirus – madal pöörlemiskiirus).

Kõrge pöörlemiskiirus ja madal pöörlemiskiirus, nagu need on määratletud III lisas, või kui tootja otsustab III lisa punkti 1.2.1 kohaselt kasutada ÜRO EMK eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste 4.B lisas kirjeldatud menetlust, siis kasutatakse ÜRO EMK eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste mõistete punktides 2.1.33 ja 2.1.37 esitatud määratlusi.

Kui mootori mõõdetud pöörlemiskiirus A asub tootja poolt ettenähtud mootorikiiruste vahemikus täpsusega ± 3 %, siis kasutatakse tootja poolt ettenähtud mootorikiirusi. Kui mõni katsekiirus ületab hälbe, siis kasutatakse mõõdetud mootorikiirusi.

2.

Järgmised mootori töötingimused tuleb katsetamisest välja jätta:

a) punktid, mis jäävad alla 30 % suurimast pöördemomendist;

b) punktid, mis jäävad alla 30 % suurimast võimsusest.

Tootja võib nõuda, et tehniline teenistus jätaks sertifitseerimise/tüübikinnituse ajal käesoleva liite punktides 1 ja 2 määratletud kontrollipiirkonnast välja tööpunktid. Tüübikinnitusasutuse positiivse arvamuse korral võib tehniline teenistus sellist väljajätmist lubada tingimusel, et tootja tõendab, et mootor ei ole kunagi suuteline töötama selliste punktide kohaselt ühegi masina puhul.

Joonis 1

Kontrollipiirkond

image

▼B




II LISA

TEATIS nr…

mis puudutab tüübikinnituse andmist ja viitab väljaspool teid kasutatavatele liikurmasinatele paigaldatavate sisepõlemismootorite gaasiliste heitmete ja tahkete ainete heitmete ärahoidmise meetmetele

(Direktiiv 97/68/EÜ, viimati muudetud direktiiviga../…/EÜ)

image




1. liide

image

image

▼M6

2.   ÕHUSAASTE VÄLTIMISEKS VÕETUD MEETMED

2.1.

Karterigaaside tagasijuhtimise seade: jah/ei ( 16 ) …

2.2.

Saastet vähendavad lisaseadmed (kui need on olemas ja kui neid ei ole kirjeldatud muudes jagudes)

2.2.1.

Katalüüsmuundur: jah/ei (16) 

2.2.1.1.

Mark (margid): …

2.2.1.2.

Tüüp (tüübid): …

2.2.1.3.

Katalüüsmuundurite ja elementide arv: …

2.2.1.4.

Katalüüsmuunduri(te) mõõtmed ja maht: …

2.2.1.5.

Katalüüsreaktsiooni tüüp: …

2.2.1.6.

Väärismetallide koguhulk: …

2.2.1.7.

Suhteline kontsentratsioon: …

2.2.1.8.

Substraat (struktuur ja materjal): …

2.2.1.9.

Elementide tihedus: …

2.2.1.10.

Katalüüsmuunduri(te) korpuse tüüp: …

2.2.1.11.

Katalüüsmuunduri(te) paigutus (asukoht (asukohad) ja maksimaalne (maksimaalsed)/minimaalne (minimaalsed) kaugus(ed) mootorist): …

2.2.1.12.

Tavaline töötemperatuuride vahemik (K): …

2.2.1.13.

Kasutatav reaktiiv (vajaduse korral): …

2.2.1.13.1.

Katalüütiliseks reaktsiooniks vajaliku reaktiivi tüüp ja kontsentratsioon: …

2.2.1.13.2.

Reaktiivi tavaline töötemperatuuride vahemik: …

2.2.1.13.3.

Rahvusvaheline standard (vajaduse korral): …

2.2.1.14.

NOx sensor: jah/ei (16) 

2.2.2.

Hapnikusensor: jah/ei (16) 

2.2.2.1.

Mark (margid): …

2.2.2.2.

Tüüp: …

2.2.2.3.

Asukoht: …

2.2.3.

Õhu sissepuhe: jah/ei (16) 

2.2.3.1.

Tüüp (õhuimpulss, õhupump jne): …

2.2.4.

Heitgaasitagastus: jah/ei (16) 

2.2.4.1.

Omadused (jahutatud/jahutamata, kõrgsurve/madalsurve jne): …

2.2.5.

Osakeste püüdur: jah/ei (16) 

2.2.5.1.

Osakeste püüduri mõõtmed ja maht: …

2.2.5.2.

Osakeste püüduri tüüp ja ehitus: …

2.2.5.3.

Paigutus (asukoht (asukohad) ja maksimaalne (maksimaalsed)/minimaalne (minimaalsed) kaugus(ed) mootorist): …

2.2.5.4.

Regenereerimismeetod või -süsteem, kirjeldus ja/või joonised: …

2.2.5.5.

Tavalise töötemperatuuri (K) ja -rõhu (kPa) vahemik: …

2.2.6.

Muud süsteemid: jah/ei (16) 

2.2.6.1.

Kirjeldus ja töö: …

▼B

image ►(1) M8  

image ►(1) M8  

▼M8

5.   GAASIJAOTUSFAASID

5.1.

Maksimaalne klapitõusukõrgus ning avanemis- ja sulgemisfaasid surnud punktide suhtes või samaväärsed andmed: …

5.2

Lävilõtk ja/või seadistusulatus ( 17 )

5.3

Muudetav gaasijaotusfaasidega süsteem (kui on olemas ja kus: sisselaske ja/või väljalaske poolel)

5.3.1.

Tüüp: pidev või kinni/lahti (17) 

5.3.2.

Nuki faasinihkenurk: …

6.   SISSE- JA VÄLJALASKEAKENDE PAIGUTUS

6.1.

Paigutus, suurus ja arv:

7.   SÜÜTESÜSTEEM

7.1.   Süütepool

7.1.1.

Mark (margid): …

7.1.2.

Tüüp/tüübid: …

7.1.3.

Arv: …

7.2.

Süüteküünal (süüteküünlad): …

7.2.1.

Mark (margid): …

7.2.2.

Tüüp/tüübid: …

7.3.

Magneeto: …

7.3.1.

Mark (margid): …

7.3.2.

Tüüp/tüübid: …

7.4.

Süüte ajastus: …

7.4.1.

Ülemise surnud punkti (väntvõlli pöördenurgad) suhtes eelnev staatiline …

7.4.2.

Vajaduse korral varase süüte kõver: …

▼B




2. liide

image ►(3) M8   ►(3) M8   ►(3) M8  




3. liide

image

image

▼M6

2.   ÕHUSAASTE VÄLTIMISEKS VÕETUD MEETMED

2.1.

Karterigaaside tagasijuhtimise seade: jah/ei ( 18 ) …

2.2.

Saastet vähendavad lisaseadmed (kui need on olemas ja kui neid ei ole kirjeldatud muudes jagudes)

2.2.1.

Katalüüsmuundur: jah/ei (18) 

2.2.1.1.

Mark (margid): …

2.2.1.2.

Tüüp (tüübid): …

2.2.1.3.

Katalüüsmuundurite ja elementide arv: …

2.2.1.4.

Katalüüsmuunduri(te) mõõtmed ja maht: …

2.2.1.5.

Katalüütilise reaktsiooni tüüp: …

2.2.1.6.

Väärismetallide koguhulk: …

2.2.1.7.

Suhteline kontsentratsioon: …

2.2.1.8.

Substraat (struktuur ja materjal): …

2.2.1.9.

Elementide tihedus: …

2.2.1.10.

Katalüüsmuunduri(te) korpuse tüüp: …

2.2.1.11.

Katalüüsmuunduri(te) paiknemine (asukoht (asukohad) ja maksimaalne (maksimaalsed)/minimaalne (minimaalsed) kaugus(ed) mootorist): …

2.2.1.12.

Tavaline töötemperatuuride vahemik (K): …

2.2.1.13.

Kasutatav reaktiiv (vajaduse korral): …

2.2.1.13.1.

Katalüütiliseks reaktsiooniks vajaliku reaktiivi tüüp ja kontsentratsioon: …

2.2.1.13.2.

Reaktiivi tavaline töötemperatuuride vahemik: …

2.2.1.13.3.

Rahvusvaheline standard (vajaduse korral): …

2.2.1.14.

NOx sensor: jah/ei (18) 

2.2.2.

Hapnikusensor: jah/ei (18) 

2.2.2.1.

Mark (margid): …

2.2.2.2.

Tüüp: …

2.2.2.3.

Asukoht: …

2.2.3.

Õhu sissepuhe: jah/ei (18) 

2.2.3.1.

Tüüp (õhuimpulss, õhupump jne): …

2.2.4.

Heitgaasitagastus: jah/ei (18) 

2.2.4.1.

Omadused (jahutatud/jahutamata, kõrgsurve/madalsurve jne): …

2.2.5.

Osakeste püüdur: jah/ei (18) 

2.2.5.1.

Osakeste püüduri mõõtmed ja maht: …

2.2.5.2.

Osakeste püüduri tüüp ja ehitus: …

2.2.5.3.

Paiknemine (asukoht (asukohad) ja maksimaalne (maksimaalsed)/minimaalne (minimaalsed) kaugus(ed) mootorist): …

2.2.5.4.

Regenereerimismeetod või -süsteem, kirjeldus ja/või joonised: …

2.2.5.5.

Tavaline töötemperatuuri (K) ja -rõhu (kPa) vahemik: …

2.2.6.

Muud süsteemid: jah/ei (18) 

2.2.6.1.

Kirjeldus ja töö: …

▼B

image

►(1) M2  

image ►(7) M2   ►(7) M2   ►(7) M2   ►(7) M2   ►(7) M2   ►(7) M2   ►(7) M2  




III LISA

▼M2

DIISELMOOTORITE KATSETAMISE KORD

▼B

1.   SISSEJUHATUS

▼M6

1.1.

Käesolevas lisas kirjeldatakse katsetatava mootori gaasiliste ja tahkete heitmete määramise meetodit.

Kasutatakse järgmisi katsetsükleid:

 NRSC (maanteeväline püsitsükkel), mida kasutatakse süsinikmonooksiidi, süsivesinike, lämmastikoksiidide ja tahkete heitmete mõõtmiseks I, II, IIIA, IIIB ja IV etapil I lisa 1. osa punkti A alapunktides i ja ii kirjeldatud mootorite korral, ning

 NRTC (maanteeväline siirdetsükkel), mida kasutatakse süsinikmonooksiidi, süsivesinike, lämmastikoksiidide ja tahkete heitmete mõõtmiseks IIIB ja IV etapil I lisa 1. osa punkti A alapunktis i kirjeldatud mootorite korral;

 siseveelaevadel kasutamiseks mõeldud mootorite korral kasutatakse ISO katsemenetlusi, nagu on kirjeldatud standardis ISO 8178-4:2002 ja dokumendis IMO ( 19 ) MARPOL ( 20 ) 273/78, VI lisa (NOx kood);

 mootorvagunite käituritena kasutamiseks mõeldud mootorite korral, kasutatakse IIIA ja IIIB etapil gaasiliste ja tahkete heitmete mõõtmiseks NRSC-d;

 vedurite käituritena kasutamiseks mõeldud mootorite korral kasutatakse IIIA ja IIIB etapil gaasiliste ja tahkete heitmete mõõtmiseks NRSC-d.

▼M8

1.2.

Katsemeetodi valik

Katse tehakse katsestendile paigaldatud ning dünamomeetriga ühendatud mootoriga.

1.2.1.   Katse käik I, II, IIIA, IIIB ja IV etapi puhul

Katse tehakse kas nii, nagu kirjeldatud käesolevas lisas, või tootja valikul vastavalt katsemeetodile, mis on esitatud ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste 4.B lisas.

Lisaks kohaldatakse järgmisi nõudeid:

i) kestvuse nõuded käesoleva lisa 5. liite kohaselt;

ii) mootori kontrollipiirkonna nõuded, nagu sätestatud I lisa punktis 8.6 (ainult IV etapi mootorite korral);

iii) CO2-heidetest teavitamise nõuded, mis on käesolevas lisas sätestatud menetluse kohaselt katsetatud mootorite jaoks sätestatud käesoleva lisa 6. liites. Kui mootoreid katsetatakse ÜRO EMK eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste 4.B lisa kohaselt, siis tuleb kohaldada käesoleva lisa 7. liidet.

iv) Käesolevas lisas sätestatud nõuete kohaselt katsetatud mootorites tuleb kasutada käesoleva direktiivi V lisas nimetatud etalonkütust. Käesoleva direktiivi V lisas nimetatud etalonkütust tuleb kasutada ka siis, kui mootoreid katsetatakse vastavalt ÜRO EMK eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste 4.B lisa nõuetele.

1.2.1.1. Kui tootja otsustab vastavalt I lisa punktile 8.6.2 kasutada I, II, IIIA või IIIB etapi mootorite katsetamiseks ÜRO EMK eeskirja 96 03-seeria muudatuste 4.B lisas sätestatud menetlust, siis tuleb kasutada punktis 3.7.1 sätestatud katsetsükleid.

▼M3

1.3.

Mõõtmispõhimõte:

Mõõdetavad mootori väljalaskeheitmed sisaldavad gaasilisi komponente (süsinikmonooksiid, süsivesinike ja lämmastikoksiidide summaarne heide) ja tahkeid heitmeid. Lisaks sellele kasutatakse sageli süsinikdioksiidi märgistusgaasina osa- ja täisvoolu lahjendussüsteemide lahjendusastme määramiseks. Hea inseneritava kohaselt on süsinikoksiidi üldmõõtmine soovitatav väga hea vahendina katse ajal tekkivate mõõtmisprobleemide avastamiseks.

1.3.1.

NRSC katse:

Soojade mootoritega ettenähtud järjestuses tehtavate toimingute ajal uuritakse eespool nimetatud väljalaskeheitmeid pidevalt, võttes proove toorest heitgaasist. Katsetsükkel sisaldab mitut erineva pöörlemissageduse ja pöördemomendiga režiimi, mis hõlmavad diiselmootorite tüüpilise kasutuspiirkonna. Iga režiimi ajal määrataks kindlaks iga gaasilise saasteaine kontsentratsioon, heitgaaside vooluhulk ja võimsus, ning kaalutakse mõõdetud väärtused. Tahkete heitmete proov lahjendatakse konditsioneeritud ümbritseva õhuga. Katsemenetluse ajal võetakse ja kogutakse üks proov sobivate filtrite abil.

Teise võimalusena võib proovi võtta eraldi filtrite abil, üks iga režiimi kohta, ning arvutada tsükli kaalutud tulemused.

Iga saasteaine kogus grammides kilovatt-tunni kohta arvutatakse vastavalt käesoleva lisa 3. liites esitatud kirjeldusele.

▼M6

1.3.2.

NRTC katse

Kindlaksmääratud siirdekatsetsükkel, mis põhineb suurel määral väljaspool teid kasutatavatele liikurmasinatele paigaldatud diiselmootorite lähedastele kasutustingimustele, käivitatakse kaks korda:

 esimest korda (külmkäivitus) pärast mootori eelsoojendamist toatemperatuurile, kui mootori jahutusvedeliku ja õli temperatuur, järeltöötlusseadis ja kõik mootori abijuhtseadised on stabiliseerunud vahemikus 20–30 °C;

 teist korda (kuumkäivitus) pärast 20-minutilist eelkuumutamist, mida alustatakse kohe pärast külmkäivitustsükli lõppemist.

Kõnealuse katseseeria ajal mõõdetakse eespool nimetatud heitmete sisaldust. Katseseeria hõlmab külmkäivitustsüklit, millele järgneb mootori loomulik või sundjahutus, eelsoojendamine ja kuumkäivitustsükkel, mille tulemusena arvutatakse heitmete koguhulk. Kasutades mootori pöördemomendi ja pöörlemiskiirusega seotud signaale dünamomeetrilt, integreeritakse võimsus katsetsükliaja suhtes ning saadakse mootori tsüklile vastav töö. Gaasiliste heitmete kontsentratsioonid arvutatakse tsükli kohta kas toores heitgaasis, integreerides analüsaatori signaali vastavalt käesoleva lisa 3. liitele, või püsimahuproovi täisvoolu lahjendussüsteemi lahjendatud heitgaasis integreerimisega või proovigaasi kogumisega kotti vastavalt käesoleva lisa 3. liitele. Tahkete heitmete korral kogutakse proportsionaalne proov lahjendatud heitgaasist eraldi filtriga kas osa- või täisvoolulahjendusega. Olenevalt kasutatavast meetodist määratakse saasteainete heitemassi arvutamiseks lahjendatud või lahjendamata gaasi voolukiirus tsüklis. Heitemasside väärtused jagatakse mootori tööga, saades nii heitmetes sisalduvate saasteainete koguse grammides kilovatt-tunni kohta.

Heitkoguseid (g/kWh) mõõdetakse nii külm- kui ka kuumkäivituse tsüklites. Heitmete kaalutud kogumassi arvutamisel on külmkäivituse tulemuste kaal 10 % ja kuumkäivituse tulemuste kaal 90 %. Heitmete kaalutud kogumass peab vastama piirnormidele.

▼B

2.   KATSETINGIMUSED

2.1.   Üldnõuded

Kõik mahtude ja mahtkulu väärtused esitatakse temperatuuril 273 K (0 °C) ja rõhul 101,3 kPa.

2.2.   Mootori katsetingimused

2.2.1.

Mõõdetakse mootori sisselaskeõhu absoluutne temperatuur Ta kelvinites ning kuiv atmosfäärirõhk ps, mida väljendatakse kilopaskalites (kPa), ning määratakse karakteristik fa järgmiselt:

Ülelaadeta ja mehaanilise ülelaadega mootorid:

image

Turboülelaaduriga mootor sisselaskeõhu jahutusega või ilma:

image

2.2.2.

Katse kehtivus

Katse kehtivaks tunnistamiseks peab karakteristik fa vastama järgmisele tingimusele:

▼M1

image

▼M3

2.2.3.

Vahejahutiga mootorid

Ülelaadeõhu temperatuuri väärtus salvestatakse ning see peab deklareeritud nimipöörlemissageduse ja täiskoormuse korral olema vahemikus ± 5 K tootja poolt ettenähtud ülelaadeõhu maksimumtemperatuurist. Jahutusaine temperatuur peab olema vähemalt 293 K (20 °C).

Kui kasutatakse katsestendi või välist ülelaadekompressorit, tuleb ülelaadeõhu temperatuur reguleerida väärtusele vahemikus ± 5 K tootja poolt ettenähtud ülelaadeõhu maksimumtemperatuurist suurimale võimsusele ja täiskoormusele vastaval pöörlemissagedusel. Vahejahuti nimetatud tingimustele vastavat jahutusaine temperatuuri ja vooluhulka ei tohi katsetsükli ajal muuta. Vahejahuti peab põhinema heal inseneritaval ja tüüpilistel sõidukite/masinate rakendustel.

Teise võimalusena võib vahejahuti seaded valida vastavalt dokumendi SAE 1937 1995. aasta jaanuari väljaandele.

▼B

2.3.   Mootori õhu sisselaskesüsteem

▼M3

Katsetatav mootor peab olema varustatud sellise õhu sisselaskesüsteemiga, mille õhutakistus on vahemikus ± 300 Pa puhta õhu filtri tootja määratluse järgi mootori tootja määratletud töötingimustel, mis tagavad maksimaalse õhuvoolu. Õhutakistust tuleb reguleerida nimipöörlemissagedusel ja täiskoormusel. Katsestendi võib kasutada juhul, kui sellega on võimalik jäljendada mootori tegelikke töötingimusi.

▼B

2.4.   Mootori väljalaskesüsteem

▼M3

Katsetatav mootor peab olema varustatud sellise väljalaskesüsteemiga, mille vasturõhk on vahemikus ± 650 Pa tootja määratletud vasturõhust mootori suurimale võimsusele vastavatel kasutustingimustel.

Kui mootor on varustatud heitgaasi järeltöötlusseadisega, peab väljalasketoru olema sama läbimõõduga, mida kasutatakse vähemalt nelja toruläbimõõtu järeltöötlusseadist sisaldava paisumisosa alguse sisselaskest eespool. Kaugus väljalaskekollektori äärikust või turboülelaaduri väljalaskeavast järeltöötlusseadiseni peab olema sama kui masina konstruktsioonis või vastama tootja ettenähtud väärtusele. Väljalaske vasturõhk või takistused peavad vastama eespool nimetatud tingimustele ning neid võib seada ventiili abil. Tühikatse ja mootori karakteristiku kindlaksmääramise ajaks võib järeltöötlusmahuti eemaldada ning asendada samaväärse, passiivse katalüsaatorikanduriga mahutiga.

▼B

2.5.   Jahutussüsteem

Kasutatakse mootori jahutussüsteemi, mis on piisava mahuga, et säilitada mootori tootja poolt ettenähtud normaalsed töötemperatuurid.

2.6.   Määrdeõli

Andmed katsel kasutatud määrdeõli kohta tuleb üles märkida ja esitada koos katsetulemustega.

2.7.   Katsel kasutatav kütus

Kütusena kasutatakse ►M2  V lisas ◄ määratletud etalonkütust.

Katsel kasutatava etalonkütuse tsetaaniarv ja väävlisisaldus tuleb üles märkida ►M2  VII lisa ◄ 1. liite vastavalt punktides 1.1.1 ja 1.1.2 ettenähtud kohtadesse.

Kütuse temperatuur pritsepumba sisselaskeava juures peab olema vahemikus 306–316 K (33–43 °C).

▼M3

3.   KATSETAMINE (NRSC KATSE)

▼M3

3.1.   Dünamomeetri seadete määramine

Eriheidete mõõtmise aluseks on parandamata tegelik võimsus vastavalt standardile ISO 14396: 2002.

Teatavad mootorile paigaldatavad lisaseadised, mis on vajalikud ainult sõiduki kasutamiseks, tuleks katse ajaks eemaldada. Järgmine mittetäielik loend on esitatud näitena:

 pidurite õhukompressor

 roolivõimendi kompressor

 kliimaseadme kompressor

 hüdrovõimendi pumbad.

Kui lisaseadiseid ei eemaldata, määratakse dünamomeetri seadete arvutamiseks nende tarbitav võimsus, välja arvatud mootorite korral, millel need on lahutamatud osad (nt jahutusventilaatorid õhkjahutusega mootoritel).

Sisselaske õhutakistuse ja väljalaske vasturõhu seaded reguleeritakse tootja ettenähtud suurimatele väärtustele, vastavalt punktidele 2.3 ja 2.4.

Katserežiimidele vastavate pöördemomentide väärtuste arvutamiseks määratakse ettenähtud pöörlemissagedustele vastavate suurimate pöördemomentide väärtused kindlaks katseliselt. Mootoritel, mis ei ole kavandatud töötama teatavas pöörlemissageduse vahemikus täiskoormuse pöördemomendikõveral, määrab katsete pöörlemissagedustele vastavad suurimad pöördemomendid kindlaks tootja.

Iga katserežiimi korral arvutatakse mootori seadistus järgmise valemiga:

image

Kui suhe on

image

võib PAE väärtust kontrollida tüübikinnitust andev tehniline asutus.

▼B

►M3  3.2. ◄    Proovivõtufiltrite ettevalmistamine

Vähemalt üks tund enne katset paigutatakse iga filter (filtrite paar) suletud, kuid tihenduseta Petri tassi ning asetatakse stabiliseerimiseks kaalukambrisse. Stabiliseerimisperioodi lõpus kaalutakse iga filter (filtrite paar) ning registreeritakse omakaal. Seejärel hoitakse filtrit (filtrite paari) suletud Petri tassis või filtrialusel kuni katses kasutamiseni. Kui filtrit (filtrite paari) ei kasutata kaheksa tunni jooksul pärast kaalukambrist väljavõtmist, tuleb see enne kasutamist uuesti kaaluda.

►M3  3.3. ◄    Mõõteseadmete paigaldamine

Mõõteseadmed ja proovivõtturid tuleb nõuetekohaselt paigaldada. Kui heitgaasi lahjendamiseks kasutatakse täisvoolu lahjendussüsteemi, tuleb süsteemiga ühendada tõmbetoru.

►M3  3.4. ◄    Lahjendussüsteemi ja mootori käivitamine

Lahjendussüsteem ja mootor käivitatakse ja soojendatakse, kuni kõik temperatuurid ja rõhud on stabiliseerunud täiskoormusel ja nimipöörlemissagedusel (punkt 3.6.2).

▼M3

3.5.   Lahjendusastme reguleerimine

Käivitatakse tahkete heitmete proovivõtusüsteem ja hoitakse ühefiltrimeetodi korral töös möödaviiguga (mitmefiltrimeetodi korral on see lahendus valikuline). Lahjendusõhu tahkete heitmete fooni taseme saab määrata lahjendusõhu juhtimise teel läbi tahkete heitmete filtrite. Filtreeritud lahjendusõhu kasutamise korral võib teostada ühe mõõtmise mis tahes ajal enne katset, katse ajal või pärast katset. Kui lahjendusõhku ei filtreerita, tuleb mõõtmine teha katse ajal võetud prooviga.

Lahjendusõhku reguleeritakse nii, et see saavutaks iga katserežiimi korral filtrisisendi temperatuuri vahemikus 315 K (42 °C) – 325 K (52 °C). Summaarne lahjendusaste ei tohi olla väiksem kui 4.

MÄRKUS: Püsitalitlustsükli korral võib filtri temperatuuri hoida vahemiku 42–52 °C järgimise asemel maksimumtemperatuuril 325 K (52 °C) või madalamal.

Ühe- ja mitmefiltrimeetodi korral hoitakse täisvoolusüsteemides kõigis katserežiimides filtrit läbiva proovivõtu massvooluhulga ja lahjendatud heitgaasi massvooluhulga suhe konstantsena. See suhe peab olema vahemikus ± 5 % režiimi keskmise väärtuse suhtes, välja arvatud iga režiimi esimese 10 sekundi jooksul selliste süsteemide korral, milles ei ole möödaviiguvõimalust. Osavoolu lahjendussüsteemides peab ühefiltrimeetodi korral filtrit läbiv massvooluhulk olema konstantne vahemikus ± 5 % režiimi keskmise väärtuse suhtes, välja arvatud iga režiimi esimese 10 sekundi jooksul selliste süsteemide korral, milles ei ole möödaviiguvõimalust.

CO2 või NOx kontsentratsiooni juhtimisega süsteemides tuleb lahjendusõhu CO2 või NOx sisaldust mõõta iga katse alguses ja lõpus. Lahjendusõhu CO2 ja NOx taustkontsentratsiooni enne ja pärast katset tehtud mõõtmiste erinevus võib olla vahemikus vastavalt 100 osa miljoni kohta ja 5 osa miljoni kohta.

Kui kasutatakse lahjendatud heitgaasi analüüsisüsteemi, võetakse vastava taustkontsentratsiooni määramiseks lahjendusõhu proove proovivõtukotti kogu katseseeria jooksul.

Püsiva taustkontsentratsiooni (ilma kotita) mõõtmisi teostatakse vähemalt kolm: tsükli alguses, lõpus ja keskosa lähedal ning arvutatakse keskmine.

▼B

►M3  3.6. ◄    Analüsaatorite kontrollimine

Heitgaasianalüsaatorid nullitakse ja kalibreeritakse.

►M3  3.7. ◄    Katsetsükkel

▼M6

3.7.1.

Seadmete tehnilised andmed vastavalt I lisa 1. osa punktile A

3.7.1.1.    Tehnilised andmed A

I lisa 1. osa punkti A alapunktidega i ja iv hõlmatud mootorite korral tehakse katsetatava mootori dünamomeeterkatsel järgmine kaheksa režiimiga katsetsükkel ( 21 ):



Katserežiimi nr

Mootori pöörlemissagedus

(min-1)

Koormus

(%)

Kaalutegur

1

Nimi- või võrdlus- (1)

100

0,15

2

Nimi- või võrdlus- (1)

75

0,15

3

Nimi- või võrdlus- (1)

50

0,15

4

Nimi- või võrdlus- (1)

10

0,10

5

Vahepealne

100

0,10

6

Vahepealne

75

0,10

7

Vahepealne

50

0,10

8

Tühikäigul

0,15

(1)   Võrdluspöörlemissagedus määratakse kindlaks III lisa jaos 4.3.1.

3.7.1.2.    Tehnilised andmed B

I lisa 1. osa punkti A alapunktiga ii hõlmatud mootorite korral tehakse katsetatava mootori dünamomeeterkatsel järgmine viie režiimiga katsetsükkel ( 22 ):



Katserežiimi number

Mootori pöörlemissagedus

(min-1)

Koormus

(%)

Kaalutegur

1

Nimi-

100

0,05

2

Nimi-

75

0,25

3

Nimi-

50

0,30

4

Nimi-

25

0,30

5

Nimi-

10

0,10

Koormuse näitajad on põhivõimsusele vastava pöördemomendi protsentuaalsed väärtused, mis on kindlaks määratud suurima võimsusena muutuva võimsustsükli ajal, mis võib toimuda määratud hoolduste vahel ja määratud keskkonnatingimustes piiramatu arvu tundide jooksul aastas, kui hooldust tehakse tootja juhiste kohaselt.

3.7.1.3.    Tehnilised andmed C

Siseveelaevade käituritena kasutamiseks mõeldud mootorite korral, ( 23 ) kasutatakse ISO katsemenetlusi, nagu on kirjeldatud standardis ISO 8178-4:2002 ja dokumendis IMO MARPOL 73/78, VI lisa (NOx kood).

Fikseeritud sammuga sõukruvi kõveral töötavatele käituritele tehakse dünamomeeterkatse, kasutades järgmist nelja režiimiga püsitalitlustsüklit, ( 24 ) mis on välja töötatud kaubalaevade diiselmootorite töötingimuste esitamiseks.



Katserežiimi number

Mootori pöörlemissagedus

(min-1)

Koormus

(%)

Kaalutegur

1

100 % (nimi-)

100

0,20

2

91 %

75

0,50

3

80 %

50

0,15

4

63 %

25

0,15

Muutuva sammuga või elektrilise sidurdusega sõukruvidega fikseeritud pöörlemissagedusega siseveelaevade käituritele tehakse dünamomeeterkatse, kasutades järgmist nelja režiimiga püsitalitlustsüklit, ( 25 ) milles kasutatakse eespool esitatud tsükliga samu koormusi ja kaalutegureid, kuid milles katsetatakse mootorit igas režiimis nimipöörlemissagedusel:



Katserežiimi number

Mootori pöörlemissagedus

(min-1)

Koormus

(%)

Kaalutegur

1

Nimi-

100

0,20

2

Nimi-

75

0,50

3

Nimi-

50

0,15

4

Nimi-

25

0,15

3.7.1.4.    Tehnilised andmed D

I lisa 1. osa punkti A alapunktiga v hõlmatud mootorite korral tehakse katsetatava mootori dünamomeeterkatsel järgmine kolme režiimiga katsetsükkel ( 26 ):



Katserežiimi number

Mootori pöörlemissagedus

(min-1)

Koormus

(%)

Kaalutegur

1

Nimi-

100

0,25

2

Vahepealne

50

0,15

3

Tühikäigul

0,60

▼B

►M3  3.7.2. ◄

Mootori reguleerimine

Mootorit ja süsteemi soojendatakse maksimaalsel pöörlemissagedusel ja pöördemomendil, et stabiliseerida mootori karakteristikud tootja soovituse kohaselt.

Märkus: Reguleerimine peaks ka ära hoidma varasematest katsetest väljalaskesüsteemi jäänud sadestiste mõju. Katserežiimide vahel on lisaks ette nähtud stabiliseerumisperiood, mida rakendatakse vastastikuste mõjude vähendamiseks üleminekul ühest režiimist teise.

►M3  3.7.3. ◄

Katseseeria

▼M3

Katseseeria käivitatakse. Katse teostatakse vastavalt eespool katsetsüklitele määratud katserežiimide numbrite järjekorras.

Pärast esialgset üleminekuperioodi hoitakse etteantud pöörlemissagedus katsetsükli iga režiimi jooksul vahemikus ± 1 % nimipöörlemissagedusest või ± 3 min-1, sõltuvalt sellest, kumb on suurem, välja arvatud aeglase tühikäigu pöörlemissageduse korral, kui pöörlemissagedus peab olema tootja poolt määratud tolerantsi piires. Ettenähtud pöördemoment hoitakse selline, et pöördemomendi keskmine väärtus püsib mõõtmiste ajal vahemikus ± 2 % katse pöörlemissagedusele vastavast suurimast pöördemomendist.

Iga mõõtmisetapp peab kestma vähemalt 10 minutit. Kui mootori katsetamisel vajatakse tahkete heitmete piisava massi saamiseks pikemat proovivõtuaega, võib katserežiimi kestust vajaduse korral pikendada.

Katserežiimi kestus registreeritakse ja märgitakse protokolli.

Heitgaaside kontsentratsioonid mõõdetakse ja registreeritakse katserežiimi viimase kolme minuti jooksul.

Tahkete heitmete proovivõttu ja gaasiliste heitmete mõõtmist ei tohiks alustada enne, kui mootor on vastavalt tootja poolt esitatud andmetele stabiliseerunud ning need tuleb lõpetada üheaegselt.

Kütuse temperatuuri mõõdetakse kütusepumba imipoolel või tootja poolt ettenähtud kohas ning mõõtekoht registreeritakse.

▼B

►M3  3.7.4. ◄

Analüsaatori tundlikkus

Analüsaatorite väljund salvestatakse lintkirjutiga või mõõdetakse seda samaväärse andmesalvestussüsteemi abil, kusjuures heitgaas liigub läbi analüsaatorite vähemalt iga katserežiimi viimase kolme minuti jooksul. Kui lahjendatud CO ja CO2 mõõtmiseks kasutatakse proovivõtukotti (vt 1. liite punkt 1.4.4), täidetakse kott prooviga iga katserežiimi viimase kolme minuti jooksul, analüüsitakse kotti kogutud proovi ja registreeritakse tulemused.

►M3  3.7.5. ◄

Tahkete osakeste proovi võtmine

Tahkete osakeste proove võib võtta kas ühe- või mitmefiltrimeetodil (1. liide, punkt 1.5). Et erinevate meetoditega saadavad tulemused võivad teineteisest mõnevõrra erineda, tuleb koos tulemustega teatada ka kasutatud meetod.

Ühefiltrimeetodi kasutamisel võetakse arvesse katsetsüklile ettenähtud kaalutegureid, reguleerides vastavalt proovi vooluhulka ja/või proovivõtuaega.

Proovivõtt peab igas katserežiimis toimuma võimalikult katserežiimi lõpus. Proovivõtuaeg peab ühefiltrimeetodi korral olema vähemalt 20 sekundit ja mitmefiltrimeetodi korral vähemalt 60 sekundit. Möödaviiguvõimaluseta süsteemidel peab proovivõtuaeg nii ühe- kui mitmefiltrimeetodi korral olema igas katserežiimis vähemalt 60 sekundit.

►M3  3.7.6. ◄

Mootoriga seotud tingimused

Kui mootori töötamine on stabiliseerunud, mõõdetakse igas katserežiimis mootori pöörlemissagedust ja koormust, sisselaskeõhu temperatuuri, kütusekulu ja õhu või heitgaasi vooluhulka.

Kui heitgaasi vooluhulga või põlemisõhu kulu ja kütusekulu mõõtmine ei ole võimalik, võib nende näitajate väljaarvutamiseks kasutada süsiniku ja hapniku tasakaalu meetodit (vt 1. liide, punkt 1.2.3).

Tuleb registreerida kõik arvutamiseks vajalikud lisaandmed (vt 3. liite punktid 1.1 ja 1.2).

►M3  3.8. ◄    Analüsaatorite ülekontrollimine

Pärast heitmekoguste määramise katset toimuval teistkordsel kontrollimisel kasutatakse nullgaasi ja sama võrdlusgaasi. Katsed võib lugeda rahuldavateks, kui kahe katse tulemuste erinevus on alla 2 %.

▼M3

4.   KATSETAMINE (NRSC KATSE)

4.1.   Sissejuhatus

Maanteeväline siirdetsükkel (NRTC) on esitatud III lisa 4. liites sekundilise sammuga normitud pöörlemissageduste ja pöördemomentide väärtuste järjestusena, mis on kohaldatav kõikide käesoleva direktiiviga hõlmatud diiselmootorite suhtes. Katse tegemiseks mootori katsekambris, tuleb normitud väärtused teisendada mootori karakteristiku kõvera alusel katsetatava mootori individuaalseteks tegelikeks väärtustest. Sellist teisendamist nimetatakse denormeerimiseks ning tulemuseks saadud katsetsüklit nimetatakse katsetatava mootori võrdlustsükliks. Katsekambris teostatakse kõnealuste pöörlemissageduse ja pöördemomendi võrdlusväärtustega tsükkel ning pöörlemissageduse ja pöördemomendi tagasisideväärtused salvestatakse. Katse tulemuste valideerimiseks tehakse katse lõppemise järel pöörlemissageduse ja pöördemomendi võrdlus- ja tagasisideväärtuste vaheline regressioonianalüüs.

4.1.1.

Katkestusseadmete või heitmete irratsionaalsete juhtimisstrateegiate kasutamine on keelatud.

4.2.   Mootori karakteristiku kindlaksmääramine

Enne katsekambris tehtavat NRTC katsetsüklit tuleb pöörlemissageduse ja pöördemomendi sõltuvuse leidmiseks kindlaks määrata mootori karakteristik.

4.2.1.   Karakteristiku kindlaksmääramisel kasutatava pöörlemissageduse vahemiku leidmine

Vähim ja suurim karakteristiku kindlaksmääramise pöörlemissagedus on määratletud järgmiselt:

Vähim pöörlemissagedus

=

tühikäigupöörlemissagedus

Suurim pöörlemissagedus

=

nhi × 1,02 või pöörlemissagedus, mille korral täiskoormuse pöördemoment langeb nullini, kasutades väiksemat väärtust (kus nhi on suur pöörlemissagedus, mis on määratletud mootori 70 %-le nimivõimsusest vastava suurima pöörlemissagedusena).

4.2.2.   Mootori karakteristiku kõver

Mootorit ja süsteemi soojendatakse maksimaalvõimsusel, et stabiliseerida mootori parameetrid tootja soovituste ja hea inseneritava kohaselt. Pärast mootori stabiliseerumist määratakse mootori karakteristik kindlaks järgmiste toimingutega.

4.2.2.1.   Siirdesõltuvus

a) Mootor vabastatakse koormusest ning mootoril lastakse töötada tühikäigu pöörlemissagedusel.

b) Mootoril lastakse töötada pritsepumba täiskoormusele vastava seadega vähimal pöörlemissagedusel.

c) Mootori pöörlemissagedust suurendatakse vähimast suurima pöörlemissageduseni keskmiselt 8 ± 1 min-1/s. Mootori pöörlemissageduse ja pöördemomendi väärtused salvestatakse vähemalt ühesekundilise sagedusega.

4.2.2.2.   Sammsõltuvus

a) Mootor vabastatakse koormusest ning mootoril lastakse töötada tühikäigu pöörlemissagedusel.

b) Mootoril lastakse töötada pritsepumba täiskoormusele vastava seadega vähimal pöörlemissagedusel.

c) Säilitades täiskoormuse, hoitakse vähimat pöörlemissagedust vähemalt 15 sekundit ning registreeritakse viimase 5 sekundi keskmine pöördemoment. Suurima pöördemomendi sõltuvus vähimast suurima pöörlemissageduseni määratakse kindlaks pöörlemissageduse sammuga, mis ei ole suurem kui 100 ± 20/min. Igas katsepunktis hoitakse pöörlemissagedust vähemalt 15 sekundit ning registreeritakse viimase 5 sekundi keskmine pöördemoment.

4.2.3.   Karakteristiku kõvera koostamine

Kõik punkti 4.2.2 kohaselt salvestatud andmepunktid ühendatakse, kasutades lineaarset interpoleerimist. Saadav pöördemomendi kõver on sõltuvuse kõver ning seda kasutatakse mootori dünamomeetrilise plaani normitud pöördemomendi väärtuste teisendamiseks katsetsükli tegelikeks pöördemomendi väärtusteks vastavalt IV lisa punktis 4.3.3 esitatud kirjeldusele.

4.2.4.   Karakteristiku alternatiivne kindlaksmääramine

Kui tootja on seisukohal, et eespool esitatud karakteristiku kindlaksmääramise meetod ei ole mis tahes katsetatava mootori korral usaldusväärne või representatiivne, võib kasutada alternatiivseid meetodeid. Kõnealused alternatiivsed meetodid peavad täitma määratletud karakteristiku kindlaksmääramise toimingute eesmärki, mis on suurima pöördemomendi kindlaksmääramine kõikidel katsetsüklite ajal kasutatavatel mootori pöörlemissagedustel. Asjaomased pooled peavad usaldusväärsuse või esindavuse vähesusest põhjustatud kõrvalekalded käesolevas jaos määratletud karakteristiku kindlaksmääramise meetoditest heaks kiitma ning nende kasutamist põhjendama. Ühelgi juhul ei tohi pöörlemissageduse reguleerimisega või turboülelaaduriga mootorite pöördemomendi kõvera kindlaksmääramisel vähendada mootori pöörlemissagedusi.

4.2.5.   Korduskatsed

Mootori karakteristikut ei ole vaja kindlaks määrata enne igat katsetsüklit. Mootori karakteristiku kindlaksmääramist tuleb enne katsetsüklit korrata, kui:

 viimasest karakteristiku kindlaksmääramisest on asjatundjate hinnangul möödunud liiga palju aega

 mootorit on mehaaniliselt muudetud või uuesti kalibreeritud ning see võib mõjutada mootori tööd.

4.3.   Võrdluskatsetsükli koostamine

▼M6

4.3.1.    Võrdluspöörlemissagedus

Võrdluspöörlemissagedus (nref) vastab III lisa 4. liites esitatud mootori dünamomeetrilises plaanis esitatud normitud pöörlemissageduse 100 %-le väärtustele. On ilmne, et mootori tegelik tsükkel denormeerimisel võrdluspöörlemissagedusele sõltub oluliselt sobiva võrdluspöörlemissageduse valikust. Võrdluspöörlemissageduse kindlaksmääramiseks kasutatakse järgmist valemit:

nref = madal pöörlemissagedus + 0,95 x (kõrge pöörlemissagedus – madal pöörlemissagedus)

(Kõrge pöörlemissagedus on mootori 70 protsendile nimivõimsusest vastav suurim pöörlemissagedus, madal pöörlemissagedus on mootori 50 protsendile nimivõimsusest vastav väikseim pöörlemissagedus.)

Kui mõõdetud võrdluspöörlemissagedus jääb tootja nimetatud võrdluspöörlemissagedusega võrreldes +/– 3 % piiridesse, võib nimetatud võrdluspöörlemissagedust heitmekatses kasutada. Kui hälve on suurem, kasutatakse heitmekatses mõõdetud võrdluspöörlemissagedust ( 27 ).

▼M3

4.3.2.   Mootori pöörlemissageduse denormeerimine

Pöörlemissagedus denormeeritakse kasutades järgmist valemit:

image

4.3.3.   Mootori pöördemomendi denormeerimine

III lisa 4. liites esitatud mootori dünamomeetrilise plaani pöördemomentide väärtused on normitud suurimale pöördemomendile sellele vastaval pöörlemissagedusel. Võrdlustsükli pöördemomendi väärtused denormeeritakse, kasutades vastavalt punktile 4.2.2 kindlaks määratud karakteristikut järgmiselt:

image

vastaval punkti 4.3.2 kohaselt kindlaks määratud tegelikul pöörlemissagedusel.

4.3.4.   Denormeerimistoimingu näide

Näitena denormeeritakse järgmine katsepunkt:

% pöörlemissagedus = 43 %

% pöördemoment = 82 %

Järgmiste väärtuste korral:

võrdluspöörlemissagedus = 2 200 /min

tühikäigu pöörlemissagedus = 600/min

on tulemuseks

image

Karakteristikult leitud suurim pöördemoment on pöörlemissageduse 1 288 /min korral 700 Nm

image

4.4.   Dünamomeeter

4.4.1.

Koormusanduri kasutamisel kantakse pöördemomendi signaal üle mootori teljele ning arvestatakse dünamomeetri inertsi. Mootori tegelik pöördemoment on koormusanduriga mõõdetud pöördemoment pluss piduri inerts korrutatud nurkkiirendusega. Juhtsüsteem peab tegema selle arvutuse reaalajas.

4.4.2.

Mootori katsetamisel pöörisvooldünamomeetri abil on soovitatav, et punktide arv, kus erinevusimageon väiksem kui -5 % suurimast pöördemomendist, ei oleks suurem kui 30 (kus Tsp on vajalik pöördemoment,imageon mootori pöörlemissageduse tuletis ja ΘD on pöörisvooldünamomeetri pöördeinertsus).

▼M6

4.5.    Heitmekatse tegemine

Katseseeriat kirjeldab järgmine vooskeem:

image

Enne mõõtmistsüklit võib mootori, katsekambri ja heitsüsteemide kontrollimiseks teha vastavalt vajadusele ühe või mitu proovitsüklit.

4.5.1.    Proovivõtufiltrite ettevalmistamine

Kõik filtrid pannakse vähemalt üks tund enne katset tolmusaaste eest kaitstud, kuid õhuvahetust võimaldavasse Petri tassi ning paigutatakse stabiliseerimiseks kaalukambrisse. Stabiliseerimisaja lõpus iga filter kaalutakse ning registreeritakse nende massid. Seejärel hoitakse filtrit suletud Petri tassis või tihendatud filtrihoidikul kuni katses kasutamiseni. Filtrit kasutatakse kaheksa tunni jooksul pärast kaalukambrist väljavõtmist. Registreerida tuleb omakaal.

4.5.2.    Mõõteseadmete paigaldamine

Mõõteriistad ja proovivõtturid paigaldatakse nõuetekohaselt. Väljalasketoru ühendatakse täisvoolu lahjendussüsteemiga, kui seda kasutatakse.

4.5.3.    Lahjendussüsteemi käivitamine

Käivitatakse lahjendussüsteem. Täisvoolu lahjendussüsteemi kogu lahjendatud heitgaasivool või osavoolu lahjendussüsteemi läbiv lahjendatud heitgaasivool tuleb reguleerida nii, et süsteemi ei kondenseeruks vett ning filtri pinna temperatuur oleks 315–325 K (42–52 °C).

4.5.4.    Tahkete heitmete proovivõtusüsteemi käivitamine

Käivitatakse tahkete heitmete proovivõtusüsteem, mis töötab möödavoolurežiimil. Lahjendusõhu tahkete heitmete fooni taseme saab kindlaks määrata lahjendusõhu proovi võtmisega enne heitgaasi sisenemist lahjendustunnelisse. Kui saadaval on mõni muu tahkete heitmete proovivõtusüsteem, on eelistatav koguda tahkete heitmete fooniproov siirdetsükli ajal. Vastasel juhul võib kasutada siirdetsükli tahkete heitmete kogumiseks kasutatavat tahkete heitmete proovivõtusüsteemi. Filtreeritud lahjendusõhu kasutamise korral võib teha ühe mõõtmise kas enne või pärast katset. Filtreerimata lahjendusõhu puhul tuleb mõõtmised teha enne tsükli algust ja pärast selle lõppu ning leida väärtuste keskmine.

4.5.5.    Analüsaatorite kontrollimine

Heitgaasianalüsaatorid nullitakse ja kalibreeritakse. Proovivõtukottide kasutamisel need tühjendatakse.

4.5.6.    Jahutamise nõuded

Võib kasutada loomulikku jahtumist või sundjahutamist. Sundjahutamise korral tuleb lähtuda headest inseneritavadest, et koostada mootorile jahutusõhku suunavaid süsteeme, jahutusõli läbi mootori määrdesüsteemi saatvaid süsteeme, eemaldada soojus jahutusvedelikust mootori jahutussüsteemi kaudu ning eemaldada soojus heitgaasi järeltöötlusseadisest. Järeltöötlusseadise sundjahutuse korral ei tohi jahutusõhku kasutada enne, kui järeltöötlusseadise temperatuur on langenud alla katalüütilise aktiveerimistemperatuuri. Keelatud on kasutada sellist jahutusmenetlust, mis ei anna tulemuseks representatiivset heitetaset.

Külmkäivitustsükli heitgaasikatset võib alustada pärast jahtumist ainult siis, kui mootoriõli, jahutusvedeliku ja järeltöötlusseadise temperatuurid on vähemalt 15 minutiks stabiliseerunud temperatuuril 20–30 °C.

4.5.7.    Tsükli teostamine

4.5.7.1.    Külmkäivitustsükkel

Katsetsüklit alustatakse pärast jahtumise lõppemist külmkäivitustsükliga, kui kõik jaos 4.5.6 esitatud nõuded on täidetud.

Mootor käivitatakse vastavalt kasutusjuhendis esitatud tootja soovitatavale käivitustoimingule, kasutades kas tehasetoodangu käivitit või dünamomeetrit.

Kohe pärast mootori käivitamist käivitatakse ka tühikäigu taimer. Mootoril lastakse töötada 23 ± 1 s tühikäigul ilma koormuseta. Mootori siirdetsüklit alustatakse selliselt, et tsükli esimene töötav märge toimuks 23 ± 1 s ajal. Tühikäigu aeg jääb 23 ± 1 s sisse.

Katse tehakse vastavalt III lisa 4. liites sätestatud kontrolltsüklile. Mootori pöörlemissageduse ja pöördemomendi seadepunktid antakse 5 Hz (soovitatavalt 10 Hz) või suurema sagedusega. Seadepunktid arvutatakse lineaarse interpolatsiooniga võrdlustsükli 1 Hz sagedusega seadepunktide vahel. Mootori pöörlemissageduse ja pöördemomendi tagasisideandmed registreeritakse vähemalt kord sekundis kogu katsetsükli kestel ning signaale võib elektrooniliselt filtreerida.

4.5.7.2.    Analüsaatori reaktsioon

Mootori käivitamisel käivitatakse samal ajal mõõtesüsteem

 lahjendusõhu kogumiseks või analüüsimiseks, kui kasutatakse täisvoolu lahjendussüsteemi;

 toore või lahjendatud heitgaasi kogumiseks või analüüsimiseks, sõltuvalt kasutatavast meetodist;

 lahjendatud heitgaasi koguse ning nõutavate temperatuuride ja rõhkude mõõtmiseks;

 heitgaasi massvoolukiiruse registreerimiseks, kui analüüsitakse või kasutatakse toorest heitgaasi;

 dünamomeetri pöörlemissageduse ja pöördemomendi tagasisideandmete salvestamiseks.

Toore heitgaasi mõõtmise kasutamisel mõõdetakse heitekontsentratsioone (HC, CO ja NOx) ja heitgaasi massvoolukiirust pidevalt ning salvestatakse juhtarvutis vähemalt 2 Hz sagedusega. Kõik muud andmed võib salvestada vähemalt 1 Hz sagedusega. Analooganalüsaatorite korral reageering salvestatakse ning kalibreerimisandmeid võib andmete töötlemise ajal rakendada kas sidus- või vallastalitluses.

Täisvoolu lahjendussüsteemi kasutamisel mõõdetakse HC ja NOx heitmeid lahjendustunnelis pidevalt vähemalt 2 Hz sagedusega. Keskmised kontsentratsioonid määratakse analüsaatori signaalide integreerimise teel katsetsükli kestel. Süsteemi reaktsiooniaeg ei tohi olla pikem kui 20 sekundit ning seda kohandatakse vajaduse korral CVS voolukõikumistega ja proovivõtuaja/katsetsükli nihetega. CO ja CO2 määratakse integreerimisega või tsükli ajal proovivõtukotti kogunenud kontsentratsioonide analüüsimisega. Gaasiliste saasteainete kontsentratsioonid lahjendusõhus määratakse integreerimisega või kogumisega taustsaasteainete kotti. Kõik muud andmed mida on vaja mõõta, salvestatakse vähemalt 1-sekundilise sagedusega (1 Hz).

4.5.7.3.    Tahkete heitmete proovi võtmine

Katsetsükli käivitamisel lülitatakse tahkete heitmete proovivõtusüsteem möödavoolurežiimilt tahkete heitmete kogumisele.

Osavoolu lahjendussüsteemi kasutamisel reguleeritakse proovivõtupumpa(sid) nii, et tahkete heitmete proovivõtturit või ülekandetoru läbiv voolukiirus püsib proportsionaalsena heitgaasi massvoolukiirusega.

Täisvoolu lahjendussüsteemi kasutamisel reguleeritakse proovivõtupumpa(sid) nii, et tahkete heitmete proovivõtturit või ülekandetoru läbiv voolukiirus püsib tasemel ± 5 % määratud voolukiirusest. Voolu kompenseerimise süsteemi kasutamisel (st proovivõtuvoolu proportsionaalne juhtimine) peab näitama, et peamise tunneli voolu ja tahkete heitmete proovivõtuvoolu suhe ei muutu rohkem kui ± 5 % selle määratud väärtusest (välja arvatud proovivõtmise esimese 10 sekundi vältel).

MÄRKUS: kaheastmelise lahjenduse korral on proovivõtuvool proovivõtufiltreid läbiva voolukiiruse ja teisese lahjenduse õhuvoolukiiruse netovahe.

Salvestada tuleb keskmine temperatuur ja rõhk gaasi voolumõõturite või voolumõõteriistade sisendite juures. Kui voolukiirust ei ole tahkete heitmete suure hulga tõttu filtris võimalik kogu tsükli jooksul määratud tasemel hoida (vahemikus ± 5 %), tuleb katse tühistada. Katse tuleb teha uuesti, kasutades väiksemat voolukiirust ja/või suurema läbimõõduga filtrit.

4.5.7.4.    Mootori seiskumine külmkäivitustsükli ajal

Mootori seiskumise korral külmkäivitustsükli mis tahes hetkel tuleb mootor eelkonditsioneerida ja uuesti käivitada ning katset korrata. Kui katsetsükli ajal tekib tõrge mõne vajaliku katseseadme töös, tuleb katse tühistada..

4.5.7.5.    Külmkäivitustsükli-järgsed toimingud

Pärast külmkäivitustsükli lõppemist peatatakse heitgaasi massivoolukiiruse, lahjendatud heitgaasi mahu ja kogumiskottidesse suunatud gaasivoolu mõõtmine ning lülitatakse välja tahkete heitmete proovivõtupump. Integreeriva analüsaatorite süsteemi korral jätkub proovivõtt süsteemi reageerimisaja lõppemiseni.

Kogumiskottides (kui neid kasutatakse) olevaid kontsentratsioone analüüsitakse võimalikult kiiresti, igal juhul enne 20 minuti möödumist katsetsükli lõppemisest.

Pärast heitkoguste määramise katset kontrollitakse analüsaatoreid nullgaasi ja sama võrdlusgaasi abil uuesti. Katse loetakse kehtivaks, kui enne ja pärast katset saadud tulemuste ning võrdlusgaasi väärtuse vahe on alla 2 %.

Tahkete heitmete filtrid pannakse kaalukambrisse tagasi hiljemalt üks tund pärast katse lõppu. Filtreid konditsioneeritakse vähemalt ühe tunni jooksul tolmu eest kaitstud, kuid õhuvahetust võimaldavas Petri tassis vähemalt ühe tunni vältel ning seejärel need kaalutakse. Registreerida tuleb filtrite brutokaal.

4.5.7.6.    Eelkuumutamine

Kohe pärast mootori väljalülitamist lülitatakse nende kasutamise korral välja nii mootori jahutusventilaator kui ka püsimahuproovi kompressor (CVS) (või ühendatakse väljalaskesüsteem CVSi küljest lahti).

Mootorit eelkuumutatakse 20 ± 1 minuti jooksul. Mootor ja dünamomeeter valmistatakse ette kuumkäivituskatse tegemiseks. Tühjendatud proovivõtukotid ühendatakse lahjendatud heitgaaside ja lahjendusõhu proovivõtusüsteemidega. CVS lülitatakse sisse (selle kasutamise korral või kui see on veel sisse lülitamata) või ühendatakse väljalaskesüsteem CVSiga (kui see on lahti ühendatud). Käivitatakse proovivõtupumbad (välja arvatud tahkete heitmete proovivõtupump või -pumbad), mootori jahutusventilaator(id) ja andmekogumissüsteem.

Püsimahuproovivõtturi soojusvaheti (kui seda kasutatakse) ja mis tahes püsimahuproovisüsteemi(de) kuumutatavad osad (vajaduse korral) eelsoojendatakse enne katse algust nende ettenähtud töötemperatuurile.

Proovi voolukiirused reguleeritakse soovitud tasemele ja CVSi gaasivoolu mõõteseadmed seatakse nulli. Igasse filtripesasse paigaldatakse ettevaatlikult puhas tahkete heitmete filter ja kokkupandud filtripesad paigaldatakse proovigaasi vooluteele.

4.5.7.7.    Kuumkäivitustsükkel

Kohe pärast mootori käivitamist käivitatakse ka tühikäigu taimer. Mootoril lastakse töötada 23 ± 1 s tühikäigul ilma koormuseta. Mootori siirdetsüklit alustatakse selliselt, et tsükli esimene töötav märge toimuks 23 ± 1 s ajal. Tühikäigu aeg jääb 23 ± 1 s sisse.

Katse tehakse vastavalt III lisa 4. liites sätestatud võrdlustsüklile. Mootori pöörlemissageduse ja pöördemomendi seadepunktid antakse 5 Hz (soovitatavalt 10 Hz) või suurema sagedusega. Seadepunktid arvutatakse lineaarse interpolatsiooniga võrdlustsükli 1 Hz sagedusega seadepunktide vahel. Mootori pöörlemissageduse ja pöördemomendi tagasisideandmed registreeritakse vähemalt kord sekundis kogu katsetsükli kestel ning signaale võib elektrooniliselt filtreerida.

Seejärel korratakse eelmistes jagudes 4.5.7.2 ja 4.5.7.3 kirjeldatud toiminguid.

4.5.7.8.    Mootori seiskumine kuumkäivitustsükli ajal

Mootori seiskumise korral kuumkäivitustsükli mis tahes hetkel võib mootori välja lülitada ja 20 minuti jooksul uuesti eelkuumutada. Seejärel võib kuumkäivitustsükli uuesti käivitada. Eelkuumutamist ja kuumkäivitustsüklit on lubatud korrata vaid üks kord.

4.5.7.9.    Kuumkäivitustsükli-järgsed toimingud

Pärast kuumkäivitustsükli lõppemist peatatakse heitgaasi massivoolukiiruse, lahjendatud heitgaasi mahu ja kogumiskottidesse suunatud gaasivoolu mõõtmine ning lülitatakse välja tahkete heitmete proovivõtupump. Integreeriva analüsaatorite süsteemi korral jätkub proovivõtt süsteemi reageerimisaja lõppemiseni.

Kogumiskottides (kui neid kasutatakse) olevaid kontsentratsioone analüüsitakse võimalikult kiiresti, igal juhul enne 20 minuti möödumist katsetsükli lõppemisest.

Pärast heitkoguste määramise katset kontrollitakse analüsaatoreid nullgaasi ja sama võrdlusgaasi abil uuesti. Katse loetakse kehtivaks, kui enne ja pärast katset saadud tulemuste ning võrdlusgaasi väärtuse vahe on alla 2 %.

Tahkete heitmete filtrid pannakse kaalukambrisse tagasi hiljemalt üks tund pärast katse lõppu. Filtreid konditsioneeritakse vähemalt ühe tunni jooksul tolmu eest kaitstud, kuid õhuvahetust võimaldavas Petri tassis vähemalt ühe tunni vältel ning seejärel need kaalutakse. Registreerida tuleb filtrite brutokaal.

▼M3

4.6.   Katse vastavustõendamine

4.6.1.   Andmenihe

Tagasiside- ja võrdlustsükli väärtuste vahelisest ajalisest mahajäämusest tuleneva nihke minimeerimiseks võib kogu mootori pöörlemissageduse ja pöördemomendi tagasisidesignaali järjestust võrdluspöörlemissageduse ja pöördemomendi järjestuse suhtes ajaliselt edasi või tagasi nihutada. Kui tagasisidesignaalid on nihutatud, tuleb nihutada pöörlemissagedust ja pöördemomenti samal määral ning samas suunas.

4.6.2.   Tsükli töö arvutamine

Tsükli tegelik töö Wact (kWh) arvutatakse kõigi mootori pöörlemissageduse ja pöördemomendi registreeritud tagasisideväärtuste paaride põhjal. Tsükli tegelikku tööd Wact kasutatakse võrdlustsükli tööga Wref võrdlemisel ning selle abil eriheidete tegelike väärtuste arvutamiseks. Sama metoodikat kasutatakse nii mootori võrdlus- kui ka tegeliku võimsuse integreerimisel. Kõrvutiste võrdlusväärtuste või mõõdetud väärtuste vaheliste väärtuste kindlaksmääramisel kasutatakse lineaarset interpolatsiooni.

Tsükli töö võrdlus- ja tegeliku väärtus integreerimisel nullistatakse kõik negatiivsed pöördemomendi väärtused ja võetakse need arvesse. Kui integreerimissagedus on väiksem kui 5 Hz ning kui pöördemomendi positiivne väärtus muutub teatava ajavahemiku jooksul negatiivseks või negatiivne väärtus positiivseks, siis arvutatakse negatiivne osa ja nullistatakse. Positiivne osa lisatakse integreeritud väärtusele.

Wact hälve Wref suhtes peab olema vahemikus –15 % kuni + 5 %.

4.6.3.   Katsetsükli statistiline valideerimine

Pöörlemissagedusele, pöördemomendile ja võimsusele tehakse võrdlusväärtuste suhtes tagasisideväärtuste lineaarne regressioon. Seda tehakse tagasisideandmete mis tahes nihutamise korral pärast seda võtet. Kasutatakse vähimruutude meetodit järgmise kõige sobivama võrrandiga:

image

kus

y

=

pöörlemissageduse (min-1), pöördemomendi (N.m) või võimsuse (kW) tagasiside (tegelik) väärtus

m

=

regressioonisirge tõus

x

=

pöörlemissageduse (min-1), pöördemomendi (N.m) või võimsuse (kW) tagasiside kontrollväärtus

b

=

regressioonisirge lõikepunkt y-teljega

Iga regressioonisirge kohta arvutatakse hinnangu standardviga (SE) üleminekul y-väärtuselt x-väärtusele ja määramiskoefitsient (r2).

Kõnealune analüüs on soovitatav teha sagedusel 1 Hz. Katse loetakse kehtivaks, kui tabelis 1 esitatud kriteeriumid on täidetud.



Tabel 1. Regressioonisirge tolerantsid

 

Pöörlemissagedus

Pöördemoment

Võimsus

Hinnangu standardviga (SE) Y üleminekul X

max 100 min-1

Max 13 % mootori võimsuskarakteristiku suurimast pöördemomendist

Max 8 % mootori võimsuskarakteristiku suurimast pöördemomendist

Regressioonisirge tõus, m

0,95 –1,03

0,89 –1,03

0,89 –1,03

Määramiskoefitsient, r2

min 0,9700

min 0,8800

min 0,9100

Regressioonisirge lõikepunkt Y-teljega, b

± 50 min-1

± 20 N.m või ± 2 % max pöördemomendist, valides suurema

± 4 kW või ± 2 % max pöördemomendist, valides suurema

Enne seda on lubatud tabelist 2 punkte kustutada ainult regressiooniarvutuse tegemiseks. Kõnealuseid punkte ei tohi kustutada tsükli töö ja heidete arvutamisel. Tühipunkt on määratletud punktina, milles pöördemomendi ja pöörlemissageduse normeeritud võrdlusväärtused on 0 %. Punktide kustutamist võib kasutada kogu tsükli või selle mis tahes osa ulatuses.



Tabel 2. Punktid, mille väljajätmine regressioonianalüüsist on lubatud (kustutatavad punktid tuleb määratleda)

Tingimus

Pöörlemissageduse ja/või pöördemomendi ja/või võimsuse punktid, mida võib kustutada seoses vasakus veerus nimetatud tingimustega

Esimesed 24 (± 1) s ja viimased 25 s

Pöörlemissagedus, pöördemoment ja võimsus

Täielikult avatud seguklapp, pöördemomendi tagasisideväärtus < 95 % pöördemomendi võrdlusväärtusest

Pöördemoment ja/või võimsus

Täielikult avatud seguklapp ning pöörlemissageduse tagasisideväärtus < 95 % pöörlemissageduse võrdlusväärtusest

Pöörlemissagedus ja/või võimsus

Suletud seguklapp, pöörlemissageduse tagasisideväärtus > tühikäiguväärtus + 50 min-1 ning pöördemomendi tagasisideväärtus > 105 % pöördemomendi võrdlusväärtusest

Pöördemoment ja/või võimsus

Suletud seguklapp, pöörlemissageduse tagasisideväärtus < tühikäiguväärtus + 50 min-1 ning pöördemomendi tagasisideväärtus = tootja määratletud/mõõdetud tühikäigu pöördemoment ± 2 % pöördemomendi suurimast väärtusest

Pöörlemissagedus ja/või võimsus

Suletud seguklapp ning pöörlemissageduse tagasisideväärtus > 105 % pöörlemissageduse võrdlusväärtusest

Pöörlemissagedus ja/või võimsus

▼M3




1. liide

MÕÕTMIS- JA PROOVIVÕTUTOIMINGUD

1.   MÕÕTMIS- JA PROOVIVÕTUTOIMINGUD (NRSC KATSE)

Katsetamiseks esitatud mootorist väljuvaid gaasilisi heitmeid ja tahkeid heitmeid mõõdetakse VI lisas kirjeldatud meetoditega. VI lisas esitatud meetodid kirjeldavad gaasiliste heitmete jaoks soovitatavaid analüüsisüsteeme (punkt 1.1) ja tahkete heitmete jaoks soovitatavaid lahjendus- ja proovivõtusüsteeme (punkt 1.2).

1.1.   Dünamomeetri tehnilised andmed

Tuleb kasutada mootori dünamomeetrit, mille omadused võimaldavad teostada III lisa punktis 3.7.1 kirjeldatud katsetsükli. Pöördemomendi ja pöörlemissageduse mõõtmiseks kasutatavad mõõteriistad peavad võimaldama võimsuse mõõtmist etteantud vahemikus. Võib tekkida vajadus teha täiendavaid arvutusi. Mõõteseadmete täpsus peab olema selline, et ei ületata punktis 1.3 esitatud väärtuste suurimaid tolerantse.

1.2.   Heitgaasi vooluhulk

Heitgaasi vooluhulk määratakse ühe punktides 1.2.1–1.2.4 nimetatud meetodiga.

1.2.1.   Otsese mõõtmise meetod

Heitgaasi vooluhulga otsene mõõtmine vooludüüsi või võrdväärse mõõtesüsteemi abil (täpsemat teavet vt standardist ISO 5167:2000).

Märkus: Gaasivoolu otsene mõõtmine on komplitseeritud ülesanne. Heitmete väärtusi mõjutavate mõõtmisvigade vältimiseks tuleb rakendada ettevaatusabinõusid.

1.2.2.   Õhu ja kütuse mõõtmise meetod

Õhuvoolu ja kütusevoolu mõõtmine.

Kasutatakse õhuvoolu ja kütusevoolu mõõtureid, mille täpsus on määratletud punktis 1.3.

Heitgaasi vooluhulka arvutatakse järgmiselt:

image

1.2.3.   Süsiniku tasakaalu meetod

Heitgaasi massi arvutamine kütusekulu ja heitgaasi kontsentratsioonide alusel, kasutades süsiniku tasakaalu meetodit (III lisa 3. liide).

1.2.4.   Märgistusgaasi mõõtmise meetod

Selles meetodis kasutatakse heitgaasis sisalduva märgistusgaasi kontsentratsiooni mõõtmist. Heitgaasivoolu sisestatakse märgistusgaasina teatud kogus inertgaasi (nt puhast heeliumi). Gaas seguneb ja lahjeneb heitgaasis, kuid ei tohi väljalasketorus reageerida. Seejärel mõõdetakse gaasi kontsentratsioon heitgaasiproovis.

Märgistusgaasi täieliku segunemise tagamiseks peab heitgaasi proovivõttur paiknema vähemalt 1 m või väljalasketoru 30kordse läbimõõdu kaugusel märgistusgaasi sisestuskohast voolu suunas, valides neist suurema väärtuse. Proovivõttur võib paikneda sisetuskohale lähemal, kui täielik segunemine on tõendatud märgistusgaasi kontsentratsiooni võrdlemisel võrdluskontsentratsiooniga, kui märgistusgaas sisestatakse eespool.

Märgistusgaasi vooluhulk reguleeritakse nii, et märgistusgaasi kontsentratsioon muutub mootori tühikäigupöörlemissagedusel segamise järel märgistusgaasi analüsaatori mõõtepiirkonna lõppväärtusest madalamaks.

Heitgaasi vooluhulka arvutatakse järgmiselt:

image

kus

GEXHW

=

heitgaasi hetkeline massvooluhulk (kg/s)

GT

=

märgistusgaasi vooluhulk (cm3/min)

concmix

=

märgistusgaasi hetkkontsentratsioon pärast segunemist, (osa miljoni kohta)

ρEXH

=

heitgaasi tihedus (kg/m3)

conca

=

märgistusgaasi taustkontsentratsioon sisselaskeõhus (osa miljoni kohta)

Märgistusgaasi taustkontsentratsiooni (conca) võib kindlaks määrata vahetult enne ja pärast katset mõõdetud taustkontsentratsiooni keskmistamisega.

Kui taustkontsentratsioon on väiksem kui 1 % märgistusgaasi kontsentratsioonist pärast segunemist (concmix.) suurima heitgaasivooluga, võib taustkontsentratsiooni mitte arvestada.

Kogu süsteem peab vastama heitgaasivoolule ette nähtud täpsusnõuetele ning see kalibreeritakse vastavalt 2. liite punktile 1.11.2.

1.2.5.   Õhuvoolu ning õhu ja kütuse suhte mõõtmise meetod

Kõnealuses meetodis kasutatakse heitgaasi massi arvutamist õhuvoolu ning õhu ja kütuse suhte alusel. Heitgaasi hetkeline massvooluhulk arvutatakse järgmiselt:

image

kui

image

image

kus

A/Fst

=

õhu/kütuse stöhhiomeetriline suhe (kg/kg)

λ

=

õhu/kütuse relatiivne suhe

concCO2

=

kuiva CO2 kontsentratsioon (%)

concCO

=

kuiva CO kontsentratsioon (osa miljoni kohta)

concHC

=

HC kontsentratsioon (osa miljoni kohta)

Märkus: Arvutus on kasutatav diiselmootorite korral, mille H/C suhe on võrdne 1,8.

Õhuvoolumõõtur peab vastama tabelis 3 esitatud täpsusnõuetele, kasutatav CO2 analüsaator peab vastama punkti 1.4.1 nõuetele ning kogu süsteem peab vastama heitgaasivoolule ette nähtud täpsusnõuetele.

Valikuliselt võib õhu ja kütuse suhte mõõtevahendeid, näiteks tsirkoonium-tüüpi andurit kasutada suhtelise õhu ja kütuse suhte mõõtmiseks vastavalt punkti 1.4.4 nõuetele.

1.2.6.   Lahjendatud heitgaasi summaarne vooluhulk

Täisvoolu lahjendussüsteemi kasutamisel mõõdetakse lahjendatud heitgaasi summaarne vooluhulk (GTOTW) kas PDP-ga, CFV-ga või SSV-ga (VI lisa punkt 1.2.1.2.). Mõõtmistäpsus peab vastama III lisa 2. liite punkti 2.2 sätetele.

1.3.   Täpsus

Kõigi mõõteseadmete kalibreerimine peab põhinema riiklikel või rahvusvahelistel standarditel ning vastama tabelis 3 esitatud nõuetele.



Tabel 3. Mõõtevahendite täpsus

Nr

Mõõtevahend

Täpsus

1

Mootori pöörlemissagedus

± 2 % lugemist või ± 1 % mootori max väärtusest, arvestades suuremat

2

Pöördemoment

± 2 % lugemist või ± 1 % mootori max väärtusest, arvestades suuremat

3

Kütusekulu

± 2 % mootori suurimast väärtusest

4

Õhukulu

± 2 % lugemist või ± 1 % mootori max väärtusest, arvestades suuremat

5

Heitgaasi vooluhulk

± 2,5 % lugemist või ± 1,5 % mootori max väärtusest, arvestades suuremat

6

Temperatuurid < 600 K

2 K absoluutne

7

Temperatuurid > 600 K

± 1 % lugemist

8

Heitgaasi rõhk

± 0,2 kPa absoluutne

9

Sisselaskeõhu hõrendus

± 0,05 kPa absoluutne

10

Õhurõhk

± 0,1 kPa absoluutne

11

Muud rõhud

± 0,1 kPa absoluutne

12

Absoluutne õhuniiskus

± 5 % lugemist

13

Lahjendusõhu vooluhulk

± 2 % lugemist

14

Lahjendatud heitgaasi vooluhulk

± 2 % lugemist

1.4.   Gaasiliste komponentide kindlaksmääramine

1.4.1.   Analüsaatori üldised tehnilised andmed

Analüsaatorite mõõtepiirkond peab vastama heitgaasikomponentide kontsentratsioonide mõõtmisel nõutavale täpsusele (punkt 1.4.1.1). Analüsaatoreid soovitatakse kasutada nii, et mõõdetav kontsentratsioon jääks mõõtepiirkonna vahemikku 15–100 %.

Kui skaala lõppväärtus on 15 osa miljoni kohta (või osa miljoni kohta C) või väiksem või kui kasutatakse lugemisseadmeid (arvuteid, andmeregistraatoreid), mis võimaldavad saavutada piisava täpsuse ja eraldusvõime mõõtepiirkonna 15 % osas, on vastuvõetavad ka mõõtepiirkonnas 15 %-st allapoole jäävad kontsentratsioonid. Sellisel juhul tuleb kalibreerimiskõverate täpsuse tagamiseks teostada täiendavad kalibreerimised – III lisa, 2. liide, punkt 1.5.5.2.

Seadmete elektromagnetiline ühilduvus (EMC) peab olema sellisel tasemel, et lisavigade tekkimise võimalus oleks võimalikult väike.

1.4.1.1.   Mõõtmisviga

Analüsaatori hälve nominaalsest kalibreerimisväärtusest ei tohi olla suurem kui ± 2 % lugemist või ± 0,3 % mõõtepiirkonna lõppväärtusest, arvestades suuremat.

MÄRKUS: Kõnealuse normi tähenduses on täpsus määratletud analüsaatori lugemi hälbena nominaalsetest kalibreerimisväärtustest kasutdes kalibreerimisgaasi (= tegelik väärtus).

1.4.1.2.   Korratavus

Korratavus, mis määratluse kohaselt on antud kalibreerimis- või võrdlusgaasile kümne korduva reageerimise 2,5-kordne standardhälve, ei tohi olla suurem kui ± 1 % mõõtepiirkonna lõppväärtusele vastavast kontsentratsioonist iga kasutatava vahemiku kohta üle 155 osa miljoni kohta (või osa miljoni kohta C) või ± 2 % iga vahemiku kohta alla 155 osa miljoni kohta (või osa miljoni kohta C).

1.4.1.3.   Müra

Analüsaatori maksimaalne reaktsioon null- ja kalibreerimisgaasile või võrdlusgaasile iga kümne sekundi pikkuse ajavahemiku jooksul ei tohi ületada 2 % kõikide kasutatavate piirkondade lõppväärtustest.

1.4.1.4.   Nullpunkti triiv

Nullpunkti triiv ühe tunni jooksul peab olema alla 2 % madalaima kasutatava mõõtepiirkonna lõppväärtusest. Nullreaktsioon on määratluse kohaselt keskmine reaktsioon nullgaasile kolmekümne sekundi jooksul koos müraga.

1.4.1.5.   Võrdlustriiv

Võrdlustriiv ühe tunni jooksul peab olema alla 2 % madalaima kasutatava mõõtepiirkonna lõppväärtusest. Võrdlusväärtus on määratluse kohaselt võrdlusreaktsiooni ja nullreaktsiooni vahe. Võrdlusreaktsioon on määratluse kohaselt keskmine reaktsioon võrdlusgaasile 30 sekundi jooksul koos müraga.

1.4.2.   Gaasi kuivatamine

Valikulise gaasikuivatusseadme mõju mõõdetavate gaaside kontsentratsioonile peab olema võimalikult väike. Vee eemaldamisel proovigaasist ei tohi kasutada keemilisi kuivateid.

1.4.3.   Analüsaatorid

Käesoleva liite punktides 1.4.3.1–1.4.3.5 on kirjeldatud kasutatavaid mõõtmispõhimõtteid. Mõõtmissüsteemide üksikasjalik kirjeldus on esitatud VI lisas.

Mõõdetavaid gaase analüüsitakse järgmiste mõõtevahenditega. Mittelineaarsete analüsaatorite korral võib kasutada lineariseerivaid ahelaid.

1.4.3.1.   Süsinikoksiidi (CO) analüüs

Süsinikoksiidi analüüsimisel kasutatakse mittedispergeerivat infrapuna-absorbtsioonitüüpi (NDIR) analüsaatorit.

1.4.3.2.   Süsinikdioksiidi (CO2) analüüs

Süsinikdioksiidi analüüsimisel kasutatakse mittedispergeerivat infrapuna-absorbtsioonitüüpi (NDIR) analüsaatorit.

1.4.3.3.   Süsivesinike (HC) analüüs

Süsivesinike analüüsimisel kasutatakse kuumionisatsioondetektori tüüpi (HFID) analüsaatorit, mille korral detektor, ventiilid, torustik jne on kuumutatud selliselt, et gaasi temperatuur püsiks väärtusel 463 K (190 °C) ± 10 K.

1.4.3.4.   Lämmastikoksiidide (NOx) analüüs

Lämmastikoksiidide analüüsimisel kasutatakse kemoluminestsentsdetektori (CLD) või kuumkemoluminestsentsdetektori (HCLD) tüüpi analüsaatorit NO2/NO konverteriga, kui mõõtmine toimub kuival alusel. Niiskel alusel mõõtmise korral kasutatakse HCLD-analüsaatorit, mille konverteri temperatuur hoitakse üle 328 K (55 °C), tingimusel et veejahutuse kontrollimise (III lisa, 2. liide, punkt 1.9.2.2) tulemus on nõuetele vastav.

Nii CLD kui ka HCLD kasutamisel tuleb proovivõtutee hoida seina temperatuuril vahemikus 328–473 K (55–200 °C) kuni konverterini kuiva mõõtmise korral ning kuni analüsaatorini niiske mõõtmise korral.

1.4.4.   Õhu ja kütuse suhte mõõtmine

Heitgaasi vooluhulga kindlaksmääramiseks vastavalt punktile 1.2.5 kasutatavate õhu ja kütuse mõõtevahenditena võib kasutada suure mõõtepiirkonnaga õhu ja kütuse suhte andurit või tsirkoonium-tüüpi lambda-andurit.

Andur tuleb paigaldada vahetult väljalasketorule, kus heitgaasi temperatuur on vee kondenseerumise vältimiseks piisavalt kõrge.

Sisseehitatud elektroonikaga anduri täpsus peab olema vahemikus:

± 3 % lugemist λ < 2,

± 5 % lugemist 2 ≤ λ < 5,

± 10 % 5 ≤ λ

Eespool nimetatud täpsusnõude täitmiseks tuleb andur kalibreerida mõõtevahendi tootja juhiste kohaselt.

1.4.5.   Gaasiliste heitmete proovivõtt

Gaasiliste heitmete proovivõtturid tuleb paigaldada vähemalt 0,5 meetri või väljalasketoru kolmekordsele läbimõõdule vastavale kaugusele (olenevalt sellest, kumb on suurem) heitgaasisüsteemi väljalaskeavast ülesvoolu ning piisavalt mootori lähedale, et tagada heitgaasi temperatuur proovivõtturi juures vähemalt 343 K (70 °C).

Hargneva väljalasketorustikuga mitmesilindrilise mootori korral peab proovivõtturi sisselaskeava asuma piisavalt kaugel allavoolu, et tagada proovi esindavus kõigi silindrite keskmistele heitgaasikogustele. Mitmesilindriliste mootorite, näiteks V-mootorite korral, millel on väljalasketorustiku harude selgesti eristatavad rühmad, võib proovi võtta igast rühmast eraldi ning arvutada keskmine heitmete kogus. Kasutada võib teisi meetodeid, mille vastavus eespool nimetatud meetoditele on tõendatud. Väljalaskeheitmete arvutamisel tuleb kasutada mootori heitgaasi massvooluhulga koguväärtust.

Kui heitgaasi koostist mõjutab mis tahes heitgaasi järeltöötlusseadis, tuleb heitgaasiproov võtta nimetatud seadisest ülesvoolu I etapi katsete korral ja allavoolu II etapi katsete korral. Kui tahkete heitmete kindlaksmääramiseks kasutatakse täisvoolu lahjendussüsteemi, võib gaasilisi heitmeid määrata ka lahjendatud heitgaasist. Proovivõtturid peavad asetsema lahjendustunnelis tahkete heitmete proovivõtturi lähedal (VI lisa, punkt 1.2.1.2, DT ja punkt 1.2.2, PSP). CO ja CO2 võib alternatiivselt määrata, kogudes proovid kotti ja mõõtes seejärel kontsentratsiooni proovivõtukotis.

1.5.   Tahkete heitmete kindlaksmääramine

Tahkete heitmete kindlaksmääramisel on vaja kasutada lahjendussüsteemi. Lahjendada võib osavoolu lahjendussüsteemi või täisvoolu lahjendussüsteemiga. Lahjendussüsteemi voolumaht peab olema piisavalt suur, et oleks täielikult välistatud vee kondenseerumine lahjendus- ja proovivõtusüsteemis ning et lahjendatud heitgaasi temperatuur vahetult filtripesadest ülesvoolu oleks püsivalt 325 K (42 °C) ja 325 K (52 °C) vahel. Suure õhuniiskuse korral on lubatud lahjendusõhu kuivatamine enne selle sisenemist lahjendussüsteemi. Kui ümbritseva keskkonna temperatuur on alla 293 K (20 °C), on soovitatav lahjendusõhku eelsoojendada üle 303 K (30 °C). Lahjendusõhu temperatuur enne heitgaasi juhtimist lahjendustunnelisse ei tohi siiski olla üle 325 K (52 °C).

Märkus: Püsitalitlustsükli korral võib filtri temperatuuri hoida vahemiku 42–52 °C järgimise asemel maksimumtemperatuuril 325 K (52 °C) või madalamal.

Osavoolu lahjendussüsteemis tuleb tahkete heitmete proovivõttur kinnitada gaasi proovivõtturi lähedale sellest ülesvoolu punkti 4.4 kohaselt ning vastavalt VI lisa punktis 1.2.1.1 esitatud joonistele 4–12 EP ja SP.

Osavoolu lahjendussüsteemi ehitus peab võimaldama heitgaasivoolu jaotamist kaheks, millest väiksemat lahjendatakse õhuga ning kasutatakse seejärel tahkete heitmete kindlaksmääramiseks. Seetõttu on eriti oluline lahjendusastme väga täpne kindlaksmääramine. Kasutada võib erinevaid jaotusmeetodeid, kusjuures kasutatavast jaotusviisist sõltuvad olulisel määral kasutatavad proovivõtuseadmed ja -toimingud (VI lisa, punkt 1.2.1.1).

Tahkete heitmete massi määramiseks on vaja tahkete heitmete proovivõtusüsteemi, tahkete heitmete proovivõtufiltreid, mikrogrammkaalusid ja reguleeritava temperatuuri ja niiskusega kaalukambrit.

Tahkete heitmete proovivõtuks võib kasutada kahte meetodit:

 ühefiltrimeetodi korral kasutatakse katsetsükli kõigis režiimides ühte filtripaari (käesoleva liite punkt 1.5.1.3.). Katse proovivõturežiimis tuleb eriti suurt tähelepanu pöörata proovivõtuaegadele ja vooluhulkadele. Katsetsükliks on vaja siiski ainult ühte filtripaari.

 mitmefiltrimeetodi korral kasutatakse katsetsükli igas individuaalses režiimis ühte filtripaari (käesoleva liite punkt 1.5.1.3.). See meetod võimaldab paindlikumaid proovivõtutoiminguid, kuid selles kasutatakse rohkem filtreid.

1.5.1.   Tahkete heitmete proovivõtufiltrid

1.5.1.1.   Filtri tehnilised andmed

Sertifitseerimiskatsetel kasutatakse filtritena fluorosüsinikkattega klaaskiudfiltreid või fluorosüsinikul põhinevaid membraanfiltreid. Spetsiaalsetes rakendustes võib kasutatada muid filtrimaterjale. Kõigil filtritüüpidel peab olema vähemalt 99 %-ne 0,3 μm DOP (dioktüülftalaat) eraldusefektiivsus gaasi kiirusel filtri tööpinna juures vahemikus 35–100 cm/s. Laboritevaheliste või tootja ja tüübikinnitust andva asutuse vaheliste korrelatsioonikatsete korral tuleb kasutada sama kvaliteediga filtreid.

1.5.1.2.   Filtri suurus

Tahkete heitmete filtrid peavad olema vähemalt 47 mm läbimõõduga (pinnasadestise ala läbimõõt 37 mm). Lubatud on kasutada suurema läbimõõduga filtreid (punkt 1.5.1.5.).

1.5.1.3.   Põhi- ja abifiltrid

Lahjendatud heitgaasi proov võetakse katseseeria ajal järjestikku asetsevate filtrite paari abil (üks põhi- ja üks abifilter). Abifiltri kaugus põhifiltrist ei tohi olla üle 100 mm allavoolu ning see ei tohi põhifiltriga kokku puutuda. Filtreid võib kaaluda eraldi või paaris, nii et filtrite määrdunud pooled asetsevad vastamisi.

1.5.1.4.   Gaasi kiirus filtri tööpinna juures

Gaasi kiirus filtri tööpinna juures peab olema 35–100 cm/s. Rõhulangus katse alguse ja lõpu vahel ei tohi olla suurem kui 25 kPa.

1.5.1.5.   Filtri koormus

Soovitatav minimaalne filtri koormus levimumate filtrisuuruste kohta on esitatud alljärgnevas tabelis. Suuremate filtrite korral peab minimaalne filtri koormus olema 0,065 mg/1 000 mm2 filtripinna kohta.



Filtri läbimõõt

(mm)

Filtri soovitatav pinnasadestise läbimõõt

(mm)

Filtri soovitatav minimaalne koormus

(mg)

47

37

0,11

70

60

0,25

90

80

0,41

110

100

0,62

Mitmefiltrimeetodi korral saadakse kõigi filtrite summaarne soovitatav minimaalne filtri koormus, kui korrutada eespool tabelis toodud vastav väärtus katserežiimide koguarvu ruutjuurega.

1.5.2.   Kaalumiskambri ja analüütiliste kaalude tehnilised andmed

1.5.2.1.   Kaalumiskambri tingimused

Tahkete heitmete filtrite konditsioneerimise ja kaalumise kambri (või ruumi) temperatuur peab olema vahemikus 295 K (22 °C) ± 3 K kogu filtrite konditsioneerimise ja kaalumise jooksul. Niiskus tuleb hoida kastepunktis 282,5 K (9,5 °C) ± 3 K ning suhteline niiskus 45 % ± 8 %.

1.5.2.2.   Võrdlusfiltri kaalumine

Kambris (või ruumis) ei tohi olla mis tahes saastet (näiteks tolmu), mis võiks langeda tahkete heitmete filtritele nende stabiliseerumise ajal. Kõrvalekalded punktis 1.5.2.1 esitatud kaalumisruumi tehnilistest andmetest on lubatud juhul, kui nende kestus ei ületa 30 minutit. Kaalumisruum peaks enne töötajate sisenemist vastama ettenähtud nõuetele. Nelja tunni jooksul enne proovivõtufiltri (filtrite paari) kaalumist, kuid eelistatavalt samal ajal, tuleb kaaluda vähemalt kaks kasutamata võrdlusfiltrit või võrdlusfiltrite paari. Need peavad olema proovivõtufiltritega sama suurusega ja samast materjalist.

Kui võrdlusfiltrite (võrdlusfiltrite paari) keskmise kaal muutub proovivõtufiltrite kaalumise vahelisel ajal rohkem kui 10 μg, tuleb kõik proovivõtufiltrid kõrvaldada ja heitmekatset korrata.

Kui punktis 1.5.2.1 esitatud kaalumisruumi stabiilsuse kriteeriumid ei ole täidetud, kuid võrdlusfiltri (võrdlusfiltrite paari) kaalumise eespool nimetatud kriteeriumid on täidetud, võib mootori tootja valida, kas tunnistada proovivõtufiltrite kaalud vastuvõetavaks või katsed kehtetuks, parandades viimase valiku korral kaalumisruumi juhtimissüsteemi ja korrates katset.

1.5.2.3.   Analüütilised kaalud

Kõigi filtrite masside määramiseks kasutatavate analüütiliste kaalude kaalude tootja poolt kinnitatud täpsus (standardhälve) peab olema 2 μg ja eraldusvõime 1 μg (1 koht = 1 μg).

1.5.2.4.   Staatilise elektri mõju kõrvaldamine

Staatilise elektri mõju kõrvaldamiseks neutraliseeritakse filtrid enne kaalumist, kasutades näiteks polooniumneutralisaatorit või samasuguse toimega seadet.

1.5.3.   Tahkete heitmete mõõtmise lisaspetsifikatsioonid

Kõik toore või lahjendatud heitgaasiga kokkupuutuvad lahjendus- ja proovivõtusüsteemi osad, alates väljalasketorust kuni filtripesadeni, peavad olema konstrueeritud nii, et tahkete heitmete sadestumine või muutumine oleks võimalikult väike. Kõik süsteemi osad peavad olema tehtud elektrit juhtivast materjalist, mis ei reageeri heitgaasi koostisosadega, ning need peavad olema elektrostaatiliste mõjude vältimiseks elektriliselt maandatud.

2.   MÕÕTMIS- JA PROOVIVÕTUTOIMINGUD (NRTC KATSE)

2.1.   Sissejuhatus

Katsetamiseks esitatud mootorist väljuvaid gaasilisi ja tahkeid heitmeid mõõdetakse VI lisas kirjeldatud meetoditega. VI lisas esitatud meetodid kirjeldavad gaasiliste heitmete jaoks soovitatavaid analüüsisüsteeme (punkt 1.1) ja tahkete heitmete jaoks soovitatavaid lahjendus- ja proovivõtusüsteeme (punkt 1.2).

2.2.   Dünamomeetri ja katsekambri seadmed

Dünamomeetril tehtavates mootorite heitmekatsetes kasutatakse järgmiseid seadmeid:

2.2.1.   Mootori dünamomeeter

Tuleb kasutada mootori dünamomeetrit, mille omadused võimaldavad teostada käesoleva lisa 4. liites kirjeldatud katsetsükli. Pöördemomendi ja pöörlemissageduse mõõtmiseks kasutatavad mõõteriistad peavad võimaldama võimsuse mõõtmist etteantud vahemikus. Võib tekkida vajadus teha täiendavaid arvutusi. Mõõteseadmete täpsus peab olema selline, et ei ületata tabelis 3 esitatud väärtuste suurimaid tolerantse.

2.2.2.   Muud mõõtevahendid

Vastavalt vajadusele kasutatakse mõõtevahendeid kütusekulu, õhukulu, jahutusaine ja määrdeaine temperatuuri, heitagaasi rõhu ja sisselaskekollektori hõrenduse, heitgaasi temperatuuri, sisselaskeõhu temperatuuri, õhurõhu, niiskuse ja kütuse temperatuuri mõõtmiseks. Nimetatud mõõtevahendid peavad vastama tabelis 3 esitatud nõuetele:



Tabel 3. Mõõtevahendite täpsus

Nr

Mõõtevahend

täpsus

1

Mootori pöörlemissagedus

± 2 % lugemist või ± 1 % mootori max väärtusest, arvestades suuremat

2

Pöördemoment

± 2 % lugemist või ± 1 % mootori max väärtusest, arvestades suuremat

3

Kütusekulu

± 2 % mootori suurimast väärtusest

4

Õhukulu

± 2 % lugemist või ± 1 % mootori max väärtusest, arvestades suuremat

5

Heitgaasi vooluhulk

± 2,5 % lugemist või ± 1,5 % mootori max väärtusest, arvestades suuremat

6

Temperatuurid < 600 K

± 2 K absoluutne

7

Temperatuurid > 600 K

± 1 % lugemist

8

Heitgaasi rõhk

± 0,2 kPa absoluutne

9

Sisselaskeõhu hõrendus

± 0,05 kPa absoluutne

10

Õhurõhk

± 0,1 kPa absoluutne

11

Muud rõhud

± 0,1 kPa absoluutne

12

Absoluutne õhuniiskus

± 5 % lugemist

13

Lahjendusõhu vooluhulk

± 2 % lugemist

14

Lahjendatud heitgaasi vooluhulk

± 2 % lugemist

2.2.3.   Toore heitgaasi vooluhulk

Toores heitgaasis sisalduvate heidete arvutamiseks ning osavoolu lahjendussüsteemi juhtimiseks on vaja teada heitgaasi massvooluhulka. Heitgaasi massvooluhulga kindlaksmääramiseks võib kasutada ühte alljärgnevatest meetoditest.

Heitearvutuste tegemisel peab alljärgnevalt kirjeldatud meetoditele vastav reaktsiooniaeg olema võrdne või väiksem 2. liite punktis 1.11.1 määratletud analüsaatori reaktsiooniajast.

Osavoolu lahjendussüsteemi juhtimisel on nõutav kiirem reaktsiooniaeg. Sidusjuhtimisega osavoolu lahjendussüsteemi korral on nõutav reaktsiooniaeg ≤ 0,3 sekundit. Eelsalvestatud katsel põhineva ennetusjuhtimisega osavoolu lahjendussüsteemi korral on heitgaasi vooluhulga mõõtmissüsteemi nõutav reaktsiooniaeg ≤ 5 sekundit tõusuajaga ≤ 1 sekundit. Süsteemi reaktsiooniaja peab määrama mõõtevahendi tootja. Heitgaasi vooluhulga ja osavoolu lahjendussüsteemi kombineeritud reaktsiooniajale esitatavad nõuded on esitatud punktis 2.4.

Otsese mõõtmise meetod

Heitgaasi hetkelist vooluhulka võib otse mõõta näiteks järgmiste süsteemidega:

 rõhuerinevusseadised, nagu mõõteotsak (täpsemat teavet vt standardist ISO 5167: 2000)

 ultraheli-voolumõõtur

 keerisvoolumõõtur.

Heitmete väärtusi mõjutavate mõõtmisvigade vältimiseks tuleb rakendada ettevaatusabinõusid. Sellised ettevaatusabinõud sisaldavad seadme ettevaatlikku paigaldamist mootori väljalaskesüsteemi vastavalt seadme tootja soovitustele ja heale inseneritavale. Eelkõige ei tohi seadme paigaldamine mõjutada mootori jõudlust ja heitmeid.

Voolumõõturid peavad vastama tabelis 3 esitatud täpsusnõuetele.

Õhu ja kütuse mõõtmise meetod

Meetodis kasutatakse õhuvoolu ja kütusevoolu mõõtmist sobivate voolumõõturitega. Heitgaasi hetkeline vooluhulk arvutatakse järgmiselt:

image

Voolumõõturid peavad vastama tabelis 3 esitatud täpsusnõuetele, kuid olema piisavalt täpsed, et need vastaksid ka heitgaasivoolule ette nähtud täpsusnõuetele.

Märgistusgaasi mõõtmise meetod

Selles meetodis kasutatakse heitgaasis sisalduva märgistusgaasi kontsentratsiooni mõõtmist.

Heitgaasivoolu sisestatakse märgistusgaasina teatud kogus inertgaasi (nt puhast heeliumi). Gaas seguneb ja lahjeneb heitgaasis, kuid ei tohi väljalasketorus reageerida. Seejärel mõõdetakse gaasi kontsentratsioon heitgaasiproovis.

Märgistusgaasi täieliku segunemise tagamiseks peab heitgaasi proovivõttur paiknema vähemalt 1 m või väljalasketoru 30kordse läbimõõdu kaugusel märgistusgaasi sisestuskohast voolu suunas, valides neist suurema väärtuse. Proovivõttur võib paikneda sisetuskohale lähemal, kui täielik segunemine on tõendatud märgistusgaasi kontsentratsiooni võrdlemisel võrdluskontsentratsiooniga, kui märgistusgaas sisestatakse eespool.

Märgistusgaasi vooluhulk reguleeritakse nii, et märgistusgaasi kontsentratsioon muutub mootori tühikäigupöörlemissagedusel segamise järel märgistusgaasi analüsaatori mõõtepiirkonna lõppväärtusest madalamaks.

Heitgaasi vooluhulka arvutatakse järgmiselt:

image

kus

GEXHW

=

heitgaasi hetkeline massvooluhulk (kg/s)

GT

=

märgistusgaasi vooluhulk (cm3/min)

concmix

=

märgistusgaasi hetkkontsentratsioon pärast segunemist (osa miljoni kohta)

ρEXH

=

heitgaasi tihedus (kg/m3)

conca

=

märgistusgaasi taustkontsentratsioon sisselaskeõhus (osa miljoni kohta)

Märgistusgaasi taustkontsentratsiooni (conca) võib kindlaks määrata vahetult enne ja pärast katset mõõdetud taustkontsentratsiooni keskmistamisega.

Kui taustkontsentratsioon on väiksem kui 1 % märgistusgaasi kontsentratsioonist pärast segunemist (concmix.) suurima heitgaasivooluga, võib taustkontsentratsiooni mitte arvestada.

Kogu süsteem peab vastama heitgaasivoolule ette nähtud täpsusnõuetele ning see kalibreeritakse vastavalt 2. liite punktile 1.11.2.

Õhuvoolu ning õhu ja kütuse suhte mõõtmise meetod

Kõnealuses meetodis kasutatakse heitgaasi massi arvutamist õhuvoolu ning õhu ja kütuse suhte alusel. Heitgaasi hetkeline massvooluhulk arvutatakse järgmiselt:

image

image

kus

A/Fst

=

õhu/kütuse stöhhiomeetriline suhe (kg/kg)

λ

=

õhu/kütuse relatiivne suhe

concCO2

=

kuiva CO2 kontsentratsioon (%)

concCO

=

kuiva CO kontsentratsioon (osa miljoni kohta)

concHC

=

HC kontsentratsioon (osa miljoni kohta)

Märkus: Arvutus on kasutatav diiselmootorite korral, mille H/C suhe on võrdne 1,8.

Õhuvoolumõõtur peab vastama tabelis 3 esitatud täpsusnõuetele, kasutatav CO2 analüsaator peab vastama punkti 1.4.1 nõuetele ning kogu süsteem peab vastama heitgaasivoolule ette nähtud täpsusnõuetele.

Valikuliselt võib õhu ja kütuse suhte mõõtevahendeid, näiteks tsirkoonium-tüüpi andurit, kasutada suhtelise õhu ja kütuse suhte mõõtmiseks vastavalt punkti 2.3.4 nõuetele.

2.2.4.   Lahjendatud heitgaasi vooluhulk

Lahjendatud heitgaasis sisalduvate heidete arvutamiseks on vaja teada lahjendatud heitgaasi massvooluhulka. Lahjendatud heitgaasi koguvooluhulk tsüklis (kg/katse kohta) arvutatakse tsüklis mõõdetud väärtuste ja vooluhulga mõõtmise seadme vastavate kalibreerimisandmete alusel (V0 PDP, K V CFV, C d SSV korral): kasutatakse 3. liite punktis 2.2.1 kirjeldatud meetodeid. Kui tahkete heitmete ja gaasiliste saasteainete proovi kogumass ületab 0,5 % CVS koguvooluhulgast, reguleeritakse CVS vooluhulka või suunatakse tahkete heitmete proovivõtuvool vooluhulga mõõtmise seadmest eespool CVSi tagasi.

2.3.   Gaasiliste komponentide kindlaksmääramine

2.3.1.   Analüsaatori üldised tehnilised andmed

Analüsaatorite mõõtepiirkond peab vastama heitgaasikomponentide kontsentratsioonide mõõtmisel nõutavale täpsusele (punkt 1.4.1.1). Analüsaatoreid soovitatakse kasutada nii, et mõõdetav kontsentratsioon jääks mõõtepiirkonna vahemikku 15–100 %.

Kui skaala lõppväärtus on 15 osa miljoni kohta (või osa miljoni kohta C) või väiksem või kui kasutatakse lugemisseadmeid (arvuteid, andmeregistraatoreid), mis võimaldavad saavutada piisava täpsuse ja eraldusvõime mõõtepiirkonna 15 % osas, on vastuvõetavad ka mõõtepiirkonnas 15 %-st allapoole jäävad kontsentratsioonid. Sellisel juhul tuleb kalibreerimiskõverate täpsuse tagamiseks teostada täiendavad kalibreerimised – III lisa, 2. liide, punkt 1.5.5.2.

Seadmete elektromagnetiline ühilduvus (EMC) peab olema sellisel tasemel, et lisavigade tekkimise võimalus oleks võimalikult väike.

2.3.1.1.   Mõõtmisviga

Analüsaatori hälve nominaalsest kalibreerimisväärtusest ei tohi olla suurem kui ± 2 % lugemist või ± 0,3 % mõõtepiirkonna lõppväärtusest, arvestades suuremat.

Märkus: Kõnealuse normi tähenduses on täpsus määratletud analüsaatori lugemi hälbena nominaalsetest kalibreerimisväärtustest kasutades kalibreerimisgaasi (= tegelik väärtus).

2.3.1.2.   Korratavus

Korratavus, mis määratluse kohaselt on antud kalibreerimis- või võrdlusgaasile kümne korduva reageerimise 2,5-kordne standardhälve, ei tohi olla suurem kui ± 1 % mõõtepiirkonna lõppväärtusele vastavast kontsentratsioonist iga kasutatava vahemiku kohta üle 155 osa miljoni kohta (või osa miljoni kohta C) või ± 2 % iga vahemiku kohta alla 155 osa miljoni kohta (või osa miljoni kohta C).

2.3.1.3.   Müra

Analüsaatori maksimaalne reaktsioon null- ja kalibreerimisgaasile või võrdlusgaasile iga kümne sekundi pikkuse ajavahemiku jooksul ei tohi ületada 2 % kõikide kasutatavate piirkondade lõppväärtustest.

2.3.1.4.   Nullpunkti triiv

Nullpunkti triiv ühe tunni jooksul peab olema alla 2 % madalaima kasutatava mõõtepiirkonna lõppväärtusest. Nullreaktsioon on määratluse kohaselt keskmine reaktsioon nullgaasile kolmekümne sekundi jooksul koos müraga.

2.3.1.5.   Võrdlustriiv

Võrdlustriiv ühe tunni jooksul peab olema alla 2 % madalaima kasutatava mõõtepiirkonna lõppväärtusest. Võrdlusväärtus on määratluse kohaselt võrdlusreaktsiooni ja nullreaktsiooni vahe. Võrdlusreaktsioon on määratluse kohaselt keskmine reaktsioon võrdlusgaasile 30 sekundi jooksul koos müraga.

2.3.1.6.   Tõusuaeg

Toore heitgaasi analüüsil ei tohi mõõtesüsteemi paigaldatud analüsaatori tõusuaeg ületada 2,5 sekundit.

MÄRKUS: Üksnes analüsaatori reaktsiooniaja hindamine ei võimalda kindlaks määrata kogu süsteemi sobivust siirdekatse tegemiseks. Mahud ja eriti tühimahud kogu süsteemis mõjutavad lisaks ülekandeajale proovivõtturist analüsaatorini ka tõusuaega. Ka analüsaatorisisesed ülekandeajad määratletakse analüsaatori reaktsiooniajana, nagu NOx analüsaatorite veeseparaatorid või konverter. Süsteemi kogureaktsiooniaja kindlaksmääramist on kirjeldatud 2. liite punktis 1.11.1.

2.3.2.   Gaasi kuivatamine

Kohaldatakse NRSC katsetsükliga samu nõudeid (punkt 1.4.2) vastavalt alljärgnevale kirjeldusele.

Valikulise gaasikuivatusseadme mõju mõõdetavate gaaside kontsentratsioonile peab olema võimalikult väike. Vee eemaldamisel proovigaasist ei tohi kasutada keemilisi kuivateid.

2.3.3.   Analüsaatorid

Kohaldatakse NRSC katsetsükliga samu nõudeid (punkt 1.4.3) vastavalt alljärgnevale kirjeldusele.

Mõõdetavaid gaase analüüsitakse järgmiste mõõtevahenditega. Mittelineaarsete analüsaatorite korral võib kasutada lineariseerivaid ahelaid.

2.3.3.1.   Süsinikoksiidi (CO) analüüs

Süsinikoksiidi analüüsimisel kasutatakse mittedispergeerivat infrapuna-absorbtsioonitüüpi (NDIR) analüsaatorit.

2.3.3.2.   Süsinikdioksiidi (CO2) analüüs

Süsinikdioksiidi analüüsimisel kasutatakse mittedispergeerivat infrapuna-absorbtsioonitüüpi (NDIR) analüsaatorit.

2.3.3.3.   Süsivesinike (HC) analüüs

Süsivesinike analüüsimisel kasutatakse kuumionisatsioondetektori tüüpi (HFID) analüsaatorit, mille korral detektor, ventiilid, torustik jne on kuumutatud selliselt, et gaasi temperatuur püsiks väärtusel 463 K (190 °C) ± 10 K.

2.3.3.4.   Lämmastikoksiidide (NOx) analüüs

Lämmastikoksiidide analüüsimisel kasutatakse kemoluminestsentsdetektori (CLD) või kuumkemoluminestsentsdetektori (HCLD) tüüpi analüsaatorit NO2/NO konverteriga, kui mõõtmine toimub kuival alusel. Niiskel alusel mõõtmise korral kasutatakse HCLD-analüsaatorit, mille konverteri temperatuur hoitakse üle 328 K (55 °C), tingimusel et veejahutuse kontrollimise (III lisa, 2. liide, punkt 1.9.2.2) tulemus on nõuetele vastav.

Nii CLD kui ka HCLD kasutamisel tuleb proovivõtutee hoida seina temperatuuril vahemikus 328–473 K (55–200 °C) kuni konverterini kuiva mõõtmise korral ning kuni analüsaatorini niiske mõõtmise korral.

2.3.4.   Õhu ja kütuse suhte mõõtmine

Heitgaasi vooluhulga kindlaksmääramiseks vastavalt punktile 2.2.3 kasutatavate õhu ja kütuse suhte mõõtevahenditena võib kasutada suure mõõtepiirkonnaga õhu ja kütuse suhte andurit või tsirkoonium-tüüpi lambda-andurit.

Andur tuleb paigaldada vahetult väljalasketorule, kus heitgaasi temperatuur on vee kondenseerumise vältimiseks piisavalt kõrge.

Sisseehitatud elektroonikaga anduri täpsus peab olema vahemikus:

± 3 % lugemist λ < 2,

± 5 % lugemist 2 ≤ λ < 5,

± 10 % 5 ≤ λ

Eespool nimetatud täpsusnõude täitmiseks tuleb andur kalibreerida mõõtevahendi tootja juhiste kohaselt.

2.3.5.   Gaasiliste heitmete proovivõtt

2.3.5.1.   Toore heitgaasi vooluhulk

Toores heitgaasis sisalduvate heitmete arvutamisel kohaldatakse NRSC katsetsükliga samu nõudeid (punkt 1.4.4) vastavalt alljärgnevale kirjeldusele.

Gaasiliste heitmete proovivõtturid tuleb paigaldada vähemalt 0,5 meetri või väljalasketoru kolmekordsele läbimõõdule vastavale kaugusele (olenevalt sellest, kumb on suurem) heitgaasisüsteemi väljalaskeavast ülesvoolu ning piisavalt mootori lähedale, et tagada heitgaasi temperatuur proovivõtturi juures vähemalt 343 K (70 °C).

Hargneva väljalasketorustikuga mitmesilindrilise mootori korral peab proovivõtturi sisselaskeava asuma piisavalt kaugel allavoolu, et tagada proovi esindavus kõigi silindrite keskmistele heitgaasikogustele. Mitmesilindriliste mootorite, näiteks V-mootorite korral, millel on väljalasketorustiku harude selgesti eristatavad rühmad, võib proovi võtta igast rühmast eraldi ning keskmise heitgaasikoguse välja arvutada. Kasutada võib teisi meetodeid, mille vastavus eespool nimetatud meetoditele on tõendatud. Väljalaskeheitmete arvutamisel tuleb kasutada mootori heitgaasi massvooluhulga koguväärtust.

Kui heitgaasi koostist mõjutab mis tahes heitgaasi järeltöötlusseadis, tuleb heitgaasiproov võtta nimetatud seadisest ülesvoolu I etapi katsete korral ja allavoolu II etapi katsete korral.

2.3.5.2.   Lahjendatud heitgaasi vooluhulk

Täisvoolu lahjendussüsteemi kasutamisel kehtivad järgmised nõuded.

Mootori ja täisvoolu lahjendussüsteemi vaheline väljalasketoru süsteem peab vastama VI lisas esitatud nõuetele.

Gaasiliste heitmete proovivõttur(id) tuleb paigaldada lahjendustunnelisse kohta, kus lahjendusõhk ja heitgaas on hästi segunenud, ning tahkete heitmete proovivõtturi lähedusse.

Proovivõttu saab üldjuhul teha kahel viisil:

 saasteainete proovid kogutakse tsükli jooksul proovivõtukotti ning mõõdetakse pärast katse lõppemist;

 saasteainete proove võetakse pidevalt tsükli jooksul ning kogused integreeritakse üle tsükli. Selle meetodi kasutamine on kohustuslik HC ja NOx mõõtmisel.

Taustkontsentratsioonide mõõtmise proovid kogutakse lahjendustunnelist eespool proovivõtukotti ning lahutatakse heidete kontsentratsioonidest vastavalt 3. liite punktile 2.2.3.

2.4.   Tahkete heitmete kindlaksmääramine

Tahkete heitmete kindlaksmääramisel on vaja kasutada lahjendussüsteemi. Lahjendada võib osavoolu lahjendussüsteemi või täisvoolu lahjendussüsteemiga. Lahjendussüsteemi voolumaht peab olema piisavalt suur, et oleks täielikult välistatud vee kondenseerumine lahjendus- ja proovivõtusüsteemis ning et lahjendatud heitgaasi temperatuur vahetult filtripesadest ülesvoolu oleks püsivalt 325 K (42 °C) ja 325 K (52 °C) vahel. Suure õhuniiskuse korral on lubatud lahjendusõhu kuivatamine enne selle sisenemist lahjendussüsteemi. Kui ümbritseva keskkonna temperatuur on alla 293 K (20 °C), on soovitatav lahjendusõhku eelsoojendada üle 303 K (30 °C). Lahjendusõhu temperatuur enne heitgaasi juhtimist lahjendustunnelisse ei tohi siiski olla üle 325 K (52 °C).

Tahkete heitmete proovivõttur peab asuma gaasiliste heitmete proovivõtturi läheduses ning selle paigaldamine peab vastama punkti 2.3.5 sätetele.

Tahkete heitmete massi määramiseks on vaja tahkete heitmete proovivõtusüsteemi, tahkete heitmete proovivõtufiltreid, mikrogrammkaalusid ja reguleeritava temperatuuri ja niiskusega kaalukambrit.

Osavoolu lahjendussüsteemi tehnilised andmed

Osavoolu lahjendussüsteemi ehitus peab võimaldama heitgaasivoolu jaotamist kaheks, millest väiksemat lahjendatakse õhuga ning kasutatakse seejärel tahkete heitmete kindlaksmääramiseks. Seetõttu on eriti tähtis täpselt kindlaks määrata lahjendusaste. Kasutada võib erinevaid jaotusmeetodeid, kusjuures kasutatavast jaotusviisist sõltuvad olulisel määral kasutatavad proovivõtuseadmed ja -toimingud (VI lisa, punkt 1.2.1.1).

Osavoolu lahjendussüsteemi juhtimiseks on nõutav süsteemi kiire reaktsiooniaeg. Süsteemi ülekandeaeg määratakse kindlaks vastavalt 2. liite punktis 1.11.1 kirjeldatud toimingule.

Kui heitgaasi vooluhulga mõõtesüsteemi (vt eelmist punkti) ja osavoolu lahjendussüsteemi ülekandeaeg on väiksem kui 0,3 s, võib kasutada sidusjuhtimist. Kui ülekandeaeg on suurem kui 0,3 s, tuleb kasutada eelsalvestatud katsel põhinevat ennetusjuhtimist. Sellisel juhul peab tõusuaeg olema ≤ 1 s ja kombineerimise viiteaeg ≤ 10 s.

Süsteemi kogureaktsiooniaeg tuleb projekteerida nii, et oleks tagatud tehkete heitmete esindava proovi G SE saamine, mis oleks proportsionaalne heitgaasi massvooluhulgaga. Proportsionaalsuse kindlaksmääramiseks viiakse läbi GSE regressioonianalüüs GEXHW suhtes minimaalse andmekogumissagedusega 5 Hz, mille juures peavad olema täidetud järgmised kriteeriumid:

 GSE ja GEXHW vahelise lineaarse regressiooni korrelatsioonitegur r2 ei tohi olla väiksem kui 0,95.

 GSE hinnangu standardviga GEXHW kohta ei tohi ületada 5 % GSE suurimast väärtusest.

 GSE lõikepunkt regressioonisirgega ei tohi olla suurem kui ± 2 % GSE suurimast väärtusest.

Valikuliselt võib teha eelkatse ning kasutada sellel saadud heitgaasi massvooluhulga signaali proovivõtuvoolu juhtimisel tahkete heitmete proovivõtusüsteemi („ennetusjuhtimine”). Selline toiming on nõutav, kui tahkete heitmete proovivõtusüsteemi ülekandeaeg t 50,P ja/või heitgaasi massvooluhulga signaali ülekandeaeg t 50,F on > 0,3 s. Osavoolu lahjendusüsteemi õige juhtimine on saavutatav siis, kui GSE -d juhtivat eelkatse GEXHW,pre ajajälge nihutada ennetusaja t 50,P + t 50,F võrra.

GSE ja GEXHW vahelise korrelatsiooni leidmiseks kasutatakse tegeliku katse ajal kogutud andmeid, kus GEXHW aeg on seatud GSE suhtes t50,F võrra (aja seadmisel ei kasutata t 50,P väärtust). St GEXHW ja GSE vaheline ajanihe on erinevus nende ülekandeaegades, mis määratakse kindlaks vastavalt 2. liite punktile 2.6.

Osavoolu lahjendussüsteemide korral tuleb proovivõtu vooluhulga GSE täpsusele pöörata erilist tähelepanu siis, kui seda ei mõõdeta otseselt, vaid määratakse kindlaks vooluerinevuse mõõtmisega.

image

Sellisel juhul ei ole GTOTW ja GDILW täpsus ± 2 % piisav vastuvõetavate GSE täpsuste tagamiseks. Kui gaasi vooluhulk määratakse vooluerinevuste mõõtmisega, siis peab erinevuse maksimaalne viga olema selline, et lahjendusastme 15 korral on GSE täpsus ± 5 % piirides. Seda saab arvutada kõikide mõõtevahendite vigade ruutkeskmise väärtusena

GSE vastuvõetavad täpsused on saavutatavad ühega alljärgnevatest meetoditest:

a) GTOTW ja GDILW absoluutsed täpsused on ± 0,2 %, mis tagab lahjendusastme 15 korral GSE täpsuse ± 5 %. Suuremate lahjendusastmetega kaasnevad suuremad vead.

b) GTOTW kalibreeritakse GDILW suhtes nii, et saavutatakse punktis a nimetatud GSE täpsused. Vt kõnealuse kalibreerimise kohta üksikasjalikku teavet 2. liite punktist 2.6.

c) GSE täpsus leitakse kaudselt märgistusgaasiga, nt CO2 abil kindlaks määratud lahjendusastme alusel. Nõutavad on punktis a nimetatud GSE täpsused.

d) GTOTW ja GDILW absoluutne täpsus on ± 2 % mõõtepiirkonna lõppväärtusest, GTOTW ja GDILW vahelise erinevuse maksimaalne viga on 0,2 % ning lineaarsusviga on ± 0,2 % katse ajal registreeritud suurimast GTOTW väärtusest.

2.4.1.   Tahkete heitmete proovivõtufiltrid

2.4.1.1   Filtri tehnilised andmed

Sertifitseerimiskatsetel kasutatakse filtritena fluorosüsinikkattega klaaskiudfiltreid või fluorosüsinikul põhinevaid membraanfiltreid. Spetsiaalsetes rakendustes võib kasutatada muid filtrimaterjale. Kõigil filtritüüpidel peab olema vähemalt 99 %-ne 0,3 μm DOP (dioktüülftalaat) eraldusefektiivsus gaasi kiirusel filtri tööpinna juures vahemikus 35–100 cm/s. Laboritevaheliste või tootja ja tüübikinnitust andva asutuse vaheliste korrelatsioonikatsete korral tuleb kasutada sama kvaliteediga filtreid.

2.4.1.2   Filtri suurus

Tahkete heitmete filtrid peavad olema vähemalt 47 mm läbimõõduga (pinnasadestise ala läbimõõt 37 mm). Lubatud on kasutada suurema läbimõõduga filtreid (punkt 2.4.1.5).

2.4.1.3.   Põhi- ja abifiltrid

Lahjendatud heitgaasi proov võetakse katseseeria ajal järjestikku asetsevate filtrite paari abil (üks põhi- ja üks abifilter). Abifiltri kaugus põhifiltrist ei tohi olla üle 100 mm allavoolu ning see ei tohi põhifiltriga kokku puutuda. Filtreid võib kaaluda eraldi või paaris, nii et filtrite määrdunud pooled asetsevad vastamisi.

2.4.1.4.   Gaasi kiirus filtri tööpinna juures

Gaasi kiirus filtri tööpinna juures peab olema 35–100 cm/s. Rõhulangus katse alguse ja lõpu vahel ei tohi olla suurem kui 25 kPa.

2.4.1.5.   Filtri koormus

Soovitatav minimaalne filtri koormus levimumate filtrisuuruste kohta on esitatud alljärgnevas tabelis. Suuremate filtrite korral peab minimaalne filtri koormus olema 0,065 mg/1 000 mm2 filtripinna kohta.



Filtri läbimõõt

(mm)

Filtri soovitatav pinnasadestise läbimõõt

(mm)

Filtri soovitatav minimaalne koormus

(mg)

47

37

0,11

70

60

0,25

90

80

0,41

110

100

0,62

2.4.2.   Kaalumiskambri ja analüütiliste kaalude tehnilised andmed

2.4.2.1.   Kaalumiskambri tingimused

Tahkete heitmete filtrite konditsioneerimise ja kaalumise kambri (või ruumi) temperatuur peab olema vahemikus 295 K (22 °C) ± 3 K kogu filtrite konditsioneerimise ja kaalumise jooksul. Niiskus tuleb hoida kastepunktis 282,5 K ± 3 K (9,5 °C ± 3 °C) ning suhteline niiskus 45 % ± 8 %.

2.4.2.2.   Võrdlusfiltri kaalumine

Kambris (või ruumis) ei tohi olla mis tahes saastet (näiteks tolmu), mis võiks langeda tahkete heitmete filtritele nende stabiliseerumise ajal. Kõrvalekalded punktis 2.4.2.1 esitatud kaalumisruumi tehnilistest andmetest on lubatud juhul, kui nende kestus ei ületa 30 minutit. Kaalumisruum peaks enne töötajate sisenemist vastama ettenähtud nõuetele. Nelja tunni jooksul enne proovivõtufiltri (filtrite paari) kaalumist, kuid eelistatavalt samal ajal, tuleb kaaluda vähemalt kaks kasutamata võrdlusfiltrit või võrdlusfiltrite paari. Need peavad olema proovivõtufiltritega sama suurusega ja samast materjalist.

Kui võrdlusfiltrite (võrdlusfiltrite paari) keskmise kaal muutub proovivõtufiltrite kaalumise vahelisel ajal rohkem kui 10 μg, tuleb kõik proovivõtufiltrid kõrvaldada ja heitmekatset korrata.

Kui punktis 2.4.2.1 esitatud kaalumisruumi stabiilsuse kriteeriumid ei ole täidetud, kuid võrdlusfiltri (võrdlusfiltrite paari) kaalumise eespool nimetatud kriteeriumid on täidetud, võib mootori tootja valida, kas tunnistada proovivõtufiltrite kaalumise tulemused vastuvõetavaks või katsed kehtetuks, parandades viimase valiku korral kaalumisruumi juhtimissüsteemi ja korrates katset.

2.4.2.3.   Analüütilised kaalud

Kõigi filtrite masside määramiseks kasutatavate analüütiliste kaalude kaalude tootja poolt kinnitatud täpsus (standardhälve) peab olema 2 μg ja eraldusvõime 1 μg (1 koht = 1 μg).

2.4.2.4.   Staatilise elektri mõju kõrvaldamine

Staatilise elektri mõju kõrvaldamiseks neutraliseeritakse filtrid enne kaalumist, kasutades näiteks polooniumneutralisaatorit või samasuguse toimega seadet.

2.4.3.   Tahkete heitmete mõõtmise lisaspetsifikatsioonid

Kõik toore või lahjendatud heitgaasiga kokkupuutuvad lahjendus- ja proovivõtusüsteemi osad, alates väljalasketorust kuni filtripesadeni, peavad olema konstrueeritud nii, et tahkete heitmete sadestumine või muutumine oleks võimalikult väike. Kõik süsteemi osad peavad olema tehtud elektrit juhtivast materjalist, mis ei reageeri heitgaasi koostisosadega, ning need peavad olema elektrostaatiliste mõjude vältimiseks elektriliselt maandatud.




2. liide

KALIBREERIMISTOIMING (NRSC, NRTC) ( 28 )

▼B

1.   ANALÜÜSISEADMETE KALIBREERIMINE

1.1.   Sissejuhatus

Kõiki analüsaatoreid tuleb kalibreerida nii sageli, kui see on käesoleva standardi täpsusnõuete täitmiseks vajalik. Käesolevas lõikes kirjeldatakse sellist kalibreerimismeetodit, mida kasutatakse 1. liite punktis 1.4.3. nimetatud analüsaatorite kalibreerimisel.

1.2.   Kalibreerimisgaasid

Kalibreerimisgaaside säilitusajast tuleb kinni pidada.

Kalibreerimisgaaside tootja poolt ettenähtud säilitusaja lõppemise kuupäev registreeritakse.

1.2.1.   Puhtad gaasid

Gaaside nõuetekohast puhtust määratletakse allpool esitatud saaste piirnormide abil. Kättesaadavad peavad olema järgmised gaasid:

 puhastatud lämmastik

 (saastumine ≤ 1 osa miljoni kohta C, ≤ 1 osa miljoni kohta CO, ≤ 400 osa miljoni kohta CO2, ≤ 0,1 osa miljoni kohta NO)

 puhastatud hapnik

 (puhtus > 99,5 mahuprotsenti O2)

 vesiniku ja heeliumi segu

 (40 ± 2 % vesinikku, ülejäänud osa heelium)

 (saastumine ≤ 1 osa miljoni kohta C, ≤ 400 osa miljoni kohta ►M1  CO2  ◄ )

 puhastatud sünteetiline õhk

 (saastumine ≤ 1 osa miljoni kohta C, ≤ 1 osa miljoni kohta CO, ≤ 400 osa miljoni kohta CO2, ≤ 0,1 osa miljoni kohta NO)

 (hapnikusisaldus 18–21 mahuprotsenti)

1.2.2.   Kalibreerimis- ja võrdlusgaasid

Kättesaadavad peavad olema järgmise keemilise koostisega gaaside segud:

 C3H8 ja puhastatud sünteetiline õhk (vt punkt 1.2.1)

 CO ja puhastatud lämmastik

 NO ja puhastatud lämmastik (selles kalibreerimisgaasis sisalduv NO2 kogus ei tohi moodustada üle 5 % NO sisaldusest)

 O2 ja puhastatud lämmastik

 CO2 ja puhastatud lämmastik

 CH4 ja puhastatud sünteetiline õhk

 C2H6 ja puhastatud sünteetiline õhk

Märkus: Lubatud on muud gaasikombinatsioonid tingimusel, et gaasid ei reageeri üksteisega.

Kalibreerimis- ja võrdlusgaasi tegelik kontsentratsioon peab olema ± 2 % nimiväärtusest. Kalibreerimisgaasi kõik kontsentratsioonid väljendatakse mahu alusel (mahuprotsendina või mahu väärtusena osades miljoni kohta).

Kalibreerimis- ja võrdlusgaaside saamiseks võib kasutada ka gaasijaoturit, mille abil gaasi lahjendatakse puhastatud N2-ga või puhastatud sünteetilise õhuga. Segamisseade peab võimaldama lahjendatud kalibreerimisgaaside kontsentratsiooni määrata ± 2 % täpsusega.

▼M3

Kõnealune täpsus tähendab, et segamiseks kasutatavad põhigaasid peavad riiklike või rahvusvaheliste standardite kohaselt olema teada vähemalt ± 1 % täpsusega. Kõiki segamisseaded hõlmavaid kalibreerimisi kontrollitakse 15–50 % ulatuses mõõtepiirkonna lõppväärtusest. Esimest kontrollimise ebaõnnestumisel võib teha lisakontrollimise, kasutades muud kalibreerimisgaasi.

Valikuliselt võib segamisseadet kontrollida ka olemuselt lineaarse vahendiga, näiteks kasutades NOd CLDga. Vahendi võrdlusväärtus kohandatakse sellega vahetus ühenduses oleva võrdlusgaasiga. Segamisseadet kontrollitakse kasutatavatel seadeväärtustel ning selle nimiväärtust võrreldakse vahendi mõõdetud kontsentratsiooniga. Nende erinevus peab igas punktis olema vahemikus ± 1 % nimiväärtusest.

Kasutada võib ka muid meetodeid, mis põhinevad heal inseneritaval ning mille kasutamine on hõlmatud pooltega eelnevalt kokku lepitud.

Märkus: Analüsaatori täpse kalibreerimiskõvera koostamiseks on soovitatav kasutada täppisgaasijaoturit täpsusega vahemikus ± 1 %. Gaasijaoturi kalibreerib vahendi tootja.

▼B

1.3.   Analüsaatorite ja proovivõtusüsteemi töö

Analüsaatoritega töötamisel tuleb järgida seadme tootja poolt antud käivitamis- ja kasutusjuhendeid. Arvesse tuleb võtta punktides 1.4–1.9 esitatud miinimumnõudeid.

1.4.   Lekkimiskatse

Süsteemi katsetatakse lekkimiste suhtes. Proovivõttur ühendatakse heitgaasisüsteemist lahti ning ots suletakse. Analüsaatori pump peab olema sisse lülitatud. Pärast esialgset stabiliseerumisaega peavad kõik voolumõõturid olema nullis. Vastupidisel juhul kontrollitakse proovivõtutorusid ning viga parandatakse. Maksimaalne lubatav lekkimisaste vaakumi poolel on 0,5 % kontrollitava süsteemi osa läbivast vooluhulgast. Analüsaatori voolusid ja möödavoolusid võib kasutada tegeliku vooluhulga hindamiseks.

Teise meetodina võib rakendada kontsentratsiooni astmelist muutmist proovivõtutoru alguses ümberlülitamise teel nullgaasilt võrdlusgaasile.

Kui mõõteseade näitab pärast nõuetekohast ajavahemikku algkontsentratsioonist madalamat kontsentratsiooni, viitab see kalibreerimise või lekkega seotud probleemidele.

1.5.   Kalibreerimismenetlus

1.5.1.   Mõõteseadmete koost

Mõõteseadmed kalibreeritakse ja kalibreerimiskõveraid kontrollitakse võrdlusgaasiga. Kasutatakse samasuguseid gaasikulu määrasid nagu heitgaasi proovivõtul.

1.5.2.   Soojendusaeg

Soojendusaeg peab vastama tootja soovitustele. Kui see ei ole kindlaks määratud, soovitatakse analüsaatoreid soojendada vähemalt kaks tundi.

1.5.3.   Analüsaatorid NDIR ja HFID

Analüsaator NDIR reguleeritakse vastavalt vajadusele ning analüsaatori HFID leek optimeeritakse (punkt 1.8.1).

1.5.4.   Kalibreerimine

Kõik tavapäraselt kasutatavad mõõtepiirkonnad tuleb kalibreerida.

CO, CO2, NOx, HC ja O2 analüsaatorid nullitakse puhastatud sünteetilise õhu (või lämmastiku) abil.

Analüsaatoritesse juhitakse vastavad kalibreerimisgaasid, väärtused registreeritakse ja määratakse kindlaks kalibreerimiskõver vastavalt punktile 1.5.6.

Nullväärtust kontrollitakse veelkord ning vajaduse korral korratakse kalibreerimisprotseduuri.

1.5.5.   Kalibreerimiskõvera kindlaksmääramine

1.5.5.1.   Üldised juhised

►M3  Analüsaatori kalibreerimiskõver leitakse vähemalt kuue võimalikult ühtlaselt paikneva kalibreerimispunkti (välja arvatud nullpunkt) abil. ◄ Kõrgeim nimikontsentratsioon peab olema vähemalt 90 % skaala lõppväärtusest.

Kalibreerimiskõver arvutatakse vähimruutude meetodil. Kui tulemuse polünoomiaste on suurem kui 3, peab kalibreerimispunktide arv (nullpunkt kaasa arvatud) olema vähemalt võrdne kõnealuse polünoomi astmega ± 2.

▼M3

Kalibreerimiskõver ei tohi iga kalibreerimispunkti nimiväärtusest erineda rohkem kui ± 2 % ning nullpunktis rohkem kui ± 0,3 % mõõtepiirkonna lõppväärtusest.

▼B

Kalibreerimiskõver ja kalibreerimispunktid võimaldavad kontrollida, kas kalibreerimine on teostatud õigesti. Analüsaatori kohta tuleb esitada erinevad, eelkõige järgmised andmed:

 mõõtepiirkond,

 tundlikkus,

 kalibreerimise kuupäev.

1.5.5.2.   Kalibreerimine skaala lõppväärtusest 15 % madalamas piirkonnas

Analüsaatori kalibreerimiskõver määratakse vähemalt viie kalibreerimispunkti (välja arvatud nullpunkt) abil, mis on paigutunud nii, et 50 % punktidest on skaala lõppväärtusest 10 % madalamad.

Kalibreerimiskõver arvutatakse vähimruutude meetodil.

▼M3

Kalibreerimiskõver ei tohi iga kalibreerimispunkti nimiväärtusest erineda rohkem kui ± 4 % ning nullpunktis rohkem kui ± 0,3 % mõõtepiirkonna lõppväärtusest.

▼B

1.5.5.3.   Alternatiivsed meetodid

Kasutada võib alternatiivset tehnoloogiat (näiteks arvutit, mõõtepiirkonna elektroonilist kontrollimist jne), kui suudetakse tõestada, et selle täpsus on samaväärne.

1.6.   Kalibreerimise kontrollimine

Kõiki tavaliselt kasutatavaid tööpiirkondi tuleb enne iga analüüsimist kontrollida järgmise korra kohaselt.

Kalibreerimist kontrollitakse nullgaasi ja võrdlusgaasi abil, mille nimiväärtus moodustab üle 80 % mõõtepiirkonna skaala lõppväärtusest.

Kui kahes kõnealuses punktis ei ole erinevus saadud väärtuse ja kindlaksmääratud etalonväärtuse vahel suurem kui ± 4 % skaala lõppväärtusest, võib reguleerimiskarakteristikuid muuta. Muul juhul tuleb kindlaks määrata uus kalibreerimiskõver punkti 1.5.4 kohaselt.

1.7.   NOX konverteri kasuteguri katse

Lämmastikdioksiidi (NO2) lämmastikoksiidiks (NO) muundamiseks kasutatava konverteri kasutegurit katsetatakse punktide 1.7.1–1.7.8 (joonis 1) kohaselt.

1.7.1.   Katse ettevalmistamine

Joonisel 1 (vt ka 1. liite punkt 1.4.3.5) esitatud katseskeemi ning allpool esitatud menetlust kasutades saab konverterite kasutegurit määrata osonaatori abil.

image Joonis 1 NO2 konverteri kasuteguri määramise seadme skeem

1.7.2.   Kalibreerimine

Analüsaatorid CLD ja HCLD kalibreeritakse kõige sagedamini kasutatavas mõõtepiirkonnas null- ja võrdlusgaasi kasutades tootja tehniliste andmete kohaselt (NO sisaldus peab moodustama 80 % mõõtepiirkonnast ning gaaside segu NO2 kontsentratsioon peab olema alla 5 % NO kontsentratsioonist). NOX analüsaator peab olema NO asendis, et võrdlusgaas ei läbiks konverterit. Kontsentratsiooni näit tuleb registreerida.

1.7.3.   Arvutamine

NOX konverteri kasutegur arvutatakse järgmiselt:

image

a)

NOx kontsentratsioon punkti 1.7.6 kohaselt;

b)

NOx kontsentratsioon punkti 1.7.7 kohaselt;

c)

NO kontsentratsioon punkti 1.7.4 kohaselt;

d)

NO kontsentratsioon punkti 1.7.5 kohaselt.

1.7.4.   Hapniku lisamine

T-liitmiku kaudu lisatakse gaasivoolule pidevalt hapnikku või nullõhku, kuni saadud näit on ligikaudu 20 % väiksem punktis 1.7.2 esitatud kalibreerimiskontsentratsioonist. (Analüsaator on NO režiimis.)

Kontsentratsiooni väärtus (c) tuleb registreerida. Osonaator on kogu toimingu jooksul väljalülitatud.

1.7.5.   Osonaatori sisselülitamine

Seejärel lülitatakse osonaator sisse, et tekitada piisavalt osooni, millega alandatakse NO kontsentratsiooni 20 protsendini (minimaalselt 10 %) punktis 1.7.2 esitatud kalibreerimiskontsentratsioonist. Kontsentratsiooni väärtus (d) tuleb registreerida. (Analüsaator on NO režiimis.)

1.7.6.   NOx režiim

Seejärel lülitatakse NO analüsaator NOX režiimi selliselt, et gaasisegu (koostisega NO, NO2, O2 ja N2) liigub nüüd läbi konverteri. Kontsentratsiooni väärtus (a) registreeritakse. (Analüsaator on NOx režiimis).

1.7.7.   Osonaatori väljalülitamine

Osonaator on nüüd väljalülitatud. Punktis 1.7.6 kirjeldatud gaaside segu liigub läbi konverteri detektorisse. Kontsentratsiooni väärtus (b) registreeritakse. (Analüsaator on NOx režiimis.)

1.7.8.   NO režiim

NO režiimi lülitamisel, kui osonaator on väljalülitatud, katkestatakse ka hapniku või sünteetilise õhu liikumine. Analüsaatori NOx näidu kõrvalekalle punkti 1.7.2 kohasel mõõtmisel saadud väärtusest võib olla kuni ± 5 %. (Analüsaator on NO režiimis.)

1.7.9.   Katseintervall

Konverteri kasutegurit tuleb katsetada enne NOX analüsaatori iga kalibreerimist.

1.7.10.   Kasuteguri nõue

Konverteri kasutegur ei tohi olla alla 90 %, kuid suurem 95 % line kasutegur on väga soovitatav.

Märkus: Kui osonaator ei suuda punkti 1.7.5 kohaselt vähendada kontsentratsiooni analüsaatori kõige tavalisemas tööpiirkonnas 80 protsendilt 20 protsendile, tuleb vähenemise saavutamiseks kasutada suurimat mõõtepiirkonda.

1.8.   Leekionisatsioondetektori (FID) reguleerimine

1.8.1.   Detektori tundlikkuse optimeerimine

HFID tuleb reguleerida seadme tootja poolt ettenähtud nõuete kohaselt. Tundlikkuse optimeerimiseks kõige tavalisemas tööpiirkonnas tuleks kasutada võrdlusgaasi, milleks on propaani sisaldav õhk.

Pärast kütuse ja õhuvoolu reguleerimist tootja soovituste kohaselt juhitakse analüsaatorisse 350 ± 75 osa miljoni kohta C võrdlusgaasi. Etteantud kütusekulule vastav tundlikkus määratakse võrdlusgaasi ja nullgaasi tundlikkuse erinevuse põhjal. Kütusekulu reguleeritakse astmeliselt tootja poolt ettenähtud väärtusest üles- ja allapoole. Registreeritakse võrdlus- ja nullgaasi tundlikkused kõnealuste kütusekulude korral. Võrdlus- ja nullgaasi tundlikkuse erinevus esitatakse graafikuna ning kütusekulu reguleeritakse vastavalt kõvera sellele poolele, mis vastab suurematele väärtustele.

1.8.2.   Süsivesiniku kalibreerimistegurid

Analüsaator kalibreeritakse propaani sisaldava õhu ja puhastatud sünteetilise õhu abil vastavalt punktile 1.5.

Kaliibrimistegurid määratakse pärast analüsaatori kasutuselevõtmist ning pärast suuremate hooldustööde teostamist. Teatava konkreetse süsivesiniku kaliibrimistegur (Rf) on FIDi C1-lugemi ja silindris oleva gaasi kontsentratsiooni suhe, väljendatuna osades miljoni kohta C1 väärtusena.

Katsegaasi kontsentratsioon peab andma näidu, mis moodustab ligikaudu 80 % mõõteskaala lõppväärtusest. Kontsentratsioon peab olema teada täpsusega ± 2 %, võrrelduna mahus väljendatud gravimeetrilise standardiga. Peale selle tuleb gaasisilindrit eelkonditsioneerida 24 tundi temperatuuril 298 K (25 °C) ± 5 K.

Kasutatavad katsegaasid ja soovitatavad suhtelised kaliibrimistegurid on järgmised:



—  metaan ja puhastatud sünteetiline õhk:

1,00 ≤ Rf ≤ 1,15

—  propeen ja puhastatud sünteetiline õhk

0,90 ≤ Rf ≤ 1,1

—  tolueen ja puhastatud sünteetiline õhk:

0,90 ≤ Rf ≤ 1,10

Need väärtused vastavad propaani ja puhastatud sünteetilise õhu kaliibrimisteguri (Rf) väärtusele 1,00.

1.8.3.   Hapniku interferentsi kontrollimine

▼M3

Hapniku interferentsi kontrollitakse analüsaatori kasutuselevõtmisel ning pärast pikemaid hooldusvälpi.

Valitakse selline mõõtepiirkond, et hapniku interferentsi kontrollgaasid jäävad ülemise 50 % alasse. Katse tehakse nõuetele vastavalt seatud ahju temperatuuriga.

1.8.3.1.   Hapniku interferentsi kontrollgaasid

Hapniku interferentsi kontrollgaasid sisaldavad propaani koos 350 ± 75 osa miljoni kohta C süsivesinikega. Kalibreerimisgaasi kontsentratsiooni väärtuse kõrvalekalded määratakse kindlaks kõikide koos lisanditega süsivesinike kromatograafilise analüüsiga või dünaamilise segamisega. Lämmastik on täitehapniku peamine lahjendi. Diiselmootorite katsetamiseks nõutavad segud on järgmised:



O2 kontsentratsioon

Täitegaas

21 (20–22)

Lämmastik

10 (9–11)

Lämmastik

5 (4–6)

Lämmastik

1.8.3.2.   Toiming

a) Analüsaator nullistatakse.

b) Analüsaatori võrdlusväärtus leitakse 21 %-se hapnikuseguga.

c) Kontrollitakse veel kord nullreaktsiooni. Kui nullreaktsioon on muutunud rohkem kui 0,5 % mõõtepiirkonna lõppväärtusest, korratakse punkte a ja b.

d) Sisestatakse 5 ja 10 %-sed hapniku interferentsi kontrollgaasid.

e) Kontrollitakse veel kord nullreaktsiooni. Kui nullreaktsioon on muutunud rohkem kui ± 1 % mõõtepiirkonna lõppväärtusest, korratakse katset.

f) Hapniku interferents (% O2I) arvutatakse mõlema punktis d nimetatud seguga järgmiselt:

image

A

=

punktis b kasutatava võrdlusgaasi süsivesinike kontsentratsioon (osa miljoni kohta C)

B

=

punktis b kasutatavate hapniku interferentsi kontrollgaaside süsivesinike kontsentratsioon (osa miljoni kohta C)

C

=

analüsaatori reaktsiooniaeg

image

D = analüsaatori reaktsiooni protsentuaalne väärtus mõõtepiirkonna lõppväärtusest A suhtes

g) Kõikide hapniku interferentsi kontrollgaaside hapniku interferentsi % (% O2I) peab enne katset olema väiksem kui ± 3,0 %.

h) Kui hapniku interferents on suurem kui ± 3,0 %, tuleb tootja ettenähtud väärtustest suuremat või väiksemat õhu vooluhulka astmeliselt reguleerida, korrates iga vooluhulga korral punktis 1.8.1 ettenähtud toimingut.

i) Kui hapniku interferents on pärast õhu vooluhulga reguleerimist suurem kui ± 3,0 %, tuleb muuta kütuse vooluhulka või proovivõtu vooluhulka, korrates iga uue seade korral punktis 1.8.1 ettenähtud toimingut.

j) Kui hapniku interferents on ikkagi suurem kui ± 3,0 %, tuleb analüsaator, FID kütus või põlemisõhk enne katset parandada või asendada. Seejärel tuleb käesolevas punktis esitatud toimingut parandatud või asendatud seadme või gaasidega korrata.

▼B

1.9.   Interferentsi toime analüsaatorite NDIR ja CLD korral

Heitgaasis sisalduvate muude kui analüüsitavate gaaside toime võib näitu mitmel viisil häirida. NDIR mõõteseadmete korral esinev interferents on positiivne juhul, kui häiriv gaas avaldab mõõdetava gaasiga samalaadset mõju, kuid vähemal määral. NDIR mõõteseadmete korral esineb negatiivne interferents juhul, kui häiriv gaas laiendab mõõdetava gaasi neeldumisriba, ning CLD mõõteseadmete korral siis, kui häiriv gaas summutab kiirgust. Interferentsi kontrollitakse punktde 1.9.1 ja 1.9.2 kohaselt enne analüsaatorite esmakordset kasutuselevõttu ning pärast suuremate hooldustööde teostamist.

1.9.1.   CO analüsaatori interferentsi kontrollimine

CO analüsaatori töötamist võivad häirida vesi ja CO2. Seetõttu juhitakse CO2 võrdlusgaas, mille kontsentratsioon on 80–100 % katse suurima mõõtepiirkonna lõppväärtusest, mullidena läbi ruumitemperatuuril oleva vee ning registreeritakse analüsaatori näit. Analüsaatori näit ei tohi erineda üle 1 % skaala lõppväärtusest, kui mõõtepiirkond on võrdne 300 osa miljoni kohta, või üle 3 osa miljoni kohta, kui mõõtepiirkond on alla 300 osa miljoni kohta.

1.9.2.   NOx analüsaatori summutuse kontrollimine

CLD (ja HCLD) analüsaatorite korral tuleb tähelepanu pöörata kahele gaasile. Need on CO2 ja veeaur. Kõnealuste gaaside jahutav toime on võrdeline nende kontsentratsiooniga ning seetõttu tuleb katseliselt kindlaks määrata jahutus katses esinevate suurimate eeldatavate kontsentratsioonide korral.

1.9.2.1.   CO2 summutuskontroll

CO2 võrdlusgaas kontsentratsiooniga 80–100 % suurima mõõtepiirkonna lõppväärtusest juhitakse läbi NDIR analüsaatori ning CO2 väärtus registreeritakse väärtusena A. Seejärel lahjendatakse võrdlusgaasi ligikaudu 50 % NO võrdlusgaasiga ning juhitakse läbi NDIR ja (H)CLD analüsaatorite, kusjuures CO2 ja NO väärtused registreeritakse vastavalt väärtusena B ja C. Seejärel CO2 voolamine katkestatakse ja läbi (H)CLD juhitakse ainult NO võrdlusgaas ning NO väärtus registreeritakse väärtusena D.

Summutus arvutatakse järgmiselt:

image

ja ei tohi olla suurem kui 3 % skaala lõppväärtusest.

Kus:

A

:

lahjendamata CO2 kontsentratsioon mõõdetud analüsaatoriga NDIR, %

B

:

lahjendatud CO2 kontsentratsioon mõõdetud analüsaatoriga NDIR, %

C

:

lahjendatud NO kontsentratsioon mõõdetuna CLD-analüsaatoriga, osades miljoni kohta

D

:

lahjendamata NO kontsentratsioon mõõdetuna CLD-analüsaatoriga, osades miljoni kohta

▼M1

1.9.2.2.   Vesijahutuskatse

▼M3

Seda kontrolli rakendatakse ainult niiske gaasi kontsentratsiooni mõõtmisel. Veejahutuse arvutamisel peab arvesse võtma, et NO võrdlusgaas lahjendatakse veeauruga ning veeauru kontsentratsiooni segus tuleb suurendada, et see vastaks eeldatavale kontsentratsioonile katse ajal. NO võrdlusgaas, mille kontsentratsioon moodustab 80–100 % tavalise mõõtepiirkonna lõppväärtusest, juhitakse läbi (H)CLD ning NO väärtus registreeritakse suurusena D. Seejärel juhitakse NO gaas mullidena läbi toatemperatuuriga vee ja (H)CLD ning NO väärtus registreeritakse suurusena C. Määratakse kindlaks vee temperatuur ning registreeritakse see suurusena F. Määratakse kindlaks küllastunud auru rõhk, mis vastab barbotööri veetemperatuurile (F), ning registreeritakse see suurusena G. Segu veeauru kontsentratsioon (%) arvutatakse järgmiselt:

▼M1

image

ja registreeritakse väärtusena H. Eeldatav lahjendunud NO võrdlusgaasi sisaldus (veeaurus) arvutatakse järgmiselt:

image

▼M3

ja registreeritakse suurusena De. Diiselmootorite heitgaaside korral arvutatakse katse ajal eeldatav heitgaaside veeauru kontsentratsioon (%) eeldusel, et kütuses sisalduvate H ja C aatomite suhe on 1,8/1 kas heitgaaside suurima CO2 kontsentratsiooni või lahjendamata CO2 võrdlusgaasi kontsentratsiooni (A mõõdetuna vastavalt punktile 1.9.2.1) alusel järgmiselt:

▼M1

Hm = 0,9 × A

ja registreeritakse väärtusena Hm.

Vesijahutus arvutatakse järgmiselt:

image

ja ei tohi olla suurem kui 3 % kogu mõõtepiirkonnast.

De

:

eeldatav lahjendunud NO sisaldus (ppm)

C

:

lahjendunud NO sisaldus (ppm)

Hm

:

veeauru suurim sisaldus (%)

H

:

veeauru tegelik sisaldus (%)

NB:

On oluline, et sellel katsel oleks NO2 sisaldus NO võrdlusgaasis nii väike kui võimalik, sest jahutuse arvutustes ei ole arvesse võetud NO2 absorbeerumist vees.

▼B

1.10.   Kalibreerimise sagedus

Analüsaatorid tuleb punkti 1.5 kohaselt kalibreerida vähemalt iga kolme kuu järel või iga kord pärast süsteemi sellist remontimist või muutmist, mis võib kalibreerimist mõjutada.

▼M3

1.11.

Kalibreerimise lisanõuded toore heitgaasi mõõtmiseks NRTC katse ajal

1.11.1.   Analüütilise süsteemi reaktsiooniaja kontrollimine

Süsteemi seaded peavad reaktsiooniaja hindamisel olema täpselt samad kui katsemõõtmistel (st rõhk, vooluhulgad, analüsaatorite filtrite seaded ja kõik muud reaktsiooniaega mõjutavad tegurid). Reaktsiooniaeg määratakse kindlaks gaasi vahetamisega vahetult proovivõtturi sisselaskeava juures. Gaasi vahetamine peab toimuma vähem kui 0,1 sekundiga. Katses kasutatavad gaasid peavad põhjustama vähemalt 60 % FS kontsentratsioonimuutuse.

Kõikide gaaside kontsentratsioonijäljed tuleb registreerida. Reaktsiooniaeg on määratletud kui gaasi vahetamise ja vastava kontsentratsioonimuutuse registreerimise ajavahe. Süsteemi reaktsiooniaeg (t90) moodustub viiteajast ja mõõtedetektori tõusuajast. Viiteaeg on määratletud ajana gaasi vahetamisest (t0) kuni 10 %-ni reaktsiooni lõppväärtusest. Tõusuaeg on määratletud reaktsiooni kasvamise ajana 10 %-lt ja 90 %-ni reaktsiooni lõppväärtusest (t90 – t10).

Analüsaatori ja heitgaasi vooluhulga signaalide ajaliseks ühtlustamiseks toore heitgaasi mõõtmise korral on ülekandeaeg määratletud ajana gaasi vahetamisest (t0) kuni 50 %-ni reaktsiooni lõppväärtusest.

Süsteemi reaktsiooniaeg peab kõikide piiratud komponentide (CO, NOx, HC) ja kasutatavate mõõtepiirkondade korral olema = 10 sekundit tõusuajaga = 2,5 sekundit.

1.11.2.   Märgistusgaasi analüsaatori kalibreerimine heitgaasi vooluhulga mõõtmiseks

Märgistusgaasi kontsentratsiooni mõõtmise analüsaatori kasutamisel tuleb see kalibreerida standardgaasi abil.

Kalibreerimiskõver leitakse vähemalt 10 kalibreerimispunkti (välja arvatud nullpunkt) abil, mis paiknevad nii, et pooled punktidest asuvad vahemikus 4–20 % ning ülejäänud on vahemikus 20–100 % mõõtepiirkonna lõppväärtusest. Kalibreerimiskõver arvutatakse vähimruutude meetodil.

Kalibreerimiskõver ei tohi erineda mõõtepiirkonna 20–100 % osa iga kalibreerimispunkti nimiväärtusest rohkem kui ± 1 %. Kalibreerimiskõver ei tohi erineda mõõtepiirkonna 4–20 % osa nimiväärtustest rohkem kui ± 2 %.

Enne katset analüsaator nullistatakse ja tehakse selle võrdluskatse, kasutades nullgaasi ja võrdlusgaasi, mille nimiväärtus moodustab üle 80 % mõõtepiirkonna lõppväärtusest.

▼B

2.   TAHKETE OSAKESTE MÕÕTESÜSTEEMI KALIBREERIMINE

2.1.   Sissejuhatus

Iga komponenti tuleb kalibreerida nii sageli, kui see on käesolevas standardis ettenähtud täpsusnõuete täitmiseks vajalik. Käesolevas osas kirjeldatakse III lisa 1. liite punktis 1.5 ja V lisas nimetatud osade kalibreerimismeetodit.

▼M3

2.2.   Gaasi vooluhulga mõõturite või voolumõõteriistade kalibreerimine peab vastama rahvusvahelistele ja/või siseriiklikele standarditele

Mõõdetud väärtuse maksimaalne hälve mõõtevahendi näidust tohib olla ± 2 %.

Osavoolu lahjendussüsteemide korral tuleb proovivõtu vooluhulga GSE täpsusele pöörata erilist tähelepanu siis, kui seda ei mõõdeta otseselt, vaid määratakse kindlaks vooluerinevuse mõõtmisega.

image

Sellisel juhul ei ole GTOTW ja GDILW täpsus ± 2 % piisav vastuvõetavate GSE täpsuste tagamiseks. Kui gaasi vooluhulk määratakse vooluerinevuste mõõtmisega, siis peab erinevuse maksimaalne viga olema selline, et lahjendusastme 15 korral on GSE täpsus ± 5 % piirides. Seda saab arvutada kõikide mõõtevahendite vigade ruutkeskmise väärtusena.

▼B

2.3.   Lahjendusastme kontrollimine

Kui kasutatakse tahkete osakeste proovivõtusüsteeme ilma EGA-ta (V lisa, punkt 1.2.1.1), tuleb lahjendusastet kontrollida iga uue mootoripaigalduse korral nii, et mootor töötab ja teostatakse kas CO2 või NOx kontsentratsiooni mõõtmisi toores ja lahjendatud heitgaasis.

Mõõdetud lahjendusaste peab olema ± 10 % piirides CO2 või NOx kontsentratsiooni mõõtmistel arvutatud lahjendusastmest.

2.4.   Osavoolu tingimuste kontrollimine

Heitgaasi kiiruse diapasooni ja rõhu võnkumisi kontrollitakse ning reguleeritakse vajaduse korral V lisa punkti 1.2.1.1, EP, nõuete kohaselt, kui need on kohaldatavad.

2.5.   Kalibreerimisintervallid

Kulumõõteseadmeid tuleb kalibreerida vähemalt iga kolme kuu järel või iga kord pärast süsteemi sellist muutmist, mis võib kalibreerimist mõjutada.

▼M3

2.6.   Osavoolu lahjendussüsteemidele esitatavad kalibreerimise lisanõuded

2.6.1.   Regulaarne kalibreerimine

Kui proovivõtugaasi vooluhulk määratakse kindlaks vooluerinevuse mõõtmisega, tuleb voolumõõtur või vooluhulga mõõtevahend kalibreerida, kasutades ühte järgmistest toimingutest, nii et tunnelisse suunatud proovivooluhulga GSE täpsusnõuded vastavad I liite punktis 2.4 esitatud nõuetele:

GDILW voolumõõtur on ühendatud järjestikku GTOTW voolumõõturiga ning nende kahe voolmõõturi erinevus kalibreeritakse vähemalt 5le punktile, nii et vooluhulga väärtused asuvad võrdselt katse ajal kasutatava GDILW madalaima väärtuse ja GTOTW väärtuse vahel. Kasutada võib lahjendustunneli möödavoolu.

Kalibreeritud massvooluhulga mõõtevahend on ühendatud järjestikku GTOTW voolumõõturiga ning katsel kasutatava väärtuse täpsust kontrollitakse. Seejärel ühendatakse kalibreeritud massvooluhulga mõõtevahend järjestikku GDILW voolumõõturiga ning selle täpsust kontrollitakse vähemalt 5 lahjendustmele vahemikus 3–50 vastava väärtusega, mis valitakse katsel kasutatava GTOTW alusel.

Ülekandetoru TT võetakse väljalasketorult lahti ning ülekandetoruga ühendatakse kalibreeritud ja GSE mõõtmiseks sobiva mõõtepiirkonnaga vooluhulga mõõtevahend. Seejärel reguleeritakse GTOTW katsel kasutatavale väärtusele ning GDILW reguleeritakse järjestikuliselt vähemalt viiele väärtusele, mis vastavad lahjendusastmele q vahemikus 3–50. Teise võimalusena võib kasutada tunneli möödavooluna spetsiaalset kalibreerimisvooluteed, kuid lahjendusõhu koguvooluhulk läbi vastavate mõõturite hoitakse tegeliku katse väärtustel.

Märgistusgaas sisestatakse ülekandetorusse TT. Märgistusgaas võib olla heitgaasi komponent, näiteks CO2 või NOx. Pärast lahjendamist tunnelis mõõdetakse märgistusgaasi komponent. Seda tehakse viie lahjendusastmega vahemikus 3–50. Proovivõtu vooluhulga täpsus määratakse kindlaks lahjendusastme q alusel

image

GSE täpsuse tagamiseks tuleb arvestada gaasianalüsaatorite täpsusi.

2.6.2.   Süsinikuvoolu kontrollimine

Süsinikuvoolu kontrollimine, kasutades tegelikku heitgaasi on väga soovitatav mõõtmis- ja juhtimisprobleemide avastamiseks ning osavoolu lahjendussüsteemi nõuetekohase talitluse kontrollimiseks. Süsinikuvoolu tuleks kontrollida vähemalt uue mootori paigaldamisel või oluliste muudatuste korral katsekambri konfiguratsioonis.

Mootoril lastakse töötada suurima pöördemomendi koormusel ja pöörlemissagedusel või mis tahes muul püsitalitlusrežiimil, mille korral tekib rohkem kui 5 % CO2. Osavoolu lahjendussüsteemi kasutatakse lahjendusastmega umbes 15/1.

2.6.3.   Katse-eelne kontrollimine

Katse-eelne kontrollimine tehakse kahe tunni jooksul enne katset järgmiselt:

Voolumõõturite täpsust kontrollitakse kalibreerimisel kasutatava meetodiga vähemalt kahes punktis, kasutades GDILW vooluhulga väärtuseid, mis vastavad katses kasutatava GTOTW väärtuse lahjendusastmetele vahemikus 5–15.

Kui eespool kirjeldatud kalibreerimistoimingute registreeritud andmete alusel on võimalik tõendada voolumõõturi kalibreeringu püsivust pikemas ajavahemikus, võib katse-eelse kontrollimise ära jätta.

2.6.4.   Ülekandeaja kindlaksmääramine

Süsteemi seaded peavad ülekandeaja hindamisel olema täpselt samad mis katsemõõtmiste ajal. Ülekandeaeg määratakse kindlaks järgmise meetodiga:

Proovivõtturi lähedale sellega järjestikku ühendatakse proovivõtu vooluhulgaga sobiva mõõtepiirkonnaga sõltumatu võrdlusvoolumõõtur. Kõnealuse voolumõõturi ülekandeaeg peab olema väiksem kui 100 ms reaktsiooniaja mõõtmisel kasutatavast vooluastme suurusest, selle voolutakistus peab olema piisavalt madal, et see ei mõjutaks osavoolu lahjendussüsteemi dünaamilist jõudlust ning see peab vastama heale inseneritavale.

Osavoolu lahjendussüsteemi siseneva heitgaasi vooluhulka (või heitgaasi vooluhulga arvutamisel õhu vooluhulka) muudetakse astmeliselt madalalt vooluhulgalt vähemalt 90 %-le mõõtepiirkonna lõppväärtusest. Astmelise muutuse päästiksündmus peab olema sama, mida kasutatakse ennetusjuhtimise käivitamiseks tegeliku katse ajal. Heitgaasi vooluhulga astmestiimuli väärtus ja voolumõõturi reaktsioon registreeritakse sagedusega vähemalt 10 Hz.

Nende andmete alusel määratakse osavoolu lahjendussüsteemi ülekandeaeg, mis on aeg astmestiimuli algusest kuni voolumõõturi 50 %-se reaktsioonini. Samal viisil leitakse ka osavoolu lahjendussüsteemi GSE signaali ja heitagaasi voolumõõturi GEXHW signaali ülekandeaeg. Neid signaale kasutatakse pärast igat katset tehtaval regressioonikontrollil (I liite punkt 2.4).

Arvutust korratakse vähemalt viie tõusu ja languse stiimuli kohta ning tulemused keskmistatakse. Saadud väärtusest lahutatakse võrdlusvoolumõõturi sisemine ülekandeaeg (< 100 ms). See on osavoolu lahjendussüsteemi „ennetusväärtus”, mida kasutatakse vastavalt I liite punktile 2.4.

3.   CVS-SÜSTEEMI KALIBREERIMINE

3.1.   Üldsätted

CVS-süsteemi kalibreerimiseks kasutatakse täpset voolumõõturit ja kasutustingimuste mõõtmiseks vajalikke vahendeid.

Süsteemi läbivat vooluhulka mõõdetakse erinevatel vooluhulga juhtseadetel ning süsteemi juhtimisparameetrid mõõdetakse ja seostatakse vooluhulgaga.

Kasutada võib erinevaid voolumõõturite tüüpe, nt kalibreeritud Venturi toru, kalibreeritud laminaarvoolumõõturit, kalibreeritud turbiinmõõturit.

3.2.   Mahtpumba (PDP) kalibreerimine

Kõik pumbaga seotud parameetrid mõõdetakse samaaegselt pumbaga järjestiku ühendatud kalibreerimise Venturi toru parameetritega. Leitakse arvutatud vooluhulga (m3/min, arvestades pumba sisselaske absoluutset rõhku ja temperatuuri) sõltuvus korrelatsioonifunktsioonist, mille väärtus vastab pumba parameetrite teatavale kombinatsioonile. Avaldatakse pumba vooluhulga ja korrekatsioonifunktsiooni sõltuvust kirjeldav lineaarvõrrand. Kui CVS-süsteemil on mitu kiirust, siis kalibreeritakse kõik kasutatavad piirkonnad.

Kalibreerimise ajal hoitakse püsivat temperatuuri.

Kõikide kalibreerimise Venturi toru ja CVS pumba vaheliste ühenduste ja kanalite lekked tuleb hoida väiksemad kui 0,3 % madalaimast vooluhulgast (suurim takistus ja madalaim PDP kiirus).

3.2.1.   Andmete analüüsimine

Õhu vooluhulk (Qs) arvutatakse iga takistusseade korral (vähemalt 6 punkti) standardtingimustes tootja poolt ettenähtud meetodil voolumõõturi andmete põhjal m3/min. Õhu vooluhulk arvutatakse seejärel ümber pumba vooluhulgaks (V0) m3/pöörde kohta pumba sisselaskeava absoluutset temperatuuri ja rõhku arvestades järgmiselt:

image

kus

Qs

=

õhu vooluhulk standardtingimustes (101,3 kPa, 273 K) (m3/sek)

T

=

temperatuur pumba sisselaskeava juures (K)

pA

=

absoluutne rõhk pumba sisselaskeava juures (pB – p1) (kPa)

n

=

pumba pöörlemissagedus (pööret/s)

Pumba rõhukõikumiste ning nihkemäära vastastikuse mõju kompenseerimiseks arvutatakse pumba pöörlemissageduse, rõhkude vahe pumba sisse- ja väljalaskeava juures ja pumba absoluutse väljalaskerõhu vaheline korrelatsioonifunktsioon (X0) järgmiselt:

image

kus

Δpp

=

rõhkude vahe pumba sisse- ja väljalaskeavade juures (kPa)

pA

=

absoluutne väljalaskerõhk pumba väljalaskeava juures (kPa)

Kalibreerimisvõrrandi koostamiseks tehakse vähimruutude meetodi lineaarne kohandus:

image

D0 ja m on vastavalt lõikepunkti ning tõusu konstandid, mis kirjeldavad regressioonijooni.

Mitme kiirusega CVS-süsteemi korral peavad pumba erinevatele vooluhulkadele vastavad kalibreerimiskõverad olema ligikaudu paralleelsed ning lõikepunktiväärtused (D0) peavad pumba vooluhulga vähenemisel kasvama.

Võrrandi abil arvutatud väärtused peavad vastama V0 mõõdetud väärtustele täpsusega ± 0,5 %. m väärtus on iga pumba korral erinev. Tahkete heitmete juurdevoolu tõttu väheneb ajapikku pumba libisemismäär, mida kajastavad madalamad m väärtused. Seetõttu tuleb kalibreerida pumba kasutuselevõtmisel, pärast suuremaid hooldustöid ning juhul, kui kogu süsteemi kontrollimine (punkt 3.5) viitab libisemismäära muutumisele.

3.3.   Venturi toru kalibreerimine kriitilise vooluga (CFV)

CFV kalibreerimisel võetakse aluseks Venturi toru kriitilise voolu võrrand. Gaasi vooluhulk on sisselaskerõhu ja temperatuuri funktsioon, nagu on näha järgmisest valemist:

image

kus

Kv

=

kalibreerimiskoefitsient

pA

=

absoluutne rõhk Venturi toru sisselaskeava juures (kPa)

T

=

temperatuur Venturi toru sisselaskeava juures (K)

3.3.1.   Andmete analüüsimine

Õhu vooluhulk (Qs) arvutatakse iga takistusseade korral (vähemalt 8 punkti) standardtingimustes tootja poolt ettenähtud meetodil voolumõõturi andmete põhjal m3/min. Kalibreerimiskoefitsient iga punkti kohta arvutatakse kalibreerimisandmete põhjal järgmiselt:

image

kus

Qs

=

õhu vooluhulk standardtingimustes (101,3 kPa, 273 K) (m3/sek)

T

=

temperatuur Venturi toru sisselaskeava juures (K)

pA

=

absoluutne rõhk Venturi toru sisselaskeava juures (kPa)

Kriitilise voolu piirkonna määramiseks esitatakse Kv Venturi toru sissevoolurõhu funktsioonina. Kriitilise (tõkestatud) voolu korral on Kv väärtus suhteliselt püsiv. Rõhu langedes (vaakum kasvab) Venturi toru tõkestus kaob ning Kv väheneb, mis näitab et CFVd kasutatakse väljaspool lubatavat piirkonda.

Kv keskmine väärtus ja standardhälve arvutatakse vähemalt kaheksas kriitilise voolu piirkonna punktis. Standardhälbe erinevus ei tohi olla suurem kui ± 0,3 % Kv keskmisest väärtusest.

3.4.   Eelhelikiirusega Venturi toru (SSV) kalibreerimine

SSV kalibreerimisel võetakse aluseks eelhelikiirusega Venturi toru vooluvõrrand. Gaasi vooluhulk on sisselaskerõhu ja temperatuuri funktsioon, rõhulangus SSV sisselaskeava ja kaela vahel, nagu on näha järgmisest valemist:

image

kus

A0 = konstantide ja ühikute teisendamise kogum

= 0,00611 SI süsteemühikutes

image

d

=

SSV kaela läbimõõt (m)

Cd

=

SSV vooluhulgategur

PA

=

absoluutne rõhk Venturi toru sisselaskeava juures (kPa)

T

=

temperatuur Venturi toru sisselaskeava juures (K)

r

=

SSV kaela ja absoluutse staatilise sisselaskerõhu suhe =

image

β

=

SSV kaela läbimõõdu d ja sisselasketoru siseläbimõõdu suhe = image

3.4.1.   Andmete analüüsimine

Õhu vooluhulk (QSSV) arvutatakse iga vooluhulga seade korral (vähemalt 16 seadet) standardtingimustes tootja poolt ettenähtud meetodil voolumõõturi andmete põhjal m3/min. Vooluhulgategur arvutatakse iga seade kohta kalibreerimisandmete põhjal järgmiselt:

image

kus

QSSV

=

õhu vooluhulk standardtingimustes (101,3 kPa, 273 K), m3/s

T

=

temperatuur Venturi toru sisselaskeava juures (K)

d

=

SSV kaela läbimõõt (m)

r

=

SSV kaela ja absoluutse staatilise sisselaskerõhu suhe =

image

β

=

SSV kaela läbimõõdu d ja sisselasketoru siseläbimõõdu suhe = image

Eelhelikiirusega voolu piirkonna määramiseks esitatakse Cd Reynoldsi arvu funktsioonina SSV kaelas. Re SSV kaelas arvutatakse järgmise valemiga:

image

kus

A1

=

konstantide ja ühikute teisendamise kogum

image

QSSV

=

õhu vooluhulk standardtingimustes (101,3 kPa, 273 K), m3/s

d

=

SSV kaela läbimõõt (m)

μ

=

gaasi absoluutne või dünaamiline viskoossus, mis arvutatakse järgmise valemiga:

image

kg/m-s

kus

b

=

empiiriline konstant

image

S

=

empiiriline konstant = 110,4 K

Kuna QSSV on Re valemi liige, tuleb arvutusi alustada kalibreerimise Venturi toru vabalt valitud QSSV või Cd väärtustega ning korrata arvutusi kuni QSSV lähenemiseni. Konvergentsimeetodi täpsus peab olema ± 0,1 % või suurem.

Saadud kalibreerimiskõvera kohandusvalemi abil saadud arvutuslikud Cd väärtused peavad vähemalt kuueteistkümnes eelhelikiirusega voolu punktis olema ± 0,5 % iga kalibreerimispunkti mõõdetud Cd väärtusest.

3.5.   Kogu süsteemi vastavustõendamine

Kogu CVS proovivõtusüsteemi ja analüüsisüsteemi täpsuse kindlaksmääramiseks juhitakse tavatalitlusel kasutatavasse süsteemi teadaolev kogus heitgaasi. Saasteaine analüüsimine ja massi arvutamine toimub III lisa 3. liite punkti 2.4.1 kohaselt, välja arvatud propaani korral, kui HC koefitsiendi 0,000479 asemel kasutatakse koefitsienti 0,000472. Kasutatakse ühte kahest järgmisest meetodist.

3.5.1.   Voolu mõõtmine kriitilise avaga

CVS-süsteemi juhitakse kalibreeritud kriitilise ava kaudu teadaolev kogus puhast gaasi (propaan). Kui sisselaskerõhk on piisavalt kõrge, siis ei sõltu kriitilise ava abil reguleeritav vooluhulk väljalaskerõhust (kriitiline vool). CVS-süsteemi kasutatakse nagu tavalise heitgaasikatse ajal umbes 5–10 minutit. Gaasiproovi analüüsitakse tavaliste vahenditega (proovivõtukoti abil või integreerimismeetodil) ning arvutatakse gaasi mass. Selliselt kindlaksmääratud mass peab vastama süsteemi juhitud gaasi teadaolevale massile täpsusega ± 3 %.

3.5.2.   Mõõtmine gravimeetrilisel meetodil

Propaaniga täidetud väikese silindri kaal määratakse kindlaks täpsusega ± 0,01 g. CVS-süsteemi kasutatakse nagu tavalise heitgaasikatse ajal umbes 5–10 minutit, juhtides sinna samal ajal süsinikmonooksiidi või propaani. Kasutatud puhta gaasi kogus määratakse massierinevuste mõõtmisega. Gaasiproovi analüüsitakse tavaliste vahenditega (proovivõtukoti abil või integreerimismeetodil) ning arvutatakse gaasi mass. Selliselt kindlaksmääratud mass peab vastama süsteemi juhitud gaasi teadaolevale massile täpsusega ± 3 %.

▼B




3. liide

▼M3

ANDMETE HINDAMINE JA ARVUTUSED

▼B

1.    ►M3  ANDMETE HINDAMINE JA ARVUTUSED – NRSC KATSE ◄

1.1.   Gaasiliste heitmete andmete hindamine

Gaasiliste heitmete hindamiseks arvestatakse välja mõõteseadme näidu keskmine väärtus iga katserežiimi viimase 60 sekundi jooksul ning kui kasutatakse süsiniku tasakaalumeetodit, määratakse mõõteseadme näidu keskmiste väärtuste põhjal vastavate kalibreerimisandmetele igas katserežiimis HC, CO NOX ja CO2 keskmised kontsentratsioonid (conc). Võib kasutada teistsugust registreerimisviisi, kui see kindlustab samaväärsete andmete saamise.

Keskmisi taustkontsentratsioone (concd) võib määrata lahjendatud õhu proovivõtukottide lugemite või pidevate (ilma kotte kasutamata) taustlugemite ja vastavate kalibreerimisandmete alusel.

▼M3

1.2.   Tahked heitmed

Tahkete heitmete hindamisel registreeritakse igas režiimis läbi filtrite voolavate proovide kogumassid (MSAM, i). Filtrid asetatakse tagasi kaalumiskambrisse ning konditsioneeritakse vähemalt üks tund, kuid mitte kauem kui 80 tundi, mille järel need kaalutakse. Registreeritakse filtrite brutokaal ning lahutatakse omakaal (vt III lisa, punkt 3.1). Tahkete heitmete mass (Mf ühefiltrimeetodi ja Mf,i mitmefiltrimeetodi korral) on põhi- ja abifiltritele kogunenud tahkete heitmete masside summa. Taustkorrigeerimise korral tuleb registreerida filtreid läbiva lahjendusõhu mass (MDIL) ja tahkete heitmete mass (Md). Enam kui ühe mõõtmise korral tuleb välja arvutada jagatis Md/MDIL iga üksiku mõõtmise kohta ning saadud väärtused keskmistada.

▼B

1.3.   Gaasiliste heitmete arvutamine

Katseprotokolli kantavad lõplikud katsetulemused saadakse järgmiste toimingute abil:

▼M3

1.3.1.   Heitgaasi vooluhulga määramine

Heitgaasi vooluhulk (GEXHW) määratakse iga katserežiimi kohta kindlaks vastavalt III lisa 1. liite punktidele 1.2.1–1.2.3.

Täisvoolu lahjendussüsteemi kasutamise korral määratakse lahjendatud heitgaasi summaarne vooluhulk iga katserežiimi kohta kindlaks vastavalt III lisa 1. liite punktile 1.2.4.

1.3.2.   Korrektsioon kuivalt niiskele alusele

Kuiv/niiske parand (GEXHW) määratakse iga katserežiimi kohta kindlaks vastavalt III lisa 1. liite punktidele 1.2.1–1.2.3.

GEXHW kasutamisel arvutatakse mõõdetud kontsentratsioon ümber niiskele alusele järgmise valemiga, kui kontsentratsiooni ei ole juba mõõdetud niiskel alusel:

conc (niiske) = kw × conc (kuiv)

Toorele heitgaasile:

image

Lahjendatud heitgaasile:

image

või

image

Lahjendusõhule:

image

image

image

Sisselaskeõhule (kui erineb lahjendusõhust):

image

image

image

kus

Ha

:

sisselaskeõhu absoluutne niiskus (vett grammides kuiva õhu kilogrammi kohta)

Hd

:

lahjendusõhu absoluutne niiskus (vett grammides kuiva õhu kilogrammi kohta)

Rd

:

lahjendusõhu suhteline niiskus (%)

Ra

:

sisselaskeõhu suhteline niiskus (%)

pd

:

lahjendusõhu küllastunud auru rõhk (kPa)

pa

:

sisselaskeõhu küllastunud auru rõhk (kPa)

pB

:

õhurõhu koguväärtus (kPa).

Märkus: H a ja H d võib tuletada suhtelise õhuniiskuse mõõdetud väärtustest eespool kirjeldatud viisil või kastepunkti, aururõhu ja kuiv-/märgtermomeetri mõõdetud väärtustest üldtunnustatud valemite abil.

1.3.3.   NOx niiskuskorrektsioon

NOx heitmete kogus sõltub ümbritseva õhu tingimustest, mistõttu korrigeeritakse NOx kontsentratsiooni ümbritseva õhu temperatuuri ja niiskuse suhtes teguritega KH, mis arvutatakse järgmise valemiga:

image

kus

Ta

:

õhutemperatuur (K)

Ha

:

sisselaskeõhu niiskus (vett grammides kuiva õhu kilogrammi kohta):

image

kus

Ra

:

sisselaskeõhu suhteline niiskus (%)

pa

:

sisselaskeõhu küllastunud auru rõhk (kPa)

pB

:

õhurõhu koguväärtus (kPa).

Märkus: H a võib tuletada suhtelise õhuniiskuse mõõdetud väärtustest eespool kirjeldatud viisil või kastepunkti, aururõhu ja kuiv-/märgtermomeetri mõõdetud väärtustest üldtunnustatud valemite abil.

1.3.4.   Heitmete massvooluhulga arvutamine

Heitmete massvooluhulk arvutatakse iga katserežiimi kohta järgmiselt:

a) Toorele heitgaasile ( 29 ):

image

b) Lahjendatud heitgaasile: ( 30 )

image

kus

concc on taustkorrigeeritud kontsentratsioon

image

image

või

DF = 13,4/concCO2

Tegurit u-niiske kasutatakse vastavalt tabelile 4:



Tabel 4. Teguri u-niiske väärtused erinevate heitmekomponentide jaoks

Gaas

U

conc

NOx

0,001587

osa miljoni kohta

CO

0,000966

osa miljoni kohta

HC

0,000479

osa miljoni kohta

CO2

15,19

protsenti

HC tihedus põhineb süsiniku ja vesiniku keskmisel suhtel 1:1,85.

1.3.5.   Eriheidete arvutamine

Kõigi üksikute komponentide eriheite väärtus (g/kWh) arvutatakse järgmiselt:

image

kus

image

Eespool kirjeldatud arvutustes kasutatud kaalutegurid ja katserežiimide arvud (n) vastavad III lisa punktile 3.7.1.

1.4.   Tahkete heitmete arvutamine

Tahkete heitmete kogused arvutatakse järgmiselt:

1.4.1.   Tahkete heitmete niiskuskorrektsiooni tegur

Diiselmootorite tahkete heitmete kogus sõltub ümbritseva õhu tingimustest, mistõttu korrigeeritakse tahkete heitmete massvooluhulka ümbritseva õhu temperatuuri ja niiskuse suhtes teguriga Kp, mis arvutatakse järgmise valemiga:

image

kus

Ha : sisselaskeõhu niiskus, vett grammides kuiva õhu kilogrammi kohta

image

kus

Ra

:

sisselaskeõhu suhteline niiskus (%)

pa

:

sisselaskeõhu küllastunud auru rõhk (kPa)

pB

:

õhurõhu koguväärtus (kPa)

Märkus: H a võib tuletada suhtelise õhuniiskuse mõõdetud väärtustest eespool kirjeldatud viisil või kastepunkti, aururõhu ja kuiv-/märgtermomeetri mõõdetud väärtustest üldtunnustatud valemite abil.

1.4.2.   Osavoolu lahjendussüsteem

Tahkete heitmete lõplikud registreeritavad katsetulemused saadakse järgmiste toimingutega. Võib rakendada lahjenduskiiruse erinevat tüüpi juhtimist, mistõttu kasutatakse ekvivalentse lahjendatud heitgaasi massvooluhulga arvutamiseks GEDF erinevaid meetodeid. Kõik arvutused põhinevad proovivõtuaja individuaalsete moodide (i) keskmistel väärtustel.

1.4.2.1.   Isokineetilised süsteemid

GEDFW,i = GEXHW,i × qi

image

kus r on isokineetilise proovivõtturi Ap ja väljalasketoru AT ristlõikepindalade suhe:

image

1.4.2.2.   Süsteemid, milles mõõdetakse CO2 või NOx kontsentratsiooni

GEDFW,i = GEXHW,i × qi

image

kus

ConcE

=

märgistusgaasi niiske kontsentratsioon toores heitgaasis

ConcD

=

märgistusgaasi niiske kontsentratsioon lahjendatud heitgaasis

ConcA

=

märgistusgaasi niiske kontsentratsioon lahjendusõhus

Kuival alusel mõõdetud kontsentratsioonid arvutatakse ümber niiskele alusele punkti 1.3.2 kohaselt.

1.4.2.3.   Süsteemid, milles kasutatakse CO2 mõõtmist ja süsiniku tasakaalu meetodit

image

kus

CO2D

=

lahjendatud heitgaasi CO2 kontsentratsioon

CO2 A

=

lahjendusõhu CO2 kontsentratsioon

(kontsentratsioonid mahuprotsentidena niiskel alusel)

Võrrand põhineb süsiniku tasakaalu eeldusel (mootorisse sisenevad süsinikuaatomid eralduvad süsinikdioksiidina) ning arvutamisel kasutatakse järgmisi tehteid:

GEDWF, i = GEXHW, i × qi

ja

image

1.4.2.4.   Süsteemid, milles kasutatakse vooluhulga mõõtmist

GEDFW,i = GEXHW,i × qi

image

1.4.3.   Täisvoolu lahjendussüsteem

Tahkete heitmete lõplikud registreeritavad katsetulemused saadakse järgmiste toimingutega.

Kõik arvutused põhinevad proovivõtuaja individuaalsete moodide (i) keskmistel väärtustel.

GEDFW,i = GTOTW,i

1.4.4.   Tahkete heitmete massvooluhulga arvutamine

Tahkete heitmete massvooluhulk arvutatakse järgmiselt:

ühefiltrimeetodi korral:

image

kus

Katsetsükli (GEDFW)aver määratakse kindlaks proovivõtuajal saadud individuaalsete moodide keskmiste väärtuste summeerimisega:

image

image

kus i = 1,… n

Mitmefiltrimeetodi korral:

image

kus i = 1,… n

Tahkete heitmete massvooluhulka võib taustkorrigeerida järgmiselt:

Ühefiltrimeetodi korral:

image

Kui teostatakse rohkem kui üks mõõtmine, asendatakse (Md/MDIL) väärtusega (Md/MDIL)aver

image

või

DF = 13,4/conc CO2

Mitmefiltrimeetodi korral:

image

Kui teostatakse rohkem kui üks mõõtmine, asendatakse (Md/MDIL) väärtusega (Md/MDIL)aver.

image

või

DF = 13,4/conc CO2

1.4.5.   Eriheidete arvutamine

Tahked eriheited PT (g/kWh) arvutatakse järgmiselt: ( 31 )

Ühefiltrimeetodi korral:

image

Mitmefiltrimeetodi korral:

image

1.4.6.   Efektiivne kaalutegur

Ühefiltrimeetodi korral arvutatakse iga režiimi efektiivne kaalutegur WFE,i järgmiselt:

image

kus i = l,… n.

Efektiivsete kaalutegurite väärtuse erinevus III lisa punktis 3.7.1 esitatud kaalutegurite väärtustest võib olla kuni ± 0,005 (absoluutväärtus).

▼M3

2.   ANDMETE HINDAMINE JA ARVUTUSED (NRTC KATSE)

Käesolevas jaos kirjeldatakse kahte mõõtmispõhimõtet saasteheitmete arvutamiseks NRTC katsetsüklis:

 gaasiliste komponentide koguseid mõõdetakse toorest heitgaasist reaalajas ning tahkete heitmete kogused määratakse kindlaks kasutades osavoolu lahjendussüsteemi,

 gaasiliste ja tahkete heitmete kogused määratakse kindlaks, kasutades täisvoolu lahjendussüsteemi (CVS-süsteem).

2.1.   Gaasiliste heitmekoguste arvutamine toores heitgaasis ning tahkete heitmete koguste arvutamine osavoolu lahjendussüsteemis

2.1.1.   Sissejuhatus

Heitmete massi arvutamiseks kasutatakse gaasiliste komponentide hetkeliste kontsentratsioonide signaale, mis korrutatakse heitgaasi hetkelise massvooluhulga. Heitgaasi massvooluhulka võib mõõta otseselt või arvutada III lisa 1. liite punktis 2.2.3 kirjeldatud meetoditega (sisselaskeõhu ja kütuse vooluhulga mõõtmine, märgistusgaasi meetod, sisselaskeõhu ja kütuse suhte mõõtmine). Erilist tähelepanu tuleb pöörata erinevate vahendite reaktsiooniaegadele. Selliseid erinevusi tuleb arvestada signaalide ajalise ühtlustamisega.

Tahkete heitmete korral kasutatakse massvooluhulga signaale osavoolu lahjendussüsteemi juhtimisel proovide võtmiseks proportsionaalselt heitgaasi massvooluhulgaga. Proportsionaalsuse õigsust kontrollitakse proovivõtu vooluhulga ja heitgaasi vooluhulga vahelise regressioonianalüüsiga, mida on kirjeldatud III lisa 1. liite punktis 2.4.

2.1.2.   Gaasiliste komponentide kindlaksmääramine

2.1.2.1.   Heitmete massi arvutamine

Saasteainete mass Mgas (g/katse kohta) määratakse kindlaks, arvutades heidete hetkelised massid saasteainete toorete kontsentratsioonide alusel, tabelis 4 esitatud u väärtused (vt ka punkt 1.3.4) ja heitgaasi massvooluhulga, mis on ühtlustatud ülekandeajaga, ning summeerides hetkväärtused üle tsükli. Kontsentratsioone tuleks eelistatavalt mõõta niiskel alusel. Kuival alusel mõõtmise korral tuleb enne edasisi arvutusi teha hetkeliste kontsentratsioonide alljärgnevalt kirjeldatud korrektsioon kuivalt niiskele alusele.



Tabel 4. Teguri u-niiske väärtused erinevate heitmekomponentide jaoks

Gaas

u

conc

NOx

0,001587

osa miljoni kohta

CO

0,000966

osa miljoni kohta

HC

0,000479

osa miljoni kohta

CO2

15,19

protsenti

HC tihedus põhineb süsiniku ja vesiniku keskmisel suhtel 1:1,85.

Kasutatakse järgmist valemit:

image

(g/testā)

kus

u

=

heitmekomponendi ja heitgaasi tiheduste suhe

conci

=

vastava komponendi hetkkontsentratsioon toores heitgaasis (osa miljoni kohta)

GEXHW, i

=

heitgaasi hetkeline massvooluhulk (kg/s),

f

=

andmete kogumise sagedus (Hz)

n

=

mõõtmiste arv

NOx koguse arvutamisel kasutatakse alljärgnevalt kirjeldatud niiskuskorrektsiooni tegurit k H.

Mõõdetud hetkkontsentratsioon teisendatakse alljärgneva kirjelduse kohaselt niiskele alusele, kui kontsentratsiooni ei ole juba mõõdetud niiskel alusel

2.1.2.2.   Korrektsioon kuivalt niiskele alusele

Kui hetkkontsentratsioonid on mõõdetud kuival alusel, tuleb need teisendada niiskele alusele järgmiste valemitega:

image

kus

image

milles

image

kus

concCO2

=

kuiva CO2 kontsentratsioon (%)

concCO

=

kuiva CO kontsentratsioon (%)

Ha

=

sisselaskeõhu niiskus (vett grammides kuiva õhu kilogrammi kohta)

image

kus

Ra

:

sisselaskeõhu suhteline niiskus (%)

pa

:

sisselaskeõhu küllastunud auru rõhk (kPa)

pB

:

õhurõhu koguväärtus (kPa)

Märkus: H a võib tuletada suhtelise õhuniiskuse mõõdetud väärtustest eespool kirjeldatud viisil või kastepunkti, aururõhu ja kuiv-/märgtermomeetri mõõdetud väärtustest üldtunnustatud valemite abil.

2.1.2.3.   NOx korrigeerimine niiskuse ja temperatuuri suhtes

NOx heidete kogus sõltub ümbritseva õhu tingimustest, mistõttu NOx kontsentratsioon korrigeeritakse ümbritseva õhu niiskuse ja temperatuuri suhtes järgmises valemis antud tegurite abil:

image

milles

Ta

=

sisselaskeõhu temperatuur, K

Ha

=

sisselaskeõhu absoluutne niiskus (vett grammides kuiva õhu kilogrammi kohta)

image

kus

Ra

:

sisselaskeõhu suhteline niiskus (%)

pa

:

sisselaskeõhu küllastunud auru rõhk (kPa)

pB

:

õhurõhu koguväärtus (kPa)

Märkus: H a võib tuletada suhtelise õhuniiskuse mõõdetud väärtustest eespool kirjeldatud viisil või kastepunkti, aururõhu ja kuiv-/märgtermomeetri mõõdetud väärtustest üldtunnustatud valemite abil.

▼M6

2.1.2.4.    Heitmete erimasside arvutamine

Heitmete erimassid (g/kWh) arvutatakse iga koostisaine puhul järgmisel viisil:

image

kus:

Mgas,cold

=

gaasiliste saasteainete kogumass külmkäivitustsükli jooksul (g);

Mgas,hot

=

gaasiliste saasteainete kogumass kuumkäivitustsükli jooksul (g);

Wact,cold

=

III lisa jao 4.6.2 kohaselt kindlaks määratud tsükli tegelik töö külmkäivitustsükli jooksul (kWh);

Wact,hot

=

III lisa jao 4.6.2 kohaselt kindlaks määratud tsükli tegelik töö kuumkäivitustsükli jooksul (kWh).

▼M3

2.1.3.   Tahkete heitmete koguste kindlaksmääramine

▼M6

2.1.3.1.    Heitmete massi arvutamine

Tahkete heitmete masside PT,cold and MPT,hot (g/katse) arvutamisel kasutatakse üht järgmistest meetoditest:

a)  image

milles:

MPT

=

MPT,cold külmkäivitustsükli jooksul;

MPT

=

MPT,hot kuumkäivitustsükli jooksul;

Mf

=

tsükli ajal kogutud tahkete heitmete mass (mg);

MEDFW

=

tsükli ekvivalentse lahjendatud heitgaasi kogumass (kg);

MSAM

=

tahkete heitmete proovivõtufiltreid läbinud lahjendatud heitgaasi mass (kg).

Tsükli jooksul tekkinud ekvivalentse lahjendatud heitgaasi kogumass arvutatakse järgmiselt:

image

image

image

milles:

GEDFW,i

=

ekvivalentse lahjendatud heitgaasi massivoolu hetkkiirus (kg/s);

GEXHW,i

=

heitgaasi massivoolu hetkkiirus (kg/s);

qi

=

hetkelahjendusaste;