Käesolev dokument on vaid dokumenteerimisvahend ja institutsioonid ei vastuta selle sisu eest

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 100a,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut, ( 1 )

võttes arvesse majandus- ja sotsiaalkomitee arvamust, ( 2 )

toimides asutamislepingu artiklis 189b sätestatud korras ( 3 )

ning arvestades, et:

pakendite ja pakendijäätmete käitlemist käsitlevad erinevad siseriiklikud meetmed tuleks ühtlustada, et ühelt poolt vältida või leevendada pakendite ja pakendijäätmete mõju keskkonnale ja tagada keskkonnakaitse kõrge tase ning teiselt poolt tagada siseturu toimimine ja vältida kaubandustõkkeid ning konkurentsi moonutamist ja piiramist ühenduses;

parim vahend pakendijäätmete tekkimise vältimiseks on pakendite kogumahu vähendamine;

käesoleva direktiivi eesmärke silmas pidades on oluline järgida üldist põhimõtet, mille kohaselt ühes liikmesriigis keskkonna kaitsmiseks võetavad meetmed ei tohiks kahjustada teiste liikmesriikide võimet saavutada käesoleva direktiivi eesmärgid;

jäätmete koguse vähendamine on oluline Euroopa Liidu lepingus eriliselt nõutava säästva kasvu seisukohast;

käesolev direktiiv peaks hõlmama kõiki turuleviidavaid pakenditüüpe ja kõiki pakendijäätmeid; seetõttu tuleks nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiiv 85/339/EMÜ toiduks ettenähtud vedelike pakendite kohta ( 4 ) tühistada;

pakenditel on tähtis sotsiaalne ja majanduslik funktsioon ja seetõttu ei tohiks käesoleva direktiiviga ettenähtud meetmete kohaldamine piirata teiste vastavate pakendatud kauba või pakendite kvaliteeti ja vedu mõjutavate õigusnõuete kohaldamist;

nõukogu 7. mai 1990. aasta resolutsioonis jäätmepoliitika kohta ( 5 ) ja nõukogu 15. juuli 1975. aasta direktiivis 75/442/EMÜ jäätmete kohta ( 6 ) sätestatud jäätmete käitlemist käsitleva ühenduse strateegia kohaselt peaks pakendite ja pakendijäätmete käitlemine hõlmama esmajärjekorras pakendijäätmete vältimist ning lisaks pakendite korduvkasutamist, ringlussevõttu ning muid pakendijäätmete taaskasutamise viise ning selliste jäätmete lõplikku kõrvaldamist;

kuni teaduslike ja tehniliste uurimistulemuste saamiseni taaskasutamise osas, tuleks keskkonnamõju suhtes eelistada korduvkasutamist ja ringlussevõttu; see eeldab liikmesriikides selliste süsteemide kasutuselevõttu, mis tagavad kasutatud pakendite ja/või pakendijäätmete tagastamise; olelustsüklianalüüsid tuleks lõpetada võimalikult kiiresti, et õigustada ringluspakendite, taaskasutatavate ja korduvkasutatavate pakendite selget hierarhiat;

pakendijäätmeid tuleb vältida asjakohaste meetmetega, sealhulgas liikmesriikides käesoleva direktiivi eesmärkide kohaselt tehtavate algatuste abil;

liikmesriigid võivad vastavalt asutamislepingule soodustada selliste pakendite korduvkasutamise süsteeme, mida saab korduvkasutada keskkonnasõbralikul viisil, et kasu saada nende süsteemide panusest keskkonnakaitsesse;

keskkonnakaitse seisukohast tuleks ringlussevõttu lugeda taaskasutamise tähtsaks osaks, pidades eelkõige silmas energia- ja põhitoorainetarbimise vähendamist ning jäätmete lõplikku kõrvaldamist;

energia taaskasutamine on tõhus vahend pakendijäätmete taaskasutamiseks;

liikmesriikides pakendijäätmete taaskasutamiseks ja ringlussevõtuks seatud eesmärke tuleks väljendada viisil, mis võimaldaks arvesse võtta liikmesriikide erinevaid olukordi ning vältida kaubandustõkkeid ja konkurentsi moonutamist;

tulemuste saavutamiseks keskmise ajavahemiku jooksul ning et anda ettevõtjatele, tarbijatele ja ametivõimudele vajalikud pikaajalised tulevikuväljavaated, tuleks eespool nimetatud eesmärkide saavutamiseks kehtestada keskmine tähtaeg ja hilisemas etapis kindlaksmääratavate eesmärkide jaoks pikk tähtaeg, pidades silmas oluliselt suuremaid eesmärke;

Euroopa Parlament ja nõukogu peaksid komisjoni aruannete alusel uurima liikmesriikides ülalnimetatud eesmärkide saavutamiseks tehtud töös saadud praktilisi kogemusi ning teadusliku uurimistöö ja hindamismeetodite (nagu näiteks ökobilansi) tulemusi;

liikmesriikidel, kes on kehtestanud või kehtestavad ülalnimetatud eesmärkidest kaugemaleulatuvaid eesmärke sisaldavad programmid, tuleks keskkonnakaitse kõrge taseme huvides lubada jätkata nende eesmärkide poole pürgimist, tingimusel et sellised meetmed hoiavad ära häired siseturul ega takista teisi liikmesriike käesoleva direktiivi järgimisel; komisjon peaks pärast asjakohast kontrollimist sellised meetmed kinnitama;

teiselt poolt tuleks teatavatel liikmesriikidel neis liikmesriikides valitsevate konkreetsete asjaolude tõttu lubada seada madalamaid eesmärke, tingimusel et nad ettenähtud tähtajaks saavutavad taaskasutamisega seotud minimaalse eesmärgi ja pikemaks tähtajaks üldised eesmärgid;

pakendite ja pakendijäätmete käitlemine eeldab, et liikmesriigid võtavad kasutusele tagastamise, kogumise ja taaskasutamise süsteemid; sellised süsteemid peaksid võimaldama kõigi huvitatud poolte osavõttu ja olema kavandatud nii, et vältida imporditavate toodete diskrimineerimist ja kaubandustõkkeid või konkurentsi moonutamist ja tagada vastavalt asutamislepingule pakendite ja pakendijäätmete maksimaalne võimalik tagastamine;

pakendite märgistamine ühenduses eeldab edasisi uuringuid, kuid ühendus peaks vastava otsuse tegema lähemas tulevikus;

et minimeerida pakendite ja pakendijäätmete mõju keskkonnale ning vältida kaubandustõkkeid ja konkurentsi moonutamist, on lisaks vaja määratleda pakendite koostist ning nende sobivust ringlus- ja korduvkasutatavateks pakenditeks (kaasa arvatud taaskasutatavad pakendid) hõlmavad olulised nõuded;

mürkmetallide ja teiste mürkainete sisaldust pakendites tuleks piirata nende keskkonnamõju silmas pidades (eelkõige pidades silmas nende tõenäolist sisaldust pakendi põletamisel tekkivates heitmetes või tuhas või prügila nõrgvees); pakendijäätmete toksilisuse vähendamiseks on kõigepealt oluline vältida mürgiste raskmetallide sattumist pakendisse ja tagada, et sellised ained ei pääse keskkonda, nähes ette asjakohased erandid, mis tuleks erijuhtudel kindlaks määrata komisjoni poolt komiteemenetluse kohaselt;

kõrge ringlussevõtutaseme saavutamiseks ning pakendijäätmeid koguvate ja töötlevate inimeste tervise- ja ohutuseprobleemide vältimiseks on oluline sorteerida sellised jäätmed nende tekkepaigas;

pakendite valmistamist käsitlevaid nõudeid ei tohiks kohaldada nende pakendite suhtes, mida on antud toote pakendamiseks kasutatud enne käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva; lisaks on vaja ette näha üleminekuperiood pakendite turustamise võimaldamiseks;

kõigile olulistele nõuetele vastavate pakendite turuleviimisega seotud sätete kohaldamise alustamise kuupäeva kindlaks määrates tuleks arvesse võtta, et pädev standardiasutus valmistab ette Euroopa standardeid; siseriiklike standardite vastavuse tõendamise vahendeid käsitlevaid sätteid tuleks siiski kohaldada viivitamata;

tuleks edendada olulisi nõudeid ja muid asjaga seotud küsimusi käsitlevate Euroopa standardite ettevalmistamist;

käesolevas direktiivis sätestatud meetmed eeldavad taaskasutamis- ja ringlussevõtuvõimsuste arendamist ning taaskasutatud pakendimaterjalide turuväljundite olemasolu;

taaskasutatud materjalide kasutamine pakendites ei tohiks olla vastuolus vastavate hügieeni, tervishoidu ja tarbijate ohutust käsitlevate sätetega;

kogu ühendust hõlmavad andmed pakendite ja pakendijäätmete kohta on vajalikud selleks, et jälgida käesoleva direktiivi eesmärkide rakendamist;

on oluline, et kõik pakendite ja pakendatud toodete tootmise, kasutamise, impordi ja turustamisega seotud isikud saavad teadlikumaks pakendite osast jäätmete tekkimisel ja nõustuvad selle eest vastutama põhimõtte „saastaja maksab” kohaselt; käesolevas direktiivis ettenähtud meetmete väljatöötamine ja rakendamine peaks sisaldama ja eeldama vajaduse korral kõigi partnerite tihedat koostööd jagatud vastutuse alusel;

tarbijatel on pakendite ja pakendijäätmete käitlemisel otsustav ülesanne ja neid tuleks piisavalt teavitada, et nad oleksid valmis oma käitumist ja suhtumist kohandama;

direktiivi 75/442/EMÜ kohaselt ettenähtud jäätmekäitluskavadesse pakendite ja pakendijäätmete käitlust käsitleva eripeatüki lisamine tõhustab käesoleva direktiivi rakendamist;

käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamise lihtsustamiseks võib olla asjakohane, et ühendus ja liikmesriigid kasutaksid uute protektsionismivormide vältimiseks asutamislepingu sätetega kooskõlas olevaid majandushoobasid;

ilma et see piiraks nõukogu 28. märtsi 1983. aasta direktiivi 83/189/EMÜ (millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord) ( 7 ) kohaldamist, peaksid liikmesriigid teatama komisjonile kavandatavatest meetmetest enne nende vastuvõtmist, et oleks võimalik kindlaks teha, kas need meetmed vastavad käesolevale direktiivile;

komisjon peaks komiteemenetlust järgides tagama pakendite identifitseerimise süsteemi ja andmebaasisüsteemiga seotud vormingute kohandamise vastavalt teaduse ja tehnika arengule;

on vaja sätestada erimeetmed käesoleva direktiivi rakendamisel ettetulevate probleemide lahendamiseks, järgides vajaduse korral komiteemenetlust,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

1. Käesoleva direktiivi eesmärk on pakendite ja pakendijäätmete käitlemist käsitlevate siseriiklike meetmete ühtlustamine, et ühelt poolt vältida või leevendada pakendite ja pakendijäätmete mõju keskkonnale kõikides liikmesriikides ja tagada keskkonnakaitse kõrge tase ning teiselt poolt tagada siseturu toimimine ja vältida kaubandustõkkeid ning konkurentsi moonutamist ja piiramist ühenduses.

2. Selleks sätestatakse käesoleva direktiiviga meetmed, mille eesmärk on kõigepealt pakendijäätmete vältimine ning lisaks pakendite korduvkasutamine, ringlussevõtt ning muud pakendijäätmete taaskasutamise viisid ning selliste jäätmete lõplik kõrvaldamine.

1. Käesolev direktiiv hõlmab kõiki ühenduse turule viidavaid pakendeid ja kõiki pakendijäätmeid, mida kasutatakse või visatakse ära tööstuses, kaubanduses, asutustes, kauplustes, teeninduses, majapidamistes või mujal neis kasutatud materjalidest olenemata.

2. Käesoleva direktiivi kohaldamine ei piira kehtivate, pakendite ohutust, tervisekaitset ja pakendatud toodete hügieeni käsitlevate kvaliteedinõuete või kehtivate veonõuete või nõukogu 12. detsembri 1991. aasta ohtlikke jäätmeid käsitleva direktiivi 91/689/EMÜ ( 8 ) sätete kohaldamist.

1. pakend – mis tahes materjalist valmistatud mis tahes laadi toode, mida kasutatakse kaupade kaitseks, käitlemiseks, kättetoimetamiseks ja esitlemiseks, mis võib olla mis tahes toormaterjali või töödeldud tootena ja mis antakse tootjalt edasi kasutajale või tarbijale. Samal eesmärgil kasutatavaid tagastamatuid tooteid tuleb samuti lugeda pakenditeks.

Pakendite hulka kuuluvad üksnes järgmised:

a) müügipakend või esmane pakend, mis on ette nähtud müügikohas lõppkasutajale või tarbijale müüdava kaubaüksuse pakendamiseks;

b) rühmapakend või teisene pakend, mis on ette nähtud teatud hulga kaubaüksuste rühmitamiseks müügikohas, sõltumata sellest, kas see müüakse koos kaubaga lõppkasutajale või tarbijale või kasutatakse seda vaid riiulite täitmiseks müügikohas; selle eemaldamine tootelt ei põhjusta toote omaduste muutumist;

c) veopakend või kolmandane pakend, mis on ette nähtud hulga kaubaüksuste või rühmapakendite käitlemise ja veo hõlbustamiseks, et vältida nende füüsilist käitlemist ja veokahjustusi. Veopakenditeks ei loeta maantee-, raudtee-, mere- ja õhuveokonteinereid.

Määratlus „pakend” põhineb edaspidi allpool sätestatud kriteeriumitel. I lisas loetletud materjalid on nende kriteeriumite rakendamise selgitavad näited.

i) Tooted loetakse pakendiks, kui need täidavad eespool nimetatud määratluse, ilma et see piiraks muid funktsioone, mida pakend võib samuti täita, välja arvatud siis, kui pakend on toote lahutamatu osa ning peab sisaldama, toetama või säilitama toodet kogu selle kasutusea jooksul ja kui kõik pakendi osad on mõeldud kasutada, tarbida või koos kõrvaldada.

ii) Tooted, mis on kujundatud ja ette nähtud müügikohas täitmiseks ja ühekorratooted, mida müüakse, mis on täidetud või mis on ette nähtud müügikohas täitmiseks, loetakse pakendiks, kui need täidavad pakendi funktsiooni.

iii) Pakendi komponendid ja pakendiga liidetud lisaelemendid loetakse pakendiga liidetud pakendiosaks. Lisaelemendid, mis ripuvad vahetult toote küljes või on sinna kinnitatud ja kui need täidavad pakkimise funktsiooni, loetakse pakendiks, kui need ei ole tootega liidetud osa ja kõik elemendid on ette nähtud tarbida või koos kõrvaldada.

Komisjon kontrollib ja vaatab vajadusel läbi I lisas nimetatud pakendite määratluse selgitavad näited. Esmajärjekorras käsitletakse järgmisi tooteid: CD- ja videokassettide karbid, lillepotid, elastsesse materjali mähitud torud ja silindrid, kleebiste aluspaber ja pakkimispaber. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, võetakse vastu artikli 21 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt;

1. Liikmesriigid tagavad lisaks artiklis 9 toodud pakendijäätmete tekkimise vältimismeetmetele, et rakendatakse ka muid vältimismeetmeid.

Sellised muud meetmed võivad sisaldada riiklikke programme, tootjavastutuse rakendamise projekte pakendite keskkonnamõju minimeerimiseks või samalaadseid tarvitusele võetud meetmeid, konsulteerides vajadusel ettevõtjatega, ning liikmesriikides kavandatud vältimist puudutavate paljude algatuste koondamist ja kasutamist. Need peavad olema kooskõlas käesoleva direktiivi eesmärkidega, mis on määratletud artikli 1 lõikes 1.

1a. Liikmesriigid võtavad meetmeid, et püsivalt vähendada õhukeste plastkandekottide tarbimist oma territooriumil.

Erandina artiklist 18 võivad need meetmed hõlmata riiklike vähendamiseesmärkide kehtestamist ning majandushoobade ja turustuspiirangute säilitamist või kehtestamist, tingimusel et sellised piirangud on proportsionaalsed ja mittediskrimineerivad.

Need meetmed võivad varieeruda sõltuvalt õhukeste plastkandekottide keskkonnamõjust nende taaskasutamisel ja kõrvaldamisel, nende omadustest kompostimisel, vastupidavusest või konkreetsest kasutusotstarbest.

Alates 27. maist 2018 esitavad liikmesriigid komisjonile koos artikli 12 kohaste andmetega pakendite ja pakendijäätmete kohta teavet õhukeste plastkandekottide aastase tarbimise kohta.

Komisjon võtab hiljemalt 27. mail 2016 vastu rakendusakti, millega kehtestatakse meetod, mille abil arvutada õhukeste plastkandekottide aastast tarbimist inimese kohta, ning kohandatakse artikli 12 lõike 3 kohaselt vastu võetud aruandlusvorminguid. Nimetatud rakendusakt võetakse vastu kooskõlas artikli 21 lõikes 2 osutatud regulatiivkomitee menetlusega.

1b. Ilma et see piiraks artikli 15 kohaldamist, võivad liikmesriigid võtta meetmeid (näiteks majandushoovad ja riiklikud vähendamiseesmärgid) igasuguste plastkandekottide kohta, olenemata nende paksusest.

1c. Komisjon ja liikmesriigid innustavad vähemalt 27. novembrile 2016 järgneva esimese aasta jooksul aktiivselt õhukeste plastkandekottide liigse kasutamise kahjuliku keskkonnamõju teemaliste avalike teavitamis- ja teadvustamiskampaaniate korraldamist.

2. Kooskõlas artikliga 10 soodustab komisjon vältimist nõuetekohaste Euroopa standardite väljatöötamisega. Standardite eesmärk on pakendite keskkonnamõju minimeerimine vastavalt artiklitele 9 ja 10.

3. Kui see on asjakohane, esitab komisjon ettepanekud meetmete kohta oluliste nõuete tugevdamiseks ja jõustamiseks ning selleks, et tagada uue pakendi turuletoomine ainult siis, kui tootja on võtnud kõik vajalikud meetmed keskkonnamõju vähendamiseks järeleandmiseta pakendi oluliste funktsioonide osas.

Liikmesriigid võivad vastavalt asutamislepingule soodustada selliste pakendite korduvkasutamise süsteeme, mida saab korduvkasutada keskkonnasõbralikul viisil.

1. Kooskõlas käesoleva direktiiviga võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed, et saavutada kogu oma territooriumil järgmised eemärgid:

2. Nõukogu määruste (EMÜ) nr 259/93, ( 10 ) (EÜ) nr 1420/1999 ( 11 ) ja komisjoni määruse (EÜ) nr 1547/1999 ( 12 ) alusel ühendusest eksporditud pakendijäätmed loetakse lõike 1 kohustuste ja eesmärkide täitmiseks, kui on kindel tõendus, et taaskasutamine ja/või ringlussevõtt leidis aset tingimustel, mis on üldiselt samaväärsed nendega, mis on ühenduse asjaomase õigusaktiga ette nähtud.

3. Kui on asjakohane, siis liikmesriigid soodustavad energia taaskasutamist, kui see on keskkonnakaitselistel ja tulukuse põhjustel eelistatud materjali taaskasutusele. Seda võib teha, kui on tegemist riikliku ringlussevõtu ja taaskasutamise vahelise piisava käibetasuvusega.

4. Kui on asjakohane, siis liikmesriigid soodustavad pakendijäätmetest toodetud materjalide kasutamist pakendite ja muude toodete valmistamisel:

5. Hiljemalt 31. detsembriks 2007 kinnitab Euroopa Parlament ja nõukogu, tegutsedes kvalifitseeritud enamusega ja komisjoni ettepaneku alusel, eesmärgid kolmandaks viieaastaseks perioodiks aastateks 2009 kuni 2014, mis põhinevad liikmesriikide poolt kogutud praktilisel kogemusel lõikes 1 sätestatud eesmärkide järgimisel ja teadusuuringute tulemustel ning sellisel hinnangumetoodikal, nagu kasutusea hinnangud ja tulukuse analüüs.

6. Liikmesriigid avaldavad lõikes 1 sätestatud meetmed ja eesmärgid ning need on avalikkuse ja ettevõtjate jaoks korraldatava teabekampaania teema.

7. Kreeka, Iirimaa ja Portugal võivad oma eriolukorra tõttu, nagu suur hulk väikseid saari, maa- ja mägipiirkondade olemasolu ja praegune pakendite tarbimise madal tase, otsustada:

8. Komisjon esitab nii kiiresti kui võimalik, hiljemalt 30. juunil 2005 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi rakendamise käigust ja selle mõjust keskkonnale, samuti siseturu toimimisele. Aruanne võtab arvesse individuaalsed asjaolud igas liikmesriigis. See hõlmab järgmist:

Sellele aruandele lisatakse juurde asjakohased ettepanekud käesoleva direktiivi tingimuste muutmise kohta, kui selliseid ettepanekuid on selleks ajaks esitatud.

9. Aruandes kajastatakse lõike 8 teemasid ja muid asjakohaseid teemasid VI keskkonnaalase tegevusprogrammi erinevate elementide raamistikus, eriti ringlussevõtu temaatilist strateegiat ja ressursside jätkusuutliku kasutamise temaatilist strateegiat.

Komisjon ja liikmesriigid soodustavad, kui see on asjakohane, lõike 8 punktide b, c, d, e ja f kohaseid uuringuid ja pilootprojekte ning muid vältimisvahendeid.

10. Liikmesriikidel, kellel on või kes planeerivad selliseid programme, mis ületavad lõikes 1 seatud maksimaalsed eesmärgid ja mis kaasavad ringlussevõtuks ja taaskasutamiseks vastavad vahendid, lubatakse taotleda neid eemärke kõrgetasemeliseks keskkonnakaitseks tingimusel, et need meetmed väldivad siseturu moonutusi ja ei raskenda teistel liikmesriikidel järgida käesolevat direktiivi. Liikmesriigid informeerivad sellistest meetmetest komisjoni. Pärast kontrollimist kinnitab komisjon need meetmed koostöös liikmesriikidega, arvestusega, et need on kooskõlas eespool nimetatud kaalutlustega ja et need ei sätesta meelevaldseid diskrimineerivaid vahendeid või varjatud piiranguid liikmesriikide vahelisele kaubandusele.

11. 16. aprilli 2003. aasta ühinemislepingu alusel Euroopa Liiduga ühinenud liikmesriigid võivad lõike 1 punktides b, d ja e nimetatud eesmärkide saavutamise lükata edasi enda poolt valitud tähtpäevani, mis ei tohi aga olla hilisem kui 31. detsember 2012 Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Leedu, Ungari, Sloveenia ja Slovakkia; 31. detsember 2013 Malta; 31.detsember 2014 Poola ja 31. detsember 2015 Läti puhul.

1. Liikmesriigid peavad võtma vajalikke meetmeid selliste süsteemide kasutuselevõtuks, millega tagatakse:

Need süsteemid peavad olema osavõtuks avatud asjaomaste sektorite ettevõtjatele ja pädevatele ametivõimudele. Mittediskrimineerivatel tingimustel kohaldatakse neid ka imporditud toodete suhtes, kaasa arvatud süsteemidele juurdepääsu üksikasjalik kord ja kehtestatud maksud, ja kavandatakse nii, et vastavalt asutamislepingule vältida kaubandustõkkeid või konkurentsi moonutamist.

2. Lõikes 1 nimetatud meetmed on pakendeid ja pakendijäätmeid hõlmava poliitika osa, milles võetakse eelkõige arvesse keskkonna- ja tarbijakaitse, ohutuse ja hügieeni nõudeid, pakendatud kaupade ja kasutatud materjalide kvaliteedi, autentsuse ja tehniliste omaduste kaitset ning tööstus- ja kaubandusomandi õiguste kaitset.

1. Nõukogu teeb otsuse pakendite märgistamise kohta asutamislepingus sätestatud tingimuste kohaselt hiljemalt kahe aasta möödumisel käesoleva direktiivi jõustumisest.

2. Kogumise, korduvkasutamise ja taaskasutamise, sealhulgas ringlussevõtu hõlbustamiseks tuleb pakenditel näidata kasutatud pakendimaterjali(de) laad, et asjaomane tööstus saaks neid komisjoni otsuse 97/129/EÜ ( 13 ) põhjal identifitseerida ja liigitada.

3. Pakendil peab olema asjakohane märgistus kas pakendil endal või selle etiketil. See peab olema selgelt nähtav ja kergesti loetav. Märgistus peab olema piisavalt kulumiskindel ja püsiv ka siis, kui pakend avatakse.

Biolagunevate ja kompostitavate plastkandekottide etikette või märgistust käsitlevad erimeetmed

Komisjon võtab hiljemalt 27. mail 2017 vastu rakendusakti, millega kehtestatakse biolagunevate ja kompostitavate plastkandekottide etikettide ja märgistuse kirjeldused, et tagada nende tunnustamine kogu liidus ja anda tarbijatele täpset teavet selliste kottide omadustest kompostimisel. Nimetatud rakendusakt võetakse vastu kooskõlas artikli 21 lõikes 2 osutatud regulatiivkomitee menetlusega.

Liikmesriigid tagavad, et biolagunevad ja kompostitavad plastkandekotid märgistatakse vastavalt kõnealuses rakendusaktis sätestatud kirjeldustele hiljemalt 18 kuu möödumisel rakendusakti vastuvõtmisest.

1. Liikmesriigid tagavad, et kolme aasta möödumisel käesoleva direktiivi jõustumisest võib pakendi turule viia ainult siis, kui see vastab kõigile käesolevas direktiivis, kaasa arvatud II lisa, määratletud olulistele nõuetele.

2. Liikmesriigid eeldavad artikli 22 lõikes 1 sätestatud tähtajast alates, et pakend täidab kõik käesolevas direktiivis ja selle II lisas sätestatud nõuded, kui ta vastab:

3. Liikmesriigid edastavad komisjonile selliste lõike 2 punktis b nimetatud siseriiklike standardite tekstid, mis on nende arvates kooskõlas käesolevas artiklis nimetatud nõuetega. Komisjon edastab need tekstid viivitamata teistele liikmesriikidele.

Liikmesriigid avaldavad selliste standardite viitenumbrid. Komisjon tagab, et need avaldatakse Euroopa Ühenduste Teatajas.

4. Kui liikmesriik või komisjon leiab, et lõikes 2 nimetatud standardid ei vasta täielikult lõikes 1 nimetatud olulistele nõuetele, esitab komisjon või asjaomane liikmesriik küsimuse koos põhjendustega direktiivi 83/189/EMÜ kohaselt moodustatud komiteele. Komitee teeb viivitamata oma arvamuse teatavaks.

Komitee arvamust silmas pidades teatab komisjon liikmesriikidele, kas on vaja või mitte kõrvaldada need standardid lõigetes 2 ja 3 nimetatud trükistest.

Komisjon edendab vajaduse korral II lisas nimetatud oluliste nõuetega seotud Euroopa standardite ettevalmistamist.

Komisjon edendab eelkõige selliste Euroopa standardite ettevalmistamist, mis on seotud järgmisega:

1. Liikmesriigid tagavad, et plii, kaadmiumi, elavhõbeda ja kuuevalentse kroomi kontsentratsioonitasemed pakendis või pakendiosades ei ületa:

2. Lõikes 1 nimetatud kontsentratsioonitasemeid ei kohaldata pakendite suhtes, mis on valmistatud täielikult üksnes kristallist, nagu on määratletud direktiivis 69/493/EMÜ. ( 14 )

3. Komisjon määrab kindlaks tingimused, mille alusel lõikes 1 osutatud kontsentratsioonitasemeid ei kohaldata taaskasutatud materjalide ning suletud ja kontrollitud ahelas toimuva tooteringluse suhtes, samuti pakenditüübid, mis vabastatakse lõike 1 kolmandas taandes nimetatud nõudest.

Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu artikli 21 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt.

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, tagamaks pakendeid ja pakendijäätmeid käsitlevate ühtlustatud andmebaaside loomine seal, kus neid veel ei ole, et aidata liikmesriikidel ja komisjonil jälgida käesolevas direktiivis sätestatud eesmärkide täitmist.

2. Selleks peavad andmebaasid eelkõige andma teavet pakendite ja pakendijäätmete liikumise ulatuse, omaduste ja arengu kohta (kaasa arvatud teave pakendimaterjalide ja nende valmistamisel kasutatavate komponentide toksilisuse või ohtlikkuse kohta) liikmesriikides.

3. Esitatavate andmete sisu ja esitamise ühtlustamiseks ja nende liikmesriikidevahelise kokkusobivuse tagamiseks esitavad liikmesriigid komisjonile oma olemasolevad andmed vormingutes, mis võetakse vastu III lisa alusel artikli 21 lõikes 2 osutatud regulatiivkomitee menetluse kohaselt.

4. Liikmesriigid võtavad arvesse konkreetseid probleeme, mis väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel on üksikasjalike andmete esitamisel.

5. Saadud andmed esitatakse koos artiklis 17 nimetatud riiklike aruannetega ja ajakohastatakse järgmistes aruannetes.

6. Liikmesriigid peavad nõudma, et kõik asjaomased ettevõtjad esitaksid pädevatele asutustele usaldusväärsed andmed oma sektori kohta vastavalt käesolevale artiklile.

Liikmesriigid peavad kahe aasta jooksul alates artikli 22 lõikes 1 nimetatud tähtajast võtma meetmeid tagamaks, et pakendite kasutajad, sealhulgas eeskätt tarbijad, saavad vajalikku teavet järgmise kohta:

Vastavalt käesolevas direktiivis nimetatud eesmärkidele ja meetmetele peavad liikmesriigid direktiivi 75/442/EMÜ artikli 17 kohaselt nõutavatele jäätmete käitlemise kavadele lisama eripeatüki pakendite ja pakendijäätmete käitlemise kohta, kaasa arvatud artiklite 4 ja 5 kohaselt võetud meetmed.

Nõukogu võtab käesolevas direktiivis sätestatud eesmärkide saavutamise edendamise majandushoovad vastu asutamislepingu vastavate sätete alusel. Selliste meetmete puudumisel võivad liikmesriigid ühenduse keskkonnapoliitikat reguleerivate põhimõtete (muu hulgas põhimõte „saastaja maksab”) ja asutamislepingust tulenevate kohustuste kohaselt võtta vastu meetmed nimetatud eesmärkide saavutamiseks.

1. Ilma et see piiraks direktiivi 83/189/EMÜ kohaldamist, peavad liikmesriigid enne meetmete vastuvõtmist teavitama komisjoni nende meetmete eelnõudest, mida nad käesoleva direktiivi raames vastu võtta kavatsevad, välja arvatud fiskaalmeetmed, kuid kaasa arvatud selliste fiskaalmeetmetega seotud tehnilised spetsifikatsioonid, mille abil soodustatakse vastavust sellistele tehnilistele spetsifikatsioonidele, et komisjon võiks neid uurida olemasolevate sätete alusel, järgides igal juhtumil ülalnimetatud direktiivis sätestatud korda.

2. Kui kavandatav meede käsitleb ka tehnilist küsimust direktiivi 83/189/EMÜ tähenduses, võib asjaomane liikmesriik täpsustada, et käesolevas direktiivis nimetatud korra kohaselt sooritatud teavitamine kehtib ka direktiivi 83/189/EMÜ osas.

Liikmesriigid esitavad komisjonile aruande käesoleva direktiivi kohaldamise kohta vastavalt nõukogu 23. detsembri 1991. aasta direktiivi 91/692/EMÜ (teatavate keskkonnaalaste direktiivide rakendamise aruannete ühtlustamise ja ratsionaliseerimise kohta) ( 15 ) artiklile 5 Esimene aruanne hõlmab ajavahemikku 1995–1997.

Liikmesriigid ei takista käesoleva direktiivi sätetele vastavate pakendite turuleviimist oma territooriumil.

1. Muudatused, mis on vajalikud artikli 8 lõikes 2 ja artikli 10 teise punkti viimases taandes nimetatud identifitseerimissüsteemi ja artikli 12 lõikes 3 ja III lisas nimetatud andmebaasidega seotud vormingute kohandamiseks teaduse ja tehnika arenguga, võetakse vastu artikli 21 lõikes 2 osutatud regulatiivkomitee menetluse kohaselt.

2. Komisjon võtab vastu vajalikud muudatused I lisas nimetatud pakendi määratluse selgitavate näidete kohandamiseks teaduse ja tehnika arenguga. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, võetakse vastu artikli 21 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt.

1. Komisjon määrab kindlaks tehnilised meetmed, mis on vajalikud raskuste ületamiseks käesoleva direktiivi sätete kohaldamisel inertsete pakendimaterjalide suhtes, mis on ühenduse turule viidud väga väikestes kogustes (s.o umbes 0,1 % massist), meditsiiniseadmete ja farmaatsiatoodete esmaste pakendite, väikepakendite ja luksuspakendite suhtes. Kõnealused meetmed mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu artikli 21 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt.

2. Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande kõigi muude võetavate meetmete kohta; vajaduse korral võib sellele olla lisatud ettepanek.

1. Komisjon esitab hiljemalt 27. novembril 2021 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles hinnatakse artikli 4 lõikes 1a osutatud meetmete tulemuslikkust liidu tasandil seoses prahistamise ohjamise, tarbijate käitumise muutmise ja jäätmetekke vältimise edendamisega. Kui sellest hinnangust ilmneb, et võetud meetmed ei ole olnud tulemuslikud, uurib komisjon muid võimalusi õhukeste plastkandekottide tarbimise vähendamise saavutamiseks, sealhulgas realistlike ja saavutatavate eesmärkide seadmist liidu tasandil, ning esitab asjakohasel juhul seadusandliku ettepaneku.

2. Komisjon esitab hiljemalt 27. mail 2017 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles analüüsitakse oksüdantide toimel lagunevate plastkandekottide kasutamise mõju keskkonnale, ning esitab asjakohasel juhul seadusandliku ettepaneku.

3. Komisjon hindab hiljemalt 27. mail 2017 eriti õhukeste plastkandekottide tarbimise vähendamise eri võimaluste mõju olelustsüklile ning esitab asjakohasel juhul seadusandliku ettepaneku.

2. Kui viidatakse käesolevale lõikele, kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ ( 16 ) artikleid 5 ja 7, võttes arvesse selle artiklis 10 sätestatut.

Otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõikes 6 sätestatud tähtajaks kehtestatakse kolm kuud.

3. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1 kuni 4 ja artiklit 7, võttes arvesse nimetatud otsuse artikli 8 sätteid.

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigusnormid enne 30. juunit 1996. Liikmesriigid teatavad sellest viivitamata komisjonile.

2. Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nendesse normidesse või nende normide ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile.

3. Lisaks edastavad liikmesriigid komisjonile kõik käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud õigusnormid.

3a. Kui artiklites 4 ja 6 püstitatud eesmärgid on saavutatud, võivad liikmesriigid artikli 4 lõike 1a ja artikli 7 sätted üle võtta pädevate asutuste ja asjaomaste majandussektorite vaheliste lepingute abil.

4. Pakendite valmistamist käsitlevaid nõudeid ei tohi mingil juhul kohaldada nende pakendite suhtes, mida on antud toote pakendamiseks kasutatud enne käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva.

5. Liikmesriigid lubavad kuni viie aasta jooksul alates käesoleva direktiivi jõustumise kuupäevast selliste pakendite turuleviimist, mis on valmistatud enne nimetatud kuupäeva ja mis vastavad nende olemasolevatele siseriiklikele õigusaktidele.

Alates artikli 22 lõikes 1 nimetatud kuupäevast tunnistatakse direktiiv 85/339/EMÜ kehtetuks.

LIIKMESRIIKIDE POOLT NENDE ANDMEBAASIDESSE LISATAVAD ANDMED PAKENDITE JA PAKENDIJÄÄTMETE KOHTA (VASTAVALT TABELITELE 1–4)

( 3 ) Euroopa Parlamendi 23. juuni 1993. aasta arvamus (EÜT C 194, 19.7.1993, lk 177), nõukogu 4. märtsi 1994. aasta ühine seisukoht, (EÜT C 137, 19.5.1994, lk 65) ja Euroopa Parlamendi 9. mai 1996. aasta otsus, (EÜT C 205, 25.7.1994, lk 163). Kinnitatud 2. detsembril 1993 (EÜT C 342, 20.12.1993, lk 15). Lepituskomisjoni 8. novembri 1994. aasta ühistekst.

( 4 ) EÜT L 176, 6.7.1985, lk 18. Direktiivi on muudetud direktiiviga 91/629/EMÜ (EÜT L 377, 31.12.1991, lk 48).

( 6 ) EÜT L 194, 25.7.1975, lk 39. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 91/156/EMÜ (EÜT L 78, 26.3.1991, lk 32).

( 7 ) EÜT L 109, 26.4.1983, lk 8. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 92/400/EMÜ (EÜT L 221, 6.8.1992, lk 55).

( 9 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ja millega asutatakse Euroopa Kemikaalide Agentuur ning muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93, komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ (ELT L 396, 30.12.2006, lk 1).

( 10 ) EÜT L 30, 6.2.1993, lk 1. Määrus viimati muudetud komisjoni määrusega (EÜ) nr 2557/2001 (EÜT L 349, 31.12.2001, lk 1).

( 11 ) EÜT L 166, 1.7.1999, lk 6. Määrus viimati muudetud komisjoni määrusega (EÜ) nr 2118/2003 (ELT L 318, 3.12.2003, lk 5).

( 12 ) EÜT L 185, 17.7.1999, lk 1. Määrus viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 2118/2003.

		Euroopa Liidu Teataja
		No	page	date
M1	EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 1882/2003, 29. september 2003,	L 284	1	31.10.2003
►M2	EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2004/12/EÜ, 11. veebruar 2004,	L 47	26	18.2.2004
►M3	EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2005/20/EÜ, 9. märts 2005,	L 70	17	16.3.2005
►M4	EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 219/2009, 11. märts 2009,	L 87	109	31.3.2009
►M5	KOMISJONI DIREKTIIV 2013/2/EL, EMPs kohaldatav tekst 7. veebruar 2013,	L 37	10	8.2.2013
►M6	EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2015/720, EMPs kohaldatav tekst 29. aprill 2015,	L 115	11	6.5.2015