I liide

Mõisted

Kõnealustes suunistes kasutatakse järgmisi mõisteid:

—   „abi”– meede, mis vastab kõikidele EMP lepingu artikli 61 lõikes 1 esitatud kriteeriumidele;

—   „abi andmise periood”– üks või mitu aastat ajavahemikus 2013–2020. Kui EFTA riik soovib anda abi lühema perioodi vältel, peaks ta võtma aluseks abisaajate majandusaasta ning andma abi aastapõhiselt;

—   „abi maksimaalne osatähtsus”– abisumma kokku, väljendatuna protsentides rahastamiskõlblikest kuludest. Kõik kasutatud arvnäitajad on väljendatud selliselt, et neist ei ole maha arvatud otseseid makse või muid tasusid. Kui abi antakse muus vormis kui toetusena, on abi suuruseks abi toetusekvivalent. Mitmes osas väljamakstava abi väärtus arvutatakse selle nüüdispuhasväärtusena esimese osa andmise ajal, võttes aluseks asjaomased järelevalveameti viitemäärad järgmiste osade väärtuse diskonteerimiseks. Abi ülemmäär arvutatakse abisaaja kohta;

—   „isetootmine”– elektritootmine käitises, mis ei kvalifitseeru „elektritootjaks” direktiivi 2003/87/EÜ artikli 3 punkti u tähenduses;

—   „abisaaja”– abi saav ettevõtja;

—   „süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise valmidus”– käitis on tõendanud, et sobivad säilitamiskohad on olemas ning süsinikdioksiidi transport ja süsinikdioksiidi kogumise eesmärgil tehtav moderniseerimine on tehniliselt ja majanduslikult teostatav niipea, kui piisavad turustiimulid CO2 hinnakünnise näol on saavutatud. Süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise valmidus eeldab eeskätt, et

—   „keskkonnakaitse”– tegevus, mille eesmärk on parandada või hoida ära abisaaja enda tegevusest looduskeskkonnale või loodusvaradele tekkida võivat kahju, vähendada sellise kahju ohtu või saavutada loodusvarade tõhusam kasutamine, sealhulgas energia säästmise meetmete võtmine ja taastuvate energiaallikate kasutamine;

—   „Euroopa Liidu saastekvoot”– kindlaksmääratud aja jooksul atmosfääri ühe tonni süsinikdioksiidi ekvivalentkoguste paiskamise ülekantav saastekvoot;

—   „kogulisandväärtus”– kogulisandväärtus tegurikuludes, mis saadakse toodangu väärtusest vahetarbimise väärtuse lahutamise teel. Sellega mõõdetakse konkreetse tootja, tööstuse või sektori panust SKPsse. Kogulisandväärtus tegurikuludes saadakse, kui kogulisandväärtuse turuväärtusest lahutatakse mis tahes kaudsed maksud ja toetused. Lisandväärtust tegurikuludes on võimalik arvutada käibe põhjal, pluss oma tarbeks toodetud põhivara, pluss muu tegevustulu, pluss või miinus muutused varudes, miinus ostetud kaubad ja teenused, miinus muud toodetelt makstavad käibega seotud maksud, mis ei kuulu mahaarvamisele, ning tootmisega seotud tollimaksud ja muud maksud. Lisandväärtust tegurikuludes saab arvutada ka tegevuse brutoülejäägi põhiselt, liites tööjõukulud. Lisandväärtusest jäävad välja ettevõtte raamatupidamisaruandes rahalise tulu või kuluna või plaanivälise tulu või kuluna liigitatud tulud ja kulud. Lisandväärtus arvutatakse brutoväärtusena, sest väärtuse korrektiivid (näiteks kulum) on maha arvamata (1);

—   „maapõues säilitamise eesmärgil süsinikdioksiidi kogumise, transportimise ja säilitamise ahela rakendamine”– CO2 kogumise, transpordi ja säilitamise ahela ehitamine ja selle elluviimise alustamine;

—   „väikesed käitised”– käitised, mille pädevale asutusele teatatud heitkogused kõigil kolmel teavitamisele eelnenud aastal on olnud väiksemad kui 25 000 tonni süsinikdioksiidi ekvivalenti, ja juhul kui nende tegevusvaldkond on põletamine, on nende nimisoojusvõimsus alla 35 MW, välja arvatud biomassist saadud heitkogused kooskõlas HKSi direktiivi artikli 27 lõike 1 punktiga a;

—   „töö algus”– ehitustööde algus või esimese kindla kokkuleppe sõlmimine varustuse tellimiseks, välja arvatud eelnevad teostatavusuuringud;

—   „materiaalne vara”– rahastamiskõlblike kulude arvutamisel investeeringud maasse, ehitistesse, masinatesse ja seadmetesse;

—   „immateriaalne vara”– årahastamiskõlblike kulude arvutamisel tehnosiirdega seotud kulud, mis tekivad tegutsemislubade ning patenteeritud ja patenteerimata oskusteabe omandamise kaudu, kui on täidetud järgmised tingimused:

—   „kaubavahetuse intensiivsus”– kolmandatesse riikidesse suunatud ekspordi väärtuse ja kolmandatest riikidest pärit impordi koguväärtuse summa ning EMP turu koguväärtuse (EMP ettevõtjate kodumaine aastakäive pluss koguimport kolmandatest riikidest) suhe (Eurostati statistika põhjal);

—   „Euroopa Liidu saastekvoodi forvardhind” (eurodes)– ELi saastekvoodi üheaastaste forvardhindade (müügipakkumise sulgemishind) keskmine, ülekandmisega abi andmise aasta detsembris, võttes aluseks hinnad konkreetsel ELi CO2 saastekvootide enampakkumisplatvormil abi andmisele eelnenud aastal ajavahemikus 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini. Näiteks 2016. aastaks antava abi korral on see 2016. aasta detsembri ELi saastekvootide müügipakkumise sulgemishinna keskmine, võttes aluseks konkreetse ELi CO2 saastekvootide enampakkumisplatvormi hinnad vahemikus 1. jaanuarist 2015 kuni 31. detsembrini 2015;

—   „CO2-heite koefitsient” (tonni CO2/MWh)– eri geograafilistes piirkondades fossiilkütustest toodetud elektri CO2-mahukuse kaalutud keskmine. Kaal näitab fossiilkütuse tootmise struktuuri konkreetses geograafilises piirkonnas. CO2-heite koefitsient saadakse elektritööstuse CO2-ekvivalendi heite andmete jagamisel fossiilkütustel põhineva elektrienergia kogutoodanguga (TWh). Asjaomastes suunistes on piirkonnad määratletud geograafiliste aladena, a) mis koosnevad omavahel elektribörside kaudu liidetud allturgudest või b) mille piires ei ole täheldatud ülekoormust, mõlemal juhul on hinnakõikumine eurodes (võttes aluseks EKP päevased vahetuskursid) kõnealustes piirkondades päev-ette tunnipõhistes elektribörsihindades maksimaalselt 1 % märkimisväärsest osast kõikidest tundidest aastas. Selline piirkondlik eristamine kajastab fossiilkütustel põhinevate elektrijaamade osatähtsust lõpphinnas, mis määratakse kindlaks hulgiturul, ja nende rolli marginaalsete jaamadena tõhususe pingereas. Üksnes asjaolu, et kaks EMP riiki kauplevad omavahel elektriga, ei tähenda automaatselt, et nad moodustavad riigiülese piirkonna. Kuna riigi piirkondlikul tasandil ei ole asjakohaseid andmed, hõlmavad geograafilised piirkonnad ühte või mitut EMP riigi territooriumi tervikuna. Selle alusel on võimalik identifitseerida järgmised geograafilised piirkonnad: Põhjamaa (Taani, Rootsi, Soome ja Norra), Kesk- ja Lääne-Euroopa (Austria, Belgia, Luksemburg, Prantsusmaa, Saksamaa, Liechtenstein ja Madalmaad), Ibeeria (Portugal ja Hispaania), Tšehhi ja Slovakkia (Tšehhi Vabariik ja Slovakkia) ning kõik muud EMP riigid eraldi. Vastavad maksimaalsed piirkondlikud CO2-koefitsiendid on loetletud IV liites;

—   „võrdlustoodang” (tonnides aastas)– ajavahemikus 2005–2011 igal aastal töötavate käitiste puhul käitise keskmine toodang (võrdlustoodang) võrdlusperioodil 2005–2011. Mõne konkreetse kalendriaasta (nt 2009) võib sellest seitsmeaastasest võrdlusperioodist välja jätta. Kui käitis ei ole ajavahemikus 2005–2011 töös vähemalt üks aasta, määratakse võrdlustoodang aastase toodangu alusel, kuni käitis on olnud jälle töös neli järjestikust aastat, ning hiljem võetakse aluseks selle perioodi kolme aasta keskmine. Kui käitise tootmisvõimsust suurendatakse abi andmise perioodil oluliselt asjaomaste suuniste tähenduses, võib võrdlustoodangut suurendada tootmisvõimsuse suurendamisega proportsionaalselt. Kui käitise tootmistaset vähendatakse konkreetsel kalendriaastal võrdlustoodangu tasemega võrreldes 50–75 %, saab käitis ainult poole võrdlustoodangule vastavast summast. Kui käitise tootmistaset vähendatakse konkreetsel kalendriaastal võrdlustoodangu tasemega võrreldes 75–90 %, saab käitis võrdlustoodangule vastavast summast ainult 25 %. Kui käitise tootmistaset vähendatakse konkreetsel kalendriaastal võrdlustoodangu tasemega võrreldes 90 % või rohkem, ei saa käitis mingit abi;

—   „võrdlusaluseks olev elektrienergia tarbimine” (MWh aastas)– ajavahemikul 2005–2011 igal aastal töötavate käitiste puhul käitise keskmine elektrienergia tarbimine (sealhulgas selliste toodete elektrienergia tarbimine, mis on toodetud allhanke korras ja mis on rahastamiskõlblikud) võrdlusperioodil 2005–2011 (võrdlusaluseks olev elektrienergia tarbimine). Mõne konkreetse kalendriaasta (nt 2009) võib sellest seitsmeaastasest võrdlusperioodist välja jätta. Kui käitis ei ole ajavahemikus 2005–2011 töös olnud vähemalt üks aasta, määratakse võrdlusaluseks olev elektrienergia tarbimine aastase elektrienergia tarbimise alusel, kuni käitis on olnud jälle töös neli järjestikust aastat, ning hiljem võetakse aluseks kolme eelneva aasta keskmine, mil käitis on töös olnud. Kui käitise tootmisvõimsust suurendatakse abi andmise perioodil oluliselt, võib võrdlusaluseks olevat elektrienergia tarbimist suurendada tootmisvõimsuse suurendamisega proportsionaalselt. Kui käitise tootmistaset vähendatakse konkreetsel kalendriaastal võrdlustoodangu tasemega võrreldes 50–75 %, saab käitis ainult poole võrdlusaluseks olevast elektrienergia tarbimisele vastavast summast. Kui käitise tootmistaset vähendatakse konkreetsel kalendriaastal võrdlustoodangu tasemega võrreldes 75–90 %, saab käitis võrdlusaluseks olevale elektrienergia tarbimisele vastavast summast ainult 25 %. Kui käitise tootmistaset vähendatakse konkreetsel kalendriaastal võrdlustoodangu tasemega võrreldes 90 % või rohkem, ei saa käitis mingit abi;

—   „võimsuse oluline suurendamine”– käitise esialgse installeeritud võimsuse oluline kasv, kui toimunud on järgmine:

Käitis peab esitama riiklikule abi andvale asutusele tõendid selle kohta, et võimsuse olulise suurendamise kriteeriumid on täidetud ja et sõltumatu tõendaja on võimsuse olulise suurendamise tunnistanud rahuldavaks. Tõendamisel käsitletakse käitaja esitatud andmete usaldusväärsust, usutavust ja täpsust ning selle tulemusel valmib tõendamisotsus, milles antakse piisav kinnitus selle kohta, et tõendatavates andmetes ei ole olulist väärkajastamist;

—   „elektrienergia tarbimise tõhususe võrdlusalus” (MWh/toodetud tonni kohta ja määratletud PRODCOM 8 tasandil)– tootepõhine elektritarbimine toodetud tonni kohta, mis on saavutatud kõige energiatõhusama tootmismeetodiga konkreetse toote puhul. Nendesse rahastamiskõlblikesse sektoritesse kuuluvate toodete elektrienergia tarbimise tõhususe võrdlusalus, mille kohta on kütuse- ja elektrienergia omavaheline asendatavus kehtestatud komisjoni otsuses 2011/278/EL, (2) arvutatakse sama süsteemi piires, võttes arvesse üksnes elektri osa. Vastavad elektrienergia tarbimise tõhususe võrdlusalused rahastamiskõlblikesse sektoritesse ja allsektoritesse kuuluvate toodete kohta on esitatud III liites;

—   „elektrienergia tarbimise tõhususe varuvõrdlusalus”– 80 % võrdlusaluseks olevast elektrienergia tarbimisest. See vastab elektrienergia tarbimise tõhususe võrdlusaluse kohaldamisel kehtestatud keskmisele heite vähendamise kohustusele (elektrienergia tarbimise võrdlusalus / eelnev elektrienergia tarbimine). Seda kohaldatakse kõigi toodete ja protsesside suhtes, mis kuuluvad rahastamiskõlblikesse sektoritesse või allsektoritesse, kuid mida ei hõlma III liites määratletud elektrienergia tarbimise tõhususe võrdlusalus.

(1)  Nõukogu 20. detsembri 1996. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 58/97 (struktuurilise ettevõtlusstatistika kohta) õiguslikus raamistikus esitatud kood 12 15 0. EMP lepingusse inkorporeeritud määrus (EÜ, Euratom) nr 58/97 tunnistati kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 295/2008 ettevõtluse struktuurstatistika kohta (uuesti sõnastatud), mis oli inkorporeeritud EMP lepingu XXI lisa 1. punkti (ehkki jätkatakse määruse nr 58/97 sätete kohaldamist andmete kogumise, koostamise ja edastamise suhtes võrdlusaastani 2007 (kaasa arvatud).

(2)  Komisjoni otsus 2011/278/EL, 27. aprill 2011, millega määratakse kindlaks kogu liitu hõlmavad üleminekueeskirjad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a kohaste tasuta saastekvootide ühtlustatud eraldamiseks, ELT L 130, 17.5.2011, lk 1. Selle otsuse I lisa punktis 2 on loetletud mitmed tooted, mille puhul leitakse, et selline asendatavus on vähemalt mingis ulatuses olemas. Käesolev otsus on inkorporeeritud EMP lepingu XX lisa punkti 21 alapunkti a alapunkti 1 alapunkti c.

II Liide

Sektorid ja allsektorid, mille puhul on eelnevalt kindlaks tehtud kasvuhoonegaaside heite ülekandumise märkimisväärne oht

Käesolevate suuniste kohaselt võib abi saav käitis saada riigiabi käesolevate suuniste jaotise 3.3 alusel kaudsete kulude katteks üksnes siis, kui abisaaja tegutseb ühes järgmistest sektoritest või allsektoritest. Ühtki muud sektorit või allsektorit ei käsitata selliseks abiks rahastamiskõlblikuna.

Selgitus sektorite ja allsektorite rahastamiskõlblikkuse kindlaksmääramise metoodika kohta

(1)  NACE rev.1.1: http://ec.europa.eu/eurostat/ramon/nomenclatures/index.cfm?TargetUrl=-LST_CLS_DLD&StrNom=NACE_1_1&StrLanguageCode=EN&StrLayoutCode=HIERARCHIC

(2)  Komisjoni 24. detsembri 2009. aasta otsus, millega määratakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2003/87/EÜ kindlaks selliste sektorite ja allsektorite loetelu, mille puhul kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ohtu peetakse märkimisväärseks (ELT L 1, 5.1.2010, lk 10). Käesolev otsus on inkorporeeritud EMP lepingu XX lisa punkti 21 alapunkti a alapunkti 1 alapunkti b.

(3)  PRODCOMi nimekirja leiab veebisaidilt http://ec.europa.eu/eurostat/ramon/nomenclatures/-index.cfm?TargetUrl=LST_NOM_DTL&StrNom=PRD_2010&StrLanguageCode=EN&IntPcKey=&StrLayoutCode=HIERARCHIC

(4)  Komisjoni 27. aprilli 2011. aasta otsus 2011/278/EL, millega määratakse kindlaks kogu liitu hõlmavad üleminekueeskirjad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a kohaste tasuta saastekvootide ühtlustatud eraldamiseks, ELT L 130, 17.5.2011, lk 1. Selle otsuse I lisa punktis 2 on loetletud tooted, mille puhul leitakse, et kütuse asendatavus on olemas, vähemalt teatavas ulatuses. Kõnealune otsus on inkorporeeritud EMP lepingu XX lisa punkti 21 alapunkti a alapunkti 1 alapunkti c.

III liide

II liites NACE koodidega hõlmatud toodete elektrienergia tarbimise tõhususe võrdlusalused

Tooted, mille kütuse- ja elektrienergia omavaheline asendatavus määrati kindlaks otsuse 2011/278/EL I lisa punktis 2  (3)

Otsuse 2011/278/EL I lisas määrati kindlaks, et teatavate tootmisprotsesside puhul on kütuse- ja elektrienergia omavahel asendatavad. Nende toodete puhul ei ole asjakohane kehtestada võrdlusalust, mille aluseks on MWh/t toote kohta. Selle asemel on lähtepunktiks otseheitest tuletatud kasvuhoonegaaside heite erikõverad. Selliste protsesside puhul määrati toote võrdlusalused kindlaks otseheite (energiatarbimisest ja protsessidest tulenev heide) summa ning elektrienergia asendatavast osast tuleneva kaudse heite alusel.

Selliste juhtumite korral asendatakse suuniste punkti 27 alapunktis a osutatud maksimaalse abisumma arvutamiseks valemis tegur „E” järgmise mõistega, millega muudetakse toote võrdlusalus otsuse 2011/278/EL kohaselt elektrienergia tarbimise tõhususe varuvõrdlusaluseks, võttes aluseks Euroopa keskmise heite mahukuse teguri 0,465 tCO2/MWh:

Otsuse 2011/278/EL I lisas esitatud kehtiv toote võrdlusalus (CO2 tonni/t) × osa asjaomasest kaudsest heitest (*) võrdlusperioodi vältel (%)/0,465 (tCO2/MWh).

(1)  Helehallil taustal märgitud toodete puhul kinnitati elektrienergia ja kütuste asendatavus ning võrdlusalus väljendatakse CO2 tonnides.

(2)  Tumehallil taustal märgitud toodanguühikute, määratluste ja protsesside aluseks on komisjoni 27. aprilli 2011. aasta otsus 2011/278/EL, millega määratakse kindlaks kogu liitu hõlmavad üleminekueeskirjad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a kohaste tasuta saastekvootide ühtlustatud eraldamiseks.

(3)  Komisjoni otsus, millega määratakse kindlaks kogu liitu hõlmavad üleminekueeskirjad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a kohaste tasuta saastekvootide ühtlustatud eraldamiseks, 27.4.2011, C(2011) 2772 lõplik, ELT 17.5.2011, L 130/1. Kõnealune otsus on inkorporeeritud EMP lepingu XX lisa punkti 21 alapunkti a alapunkti 1 alapunkti c.

IV liide

Maksimaalsed piirkondlikud CO2-heite koefitsiendid eri geograafilistel aladel (tCO2/MWH)

Selgitav märkus maksimaalsete piirkondlike CO2-heite koefitsientide kohta

Selleks et tagada elektrienergiaallikate võrdne kohtlemine ja vältida kuritarvitamist, kasutatakse kõigi elektrienergiatarne allikate puhul (isetootmine, elektrivarustuslepingud või võrgutarne) ja kõigi abisaajate puhul asjaomases EMP riigis sama CO2-heite koefitsienti.

Maksimaalse abisumma kindlaksmääramise meetodis võetakse arvesse CO2-heite koefitsienti põletusseadmetes toodetud elektri kohta erinevates geograafilistes piirkondades. Selline piirkondlik eristamine kajastab fossiilkütustel põhinevate elektrijaamade osatähtsust lõpphinnas, mis määratakse kindlaks hulgiturul, ja nende rolli marginaalsete elektrijaamadena tõhususe pingereas.

Komisjon määras eespool nimetatud CO2-heite koefitsiendi piirkondliku(d) väärtuse(d) eelnevalt kindlaks ja nende näol on tegemist abisumma arvutamiseks maksimaalsete väärtustega. Samal ajal võivad EMP riigid kohaldada oma territooriumil kõigi abisaajate suhtes madalamat CO2-heite koefitsienti.