Euroopa Investeerimispanga Instituut pakub oma teadmisteprogrammi raames välja uue EIBURSi sponsorlustoetuse

Euroopa Investeerimispanga Instituudi teadmisteprogrammi teadustöötoetusi antakse kolme eri kava kaudu, millest üks on:

EIBURSi raames toetatakse ELis, kandidaatriikides või potentsiaalsetes kandidaatriikides asuvaid ülikoolide teaduskondi või teaduskeskusi, mis töötavad panga huvi keskmes olevates uurimisvaldkondades. EIBURSi kolmeaastased sponsorlustoetused, mille suurus on kuni 100 000 eurot aastas, antakse konkursi korras huvitatud ülikoolide teaduskondadele või teaduskeskustele, kelle asjatundlikkus on valitud valdkonnas tunnustust pälvinud. Valituks osutuvad projektiettepanekud pakuvad eri väljundeid, mille kohta sõlmitakse Euroopa Investeerimispangaga leping.

2018/2019. akadeemiliseks aastaks ootab EIBURSi programm ettepanekuid uuel uurimisteemal:

„Investeerimisprojektide kaudsete mõjude mõõtmise täiustamine: majandusliku mõju hindamise meetodite määratlemine ja kohandamine, et suurendada kokkusobivust kulude-tulude analüüsiga“.

EIP (edaspidi „pank“) hindab selliste projektide sotsiaal-majanduslikku elujõulisust, millesse ta investeerib, eelkõige kulude-tulude analüüsi kaudu (1). Seda tehnikat võib kujutada kui investeerimistehingu äriplaani laiendust. Äriplaan keskendub projekti finantsvoogudele. Selles vaadeldakse kulutuste (kulude) ja sissetulekute (tulude) finants- ehk rahalist väärtust. Kui tulud on kuludest piisavalt suuremad, lisab investeering finantsväärtust ning seda peetakse seega finantsiliselt soovitavaks tehinguks.

Kulude-tulude analüüs on sellest põhjalikum, laiendades projekti kulude ja tulude määratlust kahes mõttes. Esiteks hõlmab see kõiki kulusid ja tulusid, olenemata sellest, kas need on finantsvood või mitte. Teiseks võetakse selles arvesse kõigil ühiskonna liikmetel ja mitte üksnes erainvestoril tekkivaid kulusid.

See tähendab mitme lisaasjaolu jälgimist lisaks äriplaanis hõlmatutele. Neist tuntuim on arvatavasti välismõju. Selle moodustavad kulud või tulud, mida ei kanna projekti koostajad või kasutajad, vaid pigem kolmas isik. Välismõju nimetatakse positiivseks või negatiivseks, olenevalt sellest, kas see tekitab kolmanda isiku jaoks tulu või kulu. Positiivse välismõju tüüpnäide on teadmiste ülekandumine, kui teatavas majandussektoris teadusuuringutesse investeeriv projekt annab teadmisi, mis suurendavad tootlikkust ka teistes majandussektorites. Negatiivse välismõju tüüpnäide on keskkonnasaaste. Välismõjud on seega tulud või kulud, mis tekivad äriplaanivälistel isikutel ja ilmnevad tavaliselt muul kujul kui finantsvoogudena, ehkki need võivad avaldada kolmandale isikule ka finantsmõju. Seega võib näiteks positiivne teadmistega seotud välismõju vähendada tegevuskulusid teistes valdkondades.

Teised asjaolud, mida kulude-tulude analüüsis arvesse võetakse, aga äriplaanis ei käsitleta, on tarbija jaoks majanduslikult soodsaima pakkumise (mida ametlikult mõõdetakse tarbija kasuna) muutused. Äriplaan mõõdab rahaelementi, aga ei käsitle väärtuseelementi. Kui projekt suurendab sellise toote kvaliteeti, mida müüakse üldsusele endiselt sama hinnaga nagu enne projekti, ei võta äriplaan arvesse tulu, mis seisneb paremas kvaliteedis ja pakub seega tarbijale väärtust. Kulude-tulude analüüsis püütakse ka seda väärtuse muutust hõlmata. Antud juhul kujutab see endast kasu äriplaani ühe osalise (kliendi) jaoks, kuid äriplaanis seda tulu mõõtmisel ei arvestata. Tihti tuuakse selle näiteks väärtus, mida reisijad omistavad transpordiprojektidest tulenevale sõiduajakokkuhoiule.

Kõikide ühiskonnaliikmete perspektiivi arvessevõtmine tähendab seda, et kulude-tulude analüüsis tuleks vaadelda teatavaid finantsvooge teisiti kui äriplaanis. Seega käsitletakse äriplaanis toetust samamoodi nagu tulu - raha sissevooluna projekti. Kulude-tulude analüüsis tunnistatakse, et tootja seda liiki tulu on maksumaksja jaoks kulu, ning seega käsitletakse toetust ülekandena maksumaksjalt erasektori projektiteostajale, mitte tulu ega kuluna. Samamoodi käsitletakse äriplaanides makse samaväärsena kuluga – raha väljavooluna projektist –, samas kui kulude-tulude analüüsis vaadeldakse seda ülekandena erasektorilt riigile.

Kulude-tulude analüüsi kriitikud märgivad sageli, et see tehnika ei hõlma kõiki projekti tulusid ja kulusid. Eelkõige kritiseeritakse tihti seda, et nimetatud analüüs jätab välja kaudsed mõjud (ehk indirect effects, nagu seda kulude-tulude analüüsi alases ingliskeelses kirjanduses nimetatakse). Need on rahalised tulud ja kulud, mida projekt tekitab teistel projektiga seotud turgudel ehk teisestel turgudel. Selliseid mõjusid võidakse majanduslikku mõju käsitlevas kirjanduses nimetada erinevalt. Seejuures on ka terminoloogiliste erinevuste käsitlemine siinse uurimisprojekti ettepaneku osa.

Kulude-tulude analüüsi meetoditega liigitatakse teisesed turud täiendavateks ja asendavateks turgudeks. Projekt, mis seisneb apelsinikasvatuse tootlikkuse suurendamises, vähendades seega apelsinide hinda, võib tuua kasu ka kõrvalvaldkonnale, näiteks pakendatud apelsinimahla tootjatele. Kulude-tulude analüüsiga ei vaadelda pakendatud apelsinimahla turu käibe ja kasumi kasvu, jättes seega väidetavasti osa projekti tulusid välja. Samal ajal võib apelsinide madalam hind kahjustada asendava sektori ehk näiteks õunte müüki. Ka õunakasvatajate väiksemat kasumit ei võeta kulude-tulude analüüsis väidetavasti arvesse.

Tegelikult hõlmab kulude-tulude analüüs kõiki neid mõjusid, kui täiendavate ja asendustoodete turgudel ei teki moonutusi (2). Samas on turud sageli moonutatud, seega esineb kulude-tulude analüüsi puhul oht teatav osa neist mõjudest välja jätta. Kulude-tulude analüüsi tegemisel lähtutakse kahest pragmaatilisest lähenemisviisist. Esiteks kipuvad erinevatel asendus- ja täiendavate toodete turgudel ilmnevad tulud ja kulud kokkuvõttes teineteist välistama. Teiseks on projekt, mille sotsiaal-majanduslik elujõulisus sõltub teisestel turgudel saadud tulust, üldiselt nõrk projekt: alternatiivsed projektid ja poliitikameetmed suudavad tõenäoliselt sellist tulu tõhusamalt saavutada. Ehkki sellist pragmaatilist lähenemisviisi peetakse üldiselt mõistlikuks, võib kulude-tulude analüüsis kaudsete mõjude käsitlemisel kindlasti ka vigu tekkida.

Kulude-tulude analüüsi kriitikud märgivad ka seda, et projektiga seotud kulutustel on kogu majanduses mitmekordistav mõju, luues teistes sektorites kasumit, maksutulu ja tööhõivet. See mõju on ulatuslikum kui projekti mõjud asendavatel ja täiendavatel turgudel, mida eespool kirjeldati, ning on seotud projekti tegelike rahaliste kulutustega. Kulude-tulude analüüsi kriitikud pakuvad välja, et kulude-tulude analüüsile lisaks või isegi selle asemel võiks kasutada majandusliku mõju hindamist. Samas põhineb kriitika sellel, et kulude-tulude analüüsi ja majandusliku mõju hindamise erinevat laadi ja erinevaid eesmärke mõistetakse valesti. Kulude-tulude analüüs on heaoluökonoomika töövahend praktiliste otsuste tegemisel. Selles jälgitakse kõiki kulusid ja tulusid ning mõõdetakse, kas üks teguviis lisab teisest suuremat väärtust, parandades seega sotsiaalset heaolu. See on suunatud otsuste tegemisele ning võrdleb iseenesest alati kaht alternatiivset tegutsemisliini, et võtta hindamisel arvesse alternatiivkulusid. Majandusliku mõju hindamisel mõõdetakse üksnes rahas arvestatavaid muutujaid ega pruugita vaadelda alternatiivkulusid. See on eelkõige mõõtevahend. Seda võidakse kasutada otsuste tegemiseks, aga sellel on kitsam fookus kui heaoluökonoomikaks vaja.

Majandusliku mõju hindamine põhineb sisendite ja väljundite tabelitel ning selle käigus modelleeritakse kogu majandus, mõõtes seda, kuidas ühes majandussektoris tehtavad kulutused mõjutavad tugevalt kulutusi teistes sektorites. Seepärast tundub, et majandusliku mõju hindamisel käsitletakse samal ajal nii kaudsete mõjude kui ka kordajate küsimust. Samas on majandusliku mõju hindamisel kolm omadust, mis muudavad selle kulude-tulude analüüsi asendaja või isegi täiendajana sobimatuks. Neid kolme puudust käsitletakse järgnevalt.

Neist esimene on see, et majanduslike mõjude hindamisel eeldatakse, et investeeringud on välised vood majandusse. See võib olla vastuvõetav eeldus, kui vaadata, kuidas projekt majandust mõjutab või kuidas projektiga seotud kulutused majanduses edasi kanduvad. Ent sellega ei saa mõõta, kas projekt lisab väärtust, st kas projekt tagab parema ressursikasutuse kui projekti puudumisel. Investeerimisprojektid on harva välised: neid tuleb rahastada muudest majandussektoritest võetud ressurssidega.

Projektide käsitlemine sisestena annab hoopis teistsugused tulemused. Kõige lihtsam selgitus on, et apelsiniprojekti kordistav mõju tuleneb selliste kordistavate mõjude arvelt, mis ilmneksid teistes sektorites, kus tuleb kulutusi vähendada selleks, et suunata vahendeid apelsiniprojekti.

Teine omadus kolmest, mis distantseerib majandusliku mõju hindamise kulude-tulude analüüsist, on see, et majandusliku mõju hindamisel eeldatakse, et majanduses hinnad ei muutu ning ressursid on praktiliselt lõputud. Majandusliku mõju hindamine on üles ehitatud selliselt, et olenemata sellest, kui ulatuslik on projekt majanduse mahu suhtes, leidub alati piisavaid ressursse, et projekti rakendada majanduses hindu muutmata. Samas tegelikkuses muudavad suured projektid hindu ning näiteks sisendite kõrgemad hinnad tähendavad, et teistes sektorites tuleb tootmismahtu kärpida.

Nende majandusliku mõju hindamise kahe esimese puuduse kõrvaldamiseks on akadeemilistes ringkondades välja töötatud arvutusliku üldise tasakaalu mudelid, mis on põhjalikumad majandusliku mõju hindamise meetodid. See tehnika on suhteliselt üksikasjalik ning seisneb lõppkokkuvõttes kogu majanduse, sealhulgas ressursipiirangute modelleerimises. Seeläbi kõrvaldavad arvutusliku üldise tasakaalu mudelid majandusliku mõju traditsioonilise hindamise kaks eespool käsitletud puudust. Esiteks tunnistatakse arvutusliku üldise tasakaalu puhul, et investeerimisprojektile kulutatud ressursid ei ole välised, vaid saadakse ressursside alternatiivse kasutamise arvelt. Teiseks võetakse neis arvesse ka hinnamuutusi (3). Pole üllatav, et nende mudelitega läbi viidud empiiriliste uuringute ühine järeldus on see, et mitmekordistav mõju on märkimisväärselt väiksem kui majandusliku mõju hindamisel leitud. Peale selle näitavad arvutusliku üldise tasakaalu uuringud, et olenevalt eri sektorite tootlikkusest ja esinevatest ressursipiirangutest võib projekti netomõju majandusele tervikuna olla negatiivne.

Arvutusliku üldise tasakaalu meetodit võib seega käsitelda majandusliku mõju hindamise täiustatud variandina. See muudab mõjuhinnangu ka kulude-tulude analüüsiga sarnasemaks. Samas on arvutusliku üldise tasakaalu mudelil võrreldes kulude-tulude analüüsiga sama kolmas puudus, mis majandusliku mõju hindamisel. Nimelt keskendub see rahaliste tehingutega seotud voogudele nagu kasumid, maksud, palgad jne, eirates mitmeid kulude-tulude analüüsis arvesse võetud muutujaid, nagu välismõjud, majanduslikult soodsaim variant jne. See tuleneb asjaolust, et nii arvutusliku üldise tasakaalu uuringute kui ka majandusliku mõju hindamise eesmärk on luua seos projekti või poliitikaanalüüsi ning makromajanduse vahel, nii et makromajandusliku tulemuslikkuse peamine näitaja on rahvatulu või sisemajanduse koguprodukt (SKP).

Nimetatud puudused ei tohiks varjata asjaolusid, et esiteks võimaldab arvutusliku üldise tasakaalu mudel põhjalikumalt kirjeldada majandust, kus projektid toimivad, ning teiseks on selle mudeli tehnikad muutunud üha keerukamaks. Dünaamilise stohhastilise üldise tasakaalu mudelid käsitlevad majanduse dünaamilist käitumist. Kulude-tulude analüüsi käigus hinnatud projektid võivad kesta 20 aastat või kauem, suurendades dünaamiliste mudelitega saadud ülevaadete asjakohasust. Seega näiteks selliste projektide tulemusi, mis tekitavad majanduses tehnoloogiašoki, saab tõenäoliselt paremini mõista dünaamilise stohhastilise üldise tasakaalu mudeli, mitte staatiliste mudelite kaudu.

Käesoleva EIBURSi ettepaneku eesmärk on kõrvaldada nimetatud kolmas puudus, et tagada kulude-tulude analüüsi tulemustega kokkusobivad mõjuhindamismudelite tulemused. Teadlased peaksid praegu empiirilistes uuringutes kasutatavate mõjuhindamismeetodide seast välja pakkuma meetodi, mis võib kulude-tulude analüüsiga kõige paremini kokku sobida, ning töötama selle kokkusobivuse kindlaks määramise nimel. See peaks aitama kulude-tulude analüüsi kasutajatel kogu maailmas ja eelkõige EIPs uurida, kui täpne on kulude-tulude analüüs investeerimisprojektide täieliku sotsiaal-majandusliku mõju hindamise vahendina.

Teadlased peaksid vaatlema kõiki mõjuhindamismeetodeid, mis võivad kulude-tulude analüüsiga kõige paremini kokku sobida. Meetod tuleks valida järgmiste kriteeriumide alusel:

Teises etapis tuleks välja töötada kaks mõjumudelit, milles võetakse arvesse kõiki vajalikke tingimusi, et muuta need kulude-tulude analüüsi lisaväärtust loovate meetmetega kokkusobivaks. Üks mudelitest oleks suhteliselt suure tuluga, tõhus ja konkurentsivõimeline piirkondlik majandus ELis. Teine oleks suhteliselt väikese tuluga, konkurentsivõimetu ja suure tööpuudusega majandus ELis. Kahe väga erineva majanduse modelleerimise eesmärk on saada analüüsiga teavet selle kohta, kas eri liiki majandustingimustes võib eeldada märkimisväärselt erinevaid tulemusi. Vaesemad piirkonnad kipuvad olema avaliku sektori investeeringute puhul abikõlblikumad. Oluline on teha kindlaks, kas miski viitab sellele, et vaesemates piirkondades tehtud hinnangud õigustavad mõjuhinnangu läbiviimise lisakulu.

Teadlased võivad välja töötada täiesti uued mõjumudelid või olemasolevaid mudeleid kohandada. Nad võivad vabalt kasutada ükskõik kumba alternatiivi, tingimusel et valitud alternatiiv ei kahjusta uurimisprogrammi keskset eesmärki – kulude-tulude analüüsiga kokkusobivus.

Mõjumudelite kohandamine kulude-tulude analüüsi meetmetega hõlmaks samal ajal kahel tasandil töötamist: reaalmajandus ja finantssektor. Paljudes olemasolevates mõjumudelites ei võeta finantssektorit arvesse. Lähtudes üldisemalt kulude-tulude analüüsis tehtud eeldustest projekti investeeritud ressursside päritolu kohta ning eelkõige asjaolust, et EIP täidab oma rolli finantssektori kaudu, peaks välja töötatud mõjumudelites pöörama eritähelepanu finantsküljele.

Reaalmajanduse puhul mõõdavad mõjumudelid juba selliseid muutujaid nagu SKP, tööhõive ja kaubandusbilanss. Peamised kavandatavad muudatused hõlmaksid sotsiaalse kasu arvutamiseks vajalike elementide lisamist, mis hõlmaks:

Finantssektori puhul hõlmaksid mudelid alternatiivseid võimalusi projektile rahastuse leidmiseks, sealhulgas:

Teise ülesande oluline koostisosa on selgitada kahe tehnika vahelisi terminierinevusi. Näiteks arvutusliku üldise tasakaalu mudelis viidatakse tekitatud mõjudele (ingl k induced effects), mis tuleneb arvatavasti majandusliku mõju hindamise terminitest. Sellel mõistel ei pruugi kulude-tulude analüüsis samaväärset vastet olla, sest kulude-tulude analüüs võib hõlmata teatavaid arvutusliku üldise tasakaalu puhul käsitletavate tekitatud mõjude elemente, nagu kaudsed mõjud, käsitledes samas muid elemente mitmekordistavate mõjudena, neid seega ignoreerides.

Teadlased simuleeriksid seejärel eri liiki kapitaliinvesteerimisprojektide mõju mõlemale majandusmudelile. Simuleeritavate projektide arv otsustatakse uurimisprojekti käigus. Teadlased pakuvad välja sektorid, kus simulatsiooni kasutatakse, ning need lepitakse EIP poolse juhendajaga kokku. Nende sektorite seas võivad olla taristuprojekt, suur tööstusprojekt ja teenindussektori projekt sellises valdkonnas nagu haridus, vaba aeg jne. Iga projekti simuleeritakse alternatiivsete rahastamisallikate kaudu.

Teadlased hindavad lõpuks, kui suures ulatuses erinevad mõjuhinnangu tulemused nii-öelda tüüpilise kulude-tulude analüüsi käigus saadud tulemustest. Tüüpiline kulude-tulude analüüs keskendub esmasele turule ja üksnes kõige olulisematele teisestele turgudele. Teadlased teevad järeldused ja esitavad soovitused seoses järgmisega:

Uurimisteema on EIP rahastamistegevuses kesksel kohal. EIP põhikirjas sätestatakse, et EIP peaks rahastama investeerimisprojekte, mis suurendavad majanduslikku tootlikkust (artikli 18 lõike 1 punkt b) (5). Pank kasutab kulude-tulude analüüsi keskse vahendina, et mõõta, millised investeeringud suurendavad majanduslikku tootlikkust. Uurimisprojekt aitab katsetada kulude-tulude analüüsi usaldusväärsust ja hinnata, kas esineb asjaolusid, mille puhul oleks soovitav täiendada kulude-tulude analüüsi arvutusliku üldise tasakaalu mõõtmisega.

Mõjuhindamismudelid, mille akadeemiliste ringkondade teadlased on siiani koostanud või uurimisinstituudid kinnitanud, on varasemate mõjuhindamismeetodite täiustused. Ent selliste mudelite eesmärk on sama: mõõta projekti või poliitika netomõju rahvatulule või SKPle. Rahvatulu on riigi kogutoodangu mittetäielik näitaja ega ole seega täiuslik vahend majandusliku kogutootlikkuse, sealhulgas sotsiaalse heaolu perspektiivi mõõtmiseks, seega pole mudelid kulude-tulude analüüsiga täielikult kokkusobivad. SKP näitajate puhul ei võeta arvesse elemente nagu majanduslikult soodsaima pakkumise (tarbija kasu) paranemine ja keskkonnaalased välismõjud. Kohandades mõjuhindamismeetodeid, et muuta need kulude-tulude analüüsiga kokkusobivaks, hakkab mõjuhindamismeetoditega saadud näitaja kajastama paremini investeerimisprojekti mõju majanduse tootlikkusele ja heaolule. Selliseid mõjuhindamismeetodeid võidakse kasutada ka poliitikameetmete, mitte üksnes investeerimisprojektide hindamisel.

Kutse esitajale teadaolevalt ei ole sellised kulude-tulude analüüsiga kohandatud mõjuhindamismeetodid veel kättesaadavad. Uurimisprojekt peaks seega aitama välja töötada uusi versioone majanduslikest mudelitest projektide ja poliitikameetmete sotsiaal-majanduslikuks hindamiseks.

Projektiettepanekud tuleb esitada inglise keeles ning esitamistähtaeg on 15. aprill 2018 kell 24.00 (CET). Pärast seda tähtaega esitatud projektiettepanekuid arvesse ei võeta. Projektiettepanekud tuleb saata e-postiga aadressile

Põhjalikumat teavet EIBURSi valikuprotsessi ja EIP instituudi kohta leiab veebilehelt http://institute.eib.org/.

(1) European Investment Bank (2013), The Economic Appraisal of Transport Projects at the EIB. Luxembourg: Euroopa Investeerimispank. (Kättesaadav veebiaadressil http://www.eib.org/infocentre/publications/all/economic-appraisal-of-investment-projects.htm)

(2) Just, R. E., Hueth, D.L. ja Schmitz, A. (2004), The Welfare Economics of Public Policy: A Practical Approach to Project and Policy Evaluation. Cheltenham: Edward Edgard.

(3) Hosoe, N., Gasawa, K. ja Hashimoto, H. (2010), Textbook of Computable General Equilibrium Modelling: Programming and Simulations. Basingstoke: Palgrave Macmillan.

(4) Godley, W. ja Marc L. (2007), Monetary Economics: An Integrated Approach to Credit, Money, Income, Production and Wealth. New York: Palgrave MacMillan.

(5) Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud konsolideeritud versioon, protokoll (nr 5) Euroopa Investeerimispanga põhikirja kohta (ELT C 202, 7.6.2016, lk 251) (kättesaadav veebiaadressil http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=celex:12016E/PRO/05).