—

võttes arvesse nõukogu ühist seisukohta (8698/4/2007 - C6-0258/2007);

—

võttes arvesse oma esimese lugemise seisukohta (1) Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud komisjoni ettepaneku (KOM(2006)0230) (2) kohta;

—

võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 67;

—

võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni soovitust teisele lugemisele (A6-0308/2007),

1.

kiidab ühise seisukoha heaks;

2.

juhib tähelepanu 6. septembri 2007. aasta täiskogu istungil tehtud komisjoni avaldusele, mille kohaselt komisjon kinnitas oma kohustust edastada erandkorras eriprogrammi aasta töökavade projektid viivitamatult pädeva parlamendikomisjoni juhatusele, lisaks nende edastamisele komitoloogia registri kaudu, ja teavitada Euroopa Parlamenti viivitamatult kõigist komiteede kohtumiste tulemusel nendesse tehtavatest muudatustest;

3.

märgib, et õigusakt võetakse vastu kooskõlas ühise seisukohaga;

4.

teeb presidendile ülesandeks allkirjastada õigusakt koos nõukogu eesistujaga vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 254 lõikele 1;

5.

teeb peasekretärile ülesandeks allkirjastada õigusakt pärast kõikide menetluste nõuetekohase läbiviimise kontrollimist ja korraldada kokkuleppel nõukogu peasekretäriga selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

6.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

—

võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 3, millega sätestatakse ühtse turu loomine isikute vaba liikumise takistuste kõrvaldamise kaudu;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 15. märtsi 2007. aasta resolutsiooni ühenduse tegevuse kohta piiriüleste tervishoiuteenuste osutamise valdkonnas (1);

—

võttes arvesse Maailma Tervishoiuassamblee aruannet (WHA 58.) rahvusvaheliste meditsiiniliste sanitaareeskirjade kohta ja Maailma Tervishoiuassamblee 26. mai 2006. aasta resolutsiooni, milles nõutakse sanitaareeskirjade teatavate pandeemilist grippi käsitlevate sätete vabatahtlikku varajast rakendamist (WHA 59.2);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta määrust (EÜ) nr 851/2004, millega asutatakse haiguste ennetamise ja tõrje Euroopa keskus, (2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. septembri 1998. aasta otsust nr 2119/98/EÜ, millega moodustatakse ühenduses epidemioloogilise seire ja nakkushaiguste tõrje võrgustik, (3) ja komisjoni 22. detsembri 1999. aasta otsust 2000/57/EÜ varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi kohta nakkushaiguste profülaktikaks ja tõrjeks vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusele 2119/98/EÜ (4);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

—

võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni raportit (A6-0263/2007),

A.

arvestades, et nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil on viimasel ajal tulnud tegeleda uute probleemidega, mida haigused on rahvatervisele põhjustanud, ning arvestades, et riiklikul ja piirkondlikul tasandil tuleks arendada välja paremad abistamist ning teavitamist puudutavad menetlused; arvestades, et haiguste leviku tõkestamisega on vaja tegeleda Euroopa tasandil;

B.

arvestades, et väga liikuvas ja globaliseeruvas maailmas kasvab vajadus rahva tervise üleeuroopalise ja rahvusvahelise ulatusega kaitse järele;

C.

arvestades, et esmajärjekorras tuleks tagada maksimaalne kaitse nakkushaiguste ülemaailmse leviku ja rahvusvahelise ulatusega rahvatervisealaste hädaolukordade vastu, kuid teha seda rahvusvahelist liiklust võimalikult vähe häirides;

D.

arvestades, et vastavalt EÜ asutamislepingu artiklis 5 sätestatule tuleb järgida subsidiaarsuse põhimõtet, kuna tervishoiuteenuste korraldamine kuulub iga liikmesriigi enda pädevusse,

1.

tunnistab selge ja kõikehõlmava rahvusvahelise mehhanismi tähtsust, mille eesmärk on vältida haiguste levikut, nende eest kaitsta ja neid ohjeldada ning näha ette ohule vastavad rahvatervisealased tõrjemeetmed ja mis oleks kättesaadav kõigile, kes seda vajavad;

2.

tunnustab ülalmainitud Tervishoiuassamblee resolutsiooni, milles nõutakse sanitaareeskirjade teatavate linnugrippi ja inimeste pandeemilist grippi käsitlevate sätete vabatahtlikku varajast rakendamist;

3.

kutsub rahvusvahelist üldsust üles järgima ja kohaldama Maailma Terviseorganisatsiooni 2007. aasta jaanuaris avaldatud heade tavade juhist pingutuste kiire jagamise kohta;

4.

tervitab komisjoni seisukohti muudetud rahvusvaheliste meditsiiniliste sanitaareeskirjade rakendamise kohta, mis on avaldatud teatises (KOM(2006)0552), mille eesmärk on edendada struktureeritud arutelu nõukogu ja Euroopa Parlamendiga;

5.

rõhutab tungivat vajadust rakendada rahvusvahelisi meditsiinilisi sanitaareeskirju nii ruttu kui võimalik kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega, tugevdades samaaegselt olemasolevaid süsteeme ja suutlikkust;

6.

rõhutab vajadust rakendada rahvusvahelisi meditsiinilisi sanitaareeskirju kooskõlastatud viisil kogu ühenduses;

7.

juhib samal ajal tähelepanu asjaolule, et vastavalt liikmesriikide volitustele ja subsidiaarsuse põhimõttele kuulub tervishoiuteenuste korraldamine siiski ainult liikmesriikide endi pädevusse, tagades oma kodanikele kõrgetasemelise tervisekaitse;

8.

märgib, et seesugused rahvusvahelised meetmed „ei piira rahvusvahelist liiklust rohkem ega ole isikute suhtes häirivamad ega pealtükkivamad kui mõistlikult kasutusel olevad alternatiivid, millega saavutataks nõutav tervisekaitse tase” (rahvusvaheliste meditsiiniliste sanitaareeskirjade artikkel 43);

9.

on seisukohal, et paremaks riskidega tegelemiseks on vaja toetada nii tervishoiuteenuste pakkujate vahel teabe vahetamiseks mõeldud kui ka patsiendiinfot edastavate infosüsteemide arendamist; rõhutab vajadust suurendada ülalmainitud infosüsteemide turvalisust;

10.

on veendunud, et kõrgetasemelise kaitse saavutamiseks ning valmisoleku tagamiseks globaalses ja väga liikuvas maailmas on hädavajalik toetada naaberriike ja kolmandaid riikide ning teha nendega koostööd;

11.

rõhutab tiheda koostöö vajadust riiklike asutuste ning riiklike ja Euroopa asutuste vahel rahvatervisealase teabe vahetamisel selleks, et rakendamist optimeerida ja ELi kodanikke paremini rahvusvaheliste rahvatervisealaste hädaolukordade eest kaitsta;

12.

tuletab meelde Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) ning ELi rahvatervisealaste ohtude eest varajase hoiatamise ja reageerimise süsteemi (EWRS) rolli sanitaareeskirjade rakendamisel ning eriolukordade puhul;

13.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid täidaksid neile rahvusvaheliste meditsiiniliste sanitaareeskirjadega määratud kohustusi;

14.

palub komisjonil koostöös Euroopa Parlamendi pädeva komisjoniga koostada suunised ohtude tuvastamiseks ja hindamiseks;

15.

samal ajal palub komisjonil ametlikustada ECDC roll rahvusvaheliste meditsiiniliste sanitaareeskirjade rakendamisel, eriti mis puudutab andmete kogumist teemadel, mis kuuluvad ECDC pädevusse;

16.

kutsub komisjoni otsima võimalusi ja vahendeid vajalike süsteemide loomise toetamiseks naaberriikides ning kolmandates riikides rahastamise ja regionaalarengu mehhanismide kaudu;

17.

palub komisjonil määratleda viise ja vahendeid, mis võimaldaksid toetada Maailma Terviseorganisatsiooni poliitikat pandeemiavaktsiinide kättesaadavuse kohta arengumaades;

18.

nõuab tungivalt, et komisjon arendaks programme võitluseks Euroopa ja globaalsete terviseohtudega, nagu tervishoiuga seotud infektsioonid ning kasvav resistentsus antibiootikumiravi suhtes; juhib tähelepanu asjaolule, et vaja on kogu Euroopat hõlmavat lahendust, kuna seesugused tervishoiuga seotud kriisid ei hooli geograafilistest piiridest;

19.

rõhutab vajadust luua ELi keskne vaieldamatu tõhususega viirusevastaste ravimite ja vaktsiinide varu, et kaitsta ELi kodanikke võimaliku gripipandeemia vastu kõikides liikmesriikides ning mis täiendab liikmesriikide tegevust; rõhutab vajadust komisjoni poolt kogu ELi hõlmavate meetmete väljatöötamiseks gripipandeemia puhuks, mis võimaldaksid tõhusalt võidelda gripi leviku vastu Euroopas 24 tunni vältel;

20.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Maailma Terviseorganisatsiooni Euroopa piirkondlikule kontorile.

—

võttes arvesse Madridis 3.-14. septembril 2007. aastal toimunud kõrbestumise tõkestamise ÜRO konventsiooni (UNCCD) osaliste 8. konverentsi (COP 8);

—

võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 5,

A.

arvestades, et kõrbestumine on maa degradeerumine kuivades, poolkuivades ja alaniiskete alade kuivade osadega piirkondades mitmesuguste tegurite, sealhulgas kliima varieerumise ja inimtegevuse tagajärjel, mis seetõttu vajab terviklikku diagnoosi ja rakenduskava;

B.

arvestades, et kliimamuutus tingib maa soojenemise, mistõttu pinnase temperatuur tõuseb ning sellele järgnev suurenenud aurustumistase põhjustab kõrbestumist;

C.

arvestades, et kõrgenenud temperatuuri tõttu kuivavad allikad, langeb jõgede ja maa-aluste valgalade veetase, mille tagajärjel hävineb mullastiku pealmine struktuur; arvestades, et praegustes tingimustes, kus põuaperioodid pikenevad, on metsi pärast põlengut üha raskem taastada, mis toob kaasa kõrbestumise riski;

D.

arvestades, et kõrbestumine ja põud on probleemid, mis puudutavad maailma kõiki piirkondi ning kõrbestumise vastu võitlemiseks ja/või põua mõjude leevendamiseks on vaja võtta ühismeetmed; arvestades, et UNCCD on ainus õiguslikult siduv rahvusvaheline juriidiline dokument, milles käsitletakse pinnase degradeerumist kuivaladel ja mille osaliste hulka kuulub peaaegu ülemaailmselt 191 riiki;

E.

arvestades, et tõsiste põudade ja/või kõrbestumise all kannatajate hulka kuulub palju arengumaid, eriti vähimarenenud maid;

F.

arvestades, et ÜRO Keskkonnaprogrammis (UNEP) prognoositakse, et kõrbestumine mõjutab praegu ligikaudu 25-30 % maailma maismaa pindalast, kuid see ohustab 1,2-2 miljardit inimest vähemalt 100 riigis; arvestades, et tootlikkuse kaost tingitud majanduskahjud olid 1992. aastal hinnanguliselt 42 miljardit dollarit (2006. aasta hindadele vastavalt 64 miljardit dollarit); arvestades, et kõrbestumise ülemaailmne tempo kiireneb ning selle tagajärjeks on vaesus, sundränne ja konfliktid;

G.

arvestades, et kolmveerand mullastikust kuivades, poolkuivades ja alaniiskete alade kuivade osadega piirkondades degradeerub ning sama ähvardab peaaegu poolt veestikuäärselt haritavat maad, ja et degradeerumise tagajärgedeks on bioloogilise mitmekesisuse vähenemine, mullastiku viljakuse ja veesäilitamisvõime langus, suurenenud erosioon ning vähenenud süsiniku kogumine;

H.

arvestades, et kõrbestumine toimub peamiselt liigse põlluharimise, ülekarjatamise, väära niisutamistava ja raadamise tõttu; arvestades, et nimetatud tegevuste põhjuseks on kehv maakorraldus, mis omakorda tuleneb sageli talunike sotsiaalmajanduslikest elutingimustest; arvestades, et uuringute andmetel oleksid investeeringud säästvasse maakorraldusse tulutoovad;

I.

arvestades, et kliimamuutusega seotud sellised ekstreemsed kliimajuhtumused nagu üleujutused ja põuad muutuvad üha sagedasemaks ja mõjult aina tugevamaks, mis suurendab veelgi kõrbestumise riski ning selle negatiivseid tagajärgi majandusele ja ühiskonnale;

J.

arvestades, et kõrbestumine aitab samuti kliimamuutusele kaasa maa-alade degradeerumise ning sellega seonduva taimestiku vähenemisega, mille tagajärjel suurenevad heitmed ja väheneb süsiniku neeldumine; arvestades, et kuivalade endiste olude taastamine võib avaldada olulist positiivset mõju;

K.

arvestades, et UNCCD mängib keskset osa ülemaailmsetes jõupingutustes vähendada vaesust, saavutada säästev areng ning täita aastatuhande arengueesmärgid,

1.

avaldab toetust UNCCDle ja selle reformidele; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles esitama COP kohtumisel ühist seisukohta tihedas koostöös partneritega AKV riikidest;

2.

avaldab toetust tähtajaliste eesmärkidega strateegilisele tegevusplaanile; nõuab, et EL osaleks konstruktiivselt 10aastase strateegilise plaani formuleeringus ja läbirääkimistes, luues seega tugevaid ja tõhusaid mehhanisme konventsiooni tulemuslikuks elluviimiseks; sellega seoses nõuab, et erilist tähelepanu pöörataks:

3.

rõhutab kodanikuühiskonna ja kohalike elanikkondade rolli UNCCD eesmärkide elluviimisel ja saavutamisel;

4.

soovitab korraldada konverentsi, et hinnata tegevuskavade rakendamist ja tulemuslikkust enim mõjutatud regioonides, eriti Aafrikas, enne tulevast osaliste konverentsi;

5.

tunnistab maa degradeerumist kui mõjutatud riikide tulevast arengut enim takistavat tegurit; nõuab, et ELi arengupoliitikas pöörataks erilist tähelepanu kõnealusele nähtusele, sealhulgas ka arenguabi vajaduste hindamisel;

6.

tunneb muret meetmete kohustusliku rahastamise puudumise pärast, väljendab heameelt, et Ülemaailmset Keskkonnafondi kasutatakse konventsiooni rahastamismehhanismina ning kutsub ELi üles tõhustama kõrbestumisvastaste meetmete rahastamist ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja selle Kyoto protokolli raamistikku kuuluvate paindlike mehhanismide kaudu;

7.

nõuab, et ühise põllumajanduspoliitika reformis viidaks sisse kohustuslikud kriteeriumid kõrbestumise ja maa degradeerumise tõkestamiseks Euroopa Liidu mõjutatud aladel; lisaks nõuab ennetus- ja rakenduspoliitikat inimeste toetamiseks maapiirkondades;

8.

nõuab ulatuslikku metsahooldust, et vähendada metsade põlemiskoormust ning põlengute levikut ja kiirust nii palju kui võimalik; juhib tähelepanu, et saadav biomass võiks aidata kaasa toimingu majanduslikule teostatavusele;

9.

kutsub komisjoni üles kaaluma Euroopa Põuavaatluskeskuse loomist, kus kogutaks teadmust ning pakutaks tõrjeabinõusid ja järelmeetmeid põua mõjude vähendamiseks Euroopas;

10.

tõdeb, et hiljutistes uurimustes on tuldud järeldusele, et maa degradeerumise vähendamiseks tehtud investeeringute kulu mõjutatud aladel oleks väiksem kui degradeerumisest tulenev kulu; peab meeles, et tulemuslikud kõrbestumist tõkestavad meetmed vajavad pikaajalist kohustust;

11.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tõhustama rahvusvahelist koostööd UNCCD rakendamises, pakkudes täiendavaid ergutusi ja rahalist toetust, ning toetama piiriüleseid veealaseid koostööprogramme; lisaks kutsub üles panema käesoleva teema järgmise EL-Aafrika tippkohtumise päevakorda;

12.

kordab oma 7. juuli 2005. aasta resolutsiooni metsaõigusnormide täitmise järelevalvet, metsahaldust ja puidukaubandust (FLEGT) käsitleva ELi tegevuskava rakendamise kiirendamise kohta (1) ning väljendab pettumust seoses ebaseadusliku ja jätkusuutmatult raiutud puidu ELi importimist keelustavate kohustuslike ja põhjalike eeskirjade puudumisega;

13.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, UNCCD osalistele ja UNCCD sekretariaadile.

—

võttes arvesse kõiki lepinguid ELi ja kolmandate riikide vahel ning kõnealustes lepingutes sisalduvaid inimõiguste ja demokraatia klausleid;

—

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikleid 177, 178, 300 ja 310 ning Euroopa Liidu lepingu artikleid 3, 6, 11, 19 ja 21;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu inimõiguste alaseid suuniseid ja eelkõige 2001. aasta detsembris vastu võetud suuniseid inimõigustealaste dialoogide pidamise kohta ja 2004. aasta detsembris vastu võetud kõnealuste suuniste rakendamise hindamist, ning võttes samuti arvesse 2004. aasta juunis vastu võetud Euroopa Liidu suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta;

—

võttes arvesse oma 14. veebruari 2006. aasta resolutsiooni inimõiguste ja demokraatia klausli kohta Euroopa Liidu lepingutes (1) ja komisjoni järelmeetmeid kõnealusele resolutsioonile;

—

võttes arvesse nõukogu 7. juuni 2006. aasta dokumenti pealkirjaga:„Inimõiguste süvalaiendamine ühises välis- ja julgeolekupoliitikas ja teistes ELi poliitikavaldkondades”;

—

võttes arvesse 26. mai 2005. aasta Euroopa Parlamendi ja komisjoni vaheliste suhete raamkokkulepet;

—

võttes arvesse oma 25. aprilli 2002. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule Euroopa Liidu rolli kohta inimõiguste ja demokratiseerimise edendamisel kolmandates riikides (2);

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone inimõiguste olukorra kohta maailmas;

—

võttes arvesse oma varasemaid arutelusid ja kiireloomulisi resolutsioone inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete rikkumise juhtumite kohta;

—

võttes arvesse erisuuniseid Euroopa Parlamendi liikmete inimõiguste- ja demokraatiaalaste tegevuste kohta vistiitidel kolmandatesse riikidesse;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1889/2006 rahastamisvahendi loomise kohta demokraatia ja inimõiguste edendamiseks kogu maailmas (3);

—

võttes arvesse väliskomisjoni inimõiguste allkomisjoni järeldusi, mis saavutati arutelude käigus 3. mai 2007. aasta kohtumisel inimõiguste kohta Hiinas ja Usbekistanis ning 23. aprilli 2007. aasta kohtumisel inimõiguste kohta Venemaal;

—

võttes arvesse oma 10. mai 2007. aasta resolutsiooni 18. mail 2007 Samaras toimuva ELi ja Venemaa tippkohtumise kohta (4), 26. aprilli 2007. aasta resolutsiooni demonstratsioonide hiljutise mahasurumise kohta Venemaal (5), 18. jaanuari 2007. aasta resolutsiooni viie Bulgaaria meditsiiniõe ja ühe Palestiina arsti süüdimõistmise ja vangistamise kohta Liibüa poolt (6) ning 16. novembri 2006. aasta resolutsiooni Iraani kohta (7), 26. oktoobri 2006. aasta resolutsiooni Usbekistani kohta (8) ja 7. septembri 2006. aasta resolutsiooni ELi ja Hiina suhete kohta (9);

—

võttes arvesse 23. aprillil 2007. aastal Luxembourgis peetud välissuhete nõukogu 2796. istungil vastu võetud järeldusi Kesk-Aasia kohta; partnerlus- ja koostöölepinguid Kõrgõzstani, Kasahstani ja Usbekistaniga, mis on juba jõustunud; partnerlus- ja koostöölepinguid Tadžikistani ja Türkmenistaniga, millele on alla kirjutatud, kuid mida ei ole veel ratifitseeritud; komisjoni strateegiadokumenti Kesk-Aasia kohta (2002-2006);

—

võttes arvesse Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna (AKV) riikide ning Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahelise partnerluslepingu artikleid 8, 9, 96 ja 97 ning VII lisa, mis allkirjastati Cotonous 23. juunil 2000 (10) ja mida muudeti Luxembourgis 25. juunil 2005 (11) (Cotonou leping);

—

võttes arvesse AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee resolutsioone ja eelkõige parlamentaarse ühisassamblee 25. novembri 2004. aasta Haagis vastu võetud resolutsiooni AKV-ELi poliitilise dialoogi kohta (Cotonou lepingu artikkel 8) (12);

—

võttes arvesse komisjoni poolt Euroopa naabruspoliitika raames vastu võetud kahepoolseid tegevuskavu Euroopa naabruspoliitika partnerriikidega, välja arvatud Alžeeria, Valgevene, Liibüa ja Süüria;

—

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile Euroopa naabruspoliitika arendamise kohta (KOM(2006)0726) ja selle kohta peagi avaldatavat resolutsiooni;

—

võttes arvesse oma 15. märtsi 2007. aasta soovitusi nõukogule läbirääkimisvolituste kohta assotsiatsioonilepingu sõlmimiseks ühelt poolt Euroopa Liidu ja tema liikmesriikide ning teiselt poolt Andide Ühenduse ja tema liikmesriikide vahel (13) ning läbirääkimisvolituste kohta assotsiatsioonilepingu sõlmimiseks ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Kesk-Ameerika riikide vahel (14);

—

võttes arvesse oma 12. oktoobri 2006. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ja Mercosuri vaheliste majandus- ja kaubandussuhete kohta piirkondadevahelise assotsiatsioonilepingu sõlmimiseks (15) ning 27. aprilli 2006. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika tugevdatud partnerluse kohta (16);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

—

võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust (A6-0302/2007),

A.

arvestades, et inimõigustealased dialoogid on üks paljudest vahenditest, mida EL võib kasutada inimõiguste poliitika rakendamiseks ja et need on oluline osa Euroopa Liidu üldisest strateegiast, mille eesmärgiks on säästva arengu, rahu ja stabiilsuse edendamine;

B.

arvestades, et inimõiguste universaalsust, individuaalsust ja jagamatust, mis ei tähenda üksnes kodanikuja poliitilisi õigusi, vaid ka sotsiaalseid, keskkonnaalaseid, majanduslikke ja kultuurilisi õigusi, tuleb toetada ja edendada, ning arvestades, et EL jätkab sel eesmärgil oluliste vahendite loomist;

C.

arvestades, et kõik otsused alustada inimõigustealast dialoogi on tehtud teatavate nõukogu poolt vastu võetud kriteeriumide alusel, milles võetakse eeskätt arvesse ELi tõsist muret inimõiguste olukorra pärast asjaomase riigi territooriumil, asjaomase riigi ametiasutuste tõelist pühendumist kõnealusele dialoogile, et parandada inimõiguste olukorda riigi territooriumil, ja positiivset mõju, mida inimõigustealane dialoog võib avaldada inimõiguste olukorrale;

D.

arvestades, et Euroopa Liidu inimõiguste suunistes nõutakse piisavat ja korrapärast inimõiguste küsimustega tegelemist üldise, kolmandate riikidega kõikidel tasanditel peetava poliitilise dialoogi raames;

E.

arvestades, et 2004. aastal tegi nõukogu otsuse kontrollida kaks korda aastas ülevaate ja ajakohastatud ajakava põhjal dialoogide üldist seisu, ning arvestades, et samal ajal rõhutas nõukogu, et dialooge ei tohi alustada mitte määramata ajaks, vaid teatud ajavahemikuks, kusjuures nähakse ette lõpetamise strateegia;

F.

arvestades, et inimõigustealaseid dialooge ja konsultatsioone peetakse suurt hulka struktuure, töövorme ja menetlusi kasutades, arvestades, et järjepidevuse puudumine võib kahjustada ELi inimõiguste poliitika usaldusväärsust rahvusvahelisel areenil, ning arvestades, et oleks soovitav suurem läbipaistvus ja demokraatlik kontroll eespool nimetatud inimõigustealaste dialoogide pidamise suuniste kohaldamise üle;

G.

arvestades, et nõukogu praegune tava on esitada päevakorra aruanne ja inimõiguste struktureeritud dialoogide/konsultatsioonide järgmise vooru eesmärgid, ning kutsuda osalema Euroopa Parlamendi ametnik koos valitsusväliste organisatsioonide esindajatega;

H.

arvestades, et Cotonou leping on suunatud säästvale arengule ja on keskendunud üksikisikule kui arengupoliitika peategelasele ja soodustatud isikule; arvestades, et see toob endaga kaasa kõigi inimõiguste ja põhivabaduste austamise ja edendamise ning arvestades, et eespool nimetatud 25. juuni 2005. aastal lepingu läbi vaatamise tulemuseks oli intensiivsem poliitiline dialoog vastavalt artiklile 8, eelkõige seoses inimõigustega;

I.

arvestades, et kui ühel poolel ei õnnestu täita kohustusi, mis tulenevad inimõiguste, demokraatia põhimõtete ja õigusriigi põhimõtete austamisest, millele on osutatud Cotonou lepingu artiklis 9, alustatakse konsulteerimismenetlust vastavalt artiklile 96 olukorra parandamiseks;

J.

arvestades, et ehkki Cotonou lepingu artikkel 8, millega nähakse ette poliitiline dialoog AKV riikide ja ELi vahel ning samuti korrapärane inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete ning hea valitsemistava austamise hindamine, on tervitatav, jääb siiski mure selle üle, et kõnealust sätet kasutatakse artiklis 96 sätestatud konsulteerimismenetlusest kõrvalehoidmiseks inimõiguste rikkumiste korral;

K.

arvestades, et Euroopa naabruspoliitika tegevuskavade rakendamist kontrollivad mitmed allkomisjonid, ning arvestades, et EL on kahepoolsete assotsiatsioonilepingute kohaselt alustanud inimõiguste, demokratiseerimise ja valitsemistava allkomisjonide tegevuse laiendamist kõikidele Euroopa naabruspoliitika riikidele; arvestades, et praegu on Maroko, Jordaania ja Liibanon kiitnud heaks selliste allkomisjonide loomise, mis on kokku tulnud, Egiptus on heaks kiitnud allkomisjoni loomise, ehkki see ei ole veel kokku tulnud, ja Tuneesias on praegu pooleli allkomisjoni heakskiitmise menetlus;

L.

arvestades, et lühiajalise meetmena eri Euroopa naabruspoliitika tegevuskavades soovitatakse moodustada assotsiatsioonilepingu artikli 5 alusel allkomisjon eesmärgiga arendada struktureeritud poliitilist dialoogi demokraatia ja õigusriigi edendamiseks; arvestades, et kõnealusel allkomisjonil puuduvad otsuste tegemise volitused, kuid ta võib esitada ettepanekuid asjaomasele assotsiatsioonikomisjonile või poliitilise dialoogi kõrgema taseme organitele;

M.

arvestades, et välisabi rahastamisvahendite reformimise tulemusel sai Euroopa Parlament õiguse teostada asjakohaste strateegiliste dokumentide demokraatlikku kontrolli ja on samal ajal üks eelarvepädevatest institutsioonidest;

N.

arvestades, et Pekingi 1995. aasta deklaratsioonis ja tegevuskavas sätestatakse, et naiste ja tütarlaste inimõigused on üldiste inimõiguste võõrandamatu, lahutamatu ja jagamatu osa,

1.

rõhutab, et inimõiguste edendamine on ELi välispoliitika kujundamise oluline osa; nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon lisaksid inimõiguste küsimused korrapäraselt ELi ja kolmandate riikide vahel peetava poliitilise dialoogi päevakorda ning tugevdaksid inimõiguste süvalaiendamist kõikidesse ELi välispoliitikatesse, sealhulgas ELi sisepoliitikate välisaspektidesse, ning nõuab kindlalt kõigi olemasolevate vahendite kasutamist, et saavutada kõnealused eesmärgid;

2.

on seisukohal, et inimõiguste küsimusi tuleks arutada kõige kõrgemal poliitilisel tasandil, et anda inimõigustega seotud probleemidele suuremat poliitilist kaalu; tuletab meelde, et inimõiguste edendamine ja kaitsmine kolmandates riikides ei tohiks sõltuda geopoliitilistest või geostrateegilistest liitudest; rõhutab, et poliitiliste, majanduslike ja kaubandusega seotud dialoogide raames peaks inimõiguste austamine olema ELi strateegiliste ja privilegeeritud suhete aluseks;

3.

kutsub nõukogu üles täielikult kohaldama eespool nimetatud ELi suuniseid inimõigustealaste dialoogide pidamise kohta;

4.

kiidab heaks esimese läbivaatamise järeldused ELi inimõiguste kaitsjaid käsitlevate suuniste rakendamise kohta, milles juhitakse tähelepanu asjaolule, et inimõiguste kaitsjatega seotud olukord ja keskkond, kus nad töötavad, tuleb korrapäraselt lisada ELi ja kolmandate riikide vahel peetavatesse poliitilistesse dialoogidesse, sealhulgas ELi liikmesriikide poolt läbiviidatavatesse kahepoolsetesse dialoogidesse ja konsultatsioonidesse;

5.

tunneb heameelt nõukogu hiljutise otsuse üle koostada ELi suunised lapse õiguste kohta, mis viiakse lõpule Portugali eesistumise ajal 2007. aastal; rõhutab sellega seoses, et need peavad täiendama lapsi relvastatud konfliktides käsitlevaid kehtivaid suunised, ja tuleb arutada 6. veebruari 2007. aasta Pariisi kohustusi laste kaitsmiseks ebaseadusliku värbamise või kasutamise eest relvajõududes või relvastatud rühmades;

6.

palub veel kord nõukogul korrapäraselt täielikult rakendada kõikides ELi lepingutes ja suhetes kolmandate riikidega inimõiguste ja demokraatia klauslit; kinnitab oma nõudmist, et inimõiguste olukorra ja inimõiguste klausli rakendamise hindamiseks tuleb sätestada läbipaistev menetlus; nõuab, et sellise hindamise tulemusi võetakse korrapäraselt arvesse inimõigustealastes dialoogides ja konsultatsioonides kolmandate riikidega ja vastupidi;

7.

rõhutab, et dialoogi ja konsultatsiooni peamine eesmärk on aidata kaasa demokraatia, õigusriigi, hea valitsemistava ning põhiõiguste ja inimõiguste austamise tugevdamisele kolmandates riikides, mis tähendab mitte ainult kodaniku- ja poliitilisi õigusi, vaid ka sotsiaalseid, keskkonnaalaseid, majanduslikke ja kultuurilisi õigusi; rõhutab, et neid eesmärke täidetakse inimõiguste ülddeklaratsioonis ja muudes ÜRO raames vastu võetud inimõiguste ülddokumentides sätestatud põhimõtteid järgides ning aastatuhande arengueesmärke arvestades;

8.

püsib arvamuse juures, et inimõigustealase dialoogi või konsultatsioonide pidamine kolmanda riigiga peab viima inimõiguste korrapärase süvalaiendamiseni kõikidesse ELi ja asjaomase riigi vahelistesse koostöövaldkondadesse, sealhulgas ühenduse arengupoliitikasse ning majandus-, rahandus- ja tehnilisse koostöösse kolmandate riikidega nii, et inimõigustealase dialoogi või konsultatsioonide olemasolu ei ole eesmärk omaette;

9.

tervitab nõukogu jõupingutusi, et saavutada eespool nimetatud ELi inimõigustealaste dialoogide pidamise suuniste abil ühtsus inimõigustealastes dialoogides ja konsultatsioonides; püsib arvamuse juures, et dialoogi tõhustamise tagamiseks vajalikud paindlikkus ja pragmaatilisus ei tohi kahjustada ühtsust, mis on vajalik, et ära hoida dialoogide ja konsultatsioonide muutumine vaba valiku küsimuseks;

10.

märgib, et on olemas suur hulk dialooge ja konsultatsioone, millest igaüks põhineb erinevatel struktuuridel, töövormidel, sagedustel ja metoodikatel, ähmastades niiviisi üldist pilti ning luues segadust seoses ELi tegevusega käesolevas valdkonnas; taunib asjaolu, et ükskõik milline teave, mis võib olemas olla dialoogide ja konsultatsioonide päevakordade, sihtide, püstitatud eesmärkide või dialoogide järelduste kohta, mis põhinevad lepingutel, ad hoc dialoogidel ja konsultatsioonidel, sarnaseid seisukohti jagavate riikide vahelisel dialoogil ja konsultatsioonil või poliitilisel dialoogil ja konsultatsioonil, ei laiene see teave inimõigustele; märgib, et ei nõukogu ega komisjon ei ole kavandanud meetodit käesolevate dialoogide ja konsultatsioonide korraldamiseks ja süstematiseerimiseks, mis teeb võimatuks näha tulemusi üldises perspektiivis; palub nõukogul ja komisjonil luua süsteemne lähenemisviis, millele kolmandate riikidega peetavate inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide puhul toetuda, klassifitseerides need vastavalt metoodikale ja teemale, et luua alus inimõiguste olukorra, saavutatud läbimurrete jms objektiivseks hindamiseks ja kontrollimiseks;

11.

peab ülioluliseks leida võimalusi, kuidas parandada erinevate ELi institutsioonide (nõukogu, komisjon ja Euroopa Parlament) vahelise töö koordineerimist, luues institutsioonidevahelise trialoogi poliitilise dialoogi ning inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide küsimustes; lisaks nõuab tungivalt, et uuritaks võimalusi kõnealuste institutsioonide vahelise siseside parandamiseks;

12.

tervitab nõukogu inimõiguste töörühma (COHOM) algatust, mille kohaselt tuleb kõik ELi inimõigustealased dialoogid ülemaailmse perspektiivi säilitamise eesmärgil aeg-ajalt läbi vaadata, arvestades kaks korda aastas toimuvate aruteludega, mis põhinevad käimasolevate inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide ajakohastatud üldraamistikul ja ajakaval; nõuab, et läbivaatust teostataks korralikult ja teave kui osa ülalmainitud institutsioonidevahelistest kolmepoolsetest kõnelustest edastataks enesestmõistetavalt teistele nõukogu töörühmadele, komisjonile ja tema delegatsioonidele kolmandates riikides ning Euroopa Parlamendile;

13.

palub nõukogul rakendada COHOMi volitusi, et tagada ühtsus dialoogide või konsultatsioonide ja teiste viiside vahel, mille abil EL üritab asjaomastes riikides inimõigusi edendada (kõnealused dialoogid või konsultatsioonid on kas rahvusvaheliste organite töö tulemus või pärinevad nad kohustustest, mis on sätestatud ELi õigusaktidega);

14.

kordab nõukogule esitatud nõudmist kaaluda COHOMi muutmist töörühmaks, kelle esindajad asuvad Brüsselis, ning teha tihedat koostööd ja Euroopa Parlamendi pädeva komisjoniga; usub, et see võimaldaks rohkem aega kokkusaamisteks ja tagaks parema koordineerimise ja seega tõenäoliselt tugevama järelevalve ELi inimõiguste poliitika suhtes laiemas tähenduses ning eelkõige inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide suhtes, samuti inimõiguste süvalaiendamise, mis muudaks ELi poliitikad sidusamaks;

15.

palub nõukogul suurendada oma peasekretariaadi inimõiguste üksuse rolli, võimaldades sellel osaleda poliitiliste dialoogide, sealhulgas komisjoni vastutuse all olevate ja koostöölepingutel põhinevate dialoogide ja konsultatsioonide läbiviimises, ning moodustada oma inimõiguste üksuses iga struktureeritud inimõigustealase dialoogi või konsultatsiooni jaoks alaline koordineerimissüsteem, et tagada dialoogi- ja konsultatsiooniteemade uuenduslikkus, asjaomaste osalejate valik ning järjepidevus, tuginedes seejuures põhimõttele, et selline koordineerimine peaks panustama Euroopa ja asjaomase riigi organisatsioonide, institutsioonide ja akadeemikute kahepoolsete võrgustike loomisse, et tagada nõutav inimõiguste ja demokraatia süvalaiendamine kõikidesse ELi poliitikatesse, eriti pärast EÜ välisabi rahastamisvahendite reforme; nõuab sel eesmärgil vajalike meetmete võtmist, et võimaldada üksusel täita ülalnimetatud ülesandeid ning suurendada sealhulgas rahalisi vahendeid ja personali;

16.

kutsub nõukogu üles suurendama üksikute liikmesriikide ja ELi poolt läbiviidavate kahepoolsete inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonde ühtsust ning suurendama COHOMi rolli liikmesriikide saatkondade ja komisjoni delegatsioonide tegevuse koordineerimisel;

17.

palub komisjonil ja nõukogul lisada iga riigi strateegiadokumenti ja muudesse strateegiadokumentidesse konkreetse inimõiguste ja demokraatia olukorraga seotud strateegia ja kasutada seda poliitilise dialoogi raamistikuna;

18.

kordab komisjonile esitatud nõudmist lisada iga komisjoni delegatsiooni kolmandas riigis personali koosseisu inimõiguste ametniku ametikoht ning palub komisjonil tagada, et sellist ametikohta omavad isikud osalevad mis tahes vormis peetavas poliitilises dialoogis; nõuab sel eesmärgil vajalike meetmete võtmist, et võimaldada komisjonil kõnealust ülesannet täita, sealhulgas suurendada oma rahalisi vahendeid ja inimressursse;

19.

kutsub komisjoni üles tagama sidusust valimiste jälgimise missioonide (eriti valimistejärgse strateegia puhul) ning inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide protsessi vahel; palub komisjonil kehtestada koos Euroopa Parlamendi ja asjaomaste kolmandate riikidega valimistejärgne menetlus, et jälgida ja toetada demokratiseerimisprotsessi, mis hõlmab kodanikuühiskonna kaasamist valimistejärgsete soovituste rakendamise kõikides etappides;

20.

kutsub komisjoni üles kohaldama ja kasutama inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide tulemusi iga-aastaste strateegiate koostamisel, mis on aluseks projektide rakendamisel määrusega (EÜ) nr 1889/2006 kehtestatud demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi (EIDHR) alusel ning kõnealust kahte vahendit järjekindlalt siduma;

21.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles süvalaiendama inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide tulemusi projektidesse ja programmidesse arenguabi ning eeskätt tehnilise, kaubandus- ja rahanduskoostöö valdkonnas;

22.

tervitab nõukogu piiravat tingimust, et kahepoolsete inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide olemasolu ei tohi avaldada mõju rahvusvahelise surve vähendamisele, mida EL avaldab vastavas riigis inimõiguste rikkumise ilmnemise korral, ning juhib tähelepanu sellele, et dialoogi toetamine asjaomase diplomaatilise ja poliitilise surve abil kõigil tasanditel, ulatudes Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni asutuste ja eriti tema inimõiguste nõukoguni, on ülioluline;

23.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles analüüsima, toetama ja koordineerima eesmärkide püstitamist ELi inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide jaoks kooskõlas teiste toetajate ja rahvusvaheliste organisatsioonide tegevusega, pöörates erilist tähelepanu olemasolevatele ÜRO mehhanismidele (eriraportööride aruanded, ekspertkomisjonid, peasekretär, inimõiguste nõukogu, inimõiguste ülemkomissar jne); on seisukohal, et oma üldises lähenemises inimõiguste küsimuste tõstatamisel poliitilise dialoogi raames peaksid nõukogu ja komisjon korrapäraselt viitama liikmesriikide poolt ÜRO inimõiguste nõukogu valimisel antud lubadustele

24.

soovitab läbi viia asjakohased ettevalmistused, et võimaldada ühtlustada näitajaid ja eesmärke teiste samas riigis või riikide rühmas inimõigustealaseid dialooge või konsultatsioone pidavate kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide omadega; soovitab selliste ettevalmistuste puhul eeskujuks võtta Berni protsessi, mille Šveits seadis sisse suhete jaoks Hiinaga, ning asutada kõnealusel eesmärgil mitteametlikud foorumid teabe ja heade tavade vahetamiseks;

25.

on seisukohal, et inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide pidamine peaks olema läbipaistvam ja koordineeritum, ning nõuab tungivalt, et käesoleva eesmärgi saavutamiseks leitaks asjakohased vahendid, ilma seejuures dialoogi või konsultatsiooni tõhusust ohustamata;

26.

mõistab vajadust austada dialoogide ja konsultatsioone puhul teatavat konfidentsiaalsuse taset ning nõuab soosivat vastust taotlusele luua koostöös Euroopa Parlamendiga süsteem, mille kaudu saaksid Euroopa Parlamendi valitud liikmed teavet konfidentsiaalse tegevuse kohta seoses inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide ja nendega seotud menetlustega; teeb veel kord ettepaneku, et selline süsteem loodaks kriteeriumide alusel, mis on juba kehtestatud 20. novembril 2002 Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahel sõlmitud institutsioonidevahelises kokkuleppes Euroopa Parlamendi juurdepääsu kohta nõukogu tundliku sisuga teabele julgeoleku- ja kaitsepoliitika valdkonnas (17);

27.

palub nõukogul tagada, et enne kui EL püstitab konkreetsed eesmärgid, mis tuleb saavutada asjaomase kolmanda riigiga dialoogi või konsultatsiooni alustades, või sätestab kriteeriumid eelnevalt püstitatud eesmärkide täitmisel saavutatud edusammude analüüsimiseks ning kriteeriumid seoses võimaliku lahkumisstrateegiaga, konsulteeritakse esmalt kõigi huvitatud osapooltega, eelkõige Euroopa Parlamendi ja valitsusväliste organisatsioonidega;

28.

usub, et iga dialoogi jaoks tuleb püstitada konkreetsed sihid, kasutades kõiki nõukogu, liikmesriikide, komisjoni ja Euroopa Parlamendi poolt koostatud dokumente ning rahvusvaheliste ja kohalike inimõiguste kaitse organisatsioonide aruandeid, et määrata kindlaks inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide eesmärgid kolmanda riigiga ja parim suund tegutsemisel, et saavutada konkreetseid tulemusi, mida tuleb analüüsida; usub, et iga dialoogi ja konsultatsiooni jaoks tuleb püstitada konkreetsed sihid, mis peavad olema seatud selliselt, et tagada kõnealuste eesmärkide tõhus saavutamine;

29.

püsib arvamusel, et dialoogide ja konsultatsioonide eesmärgid peaksid rajanema põhimõttel, mille kohaselt inimõigused on universaalsed, jagamatud ja vastastikku sõltuvad, ning soovitab, et kehtestatavad kriteeriumid ei hõlmaks mitte üksnes kodaniku- ja poliitilisi õigusi, vaid ka majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi;

30.

rõhutab vajadust saata ELi eesistujakolmikut esindav ja kõrgetasemelistest ekspertidest koosnev delegatsioon vaadeldavasse riiki, et võimaluse korral algatada inimõigustealane dialoog ja konsultatsioon, mille järel delegatsioon esitab aruande COHOMile ja Euroopa Parlamendile;

31.

kutsub nõukogu üles määrama kindlaks selged algatuse, dialoogi katkestamise või lõpetamise kriteeriumid, et viia enne põhjuste esitamist dialoogi algatamise või katkestamise kohta läbi mõju hindamine (kus on ära toodud eeldatav ajavahemik ja meetmed, mis dialoogi ja konsultatsiooni taasalustamiseks tuleb võtta), ning tagada, et antud riigi delegatsioon ei arvaks, et EL näeb dialoogi eesmärgina omaette, mida tuleb iga hinna eest säilitada;

32.

palub nõukogul olukordades, kus kolmas riik keeldub inimõigustealase dialoogi või konsultatsiooni alustamisest või jätkamisest, kaaluda erimeetmete võtmist seoses inimõiguste ja demokratiseerimisega, eelkõige kodanikuühiskonna toetamise abil;

33.

palub nõukogul ja komisjonil avaldada kõikide sidusrühmade, eelkõige Euroopa Parlamendi ja valitsusväliste organisatsioonide huvides dialoogide ja konsultatsioonide päevakorrad piisavalt vara, et neile oleks tagatud omapoolse panuse andmise võimalus;

34.

usub, et tõhususe huvides peaks päevakorras olevate dialoogi ja konsultatsiooni teemade valimine olema selgepiirilisem ja enam sisule orienteeritud ning selle formuleerimises peavad osalema mõlemad osapooled; tuletab komisjonile ja nõukogule meelde, et dialoogide ja konsultatsiooni edenemine põhineb vastastikkusel ja see toimub vastastikuse austamise raames;

35.

nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon avaldaksid kolmandate riikide ametiasutustele survet võimaldada inimõiguste dialoogi või konsultatsiooni päevakorda valitud teemadest puudutatud ministeeriumide ja muude avalike asutuste esindajatel dialoogis või konsultatsioonis osaleda;

36.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles koostama koostöös Euroopa Parlamendi ja valitsusväliste organisatsioonidega näitajad iga sihi/püstitatud eesmärgi jaoks; on seisukohal, et sellised näitajad peavad olema realistlikud ja praktiliste tulemuste saavutamisele suunatud, mida saaks toetada teiste ELi välispoliitika vahendite kaudu; on sügavalt veendunud, et on oluline tunnistada, et dialoogide ja konsultatsioonide tulemusi tuleb hinnata pikaajalises perspektiivis;

37.

võtab teadmiseks nõukogu tehtud jõupingutused ELi inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide peamiste probleemsete valdkondade ühtlustamiseks nii, et kõnealuseid probleemseid valdkondi võidakse kasutada alusena eesmärkide püstitamisel edusammude mõõtmiseks, et suurendada sidusust ja järjepidevust inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide ning kõigi ELi inimõiguste poliitika instrumentide vahel;

38.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles avaldama dialoogides ja konsultatsioonides sätestatud sihid ja püstitatud eesmärgid, et teha võimalikuks nende analüüsimise mitte üksnes neid korraldavate institutsioonide, vaid ka dialoogis ja konsultatsioonis mitte osalevate - kas siis institutsiooniliste või valitsusväliste - tegutsejate poolt, tagades niiviisi selle, et ELi võib teha avalikult vastutavaks dialoogide ja konsultatsioonide tulemuste ja edasiminekute eest;

39.

rõhutab vajadust rajada tõhusad järelevalvemehhanismid, et tegeleda dialoogides, konsultatsioonides ja lõplikes soovitustes tõstatatud punktidega; palub nõukogul ja komisjonil teostada järelevalvet dialoogide ja konsultatsioonide tulemuste üle, plaanides ja rakendades programme ja projekte, mis on kavandatud inimõiguste olukorra parandamiseks;

40.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles avaldama iga dialoogi ja konsultatsiooni tulemusi või vähemalt nende kokkuvõtet, kui teatavaid menetlusi tuleb tõhususe huvides käsitleda konfidentsiaalsena;

41.

usub, et pärast iga dialoogi- või konsultatsioonivooru tuleks suurema mõju ja ühtsuse saavutamiseks välja anda mõlema osapoole suhtes kohaldatav ametlik ühine teadaanne, et tagada suurem mõju ja sidusus;

42.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles suurendama ja seega parandama ELi sidemete läbipaistvust ja nähtavust inimõigustealase tegevuse valdkonnas ning selles suhtes laiendama COHOMi käsitleva teabe ulatust, mille võiks leida Euroopa Liidu veebilehe kaudu;

43.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles tagama kodanikuühiskonna aktiivse osalemise inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide ettevalmistamise, järelevalve ja hindamisega seotud erinevates etappides; toetab sellega seoses nõukogu otsust kaasata inimõiguste kaitsjad dialoogide ja konsultatsioonide kohtumiste ettevalmistamisse ja konsulteerida kohalike inimõiguste kaitsjate ja valitsusväliste organisatsioonidega inimõigustealaste prioriteetide loomisel poliitiliste dialoogide ja konsultatsioonide raames; soovitab, et ekspertide seminare - tööviis, mida kasutatakse struktureeritud dialoogide ja konsultatsioonide puhul -, korraldataks samamoodi teist vormi ja tüüpi dialoogide ja konsultatsioonide puhul;

44.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles edendama koostööd asjaomase riigi inimõiguste kaitsjate vahel inimõigustealastes dialoogides ja konsultatsioonides, et lubada neil menetlusel osaleda ja sõna võtta, rakendades niiviisi nõukogu suuniseid ja osaledes kampaanias, millega abistatakse inimõigusi kaitsvaid naisi;

45.

rõhutab, et sõnavabaduse tagamiseks ei tohiks dialoogis ja konsultatsioonis osalevate valitsusväliste organisatsioonide valiku üle otsustada asjaomase riigi ametiasutused;

46.

kutsub komisjoni üles tagama EIDHRi raames kodanikuühiskonda esindavate osavõtjate, sealhulgas valitsusväliste organisatsioonide, ekspertide seminarides osalemise kulude rahastamine;

47.

kutsub nõukogu koostama inimõiguste statistikat kolmandate riikide kohta ning andma iga dialoogi ja konsultatsiooni kohta üks kord kahe aasta jooksul hinnangu ning esitama need Euroopa Parlamendile ja tema pädevale komisjonile; palub nõukogul hinnangut täpsustada, selgitades, kuidas püstitatud eesmärke tuleb kohaldada, määrates tähtaja eesmärkide saavutamiseks ning asetades rõhu pigem arengusuundadele kui isoleeritud tulemustele; rõhutab, et kui see teave hõlmab konfidentsiaalset materjali, tuleks see esitada Euroopa Parlamendile vastavalt käesoleva resolutsiooni lõikes 26 kirjeldatud süsteemile;

48.

kutsub komisjoni üles edastama Euroopa Parlamendile regulaarsed hindamised inimõiguste olukorra kohta kolmandates riikides ning korrapäraselt teavet olukorra kohta seoses kolmandate riikide või piirkondadega peetavate inimõigustealaste poliitiliste dialoogide ja konsultatsioonidega, sealhulgas nende ajakava ja kõnelustel tõstatatud punktidega, ning nõustub, et kui kõnealune teave hõlmab konfidentsiaalset materjali, tuleks edastada Euroopa Parlamendile vastavalt käesoleva resolutsiooni lõikes 26 kirjeldatud süsteemile;

49.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles korraldama iseenesestmõistetavalt iga kord pärast dialoogide ja konsultatsioonide vooru toimumist konsultatsioonide seeriat ja aruandmist Euroopa Parlamendi liikmetega ning kordab oma nõudmist Euroopa Parlamendi osalemise kohta dialoogi ja konsultatsiooni jätkamist või katkestamist käsitlevate otsuste tegemises;

50.

juhib tähelepanu vajadusele, et Euroopa Parlament osaleks uue dialoogi ja konsultatsiooni alustamise üle otsustamises ja saaks selleks vajalikku täielikku teavet; nõuab, et kavandatava dialoogi ja konsultatsiooni volituste, eesmärkide, töökorra, protseduuride jms suhtes arvestataks tema arvamusega;

51.

nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon lubaksid Euroopa Parlamendi liikmetel osaleda struktureeritud inimõiguste dialoogide ja konsultatsioonidega seoses peetavatel ekspertide seminaridel;

52.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles kasutama nende mõjuvõimu, et tagada asjaomase kolmanda riigi parlamendi liikmete osalemine ametlikus dialoogis ja konsultatsioonis; usub, et see annaks dialoogile ja konsultatsioonile suurema legitiimsuse ning võimaldaks Euroopa Parlamendi liikmetele sellest hõlpsama osavõtu;

53.

peab ülioluliseks suurendada parlamendivaheliste assambleede ja parlamentidevaheliste delegatsioonide rolli inimõigustealastes dialoogides ja konsultatsioonides;

54.

soovitab, et kohaldataks täielikult erisuuniseid Euroopa Parlamendi liikmete inimõiguste- ja demokraatiaalaste tegevuste kohta visiitidel kolmandatesse riikidesse; vastavalt sellele nõuab, et parlamendidelegatsioonide (nii alaliste kui ad hoc) liikmetega peetaks korrapäraselt briifinguid inimõigustealase dialoogi ja konsultatsiooni kohta kõnealuse kolmanda riigiga, et vähendada institutsioonidevahelise tegevuse ühtimatuse juhtumeid ning suurendada läbirääkimiste mõju; usub, et Euroopa Parlamendi liikmeid tuleks kutsuda osalema sihtkohta tehtavates visiitides, mida korraldatakse seoses teatavate ametlike dialoogide ja konsultatsioonidega;

55.

rõhutab vajadust märkimisväärselt tugevdada ja täiustada ELi ja Hiina vahelist inimõigustealast dialoogi; rõhutab, et Hiina inimõiguste olukord on jätkuvalt tõsiselt murettekitav;

56.

on seisukohal, et küsimuste tõstatamist, mida arutati edukas aruteluringis Hiinaga, näiteks ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ratifitseerimine, kriminaalkohtusüsteemi reform, sealhulgas surmanuhtlus ja töö abil ümberkasvamise süsteem, sõnavabadus eelkõige Internetis, ajakirjandusvabadus, südametunnistuse-, mõtte- ja usuvabadus, vähemuste olukord Tiibetis ja Xinjiangis ning Mongoolias, kinnipeetute vabastamine pärast sündmusi Taevase Rahu väljakul ning töötajate ja teiste õigused, tuleb jätkata dialoogi raames, eelkõige seoses eelmistest õigusküsimuste alastest dialoogidest ja seminaridest tulenevate soovituste kohaldamisega; kutsub sel eesmärgil nõukogu üles kaaluma dialoogi jätkamist ja võimaldama rohkem aega tõstatatud küsimuste arutamisele;

57.

kutsub Hiinat ja ELi üles suurendama kahesuunalise teabevahetuse ja strateegiate vahetamise võimalusi inimõiguste kaitse ja edendamise kohta; on seisukohal, et Hiina seisab praegu silmitsi üha suureneva nõudmisega demokraatia ja inimõiguste järele oma rahva seas ning rõhutab, et mõnes valdkonnas on natuke edu saavutatud, ehkki on raske täpselt mõõta, millist mõju ELi ja Hiina vaheline inimõigustealane dialoog on avaldanud toimunud muutustele; rõhutab vajadust dialoog ümber kujundada, et muuta see rohkem tulemustele orienteerituks ja keskenduda Hiina rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustuste täitmisele;

58.

rõhutab, et nõukogul on vaja kindlaks määrata ja kasutada konkreetseid näitajaid iga kaheksa laiema eesmärgi jaoks, et mõõta ja hinnata edusamme;

59.

soovitab, et inimõigustealast dialoogi ei käsitletaks muudest Hiina ja Euroopa vahelistest suhetest eraldi; sel eesmärgil nõuab tungivalt, et komisjon tagaks kaubandussuhete seotuse inimõigustealaste reformidega, ning palub selles suhtes nõukogul viia läbi inimõiguste olukorra üleüldine hindamine enne mis tahes uue partnerluse või koostöö raamlepingu sõlmimist;

60.

taunib asjaolu, et 10. mail 2007. aastal Berliinis toimuma pidanud ekspertide seminar lükati edasi, kuna Hiina ametivõimud ei lubanud osaleda kahel ELi kutsutud sõltumatul valitsusvälisel organisatsioonil; kiidab heaks komisjoni ja eesistujariigi Saksamaa nõudmise, et kõnealustel esindajatel tuleks lubada seminarist täielikult osa võtta, sest valitsusväliste organisatsioonide esindajaid ja muid kodanikuühiskonnas osalejaid tuleks pidada väärtuslikuks ressursiks kõikide dialoogis osalejate jaoks;

61.

väljendab tõsist muret seoses sellega, et inimõigustealane dialoog Iraaniga katkes 2004. aastal Iraanipoolse koostöö puudumise tõttu; avaldab kahetsust, et nõukogu meelest ei ole toimunud mingit edasiminekut ja palub nõukogul kanda Euroopa Parlamendile ette inimõigustealase dialoogi hindamise ja täiendavate meetmete kohta, mida saaks võtta demokraatia ja inimõiguste edendamiseks Iraanis;

62.

julgustab komisjoni jätkama projektide rahastamist, mille eesmärgiks on hea valitsemistava toetamine, sealhulgas inimõiguste kaitsjate kaitsmine, kohtusüsteemi ning laste ja naiste haridusprogrammide reform; samamoodi palub komisjonil ellu viia kõik EIDHRi raames nõutavad meetmed, et edendada kontakte ja koostööd Iraani kodanikuühiskonnaga ning täiendavalt toetada demokraatiat ja inimõigusi, keskendudes peamiselt naiste ja laste õiguste kaitsmisele ja edendamisele;

63.

võtab teadmiseks ELi inimõigustealaste konsultatsioonide jätkumise Venemaaga; toetab nõukogu tema püüdlustes arendada kõnealused konsultatsioonid avameelseks ja tõeliseks ELi-Venemaa vaheliseks inimõigustealaseks dialoogiks ning nõuab Euroopa Parlamendi ja Euroopa ning Venemaa valitsusväliste organisatsioonide osalemist selles protsessis; nõuab sel eesmärgil - konsultatsioonide ettevalmistamise ajal - ennekõike valitsusväliste organisatsioonidega konsulteerimist, et võimaldada neil hinnata saavutatud edu ja veenduda selle alusel saavutatud praktilistes tulemustes;

64.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles nõudma kindlalt päevakorras oleva teema valdkonnaga seotud Venemaa ministeeriumide ametnike osalemist konsultatsioonides, nõudma kindlalt konsultatsioonide korraldamist ka Moskvas ja piirkondades ning taotlema Venemaa kolleegide osalemist avalikel kohtumistel valitsusväliste organisatsioonidega;

65.

taunib asjaolu, et konsultatsioonide lõpus avaldab partnerriik Venemaa tavaliselt eraldi oma kommünikee, ning kordab nõudmist, et delegatsioonid koostaksid teadaanded ühiselt;

66.

kutsub komisjoni üles parandama oma sidet Venemaa kodanikuühiskonnaga ning aitama tõsta selle suutlikkust tegutseda Venemaa õigusega lubatud äärmiselt kitsastes piirides, kaasates kõik Venemaa piirkonnad ja luues rotatsioonisüsteemi, mille alusel valitsusvälised organisatsioonid saavad osaleda;

67.

kinnitab vajadust integreerida konsultatsioonid inimõiguste järgimise alal ülejäänud küsimustega, mis kerkivad esile Venemaa ja Euroopa vaheliste suhete sfääris; nõuab konsultatsioonide liitmist muude poliitiliste dialoogide, läbirääkimiste ja dokumentidega, mis tulenevad ELi ja Venemaa vahelistest suhetest ja rõhutab, et kui Venemaa järgib inimõigusi, on sellel väga suur mõju eriti seoses nelja ühise koostööruumiga või tulevase partnerlus- ja koostöölepinguga, ning on veendunud, et ühist vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala ei saa luua, kui inimõiguste küsimused ei ole kõnealuse töö, sealhulgas konsultatsioonimehhanismi oluliseks osaks;

68.

nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon kehtestaksid lisaks inimõiguste klauslile konkreetsed kohustused ja tõhusamad mehhanismid Venemaa võetud kohustuste täitmise järelevalveks ja kontrollimiseks, et saavutada inimõiguste murettekitava olukorra reaalne paranemine Venemaal selles osas, mis on seotud ühinemis-, sõna- ning ajakirjandus- ja meediavabadusega; nõuab tungivalt rahvusvaheliste ja piirkondlike institutsioonide esitatud soovituste ja otsuste täitmist ning valitsusväliste organisatsioonide hinnangute arvestamist, mis on seotud Venemaa poolt alla kirjutatud peamiste rahvusvaheliste inimõiguste lepingute täitmisega;

69.

rõhutab vajadust võtta poliitilises dialoogis inimõiguste ja demokraatia küsimusi korrapäraselt arvesse Cotonou lepingu artikli 8 kohaselt; juhib sellega seoses tähelepanu vajadusele kehtestada poliitilise dialoogi selge ja läbipaistev mehhanism ning eesmärgid artikli 8 kohaselt; väljendab muret selle pärast, et sellise mehhanismi puudumisel on reaalne oht, et inimõiguste rikkumise korral hoitakse kõrvale artikli 96 järgimisest;

70.

palub nõukogul ja komisjonil täita oma kohustusi seoses Cotonou artikliga 8 (poliitiline dialoog), artikliga 9 (inimõigused, demokraatlikud põhimõtted, õigusriik ja hea valitsemistava) ning artiklitega 96 ja 97 (konsultatsioonid); kutsub üles kodanikuühiskonda osalema artikli 8 kohases poliitilises dialoogis ja mitteametlikult kaasama kodanikuühiskonda artikli 96 kohaste konsultatsioonide ettevalmistamisse, mis peaks kaasa aitama läbipaistvuse ja demokraatliku kontrolli parandamisele;

71.

palub komisjonil esitada Euroopa Parlamendile ja AKV-ELi parlamentaarsele ühisassambleele raport, milles määratakse kindlaks selge ja läbipaistev mehhanism, et hinnata AKV riikidega peetava poliitilise dialoogi positiivseid tulemusi ja puudusi;

72.

märgib Cotonou lepingu artikli 96 alusel peetava konsulteerimismenetluse positiivset mõju, mis on osaliselt selle institutsionaliseeritud ja läbipaistva olemuse, aga ka ELi arenguabiga otsese seotuse tulemuseks, ja märgib, et see on eriti ilmne, kui võetakse dialoogist tulenevaid konstruktiivseid meetmeid, et aidata AKV riikidel järgida demokraatia standardeid ja inimõiguste austamist; kordab oma nõudmist kohaldada käesolevat näidet samamoodi teiste dialoogide suhtes;

73.

tervitab poliitilise dialoogi tugevdamist Kesk-Aasia riikide Kasahstani, Kõrgõzstani, Tadžikistani, Türkmenistani ja Usbekistaniga, ning kutsub komisjoni üles tagama, et sotsiaalsed ja inimõiguste küsimused ei jää teisele kohale Kesk-Aasia ja Euroopa Liidu riikide energia-, ehitus- ja kaubandusvaldkonnas eksisteerivate majanduslike ja finantshuvide järel;

74.

tervitab ELi Kesk-Aasia strateegia projekti vastuvõtmist Euroopa Ülemkogu poolt 2007. aasta juunis, mis hõlmab inimõiguste ja demokratiseerimise strateegiat, mida saab kasutada poliitilise dialoogi raamistikuna;

75.

palub nõukogul ja komisjonil kehtestada kõikehõlmav ja sidus lühiajaline ja keskpika perioodi lähenemisviis Kesk-Aasia piirkonnale tervikuna, kuid samuti eraldi individuaalsetele riikidele, mis hõlmab eespool nimetatud inimõiguste ja demokratiseerimise strateegiat, mida saab kasutada poliitilise dialoogi raamistikuna;

76.

tervitab nõukogu palvet Usbekistani ametiasutustele algatada korrapärane inimõigustealane dialoog, ning märgib, et esimene aruteluring peeti Taškendis 8.-9. mail 2007. aastal, ning et on peetud kaks ekspertide koosolekut Andidžoni massimõrva kohta; on seisukohal, et korrapärase dialoogi loomine ei tohiks olla piisavaks õigustuseks sanktsioonide tühistamisele;

77.

nõuab, et Euroopa Parlament saaks osaleda kõnealuse dialoogi alustamise otsuses, ning teistes, käesolevas resolutsioonis sisalduvates ettepanekutes, mida võetakse arvesse dialoogi jätkumisel;

78.

palub nõukogul kehtestada konkreetsed näitajad, mis on suunatud Usbekistaniga peetavas dialoogis nõutud eesmärkide saavutamisele, pöörates erilist tähelepanu inimõiguste kaitsjate olukorrale;

79.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles kasutama praegust olukorda, kus mitmete naaberriikidega sõlmitud partnerlus- ja koostöölepingud aeguvad ning peetakse läbirääkimisi uute lepingute üle, et süvalaiendada inimõigusi ja inimõigustealast tõhusat dialoogi tulevastesse lepingutesse, sealhulgas järelmeetmete mehhanismi;

80.

juhib tähelepanu sellele, et Euroopa naabruspoliitika peamine eesmärk on privilegeeritud suhete loomine ELi ida- ja lõunapoolsete naabritega vastastikuse pühendumise alusel ühistele väärtustele, eelkõige õigusriigi põhimõtete, hea valitsemistava ja inimõiguste austamise valdkondades; usub, et ELi dialoogidel võiks olla suurem mõju Euroopa naabruspoliitika riikide reformidele, võttes arvesse inimõiguste allkomisjoni olemasolu ja selles toimuva dialoogi tulemusi; juhib tähelepanu sellele, et kui tegemist on mittedemokraatlike valitsuste või inimõiguste raske rikkumisega, tuleks inimõigustealane dialoog ühendada tugevama reaktsiooniga, näiteks avaliku kriitika ja muude asjakohaste meetmetega;

81.

kutsub komisjoni üles selgemale keelekasutusele ning kehtestama naabruspoliitika partnerriikide tegevuskavade ja inimõiguste allkomisjonide volituste suhtes konkreetsed ja mõõdetavad kohustused, ning rõhutab vajadust, et nõukogu ja komisjon leiaksid võimaluse suurendada nii Euroopa kui ka naabruspoliitika partnerriikide kodanikuühiskondade aktiivsemat osalemist Euroopa naabruspoliitika tegevuskavade loomisel ja kontrollimisel ning inimõiguste ja demokraatia klausli rakendamisel; tervitab võimalust anda demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi alusel rahalist toetust projektidele, mille eesmärgiks on järelevalve Euroopa naabruspoliitika tegevuskavade üle;

82.

palub komisjonil teha suuremaid jõupingutusi, et moodustada inimõiguste allkomisjonid kõigi Euroopa naabruspoliitika riikide jaoks, kus need siiani puuduvad, ning rakendada neid, mis veel ei toimi, et tagada tõhus ja ekspertide tasandil järelevalvemenetlus tegevuskavades sätestatud inimõigustealaste ja demokraatia eesmärkide rakendamiseks;

83.

võtab teadmiseks asjaolu, et inimõiguste küsimusi on uuritud õiguse, vabaduse ja julgeoleku allkomisjonides, mis on moodustatud Moldova ja Ukrainaga; kinnitab sellest hoolimata lõppeesmärki, mis koosneb eraldiseisvate inimõiguste allkomisjonide loomisest kõigi Euroopa naabruspoliitika riikide, sealhulgas Lõuna-Kaukaasia riikide jaoks; juhib tähelepanu inimõiguste olukorra halvenemisele Aserbaidžaanis ja rõhutab seetõttu eriliselt vajadust luua võimalikult kiiresti inimõiguste allkomisjon kõnealuse riigiga;

84.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles tagama tõelist koostööd inimõiguste allkomisjonide ning nende komisjonide vahel, mis tegutsevad justiits- ja siseasjade valdkonnas, kus kõik kõnealused küsimused on tihedalt seotud; nõuab sellega seoses, et Euroopa Parlamenti hoitaks täielikult kursis ettevalmistustega ja järeltegevusega selles valdkonnas;

85.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles kaaluma inimõigustealase dialoogi või konsultatsioonimehhanismi loomise võimalust Liibüaga;

86.

kutsub nõukogu üles, kuni assotsiatsioonilepingu allkirjastamiseni, kaaluma inimõigustealase dialoogi mehhanismi loomise võimalust Süüriaga;

87.

rõhutab vajadust moodustada Iisraeliga institutsionaliseeritud inimõigustealane allkomisjon, mis asendaks praegust ajutist mehhanismi;

88.

kutsub nõukogu üles teavitama ja kaasama Euroopa-Vahemere piirkonna parlamentaarset assambleed ning parlamendi delegatsioone parlamentaarsetes koostöökomisjonides, mis on olemas ELi ja Ida-Euroopa riikide vahel;

89.

palub nõukogul ja komisjonil kaaluda teatava erimehhanismi kasutuselevõttu, et kontrollida inimõiguste klausli järgimist ELi ning Ladina-Ameerika ja Kesk-Ameerika vahel sõlmitud lepingute puhul, täiendades näiteks inimõiguste klauslit toimivate tegevuskavadega (sarnanevad Euroopa naabruspoliitika tegevuskavadele) ja moodustades inimõiguste allkomisjonid; ning rõhutab sellega seoses vajadust hoida kõnealuste dialoogide tulemustega täielikult kursis asjaomaseid ühiskomisjone ja ühisnõukogusid, et tõhustada inimõiguste integreerimist ELi poliitilistesse dialoogidesse kõnealuste piirkondade riikidega;

90.

kutsub seetõttu komisjoni üles tegema iga-aastast hindamist inimõiguste olukorra kohta Ladina- Ameerika riikides tegevuskavade alusel ja moodustama inimõiguste allkomisjone;

91.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles kaasama kodanikuühiskonda inimõigustealaste dialoogide läbiviimisesse, millest võtaks piisavalt osa mittetulundussektor, ning on seisukohal, et dialoogi Mehhikoga tuleb tõhustada ja ümber korraldada, et see võiks olla eeskujuks teistele Ladina-Ameerika riikidele;

92.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles lülitama inimõigused pooleliolevatesse läbirääkimistesse assotsiatsioonilepingute üle Andide Ühenduse, Kesk-Ameerika ja Mercosuri riikidega ning teavitada Euroopa Parlamenti selles valdkonnas tehtud edusammudest;

93.

kutsub nõukogu üles teavitama Euroopa ja Ladina-Ameerika parlamentaarset assambleed inimõigustealastest dialoogidest ja konsultatsioonidest ning teda selle töösse kaasama;

94.

juhib tähelepanu, et ELi kaubandus- ja koostöölepingud kolmandate riikidega eeldavad, et rakendamise üle peavad korrapäraselt teostama järelevalvet ühiskomisjonid; märgib, et konkreetsed ühiskomisjonide töörühmad inimõiguste, hea valitsemistava, õigusriigi põhimõtete ja haldusreformi valdkonnas moodustati 2003. aastal katseliselt Bangladeshi, Vietnami ja Laosega;

95.

on seisukohal, et nõukogu peab kõnealuseid dialooge alustama samade kriteeriumide alusel ja et nende tulemuse üle tuleb arutada poliitilise dialoogi raames, et tõhustada ELi inimõiguste poliitika sidusust ja järjepidevust kolmandate riikidega; sellega seoses kutsub nõukogu ja komisjoni üles andma Euroopa Parlamendile lühidalt aru kõnealuste dialoogide tulemuse kohta;

96.

nõuab veel kord inimõiguste ja demokraatia klausli laiendamist kõigile uutele lepingutele ELi ja kolmandate riikide, nii tööstusriikide kui ka arengumaade vahel, hõlmates valdkondlikke lepinguid, nagu näiteks kalanduse, põllumajanduse, tekstiilitööstuse, kaubanduse ja tehnilise või finantsabi kohta, kooskõlas sellega, mida on saavutatud AKV riikidega;

97.

palub nõukogul ja eriti ELi eesistujakolmikul kohaldada käesolevas resolutsioonis sätestatud soovitusi kõikide ad hoc inimõigustealaste dialoogide suhtes, et tagada nende läbiviimine läbipaistvamal ja teiste ELi välispoliitikate suhtes järjepidevamal viisil, ning teavitada enne selliste dialoogide toimumist sellest teisi institutsioone, eriti Euroopa Parlamenti ja valitsusväliseid organisatsioone;

98.

palub komisjonil kohaldada käesolevas raportis sätestatud soovitusi dialoogide suhtes, mis on loodud osana vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala välismõõtmest, ning hoida institutsioonidevahelise ühtsuse huvides teisi institutsioone, eriti Euroopa Parlamenti ja valitsusväliseid organisatsioone, kursis kõnealuste dialoogide sisu ja tulemusi puudutavate arengutega;

99.

palub nõukogul kohaldada ülaltoodud ettepanekuid ka ELi eesistujakolmiku ja samu seisukohti jagavate partnerite vaheliste konsultatsioonide suhtes ning suurendada läbipaistvust ja ühtsust teiste ELi poliitikatega ning soovitab, et kõnealuseid konsultatsioone inimõiguste küsimuste alal kasutataks koostoime taotlemiseks ja kogemuste jagamiseks inimõiguste problemaatika lahendamisel koos samu seisukohti jagavate riikidega;

100.

tervitab hiljutisi samme kodanikuühiskonna teavitamisel kõnealuste dialoogide päevakorrast ning palub nõukogul võtta sama suhtumine omaks suhetes Euroopa Parlamendiga; nõuab, et korrapäraselt antaks Euroopa Parlamendile aru nende sisu ja tulemuste kohta;

101.

palub nõukogul kohaldada eespool nimetatud ettepanekuid ka kõikide poliitiliste dialoogide suhtes kolmandate riikidega, eriti mis puudutab dialoogi päevakorda ja sisu;

102.

kutsub Euroopa Parlamendi talitusi üles intensiivistama parlamendiorganite vahelise töö koordineerimist, pakkudes ajakohastatud teavet inimõiguste olukorra kohta kolmandates riikides ja nõuab sel eesmärgil Euroopa Parlamendi inimõiguste üksuse varustamist märkimisväärsemate rahaliste vahendite ja inimressurssidega, et võimaldada tal kõnealust ülesannet täita;

103.

palub nõukogul ja komisjonil süvalaiendada inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide päevakorras Euroopa Parlamendi resolutsioonides sisalduvaid soovitusi ja järeldusi, eriti neid, mis puudutavad inimõigusi, ning Euroopa Parlamendi delegatsioonide aruandeid;

104.

nõuab kindlalt, et naiste õigused oleksid inimõiguste lahutamatu osa ja nõuab tungivalt, et komisjon selgesõnaliselt ja süstemaatiliselt käsitleks naiste õiguste edendamist ja kaitset kõigis kolmandate riikidega peetavates inimõigustealastes dialoogides ja konsultatsioonides; rõhutab sellega seoses vajadust seada sisse ELi välislepingute inimõiguste klausli läbipaistev seiremehhanism, milles võetakse eraldi arvesse naiste õiguseid, ja võtta selle klausli rikkumise korral asjakohased meetmed;

105.

juhib tähelepanu kodanikuühiskonna ja eelkõige aktiivsete valitsusväliste organisatsioonide tähtsusele naiste õiguste edendamisel ja soovitab ühiskonna täielikku kaasamist ELi ja kolmandate riikide vahel peetavatesse inimõigustealastesse dialoogidesse;

106.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles parandama soolise võrdõiguslikkuse edendamise algatuste ja kodanikuühiskonna algatuste vahelist koostööd olemasolevate Euroopa inimõigustealaste instrumentide raames, ja ergutama kolmandaid riike tagama kõigi inimõiguste organite ja mehhanismide vaheline koostöö ja koordineerimine;

107.

kutsub komisjoni üles süstemaatiliselt jälgima naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni (CEDAW) ja selle vabatahtliku protokolli ratifitseerimist ja rakendamist kolmandate riikidega peetava inimõigustealase dialoogi raames ja esitama selle kohta regulaarseid aruandeid naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonile; kutsub nõukogu ja komisjoni üles tagama konventsioonis sätestatud õiguste austamise nendes kolmandates riikides eesmärgiga ületada lõhe naiste õiguste olemasolu ja nende tulemusliku kasutamise vahel;

108.

soovitab komisjonil koostada nimekiri WTO poolt määratletud töötlemis- ja tootmismeetoditest, mis põhjustavad naiste diskrimineerimist vastavalt CEDAWile ja inimõiguste paktidele, et luua andmebaas toodetest ja kaubamärkidest, mille import ELi võidakse lõpuks ära keelata;

109.

nõuab, et naiste õigusi käsitletaks selgesõnaliselt inimõigustealastes dialoogides, eelkõige naiste ja tüdrukute diskrimineerimise ja nendevastase vägivalla kõigi vormide vastu võitlemist ja nende kaotamist - sinna kuuluvad kõik kahjulikud traditsioonid ja tavad, nagu naiste suguelundite moonutamine, varajased või sundabielud, kõik inimkaubanduse vormid, koduvägivald ja naistetapp ning ekspluateerimine tööl ja majanduslik ekspluateerimine;

110.

nõuab kindlalt naiste õiguste selgesõnalist kaasamist võitlusse inimkaubandusega ja soopõhist lähenemist sellele, eelkõige naiste ja lastega kauplemisega seksuaalse ja tööalase ekspluateerimise ning elundite eemaldamise eesmärgil;

111.

rõhutab vajadust võtta konkreetseid meetmeid, et julgustada naiste jõulisemat osalemist tööturul, majandus- ja sotsiaalküsimustes, poliitilises elus ja otsuste vastuvõtmisel ning konfliktide ennetamisel ja lahendamisel, rahu tagamisel ja ülesehitusel; soovitab Euroopa Parlamendi liikmete laia, sooliselt tasakaalustatud osalemist EÜ rahastatud inimõigustealaste projektide hindamises ja Euroopa Parlamendi ulatuslikumat kaasatust kolmandate riikidega peetavates inimõigustealastes dialoogides;

112.

nõuab tungivalt, et komisjon pakuks naiste inimõigustealast koolitust komisjoni delegatsiooni töötajate ja ametnike harimiseks, eelkõige nende, kelle ülesannete hulka kuulub inimõiguste- ja humanitaarabialane tegevus;

113.

nõuab tungivalt, et komisjon teeks ettepaneku võtta vastu ÜRO välja antud käitumisjuhendi sarnane käitumisjuhend ühenduse institutsioonide ja asutuste ametnike jaoks eelkõige ELi missioonideks kolmandates riikides; on seisukohal, et juhendis peaks selgelt väljenduma seksuaalteenuste ostmise, muude seksuaalse ärakasutamise vormide ja soopõhise vägivalla hukkamõist, see peaks sisaldama kuritarvituste puhuks vajalikke sanktsioone, ja enne lähetusse saatmist tuleks ametnikele anda käitumisjuhendi sisu kohta üksikasjalikku teavet;

114.

soovitab võtta meetmeid, mis tõstavad naiste ja tüdrukute füüsilise turvalisuse taset pagulaslaagrites ning tagavad ja kaitsevad ümberasustatud isikute inimõiguseid;

115.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles tagama Pekingi deklaratsiooni ja tegevuskava rakendamist; nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon ergutaksid kolmandaid riike kaasama soolise aspekti riiklikesse tegevuskavadesse ning kaasama inimõigused ja soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise riiklikesse poliitikatesse;

116.

nõuab tungivalt, et komisjon tagaks kolmandate riikidega peetavate inimõigustealaste dialoogide raames tervikliku inimõigustealase hariduskava väljatöötamise, mille abil saaks tõsta naiste teadlikkust oma inimõigustest ja tõsta üldist teadlikkust naiste inimõigustest;

117.

nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon ergutaksid kolmandaid riike kaasama meeste ja naiste võrdõiguslikkuse põhimõtet oma õigusaktides ning tagama seaduse ja muude asjakohaste vahenditega selle eesmärgi saavutamise ja nende õiguste austamise kõigis valdkondades;

118.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule (sealhulgas selle peasekretärile ja ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale Javier Solanale ja tema alalisele esindajale inimõiguste küsimustes Riina Kionkale ning COHOMi liikmetele) ja komisjonile (sealhulgas selle delegatsioonide juhtidele kolmandates riikides), liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee kaaspresidentidele, Euroopa-Vahemere piirkonna parlamentaarse assamblee presidendile ja ELi-Ladina-Ameerika parlamentaarse assamblee kaaspresidentidele ning parlamentaarse koostöö komisjonide kaasesimeestele ja parlamentidevahelistele delegatsioonidele ELi ja asjaomaste riikide vahel.

—

võttes arvesse nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 2371/2002 ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta (1);

—

võttes arvesse ÜRO 10. detsembri 1982. aasta mereõiguse konventsiooni;

—

võttes arvesse 26. augustist kuni 4. septembrini 2002. aastal Johannesburgis toimunud maailma säästva arengu tippkohtumise lõppdeklaratsiooni;

—

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile säästva lähenemisviisi rakendamise kohta ELi kalanduses maksimaalse jätkusuutliku saagikuse kaudu (KOM(2006)0360);

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (2) komisjoni teatise kohta;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

—

võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit (A6-0298/2007),

A.

arvestades, et enamus ühenduse kõrge kaubandusliku väärtusega kalavarudest on ülepüütud või lähedal sellele;

B.

arvestades, et pikaajalise kalandustegevuse ja kalapüügisektori elujõulisuse tagamiseks on kõige olulisem kalavarude säilitamine;

C.

arvestades, et lubatud kogupüügil ja kvootidel põhinev ühenduse kalavarude kaitse- ja juhtimissüsteem ei võimalda varude mõistlikku kasutamist, vaid hoopis takistab oma jäikuse ning poliitiliste eesmärkide teenimise tõttu bioloogiliste eesmärkide asemel mõistuspärast juhtimist, häirides kontrolli ja soodustades vette tagasi laskmist;

D.

arvestades, et ühenduse kalavarude kaitse- ja juhtimissüsteem peab põhinema kalanduse valdkonnas teostatavatel teadusuuringutel ning sisaldama usaldusväärset, üksikasjalikku ja pikka perioodi hõlmavat statistikat;

E.

arvestades, et ühise kalanduspoliitika juhtimisele tehtud erinevate muudatuste ja kohanduste põhjal, mis täiendavad lubatud kogupüügi ja püügikoormuse kvootide süsteemi, on tehtud mitmeid taastamiskavasid, millel on väga erinevad tulemused, ning see on viinud hulga meetmete võtmiseni laevade lammutamiseks, kuid needki pole andnud loodetud tulemusi ning neil on olnud negatiivsed majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed;

F.

arvestades, et nimetatud kohanduste tulemuseks on enamjaolt olnud vaid ühenduse kalalaevastiku tasuvuse ja konkurentsivõime vähenemine nii ELi sees kui ka rahvusvahelisel tasandil, muutes kalandusalase õigusloome kohaldamise üha raskemaks, kuna nimetatud sektorit puudutavad õigusnormid on üha keerulisemad ja pidevas muutuvuses, ilma et oleks vähimatki võimalust tegevust keskpikas ja pikas perspektiivis planeerida; arvestades, et sellisel lähenemisviisil pole olnud märkimisväärset positiivset mõju kalavarudele;

G.

arvestades, et EL kohustus maailma säästva arengu tippkohtumisel tegema jõupingutusi tagamaks, et ühenduse kalavarud saavutavad enne 2015. aastat taseme, mis võimaldab rakendada maksimaalset jätkusuutlikku saagikust;

H.

arvestades, et kogu teadlaskonna hinnangul on maksimaalse jätkusuutliku saagikuse süsteemi algne formuleering end ammendanud, kuna väga raske on praktikas rakendada teoreetilise iseloomuga matemaatilist mudelit, mis nõuab täpseks formuleerimiseks varude populatsiooni dünaamika üksikasjalist tundmist ja pikki ajalooliste andmete jadasid, ning arvestades, et iga lünk, viga või ebamäärasus nimetatud mudelis viib vältimatult selleni, et püük ületab maksimaalse jätkusuutliku saagikuse taseme;

I.

arvestades, et kalapüügisektori juhtimissüsteemis tuleb möönda teatud teadusliku ebamäärasuse olemasolu ning mudeli formuleerimise kõikumisi ja vigasid, mis tulenevad muu hulgas puudustest liikide valikul või erinevatest keskkonnatingimustest, tuues vältimatult kaasa vea maksimaalse jätkusuutliku saagikuse määramisel või eesmärgi täitmata jäämise;

J.

arvestades, et pärast maksimaalse jätkusuutliku saagikuse mudeli formuleerimist on teadusringkonnad esitanud uusi lähenemisviise, püüdes parandada selle puudusi ja kõrvaldada vajakajäämisi;

K.

arvestades, et maksimaalse jätkusuutliku saagikuse kohaldamine on äärmiselt keeruline mitme liigiga püügipiirkondade puhul, mis moodustavad ühenduse kalalaevastiku kasutatavatest püügipiirkondadest enamuse, ning seda pole võimalik kohaldada pelaagilistele püügipiirkondadele;

L.

arvestades, et maksimaalse jätkusuutliku saagikuse range rakendamine tooks lühemas perspektiivis kaasa ühenduse kalalaevastiku tegevuse, tööhõive ja tulude märkimisväärse või isegi järsu vähenemise;

M.

arvestades, et kalanduse juhtimises tuleb võtta arvesse lisaks inimtegevusest tuleneva mõju analüüsile nende looduslike mõjude ja liikide vastastikuste suhete muude mõjude põhjalikumaid analüüse, mis põhjustavad merereostust ja mere ökosüsteemide hävimist;

N.

arvestades, et ühenduse kalalaevastik vajab hoopis juhtimissüsteemi, mis, parandades tasakaalu püügikoormuse ja olemasolevate varude vahel, tagab suurema kaubandusliku stabiilsuse ja võimaldab tegevust paremini planeerida, ning igasugune uuele mudelile ülemineku periood vajab asjakohaseid rahalisi kaasmeetmeid,

1.

tervitab suure huviga komisjoni teatist, eriti seda, et komisjon tunnistab praeguse kalanduse juhtimise poliitika läbikukkumist, ning tervitab soovi luua uus juhtimismudel, mis võimaldab taastada varud, kohanda püügikoormust püügipiirkondade tegeliku olukorraga ja saavutada kalalaevastiku suurem tulusus ja stabiilsus;

2.

rõhutab vajadust võtta ühenduse käesoleva kaitse- ja juhtimissüsteemi muutmise kõik tulevased meetmed kalurite täielikul osalusel, tuginedes kalanduse valdkonnas teostatavatele teadusuuringutele;

3.

tuletab meelde vajadust suurendada kalanduse valdkonna teadusuuringute jaoks eraldatavaid assigneeringuid teadusuuringute ja tehnoloogia arengu seitsmendas raamprogrammis, et see saaks anda panuse ühenduse kalanduse kaitsesüsteemi parandamisele, töötades välja teoreetilised kalanduse juhtimise mudelid, rakendades neid, analüüsides paremini varude olukorda, looduslikke mõjusid ja liikide vastastikuste suhete muid muude mõjusid, ning tagades paremad püügivahendid;

4.

võtab teadmiseks komisjoni kavatsuse saavutada nimetatud eesmärgid maksimaalse jätkusuutliku saagikuse kehtestamise teel võrdluskriteeriumina kalandussektori juhtimisel, kuid märgib, et suure enamiku teadusringkondade esindajate ja sealhulgas ÜRO Toitlustus- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) jaoks on maksimaalse jätkusuutliku saagikuse klassikaline mudel end ammendanud, kuna on välja töötatud uuenduslikumad lähenemisviisid, mille puhul võetakse arvesse ökosüsteemi kui tervikut ja arvestatakse muu hulgas ka keskkonnakriteeriumeid, liikide vastastikust mõju ning majanduslikke ja sotsiaalseid aspekte;

5.

märgib, et juhtivad teadlased on viimastel aastatel töötanud välja kalandust käsitleval arvutisimulatsioonil põhinevaid uusi meetodeid, mis matkivad maksimaalse jätkusuutlikkuse saagikuse süsteemi, pidamata seda ainueesmärgiks, ja mis arvestavad nõuetekohaselt ettenägematute asjaoludega, keskkonnateguritega ja liikide võimaliku vastastikuse mõjuga, ning mida on põhimõtteliselt võimalik laiendada, et võtta arvesse konkreetseid sotsiaalseid ja majanduslikke tegureid;

6.

ennustab raskusi seoses maksimaalse jätkusuutliku saagikuse mudeli kohaldamisega mitme liigiga püügipiirkondadele, mis moodustavad ELis enamiku, kuna maksimaalse jätkusuutliku saagikuse arvestamine põhiliigi suhtes võib viia teiste liikide ülepüügini, kuna maksimaalse jätkusuutliku saagikuse arvestamise puhul liigi suhtes, mille varud on lõppemas - mis tundub loogiline -, tuleb loobuda selliste liikide püügist, mille bioloogiline olukord on hea, koos sellega kaasnevate majanduslike ning tööhõive ja konkurentsivõimega seotud kaotustega, mis on muuhulgas täielikus vastuolus maksimaalse jätkusuutliku saagikuse põhimõtte kui sellisega;

7.

on sunnitud avaldama kahetsust, et komisjoni teatises puuduvad analüüsid ja lahendused nimetatud küsimuste kohta ning laiemalt põhjalikum hinnang maksimaalse jätkusuutliku saagikuse mudeli mõjude, puuduste, eriliste rakendustingimuste ning selle läbikukkumisega seotud riskide kohta; avaldab eelkõige kahetsust selle üle, et pole analüüsitud maksimaalse jätkusuutliku saagikuse mudeli võimalikku edasiarendamist ega erinevate lähenemisviiside võimalikke hüvesid;

8.

mõistab seetõttu, et aeg pole veel küps esitada ettepanek maksimaalse jätkusuutliku saagikuse mudeli kehtestamiseks ning tuleks hoopis ühenduse kalavarude kaitse- ja juhtimispoliitika probleemide, puuduste ja eesmärkide analüüsi süvendada ja parendada, et teha poliitiliselt julge otsus, võttes vastu sobivad meetmed praeguses ühises kalanduspoliitikas kõige hädatarvilikemate muudatuste tegemiseks;

9.

peab kõike eelöeldut arvesse võttes vajalikuks väljendada oma nõutust seoses komisjonis hiljuti maksimaalse jätkusuutliku saagikuse mudeliga kohandumiseks välja töötatud meetmetega, nagu näiteks 2007. aasta lubatud kogupüügi ja kvootide erimäärus (3), samas kui komisjon on ise erinevatel aruteludel ja foorumitel tunnistanud vajadust teha rohkem uuringuid maksimaalse jätkusuutliku saagikuse kohaldamise erinevate aspektide kohta;

10.

on mures selle pärast, et pole haaratud kinni võimalusest astuda julge samm ühise kalanduspoliitika kaitse- ja juhtimissüsteemi lähenemisviisi muutmiseks ning kehtestada selge kalavarudele juurdepääsu süsteem, ning selle pärast, et säilitatakse korraldust, mille puhul kasutatakse korraga lubatud kogupüüki, kvoote ja püügikoormust; on arvamusel, et komisjon ei tohi lasta mööda võimalust kehtestada kalavarudele juurdepääsuks selline süsteem, mis soosib jätkusuutlikkust, muudab vette tagasi laskmise keerukamaks, lihtsustab tehnilisi meetmeid, kaotab diskrimineerimise ja terava konkurentsi varude väljapüügil, tagab vajaliku paindlikkuse ning parandab sektori konkurentsivõimet;

11.

rõhutab, et juhtimissüsteemi muutmine peab rahalisest küljest toetuma igal juhul kohastele ja piisavatele hüvitusmehhanismidele ning lõpliku ettepaneku sotsiaalse ja majandusliku mõju kohta tuleks teha eraldi uuring; palub komisjonil töötada välja nimetatud meetmed uue juhtimissüsteemiga üheaegselt ja võimaluse korral need integreerida;

12.

rõhutab, et Euroopa vete kalavarude halva olukorra ja ELi kalandussektoris esinevate raskuste tõttu tuleb võtta meetmeid võimalikult kiiresti ning edaspidised viivitused põhjustavad sektorile vaid uusi raskusi ja lükkavad edasi selle muutumist tulusaks;

13.

nõuab nimetatud sammude astumist enne otsuse vastuvõtmist ja kutsub üles alustama avatud ja laiapõhjalist arutelu, mille käigus analüüsitakse erinevaid juhtimise lähenemisviise, et saavutada ühenduse kalanduspoliitika muutmiseks võimalikult lai konsensus;

14.

avaldab lõpuks poolehoidu sellise süsteemi järkjärgulisele kehtestamisele, mis oleks suuteline viima kalanduspoliitikani, mis on üha enam vastavuses taastatavate varude bioloogilise võimekusega, ning mille puhul poleks ühenduse püügipiirkondade jätkusuutlikkus enam lahendamist vajav probleem, vaid kindel lähtekoht, ja see oleks teada ka igal pool maailmas, kus ühenduse kalatooted liiguvad; soovib, et selline süsteem tagaks teatava stabiilsuse kalalaevastikule ja võimaldaks sellel tegevust üha pikemas perspektiivis korrektselt kavandada ning et see tagaks kalavarudele juurdepääsul stabiilsuse, nii et lubatud kogupüüki ja kvoote ei muudeta üle aasta ja erinevate puhtalt teaduslike kriteeriumite alusel, vaid üksikutes punktides ja poolautomaatselt;

15.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

—

võttes arvesse rohelist raamatut ühenduse tarbijaõigustiku läbivaatamise kohta (KOM(2006)0744) ja EÜ tarbijaõiguse lühikokkuvõtet - võrdlevat analüüsi (1);

—

võttes arvesse kehtivaid ühenduse õigusakte tarbijakaitse, elektroonilise kaubanduse ja infoühiskonna arengu valdkonnas;

—

võttes arvesse oma 23. märtsi 2006. aasta resolutsiooni Euroopa lepinguõiguse ja ühenduse õigustiku muutmise kohta: tulevikuplaanid (2), 7. septembri 2006. aasta resolutsiooni Euroopa lepinguõiguse kohta (3) ja 21. juuni 2007. aasta resolutsiooni tarbijate usalduse kohta digitaalses keskkonnas (4);

—

võttes arvesse 10. aprillil 2007. aastal Euroopa Parlamendis toimunud avalikku kuulamist ühenduse tarbijakaitseõigustiku läbivaatamise teemal;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

—

võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ja majandus- ja rahanduskomisjoni ning õiguskomisjoni arvamusi (A6-0281/2007),

A.

arvestades, et 48 % jaemüügiettevõtetest on valmis tegema piiriüleseid tehinguid, kuid ainult 29 % teevad neid ka tegelikult; arvestades ühtlasi, et 43 % jaemüügiettevõtetest arvavad, et nende piiriüleste müügitehingute arv kasvaks, kui tarbijatega tehtavaid tehinguid reguleerivad õigusaktid oleksid kogu Euroopa Liidus samad (5);

B.

arvestades, et pooled eurooplased (50 %) suhtuvad piiriülestesse ostutehingutesse suurema umbusaldusega kui siseriiklikesse ostutehingutesse; arvestades, et üle kahe kolmandiku eurooplastest (71 %) on arvamusel, et piiriüleste ostude puhul on raskem lahendada selliseid probleeme nagu kaebused, tagastamised, hinnaalandid või garantiid (6);

C.

arvestades, et kõnealuse läbivaatamise eesmärgiks on saavutada tegelik tarbijate siseturg, kus valitseb õige tasakaal kõrgetasemelise tarbijakaitse ja ettevõtete konkurentsivõime vahel;

D.

arvestades, et 90 % Euroopa ettevõtetest on väga väikesed ettevõtted, mis oma olemusest tingitult loovad tarbijaga otsese usaldussuhte ning on tavaliselt väga kohalikud, ning seda eripära tuleks tarbijaõigustiku läbivaatamisel arvesse võtta;

E.

arvestades, et minimaalse ühtlustamise lähenemisviisiga ei saavutata ühtlustamise eesmärki ja et 20 aasta jooksul pole arenev tarbijaõigustik olnud võimeline looma üldsusele kasuks tulevat integreeritud jaemüügi siseturgu;

F.

arvestades, et rohelises raamatus nimetatud kaheksat tarbijakaitsealast direktiivi (7) on vaja lihtsustada ja ühtlustada, et vältida killustumist ja tagada ühenduse tarbijaõigustiku ajakohastamine;

G.

arvestades, et on otsustatud ühenduse 493 miljoni tarbija heaks viia lõpule siseturu loomine ja kõrvaldada lepingu- ja kaubandusõigusest järelejäänud konkurentsitakistused;

H.

arvestades, et tõstmaks eurooplaste usaldust siseturu vastu, on vaja pakkuda nii tarbijatele kui ka ettevõtjatele rohkem õiguskindlust ning tagada kehtivate õigusaktide tõhus kohaldamine;

I.

arvestades, et tarbijalepinguõiguse läbivaatamisel tuleks aluseks võtta lepinguõiguse alal käimasolev töö ja Euroopa lepinguõiguse ühtse viiteraamistiku loomine, ning et läbivaatamine peaks olema neisse sidusalt integreeritud,

1.

tervitab komisjoni rohelist raamatut ühenduse tarbijaõigustiku läbivaatamise kohta, eelkõige selles seatud eesmärki moderniseerida, lihtsustada ja parandada ettevõtjaid ja tarbijaid puudutavat regulatiivkorda, lihtsustades seega piiriülest kaubandust ja tugevdades tarbijate usaldust;

2.

soovitab, et õigustiku läbivaatamise kohaldamisala keskenduks ajakohastamisele ja sidususe loomisele rohelises raamatus nimetatud kaheksa tarbijakaitsedirektiivi vahel; kutsub komisjoni üles esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruannet Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ (infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta)) (8) rakendamise kohta, tehes aruandes kindlaks tarbijate usaldusega seotud probleemid;

3.

usub, et on ülimalt oluline, et ühenduse seadusandja võtaks meetmeid igasuguste vastuolude likvideerimiseks läbivaadatavate tarbijadirektiivide vahel;

4.

usub, et on esmatähtis omada selget ülevaadet sellest, kuidas erinevad õiguslikud ja regulatiivsed korrad, mis mõjutavad tarbija- ja äriõigustegevust ELi tasandil, mõjutavad üksteist vastastikku ja toimivad koos, eriti mis puudutab läbivaatamise tulemusena loodud instrumentide suhet kollisiooninorme (9) käsitlevate ja muude päritoluriigi põhimõttel loodud vahenditega (nt direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta);

5.

väljendab oma eelistust sega- või kombineeritud lähenemisviisi vastuvõtmise suhtes, milles horisontaalse instrumendi põhieesmärk on tagada olemasolevate õigusaktide sidusus ja võimaldada täita tühimikud kõigi direktiivide ühiste küsimuste koondamise teel järjepidevasse õigusesse; on seisukohal, et spetsiifilisi küsimusi, mis jäävad horisontaalse instrumendi kohaldamisalast välja, tuleb jätkuvalt käsitleda eraldi valdkondlikes direktiivides;

6.

on seisukohal, et horisontaalset instrumenti tuleb korrapäraselt läbi vaadata ja hinnata selle tõhusust ja mõju, et vajaduse korral seda muuta;

7.

ei poolda asjaolu, et ühenduse õigustiku läbivaatamist kasutatakse ettekäändena õigusakti kohaldamisala laiendamiseks olemasolevatele valdkondlikele direktiividele või täiendavate direktiivide kaasamiseks;

8.

on seisukohal, et horisontaalset instrumenti tuleb ulatuslikult kohaldada kõigi tarbijatega sõlmitavate lepingute suhtes tervikuna, olenemata sellest, kas tegemist on riigisisese või piiriülese tehinguga, et vältida uue takistusi põhjustava dokumendi kehtestamist ja tarbijatele lepingu olemusest sõltuvate erinevate õiguskordade pealesundimist;

9.

tuletab meelde, et ühtlustamine ei tohiks langetada teatavate siseriiklike sätetega saavutatud tarbijakaitse taset, vaid selle abil tuleks saavutada kõigis liikmesriikides võrreldav tarbijakaitsetase;

10.

tervitab komisjoni ettepanekut horisontaalse instrumendi kohta ja tunnistab nn tarbijaõiguste põhidirektiivi võimalikke eeliseid; soovitab, et läbivate poliitikavaldkondadega horisontaalne instrument, mis peaks aitama suurendada terminoloogia sidusust ning kõrvaldama seaduslüngad ja ebajärjekindluse, peaks lähtuma täieliku sihipärase ühtlustamise põhimõttest;

11.

soovitab, et läbivaadatavad valdkondlikud instrumendid põhineksid minimaalse ühtlustamise põhimõttel, millele lisandub kooskõlastatava valdkonna osas vastastikuse tunnustamise põhimõte; märgib siiski, et see ei välista täielikku sihipärast ühtlustamist, kui see tarbijate ja ettevõtjate huvides vajalikuks osutub;

12.

tuletab meelde, et praeguse õiguse kohaselt määratakse kooskõlastamata valdkondade puhul kohaldatav õigus kindlaks rahvusvahelise eraõiguse eeskirjade alusel, eelkõige Rooma 19. juuni 1980. aasta lepinguliste kohustuste suhtes rakendatava õiguse konventsiooni (Rooma I) alusel; sellega seoses on käimasolevate arutelude käigus oluline vältida lahknevusi nimetatud konventsiooni ja konkreetsete ühenduse õigusaktide vahel;

13.

soovitab valdkondlikesse õigusaktidesse lisada siseturu kaitseklausel, võimaldamaks tarbijatel siseturust täielikult kasu saada;

14.

märgib, et rohelise raamatu I lisa punktid 4 ja 5 sisaldavad põhjalikku loetelu tarbijalepinguid käsitlevate lepinguõiguslike küsimuste kohta ja et mõnda nendest küsimustest on juba käsitletud Euroopa lepinguõiguse ühtse tugiraamistiku töös ning paljud on suurel määral poliitilised küsimused, kus iga üldeeskirja osas, mis moodustab osa ühenduse tasandil ühtlustatud vahendist, peaks toimuma ulatuslik (sealhulgas avalik) arutelu ja käsitlemine;

15.

pooldab teatavate kõigi tarbijalepingute suhtes kohaldatavate läbivate põhimõtete lisamist horisontaalsesse instrumenti, kui need muudavad instrumendi sidusamaks, nt ühised määratlused, teabe esitamise nõude üldeeskirjad ja viis, kuidas toimib lepingu lõpetamise ja lepingust taganemise õigus;

16.

on seisukohal, et „tarbija” ja „ettevõtja” määratlused ei ole järjepidevad ei ühenduse ega siseriiklikes õigusaktides ja et oluline on neid mõisteid horisontaalses instrumendis täpsustada, sest need määravad tarbijaõiguse kohaldamisala;

17.

peab oluliseks vajadust määratleda „tarbijana” igasugune füüsiline isik, kelle tegutsemise eesmärk ei ole seotud tema ameti, äri või elukutsega; peab samuti vajalikuks määratleda „ettevõtjana” igasugune isik, kelle tegutsemise eesmärk on seotud tema ameti, äri või elukutsega.

18.

toetab lisaks horisontaalsesse instrumenti täiendavate määratluste, nagu „kirjalik vorm” ja „püsiv andmekandja”, lisamist;

19.

ei poolda horisontaalsesse instrumenti tarbijalepingutele kohaldatava hea usu ja õiglase tehingu üldpõhimõtte sisseviimist;

20.

peab ebakohaseks kohaldada ebaõiglasi lepingutingimusi käsitlevaid eeskirju eraldi läbiräägitavate tingimuste suhtes, sest lepinguosaliste vabadust lepinguid sõlmida ei peaks piirama;

21.

on seisukohal, et siseturu vastu tarbijate usalduse suurendamise eesmärgil tuleks teatavat paindlikkust säilitades kehtestada kaitsvam kord; kutsub komisjoni üles jätkama sellise kombinatsiooni kasutamise uurimist, milles on ühendatud keelustatud lepingutingimuste must nimekiri, eeldatavasti ebaõiglaste tingimuste hall nimekiri ja muud tingimused, mille ebaõiglast olemust võib tarbija tõestada kohtumenetluse kaudu, võttes aluseks ühtsed eelnevalt kindlaksmääratud kriteeriumid;

22.

lükkab tagasi idee laiendada ebaõiglaste lepingutingimuste analüüsi ulatust kõigile lepingu põhitingimustele, sealhulgas põhiobjekti määratluse ja hinna kohasuse tingimustele, võttes arvesse lepinguvabaduse põhimõtet;

23.

on seisukohal, et käesolevas etapis on keerukas määratleda teavitamisnõuete täitmata jätmisest tulenevate lepingujärgsete tagajärgede kohta üldisi eeskirju, mis võtaksid arvesse iga lepingu iseloomulikke omadusi;

24.

rõhutab vajadust ühtlustada lepingust taganemise ajavahemiku alguse ja arvutamise viisid, eelistades kalendripäevade lugemise teel arvutamise moodust, et tugevdada tehingute õiguskindlust;

25.

on seisukohal, et lepingust taganemise ajavahemike pikkusi tuleb ühtlustada, kui see on objektiivselt põhjendatud;

26.

rõhutab, et tarbija usaldus siseturu vastu suureneb, kui horisontaalses instrumendis nähakse ette, et tarbija saab lepingust taganeda; on seisukohal, et taganemise tingimusi tuleb ühtlustada, et parandada õiguskindlust nii tarbijate kui ettevõtjate jaoks; on lisaks seisukohal, et horisontaalses instrumendis peaks rõhutama, et tarbijal ei tuleks teha muid kulutusi peale kauba tagasisaatmisega kaasnevate otseste kulutuste;

27.

on seisukohal, et horisontaalse instrumendi puhul võivad liikmesriigid näha siseriiklikul tasandil ette lepingust taganemise õiguse alased erandid, kui leping on sõlmitud ametliku dokumendi kujul;

28.

usub, et lepingust taganemise standardvormi kehtestamine kõigis ühenduse keeltes lihtsustaks menetlusi, vähendaks kulusid ning suurendaks läbipaistvust ja tarbijate usaldust;

29.

on seisukohal, et üldiste lepinguliste õiguskaitsevahendite kehtestamine ulatub käesolevast läbivaatamisest kaugemale, sest kõnealune mõiste kuulub igas liikmesriigis kehtiva lepinguõiguse valdkonda;

30.

tuletab meelde arutelu kollektiivsete hüvitusmeetmete (collective redress) teemal ja on seisukohal, et see väärib edasist arutamist;

31.

peab asjakohaseks käsitleda digitaalsete kaupade ja teenuste, tarkvara ja andmete tarnimist käsitlevate lepingute sõlmimisega seonduvaid tarbijakaitsealaseid küsimusi, võttes arvesse direktiiviga 1999/44/EÜ (tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta) tagatud tarbijakaitse taset; palub komisjonil seda küsimust põhjalikult analüüsida, et teha kindlaks, kas on asjakohane teha ettepanek ühe või mitme erieeskirja kohta või laiendada ülalnimetatud direktiivis sätestatud eeskirju seda tüüpi lepingutele;

32.

teeb ettepaneku jätta kõnealune küsimus horisontaalse instrumendi kohaldamisalast välja ja säilitada liikmesriikidele võimalus näha ette, et tarbekauba mõiste ei sisalda avalikel enampakkumistel müüdavaid kasutatud kaupu; soovitab siiski võtta vastu online-enampakkumisi käsitlevad erieeskirjad;

33.

on seisukohal, et tarnimise määratlus ja riski ülekandumise alased õigusnormid on omavahel tihedas seoses; teeb seetõttu ettepaneku viia horisontaalsesse instrumenti sisse tarnimise ühtne määratlus, milles tuleks põhimõtteliselt anda eelistus lepingujärgsele kokkuleppele;

34.

on seisukohal, et horisontaalse instrumendiga võiks pikendada seadustega ettenähtud garantiiaega, et see hõlmaks ajavahemikku, kui kaupu ei saa parandamise tõttu kasutada;

35.

rõhutab sellele vaatamata, et horisontaalses instrumendis ei tuleks ette näha eraldi eeskirju kasutatud kaupade jaoks, et oleks võimalik järgida eeskirju, mille liikmesriigid on oma juriidilistest traditsioonidest lähtuvalt vastu võtnud;

36.

teeb ettepaneku säilitada ümberlükatava eelduse põhimõte oma olemasoleval kujul;

37.

on seisukohal, et horisontaalne instrument võiks kehtestada võimalike hüvitiste korra, juhuks kui lepingut ei täideta nõuetekohaselt, leping lõpetatakse ennetähtaegselt või kui esineb eriti tõsiseid lepingu rikkumisi;

38.

peab asjakohaseks, et horisontaalses instrumendis kõrvaldatakse mittevastavustest teavitamist puudutavad lahknevused, mis praegu segadust põhjustavad;

39.

leiab, et pole asjakohane kehtestada horisontaalse instrumendiga tootjate otsest vastutust toote mittevastavuse korral;

40.

rõhutab, et kauba garantiiga seotud küsimuste kogum (sisu, ülekandmine, piirang) ei tulene õiguslikust raamistikust, vaid lepingu sõlmimise vabaduse põhimõttest; on seetõttu seisukohal, et nimetatud küsimused ei peaks horisontaalsesse instrumenti kuuluma;

41.

rõhutab, et käesolev tarbijalepinguid käsitlev läbivaatamine peaks ühtse viiteraamistiku väljatöötamisprotsessi raames olema sidusalt integreeritud lepinguõiguse alal üldiselt tehtavasse töösse; rõhutab seetõttu, et läbivaatamine ja ühtse viiteraamistiku väljatöötamine peavad toimuma teineteist täiendades, tunnistades samas, et sidususe saavutamine ei tohiks läbivaatamisprotsessi takistada ega edasi lükata;

42.

rõhutab vajadust tagada tarbijaõiguse tõhusus, et tugevdada tarbijate usaldust siseturu vastu;

43.

nõuab tungivalt, et komisjon parandaks olemasolevaid tarbijakaitse ja tarbija tõhusa teavitamise alaseid sätteid, sealhulgas teostades järelevalvet kehtivate õigusnormide nõuetekohase kohaldamise ja täitmise üle;

44.

nõuab tungivalt, et komisjon hindaks põhjalikult läbivaatamise raames esitatud meetmete mõju, tagamaks, et need suurendaksid tarbija usaldust, kuid ei lisaks tarbetut koormat ettevõtetele, eriti väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, ja et need aitaksid kaasa siseturu väljaarendamisele;

45.

nõuab tungivalt, et komisjon oma tegevust sisemiselt kooskõlastaks ja soosiks sektoripõhiste õigusaktide sidusat arendamist;

46.

soovitab parema õigusloome põhimõtete hoolikat kohaldamist;

47.

kutsub liikmesriike üles tugevdama koostööd tarbijaõiguse rakendamise eest vastutavate siseriiklike pädevate asutuste vahel ja hõlbustama kohtu- ja kohtuväliseid menetlusi, mis võimaldavad tarbijatel Euroopa tasandil oma õigusi kaitsta;

48.

kutsub liikmesriike üles võtma endale vastutuse kaupade ja teenuste siseturu väljakujundamise eest ning loobuma Euroopa tarbijaõiguse ülemäära rangest ülevõtmisest riiklikesse õigusaktidesse; kutsub liikmesriike üles selle asemel leppima kokku tarbijaõiguse sihipärase ühtlustamise sidusas strateegias, mis kombinatsioonis siseturu kaitseklausliga suurendaks tarbijate usaldust siseturu toimimise vastu;

49.

toetab komisjoni praegusi ja kavandatavaid algatusi tarbijate harimise valdkonnas; on seisukohal, et rohkem oleks võimalik ka ära teha valitsuste ja ärisektori vahelise koostöö abil, et edendada kõrgetasemelise koolituse pakkumist finantsvaldkonnas finantsalaste teadmiste, toodete kvaliteedi ja kogu sektori õiguspärasuse tõstmiseks; tunneb heameelt tellitud uurimuse üle üldiste finantsalaste teadmiste parandamiseks Euroopa Liidus tehtavate algatuste kohta, mille tulemusi oodatakse 2007. aasta lõpuks;

50.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

—

võttes arvesse 29. septembril 2006. aastal toimunud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu esimest ametlikku istungit Birma küsimuses;

—

võttes arvesse ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni 18. juuli 2007. aasta avaldust ja temale adresseeritud 1. augusti 2007. aasta kirja, millele kirjutasid alla 92 Birma valitud parlamendiliiget ja mis sisaldab ettepanekut rahvuslikuks leppimiseks ja Birma demokratiseerimiseks;

—

võttes arvesse enneolematut avalikku hukkamõistu, mida Rahvusvahelise Punase Risti Komitee president Jakob Kellenberger väljendas 28. juunil 2007. aastal seoses Birma valitsuse poolt kodanike ja kinnipeetute suhtes toime pandud rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumisega ning tema nõudmist, et Birma valitsus võtaks vägivalla lõpetamiseks ja selle kordumise vältimiseks kiireloomulisi meetmeid;

—

võttes arvesse komisjoni 27. aprilli 2007. aasta määrust (EÜ) nr 481/2007 (1), millega uuendatakse Birma vastu suunatud piiravaid meetmeid;

—

võttes arvesse Ameerika Ühendriikide valitsuse 1. augusti 2007. aasta otsust uuendada impordipiiranguid, mis kehtestati 2003. aastal Birma vabaduse ja demokraatia seadusega;

—

võttes arvesse Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) parlamentidevahelise komisjoni juhi Zaid Ibrahimi 23. augusti 2007. aasta avalikku taotlust, et Hiina kasutaks Birma kriisi lahendamiseks oma mõju;

—

võttes arvesse Saksamaal 28. ja 29. mail 2007. aastal toimunud Aasia-Euroopa kohtumise (ASEM) välisministrite 8. kohtumist;

—

võttes arvesse rühmituse „Põlvkond 88”8. augusti 2007. aasta avaldust, millega märgiti Rahvusliku Demokraatliku Liiga (National League for Democracy - NLD) 27. mail 1990. aastal saavutatud parlamendivalimiste võidu 17. aastapäeva ning milles mõisteti hukka 18. juulil 2007. aastal oma töö viimasesse etappi jõudnud Rahvusliku Konvendi põhiseaduslikud ettepanekud;

—

võttes arvesse organisatsiooni Human Rights Watch 18. juuli 2007. aasta seisukohta, et kavandatav uus Birma põhiseadus säilitab sõjaväelise valitsuse represseeriva süsteemi;

—

võttes arvesse oma 12. mai 2005. aasta (2), 17. novembri 2005. aasta (3), 14. detsembri 2006. aasta (4) ja 21. juuni 2007. aasta (5) resolutsioone Birma kohta;

—

võttes arvesse eesistujariigi 28. augusti 2007. aasta avaldust Euroopa Liidu nimel seoses demokraatiaedendajate arreteerimisega Birmas;

—

võttes arvesse 8. ja 9. septembril 2007. aastal toimuvat Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna majanduskoostöö (APEC) riikide tippkohtumist;

—

võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,

A.

arvestades, et NLD juht, Nobeli preemia laureaat ja Sahharovi auhinna võitja Aung San Suu Kyi on viimasest seitsmeteistkümnest aastast üksteist olnud koduarestis;

B.

arvestades, et 15. augustil 2007 lõpetas Birma valitsus ette hoiatamata kütuse subsideerimise, mis põhjustas hinnanguliselt kütusehindade 500 %-lise tõusu, kahekordistas transpordikulusid ja tõstis järsult põhiliste kaupade ja teenuste hindasid;

C.

arvestades, et Birma poliitvangide abistamise ühenduse hinnangul vahistati 15. augustil 2007 kütusehinna tõusu vastu toimunud protestiaktsioonide käigus üle 100 inimõiguste aktivisti ja rahumeelse demonstrandi;

D.

arvestades, et nn Birma Rahvuslik Konvent, millel puudub legitiimsus ja rahvusvaheline usutavus demokraatlikult valitud esindajate puudumise tõttu, on lõpetanud uue põhiseaduse aluspõhimõtete koostamise;

E.

arvestades, et riigi rahu- ja arengunõukogu (SPDC) jätkab Birma rahva suhtes kohutavate inimõiguste rikkumiste toimepanemist, mille hulka kuuluvad sunniviisiline töö, teisitimõtlejate tagakiusamine, lapssõdurite sundvärbamine ja sunniviisiline ümberasustamine;

F.

arvestades, et umbes 90 % Birma elanikkonnast elab allpool vaesuspiiri (milleks on 1 USA dollar päevas) või selle piiril, enam kui 30 % alla viieaastastest lastest kannatavad alatoitumise käes, suremus malaariasse ja tuberkuloosi on endiselt väga suur, HIV/AIDSi epideemia on levinud kogu elanikkonna hulgas ja peaaegu pool kooliealistest lastest ei alusta kunagi kooliteed;

G.

arvestades, et ASEAN on hakanud kindlamalt vastu seisma Birma sõjalise režiimi rikkumistele ja nõudma, et Birma parandaks oma inimõiguste olukorda ja edendaks demokraatiat;

H.

arvestades, et esimest korda pärast 1988. aastat osalesid hiljuti budistlikud mungad režiimivastastel demonstratsioonidel ja seda vaatamata Thanlyinis 19. augustil 2007. aastal kehtestatud öisele liikumiskeelule,

1.

mõistab hukka 15. augustil 2007. aastal kütusehindade tõusu vastu protesteerinud rahumeelsete demonstrantide vastu korraldatud SPDC haarangu, üle 100 inimese vahistamise ning vägivaldsed rünnakud tsiviilisikute vastu, mis paistsid silma erilise jõhkrusega naiste suhtes;

2.

nõuab kõikide pärast protestiaktsioonide algust 19. augustil 2007. aastal vahistatud isikute viivitamatut ja tingimusteta vabastamist, sealhulgas rühmituse „Põlvkond 88” juhtide, näiteks Min Ko Naingi, kes on vangis veetnud juba 16 aastat, ja Ko Ko Gyi, kes on vangis veetnud 15 aastat, viivitamatut ja tingimusteta vabastamist;

3.

väljendab sügavat muret kahjuliku mõju pärast, mida esmatarbekaupade erakorraline hinnatõus Birma elanikkonnale avaldab, ning selle pärast, et Birma sõjaväehunta ei ole ilmselgelt suuteline kasutama riigi erakordseid loodusvarasid Birma rahva hüvanguks;

4.

väljendab sügavat muret seoses sõjaväe koondumisega Rangooni ning julgeolekujõudude ja režiimi mahitatud kodanikuorganisatsioonide vägivaldsete rünnakutega;

5.

mõistab sügavalt hukka asjaolu, et SPDC kasutab demonstrantide ja aktivistide vahistamiseks, ründamiseks, hirmutamiseks ja ähvardamiseks tsiviilrühmitusi, nagu ühisvastutus- ja arenguliit (Union Solidarity and Development Association - USDA) ning Swan Ahr Sin, ning nõuab nende ja nendesarnaste rühmituste viivitamatut laialisaatmist;

6.

nõuab Aung San Suu Kyi viivitamatut ja tingimusteta vabastamist;

7.

mõistab hukka Birma elanike pideva rõhumise ja demokraatia eest võitlevate aktivistide järjekindla tagakiusamise ja vangistamise SPDC poolt; pöörab erilist tähelepanu 77-aastase ajakirjaniku U Win Tini juhtumile, keda on nüüd poliitilise vangina kinni peetud juba peaaegu kakskümmend aastat selle eest, et ta kirjutas ÜROle kirja poliitiliste vangide halva kohtlemise ja halbade kinnipidamistingimuste kohta;

8.

taunib asjaolu, et vaatamata riigi olukorrale, piirkondlikule ja rahvusvahelisele kriitikale ning 45-aastasele valitsemisajale, ei ole SPDC suutnud tagada isegi kõige põhilisemate inimõiguste järgimist ega saavutada peaaegu mingit edu demokraatia arendamisel;

9.

nõuab praeguse ebaseadusliku põhiseadusliku protsessi peatamist ja selle asendamist täielikult esindusliku Rahvusliku Konvendiga, mis hõlmaks NLDd ning teisi parteisid ja rühmi, arvestades ÜRO peasekretäri soovitust muuta see kõiki kaasavaks demokraatlikuks põhiseaduse loomise protsessiks;

10.

väljendab heakskiitu ASEANi parlamentidevahelise komisjoni juhi pretsedenditule sekkumisele, kes nõudis Hiina aktiivset tegutsemist Birmas valitseva olukorra paremaks muutmisel;

11.

avaldab jätkuvalt kahetsust, et Birma välisministril Nyan Winil, kellel on keelatud reisida ELi, lubati osaleda käesoleval aastal Saksamaal toimunud ASEMi välisministrite kaheksandal kohtumisel ainult paar päeva pärast seda, kui Birma sõjaväehunta oli pikendanud Aung San Suu Kyi ebaseaduslikku koduaresti veel ühe aasta võrra;

12.

nõuab, et tühistataks Thanlyini munkadele kehtestatud öine liikumiskeeld ja muud piirangud režiimile ja selle meetoditele vastupanu osutamise vabale väljendamisele;

13.

nõuab tungivalt, et Hiina ja India ning Venemaa kasutaksid oma olulist majanduslikku ja poliitilist mõjuvõimu Birma režiimi üle, et riiki oluliselt paremaks muuta ja igal juhul lõpetada relvade ja muude strateegiliste ressursside tarnimine;

14.

palub veelkord Birmasse investeerivatel ettevõtetel tagada, et nende projektide rakendamisel järgitakse tegelikult inimõigusi ja inimõiguste rikkumiste esinemisel tegevus Birmas lõpetada; väljendab pettumust selle üle, et mõned riigid on leidnud sobiva olevat oma investeeringuid Birmas oluliselt suurendada, hoolimata sealsest väga halvast inimõiguste olukorrast;

15.

tunneb heameelt ELi sihtsanktsioonide pikendamise üle, kuid tunnistab, et nende abil ei ole saavutatud soovitud mõju nendele, kes otseselt vastutavad Birma rahva kannatuste eest, ning kutsub seetõttu nõukogu üles analüüsima kehtivate sanktsioonide puudusi ja võtma suurema tõhususe tagamiseks vajalikke täiendavaid meetmeid;

16.

nõuab, et kõik liikmesriigid kohaldaksid rangelt juba kokkulepitud piiravaid meetmeid;

17.

märgib, et vastavalt Birma suhtes kehtestatud piiravatele meetmetele piirdub toetus humanitaarabiga ja abiga neile, kes seda kõige rohkem vajavad;

18.

kutsub liikmesriikide välisministreid üles arutama meetmeid tugevdamaks järgmisel 7. ja 8. septembril 2007 toimuval üldasjade ja välissuhete nõukogul nõukogu ühist seisukohta Birma/Myanmari vastu suunatud piiravate meetmete uuendamise kohta;

19.

nõuab tungivalt, et ÜRO Julgeolekunõukogu liikmete Ühendkuningriigi, Prantsusmaa, Belgia, Itaalia ja Slovakkia valitsused teeksid ühiseid jõupingutusi selleks, et esitada ettepanek Birmat käsitleva ja Aung San Suu Kyi vabastamist taotleva siduva resolutsiooni vastuvõtmise kohta ja saada sellele üksmeelne toetus; märgib, et 2007. aasta jaanuaris arutati sarnast resolutsiooni, mille vastuvõtmisele panid veto Hiina ja Venemaa ning millele hääletas vastu Lõuna-Aafrika; nõuab ÜRO Julgeolekunõukogu erakorralise koosoleku kokkukutsumist, et käsitleda Birmas valitsevat olukorda;

20.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid, kes on ÜRO inimõiguste nõukogu liikmed, pingutaksid ühiselt selle nimel, et esitada järgmisel, 2007. aasta septembris toimuval nõukogu istungil ettepanek Birmat käsitleva resolutsiooni kohta ja saada sellele teiste toetus;

21.

nõuab tungivalt, et 8. ja 9. septembril 2007 Sydney's toimuval APECi riikide tippkohtumisel tegeldaks hiljutiste inimõiguste rikkumistega Birmas ja lepitaks kokku meetmetes, mis tooksid kaasa muutused selles riigis;

22.

kutsub mais ÜRO peasekretäri erinõunikuks Birma küsimustes nimetatud Ibrahim Gambarit üles külastama viivitamata Yangoni ja Birma teisi piirkondi ning kohtuma seal Aung San Suu Kyi ja teiste opositsioonijuhtide ning režiimi esindajatega;

23.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele, ASEANi riikide valitsustele, Rahvusliku Demokraatia Liigale, riigi rahu- ja arengunõukogule, Hiina Rahvavabariigi valitsusele, India valitsusele, Venemaa valitsusele, Ameerika Ühendriikide valitsusele, Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri peadirektorile ja ÜRO peasekretärile.

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Bangladeshi kohta, eriti 16. novembri 2006. aasta resolutsiooni (1);

—

võttes arvesse erakorralist seisukorda, mille Bangladeshi ajutine valitsus kuulutas välja 11. jaanuaril 2007. aastal;

—

võttes arvesse eesistujariigi poolt 16. jaanuaril 2007 ELi nimel esitatud deklaratsiooni hiljutiste poliitiliste arengute kohta Bangladeshis;

—

võttes arvesse ELi eesistujakolmiku visiiti Bangladeshi 2007. aasta juunis;

—

võttes arvesse Euroopa Ühenduse ja Bangladeshi Rahvavabariigi vahel sõlmitud partnerluse ja arengu koostöölepingut (2);

—

võttes arvesse ÜRO peasekretäri 17. juuli 2007. aasta avaldust Bangladeshi kohta;

—

võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,

A.

arvestades, et parlamendivalimised, mis pidid toimuma Bangladeshis 22. jaanuaril 2007, lükati 29. jaanuari 2007. aasta kohtuotsusega edasi pärast valimistega seotud vägivallailminguid ning hiljutiste teadete kohaselt peaksid valimised toimuma enne 2008. aasta lõppu;

B.

arvestades, et enne erakorralise seisukorra kehtestamist iseloomustasid poliitilist olukorda tähtsamate poliitiliste rühmituste esindajate soovimatus pidada dialoogi, isiklikud vastuolud, üksikud vägivallailmingud ning erakordselt kõrge korruptsioonitase;

C.

arvestades, et erakorraline seisukord kuulutati välja 11. jaanuaril 2007 ja erakonnavälise ajutise valitsuse juhiks sai endine keskpanga president Fakhruddin Ahmed, kelle programmi eesmärk oli lõpetada korruptsioon;

D.

arvestades, et ELi valimiste vaatlemise missioon peatas tegevuse 22. jaanuaril 2007, kuna antud hetkel tundus vabade ja õiglaste valimiste toimumise tõenäosus väga väike;

E.

arvestades, et ÜRO otsustas samal päeval lõpetada valimiste protsessi toetamise;

F.

arvestades, et sõjaväe toetusel on ajutine valitsus korruptsiooni lõpetamise eesmärgil kehtestanud repressiivmeetmeid, sealhulgas igasuguse poliitilise tegevuse keeld, 160 poliitilise juhi kinnipidamine või neile süüdistuse esitamine, kusjuures nende hulgas on kolm endist peaministrit Moudud Ahmed, Sheikh Hasina ja Khaleda Zia ning enam kui 100 000 tsiviilelanikku;

G.

arvestades, et on teateid sagedastest ajakirjandusvabaduse rikkumistest, sealhulgas ajakirjanike ja ajakirjandustöötajate vahistamistest ning piinamisjuhtumitest;

H.

arvestades, et ühendatud sõjalised jõud etendavad üha olulisemat rolli korruptsiooni murdmisel kogu riigis, kusjuures neile on antud ulatuslikud volitused kahtlusaluste kodudes haarangute läbiviimiseks ja vara konfiskeerimiseks;

I.

arvestades, et üha enam on ohtu sattunud Bangladeshi pikaajalised ilmaliku demokraatia traditsioonid, sealhulgas inimõiguste, eriti naiste õiguste, ja sõnavabaduse järgimine ning usuline sallivus;

J.

arvestades, et tuntud Bangladeshi jurist, inimõiguste aktivist ja ÜRO eriraportöör inimkaubanduse küsimustes Sigma Huda mõisteti süüdi 2007. aasta juulis ning talle määrati 3-aastane vanglakaristus altkäemaksu- ja korruptsioonisüüdistusel; arvestades kasvavat muret asjaolu pärast, et pr Huda, kellel on mitmeid tõsiseid terviseprobleeme, ei saa vajalikku eriravi; arvestades, et 17. juulil 2007. aastal kutsus ÜRO peasekretär Ban-Ki Moon Bangladeshi ametivõime täielikult järgima Sigma Huda põhiõigusi;

K.

arvestades, et inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 10 kohaselt on „igal inimesel tema õiguste ja kohustuste määratlemiseks ja temale esitatud kriminaalsüüdistuste põhjendatuse kindlakstegemiseks täieliku võrdsuse alusel õigus sellele, et tema asi vaadataks avalikult ja kõiki õigluse nõudeid järgides läbi sõltumatu ja erapooletu kohtu poolt”;

L.

arvestades, et 27. augustil 2007 tühistas ülemkohus kohtuotsuse, mille kohaselt vabastatakse kautsjoni vastu endine peaminister ja Awami liiga juht Sheikh Hasina, kes on alates 16. juulist 2007 vanglas viibinud;

M.

arvestades, et endine peaminister Khaleda Zia ja tema poeg vahistati 3. septembril 2007 Dhakas korruptsioonikahtlustuste tõttu;

N.

arvestades, et ELil ja Bangladeshil on pikaajalised head suhted ning nad on olulised majanduspartnerid,

1.

väljendab sügavat muret sõjaväe ja politsei ebaproportsionaalselt ulatusliku reageerimise pärast 2007. aasta augusti lõpus asetleidnud üliõpilaste väljaastumistele Dhaka ülikoolis; on seisukohal, et meeleavaldused andsid tunnistust rahulolematusest sõjaväe etendatud poliitilise rolliga; tunneb heameelt asjaolu pärast, et Dhakas ja viies muus linnas nende meeleavalduste tulemusel kehtestatud liikumiskeeld kaotati 28. augustil 2007; kutsub viivitamatult vabastama isikuid, kes vahistati pärast üliõpilaste ja õpetajate rahutusi, sealhulgas õpetajate ühenduse Shikkhok Samity liikmed Anwar Hossain, Harun Ur Rashid, Saidur Rahman Khan ja Abdus Sobhan;

2.

väljendab sügavat muret 16. juulil 2007 vahistatud ja väljapressimises süüdistatava Awami liiga juhi Sheikh Hasina ja korruptsioonis süüdistatava Bangladeshi Natsionalistliku Partei juhi Khaleda Zia vahistamise ning nende jätkuva kinnipidamise põhjenduste pärast; kutsub Bangladeshi ametivõime viima kohtuistungeid läbi läbipaistval viisil ja kooskõlas õigusriigi põhimõtetega; kutsub valitsust lähtuma korruptsioonivastases kampaanias üksnes asjaoludest, mis omavad tähtsust korruptsioonijuhtumite kriminaalmenetluse seisukohast;

3.

kutsub Bangladeshi ametivõime võimaldama rahvusvahelistele inimõigusorganisatsioonidele, huvitatud osalistele ja rahvusvahelistele vaatlejatele, nagu ELi liikmesriikide diplomaatidele või komisjoni delegatsioonide töötajatele juurdepääsu kõigile kohtutele, et teha kindlaks, kas toimingud on õiglased ja erapooletud;

4.

väljendab sügavat muret altkäemaksuasjas süüdimõistetud Sigma Huda vanglatingimuste, eriti arstiabi puudumise pärast, mida ta hädasti vajab; nõuab tungivalt, et Bangladeshi ametivõimud tagaksid pr Hudale kogu vajaliku arstiabi ja ravi, mida nõuab tema tervislik seisund; kutsub Bangladeshi ametivõime järgima pr Huda põhiõigusi, eriti perekonnale ja sõpradele külastusõiguse andmist vanglas; nõuab, et ametivõimud lubaksid viivitamatult vastavaid külastusi;

5.

avaldab kahetsust asjaolu pärast, et kuigi ajutine valitsus saavutas edu korruptsiooniga tegelemisel, on ta siiski olnud oluliselt vähem edukas poliitiliste reformide alal; nõuab pöördumist demokraatia juurde ning erakorralise seisukorra kaotamist Bangladeshis; nõuab eelkõige poliitilise tegevuse keelu kaotamist, et võimaldada kõigil erakondadel ja poliitilistel rühmitustel valmistuda avatud ja õiglasteks valimisteks, nagu näeb ette põhiseadus;

6.

võtab teadmiseks valimiskomisjoni poolt valimiste ajakava avaldamise 2007. aasta juulis ning jõupingutused, mis tehti registreerimisprotsessi uuendamiseks ja valimisalase seadusandluse muutmiseks; nõuab siiski tungivalt, et valitsus vaataks läbi olemasoleva valimiste ajakava ning kiirendaks ettevalmistusi;

7.

väljendab heameelt ELi pühendumuse pärast osutada täielikku tehnilist abi Bangladeshi ametivõimudele valimiste korraldamisel; nõuab, et ELi valimiste vaatlemise missioon alustaks uuesti oma pikaajalist tegevust niipea, kui see on võimalik ja soovitatav;

8.

nõuab riigi hiiliva sõjaväestamise lõpetamist; väljendab sügavat muret Bangladeshi sõjaväeluureteenistuste rolli ning kinnipeetavate väidetava piinamise pärast;

9.

kutsub Bangladeshi valitsust hoiduma vastavalt kohtuotsusele agulielanike ning teeäärsetel ja kasutamata aladel elavate maatute talupoegade meelevaldsest väljasaatmisest ning võtma ette vajalikke väljatõstmisi üksnes põhjalikult ettevalmistatud rehabiliteerimiskavade alusel;

10.

palub nõukogul ja komisjonil jälgida hoolikalt inimõigustealast ja poliitilist olukorda Bangladeshis, võttes arvesse hiljutisi sündmusi, ning avaldama protesti erakorralise seisukorra jätkuva kohaldamise pärast; palub ELi ja Bangladeshi vahelistel töörühmadel, mis tegelevad institutsioonide rajamise, haldusreformi, valitsemistava ja inimõigustega, aidata aktiivselt kaasa demokraatia jaluleseadmiseks Bangladeshis;

11.

kutsub ajutist valitsust tegema edusamme riikliku inimõiguste komisjoni loomisel, mis peaks samuti olema tulevase tsiviilvalitsuse prioriteet;

12.

teeb oma presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Bangladeshi ajutisele valitsusele ja ÜRO peasekretärile.