Apellatsioonkaebus, mille esitas Der Grüne Punkt — Duales System Deutschland GmbH 13. augustil 2007 Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtule (esimene koda) 24. mai 2007. aasta otsuse peale kohtuasjas T-151/01: Der Grüne Punkt-Duales System Deutschland GmbH versus Euroopa Ühenduste Komisjon, keda toetasid Vfw AG, Landbell AG für Rückhol-Systeme ja Belland Vision GmbH

(Kohtuasi C-385/07)

(2007/C 269/51)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Der Grüne Punkt — Duales System Deutschland GmbH (esindajad: W. Deselaers, E. Wagner, B. Meyring)

Teised menetluspooled: Euroopa Ühenduste Komisjon, Vfw AG, Landbell AG für Rückhol-Systeme ja Belland Vision GmbH

Apellandi nõuded

Väited ja peamised argumendid

Apellant toob Esimese Astme Kohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse toetuseks välja kaheksa väidet.

Esimeses väites leiab apellant, et Esimese Astme Kohus on rikkunud oma põhjendamiskohustust ja seega ka EÜ artiklit 82, tuvastades vastuoluliselt selle tegevuse asjaolusid, millele tugineti kuritarvitamise põhjendamisel. Ühest küljest põhjendab Esimese Astme Kohus kuritarvitamist sellega, et apellant nõuab kogu tasu ka nendelt ettevõtjatelt, kes tema süsteemi kas üldse ei kasuta või osalevad selles ainult teatava osa logo kandvate turustatud pakenditega. Teisest küljest tuvastas Esimese Astme Kohus, et apellant nõuab turustatud pakendite puhul, mis ei ole tema süsteemiga hõlmatud, ainult „tõenäoliselt” logo kasutamise lepingu vaidlusaluste sätete kohaselt kogumis- ja taaskasutamisteenuse hinda.

Teine, viies ja kuues väide on seotud apellandi poolt pakutavale litsentsile ebapiisava või ilmselgelt eksliku, õiguslikult vale hinnangu andmisega, mis on vastuolus toimiku ja esitatud tõenditega. Õiguslike puudusteta hinnangu puhul oleks Esimese Astme Kohus pidanud tunnistama, et apellant ei anna „isoleeritud” litsentsi, nii et vaidlustatud otsust oleks pidanud siis mõistma selliselt, et sellise litsentsi andmisest keeldumine oleks kuritarvitamine ehk vaidlustatud otsuse artiklis 3 sisalduv tegevuse lõpetamise korraldus võrduks kohustusega anda sundlitsentse. Esimese Astme Kohus aga on õigusvastaselt jätnud kohtupraktikast tulenevate nõuete kohaselt põhjendamata apellandile määratud kohustuse anda sundlitsentse ning ei ole aru saanud, et sundlitsentsi andmine on kaubamärke ja pakendeid käsitlevate õigusnormide alusel välistatud. Apellant leiab, et siinkohal on rikutud põhjendamiskohustust ja proportsionaalsuse põhimõtet ehk EÜ artiklit 82 ja nõukogu määruse nr 17 artiklit 3.

Oma kolmandas ja neljandas väites on apellant leidnud, et Esimese Astme Kohus on rikkunud põhjendamiskohustust ning sellega ka EÜ artiklit 82, kuna ta tuvastas ebapiisavate põhjendustega ning Saksa kaubamärke ja pakendeid käsitlevatest õigusnormidest ekslikult aru saades õiguslikult valesti, et kaubamärgile „Der Grüne Punkt” ei saa kuuluda „hageja nõutav ainuõigus”. Sellise tuvastamisega on rikutud isegi EÜ kaubamärgiõiguse põhimõtet, mille kohaselt registreeritud kaubamärk annab selle omanikule kasutamise ainuõiguse, eelkõige seoses sellise kaupade ja teenuste kohta käiva kaubamärgi kasutamisega, mis on registreeritud kaubamärgiga identne või sarnane.

Seitsmendas ja kaheksandas väites toob apellant välja kaks menetlusviga. Esiteks tuvastas Esimese Astme Kohus uusi asjaolusid ehk tuvastas neid omal algatusel ilma, et tuvastamise esemeks oleks olnud vaidlustatud otsuste sisu ja ilma, et pooled oleksid neid asjaolusid kohtumenetluses välja toonud. Teiseks rikkus Esimese Astme Kohus apellandi huve menetluses sellega, et ta rikkus liidu põhiõigust kohtuasja menetlemisele mõistliku tähtaja jooksul.

(1)  EÜT L 166, lk 1.