6.10.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 235/8

Eelotsusetaotlus, mille esitas Oberlandesgericht Düsseldorf (Saksamaa) 27. juunil 2007 — Hans & Christophorus Oymanns GbR, Orthopädie Schuhtechnik versus AOK Rheinland/Hamburg

(Kohtuasi C-300/07)

(2007/C 235/13)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Oberlandesgericht Düsseldorf

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Hans & Christophorus Oymanns GbR, Orthopädie Schuhtechnik

Kostja: AOK Rheinland/Hamburg

Eelotsuse küsimused

1.

a)

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (1) artikli 1 lõike 9 teise lõigu punkti c esimese alternatiivi koosseisu tunnust „rahastab riik” tuleb tõlgendada nii, et riik määrab kindlaks konkreetse haigekassa juures kindlustatavad isikud ning kindlustusmaksete — mille suurus sõltub sissetulekust — tasumise kohustuse, kusjuures haigekassa määrab kindlaks kindlustusmakse määra; seejuures on haigekassad eelotsusetaotluse väidetes lähemalt kirjeldatud solidaarse rahastamise süsteemi kaudu üksteisega seotud ning tagatud on iga üksiku haigekassa kohustuste täitmine?

b)

Kas artikli 1 lõike 9 teise lõigu punkti c teise alternatiivi koosseisu tunnust „mille juhtimist need isikud kontrollivad” tuleb tõlgendada nii, et koosseisu tunnuse täitmiseks piisab riiklikust järelevalvest, mis hõlmab ka veel jooksvaid või tulevasi tehinguid, millele lisanduvad vajadusel eelotsusetaotluse väidetes kirjeldatud riigi sekkumisvõimalused?

2.

Kui vastus esimesele eelotsuse küsimusele punktis a või b on jaatav, kas siis tuleb direktiivi artikli 1 lõike 2 punkte c ja d tõlgendada nii, et selliste toodete tarnimist, mis on oma vormilt individuaalselt vastavalt konkreetse kliendi vajadustele valmistatud ja neile kohandatud ning mille kasutamise osas tuleb konkreetseid kliente individuaalselt nõustada, tuleb liigitada „asjade riigihankelepinguks” või „teenuste riigihankelepinguks”? Kas seejuures tuleb silmas pidada üksnes konkreetsete soorituste väärtust?

3.

Kui teises küsimuses nimetatud tarnimist tuleb liigitada „teenuseks” või seda võib „teenuseks” liigitada, kas siis tuleb direktiivi artikli 1 lõiget 4 — eristades seda raamlepingust direktiivi artikli 1 lõike 5 tähenduses — tõlgendada nii, et „teenuste kontsessioonina” tuleb käsitleda ka pakkumist sellisel kujul, kus

—

otsuse selle kohta, kas ja millistel juhtudel saab pakkuja konkreetseid tellimusi, ei tee mitte ostja, vaid kolmas isik,

—

pakkujale tasub ostja, kuna üksnes viimatinimetatu on seaduse alusel ainuke hüvitamiseks kohustatud isik ja kolmandatele isikutele teenuse osutamiseks kohustatud, ning

—

pakkuja ei pea enne kolmanda isiku nõuet tegema või esitama mingisuguseid sooritusi?

(1)  ELT L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132.