|
22.9.2007 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 223/5 |
Papierfabrik August Koehler AG 12. juulil 2007 esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu (viies koda) 26. aprilli 2007. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-109/02: Bolloré versus komisjon, T-118/02: Arjo Wiggins Appleton versus komisjon, T-122/02: Mitsubishi HiTec Paper Bielefeld versus komisjon, T-125/02: Papierfabrik August Koehler versus komisjon, T-126/02: M-real Zanders versus komisjon, T-128/02: Papeteries Mougeot versus komisjon, T-129/02: Torraspapel versus komisjon, T-132/02: Distribuidora Vizcaína de Papeles versus komisjon ja T-136/02: Papelera Guipuzcoana de Zicuñaga versus komisjon
(Kohtuasi C-322/07 P)
(2007/C 223/05)
Kohtumenetluse keel: saksa
Pooled
Apellant: Papierfabrik August Koehler AG (esindajad: advokaadid I. Brinker, S. Hirsbrunner, professor J. Schwarze)
Teised menetluspooled: Euroopa Ühenduste Komisjon
Apellandi nõuded
|
— |
Tühistada Esimese Astme Kohtu (viies koda) 26. aprilli 2007. aasta otsus kohtuasjas T-125/02 osas, milles see kahjustab apellanti; |
|
— |
tühistada komisjoni 20. detsembri 2001. aasta otsus 2004/337/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetluse kohta (juhtum COMP/E-1/36.212 — Isekopeeruv paber) (1), osas, milles see kahjustab apellanti; teise võimalusena vähendada otsuse artiklis 3 apellandile määratud trahvi; |
|
— |
teise võimalusena taotlusele punktis 2: saata kohtuasi tagasi Esimese Astme Kohtule, et viimane teeks otsuse kooskõlas Euroopa Kohtu otsuse õigusliku hinnanguga; |
|
— |
igal juhul mõista apellandi kohtukulud nii Esimese Astme Kohtu kui Euroopa Kohtu menetluses välja komisjonilt. |
Väited ja peamised argumendid
Apellandi apellatsioonkaebuse väited on järgmised: Esimese Astme Kohtu selgitused trahvi suuruse määramise kohta on vastuolus võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtetega. Selles osas heidab apellant ette, et rikutud on ühenduse materiaalõigust. Esimese Astme Kohus lähtus valesti sellest, et rolli ei mängi see, et apellant on pereettevõte, millel ei ole erinevalt teistest ettevõtjatest otsest juurdepääsu kapitaliturgudele. Selle asemel viitas Esimese Astme Kohus ebaõigesti sellele, et ettevõtja ei või tugineda enda kasuks õigusrikkumisele, mis on sooritatud teiste ettevõtjate huvides. Sellele argumendile ei ole apellant aga tuginenudki. Esimese Astme Kohus ei arvestanud kohaselt struktuursete erinevustega apellandi ja teiste ettevõtjate vahel, kellele eeskirjade eiramist ette heidetakse. Sellega rikkus kohus võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse nõuet.
Lisaks sellele lähtus Esimese Astme Kohus ebaõigesti sellest, et apellant osales rikkumises 1993. aasta oktoobrile eelnenud ajal. Selles kontekstis uuris kohus tõendeid ebapiisavalt, hindas neid vastuoluliselt ning lisaks moonutas neid, rikkus süütuse presumptsiooni põhimõtet ja apellandi kaitseõigust. Selgitused, millega Esimese Astme Kohus põhjendab seda, et AEMCP ühingu ametlikud koosolekud 1992. aasta jaanuarist kuni 1993. aasta septembrini olid raamiks üleeuroopalistele hinnakokkulepetele, on puudulikud ja iseenesest vastuolulised. Esimese Astme Kohus tegi täiendavaid õiguslikke vigu, kui võttis aluseks selle, et apellant osales mitteametlikel istungitel, millel arutati hindu siseriiklikul tasandil.