|
4.8.2007 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 183/25 |
Euroopa Ühenduste Komisjoni 14. juunil 2007 esitatud apellatsioonkaebus Esimese Astme Kohtu (esimene koda) 29. märtsi 2007. aasta otsuse peale kohtuasjas T-336/00: Scott SA (keda toetas Prantsuse Vabariik) versus Euroopa Ühenduste Komisjon
(Kohtuasi C-290/07 P)
(2007/C 183/45)
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Apellant: Euroopa Ühenduste Komisjon (esindaja: J. Flett)
Teised menetluspooled: Scott SA, Prantsuse Vabariik
Apellandi nõuded
|
— |
tühistada vaidlustatud kohtuotsus; |
|
— |
teha käesoleva apellatsioonkaebuse esemeks olevas küsimuses lõplik otsus. Kui seda ei tehta mis tahes põhjusel, mida arvestades Euroopa Kohus leiab, et menetlusstaadium ei võimalda teha lõplikku otsust, palub komisjon Euroopa Kohtul saata asi tagasi Esimese Astme Kohtule uueks arutamiseks; |
|
— |
jätta Scott SA kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud Euroopa Kohtus ja Esimese Astme Kohtus; ja jätta Prantsuse Vabariigi kohtukulud tema enda kanda. |
Väited ja peamised argumendid
Esimesed neli väidet on seotud õigusnormi rikkumistega vaidlustatud kohtuotsuses kolmandate isikute menetlusõiguste ja komisjoni menetluskohustuste osas riigiabi menetluses:
|
|
Esimene väide puudutab seda, et haldustoimikust jäeti välja Scotti poolt 24. detsembril 1999 esitatud täiendavad märkused, mis saadeti 13 kuud pärast ettenähtud tähtaega. |
|
|
Teine väide puudutab vaidlustatud kohtuotsuses tehtud järeldust, et komisjonil oli menetluses kohustus anda Prantsusmaale täiendav võimalus nõutud hinnangute esitamiseks; |
|
|
Kolmas väide puudutab vaidlustatud kohtuotsuses tehtud järeldust, et komisjonil oli menetluses kohustus anda Scottile täiendav võimalus märkuste esitamiseks; |
|
|
Neljas väide puudutab vaidlustatud kohtuotsuses tehtud järeldust, et komisjonil oli menetluses kohustus kasutada „väliseksperti”. |
Nende asjaoludega seoses väidab komisjon, et vaidlustatud kohtuotsuses ei ole õiguslikult piisavalt sedastatud: kas komisjon rikkus olulist menetlusnormi. Lisaks ei olnud vaidlustatud kohtuotsusega võimalik selles küsimuses seaduslikult otsust langetada, kuna Scotti hagiavalduses ei olnud ära toodud ühtki sellist tühistamisalust. Igal juhul väidab komisjon, et oluliste menetlusnormide rikkumist ei ole toimunud. Ühtki niisugust normi ei ole menetlust reguleerivas määruses ette nähtud ja vaidlustatud kohtuotsusega ei oleks saadud „anda” niisugust vaidlustatud kohtuotsuses esitatud vääratele järeldustele tuginevat õigust ega määrata niisuguseid kohustusi. Oluliste menetlusnormide rikkumist ei ole toimunud:
|
|
Scotti täiendavad märkused, mis osutusid väljajäetuks, esitati Prantsusmaa poolt uuesti 21. veebruaril 2000, need lisati haldustoimikusse ja neid hinnati vaidlustatud kohtuotsuses; |
|
|
nelja teabenõuet ja teabe esitamise korraldust arvestades ei olnud komisjon kohustatud andma Prantsusmaale täiendavat võimalust nõutud hinnangute esitamiseks; |
|
|
Scottil oli küllalt võimalusi märkuste esitamiseks ja eelkõige oli ta kaasatud teabe esitamise korraldusele antud vastuse esitamisse; |
|
|
nii Prantsusmaal kui Scottil oli küllalt võimalusi, et esitada hinnang abi andmise kuupäeva seisuga, kuid nad ei teinud seda. |
Apellatsioonkaebuse viies kuni kaheksas väide moodustavad koos grupi, mille komisjon on otstarbekuse tõttu nimetanud „sissejuhatavateks küsimusteks” ja mis on seotud õigusnormi rikkumistega vaidlustatud kohtuotsuses seoses alljärgnevaga: Scotti hagiavalduses puudub igasugune alus nõutud hinnangute tühistamiseks; Esimese Astme Kohtu hindamise alus (väidetavalt puudub komisjonil igasugune kaalutlusruum); vaidlustatud kohtuotsus tugineb pigem spekulatsioonidele kui tõenditele; ümberpööratud tõendamiskoormis riigiabi menetluses ja Esimese Astme Kohtu menetluses.
Üheksas ja kümnes väide on seotud sisuliste õigusnormi rikkumistega tehast puudutavas osas.
Üheksas väide puudutab riigiabi suuruse hindamise meetodeid samalaadsete üleminekute korral. Vastupidiselt vaidlustatud kohtuotsuses järeldatule on komisjonil abi andmise kuupäeva seisuga hinnangu ja avatud pakkumismenetluse puudumisel seaduslik õigus kasutada väärtuse asemel hinda. Käesolevas asjas oli see mõistlik, kuna tehas oli kujundatud vastavalt Scotti vajadustele. Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused seoses väidetava müügihinnaga 11 aastat pärast abi andmist sõltuvad väidetavatest menetlus- ja muude õigusnormide rikkumistest ning on igal juhul sisuliselt väärad.
Kümnes väide puudutab komisjoni võimalikke vigu kulupõhise meetodi kohaldamisel. Vaidlustatud kohtuotsuses tehtud järeldused sõltuvad väidetavatest menetlus- ja muude õigusnormide rikkumistest. Komisjoni konservatiivne kuluhinnang oli võimalikest madalaim ja pealegi puudub igasugune alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks seetõttu, et riigiabi oleks võinud olla suurem.
Üheteistkümnes kuni kolmeteistkümnes väide on seotud õigusnormi sisuliste rikkumistega maad puudutavas osas.
Üheteistkümnes väide puudutab Orléansi linnavolikogu 27. mai 1994. aasta nõupidamise protokolli väljajätmist vaidlustatud kohtuotsusest, kuna tegemist olevat „lühikokkuvõttega, milles puudub täpne kirjeldus”.
Kaheteistkümnes väide puudutab riigiabi suuruse hindamise meetodeid samalaadsete üleminekute korral ja on sarnane üheksanda väitega. Komisjonil on abi andmise kuupäeva seisuga hinnangu ja avatud pakkumismenetluse puudumisel seaduslik õigus kasutada väärtuse asemel hinda. Käesolevas asjas oli see mõistlik, kuna kolmanda maaostu puhul oli arvesse võetud Scotti vajadusi. Vaidlustatud kohtuotsuses esitatud põhjendused seoses väidetava maksuauditiga sõltuvad väidetavatest menetlus- ja muude õigusnormide rikkumistest ja on igal juhul sisuliselt väärad.
Kolmeteistkümnes väide puudutab komisjoni võimalikke vigu kulupõhise meetodi kohaldamisel. Vaidlustatud kohtuotsuses tehtud järeldused sõltuvad väidetavatest menetlus- ja muude õigusnormide rikkumistest. Komisjon kasutas maa madalaimat võimalikku hinda, mida kinnitasid nii Prantsusmaa kui Scott. Komisjoni toetavad järgmised faktid ja tõendid: pakkumisdokument, Galtier' ekspertide ja Commissaire aux Apports' väidetavad hinnangud, Orléansi linnavolikogu 27. mai 1994. aasta nõupidamise protokoll ja kolme maatüki keskmine ostuhind. Puudub igasugune alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks seetõttu, et riigiabi oleks võinud olla suurem.
Neljateistkümnes väide puudutab teabe esitamise korraldust (eelkõige seoses maaga), riigiabi suuruse hindamise kulupõhist meetodit ja kolme maatüki ostu. Tegemist on menetlusliku küsimusega, kuid seda käsitletakse kõige viimasena, kuna see on seotud kolmeteistkümnenda väitega.
Viieteistkümnenda väitega palub komisjon Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus, kuna Esimese Astme Kohus on moonutanud talle esitatud tõendite selget tähendust eelkõige seeläbi, et kasutas vaidlustatud otsuse põhjenduste asemel omaenda seisukohta.