21.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 170/9

France Télécom SA 16. aprillil 2007 esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu (viies laiendatud koda) 30. jaanuari 2007. aasta otsuse peale kohtuasjas T-340/03: France Télécom SA versus Euroopa Ühenduste Komisjon

(Kohtuasi C-202/07 P)

(2007/C 170/16)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellant: France Télécom SA, varem Wanadoo Interactive SA (esindajad: advokaadid O. W. Brouwer, H. Calvet, J. Philippe ja T. Janssens)

Teine menetlusosaline: Euroopa Ühenduste Komisjon

Apellandi nõuded

—

Tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu otsus kohtuasjas T-340/03: France Télécom vs. Euroopa Ühenduste Komisjon, millega jäeti rahuldamata hagi Euroopa Ühenduste Komisjoni 16. juuli 2003. aasta otsuse peale, mis puudutas [EÜ] artikli 82 (juhtum COMP/38.233 — Wanadoo Interactive) kohaldamise menetlust;

—

sellest tulenevalt:

—

suunata asi tagasi Esimese Astme Kohtusse uueks läbivaatamiseks; või

—

teha ise lõplik otsus ning tühistada Euroopa Ühenduste Komisjoni 16. juuli 2003. aasta otsus [EÜ] artikli 82 kohaldamise menetluses (juhtum COMP/38.233 — Wanadoo Interactive) ja rahuldada nõuded, mis hageja esimeses astmes esitas;

—

mõista kohtukulud välja Euroopa Ühenduste Komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks tugineb apellant seitsmele väitele.

Esimeses väites leiab apellant, et Esimese Astme Kohus on rikkunud põhjendamiskohustust nii kahjumi tagasiteenimise võimalikkuse osas, mis peaks olema tõendatud, ja konkureerivate ettevõtjate hindadest juhindumise õiguse osas, mille Esimese Astme Kohus jättis põhjendamata tähelepanuta.

Teises väites leiab apellant, et Esimese Astme Kohus on rikkunud EÜ artiklit 82, keelates heas usus tegutseval Wanadool konkureerivate ettevõtjate hindadest juhindumise. Seda õigust on aga tunnustatud nii komisjoni otsustuspraktikas ja Euroopa Kohtu kohtulahendites kui ka õigusdoktriinis ja prantsuse konkurentsiasutuste poolt ning see on apellandi ainus võimalus turul konkurentsis püsida.

Kolmandas väites leiab apellant, et Esimese Astme Kohus on rikkunud EÜ artiklit 82 sellega, et ta pidas õigeks komisjoni kasutatud kulude katmise meetodit, mis aga moonutas Euroopa Kohtu nõutud kulude katmise testi olemust. Nimelt ei saa komisjoni meetodit kasutades teada, kas Wanadoo abonendid tootsid Wanadoole lepingu kehtivuse jooksul kasu või kahju.

Neljandas väites leiab apellant, et Esimese Astme Kohus on rikkunud nii EÜ artiklit 82 kui ka põhjendamiskohustust, järeldades, et eeldatava rikkumise perioodist hiljem tekkinud kulu ja tulu ei tule arvesse võtta. Arvessevõetud tulu ja kulu piiratuse tõttu ajas tegigi komisjon vale järelduse, leides, et toime on pandud rikkumine.

Viiendas väites leiab apellant, et Esimese Astme Kohus on rikkunud nii EÜ artiklit 82 kui ka põhjendamiskohustust, otsustades, et hind võib olla alla omahinna ka siis, kui hinnaalandus toimub koos ettevõtja turuosa olulise vähenemisega. Sellist hinda ei saa käsitleda hinnana, mis võib viia konkureerivate ettevõtjate kõrvaldamiseni.

Kuuendas väites leiab apellant, et Esimese Astme Kohus on omahinnast madalama hinnaga müügi väidetava strateegia osas moonutanud nii fakte kui ka talle hindamiseks esitatud tõendeid ning rikkunud EÜ artiklit 82. Viimati nimetatud artikkel nõuab, et eksisteeriks objektiivselt hinnatav konkurentide väljatõrjumise strateegia ning mingil juhul ei saa lähtuda mõiste „turgu valitseva seisundi kuritarvitamine” puhtalt subjektiivsest tõlgendamisest.

Lõpetuseks leiab apellant seitsmendas väites, et Esimese Astme Kohus rikkus EÜ artiklit 82 mitte ainult sellega, et Esimese Astme Kohtu arvates ei ole kahjumi tagasiteenimise võimalikkuse tõendamine omahinnast madalama hinna võtmise tuvastamise üks eeldusi, vaid ka sellega, et ta ajas segamini komisjon esitatud tõendi nimetatud kahjumi tagasiteenimise võimalikkuse kohta ja asjassepuutuva ettevõtja esitatud tõendi võimatuse kohta neid kulusid tagasi teenida.