7.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 155/37


8. mail 2007 esitatud hagi — Pigasos Alieftiki Naftiki Etairia versus nõukogu ja komisjon

(Kohtuasi T-162/07)

(2007/C 155/68)

Kohtumenetluse keel: kreeka

Pooled

Hageja: Pigasos Alieftiki Naftiki Etairia (Moschato, Kreeka) (esindaja: advokaat N. Skandamis)

Kostjad: Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Ühenduste Komisjon

Hageja nõuded

Tuvastada, et Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Ühenduste Komisjon on korduva õigusvastase tegevuse ja tegevusetuse tõttu rikkunud selliseid ühenduse õiguse aluspõhimõtteid nagu liikumisvabaduse, majandusvabaduse, proportsionaalsuse, õiguspärase ootuse ning tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtteid seoses kalandustegevusega kolmanda riigiga (Tuneesia) külgnevas vööndis ning kalasaagi transportimisega ühenduse tolliterritooriumile tollijärelevalve all transiidina läbi ühendusega assotsieerinud asjaomase kolmanda riigi territooriumi;

mõista ühenduse institutsioonidelt hagejaks oleva äriühingu kasuks välja 23 608 551 dinaari ning vastavalt EÜ artiklile 235 ja EÜ artikli 288 lõikele 2 kahjutasu (summas 188 583,18 + 10 806 323,44 + 1 000 000 = 11 994 906,62 eurot).

Väited ja peamised argumendid

Hageja väidab, et tal on tekkinud majanduslik kahju seoses sellega, et tal ei ole olnud võimalik importida ühenduse tolliterritooriumile oma majandustegevuse tulemusena valmistatud ühenduse päritoluga tooteid korduva õigusvastase tegevuse tõttu ühenduse institutsioonide poolt, eelkõige:

a)

Euroopa Komisjoni poolt, kes on võtnud vastu määruse (EMÜ) nr 2454/93 (1), mille kohaselt nõutakse täielikult täidetud ühenduse tollidokumendi T2M esitamist, mis ainukesena tõendab kalasaagi ühenduse päritolu ning mis on liikumisvabaduse põhimõtte oluline osa;

b)

Euroopa Komisjoni poolt, kes pidas Tuneesiaga ühenduse nimel läbirääkimisi assotsiatsioonilepingu koostamiseks, ning Euroopa Liidu Nõukogu poolt, kes selle lepingu ratifitseeris, kuna nad ei taganud, et ühenduse päritolu kalasaagile, mis on saadud ühenduse kalandustegevuse tulemusena väljaspool Tuneesia territoriaalvett, laieneks liikumisvabaduse põhimõte;

c)

Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukogu poolt, kes vaatamata lepingu muutmiseks pädeva organi töös osalemisele, ei ole hageja arvates taganud, et eelmainitud erirühma kuuluva kalasaagiga seotud küsimused oleksid reguleeritud, kuigi nad olid esile kerkinud probleemist teadlikud;

d)

Euroopa Komisjoni poolt, kes ei teostanud Kreeka ametiasutuste üle vajalikku järelevalvet, kuigi asjaomane äriühing oli seda taotlenud.

Lisaks sellele väidab hageja, et ülalmainitud tegevuse ja tegevusetusega rikutakse hierarhiliselt kõrgemal asuvaid norme, mis on kehtestatud üksikisikute kaitseks, ning eriti:

a)

õigust kaupade vabaks liikumiseks, millega seoses on haldusformaalsused vormilised, mitte sisulised;

b)

õigust ettevõtlusvabadusele, mille olemust on kahjustatud alternatiivse päritolutõendi esitamise keeluga;

c)

proportsionaalsuse põhimõtet, millega on vastuolus keeld välistada mis tahes muud päritolutõendid peale T2M;

d)

õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, sest kuigi äriühing jälgis hoolega turul toimuvat, tekkis talle tõsine kahju asjaolu tõttu, et ta tugines ühenduse õigusest tulenevatele õigustele;

e)

tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet, millega on vastuolus „õigusemõistmisest keeldumine”, mida äriühing Kreeka, Tuneesia ja ühenduse asutustele ette heitis.

Teise võimalusena märgib hageja kahjuhüvitise kindlaksmääramise osas, et talle tekitatud kahju ebatavaline ja eriline olemus võimaldavad selle hüvitamist, ning leiab, et käesoleva juhtumi asjaoludel on õigustatud ühenduse vastutuse panemine isegi õigusvastasuse puudumisel.


(1)  Komisjoni 2. juuli 1993. aasta määrus (EMÜ) nr 2454, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 253, lk 1).