|
9.6.2007 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 129/16 |
4. aprillil 2007 esitatud hagi — UPS Europe and UPS Deutschland vs. komisjon
(Kohtuasi T-100/07)
(2007/C 129/29)
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Hageja: UPS Europe NV/SA (Brüssel, Belgia) and UPS Deutschland Inc ja Co. OHG (Neuss, Saksamaa), (esindajad: T. Ottervanger ja E. Henny)
Kostja: Euroopa Ühenduste Komisjon
Hageja nõuded
Toetudes oma väidetele paluvad hagejad Esimese Astme Kohtul:
|
— |
Tuvastada vastavalt EÜ artiklile 232 komisjoni tegevusetus, mis seisneb hagejate kaebuse, mis esitati komisjonile 22. aprillil 2004, suhtes otsuse tegematajätmises; |
|
— |
mõista hagejate kohtukulud välja kostjalt; |
|
— |
võtta sellised meetmed, mida kohus peab sobivaks. |
Väited ja peamised argumendid
Hagejad esitavad hagi EÜ artikli 232 alusel väites, et komisjon ei ole teinud lõplikku otsust nende 22. aprillil 2004 esitatud algse kaebuse suhtes, millele järgnes 27. novembril 2006 esitatud üleskutse tegutseda, mis puudutab väidetavat turgu valitseva seisundi ärakasutamist Deutsche Post poolt vastavalt EÜ artiklile 82.
Hagejad väidavad, et neil on õiguslik huvi sellise kaebuse esitamiseks nõukogu määruse 1/2003 (1) artikli 7 lõike 2 alusel ja et komisjoni tegevusetus puudutab neid otseselt ja isiklikult. Hagejad väidavad tegelikult, et Deutsche Posti ülemäärased kasutustasud mõjutavad neid nii tarbijate kui konkurentidena kaubandusahelas tagapool oleval turul.
Edasi väidavad hagejad, et komisjoni teatise kohaselt kaebuste käsitlemise kohta vastavalt EÜ asutamislepingu artiklitele 81 ja 82 (2) peab komisjon, olles saanud kätte kaebuse selle kohta, et EÜ artiklit 82 on rikutud, kas algatama menetluse selle kaebuse eseme suhtes või võtma vastu lõpliku otsuse kaebuse rahuldamatajätmise kohta, olles andnud kaebajale võimaluse kommentaaride esitamiseks. Siiski leiavad hagejad, et kuigi nad on esitanud oma kommentaarid kaebuse esialgsele rahuldamatajätmisele tähtaegselt, ei ole komisjon ühenduse õigust rikkudes lõplikku otsust vastu võtnud.
Lõpuks väidavad hagejad, et võttes arvesse juhtumi asjaolud, ligi kolme aasta pikkune periood, mille jooksul nad on korduvalt palunud komisjoni tegutseda, on piisavalt pikk lõpliku otsuse vastuvõtmiseks. Eriti 18-kuuline periood, mis on möödunud nende viimaste märkuste esitamisest, on hagejate väitel rohkem kui mõistlik, et komisjon saaks lõpetada uurimise kolmanda etapi.
(1) Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT L 1, 4.1.2003, lk 1–25; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205).
(2) ELT C 101, 27.4.2004, lk 65–77.