26.5.2007

Euroopa Liidu Teataja

C 117/11

Kohtuasjas T-259/02 Raiffeisen Zentralbank Österreich AG 6. märtsil 2007 esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu (teine koda) 14. detsembri 2006. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-259/02 kuni T-264/02 ja T-271/02: Raiffeisen Zentralbank Österreich AG jt versus Euroopa Ühenduste Komisjon

(Kohtuasi C-133/07 P)

(2007/C 117/18)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Raiffeisen Zentralbank Österreich AG (esindajad: Rechtsanwalt S. Völcker ja Rechtsanwalt G. Terhorst)

Teine menetluspool: Euroopa Ühenduste Komisjon

Apellandi nõuded

—	Tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 14. detsembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-259/02 kuni T-264/02 ja T-271/02 (1) osas, milles jäetakse rahuldamata RZB hagi;

—	tunnistada kehtetuks komisjoni 11. juuni 2002. aasta otsus ((C2002)2091 lõplik) niivõrd kuivõrd see puudutab RZB-d;

—	teise võimalusena vähendada vaidlustatud otsuse artiklis RZB-le määratud rahatrahvi suurust Euroopa Kohtu kaalutlusõigusest lähtudes;

—	mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Esimese Astme Kohus on rikkunud EÜ artiklit 81, kuna ta on leidnud, et komisjonil on õigus eeldada, et pankade ümarlauakohtumine, mis piirdus kõigest ühe liikmesriigi territooriumiga, mõjutab liikmesriikide vahelist kaubandust.

Esimese Astme Kohus pidas pankade ümarlauakohtumist ekslikult „eriti raskeks rikkumiseks ”trahvisuuniste mõistes. Ta kohaldas valesti suunistes nimetatud rikkumise raskuse kriteeriume (rikkumise olemus, konkreetsed mõjud turule, asjaomase turu ruumiline ulatus), ei arvestanud komisjoni tegevuse selektiivsusega ning ei kaalunud lõpptulemusena kõiki argumente, nagu ta on seda ise nõudnud.

Esimese Astme Kohus on vääralt omistanud RZB-le kõik põllumajanduse krediteerimise valdkonna turuosad. Ta kohaldas seejuures kontrollikriteeriume ekslikult vaid „silmnähtavale ”ebavõrdsele kohtlemisele teiste pankade osas. Täielikuks omistamiseks puudus vajalik õiguslik alus.

Esimese Astme Kohus hindas RZB koostööd õiguslikult valesti. Ta kohaldas „olulise kasu ”kriteeriumit, rikkudes tagasiulatuva jõu keeldu, ei mõistnud mitmete RZB koostööaspektide vabatahtlikkust, lähtus ekslikult vastupidisest tõendamiskoormusest koostöö väärtuse puhul, tunnistas ühise asjaolude kirjelduse lubamatul moel koostöö ebasobivaks vormiks ning ei lugenud ekslikult koostööpanuseks RZB tunnistust selle kohta, et kokkulepetel oli konkurentsivastane eesmärk.

(1) ELT C 331, lk 29.