26.5.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 117/2

Franco Campoli 12. jaanuaril 2007 esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu (teine laiendatud koda) 29. novembri 2006. aasta otsuse peale kohtuasjas T-135/05: Campoli versus komisjon

(Kohtuasi C-71/07 P)

(2007/C 117/02)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellant: Franco Campoli (esindajad: advokaadid G. Vandersanden, L. Levi ja S. Rodrigues)

Teised menetluspooled: Euroopa Ühenduste Komisjon (esindajad: V. Joris ja D. Martin), Euroopa Liidu Nõukogu (esindajad: M. Arpio ja I. Šulce)

Apellandi nõuded

—

Tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 29. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T-135/05;

—

seejärel, rahuldada apellandi esimeses kohtuastmes esitatud nõuded, mis muutusid majapidamistoetust ja koolitoetust puudutavate hageja taotluste vastuvõetamatuse tõttu, ja seega,

—

tühistada ametisse nimetava asutuse 13. detsembri 2004. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata hageja kaebus, ühes eelnimetatud kaebuses vaidlustatud ametisse nimetava asutuse otsusega, mis muutis 1. mail 2004. aastal hageja pensionile rakendatavat paranduskoefitsienti, ning palgalehtedega alates 2004. aasta maikuust, kuna nad kajastavad eelnimetatud otsuse rakendamist;

—

mõista kõik kohtukulud välja kostjalt;

—

mõista nii esimeses kohtuastmes kui apellatsiooniastmes kantud kulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Apellant esitab oma ainsa väite toetuseks mitmeid argumente, mille kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet ning ühenduse kohus on jätnud täitmata põhjendamiskohustuse.

Esiteks on rikutud nimetatud põhimõtet seetõttu, et Esimese Astme Kohtu hinnangul võib seadusandja muuta personalieeskirja, määratledes tunduvalt ebasoodsamad tingimused kui juba kehtiv eeskiri, tingimusel, et sätestatakse piisava kestusega üleminekutähtaeg. Üleminekutähtaja olemasolu ja piisava kestuse uurimine on tegurid, mis jäävad väljapoole uue meetme seaduspärasuse kontrollimist võrdse kohtlemise põhimõtte taustal, mille järgimine eeldab kohtu poolt mistahes meelevaldse või ebaadekvaatse eristamise puudumise kontrollimist seoses ühenduse seadusandja taotletava eesmärgiga. Antud juhul vaidlustatud kohtuotsus ei määratlenud paranduskoefitsiendi määramist puudutavate uute normidega taotletavat eesmärki ega kontrollinud a fortiori, kas taolise eesmärgiga seoses esineb meelevaldne või ebaadekvaatne eristamine. Apellant lisab, et riigi keskmise elukalliduse põhjal määratud paranduskoefitsient piirab muu hulgas samaaegselt pensionäride ostuvõime säilimise eesmärki ja nende liikumis- ja elukoha vabadust, kuna nende pensionäride, kes elavad riigi pealinnas või selle riigi muudes kallites linnades või regioonides, ostuvõime on nõrgem kui pensionäridel, kes elavad väljaspool pealinna või selliseid linnu ja regioone.

Seejärel väidab apellant oma teise argumendiga, et vastupidiselt vaidlustatud kohtuotsuses sedastatule oli uus pensioniskeem seotud Brüsseli elukallidusega selliselt, et Belgias elavate pensionäride sissetulekud määratleti üksnes selle liikmesriigi pealinna elukallidust arvesse võttes, samas kui teiste liikmesriikide pealinnades elavate pensionäride sissetulekud määratleti paranduskoefitsiendi alusel, mis arvestas kogu riigi keskmist elukallidust. Lisaks vaidlustab apellant Esimese Astme Kohtu sedastuse, mille kohaselt ühenduse õigusakt ei saa sõltuda sellest viisist, kuidas seda tegelikkuses kohaldatakse, kuna sellise õigusakti rakendusmeetmed on selle aktiga tihedalt seotud, ja tugineb nii kaitseõiguse rikkumisele kui põhimõtte, mis puudutab poolte võrdsust ühenduse kohtus, rikkumisele, kuna ta sai teada uue pensioniskeemi rakendusmeetmetest alles pärast kirjaliku menetluse lõppemist.

Viimase argumendiga vaidlustab apellant Esimese Astme Kohtu väite, mille kohaselt puudus tal EÜ artikli 241 kohane menetluse algatamise huvi, viidates „vähemkallites ”liikmesriikides elavatele pensionäridele antud eelistele. Apellant kaebab „vähemkallites ”ja „kallites ”liikmesriikides elavate pensionäride erineva kohtlemise üle, arvustab ostujõudu puudutava võrdsuspõhimõtte rikkumist ja soovib seetõttu vaidlustada uutest personalieeskirjadest ja selle üleminekumeetmetest tulenevat pensioniskeemi.