—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (KOM(2005)0151) (1);

—

võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 37, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C6-0116/2005);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 51;

—

võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit (A6-0192/2005),

1.

kiidab komisjoni ettepaneku heaks;

2.

palub nõukogul Euroopa Parlamenti informeerida, kui nõukogu kavatseb kõrvale kalduda Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud tekstist;

3.

palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

4.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

—

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus (KOM(2004)0864) (1);

—

võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 71 lõiget 1, artiklit 80 ja artikli 300 lõiget 2;

—

võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 300 lõike 3 esimest alalõiku, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C6-0180/2005);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 51 ja artikli 83 lõiget 7;

—

võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit (A6-0205/2005),

1.

kiidab protokolli sõlmimise heaks;

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide ja Hiina Rahvavabariigi valitsustele ning parlamentidele.

—

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus (KOM(2004)0531) (1);

—

võttes arvesse Aafrika ja Euraasia rändveelindude kaitse kokkulepet;

—

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 175 lõiget 1 ja artikli 300 lõike 2 esimese lõigu esimese lauset;

—

võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 300 lõike 3 esimest lõiku, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C6-0048/2005);

—

võttes arvesse õiguskomisjoni arvamust esitatud õigusliku aluse kohta;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 51, artikli 83 lõiget 7 ja artiklit 35;

—

võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni raportit (A6-0187/2005),

1.

kiidab heaks ettepaneku nõukogu otsus muudetud kujul vastu võtta ja kiidab heaks kokkuleppe sõlmimise;

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

—

võttes arvesse Umberto Bossit esindava vandeadvokaadi 3. augusti 2004. aasta taotlust tema puutumatuse kaitsmiseks seoses tsiviilasjaga Padua ringkonnakohtus, mis tehti teatavaks 13. septembri 2004. aasta täiskogu istungil;

—

võttes arvesse 8. aprilli 1965. aasta Euroopa ühenduste privileegide ja puutumatuse protokolli artikleid 9 ja 10 ja liikmete otsest ja Euroopa Parlamendi liikmete valimist üldistel otsevalimistel käsitleva 20. septembri 1976. aasta õigusakti artikli 6 lõiget 2;

—

võttes arvesse Euroopa Ühenduste Kohtu 12. mai 1964. a ja 10. juuli 1986. a otsuseid (1);

—

võttes arvesse parlamendi kodukorra artikli 6 lõiget 3 ja artiklit 7;

—

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A6-0209/2005),

A.

arvestades, et Umberto Bossi oli Euroopa Parlamendi neljanda koosseisu liige (mandaadi algus 19. juuli 1994, mandaat kontrollitud 15. novembril 1994, mandaadi aegumine 19. juulil 1999) ja viienda koosseisu liige (mandaadi algus 20. juulil 1999, mandaat kontrollitud 15. detsembril 1999, mandaadi aegumine 10. juunil 2001 ühitamatuse tõttu);

B.

arvestades, et Euroopa Parlamendi liikme suhtes ei tohi algatada uurimist, kohtumenetlust või kohaldada vahistamist tulenevalt sellest, milliseid seisukohti ta on ametiülesannete täitmisel väljendanud või kuidas ta on hääletanud (2);

C.

arvestades, et Euroopa Parlamendi liikmetele omistatav puutumatus hõlmab ka immuniteeti tsiviilasjade menetlemise suhtes,

1.

otsustab kaitsta Umberto Bossi puutumatust ja privileege;

2.

teeb vastavalt ülalmainitud protokolli artiklile 9 ja arvestades asjaomase liikmesriigi toiminguid ettepaneku kõnealuste menetluste läbiviimise katkestamiseks; kutsub kohut üles tegema sellest tulenevaid asjakohaseid otsuseid;

3.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus ja vastutava komisjoni raport viivitamatult Padua ringkonnakohtule.

—

võttes arvesse Ashley Mote'i puutumatuse äravõtmise taotlust, mille esitas peaprokuröri nõudel Ühendkuningriigi alaline esindus Euroopa Liidu juures ja mis tehti teatavaks 23. veebruari 2005. aasta täiskogu istungil;

—

olles ära kuulanud Ashley Mote'i vastavalt kodukorra artikli 7 lõikele 3;

—

võttes arvesse 8. aprilli 1965. aasta Euroopa ühenduste privileegide ja puutumatuse protokolli artikleid 8, 9, 10 ja 19 ning Euroopa Parlamendi liikmete valimist üldistel otsevalimistel käsitleva 20. septembri 1976. aasta õigusakti artikli 6 lõiget 2;

—

võttes arvesse Euroopa Ühenduste Kohtu 12. mai 1964. aasta ja 10. juuli 1986. aasta otsuseid (1);

—

võttes arvesse kodukorra artikli 6 lõiget 2 ja artiklit 7;

—

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A6-0213/2005),

1.

otsustab Ashley Mote'i puutumatuse äravõtmise taotluse rahuldada;

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus ja vastutava komisjoni raport viivitamatult Ühendkuningriigi pädevale asutusele.

—

võttes arvesse nõukogu ühist seisukohta (5467/1/2005 - C6-0092/2005);

—

võttes arvesse oma esimese lugemise seisukohta (1) Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud komisjoni ettepaneku (KOM(1999)0577) (2) küsimuses;

—

võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 62;

—

võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni soovitust teisele lugemisele (A6-0196/2005),

—

võttes arvesse komisjoni käesolevale õigusloomega seotud resolutsioonile lisatud avaldusi, mis avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas koos õigusaktiga,

1.

kiidab ühise seisukoha muudetud kujul heaks;

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

(1)

Asutamislepingu artiklis 14 sätestatakse sisepiirideta ala, kus on tagatud kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine.

(2)

Töö siseturu väljaarendamisel peaks parandama elukvaliteeti, tervisekaitset ja tarbijakaitset. Käesolev direktiiv vastab nõudele tagada kõikide ühenduse poliitikate ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel tervisekaitse ja tarbijakaitse kõrge tase.

(3)

Teatud ftalaatide kasutamine plastifitseeritud materjalist valmistatud või plastifitseeritud materjalist valmistatud komponente sisaldavates mänguasjades ja lapsehooldusvahendites peaks olema keelatud, kuna teatud ftalaadid on või võivad olla ohtlikud laste tervisele. Mänguasjad ja lapsehooldusvahendid, mida saab suhu panna, kuigi need pole selleks mõeldud, võivad teatud tingimustel väikelaste tervisele ohtlikud olla, kui need on valmistatud plastifitseeritud materjalist või neil on plastifitseeritud materjalist osi, mis sisaldavad teatud ftalaate.

(4)

Toksilisuse, ökotoksilisuse ja keskkonna teaduskomitee (SCTEE) on pärast komisjoni järelepärimist esitanud arvamuse kõnealuste ftalaatide tekitatavate terviseohtude kohta.

(5)

Komisjoni 1. juuli 1998. aasta soovitusega 98/485/EÜ mänguasjade ja lapsehooldusvahendite kohta, mis on ette nähtud suhu panemiseks alla kolmeaastastele lastele ja mis on valmistatud teatud ftalaate sisaldavast pehmest PVC-st (4), kutsutakse liikmesriike üles võtma meetmeid, et tagada laste tervise kaitse kõrge tase seoses kõnealuste toodetega.

(6)

Alates 1999. aastast on kuue ftalaadi kasutamine alla kolmeaastastele lastele suhu panemiseks ette nähtud mänguasjades ja lapsehooldusvahendites ajutiselt Euroopa Liidu tasandil keelatud, tulenevalt komisjoni otsusest 1999/815/EÜ (5) nõukogu 29. juuni 1992. aasta direktiivi 92/59/EMÜ (üldise tooteohutuse kohta) (6) raames. Kõnealust otsust uuendatakse regulaarselt.

(7)

Teatud liikmesriikide poolt juba vastu võetud piirangud mänguasjade ja lapsehooldusvahendite turuleviimise kohta nende ftalaadisisalduse tõttu mõjutavad otseselt siseturu väljakujunemist ja toimimist. Seetõttu on vajalik ühtlustada liikmesriikide õigusaktid kõnealuses valdkonnas ja sellest tulenevalt muuta direktiivi 76/769/EMÜ (7) I lisa.

(8)

Seal, kus teaduslik hindamine ei võimalda ohtu piisava täpsusega määrata, tuleks rakendada ettevaatuspõhimõtet, et kindlustada tervisekaitse kõrge tase, eelkõige laste suhtes.

(9)

Laste arenevad organismid on eriti vastuvõtlikud reproduktiivtoksilistele ainetele. Sel põhjusel tuleks vähendada nii palju kui võimalik laste kokkupuudet kõikide reaalselt välditavate allikatega, millest eritub neid aineid, eelkõige toodetega, mis pannakse lastele suhu.

(10)

Riski hindamise ja/või nõukogu 27. juuni 1967. aasta direktiivi 67/548/EMÜ (ohtlike ainete liigitamist, pakendamist ja märgistamist käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta) (8) raames on DEHP, DBP ja BBP tunnistatud reproduktiivtoksilisteks aineteks ja seetõttu klassifitseeritud 2. klassi reproduktiivtoksiliste ainete hulka.

(11)

Teaduslikud andmed DINP, DIDP ja DNOP kohta on kas puudulikud või vastuolulised, kuid ei saa välistada, et need kujutavad võimalikku ohtu, kui neid kasutada mänguasjades ja lapsehooldusvahendites, mida määratluse kohaselt toodetakse laste jaoks.

(12)

Kõnealuste ftalaatidega kokkupuute hindamise ebamäärasus, näiteks suhupaneku kordade arv ja kokkupuude heitainetega, mis pärinevad teistest allikatest, nõuab, et tuleb arvesse võtta ettevaatusabinõusid. Seetõttu tuleks nende ftalaatide kasutamisele mänguasjades ja lapsehooldusvahendites ja selliste toodete turuleviimisele kehtestada piirangud. Siiski peaks proportsionaalsuse põhimõtte tõttu olema piirangud DINP, DIDP ja DNOP suhtes kergemad kui DEHP, DBP ja BBP suhtes kavandatavad piirangud.

(13)

Komisjon vaatab üle inimestele ohtu kujutada võivate plastifitseeritud materjalist valmistatud või plastifitseeritud materjalist valmistatud komponente sisaldavate toodete muu kasutamise, eelkõige nende kasutamise meditsiiniseadmetes.

(14)

Vastavalt komisjoni ettevaatuspõhimõtte teatisele tuleks kõnealusele põhimõttele tuginevad meetmed üle vaadata, võttes arvesse uusi teaduslikke andmeid.

(15)

Komisjon peaks koostöös liikmesriikide ametiasutustega, kes on vastutavad turujärelevalve ja täitetoimingute eest seoses mänguasjade ja lapsehooldusvahenditega, ja konsulteerides asjaomaste tootjate ja maaletoojate organisatsioonidega kontrollima ftalaatide ja muude plastifikaatoritena kasutatavate ainete kasutamist mänguasjades ja lapsehooldusvahendites.

(16)

Direktiivis 76/769/EMÜ tuleks määratleda mõiste “lapsehooldusvahend”.

(17)

Nõukogu peaks kooskõlas paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe (9) punktiga 34 julgustama liikmesriike koostama enda jaoks ja ühenduse huvides tabelid, kus on võimaluste piires toodud käesoleva direktiivi ja selle ülevõtmise meetmete vastavus, ning tegema need üldsusele kättesaadavaks.

(18)

Komisjon vaatab üle direktiivi 76/769/EMÜ I lisas loetletud ftalaatide kasutamise muudes toodetes, kui nõukogu 23. märtsi 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 793/93 (olemasolevate ainete ohtlikkuse hindamise ja kontrolli kohta) (10) alusel on lõpule viidud ohu hindamine.

(19)

Käesoleva direktiivi kohaldamine ei piira ühenduse õigusnorme, mis sätestavad töötajate kaitse miinimumnõuded, mis sisalduvad nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiivis 89/391/EMÜ (töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta) (11) ja sellel põhinevates üksikdirektiivides, eelkõige nõukogu 28. juuni 1990. aasta direktiivis 90/394/EMÜ (töötajate kaitsmise kohta tööl kantserogeenidega kokkupuutest tulenevate ohtude eest) (12) ja nõukogu 7. aprilli 1998. aasta direktiivis 98/24/EÜ (töötajate tervise ja ohutuse kaitse kohta keemiliste mõjuritega seotud ohtude eest tööl) (13),

1.

Artikli 1 lõikele 3 lisatakse järgmine punkt:

2.

I lisa muudetakse vastavalt käesoleva direktiivi lisale.

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2003)0740) (1);

—

võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2 ja artiklit 95, mille alusel komisjon Euroopa Parlamendile ettepaneku esitas (C5-0643/2003);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 51;

—

võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni ning keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni arvamusi (A6-0099/2005),

1.

kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.

palub komisjonil asi uuesti Euroopa Parlamenti saata, kui ta kavatseb ettepanekut oluliselt muuta või seda teise tekstiga asendada;

3.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiiv 2003/54/EÜ elektrienergia siseturu ühiseeskirjade kohta  (3) on andnud elektrienergia siseturu loomisse väga olulise panuse. Siseturu eduka toimimise põhieesmärgiks on kõrge varustuskindluse taseme tagamine ning direktiiv annab liikmesriikidele võimaluse kehtestada elektriettevõtjatele avalike teenuste osutamise kohustused, muu hulgas ka varustuskindluse tagamise kohustused. Need avalike teenuste osutamise kohustused tuleks määratleda nii täpselt ja rangelt kui võimalik ning need ei tohiks esile kutsuda elektritootmise võimsust, mis ületab lõpptarbijatele põhjendamatu elektrijaotuse katkemise vältimiseks vajalikku elektritootmise võimsust.

(2)

Elektrienergia nõudlus on prognoositav keskpikaks ajavahemikuks liikmesriigi taotlusel koostatud põhivõrguettevõtjate või teiste selleks suuteliste organisatsioonide poolt välja töötatud stsenaariumite alusel.

(3)

Konkurentsivõimelise ühtse elektrienergia turu tõttu on vaja turuga kokkusobivaid elektrienergia varustuskindlust käsitlevaid poliitikaid. Selliste poliitikate puudumine üksikutes liikmesriikides või liikmesriikide poliitikate olulised erinevused tooks kaasa konkurentsi moonutamise. Seetõttu on pädevate asutuste ja liikmesriikide endi ja kõigi asjaomaste turul osalejate ülesannete ja kohustuste selge määratlemine elektrienergia varustuskindluse ja siseturu tõrgeteta toimimise tagamiseks äärmiselt oluline, vältides samal ajal uute turuletulijate nagu äriühingud, kes toodavad või tarnivad elektrit liikmesriigis ja on alustanud hiljuti tegevust selles liikmesriigis, tegevuse takistamist ja vältides elektrienergia siseturu moonutusi või märkimisväärseid raskusi turul osalejatele, sealhulgas väikese turuosaga äriühingutele, nagu tootja või tarnija, kellel on asjaomasel ühenduse turul väga väike turuosa .

(4)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta otsuses nr 1229/2003/EÜ üleeuroopaliste energiavõrkude suuniste kehtestamise kohta (4) sätestatakse rida suuniseid üleeuroopalisi energiavõrke käsitleva ühenduse poliitika kohta. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta määruses (EÜ) 1228/2003, milles käsitletakse võrkudele juurdepääsu tingimusi piiriüleses elektrikaubanduses (5), sätestatakse muu hulgas ülekoormuse juhtimise põhialused ja üksikasjalikud eeskirjad.

(5)

Tehnilise vajaduse korral ja võrgusüsteemi usaldusväärsuse ja ohutuse säilitamiseks on taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise edendamisel samuti vajalik tagada seonduva varusüsteemi kättesaadavus.

(6)

Ühenduse keskkonnaalaste kohustuste täitmiseks ja välistest energiaallikatest sõltuvuse vähendamiseks on oluline võtta arvesse elektrienergia nõudluse kasvu pikaajalisi mõjusid.

(7)

Tõrgeteta toimiva siseturu väljatöötamiseks on äärmiselt oluline riiklike põhivõrguettevõtjate koostöö võrgu turvalisusega seotud küsimustes, sealhulgas läbilaskevõimsuse määratlemise, teabe edastamise ja võrgu modelleerimisega seotud küsimustes , ning seda võiks veelgi parandada . Võrgu turvalisusega seotud küsimuste puudulik kooskõlastamine kahjustab võrdsete konkurentsitingimuste arengut.

(8)

Asjaomaste tehniliste eeskirjade ja soovituste, näiteks “Union for the Co-ordination of Transmission of Electricity” (UCTE) tegevusjuhendis sisalduvate, ning NORDELi, Balti riikide võrgueeskirja ning Ühendkuningriigi ja Iirimaa võrgueeskirjade ja soovituste peamiseks eesmärgiks on toetada ühendatud võrgu tehnilist toimimist, aidates seega kaasa vajadusele tagada võrgu jätkuv toimimine süsteemi rikete korral nii võrgu üksikus punktis kui ka mitmes punktis, ning vähendades selliste varustushäirete leevendamisega seonduvaid kulutusi.

9)

põhi- ja jaotusvõrgusüsteemi ettevõtjatelt tuleb nõuda voolukatkestuste sageduse ja kestuse osas kõrgetasemelise teenuse pakkumist lõpptarbijatele.

(10)

Meetmed, mida võib elektritootmise reservvõimsuse asjakohase taseme säilimise tagamiseks kasutada, peaksid olema turupõhised ja mittediskrimineerivad ning võivad hõlmata meetmeid nagu näiteks lepingulised tagatised ja kokkulepped, võimsusoptsioonid või -kohustused. Nimetatud meetmeid võib samuti täiendada teiste selliste mittediskrimineerivate vahenditega nagu näiteks võimsustasu maksed.

(11)

Asjakohase eelneva teabe kättesaadavuse tagamiseks peaksid liikmesriigid teavitama olemasolevaid ja võimalikke elektritootmise investoreid ning elektritarbijaid pakkumise ja nõudluse vahelist tasakaalu säilitavatest meetmetest.

(12)

Ilma et see piiraks asutamislepingu artiklite 86, 87 ja 88 kohaldamist, on oluline, et liikmesriigid sätestavad üheselt mõistetava , asjakohase ja stabiilse raamistiku, mis tõstab elektrienergia varustuskindlust ning soodustab investeeringuid elektritootmisvõimsusesse ja nõudluse juhtimismeetodite väljaarendamisse. Samuti on oluline, et võetakse asjakohaseid meetmeid, mis tagavad põhivõrkude vastastikuse ühendamise, eelkõige liikmesriikide vahelise ühendamise, valdkonnas investeeringuid soodustava reguleeriva raamistiku.

(13)

Euroopa Ülemkogu Barcelona kohtumisel lepiti kokku liikmesriikide omavahelise ühendamise tase . Vastastikuse ühendamise madal tase killustab turgu ja takistab konkurentsi arengut. Piisava vastastikuse ülekande ühendusvõimsuse , olgu tegemist piiriülese võimsusega või mitte, olemasolu on oluline, kuid mitte piisav tingimus konkurentsi täiel määral toimimiseks. Lõpptarbijate huvides peaks uute vastastikuse ühendamise projektide potentsiaalsete tulude ja kulude vaheline suhe olema mõistlikus tasakaalus.

(14)

On oluline määrata kindlaks maksimaalsed olemasolevad edastamisvõimsused, mis on võimalikud võrgusüsteemi ohutusnõudeid rikkumata, kuid samas on selles suhtes oluline tagada ka põhivõrgus võimsuse arvestamise ja jaotamise menetluse täielik läbipaistvus. Sel viisil saaks olemasolevat võimsust paremini kasutada ja turule ei saadeta valesid signaale puuduse kohta, mis aitab kaasa direktiivis 2003/54/EÜ ette nähtud täielikult konkurentsivõimelise siseturu saavutamisele.

(15)

Põhivõrgu- ja jaotussüsteemiettevõtjad vajavad asjakohast ja stabiilset investeeringuid ning võrkude hooldamist ja taastamist reguleerivat raamistikku.

(16)

Direktiivi 2003/54/EÜ artiklis 4 nõutakse, et liikmesriigid teostaksid elektrienergia varustuskindluse järelevalvet ja esitaksid selle kohta aruande. Nimetatud aruanne peaks hõlmama varustuskindluse seisukohalt olulisi lühiajalisi, keskpikki ja pikaajalisi tegureid, sealhulgas põhivõrguettevõtjate kavatsust võrku investeerida. Kõnealuse aruande koostamisel peaksid liikmesriigid toetuma teabele ja hindamistele, mida põhivõrguettevõtjad juba individuaalselt ja kollektiivselt, sealhulgas Euroopa tasandil, korraldavad.

(17)

Liikmesriigid peaksid tagama käesoleva direktiivi tõhusa rakendamise.

(18)

Asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaselt ei suuda liikmesriigid täielikult saavutada kavandatava meetme eesmärke, milleks on elektrienergia varustuskindlus, mis põhineb ausal konkurentsil, ja täies ulatuses toimiva elektrienergia siseturu loomine , mistõttu on meetme ulatuse ja mõju tõttu võimalik neid paremini saavutada ühenduse tasandil. Käesolev direktiiv esitab vaid miinimumnõuded ega reguleeri rohkem, kui on vaja nimetatud eesmärkide saavutamiseks.

—

elektritootmisvõimsuse piisav tase;

—

nõudluse ja pakkumise piisav tasakaal; ja

—

siseturu arenguks vajalik liikmesriikide omavahelise ühendamise asjakohane tase.

a)

reguleeriv asutus - vastavalt direktiivi 2003/54/EÜ artiklile 23 määratud reguleerivad asutused liikmesriikides;

b)

elektrienergia varustuskindlus - elektrisüsteemi võime varustada lõppkasutajaid elektrienergiaga vastavalt käesolevale direktiivile;

c)

võrgu ekspluatatsiooni turvalisus - põhivõrgu ja vajaduse korral jaotusvõrgu jätkuv toimimine etteaimatavate olude korral;

d)

pakkumise ja nõudluse tasakaal - tarbijate elektrienergia tarbimise prognoositava nõudluse rahuldamine ilma vajaduseta jõustada tarbimist piiravaid meetmeid.

a)

elektrienergiaga varustamise järjepidevuse tagamise tähtsust ;

b)

läbipaistva ja stabiilse reguleeriva raamistiku tähtsust;

c)

siseturgu ja võimalusi piiriüleseks koostööks elektrienergia varustuskindluse osas ;

d)

põhi- ja jaotusvõrgu toimivuse säilimiseks korrapärase hoolduse ja vajaduse korral taastamise vajadust;

e)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. septembri 2001. aasta direktiivi 2001/77/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise edendamise kohta elektrienergia siseturul (6) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta direktiivi 2004/8/EÜ soojus- ja elektrienergia koostootmise stimuleerimiseks siseturu kasuliku soojuse nõudluse alusel (7), kuivõrd nende sätted käsitlevad elektrienergia varustuskindlust, nõuetekohase rakendamise tagamise tähtsust ;

f)

stabiilseks ekspluatatsiooniks piisava ülekande ja tootmise reservvõimsuse tagamise vajadust; ja

g)

likviidse hulgituru loomise soodustamise tähtsust.

a)

elektritootmise mitmekesisuse astet riiklikul või asjakohasel piirkondlikul tasandil;

b)

elektrienergia nõudluse kasvu pikaajaliste mõjude vähendamise tähtsust;

c)

tõhusama energiakasutuse soodustamise ja uute tehnoloogiate, eelkõige nõudluse juhtimise ja taastuvate energiaallikate tehnoloogiate, ning jaotatud tootmise kasutuselevõtmise tähtsust; ja

d)

infrastruktuuriinvesteeringuid ja tootmisvõimsust pidurdavate haldustõkete kõrvaldamise tähtsust.

—

iga liikmesriigi spetsiifilisele geograafilisele asukohale;

—

uute võrkudevaheliste ühenduste rajamiskulude ja lõpptarbijate kasu vahelise mõistliku tasakaalu säilitamisele; ja

—

olemasolevate võrkudevaheliste ühenduste võimalikult tõhusa kasutamise tagamisele.

1.

—

soodustavad, ilma et see piiraks väikeste eraldatud võrkude erivajadusi, sellise hulgituru raamistiku loomist, mis annab elektrienergia tootjatele ja tarbijatele sobivaid hinnasignaale;

—

nõuavad põhivõrguettevõtjatelt, et nad tagavad tasakaalustamise eesmärgil elektrienergia tootmise reservvõimsuse asjakohase taseme kättesaadavuse ja/või võtavad samaväärseid turupõhiseid meetmeid.

a)

kehtestada uute elektritootmisvõimsuste loomist ja uute elektrienergia tootmiseettevõtete turule sisenemist hõlbustavaid sätteid;

b)

kõrvaldada katkestatavate lepingute kasutamist takistavad tõkked;

c)

kõrvaldada tootjatel ja tarbijatel erineva pikkusega lepingute sõlmimist takistavad tõkked;

d)

meetmed nõudluse reaalajas reguleerimise tehnoloogiate edendamiseks, näiteks nüüdisaegsete mõõtesüsteemide kasutuselevõtmine;

e)

meetmed energia säästumeetmete edendamiseks;

f)

korraldada direktiivi 2003/54/EÜ artikli 7 lõike 1 kohaseid pakkumismenetlusi või mis tahes menetlusi, mis läbipaistvust ja mittediskrimineerimist silmas pidades on samaväärsed.

—

annab nii põhivõrguettevõtjatele kui jaotussüsteemiettevõtjatele võrkude arendamiseks vajalikke investeerimissignaale, et rahuldada turu prognoositavat nõudlust;

—

hõlbustab nende võrkude hooldust ja vajaduse korral taastamist.

—

võrgu ekspluatatsiooni turvalisus;

—

pakkumise ja nõudluse prognoositav tasakaal järgmise viie aasta jooksul;

—

elektrienergia varustuskindluse väljavaated ajavahemikuks 5 kuni 15 aastat alates aruande kuupäevast;

—

põhivõrguettevõtjate ja neile teada olevad mis tahes teise osapoole investeerimisplaanid järgmiseks viieks või enamaks kalendriaastaks piiriülese võrkudevaheliste ühenduste võimsuse rajamise osas.

a)

määruses (EÜ) nr 1228/2003 sätestatud ülekoormuse juhtimise põhimõtteid;

b)

olemasolevaid ja kavandatavaid ülekandeliine;

c)

eeldatavaid elektrienergia tootmise, tarnimise, piiriülese elektrikaubanduse ja tarbimise mudeleid, mis võimaldavad nõudluse juhtimise meetmete rakendamist; ja

d)

piirkondliku, riikliku ja Euroopa tasandi säästva arengu eesmärke, sealhulgas nende projektide osas, mis on otsuse nr 1229/2003/EÜ I lisas sätestatud esmatähtsate projektide telgede osad.

—

võttes arvesse Jean-Charles Marchiani 19. mai 2005. aasta puutumatuse kaitse taotlust, mis esitati täiskogule 26. mail 2005;

—

võttes arvesse 8. aprillil 1965. aastal tehtud Euroopa ühenduste privileegide ja puutumatuse protokolli artikleid 9 ja 10 ning Euroopa Parlamendi liikmete valimist otsestel üldvalimistel käsitleva 20. septembri 1976. aasta akti artikli 6 lõiget 2;

—

võttes arvesse Euroopa Ühenduste Kohtu 12. mai 1964. aasta ja 10. juuli 1986. aasta otsuseid (1);

—

võttes arvesse kodukorra artikli 6 lõiget 3 ja artiklit 7;

—

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A6-0208/2005),

A.

arvestades, et Jean-Charles Marchiani valiti Euroopa Parlamenti viiendatel otsestel üldvalimistel 13. juunil 1999. aastal, Euroopa Parlament kontrollis tema mandaati 15. detsembril 1999. aastal (2) ja tema mandaat lõppes 19. juulil 2004;

B.

arvestades, et perioodil, mil hr Marchiani oli Euroopa Parlamendi liige, andsid Prantsusmaa kohtuvõimud korralduse kuulata pealt mõnesid tema ja teiste isikute vahel aset leidnud telefonikõnesid;

C.

arvestades, et Euroopa Parlamendi istungjärkude kestel kehtib Euroopa Parlamendi liikmete suhtes samasugune puutumatus nagu nende riigi parlamendiliikmete suhtes (3);

D.

arvestades, et vastavalt Prantsuse Vabariigi kriminaalmenetluse koodeksi artiklile 100-7 ei tohi parlamendiliikmete ega senaatorite telefonikõnesid pealt kuulata, ilma et kohtuuurija eelnevalt vastava parlamentaarse asutuse esimeest sellest teavitab;

E.

arvestades, et Prantsuse Vabariigi kassatsioonikohus, minnes vastuollu põhimõttega iura novit curia, ei arvestanud 16. märtsi 2005. aasta otsuse nr 1784 juures 8. eelnimetatud protokolli artiklit 10 ega võimaldanud hr Jean-Charles Marchianile Prantsuse Vabariigi parlamentaarsete asutuste liikmete jaoks kriminaalmenetluse koodeksi artikliga 100-7 kehtestatud puutumatust,

1.

otsustab kaitsta endise parlamendiliikme hr Jean-Charles Marchiani privileege ja puutumatust;

2.

nõuab Prantsuse Vabariigi kassatsioonikohtu 16. märtsi 2005. aasta otsuse nr 1784 tühistamist või kehtetuks tunnistamist ning selle igasuguse faktilise ja õigusliku toime peatamist;

3.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus ja vastutava komisjoni raport viivitamatult Prantsuse Vabariigi kassatsioonikohtule, valitsusele, Rahvusassambleele ja Senatile.

—

võttes arvesse komisjoni teatist, mis on esitatud nõukogule, Euroopa Parlamendile ning Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteele ja regioonide komiteele euro ning majandus- ja rahaliidu informatsiooni ja kommunikatsioonistrateegia rakendamise kohta (KOM(2004)0552);

—

võttes arvesse komisjoni teatist, mis on esitatud nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa majandusja sotsiaalkomiteele, regioonide komiteele ja Euroopa Keskpangale - esimene aruanne praktiliste ettevalmistuste kohta seoses euroala tulevase laienemisega (KOM(2004)0748);

—

võttes arvesse oma 16. juuni 2000. aasta seisukohti (1) seoses euro kasutuselevõtuga;

—

võttes arvesse oma 6. juuli 2000. aasta resolutsiooni (2) majandus- ja rahaliidu ning euro teabe- ja kommunikatsioonistrateegia kohta aastani 2002;

—

võttes arvesse oma 4. juuli 2001. aasta resolutsiooni eurole üleminekut (3) toetavate majandustegurite kohta;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

—

võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A6-0197/2005),

A.

arvestades, et pärast kuueaastast eksisteerimist on majandus- ja rahaliiduni jõudmise ja euro kasutuselevõtu projekti peetud üldjoontes väga edukaks;

B.

arvestades, et seda tugevdab veelgi euro kõrge kurss rahvusvahelistel finantsturgudel, kauplemise käigus järjest suurenev arveldamine eurodes ning keskpanga varude üleminek ülemaailmselt levinud dollaritelt eurodele;

C.

arvestades, et ühisraha ja sellega seotud instrumentide - Euroopa ühtse rahapoliitika ja majanduspoliitika parema juhtimise - kasulikkust ei saagi siinkohal tõsiselt kahtluse alla seada, kui on juurdepääs odavamale rahale seoses ajalooliselt madalate intressimääradega, hindade suurenenud läbipaistvus, mis tähendab keskpikas perioodis madalamaid hindu, vahetuskursiga seotud riskide puudumine euroalal, Euroopa Liidu sisese kaubanduse ja reisimise lihtsamaks muutumine, liikmesriikide kohustus rakendada stabiilsusele suunatud rahanduspoliitikat;

D.

arvestades, et teatud osa Euroopa avalikkusest tundub suhtuvat eurosse negatiivselt, eriti liikmesriikides, mille valuuta fikseeritud euro vahetuskurss on kõrge; arvestades, et Eurobaromeetri küsitlus näitab selles osas tõusutendentsi, kui vahetult enne eurole üleminekut toetas eurot 68 % euroala inimestest ja vahetult pärast eurole üleminekut 75% inimestest, siis 2004. aasta esimesel poolaastal vaid 66 % euroalas küsitletutest; arvestades, et Rootsi ja Taani referendumi negatiivsed tulemused tõendavad samuti Euroopa rahva vastuseisu ühisraha kasutuselevõtule Euroopas; arvestades, et uutes liikmesriikides korraldatud küsitlused näitavad samuti kahtlusi euro kasutusevõtu osas, mis on tingitud eelkõige asjakohase teabe puudumisest;

E.

arvestades, et niisugused arvamused on suurel määral tekkinud eurole üleminekul tehtud teatud vigade tõttu, vaatamata sellele, et tegemist oli poliitiliselt ja tehniliselt väga kasuliku ja eduka operatsiooniga, mis avaldas inflatsioonile üksnes 0,2% suurust mõju; arvestades, et eurole üleminekul ei pööratud piisavalt tähelepanu mõjule, mida see avaldab tavatarbijale, kelle jaoks kaasnes eurole üleminekuga tarbekaupade ning teenuste hindade tõus, ning väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, keda vajalikul määral ei teavitatud ega varustatud küllalt suure sularahavaruga; arvestades, et tagantjärele vaadates oli selge viga lõpetada euro teavituskampaaniad nii ruttu pärast euro kasutuselevõttu;

F.

arvestades, et lisaks Eurobaromeetri kvantitatiivsetele uuringutele oleks oluline korraldada ka kvalitatiivseid uuringuid kodanike eurosse suhtumise sügavamate põhjuste kohta; arvestades, et vaid süvaintervjuude vahendusel võib teada saada, miks teatavad inimrühmad tõrjuvad eurot ning kahtlevad majandus- ja rahaliidus, ning seda saab võtta aluseks vastavate sihtgruppide teavitamisel, mille puhul oleks vastava liikmesriigi ja selle teabeametnike kohustuseks (euroskeptiliste) ühiskonnarühmade väljaselgitamine;

G.

arvestades, et vastava ala kogemusi ja meediauuringute tulemusi müügijärgse turustamise valdkonnas saab rakendada sõnumi olulisuse kinnitamiseks isegi pärast euro kasutuselevõttu; arvestades, et lisaks inimeste usalduse võitmisele enne euro kasutuselevõttu on oluline ka selle usalduse kinnitamine nende inimeste puhul, kes on veendunud oma otsuse õigsuses, ning nende arvamuste kujundamine kommunikatiivsete teadete ja üritustega isegi pärast euro kasutuselevõttu;

H.

arvestades, et välja tuleb töötada arusaadav, ambitsioonikas ja pikaajaline euro kommunikatsioonistrateegia ja tagada majandus- ja rahaliidu toetus, hoiduda minevikuvigadest ning valmistada uued euroalaga liitujad ette sujuvaks üleminekuks; ning arvestades, et komisjon ja Euroopa Keskpank, olles Euroopa Parlamendi demokraatliku järelevalve all, on koos liikmesriikide finantsasutustega peamised organid, kes vastutavad kõnealuse strateegia edukuse eest;

I.

arvestades, et uutes liikmesriikides on inflatsioon keskmisel ja keskpikal perioodil vältimatult mõnevõrra kõrgem kui euroalal, hoolimata euro kasutuselevõtust nendes riikides, tingituna suurtest ja jätkuvatest hinnaerinevustest ja arengus järele jõudmise keerukusest;

J.

arvestades, et Euroopa demokraatlike protsesside kontekstis peab kogu Euroopa-teemaline teabe- ja kommunikatsioonipoliitika, selleks, et olla edukas, olema Euroopa Liidu teabe- ja kommunikatsioonistrateegia osa, mis võimaldab sellise poliitika abil üldsusele järjekindlalt näidata, kuidas EL annab panuse nende igapäevaelu hüvanguks,

1.

väljendab rahulolu majandus- ja rahaliidu selliste eeliste üle nagu hindade stabiilsus, väiksemad tehingukulud, suurem hindade läbipaistvus euroalal, väiksem kõikumine rahvusvahelisel valuutaturul ning kaitse väliste vapustuste eest, ajalooliselt madalad intressimäärad, madalad hüpoteegid ja lihtsam reisimine; toetab eurot kui Euroopa ühendamise mõjuvõimast sümbolit ning vahendit, mis lähendab Euroopa kodanikke ühenduse ideaalidele;

2.

märgib euro ilmset ebapopulaarsust teatud elanikkonna hulgas; arvab, et see on vastuolus tõsiasjaga, et eurole üleminek on tõenäoliselt Euroopa kõige edukam projekt, mis kunagi on käivitatud; arvab, et ühisraha jääb ELi kommunikatsioonistrateegia tähtsaimaks teemaks; on veendunud, et euro ning majandus- ja rahaliiduga kaasnevate selliste positiivsete külgede nagu hinnastabiilsuse, madalate hüpoteegimäärade, reisimise lihtsamaks muutumise, vahetuskursi kõikumiste ja välismõjude vastase kaitse propageerimist ja põhjalikku selgitamist rahvale tuleks jätkata; usub, et erilist tähelepanu tuleb pöörata Euroopa kodanike, tarbijate ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate teavitamisele ja vastavate teadmiste ajakohasuse säilitamisele, kuna need ei suuda piisavalt kiiresti kohaneda tehingute tegemisega eurodes;

3.

usub, et euro ning majandus- ja rahaliidu kampaania peaks keskenduma väikelinnadele ja kõrvalistele piirkondadele, kus inimeste teavitamise võimalused on kesised isegi tänapäeval; arvab, tingimusel, kui liikmesriigid seda soovivad, et nendes piirkondades peaks hindade näitamine kahes valuutas (rahvusvaluutas ja eurodes) säilima seni, kuni eelkõige nendes piirkondades elavad kodanikud on süsteemiga täielikult tuttavad;

4.

arvab, et peamised otsustajad peaksid täie poliitilise vastutustundega jätkama ühtse rahanduspoliitika ja laialdase majandusliku kooskõlastamise edasiarendamist, sest euro pikemaajalisest edust sõltub kogu liidu edasine areng ning euro populaarsus on oluline ka silmas pidades Euroopa põhiseaduse lepingu võimalikku tulevast ratifitseerimist;

5.

toetab majanduspoliitika tihedamat koordineerimist liikmesriikide vahel ning finantsalaste ettevaatusabinõude rakendamist muudetud, kuid kindla stabiilsuse ja kasvu pakti raames; usub, et muudetud stabiilsuse ja kasvu pakt, nagu see võeti põhimõtteliselt vastu 22. ja 23. märtsi 2005 Brüsseli Euroopa Ülemkogul, ning ühenduse vastavad õigusaktid teatud teemade osas peaksid liikmesriikides ühtselt rakendatuna aitama kaasa liikmesriikide majanduse pikaajalisele stabiilsusele ja nende kohanemisele Lissaboni strateegia eesmärkidega; rõhutab, et aeglast majanduskasvu euro sisseviimise järel ei põhjustanud uuele vääringule üleminek, vaid majanduspoliitika üldsuuniste asjakohase elluviimise puudumine ning asjaolu, et Lissaboni kokkulepet ei ole täidetud ega struktuurireforme ellu viidud;

6.

kiidab heaks komisjoni viimase raporti euro kommunikatsioonistrateegia kohta, kuid märgib, et see on praegust populaarsuse puudust arvestades üleliia optimistlikus toonis koostatud; kutsub komisjoni üles järgima kommunikatsioonistrateegia põhieesmärke ja määratlema üksikasjalikult nende saavutamise meetodeid; rõhutab nüüdisaegsete turundusvõtete tõhusama rakendamise tähtsust majandus- ja rahaliidu üldsusele tutvustamisel ning majandus- ja rahaliidu ja euro eeliste “müümisel” üldsusele atraktiivse “paketina”;

7.

nõustub komisjoni arvamusega, et teavituskampaaniat tuleb kohandada vastavalt erinevate liikmesriikide kultuurile, keelele, inimeste valdavale arvamusele ja muredele, aga ka küsimusele, kas riik juba on euroalas, soovib sellega lähiajal või keskpikas perspektiivis liituda või jääda välja;

8.

jätkab programmi PRINCE toetamist ja nõuab, et sellele eraldatud vahendeid suurendataks; on veendunud, et institutsioonidevahelist euroteemalist dialoogi on võimalik tõhustada institutsioonidevahelise teaberühma loomisega; hoiatab, et programmi PRINCE kaasrahastamise põhimõte võib euro kasutuselevõtmisel uutes liikmesriikides vastavate eelarvevahendite puudumise tõttu tekitada märkimisväärseid probleeme ja viivitusi;

9.

usub, et on vajalik võtta arvesse kolme vana, euroalasse mittekuuluva liikmesriigi - Taani, Rootsi ja Ühendkuningriigi - kodanike küsimusi, ja pöördub komisjoni poole palvega toetada nende liikmesriikide valitsusi, kes püüavad kahtlevate elanike arvamust muuta, kui kõnealuste riikide valitsused seda soovivad;

10.

on veendunud, et ELi hiljutine laienemine seab majandus- ja rahaliidu ning ühisraha raskesse olukorda; arvab, et komisjon peaks pöörama põhitähelepanu uute liikmesriikide abistamisele intensiivsete teavituskampaaniate korraldamisel, et valmistada nende kodanikke ette euro kasutuselevõtuks, selliste kampaaniate elluviimise juhendamisele riikides, kus need on juba alanud, ning regulaarsete aruannete koostamisele euro kasutuselevõtu riiklike tegevuskavade elluviimise kohta;

11.

märgib, et hindade näitamine kahes valuutas, näiteks vähemalt kolm kuud enne kuni 12 kuud pärast euro kasutuselevõttu, võib esiteks vähendada inimeste hirmu eurole üleminekuga kaasneda võiva hinnatõusu ees ja teiseks takistada ettevõtetel ja teenusepakkujatel kasutamast eurole üleminekut hinnatõusu ettekäändeks; on seisukohal, et õiguslik kohustus näidata hindu kahes vääringus, kaubanduskodade vabatahtlikud käitumiseeskirjad ja kokkulepped majanduspartnerite ja töösuhte osapoolte vahel osutusid euro kasutuselevõtul 12 esimeses euroala riigis väga väärtuslikeks;

12.

kutsub komisjoni üles võtma arvesse uute liikmesriikide elanike hirmu hindade tõusu ees; usub, et euroala praeguste liikmete kogemusi tuleks kasutada selliselt, et vältida kelmusi ja liigset ümardamist uute liitujate puhul; on seisukohal, et kõikide liikmesriikide elanikele tuleb selgitada aastase inflatsiooni ja euro kasutuselevõtust tingitud hindade tõusu erinevusi;

13.

märgib, et uutes liikmesriikides tehakse võrreldes vanade liikmesriikidega finantstehinguid rohkem sularahas kui elektrooniliselt; nõuab tungivalt, et komisjon, liikmesriigid ja riikide keskpangad võtaks seda arvesse, valmistades ette eurole üleminekut uutes liikmesriikides; julgustab neid kasutama üleminekut eurole elektrooniliste ja kaardimaksete arvu suurendamiseks; on veendunud, et kahe vääringu üheaegne käibelolek teatud lühikese ajavahemiku jooksul oleks parim lahendus euro eduka kasutuselevõtu tagamiseks uutes liikmesriikides;

14.

usub, et eelmisel üleminekul saadud positiivsed kogemused ja oskusteave on kasulikud euro kasutuselevõtul uutes liikmesriikides, eeloleval laienemisel ja uute kandidaatriikide ettevalmistamisel;

15.

kutsub komisjoni üles tähtsustama enam konsulteerimist töösuhte osapooltega, et võtta arvesse inimeste ning eriti konkreetsete ühiskondlike ja majandusorganisatsioonide vajadusi;

16.

nõuab lisavahendeid rahvuslike euro-foorumite loomiseks iga liikmesriigi rahandusministri alluvuses ja tihedas koostöös riikide keskpankadega, kuna sellise süsteemi kasulikkus on varem kinnitust leidnud; on seisukohal, et EL peaks edendama mestiprojekte, mille vahendusel vanad liikmesriigid saavad kaasa aidata heade tavade ja teadmiste levitamisele rahandusministrite ja keskpankade tasandil; kutsub komisjoni üles koostama parimatel tavadel põhinevaid eriaruandeid ning julgustama riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke ametiasutusi rajama kohalikke keskusi kaebuste esitamiseks, kus igaüks võib esitada kaebuse igasuguse väärtarvituse kohta, nagu näiteks õigustamatu hinnatõus;

17.

kutsub komisjoni üles tunnustama Euroopa Parlamendi, riikide parlamentide ning piirkondlike ja kohalike võimude aktiivse rolli tähtsust euro ning majandus- ja rahaliidu kommunikatsioonistrateegia kavandamises ja elluviimises; usub, et nende asutuste tegevuse tulemusel muutub dialoog kommunikatsioonistrateegia üle demokraatlikumaks ja strateegiasse kaasatakse paremini ka avalikkusele muret tekitavad teemad;

18.

pöördub Euroopa Keskpanga poole palvega teha iga-aastane kvantitatiivne analüüs, mille vaataks läbi Euroopa Parlament - esitades selle kas keskpanga aastaaruandes või eriraportis - hüvede kohta, mida euro kasutuselevõtt tavakodanikele kaasa tõi, tuues konkreetseid näiteid selle kohta, millist positiivset mõju euro kasutamine inimeste igapäevaelule avaldab;

19.

palub komisjonil korraldada eriotstarbelised küsitlused kogu Euroopa väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate seas, et hinnata euroraha pooldajate osatähtsust antud sektoris; rõhutab, kui oluline on kaasata automaatide operaatorid kommunikatsiooni- ja üleminekustrateegiatesse, sest nad mängivad olulist rolli uute müntide ja rahatähtede vastuvõtmisel inimeste igapäevaelus;

20.

nõuab, et pangandussektor varustaks sularahaautomaate suurema hulga väiksema väärtusega rahatähtedega, sest enamik sularahamakseid tehakse summades, mis on keskmiselt vahemikus 15 kuni 20 EUR - see vähendab poepidajate kassades oleva sularaha hulka ning sellega seoses muutub ka röövimisoht väiksemaks; samuti märgib, et see vähendab tarbijatele valeraha tagasi andmise võimalust;

21.

palub komisjoni avaldada Euroopa Parlamendis arutusele tulev analüüs 500-euroste pangatähtede kohta, mida on praegu ringluses liiga suur hulk ja mille käibelelaskmist suurendati euroala ettevõtjate nõudmisel 2005. aastal 190 miljoni pangatäheni; mõistab 500-eurose pangatähe eeliseid vara hoiustaja jaoks, kuid hoiatab võimaliku rahapesu ja kuritegude ohu eest, mis nii suure väärtusega pangatähtede puhul tekkida võib;

22.

märgib, et elektrooniliste tehingute arv on suurenemas, ning kahtleb seega, kas 500-euroste rahatähtede säilitamine, mis algselt arvestas mõnede liikmesriikide tarbijate harjumusi, on vajalik;

23.

nõuab tungivalt, et Euroopa Keskpank avalikustaks 500-euroste rahatähtede taotluste jagunemise riikide keskpankadelt;

24.

taunib seda, et eurodes tehtavate välismaksete eest nõutakse endiselt kõrget tasu, kuigi määrus (EÜ) nr 2560/2001 eurodes tehtavate välismaksete kohta (4) on vähendanud tunduvalt tavaliste piiriüleste eurodes teostatavate ülekannete tegelikke teenustasusid, ja toetab Euroopa ühise maksuala loomist; palub komisjonil teha ettepanek kõikehõlmava õigusakti väljatöötamiseks antud valdkonnas, kasutades seda võimalust elektrooniliste maksesüsteemide ühtlustamiseks ELis, et vähendada tasusid, mida tarbijad ning väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad peavad rahaülekandeid tehes tavaliselt maksma; juhib tähelepanu sellele, et süsteemi tõhusus sõltub tarbijate usaldusest, mis omakorda sõltub nende õiguste tunnustamisest;

25.

tervitab asjaolu, et Euroopa Keskpank tegeleb teise põlvkonna pangatähtede väljatöötamisega; on veendunud, et laiaulatusliku leviku tõttu on euro eriti tundlik võltsimiste suhtes ning soovitab tungivalt, et Euroopa Keskpank oleks väga valvas ja võtaks uue põlvkonna pangatähtede väljatöötamisel arvesse olemasolevaid kogemusi; peab vajalikuks, et Europol ja liikmesriikide politseijõud käsitleksid võltsimisi prioriteetse küsimusena;

26.

on veendunud, et institutsioonidevahelist euro-teemalist dialoogi on võimalik tõhustada institutsioonidevahelise teaberühma loomisega; palub komisjonil jätkata Euroopa Parlamendile kvartaliraportite saatmist programmi PRINCE täienduste kohta;

27.

kinnitab soovi, mida ta väljendas oma 12. mai 2005. aasta resolutsioonis Euroopa Liidu teabe- ja kommunikatsioonistrateegia rakendamise kohta (5), süvendada institutsioonidevahelist koostööd selles valdkonnas, korraldades igal aastal komisjoni esitatava raporti põhjal põhjaliku arutelu, millesse kaasataks komisjonid, mis omavad vastavas küsimuses täielikku või osalist pädevust, ja milles osaleks ka nõukogu;

28.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

—

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile säästva arengu tehnoloogiate stimuleerimise kohta: Euroopa Liidu keskkonnatehnoloogiate tegevuskava (KOM(2004)0038);

—

võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikleid 6 ja 174, Cardiffi protsessi (Euroopa Ülemkogu Cardiffi kohtumise järeldused, 15.-16. juuni 1998) ja säästva arengu strateegiat (Euroopa Ülemkogu Göteborgi kohtumise järeldused 15.-16. juuni 2001);

—

võttes arvesse Lissaboni strateegiat (Euroopa Ülemkogu Barcelona kohtumise järeldused 15.-16. märts 2002);

—

võttes arvesse säästva arengu tippkohtumist ja Johannesburgi rakenduskava (2002);

—

võttes arvesse järeldusi põhimõtte “puhas, tark, konkurentsivõimeline” osas: ökoloogiliselt tõhusate uuenduste võimalused Lissaboni protsessi raames (keskkonnanõukogu 14. oktoobri 2004. aasta järeldused);

—

võttes arvesse kuuendat ühenduse keskkonnaalast tegevusprogrammi (1);

—

võttes arvesse viiendat (2) ja kuuendat (3) teadusuuringute, tehnoloogia arengu ning tutvustamistegevuse raamprogrammi;

—

võttes arvesse oma 21. aprilli 2004. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta nõukogule ja Euroopa Parlamendile, mis käsitleb terviklikku tootepoliitikat - toetudes keskkonna olelustsüklil põhinevale mõtteviisile; (4)

—

võttes arvesse nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik; (5)

—

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile, mis käsitleb taastuvenergia osa ELis (KOM(2004)0366);

—

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile “Ehitades meie ühist tulevikku - laienenud liidu poliitikaväljakutsed ja eelarvevahendid 2007-2013” (KOM(2004)0101);

—

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile ning Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteele, mis käsitleb keskkonnaaspektide integreerimist Euroopa standardimisse (KOM(2004)0130);

—

võttes arvesse komisjoni töödokumenti “Keskkonnasõbralike riigihangete käsiraamat” (SEK(2004) 1050);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

—

võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni raportit (A6-0141/2005),

A.

arvestades, et säästev areng - areng, mis vastab praegustele vajadustele ilma, et seataks ohtu tulevaste põlvkondade vajadused - on Euroopa Liidu selge eesmärk;

B.

arvestades, et Euroopa Ülemkogu Göteborgi kohtumise järelduste kohaselt põhineb säästev areng kolmel sambal, täpsemalt keskkonnakaitsel, majandusarengul ja sotsiaalsel ühtekuuluvusel;

C.

arvestades, et säästvat arengut ei ole võimalik saavutada uusi keskkonnatehnoloogiaid ja uuendusi välja töötamata;

D.

arvestades, et säästva arengu tagamiseks on Lissaboni strateegial - selleks, et muuta Euroopa Liit kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks teadmistepõhiseks majanduseks maailmas, mis on suuteline säästvaks arenguks järjest rohkemate töökohtade ja suurema sotsiaalse ühtekuuluvusega - vaja majandus-, sotsiaal- ja keskkonnapoliitika jaoks eesmärke, mis oleksid omavahel kooskõlas ja suudaksid tagada suurema majanduskasvu;

E.

arvestades, et sellega seoses on eluliselt tähtis tugevdada ja kasutada keskkonnakaitse ja konkurentsivõime vahelist positiivset sünergiat ning lahutada majanduskasv keskkonnaseisundi halvenemisest; arvestades, et keskkonnatehnoloogiad (kõik tehnoloogiad, mille kasutamine on üldist keskkonnamõju arvestades asjaomastest alternatiividest märgatavalt vähem kahjulik) on selle saavutamiseks olulised vahendid;

F.

arvestades, et uuenduste turuletoomise protsessi (alates teadusuuringutest, tootearendusest, tootmisest ja lõpetades turuletoomise käivitamisega) kiirendab ainult piisav nõudlus keskkonnatehnoloogiate järele;

G.

arvestades, et Euroopa Liidu keskkonnapoliitika peab olema piisavalt ambitsioonikas, et tekitada nõudlus keskkonnatehnoloogiate järele selgete ja ambitsioonikate keskkonnaeesmärkidega, kokku lepitud keskkonnanäitajatega keskkonnakoormuse mõõtmiseks, keskkonnakulude (väliskulude) arvessevõtmisega ning aeglaste asemel kiiremate premeerimisega;

H.

arvestades, et keskkonnatehnoloogiate tarbijanõudluse osa on tähtis; arvestades, et ühiskond üldiselt peab siiski võtma suure vastutuse sobivate raamistike loomise eest selliste tehnoloogiate kiireks väljatöötamiseks;

I.

arvestades, et komisjoni keskkonnatehnoloogiate tegevuskava (ETAP) ei sisalda sobivaid mehhanisme teadmiste, tehnosiirete, uuenduste ja arengute levitamiseks;

J.

arvestades, et rahaline toetus on oluline mitte ainult uurimis- ja arendustegevuse seisukohast, vaid ka turu jaoks toote väljaarendamise seisukohast, seega tuleks suurendada jõupingutusi, et leida lahendusi riskikapitali osas;

K.

arvestades, et Euroopa Liidu poliitikasuundumused peavad olema sidusad ja teenima sama eesmärki; säästvat arengut edendavad tehnoloogilised lahendused peavad kajastuma eelarve ettevalmistamises ja seitsmenda teadusuuringute raamprogrammi kavandamises; struktuurifonde ja Ühtekuuluvusfondi tuleb kasutada selliselt, et need aitaksid kaasa keskkonnatehnoloogiate väljatöötamisele,

L.

arvestades, et säästvaks arenguks on vaja ülemaailmseid lahendusi ja Euroopa Liit peab seega tagama, et sise- ja välispoliitika oleks kooskõlas mitte ainult seoses kahepoolse koostöö ja ekspordikrediidiga, vaid ka seoses ÜRO, WTO, OECD ja Maailmapanga arengutega,

1.

tervitab teatist kui kasulikku lähtekohta arutelude jaoks ja veelgi konkreetsemate ettepanekute tegemiseks selles osas, kuidas toetada keskkonnatehnoloogiaid, kuid sooviks näha suuremat tähelepanu nõudluse kujundamisel selliste tehnoloogiate järele; kutsub üles asendama killustatud lähenemisviisi keskkonnapoliitika ja säästva arengu osas üldiselt ja ETAPi osas konkreetsemalt süsteemipõhisema lähenemisega keskkonnapoliitikale, mis tugineks elutsüklil põhinevale mõtteviisile kooskõlas tervikliku tootepoliitika raamistikuga ja milles osutatakse suuremat tähtsust uuendustele ja keskkonnasõbralikumate tehnoloogiate väljatöötamisele, ning rõhutab Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahelise koordineerimise tähtsust;

2.

peab oluliseks tugevdada ELi konkurentsivõime strateegia keskkonnamõõdet; leiab, et Lissaboni strateegia läbivaatamisel tuleks keskkonnaseisundit ja paranevat tööhõivet lugeda võimaluseks saavutada eesmärk rajada kõige konkurentsivõimelisem teadmuspõhine majandus; leiab, et keskkonnatehnoloogiate väljatöötamine ja kasutuselevõtt on sellega seoses otsustava tähtsusega;

3.

osutab tööhõive- ja kasvupotentsiaalile keskkonnatehnoloogiate sektoris, kus on võimalik luua palju uusi ärivõimalusi ja seega uusi töökohti eriti väikestes ja keskmise suurusega ettevõtjates, mis võivad anda Lissaboni eesmärkide saavutamisse üliolulise panuse;

4.

pöörab tähelepanu asjaolule, et kui EL soovib täita Lissaboni strateegia eesmärke, peab ta tegema tihedamat koostööd väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjatega, ning kahetseb, et ei suutnud tagada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate sobivat lisamist ETAPi;

5.

kutsub komisjoni üles tegema kindlaks tegurid, mis põhjustavad tänapäeval suurimat keskkonnakoormust, ja seejärel kaaluma sektorite kaupa, milliseid tehnoloogilisi uuendusi on vaja nende probleemide lahendamiseks; teeb ettepaneku, et see töö peaks hõlmama järgmisi küsimusi.

6.

tunnustab keskkonnapoliitika rolli innovatsiooni käivitajana turumajandustes, kus innovatsioonile annavad tõuke ranged nõudmised; meenutab, et rangete keskkonnanormide tulemusena on EL asunud mitmetes kasvusektorites juhtpositsioonile ning rõhutab, et EL peaks püüdma jääda uute tehnoloogiate ja kontseptuaalsete uuenduste turu liidriks; seetõttu palub komisjonil edasi arendada ka meetodeid ja stsenaariume, mille abil saab prognoosida arenguid keskkonnatehnoloogiate valdkonnas;

7.

rõhutab, et ELi keskkonnaalaste õigusaktide eesmärk on jätkuvalt parandada keskkonna olukorda ja saavutada keskkonnakaitse kõrgeim võimalik tase; leiab, et õigusaktid peaksid põhinema parimal olemasoleval tehnoloogial ning lisaks ambitsioonikusele olema püsivad ja ennustatavad, et tekitada vajalik turupõhine nõudlus uute keskkonnatehnoloogiate järele tootmises ja ettevõtetes; märgib, et keskkonnasõbraliku projekteerimise direktiiv on üks näide sellest, kuidas luua raamistikku tootedisaini ja keskkonnategevuse tulemuslikkuse oluliseks parandamiseks;

8.

kutsub komisjoni üles seadma keskkonnatehnoloogiate globaalse turuosa puhul ambitsioonikat eesmärki; leiab, et kümne aasta jooksul peaks EL saavutama vähemalt 50 % turuosa; juhib tähelepanu asjaolule, et keskkonnatoodete ja -teenuste turg kasvab jõudsalt ning ELi ettevõtted peaksid sellel turul jätkuvalt etendama tähtsat rolli ja saama kasu esmatarnija eelistest;

9.

tervitab mõtet leppida kokku ambitsioonikates tegevuseesmärkides kõigi toodete, teenuste ja tootearenduse puhul, eriti kuuendas keskkonnaalases tegevusprogrammis kindlaks määratud eelisvaldkondades; rõhutab, et sellised eesmärgid aitavad Euroopa tööstusel suurendada oma konkurentsivõimet ja luua rohkem töökohti ning samal ajal on nende tulemuseks väiksem koormus keskkonnale; kutsub komisjoni üles esitama kiiresti tulemuseesmärkide esimese nimekirja, mis tugineb elutsükkelmetoodikal, mida rakendatakse kohustuslike miinimumnõuete kaudu või vabatahtlike kokkulepete kaudu, kui nendega on võimalik poliitikaeesmärke kiiremini või väiksemate kulutustega saavutada kui miinimumnõuete puhul;

10.

kahetseb, et teatis ei sisalda hästi määratletud tegevuseesmärkide esimest nimekirja põhilistes keskkonnavaldkondades; kutsub komisjoni üles lisama uute õigusaktide ettepanekutesse ja olemasolevate õigusaktide muudatusettepanekutesse ambitsioonikaid tegevuseesmärke; asub seisukohale, et eesmärgid peaksid põhinema parimal olemasoleval tehnoloogial ning neid tuleb tehnika arengu arvessevõtmiseks regulaarselt ajakohastada, et jõudsalt julgustada järjepidevaid uuendusi tööstuses;

11.

kutsub komisjoni üles andma liikmesriikidele korraldust kehtestada arengukavad ETAPis määratletud nõudmiste rahuldamiseks, mis peavad sisaldama ETAPis määratletud tähtaegadele vastavaid tähtaegu ja seoseid tulemuseesmärkidega, nii et kõik peamised eesmärgid on omavahel seotud ja neid mõõdetakse nii liikmesriigi kui ka ELi tasandil ning neil on kindlaksmääratud tähtajad;

12.

kutsub komisjoni üles abistama tööstust käimasolevas tervikliku tootepoliitika protsessis ja ümber kujundama traditsioonilisi ärimudeleid, et edendada terviklikumate ja süsteemipõhisemate meetodite väljatöötamist, pöörates erilist tähelepanu võimalustele, mida pakub eri tootmistegevuste rühmitamine, et võimaldada ühe tootmisprotsessi jääkmaterjalide kasutamist teiste tootmisprotsesside sisendina, näiteks olmejäätmete kasutamine energiakokkuhoiu saavutamisel, mille tulemusena on võimalik saada majandus- ja keskkonnakasu;

13.

osutab, et loodusvarade ja materjalide tõhusam kasutamine vähendab tööstuse ja majapidamiste kulusid, vabastab vahendid muudeks investeeringuteks ning vähendab ELi majanduse sõltuvust nappidest vahenditest ja eriti ebastabiilsetest ressursiturgudest; seepärast innustab komisjoni pakkuma välja õigusakte nii taastuvate kui ka mittetaastuvate loodusressursside kasutamise minimeerimiseks;

14.

rõhutab, et säästva arengu saavutamiseks ELis peab keskkonnatehnoloogia kasutusele võtmisega kaasnema ressursside tõhusam kasutamine ja muutus tarbijate suhtumises;

15.

kutsub komisjoni üles aitama välja töötada eri toodete, teenuste ja protsesside keskkonnakoormuse mõõtmise meetodeid ja keskkonnanäitajaid, et kõikidel osalistel oleks võimalik teha põhjendatud otsuseid; kutsub komisjoni ja liikmesriike käivitama kogu Euroopa Liidus sellisele keskkonnategevuse tulemuslikkust käsitlevale teabele tugineva kampaania, et julgustada tarbijaid nõudma keskkonnasäästlikumaid tehnoloogiaid;

16.

märgib, et väliskulude (keskkonnakulude) arvessevõtmise protsess on väga aeglane, ja osutab tõsiasjale, et sellele probleemile ühenduse tasandil lahenduse otsimine (maksud, maksepuhkused, subsiidiumid, kaubeldavad load, kasutaja-, saastajatasud jne) parandaks suuresti nõudlust keskkonnatehnoloogiate järele;

17.

tervitab nõukogu direktiivi 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik, mis on väike samm õiges suunas, kuid rõhutab vajadust teha selles valdkonnas veel rohkem; soovitab tungivalt komisjonil, nõukogul ja liikmesriikidel olla energiatõhusust edendava nõudluse ja taastuvenergia sektori tugevdamise ning biomassi koostootmise ja energiasäästliku kasutamise levikuga seotud uute algatuste esitamisel ja vastuvõtmisel eesrindlik, sealhulgas transpordis, elamumajanduses ja ehituses;

18.

kutsub komisjoni üles seadma seoses riigihanke rolliga ambitsioonikat eesmärki, et kehtestada üldine eeskiri, mille kohaselt kõik riigihanked peaksid hõlmama keskkonnakriteeriume ning liikmesriigid peaksid 2007. aastaks välja töötama kõige olulisemate toodete ja teenuste osas standardsed suunised ning korraldama riigihanketöötajatele nende suuniste koolitust; rõhutab, et keskkonnatehnoloogiate valideerimismehhanism on oluline vahend “roheliste” riigihangete suurendamisel;

19.

tervitab komisjoni tehtud tööd keskkonnasõbralike riigihangete käsiraamatu koostamisel ja ootab hinnangut selle mõjule, et teha kindlaks, kas siduvamad eeskirjad oleksid kasulikumad; kiidab heaks Wim Koki raporti soovitused, et siseriiklikud ja kohalikud asutused peaksid koostama keskkonnaohutute riigihangetega seotud tegevuskavad;

20.

rõhutab keskkonnatehnoloogiate laialdasemat kasutamist aeglustavate tõkete tuvastamise ja kõrvaldamise tähtsust; kutsub seetõttu Euroopa Keskkonnaagentuuri üles analüüsima, mil määral mõjuvad ühenduse eeskirjad keskkonnatehnoloogiate kasutamisele ja levikule pidurdavalt ning palub seejärel komisjonil koostada konkreetne tegevuskava koos ajakavaga selles tegevuskavas tuvastatud tõkete kõrvaldamiseks; kutsub komisjoni tungivalt üles seoses sellega koostama raporti parimate tegutsemisviiside kohta, mis on suurendanud keskkonnatehnoloogiate kasutamist väljaspool ELi, näiteks Jaapanis;

21.

kutsub komisjoni üles seadma esikohale “õigete turutingimuste” loomist keskkonnatehnoloogiate jaoks, peamiselt ühenduse tasandil tehtavate otsuste kaudu, nt rakendades põhimõtet, et saastaja maksab, tagades sellega puhtaid tehnoloogiaid pakkuvate ettevõtete premeerimise;

22.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kiirendama meetmeid keskkonnaohtlike toetuste vähendamiseks ja nende lõplikuks kõrvaldamiseks; märgib, et need toetused on väga suured; ning kutsub Euroopa Keskkonnaagentuuri üles koostama nimekirja toetustest, mis soodustavad otse või kaudselt saastavat tootmist ja tarbimist, pakkudes puhtamatele tehnoloogiatele kõlvatut konkurentsi;

23.

märgib, et keskkonnatehnoloogiate arengut eriti energeetikasektoris, on pidurdanud märkimisväärne riigiabi fossiilkütustele ja tuumaenergeetikale ühenduses; usub kindlalt põhimõttesse, et väliskulud tuleks lisada eri allikatest saadava energia hindadele ja sellest põhimõttest lähtuvalt tuleks üle vaadata ELi riigiabi suunised, mis tuleb esitada 2005. aasta lõpuks; märgib samuti, et keskkonnamaksud on oluline vahend energia hinna korrigeerimiseks;

24.

leiab, et siseturu tõrgeteta toimimise tagamiseks on parem võtta meetmeid ühenduse tasandil, ning kutsub komisjoni üles välja pakkuma ambitsioonikaid algatusi tagamaks, et energiatarbimise keskkonnakulud kujundatakse ümber maksudeks, kui selgub, et avatud kooskõlastusmeetod ei anna piisavaid tulemusi;

25.

on mures juba olemasolevate keskkonnatehnoloogia lahenduste ebapiisava kasutamise üle; tervitab algatusi rahastamisvahendite tugevdamiseks, et rahastada investeeringuid energia ja materjali tõhususse, ning kutsub üles kehtestama tingimust, et avalike investeeringute toetamine sõltuks keskkonnasõbralike tootmismeetodite valimisest; innustab EIPd ja EBRDd suurendama selliste projektide rahastamist, mis hõlmavad ökoloogilisi uuendusi ja tehnoloogiat, eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate puhul;

26.

rõhutab teadustegevuseks piisavate vahendite ettenägemise olulisust ja tuletab meelde 2002. aasta Barcelona kokkulepet suurendada Euroopa Liidus kulutusi uurimis- ja arendustegevusele, mis 2010. aastaks peaks olema 3 % sisemajanduse kogutoodangust; tervitab selles valdkonnas neid algatusi, mille eesmärk on suurendada rahastamist ja koordineerida jõupingutusi;

27.

rõhutab, et seitsmendas teadusuuringute raamprogrammis tuleb ette näha keskkonnatehnoloogiate rahastamine; kutsub komisjoni üles järgmise teadusuuringute raamprogrammi ettepanekutes koostama strateegiliste teadusuuringute programmi majandussektorite kaupa, konsulteerides kõigi asjaomaste pooltega (tootjad, keskkonnaorganisatsioonid, ülikoolid, uurimisinstituudid ja tarbijad);

28.

rõhutab vajadust edendada ja toetada QSAR-mudelite (struktuuri ja aktiivsuse kvantitatiivse sõltuvuse mudelid), mis asendaksid teatavat tüüpi loomkatseid hõlmavaid uuringuid;

29.

on seisukohal, et säästva arengu edendamiseks on samuti vaja edendada looduslike, kultuuriliste ja ajalooliste ressursside kaitsele ja nende taastamisele keskendunud tehnoloogiavaldkonna teadusuuringuid ja uuendustegevust;

30.

tervitab keskkonnatehnoloogiatega seotud ühenduste edendamist; rõhutab aga, et osalemise ja teabele juurdepääsu osas peaksid need ühendused olema kõikidele sidusrühmadele võrdsetel tingimustel avatud; rõhutab, et selliste ühenduste edu sõltub tööstussektori koostööst ja kaasfinantseerimisest; täheldab, et tehnoloogiaühendusi vajatakse mitte ainult olemasolevates tugevates tööstussektorites, vaid ka mujal; leiab, et on ülioluline, et need ühendused teeksid koostööd siseriiklike teadus- ja tehnoloogiaprogrammidega;

31.

kutsub komisjoni üles toetama tehnoloogiaspetsiifilisi meetmeid, et ületada lõhet teadustegevuse, näidisprojektide ja turulepääsu vahel; kutsub samuti komisjoni üles panema rohkem rõhku turukujundus- ja levitamisprogrammidele ning sellele, milliseid rahastamisvahendeid keskkonnatehnoloogiate turgude kujundamiseks kasutada;

32.

rõhutab ökoloogiliselt säästlike infotehnoloogiate kasutamise tähtsust keskkonnakoormuse vähendamisel (dematerialiseerimine) ning innustab liikmesriike seda mõtteviisi soodustama ja edendama;

33.

soodustab mitmesuguseid kasutatavate tehnoloogiate levitamise ettepanekuid, näiteks keskkonnatehnoloogiate ja tehnoloogiaühendustega seotud Euroopa Liidu loendi või andmebaaside kataloogi loomist;

34.

kahetseb, et komisjonil ei õnnestunud hõlmata sellesse algatusse Euroopa Patendiametit, ning kutsub üles ühenduse vahenditest rahastatud keskkonnatehnoloogiate uuringute tulemuste kohustuslikule avalikustamisele;

35.

kutsub komisjoni üles hindama poliitika sisest ja välist kõrvalmõju Euroopa Liidus säästva arengu seisukohast, et vältida Euroopa Liidu eesmärkide kahjustamist; märgib, et ETAP tuleb kooskõlastada olemasolevate algatustega ja rõhutab juba kokkulepitud vahendite rakendamise olulisust, nagu Cardiffi protsess, järgides Koki raportis soovitatud tähtaegu;

36.

rõhutab, kui oluline on kasutada struktuurifonde ja Ühtekuuluvusfondi viisil, mis oleks kooskõlas säästva arengu eesmärgiga ja soodustaksid eelkõige investeeringuid keskkonnatehnoloogiatesse; soodustab nende fondide kasutamist keskkonnatehnoloogiate integreerimiseks, kui tehnoloogia asendatakse kasutusaja lõppedes uuega;

37.

rõhutab ökoloogiliste uuenduste lisamise tähtsust kõigisse tulevastesse ühenduse rahastamisvahenditesse ning peab oluliseks, et keskkonnatehnoloogiate rahastamine oleks väljatöötamisel oleva konkurentsi- ja innovatsiooniprogrammi (CIP) keskne element;

38.

rõhutab, et säästev areng nõuab ülemaailmseid lahendusi, ja tervitab kõiki algatusi keskkonnatehnoloogiate levitamiseks ja tutvustamiseks arengumaades; leiab, et aegunud ja reostava tehnoloogia eksporti kolmandatesse riikidesse tuleb püüda takistada; rõhutab, et Euroopa Liit peaks võtma tehnosiirde osas juhtrolli, ja kutsub liikmesriike julgustama avalikku sektorit, erasektorit ja rahvusvahelisi finantsasutusi keskkonnatehnoloogiaid levitama, edendama ja eelistama ning seadma laenu andmisel esikohale keskkonnatehnoloogiad, keeldudes andmast finantsabi aegunud ja reostavatele tehnoloogiatele; tervitab hiljuti vastu võetud OECD soovitust ühiste lähenemisviiside kohta keskkonnale ja ametlikult toetatavatele ekspordikrediitidele;

39.

soovitab komisjonil kaasata keskkonnaprobleemid rahvusvahelistesse kaubandusläbirääkimistesse ja rõhutab seda, kui oluline on võimaldada keskkonnaalaste aspektide kaalumist rahvusvaheliste kaubanduseeskirjade kohaldamisel;

40.

märgib, et napid vahendid on arenevas maailmas sageli piirkondlike konfliktide allikaks; on arvamusel, et ELi keskkonnatehnoloogiate siirde abil on võimalik ka konflikte vältida;

41.

osutab vajadusele edendada tehnoloogiaid ennetamaks loodusõnnetusi või tegevust, mis tõenäoliselt põhjustavad ressursside hävimist või kahjustumist või mis võivad ohustada inimesi;

42.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Investeerimispangale, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangale ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

—

võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikleid 177, 178, 180 ja 181;

—

võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni (1), eriti selle artikleid 28 ja 32;

—

võttes arvesse selle konventsiooni 2002. aasta vabatahtlikke protokolle I ja II, mis käsitlevad laste müümist, lasteprostitutsiooni ja lastepornograafiat ning laste osalemist relvakonfliktis,

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 1973. aasta 138. konventsiooni, mis käsitleb vanuse alammäära tööle lubamisel, ja 1999. aasta 182. konventsiooni lapsele sobimatu töö keelustamise ja selle likvideerimiseks viivitamatute meetmete võtmise kohta,

—

võttes arvesse 2000. aasta juunis Cotonous (Benin) alla kirjutatud AKV-ELi partnerluslepingut,

—

võttes arvesse muid rahvusvahelisi instrumente, mille eesmärk on lapse õiguste kaitsmine, nagu näiteks ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti (2), ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti (3), piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise ÜRO konventsiooni (4), ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (5) ning jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustavat ja nende hävitamist nõudvat konventsiooni (6);

—

võttes arvesse 1990. aasta juulis Nairobis (Keenia) vastu võetud lapse õiguse ja heaolu Aafrika hartat,

—

võttes arvesse millenniumi arengueesmärke, eelkõige 1. ja 2. eesmärki, ning New Yorgis 2005. aasta septembris toimuva ÜRO millenniumi kõrgetasemelist kohtumist;

—

võttes arvesse oma eelmisi resolutsioone ja AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee resolutsioone (7),

—

võttes arvesse ILO 1992. aastal esitatud rahvusvahelist laste töö kasutamise lõpetamise programmi (IPEC), mida rakendatakse 51 riigis;

—

võttes arvesse ILO ja UNESCOi raporteid ja muid tegevusi hariduse valdkonnas (8);

—

võttes arvesse 2000. aastal Dakaris (Senegal) toimunud ülemaailmset haridusfoorumit (Dakari tippkohtumine), kus võeti vastu dokument “Haridus kõigile”;

—

võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 26, milles haridust määratletakse põhiõigusena;

—

võttes arvesse 2002. aasta mais New Yorgis peetud ÜRO üldkogu eriistungit ja selle lõppjäreldusi “Lapsele sobilik maailm”;

—

võttes arvesse ELi juhiseid laste osalemise kohta relvakonfliktides (9);

—

võttes arvesse 2002. aastal 21 Aafrika riigi vastu võetud Libreville'i deklaratsiooni lastega kaubitsemise kohta (10);

—

võttes arvesse komisjoni teatist “Valitsusvälised osalejad EÜ arengupoliitikas (KOM(2002)0598)”;

—

võttes arvesse nõukogu resolutsiooni korporatiivse sotsiaalse vastutus kohta (11);

—

võttes arvesse komisjoni teatist korporatiivse sotsiaalse vastutus kohta: ettevõtete panus säästvasse arengusse (KOM(2002)0347);

—

võttes arvesse OECD juhiseid rahvusvaheliste ettevõtjate kohta (12);

—

võttes arvesse ÜRO inimõiguste kõrge voliniku raportit rahvusvaheliste korporatsioonide ja nendega seotud ettevõtete inimõigustealase vastutuse kohta (13);

—

võttes arvesse ILO 1977. aasta novembris vastu võetud kolmepoolset deklaratsiooni rahvusvahelisi ettevõtteid ja sotsiaalpoliitikat puudutavate põhimõtete kohta;

—

võttes arvesse ÜRO ülemaailmse kokkuleppe viiendat põhimõtet, nimelt “Ettevõtlus peab toetama laste töö tõhusat kaotamist”;

—

võttes arvesse AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee raportit üldise alghariduse ja soolise võrdõiguslikkuse saavutamise edusammude kohta AKV riikides millenniumi arengueesmärkide kontekstis, mis võeti vastu Bamakos (Mali) aprillis 2005;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

—

võttes arvesse arengukomisjoni raportit ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamust (A6-0185/2005),

A.

arvestades, et vastavalt UNICEFile tähendab “lapse töö” kõigi alla 18-aastaste laste tehtud tööd, mis on ohtlik või takistab lapsel koolis käia, mis kahjustab lapse tervist või füüsilist, vaimset, hingelist, moraalset või sotsiaalset arengut;

B.

arvestades, et maailmas töötab 352 miljonit last, kellest 179 miljonit on ILO määratluse järgi lapsele sobimatu töö ohvrid;

C.

arvestades, et enamik lastest töötab põllumajandussektoris;

D.

arvestades, et Ida-Euroopas ja Vahemere piirkonnas ning (tundub, et) eriti ELi liikmesriikides, mis on iseäranis vastuvõetamatu, kasutatakse töökohtadel ära 5 miljonit last;

E.

arvestades, et 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni on ratifitseerinud kõik allakirjutanud riigid, välja arvatud kaks, nimelt Ameerika Ühendriigid ja Somaalia;

F.

arvestades, et vaesus ei tohiks olla ületamatu takistus vaestele lastele lõpetada töö ja käia koolis, kui võtta kasutusele kohased abinõud: laste töö lõpetamine ei sõltu eelnevalt vaesuse kaotamisest;

G.

arvestades, et laste töö põlistab vaesust ja takistab arengut, vähendades palkasid, jättes täiskasvanud tööta ja takistades lastel hariduse omandamist;

H.

arvestades, et igal lapsel on õigus sünnijärgsele registreerimisele ja sellel on otsene side vastavate, lapsi tööl ärakasutamise eest kaitsvate inimõigusstandardite elluviimisega;

I.

arvestades, et kõigile kättesaadava hariduse edendamine on üks tõhusamatest kättesaadavatest vahenditest vaesustsükli purustamiseks ning sellel on oluline osa säästvas inimarengus ja jõupingutustes saavutada 2015. aastaks kavandatud (rahvusvaheliselt kokkulepitud) inimarengu eesmärgid;

J.

arvestades, et 10. novembril 2000 esitasid komisjon ja nõukogu ühise teatise üldise alghariduse ja hariduse arengu prioriteedina tunnustamise kohta; arvestades, et lisaks on Euroopa Parlament mitmes resolutsioonis tunnistanud hariduse ja laste töö lõpetamise omavahelist seost;

K.

arvestades, et 121 miljonit last (neist 65 miljonit tüdrukut) ei ole kunagi koolis käinud, kuigi igal lapsel on vaieldamatu õigus haridusele;

L.

arvestades, et töötamine takistab paljudel lastel koolis käimist, mida loetakse luksuseks, kui nende sissetulek on oluline abi perekonna ellujäämisel; arvestades, et 120 miljonit last kõigist töötavatest lastest töötab täistööajaga, mille tulemusena on nende haridus ebapiisav või olematu; arvestades, et näiteks Indias ja Hiinas katkeb laste haridustee mõningatel juhtudel seetõttu, et vanemad lähevad välismaale tööle ning ei saa jätta last üksi koolis käima;

M.

arvestades, et lastel on vaieldamatu õigus haridusele ning haridusel ja kutsealasel ettevalmistusel on oluline tähtsus vaesusega võitlemisel, eriti tüdrukute ja naiste puhul; rõhutades komisjoni poliitilist pühendumist haridusele ja koolitusele mõeldud vahendite suurendamisele arengukoostöö kontekstis;

N.

arvestades, et nõukogu on selgelt avaldanud oma pühendumist aastatuhande arengueesmärkidele, milleks on vaesuse kaotamine, üldine alghariduse võimaldamine kõigile ja sugudevahelise võrdsuse saavutamine;

O.

arvestades, et sporditarvete tootjad võtsid 1978. aastal kohustuse järgida FIFA tegevussuuniseid, millega keelustati laste tööjõu kasutamine FIFA litsentseeritavate toodete puhul;

P.

arvestades, et ettevõtjatel, sealhulgas rahvusvahelistel ettevõtjatel on eetiline ühine sotsiaalne vastutus aidata kaasa laste tööjõu kasutamise lõpetamisele tootmise iga aspektis;

Q.

arvestades, et vaid ühe sektori jõupingutused laste töö kasutamise kaotamiseks on harva edukad;

R.

arvestades, et hariduse halb kvaliteet ja/või elukaugus võib tekitada lastes vastumeelsust ja viia neid ärakasutamise riskirühma,

1.

kutsub kõiki riike üles ratifitseerima ja jõustama ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja selle vabatahtlikke protokolle nii ruttu kui võimalik;

2.

kutsub neid kahte ELi liikmesriiki üles, kes ei ole ILO 138. ja 182. konventsiooni veel ratifitseerinud, neid ratifitseerima ja jõustama, kuna vastasel juhul tegutseksid nad põhiõiguste harta vastu;

3.

soovitab komisjonil muuta põhilised töönormid kõikide tasandite kahepoolsete konsultatsioonide püsivaks osaks, mida peetakse riikidega, kus rikkumised esinevad, ja riikidega, mis on rikkumistega seotud kaubavahetuse ja investeeringute kaudu;

4.

arvab, et ILO 138. ja 182. konventsiooni ratifitseerimine ja järgimine on kaks nõuet, mida komisjon ja nõukogu Euroopa Liitu pürgivatele maadele peaksid kehtestama;

5.

rõhutab, et laste ärakasutamise ja laste töötamise vastu võitlemine peab olema ELi poliitiline prioriteet, ning kutsub komisjoni üles looma eraldi eelarverida, mis tegeleks laste õiguste kaitsega Euroopa demokraatia ja inimõiguste initsiatiivi raames;

6.

nõuab tungivalt, et komisjon integreeriks laste õigused, sh laste töö kaotamise täielikult oma tegevusse, eriti riikide ja piirkondadega sõlmitud strateegiadokumentidesse ja riiklikesse/piirkondlikesse programmidesse, samuti arengupoliitika ülevaatamise aruandesse, ning koondaks oma tähelepanu hariduse kesksele rollile;

7.

kutsub komisjoni üles tagama, et ELi kaubanduspoliitika oleks kooskõlas liidu kohustusega kaitsta ja edendada laste õigusi ning põhjalikult uurima Euroopa Liitu imporditavate kaupade märgistamise ELi süsteemi juurutamist, mis tõestab, et need kaubad on igas tootmis- ja turustusahela lülis valmistatud laste tööd kasutamata, samal ajal tagades, et süsteem on kooskõlas Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) rahvusvaheliste kaubanduseeskirjadega; taotleb uurimise tulemuste esitamist rahvusvahelise kaubanduse komisjonile; esialgu nõuab, et arengumaade toodang märgistatakse sildiga “kasvatatud/toodetud vastutustundlikult laste tööd kasutamata”;

8.

soovitab komisjonil lisada kõigisse kahepoolsetesse kaubanduslepingutesse ja strateegilistesse partnerluslepingutesse klausli põhiliste töönormide, sealhulgas laste töö keelustamise rakendamise kohta, viidates konkreetselt töölelubamise miinimumvanuse järgimisele;

9.

nõuab tungivalt, et komisjon muudaks laste töö probleemi ning laste kaitsmise igasuguse väärkohtlemise, ärakasutamise ja diskrimineerimise eest kaubandus- ja partnerluslepingute alusel moodustatud inimõiguste komisjonide ja alarühmade jaoks põhiküsimuseks;

10.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles kaasama sündide ametliku registreerimise kohustust nende arengukoostöö poliitikasse põhiõigusena ja laste kaitsmise olulise vahendina;

11.

nõuab tungivalt, et komisjon käsitleks sündide ametliku registreerimise teemat kõigis oma tulevastes arengupoliitika teatistes ja pakuks välja suunised selle praktika levitamiseks;

12.

tervitab komisjonis põhiõiguste volinike grupi loomist ja inimõiguste isikliku esindaja määramist ja kutsub neid üles muutma laste õiguste kaitsmine ja edendamine ning laste töö lõpetamine üheks nende peamistest prioriteetidest;

13.

kutsub komisjoni üles pakkuma tehnilist abi neile liikmesriikidele, kus palju lapsi jääb ametlikult sünnijärgselt registreerimata;

14.

kutsub komisjoni üles koostama iga-aastase teatise laste õiguste kohta ja looma seeläbi ühtse raamistiku laste õiguste kaitsmisele ja laste töö lõpetamisele;

15.

tervitab arengukoostöö strateegilise partnerluslepingu sõlmimist ILOga, milles laste töö kaotamine eelkõige kõige nooremates vanuserühmades on ühistegevuse tähtsaim prioriteet, ning palub komisjonil seda esimesel võimalusel rakendada ning sellest Euroopa Parlamendile korrapäraselt aru anda; kutsub komisjoni üles andma Euroopa Parlamendile regulaarselt aru selle koostöö valdkondades tehtud edusammude kohta; kutsub komisjoni üles arendama sarnast koostööd muude asjassepuutuvate organisatsioonidega, nagu näiteks UNICEFiga;

16.

kutsub nõukogu ja selle eesistujamaad ELi esindajana edendama lapse õigusi ja laste töö lõpetamist New Yorgis 2005. aasta septembris toimuval ÜRO millenniumi kõrgetasemelisel kohtumisel;

17.

kutsub komisjoni ja AKV-ELi parlamentaarset ühisassambleed üles arvestama AKV-ELi partnerluslepingu ülevaatamise arutelul Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peaassamblee laste eriistungi tulemustega ning kutsub kõiki lepinguosalisi ELi liikmesriike üles täitma istungil võetud kohustusi;

18.

tuletab meelde, et Cotonou lepingus on erisäte kaubandus- ja töönormide kohta, milles lepinguosalised kinnitavad, et austavad põhilisi töönorme ja eelkõige lapsele sobimatu töö keelustamist; palub komisjonil tagada Cotonou lepingu artikli 50 rakendamine;

19.

tervitab uues üldises soodustuste süsteemis (GSP+) sisalduvat sätet, mis pakub täiendavaid soodustusi arengumaadele, kes ratifitseerivad ja rakendavad sotsiaalsed/ILO standardid, ning palub komisjonil süsteemi tõhusat rakendamist teraselt jälgida ja sellest igal aastal Euroopa Parlamendile aru anda;

20.

nõuab rahvusvahelise kaubavahetuse liberaliseerimise ja põhiliste töönormide rakendamise vahelise positiivse vastastoime edendamist; soovitab komisjonil hinnata kaubanduse liberaliseerimise poliitika ja GATSi eeldatava tulemusega seotud eri komponentide lühi- ja pikaajalist mõju, mis on seotud sotsiaalsete teenuste ja kommunaalteenuste võrdse kättesaadavusega.

21.

usub, et võitlust laste tööga saab kiirendada tasakaalustatud sotsiaalmajandusliku arenguga ja vaesuse vähendamisega; soovitab ELil siduda jõupingutused laste töö vähendamisel teiste töönormidega vastavuse saavutamise püüdlustega ning tagada täiskasvanud töötajatele toimetulekut võimaldav palk;

22.

kinnitab oma seisukohta, et hariduse puudumine ja laste töö kasutamine on vastastikku seotud ning see muudab hariduse oluliseks vahendiks aastatuhande arengueesmärkide 2 ja 3 saavutamisel aastaks 2015;

23.

nõuab erilise tähelepanu pööramist tüdrukute algharidusele, kuna neil on enam takistusi kui poistel (kultuurilised tegurid nagu varane abiellumine, diskrimineerimine, ühiskondlik ja perekondlik roll jne), mis ei võimalda neil kooli minna, sinna jääda ja oma õpinguid lõpetada; lisaks nendib, et hariduse omandanud tüdrukute pere on väiksem, tervem ning nad aitavad kaasa tootlikkuse suurendamisele ja vaesuse vähendamisele;

24.

kutsub komisjoni üles kasutama oma positsiooni humanitaarabi peamise doonorina rahvusvaheliste organisatsioonide seas nagu UNESCO, UNICEF, Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond, et need mitmepoolsed annetajad avaldaksid survet laste töö kaotamist käsitleva poliitika kujundamise nimel, ning et loodaks ja viidaks ellu hariduspoliitikat ja -programme, millega kaasataks kõik töötavad ja koolis mittekäivad lapsed tavaharidussüsteemi, diskrimineerimata soo, puude, etnilise või rassilise kuuluvuse, usu või kultuuri põhjal kuni ILO konventsioonis nr 138 lubatud tööeani;

25.

kutsub komisjoni üles avaldama survet, et tagada kohustusliku hariduse lõpetamise ja tööleasumise ea alampiiri oleks kooskõlas ILO konventsiooniga nr 138, milles sätestatakse, et tööea alampiir “ei oleks madalam kui kohustusliku hariduse omandamise iga ning ei oleks mingil juhul madalam kui 15 aastat”;

26.

toetab järgmist kuut meedet, mille rakendamist UNICEF nõuab laste töö välistamiseks:

27.

kahetseb asjaolu, et pärast Dakari tippkohtumist ei ole hariduskriisi osas toimunud olulist edasiminekut, ja märgib, et praegu on 113 miljonit kooliealist last, kellest kaks kolmandikku on tüdrukud, jäetud ilma isegi elementaarsest haridusest;

28.

usub, et ühtki last ei peaks ilma jätma põhiõigusest haridusele seetõttu, et ta ei ole maksevõimeline, ning kordab oma üleskutset kõikidele valitsustele seada sisse konkreetne ajakava otseste ja kaudsete maksude kiireks kaotamiseks alghariduses, säilitades samas hariduse kvaliteedi või muutes selle veelgi paremaks; tagada kohaste vahendite abil kõikidele lastele juurdepääs kesk-, kutse- ja ka kõrgharidusele; rõhutab, et laste ja ühiskonna kaasamine koolide üle otsustamise protsessi muudaks koolihariduse laste vajadustele sobivamaks;

29.

peab teavet olemasolevate haridus- ja koolitusprogrammide kohta võtmeteguriks nende programmide edukal elluviimisel ning kutsub komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu sellele, et naised ja lapsed saaksid piisavat teavet, sest haridus võib aidata neil vältida ärakasutamist;

30.

kutsub komisjoni üles määrama selged eesmärgid üldise kvaliteetse põhihariduse propageerimiseks riiklikes tegevuskavades, pöörates erilist tähelepanu tüdrukute, sõjapiirkondade laste ja ohualdistest sotsiaalsetest rühmadest pärit laste juurdepääsule haridusprogrammidele:

31.

kutsub komisjoni üles toetama töötavate laste kooli toomise strateegiaid edendavaid mobiliseerimisprogramme ja üleminekuhariduse programme nagu üleminekukoolid ja -klassid, mis aitaksid lastel, kes kunagi pole koolis käinud kohaneda kooli keskkonnaga eriväljaõppe saanud õpetajate juhendamisel;

32.

kutsub Euroopa Liitu üles sundima riikidel, kelle õigusaktides on sätestatud laste töö kasutamise keeld, kaotama laste töötamine täielikult ning tooma need lapsed ja mahajäänud noorukid kolme aasta jooksul kooli;

33.

palub ELil suurendada eelarvelist toetust koolide ja õpetajate arvu suurendamiseks kohtades, kus on selle järele vajadus;

34.

leiab, et laste töö on tasakaalust väljas oleva sotsiaal-majandusliku arengu tulemus; soovitab, et laste töö lõpetamisel peaks arvestama arenguriikide sotsiaalsete tingimuste ja vaesusega ning peaks pakkuma välja meetmete rakendamist, millega tõstetaks leibkondade sissetulekut näiteks täiskasvanud töölistele miinimumpalga kehtestamisega, kuna laste tööl on täiskasvanute palkadele hävitav mõju;

35.

peab vaesuse kaotamist ainsaks võimaluseks luua tingimused laste ekspluateerimise kaotamiseks ning rõhutab väikelaenude andmise süsteemi olulisust perekonna sissetulekute suurendamisel;

36.

kutsub komisjoni üles jälgima põhiharidusele suunatud ELi rahastamist kui osa liidu panusest võitlusse laste töö sellise kasutamise vastu, mis ei lase lastel tavakoolis käia, kuid mitte piirama humanitaarabi, mis ei piirdu ainult toidukaupadega, vaid sisaldab ka abi piirkondade infrastruktuuri arendamiseks;

37.

juhib tähelepanu asjaolule, et kõigile kättesaadava statsionaarse hariduse nõue on haridussüsteem, mis sisaldab võimalusi tuua kõik töötavad (või mingil muul põhjusel koolis mittekäivad) lapsed tavakooli; kutsub Euroopa Liitu üles tagama, et kõik ühenduse rahastatavad haridusprogrammid sisaldaksid strateegiaid nagu sotsiaalne motiveerimine ja järeleaitamiskursused vanematele õpilastele;

38.

tervitab rahvusvahelise laste töö kasutamise lõpetamise programmi (IPEC) tegevust ja toetab selle stiimuleid, mis on välja pakutud laste tagasipöördumiseks kooli, näiteks lastele tasuta toidu võimaldamine ja muu abi nende perekondadele;

39.

toetab ILO tööd ning selle koostööd WTOga, sealhulgas korrapärase dialoogi kaudu, ning teeb ettepaneku neid sidemeid veelgi tugevdada;

40.

väljendab muret ÜRO lapse õiguste konventsioonis määratletud laste õiguste tõsiste rikkumiste üle, sealhulgas õiguse üle tervisele, haridusele ja toidule ning kaitsele vägivalla, ärakasutamise ja väärkohtlemise vastu;

41.

kutsub komisjoni üles toetama programme, mis käsitlevad laste töö ebaharilikke vorme, näiteks kodust tööd ja laste müümist perekonna võlgade katteks (võlaorjust);

42.

tervitab komisjoni 2005. aastal kavandatavat teatist inimkaubanduse kohta;

43.

kordab oma ettepanekut määrata ELi eriesindaja lastele, kes on relvastatud konfliktide, sõdade, ümberasustamise, põua, nälja, looduskatastroofide või AIDSi ohvrid või, kes on sattunud inimkaubanduse ohvriteks, tagamaks, et sellistele olukordadele pööratakse piisavalt tähelepanu;

44.

nõuab WTO toetust keelata laste töö kasutamine kaubanduses, ning seda, et laste abita valminud tooteid turustataks ja märgistataks vastavalt, et tarbijad oleks vastutustundlikust käitumisest teadlikud;

45.

kutsub komisjoni üles meenutama Euroopa Liidule ja arengumaadele nende Haagi konventsiooni õigusaktide riikidevahelise vastuvõtmise raames võetud kohustusi, et kõik ELilt abi saavad riigid oleksid allkirjastanud ja ratifitseerinud selle konventsiooni; ning aitama neil riikidel ära hoida laste kahjustamist kohatute või lubamatute menetluste rakendamisega riigis või riikide vahel;

46.

tervitab komisjoni kavatsust koostada teatis korporatiivse sotsiaalse vastutuse kohta, mis pidi valmima 2005. aasta aprilliks;

47.

soovitab komisjonil uurida sobivate ELi tasandi õiguslike kaitsemeetmete ja -mehhanismide loomise võimalust, tuvastamaks ja võtmaks vastutusele ELis tegutsevad importijad, kes võimaldavad oma tegevusega ILO peamiste konventsioonide rikkumist, muu hulgas laste töö kasutamist ükskõik millises turustusahela lülis; seetõttu nõuab, et komisjon uuriks finantssoodustuste loomise võimalust ELi importijatele, kes korrapäraselt ja sõltumatult kontrollivad oma toodete valmistamist kolmandates riikides, mis moodustab osa nende tootmisahelast;

48.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles edendama heade kaubandustavade jälgimismenetluste algatusi, eelkõige hiljuti ühinenud liikmesriikides, tagamaks, et nende meetodid vastaksid õiglase kaubanduse standarditele;

49.

soovitab komisjonil uurida ja identifitseerida äriühingud, kes jätkuvalt ja püsivalt kasutavad laste tööd oma tootmis- ja turustusahela lülides ning nõuab, et see nimekiri tehakse ELi importijatele kättesaadavaks;

50.

kutsub liikmesriike üles suurendama tarbijate teadlikust korporatiivse sotsiaalse vastutuse alal ja toetama algatusi, millega edendatakse tooteid, põhiliselt põllumajandustooteid ja sporditarvetetööstuse tooteid, mille tootmisel ei ole kasutatud laste tööd;

51.

kutsub kohalikke omavalitsusi üles tegema koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega tööstuse ja põllumajanduse jälgimisel eesmärgiga hoida ära laste töö kasutamine ning tegema koostööd statsionaarõppeasutuste ehitamisel ja hooldamisel, kus on kvalifitseeritud õpetajad ning võimaldatakse tasuta sööki ja transporti kooli, et kõigil lastel oleks võimalik koolis käia;

52.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid aitaksid kaasa ÜRO normide väljatöötamisele, mis käsitlevad rahvusvaheliste korporatsioonide ja muude äriettevõtete ülesandeid seoses inimõigustega, et muuta need tõhusaks ülemaailmseks vahendiks võitluses laste töö kasutamise ja muude võimalike inimõiguste rikkumistega äriühingute poolt;

53.

nõuab tungivalt, et komisjon muudaks põhiliste töönormide täitmise oma ostu- ja lepingute sõlmimise poliitika eeltingimuseks; palub selleks komisjonil välja töötada tegevuspõhimõtted, mis võimaldavad arengumaade väiketootjatel samal viisil täita neid norme;

54.

kutsub nõukogu üles toetama OECD suuniseid rahvusvahelistele ettevõtjatele ja ÜRO ülemaailmset kokkulepet;

55.

soovitab komisjonil teha ettepaneku laiendada OECD juhiseid rahvusvahelistele ettevõtjatele investeeringutest kaubavahetuseni, tugevdada rakendusvahendeid ja sõlmida arengumaade valitsustega kokkuleppeid meetodite kohta, millega ettevõtjad saavad anda panuse laste töö tõhusasse kaotamisse;

56.

julgustab rahvusvahelisi ettevõtjaid käituma sotsiaalselt vastutustundlikult kõigis oma tegevustes ja tarneahelates koostöös kõigi asjaomaste pooltega ning andma selle kohta aru;

57.