|
8.4.2006 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 86/10 |
Euroopa Ühenduste Komisjoni 23. detsembri 2005. aasta hagi Saksamaa Liitvabariigi vastu
(Kohtuasi C-456/05)
(2006/C 86/17)
Kohtumenetluse keel: saksa
Euroopa Ühenduste Komisjon esitas 23. detsembril 2005 Euroopa Ühenduste Kohtule hagi Saksamaa Liitvabariigi vastu. Hageja esindajad on Hans Støvlbæk ja Sabine Grünheid, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis.
Euroopa Ühenduste Komisjon palub Euroopa Kohtul:
|
1) |
tuvastada, et kuna Saksamaa Liitvabariik kohaldab üleminekusätteid või omandatud õigusi kaitsvaid sätteid, mille alusel saavad psühhoterapeudid tegevusloa sõltumata kehtivatest tegevusloa saamise normidest, ainult neile psühhoterapeutidele, kes on tegutsenud Saksa seaduslike haigekassade raames ja ei võta arvesse nende psühhoterapeutide võrreldavat või sarnast eelnevat tööd teistes liikmesriikides, siis on Saksamaa Liitvabariik rikkunud EÜ artiklist 43 tulenevaid kohustusi; |
|
2) |
mõista kohtukulud välja Saksamaa Liitvabariigilt. |
Väited ja peamised argumendid
Psühhoterapeutidele vajadusest sõltumata tegevusloa andmist reguleerivate Saksa üleminekusätete kohaselt antakse psühhoterapeudile vajadusest sõltumata tegevusluba tema poolt soovitud kohas ainult siis, kui ta on seadusliku haiguskindlustuse raames tegutsenud varem kaitset väärivalt. Komisjoni arvates rikuvad nimetatud õigusnormid EÜ asutamislepingu artiklis 43 sätestatud asutamisvabadust selles mõttes, et kaitset vääriva eelneva tegutsemisena arvestatakse hindamisel ainult tegutsemist Saksa seadusliku haiguskindlustuse raames ning ei hinnata seda, kas teiste liikmesriikide seadusliku haiguskindlustusega kaetud kindlustatud isikute terapeutilist ravi on samaväärne või saab seda käsitleda sarnasena.
Käesoleval juhul on kohaldatavad EÜ asutamislepingu sätted asutamisvabaduse kohta. Seda ei välista asjaolu, et vaidlusalused õigusnormid on Saksa sotsiaalkindlustusõiguse osa. Liikmesriikidel on küll õigus vabalt oma sotsiaalkindlustuse süsteeme kujundada ning reguleerida ka küsimust, millistel tingimustel võivad psühhoterapeudid osaleda haigekassa poolt tunnustatud ravi osutamisel, kuid need sätted peavad olema kooskõlas ühenduse õiguse normide ning eelkõige EÜ asutamislepingus tagatud põhivabadustega. Kõnealused Saksa üleminekusätted sellele tingimusele ei vasta, kuna nad võivad takistada teiste liikmesriikide asutamisvabadust teostada soovivatel kodanikel, kes varem on ravinud peamiselt teiste liikmesriikide kindlustatuid, Saksamaal oma praksise avamist.
Nimetatud Saksa õigusnormid ei täida ka Euroopa Kohtu poolt kindlaksmääratud asutamislepingus tagatud asutamisvabadust takistavate siseriiklike meetmete suhtes õigustavaid tingimusi. Esiteks põhjustavad nad kaudset diskrimineerimist, kuna nad mõjutavad oma olemuse tõttu pigem teiste liikmesriikide kui Saksa psühhoterapeute. Nimelt on Saksa psühhoterapeudid osutanud Saksamaal tavaliselt ka Saksa seadusliku haiguskindlustusega kaetud ravi, samal ajal kui teiste liikmesriikide psühhoterapeutidel puudub eelnev tegevus Saksamaal. Teiseks on üleminekusätetega kehtestatud piirang selliste tegevusloa taotlejate suhtes, kes võrdlusperioodil on eelnevalt Saksamaal tegutsenud, ebaproportsionaalne: kõnealuste õigusnormide eesmärki, milleks on piirata nende psühhoterapeutide arvu, kellele antakse tegevusluba vajadusest sõltumata, ei ohusta teistest liikmesriikidest sisserännanute, kes on tegutsenud samaväärselt või sarnaselt, tegevuse tunnustamine kaitset väärivana. Neil põhjustel on käesolevas asjas tegemist asutamisvabaduse piiramisega, mida ei saa käsitleda õigustatuna.