—

võttes arvesse 22. juulil 2004. a toimunud hääletust, mille tulemusena valiti hr Barroso Euroopa Komisjoni presidendiks;

—

võttes arvesse komisjoni ametisseastuva presidendi 2004. a juulis ja 26.-27. oktoobril 2004. a Euroopa Parlamendis ning 21. oktoobril 2004. a ja 5. novembril 2004. a esimeeste konverentsi ees tehtud avaldusi;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi komisjonides toimunud kuulamiste käigus iga volinikukandidaadi poolt tehtud kirjalikke ja suulisi avaldusi ning komisjonide esimeeste poolt kuulamiste järel kandidaatidele antud hinnanguid;

—

võttes arvesse ametisseastuva presidendi Barroso 27. oktoobri 2004. a otsust - mis järgnes kuulamiste hindamisele ja arutelule Euroopa Parlamendis - võtta esitatud uue komisjoni koosseis tagasi;

—

võttes arvesse ametisseastuva presidendi 5. novembril 2004. a esimeeste konverentsi ees tehtud ametlikku ettepanekut uue komisjoni koosseisu kohta ja tema 17. novembri 2004. a avaldust Euroopa Parlamendis;

—

võttes arvesse lisakuulamisi, mis toimusid 15. ja 16. novembril 2004. a parlamendi komisjonides ja pärast seda antud hinnanguid volinikukandidaatide kohta;

—

võttes arvesse kehtivat Euroopa Parlamendi ja komisjoni suhete raamkokkulepet, mille esimeeste konverents kiitis heaks 29. juunil 2000. a;

—

võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 214;

—

võttes arvesse Euroopa põhiseaduse lepingut;

—

võttes arvesse kodukorra artikleid 99 ja 103;

A.

arvestades, et EÜ asutamislepingu artikli 213 lõike 1 kohaselt koosneb komisjon liikmetest “kes valitakse nende üldisest asjatundlikkusest lähtudes ja kelle sõltumatus on väljaspool kahtlust”;

B.

arvestades, et komisjoni esmaoluline roll on olla suuteline teenida Euroopa Liidu ühiseid huve, tingituna meie ees seisvatest väljakutsetest, et muuta Euroopa juhtivaks jõuks maailmas rahu ja turvalisuse, toimiva majanduse ja sotsiaalse arengu toetamisel;

C.

arvestades, et sellega seonduvalt on sõltumatus, riiklike mõjutuste puudumine ja erapooletus, täielik ELi väärtuste ja eesmärkide austamine ning huvide konfliktide puudumine Euroopa kodanike usalduse võitmise võtmeelemendid;

D.

arvestades, et parlament tuvastas erinevaid probleeme seoses teatavate komisjoni kandidaatidega ja väljendas pettumust osa kandidaatide kutsealaste teadmiste ja kogemuste suhtes;

1.

tervitab heakskiitmise protsessi demokraatlikkust ja õiguslikku kehtivust ning selle suurt panust komisjoni ja parlamendi vahelise hea töösuhte loomisesse, mida liit vajab;

2.

tervitab ametisseastuva presidendi Barroso poolt astutud samme uue meeskonna esitlemisel 4. novembril 2004. a; kuid kahetseb, et võimalike huvide konfliktide küsimuses ei ole seni jõutud märkimisväärse lahenduseni; seetõttu nõuab, et tuleb kiiresti astuda samme nende menetluste üksikasjalikuks määratlemiseks, millest lähtuvalt rakendatakse käitumiskoodeksit;

3.

ootab, et ametisseastuva presidendi Barroso poolt 26. oktoobri 2004. a täiskogu istungil võetud erilisi kohustusi põhiõiguste aktiivse kaitsmise ja edendamise, võrdsete võimaluste ja diskrimineerimise vastase võitluse kohta tema komisjoni poolt asutakse uues komisjonis igakülgselt täitma ning jälgib tähelepanelikult nende täitmist;

4.

nõuab Euroopa Parlamendi ja komisjoni vahelise kahepoolseid suhteid reguleeriva raamkokkuleppe läbivaatamist ja täiendamist niipea kui võimalik, lähtudes uue komisjoni nimel ametisseastuva presidendi hr Barroso võetud kohustustest;

5.

nõuab nendest kohustustest lähtuvalt, et kokkuleppesse lisataks järgnevad punktid:

6.

teeb oma presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja uuele komisjonile.

—

võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 214 lõiget 2 ja Euratomi asutamislepingu artikli 127 lõiget 2;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 99;

—

võttes arvesse riigipeade ja valitsusjuhtide tasandil kokku tulnud nõukogu 29. juuni 2004. a otsust 2004/536/EÜ (1) nimetada José Manuel Durão Barroso Euroopa Komisjoni presidendiks;

—

võttes arvesse 22. juuli 2004. a otsust (2) José Manuel Durão Barroso valimise kohta Euroopa Komisjoni presidendiks;

—

võttes arvesse nõukogu 13. septembri 2004. a otsust 2004/642/EÜ, Euratom (3), mis võeti vastu ühisel kokkuleppel Euroopa Komisjoni ametisseastuva presidendiga ning mis käsitleb nõukogu poolt Euroopa Komisjoni liikmeteks määratavaid isikuid;

—

võttes arvesse nõukogu 5. novembri 2004. a otsust 2004/753/EÜ, Euratom (4), mis võeti vastu ühisel kokkuleppel Euroopa Komisjoni ametisseastuva presidendiga ning mis käsitleb nõukogu poolt Euroopa Komisjoni liikmeteks määratavaid isikuid;

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni liikmekandidaatide kuulamisi pädevate parlamendikomisjonide ees 27. septembrist kuni 11. oktoobrini 2004 ning 15. ja 16. novembril 2004;

—

võttes arvesse esimeeste konverentsi ja Euroopa Komisjoni ametisseastuva presidendi vahelisi arutelusid, mis toimusid 21. oktoobril 2004 ja 5. novembril 2004;

—

võttes arvesse esimeeste konverentsi arutelu 16. novembril 2004;

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ametisseastuva presidendi avaldusi, mille ta tegi täiskogu istungil 26.-27. oktoobril 2004 ja 17.-18. novembril 2004;

1.

valib Euroopa Komisjoni ametiajaks 22. novembrist 2004 kuni 31. oktoobrini 2009;

2.

teeb oma presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus nõukogule.

—

võttes arvesse Euroopa Ombudsmani 2003. aasta tegevusaruannet;

—

võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 195;

—

võttes arvesse 17. novembri 1993. aasta resolutsiooni demokraatia, läbipaistvuse ja lähimuspõhimõtte ning lähimuspõhimõtte rakendusmenetlusi käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe kohta; ombudsmani ülesannete täitmist käsitlevaid eeskirju ja üldtingimusi; EÜ asutamislepingu artiklist 189b tulenevat korda lepituskomitee tegevuseks (1) ning eelkõige artikli seda osa, mis puudutab ombudsmani ülesannete täitmist käsitlevaid eeskirju ja üldtingimusi;

—

võttes arvesse 9. märtsi 1994. aasta otsust 94/262/ESTÜ, EÜ, Euratom Euroopa Ombudsmani kohustuste täitmist reguleerivate eeskirjade ja üldtingimuste kohta (2), eriti selle artikli 3 lõiget 8;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 43;

—

võttes arvesse kodukorra artikli 112 lõiget 1 ja artikli 195 lõiget 2;

—

võttes arvesse petitsioonikomisjoni raportit (A6-0030/2004);

A.

arvestades, et põhiõiguste harta moodustab osa Euroopa põhiseaduse lepingust, mis allkirjastati 25 Euroopa Liidu liikmesriigi riigipeade või valitsusjuhtide ja välisministrite poolt 29. oktoobril 2004 Roomas;

B.

arvestades, et harta V jaotise (kodanike õigused) artikkel 41 (õigus heale haldusele) sätestab, et igaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul;

C.

arvestades, et harta artikkel 42 (õigus tutvuda dokumentidega) sätestab, et igal liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on liikmesriigis, on õigus tutvuda Euroopa Parlamendi, nõukogu ja Euroopa Komisjoni dokumentidega;

D.

arvestades, et harta artikkel 43 (Euroopa Ombudsman) sätestab, et “igal liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on liikmesriigis, on õigus pöörduda Euroopa Ombudsmani poole seoses liidu institutsioonide, organite või asutuste tegevuses ilmnenud haldusomavoliga, välja arvatud Euroopa Kohtu ja esimese astme kohtu tegevus õigusemõistjana”;

E.

arvestades, et ombudsmani aastaaruanne esitati ametlikult Euroopa Parlamendi presidendile 19. aprillil 2004 ja ombudsman P. Nikiforos Diamandouros esitas aruande petitsioonikomisjonile 26. aprillil 2004;

F.

arvestades, et ka 2003. a suurenes oluliselt ombudsmanile esitatud kaebuste arv ja pärast hiljutist laienemist suureneb see eeldatavasti veelgi;

G.

arvestades, et ombudsmanile esitatud kaebuste arv, mille puhul kodanikel oli õigustatud põhjus paluda abi Euroopa institutsioonide tööviisi puuduliku avatuse ja läbipaistvuse tõttu, on liidu demokraatlikku vastutust silmas pidades murettekitav;

H.

arvestades, et aastaaruanne sisaldab näiteid üksikjuhtumite kohta, mille puhul halduslikku omavoli ei tuvastatud või nõustusid Euroopa asutused järgima ombudsmani soovitusi pärast kaebusest teadasaamist või mille puhul leiti sõbralik lahendus, kuid samas tuuakse selles välja ka kaebusi, mille ombudsman pidi lõpetama kriitilise märkusega;

I.

arvestades, et ombudsman tegutses omaalgatuslike uurimiste vormis ka ennetavalt;

J.

arvestades, et oma 6. septembri 2001. aasta resolutsioonis Euroopa ombudsmani eriaruande kohta Euroopa Parlamendile, mis järgnes omaalgatuslikule uuringule hea haldustava eeskirja olemasolu ja avalikkusele kättesaadavuse kohta erinevates ühenduse institutsioonides ja organites, toetas Euroopa Parlament (3) ühehäälselt ombudsmani poolt soovitatud Euroopa Liidu hea haldustava eeskirja; ja arvestades, et Euroopa Komisjon ei ole nimetatud eeskirja vastu võtnud;

K.

arvestades, et Euroopa põhiseaduse leping sisaldab õiguslikku alust tulevasele hea halduse seadusele;

L.

arvestades, et 23. jaanuaril 2003 tulevikukonvendi ees esinedes väitis ombudsman, et “asutamislepingu asendamine põhiseadusega, eriti sellise põhiseadusega, mis sisaldab põhiõigusi, nõuab põhjalikku arutelu asutamislepingu järelevalverolli üle”;

M.

arvestades, et ombudsman rõhutas juba oma otsuses kaebuse 995/98/OV kohta, et kuigi Euroopa Komisjonil on rikkumiste puhul menetluste algatamisel diskretsiooniõigus, on sellel siiski “õiguslikud piirid, nagu on sätestatud Euroopa Kohtu pretsedendiõiguses, mis nõuab näiteks, et haldusorganid tegutseksid kooskõlas ja heauskselt, vältides diskrimineerimist ning järgides proportsionaalsuse, võrdõiguslikkuse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid ja inimõigusi ning põhivabadusi”;

N.

arvestades, et Euroopa Ombudsman esitas Euroopa Parlamendile juba 1999. aasta detsembris taotluse muuta ombudsmani põhimääruse sätteid, mis käsitlevad tema õigust tutvuda dokumentidega ja kuulata üle tunnistajaid; arvestades, et kuigi Euroopa Parlament soovitas nimetatud sätteid muuta, ei ole seda Euroopa Komisjoni ja nõukogu reservatsioonide tõttu seni tehtud;

O.

arvestades, et ombudsman, tundes kahetsust nimetatud ettepaneku suhtes valitseva negatiivse suhtumise üle, tegi 17. detsembril 2002. aastal Euroopa Parlamendi presidendile saadetud kirjas ettepaneku, et ombudsmani teenistused ja Euroopa Parlament arutaksid ühiselt ombudsmani põhimääruse muutmise küsimust;

P.

arvestades, et aastaaruanne kajastab ombudsmani jõupingutusi riiklike ja piirkondlike ombudsmanide võrgu väljaarendamisel, pöörates erilist tähelepanu kandidaatriikidele;

Q.

arvestades, et aastaaruandes märgitakse, et nii eelmine ombudsman J. Söderman kui ka praegune ombudsman Diamandouros on taotlenud põhiseaduses ombudsmani rolli ja muude kohtuväliste vahendite selgesõnalist tunnustamist;

1.

kiidab heaks Euroopa Ombudsmani esitatud 2003. aasta aruande, mis annab põhjaliku ülevaate ombudsmani tegevustest aasta jooksul ja menetletud juhtumite kirjelduse;

2.

õnnitleb esimest Euroopa Ombudsmani J. Södermani eduka ja väljakutseid pakkuva ametiaja lõppemise puhul 31. märtsil 2003; seitsme ja poole ametis oldud aasta jooksul tugevdas ta põhjalikult institutsiooni aluseid ja aitas rohkem kui 11 000 kodanikul oma probleemidele lahendusi leida;

3.

kiidab P. Nikiforos Diamandourose jõupingutusi, kes alates ametisse asumisest 2003. aasta aprillis on püüelnud edukalt eesmärgi poole tõsta Euroopa Ombudsmani ameti efektiivsust ning edendada head avalikku haldust, õigusriigi põhimõtete järgimist ja inimõiguste austamist;

4.

peab ombudsmani rolli Euroopa Liidu otsustetegemise ja haldamise avalikkuse ja aruandekohustuse parandamisel oluliseks panuseks liikumisel sellise liidu poole, kus otsused tehakse tõepoolest “nii avalikult kui võimalik ja nii kodanikulähedaselt kui võimalik”, nagu nõutakse Euroopa Liidu lepingu artikli 1 teises lõigus;

5.

tunnustab ombudsmani jõupingutusi institutsiooni tutvustamisel avalikkusele ja kodanike teavitamisel nende õigustest materjalide levitamise, liikmesriikide külastamise ja konverentside kaudu;

6.

märgib, et Euroopa Komisjon vastas positiivselt ombudsmani ettepanekule anda abirahade ja toetuste taotlejatele ja saajatele süstemaatiliselt teavet võimaluste kohta kaevata haldusliku omavoli üle;

7.

märgib, et kaebuste arv on oluliselt suurenenud, mis tõstab esile ombudsmani saavutatud edu ELi institutsioonidega kokku puutuvate kodanike teadlikkuse tõstmisel nende sellekohastest õigustest;

8.

märgib siiski, et üldsuses valitseb ikka veel teatav segadus ombudsmani täpse vastutusala ulatuse suhtes, kuna umbes 75% kaebustest ei kuulu tema pädevusse; märgib siiski rahuloluga, et ombudsman püüab sellistel juhtudel kaebuste esitajaid abistada, soovitades neil pöörduda muude organite, eelkõige petitsioonikomisjoni või riiklike ja kohalike ombudsmanide poole, rõhutades samas jätkuvalt vajadust kodanikke erinevate ülalmainitud vahendite kaudu teavitada;

9.

märgib rahuloluga, et paljudel juhtudel on Euroopa asutused pärast probleemi teadvustamist võtnud meetmeid kaebuse lahendamiseks ning muudel juhtudel on leitud sõbralikke lahendusi; nõuab jätkuvalt, et asjaomased ELi asutused järgiksid ombudsmani soovituste projekte, mis käsitlevad haldusliku omavoli kõrvaldamist pärast uurimist, ja võtaksid järelmeetmeid ombudsmani muude kriitiliste märkuste põhjal, et vältida sarnaste haldusliku omavoli juhtude esinemist tulevikus;

10.

märgib rahulolevalt, et ombudsman oli neljal juhul edukalt poolte vahendajaks ja leidis sõbralikud lahendused, pakkudes välja mõlemat poolt rahuldava positiivse tulemuse, ning aasta lõpul oli läbivaatamisel veel seitse ettepanekut sõbraliku lahenduse leidmiseks;

11.

märgib, et ombudsman esitas ka 2003. aastal institutsioonidele, eriti nõukogule, kriitilise märkuse, mis käsitles kaebusi seoses raskustega dokumentidele juurdepääsul; meenutab, et petitsioonikomisjon tegeles selle probleemiga valitsusvälise organisatsiooni “Statewatch” kaebust käsitlevas raportis ja et nõukogu andis selles kontekstis kinnituse, et austab tulevikus dokumentidele juurdepääsu reegleid;

12.

kutsub kõiki ELi institutsioone ja organeid üles rakendama täielikult Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrust (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (4), tunnustades, et juurdepääs Euroopa institutsioonide ja organite dokumentidele on põhiõigus vastavalt põhiõiguste harta artiklile 42, ja võttes siiraks eesmärgiks teha otsuseid “nii avalikult kui võimalik ja nii kodanikulähedaselt kui võimalik”; rõhutab, et ELi institutsioonid ja organid peaksid enne vaba juurdepääsu põhimõtte erandsätete võimalikku kohaldamist iga taotluse väga hoolikalt läbi vaatama;

13.

tervitab ombudsmani otsust avalikkuse juurdepääsu kohta presiidiumi päevakordadele ja protokollidele pärast Euroopa tulevikukonvendi töö lõppu; kuigi määrust (EÜ) nr 1049/2001 ei kohaldata, tagab ombudsman edukalt usaldusväärse haldamise põhimõtete järgmise;

14.

meenutab 14. märtsi 2002. aasta resolutsiooni määruse (EÜ) nr 1049/2001 rakendamise kohta (5), milles parlament väljendab kahetsust, et Euroopa Komisjon jätkab kogu rikkumismenetluse, sealhulgas Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide vahelise kirjavahetuse, varjamist parlamendi kontrolli eest, kahjustades sellega ühenduse õiguse efektiivsust;

15.

toetab nõudmist Euroopa Komisjonile esitada ettepanekuid määruse (EÜ) nr 1049/2001 muutmiseks, eelkõige seoses juurdepääsuga õigusloomega seotud dokumentidele;

16.

märgib, et ka 2003. aastal esitati hulk kaebusi, mis käsitlesid puudulikku avalikkust ja läbipaistvust institutsioonide töölevõtukonkurssidel - valdkonnas, mida ombudsman on läbi aastate pidanud prioriteetseks, kuna töölevõtumenetluse käigus puutuvad institutsioonidega kokku väga paljud kodanikud; märgib, et osa nendest kaebustest lõppes ombudsmani kriitilise märkusega;

17.

märgib rahuloluga, et nõukogu otsustas pärast kahte ombudsmanile esitatud kaebust järgida ombudsmani soovitust ja võimaldada töölevõtukonkursside käigus kandidaatidel tutvuda oma parandatud eksamitöödega, viies nõukogu praktika sellega kooskõlla Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni praktikaga;

18.

nõuab tungivalt EPSOl (Euroopa Ühenduste Personalivaliku Amet) kui institutsioonidevahelisel organil, mis korraldab tulevikus enamiku ELi institutsioonide töölevõtukonkurssidest, järgida töölevõtumenetluste avalikkuse ja läbipaistvuse reegleid ning tavasid, milleni on aastate jooksul jõutud - enamasti tänu ombudsmanile esitatud kaebustele ja ombudsmani soovitustele;

19.

märgib, et paljud kaebused, mis lõppesid ombudsmani kriitilise märkusega, on seotud vastusega viivitamise, vastamata jätmise või ebapiisavate või ebaviisakate vastustega; tuletab seetõttu institutsioonidele ja organitele meelde, et adekvaatne ja korrektne suhtlemine kodanikega on nende endi huvides;

20.

märgib rahuloluga, et 2003. aasta jooksul algatati viis omaalgatuslikku uurimist, sealhulgas üks puuetega inimeste integreerimise kohta, et tagada kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 26 puuetega inimeste mittediskrimineerimine Euroopa institutsioonidega suhtlemisel;

21.

tuletab meelde, et parlament võttis vastu eelnimetatud resolutsiooni ELi institutsioonide ja organite hea haldustava eeskirja kohta ning on sellest alates pidevalt nõudnud nimetatud eeskirja rakendamist kõikides institutsioonides ja organites; avaldab kahetsust, et Euroopa Komisjon ei ole eeskirja seni täielikult vastu võtnud ja rakendanud;

22.

tuletab meelde, et 25. septembril 2003 viitas Euroopa Komisjoni asepresident Loyola De Palacio täiskogul toimunud ombudsmani 2002. aasta aruande arutelu käigus asjaolule, et Euroopa põhiseaduse eelnõus sisaldub õiguslik alus tulevasele hea halduse seadusele, mis peaks olema kohustuslik kõikidele liidu institutsioonidele ja organitele; nõustub ombudsmaniga, et Euroopa Komisjon peaks alustama eeltööd sellise seaduse vastuvõtmiseks;

23.

kutsub ombudsmani üles kuni hea halduse seaduse rakendamiseni tegema petitsioonikomisjoniga koostööd hea halduse nõuete edasiarendamisel ning nende rakendamise tagamisel Euroopa Komisjoni poolt, võttes arvesse ombudsmani otsuses kaebuse 995/98/OV kohta sätestatud menetlust rikkumiste puhul;

24.

on arvamusel, et ombudsmanil peaks olema piiramatu juurdepääs dokumentidele, et nendega seoses oma uurimistega tutvuda; märgib, et peaaegu kuus aastat on möödunud ajast, kui ombudsman tegi ettepaneku muuta ombudsmani põhimääruse artikli 3 lõiget 2, mis käsitleb ombudsmani õigust tutvuda dokumentidega ja kuulata üle tunnistajaid, mille kohta Euroopa Parlament võttis 6. septembril 2001. aastal vastu resolutsiooni (6); avaldab kahetsust, et nõukogu ei suutnud nimetatud resolutsiooni kvalifitseeritud häälteenamusega heaks kiita (7);

25.

toetab vajadust uuesti läbi vaadata 9. märtsil 1994 vastu võetud ombudsmani põhimäärus viimase aastakümne arengute, sealhulgas Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) uurimisvolituste ning määruse (EÜ) nr 1049/2001 vastuvõtmise valguses vastavalt Jacob Södermani 17. detsembri 2002. aasta kirjas presidendile Pat Coxile tehtud ettepanekule;

26.

tunnustab head töösuhet ombudsmani büroo ja petitsioonikomisjoni vahel, sealhulgas juhtumite vajadusel vastastikuse üleandmise menetlust, mille põhjal anti kuus kaebust otse üle petitsioonikomisjonile ja soovitati veel 142 kaebuse esitajal esitada petitsioon;

27.

kiidab ombudsmani võrgu loomise eest, kuhu kuuluvad riiklikud ja kohalikud ombudsmanid ning muud organid, kellele antakse üle kaebused, mis ei kuulu ombudsmani pädevusse; on arvamusel, et petitsioonikomisjonil oleks kasulik omada juurdepääsu sellele võrgule ja luua koostöös ombudsmani bürooga samalaadne petitsioonikomisjonide võrk;

28.

ergutab ombudsmani jätkama koostöös riiklike ja piirkondlike ombudsmanidega jõupingutusi põhjaliku ja tõhusa kohtuväliste vahendite süsteemi loomiseks Euroopa kodanikele, kes leiavad, et nende õigusi on Euroopa õiguse kohaselt rikutud;

29.

teeb oma presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ja aruanne petitsioonikomisjonile, nõukogule, Euroopa Komisjonile, Euroopa Ombudsmanile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning liikmesriikide ombudsmanidele või sarnastele organitele.

—

võttes arvesse oma eelnevaid resolutsioone Côte d'Ivoire'i kohta;

—

võttes arvesse AKV-EÜ partnerluslepet, mis sõlmiti 23. juunil 2000. aastal Cotonou's;

—

võttes arvesse 24. jaanuaril 2003. aastal Côte d'Ivoire'i kodusõja kõikide poolte poolt allkirjastatud Linas-Marcoussise lepingut;

—

võttes arvesse 30. juulil 2004. aastal konfliktipoolte poolt allkirjastatud Accra III lepingut, millega kehtestatakse täpne ajakava Linas-Marcoussise lepingu rakendamiseks, eriti seoses poliitilise reformi ning relvitustamis-, demobilisatsiooni- ja reintegratsiooniprotsessiga, et valmistada ette enne 2005. aasta lõppu toimuvad vabad ja läbipaistvad valimised;

—

võttes arvesse eesistujariigi 7. novembri 2004. aasta deklaratsiooni Euroopa Liidu nimel;

—

võttes arvesse Lääne-Aafrika riikide majandusühenduse ja ELi 8. novembri 2004. aasta ühisseisukohta olukorra kohta Côte d'Ivoire'il;

—

võttes arvesse Aafrika Liidu rahu- ja julgeolekunõukogu 19. istungjärgu 8. novembri 2004. aasta teatist;

—

võttes arvesse ÜRO peasekretäri Kofi Annani 9. novembri 2004. aasta deklaratsiooni;

—

võttes arvesse Aafrika riigipeade poolt 12. novembril Abujas vastu võetud seisukohta ja ÜRO Julgeolekunõukogu poolt 15. novembril 2004. aastal ühehäälselt vastu võetud resolutsiooni 1572;

—

võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5;

A.

arvestades, et 4. novembril 2004. aastal rikkus Côte d'Ivoire'i valitsus relvarahukokkulepet õhurünnakuga põhjas asuvas turvatsoonis paiknevate Bouaké and Korhogo mässuliste pihta;

B.

arvestades, et 6. novembril 2004. aastal pommitas valitsuse lennuvägi piirkonnas asuvaid Prantsuse rahuvalvejõudusid, tappes 9 ja haavates 31 inimest, mis viis suurema osa riigi õhujõudude hävitamiseni prantslaste poolt, mille tulemusena omakorda valitsusmeelsed sõdurid vallutasid Abidjani tänavad, ahistades ja hirmutades välismaalasi, pannes põlema Prantsuse koole ja rüüstades Prantsuse vara;

C.

arvestades, et Prantsuse väed ja ÜRO operatsioon Côte d'Ivoire'il, mis moodustavad kokku umbes 10 000 väesalka, teostavad turvatsooni järelevalvet ning on volitatud kasutama kõiki vajalikke vahendeid, et ennetada vaenulikku tegevust;

D.

arvestades, et kaheksa opositsioonis olevat ajalehte on Côte d'Ivoire'i võimude poolt keelustatud, et mitmed eraajalehed on valitsusmeelsete sõdurite poolt rüüstatud ja hävitatud ja et rahvusvahelisi raadioülekandeid on saboteeritud ning arvestades, et riigiraadio ja -televisiooni ülekanded on õhutanud elanikkonda etnilisele vägivallale ja ksenofoobiale, kutsudes esile välisriigi kodanike massilise maalt lahkumise;

E.

arvestades, et Côte d'Ivoire'i destabiliseerumisel on pikaaegsed ja sügavad põhjused, sealhulgas majandusliku ja sotsiaalse olukorra halvenemine;

F.

arvestades kestva vägivalla raskeid tagajärgi juba niigi riigis valitsevale tõsisele humanitaarsele olukorrale, kus ligi miljon elanikku sõltub rahvusvahelisest humanitaarabist ja paljud humanitaarmissioonid on peatatud ning arvestades, et vägivald ja elanikkonna massilise ümberasumise kasvav risk võivad destabiliseerida Lääne-Aafrika piirkonda laiemalt, eriti Libeeriat;

G.

arvestades, et ka ebapiisav rahvusvaheline rahastamine teravdab humanitaarkriisi;

H.

arvestades, et Accra lepingus sätestatud mässuliste jõudude ja mittesõjaväelastest koosnevate vägede relvitustamist 15. oktoobriks 2004. a ei ole teostatud;

I.

arvestades, et konfliktipooled ei ole kinni pidanud Accra III lepingus sätestatud poliitilise reformi ja relvitustamise tähtaegadest;

J.

arvestades, et ei rahvahääletust ega vabasid ja õiglasi valimisi ei saa õiguspäraselt korraldada ilma riigi taasühinemiseta;

K.

arvestades, et inimõiguste, demokraatlike põhimõtete ja õigusriigiga seonduvaid kohustusi, mis kõik moodustavad Cotonou lepingu olulise osa, ei ole järgitud;

L.

arvestades, et Lõuna-Aafrikas avati uus diplomaatiline peatükk eesmärgiga leida kriisile poliitiline lahendus Lõuna-Aafrika Vabariigi presidendi Mbeki vahendamise abil;

1.

tervitab 12. novembril 2004. a Abujas kokku tulnud Aafrika riigipeade otsusele järgnenud julgeolekunõukogu resolutsiooni viivitamatu relvakeelu kohta, milles nähakse ette - välja arvatud juhul, kui pooled tegutsevad vastavalt lepingutele - finantsvarade külmutamine ja välismaale asumise keeld kõikidele isikutele, kes jätkavad riigi rahuprotsessi ja riikliku lepituse ähvardamist ning nõutakse Côte d'Ivoire'i võimudelt kõikide viha, sallimatust ja vägivalda õhutavate raadio- ja telesaadete lõpetamist;

2.

pühitseb relvarahukokkulepete katkemisele järgnenud olukorra viimase aja arengute ohvrite mälestust, väljendab kaastunnet vägivallaohvrite, eriti naisohvrite perekondadele, nii kohalikele, aafriklastele kui ka prantslastele; mõistab hukka vägivalla ja ksenofoobia, samuti rüüstamise ning nõuab Côte d'Ivoire'i valitsuselt nende kuritarvituste ja kuritarvituste toimepanijate ning nendeks käsu andjate karistamatuste lõpetamist;

3.

õhutab kõiki konfliktipooli:

4.

tervitab Aafrika Liidu ja Lääne-Aafrika riikide majandusühenduse poolt Lõuna-Aafrika Vabariigi presidendile Thabo Mbekile antud volitusi vahendada konfliktipooli ja Aafrika Liidu sekkumist, et lahendada Côte d'Ivoire'i kriis poliitiliselt ning väljendab oma täielikku toetust Aafrika Liidule ja Lääne-Aafrika riikide majandusühendusele koos ÜROga, et leida kiire ja kestev lahendus praegusele kriisile;

5.

avaldab kahetsust, et rahuvalvejõudude praegune koosseis ei ole piisavalt mitmerahvuslik;

6.

kutsub Euroopa Liidu liikmesriike üles aktiivselt toetama ÜRO ja Prantsusmaa poolt läbi viidavat rahuvalvemissiooni ja avaldab kahetsust, et Licorne'i-missioonis, mille läbiviimises osalesid eranditult vaid Prantsuse sõjajõud, ei osalenud muid Euroopa riike;

7.

mõistab hukka opositsioonis olevate erakondade ja ajalehtede ruumide lammutamise, samuti välismaiste raadiokanalite edastajate saboteerimise;

8.

kutsub üles Côte d'Ivoire'i valitsust ja uute sõjajõudude esindajaid rakendama Accra III lepingut ja võtma kõiki vajalikke meetmeid, et taaskehtestada õigusriik ning hoida üleval ja tagada inimõiguste austamine;

9.

kutsub konfliktiennetuse osas nõukogu üles võitlema kriisi sügavate põhjustega, eriti majanduslike ja sotsiaalsete põhjustega ning toetama Aafrika Liidu rahuvalvejõudude mobiliseerimist Euroopa Arengufondi “rahuobjekti” kontekstis; kutsub üles ELi ja rahvusvahelist ühendust tõhustama humanitaarabi rahastamist Côte d'Ivoire'il kohe, kui tingimused võimaldavad suurendatud ja hädavajalikke operatsioone;

10.

kutsub üles nõukogu arutama antud kontekstis konsultatsioonide vajadust ELi ja Côte d'Ivoire'i vahel Cotonou lepingu artiklite 9 ja 96 raames;

11.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja Euroopa Komisjonile, ÜRO, Aafrika Liidu ja Lääne-Aafrika riikide majandusühenduse peasekretäridele ning Côte d'Ivoire'i presidendile ja valitsusele.

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Tiibeti kohta ja inimõiguste olukorra kohta Hiinas ning oma resolutsioone inimõiguste kohta maailmas;

—

võttes arvesse oma 19. detsembri 2002. aasta resolutsiooni (1) Denzin Delek Rinpoche ja Lobsang Dhondupi juhtumite kohta;

—

võttes arvesse oma kodukorra artikli 115 lõiget 5;

A.

arvestades, et 2. detsembril 2002 mõistis Kardze (Ganzi) rahva vahekohus Sichuani provintsi Tiibeti Kardze autonoomses prefektuuris mõjuka budistliku laama Tenzin Delek Rinpoche surma, mille täideviimine lükati kaks aastat edasi, ning arvestades, et tema abiline Lobsang Dhondup hukati 26. jaanuaril 2003, mõlemal juhul väidetavate poliitiliste õigusrikkumiste tõttu;

B.

arvestades, et mõlemad vahistati 2002. aasta aprilli alguses pärast 3. aprillil 2002 Sichuani provintsi pealinnas Chengdus toimunud pommirünnakut;

C.

arvestades, et Tenzin Delek Rinpochet süüdistati “plahvatuste põhjustamises” ja “separatismi õhutamises” ning et tema süüd ei ole tõestatud;

D.

arvestades, et Tenzin Delekit on teadete põhjal hoitud alates tema vahistamisest kuni tänaseni suhtlemisvõimaluseta ja et teda on teadete põhjal mitu kuud piinatud;

E.

olles tõsiselt mures fakti pärast, et Tezin Delek Rinpoche hukkamise edasilükkamise tähtaeg lõpeb 2. detsembril 2004;

F.

arvestades, et Euroopa Ülemkogu palvel vaatab nõukogu praegu uuesti läbi relvamüügiembargot Hiina suhtes, mis otsustati ja rakendati aastal 1989;

G.

arvestades, et Hiina Rahvavabariigi valitsus võttis hiljuti vastu Tema Pühaduse dalai-laama esindajad;

1.

kordab nõuet tühistada surmanuhtlus, nõuab viivitamatut moratooriumit surmanuhtluse suhtes Hiinas ja nõuab tungivalt, et Hiina võimud muudaksid viivitamatult Tenzin Delek Rinpochele määratud surmamõistvat otsust;

2.

mõistab teravalt hukka Lobsang Dhondupi hukkamise 26. jaanuaril 2003;

3.

kutsub Sichuani provintsi rahvaprokuratuuri peaprokuröri ja Sichuani provintsi rahvavalitsuse kuberneri üles tegema kõik võimaliku, et hoida ära Tenzin Delek Rinpoche hukkamist;

4.

nõuab tungivalt, et võimud tagaksid, et Tenzin Delek Rinpochet ei kohelda vangistuses vääralt, palub juhtum viivitamatult üle vaadata ja kutsub Hiina võime üles tegema kõik nende võimuses oleva, et kindlustada rahvusvaheliste inimõiguste ja humanitaarõiguse standardite järgimine ning eelkõige tagada vahistatud isikutele rahvusvaheliselt tunnustatud kohtumenetlused;

5.

kutsub Euroopa Liitu ja selle liikmesriike üles nõudma tungivalt, et Hiina Rahvavabariigi valitsus järgiks Tiibeti elanike usuõigusi ja -vabadust, ning et ta hoiaks eelkõige ära Tenzin Delek Rinpoche hukkamise ning nõuaks uut ja õiglast kohtuprotsessi;

6.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles väljendama muret Tenzin Delek Rinpoche juhtumi pärast eelseisval ELi ja Hiina tippkohtumisel;

7.

kutsub nõukogu ja liikmesriike üles jätkama ELi relvakaubanduse embargot Hiina Rahvavabariigi suhtes ja mitte lõdvendama olemasolevaid riiklikke piiranguid sellise relvamüügi suhtes; leiab, et seda embargot tuleks jätkata, kuni EL on vastu võtnud õiguslikult siduva relvaekspordi toimimisjuhendi ja Hiina Rahvavabariik on astunud konkreetseid samme inimõiguste olukorra parandamiseks riigis, muuhulgas ratifitseerides ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ning austades täielikult vähemuste õigusi;

8.

tervitab Tiibeti kõige kauem vangis hoitud süümevangide Ngawang Sangdroli ja Jigme Sangpo vabastamist ning nõuab tungivalt, et Hiina võimud jätkaksid vangide vabastamist;

9.

kutsub Hiina Rahvavabariigi valitsust üles kiirendama käimasolevat dialoogi dalai-laama esindajatega eesmärgiga leida Tiibeti küsimusele edasiste viivitusteta vastastikku vastuvõetav lahendus;

10.

kordab sellega seoses oma üleskutset nõukogule nimetada Tiibeti küsimustes ELi eriesindaja, et aidata tõhusalt kaasa kõnealuse probleemi rahumeelsele lahendamisele;

11.

teeb oma presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, ÜRO peasekretärile, Hiina valitsusele, Sichuani provintsi kubernerile ja Sichuani provintsi rahvaprokuratuuri peaprokurörile.

—

võttes arvesse Aafrika inimõiguste komisjoni 2004. aasta märtsis Eritrea kahjuks vastuvõetud otsust;

—

võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5;

A.

tundes tõsist muret pidevalt halveneva inimõiguste olukorra pärast Eritreas, ja olles jahmunud ilmsest Eritrea võimude poolsest koostöö puudumisest, vaatamata rahvusvaheliste inimõiguste organisatsioonide ja valitsusväliste organisatsioonide korduvatele üleskutsetele;

B.

arvestades, et Eritrea julgeolekujõud vahistasid 4. novembril 2004 valimatult tuhandeid noori ja teisi isikuid, keda kahtlustati sõjaväeteenistusest kõrvalehoidmises, ning avaldab kartust, et vahistatuid võidakse piinata ja väärkohelda;

C.

arvestades, et 4. novembril 2004 Adi Abeto sõjaväevanglas toimunud väidetava põgenemiskatse tagajärjel hukkus 12 inimest;

D.

arvestades, et paljud noorukid on sõjaväeteenistusest pääsemiseks riigist põgenenud, ning paljud neist, kes saadeti Maltalt ja Liibüast sunniviisiliselt tagasi Eritreale, vahistati, neid piinati ja saadeti salajasse vanglasse, kus enamikku neist peetakse ikka veel kinni ilma suhtlemisvõimalust andmata;

E.

mõistab selgelt hukka demokratiseerimist taotlenud endise võimuloleva partei liikmete nn Asmara-11 grupi jätkuva ilma süüdistuseta vahi all hoidmise alates 2001. aasta septembrist;

F.

võttes arvesse sõltumatu ajakirjanduse de facto keelustamist ja mitmete ajakirjanike vahistamist, mistõttu ühendus Piirideta reporterid on Eritrea paigutanud ajakirjanike suhtes kõige repressiivsemate riikide hulgas kolmandale kohale maailmas;

G.

arvestades, et alates 2001. aasta septembrist on Asmaras vahistatud 13 sõltumatut ajakirjanikku, kellest üks on Rootsi kodanik Dawit Issak, keda pole süüdistatud üheski kuriteos, kuid kelle saatuse kohta on Eritrea võimud keeldunud andmast kommentaare;

H.

arvestades, et 1997. aasta põhiseadust, mis tagab kodanikuvabadused, sealhulgas usuvabaduse, ei ole kunagi rakendatud;

I.

arvestades, et inimõiguste ja põhivabaduste, sealhulgas sõnavabaduse austamine on Cotonou partnerluskokkuleppe oluline osa;

1.

mõistab selgelt hukka kõik inimõiguste rikkumised Eritreas ja kutsub riigi ametivõime üles kaitsma inimõigusi, järgima rahvusvahelisi konventsioone ja tegema täielikku koostööd rahvusvaheliste inimõiguste organisatsioonide ja valitsusväliste organisatsioonidega;

2.

kutsub Eritrea valitsust üles järgima rahvusvahelisi inimõiguste konventsioone;

3.

nõuab Adi Abeto sõjaväevanglas 4. novembril 2004 aset leidnud juhtumi, kus teadete põhjal lasti maha vähemalt 12 vangi, igakülgset ja sõltumatut uurimist; nõuab selle eest vastutavate isikute kohtu alla andmist;

4.

kutsub Eritrea ametivõime üles koheselt vabastama 11 endist parlamendiliiget järgides Aafrika inimõiguste komisjoni 2004. aasta märtsi otsust;

5.

kutsub Eritrea ametivõime üles tühistama riigi sõltumatu ajakirjanduse tegutsemise keeldu ning vabastama koheselt 13 sõltumatut ajakirjanikku ning kõik teised, kes on vahistatud lihtsalt nende sõnavabadusõiguse kasutamise pärast;

6.

kutsub Eritrea ametivõime üles austama kõikide kinnipeetavate, sealhulgas 4. novembril 2004 vahistatudnoorukite inimõigusi ning võimaldama neile kohest kokkusaamist oma perekondade ja advokaatidega;

7.

rõhutab põhivabaduste, sealhulgas sõnavabaduse, ühinemisvabaduse, eriti poliitika ja ametiühingute vallas, ning kogunemisvabaduse tähtsust;

8.

kordab oma nõudmist algatada Eritreas poliitiline protsess, mis viib kokku erinevate parteide juhid ja kodanikuühiskonna esindajad, et leida lahendus praegusele kriisile ning juhtida riik demokraatia, poliitilise pluralismi ja säästva arengu teele; kinnitab sellega seoses oma pühendumist Eritrea arengu, samuti piirkonnas rahu, stabiilsuse ja koostöö saavutamise toetamisele;

9.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles algatama nõuandemenetlus vastavalt Cotonou kokkuleppe artiklile 96, et lõpetada inimõiguste rikkumised ning sillutada teed poliitilisele pluralismile;

10.

teeb oma presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, AKV-ELi nõukogule ja AKV-ELi parlamentaarsele ühisassambleele, ÜRO ja Aafrika Liidu peasekretäridele ning Eritrea valitsusele ja parlamendile.