Euroopa Ühenduste Komisjon esitas 6. oktoobril 2004 Euroopa Ühenduste Kohtusse hagi Austria Vabariigi vastu. Hageja esindajad on Nicola Yerrell ja Horstpeter Kreppel, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis.

Euroopa Ühenduste Komisjon palub Euroopa Kohtul otsustada, et:

I.

Austria Vabariik rikkus nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiivi 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta (EÜT L 183, 29.6.1989, lk 1) artiklitest 2, 7, 11, 12, 13 ja 18 tulenevaid kohustusi: 1. jättes hoolimata ülevõtmiseks antud tähtaja möödumisest vastu võtmata direktiivi Austria õiguskorda ülevõtmiseks ettenähtud järgmised õigusaktid: a) Landeslehrer-Dienstrechtsgesetz (“LDG”, õpetajate teenistusõiguse seadus), b) Beamten-, Kranken- und Unfallversicherungsgesetz (ametnike, ravi- ja õnnetusjuhtumikindlustuse seadus) c) Allgemeines Sozialversicherungsgesetz (“ASVG”, üldine sotsiaalkindlustuse seadus) või, kui need õigusaktid on vahepeal vastu võetud, siis on jätnud komisjonile sellest teatamata; 2. jättes Austria õiguskorda ülevõtmata direktiivi järgmised artiklid või siis on nende ülevõtmine olnud ebapiisav: a) artikkel 2 lõige 1 Tirooli avalik-õiguslike, kohustuslike koolide õpetajate kohta b) artikkel 7 lõige 3 c) artikkel 8 lõige 2 d) artikkel 11 lõige 2 e) artikkel 12 lõige 4 f) artikkel 13 lõige 2, punktid a ja b.

II.	jätta kohtukulud Austria Vabariigi kanda.

Õiguslikud alused ja peamised argumendid

Direktiivi 89/391/EMÜ (edaspidi “direktiiv”) Austria õiguskorda ülevõtmise tähtaeg möödus 31. detsembril 1993.

Komisjoni seisukoha järgi on direktiiv endiselt täielikult üle võtmata või ei ole seda tehtud piisavas ulatuses.

Esiteks ei ole siiani vastu võetud väljakuulutatud seaduseelnõusid (nimelt Landeslehrer-Dienstrechtsgesetz'i (LDG), Beamten-, Kranken- und Unfallversicherungsgesetz'i ja Allgemeines Sozialversicherungsgesetz'i (ASVG)), millest Austria valitsus teatas kui direktiivi ülevõtmise meetmetest, või kui need eelnõud on vahepeal vastu võetud, siis ei ole neist komisjonile teatatud.

Teiseks on komisjon selle direktiivi üksikute artiklite suhtes – neid on kokku 6 – teinud kindlaks, et Austria ametiasutuste poolt teadaandes nimetatud õigusaktidega ei ole direktiiv täielikult üle võetud või on seda tehtud ebaõigelt.

Komisjon osundab ka sellele, et vastuolus direktiivi 89/391/EMÜ artikli 2 lõike 1 kõikehõlmava kohaldamisalaga ei hõlma direktiivi järgimiseks vastu võetud siseriiklikud õigusnormid siiani Tirooli avalik-õiguslike kohustuslike koolide õpetajaid.

Direktiivi artiklist 7 tulenevalt on tööandja kohustatud määrama ühe või mitu kaitsemeetmetega tegelevat töötajat, kui tal on selleks pädevad töötajad olemas. Komisjoni arvamuse kohaselt on direktiivi artikkel 7 seega ülimuslik ettevõtte sisestele kutsealastele riskidele kohaldatavate kaitse- ja ennetusmeetmete suhtes, kuna artikli 7 lõike 3 kohaselt tuleb majaväliseid pädevaid isikuid kaasata alles siis, kui ettevõttes või asutuses puuduvad selleks võimalused (vaata Euroopa Kohtu 22. mai 2003. aasta otsust kohtuasjas C-441/01: komisjon v. Madalmaad). Austria poolt selle sätte järgimiseks vastu võetud õigusnormid aga annavad tööandjale võimaluse valida, kas ta annab ülesande oma töötajatele või siis majavälistele teenistustele või pädevatele isikutele.

Komisjoni arvamuse kohaselt ei ole artikli 8 lõikes 2 (kohustus võtta sobivaid meetmeid esmaabi, tulekustutustööde ja töötajate evakueerimise tarvis) ette nähtud erandi tegemist väikeettevõtetele. Seevastu Austria poolt selle sätte järgimiseks vastu võetud õigusnormid kehtestavad selle kohustuse täitmisel väikeettevõtetele erandi.

Komisjon on seisukohal, et direktiivi artikli 11 lõike 2 järgimiseks vastu võetud õigusnormides ei ole tööandja sellist informeerimiskohustust nagu see sisaldub artikli 11 lõikes 2, ette nähtud.

Direktiivi artikli 12 lõikes 4 on ette nähtud, et artiklis sätestatud, töötajatele mõeldud väljaõpe ei või toimuda töötajate kulul. Austria poolt sätte järgimiseks vastu võetud õigusnormides on küll sätestatud, et selline väljaõpe toimub tööajal, mille eest makstakse palka. Samas aga ei olnud reguleeritud, kes kannab nimetatud väljaõppe kulud.

Lõpuks leiab komisjon, et direktiivi artikli 13 lõike 2 punktid a ja b on jäetud täielikult Austria õiguskorda üle võtmata. Erinevalt punktist a pole selles nimetatud ohtlikud ained hõlmatud ASchG §-s 15 ja B-BSG §-s 15 kasutatud mõistega “töövahendid”. Lisaks ei ole Austria õiguskorda ülevõetud direktiivi artikli 13 lõike 2 punktis b sätestatud kohustust panna isikukaitsevahendid pärast kasutamist selleks ette nähtud kohta tagasi.