|
23.10.2004 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 262/57 |
Société Internationale de Diffusion et d'Ėdition 20. augusti 2004 hagi Euroopa Ühenduste Komisjoni vastu
(Kohtuasi T-348/04)
(2004/C 262/105)
Kohtumenetluse keel: prantsuse
Société Internationale de Diffusion et d'Ėdition (SIDE), asukoht Vitry-sur-Seine (Prantsusmaa), esitas 20. augustil 2004 Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtusse hagi Euroopa Ühenduste Komisjoni vastu. Hageja esindajad on avocats Nicole Coutrelis ja Valérie Giacobbo, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis.
Hageja palub esimese astme kohtul:
|
— |
tühistada komisjoni 20. aprilli 2004. aasta otsuse artikli 1 viimane lause, milles antakse Prantsusmaale luba Coopérative d'Exportation du Livre Français'le (CELF) riigiabi andmiseks; |
|
— |
teise võimalusena, tühistada otsuse artikli 1 viimane lause osas, mis tunnistab abi sobivust enne aastat 1994, või alternatiivselt, 1997 või 1999; |
|
— |
kolmanda võimalusena, tühistada otsuse artikli 1 viimane lause osas, mis tunnistab abi sobivust enne 1. novembrit 1993; |
|
— |
jätta kohtukulud komisjoni kanda. |
Õiguslikud alused ja peamised argumendid
Hageja tegutseb vahendajana prantsusekeelsete raamatute eksportimisel. 1992. aastal esitas ta komisjonile kaebuse, mis puudutab Prantsuse valitsuse poolt alates 1977. aastast Coopérative d'Exportation du Livre Français'le (CELF) riigiabi andmist. Kaebusele järgnevalt tegi komisjon otsused. Need otsused tühistati vastavalt 18. septembri 1995. aasta otsusega kohtuasjas nr T-49/93 ja 28. veebruari 2002. aasta otsusega kohtuasjas T-155/98. Viimasest otsusest lähtuvalt tegi komisjon kolmanda otsuse, mida vaidlustatakse käesolevas asjas.
Hageja märgib, esiteks, et ekspordi vahendusturg võimaldab mitmeid erisusi, millega vaidlustatud otsuses ei ole arvestatud. Hageja leiab samuti, et riigiabi kirjeldus otsuses on ekslik osas, mis, hageja arvates, puudutab individuaalset abi ja mitte abisüsteemi; et abi andmine on toimunud diskrimineerivalt ja et maksmise kriteerium väikeste taotluste puhul on ebareaalne.
Oma nõude põhjenduseks toob hageja otsuse õigusliku aluse puudumise osas, mille kohaselt abi on EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkt d kohaselt sobiv kui abi kultuuri edendamiseks 1993. aasta 1. novembrile eelneval perioodil. Hageja väitel lisati see säte Euroopa Liidu Lepinguga ja ei saanud enne selle Lepingu jõustumist, nimelt 1. novembril 1993, olla õiguslikuks aluseks abi sobivuse üle otsustamisel.
Hageja osundab muuhulgas, et komisjon on rikkunud EÜ asutamislepingu artikli 88 lõiget 3 põhjendades oma otsust abi andmisest hilisemast ajast pärinevate andmetega. Hageja väitel viib otsus selleni, et liikmesriigil on võimalik esitada enam kui kümneaastase perioodi jooksul kõikuvaid hindamiskriteeriume, soodustades sellega niisuguse riigi positsiooni, kes ei ole täitnud EÜ asutamiselepingu artikli 88 lõike 3 rikkumisest informeerimise kohustust.
Lõpuks, viitab hageja EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkt d rikkumisele. Hageja märgib, et komisjon on tunnistanud abi sobivaks kriteeriumide põhjal, mis viitavad sellele, et on hinnatud kõigile avatud abi süsteemi, sellal kui antud asjas on tegemist individuaalse abi osutamisega ühele ettevõtjale. Hageja väidab muuhulgas, et CELF'i raamatupidamisandmete uurimine näitab, et abi ei ole mingil moel seotud väikeste taotluste menetlemisega.