9.10.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 251/5

1.

Kas nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ (1) ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (edaspidi: “direktiiv”) artikli 6 lõiget 1, mille alusel liimesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on sõlminud, ei ole tarbijale siduvad, tuleb tõlgendada selliselt, et kõnealune säte võib olla aluseks siseriiklikele sätetele nagu näiteks Polgári Törvénykönyv (Ungari tsiviilkoodeks) artikli 209 lõige 1, mida kohaldatakse juhtudel, kui tuvastatakse üldise lepingutingimuse ebaõiglus, ning vastavalt millele on ebaõiglased tingimused tarbijale siduvad seni kuni tarbija ei ole esitanud selgesõnalist vastuväidet, st seni kui nende kehtetus on vastuväite alusel tuvastatud?

2.

Kas direktiivis sätestatud tingimusest, vastavalt millele jääb leping muus osas pooltele siduvaks samadel tingimustel juhul, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta, saab järeldada, et kui müüja poolt kehtestatud ebaõiglased tingimused ei ole vastavalt siseriiklikule õigusele tarbijale siduvad, kuid samas ei oleks müüja lepingu osa moodustavate ebaõiglaste tingimuste väljajäämisel tarbijaga lepingut sõlminud, ei mõjuta ebaõiglased lepingutingimused lepingu kehtivust, kui see kehtiks ka ilma ebaõiglaste tingimusteta?

3.

Kas seoses ühenduse õiguse kohaldamisega on oluline asjaolu, et vaidlus põhikohtuasjas sai alguse küll enne Ungari Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga, kuid siiski pärast direktiivi ülevõtmist siseriiklikku õigusesse?