–

VÁM4ALL Kft. „felszámolás alatt“, esindaja: ügyvéd L. Maruzs,

–

Ungari valitsus, esindajad: M. Fehér ja K. Szíjjártó,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: A. Edelmannová, M. Smolek ja J. Vláčil,

–

Hispaania valitsus, esindaja: abogado del Estado S. Núñez Silva,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: O. Dani ja F. Moro,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 952/2013, millega kehtestatakse liidu tolliseadustik (ELT 2013, L 269, lk 1; edaspidi „liidu tolliseadustik“), artikli 15 lõiget 1 koostoimes komisjoni 24. novembri 2015. aasta rakendusmääruse (EL) 2015/2447, millega nähakse ette liidu tolliseadustiku teatavate sätete üksikasjalikud rakenduseeskirjad (ELT 2015, L 343, lk 558), artikli 140 lõikega 1 ja artikli 144 lõikega 2 ning liidu tolliseadustiku artikli 74 lõikeid 1 ja 2.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille pooled on Ungari õiguse alusel asutatud äriühing VÁM4ALL Kft. „felszámolás alatt“, kes tegutseb Hiina päritolu kauba importija kaudse tolliesindajana, ja Nemzeti Adó- és Vámhivatal Fellebbviteli Igazgatósága (Ungari maksu- ja tolliameti vaiete direktoraat; edaspidi „teise astme tolliasutus“) ning mille ese on nimetatud tolliasutuse otsus lugeda õiguspäraseks meetod, mida Ungari esimese astme tolliasutus (edaspidi „esimese astme tolliasutus“) kasutas vabasse ringlusse lubatud kauba tolliväärtuse ja tasumisele kuuluva Euroopa Liidu tollimaksu määramiseks.

3

Liidu tolliseadustiku artiklis 15 „Teabe esitamine tollile“ on sätestatud:

„1.   Kõik tolliformaalsuste või -kontrolli teostamisega otseselt või kaudselt seotud isikud esitavad tollile viimase taotluse korral ettenähtud tähtaja jooksul ja asjakohases vormis kõik vajalikud dokumendid ja kogu vajaliku teabe ning osutavad tollile nende formaalsuste või selle kontrolli lõpuleviimiseks kogu vajalikku abi.

2.   Asjaomane isik vastutab tollideklaratsiooni, ajutise ladustamise deklaratsiooni, sisenemise ülddeklaratsiooni, väljumise ülddeklaratsiooni, reekspordi deklaratsiooni või reekspordi teatist tollile esitades või loa või mõne muu otsuse kohta taotlust esitades kõige järgmise eest:

[…]

Esimest lõiku kohaldatakse ka tolli poolt nõutava või tollile antava mis tahes teabe mis tahes muus vormis andmise suhtes.

Kui deklaratsioon, teatis, taotlus või teave esitatakse artiklis 18 osutatud asjaomase isiku tolliesindaja poolt, on käesoleva lõike esimeses lõigus sätestatud kohustused siduvad ka tolliesindaja suhtes.“

4

Liidu tolliseadustiku artikkel 18 „Tolliesindaja“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Iga isik võib määrata tolliesindaja.

Kõnealune esindamine võib olla kas otsene, mille puhul tolliesindaja tegutseb teise isiku nimel ja eest, või kaudne, mille puhul tolliesindaja tegutseb enda nimel, kuid teise isiku eest.

[…]“.

5

Liidu tolliseadustiku artiklis 48 „Vabastusjärgne kontroll“ on sätestatud:

„Toll võib pärast kauba vabastamist tollikontrolli eesmärgil kontrollida tollideklaratsioonis, ajutise ladustamise deklaratsioonis, sisenemise ülddeklaratsioonis, väljumise ülddeklaratsioonis, reekspordi deklaratsioonis või reekspordi teatises esitatud teabe õigsust ja täielikkust ning mis tahes lisadokumentide olemasolu, autentsust, õigsust ja kehtivust ning kontrollida deklarandi raamatupidamise ja muid dokumente, mis on seotud asjaomase kaubaga tehtavate toimingute või selle kaubaga seotud eelnevate või edasiste äritoimingutega. Samuti võib toll asjaomast kaupa läbi vaadata ja/või võtta proove ja näidiseid, kui tal on seda võimalik veel teha.

Kõnealune kontroll võib toimuda kauba valdaja või valdaja esindaja, muu asjaomaste toimingutega äritegevuse tõttu otseselt või kaudselt seotud isiku või mis tahes muu isiku tööruumides, kelle valduses on seoses äritegevusega asjaomased dokumendid ja andmed.“

6

Liidu tolliseadustiku artikkel 70 „Tehinguväärtusel põhinev tolliväärtuse määramise meetod“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kauba esmaseks tolliväärtuseks on tehinguväärtus, milleks on liidu tolliterritooriumile eksportimiseks müüdud kauba eest tegelikult makstud või makstav hind, mida on vajaduse korral korrigeeritud.

2.   Tegelikult makstud või makstav hind on kogu summa, mille ostja on maksnud või maksab imporditud kauba eest müüjale või kolmandale isikule müüja kasuks ning mis hõlmab kõiki imporditud kauba müügi tingimusena tehtud või tehtavaid makseid.

[…]“.

7

Liidu tolliseadustiku artiklis 74 „Tolliväärtuse määramise teisesed meetodid“ on sätestatud:

„1.   Kui kauba tolliväärtust ei ole võimalik määrata artikli 70 alusel, siis kohaldatakse selle määramiseks lõike 2 punkte a–d nende järjekorras, kuni esimese punktini, mille alusel saab kauba tolliväärtust määrata.

Deklarandi taotluse korral muudetakse lõike 2 punktide c ja d kohaldamise järjekorda.

2.   Lõikele 1 vastav tolliväärtus on:

3.   Kui tolliväärtust ei ole võimalik määrata lõike 1 alusel, määratakse see liidu tolliterritooriumil kättesaadavate andmete alusel, kasutades kohaseid meetodeid, mis on kooskõlas kõigis järgmistes õigusnormides sisalduvate põhimõtete ja üldsätetega:

8

Liidu tolliseadustiku artiklis 163 „Lisadokumendid“ on sätestatud:

„1.   Lisadokumendid, mida on vaja seda tolliprotseduuri reguleerivate sätete kohaldamiseks, millele kaup on deklareeritud, on deklarandi valduses ja tollile kättesaadavad tollideklaratsiooni esitamise ajal.

2.   Lisadokumendid esitatakse tollile, kui liidu õigusaktides seda nõutakse või kui need on vajalikud tollikontrollideks.

[…]“.

9

Liidu tolliseadustiku artiklis 188 „Tollideklaratsiooni õigsuse kontrollimine“ on sätestatud:

„Toll võib aktsepteeritud tollideklaratsiooni andmete õigsuse kontrollimiseks:

10

Rakendusmääruse 2015/2447 artikli 1 lõike 2 punktides 4 ja 14 on sätestatud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

4) „identne kaup“ (tolliväärtuse määramise kontekstis) – ühes ja samas riigis toodetud kaup, mis on igas suhtes ühesugune, kaasa arvatud kauba füüsilised omadused, kvaliteet ja maine. Väikeste väliserinevuste korral käsitatakse kaupa identsena, kui see muidu vastab kõnealusele määratlusele;

[…]

14) „sarnane kaup“ (tolliväärtuse määramise kontekstis) – ühes ja samas riigis toodetud kaup, mis ei ole igas suhtes ühesugune, kuid millel on sarnased omadused ja koostis, mis võimaldavad täita samasugust otstarvet ja üksteist kaubanduslikult asendada; selleks et määrata kindlaks, kas kaup on sarnane, tuleb muude tegurite hulgas arvesse võtta ka kauba kvaliteeti, mainet ja kaubamärgi olemasolu.“

11

Rakendusmääruse 2015/2447 artiklis 140 „Deklareeritud tehinguväärtuste aktsepteerimata jätmine“ on sätestatud:

„1.   Kui tollil on põhjendatud kahtlus, kas deklareeritud tehinguväärtus väljendab [liidu] tolliseadustiku artikli 70 lõikes 1 osutatud makstud või makstavat kogusummat, võib ta paluda deklarandil esitada täiendavat teavet.

2.   Kui kahtlusi ei hajutatud, võib toll otsustada, et kauba väärtust ei saa määrata vastavalt [liidu] tolliseadustiku artikli 70 lõikele 1.“

12

Rakendusmääruse 2015/2447 artikkel 144 „Varumeetod“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Tolliväärtuse määramisel [liidu] tolliseadustiku artikli 74 lõike 3 kohaselt võib [liidu] tolliseadustiku artiklis 70 ja artikli 74 lõikes 2 sätestatud meetodite kohaldamisel kasutada mõistlikku paindlikkust. Sel viisil kindlaksmääratud väärtus peaks võimalikult suures ulatuses põhinema varem määratud tolliväärtustel.

2.   Kui tolliväärtust ei ole võimalik määrata lõike 1 alusel, tuleb kasutada muid sobivaid meetodeid. Sel juhul ei määrata tolliväärtust ühelgi järgmisel alusel:

[…]

[…]

13

VÁM4ALL „felszámolás alatt“ esitas kaudse tolliesindajana tegutsedes ajavahemiku 25. jaanuarist kuni 8. juulini 2019 vältel esimese astme tolliasutusele tollideklaratsioone Hiinast imporditud eri pakendamata kaupade (edaspidi „asjaomane kaup“) kohta. Asjaomase kauba tolliväärtus määrati liidu tolliseadustiku artikli 70 lõikes 1 sätestatud tehinguväärtuse meetodi abil. VÁM4ALL „felszámolás alatt“ esitas arved, millel tollideklaratsioonid põhinesid ja milles märgitud maksetähtaeg oli 120 päeva alates tarnimisest.

14

Vabastusjärgse kontrolli käigus, mis toimus 7. aprillil 2020, palus kontrolliv esimese astme tolliasutus korduvalt importijal ja VÁM4ALL „felszámolás alattil“ esitada asjasse puutuvate imporditoimingute puhul tolliväärtusena deklareeritud tehinguväärtust tõendavad dokumendid. Eelotsusetaotlusest nähtub, et neid taotlusi ei rahuldatud.

15

Pärast seda, kui VÁM4ALL „felszámolás alattil“ paluti uuesti sellised dokumendid esitada, andis ta lisaks varem esitatud tollideklaratsioonidele üle impordi faktuurarved, pakkimisnimekirjad, laeva veodokumendid, tolliväärtuse deklaratsioonid ja digitaalse arvestustabeli väljatrükid, mis sisaldasid iga tehingu kohta asjaomase kauba üldkirjeldust ja kauba kogust, ning importijalt saadud fotod.

16

Importija arvelduskontot haldav finantsasutus esitas esimese astme tolliasutusele viimase nõudel makseandmed, mille põhjal ei olnud võimalik tuvastada, et asjaomase kauba eest on tasu makstud. Kaupa ei olnud võimalik vabastusjärgselt kontrollida, kuna see oli juba müüdud.

17

Neid asjaolusid arvestades loobus esimese astme tolliasutus rakendusmääruse 2015/2447 artikli 140 alusel asjaomase kauba tolliväärtuse määramiseks tehinguväärtuse meetodi kasutamisest. See tolliasutus leidis, et kohaldada ei saa ka liidu tolliseadustiku artikli 74 lõike 2 punktides a–d ette nähtud teiseseid meetodeid. Seetõttu määras ta kõnealuse kauba tolliväärtuse, kasutades meetodit, mis on ette nähtud liidu tolliseadustiku artikli 74 lõikes 3, mida täiendab rakendusmääruse 2015/2447 artikli 144 lõige 2.

18

Selleks tegi esimese astme tolliasutus väljavõtte liikmesriigi tolliandmebaasi (edaspidi „andmebaas“) andmetest kauba kohta, mis pärines samast riigist ja kuulus sama Euroopa Liidu integreeritud tariifistiku (TARIC) koodi alla, mille puhul oli tolliprotseduuri kood ja väärtuse määramise kood sama ning mis oli lubatud Ungaris vabasse ringlusse eespool punktis 13 nimetatud deklaratsioonide aktsepteerimisele eelnenud ja järgnenud 45 päeva jooksul, välja arvatud teatavad andmed, mida ta ei pidanud asjakohaseks. Nende andmete alusel arvutas ta iga võrreldava imporditud kaubaartikli puhul ühikuhinna kilogrammi kohta, võttes kõigil juhtudel aluseks hinna, mis oli võrdne kõigi selliste kaubaartiklite ühikuhindade aritmeetilise keskmisega või sellest madalam. Seejärel määrati asjaomase kauba tolliväärtus, korrutades kauba netokaalu sel viisil kindlaks määratud ühikuhinnaga. Selliselt määratud uue tolliväärtuse alusel tegi esimese astme tolliasutus maksuotsuse, milles ta eeskätt määras VÁM4ALL „felszámolás alatti“ tollivõla suuruseks 65427800 Ungari forintit (HUF) (ligikaudu 163570 eurot).

19

VÁM4ALL „felszámolás alatt“ esitas selle otsuse peale vaide teise astme tolliasutusele, kes jättis selle otsuse muutmata.

20

Järgmiseks esitas VÁM4ALL „felszámolás alatt“ teise astme tolliasutuse otsuse peale kaebuse, mis jäeti esimeses kohtuastmes rahuldamata. Seejärel esitas ta kassatsioonkaebuse Kúriale (Ungari kõrgeim kohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb selles, kuidas tuleb tõlgendada mitut liidu tolliseadustiku ja rakendusmääruse 2015/2447 sätet, mis on põhikohtuasjas kohaldatavad.

22

Esiteks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kas liidu tolliseadustiku ja rakendusmääruse 2015/2447 artikli 140 alusel saab toll nõuda, et kaudne tolliesindaja tõendaks imporditud kauba tehinguväärtust, esitades tõendid selle kauba eest tasumise kohta, ning nende tõendite esitamata jätmise korral loobuda asjaomase tehinguväärtuse kasutamisest. Ta märgib sellega seoses, et toll peab juhtumipõhiselt tõendama rakendusmääruse 2015/2447 artikli 140 lõike 1 tähenduses enda „põhjendatud kahtlust“ deklareeritud tehinguväärtuse õigsuses.

23

Teiseks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas juhul, kui toll ei ole kasutanud oma pädevust imporditud kaupa vabasse ringlusse lubamisel kontrollida, võib ta otsustada, et liidu tolliseadustiku artikli 74 lõikes 2 loetletud teisesed meetodid ei ole kohaldatavad põhjendusel, et tolliesindaja ei ole esitanud üksikasjalikku teavet selle kauba põhiomaduste kohta.

24

Kolmandaks kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus selles, kas põhikohtuasja asjaoludel on tolli kasutatud tolliväärtuse arvutamise meetod – kuivõrd see ei põhine üksnes asjaomase kauba müüja toodetel, vaid kõigil selle kaubaga sama TARICi koodi alla kuuluvatel toodetel – kooskõlas rakendusmääruse 2015/2447 artikli 144 lõikega 2.

25

Neil asjaoludel otsustas Kúria (kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

26

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas liidu tolliseadustiku artikli 15 lõiget 1 koostoimes selle seadustiku artikli 18 lõikega 1 ja artikli 163 lõikega 2 tuleb tõlgendada nii, et lisaks dokumentidele, mis on vajalikud tollivormistuseks, peab kaudsel tolliesindajal olema võimalik esitada ja teha tollile kättesaadavaks – kui temalt seda tollikontrolli käigus palutakse – kõik imporditud kaubaga seotud dokumendid, sealhulgas tegelikult makstud hinda tõendavad dokumendid.

27

Esimesena tuleb märkida, et ühelt poolt on liidu tolliseadustiku artikli 15 lõikes 1 sätestatud, et kõik tollikontrolli teostamisega otseselt või kaudselt seotud isikud peavad esitama tollile kõik vajalikud dokumendid ja kogu vajaliku teabe. Teiselt poolt tuleneb liidu tolliseadustiku artikli 18 lõikest 1, et kaudne tolliesindaja tegutseb enda nimel, kuid teise isiku eest.

28

Tollideklaratsiooni esitades teeb kaudne tolliesindaja seega seda enda nimel, kuid selle isiku eest, kes andis talle esindamisvolituse, mistõttu ta tegutseb deklarandina (vt selle kohta 12. mai 2022. aasta kohtuotsus U. I. (kaudne tolliesindaja), C‑714/20, EU:C:2022:374, punkt 40), ning seetõttu on tal liidu tolliseadustiku artikli 15 lõikest 1 tulenev kohustus esitada kõik dokumendid ja kogu teave.

29

Teisena tuleneb liidu tolliseadustiku artikli 163 lõikest 2, et tollile tuleb esitada lisadokumendid, kui see on tollikontrolli jaoks vajalik. Nagu on meenutatud eespool punktis 28, tegutseb kaudne tolliesindaja deklarandina ja seega peab tal olema võimalik need lisadokumendid esitada.

30

Kolmandana on liidu tolliseadustiku artikli 70 lõikes 1 tehinguväärtus määratletud kui ekspordiks Euroopa Liidu tolliterritooriumile müüdud kauba eest tegelikult makstud või makstav hind, mida on vajaduse korral korrigeeritud. Selle artikli lõikes 2 on täpsustatud, et tegelikult makstud või makstav hind on kogu summa, mille ostja on maksnud või maksab imporditud kauba eest müüjale või kolmandale isikule müüja kasuks, ning sellega on hõlmatud kõik imporditud kauba müügi tingimusena tehtud või tehtavad maksed.

31

Kuna kaudne tolliesindaja on deklarandina kohustatud esitama tolli nõudel dokumendid ja teabe, peab tal juhul, kui imporditud kauba ostuhind on tasutud pärast tollideklaratsiooni esitamist, olema võimalik tõendada, et asjaomane makse on tegelikult tehtud, pöördudes vajaduse korral talle esindamisvolituse andnud isiku poole.

32

Eeltoodut arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et liidu tolliseadustiku artikli 15 lõiget 1 koostoimes selle seadustiku artikli 18 lõikega 1 ja artikli 163 lõikega 2 tuleb tõlgendada nii, et lisaks dokumentidele, mis on vajalikud tollivormistuseks, peab kaudsel tolliesindajal olema võimalik esitada ja teha tollile kättesaadavaks – kui temalt seda tollikontrolli käigus palutakse – kõik imporditud kaubaga seotud dokumendid, sealhulgas tegelikult makstud hinda tõendavad dokumendid.

33

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas rakendusmääruse 2015/2447 artikli 140 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui imporditakse pakendamata kaupa, millel puuduvad individuaalsed või erilised omadused, võib toll põhjendatult kahelda selles, kas deklareeritud tehinguväärtus vastab liidu tolliseadustiku artikli 70 lõike 1 tähenduses makstud või makstavale kogusummale, kui kaudne tolliesindaja vaatamata sellele, et tal on palutud usaldusväärsete dokumentidega tõendada, et hind on tegelikult makstud, seda ei tee.

34

Rakendusmääruse 2015/2447 artikli 140 kohaselt võib toll teatud asjaoludel põhjendatult kahelda selles, kas imporditud kauba deklareeritud tehinguväärtus vastab selle kauba eest liidu tolliseadustiku artikli 70 tähenduses makstud või makstavale kogusummale. Kui tolli kahtlus püsib ka pärast seda, kui ta vajaduse korral on nõudnud kogu täiendava teabe või kõigi täiendavate dokumentide esitamist ja andnud asjaomasele isikule võimaluse esitada oma seisukoht kahtluse aluseks olevate põhjuste kohta, võib toll jätta deklareeritud tehinguväärtuse aktsepteerimata (vt selle kohta 16. juuni 2016. aasta kohtuotsus EURO 2004. Hungary, C‑291/15, EU:C:2016:455, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 29. jaanuari 2026. aasta kohtuotsus Keladis I ja Keladis II, C‑72/24 ja C‑73/24, EU:C:2026:51, punkt 76).

35

Need eeskirjad on kohaldatavad sõltumata imporditud kauba laadist ja omadustest, kuna rakendusmääruse 2015/2447 artikli 140 sõnastusest ei tulene selles osas mingit vahetegu.

36

Sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas, kus pärast sellise pakendamata kauba importimist, millel puuduvad individuaalsed või erilised omadused, palub toll pärast maksetähtaja möödumist kaudsel tolliesindajal tõendada asjaomase kauba ostuhinna tegelikku tasumist, tuleb asuda seisukohale, et tõendite puudumisest ostuhinna tasumise kohta ilmselgelt piisab, et põhjendada tollil kahtluse tekkimist asjaomase tehingu tegeliku toimumise ja seega deklareeritud tehinguväärtuse suhtes.

37

Eeltoodut arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et rakendusmääruse 2015/2447 artikli 140 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui imporditakse pakendamata kaupa, millel puuduvad individuaalsed või erilised omadused, võib toll põhjendatult kahelda selles, kas deklareeritud tehinguväärtus vastab liidu tolliseadustiku artikli 70 lõike 1 tähenduses makstud või makstavale kogusummale, kui kaudne tolliesindaja vaatamata sellele, et tal on palutud usaldusväärsete dokumentidega tõendada, et hind on tegelikult makstud, seda ei tee.

38

Kolmanda ja neljanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas liidu tolliseadustiku artikli 74 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et toll võib välistada selle artikli lõikes 2 osutatud teiseste tolliväärtuse määramise meetodite kasutamise sellise pakendamata kauba puhul, millel puuduvad individuaalsed või erilised omadused, kui ühelt poolt ei ole kaudne tolliesindaja esitanud andmeid kauba füüsiliste või kvaliteediga seotud põhiomaduste kohta ja teiselt poolt ei ole toll – ehkki tal oli selleks võimalus – kasutanud selle seadustiku artiklis 188 ette nähtud õigusi, vaid viib seadustiku artikli 48 alusel läbi vabastusjärgse kontrolli.

39

Kõigepealt tuleb meenutada, et liikmesriigid peavad neile ELTL artikli 325 lõikega 1 pandud kohustustest tulenevalt kaitsma liidu finantshuve neid huve kahjustava pettuse või muu õigusvastase tegevuse eest ning võtma vajalikud meetmed tollimaksu – mis laekub liidu traditsioonilistesse omavahenditesse – tõhusa ja täies ulatuses sissenõudmise tagamiseks (vt selle kohta 29. jaanuari 2026. aasta kohtuotsus Keladis I ja Keladis II, C‑72/24 ja C‑73/24, EU:C:2026:51, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Liidu finantshuvide kaitse tagamiseks saab iga liikmesriigi toll kasutada kõiki talle liidu tolliseadustikust ja rakendusmäärusest 2015/2447 tulenevaid volitusi ning neis õigusaktides sätestatud kontrolli- ja väärtuse määramise meetodeid. Sellega seoses tuleb toonitada, et tollideklaratsiooni õigsuse kontrollimise menetlus, mis on ette nähtud liidu tolliseadustiku artiklis 188, ja vabastusjärgne kontroll, mis on määratletud selle seadustiku artiklis 48, ei ole mingil moel teineteist välistavad. Eelkõige ei ole nende sätete sõnastuses kuidagi piiratud ühe menetluse kasutamist siis, kui kasutatakse teist menetlust, ega ole vastupidi kohustatud tolli läbi viima kumbagi neist menetlustest.

41

Lisaks tuleneb see tollile antud ulatuslik kaalutlusruum tegusõna „võima“ kasutamisest nii liidu tolliseadustiku artiklis 48 kui ka artiklis 188, mistõttu tollil on võimalus valida vahendid, mille abil ta saab kõige paremini täita eespool punktis 39 nimetatud kohustusi.

42

Sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas – nimelt sellise pakendamata kauba importimisel, millel puuduvad individuaalsed või erilised omadused –, ei saa järelikult asjaolu, et toll ei tuginenud liidu tolliseadustiku artiklile 188 ega kasutanud eelkõige selle seadustiku artikli 188 punktis d ette nähtud võimalust võtta kauba analüüsiks või üksikasjalikuks läbivaatamiseks proove, mõjutada seda, kuidas toll kohaldab vabastusjärgse kontrolli raames nimetatud seadustiku artiklit 74, ega eelkõige seda, et toll välistab viimati nimetatud artikli lõikes 2 loetletud teiseste meetodite kohaldamise.

43

Järgmisena tuleb seoses võimalusega välistada liidu tolliseadustiku artikli 74 lõikes 2 loetletud teiseste meetodite kohaldamine kõigepealt märkida, et tolliväärtuse määramist käsitlevate liidu õigusnormidega taotletakse eesmärki kehtestada õiglane, ühetaoline ja erapooletu süsteem, millega on välistatud suvalise või fiktiivse tolliväärtuse kasutamine. Seega peab tolliväärtuses kajastuma imporditud kauba tegelik majanduslik väärtus, mistõttu tuleb arvesse võtta kõnealuse kauba kõiki elemente, millel on majanduslik väärtus (vt 29. jaanuari 2026. aasta kohtuotsus Keladis I ja Keladis II, C‑72/24 ja C‑73/24, EU:C:2026:51, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Liidu tolliseadustiku artiklites 70–74 on sõnaselgelt sätestatud selles seadustikus ette nähtud tolliväärtuse määramise eri meetodite hierarhia, mistõttu importija ei saa vabalt valida, millist meetodit kasutada (vt selle kohta 29. jaanuari 2026. aasta kohtuotsus Keladis I ja Keladis II, C‑72/24 ja C‑73/24, EU:C:2026:51, punkt 74 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Seetõttu tuleb imporditud kauba tolliväärtus määrata eelkõige liidu tolliseadustiku artiklis 70 ette nähtud tehinguväärtuse meetodi kohaselt, kuivõrd eeldatakse, et see meetod on kõige sobivam, samas kui liidu tolliseadustiku artikli 74 lõikes 2 sätetatud teiseseid meetodeid võib kasutada üksnes siis, kui kauba tolliväärtust ei saa määrata osutatud artikli 70 alusel. See peab veel enam paika liidu tolliseadustiku artikli 74 lõikes 3 nimetatud jääkmeetodi puhul, mis on kohaldatav üksnes juhul, kui tolliväärtust ei ole võimalik määrata ei tehinguväärtuse meetodi abil ega kasutades mõnd liidu tolliseadustiku artikli 74 lõikes 2 nimetatud teisest meetodit (vt selle kohta 29. jaanuari 2026. aasta kohtuotsus Keladis I ja Keladis II, C‑72/24 ja C‑73/24, EU:C:2026:51, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika).

46

Lõpuks tuleb tõdeda, et tolliväärtuse määramisel kohaldatakse liidu tolliseadustiku artikli 74 lõike 2 punktides a–d ette nähtud teiseseid meetodeid üksteise järel (vt analoogia alusel 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus Oribalt Rīga, C‑1/18, EU:C:2019:519, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika), mistõttu peab toll enne nende meetodite kohaldamata jätmist ükshaaval kontrollima, kas mõni neist võib olla asjakohane.

47

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, mille põhiliste asjaolude kokkuvõte on esitatud eelkõige eespool punktides 14–16, et esiteks ei esitanud VÁM4ALL „felszámolás alatt“ dokumente ja teavet, mida esimese astme tolliasutus korduvalt nõudis, ning teiseks ei olnud esimese astme tolliasutusel nende makseandmete põhjal, mille tolli palvel esitas importija kontot haldav finantseerimisasutus, võimalik tuvastada, et kõnealuse kauba eest on ostuhind tasutud.

48

Seega tuleneb eespool punktis 37 esitatud sedastusest, et sellisest asjaolust võib piisata tolli põhjendatud kahtluseks äritehingu tegelikkuse suhtes ja seega deklareeritud tehinguväärtuse arvesse võtmata jätmiseks.

49

Sellisel juhul peab toll, nagu on meenutatud eespool punktis 46, üksteise järel kontrollima kõigi liidu tolliseadustiku artikli 74 lõikes 2 nimetatud teiseste meetodite kohaldatavust.

50

Ent juhul, kui tollil ei ole võimalik imporditud kaupa füüsiliselt kontrollida, et teha kindlaks, kas see on identne või sarnane kaubaga, millest toll peab lähtuma tolliväärtuse määramisel, ja kui tollideklaratsioonidele lisatud arvetel on imporditud kaupa puudulikult kirjeldatud, ei ole tollil liidu tolliseadustiku artikli 74 lõikes 2 ette nähtud meetodi kohaldamiseks vajalikku teavet (vt selle kohta 29. jaanuari 2026. aasta kohtuotsus Keladis I ja Keladis II, C‑72/24 ja C‑73/24, EU:C:2026:51, punkt 82).

51

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on siiski kontrollida, kas selle kohta esitatud tolli selgitused on põhjendatud.

52

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmandale ja neljandale küsimusele seega vastata, et liidu tolliseadustiku artikli 74 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et kui kaudne tolliesindaja ei ole tõendanud sellise imporditud pakendamata kauba, millel puuduvad individuaalsed või erilised omadused, ostuhinna tegelikku tasumist, mistõttu toll ei aktsepteeri selle kauba deklareeritud tehinguväärtust, võib toll välistada mainitud artikli lõikes 2 ette nähtud teiseste tolliväärtuse määramise meetodite kasutamise asjaomase kauba puhul, tingimusel et ta on iga osutatud meetodit nõuetekohase hoolsusega kontrollinud ja kaudne tolliesindaja ei ole esitanud piisavaid tõendeid selle kauba põhiomaduste kohta, ehkki talle anti nõuetekohaselt võimalus seda teha, kusjuures kõnealuste meetodite välistamist ei mõjuta asjaolu, et toll ei ole varem kasutanud kõnealuse seadustiku artikliga 188 talle antud õigusi.

53

Viienda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas rakendusmääruse 2015/2447 artikli 144 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et:

54

Tuleb meenutada, et juhul, kui tolliväärtust ei ole võimalik määrata mõne teisese meetodi abil, mis on loetletud liidu tolliseadustiku artikli 74 lõikes 2, määratakse tolliväärtus selle seadustiku artikli 74 lõike 3 alusel, mis tähendab, et see määratakse liidu tolliterritooriumil kättesaadavate andmete alusel, kasutades kohaseid meetodeid, mis on kooskõlas asjaomastes sätetes viidatud rahvusvaheliste lepingute põhimõtete ja üldsätetega ning liidu tolliseadustiku II jaotise 3. peatükiga.

55

Rakendusmääruse 2015/2447 artikli 144 lõikes 1 on sel eesmärgil täpsustatud, et toll võib tolliväärtuse määramisel liidu tolliseadustiku artiklis 70 ja artikli 74 lõikes 2 ette nähtud meetodeid kohaldades kasutada mõistlikku paindlikkust ning et sel viisil määratud väärtus peab võimalikult suures ulatuses põhinema varem määratud tolliväärtusel. Osutatud lõikes 2 on sätestatud, et kui tolliväärtust ei ole võimalik määrata lõike 1 alusel, tuleb kasutada muid sobivaid meetodeid, mispuhul on rakendusmääruse 2015/2447 artikli 144 lõike 2 punkti b kohaselt eeskätt välistatud kõrgeima tolliväärtuse valimine kahe võimaliku väärtuse hulgast, ning selle rakendusmääruse artikli 144 lõike 2 punkti g alusel on keelatud kasutada suvalisi või fiktiivseid väärtusi.

56

Rakendusmääruse 2015/2447 artikli 144 sõnastusest endast tuleneb seega, et selle artikli lõige 2 on kohaldatav üksnes juhul, kui tollil ei ole olnud võimalik rakendada selle artikli lõiget 1, st kohaldada „mõistliku paindlikkusega“ kas tehinguväärtuse meetodit liidu tolliseadustiku artikli 70 tähenduses või teiseseid meetodeid selle seadustiku artikli 74 lõike 2 tähenduses. Järelikult peab selleks, et vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu viiendale küsimusele rakendusmääruse 2015/2447 artikli 144 lõike 2 kohta, olema tõendatud, et selle artikli lõige 1 ei ole asjaomasel juhul kohaldatav, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

57

Arvestades eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teavet, mida kohtuistungil täiendas eeskätt Ungari valitsus, ei ole välistatud, et põhikohtuasjas on tegemist olukorraga, kus kaudne tolliesindaja on deklarandina esitanud imporditud kauba olemuse ja kvaliteedi kohta liiga vähe teavet selleks, et rakendusmääruse 2015/2447 artikli 144 lõige 1 võiks olla kohaldatav. Sellisel juhul peab toll kasutama „muid sobivaid meetodeid“ kõnealuse rakendusmääruse artikli 144 lõike 2 tähenduses.

58

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et esimese astme tolliasutuse kasutatud meetod, millega teise astme tolliasutus nõustus, seisnes sisuliselt tolliväärtuse määramises andmete põhjal, mis olid andmebaasist saadud imporditud kaubaga samast riigist pärit sellise kauba kohta, mis oli klassifitseeritud sama TARICi koodi alla kui imporditud kaup ning mis oli lubatud vabasse ringlusse 45 päeva jooksul enne ja 45 päeva jooksul pärast tollideklaratsiooni aktsepteerimise kuupäeva. Pärast nende andmete filtreerimist arvutati nende kaupade kilogrammi ühikuhindade lihtne aritmeetiline keskmine, millele need andmed vastasid.

59

Esimesena tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt tuleb tolli praktikat määrata tolliväärtus andmete põhjal, mis on andmebaasist saadud imporditud kaubaga samast riigist pärit sellise kauba kohta, mis on klassifitseeritud sama TARICi koodi alla kui imporditud kaup, käsitada kui „liidu tolliterritooriumil kättesaadavate andmete“ kasutamist liidu tolliseadustiku artikli 74 lõike 3 tähenduses, „kasutades kohaseid meetodeid, mis on kooskõlas kõigis [selles sättes osutatud] õigusnormides sisalduvate põhimõtete ja üldsätetega“ (vt selle kohta 9. juuni 2022. aasta kohtuotsus Baltic Master, C‑599/20, EU:C:2022:457, punktid 54–56 ja seal viidatud kohtupraktika).

60

Ainuüksi sellest järeldusest piisab põhimõtteliselt selleks, et välistatud oleks tolliväärtuse määramise praktika põhinemine suvalistel või fiktiivsetel väärtustel rakendusmääruse 2015/2447 artikli 144 lõike 2 punkti g tähenduses.

61

Teisena võimaldab asjaolu, et kasutatakse selle kauba kilogrammi ühikuhindade lihtsat aritmeetilist keskmist, millele vastavad tolli poolt arvesse võetud andmed, järgida rakendusmääruse 2015/2447 artikli 144 lõike 2 punktis b sätestatud keeldu kasutada kahe võimaliku väärtuse puhul kõrgemat väärtust, kuna esiteks on aritmeetiline keskmine ainult üks väärtus ja teiseks on see väärtus määratlusest tulenevalt keskmine väärtus, mistõttu on süsteemselt välistatud kõrgema väärtuse valik.

62

Kolmandana nähtub kohtupraktikast, et 90päevane ajavahemik, millest 45 päeva eelneb ja 45 päeva järgneb selle kauba tollivormistusele, mille väärtus tuleb määrata, on laadilt selline, et võimaldab ära hoida selle kauba hinda, mille väärtust määratakse, mõjutavate kaubandustavade ja turutingimuste olulise muutuse ohu (9. juuni 2022. aasta kohtuotsus FAWKES, C‑187/21, EU:C:2022:458, punkt 71). Seega ei eiranud esimese astme tolliasutus rakendusmääruse 2015/2447 artikli 144 lõiget 2 sellega, et võttis aluseks 90päevase ajavahemiku, millest 45 päeva eelnes tollideklaratsiooni aktsepteerimise kuupäevale ja 45 päeva järgnes sellele kuupäevale.

63

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb viiendale küsimusele seega vastata, et rakendusmääruse 2015/2447 artikli 144 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui toll on üksikasjalikult tõendanud, et selle artikli lõiget 1 ei saa rakendada, on selle artikli lõike 2 tähenduses muu sobiv meetod see, kui sellise imporditud pakendamata kauba tolliväärtuse, millel puuduvad individuaalsed või erilised omadused, määrab toll üksnes andmete põhjal, mis on andmebaasist saadud imporditud kaubaga samast riigist pärit sellise kauba kohta, mis on klassifitseeritud sama TARICi koodi alla kui imporditud kaup ning mis lubati vabasse ringlusse 45 päeva jooksul enne ja 45 päeva jooksul pärast tollideklaratsiooni aktsepteerimise kuupäeva, võttes pärast nende andmete filtreerimist aluseks selle kauba kilogrammi ühikuhindade lihtsa aritmeetilise keskmise, millele need andmed vastavad.

64

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Üldkohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (viies koda viieliikmelises koosseisus)

otsustab: