1

Hageja Asma Gharbi palub ELTL artikli 270 alusel esitatud hagis esiteks tühistada tema 2024. aasta mai töötasu teatis (edaspidi „töötasu teatis“) selles osas, milles see kajastab Euroopa Komisjoni otsust jätta talle maksmata sotsiaaltoetust, mis on ette nähtud Luksemburgis töötavatele teenistujatele, kelle netotöötasu, mis on arvutatud vastavalt Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjadele (edaspidi „personalieeskirjad“) või Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimustele (edaspidi „teenistustingimused“), on väiksem tasust, mida teeniks Luksemburgis miinimumpalka saav kvalifitseeritud töötaja, ning teiseks mõista komisjonilt välja ühe euro suurune sümboolne kahjuhüvitis mittevaralise kahju eest, mis tema hinnangul on talle tekitatud.

2

Hageja asus 16. aprillil 2024 Luxembourgi infrastruktuuri- ja logistikaameti (OIL) teenistusse osalise tööajaga lepingulise töötajana (80%) ja ta määrati II tegevusüksuse 5. palgaastme 1. palgajärku.

3

Tema esimeses töötasu teatises, mis edastati 5. mail 2024, tuvastas hageja, et ta ei saa igakuist sotsiaalabi, mis on ette nähtud komisjoni 22. juuli 2015. aasta otsusega C(2015) 4907 (final) sotsiaalabi maksmise kohta komisjoni teatavatele Luksemburgis töötavatele teenistujatele (edaspidi „2015. aasta otsus“) ja mis on mõeldud neile teenistujatele, kelle netotöötasu on väiksem tasust, mida teenib Luksemburgis miinimumpalka saav kvalifitseeritud töötaja (edaspidi „sotsiaalabi“).

4

Nagu on märgitud 2015. aasta otsuse põhjenduses 4, võetakse otsuses ettenähtud meede pärast võrdlust, mille komisjon on kohustatud läbi viima, iga Luksemburgis töötava teenistuja isiklikku olukorra ja hüpoteetilise olukorra vahel, kui see sama teenistuja töötaks Luksemburgi õiguse alusel ja saaks kvalifitseeritud töötajale ette nähtud seadusjärgset miinimumpalka. Nimetatud võrdluses tuleb muu hulgas arvesse võtta mõlemal juhul ette nähtud eri makse ja toetusi.

5

2015. aasta otsuse artikli 1 kohaselt kehtestas personalihalduse peadirektor ammendava loetelu asjaoludest, mida tuleb arvesse võtta iga töötaja netotöötasu ja Luksemburgis vastava seadusjärgse miinimumpalga arvutamisel, personalihalduse ja julgeoleku peadirektori 22. veebruari 2017. aasta otsuse lisas, milles on täpsustatud asjaolud, mida tuleb 2015. aasta otsuses ette nähtud võrdluse eesmärgil arvesse võtta iga teenistuja võrdlussumma ja Luksemburgis vastava seadusjärgse miinimumpalga arvutamisel (edaspidi „2017. aasta otsus“).

6

1. jaanuaril 2024 oli üle 18aastase kvalifitseeritud töötaja teenitav Luksemburgi seadusjärgne miinimumpalk täistööaja eest brutosummas 3085,11 eurot kuus (st 40 tundi nädalas). Kõnealuses töötasu teatises on „võrdluspalgaks“ seevastu märgitud 2749,58 eurot.

7

Leides, et ta oleks pidanud saama sotsiaalabi, esitas hageja 10. juulil 2024 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse töötasu teatise tühistamiseks.

8

Kuna nelja kuu jooksul hageja kaebuse esitamisest ei saanud ta sõnaselget vastust, on vaikimisi rahuldamata jätmise otsuse (edaspidi „vaikimisi rahuldamata jätmise otsus“) tegemise kuupäev 10. november 2024.

9

Hoolimata sellest, et hageja suhtles komisjoniga mitu korda ja palus nimetatud institutsioonilt sõnaselget vastust, tehti sõnaselge otsus, millega kinnitati hageja kaebuse rahuldamata jätmise otsust (edaspidi „sõnaselge otsus“), alles 19. veebruaril 2025, st käesoleva hagi esitamise päeval, ning see tehti talle teatavaks alles järgmisel päeval.

10

Hageja palub Üldkohtul:

11

Komisjon palub Üldkohtul:

12

Hagiavalduse esimesel leheküljel on märge, et hagi on esitatud „Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 263, 268 ja 340 alusel“.

13

Hagiavalduse põhitekstis viitab hageja mitu korda sõnaselgelt personalieeskirjade artiklitele 90 ja 91, millega rakendatakse ELTL artiklit 270 (vt 10. septembri 2015. aasta kohtuotsus (uuesti läbivaatamine) Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon, C‑417/14 RX‑II, EU:C:2015:588, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks järgis ta nimetatud artiklites sätestatud menetlusi nii eelneva kaebuse esitamise kui ka erinevate määratud tähtaegade järgimise puhul.

14

Kui hagejalt küsiti 29. oktoobri 2025. aasta menetlust korraldava meetmena tema hagi õigusliku aluse kohta, kinnitas ta, et hagi tuleb lugeda esitatuks ELTL artikli 270 alusel. Komisjon käsitleski hagi „hagiavalduse materiaalõigusliku sisu tõttu“ selle artikli alusel.

15

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et käesolev hagi on esitatud ELTL artikli 270 alusel.

16

Hageja esitab oma hagi nii oma töötasu teatise kui ka vaikimisi rahuldamata jätmise otsuse peale.

17

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt moodustavad personalieeskirjade artikli 90 lõikes 2 sätestatud halduskaebus ja selle sõnaselge või vaikimisi rahuldamata jätmine lahutamatu osa keerulisest menetlusest ning on vaid hagi esitamise eeltingimus. Neil asjaoludel toob hagi – isegi kui see on vormiliselt esitatud kaebuse rahuldamata jätmise peale – kaasa selle huve kahjustava akti vaidlustamise kohtus, mille peale kaebus esitati, välja arvatud juhul, kui kaebuse rahuldamata jätmisel on muu ulatus kui aktil, mille peale kaebus esitati (vt 8. juuli 2020. aasta kohtuotsus WH vs. EUIPO, T‑138/19, ei avaldata, EU:T:2020:316, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

18

Käesoleval juhul kinnitas vaikimisi tehtud rahuldamata jätmise otsus hageja vaidlustatud töötasu teatist. Hageja tühistamisnõuetel, mis on esitatud vaikimisi tehtud rahuldamata jätmise otsuse peale, puudub seega iseseisev sisu ning neid tuleb vormiliselt seega pidada töötasu teatise peale esitatud nõueteks.

19

Nagu on märgitud eespool punktis 9, esitas hageja töötasu teatise peale hagi Üldkohtu kantseleisse 19. veebruaril 2025 saabunud hagiavaldusega.

20

Komisjon tegi samuti 19. veebruaril 2025 sõnaselge otsuse, milles olid esimest korda märgitud põhjused, miks töötasu teatises ei olnud ette nähtud sotsiaalabi maksmist. Nimetatud otsus tehti hagejale siiski teatavaks alles järgmisel päeval.

21

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kujutab põhjenduse puudumine või ebapiisav põhjendamine endast olulise menetlusnormi rikkumist ja avalikul huvil põhinevat väidet, mille liidu kohus peab omal algatusel tõstatama (vt selle kohta 13. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Simpson vs. nõukogu, T‑646/16 P RENV‑RX, ei avaldata, EU:T:2021:692, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

22

Põhjendamiskohustus on liidu õiguse üldpõhimõte, mis on tagatud ELTL artikliga 296 ja ette nähtud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktis c. Konkreetsemalt ametnike puhul on põhjendamiskohustus tagatud personalieeskirjade artikli 25 teise lõiguga ja kaebuse tulemusel tehtud otsuste suhtes personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 teise lõiguga.

23

Olgu meenutatud, et huve kahjustava otsuse põhjendamise kohustuse eesmärk on esiteks anda asjaomasele isikule vajalik teave, et ta saaks hinnata otsuse põhjendatust ja seda, kas esitada hagi selle õiguspärasuse vaidlustamiseks, ja teiseks võimaldada liidu kohtul teostada oma kontrolli (vt selle kohta 11. juuli 2002. aasta kohtuotsus Mavromichalis vs. komisjon, T‑263/01, EU:T:2002:194, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika). Neil asjaoludel on liidu institutsiooni, organi või asutuse otsuse põhjendamine eriti oluline, kuna see on üks põhiõiguste harta artikliga 47 tagatud kohtuliku kontrolli tõhususe tingimustest (vt selle kohta 16. veebruari 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia ja Hispaania, C‑635/20 P, EU:C:2023:98, punkt 95 ja seal viidatud kohtupraktika).

24

ELTL artikliga 296 nõutavad põhjendused peavad olema kohandatud asjaomase akti laadiga ja selle vastuvõtmise kontekstiga. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata, arvestades konkreetse juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste laadi ning seda huvi, mis võib akti adressaatidel olla selgituste saamiseks (vt 13. märtsi 2025. aasta kohtuotsus PKK vs. nõukogu, C‑72/23 P, EU:C:2025:182, punkt 142 ja seal viidatud kohtupraktika).

25

Kuigi on tõsi, et ametisse nimetav asutus ei ole üldjuhul kohustatud kaebusele vastama, on olukord teistsugune, kui kaebuse esemeks olev otsus ei ole põhjendatud. Põhjendama peab hiljemalt kaebuse rahuldamata jätmise ajal (vt selle kohta 11. juuli 2002. aasta kohtuotsus Mavromichalis vs. komisjon, T‑263/01, EU:T:2002:194, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Põhjenduste täielikku puudumist enne hagi esitamist ei saa ametisse nimetav asutus kompenseerida pärast hagi esitamist antud selgitustega (vt selle kohta 23. septembri 2004. aasta kohtuotsus Hectors vs. parlament, C‑150/03 P, EU:C:2004:555, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 28. veebruari 2008. aasta kohtuotsus Neirinck vs. komisjon, C‑17/07 P, EU:C:2008:134, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika), kuna see võib hägustada administratsiooni ja liidu kohtu vahelist pädevuse jaotust, nõrgendada õiguspärasuse kontrolli ja kahjustada kaebeõiguse teostamist (11. juuni 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Di Bernardo, C‑114/19 P, EU:C:2020:457, punkt 58). Selles staadiumis ei täida taolised selgitused enam oma kahetist rolli, mida on meenutatud eespool punktis 23.

27

Lisaks rikuks võimalus parandada põhjenduse täielikku puudumist pärast hagi esitamist kaitseõigusi, kuna hagejalt võetaks võimalus esitada oma väited põhjenduse vastu, millest ta saab teada alles pärast hagiavalduse esitamist. Nii rikutaks põhimõtet, mis puudutab poolte võrdsust liidu kohtus (vt selle kohta 8. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Barbin vs. parlament, F‑81/07, EU:F:2008:125, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 8. märtsi 2012. aasta kohtumäärus Marcuccio vs. komisjon, T‑126/11 P, EU:T:2012:115, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Tuleb lisada, et kui põhjendamata otsuse peale esitatud kaebus jäetakse vaikimisi rahuldamata ja seega põhjendamata, annab just administratsiooni käitumine otsustaval viisil alust vaidluseks, kuna asjaomane isik on oma kaebusele personalieeskirjade artikli 90 lõikes 2 ette nähtud tähtaegade jooksul vastamata jätmise korral kohustatud pöörduma Üldkohtusse, et saada tema suhtes tehtud otsusele nõuetekohane põhjendus. See on veelgi kahetsusväärsem, kuna selle eesmärk, et administratsioon täidab oma põhjendamiskohustust kohtueelses staadiumis, on võimaldada asjaomasel isikul mõista tema suhtes tehtud otsuse ulatust ning olenevalt olukorrast võib see teda veenda tema suhtes tehtud otsuse põhjendatuses ning järelikult selles, et ta ei esitaks hagi kohtumenetluse algatamiseks (vt selle kohta 15. septembri 2005. aasta kohtuotsus Casini vs. komisjon, T‑132/03, EU:T:2005:324, punkt 34, ja 26. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Paraskevaidis vs. Cedefop, T‑601/16, EU:T:2017:757, punkt 42).

29

Käesoleval juhul on töötasu teatis oma olemuselt täiesti põhjendamata. Lisaks on selge, et komisjon ei edastanud oma vastust hageja kaebusele personalieeskirjades sätestatud tähtaja jooksul, mis on samaväärne vaikimisi rahuldamata jätmise otsusega.

30

Lisaks nähtub Üldkohtule esitatud toimiku materjalidest, et arvukates hageja ja komisjoni vahetatud e‑kirjades kinnitas komisjon, et „[e]randlikel põhjustel ei olnud [teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusel] võimalik kaebusele vastata“, kuid „[n]agu [neis e‑kirjades] lubatud, saab [hageja] vastuse enne 19. veebruari“, st selle tähtaja viimasel päeval, mis oli hagejal Üldkohtule hagi esitamiseks. Tuleb aga tõdeda, et vaatamata nimetatud kohustusele tegi komisjon sellise otsuse alles 19. veebruaril 2025 kell 23.10.

31

On ilmne, et sõnaselge otsuse vastuvõtmine 19. veebruaril 2025 nii hilja, isegi kui hagi esitamise tähtaeg möödus järgmisel päeval ja komisjon oli sõnaselgelt kohustunud saatma vastuse enne seda kuupäeva, sundis hagejat administratsiooni selgituse puudumise tõttu esitama Üldkohtule hagi töötasu teatise ja vaikimisi otsuse peale, mis mõlemad olid täiesti põhjendamata.

32

Lisaks tuleb meenutada, et kuigi teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusel on lubatud teha kaebuse kohta põhjendatud otsus personalieeskirjade artikli 91 lõike 3 ette nähtud kolmekuulise tähtaja jooksul, on see võimalus antud üksnes seni, kuni hageja ei ole hagi esitanud (vt selle kohta 11. juuli 2002. aasta kohtuotsus Mavromichalis vs. komisjon, T‑263/01, EU:T:2002:194, punkt 27, ja 12. veebruari 1992. aasta kohtuotsus Volger vs. parlament, T‑52/90, EU:T:1992:12, punkt 40).

33

Komisjoni suhtumine on seda kahetsusväärsem, et käesoleval juhul piisas asjaomasele isikule lihtsa kuvatõmmise edastamisest tema käsutuses olevate IT-vahendite abil tehtud simulatsiooni kohta, et hageja saaks esiteks kindlaks teha, kas eespool punktis 4 nimetatud võrdlus on tõepoolest läbi viidud, ning teiseks teada ja mõista selleks kasutatud võrdlussummasid.

34

Selles mõttes oleks komisjonil olnud võimalus täita üht oma kõige elementaarsematest kohustustest oma äsja tööle võetud lepingulise töötaja suhtes, andes kaebusele sõnaselge vastuse, ning samuti kontrollida kohtueelses staadiumis oma otsuse vastavust liidu õigusele.

35

Eeltoodust tuleneb, et komisjon rikkus tal lasuvat põhjendamiskohustust, mistõttu tuleb töötasu teatis ipso iure tühistada.

36

Samas tuleb meenutada, et on otsustatud, et hagejal ei säili huvi vaidlustatud otsuse tühistamise vastu, kui administratsioon oleks oma kaalutlusõiguseta pädevuse tõttu pidanud tegema vaidlustatud otsusega sisuliselt identse uue otsuse, kui vaidlustatud otsus oleks tühistatud (vt selle kohta 6. juuli 1983. aasta kohtuotsus Geist vs. komisjon, 117/81, EU:C:1983:191, punkt 7; 18. detsembri 1992. aasta kohtuotsus Díaz García vs. parlament, T‑43/90, EU:T:1992:120, punkt 54, ja 20. septembri 2000. aasta kohtuotsus Orthmann vs. komisjon, T‑261/97, EU:T:2000:212, punkt 33).

37

Siiski ilmneb, et eespool punktis 36 mainitud varasemas kohtupraktikas käsitletud puudused ei mõjutanud Üldkohtule esitatud hagi, kuna need ei võtnud hagejalt võimalust mõista kriteeriumi, millega ta ei olnud rahul, ja seega tema suhtes tehtud otsust.

38

Neil asjaoludel tuleb uurida, milline on komisjoni kaalutlusõiguseta pädevus teha vaidlustatud otsus ja millised järeldused tuleb sellest teha käesoleva hagi lahendamisel.

39

Sotsiaalabi kehtestati 2015. aasta otsusega ja nagu on meenutatud eespool punktis 5, määrati võrreldavate töötasude arvutamise kord kindlaks 2017. aasta otsusega, mida kohaldatakse üksnes komisjoni teenistujate suhtes.

40

2015. ja 2017. aasta otsustes on ette nähtud, et administratsioon peab arvesse võtma teenistuja isiklikku ja perekondlikku olukorda, ning neis, täpsemalt 2017. aasta otsuse lisas on loetletud kõik asjaolud, mida tuleb arvesse võtta iga teenistuja võrdlussumma ja Luksemburgis vastava seadusjärgse miinimumpalga arvutamisel.

41

Seega, võttes arvesse eespool punktis 40 mainitud loetelu ammendavust, tuleb asuda seisukohale, et komisjonil ei olnud käesolevas asjas kaalutlusõigust, vaid tal oli kaalutlusõiguseta pädevus, kuna ta oli kohustatud andma sotsiaalabi siis, kui täistööajaga teenistuja netotöötasu oli väiksem tasust, mida teenis Luksemburgis miinimumpalka saav kvalifitseeritud töötaja, ning vastasel juhul oli ta kohustatud selle maksmata jätma.

42

Sellegipoolest seisneb käesoleva kohtuasja eripära nende arvandmete paljususes, mis tuleb eespool punktis 4 nimetatud võrdluse läbiviimisel võrreldavatele töötasudele mõnikord liita või neist lahutada, mis ei võimaldanud hagejal ise piisava kindlusega teha arvutusi, mis on vajalikud selleks, et mõista ja kontrollida, et tal ei ole õigust sotsiaalabile. Nimelt ei saa eirata raskusi, mis teenistujal – eriti juhul, kui ta on alles ametikohale asunud, nagu hageja käesolevas asjas – võib tekkida esimese töötasu teatise saamisel, et täpselt välja arvutada mitte ainult täistööajaga töötamisel netotöötasu, mida tal on õigus saada, vaid ka puhtalt hüpoteetiline töötasu, mida ta oleks saanud, kui ta oleks töötanud Luksemburgi õiguse alusel.

43

See on seda enam tõsi, kui eespool punktis 4 nimetatud võrdluse esemeks oleva kahe töötasu kindlaksmääramisel ei piirduta 2017. aasta otsuses brutotöötasu arvessevõtmisega, vaid selles otsuses on ette nähtud, et võetakse arvesse mitut maksu, sotsiaalkindlustusmakset (haigus, vanadus, hooldus) ja toetust (peretoetus, täiendavad eritoetused, koolialguse toetus jne), mida kohaldatakse nii komisjonis kui ka Luksemburgis.

44

Loomulikult peab ametnik, kes saab või arvab, et ta peaks saama rahalist kasu, tegema teatavaid jõupingutusi, et kaaluda ja kontrollida makset, mida ta saab või kavatseb saada (vt selle kohta 24. mai 2023. aasta kohtuotsus AL vs. komisjon, T‑714/21, ei avaldata, EU:T:2023:282, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Tuleb siiski märkida, et käesoleval juhul on hageja just seda asjatult püüdnud saavutada oma kaebusega, mis tugineb personalieeskirjade artikli 90 lõikele 2. Kaebusele antava vastuse põhjendused olid neil asjaoludel hädavajalikud selleks, et tal oleks võimalik mõista põhjusi, miks leiti, et ta ei vasta sotsiaalabi saamise tingimustele.

46

Seega tuleb märkida, et põhjenduste täieliku puudumise tõttu ei olnud hagejal võimalik veenduda kõigepealt selles, et administratsioon viis tõepoolest läbi eespool punktis 4 nimetatud võrdluse, seejärel selles, et võrdluses sisalduvad arvutused olid õiged, ning lõpuks 2015. ja 2017. aasta otsuste õiguspärasuses, mille õigusvastasusele ta oleks võinud viidata.

47

Sellega seoses tuleb esiteks meenutada, et teenistujal on õigus vaidlustada üksnes töötasu teatis, mis kajastab esimest korda administratsiooni seisukohta vaidlusaluse toetuse kohta, kuna järgnevad töötasu teatised on puhtalt seda seisukohta kinnitavad aktid ja nende peale ei saa tühistamishagi esitada (vt selle kohta 7. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Arango Jaramillo jt vs. EIP, T‑487/16, ei avaldata, EU:T:2019:66, punktid 38–41 ja seal viidatud kohtupraktika), ning teiseks ei olnud kohtupraktika praeguses seisus kindel, et hageja oleks saanud esitada uusi argumente esimest korda oma repliigi staadiumis, mis igal juhul ei oleks olnud rahuldav, arvestades eespool punktides 26 ja 28 meenutatud põhimõtteid.

48

Neil asjaoludel ja võttes arvesse asjaolu, et võrdlus oli – nagu on märgitud eespool punktis 42 – nii keerukas, et hagejal ei olnud võimalik tema suhtes tehtud otsust mõista, võis põhjenduse täielikust puudumisest tulenev puudus käesoleva juhtumi konkreetsetel asjaoludel mõjutada õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile kasutamist.

49

Nimelt, kui kaebaja oleks saanud õigel ajal põhjenduse sotsiaalabi maksmata jätmise kohta, oleks tal olnud võimalik mitte ainult mõista otsust talle sotsiaalabi maksma jätta, vaid ka hinnata nii võimalust esitada kohtule hagi – mis on pealegi tema uue tööandja vastu – kui ka nende väidete, sealhulgas õigusvastasuse vastuväidete asjakohasust, mida võib hagi põhjenduseks esitada.

50

Kõigest eeltoodust tuleneb, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida hagi teisi väiteid.

51

Hageja palub Üldkohtul mõista komisjonilt välja ühe euro suurune sümboolne kahjuhüvitis mittevaralise kahju eest, mis tema hinnangul on talle tekitatud.

52

Sellega seoses on kohtupraktikas välja kujunenud, et õigusvastase akti tühistamine võib ise kujutada endast sobivat ja üldjuhul piisavat hüvitist igasuguse mittevaralise kahju eest, mida see akt võis põhjustada, kui hageja just ei tõenda, et kandis mittevaralist kahju, mida see tühistamine täies ulatuses ei hüvita (vt selle kohta 3. septembri 2019. aasta kohtumäärus FV vs. nõukogu, C‑188/19 P, ei avaldata, EU:C:2019:690, punkt 26, ja 28. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Correia vs. EMSK, T‑843/19, EU:T:2021:221, punkt 86).

53

Käesolevas asjas piisab, kui tõdeda, et hageja ei ole tõendanud, et väidetavat mittevaralist kahju ei saa täielikult hüvitada vaidlustatud otsuse tühistamisega.

54

Neil asjaoludel leiab Üldkohus, et vaidlustatud otsuse tühistamist tuleb pidada iseenesest sobivaks ja piisavaks hüvitiseks väidetava mittevaralise kahju eest.

55

Eeltoodust järeldub, et kahju hüvitamise nõuded tuleb jätta rahuldamata.

56

Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud kohtukulud hüvitama, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kolmas koda viieliikmelises koosseisus)

otsustab: