Esialgne tõlge

ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda viieliikmelises koosseisus)

10. juuni 2026(*)

Institutsiooniline õigus – Euroopa Prokuratuuri uurimine – Kontrollikoja keeldumine vabastada uurimise käigus tunnistajatena ülekuulamisele kutsutud isikud konfidentsiaalsuskohustusest – Tühistamishagi – Vaidlustatav akt – Vastuvõetavus – Lojaalne koostöö – Personalieeskirjade artikkel 19 – Liidu huvid

Kohtuasjas T‑99/25,

Euroopa Prokuratuur, esindajad: L. De Matteis ja E. Farhat,

hageja,

versus

Euroopa Kontrollikoda, esindajad: B. Schäfer ja A-M. Feipel-Cosciug,

kostja,

ÜLDKOHUS (neljas koda viieliikmelises koosseisus),

koosseisus: president G. De Baere, kohtunikud J. Svenningsen (ettekandja), C. Mac Eochaidh, R. Meyer ja D. Jočienė,

kohtusekretär: ametnik S. Spyropoulos,

arvestades menetluse kirjalikku osa,

arvestades 10. märtsi 2026. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

kohtuotsuse

1        Euroopa Prokuratuur palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada Euroopa Kontrollikoja seisukoht, mis on lisatud tema õigustalituse juhataja 9. detsembri 2024. aasta kirjale (edaspidi „vaidlustatud seisukoht“) ja millega jäeti rahuldamata Euroopa Prokuratuuri 26. septembri 2024. aasta taotlus, milles paluti teatud isikuid (edaspidi „uurimisalused isikud“) puudutava uurimise raames vabastada kaksteist Euroopa Liidu ametnikku (edaspidi „kaksteist ametnikku“) konfidentsiaalsuskohustusest, et neid saaks selle uurimise käigus tunnistajatena üle kuulata.

 Vaidluse taust

2        Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) teatas 14. juulil 2022 Euroopa Prokuratuurile võimalikest rikkumistest kontrollikoja ametnikuks saanud isiku töölevõtmisel ja alaliselt ametisse nimetamisel.

3        Seejärel alustas Euroopa Prokuratuur menetlust ja jõudis pärast saadud teabe kontrollimist järeldusele, et asjaolude põhjal on alust arvata, et toime on pandud tema pädevusse kuuluv kuritegu nõukogu 12. oktoobri 2017. aasta määruse (EL) 2017/1939, millega rakendatakse tõhustatud koostööd Euroopa Prokuratuuri asutamisel (ELT 2017, L 283, lk 1), artikli 26 lõike 1 tähenduses.

4        Asja eest vastutav Euroopa delegaatprokurör Luksemburgis (edaspidi „delegaatprokurör“) otsustas 20. detsembril 2022 sama sätte alusel algatada uurimise.

5        Võttes ühelt poolt arvesse Euroopa Kontrollikoja suhtes kohaldatavat Euroopa Liidu ruumide, ehitiste ja arhiivide immuniteeti, mis on ette nähtud protokolli (nr 7) Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta (ELT 2010, C 83, lk 266; edaspidi „protokoll nr 7“), artiklites 1 ja 2, ning teiselt poolt nimetatud protokolli artiklis 11 tunnustatud liidu ametnike ja teenistujate immuniteeti, mis on uurimisalustele isikutele tagatud, tegi delegaatprokurör 7. veebruaril 2023 Euroopa peaprokurörile ettepaneku taotleda nendelt isikutelt immuniteedi äravõtmist.

6        Ajavahemikul 13. veebruarist 2023 kuni 7. aprillini 2024 pöördus Euroopa peaprokurör mitu korda kontrollikoja presidendi poole palvega võtta ära immuniteet selle institutsiooni ruumidelt, ehitistelt ja arhiividelt ning uurimisalustelt isikutelt.

7        Kontrollikoja president märkis oma 15. märtsi, 27. aprilli, 23. mai, 10. juuli ja 1. septembri 2023. aasta vastuses, et Euroopa peaprokuröri esitatud piiratud teave ei võimalda tal kumbagi taotlust rahuldada. Uurimisalustelt isikutelt immuniteedi äravõtmise taotluse kohta märkis ta, et Euroopa peaprokuröri palvet, et neid isikuid ei teavitataks neid puudutavast otsusest enne selle vastuvõtmist, ei saa rahuldada. Kontrollikoja president tegi ka ettepaneku korraldada kohtumine Euroopa Prokuratuuri esindajatega, et anda neile rohkem teavet, ning edastas uurimisega seotud dokumendid.

8        Kontrollikoja president, kes viitas oma 1. septembri 2023. aasta kirjale, milles ta oli teada andnud, et kavatseb teavitada uurimisaluseid isikuid, et nad saaksid esitada oma seisukoha ja kontrollikoda saaks seejärel teha otsuse, teatas 13. oktoobril 2023, et need isikud on valmis esitama oma kirjalikud seisukohad ja laskma end üle kuulata, säilitades seejuures oma immuniteedi.

9        Uurimise jätkamiseks palus delegaatprokurör 26. septembril 2024 saadetud e-kirjas kontrollikoja õigustalituse juhatajal esiteks edastada lisaks juba edastatud dokumentidele uurimist puudutavad muud dokumendid ja teiseks vabastada kaksteist ametnikku Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikli 19 kohaselt konfidentsiaalsuskohustusest, et nad kuulataks määruse 2017/1939 artikli 28 lõike 1 alusel uurimise käigus tunnistajatena üle.

10      Kontrollikoja õigustalituse juhataja vastas 24. oktoobri 2024. aasta e‑kirjaga ja esitas osa taotletud dokumente, kuid märkis samas, et ülejäänud taotletud dokumendid on juba esitatud või neid ei ole olemas. Lisaks kordas ta ettepanekut korraldada Euroopa Prokuratuuri ja kontrollikoja kohtumine, et selgitada teatavaid uurimisega seotud aspekte.

11      Järgmisel päeval lükkas delegaatprokurör kohtumise idee tagasi, kuid tuletas kontrollikojale meelde oma 26. septembri 2024. aasta e‑kirjas esitatud taotlust konfidentsiaalsuskohustusest vabastamise kohta.

12      9. detsembril 2024 jättis kontrollikoda vaidlustatud seisukohaga rahuldamata taotluse vabastada kaksteist ametnikku konfidentsiaalsuskohustusest. Esiteks leidis ta, et nagu uurimisalustelt isikutelt immuniteedi äravõtmise taotluse puhul, ei ole Euroopa Prokuratuur esitanud piisavalt teavet ja tõendeid uurimisalustele isikutele ette heidetud kuritegude kahtluse kohta. Kontrollikoda leidis seega, et nende kaheteistkümne ametniku vabastamine konfidentsiaalsuskohustusest oleks vastuolus liidu huvidega personalieeskirjade artikli 19 tähenduses. Teiseks märkis ta eelkõige, et konfidentsiaalsuskohustusest vabastamise taotlus hiilib de facto kõrvale sellest, et uurimisalustelt isikutelt ei ole võetud ära immuniteeti. Seetõttu järeldas kontrollikoda, et uurimine tuleks vastavalt määruse 2017/1939 artiklile 39 lõpetada.

 Poolte nõuded

13      Euroopa Prokuratuur palub Üldkohtul tühistada vaidlustatud seisukoht.

14      Kontrollikoda palub Üldkohtul:

–        esimese võimalusena jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;

–        teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja Euroopa Prokuratuurilt.

 Õiguslik käsitlus

 Kontrollikoja esitatud vastuvõetamatuse väited

15      Kontrollikoda esitab kaks vastuvõetamatuse väidet, millest esimene puudutab vaidlustatava akti puudumist ja teine põhjendatud huvi puudumist.

 Esimene vastuvõetamatuse väide, mille kohaselt puudub vaidlustatav akt

16      Kontrollikoda väidab, et vaidlustatud seisukoht ei ole vaidlustatav akt ELTL artikli 263 tähenduses. Selles seisukohas üksnes viidatakse tema ja Euroopa Prokuratuuri vahelisele kirjavahetusele ning selgitatakse, et kuna puudub piisav teave, mis võimaldaks tagada, et taotletud meetmed ei kahjusta liidu huve, ei ole kaheteistkümne ametniku vabastamine konfidentsiaalsuskohustusest põhjendatud.

17      Kontrollikoda lisab, et Euroopa Prokuratuur tugines oma konfidentsiaalsuskohustusest vabastamise taotluses personalieeskirjade artiklile 19, mis käsitleb liidu institutsioonide ja nende ametnike vahelist teenistussuhet, mitte aga uurimisorganite ja liikmesriigi õigusasutuste õigusi. Üksnes pädeva ametisse nimetava asutuse poolt sellise teenistussuhte raames vastu võetud otsus tekitab õiguslikke tagajärgi, mida liidu kohus saab kontrollida, kuid käesoleval juhul see nii ei ole.

18      Euroopa Prokuratuur vaidleb sellele vastuvõetamatuse väitele vastu.

19      Olgu märgitud, et ELTL artikli 263 esimese lõigu kohaselt kontrollib liidu kohus nende liidu institutsioonide, organite ja asutuste õigusaktide seaduslikkust, „mille eesmärgiks on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele“.

20      Sellest järeldub, et ELTL artiklis 263 ette nähtud tühistamishagi võib esitada kõikide liidu institutsioonide, organite või asutuste aktide peale, mille eesmärk on sõltumata nende laadist või vormist tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi (vt 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus FBF, C‑911/19, EU:C:2021:599, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

21      Selleks et teha kindlaks, kas meetme eesmärk on tekitada niisuguseid tagajärgi ja kas selle peale saab seega esitada sellist hagi, tuleb lähtuda meetme sisust ja hinnata neid tagajärgi selliste objektiivsete kriteeriumide alusel nagu meetme sisu, võttes vajaduse korral arvesse meetme võtmise konteksti ja selle vastu võtnud institutsiooni, organi või asutuse volitusi, kusjuures neid volitusi ei tule mõista mitte abstraktselt, vaid kui elemente, mis aitavad kaasa meetme sisu konkreetsele analüüsile (vt 13. veebruari 2025. aasta kohtuotsus Swissgrid vs. komisjon, C‑121/23 P, EU:C:2025:83, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

22      Mis puudutab käesoleval juhul kõigepealt vaidlustatud seisukoha vastuvõtmise konteksti, siis tuleb märkida, et see seisukoht edastati vastuseks kaheteistkümne ametniku konfidentsiaalsuskohustusest vabastamise taotlusele, mille delegaatprokurör esitas personalieeskirjade artikli 19 kohaselt 26. septembril 2024 ja mille ta esitas uuesti 25. oktoobril 2024.

23      Seejärel, akti vastuvõtja pädevuse kohta võis delegaatprokurör mõistlikult eeldada, et vaidlustatud seisukoha võttis pädev ametisse nimetav asutus, võttes eelkõige arvesse kontrollikoja õigustalituse juhataja kaaskirja, millega viimane edastas kontrollikoja „liikmete kolleegiumi nimel“ kontrollikoja seisukoha kaheteistkümne ametniku konfidentsiaalsuskohustusest vabastamise taotluse kohta (vt analoogia alusel 19. jaanuari 1984. aasta kohtuotsus Erdini vs. nõukogu, 65/83, EU:C:1984:24, punkt 7).

24      Lõpuks, vaidlustatud seisukoha sisu kohta tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida väidab kontrollikoda, ei piirdu see seisukoht üksnes sellega, et viidatakse kontrollikoja ja Euroopa Prokuratuuri vahelisele kirjavahetusele. Nimelt keeldus kontrollikoda vaidlustatud seisukoha lõpuosas sisuliselt vabastamast kahteteist ametnikku konfidentsiaalsuskohustusest, leides, et Euroopa Prokuratuuri taotlus ei ole piisavalt põhjendatud ning et vabastamine oleks vastuolus liidu huvidega ja kujutaks endast möödahiilimist uurimisalustelt isikutelt immuniteedi äravõtmise menetlusest.

25      Seega, kuna ametnikke personalieeskirjade artikli 19 tähenduses konfidentsiaalsuskohustusest ei vabastatud, ei saanud delegaatprokurör kaheteistkümnelt ametnikult tunnistaja ütlusi, et jätkata uurimist uurimisaluste isikute suhtes, mistõttu tuleb tõdeda, et vaidlustatud seisukoht tekitas Euroopa Prokuratuuri suhtes õiguslikke tagajärgi. Nimelt võttis see Euroopa Prokuratuurilt võimaluse kasutada oma uurimisvolitusi vastavalt määruse 2017/1939 artikli 28 lõikele 1.

26      Seda järeldust ei sea kahtluse alla kontrollikoja argument, mille kohaselt saab personalieeskirjade artikli 19 alusel vastu võetud otsus sisuliselt tekitada kahju üksnes ametnikule ELTL artikli 270 alusel esitatud hagi raames.

27      Sellega seoses tuleb tõdeda, et kui nõustuda kontrollikoja selle argumendiga, tähendaks see, et juhul, kui liidu institutsioon, amet, organ või asutus keeldub personalieeskirjade artikli 19 alusel ametnikku konfidentsiaalsuskohustusest vabastamast, ei saaks Euroopa delegaatprokurör oma volitusi määruse 2017/1939 artikli 28 alusel teostada, ilma et tal oleks võimalik vaidlustada liidu kohtus tema uurimist takistava niisuguse keeldumise õiguspärasust.

28      Lisaks tuleb märkida, et Euroopa Kohus on juba tunnistanud vastuvõetavaks ELTL artikli 263 alusel esitatud äriühingu hagi, milles paluti tühistada Euroopa Komisjoni otsus, millega jäeti rahuldamata taotlus vabastada ametnik konfidentsiaalsuskohustusest, et ta saaks anda tunnistajana ütlusi liikmesriigi kohtus (vt selle kohta 18. veebruari 1992. aasta kohtuotsus Weddel vs. komisjon, C‑54/90, EU:C:1992:75, punkt 17).

29      Sellest järeldub, et vaidlustatud seisukoht on vaidlustatav akt, mille peale saab esitada tühistamishagi ELTL artikli 263 alusel, mistõttu tuleb esimene vastuvõetamatuse väide tagasi lükata.

 Teine vastuvõetamatuse väide, mille kohaselt puudub põhjendatud huvi

30      Esiteks märgib kontrollikoda, et 13. veebruaril 2023 taotles Euroopa peaprokurör määruse 2017/1939 artikli 29 lõike 2 kohaselt uurimisalustelt isikutelt immuniteedi äravõtmist, leides, et see on uurimise nõuetekohaseks läbiviimiseks eelnevalt vajalik.

31      Ilma uurimisalustelt isikutelt immuniteeti ära võtmata ei saaks Euroopa Prokuratuur vaidlustatud seisukoha tühistamisest mingit kasu. Kaheteistkümne ametniku tunnistajatena antud ütluste põhjal kogutud võimalikke tõendeid ei saaks kasutada uurimise raames uue immuniteedi äravõtmise taotluse esitamiseks ega nende isikute kohtu alla andmiseks ja süüdimõistmiseks.

32      Selle argumendi põhjendamiseks viitab kontrollikoda kohtupraktikas välja töötatud põhimõtetele, mis on eelkõige esitatud 16. jaanuari 2024. aasta kohtumääruses Kaili vs. parlament ja Euroopa Prokuratuur (T‑46/23, ei avaldata, EU:T:2024:14, punkt 22), milles Üldkohus leidis, et immuniteedi äravõtmise taotlus on eelnevalt vajalik meede, mille liidu seadusandja on andnud Euroopa Prokuratuuri käsutusse, et tagada uurimise tõhusus juhul, kui isiku immuniteet takistab teda puudutavat uurimist.

33      Kontrollikoda viitab ka 30. novembri 2021. aasta kohtuotsusele LR Ģenerālprokuratūra (C‑3/20, EU:C:2021:969, punktid 87 ja 88), milles Euroopa Kohus otsustas, et kui uurimise käigus ja enne kohtusse pöördumist leiavad uurimist läbi viivad asutused, et kahtlustataval on protokolli nr 7 artikli 11 alusel puutumatus seoses tegudega, mille suhtes on uurimine alustatud, peavad nad taotlema puutumatuse äravõtmist, kuna puutumatusega on vastuolus nende tõendite, mis on kogutud selleks, et kahtlustatavat saaks puutumatusega hõlmatud teo eest kohtu alla anda ja süüdi mõista, mis tahes viisil kasutamine.

34      Teiseks märgib kontrollikoda, et määruse 2017/1939 artiklis 39 on ette nähtud, et kahtlustatava immuniteet toob kaasa uurimise lõpetamise, välja arvatud juhul, kui immuniteet on ära võetud. Hagiavalduse punktis 43 tunnistas Euroopa Prokuratuur ise, et ta ei esitanud tühistamishagi kontrollikoja presidendi 15. märtsi ja 27. aprilli 2023. aasta kirjas sisalduvate „otsuste“ peale. Kontrollikoda järeldab sellest, et Euroopa Prokuratuur lasi mööduda „uurimisalustelt isikutelt immuniteedi ära võtmata jätmise“ vaidlustamiseks hagi esitamise tähtaja ning esitas 19 kuud pärast 13. veebruari 2023. aasta kirja taotluse vabastada kaksteist ametnikku konfidentsiaalsuskohustusest.

35      Kolmandaks leiab kontrollikoda, et asjaolu, et võimalikud tunnistajate ütlused võivad olla tõendid, mis õigustavad uurimisalustelt isikutelt immuniteedi äravõtmiseks uue taotluse esitamist, on esiteks hüpoteetiline ja teiseks vastuolus määruse 2017/1939 artikliga 26, mille kohaselt tuleb enne uurimise algatamist kontrollida, kas on põhjendatult alust arvata, et toime on pandud Euroopa Prokuratuuri pädevusse kuuluv kuritegu.

36      Euroopa Prokuratuur vaidleb teisele vastuvõetamatuse väitele vastu.

37      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab ELTL artikli 263 alusel füüsilise või juriidilise isiku esitatud tühistamishagi põhinema tema põhjendatud huvil see esitada. Selline huvi eeldab, et vaidlustatud akti tühistamisest endast võib see isik saada mingit kasu (vt 15. juuli 2025. aasta kohtuotsus EKP ja komisjon vs. Corneli, C‑777/22 P ja C‑789/22 P, EU:C:2025:580, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika).

38      Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et kuigi kontrollikoja president teatas 23. mai 2023. aasta kirjas Euroopa peaprokurörile, et algatati menetlus, mille eesmärk oli teha otsus uurimisalustelt isikutelt immuniteedi äravõtmise taotluse kohta, ei ole käesoleva kohtuasja toimikus siiski ühtegi sellist otsust, mis oleks adresseeritud Euroopa peaprokurörile ja mille – nagu täpsustas kontrollikoja president oma 27. aprilli ja 10. juuli 2023. aasta kirjas – oleksid pealegi pidanud vastu võtma kontrollikoja liikmed, keda abistab kontrollikoja peasekretär.

39      Lisaks tunnistas kontrollikoda kohtuistungil vastuseks Üldkohtu küsimusele, et ei ole tehtud ühtegi sõnaselget otsust jätta rahuldamata uurimisalustelt isikutelt immuniteedi äravõtmise taotlus.

40      Nõustuda ei saa kontrollikoja argumendiga, mille ta esitas samuti kohtuistungil ja mille kohaselt on kontrollikoja presidendi 13. oktoobri 2023. aasta kiri vaikimisi tehtud otsus jätta uurimisalustelt isikutelt immuniteedi äravõtmise taotlus rahuldamata. Ühelt poolt on selle kirja autor kontrollikoja president, kes ei ole pädev sellist otsust vastu võtma, isegi mitte vaikimisi, nagu ta ise märkis eespool punktis 38 mainitud kirjades. Teiselt poolt ei sisalda see kiri midagi sellist, mis võimaldaks järeldada, et see väljendab kontrollikoja lõplikku seisukohta Euroopa Prokuratuuri esitatud immuniteedi äravõtmise taotluse suhtes.

41      Sama kehtib kontrollikoja argumendi kohta, mille kohaselt tunnistas Euroopa Prokuratuur, et ta ei ole vaidlustanud kontrollikoja presidendi 15. märtsi ja 27. aprilli 2023. aasta kirjas sisalduvaid „otsuseid“, millega keelduti uurimisalustelt isikutelt immuniteeti ära võtmast. Nimelt nähtub eespool punktist 38, et kontrollikoja president märkis, et tema kirjad ei saanud selliseid otsuseid sisaldada.

42      Sellest järeldub, et kuna Euroopa Prokuratuuri kahjustavat otsust uurimisalustelt isikutelt immuniteedi äravõtmisest keeldumise kohta ei ole vastu võetud, ei saa kontrollikoda õiguspäraselt tugineda Euroopa Prokuratuuri vastu asjaolule, et viimane on lasknud mööda hagi esitamise tähtaja sellise sõnaselge või vaikimisi vastu võetud akti peale, mis ei ole muutunud lõplikuks ja mida pädev asutus ei ole võtnud vastu nõutud vormis.

43      Samuti tuleb lisada, et isegi kui kontrollikoda oleks vastu võtnud immuniteedi äravõtmisest keeldumise otsuse vastavalt oma reeglitele, ei saa vastupidi tema väidetule välistada, et Euroopa peaprokurör võiks esitada uue immuniteedi äravõtmise taotluse enne uurimise võimalikku lõpetamist.

44      Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et vastavalt määruse 2017/1939 artikli 39 lõike 1 punktis d ette nähtud menetlusele otsustab Euroopa Prokuratuuri alaline koda üksnes juhul, kui uurimist teostav Euroopa delegaatprokurör leiab, et süüdistuse esitamine on võimatu, lõpetada viimase esitatud aruande põhjal isiku suhtes algatatud menetlus isikule antud immuniteedi tõttu. Teiseks on selle määruse artikli 39 lõikes 2 sätestatud, et „[l]õike 1 kohaselt tehtud otsus ei välista täiendavate uurimiste läbiviimist uute asjaolude alusel, mis ei olnud Euroopa Prokuratuurile teada otsuse tegemise ajal ning millest saadi teada pärast otsuse tegemist“ ning et „[o]tsuse uurimist uute asjaolude [alusel] taasalustada võtab vastu pädev alaline koda“.

45      Tuleb aga tõdeda, et määruse 2017/1939 artikli 39 lõike 1 punkti d ei saa tõlgendada nii, et uurimise all oleva isiku immuniteedi äravõtmisest keeldumine takistab automaatselt ja lõplikult Euroopa Prokuratuuril jätkata selle isiku tegevuse uurimist ega anna talle õigust taotlust uuesti esitada, esitades täiendavaid tõendeid.

46      Lisaks, nähes sõnaselgelt ette võimaluse algatada uus uurimine uute asjaolude alusel, väljendab määruse 2017/1939 artikli 39 lõige 2 põhimõtet, et otsused, mis on tehtud uurimise teatud hetkel toimiku materjalide alusel, võib uute asjaolude ilmnemisel uuesti läbi vaadata. Kui nõuda uurimise lõpetamist selleks, et saaks esitada immuniteedi äravõtmiseks uue taotluse, tooks see kaasa funktsionaalselt mittevajaliku formaalsuse, mis võib kahjustada määrusega 2017/1939 liidu finantshuvide kaitseks kehtestatud süüdistuse esitamise süsteemi tõhusust.

47      Seega ei takista määruse 2017/1939 artikli 39 lõike 1 punkt d ja lõige 2 Euroopa delegaatprokuröril otsida täiendavaid tõendeid enne seda, kui ta tuvastab, et süüdistust esitada on võimatu ja teeb seega ettepaneku uurimine lõpetada.

48      Seda järeldust ei sea kahtluse alla argument, mis tugineb 30. novembri 2021. aasta kohtuotsuse LR Ģenerālprokuratūra (C‑3/20, EU:C:2021:969) punktidele 87 ja 88. Nimelt nähtub nendest kahest punktist, et kui uurimine lõpetatakse, ilma et uurimise all olevatelt isikutelt oleks võetud puutumatus, ei saa neid isikuid puutumatusega hõlmatud tegude eest kohtu alla anda ega süüdi mõista. See järeldus ei takista siiski delegaatprokuröril koguda täiendavaid tõendeid, et Euroopa peaprokurör saaks täiendada menetluses olevat taotlust, või – juhul, kui selline taotlus on rahuldamata jäetud – esitada uue taotluse, mis põhineb uutel asjaoludel. Seejärel võib neid tõendeid kasutada immuniteediga hõlmatud isikute kohtu alla andmiseks ja nende süüdimõistmiseks tingimusel, et immuniteet võeti ära hiljemalt selle uurimise lõpetamise ajaks, mille alusel võib esitada süüdistuse kooskõlas asja menetleva Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigi õigusega.

49      Sama kehtib 16. jaanuari 2024. aasta kohtumääruse Kaili vs. parlament ja Euroopa Prokuratuur (T‑46/23, ei avaldata, EU:T:2024:14) punktil 22 põhineva argumendi kohta. Sellega seoses piisab märkimisest, et eespool esitatud punktist 48 nähtub, et asjaolu, et taotlus immuniteedi äravõtmiseks on menetluses, ei takista delegaatprokuröril koguda täiendavaid tõendeid selleks, et Euroopa peaprokurör saaks taotlust täiendada.

50      Lõpuks, kui kontrollikoja argumenti, et pärast uurimisalustelt isikutelt immuniteedi äravõtmise taotluse esitamist ootas Euroopa Prokuratuur 19 kuud, et taotleda kaheteistkümne ametniku vabastamist konfidentsiaalsuskohustusest, tuleks mõista nii, et sellega heidetakse viimasele ette selle taotluse hilinenult esitamist, siis tuleb märkida, et ka selle argumendiga ei saa nõustuda.

51      Nimelt nähtub toimikust, et kontrollikoja president märkis korduvalt, et asjaolu, et Euroopa Prokuratuur ei esitanud piisavalt selget ja täpset teavet uurimisalustele isikutele ette heidetavate kuritegude kahtluste kohta, ei võimaldanud kontrollikojal otsustada nende isikute immuniteedi äravõtmise taotluse üle. Selles kontekstis tuleb asuda seisukohale, et Euroopa delegaatprokurör võis õiguspäraselt taotleda kaheteistkümne ametniku vabastamist konfidentsiaalsuskohustusest ning seda ka 19 kuud pärast immuniteedi äravõtmise taotluse esitamist, et koguda täiendavaid tõendeid, mis võiksid seda taotlust eeldatavasti põhjendada.

52      Seega, kuna kontrollikoda ei ole veel nõuetekohaselt teinud lõplikku otsust immuniteedi äravõtmise taotluse kohta, säilib Euroopa Prokuratuuril põhjendatud huvi vaidlustatud seisukoha vaidlustamiseks, kuna see seisukoht takistab tal koguda täiendavaid tõendeid, mis võimaldaksid tal immuniteedi äravõtmise taotlust põhjendada või tuvastada, et uurimisaluste isikute suhtes alustatud menetlust ei ole enam vaja jätkata.

53      Lisaks tuleb märkida, et Euroopa Prokuratuuri uurimiste läbiviimise ja ajastuse hindamine kuulub kaalutlusõiguse alla, mis Euroopa Prokuratuuril on oma uurimisvolituste teostamisel, ning Üldkohus ei saa seda üldjuhul kahtluse alla seada.

54      Neid asjaolusid arvestades tuleb tõdeda, et Euroopa Prokuratuuril on vaidlustatud seisukoha vaidlustamiseks põhjendatud huvi ning teine vastuvõetamatuse väide tuleb samuti tagasi lükata.

 Sisulised küsimused

55      Euroopa Prokuratuur põhjendab oma hagi viie väitega, millest esimene puudutab võimu kuritarvitamist, teine ELL artikli 13 lõike 2 rikkumist, kolmas määruse 2017/1939 artikli 108 lõike 5 rikkumist, neljas määruse 2017/1939 artikli 6 lõike 1 rikkumist ning viies sisuliselt protokolli nr 7 ja personalieeskirjade artikli 19 esimese lõigu teise lause rikkumist.

56      Kõigepealt tuleb analüüsida viiendat väidet.

57      Selle väite põhjendamiseks väidab Euroopa Prokuratuur, et kontrollikoda ajab vaidlustatud seisukohas segi uurimisaluste isikute olukorra ja kaheteistkümne ametniku olukorra, kuna protokollis nr 7 ette nähtud immuniteet hõlmab esimest isikute rühma, kuid mitte teist, kellel ei ole liidu õiguses mingit erilist immuniteeti. Seega leiab Euroopa Prokuratuur sisuliselt, et nende kaheteistkümne ametniku ülekuulamisest ei saanud keelduda põhjusel, et see toob kaasa uurimisaluste isikute immuniteedi rikkumise, vaid üksnes põhjusel, et liidu huvi personalieeskirjade artikli 19 esimese lõigu teise lause tähenduses õigustab ülekuulamisest keeldumist, millega käesoleval juhul tegemist ei ole.

58      Kontrollikoda ei nõustu Euroopa Prokuratuuri range vahetegemisega uurimisalustelt isikutelt immuniteedi äravõtmise ja kaheteistkümne ametniku konfidentsiaalsuskohustusest vabastamise vahel, ning kordab, et kuna nende isikute immuniteeti ei ole ära võetud, ei mõjutaks nende ametnike vabastamine konfidentsiaalsuskohustusest uurimist, võttes arvesse 30. novembri 2021. aasta kohtuotsusest LR Ģenerālprokuratūra (C‑3/20, EU:C:2021:969) tulenevaid põhimõtteid.

59      Lisaks väidab kontrollikoda, et igal juhul ei saa nõustuda mõiste „liidu huvid“ kitsendava tõlgendusega, mille pakkus välja Euroopa Prokuratuur. Esiteks on Üldkohus 23. märtsi 2022. aasta kohtuotsuse NV vs. eu-LISA (T‑661/20, EU:T:2022:154) punktides 139 ja 140 tunnistanud, et personalieeskirjade artikli 19 kohaldamisel võib arvesse võtta institutsiooni toimimist ja mainet. Teiseks, kuna tingimused, mis on vajalikud uurimisalustelt isikutelt immuniteedi äravõtmiseks, ei ole täidetud, oleks kaheteistkümne ametniku vabastamine konfidentsiaalsuskohustusest vastuolus liidu huvidega.

60      Kõigepealt tuleb märkida, et ELL artikli 13 lõike 2 esimeses lauses on sätestatud, et iga institutsioon tegutseb talle aluslepingutega antud volituste piires ning vastavalt nendes sätestatud korrale, tingimustele ja eesmärkidele. See säte väljendab liidu institutsioonilisele struktuurile omast institutsioonidevahelise tasakaalu põhimõtet, mille kohaselt on nõutav, et iga institutsioon arvestab oma pädevuse teostamisel teiste institutsioonide pädevusega. ELL artikli 13 lõike 2 teises lauses on sätestatud, et liidu institutsioonid on omavahelises koostöös üksteise suhtes lojaalsed (vt selle kohta 9. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu (rahvusvahelistele lepingutele allakirjutamine), C‑551/21, EU:C:2024:281, punktid 62 ja 63 ning seal viidatud kohtupraktika).

61      Seejärel tuleb esimesena tõdeda, et nagu nähtub eespool punktidest 45 ja 52, võis Euroopa delegaatprokurör esitada taotluse kaheteistkümne ametniku konfidentsiaalsuskohustusest vabastamiseks olenemata sellest, kas immuniteedi äravõtmise taotluse rahuldamata jätmise otsus oli juba vastu võetud või oli see taotlus veel menetluses.

62      Sellest järeldub, et seos kaheteistkümne ametniku, kes ei ole uurimise all, konfidentsiaalsuskohustusest vabastamise ja uurimisaluste isikute immuniteedi äravõtmise vahel ei ole asjakohane selle hindamisel, kas esineb liidu huvi personalieeskirjade artikli 19 esimese lõigu teise lause tähenduses. Nimelt puudutab konfidentsiaalsuskohustusest vabastamise taotlus üksnes kahteteist ametnikku, keda delegaatprokurör võib tunnistajatena üle kuulata, kuid see ei puuduta kuidagi uurimisaluseid isikuid.

63      Seega ei saanud kontrollikoda piirduda sisuliselt selle tõdemisega, et kuna ta ei rahuldanud uurimisalustelt isikutelt immuniteedi äravõtmise taotlust, oli tal samuti õigus jätta rahuldamata kaheteistkümne ametniku konfidentsiaalsuskohustusest vabastamise taotlus, tuginedes seejuures samale arutluskäigule, mille kohaselt ei olnud muu hulgas piisavalt teavet, et hinnata liidu huvide võimalikku kahjustamist.

64      Nimelt oli kontrollikoda kohustatud seda konfidentsiaalsuskohustusest vabastamise taotlust eraldi hindama, lähtudes personalieeskirjade artikli 19 esimese lõigu teisest lausest ja võttes arvesse asjaolu, et see ei puudutanud samu isikuid, sellel ei olnud sama eesmärki ega samu tagajärgi nagu uurimisalustelt isikutelt immuniteedi äravõtmise taotlusel.

65      Teisena, isegi kui möönda, et kaheteistkümne ametniku konfidentsiaalsuskohustusest vabastamise ja uurimisalustelt isikutelt immuniteedi äravõtmise vahelist seost tuleb arvesse võtta, peab märkima, et vaidlustatud seisukohas sisalduv põhjendus – mille kohaselt kaheteistkümne ametniku konfidentsiaalsuskohustusest vabastamise taotlusega hiilitakse mööda sellest, et uurimisalustelt isikutelt jäeti võtmata immuniteet ja see on seetõttu vastuolus liidu huvidega – eirab personalieeskirjade artikli 19 esimese lõigu teises lauses sisalduvat mõistet „liidu huvid“.

66      Nimelt tuleneb selle sätte kitsendavast sõnastusest, et „liidu huvid“, mis võivad põhjendada loa andmisest keeldumist, et avaldada kohtumenetluses teavet, mida ametnik teab oma ametikohustuste tõttu, peavad olema liidu jaoks märkimisväärse tähtsusega ja üliolulised (vt 13. juuni 2002. aasta kohtuotsus Ferrer de Moncada vs. komisjon, T‑74/01, EU:T:2002:158, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika; 23. märtsi 2022. aasta kohtuotsus NV vs. eu-LISA, T‑661/20, EU:T:2022:154, punkt 142).

67      Seega tuleb tõdeda, et mõiste „liidu huvid“ tõlgendus, millele kontrollikoda oma keeldumises tugineb, ei ole kooskõlas selle mõiste kitsendava tõlgendusega kohtupraktikas. Kontrollikoda ei saanud õiguspäraselt väita, et uurimisaluste isikute immuniteet vastab liidu ülioluliste huvide kaitsmisega seotud nõudele, mis võib õigustada tema keeldumist lubada kaheteistkümnel ametnikul selles uurimises tunnistajatena ütlusi anda.

68      Lisaks, kui nõustuda kontrollikoja nende argumentidega, võimaldaks see igal institutsioonil, kellele on esitatud immuniteedi äravõtmise taotlus, hinnata uurimise esemeks olevate asjaolude kvalifitseerimist ja määrata kindlaks, millistel tingimustel on Euroopa Prokuratuuril lubatud seda uurimist läbi viia, mis võtaks viimati nimetatult võimaluse kasutada täiel määral talle määruse 2017/1939 artikli 28 lõikega 1 antud volitusi.

69      Vastupidi, liidu enda huvides on võimaldada Euroopa Prokuratuuril kogu uurimise vältel koguda tõendeid, sealhulgas liidu ametnike poolt tunnistajatena antud ütluste kaudu, et ta saaks teatud juhul ka otsustada uurimine lõpetada.

70      Tuleb lisada, et kontrollikoja argument, mille kohaselt ei saa nõustuda Euroopa Prokuratuuri pakutud mõiste „liidu huvid“ kitsendava tõlgendusega, põhineb 23. märtsi 2022. aasta kohtuotsuse NV vs. eu-LISA (T‑661/20, EU:T:2022:154) vääral tõlgendusel.

71      Nimelt piirdus Üldkohus 23. märtsi 2022. aasta kohtuotsuse NV vs. eu-LISA (T‑661/20, EU:T:2022:154) punktis 140 tõdemusega, et personalieeskirjade artikli 19 esimese lõigu teine lause võib hõlmata olukorda, kus ametnik soovib kohtumenetluses avaldada asjaolusid, mis on seotud töökohal esineva konfliktse suhtega ja mis oma laadilt ei ole hõlmatud ametisaladusega, kuid mis võivad kahjustada institutsiooni toimimist ja mainet. Üldkohus aga ei leidnud, et institutsiooni toimimise või maine võimalik kahjustamine võiks olla põhjus, mille tõttu keelduda liidu huvide kaitsmise alusel asjaomase ametniku vabastamisest konfidentsiaalsuskohustusest.

72      Lisaks tuleb tõdeda, et 23. märtsi 2022. aasta kohtuotsuse NV vs. eu-LISA (T‑661/20, EU:T:2022:154) punktis 142 tuletas Üldkohus meelde, et see säte on kitsendava sõnastusega, mille kohaselt peavad „liidu huvid“ – mis võivad põhjendada keeldumist loa andmisest, et avaldada kohtumenetluses teavet, mida ametnik teab oma ametikohustuste tõttu – tingimata olema liidu jaoks märkimisväärse tähtsusega ja üliolulised.

73      Seega tuleb tõdeda, et vaidlustatud seisukohas on eiratud mõistet „liidu huvid“, millega personalieeskirjade artikli 19 esimese lõigu teise lause tähenduses on põhjendatud kaheteistkümne ametniku konfidentsiaalsuskohustusest vabastamisest keeldumist.

74      Seega tuleb viienda väitega nõustuda ja vaidlustatud seisukoht tühistada, ilma et oleks vaja teha otsust teiste väidete kohta.

 Kohtukulud

75      Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud kohtukulud hüvitama, kui vastaspool on seda nõudnud.

76      Kuigi käesoleval juhul on kontrollikoda kohtuvaidluse kaotanud, ei ole Euroopa Prokuratuur nõudnud kohtukulude väljamõistmist kontrollikojalt. Seega tuleb otsustada, et kumbki pool kannab ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda viieliikmelises koosseisus)

otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Kontrollikoja 9. detsembri 2024. aasta kirjas esitatud seisukoht, millega jäeti rahuldamata Euroopa Prokuratuuri 26. septembri 2024. aasta taotlus vabastada konfidentsiaalsuskohustusest kaksteist Euroopa Liidu ametnikku, kes tuleb uurimise raames tunnistajatena üle kuulata.

2.      Jätta Euroopa Prokuratuuri ja kontrollikoja kohtukulud nende endi kanda.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 10. juunil 2026 Luxembourgis.

Allkirjad

*      Kohtumenetluse keel: inglise.