–

J. P., esindaja: advokát M. Hostinský,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: C. Auvret, J. Hradil ja S. Noë,

1

Eelotsusetaotlusega palutakse tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määruse (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I“) (ELT 2008, L 177, lk 6) (edaspidi „Rooma I määrus“) artikli 6 lõike 4 punkti d.

2

Taotlus on esitatud FIBO Markets LTD (edaspidi „FIBO“) ja J. P. vahelises kohtuvaidluses sellise tasu maksmise üle, mida J. P. ei saanud enda sõnul seetõttu, et FIBO täitis hinnavahelepingu (financial contract for differences) raames tehtud ostukorralduse hilinemisega, ning selle üle, millist õigust tuleb nende poolte vahelistele lepingulistele suhetele kohaldada.

3

Rooma I määruse põhjendustes 7, 23, 25, 26, 28 ja 30 on märgitud:

[…]

[…]

[…]

[…]

4

Rooma I määruse artikli 1 „Sisuline reguleerimisala“ lõike 1 esimeses lõigus on ette nähtud:

„Käesolevat määrust kohaldatakse seaduste konflikti korral lepingulistele võlasuhetele tsiviil- ja kaubandusasjades.“

5

Määruse artiklis 6 „Tarbijalepingud“ on sätestatud:

„1.   Ilma et see piiraks artiklite 5 ja 7 kohaldamist, on leping, mille füüsiline isik on sõlminud oma tegevus- või kutsealast välja jääval eesmärgil („tarbija“) teise isikuga, kes tegutseb oma tegevus- või kutsealal („kutseala esindaja“), reguleeritud selle riigi õigusega, kus on tarbija harilik viibimiskoht, tingimusel et kutseala esindaja

ning et leping jääb nende tegevuste raamesse.

2.   Olenemata lõikest 1 võivad pooled artikli 3 kohaselt valida lõikes 1 sätestatud nõuetele vastava lepingu suhtes kohaldatava õiguse. Selline valik ei või siiski põhjustada tarbija ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud selliste sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis valiku puudumisel oleks olnud kohaldatav lõike 1 alusel.

[…]

4.   Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata järgmiste lepingute suhtes:

[…]

[…]“.

6

Direktiivi 2004/39 artikli 70 teise lõigu kohaselt oli see direktiiv kohaldatav alates 1. novembrist 2007. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiviga 2014/65/EL finantsinstrumentide turgude kohta ning millega muudetakse direktiive 2002/92/EÜ ja 2011/61/EL (ELT 2014, L 173, lk 349), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuni 2016. aasta direktiiviga (EL) 2016/1034 (ELT 2016, L 175, lk 8), tunnistati direktiiv 2004/39 alates 3. jaanuarist 2018 kehtetuks ja nähti ette, et viiteid selles direktiivis kasutatud mõistele või selle artiklile käsitatakse viidetena direktiivi 2014/65 samaväärsele mõistele või vastavale artiklile. Arvestades põhikohtuasja asjaolude asetleidmise kuupäeva, on selle kohtuasja suhtes siiski kohaldatav direktiiv 2004/39.

7

Direktiivi 2004/39 artikli 4 „Mõisted“ lõikes 1 oli sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

8

Direktiivi 2004/39 I lisa C jaos „Finantsinstrumendid“ oli esitatud loetelu selles direktiivis viidatud finantsinstrumentidest, mille hulka kuulusid selle jao punkti 9 kohaselt hinnavahelepingud.

9

J. P. on füüsiline isik, kelle elukoht on Tšehhi Vabariik. FIBO on Küprose õiguse alusel asutatud äriühing, kes tegutseb väärtpaberite vahendajana ja pakub oma teenuseid interneti teel eelkõige Tšehhi Vabariigis elavatele klientidele.

10

J. P. sõlmis 2. oktoobril 2014 FIBOga interneti teel raamlepingu pealkirjaga „Terms of Business“ (edaspidi „raamleping“), mille eesmärk oli võimaldada tal teha tehinguid valuutaturul, nn FOREX‑turul, andes baasvaluuta ostu- ja müügikorraldusi, mida FIBO pidi internetis oma kauplemisplatvormi kaudu täitma. Raamlepingu punktis 8.10 oli ette nähtud, et FIBO jätab endale selle platvormi tehnilise rikke korral õiguse mitte täita J. P. antud korraldust, st jätta vastav hinnavaheleping sõlmimata või vajaduse korral teha seda teistsugustel tingimustel, eelkõige muu hinnaga kui see, mis on märgitud J. P. korralduses.

11

Raamlepingus oli ette nähtud J. P. ja FIBO vahel ühekordsete hinnavahelepingute sõlmimine, mille puhul on tegemist finantsinstrumentidega, mille eesmärk on teenida kasumit vastavalt baasvaluuta ostul ja müügil kohaldatavate vahetuskursside erinevuse pealt võrreldes noteeringuvaluutaga. Lisaks kasutas J. P. võimendamisstrateegiat ja tegi tehinguid „partiide“ abil, kusjuures ühe partii väärtus oli 100000 USA dollarit (USD) (ligikaudu 85000 eurot). See süsteem võimaldas tal teha turul tehinguid suuremate rahaliste vahenditega kui need, mis tal tegelikult olemas olid.

12

Raamlepingu klausel 30.2 oli klausel, mille kohaselt oli nii sellele raamlepingule kui ka kõigile J. P. ja FIBO vahelistele tehingutele kohaldatav Küprose õigus.

13

J. P. sõlmis 3. oktoobril 2014 FIBOga hinnavahelepingu ja andis korralduse osta 35 partiid Jaapani jeeni suhtes kindlaksmääratud vahetuskursiga, kusjuures ta leppis sellega, et kui FIBO pakub vähem soodsamat kurssi, siis ei või FIBO ostukorraldust teatavast kursist erineva kursiga täita. Kuna FIBO pakkumine jäi lubatud kõrvalekalde piiresse, nõustus J. P. sellega ja kinnitas ostukorralduse.

14

FIBO kauplemissüsteemis suure hulga korralduste töötlemise tõttu täitis nimetatud äriühing J. P. korralduse 16‑sekundilise viivitusega, mille jooksul vahetuskurss FOREX‑turul muutus. Seetõttu teostas FIBO USA dollarite ostu, milleks J. P. oli korralduse andnud, teistsuguse vahetuskursiga kui see, millega J. P. oli ostukorraldust kinnitades nõustunud.

15

J. P. väitel oleks ta saanud 8927,90 USA dollari (ligikaudu 7599 euro) suuruse lisakasumi, kui tema baasvaluuta ostukorraldus oleks täidetud viivitamata.

16

Seega pöördus J. P. alusetu rikastumise hagiga FIBO vastu Krajský soud v Ostravě (maakonnakohus Ostravas, Tšehhi Vabariik) poole. Nimetatud kohus mõistis 9. detsembri 2022. aasta kohtuotsusega FIBO‑lt J. P. kasuks välja 8927,90 USA dollari suuruse summa, millele lisandub viivis. Kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel leidis see kohus, et J. P. ja FIBO vahelised õigussuhted kuuluvad Tšehhi õiguse kohaldamisalasse, kuna kõnealust raamlepingut tuleb pidada tarbijalepinguks Rooma I määruse artikli 6 tähenduses. Kohtu hinnangul ei ole selle määruse artikli 6 lõike 4 punktis d ette nähtud erand kohaldatav.

17

Krajský soud v Ostravě (maakonnakohus Ostravas) arvates tuleb nimelt eristada, kas lepingu ese on finantsinstrument ise või finantsinstrumendiga kauplemisega seotud õigused ja kohustused. Viimasel juhul kujutavad kõnealused hüvitised kohtu sõnul endast finantsteenuseid, mis ei kuulu nimetatud määruse artikli 6 lõike 4 punktis d ette nähtud erandi kohaldamisalasse. Järelikult jätaks see säte tarbijakaitsealaste sätete kohaldamisalast välja üksnes finantsinstrumendid kui sellised, mitte aga lepingud, mis reguleerivad nende instrumentide omandamist ja nendega seotud tehinguid. Seega on nimetatud kohtu sõnul selles sättes ette nähtud erand kohaldatav üksnes poolte vahel sõlmitud hinnavahelepingutele, mis kujutavad endast finantsinstrumente kui selliseid, mitte aga raamlepingule, mis piirdus vaid selliste ühekordsete lepingute sõlmimise tingimuste määratlemisega.

18

Vrchní soud v Olomouci (Olomouci kõrgem kohus, Tšehhi Vabariik) jättis apellatsioonikohtuna 27. juuli 2023. aasta otsusega Krajský soud v Ostravě (maakonnakohus Ostravas) otsuse muutmata. Apellatsioonikohtu sõnul ei sisaldanud raamleping õigusi ja kohustusi, mis esinevad „finantsinstrumendi“ kujul, vaid selles oli sätestatud reeglite ja menetluste kogum, mis võimaldas J. P‑l astuda lepingulistesse suhetesse FIBOga või tema kaudu teiste isikutega. Kohus märkis, et kuigi nende suhete tulemusel võidakse sõlmida finantsinstrument, põhineb see siiski osutatud „finantsteenusel“.

19

FIBO esitas seejärel kassatsioonkaebuse Nejvyšší soudile (Tšehhi Vabariigi kõrgeim kohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, ning väitis, et madalama astme kohtud rikkusid õigusnormi, kui nad leidsid, et põhikohtuasjas on kohaldatav Tšehhi õigus. Seega tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kindlaks teha, kas põhikohtuasja poolte vahelistele õigussuhetele kohaldatakse Tšehhi või Küprose õigust.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel tuleb eelkõige välja selgitada, kas hinnavahelepingu hinnakujundust käsitlevad eeskirjad või FIBO õigus muuta ühepoolselt tehingu hinda ja rikkuda seeläbi raamlepingus sisalduvaid norme kuuluvad „finantsinstrumendi kujul esinevate“ õiguste ja kohustuste hulka Rooma I määruse artikli 6 lõike 4 punkti d tähenduses või vastupidi „finantsteenuse osutamisega“ seotud õiguste ja kohustuste hulka, mis kuuluvad selle määruse artikli 6 kohaldamisalasse.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tekitavad hinnavahelepingu laad, raamlepingu sisu ja poolte vahel sõlmitud hinnavahelepingu täitmise kord raskusi eelmises punktis nimetatud mõistete tõlgendamisel, sealhulgas seoses tingimusega, et tegemist ei või olla finantsteenuse osutamisega. Kohus märgib siinkohal, et hinnavahelepingud on väga spekulatiivsed, riskantsed ja mittestandardsed tooted, mille ülesehitus ei võimalda selgelt eristada, millised õigused ja kohustused määratlevad neid finantsinstrumentidena ning millised on need, mida võib seostada finantsteenuste osutamisega.

22

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Euroopa Kohus on eelkõige 3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsuses Petruchová (C‑208/18, EU:C:2019:825) ning 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsuses Reliantco Investments ja Reliantco Investments Limassol Sucursala București (C‑500/18, EU:C:2020:264) juba otsustanud, et hinnavaheleping on finantsinstrument. Ent see tõlgendus anti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1) kontekstis. Nimetatud määrus ei sisalda aga Rooma I määruse artikli 6 lõike 4 punktis d sätestatuga võrreldavat erandit. Seetõttu on eelotsusetaotluse esitanud kohus seisukohal, et Euroopa Kohtu praktika ei võimalda veel selgelt kindlaks teha, millised on hinnavahelepinguga seotud konkreetsed õigused ja kohustused, eelkõige mis puudutab hinna või hinnavahe kujunemise protsessi. Seega tekibki küsimus, kas see protsess kuulub finantsteenuste osutamise valdkonda või puudutab see finantsinstrumendi kujul esinevaid õigusi ja kohustusi.

23

Nendel asjaoludel otsustas Nejvyšší soud (kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [Rooma I] määruse artikli 6 lõike 4 punkti d tuleb tõlgendada nii, et finantsinstrumendi kujul esinevad õigused ja kohustused hõlmavad ka õigusi ja kohustusi, mis on seotud hinnavahelepingute hindade kindlaksmääramise protsessiga, täpsemalt sellise alusvara hinnavahe kujunemisega, mille kohta hinnavaheleping on sõlmitud?“

24

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Rooma I määruse artikli 6 lõike 4 punkti d tuleb tõlgendada nii, et kutseala esindaja ja tarbija vahel sõlmitud hinnavahelepingu puhul hõlmab väljend „finantsinstrumendi kujul esinevad õigused ja kohustused“ selle sätte tähenduses õigusi ja kohustusi, mis on seotud finantstingimustega, mille alusel tarbija korraldust täidetakse, ja täpsemalt hinnavahelepingust tuleneva tulu või kahju arvutamiseks kasutatavate baaskursside vahe kindlaksmääramisega. Eelkõige soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas see väljend hõlmab tarbija ja kutseala esindaja vahel sõlmitud raamlepingu tingimusi, mis lubavad viimasel jätta kõnealune korraldus täitmata või täita seda tingimustel, mis erinevad tarbija poolt algselt kindlaks määratud tingimustest.

25

Meenutagem kõigepealt, et Rooma I määruse eesmärk on viia liikmesriikides kehtivad kollisiooninormid omavahel kooskõlla. Selleks et muuta kohtuvaidluste tulemused prognoositavaks ja tagada kindlus kohaldatava õiguse suhtes, kehtestatakse selle määrusega ühtsed kollisiooninormid, millega määratakse kindlaks kohaldatav õigus, olenemata sellest, millises liikmesriigis hagi esitatakse.

26

Rooma I määruse artikli 6 lõikes 1 on ette nähtud, et leping, mille füüsiline isik ehk tarbija on sõlminud oma tegevus- või kutsealast välja jääval eesmärgil teise isikuga, kes tegutseb oma tegevus- või kutsealal, st kutseala esindajaga, on reguleeritud selle riigi õigusega, kus on tarbija harilik viibimiskoht, tingimusel et kutseala esindaja teostab oma majandus- või kutsetegevust riigis, kus on tarbija harilik viibimiskoht, või suunab selle tegevuse nimetatud riiki või mitmesse riiki, mille hulka kuulub ka nimetatud riik.

27

Rooma I määruse artikli 6 lõike 2 kohaselt võivad tarbijalepingu ehk kutseala esindaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingu pooled valida lepingule kohaldatava õiguse, kuid see valik ei tohi siiski viia selleni, et tarbija jääb ilma kaitsest, mis on talle ette nähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis oleks valiku puudumisel olnud kohaldatav artikli 6 lõike 1 alusel.

28

Rooma I määruse artikli 6 lõikes 4 on sätestatud juhud, mil artikli 6 lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata.

29

Täpsemalt on määruse artikli 6 lõike 4 punktis d ette nähtud, et selle artikli lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata finantsinstrumendi kujul esinevate õiguste ja kohustuste suhtes, siirdväärtpaberite emiteerimist või üldsusele pakkumist ja avalikke ülevõtmispakkumisi reguleerivate tingimuste kujul esinevate õiguste ja kohustuste ning ühisinvesteerimisettevõtjate osakute märkimise ja tagasiostmise suhtes, kui need toimingud ei ole käsitatavad finantsteenuse osutamisena.

30

Rooma I määruse põhjenduse 28 kohaselt on „[o]luline […] tagada, et finantsinstrumendi kujul esinevad õigused ja kohustused ei ole reguleeritud tarbijalepingute suhtes kohaldatava üldnormiga, kuna see võib viia olukorrani, kus iga emiteeritud instrumendi suhtes kohaldatakse erinevat õigust, muutes sellega nende laadi ning takistades asendatavate instrumentidega kauplemist ja nende pakkumist“.

31

Rooma I määruses ei ole mõistet „finantsinstrument“ selle määruse tähenduses määratletud.

32

Siiski on selle määruse põhjenduses 30 täpsustatud, et „finantsinstrumendid ja siirdväärtpaberid [tähendavad] direktiivi 2004/39/EÜ artiklis 4 osutatud instrumente“.

33

Direktiivi 2004/39 artikli 4 lõike 1 punkti 17 kohaselt on „finantsinstrumendid“ selle direktiivi I lisa „Teenuste ja tegevuste ja finantsinstrumentide loetelu“ C jaos määratletud instrumendid. C jaos on muu hulgas ära toodud hinnavahelepingud, samuti siirdväärtpaberid, optsioonid, futuurid, vahetuslepingud, tähtpäevakursi lepingud ja muud väärtpaberite, vääringute või intressimääradega seotud tuletislepingud.

34

Nagu Euroopa Komisjon märgib, võib finantsinstrumenti määratleda kui äriühinguõiguse kohaldamisalasse kuuluvate õiguste ja kohustuste kogumit, nagu äriühingu aktsiad, või lepingulist laadi õiguste ja kohustuste kogumit, nagu võlakirjad, optsioonid või tuletislepingud. Hinnavahelepingud on lepingulist laadi. Need on sularahas arveldatavad (toote)tuletislepingud, mille eesmärk on kanda investorile üle alusvara väärtuse kõikumise risk. Pooltevahelise tehingu alus on alusvara väärtuse vahe lepingu sõlmimise ajal ja selle müügi ajal.

35

Käesoleval juhul puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus „finantsinstrumendi kujul esinevate õiguste ja kohustuste“ määratlust Rooma I määruse artikli 6 lõike 4 punkti d tähenduses.

36

Nimelt nähtub eelotsusetaotlusest, et raamlepingu punkti 8.10 kohaselt oli FIBO‑l kauplemisplatvormi tehnilise rikke või muude tehniliste probleemide korral õigus jätta J. P. korraldus täitmata või täita see J. P. algselt kinnitatud hinnast erineva hinnaga.

37

Esitatud küsimusele vastamiseks tuleb tõlgendada Rooma I määruse artikli 6 lõike 4 punkti d, võttes arvesse mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (vt selle kohta 8. novembri 2016. aasta kohtuotsus Ognyanov, C‑554/14, EU:C:2016:835, punkt 31).

38

Kõigepealt, mis puudutab Rooma I määruse artikli 6 lõike 4 punkti d sõnastust, siis tuleb märkida, et selle sätte prantsuskeelses versioonis on väljendis droits et obligations qui constituent des instruments financiers [finantsinstrumendi kujul esinevad õigused ja kohustused] kasutatud tegusõna constituer, mis võib viia järelduseni, et selles sättes ette nähtud finantsinstrumentide väljajätmine tarbijakaitse alt hõlmab üksnes õigusi ja kohustusi, mis moodustavad finantsinstrumendi kui sellise.

39

Samas tuleb tõdeda, et Rooma I määruse artikli 6 lõike 4 punkti d eri keeleversioonide sõnastus on erinev.

40

Peaaegu kõik, st 22 versiooni, kasutavad tegusõna „moodustama“. Nii on see bulgaaria- (съставляват), hispaania- (constituyan), tšehhi- (představují), taani- (udgør), kreeka- (συνιστούν), inglis- (constitute), prantsus- (constituent), iiri- (arb […] iad), horvaadi- (predstavljaju), itaalia- (costituiscono), läti- (veido), leedu- (sudarančioms), ungari- (megtestesített), malta- (jikkostitwixxu), hollandi- (vormen), poola- (stanowiących), portugali- (constituam), rumeenia- (constituie), slovaki- (predstavujú), sloveeni- (tvorijo), soome- (muodostavat) ja rootsikeelses (utgör) versioonis.

41

Eestikeelses versioonis ei kasutata küll sama tegusõna, kuid selle sõnastus on siiski eespool nimetatud 22 versiooniga sarnane, kuna see hõlmab „finantsinstrumendi kujul esinevaid“ õigusi ja kohustusi.

42

Seevastu erineb saksakeelne versioon teistest keeleversioonidest, kuna selles on kasutatud väljendit „seoses finantsinstrumendiga“ (im Zusammenhang mit einem Finanzinstrument), mille tähendus on palju laiem kui tegusõnal „moodustama“.

43

Siinkohal olgu märgitud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei saa liidu õiguse sätte ühes keeleversioonis kasutatud sõnastus olla selle sätte tõlgendamise ainus alus ja sellele keeleversioonile ei saa tõlgendamisel anda muude keeleversioonide ees eelist. Nimelt tuleb liidu õigusnorme tõlgendada ja kohaldada ühetaoliselt, arvestades liidu kõigis keeltes kehtivaid versioone. Kui liidu õigusakti keeleversioonides on erinevusi, tuleb sätet tõlgendada, lähtudes selle õigusakti üldisest ülesehitusest ja eesmärkidest, millesse see säte kuulub (vt selle kohta 27. oktoobri 1977. aasta kohtuotsus Bouchereau, 30/77, EU:C:1977:172, punkt 14, ja 2. detsembri 2022. aasta kohtumäärus Compania Naţională de Transporturi Aeriene Tarom, C‑229/22, EU:C:2022:978, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Arvestades Rooma I määruse artikli 6 lõike 4 punkti d sõnastust 23‑s keeleversioonis 24‑st, võib tõdeda, et see säte ei hõlma kõiki finantsinstrumendiga seotud õigusi ja kohustusi, vaid neid, mis moodustavad finantsinstrumendi kui sellise.

45

Kuna tegemist on hinnavahelepinguga, siis tuleneb see eripärane struktuur eelkõige mehhanismist, mille kaudu pooled riskivad alusvara väärtuse kõikumisega ja määravad lepingu lõppemisel kindlaks nende vahel tasumisele kuuluva hinnavahe.

46

Seevastu sätted, mis määravaks kindlaks tingimused, mille kohaselt kutseala esindaja võtab vastu, töötleb, täidab või muudab tarbija antud korraldust, ei kuulu ainuüksi Rooma I määruse artikli 6 lõike 4 punkti d sõnastuse põhjal finantsinstrumendi enda kujul esinevate õiguste ja kohustuste hulka.

47

Nimetatud sätte sõnastuse sellist tõlgendust kinnitab ka selle sätte kontekstipõhine tõlgendus. Siinkohal tuleb märkida, et selle määruse põhjenduses 30 on finantsinstrumentide mõiste puhul viidatud direktiivi 2004/39 artiklis 4 nimetatud instrumentidele. Selle direktiivi I lisas eristatakse aga A jaos loetletud investeerimisteenuseid ja -tegevust finantsinstrumentidest, mis on loetletud C jaos ning mille hulka kuuluvad teiste seas hinnavahelepingud. Selle lisa A jagu käsitleb muu hulgas ühe või mitme finantsinstrumendiga seotud korralduste vastuvõtmist ja edastamist, korralduste täitmist klientide nimel, kauplemist oma kulul ning portfellihaldust. Need teenused on seotud finantsinstrumentidega, kuid neid ei või segamini ajada finantsinstrumentide kujul esinevate õiguste ja kohustustega.

48

Sellest järeldub, et raamlepingu sätted, mis määravaks kindlaks tingimused, mille kohaselt kutseala esindaja võtab vastu ja täidab hinnavahelepingut puudutavat korraldust, sealhulgas tingimused, mille kohaselt on tal tehniliste probleemide korral lubatud jätta korraldus täitmata või täita seda tarbija algselt kinnitatud hinnast erineva hinnaga, on osa finantsteenuse osutamise raamistikust, mitte aga finantsinstrumendi enda määratlusest.

49

Lõpuks on see tõlgendus kooskõlas ka Rooma I määruse artikli 6 lõike 4 punkti d eesmärgiga. Selle määruse põhjendusest 28 nähtub, et finantsinstrumendi kujul esinevate õiguste ja kohustuste väljajätmisega artikli 6 lõigetes 1 ja 2 tarbijalepingutele ette nähtud kaitsenormide kohaldamisalast soovitakse vältida olukorda, kus emiteeritud instrumentidele kohaldatakse erinevat õigust ja muudetakse seeläbi nende laadi ning takistatakse asendatavate instrumentidega kauplemist ja nende pakkumist.

50

Selle eesmärgiga ei saa aga põhjendada selliste raamlepingu tingimuste väljajätmist, mis reguleerivad kutseala esindaja ja tarbija vahelises individuaalses suhtes hinnavahelepingut puudutava korralduse vastuvõtmist, töötlemist või täitmist. Lisaks oleks selliste tingimuste väljajätmine vaevalt kooskõlas Rooma I määruse artikli 6 lõike 4 punkti d kui erinormiga, mida tuleb tõlgendada kitsalt, kuna see välistab artikli 6 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud kaitsenormide kohaldamise.

51

Lisaks, nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, on hinnavahelepingud keerukad, äärmiselt spekulatiivsed ja mittestandardsed tooted, mis kujutavad endast tarbijale märkimisväärset ohtu. Kui väljendit „finantsinstrumendi kujul esinevad õigused ja kohustused“ tõlgendataks laialt, et see hõlmaks raamlepingu tingimusi, mis lubavad kutseala esindajal ühepoolselt muuta korralduse täitmise või hinnavahelepingu sõlmimise tingimusi, jäetaks tarbija ilma kaitsest, mis on talle tagatud selle liikmesriigi õigusega, kus on tema harilik viibimiskoht, või koguni liidu õigusest tulenevast kaitsest, kui kohaldada tuleks kolmanda riigi õigust. Kui piirduda selles väljendis nende õiguste ja kohustustega, mis määratlevad hinnavahelepingu kui sellise, on see kooskõlas Rooma I määruse artikli 6 lõikega 4 taotletava tarbijakaitse eesmärgiga.

52

Kõiki eeltoodud põhjendusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et Rooma I määruse artikli 6 lõike 4 punkti d tuleb tõlgendada nii, et kutseala esindaja ja tarbija vahel sõlmitud hinnavahelepingu puhul hõlmab väljend „finantsinstrumendi kujul esinevad õigused ja kohustused“ selle sätte tähenduses õigusi ja kohustusi, mis on seotud finantstingimustega, mille alusel tarbija korraldust täidetakse, ja täpsemalt hinnavahelepingust tuleneva tulu või kahju arvutamiseks kasutatavate baaskursside vahe kindlaksmääramisega, kuid mitte tarbija ja kutseala esindaja vahel sõlmitud raamlepingu tingimusi, mis lubavad viimasel jätta kõnealune korraldus täitmata või täita seda tingimustel, mis erinevad tarbija poolt algselt kindlaks määratud tingimustest.

53

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määruse (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I“) artikli 6 lõike 4 punkti d

tuleb tõlgendada nii, et

kutseala esindaja ja tarbija vahel sõlmitud hinnavahelepingu (financial contract for differences) puhul hõlmab väljend „finantsinstrumendi kujul esinevad õigused ja kohustused“ selle sätte tähenduses õigusi ja kohustusi, mis on seotud finantstingimustega, mille alusel tarbija korraldust täidetakse, ja täpsemalt sellest hinnavahelepingust (financial contract for differences) tuleneva tulu või kahju arvutamiseks kasutatavate baaskursside vahe kindlaksmääramisega, kuid mitte tarbija ja kutseala esindaja vahel sõlmitud raamlepingu tingimusi, mis lubavad viimasel jätta kõnealune korraldus täitmata või täita seda tingimustel, mis erinevad tarbija poolt algselt kindlaks määratud tingimustest.