Esialgne tõlge
ETEUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)
11. juuni 2026(*)
Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Euroopa Liidu liikmesriikide ametnikega seotud korruptsiooni vastane võitlus – Passiivne korruptsioon – Nõuetevastaselt kogutud tõendite välistamine – Õigustav tõend – ELL artikli 19 lõike 1 teine lõik – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 esimene ja teine lõik – Tõhus kohtulik kaitse – Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile – Direktiiv 2012/13/EL – Õigus saada kriminaalmenetluses teavet – Artikli 7 lõiked 2 ja 3 – Õigus tutvuda toimiku materjalidega – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 51 lõige 1 – Riigisisesed õigusnormid, millega ei rakendata liidu õigust – Pädevuse puudumine – ELTL artikkel 267 – Vajadus tõlgendada liidu õigust, et eelotsusetaotluse esitanud kohus saaks teha otsuse – Puudumine – Vastuvõetamatus
Kohtuasjas C‑342/25 [Stogenchev](i),
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Sofiyski gradski sadi (Sofia linnakohus, Bulgaaria) 20. mai 2025. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 10. juunil 2024, kriminaalmenetluses järgmiste isikute suhtes:
DS,
KW,
EUROOPA KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja president F. Biltgen, kohtunikud I. Ziemele, A. Kumin, S. Gervasoni ja M. Bošnjak (ettekandja),
kohtujurist: R. Norkus,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Euroopa Komisjon, esindajad: P. J. O. Van Nuffel, M. Wasmeier ja I. Zaloguin,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
kohtuotsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu, Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 47 esimese ja teise lõigu ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta direktiivi 2012/13/EL, milles käsitletakse õigust saada kriminaalmenetluses teavet (ELT 2012, L 142, lk 1), artikli 7 lõigete 2 ja 3 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud kriminaalmenetluses, mida alustati DSi ja KW suhtes passiivse korruptsiooni asjaoludel.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Korruptsioonivastane konventsioon
3 Euroopa Liidu lepingu artikli K.3 lõike 2 punktil c põhineva Euroopa ühenduste ametnike või Euroopa Liidu liikmesriikide ametnikega seotud korruptsiooni vastast võitlust käsitleva konventsiooni (EÜT 1997, C 195, lk 2; ELT eriväljaanne 19/08, lk 136; edaspidi „korruptsioonivastane konventsioon“), mis jõustus 28. septembril 2005, artiklis 2 „Passiivne korruptsioon“ on ette nähtud:
„1. Käesolevas konventsioonis tähendab passiivne korruptsioon tahtlikku tegu, millega ametnik otseselt või vahendaja kaudu taotleb või saab mis tahes liiki soodustusi endale või kolmandale isikule või võtab vastu lubaduse sellise soodustuse saamise kohta selle eest, et ta oma teenistuskohustusi rikkudes sooritaks või jätaks sooritamata oma ametiülesandeks oleva või ametiülesande täitmisega seotud toimingu.
2. Liikmesriik võtab vajalikke meetmeid tagamaks lõikes 1 osutatud liiki tegude tunnistamise kuriteoks.“
4 Konventsiooni artikli 5 lõikes 1 on sätestatud:
„Iga liikmesriik võtab vajalikke meetmeid selle tagamiseks, et artiklites 2 ja 3 osutatud tegu ja kõnealuses teos osalemine ja sellele kihutamine oleksid karistatavad tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate kriminaalkaristustega, mille hulka kuuluvad vähemalt tõsistel juhtudel ka vabaduskaotuslikud karistused, millele võib järgneda väljaandmine.“
Direktiiv 2012/13
5 Direktiivi 2012/13 põhjendustes 9, 10 ja 14 on märgitud:
„(9) [ELTL] artikli 82 lõikes 2 nähakse ette liikmesriikides kohaldatavate miinimumeeskirjade kehtestamine, et hõlbustada kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste vastastikust tunnustamist ning politsei- ja õiguskoostööd piiriülese mõõtmega kriminaalasjades. Kõnealuses artiklis osutatakse isikute õigustele kriminaalmenetluses kui ühele valdkonnale, kus võib kehtestada miinimumeeskirjad.
(10) Ühised miinimumeeskirjad peaksid suurendama usaldust kõikide liikmesriikide kriminaalõigussüsteemide vastu, mis omakorda peaks viima tõhusama õiguskoostööni vastastikuse usalduse õhkkonnas. Sellised ühised miinimumeeskirjad tuleks kehtestada kriminaalmenetluses antava teabe valdkonnas.
[…]
(14) Selleks et suurendada liikmesriikide vastastikust usaldust, kehtestatakse [käesoleva] direktiiviga ühised miinimumnõuded teabe kohta, mida antakse kuriteo toimepanemises kahtlustatavale või süüdistatavale nende õiguste ja süüdistuse kohta. Käesoleva direktiivi aluseks on hartas ja eelkõige selle artiklites 6, 47 ja 48 sätestatud õigused konventsiooni artiklite 5 ja 6 alusel, nagu neid tõlgendab Euroopa Inimõiguste Kohus. […]“.
6 Direktiivi artikli 2 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Käesolevat direktiivi kohaldatakse hetkest, mil liikmesriigi pädevad asutused on isikule teatavaks teinud, et teda kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo toimepanekus, kuni menetluse lõpetamiseni, mille all mõistetakse lõpliku otsuse tegemist küsimuses, kas kahtlustatav või süüdistatav isik on kuriteo toime pannud, sealhulgas kohtuotsuse tegemine ja edasikaebamisotsus, kui see on asjakohane.“
7 Direktiivi artikli 7 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:
„2. Liikmesriik tagab, et kahtlustatavale või süüdistatavale isikule või tema kaitsjale antakse juurdepääs vähemalt kõigile kahtlustatavat või süüdistatavat isikut toetavatele või tema vastu kogutud tõendusmaterjalidele, mis on pädevate asutuste valduses, et tagada õiglane menetlus ja ette valmistada kaitse.
3. Ilma et see piiraks lõike 1 kohaldamist, antakse võimalus lõikes 2 nimetatud materjalidega tutvumiseks aegsasti, et oleks võimalik tõhusalt kasutada kaitseõigust, ning hiljemalt süüdistuse asjaolude esitamisel kohtule. Kui pädevad asutused saavad oma valdusse täiendavat tõendusmaterjali, antakse sellele juurdepääs aegsasti, et seda oleks võimalik arvesse võtta.“
Bulgaaria õigus
Bulgaaria põhiseadus
8 Bulgaaria Vabariigi põhiseaduse (Konstitutsia na Republika Bulgaria) (edaspidi „Bulgaaria põhiseadus“) artiklis 121 on ette nähtud:
„1. Kohtud tagavad menetluspoolte vahel võrdsuse ja võistlevuse põhimõtte järgimise.
2. Menetlus kohtuasjas tagab tõe väljaselgitamise.
[…]“.
9 Bulgaaria põhiseaduse artiklis 122 on ette nähtud:
„1. Füüsilistel ja juriidilistel isikutel on õigus end kaitsta menetluse kõigis staadiumites.
2. Kaitseõiguste kasutamine toimub seaduses kindlaksmääratud korras.“
Karistusseadustik
10 Karistusseadustiku (Nakazatelen kodeks) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis on artikli 301 lõikes 1 on sätestatud:
„Ametiisikut, kes taotleb või saab mis tahes liiki kingitusi või soodustusi, mida tal ei oleks õigus saada, või võtab vastu lubaduse sellise kingituse või soodustuse saamise kohta selle eest, et ta oma teenistuskohustusi rikkudes sooritaks või jätaks sooritamata oma ametiülesandeks oleva toimingu, või selle eest, et ta on sooritanud või jätnud sooritamata oma ametiülesandeks oleva toimingu, karistatakse korruptsiooni eest kuni kuueaastase vangistusega ja rahatrahviga summas kuni [5000 Bulgaaria leevi (BGN) (ligikaudu 2550 eurot)].“
11 Karistusseadustiku artikkel 302 on sõnastatud järgmiselt:
„Passiivse korruptsiooni eest, mille paneb toime
1. […] politseiametnik või -uurija
2. võimu kuritarvitamisega väljapressimise teel,
[…]
karistatakse
a) artikli 301 lõigetes 1 ja 2 viidatud juhul kolme kuni kümneaastase vangistusega, rahatrahviga kuni [20 000 leevi (ligikaudu 10 200 eurot)] ning artikli 37 lõike 1 punktides 6 ja 7 viidatud õiguste äravõtmisega.
[…]“.
Kriminaalmenetluse seadustik
12 Kriminaalmenetluse seadustiku (Nakazatelno-protsesualen kodek) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis on artikli 29 lõikes 2 sätestatud:
„Kohtukoosseisus ei või osaleda kohtunik või rahvakohtunik, keda võib muudel asjaoludel pidada erapoolikuks või kellel on otsene või kaudne huvi kohtuvaidluse lahenduse vastu.“
13 Nimetatud seadustiku artikkel 105 on sõnastatud järgmiselt:
1. Tõendid on vahend, mille abil esitatakse kriminaalmenetluses tõendavaid asjaolusid või muid tõendeid.
2. Tõendid, mida ei ole kogutud käesolevas seaduses ette nähtud normide ja korra kohaselt, ei ole lubatud.“
14 Nimetatud seadustiku artiklis 292 on ette nähtud:
„Kohtuvaidluses osalevad pooled võivad tugineda üksnes tõenditele, mis on kogutud ja kontrollitud kohtumenetluse käigus käesolevas seadustikus ette nähtud korras.“
Põhimenetlus ja eelotsuse küsimused
15 Sofiyski gradski sad (Sofia linnakohus, Bulgaaria), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, vaatab kriminaalmenetluses läbi süüdistusakti, mille kohaselt süüdistatakse kahte politseiametnikku, DSi ja KWd, võimu kuritarvitamises väljapressimise teel, mis kujutab endast passiivse korruptsiooni kuritegu.
16 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et DSi ja KW suhtes läbi viidud uurimise käigus kasutatud jälitustoimingute ning selle käigus läbiotsimiste ja arestimiste puhul on rikutud menetlusnorme, kuna esimest ei põhjendatud ning teisena nimetatud läbiotsimised ja arestimine viidi läbi ilma kohtu eelneva loata.
17 Kriminaalmenetluse seadustiku artikli 105 lõike 2 kohaselt on toimikust välistatud nõuetevastaselt kogutud tõendid. Sellest tuleneb, et kriminaalmenetluse seadustiku artikli 292 kohaselt ei saa isegi kaitse neile tõenditele tugineda, et kasutada neid süüdistatavate õigustamiseks neile süüks pandavate tegude suhtes. Arvesse võib võtta ainult neid tõendeid, mis on kogutud kooskõlas menetlusnormidega, see tähendab peamiselt süüstavaid ütlusi.
18 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et tuvastatud menetlusnormide rikkumised ei mõjuta kõnealuste tõendite usaldusväärsust, mis on põhikohtuasjas süüdistatavate suhtes täielikult õigustavad tõendid.
19 Leides, et kriminaalmenetluse seadustiku artikli 105 lõikega 2 võib olla rikutud Bulgaaria põhiseadust, kuna see säte ei aita kaasa tõe tuvastamisele ja takistab süüdistatavatel tõhusalt kasutada oma kaitseõigusi, esitas see kohus 27. mail 2024 Konstitutsionen sadile (Bulgaaria konstitutsioonikohus) taotluse tunnistada kriminaalmenetluse seadustiku artikli 105 lõige 2 põhiseadusega vastuolus olevaks.
20 Konstitutsionen sad (konstitutsioonikohus) jättis 27. juunil 2024 selle taotluse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul põhineb selle kohta esitatud põhjendus eeldusel, et kriminaalmenetluse seadustiku artikli 105 lõikes 2 ette nähtud nõuetevastaselt kogutud tõendite süstemaatiline välistamine on süüdistatavatele tingimata soodne.
21 Eelotsusetaotluse esitanud kohus pidas kohtuistungi, kus ta teavitas põhikohtuasja süüdistatavaid ja nende kaitsjaid menetlusnormide rikkumisest, mis pandi toime kõnealuste tõendite kogumisel, mille järel uurimine lõpetati. Kohtuistungil palusid need advokaadid süüdistatavate õigeksmõistmist, seades oma argumentide keskmesse õigustavad tõendid, mis olid kogutud nõuetevastaselt.
22 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on need argumendid põhjendatud ning kõnealused tõendid, mille kohta ta täpsustab, et neid ei ole veel välistatud, on nende argumentide põhjendamiseks määrava tähtsusega. Seda järeldust arvestades esitas nimetatud kohus 27. veebruaril 2025 Konstitutsionen sadile (konstitutsioonikohus) uuesti taotluse tunnistada kriminaalmenetluse seadustiku artikli 105 lõige 2 põhiseadusega vastuolus olevaks, mille viimati nimetatud kohus jättis 8. mai 2025. aasta kohtumäärusega rahuldamata.
23 Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas liidu õigusega on kooskõlas Konstitutsionen sadi (konstitutsioonikohus) Bulgaaria põhiseaduse artikli 122 lõikele 1 antud tõlgendus, mis tema arvates viib selleni, et kriminaalmenetluse seadustiku artikli 105 lõike 2 ainus praktiline tagajärg on see, et see kahjustab süüdistatavate õiguslikke huve, jättes nad ilma võimalusest end kaitsta, esitades end õigustavaid tõendeid.
24 Sellega seoses tuleb märkida, et arvestades korruptsioonivastase konventsiooni artiklit 5, ei saa menetlusnormid takistada tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate karistuste kohaldamist ega põhiõiguse kasutamist, et kaitsta end kriminaalsüüdistuste eest.
25 Lisaks tuleneb 17. jaanuari 2019. aasta kohtuotsusest Dzivev jt (C‑310/16, EU:C:2019:30, punkt 33), et käibemaksualaste rikkumiste suhtes alustatud kriminaalmenetlused kujutavad endast liidu õiguse kohaldamist harta artikli 51 lõike 1 tähenduses. Sama peaks kehtima ka korruptsioonivastases konventsioonis osutatud süütegude puhul.
26 Neil asjaoludel peavad põhikohtuasjas kõne all olevad õigusnormid selleks, et need oleksid kooskõlas ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga ning harta artikli 47 esimese ja teise lõiguga, tagama süüdistatavatele õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele, õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele ja kaitseõigused. Sellega seoses võib nõuetevastaselt kogutud tõendite välistamist õigustada üksnes vajadusega tagada õiglane menetlus, andes kaitsele tegeliku võimaluse mõista tõendite asjakohasust.
27 Lisaks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas direktiivi 2012/13 artikli 7 lõiked 2 ja 3, mis annavad kahtlustatavatele ja süüdistatavatele õiguse tutvuda toimiku materjalidega, annavad õiguse saada teavet teatavate tõendite võimaliku välistamise kohta, mille kogumisel on rikutud menetlusnorme.
28 Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ajahetk, mil tuleb kontrollida tõendite kogumise nõuetekohasust, ei ole riigisiseses õiguses selgelt kindlaks määratud. Nimetatud kohus leiab, et selline hindamine tuleb läbi viia enne menetlust lõpetavat kohtuotsust, et pooled saaksid selles küsimuses oma seisukoha esitada. Samas soovib ta teada, kas ta peab ennast taandama põhjusel, et ta ei ole säilitanud erapooletust, teavitades pooli sellest, et teatavad tõendid on kogutud nõuetevastaselt.
29 Neil asjaoludel otsustas Sofiyski gradski sad (Sofia linnakohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas tõlgendus, mis on antud põhiseaduse sättele, mis tagab süüdistatavale õiguse ennast kohtumenetluses kaitsta ([Bulgaaria] põhiseaduse artikli 122 lõige 1), ja mille kohaselt
– väljendub õigus ennast kaitsta olukorras, kus tõendite kogumisel on rikutud süüdistatavate eraelu puutumatust, asjaomaste tõendite välistamises, ja
– ka õigus ennast kaitsta süüdistuse vastu väljendub nende tõendite välistamises,
on kooskõlas ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga ning [harta] artikli 47 esimese ja teise lõiguga, kui süüdistatava eraelu puutumatust on rikutud kõige leebemas kõne alla tulevas vormis; rikkumine ei ole mõjutanud saadud tõendite usaldusväärsust; tõendid on üksnes õigustavad ja määrava tähtsusega, et toetada süüdistatavate väidet oma süütuse kohta, ja süüdistatavad, keda on nõuetekohaselt teavitatud tõendite kogumisel toime pandud rikkumisest, avaldavad sõnaselgelt, et nad soovivad neid tõendeid kasutada?
2. Kas direktiivi 2012/13 artikli 7 lõigetega 2 ja 3 ning harta artikli 47 teise lõiguga on kooskõlas riigisisesele õigusele antud tõlgendus, millest tuleneb, et kui kohus leiab, et teatavad tõendid võib või tuleb välistada, kuna nende kogumisel on rikutud menetlusõigusnorme, siis teavitab ta sellest süüdistatavaid, et nad saaksid oma kaitset vastavalt ette valmistada?“
Euroopa Kohtu pädevus
30 Kõigepealt on oluline meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on Euroopa Kohtul omaenda pädevuse või talle esitatud eelotsusetaotluse vastuvõetavuse hindamiseks kohustus kontrollida asjaolusid, mille alusel liikmesriigi kohus tema poole pöördus (11. juuli 2024. aasta kohtuotsus Hann‑Invest jt, C‑554/21, C‑622/21 ja C‑727/21, EU:C:2024:594, punkt 29 ning seal viidatud kohtupraktika).
31 Samuti tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohus võib talle ELTL artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotluse raames liidu õigust tõlgendada üksnes talle antud pädevuse piires (11. juuli 2024. aasta kohtuotsus Hann‑Invest jt, C‑554/21, C‑622/21 ja C‑727/21, EU:C:2024:594, punkt 30 ning seal viidatud kohtupraktika).
32 Käesoleval juhul palub eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimustega Euroopa Kohtul tõlgendada eelkõige ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku ning harta artikli 47 esimest ja teist lõiku seoses sellega, kuidas menetluslikult käsitleda passiivse korruptsiooni suhtes alustatud kriminaalmenetluses nõuetevastaselt kogutud tõendeid.
33 Sellega seoses olgu esimesena märgitud, et ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu kohaselt peavad liikmesriigid ette nägema liidu õigusega hõlmatud valdkondades isikute tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse. Seega on liikmesriigi ülesanne kehtestada selline õiguskaitsevahendite ja menetluste süsteem, millega on neis valdkondades tagatud tõhus kohtulik kontroll (11. juuli 2024. aasta kohtuotsus Hann‑Invest jt, C‑554/21, C‑622/21 ja C‑727/21, EU:C:2024:594, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
34 Mis puutub ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu esemelisse kohaldamisalasse, siis selle sätte kohaselt on selleks „liidu õigusega hõlmatud valdkonnad“, sõltumata olukorrast, milles liikmesriigid liidu õigust kohaldavad (11. juuli 2024. aasta kohtuotsus Hann‑Invest jt, C‑554/21, C‑622/21 ja C‑727/21, EU:C:2024:594, punkt 35 ning seal viidatud kohtupraktika).
35 Seega on nimetatud säte muu hulgas kohaldatav kõigi riigisiseste organite suhtes, kes kohtuna võivad lahendada küsimusi, mis on seotud liidu õiguse kohaldamise või tõlgendamisega ja kuuluvad seega liidu õigusega hõlmatud valdkonda (11. juuli 2024. aasta kohtuotsus Hann‑Invest jt, C‑554/21, C‑622/21 ja C‑727/21, EU:C:2024:594, punkt 36 ning seal viidatud kohtupraktika).
36 Käesoleval juhul peab eelotsusetaotluse esitanud kohus tegema otsuse kahe passiivses korruptsioonis süüdistatud politseiametniku kriminaalvastutuse kohta. Nimetatud kuritegu on ette nähtud karistusseadustiku artikli 301 lõikes 1 ja artiklis 302 vastavalt korruptsioonivastase konventsiooni artiklile 2, mistõttu kuulub põhikohtuasi liidu õigusega hõlmatud valdkonda. Järelikult on eelotsusetaotluse esitanud kohus kohustatud järgima ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust tulenevaid tõhusa kohtuliku kaitse nõudeid.
37 Seega on Euroopa Kohus käesolevas asjas pädev tõlgendama viimati nimetatud sätet.
38 Mis teisena puudutab harta artikli 47 esimest ja teist lõiku, siis harta kohaldamisala seoses liikmesriikide tegevusega on määratletud harta artikli 51 lõikes 1, mille kohaselt on harta sätted ette nähtud liikmesriikidele „üksnes liidu õiguse kohaldamise korral“, ning see säte kinnitab Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikat, mille kohaselt laienevad liidu õiguskorras tagatud põhiõigused kõigile liidu õigusega reguleeritud olukordadele, kuid mitte väljapoole niisuguseid olukordi (26. veebruari 2026. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (õigus pakkuda meediateenuseid teataval raadiosagedusel), C‑92/23, EU:C:2026:108, punkt 95 ja seal viidatud kohtupraktika.
39 Mõiste „liidu õiguse kohaldamine“ harta artikli 51 lõike 1 tähenduses eeldab liidu õigusakti ja asjaomase riigisisese meetme vahel teatava seose olemasolu, mis ulatub kaugemale sellest, et asjaomaste valdkondade puhul on tegemist naabervaldkondadega või et üks neist valdkondadest avaldab teisele kaudset mõju (29. juuli 2024. aasta kohtuotsus protectus, C‑185/23, EU:C:2024:657, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).
40 Selleks, et välja selgitada, kas riigisisese meetme puhul on tegemist „liidu õiguse kohaldamisega“ harta artikli 51 lõike 1 tähenduses, tuleb niisiis muude tegurite hulgas hinnata, kas põhikohtuasjas kõne all olevate riigisiseste õigusnormide eesmärk on liidu õiguse sätte rakendamine, milline on nende riigisiseste õigusnormide laad ja kas nendega taotletakse muid eesmärke kui liidu õigusega hõlmatud eesmärgid, isegi kui need riigisisesed õigusnormid võivad mõjutada liidu õigust kaudselt, ning seda, kas selles valdkonnas on olemas liidu õiguse erinormid või normid, mis võivad seda valdkonda mõjutada (29. juuli 2024. aasta kohtuotsus protectus, C‑185/23, EU:C:2024:657, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).
41 Sellega seoses on Euroopa Kohus juba sedastanud, et liidu põhiõigused ei ole riigisiseste õigusnormide suhtes kohaldatavad, kui asjaomast valdkonda reguleerivad liidu õiguse normid ei näe liikmesriikidele põhikohtuasjas vaidluse all olevas olukorras ette mingeid konkreetseid kohustusi (vt selle kohta 6. märtsi 2014. aasta kohtuotsus Siragusa, C‑206/13, EU:C:2014:126, punkt 26, ja 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Julián Hernández jt, C‑198/13, EU:C:2014:2055, punkt 35).
42 Käesoleval juhul leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, et harta artikli 47 esimene ja teine lõik on põhikohtuasjas käsitletava olukorra suhtes kohaldatavad, kuna põhikohtuasja menetluses kuuluvad asjasse puutuvad riigisisesed õigusnormid korruptsioonivastase konventsiooni ja direktiivi 2012/13 artikli 7 lõigete 2 ja 3 kohaldamisalasse.
43 Esiteks, mis puudutab korruptsioonivastases konventsioonis ette nähtud karistusõiguse materiaalõigusnorme, siis tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et ühelt poolt nõukogu 25. oktoobri 2004. aasta raamotsuses 2004/757/JSK, millega kehtestatakse miinimumeeskirjad ebaseadusliku uimastiäri kuriteokoosseisu ja karistuste kohta (ELT 2004, L 335, lk 8), ja nõukogu 24. oktoobri 2008. aasta raamotsuses 2008/841/JSK organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse kohta (ELT 2008, L 300, lk 42) sisalduvate liidu karistusõiguse materiaalõigusnormide ning teiselt poolt Bulgaaria kriminaalmenetlusõiguse sätete, mis reguleerivad kohtuasjas käsitletavat karistuskokkulepet, vaheline seos ei ulatu kaugemale naabervaldkondadest või kaudsest mõjust, mida üks neist valdkondadest avaldab teisele, mistõttu ei saa nende vahel tuvastada seost käesoleva kohtuotsuse punktis 39 viidatud kohtupraktika tähenduses (vt selle kohta 28. novembri 2024. aasta kohtuotsus PT (prokuröri ja süüteo toimepanija vaheline karistuskokkulepe), C‑432/22, EU:C:2024:987, punkt 40).
44 Sama kehtib seose kohta ühelt poolt korruptsioonivastases konventsioonis – mille artikli 2 lõikes 1 on eelkõige määratletud passiivse korruptsiooni süütegu ja artikli 5 lõikes 1 koostoimes artikli 2 lõikega 1 on ette nähtud selle süüteoga seotud karistusi käsitlevad nõuded – sisalduvate liidu karistusõiguse materiaalõigusnormide ning teiselt poolt riigisiseste kriminaalmenetluse üldnormide vahel, mis käsitlevad nõuetevastaselt kogutud tõendite lubamatust või sellise lubamatuse tagajärgi.
45 Nimelt ei pane see konventsioon liikmesriikidele mingit konkreetset kohustust seoses tõendite lubatavusega.
46 Seda järeldust ei sea kahtluse alla eelotsusetaotluse esitanud kohtu mainitud 17. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Dzivev jt (C‑310/16, EU:C:2019:30, punkt 33), milles Euroopa Kohus tõlgendas hartat vastuseks eelotsuse küsimusele, mis puudutas tõendite lubatavust käsitlevate Bulgaaria õigusnormide kooskõla hartaga ning mis esitati käibemaksualaste rikkumiste suhtes alustatud kriminaalmenetluses.
47 Nimelt leidis Euroopa Kohus nimetatud kohtuotsuses, et harta on põhikohtuasjas kohaldatav, võttes arvesse kõnealuste rikkumiste eripära, eelkõige seetõttu, et need kahjustavad tingimata liidu finantshuve ja kuna nende eest karistamine tagab liidu tasandil ühtlustatud käibemaksualase õiguskorra tõhususe (vt selle kohta 17. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Dzivev jt, C‑310/16, EU:C:2019:30, punktid 25–28). Sellist analüüsi ei saa aga üle kanda põhikohtuasjas käsitletavale olukorrale, mis puudutab passiivse korruptsiooni kuriteo suhtes alustatud menetlust.
48 Lisaks tuleb märkida, et asjaolu, et korruptsioonivastast konventsiooni rakendatakse riigisiseste materiaalõigusnormidega, mis kriminaliseerivad passiivse korruptsiooni süüteo, ei muuda hartat kohaldatavaks passiivses korruptsioonis kahtlustatava isiku suhtes alustatud kriminaalmenetluse kõigile aspektidele.
49 Eeltoodut arvestades ei kujuta kriminaalmenetluse seadustiku sätted, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kohaldama, eelkõige selle artikli 105 lõige 2, endast korruptsioonivastase konventsiooni sätete „rakendamist“ harta artikli 51 lõike 1 tähenduses.
50 Teiseks, mis puudutab direktiivi 2012/13 artikli 7 lõikeid 2 ja 3, siis tuleb kõigepealt märkida, et sätte sõnastus ei viita teatavate tõendite lubamatusele ega teabele, mis peaks kahtlustatavale või süüdistatavale olema kättesaadav seoses tõenditega, millele neil on olnud juurdepääs.
51 Seejärel on direktiivi põhjendustes 9, 10 ja 14 märgitud, et direktiivi eesmärk on kehtestada vaid ühised miinimumnormid, mis tähendab, et sellega ei ühtlustata kriminaalmenetlusega seotud norme ammendavalt. Arvestades nimetatud direktiiviga läbi viidud ühtlustamise piiratud ulatust, kuuluvad direktiiviga reguleerimata küsimused riigisisese õiguse kohaldamisalasse (vt analoogia alusel 1. augusti 2025. aasta kohtuotsus Dimnev, C‑404/24, EU:C:2025:595, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).
52 Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et direktiivi 2012/13 artikli 7 lõiked 2 ja 3 ei reguleeri tõendite lubatavuse küsimusi ega kehtesta seega ühtegi konkreetset kohustust sellise olukorra suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjas.
53 Järelikult ei saa asuda seisukohale, et põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid kujutavad endast direktiivi 2012/13 artikli 7 lõigete 2 ja 3 rakendamist.
54 Kõike eeltoodut arvestades ei ole Euroopa Kohus pädev vastama esitatud küsimustele osas, milles need puudutavad harta artikli 47 esimese ja teise lõigu tõlgendamist.
Eelotsusetaotluse vastuvõetavus
55 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldatakse, et liidu õiguse tõlgendamist puudutavad küsimused, mis liikmesriigi kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille paikapidavuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne, on kohtuasja lahendamisel asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotlusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (17. märtsi 2026. aasta kohtuotsus Županijsko državno odvjetništvo, C‑8/24, EU:C:2026:210, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).
56 Kohtupraktikas on samuti välja kujunenud, et ELTL artiklis 267 sätestatud menetlus on Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö vahend, mille abil annab Euroopa Kohus liikmesriikide kohtutele liidu õiguse tõlgendamise juhiseid, mida need kohtud vajavad nende menetluses olevate vaidluste lahendamiseks. Eelotsusetaotluse esitamise eesmärk ei ole mitte nõuandvate arvamuste saamine üldiste või hüpoteetiliste küsimuste kohta, vaid see peab olema vajalik kohtuvaidluse tegelikuks lahendamiseks (11. juuli 2024. aasta kohtuotsus Hann‑Invest jt, C‑554/21, C‑622/21 ja C‑727/21, EU:C:2024:594, punkt 39 ning seal viidatud kohtupraktika).
57 Nagu ELTL artikli 267 sõnastusestki ilmneb, peab taotletavat eelotsust olema eelotsusetaotluse esitanud kohtul „vaja“ tema menetluses olevas kohtuasjas „otsuse tegemiseks“ (11. juuli 2024. aasta kohtuotsus Hann‑Invest jt, C‑554/21, C‑622/21 ja C‑727/21, EU:C:2024:594, punkt 40 ning seal viidatud kohtupraktika).
58 Selle sättega kehtestatud eelotsusemenetluses peab nimelt põhikohtuasi ja need liidu õigusnormid, mille tõlgendamist palutakse, olema sedavõrd seotud, et see tõlgendus on objektiivselt vajalik otsuse jaoks, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tegema (9. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus G. jt (üldkohtu kohtunike ametisse nimetamine Poolas), C‑181/21 ja C‑269/21, EU:C:2024:1, punkt 65 ning seal viidatud kohtupraktika).
59 Käesoleval juhul soovitakse esimese eelotsuse küsimusega sisuliselt teada, kas ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt peab kriminaalkohus igal juhul välistama tõendeid, mis on kogutud nõuetevastaselt, see tähendab isegi juhul, kui need on õigustavad tõendid.
60 Nimetatud sätte kohaselt näevad liikmesriigid ette tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse liidu õigusega hõlmatud valdkondades.
61 Nimetatud sättega on igale liikmesriigile pandud kohustus tagada, et organid, kelle ülesanne „kohtuna“ – liidu õiguses määratletud tähenduses – on liidu õiguse kohaldamise või tõlgendamise küsimuste lahendamine ja kes seega on liidu õigusega hõlmatud valdkondades liikmesriigi õiguskaitsevahendite süsteemi osa, vastavad tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele (4. septembri 2025. aasta kohtuotsus AW „T“, C‑225/22, EU:C:2025:649, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).
62 Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on kahtlusi, kas kriminaalmenetluse seadustiku artikli 105 lõige 2 on kooskõlas sama sättega osas, milles see kohustab teda välistama tõendid, mis on kogutud nõuetevastaselt, sealhulgas juhul, kui neile saab süüdistatavate kaitseks tugineda õigustavalt.
63 Samas tuleb esiteks tõdeda, et eelotsusetaotlusest ei nähtu, et põhikohtuasi on sisu poolest seotud liidu õigusega, eelkõige ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga, mida käsitleb esimene eelotsuse küsimus, ning et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab seega kohaldama seda õigust, eelkõige korruptsioonivastast konventsiooni, selleks et leida põhikohtuasja menetluses sisuline lahendus (vt analoogia alusel 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Miasto Łowicz ja Prokurator Generalny, C‑558/18 ja C‑563/18, EU:C:2020:234, punkt 49).
64 Kuigi põhikohtuasja asjaolud võivad kuuluda selles konventsioonis määratletud passiivse korruptsiooni süüteo alla, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski tegema otsuse Bulgaaria karistusõiguse alusel ning kohus ei viita sellele, et nimetatud konventsiooni või ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu tõlgendamist on objektiivselt vaja otsuse tegemiseks, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus peab põhikohtuasja menetluses sisuliselt tegema.
65 Teiseks ei too eelotsusetaotluse esitanud kohus oma kaalutlustes, mis ta esitas esimesele eelotsuse küsimusele vastamise vajaduse põhjendamiseks, esile ka võimalikke liidu õiguse menetlusnorme, mida ta peab oma otsuse tegemisel kohaldama (vt analoogia alusel 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Miasto Łowicz ja Prokurator Generalny, C‑558/18 ja C‑563/18, EU:C:2020:234, punkt 50).
66 Kolmandaks, Euroopa Kohtu vastus sellele küsimusele ei näi olevat ka sellist laadi, mis annaks eelotsusetaotluse esitanud kohtule liidu õiguse tõlgenduse, mis võimaldab tal lahendada riigisisese õiguse menetluslikud küsimused, enne kui ta tema menetluses oleva kohtuvaidluse sisuliselt lahendab (vt analoogia alusel 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Miasto Łowicz ja Prokurator Generalny, C‑558/18 ja C‑563/18, EU:C:2020:234, punkt 51).
67 Käesoleval juhul saab eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes on pädev hindama põhikohtuasja süüdistatavate kriminaalvastutust, anda sellise hinnangu eelkõige tõendite tõendusjõu hindamise alusel.
68 Järelikult ei ole ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu taotletud tõlgendust objektiivselt vaja otsuse tegemiseks, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tegema. Sellest tuleneb, et esimene küsimus on vastuvõetamatu.
69 Teise eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2012/13 artikli 7 lõigetega 2 ja 3 on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt peab kriminaalkohus süüdistatavaid teavitama, kui ta tuvastab, et teatavate toimikusse lisatud tõendite kogumine ei olnud nõuetekohane, mistõttu tuleb need riigisisese õiguse alusel välistada.
70 Sellega seoses tuleneb direktiivi artikli 2 lõikest 1, et direktiivi artikli 7 lõiked 2 ja 3 on põhikohtuasjas kohaldatavad.
71 Samas nähtub eelotsusetaotlusest ühelt poolt, et vastavalt selle direktiivi artikli 7 lõikele 2 võimaldati põhikohtuasja süüdistatavatel tutvuda pädevate asutuste valduses olevate süüstavate või õigustavate tõenditega, ning teiselt poolt, et need süüdistatavad valmistasid oma kaitse ette teades, et teatavad tõendid on kogutud nõuetevastaselt, mis Bulgaaria õigusnormide kohaselt toob kaasa nende tõendite lubamatuse.
72 Eelotsusetaotlusest nähtub samuti, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul ei ole mingit kahtlust selles suhtes, kas direktiivi artikli 7 lõigetega 2 ja 3 on kooskõlas Bulgaaria õigusnormide tõlgendus, mille kohaselt tuleb tõendite lubatavuse küsimus lahendada enne menetlust lõpetavat kohtuotsust, vaid eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused puudutavad küsimust, kas see tõlgendus on kooskõlas harta artikli 47 teisest lõigust tuleneva erapooletuse nõudega. Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 54, ei ole Euroopa Kohus aga pädev seda viimast sätet käesolevas kohtuasjas tõlgendama.
73 Sellest järeldub, et teine küsimus on vastuvõetamatu, kuna direktiivi 2012/13 artikli 7 lõigete 2 ja 3 taotletud tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja faktiliste asjaoludega.
74 Kõigest eeltoodust tuleneb, et Euroopa Kohus ei ole pädev vastama eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele osas, milles need puudutavad harta artiklit 47, ning et eelotsusetaotlus on ülejäänud osas vastuvõetamatu.
Kohtukulud
75 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
1. Euroopa Kohus ei ole pädev vastama eelotsuse küsimustele, mille on esitanud Sofiyski gradski sad (Sofia linnakohus, Bulgaaria) 20. mai 2025. aasta otsusega, selles osas, milles need käsitlevad Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 esimese ja teise lõigu tõlgendamist.
2. Sofiyski gradski sadi (Sofia linnakohus, Bulgaaria) 20. mai 2025. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus on ülejäänud osas vastuvõetamatu.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: bulgaaria.
i Kohtuasjal on väljamõeldud nimi See ei vasta ühegi menetlusosalise tegelikule nimele.