Esialgne tõlge

EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)

16. juuli 2026(*)

Sisukord

I. Õiguslik raamistik

A. Rahvusvaheline õigus

B. Liidu õigus

1. Finantshuvide kaitse konventsioon

2. Otsus 2008/40/JSK

3. Direktiiv (EL) 2017/1371

4. Määrus (EMÜ, Euratom) nr 1553/89

5. Otsused 2007/436/EÜ ja 2014/335/EÜ, Euratom

C. Rumeenia õigus

1. Rumeenia põhiseadus

2. 1968. aasta karistusseadustik

3. 2009. aasta karistusseadustik

4. Curtea Constituțională (konstitutsioonikohus) praktika

5. OUG nr 71/2022

6. Kassatsioonikohtu otsus nr 67/2022

7. Seadus nr 241/2005

II. Menetlus põhikohtuasjas ja eelotsuse küsimused

III. Menetlus Euroopa Kohtus

IV. Eelotsuse küsimuste analüüs

A. Esimene küsimus

B. Teine küsimus

1. Vastuvõetavus

2. Sisulised küsimused

a) Kohtuotsus Lin

1) Kohtuotsuses Lin antud hinnang konstitutsioonikohtu 2018. ja 2022. aasta otsustes tunnustatud riigisisesele kaitsestandardile

2) Kohtuotsuses Lin antud hinnang konstitutsioonikohtu otsuses nr 67/2022 tunnustatud riigisisesele kaitsestandardile

i) Konstitutsioonikohtu otsuses nr 67/2022 tunnustatud riigisisese kaitsestandardi kvalifitseerimine harta artikli 49 seisukohast

ii) Kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022 tunnustatud riigisisesest kaitsestandardist tuleneva süsteemse ohu hindamine

b) Kohtuotsuse Lin kohaldamine põhiseaduses sätestatud põhimõtte seisukohast, mis keelab karistusõiguses lex tertia kohaldamise

c) Karistamatuse süsteemse ohu tingimuse kohaldamine kohtuotsuses Lin

d) Kohtuotsuse Lin kohaldamine faktiliste asjaolude suhtes, mis on lõplikult aegunud vastavalt kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022 sätestatud riigisisesele kaitsestandardile

1) Kohtuotsuse Lin kohaldamine kohtuasjas, milles on kohtuotsusega lõplikult tuvastatud kriminaalvastutuse aegumistähtaja möödumine

2) Kohtuotsuse Lin kohaldamine kriminaalmenetlustele, mille puhul ei ole aegumistähtaja möödumist tuvastatud lõpliku kohtuotsusega

i) ELTL artikli 325 lõikest 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõikest 1 tulenevate nõuete jõustumise kuupäev

ii) ELTL artikli 325 lõikest 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõikest 1 tulenevate nõuete selgus ja ettenähtavus

e) EIÕK artikkel 7

V. Kohtukulud

Eelotsusetaotlus – Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – ELTL artikli 325 lõige 1 – Euroopa Liidu lepingu artikli K.3 alusel koostatud Euroopa Ühenduste finantshuvide kaitse konventsioon – Artikli 2 lõige 1 – Kohustus võidelda liidu finantshuve kahjustava pettuse vastu hoiatavate ja tõhusate meetmetega – Tõhusate karistuste kehtestamise kohustus – Liidu finantshuve kahjustav suur pettus – Mõiste – Kriminaalvastutuse aegumistähtaeg – Leebema karistusseaduse tagasiulatuva kohaldamise põhimõtte (lex mitior’i põhimõte) kohaldamisega seotud riigisisene kaitsestandard – Liikmesriigi kohtute kohustus jätta kohaldamata selle liikmesriigi kõrgeima kohtu praktika, mis ei ole liidu õigusega kooskõlas – 24. juuli 2023. aasta kohtuotsuse Lin (C‑107/23 PPU, EU:C:2023:606) kohaldamine – Põhiseadusest tulenev lex tertia kohaldamise keeld – Juba möödunud aegumistähtaeg – Selles kohtuotsuses ette nähtud tingimuste ettenähtavus – Selle kohtuotsuse kooskõla 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 7

Kohtuasjas C‑280/25 [Lin II](i),

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Înalta Curte de Casaţie şi Justiţie (kassatsioonikohus, Rumeenia) 13. märtsi 2025. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 10. aprillil 2025, kriminaalmenetluses järgmise isiku suhtes:

M. G. D.,

menetluses osalesid:

Parchetul de pe lângă Curtea de Apel Oradea,

Statul român – Agenţia Naţională de Administrare Fiscală prin Direcţia Generală Regională a Finanţelor Publice Cluj-Napoca, prin Administraţia Judeţeană a Finanţelor Publice Satu Mare,

EUROOPA KOHUS (suurkoda),

koosseisus: Euroopa Kohtu president K. Lenaerts, Euroopa Kohtu asepresident T. von Danwitz, kodade presidendid C. Lycourgos (ettekandja), I. Jarukaitis, M. L. Arastey Sahún, I. Ziemele, J. Passer ja M. Condinanzi, kohtunikud N. Piçarra, A. Kumin, N. Jääskinen, D. Gratsias, B. Smulders, S. Gervasoni ja N. Fenger,

kohtujurist: M. Campos Sánchez-Bordona,

kohtusekretär: ametnik R. Șereș,

arvestades kirjalikku menetlust ja 7. oktoobri 2025. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–        Rumeenia valitsus, esindajad: M. Chicu, E. Gane, L. Ghiță ja L. Liţu ning ekspert G. Rădășanu,

–        Euroopa Komisjon, esindajad: F. Blanc, I. V. Rogalski, C. Valero ja P. J. O. Van Nuffel,

olles 18. detsembri 2025. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

kohtuotsuse

1        Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada ELL artiklit 2 ning artikli 4 lõikeid 2 ja 3, ELTL artikli 2 lõiget 2 ja artikli 325 lõiget 1, Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 49, artikli 52 lõiget 3 ja artiklit 53 ning Euroopa Liidu lepingu artikli K.3 alusel koostatud, 26. juulil 1995 Brüsselis alla kirjutatud ja nõukogu 26. juuli 1995. aasta aktile (EÜT 1995, C 316, lk 48; ELT eriväljaanne 19/01, lk 9) lisatud Euroopa Ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni (edaspidi „finantshuvide kaitse konventsioon“) artikli 1 lõike 1 punkti a ning artikleid 2 ja 9.

2        Eelotsusetaotlus seondub kassatsioonkaebusega, mille esitas Înalta Curte de Casaţie şi Justiţiele (kassatsioonikohus, Rumeenia; edaspidi „kassatsioonikohus“) Parchetul de pe lângă Curtea de Apel Oradea (Oradea apellatsioonikohtu juures tegutsev prokuratuur, Rumeenia) Curtea de Apel Oradea (Oradea apellatsioonikohus, Rumeenia) 21. märtsi 2024. aasta kohtuotsuse peale, millega anti korraldus lõpetada M. G. D. suhtes kriminaalmenetlus seetõttu, et talle etteheidetava maksupettusest osavõtu kriminaalvastutuse aegumistähtaeg oli möödunud.

I.      Õiguslik raamistik

A.      Rahvusvaheline õigus

3        Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artiklis 7 on sätestatud:

„1.      Kedagi ei või tunnistada süüdi kuriteos – teos või tegevusetuses, mis selle toimepanemise ajal kehtinud riigisisese või rahvusvahelise õiguse järgi ei olnud kuritegu. Samuti ei või kohaldada raskemat karistust kui kuriteo toimepanemise ajal ettenähtu.

2.      See artikkel ei takista ühegi isiku mis tahes teo või tegevusetuse suhtes, mis selle toimepanemise ajal oli kuritegu tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi, kohtumenetluse läbiviimist ja isiku karistamist.“

B.      Liidu õigus

1.      Finantshuvide kaitse konventsioon

4        Finantshuvide kaitse konventsiooni artiklis 1 „Üldsätted“ on ette nähtud:

„1.      Käesolevas konventsioonis tähendab Euroopa ühenduste finantshuve kahjustav pettus:

[…]

b)      tulude puhul tahtlikku tegevust või tegevusetust, mis on seotud:

–        valede, ebatäpsete või mittetäielike aruannete või dokumentide kasutamise või esitamisega, mille tagajärjel õigusvastaselt vähendatakse vahendeid, mis sisalduvad Euroopa ühenduste üldeelarves või Euroopa ühenduste või nende nimel hallatavates eelarvetes,

[…]

2.      Kui artikli 2 lõikest 2 ei tulene teisiti, võtab iga liikmesriik vajalikud ja asjakohased meetmed lõike 1 ülevõtmiseks oma siseriiklikku kriminaalõigusse nii, et selles lõikes osutatud tegevust käsitatakse kuriteona.

3.      Kui artikli 2 lõikest 2 ei tulene teisiti, võtab iga liikmesriik ka vajalikud meetmed tagamaks, et valede, ebatäpsete või mittetäielike aruannete või dokumentide tahtlikku koostamist või esitamist, millel on lõikes 1 kirjeldatud tagajärjed, käsitatakse kuriteona, juhul kui see ei ole juba karistatav iseseisva süüteona või lõikes 1 määratletud pettuses osalemise, sellele kihutamise või selle toimepanemise katsena.

[…]“.

5        Konventsiooni artiklis 2 „Karistused“ on sätestatud:

„1.      Iga liikmesriik võtab vajalikke meetmeid selle tagamiseks, et artiklis 1 osutatud tegevus ja artikli 1 lõikes 1 osutatud tegevuses osalemise, sellele kihutamise või sellise tegevuse katse suhtes kohaldatakse tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid kriminaalkaristusi, vähemalt suurte pettuste suhtes vabadusekaotust, millele võib järgneda väljaandmine; suureks pettuseks peetakse pettust, millega seotud miinimumsumma kehtestab iga liikmesriik. See miinimumsumma ei või ületada 50 000 [eurot].

2.      Väikeste pettuste suhtes, mis on seotud ühtekokku alla 4000 [euro] suuruse summaga ja millega ei kaasne liikmesriigi õiguse kohaselt raskendavaid asjaolusid, võib liikmesriik ette näha lõikes 1 sätestatutest erinevaid karistusi.

[…]“.

6        Selle konventsiooni artiklis 9 „Siseriiklikud sätted“ on sätestatud:

„Ükski käesoleva konventsiooni säte ei takista liikmesriikidel vastu võtta siseriiklikke õigusnorme, mis sisaldavad ulatuslikumaid kohustusi kui konventsioonist tulenevad.“

2.      Otsus 2008/40/JSK

7        Nõukogu 6. detsembri 2007. aasta otsuse 2008/40/JSK, mis käsitleb Bulgaaria ja Rumeenia ühinemist Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooniga, mis on koostatud Euroopa Liidu lepingu artikli K.3 alusel, 27. septembri 1996. aasta protokolliga, 29. novembri 1996. aasta protokolliga ning 19. juuni 1997. aasta teise protokolliga (ELT 2008, L 9, lk 23), artikli 2 lõikes 1 on sätestatud:

„[Finantshuvide kaitse konventsioon], [nõukogu 27. septembri 1996. aasta akt, millega koostatakse Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni protokoll (ELT 1996, C 313, lk 1; ELT eriväljaanne 19/01, lk 19),] ja [nõukogu 29. novembri 1996. aasta akt, millega koostatakse Euroopa Liidu lepingu artikli K.3 alusel protokoll, mis käsitleb Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni tõlgendamist Euroopa Ühenduste Kohtu tehtud eelotsuste abil (EÜT 1997, C 151, lk 1; ELT eriväljaanne 19/01, lk 51),] jõustuvad Bulgaaria [Vabariigi] ja Rumeenia suhtes käesoleva otsuse vastuvõtmisele järgneva esimese kuu esimesel päeval, kui need ei ole jõustunud Bulgaaria [Vabariigi] või Rumeenia suhtes juba enne nimetatud kuupäeva.“

3.      Direktiiv (EL) 2017/1371

8        Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2017. aasta direktiivi (EL) 2017/1371, mis käsitleb võitlust liidu finantshuve kahjustavate pettuste vastu kriminaalõiguse abil (ELT 2017, L 198, lk 29), artiklis 16 „[F]inantshuvide kaitse konventsiooni asendamine“ on täpsustatud:

„[Finantshuvide kaitse konventsioon,] selle 27. septembri ja 29. novembri 1996. aasta [protokollid ning nõukogu 19. juuni 1997. aasta aktiga Euroopa Liidu lepingu artikli K.3 alusel koostatud Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni teine protokoll (EÜT 1997, C 221, lk 12; ELT eriväljaanne 19/08, lk 156)] asendatakse alates 6. juulist 2019 käesoleva direktiiviga nende liikmesriikide puhul, kellele see on siduv.

Käesoleva direktiiviga seotud liikmesriikide puhul käsitatakse viiteid [finantshuvide kaitse] konventsioonile viidetena käesolevale direktiivile.“

4.      Määrus (EMÜ, Euratom) nr 1553/89

9        Nõukogu 29. mai 1989. aasta määruse (EMÜ, Euratom) nr 1553/89 käibemaksust laekuvate omavahendite kogumise kindla ühtse korra kohta (EÜT 1989, L 155, lk 9; ELT eriväljaanne 01/01, lk 197) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „määrus nr 1553/89“) on artiklis 3 ette nähtud:

„Ilma et see piiraks artiklite 5 ja 6 kohaldamist, arvutatakse antud kalendriaasta käibemaksu-omavahendite baas nii, et liikmesriigis kõnealusel aastal laekunud käibemaksu netotulu kogusumma jagatakse sel aastal kohaldatud käibemaksumääraga.

Kui liikmesriigis kohaldatakse rohkem kui üht käibemaksumäära, arvutatakse käibemaksu-omavahendite baas nii, et laekunud käibemaksu netotulu kogusumma jagatakse kaalutud keskmise käibemaksumääraga. Sel juhul arvutab liikmesriik kaalutud keskmise maksumäära nelja kümnendkohani artiklis 4 määratletud ühismeetodiga. Kaalutud keskmine maksumäär väljendatakse protsentides.“

5.      Otsused 2007/436/EÜ ja 2014/335/EÜ, Euratom

10      Nõukogu 7. juuni 2007. aasta otsuse 2007/436/EÜ, Euratom Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta (ELT 2007, L 163, lk 17) artikli 2 lõiked 1 ja 4 olid sõnastatud järgmiselt:

„1.      Järgmisi tulusid käsitatakse Euroopa Liidu üldeelarvesse kavandatud omavahenditena:

[…]

b)      ilma et see piiraks lõike 4 teise lõigu kohaldamist, ühtse määra kohaldamine kõigi liikmesriikide ühtlustatud käibemaksu arvestusbaaside suhtes, mis määratakse kindlaks kooskõlas [Euroopa Ü]henduse eeskirjadega. Sel eesmärgil arvesse võetav arvestusbaas ei ületa ühegi liikmesriigi puhul 50% kogurahvatulust vastavalt lõikele 7;

[…]

4.      Lõike 1 punktis b nimetatud ühtseks määraks kehtestatakse 0,30%.

[…]“.

11      Nõukogu 26. mai 2014. aasta otsuse 2014/335/EL, Euratom Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta (ELT 2014, L 168, lk 105), mida vastavalt selle artiklile 11 kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2014, artikli 2 lõigetes 1 ja 4 oli sätestatud:

„1.      Liidu eelarvesse kavandatud omavahenditena käsitatakse tulu, mille allikaks on:

[…]

b)      ilma et see piiraks lõike 4 teise lõigu kohaldamist, ühtse määra kohaldamine kõigi liikmesriikide ühtlustatud käibemaksu arvestusbaaside suhtes, mis määratakse kindlaks kooskõlas liidu eeskirjadega. Sel eesmärgil arvessevõetav arvestusbaas ei ületa ühegi liikmesriigi puhul 50% kogurahvatulust vastavalt lõikele 7;

[…]

4.      Lõike 1 punktis b osutatud ühtseks määraks kehtestatakse 0,30%.

[…]“.

12      See otsus tunnistati kehtetuks nõukogu 14. detsembri 2020. aasta otsuse (EL, EURATOM) 2020/2053, mis käsitleb Euroopa Liidu omavahendite süsteemi ning millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2014/335/EL, Euratom (ELT 2020, L 424, lk 1), artikli 11 lõikega 1, ilma et see piiraks selle artikli lõike 2 kohaldamist.

C.      Rumeenia õigus

1.      Rumeenia põhiseadus

13      Leebema karistusseaduse tagasiulatuva kohaldamise põhimõte (edaspidi „lex mitior’i põhimõte“) on Rumeenia õiguses sätestatud Rumeenia põhiseaduse (Constituția României) artikli 15 lõikes 2, mis näeb ette, et „[s]eadus kohaldub ainult ex nunc, välja arvatud leebemad kuri- või väärtegusid reguleerivad seadused“.

14      Rumeenia põhiseaduse artikli 147 lõigetes 1 ja 4 on sätestatud:

„1.      Kehtivate seaduste ja valitsuse määruste ning määruste sätted, mis on põhiseadusvastaseks tunnistatud, kaotavad õigusjõu 45 päeva möödumisel Curtea Constituțională [(konstitutsioonikohus, Rumeenia)] kohtuotsuse avaldamisest, välja arvatud juhul, kui olenevalt olukorrast kas parlament või valitsus viib põhiseadusega vastuolus olevad sätted selle aja jooksul põhiseaduse sätetega kooskõlla. Sel ajavahemikul peatatakse põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud sätete kohaldamine automaatselt.

[…]

4.      Curtea Constituțională [(konstitutsioonikohus)] lahendid avaldatakse Monitorul Oficial al României’s [(Rumeenia ametlik väljaanne)]. Need on üldiselt siduvad alates nende avaldamise kuupäevast ja kohaldatavad üksnes ex nunc.“

2.      1968. aasta karistusseadustik

15      Enne seda, kui see asendati 17. juuli 2009. aasta seadusega nr 286/2009 karistusseadustiku kohta (Legea nr. 286/2009, privind Codul penal; Monitorul Oficial al României, I osa, nr 510, 24.7.2009), mis jõustus 1. veebruaril 2014 (edaspidi „2009. aasta karistusseadustik“), kehtis karistusseadustik, mis oli avaldatud 21. juuni 1968. aasta Buletinul Oficial al României’s nr 79–79 bis ning mis jõustus 1. jaanuaril 1969 ja avaldati uuesti 16. aprilli 1997. aasta Monitorul Oficial al României’s nr 65 (edaspidi „1968. aasta karistusseadustik“). Nii oli 1968. aasta karistusseadustiku artiklis 42 koostoimes artikli 34 lõike 1 punktiga b kuni 1. veebruarini 2014 ette nähtud, et konkreetse kuriteo eest ette nähtud vangistust võib suurendada viie aasta võrra, kui asjaomane kuritegu on jätkuv.

16      Sel ajavahemikul oli 1968. aasta karistusseadustiku artikli 122 lõikes 1 ette nähtud:

„Füüsiliste isikute kriminaalvastutuse aegumistähtajad on järgmised:

a)      15 aastat, kui toime pandud kuriteo eest karistatakse eluaegse vangistuse või üle 15‑aastase vangistusega;

b)      kümme aastat, kui toime pandud kuriteo eest karistatakse üle kümne- kuni 15‑aastase vangistusega;

c)      kaheksa aastat, kui toime pandud kuriteo eest karistatakse üle viie- kuni kümneaastase vangistusega;

d)      viis aastat, kui toime pandud kuriteo eest karistatakse üle ühe- kuni viieaastase vangistusega;

e)      kolm aastat, kui toime pandud süüteo eest karistatakse kuni üheaastase vangistuse või rahatrahviga.“

17      Alates 1. jaanuarist 1969 kuni 1. veebruarini 2014 oli 1968. aasta karistusseadustiku artiklis 123 ette nähtud, et kriminaalvastutuse aegumistähtaja kulgemise katkestab mis tahes akt, millest tuleb seaduse kohaselt kahtlustatavale või süüdistatavale kriminaalmenetluse käigus teatada.

3.      2009. aasta karistusseadustik

18      2009. aasta karistusseadustiku artiklis 5 on sätestatud:

„1.      Kui süüteo toimepanemisest kuni lõpliku kohtuotsuse kuulutamiseni on kehtestatud üks või mitu karistusseadust, kohaldatakse leebemat seadust.“

2.      Lõiget 1 kohaldatakse ka põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud õigusnormide suhtes ja erakorraliste määruste suhtes, mille parlament on heaks kiitnud muudatuste või täiendustega või mille parlament on jätnud heaks kiitmata, kui need sisaldasid nende kehtivuse ajal leebemaid karistusõigusnorme.“

19      Selle karistusseadustiku artikli 36 lõikes 1 on sätestatud:

„Jätkuva süüteo eest karistatakse karistusega, mis on seaduses toimepandud kuriteo eest ette nähtud, kusjuures karistuse maksimummäära võib vangistuse puhul suurendada kolme aasta võrra ja rahatrahvi puhul kolmandiku võrra.“

20      Nimetatud seadustiku artikli 154 lõikes 1 on ette nähtud:

„Kriminaalvastutuse aegumistähtajad on järgmised:

a)      15 aastat, kui toime pandud kuriteo eest karistatakse eluaegse vangistuse või üle 20‑aastase vangistusega;

b)      kümme aastat, kui toime pandud kuriteo eest karistatakse üle kümne- kuni 20‑aastase vangistusega;

c)      kaheksa aastat, kui toime pandud kuriteo eest karistatakse üle viie- kuni kümneaastase vangistusega;

d)      viis aastat, kui toime pandud kuriteo eest karistatakse üle ühe- kuni viieaastase vangistusega;

e)      kolm aastat, kui toime pandud süüteo eest karistatakse kuni üheaastase vangistuse või rahatrahviga.“

21      Selle karistusseadustiku artikli 155 lõike 1 algses redaktsioonis oli sätestatud:

„Mis tahes menetlustoiming kriminaalasjas katkestab kriminaalvastutuse aegumistähtaja kulgemise.“

4.      Curtea Constituțională (konstitutsioonikohus) praktika

22      Curtea Constituțională (konstitutsioonikohus) rahuldas 26. aprilli 2018. aasta kohtuotsusega nr 297/2018, mis avaldati 25. juunil 2018 Monitorul Oficial al Românei’s, taotluse tunnistada 2009. aasta karistusseadustiku artikli 155 lõige 1 põhiseadusega vastuolus olevaks, kuna see säte eirab põhiseaduses sätestatud karistusseaduse täpsuse ja ettenähtavuse põhimõtet, nähes ette, et menetlustoimingud katkestavad kriminaalvastutuse aegumistähtaja kulgemise isegi siis, kui nendest toimingutest ei ole kahtlustatavale või süüdistatavale teatatud.

23      Curtea Constituțională (konstitutsioonikohus) rahuldas 26. mai 2022. aasta kohtuotsusega nr 358/2022, mis avaldati 9. juunil 2022 Monitorul Oficial al Românei’s, uue taotluse tunnistada 2009. aasta karistusseadustiku artikli 155 lõige 1 põhiseadusega vastuolus olevaks, leides, et asjaolu, et Rumeenia seadusandja ei olnud teinud midagi põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud artikli 155 lõike 1 asendamiseks, oli tekitanud uue olukorra, kus puudus täpsus ja ettenähtavus. See kohus täpsustas, et tema 26. aprilli 2018. aasta kohtuotsuse nr 297/2018 avaldamise kuupäeva ja kohaldatavat õigusnormi kindlaks määrava normatiivakti jõustumise vahelisel ajal „ei [sisaldanud Rumeenia] positiivne õigus ühtegi alust, mis võimaldaks kriminaalvastutuse aegumistähtaja kulgemise katkemist“.

5.      Määrus nr 71/2022

24      Pärast seda, kui Curtea Constituțională (konstitutsioonikohus) tegi 26. mai 2022. aasta kohtuotsuse nr 358/2022, kuid enne selle avaldamist võttis Rumeenia valitsus talle delegeeritud seadusandlikku pädevust teostades vastu valitsuse 30. mai 2022. aasta erakorralise määruse nr 71/2022, millega muudetakse seaduse nr 286/2009 karistusseadustiku kohta artikli 155 lõiget 1 (Ordonanța de urgență a Guvernului nr. 71/2022, pentru modificarea articolului 155 alineatul (1) din Legea nr. 286/2009 privind Codul penal; Monitorul Oficial al României, I osa, nr 531, 30.5.2022; edaspidi „määrus nr 71/2022“), mis jõustus samal kuupäeval.

25      Määruse nr 71/2022 muudetud redaktsioonis on artikli 155 lõikes 1 alates 30. maist 2022 ette nähtud:

„Mis tahes selline menetlustoiming kriminaalasjas, millest seaduse kohaselt tuleb kahtlustatavale või süüdistatavale teatada, katkestab kriminaalvastutuse aegumistähtaja kulgemise.“

6.      Kassatsioonikohtu otsus nr 67/2022

26      25. oktoobril 2022 otsustas kassatsioonikohtu kriminaalõiguse küsimusi lahendav koda otsusega nr 67/2022, mis avaldati 28. novembril 2022 (edaspidi „kassatsioonikohtu otsus nr 67/2022“), et Rumeenia õiguses kuuluvad kriminaalvastutuse aegumistähtaja kulgemise katkemist käsitlevad normid karistusõiguse materiaalõigusnormide hulka ja seega kohaldatakse nende suhtes karistusseaduse tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet, ilma et see piiraks lex mitior’i põhimõtte kohaldamist, mis on tagatud eelkõige Rumeenia põhiseaduse artikli 15 lõikega 2.

27      Seetõttu otsustas see kassatsioonikohtu koda, et lõpliku süüdimõistva kohtuotsuse peale võib põhimõtteliselt esitada erakorralise tühistamiskaebuse Curtea Constituțională (konstitutsioonikohus) 26. aprilli 2018. aasta kohtuotsuse nr 297/2018 ja 26. mai 2022. aasta kohtuotsuse nr 358/2022 (edaspidi „konstitutsioonikohtu 2018. aasta ja 2022. aasta otsused“) kui leebema karistusseaduse mõjule tuginedes.

7.      Seadus nr 241/2005

28      15. juuli 2005. aasta seaduse nr 241/2005 maksupettuste ennetamise ja nendega võitlemise kohta (Legea nr. 241/2005 pentru prevenirea și combaterea evaziunii fiscale; Monitorul Oficial al României, I osa, nr 672, 27.7.2005) artiklis 9 oli 23. jaanuaril 2014 kehtinud redaktsioonis sätestatud:

„1.      Maksupettusena, mille eest karistatakse kahe- kuni kaheksa-aastase vangistuse ja teatud õiguste kaotamise või rahatrahviga, on käsitatavad järgmised teod, mis on toime pandud eesmärgiga maksukohustustest kõrvale hoida:

[…]

c)      raamatupidamisse või muudele õigusdokumentidele selliste kulude kandmine, mis ei vasta tegelikele tehingutele, või muude näilike tehingute kohta kannete tegemine;

[…]

2.      Kui lõikes 1 kirjeldatud tegudega tekitatakse kahju riigivääringus summas, mis ületab 100 000 euro piirmäära, on karistuse alam- ja ülemmäär viie aasta võrra kõrgemad.

3.      Kui lõikes 1 kirjeldatud tegudega tekitatakse kahju riigivääringus summas, mis ületab 500 000 euro piirmäära, on karistuse alam- ja ülemmäär seitsme aasta võrra kõrgemad.“

29      Artikkel 9 näeb praegu kehtivas redaktsioonis ette:

„1.      Maksupettusena, mille eest karistatakse kolme- kuni kümneaastase vangistuse ja teatud õiguste kaotamise või rahatrahviga, on käsitatavad järgmised teod, mis on toime pandud eesmärgiga maksukohustustest kõrvale hoida:

[…]

c)      raamatupidamisse, e-arvele või muudele õigusdokumentidele selliste kulude kandmine, mis ei vasta tegelikele tehingutele, või muude näilike tehingute kohta kannete tegemine;

[…]

2.      Kui lõikes 1 kirjeldatud tegudega tekitatakse kahju riigivääringus summas, mis ületab 500 000 euro piirmäära, on karistuse alam- ja ülemmäär kolme aasta võrra kõrgemad.

3.      Kui lõikes 1 kirjeldatud tegudega tekitatakse kahju riigivääringus summas, mis ületab 1 000 000 euro piirmäära, on karistuse alam- ja ülemmäär viie aasta võrra kõrgemad.“

II.    Menetlus põhikohtuasjas ja eelotsuse küsimused

30      M. G. D‑le on esitatud kriminaalmenetluses süüdistus selles, et ta andis kahe äriühingu juhatuse liikmena B. V‑le vabatahtlikult kaksteist maksuarvet fiktiivsete ostude kohta ajavahemikul 3. maist 2012 kuni 3. jaanuarini 2014. Riigieelarvele põhjustatud kahju oli 268 536 Rumeenia leud (RON) (ligikaudu 59 304 eurot) ja tasumata jäeti käibemaks summas 163 656 leud (ligikaudu 36 142 eurot).

31      Curtea de Apel Oradea (Oradea apellatsioonikohus, Rumeenia) otsustas 21. märtsi 2024. aasta kohtuotsuses, mida Rumeenia õiguses loetakse lõplikuks, kassatsioonikohtu otsusele nr 67/2022 tuginedes, et M. G. D. kriminaalvastutuse aegumistähtaeg oli möödunud.

32      Curtea de Apel Oradea (Oradea apellatsioonikohus) juures tegutsev prokuratuur esitas 9. aprillil 2024 selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse kassatsioonikohtule, kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.

33      Prokuratuur märgib, et 24. juuli 2023. aasta kohtuotsusest Lin (C‑107/23 PPU, edaspidi „kohtuotsus Lin“, EU:C:2023:606) tuleneb, et ELTL artikli 325 lõiget 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et Rumeenia kohtud on kohustatud jätma kohaldamata lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisese kaitsestandardi, mida on tunnustatud kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022.

34      Sellest järeldub, et Curtea de Apel Oradea (Oradea apellatsioonikohus) andis ekslikult korralduse lõpetada M. G. D. suhtes kriminaalmenetlus, samas kui kohtuotsuse Lin kohaselt ei saa aegumistähtaega lugeda möödunuks. Nimelt tehti menetlustoiminguid, mis katkestasid selle tähtaja kulgemise, nii enne 25. juunit 2018 kui ka pärast 30. maid 2022.

35      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib esiteks, et ELTL artikli 325 lõige 1 kohustab liikmesriike võitlema pettuste ja muu liidu finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse vastu tõhusate ja tõkestavate meetmetega. Lisaks tuleks liidu finantshuve kahjustava suure pettuse või muu raske ebaseadusliku tegevuse eest karistada tõhusate ja hoiatavate kriminaalkaristustega.

36      Lisaks panevad finantshuvide kaitse konventsiooni artiklid 1 ja 2 liikmesriikidele kohustuse ühelt poolt käsitada kuriteona käitumist, mis kujutab endast liidu finantshuve kahjustavat pettust, ning teiselt poolt tagada, et sellise käitumise, sealhulgas käibemaksupettuste suhtes kohaldatakse tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid kriminaalkaristusi, sh vähemalt suurte pettuste – st need, mille miinimumsummaks ei saa liikmesriigid kehtestada summat, mis ületab 50 000 eurot – suhtes vabadusekaotust.

37      Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on siiski tekkinud küsimus, kas ELTL artikli 325 lõiget 1 ning finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 1 lõiget 1, artikli 2 lõiget 1 ja artiklit 9 tuleb tõlgendada nii, et kui puudub riigisisene õigusnorm, mis kehtestab miinimumsumma, millest alates peetakse liidu finantshuve kahjustavat pettust suureks pettuseks, siis ei saa sellist käibemaksupettust nagu on kõne all põhikohtuasjas – mis on toime pandud jätkuvale süüteole omaste raskendavate asjaoludega, kuid mis puudutab 163 656 leu (ligikaudu 36 142 eurot) suurust käibemaksusummat – pidada suureks pettuseks, kuna asjaomane summa ei ületa 50 000 eurot.

38      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on selline tõlgendus liidu õigusega vastuolus. Nimelt, kui puudub riigisisene õigusnorm, mis kehtestab miinimumsumma, millest alates peetakse pettust „suureks“ pettuseks, peaks tal olema võimalik võtta arvesse muid asjaolusid, mis riigisisese õiguse kohaselt võivad olla raskendavad asjaolud, näiteks süüteo jätkuvust.

39      Teiseks rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus alustuseks, et kuigi Curtea de Apel Oradea (Oradea apellatsioonikohus) lõplik kohtuotsus tehti pärast kohtuotsust Lin, rakendati sellega lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisest kaitsestandardit, mida on tunnustatud kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022.

40      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib samuti, et kahe kohtuotsusega, mis tehti pärast Curtea de Apel Oradea (Oradea apellatsioonikohus) kõnealust kohtuotsust, leidsid teised kassatsioonikohtu kojad ühelt poolt, et teave, mis esitati Euroopa Kohtule kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Lin, kajastas ebapiisavalt või vääralt nii kuritegude ja karistuste seaduslikkuse põhimõtte – nii, nagu seda tõlgendatakse Rumeenia õiguses – ulatust kui ka Curtea Constituțională (konstitutsioonikohus) otsuste mõju, ja teiselt poolt seda, et kohtuotsust Lin saab Rumeenia õiguses kohaldada vaid osaliselt.

41      Nii otsustas kassatsioonikohtu kriminaalõiguse küsimusi lahendav koda 17. juuni 2024. aasta otsuses nr 37/2024 (edaspidi „kassatsioonikohtu otsus nr 37/2024“), et kohtuotsusega Lin Rumeenia kohtutele kehtestatud keeld kohaldada kassatsioonikohtu otsust nr 67/2022 toob kaasa sellise kaitsetaseme tagamise, mis ei ole võrdväärne või sarnane EIÕK artikliga 7 tagatud kaitsetasemega, ning rikub nii kuritegude ja karistuste seaduslikkuse põhimõtet – nii, nagu seda tõlgendatakse Rumeenia õiguses – kui ka õiguskindluse põhimõtet, võimaldades seaduste konkurentsi eeskirjade ajaliselt diferentseeritud kohaldamist olenevalt süüteo laadist. Lisaks, kuna Rumeenia kriminaalkohtute käsutuses ei ole liikmesriigi seadusandja kindlaks määratud kriteeriume, et hinnata, kas esineb süsteemne karistamatuse oht, mille olemasolu kaaluti kohtuotsuses Lin, rikuks nende kohtute hinnang sellise ohu olemasolule võimude lahususe põhimõtet.

42      Pealegi otsustas kassatsioonikohtu koda, mis lahendab edasikaebusi põhimõttelise õigusküsimuse lahendamiseks, 16. septembri 2024. aasta otsuses nr 16/2024 (edaspidi „kassatsioonikohtu otsus nr 16/2024“), et Curtea Constituțională (konstitutsioonikohus) 6. mai 2014. aasta kohtuotsuse nr 265/2014 kohaselt on Rumeenia kohtud kohustatud hindama üldiselt, milline on kõige leebem karistusseadus. Selle kohtuotsuse kohaselt takistab põhiseaduses sätestatud lex tertia kohaldamise keelu põhimõte kriminaalkohtutel kombineerida erinevate üksteisele järgnevate karistusseaduste eri sätteid ning kohustab neid konkreetse hinnangu alusel kindlaks määrama üheainsa karistusseaduse, mida tuleb pidada kõige leebemaks kõigist üksteisele järgnevatest karistusseadustest. Selline kohustus väldib nii erinevat kohtlemist süütegude kogumi korral olenevalt sellest, kas asjaomane süütegu kahjustab liidu eelarvet või mitte, kui ka põhiõiguste kaitse topeltstandardit, mis viiks õigusvastase karistuse määramiseni.

43      Selle konstitutsioonikohtu praktika alusel tuvastas kassatsioonikohtu koda, mis lahendab edasikaebusi põhimõttelise õigusküsimuse lahendamiseks, kõigepealt, et enne 25. juunit 2018 tehtud menetlustoimingud katkestavad liidu finantshuve kahjustavate pettustega seotud kriminaalasjades kriminaalvastutuse aegumistähtaja kulgemise üksnes siis, kui 1. veebruarist 2014 kuni 25. juunini 2018 kehtinud karistusõigusnorme saab üldiselt pidada kõige leebemaks karistusseaduseks.

44      Järgmiseks nähtub kassatsioonikohtu otsusest nr 16/2024, et menetlustoimingud, millest tuleb seaduse kohaselt kahtlustatavale või süüdistatavale teatada pärast 30. maid 2022 – mis on määruse nr 71/2022 jõustumise kuupäev –, katkestavad enne seda kuupäeva toime pandud tegude puhul kriminaalvastutuse aegumistähtaja kulgemise üksnes tingimusel, et alates 30. maist 2022 kehtivaid karistusõigusnorme saab üldiselt pidada kõige leebemaks karistusseaduseks.

45      Lõpuks on kassatsioonikohtu otsuses nr 16/2024 täpsustatud, et kuna ajavahemikul 25. juunist 2018 kuni 30. maini 2022 ei olnud kriminaalvastutuse aegumistähtaja katkemine võimalik, tooks Curtea Constituțională (konstitutsioonikohus) otsuse nr 265/2014 kohaldamata jätmine kaasa selle, et pärast kohaldatavate aegumistähtaegade möödumist „taastatakse“ kriminaalvastutus hilisema ja rangema karistusseaduse alusel; see oleks vastuolus EIÕK artikliga 7.

46      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et kuna enne 25. juunit 2018 tehtud menetlustoimingutel on kassatsioonikohtu otsuse nr 16/2024 kohaselt aegumistähtaja kulgemist katkestav mõju üksnes tingimusel, et sel ajavahemikul kohaldatavat karistusseadust saab pidada lex mitior’iks, siis seab see otsus liidu õiguse – nagu seda on tõlgendatud kohtuotsuses Lin – kohaldamise sõltuvusse lisanõudest, mida selles kohtuotsuses ei analüüsitud ja mis võib muuta selles kohtuotsuses liidu õigusele antud tõlgenduse tegelikult kohaldamatuks. Nimelt on väga ebatõenäoline, et enne 25. juunit 2018 kehtinud karistusseadust saaks tervikuna pidada süüdistatava suhtes leebemaks kui 25. juunist 2018 kuni 30. maini 2022 kehtinud õiguslikku regulatsiooni, mis tuleneb konstitutsioonikohtu 2018. ja 2022. aasta otsustest.

47      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib aga, et kassatsioonikohtu otsused nr 37/2024 ja nr 16/2024 on siduvad kõigile Rumeenia kohtutele.

48      Neil asjaoludel on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas endiselt kehtib kohtuotsusest Lin tulenev Rumeenia kohtute kohustus jätta kohaldamata lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisene kaitsestandard, mida on tunnustatud kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022.

49      Täpsemalt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks teada, kas ta on endiselt kohustatud keelduma sellise standardi kohaldamisest, sealhulgas juhul, kui kassatsioonikohtu otsuste nr 37/2024 ja nr 16/2024 kohaselt on selline keeldumine vastuolus põhiseaduses sätestatud põhimõttega, mis keelab Rumeenia kohtutel kohaldada lex tertia’t, ja toob kaasa sellise kaitsetaseme tagamise, mis ei ole võrdväärne või sarnane EIÕK artikliga 7 tagatud kaitsega.

50      Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab sellega seoses, et suurte käibemaksupettustega seotud kriminaalmenetluses peaks Rumeenia kohtutel olema liidu õiguse alusel õigus jätta kohaldamata sellest põhiseaduses sätestatud põhimõttest tulenev kohustus, mille kohaselt saavad nad anda enne 25. juunit 2018 tehtud menetlustoimingutele kriminaalvastutuse aegumistähtaja kulgemist katkestava mõju üksnes juhul, kui karistusõigusnorme, mille kehtivusajal need menetlustoimingud tehti, saab tervikuna pidada lex mitior’iks.

51      Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab nimelt, et lex mitior’i põhimõtte kohaselt on liikmesriigi kohtud vabad otsustama, kas kõige leebemaks karistusseaduseks on kuni 25. juunini 2018 kehtinud seadus või vastupidi sellest kuupäevast hilisem seadus. Seda õigust kasutades on need kohtud siiski kohustatud tõlgendama ajavahemikul 25. juunist 2018 kuni 30. maini 2022 kohaldatavat õiguslikku regulatsiooni kooskõlas liidu õigusega – nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus –, et tagada liidu õiguse ühtsus ja tõhusus; see ei vii iseenesest lex tertia loomiseni.

52      Pealegi tekitab kohtuotsuse Lin kohaldamine selliste süütegude kogumile, millest ainult mõned kahjustavad liidu finantshuve, üksnes riigisisese õiguse kohaldamise küsimusi ja liikmesriigi kohtud saavad seda analüüsida üksnes in concreto. Selline hüpoteetiline olukord ei tohiks kahjustada liidu õiguse esimust, mis ei saa sõltuda riigisisesele õigusele antud tõlgendusest valdkondades, mis ei kuulu liidu õiguse kohaldamisalasse.

53      Igal juhul leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Rumeenia õigusnorme kriminaalvastutuse aegumistähtaja kulgemise katkemise aluste kohta, tõlgendatuna kooskõlas liidu õigusega, ei saa pidada lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisiseseks kaitsestandardiks, mis ei ole võrdväärne või sarnane EIÕK artikliga 7 tagatud standardiga.

54      Teiseks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud ka küsimus, kas ta on endiselt kohustatud keelduma kohaldamast lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisest kaitsestandardit, mida on tunnustatud kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022, juhul kui – nagu käesolevas kohtuasjas – üldise aegumistähtaja kohaldamine vastavalt sellele riigisisesele kaitsestandardile oleks toonud kaasa selle tuvastamise, et M. G. D. kriminaalvastutus aegus enne kohtuotsuse Lin kuulutamist.

55      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul eeldab vastus sellele küsimusele hinnangut selle kohta, kas kohtuotsuses Lin antud liidu õiguse tõlgendus on ettenähtav ja kättesaadav.

56      Samas tuletab ta meelde, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on aegumiseeskirjad põhimõtteliselt menetlusnormid, mistõttu ei takista EIÕK artikkel 7 kohaldada pooleliolevatele menetlustele vahetult seadusi, mis pikendavad aegumistähtaegu, kui etteheidetavad teod ei ole veel aegunud.

57      Lisaks ei sisalda Rumeenia õigusnormid sõnaselgeid sätteid, mille põhjal saaks järeldada, et selliste süütegude puhul, nagu on kõne all põhikohtuasjas, möödus kriminaalvastutuse aegumistähtaeg enne kohtuotsuse Lin kuulutamist. Selline järeldus oleks mõeldav üksnes juhul, kui selle kohtuotsusega vastuollu minnes mööndaks, et enne 25. juunit 2018 tehtud menetlustoimingutel ei ole tähtaja kulgemist katkestavat mõju.

58      Kolmandaks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas tal on kohustus jätta kohaldamata lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisene kaitsestandard, mida on tunnustatud kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022, samas kui Rumeenia seadusandja ei ole kehtestanud kriteeriume, mille alusel Rumeenia kohtud saaksid hinnata, kas esineb süsteemne karistamatuse oht märkimisväärses arvus kohtuasjades; see võib viia EIÕK artikliga 7 tagatud kuritegude ja karistuste seaduslikkuse põhimõtte rikkumiseni.

59      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib sellega seoses, et kohtuotsuse Lin punktis 91 tõdes Euroopa Kohus, et kassatsioonikohtu otsusega nr 67/2022 kaasneb selline süsteemne karistamatuse oht. Seetõttu leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tema kohustust tagada liidu õiguse – nagu seda on tõlgendatud kõnealuses kohtuotsuses – täielik toime ei saa seada sõltuvusse eelnevast ja eraldiseisvast hinnangust selle kohta, kas esineb suurte käibemaksupettuste süsteemne karistamatuse oht.

60      Lõpuks rõhutab sama kohus, et kuigi kriminaalvastutuse aegumist käsitlevaid eeskirju peetakse traditsiooniliselt karistusõiguse materiaalõigusnormideks ning seega seaduslikkuse, tagasiulatuva jõu puudumise ja in mitius’e tagasiulatuva jõu põhimõtete kohaldamisalasse kuuluvaks, on Rumeenia seadusandja siiski kehtestanud järk-järgult hulga erandeid rangemate aegumiseeskirjade tagasiulatuvalt kohaldamise keelust teatavate raskete süütegude puhul, ilma et Curtea Constituțională (konstitutsioonikohus) oleks neid erandeid põhiseadusvastaseks tunnistanud.

61      Neil asjaoludel otsustas konstitutsioonikohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas ELTL artikli 325, finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 1 lõike 1 punkti a ning artiklite 2 ja 9 ning [harta] artikli 49 tõlgendamisel ja kohaldamisel olukorras, kus puudub riigisisene õigusnorm, milles oleks ette nähtud miinimumsumma selleks, et liidu finantshuve kahjustavat pettust võiks pidada suureks pettuseks, tuleb liidu õigusnorme tõlgendada nii, et pettust peetakse suureks üksnes siis, kui see puudutab üle 50 000 euro suurust summat?

2.      Kui vastus eelmisele küsimusele on eitav, siis kas ELL artiklit 2 ning artikli 4 lõikeid 2 ja 3, ELTL artikli 2 lõiget 2 ja artikli 325 lõiget 1, finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõiget 1 – nagu seda tõlgendas Euroopa Kohus [kohtuotsuses Lin] – ning harta artikli 49 lõiget 1, artikli 52 lõiget 3 ja artiklit 53 tuleb tõlgendada nii, et kriminaalmenetluses, mille ese on käibemaksu puudutavad süüteod, peab liikmesriigi kohus jätma kohaldamata lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisese kaitsestandardi, mis tuleneb liikmesriigi kassatsioonikohtu siduvast kohtupraktikast ja mille kohaselt ei katkesta aegumist menetlustoimingud, mis tehti enne selle riigisisese õigusnormi kehtetuks tunnistamist, milles on sätestatud kriminaalvastutuse aegumistähtaegade kulgemise katkemise alused, kui:

a)      selle riigisisese standardi kohaldamata jätmine on vastuolus keeluga kohaldada lex tertia’t, mis kujutab endast põhiseaduslikku põhimõtet;

b)      nimetatud riigisisese kohtupraktika alusel võib asuda seisukohale, et kriminaalvastutuse aegumise üldine tähtaeg möödus enne kohtuotsuse Lin tegemist;

c)      selle riigisisese standardi kohaldamata jätmisel liidu õiguse alusel on tagajärg, et tagatakse hartaga ette nähtud põhiõiguste kaitse tase, mis ei ole võrdväärne ega sarnane kaitsega, mis on tagatud [EIÕK] artikliga 7;

d)      riigisiseses õiguses ei ole ette nähtud konkreetseid kriteeriume, mille põhjal saaks liikmesriigi kohus kõigepealt hinnata süsteemse karistamatuse ohtu, mis kaasneb selle riigisisese standardi kohaldamisega liidu finantshuve kahjustavate suurte pettuste korral?“

III. Menetlus Euroopa Kohtus

62      Euroopa Kohtu president otsustas oma 17. juuni 2025. aasta määrusega Lin II (C‑280/25, EU:C:2025:499) kohaldada käesoleva eelotsusetaotluse suhtes eelotsuse kiirendatud menetlust vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 105.

63      Euroopa Kohus saatis 6. augustil 2025 eelotsusetaotluse esitanud kohtule teabepäringu põhikohtuasja õigusliku raamistiku kohta. Eelotsusetaotluse esitanud kohus vastas sellele päringule 2. septembril 2025.

64      12. septembril 2025 küsis Euroopa Kohus eelotsusetaotluse esitanud kohtult selgitusi. Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas selgitused 15. septembril 2025.

IV.    Eelotsuse küsimuste analüüs

A.      Esimene küsimus

65      Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artikli 325 lõiget 1, finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 1 lõike 1 punkti a ning artikleid 2 ja 9 koostoimes harta artikliga 49 tuleb tõlgendada nii, et kui üheski riigisiseses õigusnormis ei ole kindlaks määratud summat, millest alates tuleb liidu finantshuve kahjustavat pettust pidada „suureks“, siis saab sellist pettust suureks kvalifitseerida üksnes tingimusel, et see puudutab üle 50 000 euro suurust summat.

66      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlus, mis on selle küsimuse alus, tuleneb asjaolust, et tema selgituste kohaselt tekitas põhikohtuasjas kõne all olev õigusvastane tegevus Rumeenia riigieelarvele kahju kogusummas 268 536 leud (ligikaudu 59 304 eurot), samas kui tasumata jäeti käibemaks summas 163 656 leud (ligikaudu 36 142 eurot), nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 30.

67      Mis puudutab esimesena finantshuvide kaitse konventsiooni, siis tuleb esiteks rõhutada, et kuna põhikohtuasja aluseks olevad teod pandi toime aastatel 2012–2014, oli see konventsioon nende suhtes ratione temporis kohaldatav.

68      Ühelt poolt tuleneb nimelt otsuse 2008/40 artiklist 2, et nimetatud konventsioon jõustus Rumeenias hiljemalt 1. jaanuaril 2008. Teiselt poolt lakkas see konventsioon kehtimast alles 6. juulil 2019, mil see asendati direktiiviga 2017/1371, nagu on täpsustatud selle direktiivi artiklis 16 (kohtuotsus Lin, punkt 64).

69      Teiseks, mis puudutab finantshuvide kaitse konventsiooni esemelist kohaldamisala, siis tuleb märkida, et liidu finantshuvide kahjustamise kontekstis on selle artiklis 1 mõiste „pettus“ määratletud kui „tulude puhul tahtlik tegevus või tegevusetus, mis on seotud valede, ebatäpsete või mittetäielike aruannete või dokumentide kasutamise või esitamisega, mille tagajärjel õigusvastaselt vähendatakse vahendeid, mis sisalduvad [liidu] üldeelarves või [liidu] või [selle] nimel hallatavates eelarvetes“. Järelikult hõlmab see vähendamine sellise tulu kaotust, mis tuleneb ühtse määra kohaldamisest ühtlustatud käibemaksu arvestusbaasi suhtes, mis määratakse kindlaks kooskõlas liidu eeskirjadega. Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et käibemaksu ei koguta otse liidu jaoks, kuna finantshuvide kaitse konventsiooni artikkel 1 ei näe konkreetselt ette niisugust tingimust, mis oleks vastuolus konventsiooni eesmärgiga võidelda eriti karmilt pettustega, mis kahjustavad liidu finantshuve (vt selle kohta 8. septembri 2015. aasta otsus Taricco jt, C‑105/14, EU:C:2015:555, punkt 41).

70      Kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist, kuulub põhikohtuasjas kõne all olev rikkumine seega finantshuvide kaitse konventsiooni esemelisse kohaldamisalasse, nagu see on määratletud konventsiooni artiklis 1, kuna see puudutab eelkõige käibemaksu tasumise vältimiseks võltsarvete tahtlikku koostamist.

71      Kolmandaks tuleb märkida, et finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõikega 1 on liikmesriikidele pandud kohustus võtta vajalikud meetmed selle tagamiseks, et käitumise suhtes, mis kujutab endast liidu finantshuve kahjustavat pettust, kohaldatakse tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid kriminaalkaristusi, sh vähemalt suurte pettuste – st need, mille miinimumsummaks ei saa liikmesriigid kehtestada summat, mis ületab 50 000 eurot – suhtes vabadusekaotust, millele võib järgneda väljaandmine, kusjuures konventsiooni artikli 9 kohaselt võivad liikmesriigid kehtestada neist nõuetest kaugemale minevaid eeskirju (vt selle kohta 2. mai 2018. aasta kohtuotsus Scialdone, C‑574/15, EU:C:2018:295, punkt 36, ja kohtuotsus Lin, punkt 85).

72      Finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 1 lõikest 1 ja artikli 2 lõikest 1, mida ei ole alates selle konventsiooni vastuvõtmisest muudetud, tuleneb seega, et tuleb kehtestada kriminaalkaristused selleks, et tõhusalt ja hoiatavalt võidelda eelkõige selliste suurte pettuste vastu, mis kahjustavad käibemaksutulust selle osa nõuetekohast kogumist liidu eelarvesse, mis peab sinna laekuma.

73      Artikli 2 lõikest 1 nähtub aga sõnaselgelt, et mis tahes pettus, mille summa ületab 50 000 eurot, kujutab endast tingimata „suurt pettust“ selle sätte tähenduses.

74      Seega, kuigi finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 9 sõnastusest tuleneb, et liidu finantshuve kahjustavaid pettusi, mille summa ei ületa seda piirmäära, võib liikmesriikide õiguses kvalifitseerida „suureks“, kujutab mis tahes pettus, mis puudutab seda piirmäära ületavat summat, tingimata endast „suurt pettust“ selle konventsiooni artikli 2 lõike 1 tähenduses.

75      Teisena tuleb meenutada, et finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõikel 1 on vahetu õigusmõju (vt selle kohta kohtuotsus Lin, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika.

76      Sellest järeldub, et kui riigisiseseid õigusnorme ei ole võimalik tõlgendada kooskõlas selle liidu õigusnormiga, peab iga liikmesriigi kohus, kelle ülesanne on oma pädevuse piires seda sätet kohaldada, tagama liidu õiguse nõuete täieliku toime oma menetluses, jättes vajaduse korral omal algatusel kohaldamata kõik riigisisesed õigusnormid või praktika, mis on selle normiga vastuolus, isegi kui need on hilisemad, ilma et ta peaks taotlema või ootama nende riigisiseste õigusnormide või praktika eelnevat kõrvaldamist seadusandliku või muu põhiseadusliku menetluse teel (vt selle kohta 9. märtsi 1978. aasta kohtuotsus Simmenthal, 106/77, EU:C:1978:49, punkt 24, ning 22. veebruari 2022. aasta kohtuotsus RS (konstitutsioonikohtu otsuste toime), C‑430/21, EU:C:2022:99, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

77      Järelikult, kui riigisiseseid õigusnorme ei ole võimalik tõlgendada kooskõlas finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõikega 1, on liikmesriikide kohtud kohustatud jätma kohaldamata kõik riigisisesed õigusnormid, mis takistavad liidu finantshuve kahjustava üle 50 000 euro suuruse pettuse kvalifitseerimist „suureks“ selle sätte tähenduses.

78      Seega, ilma et see piiraks finantshuvide kaitse konventsiooni artiklis 9 ette nähtud võimalust ja tingimusel, et riigisiseses õiguses ei ole mõistet „liidu finantshuve kahjustav suur pettus“ täpsustatud, peavad asjaomase liikmesriigi kohtud kvalifitseerima „suureks pettuseks“ liidu finantshuve kahjustava pettuse, mille summa ületab 50 000 eurot.

79      Kolmandana tuleb rõhutada, et see piirmäär tuleb pidada ületatuks niipea, kui pettuse või õigusvastase tegevusega tekitatud kahju kogusumma on suurem kui see summa, sõltumata sellest, kas liidu eelarvele selle rikkumisega tekitatud kahju ulatub sellise summani või mitte.

80      Selline tõlgendus tuleneb esiteks finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõigete 1 ja 2 sõnastusest endast.

81      Ühelt poolt piirdub selle konventsiooni artikli 2 lõige 1 nimelt selle ette nägemisega, et suure pettusena tuleb käsitada mis tahes pettust, „millega seotud miinimumsumma kehtestab iga liikmesriik“ – arvestades, et „[s]ee miinimumsumma ei või ületada 50 000 [eurot]“ –, jätmata sellise summa arvutamisel välja kahju, mille see pettus on tekitanud muudele kannatanutele kui liit ja eelkõige liikmesriikide eelarvele.

82      Teiselt poolt lubab nimetatud konventsiooni artikli 2 lõige 2 liikmesriikidel erandina jätta kriminaalkaristuse kohaldamata väikeste pettuste suhtes; sellised väikesed pettused on eeskätt need, mis on seotud „ühtekokku“ alla 4000 euro suuruse summaga. Seega nähtub lõike 2 sõnastusest endast, et selleks, et teha kindlaks, kas pettust saab kvalifitseerida „väikeseks“, tuleb arvesse võtta kogu pettusega tekitatud kahju.

83      Võttes aga arvesse seoseid ühelt poolt 50 000 euro suuruse piirmäära, mille ületamisel tuleb liidu finantshuve kahjustav pettus kvalifitseerida „suureks“, ja teiselt poolt 4000 euro suuruse ülempiiri vahel, millest väiksema summa korral võib pettuse kvalifitseerida „väikeseks“, oleks ebajärjekindel, kui 50 000 euro suuruse piirmäära puhul ei võimaldaks arvutusmeetod arvesse võtta muud kahju kui see, mis on tekitatud liidu eelarvele, samas kui 4000 euro suuruse ülempiiri puhul nõuab arvutusmeetod selle muu kahju arvesse võtmist.

84      Teiseks, nagu on rõhutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 69, on finantshuvide kaitse konventsiooni eesmärk võidelda eriti karmilt pettustega, mis kahjustavad liidu finantshuve. Selline eesmärk räägib seega finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõike 1 sellise tõlgenduse kasuks, mis võimaldab liikmesriikide uurimisasutustel hõlpsalt kindlaks teha, kas liidu finantshuve kahjustav pettus puudutab üle 50 000 euro suurust summat või mitte.

85      Praktikas võib aga osutuda eriti keeruliseks määrata kriminaalmenetluse piisavalt varases staadiumis täpselt kindlaks selle kahju täpne summa, mida liit kandis pettuse tõttu, mis – nagu käesoleval juhul – võimaldas selle toimepanijal vältida mitut otsest ja kaudset maksu, millest ainult mõned – nagu käibemaks – annavad tulu, mis on mõeldud osaliselt liidu eelarvesse kandmiseks.

86      Nii on see eelkõige pettuse puhul, mis – nagu käesoleval juhul – puudutab eelkõige käibemaksu, kuna on raske mõõta liidu omavahendite vähenemist, mille see pettus võib kaasa tuua.

87      Nimelt ei koosne käibemaksu kogumisest saadavad liidu omavahendid lihtsalt teatavast protsendist tegelikult saadud kõnealuse maksu tulust, vaid tulenevad ühtse määra kohaldamisest liikmesriikide ühtlustatud käibemaksu arvestusbaasi suhtes, mis on omakorda arvutatud vastavalt määruse nr 1553/89 artiklile 3 ja mille suhtes kohaldatakse nimetatud määruse sätetes ette nähtud eri kohandusi (vt selle kohta 13. juuli 2023. aasta kohtuotsus Napfény-Toll, C‑615/21, EU:C:2023:573, punkt 32).

88      Mis puudutab täpsemalt ajavahemikku, mil käibemaksupettus käesoleval juhul toime pandi, siis tuleneb seega ühelt poolt otsuste 2007/436 ja 2014/335 artikli 2 lõike 1 punktist b ja lõikest 4, et liidu eelarvesse kantud omavahendid seisnesid eelkõige ühtse määra 0,3% kohaldamises ühtlustatud käibemaksu arvestusbaasi suhtes, mis määrati kindlaks vastavalt määruse nr 1553/89 artiklile 3, kusjuures see arvestusbaas ei võinud ületada 50% iga liikmesriigi kogurahvatulust. Teiselt poolt tuleb tõdeda, et kõnealuse artikli 3 põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis oli ette nähtud, et ilma et see piiraks kõnealuse määruse muudes sätetes ette nähtud kohanduste kohaldamist, arvutatakse see ühtlustatud arvestusbaas nii, et liikmesriigis kõnealusel aastal laekunud käibemaksu netotulu kogusumma jagatakse sel aastal kohaldatud käibemaksumääraga, kusjuures juhul kui liikmesriigis kohaldati rohkem kui üht käibemaksumäära, kasutati jagamisel kaalutud keskmist käibemaksumäära (8. märtsi 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik (võitlus väärtuse alahindamises seisnevate pettuste vastu), C‑213/19, EU:C:2021:724, punkt 567).

89      Sellest järeldub, et ühest küljest ettevõtja poolt maksmata jäetud käibemaksu summa ja teisest küljest selle pettuse tõttu liidu eelarvesse kandmata jäänud tulu vahel ei ole kergesti mõõdetavat korrelatsiooni.

90      Kolmandaks, kuna finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõige 1 nõuab, et liidu finantshuve kahjustava suure pettuse korral tuleb määrata rangemad karistused, siis tuleb meenutada, et harta artikli 49 lõige 1 nõuab, et kuriteod ja karistused oleksid kindlaks määratud selgelt, täpselt ja ettenähtavalt (vt selle kohta kohtuotsus Lin, punktid 104 ja 105 ning seal viidatud kohtupraktika). Sellest järeldub, et kriteeriumid, mille kohaselt liikmesriikide kohtud peavad tingimata – vajaduse korral üksnes artikli 2 lõike 1 alusel – kvalifitseerima liidu finantshuve kahjustava pettuse „suureks pettuseks“, peavad olema piisavalt selged, täpsed ja ettenähtavad asjaomase pettuse toimepanemise ajal.

91      Kuigi mõiste „suur pettus“ hõlmab üksnes pettusi, mis tekitavad liidu eelarvele kahju summas üle 50 000 euro, on selliste kuritegude toimepanijatel märkimisväärsel arvul juhtudel võimatu nende tegude toimepanemise kuupäeval piisava täpsusega kindlaks teha, kas nende suhtes võidakse finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõike 1 alusel kohaldada rangemat karistust.

92      Nimelt, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 88, varieerub liikmesriigi poolt käibemaksuna igal aastal kogutud tulude see osa, mis kantakse liidu eelarvesse, eri kriteeriumide alusel, millest mõned – nagu kogurahvatulu – ei ole selle maksu kogumise või maksmata jätmise kuupäeval ettenähtavad.

93      Neljandaks kinnitab käesoleva kohtuotsuse punktis 79 antud tõlgendust ka Euroopa Kohtu praktika. Nimelt, kui Euroopa Kohtul paluti kvalifitseerida pettus finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõike 1 kohaldamiseks „suureks“, võttis ta arvesse kogu selle pettusega tekitatud kahju, ilma et ta oleks kindlaks teinud, milline osa kahjust kahjustas üksnes liidu eelarvet (vt selle kohta 8. septembri 2015. aasta kohtuotsus Taricco jt, C‑105/14, EU:C:2015:555, punkt 42, ning kohtuotsus Lin, punktid 22 ja 79).

94      Käesoleval juhul tuleb seega kahju põhjustanud pettuse kvalifitseerimisel arvesse võtta kahju kogusummat, st 268 536 leud (ligikaudu 59 304 eurot), mitte üksnes tasumata jäetud käibemaksu summat.

95      Neljanda ja viimasena tuleb lisada, et nagu nähtub finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 1 lõikest 3 ja artikli 2 lõikest 1, tuleb liidu finantshuve kahjustava pettuse katse samastada neid huve kahjustava pettusega (vt selle kohta 21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Euro Box Promotion jt, C‑357/19, C‑379/19, C‑547/19, C‑811/19 ja C‑840/19, EU:C:2021:1034, punkt 187). Järelikult tuleb sellist katset tingimata pidada suureks pettuseks, kui on võimalik tuvastada, et kahju kogusumma, mille see pettus oleks põhjustanud, kui see oleks toime pandud, oleks ületanud 50 000 eurot.

96      Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et esimesele küsimusele tuleb vastata, et finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõiget 1 tuleb harta artiklit 49 arvestades tõlgendada nii, et kui üheski riigisiseses õigusnormis ei ole kindlaks määratud summat, millest alates tuleb liidu finantshuve kahjustavat pettust pidada „suureks“, siis tuleb selline pettus kvalifitseerida tingimata suureks siis, kui see puudutab kokku üle 50 000 euro suurust summat, ja seejuures ei oma tähtsust see, kas liidu eelarvele kõnealuse pettusega tekitatud kahju ületab samuti seda summat.

97      Kuna finantshuvide kaitse konventsiooni sellisest tõlgendusest piisab, et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele eelotsuse küsimusele tarvilik vastus, ei ole selle küsimuse analüüsimisel lisaks vaja tõlgendada ELTL artikli 325 lõikes 1 sisalduvat mõistet „pettus“.

B.      Teine küsimus

1.      Vastuvõetavus

98      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt, mis nüüd kajastub kodukorra artiklis 94, peavad eelotsusetaotluses olema märgitud täpsed põhjused, miks liikmesriigi kohtul on tekkinud küsimus liidu õiguse tõlgendamise kohta ja miks ta pidas vajalikuks esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse (29. juuli 2024. aasta kohtuotsus LivaNova, C‑713/22, EU:C:2024:642, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

99      Käesoleval juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohus esimesena eelotsusetaotluses selgelt esitanud põhjused, miks ta peab vajalikuks saada Euroopa Kohtult selgitusi ELTL artikli 325 lõike 1, harta artikli 49 lõike 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõike 1 tõlgendamise kohta.

100    Teisena tuleb märkida, et see kohus mainib ka ELL artiklit 2, artikli 4 lõikeid 2 ja 3 ning ELTL artikli 2 lõiget 2. Need sätted puudutavad vastavalt väärtusi, millel liit rajaneb; liikmesriikide rahvusliku identiteedi – mis on omane nende poliitilistele ja põhiseaduslikele põhistruktuuridele – austamist liidu poolt; liidu ja selle liikmesriikide vahelise lojaalse koostöö põhimõtet ning liidu ja selle liikmesriikide jagatud pädevust.

101    Samas ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus kasvõi kokkuvõtlikult selgitanud põhjusi, miks tal tekkis küsimus nende sätete tõlgendamise kohta ja miks ta pidas vajalikuks esitada Euroopa Kohtule nende kohta eelotsuse küsimus. See kohus ei ole eelkõige täpsustanud, milline põhikohtuasjas kohaldatav riigisisene õigusnorm on seotud rahvusliku identiteediga ELL artikli 4 lõike 2 tähenduses.

102    Sellest järeldub, et teine küsimus tuleb tunnistada vastuvõetamatuks osas, milles see puudutab ELL artikli 2 ning artikli 4 lõigete 2 ja 3 ning ELTL artikli 2 lõike 2 tõlgendamist.

103    Kolmandana, mis puudutab harta artikli 52 lõiget 3 ja artiklit 53, millele on samuti viidatud teises küsimuses, siis tuleb esiteks meenutada, et harta artikli 52 lõikes 3 on sätestatud, et hartas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad EIÕKga tagatud õigustele, on samad, mis neile nimetatud konventsiooniga ette on nähtud.

104    Seega, isegi kui EIÕK ei ole seni, kuni liit ei ole sellega ühinenud, liidu õiguskorda formaalselt integreeritud õigusakt, mistõttu tuleb liidu õiguse tõlgendamisel ja liidu õigusaktide kehtivuse kontrollimisel lähtuda hartaga tagatud põhiõigustest, tuleb EIÕK artiklit 7 siiski arvesse võtta minimaalse kaitsetasemena harta artikli 49 lõike 1 tõlgendamisel, kuna harta sisaldab vähemalt samu tagatisi kui need, mis on ette nähtud EIÕK artiklis 7 (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Facebook Ireland ja Schrems, C‑311/18, EU:C:2020:559, punktid 98 ja 99, ning 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus Alchaster, C‑202/24, EU:C:2024:649, punkt 92 ja seal viidatud kohtupraktika).

105    Teiseks on harta artiklis 53 kinnitatud, et olukorras, kus liikmesriigi tegevus ei ole täiel määral reguleeritud liidu õigusega – nagu käesolevas kohtuasjas –, on riigi ametiasutustel ja kohtutel õigus kohaldada riigisiseseid põhiõiguste kaitse standardeid, tingimusel, et see ei kahjusta hartas ette nähtud kaitse taset, nii nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus, ega liidu õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust (vt selle kohta 21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Euro Box Promotion jt, C‑357/19, C‑379/19, C‑547/19, C‑811/19 ja C‑840/19, EU:C:2021:1034, punkt 211, ning kohtuotsus Lin, punkt 110).

106    Kolmandaks, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 39–45, tulenevad eelotsusetaotluse esitanud kohtu teises küsimuses kajastamist leidnud probleemid suures osas kassatsioonikohtu teiste kodade väljendatud kahtlustest seoses võimalusega ühitada kohtuotsuses Lin antud ELTL artikli 325 lõike 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõike 1 tõlgendus nii EIÕK artikliga 7 kui ka teatavate Rumeenia põhiseadusest tulenevate nõuetega. Seega tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on esitanud piisavalt põhjuseid, miks ta pidas vajalikuks saada Euroopa Kohtult selgitusi harta artikli 52 lõike 3 ja artikli 53 tõlgendamise kohta.

107    Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et teine küsimus on vastuvõetav osas, milles sellega palutakse tõlgendada ELTL artikli 325 lõiget 1, harta artikli 49 lõiget 1, artikli 52 lõiget 3 ja artiklit 53 ning finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõiget 1.

2.      Sisulised küsimused

108    Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt täpsustusi selle kohta, kuidas peavad Rumeenia kohtud kohaldama kohtuotsuse Lin resolutsiooni seda osa, kus Euroopa Kohus asus seisukohale, et ELTL artikli 325 lõiget 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et Rumeenia kohtud on kohustatud jätma kohaldamata lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisese kaitsestandardi, mida on tunnustatud kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022.

109    Sissejuhatuseks tuleb sellega seoses meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kohustab ELTL artikli 325 lõige 1 liikmesriike võitlema pettuste ja muu liidu finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse vastu tõkestavate ja tõhusate meetmetega. Kuigi liikmesriikidel on vabadus valida kohaldatavad karistused, mis võivad olla haldus- ja kriminaalkaristused või mõlemad, peavad nad selle sätte kohaselt siiski tagama, et liidu finantshuve kahjustava suure pettuse või muu raske ebaseadusliku tegevuse eest karistatakse tõhusate ja hoiatavate kriminaalkaristustega (vt selle kohta 26. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Åkerberg Fransson, C‑617/10, EU:C:2013:105, punktid 26 ja 34; 8. septembri 2015. aasta kohtuotsus Taricco jt, C‑105/14, EU:C:2015:555, punktid 39, 42 ja 43; 5. detsembri 2017. aasta kohtuotsus M.A.S. ja M.B., C‑42/17, EU:C:2017:936, punkt 35; 5. juuni 2018. aasta kohtuotsus Kolev jt, C‑612/15, EU:C:2018:392, punkt 54; 21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Euro Box Promotion jt, C‑357/19, C‑379/19, C‑547/19, C‑811/19 ja C‑840/19, EU:C:2021:1034, punktid 181 ja 191, ning kohtuotsus Lin, punktid 83 ja 84).

a)      Kohtuotsus Lin

110    Euroopa Kohus, kellele Curtea de Apel Brașov (Brașovi apellatsioonikohus, Rumeenia) esitas eelotsusetaotluse, pidi kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Lin, analüüsima, kas liidu õigusega on vastuolus see, kui Rumeenia kohtud kohaldavad nii konstitutsioonikohtu 2018. ja 2022. aasta otsuseid kui ka kassatsioonikohtu otsust nr 67/2022.

111    Sellega seoses tuleb kõigepealt täpsustada, et nagu nähtub kohtuotsuse Lin punktidest 33 ja 37, ei pidanud Euroopa Kohus selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas tegema otsust kohustuste kohta, mis tulenevad ELTL artikli 325 lõikest 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõikest 1 Rumeenia kohtule, kes peab lahendama kohtuasja, milles on seadusjõustunud kohtuotsusega eelnevalt tuvastatud – kohaldades kassatsioonikohtu otsust nr 67/2022 –, et süüdistatava kriminaalvastutuse aegumistähtaeg on möödunud.

1)      Kohtuotsuses Lin antud hinnang konstitutsioonikohtu 2018. ja 2022. aasta otsustes tunnustatud riigisisesele kaitsestandardile

112    Kohtuotsuse Lin resolutsiooni punkti 1 esimesest osast tuleneb, et ELTL artikli 325 lõiget 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et Rumeenia kohtud ei ole kohustatud jätma konstitutsioonikohtu 2018. ja 2022. aasta otsuseid kohaldamata, kui nad peavad tegema otsuse süüdistuse kohta, mis on esitatud seoses liidu finantshuve kahjustava suure pettusega.

113    Sellisele järeldusele jõudmiseks tõdes Euroopa Kohus esimesena, et need kohtuotsused tekitasid süsteemse ohu, et liidu finantshuve kahjustavad suured pettused jäävad kriminaalkorras karistamata; see on aga vastuolus ELTL artikli 325 lõike 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõike 1 nõuetega. Nagu Euroopa Kohus kohtuotsuse Lin punktides 91, 92, 98 ja 122 märkis, neutraliseerisid need kohtuotsused nimelt 25. juunist 2018 kuni 30. maini 2022 tehtud menetlustoimingute aegumistähtaja kulgemist katkestava mõju suure hulga neid huve kahjustavate suurte pettuste puhul, takistades seeläbi nende süütegude toimepanijate kriminaalvastutuse aegumistähtaja pikendamist nende suhtes sel ajavahemikul tehtud menetlustoimingute tõttu.

114    Teisena tuletas Euroopa Kohus kohtuotsuse Lin punktis 101 siiski meelde, et ükski liikmesriigi kohus ei saa olla ELTL artikli 325 lõike 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõike 1 alusel kohustatud jätma kohaldamata aegumistähtaegade arvutamist käsitleva riigisisese õigusnormi, millega kaasneb süsteemne oht, et suured pettused või muu liidu finantshuve kahjustav raske ebaseaduslik tegevus jäävad kriminaalkorras karistamata, kui selle riigisisese õigusnormi kohaldamata jätmine tooks kaasa harta artikli 49 lõike 1 rikkumise.

115    Samas otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuse Lin punktides 109 ja 111, et konstitutsioonikohtu 2018. ja 2022. aasta otsustes on sätestatud kuritegude ja karistuste seaduslikkuse põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisene kaitsestandard, mis läheb kaugemale harta artikli 49 lõike 1 esimeses lauses ette nähtud tagatistest.

116    Nimelt tuletas ta kohtuotsuse Lin punktides 104, 105 ja 108 meelde, et harta artikli 49 lõike 1 esimene lause tagab kuritegude ja nendega kaasnevate karistuste – ja mitte kriminaalvastutuse aegumist – reguleerivate sätete kättesaadavuse, ettenähtavuse ja täpsuse. Ent nagu Euroopa Kohus selle kohtuotsuse punktis 111 rõhutas, põhinevad konstitutsioonikohtu 2018. ja 2022. aasta otsused eeldusel, et Rumeenia õiguses kuuluvad kriminaalvastutuse aegumistähtaja kulgemise katkemist käsitlevad eeskirjad karistusõiguse materiaalõigusnormide hulka, mis õigustab seda, et neid ettenähtavuse ja täpsuse nõudeid kohaldatakse sellise sätte suhtes nagu 2009. aasta karistusseadustiku artikli 155 lõige 1, mis reguleerib kriminaalvastutuse aegumistähtaja kulgemise katkemise aluseid.

117    Kolmandana leidis Euroopa Kohus, et vaatamata süsteemsele karistamatuse ohule, mille toob kaasa konstitutsioonikohtu 2018. ja 2022. aasta otsustes tunnustatud kuritegude ja karistuste seaduslikkuse põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisene kaitsestandard – nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis –, ei olnud Rumeenia kohtud siiski kohustatud jätma sellist standardit kohaldamata, võttes arvesse selle olulisust.

118    Nii märkis Euroopa Kohus kohtuotsuse Lin punktides 113–118, et kuna see riigisisene standard tagab karistusõiguse, sealhulgas süütegude aegumist reguleerivate õigusnormide ettenähtavuse ja täpsuse, täiendab see kaitset omavoli eest kriminaalasjades, mis on liidu õigusega tagatud õiguskindluse aluspõhimõtte alusel, mis on õigusriigi oluline element ja seega üks liidu põhiväärtus ELL artikli 2 tähenduses. See põhimõte nõuab nimelt ühelt poolt, et õigusnormid oleksid selged ja täpsed, ning teiselt poolt, et nende kohaldamine oleks õigussubjektidele ettenähtav, eriti siis, kui need võivad kaasa tuua ebasoodsaid tagajärgi. See kaitse omavoli eest on aga niivõrd oluline, et ELTL artikli 325 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõike 1 alusel ei saa nõuda, et Rumeenia kohtud jätaksid selle riigisisese standardi kohaldamata.

2)      Kohtuotsuses Lin antud hinnang riigisisesele kaitsestandardile, mida on tunnustatud konstitutsioonikohtu otsuses nr 67/2022

119    Kohtuotsuse Lin resolutsiooni punkti 1 teisest osast tuleneb, et ELTL artikli 325 lõiget 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et Rumeenia kohtud on kohustatud jätma konstitutsioonikohtu otsuse nr 67/2022 kohaldamata, kui nad peavad tegema otsuse süüdistuse kohta, mis on esitatud seoses liidu finantshuve kahjustava suure pettusega.

i)      Riigisisese kaitsestandardi, mida on tunnustatud konstitutsioonikohtu otsuses nr 67/2022, kvalifitseerimine harta artikli 49 seisukohast

120    Esimesena otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuse Lin punktides 106–109, et konstitutsioonikohus kehtestas oma otsuses nr 67/2022 lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisese kaitsestandardi, mis läheb kaugemale harta artikli 49 lõike 1 viimases lauses ette nähtud tagatistest.

121    Nimelt võib selle riigisisese kaitsestandardi kohaselt osutuda vajalikuks kohaldada kriminaalvastutuse aegumistähtaja kulgemise katkemise aluseid reguleerivaid õigusnorme kui lex mitior’i tagasiulatuvalt, kui üksteisele järgnevate õiguskordade igakülgse hindamise tulemusel ilmneb, et sellised õigusnormid on süüdistatava suhtes leebemad.

122    Harta artikli 49 lõike 1 viimasest lausest nähtub aga, et lex mitior’i põhimõte – nii, nagu seda tõlgendatakse liidu õiguses – võimaldab süüdistataval seni, kuni teda ei ole lõplikult süüdi mõistetud, tugineda sättele, mis jõustus pärast süüteo toimepanemist ja millega kas muudetakse selle süüteo karistusõiguslikku kvalifikatsiooni talle soodsal viisil või leevendatakse selle süüteo eest määratavat karistust (vt selle kohta 7. augusti 2018. aasta kohtuotsus Clergeau jt, C‑115/17, EU:C:2018:651, punkt 38, ning 1. augusti 2025. aasta kohtuotsus BAJI Trans, C‑544/23, EU:C:2025:614, punktid 81 ja 97 ning seal viidatud kohtupraktika).

123    Erinevalt riigisisesest kaitsestandardist, mida on tunnustatud kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022, ei ole lex mitior’i põhimõte – nagu see on tagatud harta artikli 49 lõike 1 viimases lauses – kohaldatav kriminaalvastutuse aegumistähtaja arvutusmeetodit reguleerivatele üksteisele järgnevatele õigusnormidele.

124    Teisena tuleb märkida, et harta artikli 49 lõike 1 viimase lause selline tõlgendus on kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga, mis käsitleb EIÕK artiklis 7 ette nähtud tagatisi, mida tuleb minimaalse kaitsetasemena arvesse võtta, nagu on rõhutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 104.

125    Nimelt tuleneb sellest kohtupraktikast, et kuigi EIÕK artikli 7 lõige 1 tagab kaudselt leebema karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõtte, on see põhimõte siiski kohaldatav üksnes nende sätete suhtes, mis määratlevad süüteod ja nende eest määratavad karistused, kuna Euroopa Inimõiguste Kohus peab mõistlikuks, et riikide kohtud kohaldavad tempus regit actum’i põhimõtet seoses menetlusnormidega ja eelkõige kriminaalvastutuse aegumistähtaja arvutamise eeskirjadega (vt selle kohta EIK 17. septembri 2009. aasta kohtuotsus Scoppola vs. Itaalia (nr 2), CE:ECHR:2009:0917JUD001024903, punktid 109 ja 110, ning EIK 29. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Orlen Lietuva Ltd vs. Leedu, CE:ECHR:2019:0129JUD004584913, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika).

126    Sellest järeldub, et vastupidi sellele, mida leidis konstitutsioonikohus oma otsuses nr 37/2024, ei riku harta artikli 49 lõike 1 viimast lauset kohtuotsusest Lin tulenev Rumeenia kohtute kohustus jätta kohaldamata konstitutsioonikohtu otsus nr 67/2022 ja seega kohaldada tagasiulatuvalt õiguslikku regulatsiooni – mis käsitleb aegumistähtaja kulgemise katkemise aluseid, mis tuleneb konstitutsioonikohtu 2018. ja 2022. aasta otsustest ning mis kehtis ajavahemikul 25. juunist 2018 kuni 30. maini 2022 –, jättes varasema rangema karistusseaduse tagajärjed kehtima. Nimelt, ehkki lex mitior’i põhimõte niisugusena, nagu see on ette nähtud selles sättes, nõuab tõepoolest varasema karistusseaduse kohaldamata jätmist sellise hilisema karistusseaduse kasuks, mis on süüdistatava suhtes leebem, seni, kuni süüdistatavat ei ole lõplikult süüdi mõistetud, kehtib selline kohustus siiski üksnes selle sätte kohaldamisalas. Ent nagu on rõhutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 123, on kriminaalvastutuse aegumistähtaja arvutusmeetodit reguleerivad õigusnormid selle sätte kohaldamisalast välja jäetud.

127    Kolmandana ei sea harta artikli 49 lõike 1 viimase lause tõlgendust, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 123, kahtluse alla ka põhjendus, mille kassatsioonikohus esitas oma otsuses nr 37/2024 ja mille kohaselt tuleneb Euroopa Inimõiguste Kohtu 12. jaanuari 2016. aasta kohtuotsusest Gouarré Patte vs. Andorra (CE:ECHR:2016:0112JUD003342710), et seda sätet tuleb tõlgendada nii, et see kohustab liikmesriigi kohtuid kohaldama tagasiulatuvalt kriminaalvastutuse aegumistähtaja arvutusmeetodit reguleerivaid norme, mis on süüdistatava jaoks leebemad, kui – nagu käesoleval juhul – lex mitior’i põhimõte, nagu seda mõistetakse selle liikmesriigi õiguses, laiendab selle kohaldamisala kriminaalvastutuse aegumistähtaja arvutusmeetodit reguleerivatele üksteisele järgnevatele õigusnormidele.

128    On tõsi, et selle kohtuotsuse punktist 35 tuleneb, et Euroopa Inimõiguste Kohus on otsustanud, et vastavalt õiguse ülimuslikkuse põhimõttele, mille oluline osa on EIÕK artikkel 7, peavad riigi kohtud kohaldama hilisemat seadust, mis näeb ette kergema karistuse, sealhulgas juhul, kui see seadus on jõustunud pärast lõpliku süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist, kui lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisene kaitsestandard annab täiendava tagatise EIÕK artiklist 7 tulenevate kõrval, nähes ette, et pärast asjaomase isiku lõplikku süüdimõistmist vastu võetud seadustel, mis on tema jaoks leebemad, on samuti tagasiulatuv mõju.

129    Samas on Euroopa Inimõiguste Kohus ühelt poolt sellise kohustuse sätestanud üksnes seoses sätetega, mis näevad ette kergemad karistused, mitte seoses sätetega, mis näevad ette leebema kriminaalvastutuse aegumistähtaegade arvutusmeetodi. Seega ei saa sellest kohtuotsusest järeldada, et Euroopa Inimõiguste Kohus nõuab selle õiguse ülimuslikkuse alusel, mille oluline osa on EIÕK artikkel 7, et riigi kohtud kohaldaksid tagasiulatuvalt kriminaalvastutuse aegumistähtaja arvutusmeetodit käsitlevaid õigusnorme, mis on süüdistatava jaoks leebemad, kui riigisiseses õiguses sätestatud lex mitior’i põhimõte on kohaldatav sellistele üksteisele järgnevatele õigusnormidele.

130    Teiselt poolt põhineb Euroopa Inimõiguste Kohtu arutluskäik selles kohtuotsuses sõnaselgelt õiguse ülimuslikkuse põhimõttel, mille oluline osa on EIÕK artikkel 7.

131    Järelikult ei saa Euroopa Inimõiguste Kohtu 12. jaanuari 2016. aasta kohtuotsusest Gouarré Patte vs. Andorra (CE:ECHR:2016:0112JUD003342710) järeldada, et lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisene kaitsestandard, mis läheb kaugemale harta artikli 49 lõike 1 viimases lauses ette nähtud tagatistest, peab olema kaitstud EIÕK artikli 7 alusel, ja seega ka harta artikli 49 lõike 1 viimase lause alusel, kui see riigisisene kaitsestandard on vastuolus muude liidu õigusnormidega, nagu ELTL artikkel 325 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõige 1, ega järgi seega selle kohtuotsuse aluseks olevat õiguse ülimuslikkuse põhimõtet.

132    See on nii seda enam, et – nagu on rõhutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 105 – liikmesriigi kohtud võivad sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kohaldada riigisiseseid põhiõiguste kaitse standardeid üksnes ja eeskätt siis, kui see kohaldamine ei kahjusta liidu õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust.

133    Ent nõuet, et sellised riigisisesed kaitsestandardid ei tohi kahjustada liidu õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust, rikutaks juhul, kui mööndakse, et liikmesriigi kohtud peavad harta artikli 49 lõike 1 viimase alusel kohaldama lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisest kaitsestandardit, mis läheb kaugemale harta nimetatud sättes ette nähtud tagatistest, sõltumata asjaolust, et see standard rikub muid liidu õiguse sätteid.

134    Käesoleva kohtuotsuse punktidest 120–133 nähtub, et tuleb korrata kohtuotsuses Lin esitatud hinnangut, mille kohaselt ei rakendata lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisese kaitsestandardiga, mida on tunnustatud kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022, harta artikli 49 lõike 1 viimases lauses sätestatud tagatisi.

ii)    Riigisisesest kaitsestandardist, mida on tunnustatud konstitutsioonikohtu otsuses nr 67/2022, tuleneva süsteemse ohu hindamine

135    Kohtuotsuse Lin punktides 98, 99 ja 121–124 otsustas Euroopa Kohus, et Rumeenia kohtud peavad jätma kohaldamata lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisese kaitsestandardi, mida on tunnustatud kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022, olles kaalunud seda riigisisest kaitsestandardit ning ELTL artikli 325 lõikest 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõikest 1 tulenevaid nõudeid.

136    Sellega seoses märkis Euroopa Kohus täpsemalt, et kassatsioonikohtu otsus nr 67/2022 suurendab süsteemset karistamatuse ohtu, mis – nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 113 – tulenes juba konstitutsioonikohtu 2018. ja 2022. aasta otsustest, laiendades konstitutsioonikohtu kõnealuste otsustega kehtestatud kriminaalvastutuse aegumistähtaja kulgemise katkemise aluste neutraliseeriva mõju menetlustoimingutele, mis on tehtud enne 25. juunit 2018.

137    Nii koheldi kohtuotsuses Lin erinevalt ühelt poolt kassatsioonikohtu otsust nr 67/2022, millega kehtestatakse lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisene kaitsestandard, ning teiselt poolt konstitutsioonikohtu 2018. ja 2022. aasta otsuseid, milles on sätestatud karistusseaduse seaduslikkuse ja ettenähtavuse põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisene kaitsestandard. Selline erinev kohtlemine tuleneb nii nende kahe riigisisese põhiõiguste kaitse standardi eripärast kui ka sellest, et neist esimese kohaldamisest tuleneb oluliselt suurem süsteemne karistamatuse oht.

138    Seega tuleb esimesena märkida, et vastupidi konstitutsioonikohtu 2018. ja 2022. aasta otsustele ei põhine kassatsioonikohtu otsus nr 67/2022 karistusseaduse ettenähtavuse ja täpsuse nõuetel – mis on liidu õiguses erilise tähtsusega, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 118 –, et võtta enne 25. juunit 2018 tehtud menetlustoimingutelt kriminaalvastutuse aegumistähtaja kulgemist katkestav mõju. Vastupidi, selle otsusega muudetakse tagasiulatuvalt kriminaalvastutuse aegumistähtaja arvutusmeetodit käsitlevaid eeskirju, mis kehtisid süüteo toimepanemise ajal, olenemata sellest, kas see pandi toime enne või pärast 1. veebruari 2014. Eelotsusetaotlusest nähtub nimelt, et need eeskirjad olid tingimata rangemad kui konstitutsioonikohtu 2018. ja 2022. aasta otsustest tulenev aegumise õiguslik regulatsioon.

139    Teisena tuleb rõhutada, et lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisene kaitsestandard, mida on tunnustatud kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022, suurendab liidu finantshuve kahjustavate suurte pettuste toimepanijate kriminaalkorras karistamata jäämise süsteemset ohtu niivõrd oluliselt, et ELTL artikli 325 lõige 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõige 1 oleksid oluliselt ebatõhusamad, kui Rumeenia kohtud ei oleks kohustatud jätma need kohaldamata.

140    Esiteks nähtub nimelt eelotsusetaotlusest, et kassatsioonikohtu otsus nr 67/2022 nõuab, et 1. veebruarist 2014, mil jõustus 2009. aasta karistusseadustiku artikli 155 lõige 1, kuni 25. juunini 2018, mil avaldati konstitutsioonikohtu otsus nr 297/2018, tehtud menetlustoimingutelt võetaks aegumistähtaja kulgemist katkestav mõju, kuna kriminaalvastutuse aegumistähtaja arvutamise õiguslikku regulatsiooni, mis kehtis ajavahemikul 25. juunist 2018 kuni 30. maini 2022 ning mis tuleneb konstitutsioonikohtu 2018. ja 2022. aasta otsustest, tuleb igakülgse hindamise tulemusel pidada artikli 155 lõikest 1 leebemaks karistusseaduseks.

141    Sellest järeldub, et ligikaudu 47 kuu pikkusele ajavahemikule, mille jooksul ükski toiming ei saanud vastavalt konstitutsioonikohtu 2018. ja 2022. aasta otsustest tulenevale õiguslikule regulatsioonile kriminaalvastutuse aegumistähtaja kulgemist katkestada, lisandub kassatsioonikohtu otsuse nr 67/2022 alusel vähemalt 51 kuu pikkune ajavahemik, mille jooksul kohaldatakse sama õiguslikku regulatsiooni; see kujutab endast konstitutsioonikohtu kõnealustest otsustest tuleneva süsteemse karistamatuse ohu märkimisväärset pikenemist.

142    Teiseks nähtub eelotsusetaotlusest, et kassatsioonikohtu otsus nr 67/2022 võtaks ka täielikult aegumistähtaja kulgemist katkestava mõju menetlustoimingutelt, millest süüdistatavale või kahtlustatavale teatati ajavahemikul 1. jaanuarist 1969, mil jõustus 1968. aasta karistusseadustiku artikkel 123, kuni 1. veebruarini 2014, mil see kehtetuks tunnistati, kuna aegumistähtaja arvutamise õiguslikku regulatsiooni, mis kehtis ajavahemikul 25. juunist 2018 kuni 30. maini 2022 ning tulenes konstitutsioonikohtu 2018. ja 2022. aasta otsustest, tuleks igakülgse hindamise tulemusel pidada kõnealusest artiklist 123 leebemaks karistusseaduseks.

143    Sellisel juhul ei kehtiks Rumeenia liiduga ühinemise kuupäeva ja 30. mai 2022 vahelisel ajal toime pandud kõigi liidu finantshuve kahjustavate suurte pettuste toimepanijate kriminaalvastutuse aegumise puhul seega ükski tähtaja kulgemise katkemise alus.

144    Kolmandaks tuleb veel rõhutada, et kassatsioonikohtu otsus nr 67/2022 võtab tagasiulatuvalt katkestava mõju menetlustoimingutelt, millel oli nende tegemise kuupäeval seaduse kohaselt selline mõju. Selline tagajärg vähendab aga märkimisväärselt liidu finantshuve kahjustavate suurte pettuste suhtes alustatud kriminaalmenetluse tõhusust, võimaldades tagasiulatuvalt tühistada tagajärjed, mis tulenevad seaduse kohaselt toimunud aegumistähtaja kulgemise katkemisest, millele Rumeenia uurimisasutused tuginesid, et asuda seisukohale, et tähtaeg, mille jooksul tuli nende pettuste toimepanijate suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, on pikenenud.

145    Seevastu oli neil asutustel alates konstitutsioonikohtu 2018. aasta kohtuotsuse avaldamisest 25. juunil 2018 võimalik hinnata ohtu, et menetlustoimingud, mida nad kavatsesid teha alates sellest kuupäevast ja mis oleksid pidanud 2009. aasta karistusseadustiku artikli 155 lõike 1 kohaselt kriminaalvastutuse aegumistähtaja kulgemise katkestama, kaotavad sellise mõju, kuna see säte on vastuolus kuritegude ja karistuste seaduslikkuse põhimõttega, nagu seda tõlgendatakse Rumeenia õiguses.

146    Kolmandana on oluline lisada, et kohtuotsusest Lin tulenev Rumeenia kohtute suhtes kohalduv keeld kohaldada konstitutsioonikohtu otsuses nr 67/2022 sätestatud riigisisest kaitsestandardit ei kahjusta karistusõiguse ettenähtavuse ja täpsuse nõudeid, mis tulenevad konstitutsioonikohtu 2018. ja 2022. aasta otsustes kehtestatud riigisisesest kaitsestandardist.

147    Vastupidi, kohustades Rumeenia kohtuid jätma kohaldamata kassatsioonikohtu otsuse nr 67/2022, mille kohaselt võib enne 25. juunit 2018 tehtud menetlustoimingutelt võtta tagasiulatuvalt nende katkestava mõju, tagas Euroopa Kohus kohtuotsuses Lin nende kriminaalvastutuse aegumistähtaja arvutusmeetodit käsitlevate eeskirjade täieliku kohaldamise, mis kehtisid enne kassatsioonikohtu otsuse nr 67/2022 avaldamist.

148    Seega ei toonud kohtuotsus Lin sugugi mitte kaasa seda, et liidu finantshuve kahjustavate suurte pettuste toimepanijatele kohaldatakse nende kriminaalvastutuse aegumistähtaja kulgemise katkemise aluseid, mida ei olnud nende pettuste toimepanemise ajal ette nähtud. See kohtuotsus ei riivanud seega õiguspärast ootust, mis õigussubjektidel võis sel kuupäeval olla (vt a contrario 5. detsembri 2017. aasta kohtuotsus M.A.S. ja M.B., C‑42/17, edaspidi „kohtuotsus M.A.S. ja M.B.“, EU:C:2017:936, punkt 60).

149    Neljanda ja viimasena tuleneb eeltoodud kaalutlustest, et Euroopa Kohus ei leidnud kohtuotsuses Lin sugugi, et lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisene kaitsestandard, nagu see on ette nähtud Rumeenia õiguses, rikub põhimõtteliselt liidu õigust ja Rumeenia kohtud peavad selle tingimata kohaldamata jätma. Nimelt piirdus Euroopa Kohus järeldusega, et selline riigisisene kaitsestandard, mida on tunnustatud kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022, toob kaasa liidu finantshuve kahjustavate suurte pettuste toimepanijate karistamatuse niivõrd suure süsteemse ohu, et see kahjustab ELTL artikli 325 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõike 1 alusel nõutava liidu finantshuvide kaitse põhisisu, ning et seetõttu on liidu õigusega vastuolus see, kui Rumeenia kohtud kohaldavad seda riigisisest kaitsestandardit.

b)      Kohtuotsuse Lin kohaldamine põhiseaduses sätestatud põhimõtte seisukohast, mis keelab karistusõiguses lex tertia kohaldamise

150    Teise küsimuse punktiga a soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artiklit 325 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõiget 1 koostoimes harta artikliga 49, artikli 52 lõikega 3 ja artikliga 53 tuleb tõlgendada nii, et Rumeenia kohtud on kohustatud jätma kohaldamata lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisese kaitsestandardi, mida on tunnustatud kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022, hoolimata asjaolust, et põhiseaduses sätestatud põhimõtte kohaselt, mis keelab lex tertia kohaldamise, on nendel kohtutel keelatud kohaldada üksteisele järgnevaid karistusseaduseid osaliselt, kombineerides nende teatavaid sätteid, sealhulgas sätteid kriminaalvastutuse aegumistähtaja arvutusmeetodi kohta.

151    Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et lex mitior’i põhimõte, nagu seda on tõlgendanud Curtea Constituțională (konstitutsioonikohus), eeldab, et üksteisele järgnevate õiguslike regulatsioonide korral valitakse õigus, mis tervikuna tagab süüdistatavale leebema kohtlemise, ning kohaldatakse seda, ilma et oleks lubatud kombineerida üksteisele järgnevate seaduste leebeid sätteid ja luua kohtupraktika kaudu lex tertia.

152    Sellega seoses tuleb esimesena märkida, et nagu Rumeenia valitsus kohtuistungil kinnitas, tähendab ühelt poolt kuritegude ja karistuste seaduslikkuse põhimõte, nagu seda tõlgendatakse Rumeenia õiguses, et konkreetse süüteo aegumistähtaeg tuleb arvutada selle süüteo toimepanemise kuupäeval kohaldatavate õigusnormide alusel, välja arvatud juhul, kui pärast seda kuupäeva on jõustunud süüdistatava jaoks leebemad õigusnormid.

153    Teiselt poolt piirdus Euroopa Kohus kohtuotsuses Lin järeldusega, et liidu õigusega on vastuolus see, kui Rumeenia kohtud kohaldavad liidu finantshuve kahjustavate suurte pettustega seotud kriminaalmenetluses kassatsioonikohtu otsust nr 67/2022 ja annavad seega lex mitior’i põhimõtte alusel tagasiulatuva jõu aegumistähtaja kulgemise katkemise aluste regulatsioonile, mis kehtis ajavahemikul 25. juunist 2018 kuni 30. maini 2022.

154    Eeltoodust tuleneb – nagu märkis ka eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsusetaotluses –, et kohtuotsuses Lin antud ELTL artikli 325 lõike 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõike 1 tõlgendus ei kohusta kuidagi Rumeenia kohtuid kombineerima mitut üksteisele järgnevat õiguslikku regulatsiooni, et luua kohtupraktika kaudu kriminaalvastutuse aegumistähtaja arvutusmeetodi regulatsioon.

155    Täpsemalt tuleb esiteks rõhutada, et kohtuotsus Lin ei takista Rumeenia kohtutel arvutamast enne 1. veebruari 2014 toime pandud süüteo toimepanija kriminaalvastutuse aegumistähtaega 1968. aasta karistusseadustiku artiklis 123 sätestatud aegumistähtaja kulgemise katkemise aluseid arvestades ega ajavahemikul 1. veebruarist 2014 kuni 25. juunini 2018 toime pandud süüteo toimepanija kriminaalvastutuse aegumistähtaega 2009. aasta karistusseadustiku artikli 155 lõikes 1 ette nähtud katkemise aluseid arvestades.

156    Teiseks ei keelanud Euroopa Kohus kohtuotsuses Lin Rumeenia kohtutel sugugi mitte arvutada ajavahemikul 25. juunist 2018 kuni 30. maini 2022 toime pandud süüteo toimepanija kriminaalvastutuse aegumistähtaega, keeldudes tunnustamast mis tahes menetlustoimingu aegumistähtaja kulgemist katkestavat mõju vastavalt konstitutsioonikohtu 2018. ja 2022. aasta otsustele.

157    Kolmandaks ei ole liidu õigusega vastuolus ka see, et 2009. aasta karistusseadustiku artikli 155 lõige 1, mis lisati määrusesse nr 71/2022, on kohaldatav üksnes süütegudele, mis on toime pandud alates 30. maist 2022, mil see jõustus.

158    Teisena, juhul kui eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teise küsimuse punktiga a esitada Euroopa Kohtule ka küsimuse kohtuotsusest Lin tuleneva erineva kohtlemise kohta ühelt poolt liidu finantshuve kahjustavate suurte pettuste toimepanijate kriminaalvastutuse aegumistähtaja arvutusmeetodi suhtes kohaldatavate õigusnormide ja teiselt poolt muud liiki pettuste toimepanijate kriminaalvastutuse aegumistähtaja arvutusmeetodi suhtes kohaldatavate õigusnormide vahel, tuleb märkida järgmist.

159    On tõsi, et ELTL artikli 325 lõige 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõige 1, nagu Euroopa Kohus neid kohtuotsuses Lin tõlgendas, kohustavad Rumeenia kohtuid keelduma kohaldamast lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisest kaitsestandardit, mida on tunnustatud kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022, üksnes liidu finantshuve kahjustavate suurte pettuste korral. Seega võib muude pettuste toimepanijate suhtes olla kohaldatav tagasiulatuv mõju, mis on kassatsioonikohtu otsuse nr 67/2022 alusel antud aegumistähtaja kulgemise katkemise alustele, mis kehtisid ajavahemikul 25. juunist 2018 kuni 30. maini 2022, ning nende kriminaalvastutus võib lakata kiiremini.

160    Samas tuleb sellist erinevat kohtlemist, mis tuleneb otseselt ELTL artikli 325 lõikes 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõikes 1 kehtestatud nõuete – mille eesmärk on tagada liidu finantshuvide tõhus kaitse – piiratud esemelisest kohaldamisalast, pidada seda eesmärki arvestades mõistlikult põhjendatuks, mistõttu see erinev kohtlemine ei riku võrdsuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtteid, nagu neid on liidu õiguses tõlgendatud.

161    Lisaks ei saa nõustuda seisukohaga, et riigisisese kaitsestandardi alusel, mis keelab sellise erineva kohtlemise, on Rumeenia kohtud kohustatud kohaldama liidu finantshuve kahjustavate suurte pettuste suhtes kassatsioonikohtu otsust nr 67/2022.

162    Ühelt poolt tooks selline tagajärg kaasa liidu finantshuve kahjustavate suurte pettuste eest karistamata jäämise süsteemse ohu suurenemise, mis on samaväärne selle ohu suurenemisega, mis on tingitud sellest, et need kohtud kohaldavad nendele suurtele pettustele lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisest kaitsestandardit, mida on tunnustatud kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022. Teiselt poolt ei põhine see tagajärg kuritegude ja karistuste seaduslikkuse põhimõttel osas, milles see puudutab karistusseaduse, sealhulgas kriminaalvastutuse aegumist reguleerivate sätete selgust, täpsust, ettenähtavust ja tagasiulatuva jõu puudumist kohtuotsuste M.A.S. ja M.B. ning Lin tähenduses.

163    Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et teise küsimuse punktile a tuleb vastata, et ELTL artikli 325 lõiget 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõiget 1 koostoimes harta artikliga 49, artikli 52 lõikega 3 ja artikliga 53 tuleb tõlgendada nii, et Rumeenia kohtud on kohustatud jätma kohaldamata lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisese kaitsestandardi, mida on tunnustatud kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022, hoolimata asjaolust, et põhiseaduses sätestatud põhimõtte kohaselt, mis keelab lex tertia kohaldamise, on nendel kohtutel keelatud kohaldada üksteisele järgnevaid karistusseaduseid osaliselt, kombineerides nende teatavaid sätteid.

c)      Karistamatuse süsteemse ohu tingimuse kohaldamine kohtuotsuses Lin

164    Teise küsimuse punktiga d, mida tuleb analüüsida teisena, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artikli 325 lõiget 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõiget 1 koostoimes harta artikliga 49, artikli 52 lõikega 3 ja artikliga 53 tuleb tõlgendada nii, et Rumeenia kohtud peavad jätma kohaldamata lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisese kaitsestandardi, mida on tunnustatud kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022, vaatamata sellele, et nende riigisiseses õiguses puuduvad kriteeriumid, mis võimaldaksid neil kindlaks teha, kas selle riigisisese kaitsestandardi kohaldamisega kaasneb liidu finantshuve kahjustavate suurte pettuste toimepanijate karistamata jäämise süsteemne oht.

165    Sellega seoses tuleb esimesena märkida, et nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 113 ja 136, otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuse Lin punktis 91, et õiguslik olukord, mis tuleneb konstitutsioonikohtu 2018. ja 2022. aasta otsustest ning kassatsioonikohtu otsusest nr 67/2022, tingib süsteemse ohu, et liidu finantshuve kahjustavad suured pettused jäävad kriminaalkorras karistamata, eelkõige kohtuasjades, mille keerukuse tõttu on uurimisasutustel vaja uurimiseks rohkem aega.

166    Selline järeldus ei põhinenud mitte ainult hinnangutel, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus andis kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Lin, vaid ka andmetel, mille komisjon esitas vastavalt komisjoni 13. detsembri 2006. aasta otsusele 2006/928/EÜ, millega nähakse ette kord, mille abil teha Rumeeniaga koostööd ja jälgida tema edusamme konkreetsete eesmärkide täitmisel kohtureformi alal ning korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses (ELT 2006, L 354, lk 56), 22. novembril 2022 Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud aruandes Rumeenias koostöö- ja jälgimiskorra raames saavutatud edusammude kohta (COM(2022)664 (final)). Nimelt kinnitasid need andmed ohtu, et paljude liidu finantshuve kahjustavate suurte pettuste eest ei saa enam karistada nende toimepanijate kriminaalvastutuse aegumistähtaja arvutusmeetodi muudatuste tõttu, mis tulenevad konstitutsioonikohtu ja kassatsioonikohtu otsustest (vt selle kohta kohtuotsus Lin, punktid 89 ja 90).

167    Lisaks, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 136 ja 141, tõdes Euroopa Kohus kohtuotsuses Lin, et lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisene kaitsestandard, mida on tunnustatud kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022, suurendab märkimisväärselt süsteemset karistamatuse ohtu, mis tulenes juba konstitutsioonikohtu 2018. ja 2022. aasta otsustest, tagasiulatuva jõu tõttu, mille see kassatsioonikohtu otsus andis konstitutsioonikohtu kõnealustest otsustest tuleneva aegumistähtaja arvutamise õiguslikule regulatsioonile.

168    Seega, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsusetaotluses märgib, nähtub kohtuotsusest Lin sõnaselgelt, et Euroopa Kohus ise otsustas, et lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisene kaitsestandard, mida on tunnustatud kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022, kätkeb endas liidu finantshuve kahjustavate suurte pettuste karistamatuse süsteemset ohtu. Niisiis, kui Rumeenia kohtud peavad kohaldama ELTL artikli 325 lõiget 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõiget 1, on nad vabastatud kohustusest analüüsida, kas otsusega nr 67/2022 kaasneb selline süsteemne karistamatuse oht, ning nad peavad vastupidi Euroopa Kohtu praktika siduvusest tulenevalt asuma seisukohale, et see on nii.

169    Sellest järeldub samuti, et erinevalt olukorrast, milles tehti kohtuotsus M.A.S. ja M.B., ei too selle hindamine, kas kassatsioonikohtu otsuse nr 67/2022 kohaldamisega kaasneb liidu finantshuve kahjustavate suurte pettuste toimepanija karistamata jäämise süsteemne oht, kaasa ebakindlust riigisiseses õiguskorras, mis riivaks kohaldatava karistusseaduse täpsuse põhimõtte kohaldamisega seotud riiklikku kaitsestandardit (vt selle kohta kohtuotsus M.A.S. ja M.B., punkt 59).

170    Lõpuks tuleb sellega seoses lisada, et ehkki Rumeenia valitsus mainis Euroopa Kohtu istungil teatavat kohtustatistikat, ei muuda ükski neist andmetest Euroopa Kohtu järeldust, et kassatsioonikohtu otsus nr 67/2022 kätkeb endas liidu finantshuve kahjustavate suurte pettuste toimepanijate karistamata jäämise süsteemset ohtu – seda järeldust ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus pealegi kahtluse alla seadnud.

171    Teisena tuleb rõhutada, et kui Euroopa Kohus tuvastas sellise süsteemse karistamatuse ohu olemasolu, ei eiranud ta õiguskindluse põhimõttest tulenevaid tagatisi, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 118.

172    Nii põhineb kohtuotsuse Lin punktides 89–91, 99, 121 ja 122 esitatud analüüs ühelt poolt mõiste „süsteemne karistamatuse oht“ liidu õiguse tähenduses ettenähtaval tõlgendusel, võttes eelkõige arvesse 8. septembri 2015. aasta kohtuotsuse Taricco jt (C‑105/14, EU:C:2015:555) punktis 47 ning 21. detsembri 2021. aasta kohtuotsuse Euro Box Promotion jt (C‑357/19, C‑379/19, C‑547/19, C‑811/19 ja C‑840/19, EU:C:2021:1034) punktides 200 ja 201 selle kohta esitatud täpsustusi.

173    Teiselt poolt tuleb märkida, et alates selle avaldamisest oli ette näha, et kassatsioonikohtu otsus nr 67/2022 toob kaasa sellise süsteemse karistamatuse ohu. Seega said liidu finantshuve kahjustavate suurte pettuste toimepanijad ette näha, et see otsus on vastuolus ELTL artikli 325 lõikest 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõikest 1 tulenevate nõuetega alates kuupäevast, mil nad võisid loota, et neile kohaldatakse selles otsuses tunnustatud lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisest kaitsestandardit.

174    Lisaks, kuigi on tõsi, et enne kõnealuse otsuse avaldamist toime pandud süütegude puhul ei olnud see oht süüteo toimepanemise kuupäeval ettenähtav, ei tulene selline olukord siiski kohaldatava liidu õiguse ettenähtamatusest, vaid üksnes asjaolust, et kassatsioonikohtu otsus nr 67/2022 muutis vaatamata sellele, et see tehti pärast nende süütegude toimepanemist, tagasiulatuvalt nende toimepanijate kriminaalvastutuse aegumistähtaja arvutusmeetodit.

175    Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et teise küsimuse punktile d tuleb vastata, et ELTL artikli 325 lõiget 1 ning finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõiget 1 koostoimes harta artikliga 49, artikli 52 lõikega 3 ja artikliga 53 tuleb tõlgendada nii, et Rumeenia kohtud peavad jätma kohaldamata lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisese kaitsestandardi, mida on tunnustatud kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022, vaatamata sellele, et nende riigisiseses õiguses puuduvad kriteeriumid, mis võimaldaksid neil kindlaks teha, kas selle riigisisese kaitsestandardi kohaldamisega kaasneb liidu finantshuve kahjustavate suurte pettuste karistamatuse süsteemne oht, kuna kohtuotsusest Lin nähtub sõnaselgelt ja ettenähtavalt, et see riigisisene kaitsestandard kätkeb endas sellist süsteemset ohtu.

d)      Kohtuotsuse Lin kohaldamine faktiliste asjaolude suhtes, mis on lõplikult aegunud vastavalt riigisisesele kaitsestandardile, mida on tunnustatud konstitutsioonikohtu otsuses nr 67/2022

176    Teise küsimuse punktiga b, mida tuleb analüüsida kolmandana, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas ELTL artikli 325 lõiget 1 ning finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõiget 1 koostoimes harta artikli 49 lõikega 1, artikli 52 lõikega 3 ja artikliga 53 tuleb tõlgendada nii, et Rumeenia kohtud peavad jätma kassatsioonikohtu otsuse nr 67/2022 kohaldamata, kui nad menetlevad kriminaalasja, mille puhul tuleks aegumistähtaeg juhul, kui see arvutataks seda otsust arvesse võttes, lugeda lõppenuks enne kohtuotsuse Lin kuulutamise kuupäeva.

177    Seoses sellega tuleb teha vahet kahel hüpoteesil. Esimene puudutab olukorda, kus Rumeenia kohus peab kohaldama ELTL artikli 325 lõiget 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõiget 1 liidu finantshuve kahjustavate suurte pettuste suhtes, mille puhul on seadusjõustunud kohtuotsusega juba lõplikult tuvastatud, et tulenevalt lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisese kaitsestandardi, mida on tunnustatud kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022, kohaldamisest on kriminaalvastutuse aegumistähtaeg möödunud. Teine puudutab olukorda, kus neid liidu õiguse sätteid tuleb kohaldada liidu finantshuve kahjustavate suurte pettuste suhtes, mille kohta ei ole sellist kohtuotsust veel tehtud.

1)      Kohtuotsuse Lin kohaldamine kohtuasjas, milles on kohtuotsusega lõplikult tuvastatud kriminaalvastutuse aegumistähtaja möödumine

178    Esimesena tuleb meelde tuletada, et kohtuotsuse seadusjõu põhimõttel on oluline tähtsus nii liidu õiguskorras kui ka riigisisestes õiguskordades. Selleks et tagada nii õiguse ja õigussuhete stabiilsus kui ka korrakohane õigusemõistmine, on oluline, et kohtulahendeid, mis on jõustunud pärast olemasolevate edasikaebevõimaluste ammendamist või selleks sätestatud tähtaegade möödumist, ei oleks enam võimalik vaidlustada (vt 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Köbler, C‑224/01, EU:C:2003:513, punkt 38, ja 9. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska (jõustunud kohtuotsusega lõpetatud asja teistmine), C‑582/21, EU:C:2024:282, punkt 37).

179    Järelikult ei kohusta liidu õigus liikmesriigi kohut jätma kohaldamata riigisiseseid menetlusnorme, mis omistavad kohtulahendile seadusjõu, isegi kui see võimaldaks liidu õigusega vastuolus oleva riigisisese olukorra heastada. Liidu õigus ei nõua seega, et liikmesriigi kohus peab selleks, et võtta arvesse asjasse puutuvale õigusnormile Euroopa Kohtu antud tõlgendust, põhimõtteliselt muutma oma lahendit, millel on seadusjõud. Seevastu juhul, kui kohaldatavad riigisisesed menetlusnormid võimaldavad liikmesriigi kohtul teatavatel tingimustel muuta oma lahendit, millel on seadusjõud, et viia olukord riigisisese õigusega kooskõlla, tuleb võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetest lähtudes nende tingimuste täidetuse korral seda võimalust kasutada, et taastada põhikohtuasjas kõnealuse olukorra kooskõla liidu õigusega (vt selle kohta 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Impresa Pizzarotti, C‑213/13, EU:C:2014:2067, punktid 59–62, ning 9. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska (jõustunud kohtuotsusega lõpetatud asja teistmine), C‑582/21, EU:C:2024:282, punktid 38 ja 42).

180    Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 74–80 sisuliselt märkis, ei nõua ELTL artikli 325 lõige 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõige 1 seega iseenesest, et tuleks kahtluse alla seada seadusjõustunud kohtuotsus, millega tuvastati – olles arvutanud aegumistähtaja, kohaldades lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisest kaitsestandardit, mida on tunnustatud kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022 –, et kriminaalvastutus on lõppenud. Selline järeldus kehtib olenemata sellest, kas kohtuotsus, millega tuvastatakse lõplikult aegumistähtaja möödumine, tehti enne või pärast kohtuotsuse Lin kuulutamist.

181    Samas tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktis 179 meenutatud kohtupraktikast, et kui Rumeenia õigus näeb ette võimaluse muuta teatavatel tingimustel seadusjõustunud kohtuotsust, et viia olukord Rumeenia õigusega kooskõlla, peaks sellist otsust saama samadel tingimustel kahtluse alla seada ka selleks, et muuta põhikohtuasjas kõnealune olukord ELTL artikli 325 lõikega 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõikega 1 kooskõlas olevaks.

182    Teisena tuleb esiteks rõhutada, et kuigi süüdimõistva kohtuotsuse lõplikkust tuleb hinnata selle liikmesriigi õiguse alusel, kus kohtuotsus langetati, tuleb seda mõistet siiski kogu liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt, kuna see määrab kindlaks nende kohustuste ulatuse, mis tulenevad liikmesriikidele ühelt poolt liidu õiguse esimuse põhimõtte ja teiselt poolt seadusjõu põhimõtte kaalumisest. Sellest järeldub, et asjaolu, et süüdimõistvat kohtuotsust peetakse riigisisese õiguse kohaselt lõplikuks, ei ole käesoleva kohtuotsuse punktis 179 meenutatud kohtupraktika kohaldamisel määrava tähtsusega (vt analoogia alusel 1. augusti 2025. aasta kohtuotsus BAJI Trans, C‑544/23, EU:C:2025:614, punktid 100 ja 101 ning seal viidatud kohtupraktika).

183    Kohtuotsust ei saa teiseks pidada lõplikuks selle kohtupraktika tähenduses, kui selle peale saab edasi kaevata tavapärase õiguskaitsevahendiga, see tähendab mis tahes õiguskaitsevahendiga, mis on osa tavapärasest kohtumenetlusest ja mis kujutab endast sellisena menetluslikku arengut, millega kõik pooled peavad mõistlikult arvestama. Nii on see eelkõige juhul, kui kriminaalkorras süüdi mõistetud isik või süüdistuse esitamise eest vastutav ametiasutus võib seaduses ette nähtud tähtaja jooksul ja ilma, et ta peaks tuginema sellistele erandlikele asjaoludele, nagu vajadus tagada seaduse huvides kohtupraktika ühtsus, pöörduda kohtusse kohtuotsuse tühistamise või muutmise nõudes. Seejuures ei oma tähtsust asjaolu, et õiguskaitsevahendit, mida saab kasutada seaduses ette nähtud tähtaja jooksul ja ilma, et tuleks tugineda erandlikele asjaoludele, peetakse riigisiseses õiguses erakorraliseks õiguskaitsevahendiks. Seni, kuni sellise õiguskaitsevahendi kasutamise tähtaeg ei ole möödunud või kuni selle kohta ei ole otsust tehtud, ei saa seda kohtuotsust pidada kriminaalmenetlust lõplikult lõpetanuks (vt analoogia alusel 1. augusti 2025. aasta kohtuotsus BAJI Trans, C‑544/23, EU:C:2025:614, punktid 102 ja 103 ning seal viidatud kohtupraktika).

184    Sellest järeldub, et kui kohtuotsuse peale on käesoleva kohtuotsuse eelnevas punktis nimetatud tingimustel võimalik esitada kassatsioonkaebus, muutub see otsus lõplikuks alles siis, kui pooled on selle õiguskaitsevahendi ammendanud või lasknud mööda sellise kaebuse esitamise tähtaja, ilma et nad oleksid seda esitanud (vt analoogia alusel 1. augusti 2025. aasta kohtuotsus BAJI Trans, C‑544/23, EU:C:2025:614, punkt 105).

185    Käesoleval juhul ei nähtu Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et Curtea de Apel Oradea (Oradea apellatsioonikohus) 21. märtsi 2024. aasta kohtuotsus, milles tuvastati, et M. G. D. kriminaalvastutus on lõppenud – olles arvutanud aegumistähtaja, kohaldades lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisest kaitsestandardit, mida on tunnustatud kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022 –, oleks lõplik kohtuotsus, millel on seadusjõud käesoleva kohtuotsuse punktides 183 ja 184 meenutatud kohtupraktika tähenduses.

2)      Kohtuotsuse Lin kohaldamine kriminaalmenetlustele, mille puhul ei ole aegumistähtaja möödumist tuvastatud lõpliku kohtuotsusega

186    Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 176, on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas harta artikli 49 lõike 1 esimene lause kohustab Rumeenia kohtuid jätma kohaldamata ELTL artikli 325 lõike 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõike 1 – nagu neid on tõlgendatud kohtuotsuses Lin –, kui liidu finantshuve kahjustavate suurte pettuste toimepanijate kriminaalvastutust tuleb pidada lõppenuks enne selle kohtuotsuse kuulutamise kuupäeva, kui kriminaalvastutuse aegumistähtaeg arvutatakse kassatsioonikohtu otsuse nr 67/2022 alusel.

187    See kohus soovib seega kindlaks teha, kas kohtuotsust Lin kohaldades taastavad Rumeenia kohtud EIÕK artiklis 7 ette nähtud tagatisi eirates aegumistähtaja, mida tuleb pidada lõplikult möödunuks.

188    Kõigepealt tuleb esiteks meenutada, et harta artikli 49 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kuritegude ja karistuste seaduslikkuse põhimõte nõuab selle sätte sõnastuse kohaselt, et kedagi ei tohi tunnistada süüdi kuriteos teo või tegevusetuse eest, mis selle toimepanemise ajal kehtinud riigisisese või rahvusvahelise õiguse järgi ei olnud kuritegu. Samuti on selles sättes ette nähtud, et ei või kohaldada raskemat karistust kui kuriteo toimepanemise ajal ettenähtu. Sellest järeldub, et sätted, mis määratlevad kuriteod ja määravad kindlaks karistused, peavad olema kättesaadavad ja ettenähtavad ning neid ei tohi põhimõtteliselt kohaldada tagasiulatuvalt, välja arvatud juhul, kui selline tagasiulatuv kohaldamine on süüdistatavale kasulik, vastavalt harta artikli 49 lõike 1 viimases lauses ette nähtud tagatistele, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 122.

189    Seevastu ei taga harta artikli 49 lõike 1 esimene lause, et kriminaalasjas süüdistatavate suhtes jäävad kehtima nende kriminaalvastutuse aegumist käsitlevad õigusnormid, mis kehtisid neile etteheidetavate tegude toimepanemise ajal, kuna neid norme võib muuta seni, kuni aegumistähtaeg ei ole veel möödunud (vt selle kohta 8. septembri 2015. aasta kohtuotsus Taricco jt, C‑105/14, EU:C:2015:555, punktid 54–57 ning seal viidatud kohtupraktika, ning kohtuotsus M.A.S. ja M.B, punkt 42).

190    Harta artikli 49 lõike 1 esimese lausega on siiski vastuolus see, kui pärast kuriteo toimepanija kriminaalvastutuse aegumistähtaja möödumist võib tema vastutus uuesti tekkida seda aegumistähtaega pikendava uue sätte jõustumise tõttu. Nimelt oleks harta artikli 49 lõike 1 esimese lausega vastuolus see, kui aegumistähtaja niisugune pikendamine taastaks lõplikult lõppenud kriminaalvastutuse.

191    Selline harta artikli 49 lõike 1 esimese lause tõlgendus on kooskõlas EIÕK artiklis 7 ette nähtud minimaalse kaitsetasemega. Vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale ei takista EIÕK artikkel 7 nimelt aegumistähtaegade pikenemist menetlusõiguse vahetu kohaldamise tagajärjel, tingimusel et etteheidetavad asjaolud ei ole kunagi aegunud. Kriminaalvastutuse taastamine pärast aegumistähtaja möödumist on seevastu vastuolus EIÕK artiklis 7 sätestatud seaduslikkuse ja ettenähtavuse aluspõhimõttega (vt selle kohta EIK 22. juuni 2000. aasta kohtuotsus Coëme jt vs. Belgia, CE:ECHR:2000:0622JUD003249296, punkt 149, ja EIK 26. aprilli 2022. aasta nõuandev arvamus aegumise kohaldatavuse kohta selliste kuritegude suhtes läbiviidavate menetluste suhtes, mis kujutavad endast sisuliselt piinamist, ning nendes süüdimõistmiste ja karistamise suhtes, punktid 75 ja 77).

192    Teiseks tuleb samuti meenutada, et nagu on rõhutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 118, nõuab õiguskindluse põhimõte, mille konkreetne väljendus on harta artikli 49 lõike 1 esimene lause, ühelt poolt, et õigusnormid oleksid selged ja täpsed, ning teiselt poolt, et nende kohaldamine oleks õigussubjektide jaoks ettenähtav, eriti kui need võivad kaasa tuua ebasoodsaid tagajärgi (vt selle kohta kohtuotsus Lin, punkt 114 ja seal viidatud kohtupraktika.

193    Sellest järeldub, et ELTL artikkel 325 või finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõige 1 saab seda põhimõtet rikkumata takistada seda, et liidu finantshuve kahjustavate suurte pettuste toimepanijate kriminaalvastutuse aegumistähtaeg loetakse kassatsioonikohtu otsuse nr 67/2022 alusel lõppenuks, üksnes siis, kui need liidu õigusnormid kujutavad endast piisavalt selget ja ettenähtavat õiguslikku alust, et takistada sellise aegumistähtaja möödumist (vt analoogia alusel EIK 26. aprilli 2022. aasta nõuandev arvamus aegumise kohaldatavuse kohta selliste kuritegude suhtes läbiviidavate menetluste suhtes, mis kujutavad endast sisuliselt piinamist, ning nendes süüdimõistmiste ja karistamise suhtes, punkt 78).

194    Seega tuleb analüüsida, kas ELTL artikli 325 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõike 1 tõlgendus kohtuotsuses Lin tõi harta artikli 49 lõiget 1 rikkudes kaasa selle, et aegumistähtaeg hakkas pärast selle möödumist uuesti kulgema. Nii oleks see mitte ainult juhul, kui nende liidu õigusnormidega kehtestatud nõuded oleksid olnud kohaldatavad alles pärast selle tähtaja möödumist, vaid ka siis, kui neid sätteid, mis jõustusid küll varem, oleks tulnud pidada ebaselgeks või sellisteks, mis ei oleks olnud piisavalt ettenähtavad kuupäeval, mil see tähtaeg oleks pidanud aeguma lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisese kaitsestandardi alusel, mida on tunnustatud kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022.

i)      ELTL artikli 325 lõikest 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõikest 1 tulenevate nõuete jõustumise kuupäev

195    Esimesena tuleb rõhutada, et ühelt poolt võeti ELTL artikli 325 lõige 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõige 1 Rumeenia õigusesse üle vastavalt hiljemalt 1. detsembril 2009 ja hiljemalt 1. jaanuaril 2008.

196    Teiselt poolt on selge, et enne 1. jaanuari 2007, mil see riik liiduga ühines, ei saanud Rumeenias toime panna ühtegi liidu finantshuve kahjustavat suurt pettust. Lisaks nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et sellistele pettustele kohaldatav minimaalne aegumistähtaeg on kaheksa aastat.

197    Sellest järeldub, et ELTL artikli 325 lõige 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõige 1 olid Rumeenia õiguse osa ammu enne seda, kui liidu finantshuve kahjustav suur pettus sai aeguda Rumeenia õiguses lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisese kaitsestandardi kohaselt, mida on tunnustatud kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022.

198    Teisena, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 119, tõlgendati neid sätteid kohtuotsuses Lin nii, et nendega on vastuolus see, kui lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisest kaitsestandardit, mida on tunnustatud kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022, kohaldatakse liidu finantshuve kahjustava suure pettuse osas läbiviidava kriminaalmenetluse suhtes.

199    Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb aga, et kohtuotsuses Lin ELTL artikli 325 lõikele 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõikele 1 nii antud tõlgendus piirdub nende sätete tähenduse ja ulatuse selgitamise ja täpsustamisega, nagu neid oleks pidanud mõistma ja kohaldama alates nende jõustumise hetkest (vt eelkõige 27. märtsi 1980. aasta kohtuotsus Denkavit italiana, 61/79, EU:C:1980:100, punkt 16, ja 5. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Commissioner of An Garda Síochána jt, C‑140/20, EU:C:2022:258, punkt 125).

200    Sellest järeldub, et neid sätteid tuleb alates nende jõustumisest Rumeenia õiguskorras käsitada nii, et nendega on vastuolus sellise riigisisese kaitsestandardi kohaldamine, mida on tunnustatud kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022, liidu finantshuve kahjustava suure pettuse osas läbiviidava kriminaalmenetluse suhtes.

201    Kolmandana on nii ELTL artikli 325 lõikel 1 kui ka finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõikel 1 vahetu õigusmõju (kohtuotsus Lin, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest järeldub, et kui riigisiseseid õigusnorme ei ole võimalik tõlgendada kooskõlas nende liidu õigusnormidega, peab iga Rumeenia kohus, kelle ülesanne on oma pädevuse raames neid sätteid kohaldada, jätma omal algatusel kohaldamata mis tahes riigisisesed õigusnormid või praktika, mis on nende sätetega vastuolus, ja seda isegi juhul, kui need õigusnormid või praktika on hilisemad.

202    Seega tuleb asuda seisukohale, et ELTL artikli 325 lõige 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõige 1 keelavad Rumeenia kohtutel kohaldada liidu finantshuve kahjustavate suurte pettuste suhtes lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisest kaitsestandardit, mida on tunnustatud kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022, alates kuupäevast, mil need liidu õiguse sätted Rumeenia õiguses jõustusid. Ent nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 197, ei olnud selleks kuupäevaks möödunud ükski selliste pettuste suhtes kohaldatav aegumistähtaeg, isegi kui selle tähtaja arvutamisel kohaldataks kõnealust riigisisest kaitsestandardit.

203    Neljandana tuleb samuti märkida, et EÜ artikkel 280, nagu see lisati Nice’i lepinguga ehk enne Rumeenia ühinemist liiduga, oli sõnastatud peaaegu identselt ELTL artikliga 325, millega see asendati. Seega võib käesoleva kohtuotsuse punktides 196–202 esitatud põhjendustega analoogsetel põhjendustel asuda seisukohale, et alates Rumeenia ühinemisest liiduga oli liidu õigusega vastuolus see, kui Rumeenia kohtud kohaldavad sellist riigisisest kaitsestandardit, mida on tunnustatud kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022.

204    Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et ELTL artiklist 325 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõikest 1 tulenev kohustus jätta kohaldamata selline lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisene kaitsestandard, mida on tunnustatud kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022, kehtis Rumeenia kohtutele juba enne esimest kuupäeva, mil liidu finantshuve kahjustavat suurt pettust oleks saanud pidada selle riigisisese kaitsestandardi kohaselt aegunuks.

ii)    ELTL artikli 325 lõikest 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõikest 1 tulenevate nõuete selgus ja ettenähtavus

205    Järgmiseks tuleb siiski veel kontrollida, nagu on rõhutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 194, kas ELTL artikkel 325 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõige 1 kujutavad endast piisavalt selget ja ettenähtavat õiguslikku alust, et takistada kassatsioonikohtu otsuse nr 67/2022 alusel arvutatud aegumistähtaja möödumist.

206    Sellega seoses tuleb ühelt poolt märkida, et ELTL artikli 325 lõige 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõige 1 on sõnastatud selgelt ja täpselt. Nimelt saab õigussubjekt asjaomaste sätete sõnastusest lähtudes ja vajaduse korral kohtupraktikas neile antud tõlgenduse abil mõista nendest sätetest tulenevate nõuete ulatust (vt analoogia alusel 3. mai 2007. aasta kohtuotsus Advocaten voor de Wereld, C‑303/05, EU:C:2007:261, punkt 50; 5. mai 2022. aasta kohtuotsus BV, C‑570/20, EU:C:2022:348, punktid 38 ja 39, ning kohtuotsus Lin, punkt 105).

207    Teiselt poolt, kuigi ei ole kahtlust, et alates kohtuotsuse Lin kuulutamisest oli ettenähtav, et ELTL artikli 325 lõige 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõige 1 panevad Rumeenia kohtutele kohustuse jätta kassatsioonikohtu otsus nr 67/2022 kohaldamata kriminaalmenetluses liidu finantshuve kahjustavate suurte pettuste suhtes, tuleb Euroopa Kohtul veel analüüsida, kas see oli nii ka enne selle kohtuotsuse kuulutamist.

208    Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et sellise ettenähtavuse nõudega ei ole vastuolus see, et Euroopa Kohus selgitas ELTL artikli 325 lõike 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõike 1 tähendust, tingimusel et sellise selgitamise tulemus on mõistlikult ettenähtav (vt analoogia alusel 28. juuni 2005. aasta kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P – C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EU:C:2005:408, punktid 217 ja 218; 22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus AC-Treuhand vs. komisjon, C‑194/14 P, EU:C:2015:717, punkt 41, ja 27. juuni 2024. aasta kohtuotsus Servier jt vs. komisjon, C‑201/19 P, EU:C:2024:552, punkt 387). Nii on see juhul, kui see tõlgendus piirdub kohtupraktika arengus märgatava suundumuse järgimisega, isegi kui see täpsustab viimast konkreetse juhtumi valguses (vt analoogia alusel EIK 21. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Del Río Prada vs. Hispaania, CE:ECHR:2013:1021JUD004275009, punkt 112, ja EIK 29. mai 2020. aasta nõuandev arvamus, mis käsitleb „viiteliste õigusnormide“ tehnika kasutamist süütegude määratlemisel ning kriteeriume, millest lähtudes võrrelda süüteo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadust ja muudetud karistusseadust, punkt 62).

209    Ettenähtavuse mõiste ulatus sõltub pealegi suuresti asjasse puutuva õigusakti sisust, sellega reguleeritud valdkonnast ning selle adressaatide arvust ja staatusest. Seaduse ettenähtavusega ei ole vastuolus see, kui asjaomane isik peab saama asjatundjalt nõustamist selleks, et juhtumi konkreetsetel asjaoludel piisavalt aru saada, millised võivad olla teatava teo tagajärjed. Nii on see eriti kutseala esindajate – eelkõige käibemaksuga maksustatavate ettevõtjate – puhul, kes on harjunud näitama oma kutsetegevuses üles suurt hoolsust. Seetõttu võib neilt oodata, et nad pööravad erilist tähelepanu ka sellega kaasnevate riskide hindamisele (vt selle kohta 28. juuni 2005. aasta kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P – C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EU:C:2005:408, punkt 219; 22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus AC-Treuhand vs. komisjon, C‑194/14 P, EU:C:2015:717, punkt 42, ja 27. juuni 2024. aasta kohtuotsus Servier jt vs. komisjon, C‑201/19 P, EU:C:2024:552, punkt 388).

210    Neid sissejuhatavaid märkusi arvestades tuleb esimesena rõhutada, et juba enne Rumeenia ühinemist liiduga otsustas Euroopa Kohus, et lojaalse koostöö põhimõte, mis nüüd sisaldub ELL artikli 4 lõikes 3, nõuab, et kui liidu õiguses ei ole mõne liidu õiguse sätte rikkumise eest ette nähtud karistust, tagavad liikmesriigid, et selliste rikkumiste, sealhulgas liidu finantshuvide kahjustamise eest määratakse karistus sisulistel ja menetluslikel tingimustel, mis tagavad, et karistus on tõhus, proportsionaalne ja hoiatav (vt selle kohta eelkõige 21. septembri 1989. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, 68/88, EU:C:1989:339, punktid 23 ja 24; 10. juuli 1990. aasta kohtuotsus Hansen, C‑326/88, EU:C:1990:291, punkt 17; 8. juuni 1994. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik, C‑382/92, EU:C:1994:233, punkt 55, ning 3. mai 2005. aasta kohtuotsus Berlusconi jt, C‑387/02, C‑391/02 ja C‑403/02, EU:C:2005:270, punkt 65).

211    Sellest järeldub, et tõlgendus, mille kohaselt on ELTL artikli 325 lõikega 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõikega 1 põhimõtteliselt vastuolus see, kui liikmesriikide kohtud kohaldavad selliseid kriminaalvastutuse aegumistähtaja arvutusmeetodit käsitlevaid riigisiseseid õigusnorme, mis takistavad tõhusat karistamist liidu finantshuvide kahjustamise eest, oli ettenähtav juba enne Rumeenia ühinemist liiduga.

212    Euroopa Kohus kinnitas seda kohtupraktikat täies ulatuses niipea, kui tal tuli tõlgendada ELTL artikli 325 lõiget 1, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 109 viidatud kohtupraktikast.

213    Lisaks otsustas Euroopa Kohus 8. septembri 2015. aasta kohtuotsuses Taricco jt (C‑105/14, EU:C:2015:555, resolutsiooni punkt 1) sõnaselgelt, et ELTL artiklit 325 tuleb tõlgendada nii, et see keelab liikmesriigi kohtutel kohaldada kriminaalasjades aegumistähtaega puudutavaid riigisiseseid õigusnorme, kui selgub, et need normid tingivad süsteemse ohu, et liidu finantshuve kahjustavate suurte pettuste eest ei karistada tõhusalt ja hoiatavalt. Euroopa Kohus kinnitas sellist tõlgendust 21. detsembri 2021. aasta kohtuotsuse Euro Box Promotion jt (C‑357/19, C‑379/19, C‑547/19, C‑811/19 ja C‑840/19, EU:C:2021:1034) punktides 192 ja 194–201.

214    Teisena on tõsi, et kohtuotsuses M.A.S. ja M.B. möönis Euroopa Kohus, et ELTL artikli 325 lõikega 1 ei ole vastuolus see, kui liikmesriigi kohtud kohaldavad riigisisest põhiõiguste kaitse standardit, millega kaasneb selline süsteemne karistamatuse oht, kui see standard põhineb täpsuse, ettenähtavuse ja karistusseaduse – sealhulgas kriminaalvastutuse aegumistähtaja arvutamise korda käsitlevate normide – tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtetel.

215    Samas ei tulene sellest kohtuotsusest kuidagi, et alates selle kuulutamise kuupäevast oleks kohtuotsuses Lin kasutatud ELTL artikli 325 lõike 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõike 1 tõlgendus muutunud ettenähtamatuks.

216    Esiteks, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 56, tuleb märkida, et Euroopa Kohus kohaldas kohtuotsuses Lin kohtuotsuses M.A.S. ja M.B. antud juhiseid, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 214. Euroopa Kohus otsustas nimelt, et liidu õigusega ei ole vastuolus see, kui Rumeenia kohtud kohaldavad kuritegude ja karistuste seaduslikkuse põhimõttega seotud riigisisest kaitsestandardit osas, milles see puudutab karistusseaduse täpsuse ja ettenähtavuse nõudeid, nagu seda tunnustati konstitutsioonikohtu 2018. ja 2022. aasta otsustes, hoolimata asjaolust, et nende kohtuotsustega kaasneb liidu finantshuve kahjustavate suurte pettuste toimepanijate karistamata jäämise süsteemne oht.

217    Teiseks tuleneb kohtuotsusest M.A.S. ja M.B. selgelt, et eristaatus, mida Euroopa Kohus tunnustas selles kohtuotsuses kuritegude ja karistuste seaduslikkuse põhimõttega seotud riigisisese kaitsestandardi puhul osas, milles see puudutab täpsuse, ettenähtavuse ja karistusseaduse tagasiulatava jõu puudumise nõudeid, ei ole ülekantav sellisele lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisesele kaitsestandardile, mida on tunnustatud kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022.

218    Ühelt poolt ei saa seega kohtuotsust M.A.S. ja M.B. mõista nii, et Euroopa Kohus otsustas selles, et ELTL artikli 325 lõige 1 lubab liikmesriikide kohtutel kohaldada mis tahes riigisisest kaitsestandardit, mis puudutab kriminaalvastutuse aegumistähtaja arvutusmeetodit, sõltumata sellest, kui suur on võimalik süsteemne oht, et liidu finantshuve kahjustavad suured pettused jäävad karistamata, mida selline kaitsestandard võib kaasa tuua.

219    Nimelt oleks kohtuotsuse M.A.S. ja M.B. niisugune tõlgendus ilmselgelt vastuolus Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikaga, mida on meenutatud selle kohtuotsuse punktis 47 ja mille kohaselt võivad liikmesriikide kohtud kohaldada riigisiseseid põhiõiguste kaitse standardeid eelkõige tingimusel, et nende kohaldamine ei kahjusta liidu õiguse ühtsust ega tõhusust, ning nimetatud kohtuotsuse punktiga 36, milles on täpsustatud, et liikmesriigid peavad tagama, et riigisiseses õiguses ette nähtud aegumiseeskirjad võimaldavad käibemaksupettuste tõhusat karistamist.

220    Lisaks tuleb meenutada, et Euroopa Kohus otsustas pärast kohtuotsuse M.A.S. ja M.B. kuulutamist, et Rumeenia kohtud peavad igal juhul jätma kohaldamata selle liikmesriigi õigusnormid, mille puhul ei saa välistada võimalust, et need kujutavad endast tõhusa kohtuliku kaitsega seotud riigisisest kaitsestandardit, just seetõttu, et sellise riigisisese kaitsestandardi kohaldamine tooks kaasa süsteemse karistamatuse ohu – eelkõige liidu finantshuve kahjustavate suurte pettuste toimepanijate kasuks –, kahjustades seeläbi liidu õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust (21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Euro Box Promotion jt, C‑357/19, C‑379/19, C‑547/19, C‑811/19 ja C‑840/19, EU:C:2021:1034, punktid 211–213).

221    Teiselt poolt tunnustas Euroopa Kohus kohtuotsuse M.A.S. ja M.B. punktides 51–61 sõnaselgelt asjaolu, et kuritegude ja karistuste seaduslikkuse põhimõttega seotud riigisisene kaitsestandard on osas, mis puudutab täpsuse, ettenähtavuse ja karistusseaduse – sealhulgas kriminaalvastutuse aegumist reguleerivate normide – tagasiulatuva jõu puudumise nõudeid, liidu õiguses erilise tähtsusega, mis õigustab seda, et liikmesriigi kohtud võivad sellist standardit kohaldada vaatamata sellega kaasnevale süsteemsele karistamatuse ohule.

222    Nimelt, nagu on rõhutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 118, täiendab selline riigisisene kaitsestandard kaitset omavoli eest kriminaalasjades, mis on liidu õigusega tagatud õiguskindluse aluspõhimõtte alusel, mis on õigusriigi oluline element ja üks liidu põhiväärtus ELL artikli 2 tähenduses.

223    Ent nagu on rõhutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 138, ei põhine lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisene kaitsestandard, mida on tunnustatud kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022, kaugeltki mitte sellistel nõuetel, vaid eeldab vastupidi, et aegumistähtaja arvutusmeetodit käsitlevaid teatavaid eeskirju kohaldatakse tagasiulatuvalt. Euroopa Kohtu arutluskäiku kohtuotsuses M.A.S. ja M.B. ei saanud seega üle kanda sellisele riigisisesele kaitsestandardile.

224    Käesoleva kohtuotsuse punktidest 206–223 tuleneb, et ELTL artikli 325 lõiget 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõiget 1 tuleb pidada piisavalt selgeks ja ettenähtavaks õiguslikuks aluseks, mis võimaldab välistada sellise lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisese kaitsestandardi kohaldamise, mida on tunnustatud kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022, mistõttu – nagu nähtub kohtuotsusest Lin – saab liidu finantshuve kahjustava suure pettuse toimepanija kriminaalvastutust Rumeenia õiguses pidada aegunuks üksnes sellise aegumistähtaja arvutusmeetodi alusel, mis välistab kõnealuse otsuse nr 67/2022 kohaldamise.

225    Lisaks tuleb märkida, et võttes arvesse, et need liidu õigusnormid on piisavalt selged ja ettenähtavad, ning vastupidi sellele, mida otsustas kassatsioonikohus oma otsuses nr 37/2024, ei petnud kohtuotsus Lin kuidagi õigussubjektide õiguspärast ootust, et alates kassatsioonikohtu otsuse nr 67/2022 avaldamisest ei saa nende kriminaalvastutuse aegumistähtaja kulgemine katkeda, sealhulgas enne 25. juunit 2018 tehtud menetlustoimingute tõttu.

226    Selles osas piisab selle meelde tuletamisest, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa liidu õigusakti konkreetse sätte vaidlustamisel tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele, ning liidu õigust kohaldama kohustatud riigisisese ametiasutuse tegevus, mis on sellega vastuolus, ei saa olla õigussubjekti jaoks alus õiguspärasele ootusele olla koheldud viisil, mis on liidu õigusega vastuolus (vt selle kohta kohtuotsus, 19. detsembri 2024. aasta kohtuotsus Kaduna, C‑244/24 ja C‑290/24, EU:C:2024:1038, punkt 131 ning seal viidatud kohtupraktika).

227    Kolmanda ja viimasena ei saa väita ka seda, et kohtuotsuses Lin eirati õiguskindluse põhimõtet põhjusel, et kohustades jätma kohaldamata kassatsioonikohtu otsuse nr 67/2022, taaselustas Euroopa Kohus Rumeenia kohtutes ebakindluse seoses kriminaalvastutuse aegumistähtaja arvutusmeetodiga, mis oli otsusega nr 67/2022 hajutatud.

228    Nimelt tuleb märkida, et kohtupraktikas konsensuse saavutamine küsimuses, kuidas tuleb kohaldada aegumist käsitlevaid üksteisele järgnevaid seadusi, on protsess, mis võib kesta pikalt. Seega ei ole selline ebakindlus kohtupraktikas vastuolus õiguskindluse põhimõttega, kui kohaldatav õigus võimaldab selle kõrvaldada (vt analoogia alusel EIK 22. septembri 2015. aasta kohtuotsus Borcea vs. Rumeenia, CE:ECHR:2015:0922DEC005595914, punkt 66).

229    ELTL artiklis 267 ette nähtud eelotsusemenetlus oleks aga võimaldanud Rumeenia kohtutel sellist ebakindlust vältida, kui nad oleksid kasutanud oma õigust või täitnud oma kohustuse esitada Euroopa Kohtule küsimus ELTL artikli 325 lõikest 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõikest 1 tulenevate nende nõuete täpse ulatuse kohta, mida tõlgendati kohtuotsuses Lin.

230    Mis puudutab täpsemalt kassatsioonikohtu otsuseid nr 37/2024 ja nr 16/2024, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktides 40–45, siis tuleb meenutada, et nendes otsustes leidis see viimase astme kohus sisuliselt, et Rumeenia kohtud peavad jätma kohaldamata ELTL artikli 325 lõike 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõike 1, nagu neid on tõlgendatud kohtuotsuses Lin, põhjendusel, et see tõlgendus on vastuolus EIÕK artikliga 7 ja teatavate põhiseaduses sätestatud põhimõtetega, Euroopa Kohtule selle kohta eelnevalt küsimust esitamata.

231    Tuleb aga meelde tuletada, et ühelt poolt on liikmesriigi kohus, kelle otsuste peale ei saa riigisisese õiguse järgi edasi kaevata, väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kohustatud niipea, kui tema menetluses tõstatatakse liidu õiguse tõlgendamise küsimus, pöörduma ELTL artikli 267 kolmanda lõigu alusel Euroopa Kohtusse, välja arvatud juhul, kui ta tuvastab, et tõstatatud küsimus ei ole asjakohane või et Euroopa Kohus on kõnesolevat liidu õigusnormi juba tõlgendanud või et liidu õiguse õige tõlgendus on niivõrd ilmne, et ei jää ruumi põhjendatud kahtlusele. Niisuguse kohustuse eesmärk on eelkõige tagada, et üheski liikmesriigis ei tekiks liidu õigusnormidega vastuolus olevat riigisisest kohtupraktikat (vt selle kohta 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Consorzio Italian Management ja Catania Multiservizi, C‑561/19, EU:C:2021:799, punktid 32 ja 33, ning 15. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus KUBERA, C‑144/23, EU:C:2024:881, punktid 34–36).

232    Teiselt poolt tuleneb sama hästi väljakujunenud kohtupraktikast, et liikmesriikide kohtutel puudub pädevus tunnistada liidu institutsioonide akte kehtetuks. Seega, kui liikmesriigi kohus leiab, et üks või mitu väidet liidu õigusakti kehtetuse kohta, mille pooled on esitanud või mille ta on vajaduse korral tõstatanud omal algatusel, on põhjendatud, peab ta menetluse peatama ja esitama Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse kehtivuse hindamiseks, kusjuures Euroopa Kohus on ainsana pädev tuvastama liidu õigusakti kehtetust (21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Air Transport Association of America jt, C‑366/10, EU:C:2011:864, punktid 47 ja 48; 13. märtsi 2018. aasta kohtuotsus European Union Copper Task Force vs. komisjon, C‑384/16 P, EU:C:2018:176, punkt 115, ja 30. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Agentsia „Patna infrastruktura“ (maanteetaristu Euroopa rahastamine), C‑471/22, EU:C:2024:99, punkt 49).

233    Nii on see ka juhul, kui liikmesriigi kohus leiab, et Euroopa Kohtu otsuses liidu õigusnormile antud tõlgendus eirab EIÕK artiklist 7 tulenevaid nõudeid või tema riigisisesele õigusele omaseid põhiseadusest tulenevaid nõudeid. Nimelt on liidu õiguskorra autonoomia ja tõhususega vastuolus see, kui väline instants kontrolliks Euroopa Kohtu otsuseid, mille raames on Euroopa Kohus kasutanud oma ainupädevust tõlgendada liidu õigust lõplikult ja siduvalt ning kontrollida liidu õigusaktide õiguspärasust (18. detsembri 2025. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (Euroopa Kohtu praktika ultra vires-kontroll – liidu õiguse esimus), C‑448/23, EU:C:2025:975, punkt 216).

234    Sellest järeldub, et tehes otsused nr 37/2024 ja nr 16/2024, ilma et ta oleks eelnevalt esitanud Euroopa Kohtule eelotsusetaotlust, ei rikkunud kassatsioonikohus mitte ainult ELTL artiklist 267 tulenevaid kohustusi, vaid osales ka õiguskindlusetu olukorra loomises, nõudes liidu õigust rikkudes, et ülejäänud Rumeenia kohtud tõlgendaksid riigisisest õigust viisil, mis on ilmselgelt vastuolus kohtuotsusest Lin tulenevate nõuetega.

235    Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et teise küsimuse punktile b tuleb vastata, et ELTL artikli 325 lõiget 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõiget 1 koostoimes harta artikli 49 lõikega 1, artikli 52 lõikega 3 ja artikliga 53 tuleb tõlgendada nii, et need ei nõua sellise kohtuotsuse kahtluse alla seadmist, millel on seadusjõud ja milles on tuvastanud, et liidu finantshuve kahjustavate suurte pettuste toimepanijate kriminaalvastutuse aegumistähtaeg on möödunud, kohaldades lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisest kaitsestandardit, mida on tunnustatud kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022.

236    Seevastu tuleb neid liidu õigusnorme tõlgendada nii, et – kui see juhtum välja arvata – keelavad need Rumeenia kohtutel kohaldada seda riigisisest kaitsestandardit liidu finantshuve kahjustava suure pettuse suhtes alustatud kriminaalmenetlustele, sealhulgas juhul, kui selliste süütegude toimepanijate kriminaalvastutuse aegumistähtaeg oleks möödunud enne kohtuotsuse Lin kuulutamist, kui see tähtaeg oleks arvutatud seda riigisisest kaitsestandardit kohaldades.

e)      EIÕK artikkel 7

237    Teise küsimuse punktiga c, mida tuleb analüüsida neljandana ja viimasena, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas selleks, et mitte rikkuda EIÕK artiklit 7, on Rumeenia kohtud kohustatud vastupidi sellele, mida nõuab kohtuotsus Lin, kohaldama lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisest kaitsestandardit, mida on tunnustatud kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022.

238    Käesoleva kohtuotsuse punktidest 134, 163, 175, 235 ja 236 nähtub, et ELTL artikli 325 lõige 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõige 1, nagu neid on tõlgendatud kohtuotsuses Lin, vastavad harta artikli 49 lõike 1 nõuetele, mis on vähemalt samaväärsed EIÕK artiklist 7 tulenevate tagatistega.

239    Sellest järeldub, et teise küsimuse punktile c tuleb vastata, et selle küsimuse analüüsimisel ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võimaldaks asuda seisukohale, et selleks, et mitte rikkuda EIÕK artiklit 7, peavad Rumeenia kohtud kohaldama lex mitior’i põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisest kaitsestandardit, mida on tunnustatud kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022.

240    Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et teisele küsimusele tuleb vastata, et ELTL artikli 325 lõiget 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõiget 1 koostoimes harta artikliga 49, artikli 52 lõikega 3 ja artikliga 53 tuleb tõlgendada nii, et need ei nõua sellise kohtuotsuse kahtluse alla seadmist, millel on seadusjõud ja milles on tuvastanud, et liidu finantshuve kahjustavate suurte pettuste toimepanijate kriminaalvastutuse aegumistähtaeg on möödunud, kohaldades leebema karistusseaduse tagasiulatuva kohaldamise (lex mitior) põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisest kaitsestandardit, mida on tunnustatud kassatsioonikohtu otsuses nr 67/2022. Seevastu – kui see juhtum välja arvata – keelavad need liidu õigusnormid Rumeenia kohtutel kohaldada seda riigisisest kaitsestandardit liidu finantshuve kahjustava suure pettuse suhtes alustatud kriminaalmenetlustele, hoolimata esiteks asjaolust, et põhiseaduses sätestatud põhimõtte kohaselt, mis keelab lex tertia kohaldamise, on nendel kohtutel keelatud kohaldada üksteisele järgnevaid karistusseaduseid osaliselt, kombineerides nende teatavaid sätteid; teiseks asjaolust, et nende riigisiseses õiguses puuduvad kriteeriumid, mis võimaldaksid neil kindlaks teha, kas selle riigisisese kaitsestandardi kohaldamisega kaasneb niisuguste pettuste karistamatuse süsteemne oht, ning kolmandaks asjaolust, et selliste pettuste toimepanijate kriminaalvastutuse aegumistähtaeg oleks möödunud enne kohtuotsuse Lin kuulutamist, kui see tähtaeg oleks arvutatud seda riigisisest kaitsestandardit kohaldades.

V.      Kohtukulud

241    Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

1.      Euroopa Liidu lepingu artikli K.3 alusel koostatud, 26. juulil 1995 Brüsselis alla kirjutatud ja nõukogu 26. juuli 1995. aasta aktile lisatud Euroopa Ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõiget 1 tuleb Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 49 arvestades

tõlgendada nii, et

kui üheski riigisiseses õigusnormis ei ole kindlaks määratud summat, millest alates tuleb liidu finantshuve kahjustavat pettust pidada „suureks“, siis tuleb selline pettus kvalifitseerida tingimata suureks siis, kui see puudutab kokku üle 50 000 euro suurust summat, ja seejuures ei oma tähtsust see, kas liidu eelarvele kõnealuse pettusega tekitatud kahju ületab samuti seda summat.

2.      ELTL artikli 325 lõiget 1 ning Euroopa Liidu lepingu artikli K.3 alusel koostatud Euroopa Ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõiget 1 koostoimes põhiõiguste harta artikli 49 lõikega 1, artikli 52 lõikega 3 ja artikliga 53

tuleb tõlgendada nii, et

need ei nõua sellise kohtuotsuse kahtluse alla seadmist, millel on seadusjõud ja milles on tuvastanud, et liidu finantshuve kahjustavate suurte pettuste toimepanijate kriminaalvastutuse aegumistähtaeg on möödunud, kohaldades leebema karistusseaduse tagasiulatuva kohaldamise (lex mitior) põhimõtte kohaldamisega seotud riigisisest kaitsestandardit, mida on tunnustatud Înalta Curte de Casaţie şi Justiţie (kassatsioonikohus, Rumeenia) 25. oktoobri 2022. aasta otsuses nr 67/2022. Seevastu – kui see juhtum välja arvata – keelavad need liidu õigusnormid Rumeenia kohtutel kohaldada seda riigisisest kaitsestandardit liidu finantshuve kahjustava suure pettuse suhtes alustatud kriminaalmenetlustele, hoolimata esiteks asjaolust, et põhiseaduses sätestatud põhimõtte kohaselt, mis keelab lex tertia kohaldamise, on nendel kohtutel keelatud kohaldada üksteisele järgnevaid karistusseaduseid osaliselt, kombineerides nende teatavaid sätteid; teiseks asjaolust, et nende riigisiseses õiguses puuduvad kriteeriumid, mis võimaldaksid neil kindlaks teha, kas selle riigisisese kaitsestandardi kohaldamisega kaasneb niisuguste pettuste karistamatuse süsteemne oht, ning kolmandaks asjaolust, et selliste pettuste toimepanijate kriminaalvastutuse aegumistähtaeg oleks möödunud enne 24. juuli 2023. aasta kohtuotsuse Lin (C‑107/23 PPU, EU:C:2023:606) kuulutamist, kui see tähtaeg oleks arvutatud seda riigisisest kaitsestandardit kohaldades.

Allkirjad

*      Kohtumenetluse keeled: prantsuse ja rumeenia.

i      Kohtuasjal on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetlusosalise tegelikule nimele.