–

AS, esindajad: adwokaci K. Pilawska ja A. Zorski,

–

BNP Paribas Bank Polska S.A., esindajad: radcowie prawni T. Spyra ja P. Węc ning adwokat D. Wróbel,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: P. Kienapfel ja A. Szmytkowska,

1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) artikli 6 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 ning tõhususe ja proportsionaalsuse põhimõtte tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud ASi ja BNP Paribas Bank Polska S.A. (edaspidi „BNP Paribas“) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab ASi ja BNP Paribas’ õiguseellase vahel sõlmitud hüpoteeklaenulepingu lisa teatavate tingimuste ebaõiglase laadi tagajärgi.

3

Direktiivi 93/13 kahekümne neljandas põhjenduses on märgitud:

„liikmesriikide kohtutel või haldusasutustel peavad olema piisavad ja tõhusad vahendid, et ebaõiglaste tingimuste seadmist tarbijalepingutes takistada“.

4

Direktiivi artikli 6 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on […] tarbijaga sõlminud, ei ole [siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad ning [et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta].“ [täpsustatud sõnastus]

5

Direktiivi artikli 7 lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.“

6

23. aprilli 1964. aasta tsiviilseadustiku (ustawa – Kodeks cywilny; Dz. U. nr 16, jrk nr 93) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „tsiviilseadustik“) on artikli 58 lõikes 1 sätestatud:

„Tehing, mis on seadusega vastuolus või mille eesmärk on seadusest kõrvalehoidmine, on tühine, kui asjasse puutuvas sättes ei ole ette nähtud muud tagajärge, eelkõige seda, et tehingute kehtetud sätted asendatakse asjakohaste seaduse sätetega.“

7

Tsiviilseadustiku artikkel 3851 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Tarbijalepingu tingimused, mida ei ole eraldi läbi räägitud, ei ole tarbijale siduvad, kui need kujundavad tarbija õigusi ja kohustusi viisil, mis on vastuolus heade kommetega ja kahjustavad tõsiselt tarbija huve (õigusvastased lepingutingimused). See ei kehti tingimuste kohta, milles on määratletud poolte põhisooritus, sh hind või tasu, kui need tingimused on sõnastatud üheti mõistetavalt.

2.   Kui mõni lepingutingimus ei ole lõike 1 kohaselt tarbijale siduv, jääb leping muus osas pooltele siduvaks.“

8

Tsiviilseadustiku artiklis 3852 on sätestatud:

„Lepingutingimuste vastavust headele kommetele hinnatakse lepingu sõlmimise hetke seisuga, võttes arvesse lepingu sisu, selle sõlmimise tingimusi ning muid lepinguid, mis on kõnealuse lepinguga seotud ja hõlmavad vaatluse all olevat tingimust.“

9

Tsiviilseadustiku artikli 506 lõikes 1 on ette nähtud, et kui võlgnik võtab kohustuse tühistamise eesmärgil võlausaldaja nõusolekul kohustuse teha muu sooritus või isegi sama sooritus, kuid muul õiguslikul alusel, siis varasem kohustus lõpeb.

10

AS sõlmis 3. jaanuaril 2007 BNP Paribas’ õiguseellasega 415144,09 Poola zloti (PLN) (ligikaudu 97000 eurot) suuruse hüpoteeklaenulepingu, mille eesmärk oli rahastada eluaseme ehitamist ja mis kehtis kuni 20. detsembrini 2021. Lepingus määrati intressimääraks 4,7%, võttes aluseks võrdlusaluse WIBOR 3M (Warsaw Interbank Offered Rate 3-month, Varssavi pankadevaheline 3 kuu intressimäär), millele lisandus asjaomase panga marginaal.

11

Nimetatud lepingu pooled allkirjastasid 20. veebruaril 2008 lepingu lisa, mille kohaselt suurendati tagasimakstava laenu summat 465144,09 zlotini (ligikaudu 108700 eurot).

12

Pooled allkirjastasid 20. märtsil 2008 sama lepingu teise lisa (edaspidi „teine lisa“). Teise lisa artikli 1 lõike 1 kohaselt konverteeriti tagasimakstav laenusumma Šveitsi frankidesse (CHF). Teise lisa artiklis 2 oli täpsustatud, et selle laenu intressimäär määratakse kindlaks võrdlusaluse Libor 6M (London Interbank Offered Rate 6-month, Londoni pankadevaheline 6 kuu intressimäär) alusel, millele lisandub asjaomase panga marginaal. Teise lisa artikli 3 lõike 1 kohaselt tuli laen maksta tagasi zlottides, kusjuures igakuiste tagasimaksete summad arvutati valuutamüügikursi alusel, mis kehtis selles pangas asjaomase kuumakse tagasimaksmise kuupäeval. Lisaks oli teise lisa artikli 3 lõikes 2 ette nähtud, et intress, lepingutasud ja lõivud arvestati krediidi valuutas ning kuulusid tagasimaksmisele zlottides valuutamüügikursi alusel, mis kehtis selles pangas asjaomase tagasimaksmise kuupäeval. Teise lisa artikli 3 lõikes 5 oli märgitud, et laenuvõtjat on teavitatud, et ta kannab valuutariski. Lõpuks oli teise lisa artiklis 5 kindlaks määratud sama laenu uus maksetähtpäev, 20. detsember 2026.

13

Põhikohtuasjas kõne all oleva hüpoteeklaenulepingu pooled sõlmisid 13. veebruaril 2015 selle kolmanda lisa, mille kohaselt anti ASile õigus teha igakuiseid tagasimakseid otse frankides.

14

Pärast seda, kui AS oli tagasi maksnud 350088,07 zlotti ja 83920,95 franki (kokku ligikaudu 171800 eurot), esitas ta 25. novembril 2022 Sąd Okręgowy w Warszawiele (Varssavi regionaalne kohus, Poola), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, hagi, milles ta palus esimese võimalusena tuvastada, et teises lisas sätestatud indekseerimistingimused on tühised, ja teise võimalusena tunnistada põhikohtuasjas kõnealune hüpoteeklaenuleping tervikuna tühiseks.

15

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et teise lisa artiklites 1 ja 3 sisalduvad tingimused on direktiivi 93/13 artikli 3 lõike 1 tähenduses ebaõiglased, kuna nendega jäetakse valuutarisk täielikult laenuvõtja kanda. Lisaks märgib ta, et teine lisa ei saa ilma nende tingimusteta kehtima jääda.

16

Nimetatud kohus märgib, et Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) kohtupraktika kohaselt toob hüpoteeklaenulepingu lisa tühisus kaasa selle, et taastatakse lepingu algsed tingimused, mida selle lisaga muudeti, ilma et lepingu kehtivust kahtluse alla seataks.

17

Seega piisaks ainult lisa tühiseks tunnistamisest selle tingimuste ebaõigluse tõttu, et saavutada tarbijakaitse eesmärk, nagu see tuleneb direktiivi 93/13 artikli 6 lõikest 1, kuna asjaomasele tarbijale ei oleks need tingimused enam siduvad. Igal juhul on selle järelduse tagajärjena see, et leping on tühine tervikuna, nimetatud eesmärgi saavutamise suhtes ebaproportsionaalne.

18

Samas juhib eelotsusetaotluse esitanud kohus tähelepanu ohule, mis kaasneb algse lepingu tingimuste taastamisega seoses hoiatava mõjuga, mida ebaõiglaste tingimuste väljajätmine peaks müüja või teenuste osutaja käitumisele avaldama. Esiteks ei karistata müüjat või teenuste osutajat ebaõiglaste tingimuste kasutamise eest, kuna ta võib teatud asjaoludel sellest, et ebaõiglased tingimused asendatakse algse lepingu tingimustega, isegi kasu saada. Teiseks tooks lepingu tühisus tervikuna kaasa asjaomase tarbija jaoks soodsad majanduslikud tagajärjed, eelkõige juhul, kui krediidiandja nõue on aegunud.

19

Sellega seoses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski teada, kas lepingu tühisuse tuvastamine võib olla põhjendatud, kui sellega on antud üksnes kvantitatiivset laadi majanduslik hinnang eelistele, mida asjaomane tarbija sellest tühisusest saab.

20

Neil asjaoludel otsustas Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [direktiivi 93/13] artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 ning tõhususe ja proportsionaalsuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisiseste õigusnormide niisugune kohtulik tõlgendus, mille kohaselt juhul, kui tuvastatakse, et lepingu lisa sisaldab õigusvastaseid lepingutingimusi, mis toovad kaasa selle lisa tühisuse, loetakse, et lepingu lisa ei ole kunagi sõlmitud, kuid leping loetakse algusest peale kehtivaks muutmata versioonis?“

21

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 ning tõhususe ja proportsionaalsuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisene kohtupraktika, mille kohaselt müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud hüpoteeklaenulepingu lisa tühisuse tuvastamine ebaõiglaste tingimuste esinemise tõttu toob kaasa selle, et taastatakse lepingu algsed tingimused, mida lisa pidi asendama.

22

BNP Paribas väidab, et esitatud küsimus on vastuvõetamatu, kuna põhikohtuasja lahendus sõltub üksnes Poola õigusnormide kohaldamisest.

23

Sellega seoses ei ole ELTL artiklis 267 ette nähtud menetluses Euroopa Kohtul pädevust tõlgendada riigisisest õigust, sest see on ainult eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne (26. oktoobri 2023. aasta kohtuotsus EDP – Energias de Portugal jt, C‑331/21, EU:C:2023:812, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

24

Samas on selles artiklis ette nähtud menetlus Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö vahend, mille abil annab Euroopa Kohus liikmesriikide kohtutele liidu õiguse tõlgendusi, mida need kohtud vajavad oma menetluses olevate vaidluste lahendamiseks (26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Miasto Łowicz ja Prokurator Generalny, C‑558/18 ja C‑563/18, EU:C:2020:234, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

25

Kuigi direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 esimeses lauseosas on täpsustatud, et liikmesriigid näevad ette, et ebaõiglased lepingutingimused ei ole „riigisisestes õigusaktides sätestatud tingimustel“ tarbijale siduvad, ei saa selle direktiiviga tarbijatele tagatud kaitse riigisisese õigusega reguleerimine siiski muuta selle kaitse ulatust ega seega ka sisu (30. aprilli 2025. aasta kohtuotsus AxFina Hungary (lepingu jätkuvus), C‑630/23, EU:C:2025:302, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Käesoleval juhul soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas liikmesriigi kohtupraktika kohaldamine tema menetluses olevas vaidluses võib takistada direktiivis 93/13 ette nähtud hoiatava mõju eesmärgi saavutamist ja selle direktiiviga tagatud tarbijakaitse tõhusust.

27

Järelikult sõltub eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses oleva vaidluse lahendus sellest, kuidas Euroopa Kohus tõlgendab nimetatud direktiivi sätteid ja tõhususe põhimõtet, mistõttu tuleb esitatud küsimus tunnistada vastuvõetavaks.

28

Direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 esimese lauseosa kohaselt ei ole ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on tarbijaga sõlminud, riigisisestes õigusaktides sätestatud tingimustel tarbijale siduvad.

29

Sellega seoses ei saa asjaolu, et liikmesriigi õigus seab tarbijatele direktiiviga 93/13 tagatud kaitsele teatud raamid, muuta selle kaitse ulatust ega seega ka sisu (vt selle kohta 30. aprilli 2025. aasta kohtuotsus AxFina Hungary (lepingu jätkuvus), C‑630/23, EU:C:2025:302, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Selles kontekstis peavad liikmesriigid ette nägema piisavad ja tõhusad vahendid, „et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad,“ nagu on ette nähtud direktiivi artikli 7 lõikes 1 (vt selle kohta 30. aprilli 2025. aasta kohtuotsus AxFina Hungary (lepingu jätkuvus), C‑630/23, EU:C:2025:302, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

31

Kuigi liikmesriikide ülesanne on oma riigisiseses õiguses kindlaks määrata kord, kuidas lepingus sisalduva tingimuse ebaõiglus tuvastatakse ja milles selle tuvastamise konkreetsed õiguslikud tagajärjed väljenduvad, ei mõjuta see sellegipoolest seda, et niisugune tuvastamine peab võimaldama tarbija jaoks tagajärjena kaasa tuua selle õigusliku ja faktilise olukorra taastamise, milles ta oleks olnud ilma ebaõiglase tingimuseta, eelkõige nähes ette õiguse saada tagasi kasu, mille müüja või teenuste osutaja ebaõiglase tingimuse põhjal tarbija arvelt alusetult sai (vt selle kohta 30. aprilli 2025. aasta kohtuotsus AxFina Hungary (lepingu jätkuvus), C‑630/23, EU:C:2025:302, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Mis puudutab liikmesriigi kohtuid, siis peavad nad jätma ebaõiglased tingimused kohaldamata, et neil ei oleks tarbijale siduvat mõju, välja arvatud juhul, kui viimane on sellele vastu (vt selle kohta 30. aprilli 2025. aasta kohtuotsus AxFina Hungary (lepingu jätkuvus), C‑630/23, EU:C:2025:302, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et ebaõiglaseks tunnistatud lepingutingimust tuleb põhimõtteliselt käsitada nii, et seda ei ole kunagi olemas olnud, mistõttu ei saa sellel olla tagajärgi tarbijale. Seetõttu peab niisuguse lepingutingimuse ebaõiglase laadi kohtulik tuvastamine tarbija jaoks üldjuhul tagajärjena kaasa tooma selle õigusliku ja faktilise olukorra taastamise, milles ta oleks olnud selle lepingutingimuse puudumisel (30. aprilli 2025. aasta kohtuotsus AxFina Hungary (lepingu jätkuvus), C‑630/23, EU:C:2025:302, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Eelotsusetaotlusest nähtub, et Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) praktika kohaselt toob teise lisa tühisus kaasa selle, et taastatakse põhikohtuasjas kõnealuse hüpoteeklaenu lepingu algsed tingimused, mis asendati selle lisaga. Selline taastamine võimaldab lepingu kehtima jätta, samas kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul oleks lepingu tühisus tervikuna tarbijakaitse eesmärgi saavutamise suhtes ebaproportsionaalne.

35

Kohtupraktikast tuleneb, et kui liikmesriigi kohus leiab, et tema riigisisese õiguse asjasse puutuvate sätete kohaselt ei ole võimalik lepingut ilma selles sisalduvate ebaõiglaste tingimusteta kehtima jätta, siis ei ole direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1 üldjuhul vastuolus, kui leping tunnistatakse kehtetuks, vaatamata konkreetsetele tagajärgedele, mida lepingu tühisus kaasa toob (29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Bank BPH, C‑19/20, EU:C:2021:341, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Sellega seoses tuleb meenutada, et võimalust, et lepingut võidakse riigisiseste õigusnormide kohaselt jätkata ilma ebaõiglaste tingimusteta, tuleb kontrollida objektiivse lähenemise alusel. Seega ei saa ühe lepingupoole olukorda käsitada määrava kriteeriumina, mis otsustab lepingu edasise saatuse (vt selle kohta 30. aprilli 2025. aasta kohtuotsus AxFina Hungary (lepingu jätkuvus), C‑630/23, EU:C:2025:302, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Neil asjaoludel ei saa lepingu kehtima jäämine sõltuda sellest, kas lepingu tühisus võib olla ebaproportsionaalne direktiiviga 93/13 taotletava tarbijakaitse eesmärgi suhtes.

38

Vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 31 viidatud kohtupraktikale peavad müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingus sisalduva tingimuse ebaõiglaseks tunnistamise tagajärjed igal juhul võimaldama taastada õigusliku ja faktilise olukorra, milles tarbija oleks olnud ilma selle ebaõiglase tingimuseta. Kohustades lepingu lisa tingimuste ebaõigluse tõttu taastama selle lepingu algsed tingimused, mis asendati selle lisaga, viib selline liikmesriigi kohtupraktika, nagu on viidatud eelotsusetaotluses, üldjuhul selleni, et taastatakse õiguslik olukord, milles tarbija oleks olnud, kui neid ebaõiglasi tingimusi ei oleks olnud.

39

Sellega seoses olgu siiski meenutatud, et kui liikmesriigi kohus võiks muuta sellises lepingus sisalduvate ebaõiglaste tingimuste sisu, võiks selline õigus kahjustada direktiivi 93/13 artikli 7 pikaajalist eesmärki. Nimelt aitaks niisugune õigus kõrvaldada hoiatav mõju, mida avaldatakse müüjale või teenuste osutajale pelgalt sellega, et tarbija suhtes selliseid ebaõiglaseid tingimusi ei kohaldata, kuna müüjad või teenuste osutajad üritaksid endiselt neid tingimusi kasutada, teades, et isegi kui need tunnistatakse kehtetuks, võib liikmesriigi kohus lepingut siiski vajaduse piires täiendada, tagades seega nende müüjate või teenuste osutajate huvid (29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Bank BPH, C‑19/20, EU:C:2021:341, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Asjaomase lepingu nende tingimuste taastamine, millega pooled ei soovinud enam seotud olla, võib aga seada kahtluse alla nii direktiiviga 93/13 tagatud tarbijakaitse tõhususe kui ka takistada direktiivi 93/13 artiklis 7 sätestatud eesmärgi saavutamist, milleks on hoiatada müüjat või teenuste osutajat ebaõiglaste tingimuste kasutamise eest ja mis tuleneb üksnes nende ebaõiglaste tingimuste väljajätmisest.

41

Esiteks võib nimetatud lepingu algsete tingimuste taastamine tuua tarbijale kaasa negatiivseid tagajärgi, mis tulenevad otseselt ebaõiglaste tingimuste väljajätmisest. Käesoleval juhul märkis Poola valitsus oma kirjalikes seisukohtades, et algses lepingus kokku lepitud intressimäärale kohaldatava indeksi taastamine tähendab, et laenuvõtja tagastab summad, mis vastavad teises lisas kindlaks määratud indeksi ja algses lepingus kindlaks määratud indeksi kohaldamise vahele selle lisa sõlmimisele järgnenud ajavahemikul. Lisaks, kuna põhikohtuasjas kõnealuse hüpoteeklaenulepingu pooled leppisid teises lisas kokku laenu maksetähtpäeva muutmises laenuvõtja kasuks, nimelt tagasimaksetähtaja pikendamise teel, võib ka algses lepingus kokku lepitud maksetähtpäeva taastamine osutuda tarbijale kahjulikuks.

42

Teiseks on oht, et müüjaid või teenuste osutajaid ei hoiatata ebaõiglaste tingimuste kasutamise eest, kui lepingu algseid tingimusi – mida pooled soovisid asendada, sõlmides lepingu lisa, mis sisaldab ebaõiglaseks tunnistatud tingimusi – saaks lepingu lisas sisalduvate ebaõiglaste tingimuste asemel taastada. Konkreetselt juhul, kui müüja või teenuste osutaja saab algsete lepingutingimuste sellisest taastamisest eelise, võib see osaliselt neutraliseerida hoiatava mõju, mis on eelkõige seotud müüja või teenuste osutaja poolt ebaõiglase tingimuse alusel tarbija kahjuks alusetult saadud kasu tagastamisega.

43

Igal juhul on liikmesriigi kohtu ülesanne kontrollida, milline oli lepingupoolte tahe, kui nad muutsid lepingu sisu lepingu lisa sõlmimisega.

44

Lõpuks tuleb märkida, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 eesmärk on asendada lepinguga loodud formaalne tasakaal lepingupoolte õiguste ja kohustuste vahel tegeliku tasakaaluga, mis taastab nendevahelise võrdsuse (18. detsembri 2025. aasta kohtuotsus Soledil, C‑320/24, EU:C:2025:993, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Järelikult peab liikmesriigi kohus veenduma, et see, et taastati algsed lepingutingimused, mis asendati lisaga, mille tühisus on tuvastatud ebaõiglaste tingimuste olemasolu tõttu, võimaldab saavutada sellise tegeliku tasakaalu, mis tagab tarbija tõhusa kaitse, ilma et seataks kahtluse alla hoiatava mõju eesmärgi saavutamine, mida on taotletud direktiivi 93/13 artikli 7 lõikega 1.

46

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 ning tõhususe ja proportsionaalsuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus liikmesriigi kohtupraktika, mille kohaselt müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud hüpoteeklaenulepingu lisa tühisuse tuvastamine ebaõiglaste tingimuste tõttu toob kaasa selle, et taastatakse lepingu algsed tingimused, mille kõnealune lisa pidi asendama nende ebaõiglaste tingimustega, tingimusel et nõuetekohaselt võetakse arvesse negatiivseid tagajärgi tarbijale ja eeliseid müüjale või teenuste osutajale, mis tulenevad nende algsete tingimuste taastamisest, nii et oleks tagatud, et nende algsete tingimuste taastamine võimaldab luua tegeliku tasakaalu lepingupoolte õiguste ja kohustuste vahel ning seega tagada tarbija tõhusa kaitse, ilma et see seaks kahtluse alla selle direktiiviga taotletava hoiatava mõju eesmärgi saavutamise.

47

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:

Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 ning tõhususe ja proportsionaalsuse põhimõtet

tuleb tõlgendada nii, et

nendega ei ole vastuolus liikmesriigi kohtupraktika, mille kohaselt müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud hüpoteeklaenulepingu lisa tühisuse tuvastamine ebaõiglaste tingimuste tõttu toob kaasa selle, et taastatakse lepingu algsed tingimused, mille kõnealune lisa pidi asendama nende ebaõiglaste tingimustega, tingimusel et nõuetekohaselt võetakse arvesse negatiivseid tagajärgi tarbijale ja eeliseid müüjale või teenuste osutajale, mis tulenevad nende algsete tingimuste taastamisest, nii et oleks tagatud, et nende algsete tingimuste taastamine võimaldab luua tegeliku tasakaalu lepingupoolte õiguste ja kohustuste vahel ning seega tagada tarbija tõhusa kaitse, ilma et see seaks kahtluse alla selle direktiiviga taotletava hoiatava mõju eesmärgi saavutamise.