Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
LAILA MEDINA
esitatud 15. oktoobril 2026(1)
Kohtuasi C‑568/25
Verein für Konsumenteninformation
versus
Universal Versand GmbH
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim kohus))
Eelotsusetaotlus – Isikuandmete kaitse – Kaugmüük tarbijatele – Tasumine osamaksetena või arve alusel („ebakindel makse“) – Maksmata jätmise tõenäosuse hindamine – Profiilianalüüs – Automatiseeritud otsustusprotsess – Inimsekkumine
Sissejuhatus
1. Käesolev ettepanek käsitleb eelotsusetaotlust, mille on esitanud Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim üldkohus) selle kohta, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT 2016, L 119, lk 1; edaspidi „IKÜM“) artiklit 22. Taotlus on esitatud menetluses, mille pooled on esindushagisid esitav Austria tarbijakaitseühendus Verein für Konsumenteninformation (edaspidi „Verein“) ja postimüügiettevõtja Universal Versand GmbH. Täpsemalt puudutab vaidlus Universal Versandi kaubandustava, mille kohaselt ei lubata klientidel kasutada teatavaid niinimetatud ebakindlaid makseviise, nimelt „järelmaksu“ ja „arve alusel“ maksmist, tuginedes üksnes nende klientide maksejõuetuse tõenäosuse automatiseeritud hindamisele.
2. Majanduse ja ühiskonna digitseerumise ajastul tõstatab käesolev kohtuasi laiemalt küsimusi, mis kaasnevad üha ulatuslikuma otsuste automatiseerimise kasutamisega siseturul. Sellise automatiseerimisega kaasnevad ohud on ammu teada, näiteks Stanley Kubrick otsustas neid ohte esile tuua viimsepäevamasina allegooria abil („Dr. Strangelove“, 1964). Euroopa Liidu seadusandja lähtus selle põhjapaneva küsimuse käsitlemisel pragmaatilisemast lähenemisviisist. Seega on isikuandmete kaitse valdkonnas IKÜMi eesmärk kaitsta andmesubjekte üksnes automatiseeritud töötlemisega kaasnevate ohtude eest, mis on eelkõige seotud selliselt töödeldavate andmete võimaliku ebausaldusväärsuse ja töötlemise läbipaistmatusega. Need võivad eelkõige väljenduda diskrimineerimises või otsustes, mida on mõnikord raske mõista ja vaidlustada.(2)
3. Käesoleval juhul peab Euroopa Kohus põhikohtuasjas kõne all olevate ärisuhete kontekstis täpsustama tingimusi, mille korral kohaldatakse IKÜM artikli 22 lõikes 1 ette nähtud õigust mitte olla sellise otsuse subjekt, mis põhineb üksnes automatiseeritud töötlusel, ja selle kaitse ulatust, arvestades üht nimetatud artikli lõikes 2 ette nähtud erandit sellest õigusest, nimelt erandit, mis põhineb otsuse vajalikkusel lepingu sõlmimiseks või täitmiseks.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
4. IKÜM põhjenduses 71 on märgitud:
„Andmesubjektil peaks olema õigus sellele, et tema suhtes ei tehta üksnes andmete automatiseeritud töötlemisele toetuvat isiklike aspektide hindamisel põhinevat ja meedet sisaldada võivat otsust, millel on teda puudutavad õiguslikud tagajärjed või mis avaldab talle samamoodi märkimisväärset mõju, nagu veebipõhise krediiditaotluse automaatne tagasilükkamine […] ilma inimsekkumiseta. Selline töötlemine hõlmab igasuguses isikuandmete automatiseeritud töötlemises seisnevat profiilianalüüsi, mille käigus hinnatakse füüsilise isikuga seotud isiklikke aspekte, mille eesmärk on eelkõige selliste aspektide analüüsimine ja prognoosimine, mis on seotud töötulemuste, majandusliku olukorra, […], usaldusväärsuse või käitumise, […], kui see toob kaasa teda puudutavaid õiguslikke tagajärgi või avaldab talle samamoodi märkimisväärset mõju. Sellisel töötlemisel, sealhulgas profiilianalüüsil põhinev otsuste tegemine peaks aga olema lubatud siis, kui see on […] vajalik andmesubjekti ja vastutava töötleja vahelise lepingu sõlmimiseks või täitmiseks või siis, kui andmesubjekt on andnud selleks oma selgesõnalise nõusoleku. Igal juhul tuleks sellise töötlemise korral kehtestada sobivaid kaitsemeetmeid, mis peaksid hõlmama andmesubjektile konkreetse teabe andmist ja õigust otsesele isiklikule kontaktile, õigust väljendada oma seisukohta, õigust saada selgitust otsuse kohta, mis tehti pärast sellist hindamist, ning õigust seda otsust vaidlustada […]“.
5. Määruse artiklis 4 „Mõisted“ on ette nähtud:
„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
4) „profiilianalüüs“ – igasugune isikuandmete automatiseeritud töötlemine, mis hõlmab isikuandmete kasutamist füüsilise isikuga seotud teatavate isiklike aspektide hindamiseks, eelkõige selliste aspektide analüüsimiseks või prognoosimiseks, mis on seotud asjaomase füüsilise isiku […] majandusliku olukorra, […], usaldusväärsuse[…]ga;
[…]“.
6. Määruse artiklis 5 „Isikuandmete töötlemise põhimõtted“ on sätestatud:
„1. Isikuandmete töötlemisel tagatakse, et:
a) töötlemine on seaduslik, õiglane ja andmesubjektile läbipaistev („seaduslikkus, õiglus ja läbipaistvus“);
[…]
c) isikuandmed on asjakohased, olulised ja piiratud sellega, mis on vajalik nende töötlemise eesmärgi seisukohalt („võimalikult väheste andmete kogumine“);
[…]
2. Lõike 1 täitmise eest vastutab ja on võimeline selle täitmist tõendama vastutav töötleja („vastutus“)“.
7. Sama määruse artikli 6 „Isikuandmete töötlemise seaduslikkus“ lõikes 1 on sätestatud:
„1. Isikuandmete töötlemine on seaduslik ainult juhul, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest, ning sellisel määral, nagu see tingimus on täidetud:
[…]
b) isikuandmete töötlemine on vajalik andmesubjekti osalusel sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu sõlmimisele eelnevate meetmete võtmiseks vastavalt andmesubjekti taotlusele;
[…]“.
8. IKÜM artiklis 22 „Automatiseeritud töötlusel põhinevate üksikotsuste tegemine, sealhulgas profiilianalüüs“ on sätestatud:
„1. Andmesubjektil on õigus, et tema kohta ei võetaks otsust, mis põhineb üksnes automatiseeritud töötlusel, sealhulgas profiilianalüüsil, mis toob kaasa teda puudutavaid õiguslikke tagajärgi või avaldab talle märkimisväärset mõju.
2. Lõiget 1 ei kohaldata, kui otsus:
a) on vajalik andmesubjekti ja vastutava töötleja vahelise lepingu sõlmimiseks või täitmiseks;
[…]
c) põhineb andmesubjekti selgesõnalisel nõusolekul.
3. Lõike 3 punktides a ja c osutatud juhtudel rakendab vastutav töötleja asjakohaseid meetmeid, et kaitsta andmesubjekti õigusi ja vabadusi ning õigustatud huve, vähemalt õigust otsesele isiklikule kontaktile vastutava töötlejaga, et väljendada oma seisukohta ja vaidlustada otsus.
[…]“.
Austria õigus
9. 30. märtsi 1979. aasta tarbijakaitseseaduse (Konsumentenschutzgesetz; BGBl., 140/1979) kohaldatavas redaktsioonis (BGBl. I, 50/2017) on §‑s 28a ette nähtud:
„Igaühe vastu, kes rikub äritegevuses tarbijatega seoses […] tarbijakrediidilepingutega seadusjärgset nõuet või keeldu ja kahjustab sellega tarbijate üldisi huve, võib esitada rikkumise lõpetamise hagi […]“.
Faktilised asjaolud, riigisisene menetlus ja eelotsuse küsimused
10. Universal Versand tegeleb Austria turul postimüügiga ning saab seal kuus mitukümmend tuhat tellimust, millest ligikaudu 90% puhul kasutatakse „ebakindlat“ makseviisi. Enne kui Universal Versand lubab kliendil sellist makseviisi kasutada, kontrollib ta automatiseeritud menetluse abil kliendi krediidivõimelisust. Seega võidakse sellise makseviisi kasutamisest keelduda makseviivituse tõenäosuse sisemise hindamismenetluse alusel ning uute klientide puhul edastatakse nende krediidivõimelisuse kontrollimise taotlus kolmandast isikust ettevõtjale. Kui ettevõtjal asjaomase kliendi kohta andmed puuduvad, keeldutakse „ebakindla“ makseviisi kasutamise võimaldamisest. Kui nimetatud ettevõtjal on selle kliendi kohta andmed olemas, on võimalikud kolm eri stsenaariumi, millest igaüht tähistatakse erineva värviga. Kui värv on punane, keeldutakse „ebakindla“ makseviisi kasutamise võimaldamisest automaatselt, ning kui värv on kollane, kontrollib Universal Versandi töötaja andmeid andmebaasist. Automaatse keeldumise korral võib klient taotleda automatiseeritud otsuse käsitsi kontrollimist või selle otsuse vaidlustada.
11. Põhikohtuasja ese on Vereini esitatud kollektiivhagi, milles Verein leiab, et käesoleva ettepaneku eelmises punktis kirjeldatud praktika rikub süstemaatiliselt IKÜM artiklit 22. Universal Versand väidab seevastu, et määruse artikkel 22 ei ole kohaldatav, kuna otsus mitte lubada asjaomastel klientidel kasutada „ebakindlat“ makseviisi ei too neile kaasa õiguslikke tagajärgi ega avalda neile märkimisväärset mõju. Igal juhul on selline otsus lepingu sõlmimiseks või täitmiseks vajalik, nagu on ette nähtud määruse artikli 22 lõike 2 punktis a.
12. Landesgericht Salzburg (Salzburgi liidumaa kohus, Austria) jättis Vereini hagi rahuldamata. Ka Vereini apellatsioonkaebuse jättis Oberlandesgericht Linz (liidumaa kõrgeim kohus Linzis, Austria) rahuldamata. Vereini kassatsioonkaebust menetlev Oberster Gerichtshof (kõrgeim üldkohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, kahtleb sama määruse artikli 22 tõlgendamises.
13. Esiteks esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus küsimuse IKÜM artikli 22 lõike 1 kohaldatavuse kohta ning eelkõige selles sättes ette nähtud kolmanda tingimuse tõlgendamise kohta, mis puudutab seda, kas automatiseeritud töötlusel põhinev otsus toob andmesubjektile kaasa õiguslikke tagajärgi või avaldab talle märkimisväärset mõju. Ta märgib, et sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas võiks asuda seisukohale, et selline otsus ei mõjuta asjaomase kliendi õiguslikku seisundit ega määra temaga õigussuhte tekkimist. Siiski võib ühelt poolt väita, et sama otsus määrab kindlaks, kas ja millisel viisil saab lepingu sõlmida või seda muuta, ning teiselt poolt, et teatavate makseviiside valik võib mõjutada selle kliendi majanduslikke või isiklikke huve kohtuotsuse SCHUFA Holding jt (Scoring) tähenduses.
14. Teiseks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et juhul, kui määruse artikli 22 lõige 1 on kohaldatav, tuleb seejärel kontrollida, kas selle artikli lõike 2 punktis a ette nähtud erandit saab kohaldada. Tal on tekkinud küsimus, kas sellise otsuse vajalikkuse kindlakstegemine, nagu on kõne all põhikohtuasjas, peab sõltuma sellest, kas asjaomase kliendi krediidivõimelisuse automatiseeritud hindamise ja müügilepingu konkreetse eseme vahel esineb objektiivne seos.
15. Kolmandaks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et määruse artikli 22 lõike 2 punkti a sõnastus ei ole selge, ning soovib teada, kas seda tuleb tõlgendada nii, et kõnealuse lepingu täitmine peab sõltuma „automatiseeritud otsuse“ tegemisest või piisab selle artikli lõike 1 kohaldamata jätmise põhjendamiseks lihtsalt otsuse tegemisest.
16. Neil asjaoludel otsustas Oberster Gerichtshof (kõrgeim üldkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [IKÜM] artikli 22 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et postimüügiettevõtja otsus, millega ei lubata kliendil kasutada tellimuse esitamisel taotletud makseviise „järelmaks“ või „arve alusel“, kuid teatatakse kliendile valmisolekust sõlmida ärisuhe makseviisi „krediitkaart“ või makseviisi „PayPal“ kasutades, ja mis põhineb üksnes kliendi maksejõuetuse tõenäosuse automatiseeritud hindamisel, mis tuleneb sellest, et pärast krediidiregistrile tehtud automaatset päringut teatab register, et klient on talle tundmatu, või et – tuntud kliendi puhul – tehakse reitingu määramise põhjal järeldus, et klient ei ole piisavalt krediidivõimeline, toob kaasa klienti puudutavaid „õiguslikke tagajärgi“ või „avaldab [kliendile] märkimisväärset mõju“, kui sellise otsusega ei jäeta tellimust iseenesest vastu võtmata, vaid palutakse kliendil kasutada postimüügiettevõtja määratud makseviise?
Juhul kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt:
2. a) Kas IKÜM artikli 22 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et vastamisel küsimusele, kas postimüügiettevõtja – esimeses küsimuses kirjeldatud – otsus, mis põhineb võimaliku kliendi maksejõuetuse tõenäosuse automatiseeritud hindamisel, on „vajalik“ kliendi ja postimüügiettevõtja vahelise lepingu sõlmimiseks, on määrav see, et kliendiga sõlmitava lepingu eesmärgi ja kliendi maksejõuetuse tõenäosuse hindamise vahel peab olema vahetu sisuline seos?
b) Kas selleks, et esineks IKÜM artikli 22 lõike 2 punkti a kohane vajalikkus, peavad kogutud andmeliigid kas eraldi või kombineeritult olema maksejõuetuse tõenäosuse hindamiseks objektiivselt sobivad?
Kas postimüügiettevõtja või klient peab väitma ja tõendama seda, millist liiki andmeid maksejõuetuse tõenäosuse hindamiseks konkreetselt koguti, ja seda, et need andmeliigid kas eraldi või kombineeritult on maksejõuetuse tõenäosuse hindamiseks objektiivselt sobivad?
Juhul kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt:
3. Kas IKÜMe artikli 22 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et just vastutava töötleja automatiseeritud töötlusel põhinev otsus on vajalik lepingu sõlmimiseks või täitmiseks?
Kui [sellele küsimusele] vastatakse jaatavalt:
a) Kas IKÜM artikli 2 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et vastamisel küsimusele, kas postimüügiettevõtja – esimeses küsimuses kirjeldatud – otsus on vajalik lepingu sõlmimiseks, on määrav see, kas automatiseeritud töötlusel põhinevat otsust soovitud makseviisi lubamise või keelamise kohta saab mõistliku vaevaga teha ka inimene? Milline tähtsus on seejuures postimüügiettevõtjale saadetud tellimuste arvul ja klientidel veebipõhises tellimisprotsessis üldjuhul tekkival ootusel saada kohe teada, kas postimüügiettevõtja nende soovitud makseviisi aktsepteerib või mitte?“
Õiguslik hinnang
17. IKÜM artiklis 22 on sätestatud põhimõtteline keeld, mis on ette nähtud selle artikli lõikes 1 ning mille kohaselt on andmesubjektil õigus, et tema kohta ei tehta otsust, mis põhineb üksnes automatiseeritud töötlusel ning toob talle kaasa õiguslikke tagajärgi või avaldab talle märkimisväärset mõju. Sellest keelust on nimetatud artikli lõikes 2 ette nähtud erandid, mida kohaldatakse sama artikli lõigetes 3 ja 4 sätestatud piiranguid järgides. Kuigi määruse artikliga 22 taotletavad peamised eesmärgid on hõlpsasti mõistetavad, ei ole selle konkreetse kohaldamise tingimused seevastu nii selged, arvestades mõne selles kasutatud mõiste määratlematust(3).
18. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused puudutavad nii määruse artikli 22 lõikes 1 ette nähtud keelu kohaldamise tingimusi (esimene küsimus) kui ka üht sellest keelust tehtavat erandit, nimelt erandit, mis põhineb otsuse vajalikkusel lepingu sõlmimiseks või täitmiseks, nagu on ette nähtud selle määruse artikli 22 lõike 2 punktis a (teine ja kolmas küsimus).
IKÜM artikli 22 lõikes 1 sätestatud keelu kohaldamine (esimene küsimus)
19. Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas IKÜM artikli 22 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et postimüügi kontekstis toob otsus, millega välistatakse kliendi võimalus valida teatavaid makseviise ning mis põhineb üksnes selle kliendi maksejõuetuse tõenäosuse automatiseeritud hindamisel, kliendile kaasa õiguslikke tagajärgi või avaldab talle märkimisväärset mõju.
20. Nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 17 juba märkisin, tuleneb IKÜM artikli 22 lõike 1 sõnastusest, et andmesubjektil on õigus, et tema kohta ei tehta otsuseid, mis põhinevad üksnes automatiseeritud töötlusel, sealhulgas profiilianalüüsil, ning toob talle kaasa õiguslikke tagajärgi või avaldab talle märkimisväärset mõju. Seega peavad selles sättes ette nähtud keelu kohaldamiseks olema täidetud kolm kumulatiivset tingimust. Esiteks peab andmesubjekti kohta olema tehtud „otsus“. Teiseks peab see otsus „põhinema üksnes automatiseeritud töötlusel, sealhulgas profiilianalüüsil“, ning kolmandaks peab see tooma „[andmesubjektile] kaasa õiguslikke tagajärgi“ või avaldama talle „märkimisväärset mõju“.
21. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused puudutavad üksnes kolmandat neist tingimustest ning seega tuleb kindlaks teha, millistel asjaoludel võib selline otsus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tuua andmesubjektile kaasa õiguslikke tagajärgi või mõjutada teda samaväärselt märkimisväärsel määral. Kuna liikmesriikide õigusele ei ole viidatud, leian, et tegemist on liidu õiguse autonoomse mõistega, mida tuleb tõlgendada kogu liidu territooriumil ühetaoliselt, vastavalt asjaomase mõiste tavapärasele tähendusele tavakeeles ning võttes arvesse selle mõiste konteksti ja selle sättega taotletavaid eesmärke(4).
22. Mis puutub esiteks kasutatud sõnade tavakeelsesse tähendusse, siis märgin, et IKÜM artikli 22 lõikes 1 ette nähtud kolmas tingimus hõlmab kahte iseseisvat olukorda, mida eristab sidesõna „või“. Seega on silmas peetud otsuseid, mis võivad tuua isikule kaasa „õiguslikke tagajärgi“ või teise võimalusena avaldada talle „märkimisväärset mõju“. Selles sättes ette nähtud keelu kohaldamiseks piisab sellest, kui esineb üks neist kahest olukorrast.
23. Mis puudutab esimest olukorda, nimelt olukorda, kus otsus toob kaasa „õiguslikke tagajärgi“, siis leian, et silmas peetakse selle otsuse võimet muuta isiku õigusi või kohustusi kas nende sisu või teostamise osas.
24. Mis puudutab teist olukorda, siis on kõigepealt oluline see, et otsus avaldab andmesubjektile mõju, mis eeldab, et kõnealusel otsusel on selle isiku olukorrale konkreetne, mitte pelgalt abstraktne mõju. Seejärel tuleb arvesse võtta selle mõju „märkimisväärsust“ väljaspool õiguslikku sfääri. Kuigi selle mõiste tähendus on prantsuse keeles mitmeti mõistetav, on see IKÜMi teistes keeleversioonides seevastu selge, näiteks inglise keeles (significantly), hispaania keeles (significativamente) või läti keeles (ievērojami), kus see viitab selle mõiste olulisusele, mida ta iseloomustab(5). Seega peavad kõnealuse otsuse tagajärjed saavutama teatava olulisuse lävendi, et määruse artikli 22 lõikes 1 ette nähtud kaitse rakenduks, mis välistab üksnes kõrvalise või marginaalse mõju. Lõpuks täpsustab kasutatud sõnastus lisaks sellele kvantitatiivsele aspektile, et andmesubjekti tuleb mõjutada de manière similaire (samaväärselt), tuues seega sisse võrreldavuse elemendi „õiguslike tagajärgede“ kriteeriumiga selles osas, millised tagajärjed on sellisel otsusel andmesubjekti olukorrale. Seega peab selle otsuse mõju olema vähemalt võrreldav mõjuga, mis tuleneks õiguse või kohustuse muutmisest või lõppemisest(6).
25. Mis puudutab teiseks konteksti, siis on määruse põhjenduses 71 toodud konkreetsed näited olukordadest, kus tuleb asuda seisukohale, et otsus toob isikule kaasa õiguslikke tagajärgi või mõjutab teda märkimisväärselt, tegemata seejuures nende kahe mõjuvormi vahel vahet. Kaks nimetatud olukorda on veebipõhise krediiditaotluse automaatne tagasilükkamine ning veebipõhine värbamine ilma igasuguse inimsekkumiseta.
26. Mis puudutab lõpuks kolmandaks taotletavaid eesmärke, siis on sama määruse eesmärk eelkõige tagada füüsiliste isikute põhiõiguste ja -vabaduste, täpsemalt nende õiguse isikuandmete kaitsele kõrgetasemeline kaitse, mis on sätestatud ELTL artiklis 16 ja tagatud Euroopa Liidu põhiõigusena harta artiklis 8(7). Neid asjaolusid on nimetatud IKÜM põhjenduses 1.
27. Kõike eeltoodut arvestades tulebki kindlaks teha, kas sellised asjaolud, nagu on kirjeldanud eelotsusetaotluse esitanud kohus, nimelt see, et kliendi puhul keeldutakse pärast tema krediidivõimelisuse automatiseeritud kontrollimist lubamast kasutada teatavaid makseviise, võivad kas otseselt muuta selle kliendi õigusi või kohustusi või mõjutada tema olukorda piisavalt konkreetselt ja olulisel määral, et selline mõju oleks võrreldav niisuguse muutmisega. Sellega seoses on Euroopa Kohus kohtuotsuses SCHUFA Holding jt (Scoring) juba märkinud, et isikut mõjutatakse vähemalt samaväärselt märkimisväärsel määral õiguslike tagajärgedega siis, kui tema isikuandmete analüüsil põhineva tõenäosusväärtuse automatiseeritud kindlaksmääramine viib selleni, et pank keeldub talle peaaegu süstemaatiliselt laenu andmast(8).
28. Selles kontekstis tuleb küsida, kas käesoleval juhul toob teatavate makseviiside võimaldamisest keeldumine tarbijale kaasa tagajärgi, mis on analoogsed või võrreldavad laenu andmisest keeldumise tagajärgedega. Kuigi sellise keeldumise konkreetsete tagajärgede hindamine tema menetluses oleva vaidluse õiguslikus ja faktilises kontekstis kuulub eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevusse, peab Euroopa Kohus andma talle kõik vajalikud juhised, et teda selle hindamise juures suunata(9).
29. Seetõttu tekib eelkõige küsimus, kas käesoleva kohtuasja õiguslikud asjaolud on võrreldavad asjaoludega, mille alusel tehti kohtuotsus SCHUFA Holding jt (Scoring), mis õigustaks sellest kohtuotsusest tulenevate järelduste kohaldamist sellistele lepingutele, nagu on kõne all põhikohtuasjas. Sellega seoses käsitleb liidu tasandil direktiiv 2008/48/EÜ(10) just tarbijakrediidilepinguid. Samas võivad selle direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti f(11) kohaselt ning Euroopa Kohtu käsutuses olevas toimikus sisalduvaid asjaolusid arvestades sellised lepingud, nagu on kõne all põhikohtuasjas, jääda selle direktiivi kohaldamisalast välja, mistõttu ei oleks võimalik luua otsest analoogiat kõnealuste lepingute ja selliste tarbijakrediidilepingute vahel, mis on võrreldavad nendega, mida käsitleti kohtuotsuses SCHUFA Holding jt (Scoring).
30. Siiski tuleb veel rõhutada, et direktiivi (EL) 2023/2225(12), mis ei ole põhikohtuasjas ratione temporis kohaldatav(13), põhjenduses 15 on täpsustatud, et direktiivi 2008/48 kehtivusajal otsustasid mitu liikmesriiki kohaldada seda direktiivi valdkondade suhtes, mis ei kuulunud selle kohaldamisalasse, et tõsta tarbijakaitse taset. Seetõttu oli Austria Vabariigil asjaomasel ajavahemikul võimalik asuda seisukohale, et sellised lepingud, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kuuluvad direktiivi 2008/48 kohaldamisalasse ning on võrreldavad selliste krediidilepingutega, nagu olid kõne all kohtuotsuses SCHUFA Holding jt (Scoring). Igal juhul ei takistanud miski Austria Vabariigil määratleda „ebakindlaid“ makseviise sisaldavaid lepinguid krediidilepingutena. Sellisel juhul oleksid kohtuotsusest SCHUFA Holding jt (Scoring) tulenevad järeldused mutatis mutandis kohaldatavad.
31. Isegi kui see nii ei oleks, võib teatavate makseviiside kasutamise võimatus, mis tuleneb otsusest, mis põhineb potentsiaalsete klientide krediidivõimelisuse täielikult automatiseeritud hindamisel, jätta nad ilma võimalusest sõlmida müügileping, kui nad ei ole suutelised tasuma müügihinda juba lepingu sõlmimisel, kasutades makseviise, mis neile tegelikult peale sunnitakse. Sellisel juhul oleksid need kliendid olukorras, mis on võrreldav nende isikute olukorraga kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus SCHUFA Holding jt (Scoring), kuna see olukord sarnaneb laenutaotluse rahuldamata jätmisega ning selle võimalik tagajärg on see, et lepingut ei ole võimalik sõlmida.
32. Kõike eeltoodut arvestades teen ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele, et IKÜM artikli 22 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et postimüügi kontekstis toob otsus, millega välistatakse kliendi võimalus valida teatavaid makseviise ning mis põhineb üksnes selle kliendi maksejõuetuse tõenäosuse automatiseeritud hindamisel, kliendile kaasa õiguslikke tagajärgi või vähemalt mõjutab teda samaväärselt märkimisväärsel määral, kui see otsus võib takistada kõnealuse müügilepingu sõlmimist.
IKÜM artikli 22 lõike 2 punktis a ette nähtud erandi kohaldamine (teine ja kolmas küsimus)
33. Teine ja kolmas küsimus puudutavad tingimusi, mille korral on IKÜM artikli 22 lõike 2 punktis a ette nähtud erandi alusel võimalik teha üksnes automatiseeritud töötlusel põhinev üksikotsus, kui selline otsus on vajalik lepingu sõlmimiseks või täitmiseks. Täpsemalt puudutab teine küsimus sellise otsuse „vajalikkuse“ hindamist ning kolmanda küsimusega soovitakse kindlaks teha, kas seda „vajalikkust“ tuleb hinnata otsuse kui sellise tegemise seisukohast või üksnes isikuandmete automatiseeritud töötlemisel põhineva otsuse tegemise seisukohast.
34. Sissejuhatuseks on esiteks otstarbekas meenutada konteksti, milles need küsimused on tekkinud. Määruse artikli 22 lõikes 1 ette nähtud keeld aitab kaasa määrusega taotletava füüsiliste isikute isikuandmete kaitse üldeesmärgi saavutamisele, mida ma juba käesoleva ettepaneku punktis 26 meenutasin. Sama määruse artikli 22 lõikest 2 tulenev võimalus teha teatavatel juhtudel selline otsus on sellest keelust tehtud erand ning seetõttu tuleb seda, nagu iga erandit, tõlgendada kitsalt(14).
35. Teiseks väidab Universal Versand, et käesoleval juhul saavad automatiseeritud otsuste kasutamisest eelkõige kasu tarbijad, kuna nad võivad sel viisil saada peaaegu viivitamata vastuse selle kohta, milliseid makseviise nad saavad kasutada, kusjuures nende hulka võivad kuuluda ka „ebakindlad“ makseviisid. Kuigi ma mõistan positiivse otsusega kaasnevat eelist, ei ole see eelis negatiivse otsuse korral enam nii ilmne. Käesolev kohtuasi tõstatab seega küsimuse, kuidas ühitada ettevõtjate ja isegi teatavate tarbijate ärihuve isikuandmete kaitsega.
Teine küsimus
36. Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas IKÜM artikli 22 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui postimüügiettevõtja sõlmib kliendiga lepingu, tuleb ühelt poolt selleks, et asuda seisukohale, et kliendi maksejõuetuse tõenäosuse automatiseeritud hindamine on selle lepingu täitmiseks vajalik, tuvastada objektiivse seose olemasolu lepingu eseme ja sellise automatiseeritud hindamise vahel ning teiselt poolt peavad kogutud andmed olema selle hindamise läbiviimiseks objektiivselt sobivad, samuti tuleb täpsustada, milliseid andmeid koguti ja miks need koguti. Sellega seoses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas tõendamiskoormis lasub postimüügiettevõtjal või kliendil.
– Isikuandmete automatiseeritud töötlemise „vajalikkus lepingu täitmiseks“
37. IKÜM artikli 22 lõike 2 punktis a on sätestatud üks selle artikli lõike 1 kohaldamisest tehtavatest eranditest, millest võib tuleneda võimalus teha üksnes isikuandmete automatiseeritud töötlemisel põhinev üksikotsus. Selle erandi kohaldamist õigustab asjaolu, et otsuse tegemine on vajalik lepingu sõlmimiseks või täitmiseks, ning eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas sellise vajalikkuse hindamine sõltub objektiivse seose olemasolust kõnealuse otsuse ja asjaomase lepingu eseme vahel.
38. Mõiste automatiseeritud otsuse puhul „vajalik lepingu sõlmimiseks või täitmiseks“ määratlemiseks ei ole määruses viidatud liikmesriikide riigisisesele õigusele. Seetõttu tuleb käesoleva ettepaneku punktis 21 viidatud kohtupraktika kohaselt ühelt poolt asuda seisukohale, et tegemist on liidu õiguse autonoomse mõistega, ning teiselt poolt määrata selle tähendus kindlaks sama meetodit kohaldades.
39. Esiteks, mis puudutab selle mõiste tavapärast tähendust, on Euroopa Kohus juba märkinud, et omadussõna „vajalik“ viitab sellele, mis on mingi kindla eesmärgi saavutamiseks nõutud või asendamatu(15).
40. Teiseks, mis puudutab konteksti, on IKÜM II peatükis „Põhimõtted“ ette nähtud kohustused, mida peavad järgima kõik selle määruse adressaadid. See peatükk sisaldab artiklit 6 „Isikuandmete töötlemise seaduslikkus“, mille lõike 1 punktis b on sätestatud, et isikuandmete töötlemine on seaduslik, kui see on „vajalik andmesubjekti osalusel sõlmitud lepingu täitmiseks“. Euroopa Kohus on leidnud, et selle tingimuse täitmiseks peab kõnealune isikuandmete töötlemine olema objektiivselt vältimatu sellise eesmärgi saavutamiseks, mis on andmesubjekti kasuks tehtava lepingulise soorituse lahutamatu osa, mistõttu ei ole lepingu põhieesmärki ilma selle töötlemiseta võimalik saavutada. Euroopa Kohus täpsustas, et isikuandmete töötlemine peab olema lepingu nõuetekohase täitmise võimaldamiseks hädavajalik ning seega ei tohi olla muid teostatavaid ja vähem sekkuvaid lahendusi(16).
41. Seega seisneb õiguslik kriteerium, mille alusel tuleb kindlaks teha, kas isikuandmete töötlemine on lepingu sõlmimiseks või täitmiseks vajalik, selles, et kontrollida, kas see töötlemine on lepingulise soorituse põhieesmärgi saavutamiseks hädavajalik selles mõttes, et lepingus ette nähtud kohustusi ei oleks võimalik ilma selleta täita. See eeldab, et tuleb veenduda, et ei ole muid teostatavaid ja isikuandmete kaitset vähem riivavaid lahendusi, mis võimaldaksid selle eesmärgi saavutada.
42. Leian, et need kaalutlused on ülekantavad ka IKÜM artikli 22 lõike 2 punkti a tõlgendamise konteksti, sest selle sätte sõnastus on peaaegu identne sama määruse artikli 6 lõike 1 punkti b sõnastusega, mis õigustab mõlemas sättes kasutatud lepingu täitmiseks vajalikkuse mõiste analoogset tõlgendamist. Tõepoolest, kuna määruses puudub igasugune viide vastupidisele, oleks selle määruse ülesehitusega vastuolus tõlgendada erinevalt mõisteid, mis on selles sõnastatud identselt(17). Seda tõlgendust toetab ka sama määruse loogika, sest „lepingu täitmiseks vajalikkuse“ kriteeriumi ei saa hinnata erineva rangusastme alusel sõltuvalt sellest, kas sellega põhjendatakse isikuandmete töötlemise seaduslikkust (IKÜM artikli 6 lõike 1 punkt b) või automatiseeritud üksikotsuse tegemise seaduslikkust (määruse artikli 22 lõike 2 punkt a), samas kui sellise otsuse tegemisega seotud probleem selle määruse seisukohast seisneb just selles, et see otsus põhineb üksnes isikuandmete automatiseeritud töötlemisel(18).
43. Kolmandaks toetavad seda tõlgendust ka sama määrusega taotletavad eesmärgid, mida on juba käesoleva ettepaneku punktis 26 meenutatud, kuna see tõlgendus võimaldab rangelt piiritleda võimalust teha erand IKÜM artikli 22 lõikes 1 ette nähtud automatiseeritud üksikotsuse tegemise keelust.
44. Käesoleva ettepaneku punktides 38–43 esitatud kaalutlusi arvestades saab üksnes automatiseeritud andmetöötlusel põhineva üksikotsuse tegemine olla IKÜM artikli 22 lõike 2 punkti a alusel põhjendatud üksnes juhul, kui see vastab käesoleva ettepaneku punktis 41 kirjeldatuga analoogsele õiguslikule kriteeriumile. Selle kriteeriumi esimene etapp seisneb aga selles, et tuleb kindlaks teha, kas sellise otsuse tegemine on asjaomase lepingu põhieesmärgi saavutamiseks objektiivselt vältimatu. Seega seisneb see etapp just selles, et tuleb välja selgitada, kas kõnealuse otsuse tegemise ja asjaomase lepingu eesmärgi saavutamise vahel esineb vajalik seos. Seetõttu on sõlmitava lepingu eseme ja automatiseeritud üksikotsuse tegemise vahelise otsese objektiivse seose olemasolu tõendamine vältimatu eeltingimus selleks, et saaks asuda seisukohale, et selline otsus on lepingu sõlmimiseks või täitmiseks vajalik. See vajalik tingimus ei ole siiski piisav, sest täidetud peab olema ka asjaomase kriteeriumi teine etapp, mille kohaselt tuleb kindlaks teha, et sama tulemuse saavutamiseks ei ole võimalik kasutada muud vähem sekkuvat lahendust.
45. Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitustest, et põhikohtuasjas kõne all olevate lepingute ese on tarbekaupade omandiõiguse üleminek postimüügiettevõtjalt klientidele vastutasuks asjaomaste kaupade hinna tasumise eest. Üksnes isikuandmete automatiseeritud töötlemisel põhineva otsuse kasutamise eesmärk on veenduda nimetatud klientide krediidivõimelisuses, et pakkuda neile sobivat makseviisi.
46. Kõike eeltoodut arvestades võiks asuda seisukohale, et üksnes isikuandmete automatiseeritud töötlemisel põhineva otsuse tegemise eesmärk on saavutada selliste lepingute eesmärk, nagu on kõne all põhikohtuasjas. Selle kontrollimiseks tuleb siiski kindlaks teha, et sobiva makseviisi võimaldamise eesmärk on tagada lepingulise soorituse nõuetekohane täitmine(19) ning et selle sobivuse hindamine sõltub tõepoolest asjaomase kliendi krediidivõimelisuse automatiseeritud hindamisest, mida ei oleks võimalik läbi viia vähem sekkuva lahenduse abil. Sellest tuleneks nimelt, et sellise lepingu sõlmimine või täitmine ning seega ka selle eesmärgi saavutamine sõltub konkreetselt sellest hindamisest. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on siiski kontrollida ühelt poolt, kas see on tõepoolest nii, ning teiselt poolt, kas selline automatiseeritud töötlemine on selle eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend. Nimetatud kohus peab oma hinnangu andmisel tuginema eelkõige asjaoludele, mida käsitleb teise eelotsuse küsimuse teine osa.
– Kogutud andmete laad ja tõendamiskoormise jaotus
47. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib sisuliselt teada, kas IKÜM artikli 22 lõike 2 punkti a alusel üksnes isikuandmete automatiseeritud töötlemisel põhineva otsuse tegemisel peab kõnealune töötlemine piirduma andmetega, mis on lepingu eesmärgi saavutamiseks objektiivselt sobivad, ning kas nende andmete sobivuse tõendamise kohustus lasub vastutaval töötlejal või andmesubjektil.
48. Esimesena, mis puudutab lepingu sõlmimiseks või täitmiseks automatiseeritud töötlemisele kuuluvate andmete sobivust, siis näib mulle, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimust võib selle aluseks olevaid kaalutlusi arvestades tõlgendada kahel viisil. Ühelt poolt näib, et eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb selles, kui suures ulatuses võib andmeid selliselt töödelda. Teiselt poolt võib nimetatud kohtu küsimusi sisulisemalt mõista ka nii, et need puudutavad nende andmete sobivust kõnealuse töötlemisega taotletava eesmärgi saavutamiseks.
49. Esiteks seoses selliste andmete kvantitatiivse ulatusega, mida võib arvesse võtta sellise automatiseeritud otsuse tegemisel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, siis tuleb rõhutada, et nende otsuste tegemisel tuleb järgida IKÜM artiklis 5 sätestatud isikuandmete töötlemise põhimõtteid, mida kohaldatakse kumulatiivselt. Nende põhimõtete hulka kuulub niinimetatud „võimalikult väheste andmete kogumise“ põhimõte, millest tuleneb, et isikuandmed peavad olema „piisavad, asjakohased ja piirdu[ma] sellega, mis on nende töötlemise otstarbe seisukohalt vajalik“(20). Seega „ei saa vastutav töötleja isikuandmeid koguda üldiselt ja vahet tegemata ning ta peab hoiduma selliste andmete kogumisest, mis ei ole töötlemise eesmärkide seisukohast tingimata vajalikud“. Lisaks nähtub määruse artiklist 25, et vastutav töötleja peab rakendama asjakohaseid meetmeid, millega tagatakse, et vaikimisi töödeldakse ainult selliseid isikuandmeid, mis on vajalikud töötlemise konkreetse eesmärgi saavutamiseks(21).
50. Euroopa Kohtu praktikast võib seega järeldada, et vastutav töötleja peab koguma ja kasutama üksnes selliseid andmeid, mis on isikuandmete töötlemisega taotletava eesmärgi saavutamiseks objektiivselt sobivad ja rangelt vajalikud. Seetõttu peab eelotsusetaotluse esitanud kohus põhikohtuasjas kontrollima, et kõik andmed, mida kogutakse ja töödeldakse, on asjaomaste klientide krediidivõimelisuse hindamiseks hädavajalikud.
51. Teiseks, mis puudutab automatiseeritud töötlemisele allutatud andmete sobivust selle töötlemisega taotletava eesmärgi saavutamiseks, siis võib tekkida küsimus, kas mõnede andmete väljajätmine või teatud andmete kasutamine teiste asemel võib avaldada sellisel töötlemisel põhinevale hindamisele otsustavat või koguni potentsiaalselt problemaatilist mõju. Vastus sellele küsimusele tuleneb samuti „võimalikult väheste andmete kogumise“ põhimõtte tõlgendusest, kuna sellel põhimõttel on ka kvalitatiivne mõõde, mis puudutab töödeldavate andmete asjakohasust ja olulisust, st just nende sobivust nende eesmärkide saavutamiseks, mis õigustasid kõnealust töötlemist.
52. Lisaks neile üldistele kaalutlustele märgin siiski, et IKÜM ei anna juhiseid kriteeriumide kohta, mille alusel hinnata andmete „asjakohasust“ ja „olulisust“. Sellega seoses on Euroopa Kohus üksnes täpsustanud, et kui andmed vastavad kahele esimesele tingimusele, on need sobivad asjaomase töötlemise üldiste eesmärkide ja a fortiori selle konkreetsete eesmärkide saavutamiseks(22). Minu arvates on see loogiliselt seletatav hõlmatud olukordade väga suure mitmekesisuse ning vajaliku kaalutlusruumiga, mis peab liikmesriikidele nende põhimõtete kohaldamisel jääma. Lisaks, kuigi määruse eesmärk on reguleerida otseselt andmete töötlemisega seotud küsimusi, sõltub andmete asjakohasuse ja olulisuse nõuete kontrollimine töötlemise eesmärgi suhtes muude valdkondlike õigusnormide analüüsist, mis võivad selgitada või täpsustada töödeldavate andmete ja taotletava eesmärgi vahelist seost.
53. Seega võib sellises olukorras nagu põhikohtuasjas kliendi krediidivõimelisuse hindamise küsimus ning nende asjaolude kindlaksmääramine, mida tuleb või ei tule selle hindamisel arvesse võtta, kuuluda näiteks kas liidu tarbijakrediidilepinguid käsitlevate õigusnormide või liikmesriigi õiguse kohaldamisalasse, samas kui selle eesmärgi kasutamise õiguspärasuse üldist hindamist kontrollitakse määruse alusel proportsionaalsuse põhimõttest lähtudes, võttes arvesse asjakohaseid erinorme(23). Käesoleval juhul peab eelotsusetaotluse esitanud kohus põhikohtuasja faktilist raamistikku arvestades kindlaks tegema, kas automatiseeritud hindamisele allutatud andmed olid asjaomaste klientide(24) krediidivõimelisuse kindlakstegemiseks tõepoolest sobivad ja asjakohased, analüüsides selleks asjaomaste lepingute suhtes kohaldatavaid liikmesriigi õigusnorme ning tarbijakaitset käsitlevaid õigusnorme.
54. Teisena, mis puutub tõendamiskoormisse, siis nähtub sama määruse artikli 5 lõike 2 väga selgest sõnastusest, et vastutav töötleja vastutab selle artikli lõikes 1 kohustustena sätestatud põhimõtete järgimise eest ning peab suutma tõendada, et neid põhimõtteid järgitakse. Lisaks on Euroopa Kohus IKÜM artikli 6 lõike 1 punkti b kohaldamise kontekstis, mille sarnasusele selle määruse artikli 22 lõike 2 punktiga a ma käesoleva ettepaneku punktis 42 juba osutasin, leidnud, et just vastutav töötleja peab suutma tõendada, miks ei oleks asjaomase lepingu põhieesmärki võimalik saavutada ilma kõnealuse isikuandmete töötlemiseta(25).
55. Seega peab vastutav töötleja märkima, milliseid andmeid koguti ja töödeldi, ning tõendama nende vajalikkust kõnealuse töötlemisega taotletava eesmärgi saavutamiseks.
56. Neid kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata teisele eelotsuse küsimusele järgmiselt: IKÜM artikli 22 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui postimüügiettevõtja sõlmib kliendiga lepingu, tuleb ühelt poolt selleks, et asuda seisukohale, et kliendi maksejõuetuse tõenäosuse automatiseeritud hindamine on selle lepingu täitmiseks vajalik, tuvastada lepingu eseme ja sellise automatiseeritud hindamise vahel objektiivne seos ning teiselt poolt peavad selleks kogutud andmed olema kõnealuse hindamise läbiviimiseks objektiivselt sobivad; samuti tuleb täpsustada, milliseid andmeid koguti ja miks need koguti. Sellega seoses lasub tõendamiskoormis postimüügiettevõtjal.
Kolmas küsimus
57. Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada esiteks seda, kas IKÜM artikli 22 lõike 2 punktis a ette nähtud erandi kohaldamiseks üksnes automatiseeritud töötlusel põhineva otsuse tegemise keelust peab andmesubjekti ja vastutava töötleja vahelise lepingu sõlmimiseks või täitmiseks olema vajalik „otsus“ või „automatiseeritud otsus“, ning teiseks seda, kas sellise töötlemise vajalikkuse hindamisel on asjakohased sellised asjaolud nagu klientide ajavõit ja sellist automatiseeritud töötlemist kasutava ettevõtja kulude kokkuhoid, samuti võimalus asendada see töötlemine mõistlike jõupingutustega inimese poolt tehtava töötlemisega.
58. Esimesena on eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused peamiselt seotud selle sätte sõnastusega, milles on nimetatud üksnes lepingu sõlmimiseks või täitmiseks vajalikku „otsust“. Käesoleva ettepaneku punktides 21 ja 38 juba selgitatud põhjustega analoogsetel põhjustel tuleb analüüsida selle mõiste tavapärast tähendust, võttes arvesse konteksti, millesse see mõiste kuulub, ning kõnealuse sättega taotletavaid eesmärke.
59. Esiteks viitab IKÜM artikli 22 lõike 2 punkti a sõnastus üksnes mõistele „otsus“, täpsustamata, et see peab olema automatiseeritud, mis võib jätta mulje, et see nii ei ole. Sellele vaatamata eelneb sellele mõistele määrav artikkel „la“ [see], mitte umbmäärane artikkel „une“ [mõni], mis tähendab, et selles sättes viidatud otsus on juba määratletud. Seetõttu saab nimisõnafraas „otsus“ viidata siin üksnes selle artikli lõikes 1 nimetatud „otsusele, mis põhineb üksnes automatiseeritud töötlusel, sealhulgas profiilianalüüsil“. Seega nähtub määruse artikli 22 lõike 2 punkti a sõnastusest, et selles sättes peetakse silmas automatiseeritud otsuseid(26).
60. Teiseks kinnitab seda tõlgendust ka selle sätte kontekst. Nimelt nähtub määruse põhjenduse 71 sõnastusest, mis sisuliselt aitab selgitada sama määruse(27) artikli 22 tõlgendamist, et just „sellisel töötlemisel, sealhulgas profiilianalüüsil põhinev otsuste tegemine“, „peaks aga olema lubatud siis, kui see on […] vajalik andmesubjekti ja vastutava töötleja vahelise lepingu sõlmimiseks või täitmiseks“(28).
61. Kolmandaks, mis puudutab IKÜMiga taotletavaid eesmärke, mida on juba käesoleva ettepaneku punktides 26 ja 43 meenutatud, märgin, et minu pakutud mõiste „otsus“ tõlgendus selle määruse artikli 22 lõike 2 punkti a tõlgendamise kontekstis piirab selles sättes ette nähtud erandi ulatust automatiseeritud üksikotsuste tegemise keelust. Vastupidisel juhul piisaks sellest, et otsuse tegemine on, olenemata sellest, kas see on automatiseeritud või mitte, lepingu sõlmimiseks või täitmiseks vajalik, et tekiks võimalus teha see otsus andmete automatiseeritud töötlemise põhjal. Minu arvates on eeltoodud kaalutlused seda asjakohasemad käesoleva ettepaneku punktis 34 meenutatud kontekstis, millest tuleneb, et määruse artikli 22 lõike 2 punktis a ette nähtud erandit saab tõlgendada üksnes kitsalt.
62. Lisaks märgib Euroopa Komisjon, et ta on esitanud Euroopa Parlamendile ja Euroopa Liidu Nõukogule määruse ettepaneku, mille eesmärk on muu hulgas muuta IKÜMit(29) ning mis võimaldaks kõrvaldada kõik kahtlused seoses mõiste „otsus“ tõlgendamisega määruse artikli 22 lõike 2 punkti a tähenduses, kuna sellest nähtuks sõnaselgelt, et selles sättes ette nähtud erandile tuginemiseks ei ole nõutav, et otsust saaks teha üksnes täielikult automatiseeritud töötlemise alusel. Kuna nimetatud ettepanek ei ole siiski jõustunud ega ole parlament ja nõukogu seda sellisel kujul isegi heaks kiitnud, ei saa sellel olla mingit tähtsust kõnealuse mõiste tõlgendamisel.
63. Teisena, mis puudutab asjaolusid, mida tuleb automatiseeritud otsuse kasutamise vajalikkuse hindamisel arvesse võtta, ning eelkõige käesoleval juhul selliste ettevõtjate nagu Universal Versand hallatavate tellimuste arvu ja klientide ootusi osutatava teenuse kiiruse suhtes, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus käesoleva ettepaneku punktis 41 kirjeldatud õigusliku kriteeriumi ning punktides 49–55 meenutatud kaalutluste alusel kontrollima, kas sellised faktilised asjaolud võivad tõendada, et automatiseeritud otsuse kasutamine on vajalik selles mõttes, et ühelt poolt on klientide krediidivõimelisuse automatiseeritud hindamine asjaomaste lepingute nõuetekohase täitmise tagamiseks hädavajalik ning teiselt poolt ei ole seda võimalik asendada inimese sekkumisega, mis kujutaks endast nimetatud kriteeriumi teise etapi tähenduses vähem sekkuvat alternatiivi, kooskõlas eelkõige määruse põhjendusega 39.
64. Minu arvates on 3. oktoobril 2017 vastu võetud suunistes, mis käsitlevad automatiseeritud töötlusel põhinevate üksikotsuste tegemist ja profiilianalüüsi määruse (EL) 2016/679 kohaldamisel, õigesti märgitud, et liikmesriigi kohus võib näiteks jõuda sellisele järeldusele, kui ta tuvastab, et inimsekkumine ei oleks praktikas realistlik või oleks töödeldavate andmete hulka arvestades võimatu. See tähendaks, et automatiseeritud otsuse kasutamine on hädavajalik, kuna käesoleva ettepaneku punktis 41 kirjeldatud õigusliku kriteeriumi teine etapp on täidetud. Siiski peab seda tõendama asjaomane ettevõtja ning asjaolu, et selline kohtlemine on vajalik üksnes asjaomase lepingu täitmiseks, ei ole selles osas piisav(30).
65. Täpsemalt, mis puudutab esiteks töödeldavate tellimuste mahtu ja kliendile tema kasutatava makseviisi kohta vastuse andmise kiirust, tuleks objektiivsetele asjaoludele(31) tuginedes tõendada ühelt poolt seda, miks nende tellimuste mahust tulenev töödeldavate andmete kogus tähendab, et neid ei ole võimalik töödelda muul viisil kui automaatselt, kasutades vähem sekkuvat alternatiivi, ning teiselt poolt seda, et makseviisi kohta viivitamatu vastuse saamine on tegur, millest sõltub kliendi otsus sõlmida asjaomase ettevõtjaga kõnealune leping.
66. Teiseks märgin samuti, et juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et põhikohtuasjas kõne all olevad makseviisid kuuluvad Austria õigusnormide alusel direktiivi 2008/48 kohaldamisalasse, tuleks klientide krediidivõimelisust selle direktiivi artikli 8 kohaselt hinnata enne vaidlusaluste lepingute sõlmimist. Nii nagu käesoleva ettepaneku eelmises punktis käsitletud küsimuste puhul, peaks ka sel juhul asjaomane ettevõtja objektiivsetele tõenditele tuginedes tõendama, miks ei ole automatiseeritud töötlemist võimalik selle kohustuse täitmiseks asendada mõne muu teostatava ja vähem sekkuva lahendusega.
67. Kõike eeltoodut arvestades leian, et kolmandale eelotsuse küsimusele tuleb vastata, et IKÜM artikli 22 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et esiteks peab selles sättes ette nähtud erandi kohaldamiseks üksnes automatiseeritud töötlusel põhineva otsuse tegemise keelust olema automatiseeritud otsus vajalik andmesubjekti ja vastutava töötleja vahelise lepingu sõlmimiseks või täitmiseks, eelkõige selles mõttes, et kasutada ei saa vähem sekkuvat alternatiivi, ning teiseks võivad sellised asjaolud nagu klientide ajavõit ja sellist automatiseeritud töötlemist kasutava ettevõtja kulude kokkuhoid olla kõnealuse automatiseeritud töötlemise vajalikkuse hindamisel asjakohased, kui need konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades võimaldavad seda vajalikkust objektiivselt tõendada, eelkõige selles mõttes, et kasutada ei saa vähem sekkuvat alternatiivi.
Ettepanek
68. Käesolevas ettepanekus esitatud analüüsi põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberster Gerichtshofi (Austria kõrgeim üldkohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) artikli 22 lõiget 1
tuleb tõlgendada nii, et
postimüügi kontekstis toob otsus, millega välistatakse kliendi võimalus valida teatavaid makseviise ning mis põhineb üksnes selle kliendi maksejõuetuse tõenäosuse automatiseeritud hindamisel, kliendile kaasa õiguslikke tagajärgi või vähemalt mõjutab teda samaväärselt märkimisväärsel määral, kui see otsus võib takistada kõnealuse müügilepingu sõlmimist.
2. Määruse 2016/679 artikli 22 lõike 2 punkti a
tuleb tõlgendada nii, et
juhul, kui postimüügiettevõtja sõlmib kliendiga lepingu, tuleb ühelt poolt selleks, et asuda seisukohale, et kliendi maksejõuetuse tõenäosuse automatiseeritud hindamine on selle lepingu täitmiseks vajalik, tuvastada lepingu eseme ja sellise automatiseeritud hindamise vahel objektiivne seos ning teiselt poolt peavad selleks kogutud andmed olema kõnealuse hindamise läbiviimiseks objektiivselt sobivad; samuti tuleb täpsustada, milliseid andmeid koguti ja miks need koguti. Sellega seoses lasub tõendamiskoormis postimüügiettevõtjal.
3. Määruse 2016/679 artikli 22 lõike 2 punkti a
tuleb tõlgendada nii, et
esiteks üksnes automatiseeritud töötlusel põhineva otsuse tegemise keelust selles sättes ette nähtud erandi kohaldamiseks peab olema automatiseeritud otsus vajalik andmesubjekti ja vastutava töötleja vahelise lepingu sõlmimiseks või täitmiseks, eelkõige selles mõttes, et kasutada ei saa vähem sekkuvat alternatiivi, ning teiseks võivad sellised asjaolud nagu klientide ajavõit ja sellist automatiseeritud töötlemist kasutava ettevõtja kulude kokkuhoid olla kõnealuse automatiseeritud töötlemise vajalikkuse hindamisel asjakohased, kui need konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades võimaldavad seda vajalikkust objektiivselt tõendada, eelkõige selles mõttes, et kasutada ei saa vähem sekkuvat alternatiivi.
1 Algkeel: prantsuse.
2 Vt selle kohta 7. detsembri 2023. aasta kohtuotsus SCHUFA Holding jt (Scoring) (C‑634/21, edaspidi „kohtuotsus SCHUFA Holding jt (Scoring)“, EU:C:2023:957, punktid 57–59).
3 Vt selle kohta Poullet, Y., „Cinq ans après : le RGPD et les défis du profilage à l’heure de l’intelligence artificielle“, Revue des affaires européennes, 2021/I, lk 97 ja 98.
4 Vt 14. aprilli 2026. aasta kohtuotsus Pelham (mõiste „pastišš“) (C‑590/23, EU:C:2026:290, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
5 Sellega seoses näib mulle siiski, et need kaalutlused ei tähenda tingimata, et kõnealuse otsuse tagajärgedel peab olema teatav raskusaste, erinevalt seisukohtadest, mille on esitanud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 1995, L 281, lk 31; ELT eriväljaanne 13/15, lk 355) artikliga 29 loodud töörühm üksikisikute kaitseks seoses isikuandmete töötlemisega 3. oktoobril 2017 vastu võetud ning 6. veebruaril 2018 muudetud ja vastu võetud suunistes, mis käsitlevad automatiseeritud töötlusel põhinevate üksikotsuste tegemist ja profiilianalüüsi määruse (EL) 2016/679 kohaldamisel (vt lk 23). Otsuse tagajärgi võib pidada märkimisväärseks selles mõttes, et neil on otsuse adressaadi jaoks teatav tähtsus (majanduslik, sotsiaalne, kutsealane jne), ilma et neil peaks siiski olema „raskuse“ iseloomu, kuna viimati nimetatud mõistel on negatiivne varjund ning see viitab ebasoodsale tagajärjele või teatavale kahjustusele (kahju, risk jne).
6 Minu arvates tuleneb sellest sõnastusest, et IKÜM artikli 22 lõikes 1 ette nähtud teise olukorra alla võivad kuuluda näiteks krediiditaotluse hindamine, kindlustusmakse suuruse kindlaksmääramine või ravikulude hüvitamise otsustamine või sellest keeldumine jne.
7 Vt 27. veebruari 2025. aasta kohtuotsus Dun & Bradstreet Austria jt (C‑203/22, EU:C:2025:117, punkt 51).
8 Vt selle kohta kohtuotsus SCHUFA Holding jt (Scoring) (punktid 48 ja 49).
9 Vt selle kohta 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus Perle (C‑14/23, EU:C:2024:647, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).
10 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiiv, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT 2008, L 133, lk 66, ja parandused ELT 2009, L 207, lk 14, ELT 2010, L 199, lk 40, ELT 2011, L 234, lk 46).
11 „Käesolevat direktiivi ei kohaldata järgmise suhtes: […] krediidilepingud, mille puhul krediiti antakse ilma intressita ega nõuta muude tasude maksmist, ja krediidilepingud, mille kohaselt tuleb krediit tagasi maksta kolme kuu jooksul ning mille puhul tuleb maksta kõigest tähtsusetuid tasusid.“
12 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. oktoobri 2023. aasta direktiiv, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ (ELT L, 2023/2225).
13 See direktiiv sisaldab sätteid, mis võivad oluliselt mõjutada automatiseeritud otsuste kasutamist ning reguleerivad seda täpsemalt tarbijate kohustusliku krediidivõimelisuse hindamise kontekstis direktiivi artiklis 18, eelkõige selle artikli lõikes 8. Siiski nähtub direktiivi artikli 2 lõike 2 punktist h, et see direktiiv ei pruugi olla kohaldatav selliste lepingute suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjas.
14 Vt selle kohta ja isikuandmete kaitse ning sellest tehtavate erandite kontekstis, mida tuleb kohaldada rangelt vajalikuga piirduvas ulatuses, 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus La Quadrature du Net jt (C‑511/18, C‑512/18 ja C‑520/18, EU:C:2020:791, punkt 210 ning seal viidatud kohtupraktika) ning 4. juuli 2023. aasta kohtuotsus Meta Platforms jt (suhtlusvõrgustiku kasutamise tüüptingimused) (C‑252/21, EU:C:2023:537, punkt 93 ja seal viidatud kohtupraktika).
15 14. detsembri 2017. aasta kohtuotsus EBMA vs. Giant (China) (C‑61/16 P, EU:C:2017:968, punkt 47). Selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus sisuliselt, et nõukogu 30. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT 2009, L 343, lk 51, ja parandus ELT 2010, L 7, lk 22), artikli 18 lõike 1 tähenduses saab „vajalikuks“ pidada üksnes sellist teavet, ilma milleta ei ole võimalik dumpinguvastast uurimist lõpule viia.
16 4. juuli 2023. aasta kohtuotsus Meta Platforms jt (suhtlusvõrgustiku kasutamise tüüptingimused) (C‑252/21, EU:C:2023:537, punktid 98 ja 99).
17 Liidu õiguskorra ühtsuse ja järjepidevuse nõudeid arvestades peab samas valdkonnas vastu võetud õigusaktides kasutatud mõistetel olema sama tähendus, kui liidu seadusandja on väljendanud teistsugust tahet (vt analoogia alusel 17. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Wellcome Trust (C‑459/19, EU:C:2021:209, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika)).
18 Seda koguni niivõrd, et tuleb asuda seisukohale, et kõnealune otsus hõlmab nimetatud andmetöötlust.
19 Erinevalt näiteks arutluskäigust, mida järgiti 9. jaanuari 2025. aasta kohtuotsuse Mousse (C‑394/23, EU:C:2025:2), punktides 39–42, milles Euroopa Kohus leidis sisuliselt, et asjaomase kliendi soost lähtuv kommertsteadaannete isikupärastamine ei olnud sellele kliendile raudteeveoteenuse osutamiseks vajalik, kuna asjaomane ettevõtja võis näiteks kasutada üldistel viisakusvormelitel põhinevat suhtlust. Käesoleval juhul võib seevastu kliendi suutlikkus teha makseid, mis moodustavad asjaomase lepingulise soorituse lahutamatu osa, otseselt mõjutada selle nõuetekohast täitmist.
20 4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus Schrems (andmete edastamine laiale üldsusele) (C‑446/21, EU:C:2024:834, punktid 47–49 ja seal viidatud kohtupraktika).
21 4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus Schrems (andmete edastamine laiale üldsusele) (C‑446/21, EU:C:2024:834, punktid 59 ja 60 ning seal viidatud kohtupraktika).
22 18. juuni 2026. aasta kohtuotsus NTH Haustechnik (C‑484/24, EU:C:2026:496, punkt 97).
23 Vt analoogia alusel 7. detsembri 2023. aasta kohtuotsus SCHUFA Holding (täitmata jäänud võlakohustusest vabastamine) (C‑26/22 ja C‑64/22, EU:C:2023:958, punktid 82–86).
24 Selle hindamise tarvis oleks eelkõige asjakohane kindlaks teha, kas kõnealustel andmetel on otsene ja objektiivne seos asjaomase kliendi krediidivõimelisuse hindamisega ning kas need andmed on – eraldi või koos muude andmetega – selle hindamise jaoks hädavajalikud, võttes samal ajal arvesse riske, mida selline hindamine andmesubjektile kaasa toob.
25 4. juuli 2023. aasta kohtuotsus Meta Platforms jt (suhtlusvõrgustiku kasutamise tüüptingimused) (C‑252/21, EU:C:2023:537, punkt 98).
26 Seda tõlgendust kinnitavad pealegi ka selle sätte teised keeleversioonid. Nii kasutatakse saksakeelses versioonis die Entscheidung, samas kui ingliskeelses versioonis on kasutatud the decision.
27 Vt analoogia alusel 5. märtsi 2024. aasta kohtuotsus Kočner vs. Europol (C‑755/21 P, EU:C:2024:202, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).
28 Kohtujuristi kursiiv.
29 Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrusi (EL) 2016/679, (EL) 2018/1724, (EL) 2018/1725 ja (EL) 2023/2854 ning direktiive 2002/58/EÜ, (EL) 2022/2555 ja (EL) 2022/2557 seoses digivaldkonna õigusraamistiku lihtsustamisega ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EL) 2018/1807, (EL) 2019/1150, (EL) 2022/868 ja direktiiv (EL) 2019/1024 (digivaldkonna koondpakett) (COM(2025) 837 (final)).
30 Vt analoogia alusel 4. juuli 2023. aasta kohtuotsus Meta Platforms jt (suhtlusvõrgustiku kasutamise tüüptingimused) (C‑252/21, EU:C:2023:537, punkt 99).
31 Pean eelkõige silmas kulude ja tulude kvantitatiivseid analüüse, samuti eri võimalike meetmete finantsmõju asjaomasele ettevõtjale ning näiteks statistilisi uuringuid.