Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
ATHANASIOS RANTOS
esitatud 7. mail 2026(1)
Kohtuasi C‑199/25
Fluvius Halle-Vilvoorde, varem Sibelgas,
Fluvius Kempen, varem Intercommunale Vereniging voor de Energiedistributie in de Kempen en het Antwerpse (IVEKA),
Fluvius IMEWO, varem Intercommunale Maatschappij voor Energievoorziening in West- en Oost-Vlaanderen (IMEWO),
Fluvius West, varem Fluvius West ja Intercommunale Maatschappij voor Gas en Elektriciteit van het Westen (GASELWEST),
Fluvius Zenne-Dijle, varem Iverlek ja Provinciale Brabantse Energiemaatschappij (P.B.E.),
Fluvius Midden-Vlaanderen, varem Intercommunale Vereniging voor Energieleveringen in Midden-Vlaanderen (INTERGEM),
Fluvius Antwerpen,
Fluvius West,
Fluvius Limburg,
Provinciale Brabantse Energiemaatschappij CVBA (PBE)
versus
De Vlaamse Nutsregulator, varem de Vlaamse Regulator van de Elektriciteits-en Gasmarkt (VREG)
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hof van beroep te Brussel (Brüsseli apellatsioonikohus, Belgia))
Eelotsusetaotlus – Elektrienergia siseturg – Määrus (EL) 2019/943 – Artikli 18 lõige 1 – Võrkudele juurdepääsu, võrkude kasutamise ja tugevdamise tasud – Mõiste „mitteseotud kulud, mis toetavad mitteseotud poliitikaeesmärkide saavutamist“ – Elektrienergia jaotamise tariifide arvestamise metoodika, milles kasutatakse võrguettevõtjate kulude olulise osa puhul varasemate kulude suundumuste meetodit – Võimalus jätta liidu õigusega vastuolus olevaks tunnistatud riigisiseste õigusnormide tagajärjed ajutiselt kehtima, et vältida olukorda, kus puudub õiguskindlus
I. Sissejuhatus
1. Käesolev eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hof van beroep te Brussel (Brüsseli apellatsioonikohus, Belgia), puudutab määruse (EL) 2019/943(2) artikli 18 lõike 1 esimese lõigu tõlgendamist.
2. Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, milles on vastamisi ühelt poolt kümme Flandria jaotusvõrguettevõtjat (edaspidi „kaebuse esitanud jaotusvõrguettevõtjad“) ning teiselt poolt Vlaamse Nutsregulator, varem de Vlaamse Regulator van de Elektriciteits- en Gasmarkt (Flandria elektri- ja gaasituru reguleeriv asutus, edaspidi „VREG“) vastu nõudega tunnistada õigusvastaseks selle asutuse otsus, millega kehtestati elektri ja maagaasi jaotamise suhtes kohaldatava tariifide arvestamise metoodika [edaspidi „tariifide arvestamise metoodika“] reguleerimisperioodil 2025–2028 (edaspidi „vaidlusalune otsus“).
3. Selles kontekstis on eelotsusetaotluse esitanud kohtul sisuliselt tekkinud esiteks küsimus, kas määruse 2019/943 artikli 18 lõike 1 esimese lõiguga, mida Euroopa Kohus ei ole veel tõlgendanud, on kooskõlas riigisisesed õigusnormid, mis näevad jaotusvõrguettevõtjatele ette võimaluse jätta asjaomase liikmesriigi poolt neile pandud avaliku teenuse osutamise kohustuste (edaspidi „avaliku teenindamise kohustused“) täitmisega seotud kulud lõpptarbijate kanda ning otsus, millega kehtestatakse varasemate kulude hindamisel rajanev tariifide arvestamise metoodika, ja teiseks, kui leitakse, et need riigisisesed õigusnormid on liidu õigusega vastuolus, võimalus säilitada ajutiselt nende tagajärjed, et vältida olukorda, kus puudub õiguskindlus.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
1. Määrus 2019/943
4. Määruse 2019/943 artikkel 1 „Reguleerimisese ja kohaldamisala“ on sõnastatud järgmiselt:
„Käesoleva määruse eesmärk on:
a) luua alus energialiidu eesmärkide […] tõhusaks saavutamiseks, võimaldades anda turusignaale selleks, et suurendada tõhusust, taastuvenergia osakaalu, varustuskindlust, paindlikkust, süsteemi lõimimist eri energiakandjate kaudu ja kestlikkust, vähendada CO2 heidet ja soodustada innovatsiooni;
b) sätestada lõimitud elektrituru hea toimimise aluspõhimõtted, mis võimaldavad kõigile ressursside pakkujatele ja elektritarbijatele mittediskrimineeriva juurdepääsu turule, […] ning millega […] võimaldatakse turu ja sektorite lõimimist ja taastuvenergiast toodetud elektri turupõhist tasustamist;
[…]“.
5. Selle määruse artikkel 18 „Võrkudele juurdepääsu, võrkude kasutamise ja tugevdamise tasud“ on sõnastatud järgmiselt:
„1. Võrguettevõtjate poolt kehtestatud võrkudele juurdepääsu tasud, sealhulgas võrguga ühendamise tasu, võrgu kasutamise tasu ja vajaduse korral elektrivõrgu tugevdamise tasu, peavad olema kuludel põhinevad ja läbipaistvad, võtma arvesse võrgu talitluskindluse ja paindlikkusega seotud vajadust ning kajastama tegelikke kulusid, niivõrd kui need vastavad efektiivse ja võrreldava struktuuriga võrguettevõtja kuludele, ning neid kohaldatakse kedagi diskrimineerimata. Need tasud ei hõlma mitteseotud kulusid, mis toetavad mitteseotud poliitikaeesmärkide saavutamist.
Ilma et see piiraks direktiivi 2012/27/EL[(3)] artikli 15 lõigete 1 ja 6 ning kõnealuse direktiivi XI lisa kriteeriumide kohaldamist, peab võrgutasude väljatöötamiseks kasutatud meetod neutraalselt toetama süsteemi üldist pikaajalist tõhusust tarbijatele ja tootjatele antavate hinnasignaalide kaudu ja eelkõige tuleb seda kohaldada nii, et sellega ei diskrimineeritaks jaotustasandi ega ülekandetasandi tootmisvõimsusi ei positiivselt ega negatiivselt. […]
2. Tariifide arvestamise metoodikad peavad kajastama põhivõrgu- ja jaotusvõrguettevõtjate püsikulusid ja andma asjakohaseid stiimuleid põhivõrgu- ja jaotusvõrguettevõtjatele nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis, soodustama turu lõimimist, varustuskindlust ning toetama tõhusaid investeeringuid […].
[…]
4. Võrgutasude kehtestamisel võetakse arvesse järgmist:
a) maksed ja laekumised, mis tulenevad põhivõrguettevõtjate vahelisest hüvitismehhanismist,
b) tegelikult tehtud ja laekunud maksed ning maksed tulevaste ajavahemike eest, mis on arvestatud möödunud ajavahemike põhjal.
[…]
7. Jaotustariifid peavad kajastama kulusid, võttes arvesse seda, et kasutajad, sealhulgas aktiivsed tarbijad, kasutavad võrku. […]
8. Jaotustariifide arvestamise metoodika peab andma jaotusvõrguettevõtjatele stiimuleid oma võrgu kõige kulutõhusamaks käitamiseks ja arendamiseks, muu hulgas teenuste hankimise abil. Selleks aktsepteerivad reguleerivad asutused asjakohaseid kulusid ja võtavad neid jaotustariifides arvesse ning võivad kehtestada tulemuseesmärgid, et anda jaotusvõrguettevõtjatele stiimul oma võrgu tõhususe suurendamiseks […].“
2. Direktiiv (EL) 2019/944
6. Direktiivi (EL) 2019/944(4) artikli 2 „Mõisted“ punktis 57 on täpsustatud, et mõiste „elektriettevõtja“ tähendab „füüsili[st] või juriidili[st] isik[ut], kes täidab vähemalt üht järgmistest ülesannetest: elektrienergia tootmine, ülekandmine, jaotamine […]“.
7. Direktiivi artikli 9 „Avaliku teenuse osutamise kohustus“ lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:
„2. Liikmesriigid võivad ELi toimimise lepingu asjakohaseid sätteid, eelkõige artiklit 106, täielikult arvesse võttes ja üldist majandushuvi silmas pidades kehtestada elektrisektori ettevõtjatele avaliku teenuse osutamise kohustuse, mis võib olla seotud turvalisusega, sealhulgas varustuskindlusega, tarnete korrapärasuse, kvaliteedi ja hinnaga ning keskkonnakaitsega, sealhulgas energiatõhususe, taastuvate energiaallikate ja kliimakaitsega. See kohustus peab olema selgelt määratletud, läbipaistev, mittediskrimineeriv ja kontrollitav ning tagama liidu elektriettevõtjatele võrdse juurdepääsu liikmesriikide tarbijaskonnale.[…]
3. Kui liikmesriik annab tasuks käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud kohustuse või artiklis 27 sätestatud universaalteenuse osutamise eest rahalist hüvitist, muud liiki hüvitisi ja ainuõigusi, tuleb seda teha mittediskrimineerivalt ja läbipaistvalt.“
8. Direktiivi artikli 57 „Reguleerivate asutuste määramine ja sõltumatus“ lõikes 4 on ette nähtud:
„Liikmesriigid tagavad reguleeriva asutuse sõltumatuse ning kannavad hoolt, et ta kasutab oma volitusi erapooletult ja läbipaistvalt. Selleks peavad liikmesriigid tagama, et kui reguleeriv asutus täidab käesoleva direktiiviga ja sellega seotud õigusaktidega talle määratud reguleerimisülesandeid, siis
a) on ta õiguslikult eraldiseisev ja kõikidest teistest avalik-õiguslikest ja eraõiguslikest üksustest funktsionaalselt sõltumatu;
b) tagab ta, et tema töötajad ja juhtimise eest vastutavad isikud
i) tegutsevad turuhuvidest sõltumatult ja
ii) ei küsi ega võta reguleerimisülesandeid täites vastu otseseid juhiseid üheltki valitsusasutuselt ega muult avalik-õiguslikult või eraõiguslikult üksuselt. Nimetatud nõue ei piira vajaduse korral tiheda koostöö tegemist teiste asjaomaste riigiasutustega ega selliste valitsuse poliitiliste üldsuuniste täitmist, mis ei ole seotud artikli 59 kohaste regulatiivvolituste ja -kohustustega.“
9. Sama direktiivi artikli 59 „Reguleeriva asutuse kohustused ja volitused“ lõike 1 punktis a on sätestatud:
„Reguleerival asutusel on järgmised kohustused:
a) kehtestada läbipaistvate kriteeriumide alusel ülekande- ja jaotustasud või nende arvestamise metoodika või mõlemad või need heaks kiita.“
B. Belgia õigus
10. 8. mai 2009. aasta dekreedis energiapoliitika üldsätete kohta (energiadekreet) (decreet van 8 mei 2009 houdende algemene bepalingen betreffende betreffende het energiebeleid (Energiedecreet)) (edaspidi „energiadekreet“)(5) on põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis, artikli 4.1.30 lõikes 1 sätestatud:
„[VREG] kehtestab tariifide arvestamise metoodika ja kasutab tal tariifide osas olevat pädevust eesmärgiga soodustada stabiilset ja prognoositavat reguleerimist, mis aitab kaasa vaba turu nõuetekohasele toimimisele ja võimaldab jaotusvõrguettevõtjatel teha jaotusvõrkudesse vajalikke investeeringuid.“
11. Selle dekreedi artikli 4.1.32 lõikes 1 on ette nähtud:
„[VREG] kehtestab tariifide arvestamise metoodika, võttes arvesse järgmisi suuniseid:
[…]
5° tasud kajastavad tegelikke kulusid, tingimusel et need vastavad võrreldava tõhusa üksuse või tegevuse kuludele;
[…]
10° dekreediga või selle alusel kehtestatud avaliku teenindamise kohustuste eelarve täitmisega seotud kulud, mida ei rahastata maksudest, lõivudest, toetustest, maksetest või tasudest, kajastatakse pärast [VREG]i kontrolli läbipaistvalt ja mittediskrimineerivalt tasudes;
[…]
19° tasud ei sisalda stiimuleid, mis kahjustaksid üldist tõhusust, sealhulgas elektrienergia tootmise, jaotamise ja tarnimise energiatõhusust […].“
12. Selle dekreedi artikli 4.1.34 neljandas lõigus on sätestatud:
„Apellatsioonikohus võib poole taotlusel või omal algatusel otsustada, et täielikult või osaliselt tühistatud otsuse õiguslikud tagajärjed jäävad täielikult või osaliselt kehtima või jäävad ajutiselt kehtima kohtu määratud tähtajaks. Sellist meedet võib siiski kohaldada üksnes erandlikel põhjustel, mis õigustavad seaduslikkuse põhimõtte riivet, eraldi põhjendatud otsuse alusel ja pärast võistlevat menetlust. Selles otsuses tuleb arvesse võtta ka kolmandate isikute huve.“
III. Põhikohtuasi, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus
13. VREG määras kaebuse esitanud jaotusvõrguettevõtjad haldama elektri- ja maagaasijaotusvõrke kindlaksmääratud piirkondades Flandrias (Belgia).
14. Nende võrkude käitamisega kaasnevad kaebuse esitanud jaotusvõrguettevõtjatele kulud, mida saab teatud piirides ja tingimustel jätta võrgutariifide kaudu nende võrkude kasutajate kanda. Kuna aga kaebuse esitanud jaotusvõrguettevõtjad on seaduslikud monopolid, reguleerib VREG nende võrgutariife, määrates kindlaks kohaldatava tariifide arvestamise metoodika. Selle metoodika järgi, mis üldjuhul kehtestatakse neljaks aastaks, kehtestatakse nende tulude tase, mida on kaebuse esitanud jaotusvõrguettevõtjatel lubatud saada oma tegevuskulude katmiseks võrgutariifide kaudu, mida maksavad jaotusvõrgu kasutajad.
15. Lubatud tulu koosneb osast, mis vastab välistele kuludele, st kuludest, mida kaebuse esitanud jaotusvõrguettevõtjad ei saa kuidagi mõjutada, ning osast, mis vastab sisekuludele, st võrgu- ja andmehaldusega seotud mõistlikele ja vajalikele kuludele, mida kaebuse esitanud jaotusvõrguettevõtjad saavad mõjutada(6).
16. VREGi haldusnõukogu esimees ja üks liige allkirjastasid 21. juunil 2024 vastavalt energiadekreedile vaidlusaluse otsuse, millega kehtestatakse elektri ja maagaasi jaotamise suhtes ajavahemikul 2025–2028 kohaldatav tariifide arvestamise metoodika. See tariifide arvestamise metoodika sisaldab valemeid, millega saab arvutada lubatud tulu, et katta kaebuse esitanud jaotusvõrguettevõtjate mõistlikud ja tõhusad sisekulud ehk maksimaalsed sisekulud, mida neil on lubatud jätta jaotusvõrgu kasutajate kanda.
17. Selleks on nimetatud tariifide arvestamise metoodikas arvesse võetud kaebuse esitanud jaotusvõrguettevõtjate kulude muutumist. Täpsemalt võtab VREG esiteks arvesse valdkondlike sisekulude, st kõigi Flandria jaotusvõrguettevõtjate sisemiste kogukulude muutumist sama reguleeritud tegevuse puhul eelneval tasuperioodil, käesoleval juhul aastatel 2019–2023. Teiseks näeb VREG ette, et kogu reguleerimisperioodi 2025–2028 jooksul muutub sisekulude jaoks lubatud tulu baasosakaal igal aastal vastavalt inflatsioonile, mistõttu seda baasosakaalu korrigeeritakse tagantjärele vastavalt tegelikule inflatsioonile. Kolmandaks, lisaks varasemate kulude muutumisele võtab VREG arvesse ka tõhususe stiimulit ehk nn frontier shift’i, mis kajastab tootlikkuse paranemist, mida saavutavad kõige tõhusamad ettevõtjad tänu parimatele tavadele (tehnoloogilised edusammud) ja mis on VREGi sõnul vajalik selleks, et kompenseerida taotluse esitanud jaotusvõrguettevõtjate vahelise konkurentsi vähenemist. Lõpuks ja neljandaks lisatakse viis täiendavat sisemist elementi, mis ei ole käesolevas asjas asjakohased, sisekulude puhul lubatud tulu baasosale.
18. Kaebuse esitanud jaotusvõrguettevõtjad esitasid 19. juulil 2024 eelotsusetaotluse esitanud kohtule, hof van beroep te Brusselile (Brüsseli apellatsioonikohus), kaebuse vaidlusaluse otsuse tühistamise nõudes. Nad väidavad eelkõige, et tariifide arvestamise metoodika, mida VREG kohaldas ajavahemikul 2025–2028 elektri ja maagaasi jaotamise tariifide kehtestamiseks, rikub: energiadekreedi artikleid 4.1.30 ja 4.1.32; direktiivi 2019/944; kulusid kajastava hinnakujunduse põhimõtet, nagu on ette nähtud määruse 2019/943 artiklis 18; ning mitut hea haldusega seotud põhimõtet.
19. VREG väidab omakorda eelkõige, et ajavahemikuks 2025‑2028 kehtestatud tariifide arvestamise metoodika rikub määruse 2019/943 artikli 18 lõike 1 esimese lõigu teist lauset, kuna energiadekreedi artikli 4.1.32 lõike 1 punkti 10 kohaselt hõlmavad tariifid mitteseotud kulusid, mis toetavad mitteseotud poliitikaeesmärkide saavutamist. Sellega seoses väidab VREG, et põhikohtuasjas vaidlusalused riigisisesed õigusnormid panevad kaebuse esitanud jaotusvõrguettevõtjatele erinevad avaliku teenindamise kohustused, mille eest neile makstakse hüvitist osaliselt Energiefondi (energeetikafond) kaudu kättesaadavaks tehtud vahenditest ja Vlaamse Gewesti (Flandria piirkond) üldkulude eelarvest. Pärast nende hüvitiste mahaarvamist kantakse rahaliste avaliku teenindamise kohustustega seotud ülejäänud kulud siiski üle elektrivõrgutariifidesse. VREG leiab aga, et enamikul nendest avaliku teenindamise kohustustest on sotsiaalsed ja keskkonnaalased eesmärgid, mis ei ole seega seotud jaotusvõrkude haldamisega.
20. Neil asjaoludel soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks teada, kas põhikohtuasjas vaidlusalused riigisisesed õigusnormid on kooskõlas määruse 2019/943 artikli 18 lõike 1 esimese lõigu teise lausega, mille kohaselt ei tohi võrgutariifid sisaldada „mitteseotud kulusid, mis toetavad mitteseotud poliitikaeesmärkide saavutamist“, mida ei ole selles määruses määratletud. Tema sõnul viitab väljend „mitteseotud poliitikaeesmärgid“ eesmärkidele, mis ei ole seotud võrkude endi arendamise ja käitamisega. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib sellega seoses, et taastuvate energiaallikate kasutamise edendamine, eelkõige nn roheliste sertifikaatide ja koostootmissertifikaatide ostmise kohustusega, näib taotlevat energiapoliitika eesmärke, mis erinevad jaotusvõrgu arendamise või tõhusa käitamise eesmärkidest. Seega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas avaliku teenindamise kohustustega seonduvad „mitteseotud kulud“, millel ei ole mingit seost võrgu haldamisega ja mis Belgias kantakse energiadekreedi alusel üle tariifidesse, on selle sättega kooskõlas.
21. Teiseks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas määruse 2019/943 artikli 18 lõike 1 esimese lõigu esimest lauset arvestades on kooskõlas selline tariifide arvestamise metoodika, mis põhineb kaebuse esitanud jaotusvõrguettevõtjate varasematel kuludel, kui puudub kontroll nende tõhususe üle. See säte nõuab nimelt, et kasutajate kanda jäetavad kulud vastaksid sarnase struktuuriga tõhusa võrguettevõtja kuludele, mis tähendab, et tariifid ei tohi ületada konkurentsipõhisest turust tulenevat taset. Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus möönab, et empiiriliste ajalooliste andmete kasutamine võib osutuda asjakohaseks, on tal tekkinud küsimus, kas tariifide reguleerimine, mis põhineb üksnes varasematel kuludel, ilma nende tõhususe hindamise mehhanismita, on tegelikult kooskõlas nimetatud määruse eesmärgiga ja laiemalt monopolistlikule turule kohaldatava mis tahes regulatsiooni eesmärgiga, milleks on hoida ära kõrgemad hinnad kui need, mis kehtivad konkurentsi kontekstis.
22. Kolmandaks ja viimaseks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas käesolevas asjas vaidlusaluse tariifide arvestamise metoodika tagajärjed tuleks ajutiselt säilitada. Tema arvates ja kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga(7) näivad ülekaalukad õiguskindlusest tulenevad kaalutlused õigustavat energiadekreedi artikli 4.1.32 lõike 1 punkti 10 ja/või vaidlusaluse otsuse mõju ajutist säilitamist juhul, kui Euroopa Kohus peaks leidma, et need on liidu õigusega vastuolus. See kohus märgib sellega seoses, et tühistamine, mida ei kohandata vastavalt olukorrale, võiks kahjustada õiguskindlust(8).
23. Neil asjaoludel otsustas hof van beroep te Brussel (Brüsseli apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas […] [määruse 2019/943] artikli 18 lõike 1 esimese lõigu [teist] lauset tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugune riigisisene õigusnorm nagu [energiadekreedi] artikli 4.1.32 lõike 1 punkt 10, mille kohaselt tuleb arvata tariifide hulka dekreediga või selle alusel kehtestatud avaliku teenindamise kohustusega seotud kulud, mida ei rahastata maksudest, lõivudest, toetustest, maksetest või tasudest?
2. Kas [määruse 2019/943] artikli 18 lõike 1 esimest lauset tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui reguleeriv asutus kinnitab elektri jaotamise tariifide arvestamise metoodika, mis kasutab varasemate kulude muutumisel rajanevat meetodit (mille kohaselt arvutatakse tulu minevikus tekkinud kulude põhjal) märkimisväärse osa puhul nende võrguettevõtjate kuludest, kelle suhtes kohaldatakse tulu reguleerimist, või tuleks selle meetodi kasutamist toetada sellega, et varasemate kulude suurust kontrollitakse nende tõhususe seisukohast?
3. Juhul, kui Brüsseli apellatsioonikohus jõuab eespool esitatud eelotsuse küsimustele antud vastuste põhjal järeldusele, et VREG on rikkunud ühte või mitut nendes küsimustes nimetatud sätetest tulenevat kohustust, kas ta saaks siis õiguskindlusetuse ärahoidmiseks ajutiselt säilitada sellest tuleneva toime?“
24. Euroopa Kohtule esitasid kirjalikud seisukohad kaebuse esitanud jaotusvõrguettevõtjad, VREG, Belgia ja Soome valitsus ning Euroopa Komisjon. Need pooled esitasid ka suulisi seisukohti kohtuistungil, mis toimus 11. veebruaril 2025.
IV. Õiguslik analüüs
A. Esimene eelotsuse küsimus
1. Vastuvõetavus
25. Kõigepealt, kuigi menetlusosalised ei ole esitanud ühtegi vastuvõetamatuse vastuväidet, näib mulle vajalik analüüsida esimese eelotsuse küsimuse vastuvõetavust.
26. Sellega seoses tuletan meelde, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale on ELi toimimise lepingu artikli 267 alusel algatatud menetluses üksnes asja menetleval ja selles tehtava lahendi eest vastutaval liikmesriigi kohtul õigus kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Kui küsimused on esitatud liidu õiguse tõlgendamise kohta, on Euroopa Kohus seega üldjuhul kohustatud otsuse tegema(9). Euroopa Kohtu ülesanne on siiski kontrollida asjaolusid, mille alusel liikmesriigi kohus talle eelotsusetaotluse esitas, et kontrollida oma pädevust või talle esitatud taotluse vastuvõetavust. Euroopa Kohtul võib muu hulgas olla vaja kontrollida, kas eelotsusetaotluse esitanud kohus võib kohaldada liidu õigusnorme, mida eelotsuse küsimused puudutavad, põhikohtuasja lahendamiseks. Kui see nii ei ole, ei ole need sätted vaidluse lahendamise seisukohast asjakohased ning eelotsus, mida taotletakse, ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsuse tegemiseks vajalik, mistõttu tuleb need küsimused tunnistada vastuvõetamatuks(10).
27. Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevas asjas vaidlustab VREG energiadekreedi artikli 4.1.32 lõike 1 punkti 10 õiguspärasuse määruse 2019/943 artikli 18 lõike 1 esimese lõigu teise lause seisukohast, kuna see riigisisene õigusnorm võimaldab võrgutariifides arvesse võtta kulusid, mis on seotud asjaomase liikmesriigi poolt jaotusvõrguettevõtjatele kehtestatud avaliku teenindamise kohustuste täitmisega, kui neid kulusid ei rahastata maksudest, lõivudest, toetustest, maksetest või tasudest.
28. Tuleb aga tõdeda, et energiadekreedi alusel kehtestati taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia edendamise kord, millest Belgia pädevad ametiasutused teatasid komisjonile ja mida käsitleti 16. veebruari 2016. aasta otsuses C(2018) 1003 (final) riigiabi SA.46013 (2017/N) kohta – Belgia, taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia sertifikaadid ja kõrge kasuteguriga koostootmise sertifikaadid Flandrias (edaspidi „komisjoni loaotsus“)(11). Selle otsusega otsustas komisjon, et ta ei esita selle kava suhtes vastuväiteid, olles seega leidnud, et kava on ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c alusel siseturuga kokkusobiv(12).
29. Sellega seoses märgin, et nagu nähtub Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast, täidavad liikmesriigi kohtud ja komisjon EL toimimise lepinguga kehtestatud riigiabi kontrollimise süsteemis küll üksteist täiendavaid, kuid siiski erinevaid ülesandeid(13). Eelkõige tagavad liikmesriigi kohtud kuni komisjoni lõpliku otsuse tegemiseni õigussubjektide õiguste kaitse selle eest, kui riigi võimuorganid juhtuvad rikkuma ELTL artikli 108 lõikes 3 sätestatud keeldu. Selleks võib neis kohtutes läbivaatamisele tulla kohtuasju, milles neil tuleb tõlgendada ja kohaldada ELTL artikli 107 lõikes 1 sätestatud mõistet „riigiabi“, et kindlaks teha, kas ELTL artikli 108 lõikes 3 sätestatud eelkontrolli menetlusest mööda minnes võetud riikliku meetme puhul oleks nimetatud menetlust pidanud kohaldama või mitte. Seevastu puudub nendel kohtutel pädevus, et otsustada, kas abimeetmed või riigiabi kava on siseturuga kokkusobiv. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt kuulub selle hinnangu andmine nimelt komisjoni ainupädevusse, alludes Euroopa Liidu kohtu kontrollile(14).
30. Lisaks ei tohi Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ELTL artiklis 108 ette nähtud menetlus kunagi anda tulemust, mis on EL toimimise lepingu konkreetsete sätetega vastuolus. Seega ei saa abi tunnistada siseturuga kokkusobivaks, kui abi ise või mõni selle tingimus rikub liidu õiguse sätteid või üldpõhimõtteid. Nimelt, kui abi või abikava tingimused on abi või abikava eseme või toimimisega niivõrd lahutamatult seotud, et neid ei ole võimalik eraldi hinnata, tuleb nende mõju abi või abikava kui terviku kokkusobivusele või kokkusobimatusele paratamatult hinnata ELTL artiklis 108 ette nähtud menetluses(15). Selliste tingimuste hindamine ei kuulu seega riigisiseste kohtute pädevusse(16).
31. Põhikohtuasjas tuleb seega kontrollida, kas eelotsusetaotluse esitanud kohus võib võimalust võtta võrgutariifides arvesse kulusid, mis on seotud nende avaliku teenindamise kohustuste täitmisega, mille riik on kehtestanud kaebuse esitanud jaotusvõrguettevõtjatele energiadekreedi alusel, hinnata, lähtudes määruse 2019/943 artikli 18 lõike 1 esimese lõigu teisest lausest, kuigi komisjon on juba teinud selle dekreedi kohta heakskiitva otsuse, tunnistades selle siseturuga kokkusobivaks.
32. Sellega seoses pean vajalikuks tuua esile, et kohtuotsuses Tiberis Holding tunnistas Euroopa Kohus Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) esitatud eelotsusetaotluse vastuvõetamatuks sisuliselt põhjusel, et direktiivi 2009/28/EÜ(17) artikli 3 ja direktiivi (EL) 2018/2001(18) artikli 4 tõlgendus, mida see kohus palus, ei ole põhikohtuasja lahendamisel asjakohane, kuna liidu õigusega on vastuolus see, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus hindab selles kohtuasjas kõne all olnud negatiivse toetuse mehhanismi kooskõla nende sätetega, kuna see mehhanism on lahutamatult seotud selle riigiabi kava toimimisega, mille komisjon tunnistas siseturuga kokkusobivaks 28. aprilli 2016. aasta otsusega C(2016) 2726 (final) toetuskava SA.43756 (2015/N) kohta – Itaalia, „Toetus Itaalias taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiale“.
33. Täpsemalt otsustas Euroopa Kohus esiteks, et kui Consiglio di Statol (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) oleks lubatud otsustada kas negatiivse toetuse mehhanism on direktiivi 2009/28 artikli 3 seisukohast õiguspärane, tähendaks see anda talle õigus asendada komisjoni otsuses antud hinnang enda omaga ja lubada tal seega sekkuda sellele institutsioonile riigiabi siseturuga kokkusobivuse hindamisel antud ainupädevusse(19). Teiseks leidis ta, et iga muudatus, mis tehakse negatiivse toetuse mehhanismis, võib sellest tuleneda võiva abi intensiivsuse võimaliku suurenemise tõttu mõjutada selle toetuse siseturuga kokkusobivuse hindamist ja kujutab endast seega „uut abi“, mille suhtes kehtib teatamiskohustus ja mille siseturuga kokkusobivuse hindamine kuulub komisjoni ainupädevusse, alludes liidu kohtute kontrollile(20). See kohtupraktika võimaldab seega selgelt kindlaks teha, millistel juhtudel saab liikmesriigi kohus, kes lahendab vaidlust, milles tõstatatakse küsimus riigisiseste õigusnormide kooskõlast liidu õigusega, teha otsuse, kui need õigusnormid puudutavad riigiabimeedet, mille kokkusobivust on komisjon eelnevalt analüüsinud.
34. Täpsustan sellega seoses, et Belgia valitsuse kehtestatud ja komisjoni poolt heaks kiidetud taastuvenergia toetuskava eesmärk on soodustada elektrienergia tootmist fotogalvaanilistes rajatistes ostukohustuse ja garanteeritud miinimumhinna kaudu. Eelkõige nähtub komisjoni loaotsusest, et see kava põhineb roheliste sertifikaatide turu loomisel, kus osalevad erinevad energiaturul osalejad ja mille raames on võrguettevõtjad õiguslikult kohustatud ostma sertifikaate garanteeritud miinimumhinnaga, kui tootjad ei leia turult ostjaid(21). Pärast energiadekreedi asjakohaste sätete ja taastuvenergia toetamise mehhanismi konkreetse toimimise, sealhulgas võrguettevõtjatele roheliste sertifikaatide tagasiostmise raames antud rolli põhjalikku analüüsi jõudis komisjon järeldusele, et nimetatud kava on riigiabi käsitlevate eeskirjadega kooskõlas.
35. Lisaks tuleneb eelkõige komisjoni loaotsusest, et energiadekreediga jaotusvõrguettevõtjatele pandud tagasiostukohustus on kõnealuse abikava toimimise raames eriti oluline ning seda võeti arvesse teatatud kava kokkusobivuse ja proportsionaalsuse hindamisel. Nimelt, kuna Flandria jaotusvõrguettevõtjatele on antud ülesanne tegutseda „viimase astme ostjana“ – selles mõttes, et nad on kohustatud ostma kõik sertifikaadid, mida turuosalised neile pakuvad asjaomaste riigisiseste õigusnormidega kehtestatud miinimumhinnaga(22) –, on nende turusekkumine komisjoni loaotsuses käsitletud abikava keskne element(23).
36. Kuigi võttes arvesse käesoleva ettepaneku punktis 30 osundatud Euroopa Kohtu praktikat, võib asjaomase liikmesriigi poolt jaotusvõrguettevõtjatele kehtestatud roheliste sertifikaatide tagasiostmise kohustus kujutada endast vaidlusaluse abikava toimimisega lahutamatult seotud viisi, tuleb siiski tõdeda, et käesolevas kohtuasjas ei ole 2019/943(24) artikli 18 lõike 1 seisukohast vaidlustatud mitte energiadekreediga kehtestatud mehhanism, mis näeb jaotusvõrguettevõtjatele ette kohustuse osta rohelisi sertifikaate, vaid võimalus võtta võrgutariifides arvesse energiamäärusega jaotusvõrguettevõtjatele kehtestatud avaliku teenindamise kohustuste täitmisega seotud kulusid ja nende integreerimise korda(25). Viimati nimetatud parameeter ei ole aga Euroopa Kohtu praktika tähenduses kõnealuse abikava toimimisega lahutamatult seotud viis, mille alusel komisjon hindas selle kooskõla ja kokkusobivust riigiabi käsitlevate sätetega.
37. Nimelt ei ole komisjoni loaotsuses analüüsitud, kuidas võeti avaliku teenindamise kohustustega seotud kulusid arvesse elektritariifides. Isegi kui eeldada, et komisjonile teatatud abikava sisaldas nende kulude arvestamisega seotud elemente, mida sellest otsusest siiski ei nähtu, ei oleks see institutsioon igal juhul suutnud esile tuua energiadekreedi võimalikku kokkusobimatust seoses nüüd määruse 2019/943 artiklis 18 ette nähtud keeluga lisada võrgutasude hulka „mitteseotud kulusid, mis toetavad mitteseotud poliitikaeesmärkide saavutamist“(26).
38. Märgin täiendavalt, et kohtuotsusest Tiberis Holding tulenev kohtupraktika saab muutuda asjakohaseks üksnes juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus tuvastab, et energiadekreedi võimalik vastuolu määruse 2019/943 artikli 18 lõikega 1 võib mõjutada komisjoni poolt heaks kiidetud abi osatähtsust või tingimusi, kui see muudaks selle abi summat või tingimusi, mille alusel analüüsiti selle kokkusobivust ja anti luba, või kui see võib mõjutada hinnangut kokkusobivuse kohta siseturuga, ning sellisel juhul võiks asuda seisukohale, et tegemist on „uue abiga“, koos sellest tulenevate tagajärgedega nii liikmesriigi kohtule allumise kui ka esimese eelotsuse küsimuse vastuvõetamatuse osas(27). Euroopa Kohtule esitatud toimik ei sisalda aga ühtki elementi, mis võiks sellist järeldust kinnitada.
39. Sellest tulenevalt leian eelnevate kaalutluste põhjal leian, et põhjused, mis viisid järeldusele, et eelotsusetaotlus kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Tiberis Holding, on vastuvõetamatu, ei ole käesolevale kohtuasjale ülekantavad ja seega on esimene eelotsuse küsimus vastuvõetav.
2. Sisulised küsimused
40. Kõigepealt märgin, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotletud tõlgendus puudutab üksnes määruse 2019/943 artikli 18 lõike 1 esimest lõiku. Olen siiski arvamusel, nagu ka kõik menetluspooled, et sellele kohtule tarviliku vastuse andmiseks tuleb arvesse võtta nii direktiivi 2019/944 artiklit 9, milles on kehtestatud energiasektoris avaliku teenindamise kohustustele kohaldatav õigusraamistik, kui ka selle direktiivi artikleid 57 ja 59, mis reguleerivad vastavalt riikide reguleerivate asutuste määramist ja sõltumatust ning neile määratud ülesannete ulatust.
41. Seda silmas pidades tuleb Euroopa Kohtul tõlgendada määruse 2019/943 artikli 18 lõike 1 esimest lõiku ja analüüsida selle koostoimet direktiivi 2019/944 eespool viidatud sätetega, et ühelt poolt hinnata, kas avaliku teenindamise kohustuste täitmisega seotud kulud kuuluvad mõiste „võrgutasud“ alla, ning teiselt poolt teha kindlaks, kas nende tasude kehtestamine kuulub tõepoolest riigi reguleerivatele asutustele määratud ülesannete hulka, ja kui see on nii, siis mil määral võib see kahjustada nende asutuste otsustusõigust ja sõltumatust.
a) Avaliku teenindamise kohustuste arvessevõtmine võrgule juurdepääsu tasudes
42. Esimene küsimus, mille esitas eelotsusetaotluse esitanud kohus, puudutab energiadekreedi artikli 18 lõike 1 vastavust määrusele 2019/943, selles osas, et dekreedis on ette nähtud, et taastuvenergiaga seotud avaliku teenindamise kohustuste kulud võib kajastada võrgutariifides, kuigi need avaliku teenindamise kohustused ei ole seotud jaotusvõrgu haldamisega ning see säte keelab võrgule juurdepääsu tasudes kajastada „mitteseotud kulusid, mis toetavad mitteseotud poliitikaeesmärkide saavutamist“.
43. Tuletan meelde, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvesse võtta nii selle sõnastust kui ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on(28).
44. Esiteks, mis puudutab määruse 2019/943 artikli 18 lõike 1 esimese lõigu sõnastust, siis on selles sättes ette nähtud, et võrguettevõtjate poolt kehtestatud võrkudele juurdepääsu tasud, sealhulgas võrguga ühendamise tasu, võrgu kasutamise tasu ja vajaduse korral elektrivõrgu tugevdamise tasu, peavad olema kuludel põhinevad ja läbipaistvad, võtma arvesse võrgu talitluskindluse ja paindlikkusega seotud vajadust ning kajastama tegelikke kulusid, niivõrd kui need vastavad efektiivse ja võrreldava struktuuriga võrguettevõtja kuludele, ning neid kohaldatakse kedagi diskrimineerimata. Need tasud ei hõlma mitteseotud kulusid, mis toetavad mitteseotud poliitikaeesmärkide saavutamist.
45. Kõigepealt nähtub selle sätte sõnastusest, et kuigi liidu seadusandja soovis võrgule juurdepääsu tasusid piiritleda, kehtestades kohustuse, et nendega seotud kulud oleksid seotud võrgu tegeliku käitamisega, ei tohi need hõlmata mitteseotud kulusid, mis toetavad mitteseotud poliitikaeesmärkide saavutamist, kusjuures selles määruses ei ole mõisteid „võrkudele juurdepääsu tasud“, „mitteseotud kulud“ ja „mitteseotud poliitikaeesmärgid“ siiski määratletud.
46. Teisena, mis puudutab määruse 2019/943 artikli 18 lõike 1 esimese lõigu konteksti, siis see säte kuulub nimetatud määruse III peatükki, mis käsitleb juurdepääsu võrgule ja selle võimalikke ülekoormuse juhtumeid, täpsemalt selle peatüki II jakku, mis kannab pealkirja „Võrgutasud ja võimsusjaotustulu“ ning koosneb kahest artiklist.
47. Sellega seoses ilmneb, et kuigi nimetatud sätte lõigetes 2–8 on esitatud rohkem täpsustusi võrgutasude kindlaksmääramise metoodika kohta ning üldisemalt suunised elektrienergia ülekande- ja jaotustasude kohta, ei võimalda need elemendid iseenesest anda esimesele eelotsuse küsimusele selget vastust.
48. Sellistel asjaoludel ning et täieulatuslikult analüüsida konteksti, millesse paigutub määruse 2019/943 artikli 18 lõike 1 esimene lõik, tuleb arvesse võtta ka direktiivi 2019/944 teatavaid sätteid.
49. Tasude arvestamise metoodika kohta märgin, et vastavalt selle direktiivi I lisa punktile 3, milles täpsustatakse arvete ja arvetega seotud teabe miinimumnõudeid, koosneb lõpptarbijale arvel esitatav hind kolmest peamisest komponendist, mis on esiteks „energia- ja tarnekomponent“, teiseks „võrgukomponent“ (ülekandmine, jaotamine) ning kolmandaks „maksud, tasud ja lõivud“. Lisaks, nagu on meelde tuletatud punktis 3, on nende komponentide asjakohane määratlus esitatud määruse (EL) 2016/1952(29) II lisas, milles on selgesõnaliselt sätestatud, et kolmas komponent („maksud, lõivud ja tasud“) võib muu hulgas hõlmata tasusid, mis on seotud taastuvate energiaallikate edendamisega.
50. Mis puudutab konkreetsemalt avaliku teenindamise kohustusi, siis on direktiivi 2019/944 artikli 9 lõikes 2 ette nähtud, et liikmesriigid võivad niisuguseid kohustusi kehtestada, sealhulgas elektri- ja maagaasisektori ettevõtjatele taastuvatest energiaallikatest toodetud energia valdkonnas(30). Lisaks on selle direktiivi artikli 9 lõikes 3 täpsustatud, et kui liikmesriik annab nimetatud artikli lõikes 2 sätestatud kohustuste täitmiseks rahalist hüvitist, muid hüvitise vorme või ainuõigusi, tehakse seda mittediskrimineerivalt ja läbipaistvalt.
51. Seega tuleneb määruse 2019/943 artikli 18 ja direktiivi 2019/944 eespool viidatud sätete tõlgendamisest koostoimes, et ehkki mõisteid „võrkudele juurdepääsu tasud“, „tariifid“ ja „tasude arvestamise metoodika“ ei ole määruses 2019/943 määratletud ning neid ei kasutata alati järjepidevalt(31), on selle määruse artikli 18 lõikes 1 osutatud „võrgutariifid“ või „võrgutasud“ vaid üks kolmest põhikomponendist koguarves.
52. Lisaks tunnustab direktiivi 2019/944 artikkel 9 liikmesriikide ulatuslikku kaalutlusruumi nii selle kindlaksmääramisel, millist liiki avaliku teenuse osutamise kohustusi nad soovivad jaotusvõrguettevõtjatele kehtestada, kui ka nende kohustuste rahastamise korras(32). Sellest tuleneb, et nimetatud direktiiviga ei ole põhimõtteliselt vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette jaotusvõrguettevõtjatele võimaluse jätta lõpptarbijate kanda kulud, mis on seotud asjaomase liikmesriigi poolt neile kehtestatud avaliku teenindamise kohustuste täitmisega, sealhulgas tasude vormis, tingimusel et sellise rahastamise parameetrid ja kord vastavad nimetatud direktiivi artikli 9 lõikes 3 sätestatud tingimustele.
53. Kolmandaks ja viimaseks, mis puudutab määrusega 2019/943 taotletavaid eesmärke, siis nähtub selle artiklist 1, et selle määruse eesmärk on eelkõige luua alus energialiidu eesmärkide ja liidu kliimaneutraalsuse eesmärgi tõhusaks saavutamiseks. Selle eesmärk on eelkõige võimaldada anda turusignaale tõhususe, taastuvate energiaallikate osakaalu, varustuskindluse, paindlikkuse ja jätkusuutlikkuse suurendamiseks, CO2-heite vähendamiseks ja innovatsiooni soodustamiseks.
54. Võttes arvesse käesoleva ettepaneku eelmistes punktides esitatud asjaolusid, leian, et tuleb nõustuda järgmise ettepanekuga.
55. Esiteks tõden, nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktides 44 ja 45, et määruse 2019/943 artikli 18 lõige 1 on kohaldatav üksnes võrgu kasutamise, võrku ühendamise ja võrgu tugevdamisega seotud „tasudele“. See säte hõlmab seega üksnes võrguettevõtja tegelikult kantud kulusid, mis on tihedalt seotud jaotusvõrgu haldamisega, ega reguleeri muid tariifi arvestamise komponente, mis ei ole võrgu tegeliku kasutamisega kuidagi seotud. Sellest tuleneb a priori, et põhimõtteliselt ei kuulu võrguettevõtja poolt arvele märgitud taastuvenergia toetamisega seotud avaliku teenindamise kohustuste kulud nimetatud sättes osutatud „tasude“ hulka ega kuulu seega selle sätte kohaldamisalasse(33).
56. Lisaks nähtub määruse 2019/943 artikli 18 lõikest 1, et liikmesriigid ei tohi lisada viidatud sättes nimetatud võrgule juurdepääsu tasude hulka kulusid, mis ei ole rangelt seotud võrgu haldamisega ja millel on muud, „mitteseotud eesmärgid“. See piirang näib väljendavat ühelt poolt liidu seadusandja tahet vältida seda, et neid tasusid ei kasutata sihipäraselt ja et neid kasutatakse niisuguse avaliku poliitika rahastamise jääkmehhanismina, millel puudub ilmne seos elektrijaotus‑ ja ‑ülekandevõrguga, ning teiselt poolt tagada hinnakujunduse läbipaistvus, mis on oluline tegur elektriturgude nõuetekohaseks toimimiseks liidu tasandil(34).
57. Teiseks märgin, et liidu seadusandja on kehtestanud teatavad arvete esitamist reguleerivad eeskirjad nii võrguettevõtja kui ka lõpptarbija suhtes, mis nõuavad eelkõige, et võrgutasud ja taastuvenergia toetamisega seotud avaliku teenindamise kohustuste tasud esitataks läbipaistvalt võrgutariifidest eraldiseisvate tasudena ning et neid ei arvatakse võrgutariifide sisse.
58. Käesoleva kohtuasja eripära seisneb aga selles, et avaliku teenindamise kohustusega seotud kulusid ei paista olevat arvestatud mitte kategooriasse „tasud, maksud ja lõivud“ (mis vastab direktiivi 2019/944(35) I lisa punkti 3 kohaselt tariifide arvestamise kolmandale komponendile), mis kõigi menetlusosaliste arvates viiks lahenduseni, mis on kooskõlas liidu õigusega(36), vaid „võrgutasude“ kategooriasse (mis vastab selle direktiivi I lisa punkti 3 kohaselt tariifide arvestamise teisele komponendile)(37), milles peavad põhimõtteliselt sisalduma üksnes võrguga seotud kulud.
59. Kuigi selline olukord võib esmapilgul tekitada küsimusi põhikohtuasjas vaidlusaluste riigisiseste õigusnormide kooskõla kohta määruse 2019/943 artikli 18 lõikega 1, tuleb minu arvates siiski veel selgitada, kuidas on avaliku teenindamise kohustustega seotud tasud võrgutariifidesse integreeritud ja eelkõige kas need tasud mõjutavad tegelikult seda, kuidas VREG need tariifid kindlaks määrab(38). Nimelt kui piirduda nende kulude pelgalt formaalselt kvalifitseerimisega selleks, et järeldada, et need on nimetatud sättega vastuolus põhjusel, et need kulud on arvestatud muusse kategooriasse, kuigi need on esitatud selgelt eristatavana, tähendaks see minu hinnangul liigset formalismi, mis läheks vastuollu nii määruse 2019/943 kui ka direktiivi 2019/944 tõhusa kohaldamisega(39).
60. Seega on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne analüüsida mitte üksnes kõnealuse tasu formaalset kvalifikatsiooni ja eesmärki ning selle seost võrgutegevusega, vaid ka seda, kuidas on need samad kulud tariifide arvestamise struktuuri integreeritud. Nimelt juhul, kui neid võrgutasusid ei saa eristada muudest kuludest, mille eesmärgid on võrgust sõltumatud, oleks see põhimõtteliselt vastuolus määruse 2019/943 artikli 18 lõike 1 esimese lõiguga. Seevastu ei ole selline järeldus minu arvates samamoodi põhjendatud juhul, kui võrguga mitteseotud kulud, näiteks avaliku teenindamise kohustustega seotud kulud, on võrgutasudest või võrgutariifidest selgelt eraldatud [ja neid saab neist selgesti eristada](40). Siiski ei ole välistatud, et – kui eelotsusetaotluse esitanud kohus on selles osas teinud vajalikud kontrollimised – põhikohtuasjas kõne all olev olukord kuulub viimati käsitletud hüpoteesi alla(41).
b) Avaliku teenindamise kohustuste võrgutariifidesse integreerimise mõju seoses riiklikule reguleerivale asutusele antud pädevuse ja rolliga
61. Teine eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõstatatud probleem puudutab küsimust, kas avaliku teenuse osutamise kohustustega seotud kulude integreerimine võrgule juurdepääsu tasudesse, nagu on ette nähtud põhikohtuasjas kõne all olevates riigisisestes õigusnormides, võib kahjustada riikliku reguleeriva asutuse sõltumatust või otsustusõigust võrgutariifide kehtestamisel kooskõlas direktiivi 2019/944(42) artikli 57 lõigetes 4 ja 5 ning artikli 59 lõike 1 punktis a sätestatud nõuetega.
62. Kõigepealt tuletan meelde, et direktiivi 2019/944 artikli 57 lõikes 4 on sisuliselt ette nähtud, et liikmesriigid tagavad riikliku reguleeriva asutuse sõltumatuse ja kannavad hoolt, et reguleeriv asutus oleks talle nimetatud direktiiviga ja sellega seotud õigusaktidega pandud reguleerimisülesannete täitmisel õiguslikult eraldiseisev ja funktsionaalselt sõltumatu teistest avalik-õiguslikest või eraõiguslikest üksustest ning et see asutus ise tagab, et tema töötajad ja juhtimise eest vastutavad isikud tegutsevad turuhuvidest sõltumatult ning ei küsi ega võta mainitud ülesandeid täites vastu otseseid juhiseid üheltki valitsusasutuselt ega muult avalik-õiguslikult või eraõiguslikult üksuselt(43). Siiski on selle direktiivi artikli 57 lõike 4 punkti b alapunktis ii sätestatud, et viimati nimetatud nõue ei piira tiheda koostöö tegemist teiste asjaomaste riigiasutustega ega selliste valitsuse poliitiliste üldsuuniste täitmist, mis ei ole seotud sama direktiivi artikli 59 kohaste reguleerimisülesannete ja -volitustega, mille hulka kuulub selle artikli lõike 1 punkti a kohaselt kohustus kehtestada elektrienergia ülekande- ja jaotustasud või nende arvestamise metoodika või mõlemad või need heaks kiita(44).
63. Sellest tuleneb, et elektrienergia siseturu nõuetekohase toimimise tagamiseks on ühelt poolt vaja, et riiklikel reguleerivatel asutustel oleks võime teha otsuseid kõigis asjakohastes regulatiivsetes küsimustes ning et nad oleksid täiesti sõltumatud mis tahes muudest avalikest või erahuvidest, ning teiselt poolt, et direktiiv 2019/944 ei võtaks liikmesriikidelt võimalust kehtestada ja avaldada oma riiklikku energiapoliitikat ning määratleda nende asutuste tegevusraamistik. Seega jääb liikmesriikidele vabadus võtta vastu oma riigisisesed elektriturgu käsitlevad õigusnormid, tingimusel et järgitakse nimetatud direktiiviga reguleerivatele asutustele antud ülesandeid ja pädevust(45).
64. Sellega seoses tuleb aga tõdeda, et kuigi ei ole vaidlust selles, et jaotustariifide kindlaksmääramine ja liitumiskulude suhtes kohaldatava tariifide arvestamise metoodika kehtestamine kuulub nimetatud direktiivi artikli 59 lõike 1 punkti a alusel liikmesriigi reguleerivate asutuste ainupädevusse, kellel on selles valdkonnas ulatuslik kaalutlusruum, ei saa see pädevus automaatselt laieneda energiapoliitika muudele aspektidele, mis ei ole seotud nendele asutustele selle sättega antud ülesannetega, ja mis seetõttu ei kuulu nende pädevusse, ning mille kindlaksmääramine on põhimõtteliselt seadusandliku või täidesaatva võimu eesõigus. Nii on see eelkõige taastuvenergia toetamise avaliku teenindamise kohustustega seotud kulude kindlaksmääramise ja nende kulude katmise korra puhul. Nimelt kuulub see, kuidas liikmesriik kavatseb oma territooriumil taastuvenergia turgu toetada – olgu selleks otsetoetused, maksumehhanismid või, nagu käesoleval juhul, maksulaadne meede, mis seisneb kulude lõpptarbijate kanda jätmises –, puhtalt energiapoliitilise valiku hulka, mis jääb riikide reguleerivate asutuste pädevusest välja(46).
65. Teisisõnu, kuigi määruse 2019/943 artikli 18 lõikes 1 osutatud võrgutasude kehtestamine kuulub direktiivi 2019/944 artikli 59 lõike 1 punkti a kohaselt selgelt riikide reguleerivate asutuste pädevusse, ei saa see olla nii „maksude ega muude tasude“ puhul, mis ei ole seotud võrgule juurdepääsu või selle kasutamisega ning mis seetõttu ei kuulu põhimõtteliselt viidatud artikli 18 lõike 1 kohaldamisalasse(47).
66. See tõdemus ei takista siiski liikmesriikidel anda sellist pädevust riikide reguleerivatele asutustele ning allutada, nagu käesolevas asjas(48), pädeva riikliku reguleeriva asutuse järelevalvele või isegi kontrollile teatavate tariifide arvestamise aspektide reguleerimist, mis ei kuulu tingimata direktiivi 2019/944 artiklis 59 kindlaks määratud algsete ülesannete hulka(49). Nimelt ei näi ükski liidu õigusnorm keelavat seda, et liikmesriigid annavad riigi pädevale asutusele volituse reguleerida avaliku teenindamise kohustustega seotud tariife.
67. Käesoleva ettepaneku punktis 58 nimetatud asjaolu, et avaliku teenindamise kohustustega seotud tasud oleksid arvestatud mitte tariifide arvestamise kolmandasse komponenti, vaid võrgutariifidesse, ei sea eelnevat analüüsi kahtluse alla ega saa iseenesest viia järelduseni, et põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid on vastuolus direktiivi 2019/944 artikli 57 lõikega 4 ja artikli 59 lõike 1 punktiga a. Nimelt, tingimusel et eelotsusetaotluse esitanud kohus kinnitab, et avaliku teenindamise kohustustega seotud kulud on, kuigi need on formaalselt integreeritud võrgutasudesse, tegelikult nendest selgelt lahus hoitud, mistõttu need ei mõjuta konkreetselt võrgutasude või võrgutariifide arvutamise ja kehtestamise meetodit, ei saa sellist olukorda samastada olukorraga, kus seadusandlik või täidesaatev võim oleks soovinud tungida riikliku reguleeriva asutuse pädevusse või kahjustada tema volitusi tariifide arvestamise metoodika kehtestamisel või heakskiitmisel.
68. Lõpetuseks rõhutan, et eeldusel, et jõutakse järeldusele, et avaliku teenindamise kohustuste täitmisega seotud kulud, mis on mõeldud lõpptarbijate kanda jätmiseks, kuuluvad riikide reguleerivate asutuste pädevusse, on Euroopa Kohtu kohtupraktikas lubatud, et teatud juhtudel, isegi riigi reguleeriva asutuse pädevusse kuuluvates valdkondades, võib liikmesriigi poolt oma pädevuse teostamine energiapoliitika kujundamisel mõjutada elektrivõrgu käitamiskulusid, ilma et selline sekkumine oleks iseenesest vastuolus direktiivi 2019/944 artikli 57 lõigetega 4 ja 5(50).
69. Sellega seoses täheldan, et vaidluses, mis puudutas selliste riigisiseste õigusnormide kooskõla direktiiviga 2009/73/EÜ(51), mis seisnesid sisuliselt riigi sekkumises maagaasi hinda, otsustas Euroopa Kohus, et selle direktiivi artikli 3 lõikeid 1–3(52) koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 36 ja 38 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, milles on ette nähtud, et nendega ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, milles on ette nähtud, et kulud seoses maagaasi hoiustamise kohustustega, mis on maagaasiettevõtjatele kehtestatud, et tagada maagaasi varustuskindlus ja tarnete regulaarsus selles liikmesriigis, kannavad täielikult nende ettevõtjate kliendid, kes võivad olla füüsilised isikud, tingimusel et need õigusnormid teenivad üldise majandushuvi eesmärki, järgivad proportsionaalsuse põhimõtet ning neis ette nähtud avalike teenuste osutamise kohustused on selgelt sõnastatud, läbipaistvad, mittediskrimineerivad ja kontrollitavad ning tagavad liidu maagaasiettevõtjatele võrdse juurdepääsu liikmesriikide tarbijatele(53).
70. Eeltoodut arvestades teen ettepaneku vastata esimesele küsimusele, et määruse 2019/943 artikli 18 lõike 1 esimese lõigu teist lauset ning direktiivi 2019/944 artikli 57 lõikeid 4 ja 5 ning artikli 59 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus selliste kulude arvestamine võrgule juurdepääsu tasudes, mis on seotud avaliku teenindamise kohustuste täitmisega, mille liikmesriik on võrguettevõtjale direktiivi 2019/944 artikli 9 lõike 2 alusel kehtestanud ja mida ei rahastata maksudest, lõivudest, toetustest, maksetest või tasudest, tingimusel et neid kulusid ei integreerita nende tasude arvestamise metoodikasse ja et need on nimetatud tasudest selgelt eraldiseisvad.
B. Teine eelotsuse küsimus
71. Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse 2019/943 artikli 18 lõike 1 esimese lõigu esimest lauset tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui riiklik reguleeriv asutus kehtestab elektri jaotamise tariifide arvestamise metoodika, mis jaotusvõrguettevõtjate selliste kulude olulise osa puhul, mille suhtes kohaldatakse tulude reguleerimist, kasutab ajalooliste kulude arengul põhinevat metoodikat (ja määrab seega tulud kindlaks varasemate kulude alusel), või kas selle metoodika kohaldamist peab toetama ajalooliste kulude taseme kontrollimine nende tõhususe seisukohast.
72. Sissejuhatuseks märgin, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotletud tõlgendus puudutab üksnes määruse 2019/943 artikli 18 lõike 1 esimese lõigu esimest lauset, milles nõutakse, et võrkudele juurdepääsu tasud kajastaksid jaotusvõrguettevõtjate kulusid ulatuses, milles need vastavad tõhusa ja võrreldava struktuuriga jaotusvõrguettevõtja kuludele. Sellele kohtule tarviliku vastuse andmiseks leian siiski, et käsitletav küsimus tuleb ümber sõnastada, viidates mitte nimetatud artikli 18 lõikele 1, vaid pigem selle lõigetele 2 ja 8.
73. Tuletan sellega seoses meelde, et määruse 2019/943 artikkel 18 loetleb võrkudele juurdepääsu tasude kehtestamise ja heakskiitmise suhtes kohaldatavad üldpõhimõtted, mille kohaselt peavad need tasud muu hulgas olema kuludel põhinevad, soodustama turu integreerimist ja tagama varustuskindluse ning ergutama olemasoleva võrgu tõhusat kasutamist asjakohaste hinnasignaalide abil, mis antakse võrgu kasutajatele.
74. Esimesena märgin, et nimetatud määruse artikkel 18 ei kehtesta konkreetset elektri jaotamise tariifide arvestamise metoodikat, mida riiklik reguleeriv asutus oleks kohustatud järgima. Seega on selle asutuse ülesanne välja töötada metoodika, mis vastab kõigile nimetatud määruse artiklis 18 ette nähtud nõuetele, sealhulgas kulutõhususega seotud nõudele(54). Arvestades lisaks selle asutuse ülesande keerukat ja tehnilist laadi, peab tal olema selle metoodika kindlaksmääramisel ulatuslik kaalutlusruum(55). Selles kontekstis peab nimetatud asutuse kaalutlusruum võimaldama tal kohandada valitud metoodikat ja arvutuskäike vastavalt parameetritele, mida ta peab asjakohaseks nii liidu õiguse kui ka kohaldatavate riigisiseste õigusnormidega taotletavate eesmärkide seisukohast, sealhulgas võttes arvesse riigisisesel elektriturul valitsevaid eritingimusi(56).
75. Teisena tõden, et pelk asjaolu, et riigi reguleeriva asutuse valitud metoodika põhineb osaliselt ajaloolistel andmetel, mida kasutatakse jaotusvõrguettevõtja tulevaste kulude hindamise lähtepunktina(57), ei saa iseenesest muuta seda sama määruse artikliga 18 vastuolus olevaks(58). Nii on see eelkõige juhul, kui see metoodika ei välista – nagu käesolevas asjas näib olevat – ajalooliste kulude kohandustegurite või täiendavate kriteeriumide arvessevõtmist, mille puhul arvestatakse asjaolu, et turu tulevane areng võib minevikus täheldatud arengust erineda.
76. Kolmandana, nagu tuleneb määruse 2019/943 artikli 18 lõigetest 1, 2 ning 8, peab tariifide arvestamise metoodika selleks, et olla selle sättega kooskõlas, sisaldama elemente, mis ergutavad võrguettevõtjat parandama kulude ja investeeringute tõhusust nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis. Lisaks tuleb täpsustada, et käesoleva ettepaneku punktis 74 meenutatud ulatusliku kaalutlusõiguse raames võib riigi reguleeriv asutus tagada jaotusvõrguettevõtjate majandusliku tõhususe eri viisidel.
77. Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et VREGi valitud tariifide arvestamise metoodika sisaldab kohandustegureid, mille eesmärk on tagada üldise tõhususe, sealhulgas süsteemi energiatõhususe paranemine, ning näeb samuti ette kaebuse esitanud jaotusvõrguettevõtjate kantud ja elektritasudesse üle kantavate kulude teatava kontrolli vormi(59).
78. Neljandana märgin, et kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohtul on kahtlusi selles, kas VREGi kohaldatud metoodika on kooskõlas määruse 2019/943 artikli 18 lõike 1 esimese lõigu nõudega, mille kohaselt peavad kulud, mida saab üle kanda, vastama „tõhusa ja võrreldava struktuuriga võrguettevõtja“ kuludele, jääb see küsimus peamiselt teoreetiliseks, kuna nimetatud kohus ei ole võtnud seisukohta üksikasjalike argumentide kohta, mille on esitanud nii kaebuse esitanud jaotusvõrguettevõtjad kui ka VREG seoses VREGi vastu võetud tariifide arvestamise metoodika eri parameetrite ja tingimustega(60).
79. Minu arvates on selles suhtes oluline rõhutada ka seda, et kuigi Euroopa Kohtul on pädevus tõlgendada liidu õiguse sätteid, ei ole tema ülesanne hinnata abstraktselt VREGi valitud metoodika erinevaid parameetreid ega määrata ise kindlaks konkreetset metoodikat, mida see asutus peaks kohaldama, samuti ei ole tema ülesanne võtta seisukohta selle kohta, kas käesolevas asjas oleks võinud kasutada alternatiivseid kriteeriume. Nimelt sõltub sobiva metoodika kehtestamine kõigist faktilistest asjaoludest ja tehnilistest parameetritest, mis ei ole Euroopa Kohtule teada, ning igal juhul kuulub selline konkreetne hindamine üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevusse. Sellest järeldub, et viimati nimetatud kohtu ülesanne on kontrollida, kas käesolevas asjas vaidlustatud tariifide arvestamise metoodika vastab määruse 2019/943 artiklis 18 sätestatud nõuetele, võttes arvesse kõiki talle teada olevaid faktilisi asjaolusid.
80. Eelnevat arvesse võttes teen ettepaneku vastata teisele küsimusele, et määruse 2019/943 artiklit 18 tuleb tõlgendada nii, et see ei takista riiklikku reguleerivat asutust kehtestamast elektrienergia jaotamise tariifide arvestamise metoodikat, mis kasutab ajalooliste kulude arengul põhinevat metoodikat, kui see metoodika näeb ette tegurid, mis võimaldavad vajaduse korral viia need andmed vastavusse tõhusa ja võrreldava struktuuriga jaotusvõrguettevõtja kuludega. Liikmesriigi reguleeriva asutuse ülesanne on liikmesriigi kohtute kontrolli all asjakohaste faktide põhjal kindlaks teha, kas arvutamisel kasutatud metoodika on asjakohane, järgides samas selles sättes kehtestatud üldpõhimõtteid tariifide kehtestamise kohta.
C. Kolmas eelotsuse küsimus
81. Kolmanda küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas ta võib õiguskindluse tagamiseks ajutiselt säilitada sellise riigisisese sätte, nagu energiadekreedi artikli 4.1.32 lõike 1 10. punkt, ja/või vaidlustatud otsuse tagajärjed ajutiselt kehtima jätta, kui need osutuvad Euroopa Kohtu eelotsusetaotluse alusel tehtud otsust arvestades liidu õigusega vastuolus olevaks.
82. Sellega seoses ja nagu märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus, on see küsimus asjakohane üksnes juhul, kui see kohus otsustab kahele esimesele eelotsuse küsimusele antud vastuseid arvestades tühistada energiadekreedi ja/või vaidlusaluse otsuse põhjusel, et üks ja/või teine on liidu õigusega vastuolus.
83. Arvestades vastuseid, mille ma soovitan anda esimesele ja teisele eelotsuse küsimusele, ei ole kolmandale küsimusele vaja vastata.
V. Ettepanek
84. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata hof van beroep te Brusseli (Brüsseli apellatsioonikohus, Belgia) eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta määruse (EL) 2019/943, milles käsitletakse elektrienergia siseturgu, artikli 18 lõike 1 esimese lõigu teist lauset ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/944 elektrienergia siseturu ühiste normide kohta ja millega muudetakse direktiivi 2012/27/EL, artikli 57 lõikeid 4 ja 5 ning artikli 59 lõike 1 punkti a
tuleb tõlgendada nii, et
nendega ei ole vastuolus selliste kulude arvestamine võrgule juurdepääsu tasudes, mis on seotud avaliku teenindamise kohustuste täitmisega, mille liikmesriik on võrguettevõtjale direktiivi 2019/944 artikli 9 lõike 2 alusel kehtestanud ja mida ei rahastata maksudest, lõivudest, toetustest, maksetest või tasudest, tingimusel et neid kulusid ei integreerita nende tasude kindlaksmääramise metoodikasse ja et need on nimetatud tasudest selgelt eraldiseisvad.
2. Määruse 2019/943 artikli 18 lõike 1 esimese lõigu teist lauset
tuleb tõlgendada nii, et
sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriigi reguleeriv asutus võtab vastu elektrienergia jaotamise tariifide arvestamise metoodika, mis kasutab varasematel kuludel põhinevat metoodikat, kui see metoodika näeb ette tegurid, mis võimaldavad viia need andmed vajaduse korral vastavusse tõhusa ja võrreldava struktuuriga jaotusvõrguettevõtja kuludega. Riigi reguleeriva asutuse ülesanne on riigi kohtute järelevalve all kindlaks määrata asjaomaseks arvutuseks kasutatava metoodika sobivus asjasse puutuvate asjaolude alusel, järgides samal ajal kõnealuse määruse artiklis 18 sätestatud üldpõhimõtteid tariifide kehtestamise kohta.
1 Algkeel: prantsuse.
2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta määrus, milles käsitletakse elektrienergia siseturgu (ELT 2019, L 158, lk 54). Tuleb märkida, et seda määrust on muudetud 23. juunil 2022 ja 16. juulil 2024. Kuna aga eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis käesolevas kohtuasjas asjassepuutuvatena ära selle määruse esialgse redaktsiooni sätted, siis rajaneb käesolev ettepanek sellel redaktsioonil, kusjuures tuleb täpsustada, et hilisemad muudatused ei mõjuta esitatud analüüsi.
3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiiv, milles käsitletakse energiatõhusust, muudetakse direktiive 2009/125/EÜ ja 2010/30/EL ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2004/8/EÜ ja 2006/32/EÜ (ELT 2012, L 315, lk 1).
4 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta direktiiv elektrienergia siseturu ühiste normide kohta ja millega muudetakse direktiivi 2012/27/EL (ELT 2019, L 158, lk 125).
5 Belgisch Staatsblad, 7.7.2009, lk 46192.
6 Täpsemalt jagunevad sisekulud kolmeks põhikomponendiks, nimelt esiteks amortisatsioonikulud; teiseks tegevuskulud, sealhulgas kulud ja tulud, mis kuuluvad standardse minimaalse raamatupidamisplaani rubriikidesse, ning kolmandaks investeeritud kapitali kulud.
7 Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab sellega seoses 5. oktoobri 2023. aasta kohtuotsusele Osteopathie Van Hauwermeiren (C‑355/22, EU:C:2023:737, punkt 30) ning 12. septembri 2024. aasta kohtuotsusele Casino de Spa jt (C‑741/22, EU:C:2024:732, punktid 52, 53 ja 58–62 ning seal viidatud kohtupraktika).
8 VREG leiab nimelt, et uue tariifide arvestamise metoodika väljatöötamine võtaks aega vähemalt kaks aastat, mille jooksul võrguoperaatorid peaksid oma avaliku teenindamise kohustusi rahastama ilma vastavate tuludeta, mis võiks mõjutada nende maksevõimet. Lisaks võiks juhul, kui tagajärgi ajutiselt ei säilitata, tekkida vajadus arveid tagasiulatuvalt korrigeerida.
9 Vt eelkõige 1. augusti 2025. aasta kohtuotsus Tiberis Holding (C‑514/23, edaspidi „kohtuotsus Tiberis Holding“, EU:C:2025:597, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).
10 Vt kohtuotsus Tiberis Holding (punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).
11 Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107 ja 108 raames antava riigiabi lubamine – Juhud, mille suhtes komisjonil ei ole vastuväiteid. (ELT 2018, C 360, lk 1. See otsus on kättesaadav inglise keeles komisjoni veebisaidil järgmisel aadressil: https://ec.europa.eu/competition/state_aid/cases/271706/271706_1974009_131_2.pdf.
12 Lisaks tuleb märkida, et komisjoni loaotsus jääb kehtima, kuna luba anti vastavalt selle otsuse põhjendusele 7 kümneks aastaks.
13 Vt kohtuotsus Tiberis Holding (punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).
14 Vt kohtuotsus Tiberis Holding (punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).
15 Vt kohtuotsus Tiberis Holding (punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika). Vt ka 11. septembri 2025. aasta kohtuotsus Austria vs. komisjon (tuumaelektrijaam Paks II) (C‑59/23 P, EU:C:2025:686, punktid 52–55, 70 ja 71 ning seal viidatud kohtupraktika).
16 Vt kohtuotsus Tiberis Holding (punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).
17 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2009, L 140, lk 16).
18 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiiv taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta (ELT 2018, L 328, lk 82).
19 Vt kohtuotsus Tiberis Holding (punktis 44–50 ja seal viidatud kohtupraktika).
20 Vt kohtuotsus Tiberis Holding (punktis 51–62 ja seal viidatud kohtupraktika).
21 Kõnealuse taastuvenergia toetuskava peamised tingimused võib kokku võtta järgmiselt. Taastuvatest energiaallikatest või koostootmise teel elektrit tootvatele tootjatele antakse sertifikaate iga toodetud energiaühiku kohta. Elektritarnijatel või võrgu juurdepääsu omanikel on iga-aastane kohustus omada ja tagastada teatav arv sertifikaate, mis on proportsionaalne nende tarnemahuga, vastasel juhul tuleb tasuda trahv. Sertifikaatidega kaubeldakse põhimõtteliselt turul ning nende hind kujuneb pakkumise ja nõudluse koosmõjul. Juhul kui teatavatele sertifikaatidele ei leidu sellel turul ostjat, sekkuvad jaotusvõrguettevõtjad, kellel on seadusest tulenev kohustus omandada need garanteeritud miinimumhinnaga, selle turu stabiliseerimiseks. Kulud, mida jaotusvõrguettevõtjad selle ostukohustuse tõttu kannavad, jäetakse seejärel võrgutariifide kaudu tarbijate kanda. Vt seoses jaotusvõrguettevõtjatele asjaomase abikava toimimise raames antud ülesandega komisjoni loaotsuse põhjendused 8, 9, 36 ja 75.
22 Vt komisjoni loaotsuse põhjendus 75.
23 Komisjoni loaotsuse põhjendusest 36 nähtub, et kõnealusel turul oli toona sertifikaatide ülejääk, mis tõi kaasa jaotusvõrguettevõtjatele kehtestatud ostukohustuse sagedase kasutamise. Seda tõdemust näib ülejäänud osas kinnitavat ka eelotsusetaotlus, milles märgitakse, et kõnealused maksed vastavad eriti suurtele summadele, mis võib eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul vajaduse korral õigustada tehtava kohtuotsuse tagajärgede ajalist piiramist, juhul kui Euroopa Kohtu antavad vastused viivad järelduseni, et põhikohtuasjas vaidlusalune abikava on liidu õigusega vastuolus. Vt selle kohta käesoleva ettepaneku punkt 22.
24 Ükski menetlusepool ei vaidlusta liidu õiguse muid sätteid arvestades Belgia Kuningriigi võimalust kehtestada kõnealuseid avaliku teenindamise kohustusi. Sama kehtib nende avaliku teenindamise kohustustega ette nähtud rahastamiskorra kohta ja jaotusvõrguettevõtjate võimaluse kohta jätta sellega seotud kulud lõpptarbijate kanda. Nagu kohtuistungil kinnitati, on esimese eelotsuse küsimuse ese küsimus, kuidas tuleb elektritariifides arvesse võtta avaliku teenindamise kohustustega seotud kulusid, ning nende võrgutariifides arvessevõtmise tagajärgi, seadmata kuidagi kahtluse alla nende avaliku teenindamise kohustuste olemasolu ega nende rahastamise korda, sealhulgas võimalust jätta neist tulenevad kulud lõpptarbijate kanda.
25 Esimene eelotsuse küsimus puudutab tõepoolest seda, kas nende roheliste sertifikaatide tagasiostmisega seotud kulusid tohib määruse 2019/943 artikli 18 lõiget 1 arvestades kajastada võrgutariifides. Lisaks ei nähtu ühestki Euroopa Kohtu käsutuses oleva toimiku dokumendist, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu eesmärk oleks oma küsimusega seada kahtluse alla roheliste sertifikaatide tagasiostmise mehhanismi või ka selle rahastamise tingimusi.
26 Nimelt oli komisjoni loaotsuse vastuvõtmise ajal kohaldatav säte, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määruse (EÜ) nr 714/2009 võrkudele juurdepääsu tingimuste kohta piiriüleses elektrikaubanduses ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1228/2003 (ELT 2009, L 211, lk 15) artikkel 14, sõnastatud teisiti ega näinud ette sellist keeldu.
27 Vt kohtuotsused Tiberis Holding (punktid 58, 60 ja 61) ning 12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus DOBELES HES (C‑702/20 ja C‑17/21, EU:C:2023:1, punktid 60 ja 61).
28 Vt 1. augusti 2025. aasta kohtuotsus Alace ja Canpelli (C‑758/24 ja C‑759/24, EU:C:2025:591, punkt 91 ja seal viidatud kohtupraktika).
29 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2016. aasta määrus, mis käsitleb Euroopa maagaasi- ja elektrihinnastatistikat ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/92/EÜ (ELT 2016, L 311, lk 1). Selle määruse II lisas on täpsustatud, et „võrguhind“ hõlmab muu hulgas ülekande- ja jaotustariife. Lisaks hõlmavad „maksud, lõivud ja tasud“ ka makse, lõive ja tasusid, mis on seotud taastuvate energiaallikate, energiatõhususe ning soojuse ja elektri koostootmise edendamisega.
30 Täpsustan sellega seoses, et direktiivi 2019/944 artikli 2 punktis 57 on mõiste „elektriettevõtja“ määratletud laialt, mistõttu võivad selle direktiivi artiklis 9 osutatud avaliku teenindamise kohustused, mis on kehtestatud elektriettevõtjatele, puudutada nii võrguettevõtjaid kui ka teisi elektrisektori ettevõtjaid.
31 Kui määruse 2019/943 artikli 18 lõikes 1 kasutatakse mõistet „tasud“ elektrienergia põhi- ja jaotusvõrguga seotud kulude tähistamiseks, siis mõistet „tariif“ kasutatakse nende samade kulude tähistamiseks määruse 2016/1952 II lisas, millele on viidatud direktiivi 2019/944 I lisa punktis 3. Sama kehtib ka selle direktiivi artikli 59 lõike 1 punkti a kohta, milles on viidatud ülekande- ja jaotustasudele, ilma et oleks mainitud määruse 2019/943 artikli 18 lõikes 1 nimetatud võrgutasusid. Samuti tuleb tõdeda, et mõistet „tasu“ kasutatakse nii võrguga seotud kulude (selle määruse artikli 18 lõike 1 tähenduses) kui ka avaliku teenindamise kohustustega seotud kulude kirjeldamiseks (tariifide arvestamise kolmanda komponendi raames, nagu on ette nähtud direktiivi 2019/944 I lisa punktis 3 ja määruse 2016/1952 II lisas). Märgin sellega seoses, et kõik menetlusepooled kinnitasid kohtuistungil, et mõisteid „tariifid“ ja „tasud“ tuleb nende arvates mõista omavahel asendatavatena.
32 See hõlmab eelkõige nende täitmisest tulenevate kulude hüvitamise korra kindlaksmääramist.
33 See ei välista, et teatavaid avaliku teenindamise kohustusi rakendatakse võrgu haldamise või kasutamisega seotud tasude vormis, mis seetõttu kuuluvad määruse 2019/943 artikli 18 lõike 1 kohaldamisalasse, eelkõige juhul, kui nende eesmärk on katta kulusid, mis on seotud võrgu täiustamiseks või kaitseks vajalike investeeringutega või maapiirkondades või äärealadel asuvate tarbijate võrku ühendamisega.
34 Märgin sellega seoses, et vastavalt määruse 2019/943 artikli 18 lõigetele 9 ja 10 koostab Euroopa Liidu Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostöö Amet (ACER) aruande ülekande- ja jaotustasude määramise meetodite parimate tavade kohta. Aruande viimases versioonis on märgitud, et „kulud, mis ei ole seotud võrgu kasutamisega, võivad moonutada võrgu hinnasignaale ja/või põhjustada häireid elektriturul“. Vt ACERi 26. märtsi 2025. aasta aruanne võrgutasude tavade kohta „Getting the signals right: Electricity network tariff methodologies in Europe“ (edaspidi „ACERi aruanne“), mis on kättesaadav ainult inglise keeles aadressil: https://www.acer.europa.eu/sites/default/files/documents/Reports/2025-ACER-Electricity-Network-Tariff-Practices.pdf, eriti lk 29, punkt 85.
35 Vt käesoleva ettepaneku punkt 49.
36 Nii VREG kui ka komisjon, kes olid algul oma kirjalikes seisukohtades väitnud, et avaliku teenindamise kohustustega seotud kulude lisamine võrgutasude hulka tooks kaasa VREGi puhul vastuolu määruse 2019/943 artikli 18 lõikega 1 ning komisjoni puhul direktiivi 2019/944 artikli 57 lõigetega 4 ja 5 ning artikli 59 lõike 1 punktiga a, kinnitasid kohtuistungil, et avaliku teenindamise kohustustega seotud kulud võib tariifide arvestamise kolmanda komponendi raames täielikult lõpptarbijate kanda jätta.
37 Vt käesoleva ettepaneku punkt 49.
38 Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole selles küsimuses seisukohta võtnud, erinevad poolte seisukohad selles, kuidas avaliku teenindamise kohustustega seotud kulud tegelikult võrgutariifidesse integreeritakse, samuti selles, kas Flandrias on olemas tegelik eraldi tariif avaliku teenindamise kohustuste eest ja kuidas täpselt neid kulusid arvestatakse. Kaebuse esitanud jaotusvõrguettevõtjad ja Belgia valitsus väidavad, et avaliku teenindamise kohustuste eest on olemas eraldiseisev „eritariif“, kinnitades, et nende kohustustega seotud kulud ei mõjuta kuidagi võrgutasude arvutamise meetodit. VREG vaidleb sellele väitele siiski vastu, leides, et avaliku teenindamise kohustustega seotud kulude suhtes ei kohaldata eritariifi.
39 See on seda enam nii, et liidu õiguse eespool viidatud sätted ei paista silma selguse poolest, nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 51.
40 Nii oleks see juhul, kui avaliku teenindamise kohustustega seotud kulud oleksid, vaatamata sellele, et need on formaalselt seotud „võrgule juurdepääsu tasudega“, arvestatud nendest tasudest eraldi.
41 Märgin sellega seoses, et ACERi aruandest, millele tuginevad nii VREG kui ka kaebuse esitanud jaotusvõrguettevõtjad ning Belgia valitsus, nähtub, et Flandrias, nagu ka enamikus liikmesriikides, on võrguga mitteseotud kulud muudest võrguga seotud kuludest või tasudest selgelt eraldatud. Vt selle kohta nimetatud aruande punkt 63 ja sellele lisatud tabel 4 ning selle I lisa tabel 59, eelkõige lk 111. See lisa on kättesaadav ainult inglise keeles järgmisel aadressil: https://www.acer.europa.eu/sites/default/files/documents/Publications_annex/2025-ACER-Electricity-Network-Tariff-Annex-I.pdf. Kuigi ACER rõhutab nimetatud aruandes, et teatavates liikmesriikides, sealhulgas Belgia Kuningriigis, Iirimaal ja Slovaki Vabariigis, on võrguga mitteseotud kulud integreeritud võrgutariifidesse ega ole arvel selgelt eraldatud, ei näi see tähelepanek puudutavat kogu Belgia territooriumi, vaid piirdub Brüsseli piirkonnaga. Vt sellega seoses ACERi aruande lk 29, punkt 85, ja selle I lisa tabel 59, lk 111.
42 Komisjon leiab, et esimest eelotsuse küsimust tuleks käsitada nii, et sellega soovitakse kindlaks teha, kas liikmesriigi seadusandja on pädev vastu võtma sätteid, mis kohustavad riiklikku reguleerivat asutust tariifide kindlaksmääramisel võtma arvesse avaliku teenindamise kohustustega seotud kulusid. Komisjoni hinnangul ei ole direktiivi 2019/944 artikli 57 lõigete 4 ja 5 ning artikli 59 lõike 1 punkti a alusel lubatavad riigisisesed regulatiivsed meetmed, mis sisaldavad üksikasjalikke sätteid, millega määratakse konkreetselt kindlaks elemendid, mis kuuluvad riikliku reguleeriva asutuse kaalutlusõiguse alla, nagu elektrivõrgutariifide tase või nende arvutamise konkreetne metoodika.
43 Vt selle kohta 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa (direktiivide 2009/72 ja 2009/73 ülevõtmine) (C‑718/18, EU:C:2021:662, punktid 108 ja 109 ning seal viidatud kohtupraktika).
44 Vt 6. märtsi 2025. aasta kohtuotsus Alajärven Sähkö jt (C‑48/23, edaspidi „kohtuotsus Alajärven Sähkö jt“, EU:C:2025:144, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
45 Vt kohtuotsus Alajärven Sähkö jt (punktid 32 ja 39 ja seal viidatud kohtupraktika).
46 Tegelikult sarnanevad avaliku teenindamise kohustustega seotud tasud „klassikalise“ toetusmehhanismiga, mida liikmesriigid kasutavad muude vahendite hulgas taastuvenergia toetamiseks ette nähtud riigiabi kavade raames.
47 Nagu on aga märgitud käesoleva ettepaneku punktides 50 ja 56, kuuluvad taastuvenergia edendamist toetavate avaliku teenindamise kohustustega seotud kulud põhimõtteliselt viimati nimetatud kategooriasse.
48 Tuletan sellega seoses meelde, et käesolevas kohtuasjas on energiadekreedis ette nähtud, et kulude ülekandmine võrguettevõtjate poolt peab toimuma VREGi kontrolli all. VREGi ja Belgia valitsuse nii kirjalike kui ka suuliste seisukohtade kohaselt hõlmab VREGi teostatav kontroll eelkõige nende kulude ja avaliku teenindamise kohustuste vahelise seose kontrollimist ning viimaste mõistlikkuse hindamist.
49 Nii võib see olla eelkõige juhul, kui need aspektid sisaldavad tehnilisi elemente, mis nõuavad keerukaid hindamisi.
50 Vt kohtuotsus Alajärven Sähkö jt (punkt 40). Vt ka minu ettepanek selles kohtuasjas (C‑48/23, EU:C:2024:695, punktid 52 ja 53).
51 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiv, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/55/EÜ (ELT 2009, L 211, lk 94).
52 Säte, mis vastab otsesõnu direktiivi 2019/944 artikli 9 lõigetele 1–3.
53 Vt 30. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Оvergas Mrezhi ja Balgarska gazova asotsiatsia (C‑5/19, EU:C:2020:343, punkt 88). Vt ka 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (elektri ja maagaasi ülekandevõrkudele juurdepääsu tasud) (C‑771/18, EU:C:2020:584, punktid 47–53).
54 Kuna määruses 2019/943 ei ole ette nähtud täpsemaid sätteid kohaldatava meetodi kohta tõhususe hindamiseks ja selle edendamiseks, kuulub sellise meetodi kindlaksmääramine vastavalt direktiivi 2019/944 artiklile 59 riigi reguleeriva asutuse ülesannete hulka.
55 Vt analoogia alusel 23. oktoobri 2025. aasta kohtuotsus Gaso ja Conexus Baltic Grid (C‑87/24, EU:C:2025:826, punkt 81). Vt ka minu ettepanek selles kohtuasjas (C‑87/24, EU:C:2025:249, punktid 65).
56 Nii on see eelkõige juhul, kui riiklik reguleeriv asutus peab tegema tulevikku suunatud majandusanalüüse, et teha kindlaks teatavate arengute tõenäosus asjaomasel turul prognoositava aja jooksul. On ilmselge, et sellised tulevikku suunatud analüüsid on enamasti keerukad ja paratamatult ebakindlamad kui tagantjärgi tehtavad analüüsid. Vt analoogia alusel koondumiste valdkonnas 13. juuli 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. CK Telecoms UK Investments (C‑376/20 P, EU:C:2023:561, punktid 82 ja 83).
57 Tuleb täpsustada, et enamik liidu riiklikke reguleerivaid asutusi kasutab jaotusvõrguettevõtjate tulude reguleerimise raames nende võrgutasude kindlaksmääramiseks ajaloolistel kuludel põhinevaid meetodeid. Vt selle kohta Euroopa energeetikasektorit reguleerivate asutuste nõukogu (CEER) 2023. aasta aruanne Euroopa energiavõrkude reguleerivate raamistike kohta „Regulatory Frameworks for European Energy Networks“, 21. veebruar 2024, kättesaadav aadressil: https://www.ceer.eu/wp-content/uploads/2024/04/RFR23-Main-report.pdf, eriti lk 166.
58 Sellega seoses tuleb märkida, et määruse 2019/943 artikli 18 lõike 4 punktis b on ette nähtud, et võrkudele juurdepääsu tasude kindlaksmääramisel kuuluvad arvesse võetavate elementide hulka „maksed tulevaste ajavahemike eest, mis on arvestatud möödunud ajavahemike põhjal“.
59 Eelotsusetaotlusest nähtub, et VREGi valitud tasumeetod näeb eelkõige ette kontrolli, mida VREG teeb jaotusvõrguettevõtjate deklareeritud kulude mõistlikkuse üle (ning mis seisneb muu hulgas kontrollimises, kas kulud on põhjendatud jaotusvõrgu kasutajate või üldise huvi seisukohast ning kas neid oleks saanud vältida). Lisaks kohaldab VREG sisekuludele tulude ülempiiri, mis kujutab endast seega tõhususe stiimulit. Vt ka käesoleva ettepaneku punkt 17.
60 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib eelkõige, et VREGi kohaldatud meetod ei näi sisaldavat mehhanismi, mis võimaldaks kontrollida jaotusvõrguettevõtjate poolt võrdlusperioodil kantud kulude põhjendatust ja vajalikkust. Eeldusel, et Flaami jaotusvõrguettevõtjad on käesoleval juhul olnud ebatõhusad – küsimus, mille kohta nimetatud kohus ise tunnistab, et ta ei saa selles etapis seisukohta võtta –, ei näi see tasumeetod selle kohtu hinnangul olevat sobiv sellise olukorra tuvastamiseks ega takistamaks liigsete kulude ülekandmist lõppkasutajatele liiga kõrgete tasude kaudu. Täielikkuse huvides märgin, et eelotsusetaotluse kohaselt ei vaidlusta kaebuse esitanud jaotusvõrguettevõtjad põhimõtteliselt ajalooliste kulude kasutamist tasude arvutamise lähtepunktina, kuid vaidlustavad VREGi vastu võetud metoodika põhjusel, et see võib nende kulusid mitte „üle hinnata“, nagu sama kohus oletab, vaid hoopis „alahinnata“ nende tegelikke kulusid (mis seega väljenduks nendele jaotusvõrguettevõtjatele liiga väikese tulu määramises). Kaebuse esitanud jaotusvõrguettevõtjad rõhutavad samuti, et ajaloolised andmed, millel VREGi valitud meetod põhineb, ei kajasta tingimata tegelikult kantud kulusid, eelkõige šokkide või ettenägematute sündmuste korral, mis on põhjustanud turgudel olulisi kõikumisi.