Kohtuasi T‑179/24

Novis Insurance Company, Novis Versicherungsgesellschaft,
Novis Compagnia di Assicurazioni, Novis Poisťovňa a.s.

versus

Euroopa Komisjon

Üldkohtu (seitsmes koda) 23. mai 2025. aasta määrus

Tühistamishagi – Euroopa Finantsjärelevalve Süsteem – Liidu õiguse rikkumise uurimine – Komisjoni ametlik arvamus liidu õiguse järgimiseks vajalike meetmete kohta – Määruse (EL) nr 1094/2010 artikli 17 lõige 4 – Vaidlustatav akt – Otsese puutumuse puudumine – Vastuvõetamatus

1. Tühistamishagi – Vaidlustatavad aktid – Mõiste – Siduvate õiguslike tagajärgedega aktid – Komisjoni ametlik arvamus riiklikule asutusele liidu õiguse järgimiseks vajalike meetmete kohta – Hõlmamine

   (ELTL artikkel 263; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1094/2010, artikli 17 lõige 4)

   (vt punktid 31–33, 35)

2. Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid – Otsene puutumus – Kriteeriumid – Komisjoni ametlik arvamus riiklikule asutusele liidu õiguse järgimiseks vajalike meetmete kohta – Selle asutuse hindamispädevuse säilitamine liidu õigust rikkunud finantsinstitutsiooni tegevusloa kehtetuks tunnistamise või selle kehtivaks jätmise küsimuses – Selle finantseerimisasutuse hagi ametliku arvamuse peale – Otsese puutumuse puudumine – Vastuvõetamatus

   (ELTL artikli 263 neljas lõik; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1094/2010, artikli 17 lõige 4)

   (vt punktid 46–52, 75)

Kokkuvõte

Üldkohus, kellele esitati tühistamishagi, mille ta jättis vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, sest puudus hageja otsene puutumus, tegi esimest korda otsuse küsimuses, milline staatus vaidlustatavuse seisukohast on riiklikule asutusele määruse nr 1094/2010 ( 1 ) artikli 17 lõike 4 alusel antavatel Euroopa Komisjoni ametlikel arvamustel, milles nähakse ette liidu õiguse järgimiseks vajalikud meetmed. Sellega seoses täpsustas Üldkohus Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve (EIOPA) ja komisjoni poolt selle artikli 17 alusel vastu võetavate aktide õiguslikku laadi ning seega küsimust, kas nende aktide peale saab esitada tühistamishagi.

Hageja, Novis Insurance Company, Novis Versicherungsgesellschaft, Novis Compagnia di Assicurazioni, Novis Poisťovňa a.s., on Slovakkias asutatud elukindlustusselts, mida kontrollib Národná banka Slovenska (Slovaki keskpank, edaspidi „NBS“). EIOPA viis läbi uurimise, et teha kindlaks, kas NBS oli hageja suhtes kasutanud oma kontrollipädevust vastavalt Solventsus II direktiivile. ( 2 ) Selle uurimise tulemusena võttis EIOPA vastu NBSile adresseeritud soovituse meetmete kohta, mida tuleks Solventsus II direktiivi järgimiseks võtta, ( 3 ) ning selle soovituse peale esitas hageja Üldkohtule tühistamishagi, mis registreeriti kohtuasja numbriga T‑204/24.

13. septembril 2022 võttis komisjon vastu NBSile adresseeritud ametliku arvamuse meetmete kohta, mida tuleks Solventsus II direktiivi järgimiseks võtta ( 4 ) (edaspidi „vaidlustatud akt“). Selles ametlikus arvamuses leidis komisjon, et kuni see riiklik asutus ei ole võtnud kontrollimeetmeid, mis lõpetavad rikkumised struktuuriliselt ja kestvalt, jätkab see asutus liidu õiguse rikkumist. Ta tuvastas NBSi-poolse liidu õiguse vältava rikkumise ning esitas meetmed, mida NBS peab rikkumise lõpetamiseks võtma. Komisjoni hinnangul tuli selleks nelja kuu jooksul võtta hageja suhtes vastu lõplik otsus liidu õiguse järgimise tagamiseks võetavate kontrollimeetmete kohta, milleks on näiteks tema tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsus.

Selle ametliku arvamuse tulemusena tunnistas NBS hageja tegevusloa kehtetuks.

Üldkohtu hinnang

Üldkohus, kellele komisjon esitas vastuvõetamatuse vastuväite, analüüsis kõigepealt, kas vaidlustatud akt on akt, mille peale saab esitada tühistamishagi ELTL artikli 263 alusel.

Üldkohus tuletas meelde, et tühistamishagi võib esitada meetmete või sätete peale, mille eesmärk on tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi. Kuigi arvamuse puhul see põhimõtteliselt nii ei ole, ei kehti arvamuse peale tühistamishagi esitamise võimatus juhul, kui vaidlustatud akt ei ole tegelikult oma sisult arvamus.

Selleks et kindlaks teha, kas vaidlustatud akt tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi, tuleb lähtuda akti olemusest ja hinnata akti tagajärgi objektiivsete kriteeriumide, näiteks akti sisu põhjal, võttes vajaduse korral arvesse selle akti vastuvõtmise konteksti ja selle vastu võtnud liidu institutsiooni, organi või asutuse pädevust. Lisaks võib arvesse võtta ka subjektiivset kriteeriumi, nimelt akti vastuvõtja tahet.

Mis puudutab vaidlustatud akti vastuvõtmise konteksti ja vastuvõtja volitusi, siis märkis Üldkohus, et määruse nr 1094/2010 artikkel 17 kehtestab „kolmeastmelise mehhanismi“ juhuks, kui riiklikule asutusele heidetakse ette seda, et ta on oma järelevalvetegevuses liidu õiguse, sealhulgas Solventsus II direktiivi kas jätnud kohaldamata või seda kohaldanud ebaõigelt või ebapiisavalt.

Nii uurib EIOPA selle mehhanismi rakendumisel esimeses etapis liidu õiguse võimalikku rikkumist või kohaldamata jätmist. ( 5 ) Pärast selle uurimise lõpetamist võib EIOPA esitada asjaomasele riiklikule asutusele „soovituse meetmete kohta, mida tuleb võtta liidu õiguse järgimiseks“. ( 6 )

Teises etapis, kui asjaomane riiklik asutus ei ole taganud liidu õiguse järgimist ühe kuu jooksul alates EIOPA soovituse kättesaamisest, võib komisjon esitada „ametliku arvamuse, millega [sellelt] asutuselt nõutakse […] vajalike meetmete võtmist“. ( 7 )

Kolmandas etapis, kui asjaomane riiklik asutus ei järgi komisjoni ametlikku arvamust selles arvamuses ette nähtud tähtaja jooksul ja kui on täidetud teatavad tingimused, võib EIOPA võtta asjaomase finantseerimisasutuse suhtes vastu „üksikotsuse, millega nõutakse teatavate meetmete võtmist, mida on vaja liidu õiguses sätestatud kohustuste täitmiseks, sealhulgas mis tahes tegevuse lõpetamist“. ( 8 )

Seega nähtub määruse nr 1094/2010 artikli 17 sõnastusest, et artikli 17 lõike 3 alusel EIOPA antud soovitustes piirdutakse võetavate meetmete „ette nägemisega“, samas kui ametlikud arvamused, mille komisjon esitab artikli 17 lõike 4 alusel, nagu ka artikli 17 lõike 6 alusel EIOPA vastu võetavad üksikotsused „kohustavad“ nende adressaate vajalikke meetmeid võtma.

Lisaks on määruse nr 1094/2010 artikli 17 lõike 7 teises lõigus ette nähtud, et kui asjaomased riiklikud asutused võtavad meetmeid seoses küsimustega, mille kohta komisjon on esitanud ametliku arvamuse või mille kohta on tehtud EIOPA üksikotsus, „peavad pädevad asutused vastavalt järgima ametlikku arvamust või otsust“. Kuid selles sättes ega üheski muus selle määruse sättes ei ole ette nähtud, et need asutused on kohustatud järgima EIOPA soovitusi.

Arvestades kõiki eespool esitatud kaalutlusi otsustas Üldkohus, et määruse nr 1094/2010 artikli 17 lõike 3 alusel antud EIOPA soovitused on lihtsalt soovitused ja nende eesmärk ei ole nende endiga tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi asjaomasele riiklikule asutusele või finantseerimisasutusele. Seevastu komisjoni poolt selle määruse artikli 17 lõike 4 alusel esitatud ametlikud arvamused ja sama määruse artikli 17 lõike 6 alusel EIOPA poolt vastu võetud üksikotsused tekitavad nende adressaatidele siduvaid õiguslikke tagajärgi.

Eeltoodut silmas pidades ning arvestades ka vaidlustatud akti sisu, sõnastust ja selle vastuvõtja tahet, järeldas Üldkohus käesolevas asjas, et vaidlustatud akt tekitas NBSile siduvaid õiguslikke tagajärgi, kuna see kohustab teda võtma hageja suhtes nelja kuu jooksul vastu lõpliku otsuse liidu õiguse järgimise tagamiseks võetavate kontrollimeetmete kohta. Seega, vastupidi komisjoni väidetule võib selle akti peale esitada tühistamishagi ELTL artikli 263 alusel.

Seejärel analüüsis Üldkohus, kas hagejal on õigus hagi esitada, ja eelkõige, kas vaidlustatud akt puudutab teda otseselt. Ta tuletas meelde, et nõue, mille kohaselt hagi esemeks olev meede peab füüsilist või juriidilist isikut otseselt puudutama, eeldab kahe kumulatiivse tingimuse täidetust, nimelt esiteks, et meede avaldaks otsest mõju selle isiku õiguslikule olukorrale, ja teiseks, et see ei jätaks meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust – akti rakendamine on puhtalt automaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme.

Käsitletavas asjas kohustab vaidlustatud akt NBSi võtma hageja suhtes nelja kuu jooksul vastu lõpliku otsuse liidu õiguse järgimise tagamiseks võetavate kontrollimeetmete kohta. Sellest järeldub, et see akt ei jäta NBSile kaalutlusõigust põhimõttelises küsimuses, kas võtta vastu otsus ja kontrollimeetmed teatud kindla tähtaja jooksul.

Seevastu jätab Üldkohtu hinnangul vaidlustatud akt NBSile vaieldamatult kaalutlusõiguse võetavate kontrollimeetmete laadi osas. Nimelt ei kohusta see akt NBSi võtma kindlat meedet ega keela tal seda teha. Eelkõige ei kohustanud komisjon NBSi hageja tegevusluba kehtetuks tunnistama. Selles kontekstis piirasid NBSi kaalutlusõigust üksnes kohaldatavad õigusnormid, mis võimaldavad teatavatel juhtudel päritoluliikmesriigi järelevalveasutusel kindlustus- või edasikindlustusandja tegevusloa kehtetuks tunnistada ja muudel juhtudel kohustavad päritoluliikmesriigi järelevalveasutust seda tegema.

Üldkohus järeldas sellest, et NBSile oli jäetud kaalutlusõigus hageja suhtes võetavate meetmete määratlemise üle ja seega said hagejat otseselt mõjutada üksnes NBSi võetud meetmed. Järelikult ei ole vaidlustatud akti ja hiljem NBSi poolt hageja suhtes võetud rakendusmeetmete mõju vahel otsest seost. Üldkohus järeldas sellest, et vähemalt teine kumulatiivne kriteerium, mis on hageja otsese puutumuse tingimuse puhul nõutav, ei ole käesolevas asjas täidetud, mistõttu ei ole see tingimus täidetud. Seetõttu jättis Üldkohus hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

( 1 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrus (EL) nr 1094/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/79/EÜ (ELT 2010, L 331, lk 48).

( 2 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/138/EÜ kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (ELT 2009, L 335, lk 1; edaspidi „Solventsus II direktiiv“).

( 3 ) Määruse nr 1094/2010 artikli 17 lõike 3 alusel.

( 4 ) Määruse nr 1094/2010 artikli 17 lõike 4 alusel.

( 5 ) Määruse nr 1094/2010 artikli 17 lõike 2 esimese lõigu alusel.

( 6 ) Määruse nr 1094/2010 artikli 17 lõike 3 esimese lõigu alusel.

( 7 ) Määruse nr 1094/2010 artikli 17 lõike 4 esimese lõigu alusel.

( 8 ) Määruse nr 1094/2010 artikli 17 lõike 6 esimese lõigu alusel.