Esialgne tõlge

ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda)

22. oktoober 2025(*)

Euroopa Liidu kaubamärk – Vastulausemenetlus – Euroopa Liitu nimetav rahvusvaheline registreering – Kujutismärk CMS Italy – Vasakule hüppavat kaslast kujutavad varasemad rahvusvahelised kujutismärgid – Suhteline keeldumispõhjus – Maine kahjustamine – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 8 lõige 5 – Maine tugevus – EUIPO kohustus võtta otsesõnu arvesse tema menetluses kaotavale poolele kõige soodsamat hüpoteesi – Hoolsuskohustus

Kohtuasjas T‑491/24,

Puma SE, asukoht Herzogenaurach (Saksamaa), esindajad: advokaadid M. Schunke ja P. Trieb,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindajad: J. Ivanauskas ja V. Ruzek,

kostja,

teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses oli

CMS Costruzione macchine speciali SpA, asukoht Alonte (Itaalia),

ÜLDKOHUS (kuues koda),

nõupidamiste ajal koosseisus: koja president M. J. Costeira, kohtunikud M. Kancheva (ettekandja) ja P. Zilgalvis,

kohtusekretär: ametnik G. Mitrev,

arvestades menetluse kirjalikku osa,

arvestades Üldkohtu kirjalikke küsimusi hagejale ja EUIPO-le ning nende antud vastuseid, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse vastavalt 14. ja 21. mail 2025,

arvestades 19. juuni 2025. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

kohtuotsuse

1        Hageja Puma SE palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) viienda apellatsioonikoja 4. juuli 2024. aasta otsus (asi R 2215/2019-5) (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

 Vaidluse taust

2        Teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses, CMS Costruzione macchine speciali SpA, nimetas 21. detsembril 2012 rahvusvahelise registreeringu nr 1150538 kaitse taotluses prioriteedikuupäevaga 14. detsember 2012 Euroopa Liitu.

3        Kaubamärk, mille suhtes kaitse taotlus esitati, on järgmine kujutismärk:

4        Kaubad ja teenused, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni 15. juuni 1957. aasta Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 7, 11 ja 37 ning vastavad neis klassides järgmisele kirjeldusele:

–        klass 7: „igat liiki soojusvahetite tööstuslikuks tootmiseks mõeldud seadmed ja tööpingid“;

–        klass 11: „kütte-, jahutus-, külmutus-, õhu konditsioneerimis-, ventileerimis-, aurugenereerimis- ja kuivatusseadmed ning -paigaldised“;

–        klass 37: „igat liiki soojusvahetite tööstuslikuks tootmiseks mõeldud seadmete ja tööpinkide paigaldus, hooldus ja remont“.

5        Hageja esitas 21. novembril 2013 nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1) alusel taotletava kaubamärgi registreerimisele eespool punktis 4 nimetatud kaupade ja teenuste osas vastulause.

6        Vastulause tugines muu hulgas alljärgnevatele varasematele kaubamärkidele (edaspidi „varasemad kaubamärgid“):

–        allpool esitatud rahvusvaheline kujutismärk, mis registreeriti 17. juunil 1992 numbriga 593987 (edaspidi „varasem kaubamärk nr 1“) ja mida on nõuetekohaselt pikendatud Beneluxi riikides, Bulgaarias, Tšehhi Vabariigis, Eestis, Kreekas, Hispaanias, Prantsusmaal, Horvaatias, Itaalias, Küprosel, Lätis, Leedus, Ungaris, Austrias, Poolas, Portugalis, Rumeenias, Sloveenias, Slovakkias, Soomes ja Ühendkuningriigis ning mis tähistab muu hulgas järgmisi klassidesse 18, 25 ja 28 kuuluvaid kaupu:

–        klass 18: „nahk- ja tehisnahktooted (mis kuuluvad sellesse klassi); käekotid ja muud vutlarid, mis ei ole kohandatud toodete jaoks, mida need on mõeldud mahutama ning väikesed nahktooted, eelkõige peenrahakotid, rahakotid, võtmetaskud; käekotid, dokumendimapid, hoiukotid ja ostukotid, koolikotid ja ranitsad, matkakotid, seljakotid, paunad, võistluskotid, transpordi- ja hoiukotid, nahast ja tehisnahast, sünteetilistest materjalidest, kangast, metallisulamist ja tekstiilist reisikotid; reisitarvikute komplektid (nahast); rihmad (õla-), karusnahad; reisikohvid ja reisikotid; vihmavarjud, päikesevarjud ja jalutuskepid; piitsad, sadulsepatooted“;

–        klass 25: „rõivad, jalatsid, peakatted; jalatsite osad ja komponendid, tallad ja ravitallad, kontsad, saabaste pealisosa; jalatsite libisemisvastased vahendid, kassid ja naelikud; kahekordsed voodrid ja rõivaste valmistaskud; korsett-tooted; saapad, sussid, lahtise kannaga kingad; valmisjalatsid, tänava-, spordi-, vabaaja-, trenni-, jooksu-, võimlemis-, sauna- või rannajalatsid ning füsioloogilised jalanõud (mis kuuluvad sellesse klassi), tennisejalatsid; säärised ja kedrid, nahksäärised ja -kedrid, säärekaitsed, säärised, kingakedrid; trennirõivad, võimlemispüksid ja -trikood, jalgpallipüksid ja -särgid, tennisesärgid ja -püksid, ujumis- ja rannarõivad, rannarõivad ja ujumispüksid ja -rõivad, sh kaheosalised komplektid, spordi- ja vabaajarõivad (sh trikotaaž- ja džörsirõivad), ka sportimiseks, jooksmiseks või vastupidavustrenniks ja võimlemiseks, spordipüksid ja lühikesed püksid, kampsunid, džemprid, T-särgid, treeningpluusid, tennise- ja suusatamisrõivad; vabaaja pealisrõivad ja -komplektid, universaalsed pealisrõivad ja -komplektid, sukad (trikotaaž), jalgpallipõlvikud, kindad, sh nahkkindad, ka tehisnahast või sünteetilisest nahast, rätikmütsid ja nokkmütsid, juuksepaelad, peapaelad ja higipaelad, ehisvööd, pearätid, sallid, nina kinnikatvad sallid; vööd, anorakid ja parkad, pihtkuued ja veekindlad rõivad, mantlid, pluusid, jakid ja kuued, seelikud, ratsapüksid ja püksid, pulloverid ja erinevatest rõivaesemetest ning aluspesust kokku pandud komplektid; aluspesu“;

–        klass 28: „mängud, mänguasjad, sh miniatuursed jalatsid ja pallid (kasutatavad mänguasjadena); füüsilise trenni, võimlemis- ja sporditarbed ja -riistad (mis kuuluvad sellesse klassi); suusa-, tennise-, kalapüügivarustus; suusad, suusasidemed, suusakepid; suusakandid, nahast suusakotid; pallid, sh spordi- ja mänguväljakupallid; hantlid, kuulid, kettad, vasaraheite vasarad; pingpongi või lauatennise, sulgpalli, seinatennise reketid, kriketi kurikad, golfi- ja jäähokikepid; tennisepallid ja tennisepalli masinad; rulluisud ja uisud, kingad, mis ühilduvad rulluiskudega, ka tugevdatud tallaga; lauatennise lauad; võimlemiskurikad, võimlemisrõngad, spordivõrgud, värava- ja pallivõrgud; spordikindad (sporditarbed); nukud, nukuriided, nukukingad, nukkude nokkmütsid ja mütsid, nukuvööd, nukupõlled; põlvekaitsmed, küünarnukikaitsmed, pahkluu- ja sääreluu kaitsmed sportimiseks; jõulupuuehted“:

–        allpool esitatud rahvusvaheline kujutismärk, mis registreeriti 30. septembril 1983 numbriga 480105 (edaspidi „varasem kaubamärk nr 2“) ja mille registreeringut on nõuetekohaselt pikendatud Beneluxi riikides, Tšehhi Vabariigis, Prantsusmaal, Horvaatias, Itaalias, Ungaris, Austrias, Portugalis, Rumeenias, Sloveenias ja Slovakkias ning mis tähistab klassidesse 18, 25 ja 28 kuuluvaid järgmisi kaupu:

–        klass 18: „õlalkantavad kotid ja reisikotid, reisikohvrid ja reisikotid, eelkõige sporditarvete ja -rõivaste jaoks“;

–        klass 25: „rõivad, saapad, kingad ja sussid“;

–        klass 28: „mängud, mänguasjad; sporditarbed, võimlemis- ja spordiriistad (mis ei kuulu teistesse klassidesse), sh spordipallid“.

7        Vastulause põhjendamiseks tugineti määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikele 5. Kõigi eespool punktis 4 nimetatud kaupade ja teenuste osas esitatud vastulause tugines kõigile varasema kaubamärgiga nr 2 hõlmatud kaupadele ja osadele varasema kaubamärgiga nr 1 hõlmatud kaupadele, nimelt klassidesse 18, 25 ja 28 kuuluvatele kaupadele. Mainele tugineti seoses kõigi kaupadega, millel vastulause põhineb, ja kõigi riikidega, kus varasemad kaubamärgid on kaitstud. Maine tõendamiseks esitati vastulause lisas 18 dokumenti, sealhulgas vastulausete osakonna varasemad otsused.

8        Vastulausete osakond lükkas 28. novembri 2014. aasta otsusega vastulause tagasi põhjusel, et varasemate kaubamärkide maine ei ole tõendatud.

9        Hageja esitas 26. jaanuaril 2015 EUIPO-le vastulausete osakonna otsuse peale kaebuse. Ta esitas esimest korda apellatsioonikojale kolm CD-d lisadega, mis sisaldasid kahteteist dokumenti või dokumentide rühma varasemate kaubamärkide maine tõenduseks.

10      EUIPO teine apellatsioonikoda jättis 29. jaanuari 2016. aasta otsusega (edaspidi „esimene otsus“) kaebuse rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole varasemate kaubamärkide mainet tõendanud.

11      Üldkohus tühistas 22. mai 2019. aasta kohtumäärusega Puma vs. EUIPO – CMS (CMS Italy) (T‑161/16, EU:T:2019:350) esimese otsuse. Võttes arvesse 28. juuni 2018. aasta kohtuotsuses EUIPO vs. Puma (C‑564/16 P, EU:C:2018:509) teatava teise kaubamärgitaotluse kohta antud juhiseid, leidis Üldkohus esiteks, et apellatsioonikoda eksis, kui ta jättis arvesse võtmata EUIPO varasemad otsused, mille hageja esitas vastulausete osakonnas vastavate varasemate kaubamärkide maine tõenduseks, ja teiseks, et apellatsioonikoda jättis kaebemenetluses esitatud tõendid nende vastuvõetamatuse põhjendusel ekslikult arvesse võtmata.

12      Neljas apellatsioonikoda jättis hageja kaebuse vastulausete osakonna otsuse peale, millega vastulause tagasi lükati, 24. septembri 2020. aasta otsusega (edaspidi „teine otsus“) uuesti rahuldamata.

13      Üldkohus tühistas 5. oktoobri 2022. aasta kohtumäärusega Puma vs. EUIPO – CMS (CMS Italy) (T‑711/20, ei avaldata, edaspidi „tühistav kohtuotsus“, EU:T:2022:604) teise otsuse. Olles kinnitanud vastandatud kaubamärkide võrdlust (tühistav kohtuotsus, punktid 33–80), tõdes ta, et apellatsioonikoda leidis ekslikult, et varasemal kaubamärgil nr 2 põhinevat vastulauset ei ole vaja kontrollida üksnes põhjusel, et see on taotletava kaubamärgiga vähem sarnane kui varasem kaubamärk nr 1. Sellega seoses märkis Üldkohus, et see, kuivõrd sarnased on tähised, on vaid üks asjakohane tegur määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 alusel seose olemasolu hindamisel ning seetõttu võib varasema kaubamärgiga nr 2 esineva vähesema sarnasuse kompenseerida muu hulgas suurem maine (tühistav kohtuotsus, punktid 97–112). Lisaks tõdes Üldkohus varasema kaubamärgi nr 1 kohta, et apellatsioonikoda eksis, kui ta leidis, et vaja ei ole uuesti analüüsida tõendeid maine kohta, mis olid esitatud vastulausete osakonnale, välja arvatud vastulausete osakonna varasemad otsused (tühistav kohtuotsus, punktid 114–136). Seetõttu tühistas Üldkohus teise otsuse varasematel kaubamärkidel nr 1 ja nr 2 põhineva vastulause osas, kuna nende kaubamärkide maine olemasolu ja tugevust ei ole igakülgselt hinnatud (tühistav kohtuotsus, punktid 137–144).

14      Viies apellatsioonikoda jättis vaidlustatud otsusega hageja kaebuse uuesti rahuldamata. Pärast seda, kui apellatsioonikoda oli märkinud, et on kohustatud varasemate kaubamärkide olemasolu ja maine tugevust uuesti igakülgselt hindama, otsustas ta esimesena võtta arvesse kaebemenetluses esitatud täiendavaid tõendeid ning leidis, et Üldkohus oli tühistavas kohtuotsuses vastandatud kaubamärkide võrdlust kinnitanud. Teisena tõdes apellatsioonikoda pärast kõigi varasemate kaubamärkide maine kohta esitatud tõendite – sealhulgas vastulausete osakonna varasemad otsused ja talle esitatud täiendavad tõendid – hindamist, et hageja esitatud tõendite koos hindamise põhjal on varasematel kaubamärkidel „vähemalt“ keskmine maine seoses spordijalatsite ja spordirõivastega vähemalt Saksamaal, Itaalias, Hispaanias, Ühendkuningriigis ja Tšehhi Vabariigis. Kolmandana lükkas apellatsioonikoda vastulause tagasi põhjendusel, et vastandatud kaubamärkide vahelise seose olemasolu ei ole tõendatud, olgugi et varasemate kaubamärkide mainekus on „vähemalt“ keskmine. Neljandana lükkas apellatsioonikoda vastulause „ammendavuse huvides“ tagasi põhjusel, et hageja ei ole tõendanud, et täidetud on muud tingimused, nimelt et varasemate kaubamärkide eristusvõimet või mainet on ära kasutatud või nende eristusvõimet või mainet on kahjustatud.

 Poolte nõuded

15      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus ja

–        mõista kohtukulud ja apellatsioonikoja menetlusega seotud kulud välja EUIPO-lt.

16      EUIPO palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata ja

–        juhul, kui korraldatakse kohtuistung, mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

17      Hageja põhjendab oma hagi sisuliselt üheainsa väitega, mille kohaselt on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 8 lõiget 5. See ainus väide jaguneb sisuliselt neljaks osaks, mis puudutavad esiteks vastandatud kaubamärkide sarnasust, teiseks varasemate kaubamärkide maine tugevust, kolmandaks seost vastandatud kaubamärkide vahel ja neljandaks varasemate kaubamärkide maine rikkumist.

18      Määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 5 on sätestatud, et lõike 2 tähenduses ei registreerita varasema kaubamärgi omaniku vastuseisu korral taotletavat kaubamärki, kui see on identne või sarnane varasema kaubamärgiga ning seda tahetakse registreerida kaupade või teenuste jaoks, mis ei ole sarnased nendega, mille jaoks on registreeritud varasem kaubamärk, kui varasema Euroopa Liidu kaubamärgi olemasolu korral on see omandanud liidus maine ja varasema riigisisese kaubamärgi olemasolu korral on see omandanud maine asjaomases liikmesriigis ning kui taotletava kaubamärgi kasutamine ilma tungiva põhjuseta tähendaks varasema kaubamärgi eristusvõime või maine ärakasutamist või kahjustamist.

19      Määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 5 registreeritud varasemale kaubamärgile antud laiendatud kaitse eeldab, et täidetud on järgmised kolm tingimust: esiteks on vastandatud kaubamärgid identsed või sarnased, teiseks on olemas vastulause aluseks oleval varasemal kaubamärgil maine ning kolmandaks on tõenäoline, et taotletava kaubamärgi kasutamine ilma tungiva põhjuseta tähendaks varasema kaubamärgi eristusvõime või maine ärakasutamist või kahjustamist. Need tingimused on kumulatiivsed, mistõttu ei ole see säte kohaldatav siis, kui kas või üks neist on täitmata (vt tühistav kohtuotsus, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

20      Käesoleval juhul peab Üldkohus otstarbekaks analüüsida kõigepealt ainsa väite teist osa, mis puudutab varasemate kaubamärkide maine tugevust.

21      Ainsa väite teises osas vaidlustab hageja apellatsioonikoja hinnangu, mille kohaselt on varasemate kaubamärkide maine vähemalt keskmine. See väiteosa jaguneb sisuliselt kolmeks etteheiteks. Esiteks heidab hageja apellatsioonikojale ette, et viimane eiras asjaolu, kui oluline on varasemate kaubamärkide mainekus määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaldamisel. Asjaolu, et apellatsioonikoda ei vastanud selle maine taseme väitele, on „õigusvastane“. Teises etteheites väidab hageja, et varasemate kaubamärkidel on tegelikult väga kõrge maine tase, mida tõendab suur hulk esitatud tõendeid. Kolmandaks heidab hageja apellatsioonikojale ette seda, et viimane ei tõdenud, et varasematel kaubamärkidel on tugev eristusvõime, kuna nende tavapärasel või keskmisel määral esinev olemusest tulenev eristusvõime on ulatusliku kasutamise tõttu märkimisväärselt suurenenud.

22      EUIPO vaidleb hageja argumentidele vastu. Ta sõnastab hageja esimese etteheite ümber nii, et apellatsioonikoda oleks pidanud tuvastama varasemate kaubamärkide maine täpse taseme. Ta märgib, et kuigi varasemate kaubamärkide maine on määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaldamise vajalik eeltingimus, ei ole maine konkreetset taset siiski vaja kindlaks teha. Seega peaks olema võimalik nimetatud artikli kohaldatavust hinnata, võttes aluseks kõige madalama (st „vähima“) võimaliku maine taseme, kõige kõrgema (st „enima“, „parimal juhul esineva“) võimaliku maine taseme või isegi teatava mainekuse. Seetõttu leiab ta, et käesoleval juhul ei teinud apellatsioonikoda hindamisviga, kui ta järeldas, et varasematel kaubamärkidel on seoses spordijalatsite ja spordirõivastega, mis on kaks eri kaubaliiki, „vähimal juhul keskmine maine“.

23      Apellatsioonikoda hindas vaidlustatud otsuse punktides 44–61 nõuetekohaselt kõiki tõendeid varasemate kaubamärkide maine kohta, sealhulgas vastulausete osakonna varasemaid otsuseid. Apellatsioonikoda leidis eelkõige, et talle esitatud lisadest nähtub, et hageja on aastate jooksul teinud märkimisväärseid turunduslikke jõupingutusi, muu hulgas spondeerinud eri sportlasi ja spordimeeskondi. Paljud dokumendid sisaldasid fotosid tuntud sportlastest, kes kandsid varasemate kaubamärkidega (või ühega neist) tähistatud spordirõivaid ja -jalatseid.

24      Apellatsioonikoda tõdes vaidlustatud otsuse punktis 62, et hageja esitatud tõendite kogumist ilmneb varasemate kaubamärkide „vähimal juhul keskmine maine“ seoses spordijalatsite ja -rõivastega. Apellatsioonikoja sõnul ei ole dokumendid tervikuna piisavad, et tõendada mainet seoses muude kaupadega, kuna need ei tõenda kaubamärgi piisavat tuntust asjaomase avalikkuse seas, mida oleks saanud tõendada turu-uuringutega. Esitatud tõenditest kui tervikust nähtub, et varasemaid kaubamärke on kasutatud intensiivselt ja kaua ning neil on spordijalatsite ja -rõivastega seoses „vähimal juhul keskmine maine“. Nimetatud otsuse punktis 63 järeldas apellatsioonikoda, et kogumis näitavad hageja esitatud tõendid varasemate kaubamärkide „vähemalt keskmist mainet“ vähemasti Saksamaal, Itaalias, Hispaanias, Ühendkuningriigis ja Tšehhi Vabariigis.

25      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on kaubamärk omandanud liidu õiguse tähenduses maine juhul, kui asjaomase territooriumi olulises osas teab kaubamärki märkimisväärne osa avalikkusest, keda selle kaubamärgiga hõlmatud kaubad või teenused puudutavad. Maine olemasolu analüüsimisel tuleb võtta arvesse kõiki konkreetses asjas olulisi tegureid, milleks on eeskätt kaubamärgi turuosa, kaubamärgi kasutamise intensiivsus, geograafiline ulatus ja kestus ning investeeringute maht, mida ettevõtja selle edendamiseks on teinud (vt selle kohta 28. juuni 2018. aasta kohtuotsus EUIPO vs. Puma, C‑564/16 P, EU:C:2018:509, punktid 55 ja 56 ning seal viidatud kohtupraktika).

26      Mis puutub esimesse etteheitesse, siis tuleb märkida, et hageja väidab sisuliselt, et apellatsioonikoda rikkus õigusnormi, kui ta ei tuvastanud varasemate kaubamärkide maine täpset taset või vähemalt ei võtnud hagejale kõige soodsamat hüpoteesi sõnaselgelt arvesse.

27      Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et maine tugevus on vastandatud kaubamärkide vahelise seose olemasolu igakülgsel hindamisel asjakohane tegur (vt selle kohta 27. novembri 2008. aasta kohtuotsus Intel Corporation C‑252/07, EU:T:2008:655, punktid 41 ja 42).

28      Seoses varasema kaubamärgi maine tugevuse ja eristusvõime ulatusega tuleneb kohtupraktikast, et mida tugevam on kaubamärgi eristusvõime ja maine, seda lihtsam on möönda, et seda on rikutud (vt 27. novembri 2008. aasta kohtuotsus Intel Corporation C‑252/07, EU:T:2008:655, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).

29      Lisaks tuleb meelde tuletada, et kuigi varasema kaubamärgi maine, sealhulgas selle intensiivsus, on üks määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaldamise kumulatiivsetest tingimustest, kuulub see tegurite hulka, mida tuleb arvesse võtta nii selle hindamisel, kas avalikkus tajub varasema kaubamärgi ja vaidlusaluse kaubamärgi vahel seost, kui ka selle hindamisel, kas esineb oht, et aset leiab üks selles sättes nimetatud kolmest rikkumisest (vt 28. septembri 2016. aasta kohtuotsus Lacamanda Group vs. EUIPO – Woolley (HENLEY), T‑362/15, ei avaldata, EU:T:2016:576, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

30      Seega on varasema kaubamärgi maine olemasolu hindamine määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaldatavuse analüüsimisel üks hädatarvilik etapp. Järelikult eeldab selle sätte kohaldamine tingimata lõplikku järeldust selle kohta, kas maine on olemas või mitte, mis põhimõtteliselt välistab selle, et nimetatud sätte võimalikku kohaldamist analüüsitakse ebamäärase hüpoteesi, nimelt sellise hüpoteesi alusel, mis ei põhine teatava kindla tugevusega maine arvestamisel (vt 28. septembri 2016. aasta kohtuotsus HENLEY, T‑362/15, ei avaldata, EU:T:2016:576, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika; vt analoogia alusel ka 22. jaanuari 2025. aasta kohtuotsus Rain Carbon Germany vs. EUIPO – Novaresine (NOVARESINE INNOVATION GOES GREEN), T‑1188/23, ei avaldata, EU:T:2025:49, punktid 91 ja 92).

31      Selles osas tuleb asuda seisukohale, et kui EUIPO kontrollib – nagu käesoleval juhul – määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaldatavust, ei piisa sellest, kui ta tuvastab, et varasema kaubamärgi mainekuse tase on „vähimal juhul keskmine“, vaid ta peab täpselt kindlaks tegema selle mainekuse tugevuse (keskmine, kõrge või isegi väga kõrge tase), mis on seose igakülgsel hindamisel asjakohane tegur, või vähemalt võtma sõnaselgelt aluseks tema menetluses kaotavale poolele, käesoleval juhul hagejale kõige soodsama hüpoteesi. Tuleb täpsustada, et mõiste „kaotav pool“ tähistab selles kontekstis poolt, kelle argumendid maine tugevuse kohta lükkab EUIPO tagasi.

32      Seega tuleb ühtviisi EUIPOga märkida, et EUIPO ei ole kohustatud täpset maine taset iga juhtumi korral kindlaks määrama. Seega on EUIPO-l lubatud mõnel sobival juhul (vt allpool punktid 34 ja 35) maine tugevuse hindamisel kasutada selliseid väljendeid nagu „vähimal juhul“ või „enimal juhul“.

33      Siiski on oluline rõhutada, et juhul, kui EUIPO otsustab maine tugevuse hindamisel kasutada selliseid väljendeid nagu „vähimal juhul“ või „enimal juhul“, peab ta sõnaselgelt aluseks võtma tema menetluses kaotavale poolele kõige soodsama olukorra, enne kui ta saab kaaluda a fortiori teisi, kaotavale poolele vähem soodsaid hüpoteese.

34      Seega on EUIPO-l lubatud juhul, kui ta järeldab, et seos puudub või et asjaomase varasema kaubamärgi mainet ei ole kahjustatud, liigitada maine taseme „enimal juhul“ kõrgeks, võtta arvesse maksimaalset, st kõrget taset ja seejärel kaaluda a fortiori hüpoteese, mis on vähem soodsad – nimelt maine keskmine või vähene tase – kaotavale poolele, kelleks on vastulause esitaja. Seevastu ei ole sellistel juhtudel EUIPO-l lubatud liigitada maine taset „vähimal juhul“ keskmiseks, võtmata sõnaselgelt arvesse „kaotavale poolele“ – käesoleval juhul vastulause esitajale – kõige soodsamat hüpoteesi, nimelt kõrget või isegi väga kõrget mainekuse taset. Kui vastulause esitaja jaoks kõige soodsamat hüpoteesi ei võeta sõnaselgelt arvesse, võib see kahjustada üldhinnangut seose olemasolu kohta, mille puhul varasema kaubamärgi maine tugevus on oluline tegur, või maine rikkumise kohta.

35      Kui aga EUIPO jõuab järeldusele, et vastandatud kaubamärkide vahel on seos või et asjaomase varasema kaubamärgi mainet on kahjustatud, võib ta liigitada maine taseme „vähimal juhul“ keskmiseks, võtta arvesse minimaalset taset, st keskmist taset, ja kaaluda a fortiori hüpoteese, mis on vähem soodsad kaotavale poolele, käesoleval juhul vaidlusaluse kaubamärgi omanikule, st kõrget või isegi väga kõrget taset. Seevastu ei ole EUIPO-l sellistel juhtudel lubatud liigitada mainekust „enimal juhul“ kõrgeks, võtmata sõnaselgelt arvesse omanikule kõige soodsamat hüpoteesi, näiteks keskmist (või madalat) maine taset. Kui ei võeta sõnaselgelt arvesse omaniku jaoks kõige soodsamat hüpoteesi, võib see kahjustada üldhinnangut seose olemasolu kohta, mille puhul varasema kaubamärgi maine tugevus on oluline tegur, või maine rikkumise kohta.

36      Üldisemas plaanis tuleb asuda seisukohale, et kui EUIPO otsustab mis tahes hindamise käigus kasutada selliseid väljendeid nagu „vähimal juhul“ või „enimal juhul“, peab ta sõnaselgelt võtma arvesse kõige soodsamat olukorda tema menetluses kaotava poole, st poole jaoks, kelle argumendid kõnealuse hinnangu kohta ta tagasi lükkab.

37      Kohustuses võtta sõnaselgelt arvesse EUIPO menetluses kaotavale poolele kõige soodsamat olukorda väljendub selle poole suhtes kehtiv hoolsuskohustus, mille kohaselt on pädev institutsioon kohustatud hoolikalt ja erapooletult hindama kõiki vastavas asjas olulisi õiguslikke ja faktilisi asjaolusid (vt tühistav kohtuotsus, punkt 127 ja seal viidatud kohtupraktika).

38      Käesoleval juhul tuleb aga tõdeda, et apellatsioonikoda ei võtnud vastandatud kaubamärkide vahelise seose igakülgsel hindamisel sõnaselgelt arvesse kaotavale poolele – käesoleval juhul hagejale (kes pealegi selle just viitas) – kõige soodsamat, nimelt „väga kõrge“ maine olemasolu hüpoteesi.

39      Käsitletav juhtum erineb seega kohtuasjast, milles tehti 2. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus The Tea Board vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Delta Lingerie (Darjeeling) (T‑627/13, ei avaldata, EU:T:2015:740, punkt 83). Selles kohtuasjas, millele EUIPO kohtuistungil tugines, ei tuginenud apellatsioonikoda sõnaselgelt mitte ebamäärasele oletusele, vaid hüpoteetilisele eeldusele, et asjaomastel varasematel kaubamärkidel on konkreetse tugevusega, see tähendab erakordselt kõrge maine, mis vastab mainele, mida hageja, kes on selles asjas kaotav pool, soovis EUIPO pädevates talitustes tõendada.

40      EUIPO muud argumendid ei lükka eespool punktis 38 esitatud järeldust ümber.

41      Esiteks väidab EUIPO, et kuigi varasemate kaubamärkide maine on määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaldamise vajalik eeltingimus, ei ole selle maine täpset taset siiski vaja igal juhul tuvastada. Seetõttu peaks olema võimalik anda hinnangut nimetatud artikli kohaldatavuse kohta madalaimast võimalikust (st „vähimast“) maine tasemest lähtudes (19. juuni 2008. aasta kohtuotsus Mülhens vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – SpA Monopole (MINERAL SPA), T‑93/06, ei avaldata, EU:T:2008:215, punktid 34–36, ja 6. juuli 2022. aasta kohtuotsus ALO jewelry CZ vs. EUIPO – Cartier International (ALOve), T‑288/21, ei avaldata, EU:T:2022:420, punktid 26 ja 72), kõige kõrgemast (st „enimast“, „parimal juhul esinevast“) maine tasemest (tühistav kohtuotsus, punkt 16) või isegi teatavast mainekusest (9. septembri 2020. aasta kohtuotsus Novomatic vs. EUIPO – Brouwerij Haacht (PRIMUS), T‑669/19, ei avaldata, EU:T:2020:408, punkt 77).

42      Sellega seoses tuleb märkida, et 19. juuni 2008. aasta kohtuotsuses MINERAL SPA (T‑93/06, ei avaldata, EU:T:2008:215, punktid 34–36) tuvastas Üldkohus tõepoolest „vähemalt väga suure“ mainekuse olemasolu ning leidis, et varasema kaubamärgi maine täpseks kindlaksmääramiseks sellest piisab. Erinevalt apellatsioonikojast leidis Üldkohus käesolevas asjas siiski, et mainet on rikutud, võttes aluseks, et maine tase on (vähimal juhul) „väga suur“, ja tuginedes seejuures sõnaselgelt hüpoteesile, mis oli kaotavale poolele, vaidlusaluse kaubamärgi omanikule, kõige soodsam. Samuti on tõsi, et Üldkohus leidis 6. juuli 2022. aasta kohtuotsuses ALOve (T‑288/21, ei avaldata, EU:T:2022:420, punktid 26 ja 72) tõepoolest, et varasemal kaubamärgil on „vähimal juhul keskmine“ mainekus. Erinevalt apellatsioonikojast leidis Üldkohus käesolevas asjas siiski seejärel, et mainet on rikutud, võttes aluseks, et maine tase on (vähemalt) keskmine, ja tuginedes seejuures sõnaselgelt hüpoteesile, mis oli kaotavale poolele, vaidlusaluse kaubamärgi omanikule, kõige soodsam. Lisaks tuleb märkida, et kuigi on tõsi, et tühistava kohtuotsuse osas „Vaidluse taust“ tuletas Üldkohus meelde, et neljas apellatsioonikoda leidis teises otsuses, et talle esitatud tõendid näitavad „enimal juhul teatavat mainekust“ seoses klassi 25 kuuluvate „spordijalatsitega“, ei ole ta tühistava kohtuotsuse osas „Õiguslik käsitlus“ selles küsimuses seisukohta võtnud. Lõpuks tuleb märkida, et kuigi vastab tõele, et 9. septembri 2020. aasta kohtuotsuses PRIMUS (T‑669/19, ei avaldata, EU:T:2020:408, punktid 77 ja 107) tõdes Üldkohus kõigepealt, et varasematel kaubamärkidel on „teatav mainekus“, täpsustas ta seejärel, et seda mainet tuleb „pidada keskmiseks“, enne kui ta erinevalt apellatsioonikojast asus käesolevas asjas seisukohale, et mainet on rikutud.

43      Seega ei ole ükski EUIPO viidatud kohtuotsustest asjakohane käesoleva juhtumi kontekstis, kus apellatsioonikoda ei võtnud sõnaselgelt arvesse kaotavale poolele kõige soodsamat hüpoteesi.

44      Teiseks väidab EUIPO, et maine tase võib konkreetsete kaupade ja teenuste puhul olla erisugune ning seega võib kõigi kaupade ja teenuste ühesuguse maine taseme tunnustamine määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaldamist hõlbustada.

45      Selles osas piisab, kui tõdeda, et kuna maine tugevus on seose olemasolu hindamise tegur ja see võib konkreetsete kaupade ja teenuste poolest varieeruda, peab EUIPO kas kindlaks tegema maine täpse tugevuse iga konkreetse kauba ja teenuse puhul, mille suhtes on varasem kaubamärk mainekas, või vähemalt võtma iga sellise kauba ja teenuse puhul sõnaselgelt arvesse kaotava poole jaoks kõige soodsamat hüpoteesi (vt eespool punkt 31).

46      Kolmandaks leiab EUIPO, et apellatsioonikoja järeldus, mille kohaselt on varasematel kaubamärkidel „vähimal juhul keskmine maine tase“ seoses klassi 25 kuuluvate kaupadega „spordijalatsid“ ja „spordirõivad“, tähendab, et nende kaupade puhul võib maine tõepoolest olla väga kõrge. Vastuseks Üldkohtu kirjalikule küsimusele leidis ta, et apellatsioonikoda võttis „kaudselt, kuid tingimata“ arvesse varasemate kaubamärkide kõrget mainet, millele hageja oli tuginenud.

47      Siinkohal piisab, kui märkida, et selline kaotavale poolele kõige soodsama hüpoteesi EUIPO poolt arvessevõtmine peab olema sõnaselge ja nähtav, mitte kaudne või abstraktselt esitatud.

48      Neljandaks väidab EUIPO, et vaidlustatud otsusest ei nähtu, et apellatsioonikoda võttis määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaldamisel arvesse üksnes varasemate kaubamärkide keskmist mainet. EUIPO sõnul tuleneb vaidlustatud otsuse punkti 62 sõnastusest (näiteks „väljaandest „Sporting Goods Intelligence“ (lisa 9), et [hagejal] oli 2007. aastal „kergejõustikujalatsite“ segmendis märkimisväärne turuosa, andes talle selles sektoris kolmanda koha“, „varasemaid kaubamärke on kasutatud intensiivselt ja pikaajaliselt“) vastupidi, et ta ei välistanud, et varasemate kaubamärkide maine võib tegelikult olla keskmisest kõrgem. Samuti nähtub vaidlustatud otsuse punktist 78, milles on „ammendavuse huvides“ märgitud, et „isegi kui varasematel kaubamärkidel on kõrge maine ka klassi 25 kuuluvate muude kaupade osas […], on tulemus identne“, et apellatsioonikoda võttis arvesse varasemate kaubamärkide kõrget mainet vähemalt teatavate varasemate kaubamärkidega hõlmatud kaupade osas ja seega hagejale „kõige soodsamat stsenaariumi“.

49      Selles osas tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsus ei sisalda ühtegi sõnaselget ja nähtavat viidet selle kohta, et seose igakülgsel hindamisel on spordijalatsite või -rõivastega seoses võetud arvesse väga kõrget mainet. Mis puudutab selle otsuse punktis 62 tsiteeritud väljavõtteid, siis tuleb märkida, et need on keskne osa maine olemasolu ja tugevuse hindamisel nii enne kui ka pärast sama otsuse punktides 62 ja 63 esitatud järeldusi, mille kohaselt ilmneb esitatud tõendite kogumist varasemate kaubamärkide „vähimal juhul keskmine maine“. Need väljavõtted ei sea seega kuidagi kahtluse alla apellatsioonikoja üldist järeldust maine tugevuse kohta. Lisaks ei ole neile viidatud  seose igakülgsel hindamisel. Seega ei saa nimetatud väljavõtetega selles kontekstis tõendada, et arvesse on võetud kõrget või isegi väga kõrget maine taset, ega selle isegi viidata.

50      Mis puudutab vaidlustatud otsuse punktis 78 tsiteeritud väljavõtet, siis peale selle, et seda on arvestatud rikkumise olemasolu hindamisel, puudutab see just „muid“ klassi 25 kuuluvaid kaupu peale spordijalatsite ja -rõivaste. Seega ei saa nimetatud väljavõte üksnes määrsõna „ka“ esinemise põhjal tõendada, et kõrget või isegi väga kõrget mainet seoses spordijalatsite ja -rõivastega võeti vastava seose igakülgsel hindamisel sõnaselgelt ja nähtavalt arvesse.

51      Selles osas tuleb seoses küsimusega, kas määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kolmanda tingimuse tähenduses (vt eespool punkt 19) esineb rikkumine, täpsustada, et apellatsioonikoda ei võtnud ka vaidlustatud otsuse punktides 74–78 „ammendavuse huvides“ antud hinnangus sõnaselgelt arvesse hageja jaoks kõige soodsamat varasemate kaubamärkide maine tugevuse hüpoteesi. Nimelt mainis apellatsioonikoda nimetatud otsuse punktis 77 „vähemalt keskmist mainekust, mis on varasematel kaubamärkidel [spordi]jalatsite ja spordirõivaste osas“, ning esitas selle otsuse punktis 78 tsiteeritud väljavõttes hüpoteesi „kõrge maine“ kohta seoses „muude“ kaupadega kui spordijalatsid ja spordirõivad.

52      Viiendaks väitis EUIPO kohtuistungil, et hageja ei olnud tema talitustes toimunud menetluses kõrgele mainele tuginenud.

53      Samas nähtub apellatsioonikojale esitatud kaebuse põhjendustest, mis on kokku võetud vaidlustatud otsuse punktis 8, et hageja tugines oma varasemate kaubamärkide „väga suurele tuntuse tasemele turul“ ja „kõrgele mainele“. Seetõttu puudub niisugusel EUIPO väitel faktiline alus. Lisaks on see vastuolus EUIPO enda väitega, et apellatsioonikoda võttis hageja viidatud varasemate kaubamärkide kõrget maine taset „kaudselt, kuid tingimata“ arvesse (vt eespool punkt 46).

54      Tuleb järeldada, et kuna apellatsioonikoda ei võtnud vastandatud kaubamärkide vahelise seose igakülgsel hindamisel sõnaselgelt arvesse hagejale kõige soodsamat hüpoteesi (millele hageja pealegi tugines), nimelt „väga kõrge“ maine olemasolu, rikkus ta eespool punktides 31–37 nimetatud kohustust ja rikkus seeläbi õigusnormi.

55      Ainsa väite teise osa esimese etteheitega tuleb seega nõustuda.

56      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb vastandatud kaubamärkide vahelise seose olemasolu – mis on määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaldamise oluline, olgugi et kaudne tingimus – hinnata igakülgselt, võttes arvesse kõiki konkreetses asjas olulisi tegureid. Nende tegurite hulgast võib nimetada eelkõige varasema kaubamärgi maine tugevust (vt tühistav kohtuotsus, punkt 139 ja seal viidatud kohtupraktika).

57      Kuna käesoleval juhul rikkus apellatsioonikoda varasemate kaubamärkide maine tugevusega seoses õigusnormi (vt eespool punkt 54), ei ole Üldkohtu ülesanne otsustada selle maine tugevuse ega vastandatud kaubamärkide vahelise seose olemasolule apellatsioonikoja poolt antud igakülgse hinnangu üle. Seega on apellatsioonikoja ülesanne hinnata neid aspekte otsuse tegemiseks, mille ta peab tegema tema lahendatava kaebuse kohta (vt selle kohta tühistav kohtuotsus, punkt 140 ja seal viidatud kohtupraktika).

58      Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et Üldkohtul ei ole õigust ise hinnata varasemate kaubamärkide maine tugevust, kuna vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 65 lõikele 2 kontrollib Üldkohus EUIPO otsuste õiguspärasust. Kui Üldkohus tuvastab, et niisugune otsus, mille peale on talle esitatud hagi, on õigusvastane, tuleb tal see tühistada. See-eest ei saa ta hagi tagasi lükata, asendades vaidlusaluse otsuse vastu võtnud EUIPO pädeva talituse otsuse põhjenduse enda omaga (vt selle kohta 28. septembri 2016. aasta kohtuotsus HENLEY, T‑362/15, ei avaldata, EU:C:2016:576, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

59      Kõike eeltoodut arvesse võttes ja ilma et oleks vaja analüüsida hageja ainsa väite teisi osi ja etteheiteid, tuleb vaidlustatud otsus tervikuna tühistada.

 Kohtukulud

60      Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud kohtukulud hüvitama, kui vastaspool on seda nõudnud.

61      Kuna EUIPO on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt hageja nõudele välja mõista EUIPO-lt. Lisaks on hageja esitanud nõude mõista tema poolt apellatsioonikoja menetluses kantud kulud välja EUIPO-lt. Selles osas piisab, kui märkida, et apellatsioonikoja ülesanne on käesolevat kohtuotsust arvesse võttes otsustada tema menetlusega seotud kulude üle (vt selle kohta 29. mai 2018. aasta kohtuotsus Uribe-Etxebarría Jiménez vs. EUIPO – Núcleo de comunicaciones y control (SHERPA), T‑577/15, EU:T:2018:305, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika).

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kuues koda)

otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) viienda apellatsioonikoja 4. juuli 2024. aasta otsus (asi R 2215/2019-5).

2.      Mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 22. oktoobril 2025 Luxembourgis.

Allkirjad

*      Kohtumenetluse keel: inglise.