EUROOPA KOHTU MÄÄRUS (kuues koda)

11. september 2025 ( *1 )

Eelotsusetaotlus – Liidu õiguse põhimõtted – Riigisisene menetlus selleks, et määrata esindaja vaimupuudega inimesele – Raskused sobiva esindaja leidmisel – Kahtlused seoses eelotsusetaotluse esitanud organi menetluse kohtuliku laadiga

Kohtuasjas C‑406/24,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Bezirksgericht Linzi (Linzi esimese astme kohus, Austria) 3. juuni 2024. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 11. juunil 2024, eestkostja kohtuliku määramise menetluses järgmisele isikule:

RC,

teine menetlusosaline:

VertretungsNetz, asukoht Linz (Austria),

EUROOPA KOHUS (kuues koda),

koosseisus: koja president A. Kumin, Euroopa Kohtu asepresident T. von Danwitz (ettekandja) ja kohtunik S. Gervasoni,

kohtujurist: J. Richard de la Tour,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 53 lõikele 2 pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi põhistatud määrusega,

on teinud järgmise

kohtumääruse

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada 13. detsembril 2006 New Yorgis sõlmitud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni, mis kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu 26. novembri 2009. aasta otsusega 2010/48/EÜ (ELT 2010, L 23, lk 35; edaspidi „ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon“), artikleid 3–5, 12, 19 ja 28, Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikleid 1, 20, 21 ja 26 ning ELL artikli 6 lõikes 3 osutatud liidu õiguse üldpõhimõtteid, eelkõige võrdsuse põhimõtet ja diskrimineerimiskeelu põhimõtet, soovitava toime põhimõtet ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet.

2	Taotlus on esitatud Bezirksgericht Linzi (Linzi esimese astme kohus, Austria) omal algatusel algatatud menetluses, mis puudutab eestkostja kohtulikku määramist RC‑le.

Õiguslik raamistik

Rahvusvaheline õigus

3	ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 1 kohaselt on selle konventsiooni eesmärk „edendada, kaitsta ja tagada kõigi inimõiguste ja põhivabaduste täielikku ja võrdset teostamist puuetega inimeste poolt ning edendada lugupidamist nende loomupärase väärikuse suhtes“.

Konventsiooni artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud:

„Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

„diskrimineerimine puude alusel“ – puude alusel toimuv mis tahes vahetegemine, välistamine või piiramine, mille eesmärk või tagajärg on kõigi inimõiguste ja põhivabaduste teistega võrdsetel alustel tunnustamise, teostamise või kasutamise tõkestamine või tühistamine poliitika-, majandus-, sotsiaal-, kultuuri-, kodanikuühiskonna või mis tahes muus valdkonnas. See hõlmab kõiki diskrimineerimise vorme, kaasa arvatud põhjendatud ümberkorralduste tegemisest keeldumine;

„põhjendatud ümberkorraldused“ – vajalikud ja asjakohased teisendused ja kohandused, mis ei ole ebaproportsionaalselt ega liigselt koormavad ning on konkreetsel juhul vajalikud, et tagada puuetega inimestele kõigi inimõiguste ja põhivabaduste teostamine või kasutamine teistega võrdsetel alustel;

[…]“.

5	Konventsiooni artiklis 3 „Üldpõhimõtted“ on ette nähtud: „Konventsiooni põhimõtted on järgmised: […] b) mittediskrimineerimine; c) täielik ja tõhus osalemine ja kaasatus ühiskonnaelus; […] e) võrdsed võimalused; f) juurdepääsetavus; […]“.

ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 4 „Üldkohustused“ lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Osalisriigid kohustuvad tagama ja edendama kõigi puuetega inimeste kõigi inimõiguste ja põhivabaduste täielikku teostamist ilma mis tahes diskrimineerimiseta puude alusel. Selle eesmärgi saavutamiseks kohustuvad osalisriigid:

a)	rakendama kõiki asjakohaseid seadusandlikke, halduslikke ja muid abinõusid, et tagada käesolevas konventsioonis tunnustatud õiguste teostamine;

b)	rakendama kõiki asjakohaseid abinõusid, kaasa arvatud seadusandluses, et muuta või tühistada olemasolevad seadused, määrused, tavad ja praktikad, mis on puuetega inimeste suhtes diskrimineerivad;

[…]“.

Konventsiooni artikli 5 „Võrdsus ja mittediskrimineerimine“ lõigetes 1–3 on sätestatud:

„1. Osalisriigid tunnistavad, et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed ning neil on ilma mingi diskrimineerimiseta õigus võrdsele seadusest tulenevale kaitsele ja soodustusele.

2. Osalisriigid keelustavad mis tahes diskrimineerimise puude alusel ning tagavad puuetega inimestele võrdse ja tõhusa õigusliku kaitse mis tahes alustel toimuva diskrimineerimise eest.

3. Võrdsuse edendamiseks ja diskrimineerimise kõrvaldamiseks astuvad osalisriigid kõiki asjakohaseid samme, et tagada põhjendatud ümberkorralduste tegemine.“

Konventsiooni artikli 12 „Võrdne tunnustamine seaduse ees“ lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:

„2. Osalisriigid tunnistavad, et puuetega inimestel on õigus- ja teovõime kõigis eluvaldkondades teistega võrdsetel alustel.

3. Osalisriigid rakendavad asjakohaseid abinõusid, et võimaldada puuetega inimestel kasutada oma õigus- ja teovõime teostamiseks vajalikku abi.“

ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artiklis 19 „Iseseisev elu ja ühiskonda kaasamine“ tunnistavad konventsiooni osalisriigid „kõigi puuetega inimeste võrdset õigust elada kogukonnas ning omada teistega võrdseid valikuid ning rakendavad tõhusaid ja asjakohaseid abinõusid, et võimaldada puuetega inimestel seda õigust teostada ning soodustada nende kaasamist kogukonda ja selles osalemist […]“.

Konventsiooni artikli 28 „Küllaldane elatustase ja sotsiaalne kaitse“ lõikes 1 on sätestatud:

„Osalisriigid tunnistavad puuetega inimeste ja nende perede õigust küllaldasele elatustasemele, sealhulgas piisavale toitumisele, riietusele ja eluasemele, samuti õigust elutingimuste pidevale paranemisele, ning võtavad asjakohaseid samme, et kaitsta ja edendada selle õiguse teostamist ilma diskrimineerimiseta puude alusel.“

Austria õigus

Austria tsiviilseadustiku (Allgemeines Bürgerliches Gesetzbuch; edaspidi „ABGB“) § 271 on sõnastatud järgmiselt:

„Kohus määrab täisealisele isikule kohtulikult eestkostja tema enda taotlusel või omal algatusel, kui

1.	ta ei ole võimeline teatavaid oma asju ajama, ilma iseendale kahju tekitamise riskita vaimuhaiguse tõttu või muu sarnase muutuse tõttu otsustusvõimes,

2.	tal ei ole selleks esindajat,

3.	ta ei saa või ei taha endale esindajat valida ja

4.	seadusjärgne eestkoste ei ole mõeldav.“

12	ABGB § 272 lõikes 1 on sätestatud, et „[e]estkostja võib kohtulikult määrata üksnes üksikute konkreetsete asjaajamiste või teatavate parasjagu käsitlemisel olevate ja konkreetselt määratavate asjaajamiskategooriate jaoks“.

ABGB § 274 on ette nähtud:

„1. Esmajärjekorras määratakse eestkostjaks – tema enda nõusolekul – isik, kes on määratud eestkostjavolituse, eestkostekokkuleppe või eestkostejuhise alusel.

2. Kui sellisel isikul ei ole võimalik seda ülesannet enda peale võtta või ta ei ole selleks sobiv, määratakse täisealise isiku lähedane ja selleks sobiv isik tema nõusolekul.

3. Kui sellise isiku määramine ei ole võimalik, määratakse tema nõusolekul täiskasvanute kaitse ühendus.

4. Kui täiskasvanute kaitse ühenduse määramine ei ole samuti võimalik, tuleb vastavalt §‑le 275 määrata notar (notarikandidaat) või advokaat (advokaadikandidaat) või tema nõusolekul muu sobiv isik.

5. Notar (notarikandidaat) või advokaat (advokaadikandidaat) määratakse eelkõige juhul, kui asjaajamine nõuab peamiselt õigusteadmisi, ning täiskasvanute kaitse ühing […] eelkõige juhul, kui eestkoste on lisaks seotud erinõuetega.“

ABGB § 275 punkti 1 kohaselt võib notar või advokaat, kes ei ole nõuetekohaselt kantud nende advokaatide või notarite nimekirja, kellel on erikvalifikatsioon tegutsemiseks volitatud eestkostjana või kohtulikult määratud eestkostjana, keelduda kohtulikult määratud eestkostjana tegutsemisest muu hulgas juhul, kui asjaajamine ei nõua peamiselt õigusteadmisi.

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

15	Bezirksgericht Linz (Linzi esimese astme kohus), kes on käsitletavas kohtuasjas eelotsusetaotluse esitanud organ, algatas 18. juuli 2022. aasta otsusega omal algatusel menetluse, et kontrollida vajadust määrata RC‑le kohtulikult eestkostja.

16	Eelotsusetaotluse esitanud organ kavatseb määrata RC‑le kohtulikult eestkostja selle isiku asjaajamise tarbeks, mis ei vaja peamiselt õigusteadmisi põhikohtuasjas kõne all olevate riigisiseste õigusnormide tähenduses. Põhikohtuasjas taotles ka RC sellist tuge.

Vastavalt eelotsusetaotluses esitatud teabele on menetlus käimas alates 2022. aasta oktoobrist ning RC‑le on vaja kohtulikult määrata eestkostja. Eelotsusetaotluse esitanud organil ei olnud siiski võimalik kohtulikult määrata ühtegi ABGB § 274 lõigetes 1–3 nimetatud füüsilist isikut ega täiskasvanute kaitse ühendust kohtulikult RC eestkostjaks, sest selleks puudus nende sätete kohaselt neilt isikutelt ja ühendustelt nõutav nõusolek. ABGB § 274 lõike 4 kohaselt pöördus see asutus seejärel notarite ja advokaatide poole. Ükski viimati nimetatutest ei nõustunud aga eestkostet teostama põhjusel, et RC asjaajamine ei nõudnud peamiselt õigusteadmisi ABGB § 275 punkti 1 tähenduses.

Eelotsusetaotluse esitanud organil on kahtlusi, kas põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid on kooskõlas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artiklitega 3–5, 12, 19 ja 28, harta artiklites 1, 20, 21 ja 26 sätestatud põhiõigustega ning võrdsuse põhimõttega, diskrimineerimiskeelu põhimõttega, soovitava toime põhimõttega ja kohtuliku kaitse põhimõttega.

19	Ta leiab, et kooskõlas liidu õiguse esimuse põhimõttega on ÜRO puuetega inimeste konventsioon ning muud eelmises punktis nimetatud liidu õigusest tulenevad õigused ja põhimõtted esimuslikud liikmesriikide õiguse suhtes, mis tuleb kollisiooni korral jätta kohaldamata.

Nendel asjaoludel otsustas Bezirksgericht Linz (Linzi esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas [ÜRO puuetega inimeste konventsiooni] „üldpõhimõtetega“, mis on tagatud selle konventsiooni artiklis 3 – täpsemalt järgmiste põhimõtetega: diskrimineerimiskeeld, täielik ja tõhus ühiskonnaelus osalemine ja ühiskonnaellu kaasatus, austus erinevuste suhtes ning puuetega inimeste tunnustamine inimeste mitmekesisuse ja inimkonna osana, võrdsed võimalused ja juurdepääsetavus –, on kooskõlas riigisisesed õigusnormid (ABGB §‑d 274 ja 275), mis ei näe ette, kelle peab kohus õigusliku tagajärjena määrama haavatava isiku esindajaks juhul, kui notari või advokaadi kutsekategooriate [liikmed], sealhulgas kandidaadid asjaomasel kutsealal tegutsema asumiseks, kelle poole pöördutakse viidatud õigusnormides nimetatud järjestuses viimasena, võivad keeldumise alusena tugineda sellele, et „asjaajamine ei nõua peamiselt õigusteadmisi“?

Kas [ÜRO puuetega inimeste konventsiooni] „üldkohustustega“, mis on tagatud selle konventsiooni artiklis 4 – täpsemalt seal sätestatud põhimõtetega, mille kohaselt osalisriigid kohustuvad rakendama kõiki asjakohaseid seadusandlikke, halduslikke ja muid abinõusid, et tagada samas konventsioonis tunnustatud õiguste teostamine, ning rakendama kõiki asjakohaseid abinõusid, kaasa arvatud seadusandluses, et muuta või tühistada olemasolevad seadused, määrused, tavad ja praktikad, mis on puuetega inimeste suhtes diskrimineerivad –, on kooskõlas riigisisesed õigusnormid (ABGB §‑d 274 ja 275), mis ei näe ette, kelle peab kohus õigusliku tagajärjena määrama haavatava isiku esindajaks juhul, kui notari või advokaadi kutsekategooriate [liikmed], sealhulgas kandidaadid asjaomasel kutsealal tegutsema asumiseks, kelle poole pöördutakse viidatud õigusnormides nimetatud järjestuses viimasena, võivad keeldumise alusena tugineda sellele, et „asjaajamine ei nõua peamiselt õigusteadmisi“?

Kas [ÜRO puuetega inimeste konventsiooni] artiklis 5 tagatud diskrimineerimiskeelu põhimõttega – täpsemalt seal sätestatud kohustusega, mille kohaselt [osalisriigid tunnistavad], et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed ning neil on ilma mingi diskrimineerimiseta õigus võrdsele seadusest tulenevale kaitsele ja soodustusele, ning keelustavad mis tahes diskrimineerimise puude alusel ning tagavad puuetega inimestele võrdse ja tõhusa õigusliku kaitse mis tahes alustel toimuva diskrimineerimise eest – on kooskõlas riigisisesed õigusnormid (ABGB §‑d 274 ja 275), mis ei näe ette, kelle peab kohus õigusliku tagajärjena määrama haavatava isiku esindajaks juhul, kui notari või advokaadi kutsekategooriate [liikmed], sealhulgas kandidaadid asjaomasel kutsealal tegutsema asumiseks, kelle poole pöördutakse viidatud õigusnormides nimetatud järjestuses viimasena, võivad keeldumise alusena tugineda sellele, et „asjaajamine ei nõua peamiselt õigusalateadmisi“?

Kas [ÜRO puuetega inimeste konventsiooni] artiklis 12 tagatud võrdse kohtlemise põhimõttega – täpsemalt seal sätestatuga, mille kohaselt osalisriigid tunnistavad, et puuetega inimestel on õigus- ja teovõime kõigis eluvaldkondades teistega võrdsetel alustel, ning osalisriigid rakendavad asjakohaseid abinõusid, et võimaldada puuetega inimestel kasutada oma õigus- ja teovõime teostamiseks vajalikku abi – on kooskõlas riigisisesed õigusnormid (ABGB §‑d 274 ja 275), mis ei näe ette, kelle peab kohus õigusliku tagajärjena määrama haavatava isiku esindajaks juhul, kui notari või advokaadi kutsekategooriate [liikmed], sealhulgas kandidaadid asjaomasel kutsealal tegutsema asumiseks, kelle poole pöördutakse viidatud õigusnormides nimetatud järjestuses viimasena, võivad keeldumise alusena tugineda sellele, et „asjaajamine ei nõua peamiselt õigusteadmisi“?

Kas [ÜRO puuetega inimeste konventsiooni] artiklis 19 tagatud kogukonda kaasamise kohustusega – mille kohaselt konventsiooni osalisriigid tunnistavad kõigi puuetega inimeste võrdset õigust elada kogukonnas ning omada teistega võrdseid valikuid ning rakendavad tõhusaid ja asjakohaseid abinõusid, et võimaldada puuetega inimestel seda õigust teostada ning soodustada nende kaasamist kogukonda ja selles osalemist – on kooskõlas riigisisesed õigusnormid (ABGB §‑d 274 ja 275), mis ei näe ette, kelle peab kohus õigusliku tagajärjena määrama haavatava isiku esindajaks juhul, kui notari või advokaadi kutsekategooriate [liikmed], sealhulgas kandidaadid asjaomasel kutsealal tegutsema asumiseks, kelle poole pöördutakse viidatud õigusnormides nimetatud järjestuses viimasena, võivad keeldumise alusena tugineda sellele, et „asjaajamine ei nõua peamiselt õigusteadmisi“?

Kas [ÜRO puuetega inimeste konventsiooni] artiklis 2[8] sätestatud kohustusega – täpsemalt seal sätestatuga, mille kohaselt osalisriigid tunnistavad puuetega inimeste ja nende perede õigust küllaldasele elatustasemele, sealhulgas piisavale toitumisele, riietusele ja eluasemele, samuti õigust elutingimuste pidevale paranemisele, ning võtavad asjakohaseid samme, et kaitsta ja edendada selle õiguse teostamist ilma diskrimineerimiseta puude alusel – on kooskõlas riigisisesed õigusnormid (ABGB §‑d 274 ja 275), mis ei näe ette, kelle peab kohus õigusliku tagajärjena määrama haavatava isiku esindajaks juhul, kui notari või advokaadi kutsekategooriate [liikmed], sealhulgas kandidaadid asjaomasel kutsealal tegutsema asumiseks, kelle poole pöördutakse viidatud õigusnormides nimetatud järjestuses viimasena, võivad keeldumise alusena tugineda sellele, et „asjaajamine ei nõua peamiselt õigusteadmisi“?

Kas [hartas] tagatud põhiõigustega – mille kohaselt inimväärikus on puutumatu ning seda tuleb austada ja kaitsta (artikkel 1), kõik on seaduse ees võrdsed (artikkel 20), keelatud on igasugune diskrimineerimine, sealhulgas diskrimineerimine puuete alusel (artikkel 21), ning liit tunnustab ja austab puuetega inimeste õigust saada kasu meetmetest, mille eesmärk on tagada nende iseseisvus, sotsiaalne ja tööalane integratsioon ning osalemine ühiskonnaelus (artikkel 26) – on kooskõlas riigisisesed õigusnormid (ABGB §‑d 274 ja 275), mis ei näe ette, kelle peab kohus õigusliku tagajärjena määrama haavatava isiku esindajaks juhul, kui notari või advokaadi kutsekategooriate [liikmed], sealhulgas kandidaadid asjaomasel kutsealal tegutsema asumiseks, kelle poole pöördutakse viidatud õigusnormides nimetatud järjestuses viimasena, võivad keeldumise alusena tugineda sellele, et „asjaajamine ei nõua peamiselt õigusteadmisi“?

Kas liidu õiguse üldpõhimõtetega ELL artikli 6 lõike 3 tähenduses – eelkõige võrdsuse põhimõttega ja diskrimineerimiskeelu põhimõttega, kohustusega tagada liidu õiguse soovitav toime ja kaitsta liidu õigusest tulenevaid õigusi (tõhususe põhimõte) ning tõhusa kohtuliku kaitse tagamise kohustusega – on kooskõlas riigisisesed õigusnormid (ABGB §‑d 274 ja 275), mis ei näe ette, kelle peab kohus õigusliku tagajärjena määrama haavatava isiku esindajaks juhul, kui notari või advokaadi kutsekategooriate [liikmed], sealhulgas kandidaadid asjaomasel kutsealal tegutsema asumiseks, kelle poole pöördutakse viidatud õigusnormides nimetatud järjestuses viimasena, võivad keeldumise alusena tugineda sellele, et „asjaajamine ei nõua peamiselt õigusteadmisi“?“

Menetlus Euroopa Kohtus

21	Eelotsusetaotluse esitanud organ palus eelotsusetaotluses, et Euroopa Kohus kohaldaks käesolevas asjas kiirendatud menetlust, mis on ette nähtud Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 105.

22	Arvestades Euroopa Kohtu otsust lahendada kohtuasi kodukorra artikli 53 lõike 2 alusel põhistatud määrusega, on selle taotluse lahendamise vajadus ära langenud.

Eelotsusetaotluse vastuvõetavus

23	Kodukorra artikli 53 lõike 2 kohaselt võib Euroopa Kohus juhul, kui taotlus või hagi on ilmselgelt vastuvõetamatu, olles kohtujuristi ära kuulanud, igal ajal ja ilma menetlust jätkamata lõpetada kohtuasja põhistatud määrusega.

24	Käesolevas kohtuasjas tuleb seda sätet kohaldada.

Kõigepealt tekitavad eelotsusetaotluses esitatud andmed küsimuse, kas Bezirksgericht Linzi (Linzi esimese astme kohus) võib juhul, kui tema menetlus toimub eestkostja kohtuliku määramise küsimuses, käsitada „kohtuna“ ELTL artikli 267 tähenduses menetluses, mille eesmärk on teha kohtuotsuse jõudu omav lahend. Käesolevas kohtuasjas ei ole siiski vaja seda õigusküsimust lahendada, kuna kõik eelotsuse küsimused on vastuvõetamatud muudel põhjustel.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artikliga 267 kehtestatud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö raames üksnes asja menetleva ja selles tehtava kohtulahendi eest vastutava liikmesriigi kohtu ülesanne kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Kui küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus reeglina kohustatud otsuse langetama. Sellest järeldub, et eeldatakse, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (7. septembri 2023. aasta kohtuotsus Groenland Poultry, C‑169/22, EU:C:2023:638, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

Vajadus anda liidu õiguse tõlgendus, mis oleks liikmesriigi kohtule tarvilik, eeldab, et viimane järgib hoolsalt eelotsusetaotluse sisule esitatavaid nõudeid, mis on sõnaselgelt ära toodud Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 94 ja mille puhul eeldatakse, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on nendest teadlik (17. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus FA.RO. di YK & C., C‑16/23, EU:C:2024:886, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika). Neid nõudeid on lisaks korratud Euroopa Liidu Kohtu soovituste liikmesriikide kohtutele eelotsuse taotlemiseks (ELT 2019, C 380, lk 1) punktides 13, 15 ja 16, mis on nüüd ära toodud Euroopa Liidu Kohtu soovituste liikmesriikide kohtutele eelotsuse taotlemiseks (ELT C, C/2024/6008) punktides 13, 15 ja 16.

Seega on kodukorra artikli 94 punkti c kohaselt tingimata vajalik, et eelotsusetaotlus sisaldaks selgitust, millistel põhjustel tõstatas liikmesriigi kohus liidu õigusnormide tõlgendamise küsimuse ning millist seost ta nende õigusnormide ja põhikohtuasjas kohaldatavate riigisiseste õigusnormide vahel näeb (8. mai 2024. aasta kohtuotsus Instituto da Segurança Social jt, C‑20/23, EU:C:2024:389, punkt 49).

Selles kontekstis tuleb samuti rõhutada, et eelotsusetaotluses sisalduv teave peab võimaldama esiteks Euroopa Kohtul anda liikmesriigi kohtu esitatud küsimustele tarvilik vastus ning teiseks liikmesriikide valitsustel ja teistel huvitatud isikutel kasutada neile Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikliga 23 antud õigust esitada oma seisukohad. Euroopa Kohus peab kontrollima, et see võimalus oleks tagatud, võttes arvesse asjaolu, et selle õigusnormi kohaselt edastatakse huvitatud isikutele ainult eelotsusetaotlused (19. detsembri 2024. aasta kohtuotsus SISTEM LUX, C‑717/22 ja C‑372/23, EU:C:2024:1041, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

Käesoleval juhtumil palub eelotsusetaotluse esitanud organ oma esimese kuni kuuenda küsimusega Euroopa Kohtul sisuliselt selgitada, kas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artiklitega 3–5, 12, 19 ja 28 on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ja mis reguleerivad puuetega inimeste esindatust.

Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi puuetega inimeste esindamine kuulub iga liikmesriigi pädevusse, tuleb seda pädevust kasutada liidu õigust järgides (vt analoogia alusel 15. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus KUBERA, C‑144/23, EU:C:2024:881, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 29. aprilli 2025. aasta kohtuotsus komisjon vs. Malta (investoritele kodakondsuse andmine), C‑181/23, EU:C:2025:283, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).

Kuivõrd ÜRO puuetega inimeste konventsioon on liidu nimel otsusega 2010/48 heaks kiidetud, moodustavad selle konventsiooni sätted alates nimetatud otsuse jõustumisest liidu õiguskorra lahutamatu osa (11. septembri 2019. aasta kohtuotsus Nobel Plastiques Ibérica, C‑397/18, EU:C:2019:703, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

See konventsioon kujutab endast siiski segatüüpi lepingut, mille liit ja selle liikmesriigid on sõlminud jagatud pädevuse alusel. Mis aga puudutab selliseid lepinguid, siis on Euroopa Kohus, kelle poole on pöördutud ELTL artikli 267 alusel, pädev kindlaks määrama, millised kohustused on võtnud liit ja millised kohustused jäävad ainult liikmesriikide täita, ja sel eesmärgil tõlgendama sellise segatüüpi lepingu sätteid. Sellest tulenevalt on ta pädev tõlgendama segatüüpi lepingu sätteid, kui need kuuluvad valdkonda, milles liit on teostanud oma pädevust ja võtnud vastu nendest tulenevate kohustuste täitmiseks vajalikke sätteid (vt selle kohta 8. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Lesoochranárske zoskupenie, C‑240/09, EU:C:2011:125, punktid 31, 32 ja 34, ning 14. juuli 2022. aasta kohtuotsus ÖBB-Infrastruktur Aktiengesellschaft, C‑500/20, EU:C:2022:563, punktid 40 ja 41).

Lisaks on Euroopa Kohus otsustanud, et konkreetne küsimus, mida reguleerivad liidu ja selle liikmesriikide sõlmitud lepingud, kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse hoolimata tõigast, et seda ei ole veel liidu õigusega reguleeritud, kui see küsimus puudutab valdkonda, mis on liidu õigusega suures osas hõlmatud (vt selle kohta 8. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Lesoochranárske zoskupenie, C‑240/09, EU:C:2011:125, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

Samuti nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et kui rahvusvahelise lepingu säte võib olla kohaldatav nii riigisisese kui ka liidu õigusega hõlmatud olukordade suhtes, on kindel huvi tagada, et tulevaste tõlgenduserinevuste vältimiseks tõlgendab Euroopa Kohus seda sätet ühetaoliselt, sõltumata sellest, millistel tingimustel seda kohaldatakse (vt selle kohta 14. juuli 2022. aasta kohtuotsus ÖBB-Infrastruktur Aktiengesellschaft, C‑500/20, EU:C:2022:563, punktid 42 ja 43 ning seal viidatud kohtupraktika).

Tuleb aga tõdeda, et ilmselgelt ei sisalda eelotsusetaotlus vajalikku teavet, mis võimaldaks Euroopa Kohtul kontrollida oma pädevust tõlgendada ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni sätteid vastavalt käesoleva kohtumääruse punktides 33–35 osundatud kohtupraktikale. Eelkõige ei ole eelotsusetaotluse esitanud organ selgitanud seost selle konventsiooni sätete, mille tõlgendamist taotletakse, ja liidu õigusnormide vahel, nagu on nõutud viidatud kohtupraktikas.

Kuigi eelotsusetaotluse esitanud organ küsib oma esimeses kuni kuuendas küsimuses Euroopa Kohtult puuetega inimeste esindatuse osas nimetatud konventsioonist tuleneda võivate kohustuste kohta, viitab ta oma eelotsusetaotluses üksnes sellesama konventsiooni artiklitele 3–5, 12, 19 ja 28, täpsustamata siiski, kuidas kuuluvad selliselt tõstatatud küsimused kas liidu poolt oma pädevuse kasutamisel vastu võetud konkreetse sätte kohaldamisalasse või valdkonda, mis on suures osas liidu õigusega hõlmatud.

38	Eelotsusetaotlus ei sisalda ka teavet selle kohta, kas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni sätted, mille tõlgendamist taotletakse, võivad olla kohaldatavad nii riigisisese õiguse kui ka liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvate olukordade suhtes.

39	Sellest tuleneb, et esimese kuni kuuenda küsimuse puhul ei vasta eelotsusetaotlus ilmselgelt käesoleva kohtumääruse punktides 27 ja 28 viidatud kohtupraktikas käsitletud nõuetele.

Seitsmenda ja kaheksanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud organ Euroopa Kohtul sisuliselt selgitada, kas põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid on vastuolus harta artiklites 1, 20, 21 ja 26 sätestatud põhiõigustega ning teatavate liidu õiguse üldpõhimõtetega, eelkõige võrdsuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõttega, soovitava toime põhimõttega ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega.

Sellega seoses tuleb veel märkida, et harta kohaldamisala on liikmesriikide tegevuse osas määratletud harta artikli 51 lõikes 1, mille kohaselt on harta sätted liikmesriikidele ette nähtud üksnes liidu õiguse kohaldamise korral, kusjuures see säte kinnitab liidu õiguse üldpõhimõtteid käsitlevat Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikat, mille kohaselt on liidu õiguskorras tagatud põhiõigused kohaldatavad kõikides liidu õigusega reguleeritud olukordades, ent mitte väljaspool neid. Kui aga õiguslik olukord ei kuulu liidu õiguse kohaldamisalasse, siis puudub Euroopa Kohtul selle suhtes pädevus ning ainuüksi harta sätted või liidu õiguse üldpõhimõtted, millele võidakse tugineda, ei saa olla selle pädevuse aluseks (vt selle kohta 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Julián Hernández jt, C‑198/13, EU:C:2014:2055, punkt 33; 13. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Marcas MC, C‑363/20, EU:C:2022:21, punktid 33–36, ning 25. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Parchetul de pe lângă Curtea de Apel Craiova, C‑58/22, EU:C:2024:70, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika.

Kuigi käesoleval juhul küsib eelotsusetaotluse esitanud organ Euroopa Kohtult, kuidas tõlgendada põhiõigusi ja liidu õiguse üldpõhimõtteid, mida on nimetud käesoleva kohtumääruse punktis 40, ei selgita ta seost, mida ta näeb põhikohtuasjas kohaldatavate riigisiseste õigusnormide ja mõne muu liidu õigusnormi vahel kui hartas tagatu või need üldpõhimõtted.

43	Mis puudutab seitsmendat ja kaheksandat küsimust, siis ei vasta eelotsusetaotlus seega ilmselgelt nõuetele, mis tulenevad kodukorra artikli 94 punktist c koostoimes harta artikli 51 lõikega 1.

44	Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades on käesolev eelotsusetaotlus kodukorra artikli 53 lõike 2 kohaselt ilmselgelt vastuvõetamatu.

Kohtukulud

45	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud organis pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse see organ.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) määrab:

Bezirksgericht Linzi (Linzi esimese astme kohus, Austria) 3. juuni 2024. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus on ilmselgelt vastuvõetamatu.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: saksa.