–

S.A.H., esindajad: advocaten T. de Boer ja F. Dölle,

–

Openbaar Ministerie, esindajad: A. K. Kooij, H. J. Lambers ja V. Smink,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman ja A. Hanje,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: H. Leupold, F. van Schaik ja J. Vondung,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada ELTL artiklit 267, nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsuse 2008/909/JSK vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kriminaalasjades tehtud otsuste suhtes, millega määratakse vabadusekaotuslikud karistused või vabadust piiravad meetmed, nende Euroopa Liidus täideviimise eesmärgil (ELT 2008, L 327, lk 27) artikleid 6, 8 ja 9 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 47.

2

Taotlus on esitatud menetluses, milles Minister van Veiligheid en Justitie (Madalmaade julgeoleku- ja justiitsminister; edaspidi „minister“) taotlusel palutakse uuesti läbi vaadata Gerechtshof Arnhem-Leeuwardeni (Arnhem-Leeuwardeni apellatsioonikohus, Madalmaad) erikolleegiumi (edaspidi „erikolleegium“) 18. jaanuari 2019. aasta hinnang S.A.H-le Rootsis mõistetud vabadusekaotusliku karistuse tunnustamise, täideviimise ja muutmise kohta Madalmaades.

3

Raamotsuse 2008/909 artiklis 6 „Süüdimõistetud isiku arvamus ning teavitamine“ on sätestatud:

„1.   Ilma et see piiraks lõike 2 kohaldamist, võib kohtuotsuse koos tunnistusega täidesaatvale riigile edastada kohtuotsuse tunnustamiseks ja määratud karistuse täideviimiseks üksnes süüdimõistetud isiku nõusolekul kooskõlas väljaandjariigi õigusega.

2.   Süüdimõistetud isiku nõusolekut ei nõuta, kui kohtuotsus koos tunnistusega edastatakse:

[…]

3.   Kui süüdimõistetud isik on aga endiselt väljaandjariigis, lubatakse tal igal juhul esitada oma arvamus suuliselt või kirjalikult. Juhul kui väljaandjariik peab seda süüdimõistetud isiku vanuse või vaimse või füüsilise seisundi tõttu vajalikuks, antakse nimetatud arvamuse esitamise võimalus isiku seaduslikule esindajale.

Kohtuotsuse koos tunnistusega edastamise küsimuses otsuse tegemisel võetakse arvesse süüdimõistetud isiku arvamust. Kui isik on kasutanud selles lõikes sätestatud võimalust, edastatakse süüdimõistetud isiku arvamus täidesaatvale riigile, pidades eelkõige silmas artikli 4 lõike 4 kohaldamist. Kui süüdimõistetud isik on esitanud oma arvamuse suuliselt, tagab väljaandjariik, et kirjalik jälg selle arvamuse esitamise kohta on täidesaatvale riigile kättesaadav.

4.   Väljaandjariigi pädev asutus teavitab süüdimõistetud isikut temale arusaadavas keeles sellest, et ta on otsustanud edastada kohtuotsuse koos tunnistusega, kasutades II lisas sätestatud tüüpvormi. Kui süüdimõistetud isik on otsuse tegemise ajal täidesaatvas riigis, edastatakse nimetatud vorm täidesaatvale riigile, kes teavitab sellest süüdimõistetud isikut.

[…]“.

4

Raamotsuse artikkel 8 „Kohtuotsuse tunnustamine ja karistuse täideviimine“ näeb ette:

„1.   Täidesaatva riigi pädev asutus tunnustab artikli 4 kohaselt ning artiklis 5 sätestatud korras edastatud kohtuotsust ja võtab viivitamata vajalikud meetmed karistuse täideviimiseks, välja arvatud juhul, kui ta otsustab tugineda mõnele artiklis 9 sätestatud mittetunnustamise või täideviimisest keeldumise põhjusele.

2.   Kui karistus on oma kestuselt vastuolus täidesaatva riigi õigusega, võib täidesaatva riigi pädev asutus otsustada karistust muuta ainult siis, kui kõnealune karistus ületab tema siseriiklikus õiguses sama liiki tegude eest sätestatud karistuse maksimaalse määra. Muudetud karistus ei tohi olla väiksem täidesaatva riigi siseriiklikus õiguses sama liiki tegude eest sätestatud karistuse maksimaalsest määrast.

3.   Kui karistus on oma olemuselt vastuolus täidesaatva riigi õigusega, võib täidesaatva riigi pädev asutus viia selle vastavusse oma õigusaktides sätestatud karistuse või meetmega sama liiki teo eest. Selline karistus või meede vastab võimalikult täpselt väljaandjariigi määratud karistusele ning seega ei saa karistust muuta rahaliseks karistuseks.

4.   Muudetud karistus ei tohi väljaandjariigis määratud karistust raskendada selle olemuse ja kestuse osas.“

5

Nimetatud raamotsuse artiklis 9 „Mittetunnustamise või täideviimisest keeldumise põhjused“ on sätestatud:

„1.   Täidesaatva riigi pädev asutus võib keelduda kohtuotsuse tunnustamisest ja karistuse täideviimisest juhul, kui:

[…]

[…]“.

6

Raamotsuse 2008/909 Madalmaade õigusesse üle võtnud 12. juuli 2012. aasta seaduse vabadusekaotuslike ja tingimisi karistuste vastastikuse tunnustamise ja täitmise kohta (Wet wederzijdse erkenning en tenuitvoerlegging vrijheidsbenemende en voorwaardelijke sancties; Stb. 2012, nr 333) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „WETS“) artiklis 2:11 on sätestatud:

„1.   Minister edastab kohtuotsuse ja tunnistuse tööpiirkonna prokuratuuri kohtujuristile, välja arvatud juhul, kui ta kohe leiab, et esinevad kohtuotsuse tunnustamisest keeldumise põhjused.

2.   Kohtujurist edastab kohtuotsuse ja tunnistuse viivitamata kohtukorralduse seaduse [(Wet op de rechterlijke organisatie)] artiklis 67 nimetatud [erikolleegiumile]. Ta esitab [erikolleegiumile] oma võimalikud seisukohad nimetatud dokumentide kohta 14 päeva jooksul alates dokumentide edastamisest.

3.   [Erikolleegium] otsustab:

4.   Kui mõistetud vabadusekaotuslik karistus ületab oma kestuselt asjaomase süüteo eest Madalmaade õiguses ette nähtud karistuse maksimaalset määra, vähendatakse vabadusekaotusliku karistuse kestust selle maksimaalse määrani.

5.   Kui mõistetud vabadusekaotuslik karistus on oma olemuselt vastuolus Madalmaade õigusega, asendatakse see karistus Madalmaade õiguses ette nähtud karistuse või meetmega, mis vastab võimalikult suures ulatuses väljaandjariigi mõistetud vabadusekaotuslikule karistusele.

6.   Lõigetes 4 ja 5 sätestatud muutmine ei tohi ühelgi juhul kaasa tuua mõistetud vabadusekaotusliku karistuse raskendamist.

7.   [Erikolleegium] edastab kuue nädala jooksul alates kohtuotsuse ja tunnistuse saamisest ministrile lõike 3 alusel antud kirjaliku ja põhjendatud hinnangu.“

7

WETS artiklis 2:12 on sätestatud:

„1.   Minister teeb otsuse kohtuotsuse tunnustamise kohta, võttes arvesse [erikolleegiumi] hinnangut.

[…]“.

8

Nimetatud seaduse artiklis 2:13 on sätestatud:

„1.   Kohtuotsuse tunnustamisest keeldutakse, kui:

[…]

2.   Otsuse tunnustamisest ei keelduta lõike 1 punktide a, b, e ja i alusel seni, kuni väljaandjariigi pädeval asutusel ei ole olnud võimalust selle kohta teavet anda.“

9

Sama seaduse artiklis 2:14 on sätestatud:

„1.   Kohtuotsuse tunnustamisest võib keelduda, kui:

2.   Otsuse tunnustamisest ei keelduta lõike 1 punkti a alusel seni, kuni väljaandjariigi pädeval asutusel ei ole olnud võimalust selle kohta teavet anda.“

10

Kohtukorralduse seaduse artikkel 67 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Gerechtshof Arnhem-Leeuwardeni [(Arnhem-Leeuwardeni apellatsioonikohus)] haldamise eest vastutav kolleegium moodustab erikolleegiumi […]. Selle kolleegiumi koosseisu määrab kindlaks haldamise eest vastutav kolleegium.

2.   Nimetatud kolleegium täidab ka talle [WETS] […] artikli 2:11 lõikega 3 ja artikliga 2:27 […] pandud ülesandeid. […]“.

11

Iraagi kodanik S.A.H. elab alates 1996. aastast Madalmaades ja 2001. aastal anti talle seal alaline elamisluba.

12

Göta hovrätt (Göta apellatsioonikohus, Rootsi) mõistis ta 26. veebruari 2015. aasta otsusega süüdi keelatud relvade valdamises, ebaseaduslikus ähvardamises, ahistamises ja raskete kehavigastuste tekitamises. Nimetatud kohus tuvastas, et neid süütegusid ei saa S.A.H-le süüks panna tema psüühikahäire tõttu, ning kohaldas tema suhtes vabadust piiravat meedet, nimelt määramata kestusega kohtupsühhiaatrilist ravi erikontrolliga enne vabastamist.

13

Kuna isik taotles selle meetme täitmise üleandmist Madalmaadesse, palusid Rootsi ametiasutused ministril seda kohtuotsust tunnustada ja see täita ning edastasid seejärel nimetatud kohtuotsuse ja raamotsuse 2008/909 artiklis 4 nimetatud tunnistuse.

14

WETS artikli 2:11 kohaselt edastati need dokumendid erikolleegiumile, kes leidis 18. jaanuaril 2019, et S.A.H. suhtes kohaldatud vabadust piiravat meedet tuleb muuta ja asendada see sundravile paigutamise meetmega, mille puhul ei ole ette nähtud maksimaalset kestust.

15

Minister kui pädev asutus raamotsuse 2008/909 tähenduses tunnustas 26. veebruari 2015. aasta otsust 18. veebruaril 2019, võttes arvesse erikolleegiumi 18. jaanuari 2019. aasta hinnangut. Vabadust piirav meede muudeti selliseks sundravile paigutamiseks ja asjaomane isik paigutati Madalmaades kohtupsühhiaatriakeskusesse.

16

Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (õigus- ja julgeolekuküsimuste riigisekretär, Madalmaad) andis 6. augustil 2020 korralduse tunnistada S.A.H. elamisluba tagasiulatuvalt alates 29. augustist 2014 kehtetuks ja kuulutas ta ebasoovitavaks välismaalaseks.

17

S.A.H. vaidlustas 18. veebruari 2019. aasta tunnustamisotsuse õiguspärasuse tsiviilkohtus eelkõige põhjendusel, et menetlus, milles anti 18. jaanuari 2019. aasta hinnang, ei vasta harta artikli 47 nõuetele. Gerechtshof Den Haag (Haagi apellatsioonikohus, Madalmaad) rahuldas 5. septembri 2023. aasta otsusega selle kaebuse ja kohustas ministrit oma otsust uuesti läbi vaatama.

18

Minister palus 15. septembri 2023. aasta kirjas erikolleegiumil asi uuesti nõuetekohases menetluses läbi vaadata.

19

Selle palve alusel kutsus erikolleegium 12. jaanuaril 2024 kokku mitteametliku koosoleku, kuhu olid kutsutud S.A.H. advokaadid ja prokuratuuri esindajad.

20

Selles suhtes kirjeldab erikolleegium oma menetlust järgmiselt: minister palub tal kohtujuristi vahendusel anda hinnang, mis piirdub sellega, kas WETSi kohaselt on tunnustamisest keeldumise alus olemas või mitte, kas teod on Madalmaades karistatavad ja kas teises liikmesriigis mõistetud vabadusekaotuslikku karistust või vabadust piiravat meedet on vaja muuta. Ta lisab, et ministri otsuse vaidlustamise võimalust ei ole ette nähtud. Küll aga võib minister esitada sellele kolleegiumile uuesti läbivaatamise taotluse kas pärast seda, kui süüdimõistetud isik on esitanud vaide ministrile või algatanud tsiviilkohtumenetluse, nagu käesoleval juhul.

21

Selles kontekstis tekib erikolleegiumil kõigepealt küsimus, kas ta on „kohus“ ELTL artikli 267 tähenduses, kes võib esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse. Sellega seoses märgib ta, et seni on ta leidnud, et see ei ole nii, ning et 2. detsembri 2022. aasta Madalmaade hindamisaruandes, mis koostati Euroopa Liidu Nõukogu koordineerimisel vabadusekaotuse või vabaduse piiramise valdkonna õigusaktide vastastikust tunnustamist käsitlevate õigusaktide üheksanda hindamise raames (13190/1/22 REV 1), jõuti samale tulemusele. Samas aga nähtub põhikohtuasjas kohaldatavate riigisiseste õigusnormide tekkeloost, et Madalmaade seadusandja soovis raamotsuse 2008/909 artikli 8 lõigetes 2–4 ja artiklis 9 reguleeritud õigusküsimuste kohta kohtulikku hinnangut.

22

Erikolleegium leiab lisaks, et määrava tähtsusega on küsimus, kas selles kohtus toimuvat menetlust saab pidada võistlevaks, täpsustades, et ta on moodustatud seaduse alusel, on alaline, kohaldab õigusnorme, on sõltumatu ja võtab arvesse süüdimõistetud isiku esitatud argumente. Samuti, kuigi tema hinnang piirdub teatud küsimustega, on see siduv.

23

Lisaks küsib erikolleegium, kas õiguslik hindamine tema poolt WETS artikli 2:11 alusel kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse või on tegemist liidu õigusega reguleeritud olukorraga, ning kui see on nii, siis kas võimalus taotleda uuesti läbivaatamist kirjalikus menetluses, nagu see on praktikas välja kujunenud, vastab harta artikli 47 nõuetele. Lõpuks palub ta täpsustada raamotsusega 2008/909 lubatud vabadust piirava meetme muutmise võimalusi.

24

Neil asjaoludel otsustas erikolleegium menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

25

Erikolleegium esitas taotluse lahendada käesolev eelotsusetaotlus Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 23a esimeses lõigus ja Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 107 ette nähtud eelotsuse kiirmenetluses.

26

Erikolleegium põhjendas seda taotlust sellega, et S.A.H-lt on võetud vabadus ja et vastusest eelotsuse küsimustele võib tuleneda, et puudutatud isikult vabaduse võtmine tuleb lõpetada.

27

Seoses sellega tuleb esimesena märkida, et käesolev eelotsusetaotlus puudutab raamotsuse 2008/909 tõlgendamist, mis kuulub EL toimimise lepingu kolmandas osas vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala reguleeriva V jaotise kohaldamisalasse. Eelotsusetaotluse saab seega lahendada eelotsuse kiirmenetluses.

28

Mis puudutab teisena kiireloomulisuse tingimust, siis see tingimus on täidetud eelkõige juhul, kui põhikohtuasjas puudutatud isikult on hetkel võetud vabadus ja tema vahi alla jätmine sõltub põhikohtuasja lahendusest, kusjuures olgu täpsustatud, et selles osas tuleb asjaomase isiku olukorda hinnata selle kuupäeva seisuga, mil vaadatakse läbi eelotsusetaotluse kiirmenetluses lahendamise taotlus (8. detsembri 2022. aasta kohtuotsus CJ (otsus lükata üleandmine edasi kriminaalmenetluse tõttu), C‑492/22 PPU, EU:C:2022:964, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et puudutatud isikult on tõepoolest võetud vabadus, kuivõrd ta on paigutatud Madalmaades kohtupsühhiaatriakeskusesse. Lisaks täpsustas erikolleegium, et vastus eelotsuse küsimustele, mis puudutavad liidu õigusest tulenevaid nõudeid, mis võivad olla kohaldatavad põhikohtuasjas vaidluse all oleva olukorra suhtes, võib kaasa tuua selle vabaduse võtmise lõpetamise, kuivõrd puudutatud isiku suhtes Rootsis kohaldatud vabadust piirav meede võidakse Madalmaades muuta vabadust mitte piiravaks meetmeks.

30

Neil asjaoludel otsustas Euroopa Kohtu esimene koda 22. aprillil 2024 ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist rahuldada eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotluse lahendada käesolev eelotsusetaotlus kiirmenetluses.

31

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 53 lõikest 2 tuleneb, et kui eelotsusetaotlus on ilmselgelt vastuvõetamatu, võib Euroopa Kohus, olles kohtujuristi ära kuulanud, lõpetada kohtuasja ilma menetlust jätkamata põhistatud määrusega.

32

Käesolevas kohtuasjas tuleb seda sätet kohaldada.

33

Tuleb meenutada, et ELTL artiklis 267 ette nähtud menetlus on Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö vahend, mille abil annab Euroopa Kohus liikmesriikide kohtutele liidu õiguse tõlgendusi, mida need kohtud vajavad oma menetluses olevate vaidluste lahendamiseks (9. märtsi 2010. aasta kohtuotsus ERG jt, C‑378/08, EU:C:2010:126, punkt 72, ning 9. jaanuari 2024. aasta kohtumäärus Bravchev, C‑338/23, EU:C:2024:4, punkt 18).

34

Sellest tuleneb, et selleks, et eelotsusetaotluse esitanud organil oleks õigus eelotsusemenetluses Euroopa Kohtusse pöörduda, peab ta olema käsitatav „kohtuna“ ELTL artikli 267 tähenduses, mida Euroopa Kohus peab eelotsusetaotluse alusel kontrollima (7. mai 2024. aasta kohtuotsus NADA jt, C‑115/22, EU:C:2024:384, punkt 34 ning seal viidatud kohtupraktika).

35

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võtab Euroopa Kohus selle hindamisel, kas asjaomane eelotsusetaotluse esitanud organ on „kohus“ ELTL artikli 267 tähenduses – küsimus, mis kuulub üksnes liidu õiguse valdkonda –, arvesse muu hulgas järgmisi asjaolusid nende kogumis: selle organi asutamine seaduse alusel, alalisus, otsuste siduvus, menetluse võistlevus, õigusnormide kohaldamine organi poolt ning tema sõltumatus (7. mai 2024. aasta kohtuotsus NADA jt, C‑115/22, EU:C:2024:384, punkt 35 ning seal viidatud kohtupraktika).

36

Samuti tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et liikmesriigi kohus võib pöörduda Euroopa Kohtu poole vaid juhul, kui tegemist on pooleli oleva vaidlusega ja kui see kohus peab vastava menetluse raames tegema kohtuotsuse jõudu omava lahendi (3. mai 2022. aasta kohtuotsus CityRail, C‑453/20, EU:C:2022:341, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Seega tuleb see, kas organil on õigus esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus, määrata kindlaks nii struktuuriliste kui ka funktsionaalsete kriteeriumide järgi. Nii võib riigiorganit pidada „kohtuks“ ELTL artikli 267 tähenduses, kui ta täidab õigusemõistmise ülesandeid, samas ei saa teda muude, eeskätt haldusülesannete täitmisel pidada kohtuks (3. mai 2022. aasta kohtuotsus CityRail, C‑453/20, EU:C:2022:341, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Siit tulenevalt on selleks, et teha kindlaks, kas riigiasutust, kellele seadus annab erinevat laadi ülesanded, tuleb kvalifitseerida „kohtuks“ ELTL artikli 267 tähenduses, vaja kontrollida, millist spetsiifilist laadi ülesandeid ta täidab konkreetses õiguslikus kontekstis, millega seoses ta Euroopa Kohtu poole pöördub (3. mai 2022. aasta kohtuotsus CityRail, C‑453/20, EU:C:2022:341, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Lisaks, kui eelotsuse küsimuse esitanud kohus teostab oma halduspädevust ilma samal ajal vaidlust lahendamata, ei saa eeldada, et ta mõistab õigust (vt selle kohta 27. aprilli 2006. aasta kohtuotsus Standesamt Stadt Niebüll, C‑96/04, EU:C:2006:254, punkt 14 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikus sisalduvatest asjaoludest, eelkõige kohtukorralduse seaduse ja WETSi sätetest, et osas, mis puudutab tema moodustatust seaduse alusel, alalisust, õigusnormide kohaldamist ja sõltumatust, vastab erikolleegium asjakohastele kriteeriumidele, mille puhul kvalifitseeritakse eelotsusetaotluse esitanud organ „kohtuks“ ELTL artikli 267 tähenduses.

41

Mis puudutab teisi sellega seoses asjakohaseid kriteeriume ja esimesena küsimust, kas erikolleegium täidab põhikohtuasjas kõne all olevas menetluses õigust mõistvat funktsiooni, siis nähtub nendest asjaoludest, et vastavalt WETS artiklitele 2:11 ja 2:12 pöördub erikolleegiumi poole minister, et saada hinnang WETS artikli 2:11 lõikes 3 ette nähtud piiratud õigusküsimustele, mida minister võtab arvesse teise liikmesriigi kohtuotsuse tunnustamise üle otsustamisel, nagu nähtub sõnaselgelt artikli 2:12 sõnastusest.

42

Madalmaade valitsus kinnitas oma kirjalikes seisukohtades, et kuigi minister peab nendes küsimustes seda hinnangut järgima, on tal siiski omaenda kaalutlusõigus ja pädevus otsustada, kas teha väljaandjariigi kohtuotsuse tunnustamise otsus või mitte. Nimelt võib minister otsustada WETS artikli 2:11 kohaselt erikolleegiumi otsustamisse mitte kaasata, kui ta kohe leiab, et esinevad kohtuotsuse tunnustamisest keeldumise põhjused. Samuti kontrollib minister ka WETS artiklis 2:14 ette nähtud tunnustamisest keeldumise põhjuseid ja võib seega asuda seisukohale, et esineb kohtuotsuse tunnustamisest keeldumise põhjus, isegi kui erikolleegium oli leidnud, et keeldumiseks ühtegi põhjust ei esine. Lisaks, mis puudutab tagatisi, et minister tegelikult järgib erikolleegiumi hinnangut, siis tuleb märkida, et käesoleva kohtumääruse punktis 21 viidatud Madalmaade hindamisaruandes on märgitud, et see hinnang ei ole ministri jaoks „tehniliselt“ siduv.

43

Teisena, mis puudutab „vaidluse“ olemasolu erikolleegiumis, siis tuleb meenutada, et WETS artikli 2:11 kohaselt ei pöörduta erikolleegiumi poole mitte süüdimõistetud isiku, vaid ministri initsiatiivil.

44

Lisaks nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast teabest, et süüdimõistetud isik ei saa ministri otsust erikolleegiumis vaidlustada. Nimelt saab vaid minister sellele kolleegiumile läbivaatamistaotluse esitada. Sellega seoses täpsustas erikolleegium, et talle ei ole teada, kas minister selekteerib neid vaideid, mille ta läbivaatamiseks esitab, või mitte.

45

Samuti tuleb märkida, et erikolleegiumi hinnangut avalikult ei kuulutata ega toimetata süüdimõistetud isikule kätte, vaid teda teavitatakse üksnes ministri otsusest.

46

Kolmandana, mis puudutab põhikohtuasjas kõne all oleva menetluse võistlevust, siis kuigi erikolleegium märkis, et praktikas võtab ta arvesse süüdimõistetud isiku kirjalikke seisukohti, mille on talle edastanud minister või isik otse, ei ole WETSis ette nähtud, et viimane võiks menetluses osaleda ja esitada oma seisukohad kas kirjalikult või suuliselt, kuigi selle seaduse kohaselt on prokuratuuri kohtujuristil taoline võimalus.

47

Sellest järeldub, et ühelt poolt annab erikolleegium ilmselgelt hinnangu menetluses, mis ei ole võistlev ning mis ei ole mõeldud vaidluse lahendamiseks. Teiselt poolt ei ole sellel hinnangul õigust mõistvat funktsiooni täites tehtud kohtuotsuse vormi, nimetust ega sisu, vaid see on osa ministri halduslikku laadi otsuse tegemise menetlusest.

48

Igal juhul nähtub eelotsusetaotluses esitatud andmetest ja poolte seisukohtadest, et süüdimõistetud isik võib ministri otsuse vaidlustada tsiviilkohtus – selle kohtu lisapädevuse alusel –, paludes sellel kohtul, kelle puhul on selge, et ta on taolise menetluse raames „kohus“ ELTL artikli 267 tähenduses, kohustada seda otsust uuesti läbi vaatama või seda muutma.

49

Kõiki neid kaalutlusi arvestades ei pea erikolleegium WETS artiklis 2:11 ette nähtud menetluses ilmselgelt tegema kohtuotsuse jõudu omavat otsust ega kujuta endast seega „kohut“ ELTL artikli 267 tähenduses.

50

Eeltoodust järeldub, et käesolev eelotsusetaotlus on ilmselgelt vastuvõetamatu.

51

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud organis pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse see organ. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Gerechtshof Arnhem-Leeuwardeni (Arnhem-Leeuwardeni apellatsioonikohus, Madalmaad) erikolleegiumi 29. märtsi 2024. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus on ilmselgelt vastuvõetamatu.