–

HM ja JD, esindaja: ügyvéd L. Marczingós,

–

OTP Bank Nyrt. ja OTP Faktoring Követeléskezelő Zrt., esindaja: ügyvéd A. Lendvai,

–

Ungari valitsus, esindajad: D. Csoknyai ja M. Z. Fehér,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: O. Dani ja P. Kienapfel,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) artikli 2 punkti c, artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1.

2

Taotlus on esitatud kahe tarbija, HM‑i ja JD (edaspidi „kaks tarbijat“) ning kolme krediidiasutuse, nimelt AXA Bank Belgium SA (edaspidi „AXA“), OTP Bank Nyrt (edaspidi „OTP“) ja OTP Faktoring Követeléskezelő Zrt. (edaspidi „OTP Faktoring“) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab krediidiasutust, kelle vastu need kaks tarbijat saavad tugineda AXA õiguseellasega sõlmitud sellises laenulepingus sisalduva ebaõiglase tingimuse kehtetuse õiguslikele tagajärgedele, mis seejärel loovutati OTP-le, kes loovutas omakorda sellest tuleneva nõude OTP Faktoringile.

3

Direktiivi 93/13 kahekümne esimeses ja kahekümne neljandas põhjenduses on märgitud:

„liikmesriigid peaksid tagama, et müüja või teenuste osutaja ning tarbija vahel sõlmitud lepingud ei sisaldaks ebaõiglasi tingimusi ning et juhul, kui selliseid tingimusi on siiski seatud, ei oleks need tarbijale siduvad ning leping oleks kõnealustel tingimustel lepinguosalistele siduv ainult juhul, kui seda on võimalik jätkata, ilma et see sisaldaks ebaõiglasi tingimusi;

[…]

liikmesriikide kohtutel või haldusasutustel peavad olema piisavad ja tõhusad vahendid, et ebaõiglaste tingimuste seadmist tarbijalepingutes takistada,“.

4

Direktiivi artikli 2 punktis c on „müüja või teenuste osutaja“ määratletud kui „füüsiline või juriidiline isik, kes käesoleva direktiiviga hõlmatavate lepingute raames toimib eesmärkidel, mis on seotud tema kaubandus‑, majandus‑ või kutsetegevusega, olenemata sellest, kas ettevõte on era- või riigiomanduses“.

5

Direktiivi artikli 6 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on oma siseriiklike õigusaktide alusel tarbijaga sõlminud, ei ole tarbijale siduvad ning leping on kõnealustel tingimustel lepinguosalistele jätkuvalt siduv ainult juhul, kui seda on võimalik jätkata nii, et see sisaldab ebaõiglasi tingimusi.“

6

Direktiivi artikli 7 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.“

7

2013. aasta V seaduse tsiviilseadustiku kohta (a Polgári Törvénykönyvről szóló 2013. évi V. törvény) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „tsiviilseadustik“) on § 6:202 „Õiguste loovutamine“ lõikes 3 ette nähtud:

„Õiguste loovutamisele kohaldatakse mutatis mutandis nõude loovutamist käsitlevaid õigusnorme.“

8

Tsiviilseadustiku §‑s 6:208 „Lepingu üleandmise tagajärjed“ on sätestatud:

„1.   Lepingulisest suhtest väljuv pool, lepingulisse suhtesse jääv pool ja lepingulisse suhtesse astuv pool võivad kokku leppida, et kõik lepingulisest suhtest väljuva poole õigused ja kohustused antakse üle lepingulisse suhtesse astuvale poolele.

2.   Lepingulisse suhtesse astuval poolel on samad õigused ja kohustused, mis lepingulisest suhtest väljuval poolel temaga lepingulises suhtes oleva poole ees lepingust tulenevalt olid. Lepingulisse suhtesse astuv pool ei või tugineda ühelegi muule nõudele, mis lepingulisest suhtest väljuval poolel lepingulisse suhtesse jääva poole suhtes võib olla. Lepingulisse suhtesse jääv pool ei või tugineda ühelegi muule nõudele, mis tal võib lepingulisest suhtest väljuva poole vastu olla.

3.   Lepingulisse suhtesse astuvale poolele üle antavate õiguste tagatised säilivad. Lepingulisse suhtesse astuvale poolele üle antavate kohustuste täitmise tagatised lõppevad, välja arvatud juhul, kui käendaja annab lepingu üleandmisele oma nõusoleku.“

9

2013. aasta CCXXXVII seaduse krediidiasutuste ja finantsettevõtjate kohta (a hitelintézetekről és a pénzügyi vállalkozásokról szóló 2013. évi CCXXXVII. törvény) § 17 lõikes 1 on sätestatud:

„Hoiuseid ja muude tagastatavate vahendite ning makseteenuste raamlepingute portfelli tohib [järelevalveasutusena tegutseva Magyar Nemzeti Banki (Ungari keskpank)] loal üleandjast krediidiasutuse ja ülevõtjast krediidiasutuse vahel sõlmitud kokkuleppe alusel üle anda. Portfelli üleandmisele tuleb kohaldada tsiviilseadustikus lepingute üleandmise kohta sätestatud õigusnorme, välja arvatud juhul, kui portfelli üleandmisel ei lõpe lepingulised tagatised ja selleks ei ole vaja teise lepingupoole tahteavaldust. [See luba] ei asenda Gazdasági Versenyhivatali (Ungari konkurentsiamet) ebaausate kaubandustavade ja kõlvatu konkurentsi keelu seaduses ette nähtud luba.“

10

Kaks tarbijad sõlmisid 12. juunil 2008 AXA õiguseellasega laenulepingu Šveitsi frankides (CHF) summas 141536,00 Šveitsi franki, mis vastas ligikaudu 20075000 Ungari forintile (HUF) pärast konverteerimist laenu väljamaksmise päeval krediidiasutuse kehtestatud valuuta ostukursi alusel. Selles 19 aastaks sõlmitud laenulepingus oli ette nähtud, et laenu igakuised osamaksed tuleb tasuda forintites pärast krediidiasutuse kehtestatud frangi müügikursi ümberarvestamist. Lisaks võimaldas see krediidiasutusel muuta ühepoolselt tarbijate kantavate intresside ja halduskulude summat.

11

AXA ütles nimetatud laenulepingu alates 4. juunist 2013 kahe tarbija makse väidetava hilinemise tõttu üles. 4. märtsi 2015. aasta kontojäägist nähtus võla jääk 42815836 forintit AXA kasuks.

12

Kaks tarbijat esitasid 21. oktoobril 2015 Budapest Környéki Törvényszékile (Budapesti linnastu kohus, Ungari), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, AXA vastu hagi, milles palusid esiteks tuvastada sama laenulepingu kehtetus põhjusel, et see sisaldas ebaõiglasi tingimusi, millele ei saa seetõttu nende vastu tugineda, ja teiseks heastada selle kehtetuse tagajärjed.

13

AXA andis 31. oktoobril 2016 OTP-le üle lepingute portfelli, mis hõlmas põhikohtuasjas kõne all olevat laenulepingut ning kõiki sellega seotud õigusi ja kohustusi. OTP loovutas 2. novembril 2016 sellest laenulepingust tuleneva nõude OTP Faktoringile.

14

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tunnistas 25. oktoobri 2022. aasta vaheotsusega laenulepingu tervikuna kehtetuks, kuna vahetuskursiriski puudutav teave ei olnud nõuetekohane. See otsus tühistati aga edasikaebemenetluses 19. aprilli 2023. aasta kohtumäärusega ning kohtuasi saadeti tagasi eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

15

Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus leidis, et tema ülesanne on samuti kindlaks teha, millise krediidiasutuste suhtes kohaldatakse direktiivis 93/13 ette nähtud sanktsioone, esitas ta 21. septembril 2023 Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse selle direktiivi artikli 2 punkti c tõlgendamise kohta. Tal tekkis küsimus, kas nende sanktsioonide kohaldamine põhikohtuasjas kõne all oleva laenulepingu ülevõtja suhtes on õiguspärane, kuna ülevõtja sai kasu selle lepingu majanduslikest ja finantstagajärgedest, ilma et ta oleks tingimust, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus ebaõiglaseks tunnistas, ise sellesse lisanud.

16

9. aprilli 2024. aasta kohtumäärusega AXA Bank Europe jt (C‑628/23, EU:C:2024:317) jäeti see taotlus ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna see ei vastanud Euroopa Kohtu kodukorra artikli 94 nõuetele.

17

Eelotsusetaotluse esitanud kohtus vaidlevad kaks tarbijat vastu riigisisesele kohtupraktikale, mille kohaselt saab tarbija ja müüja või teenuste osutaja vahel sõlmitud ebaõiglasi tingimusi sisaldava lepingu kehtetuse õiguslikele tagajärgedele tugineda üksnes lepingu ülevõtja suhtes. Nad väidavad, et hoiatav mõju, mille direktiivi 93/13 artikli 6 lõige 1 koostoimes selle direktiivi artikli 7 lõikega 1 nende tingimuste ebaõiglase laadi tuvastamisele omistab, satuks ohtu, kui müüja või teenuste osutaja, kes on nimetatud tingimused sellisesse lepingusse lisanud, saaks vältida selle lepingu kehtetuse õiguslikke tagajärgi, andes selle lepingu kolmandale isikule üle.

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul tuleneb lepingute üleandmist käsitlevatest tsiviilseadustiku sätetest, mis on kohaldatavad ka portfellide üleandmisele, et juhul, kui laenuleping tunnistatakse kehtetuks, võib tarbija, kes soovib võimaliku enammakse tagastamist, esitada nõude üksnes ülevõtja vastu, mitte üleandja vastu. Võimalik suur hulk nõudeid, mida selle ülevõtja vastu võidakse kasutada, võib aga muuta viimase maksejõuetuks, mis võib jätta tarbija ilma tõhusast kohtulikust kaitsest.

19

Lisaks soovib nimetatud kohus teada, kas hoiatavale mõjule, mille direktiiv 93/13 lepingutingimuse ebaõiglase laadi tuvastamisele omistab, saab tugineda ülevõtja vastu, isegi kui viimane ei vastuta selle tingimuse asjaomases lepingus olemasolu eest.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub seega sisuliselt, et Euroopa Kohus tuvastaks direktiivi 93/13 alusel, kes on müüja või teenuste osutaja, kelle vastu kaks tarbijat saavad põhikohtuasjas kõne all oleva laenulepingu kehtetuse õiguslikele tagajärgedele tugineda, täpsustades, et ta kavatseb jätta kohaldamata põhikohtuasjale kohaldatavad Ungari õigusnormid, kui Euroopa Kohus peaks seda direktiivi tõlgendama nii, et nende õiguslike tagajärgede heastamise eest vastutab üksnes lepingu üleandja.

21

Neil asjaoludel otsustas Budapest Környéki Törvényszék (Budapesti linnastu kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

22

AXA väidab, et eelotsuse küsimused on vastuvõetamatud, kuna neil puudub igasugune seos põhikohtuasjaga ja seega on need puhtalt hüpoteetilised. Esiteks ei saa asuda seisukohale, et põhikohtuasjas kõne all olev laenuleping on kehtetu, kuna vaheotsus, milles esialgu selline järeldus tehti, tühistati hiljem edasikaebemenetluses. Teiseks, kuna laenuleping öeldi üles enne põhikohtuasjas kõne all olevat üleandmist, on loovutamise ese lepingust tulenev nõue, mitte aga nimetatud laenuleping ise.

23

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 ette nähtud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö raames üksnes asja menetleva ja selle lahendamise eest vastutava liikmesriigi kohtu ülesanne kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Järelikult, kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud otsuse tegema (11. detsembri 2025. aasta kohtuotsus Kuszycka, C‑767/24, EU:C:2025:962, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

24

Seega kehtib eeldus, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletud liidu õiguse tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke õiguslikke või faktilisi asjaolusid selleks, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (11. detsembri 2025. aasta kohtuotsus Kuszycka, C‑767/24, EU:C:2025:962, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

25

Lisaks sellele on ELTL artiklis 267 ette nähtud menetluses, mis põhineb liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel lahususel, üksnes liikmesriigi kohus pädev tõlgendama riigisisest õigust ning tuvastama ja hindama põhikohtuasja faktilisi asjaolusid ning määrama kindlaks riigisiseste õigus‑ ja haldusnormide täpse ulatuse. Euroopa Kohus on pädev ainult andma oma seisukoha liidu õiguse tõlgendamise või kehtivuse kohta eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud faktilises ja õiguslikus olukorras, ilma et ta saaks seada seda kahtluse alla või kontrollida selle õigsust (vt selle kohta 13. juuli 2023. aasta kohtuotsus Ferrovienord, C‑363/21 ja C‑364/21, EU:C:2023:563, punktid 54 ja 55).

26

Käesoleval juhul puudutavad AXA argumendid selle kohta, et eelotsuse küsimused on hüpoteetilised, põhikohtuasja faktiliste asjaolude tuvastamist ja hindamist. Euroopa Kohtu ülesanne ei ole aga neid kahtluse alla seada, kuna need kuuluvad liikmesriigi kohtu pädevusse. Järelikult ei ole need argumendid piisavad, et lükata ümber käesoleva kohtuotsuse punktis 24 viidatud asjakohasuse eeldus.

27

Järelikult on eelotsuse küsimused vastuvõetavad.

28

Oma küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 93/13 artikli 2 punkti c, artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt saab tarbija, kes on sõlminud krediidiasutusega lepingu, mis hiljem anti üle teisele krediidiasutusele, tugineda sellest direktiivist tulenevatele õigustele üksnes selle lepingu ülevõtja vastu.

29

Esiteks on direktiivi 93/13 artikli 2 punkti c kohaselt „müüja või teenuste osutaja“ määratletud kui „füüsiline või juriidiline isik, kes selle direktiiviga hõlmatavate lepingute raames toimib eesmärkidel, mis on seotud tema kaubandus‑, majandus‑ või kutsetegevusega, olenemata sellest, kas ettevõte on era- või riigiomanduses“.

30

Mõiste „müüja või teenuste osutaja“ laia määratlusega, mida liidu seadusandja soovis seega kasutada (vt selle kohta 27. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus S. V. (korterelamu), C‑485/21, EU:C:2022:839, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika), on vastuolus selle mõiste tõlgendamine nii, et selle alla kuulub ainult isik, kes algselt tarbijaga lepingu sõlmis, jättes seega direktiivi 93/13 kohaldamisalast välja kõik muud isikud, isegi kui viimased tegutsevad selle lepingu ülevõtjatena oma majandus- või kutsetegevuse raames.

31

Direktiivi 93/13 artikli 2 punkti c selline tõlgendus oleks lisaks vastuolus selle direktiiviga taotletava eesmärgiga tagada tarbijakaitse kõrge tase (vt selle kohta 8. mai 2025. aasta kohtuotsus Myszak, C‑324/23, EU:C:2025:324, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika). Tarbijatele kehtestatud kohustus kasutada sellest direktiivist tulenevaid õigusi müüja või teenuste osutaja suhtes, kes ei ole enam vaidlusaluse lepingu pool, võib nimelt muuta selliste õiguste kasutamise tegelikult raskemaks.

32

Eeltoodust tuleneb, et krediidiasutus, kes on tarbijaga sõlmitud laenulepingu ülevõtja, kuulub mõiste „müüja või teenuste osutaja“ alla direktiivi 93/13 artikli 2 punkti c tähenduses. See säte ei võimalda siiski üksi kindlaks teha, kas selles lepingus sisalduva ebaõiglase tingimuse kehtetuse õiguslikele tagajärgedele saab tugineda üksnes ülevõtja suhtes.

33

Teiseks on direktiivi 93/13 artikli 6 lõikes 1 koostoimes selle kahekümne esimese põhjendusega liikmesriikidele kehtestatud kohustus sätestada, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on „oma siseriiklike õigusaktide alusel“ tarbijaga sõlminud, ei ole tarbijale siduvad ning leping on kõnealustel tingimustel lepinguosalistele jätkuvalt siduv ainult juhul, kui seda on võimalik jätkata nii, et see sisaldab ebaõiglasi tingimusi.

34

Eelkõige ei tohi asjaolu, et liikmesriigi õigus piiritleb tarbijatele direktiiviga 93/13 tagatud kaitse, muuta selle kaitse ulatust ja seega ka sisu ega seeläbi kahjustada ebaõiglaste tingimuste vastu võitlemiseks kehtestatud ühtsete õigusnormidega ette nähtud kaitse tõhusust (16. märtsi 2023. aasta kohtuotsus M. B. jt (lepingu kehtetuks tunnistamise tagajärjed), C‑6/22, EU:C:2023:216, punkt 20).

35

Selline piiritlemine riigisiseses õiguses ei tohi muuta tarbijatele sellest direktiivist tulenevate õiguste kasutamist ülemäära raskeks ega praktiliselt võimatuks. Eelkõige on liikmesriigid kohustatud tagama nimetatud direktiiviga tarbijale antud kaitse järgimise, tagades selle õigusliku ja faktilise olukorra taastamise, milles tarbija oleks olnud sellise tingimuse puudumisel, eelkõige nähes ette õiguse saada tagasi kasu, mille müüja või teenuste osutaja on ebaõiglase tingimuse alusel tarbija kahjuks alusetult saanud (vt selle kohta 16. märtsi 2023. aasta kohtuotsus M. B. jt (lepingu kehtetuks tunnistamise tagajärjed), C‑6/22, punkt 22, ning 15. juuni 2023. aasta kohtuotsus Bank M. (lepingu tühistamise tagajärjed), C‑520/21, EU:C:2023:478, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Eeltoodust tuleneb, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui leping, mille tarbija on sõlminud müüja või teenuste osutajaga, on vastavalt kohaldatavale riigisisesele õigusele üle antud kolmandale isikule, kes on müüja või teenuste osutaja, peab tarbijal olema võimalik vajaduse korral tugineda sellises lepingus sisalduva ebaõiglase tingimuse või nimetatud lepingu kui terviku kehtetusele ülevõtja vastu sama moodi, nagu ta oleks võinud seda teha üleandja vastu, kui sellist üleandmist ei oleks toimunud. Nimelt ei saa sellest üleandmisest tulenev üleandja tarbija suhtes kehtivate samast lepingust tulenevate kõikide õiguste ja kohustuste üleminek ülevõtjale muuta nende õiguste ja kohustuste sisu ega seega mõjutada tarbijate kaitset, kellel peab olema võimalik tugineda ülevõtja vastu kõigile õiguslikele tagajärgedele, mis tulenevad sellest, et vaidlustatud lepingutingimus on ebaõiglane.

37

Kolmandaks on direktiivi 93/13 artikli 7 lõikes 1 koostoimes selle kahekümne neljanda põhjendusega kehtestatud liikmesriikidele kohustus, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mida müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.

38

Lisaks esmasele ja vahetule eesmärgile kaitsta tarbijat ebaõiglaste tingimuste eest lepingutes, mille ta sõlmib müüjate või teenuste osutajatega, taastades õiguslikult ja faktiliselt olukorra, milles ta oleks olnud, on direktiivi 93/13 artikli 7 lõike 1 eesmärk pikemas perspektiivis lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine müüjate või teenuste osutajate poolt. Nimelt avaldab nende tingimuste tarbijate suhtes kohaldamata jätmine müüjatele või teenuste osutajatele hoiatavat mõju nende kasutamisel (vt selle kohta 16. märtsi 2023. aasta kohtuotsus M. B. jt (lepingu tühistamise tagajärjed), C‑6/22, punktid 24–26).

39

Sellest tuleneb, et ebaõiglaste tingimuste kasutamise heidutav mõju puudutab müüjaid või teenuste osutajaid üldiselt, mitte ainult üksikut müüjat või teenuste osutajat, kes vaidlustatud tingimuse sätestas.

40

Sellega seoses tuleb rõhutada, et direktiivi 93/13 raames ei sõltu lepingutingimuse kehtetus asjaomase müüja või teenuste osutaja tegevuse süülisusest ega asjaolust, et ta peab selle eest vastutama, vaid üksnes sellest, kas vaidlustatud lepingutingimus on objektiivselt ebaõiglane (vt selle kohta 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Profi Credit Slovakia, C‑485/19, EU:C:2021:313, punkt 65).

41

Sellest järeldub, et see direktiiv ei välista, et õiguslike tagajärgede eest, mis tulenevad sellest, et tarbijalepingus sisalduv tingimus on ebaõiglane, võib vastutada muu müüja või teenuste osutaja kui see, kes selle tingimuse sätestas.

42

Käesoleval juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne hinnata, kas see, kuidas Ungari kohtud asjasse puutuvaid riigisiseseid õigusnorme tõlgendavad, võib seada ohtu selle õigusliku ja faktilise olukorra taastamise, milles kaks tarbijat oleksid ilma asjaomase ebaõiglase tingimuseta olnud.

43

Euroopa Kohus on siiski pädev andma põhikohtuasja toimiku ning talle esitatud seisukohtade põhjal juhiseid, mis võimaldavad eelotsusetaotluse esitanud kohtul tema menetluses oleva kohtuasja lahendada (vt selle kohta 2. märtsi 2023. aasta kohtuotsus PrivatBank jt, C‑78/21, EU:C:2023:137, punkt 71).

44

Eelotsusetaotlusest nähtub, et 2013. aasta CCXXXVII seaduse krediidiasutuste ja finantsettevõtjate kohta § 17 lõike 1 kohaselt oli põhikohtuasjas kõne all oleva laenulepingu üleandmiseks vaja järelevalveasutusena tegutseva Ungari keskpanga luba. Näib, et see meede võib üldjuhul kaitsta tarbijate huve.

45

Selleks et tagada direktiivis 93/13 ette nähtud tarbijakaitse kõrge tase ja eelkõige see, et selline üleandmine ei jäta asjaomast tarbijat ilma õigustest, mis on tagatud selle direktiivi artikli 6 lõikega 1, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski eelkõige kontrollima, kas – nagu väidab Ungari valitsus – sellise loa väljastamise suhtes kohaldatakse usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalvet, mille eesmärk on kontrollida, kas selle lepingu ülevõtja maksevõime on piisav, et katta nimetatud lepinguga seotud riske.

46

Lisaks nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud riigisisesest õiguslikust raamistikust, et põhikohtuasjas kõne all oleva laenulepingu ülevõtjale kui õigusjärglasele läksid üle kõik üleandja õigused ja kohustused seoses kõigi selle lepingu alusel üle antuga. Kahel tarbijal on seega õigus tugineda ülevõtja vastu nimetatud laenulepingus sisalduva tingimuse ebaõiglasest laadist tulenevatele kõikidele õiguslikele tagajärgedele samadel tingimustel, nagu nad oleksid võinud teha üleandja suhtes.

47

Eeltoodud asjaolusid arvestades ei nähtu – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei selgu vastupidist –, et käesoleval juhul oleks ülemäära raske või praktiliselt võimatu heastada õiguslikke tagajärgi, mis tulenevad põhikohtuasjas kõne all oleva ebaõiglase tingimuse kehtetusest kahe tarbija ja selle laenulepingu ülevõtja vahelise suhte raames.

48

Juhul kui eelotsusetaotluse esitanud kohus jõuab siiski järeldusele, et riigisisese õiguse sätted ei võimalda tagada, et taastatakse kahe tarbija faktiline ja õiguslik olukord, milles nad oleks olnud, kui asjaomast ebaõiglast tingimust ei oleks olemas olnud, peab liikmesriigi kohus riigisisese õiguse liidu õigusega kooskõlalise tõlgendamise põhimõtte kohaselt tegema kõik, mis on tema pädevuses – arvestades eelkõige riigisisese õiguse contra legem tõlgendamise keeldu, võttes arvesse riigisisest õigust tervikuna ning kasutades riigisiseses õiguses tunnustatud tõlgendusmeetodeid –, et tagada asjaomase direktiivi täies ulatuses rakendamine ja saavutada direktiivi eesmärgiga kooskõlas olev tulemus (27. novembri 2025. aasta kohtuotsus Gryczara, C‑746/24, EU:C:2025:925, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Kui riigisiseseid õigusnorme ei ole võimalik tõlgendada kooskõlas liidu õiguse nõuetega, on liikmesriigi kohtul, kelle ülesanne on kohaldada oma pädevuse piires liidu õigusnorme, liikmesriigi organina kohustus tagada nende sätete täielik õigusmõju, jättes vajaduse korral omal algatusel kohaldamata mis tahes riigisisese õiguse sätte, mis on vastuolus tema menetluses olevas kohtuasjas vahetut õigusmõju omava liidu õigusnormiga (3. juuli 2025. aasta kohtuotsus Ati‑19, C‑605/23, EU:C:2025:513, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

50

Kõiki eeltoodud põhjendusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 93/13 artikli 2 punkti c, artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt saab tarbija, kes on sõlminud krediidiasutusega lepingu, mis hiljem anti üle teisele krediidiasutusele, tugineda sellest direktiivist tulenevatele õigustele üksnes selle lepingu ülevõtja vastu, tingimusel et selline üleandmine ei muuda tarbija sellest direktiivist tulenevate õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks ega ülemäära raskeks.

51

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab:

Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 2 punkti c, artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1

tuleb tõlgendada nii, et

nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt saab tarbija, kes on sõlminud krediidiasutusega lepingu, mis hiljem anti üle teisele krediidiasutusele, tugineda sellest direktiivist tulenevatele õigustele üksnes selle lepingu ülevõtja vastu, tingimusel et selline üleandmine ei muuda tarbija sellest direktiivist tulenevate õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks ega ülemäära raskeks.