–

MA, esindajad: M. Lynam, SC, S. Brittain, BL, ja solicitor C. Mulholland,

–

Minister for Justice and Equality ja Iirimaa, esindajad: Chief State Solicitor M. Browne, ametnikud D. Curley, S. Finnegan ja A. Joyce, keda abistasid J. Fitzgerald, SC, ja A. Hanrahan, SC,

–

Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: S. Fuller, keda abistasid barristers V. Ailes ja J. Pobjoy ning J. Eadie, KC,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: H. Leupold, F. Ronkes Agerbeek ja J. Vondung,

1

Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 49 lõike 1 teise lause tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud seoses Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi õigusasutuste poolt MA kohtu alla andmiseks tehtud nelja vahistamismääruse täitmisega Iirimaal.

3

4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artikli 7 lõikes 1 on sätestatud:

„Kedagi ei või tunnistada süüdi kuriteos – teos või tegevusetuses, mis selle toimepanemise ajal kehtinud riigisisese või rahvusvahelise õiguse järgi ei olnud kuritegu. Samuti ei või kohaldada raskemat karistust kui kuriteo toimepanemise ajal ettenähtu.“

4

Ühelt poolt Euroopa Liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ning teiselt poolt Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi vaheline kaubandus- ja koostööleping (ELT 2021, L 149, lk 10; edaspidi „kaubandus- ja koostööleping“) sisaldab muu hulgas kolmandat osa „Õiguskaitse- ja õigusalane koostöö kriminaalasjades“, milles on kaubandus- ja koostöölepingu artiklid 522–702.

5

Kaubandus- ja koostöölepingu artiklis 524 on ette nähtud:

„1.   Käesoleva osaga ettenähtud koostöö põhineb poolte ja liikmesriikide pikaajalisel austusel demokraatia, õigusriigi põhimõtte ning põhiõiguste ja ‑vabaduste kaitse vastu, sealhulgas nagu on sätestatud inimõiguste ülddeklaratsioonis[, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 10. detsembril 1948,] ja [EIÕKs], ning kõnealuse konventsiooni kohaste õiguste ja vabaduste siseriikliku teostamise tähtsaks pidamisel.

2.   Ühegi käesoleva osa sättega ei muudeta kohustust austada põhiõigusi ja õiguspõhimõtteid, mis tulenevad eelkõige [EIÕKst] ning [Euroopa L]iidu ja selle liikmesriikide puhul […] hartast.“

6

Kaubandus- ja koostöölepingu artiklis 604 on sätestatud:

„Vahistamismäärust täitva õigusasutuse poolt vahistamismääruse täitmise suhtes võib rakendada järgmisi tagatisi:

[…]

7

Kaubandus- ja koostöölepingu artikli 613 lõikes 2 on sätestatud:

„Kui vahistamismäärust täitev õigusasutus leiab, et vahistamismääruse teinud riigi edastatud teabest ei piisa loovutamisotsuse tegemiseks, küsib ta vajalikku lisateavet, mis tuleb kiiresti saata, eelkõige seoses artikli[…]ga […] 604 […], ning võib selle saamiseks kehtestada tähtaja […]“.

8

Magistrates’ Courts of Northern Irelandi (Põhja-Iirimaa magistraadikohus, Ühendkuningriik) District Judge (ringkonnakohtunik) tegi MA suhtes 26. novembril 2021 neli vahistamismäärust seoses terrorismiga seotud süütegudega, mis väidetavalt pandi Põhja-Iirimaal (Ühendkuningriik) toime ajavahemikus 18.–20. juulini 2020. Esimese süüteo eest karistatakse kuni kümneaastase vangistusega, samas kui ülejäänud kolme süüteo eest võib mõista kindla tähtajaga vangistuse, pikendatud tähtajaga vabadusekaotuse, tähtajatu vabadusekaotuse või eluaegse vangistuse.

9

High Court (kõrge kohus, Iirimaa) otsustas 24. oktoobri 2022. aasta otsusega ning sama päeva ja 7. novembri 2022. aasta määrustega, et MA loovutatakse Ühendkuningriigile, ning keeldus andmast MA‑le luba esitada apellatsioonkaebus Court of Appealile (apellatsioonikohus, Iirimaa).

10

Supreme Court (Iirimaa kõrgeim kohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, andis 17. jaanuari 2023. aasta otsusega MA‑le loa esitada High Courti (kõrge kohus) selle kohtuotsuse ja nende määruste peale kassatsioonkaebus.

11

MA väidab eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et tema loovutamine Ühendkuningriigile oleks vastuolus süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõttega, sest kui talle mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis reguleeriksid tema võimalikku õigust tingimisi vabastamisele Ühendkuningriigi õigusnormid, mis on vastu võetud pärast nende süütegude väidetavat toimepanemist, millega seoses on tema suhtes alustatud kriminaalmenetlust, ning mis on rangemad, kui nende süütegude toimepanemise ajal kohaldamisele kuulunud õigusnormid.

12

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lükkas tagasi MA argumendid EIÕK artikli 7 rikkumise ohu kohta, kuid leidis seejärel, et selgust ei ole selles, kas lisaks on vaja kontrollida, kas esineb harta artikli 49 lõike 1 rikkumise oht, ja kui see on nii, siis kuidas seda kontrollida. Seetõttu otsustas ta 7. märtsil 2024 menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse kaubandus‑ ja koostöölepingu tõlgendamise kohta.

13

Euroopa Kohus otsustas 29. juuli 2024. aasta otsuses Alchaster (C‑202/24, EU:C:2024:649), et kaubandus‑ ja koostöölepingu artikli 524 lõiget 2 ja artikli 604 punkti c koostoimes harta artikli 49 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et vahistamismäärust täitev õigusasutus peab – juhul, kui isik, kelle suhtes on selle lepingu alusel tehtud vahistamismäärus, väidab, et Ühendkuningriigile loovutamise korral esineb artikli 49 lõike 1 rikkumise oht, sest tingimisi vabastamise tingimusi on selle isiku jaoks ebasoodsalt muudetud, kusjuures see muudatus tehti pärast selle süüteo väidetavat toimepanemist, milles seda isikut süüdistatakse – enne selle vahistamismääruse täitmise kohta otsuse tegemist autonoomselt hindama selle ohu olemasolu olukorras, kus see õigusasutus on juba välistanud EIÕK artikli 7 rikkumise ohu, tuginedes tagatistele, mida Ühendkuningriik pakub üldiselt EIÕK järgimise kohta, ja sama isiku võimalusele esitada kaebus Euroopa Inimõiguste Kohtule. Selle hindamise tulemusel peab see vahistamismäärust täitev õigusasutus vahistamismääruse täitmisest keelduma üksnes siis, kui tal on pärast vahistamismääruse teinud õigusasutuselt täiendava teabe ja täiendavate tagatiste taotlemist olemas objektiivsed, usaldusväärsed, täpsed ja nõuetekohaselt ajakohastatud andmed, mille kohaselt esineb tegelik oht, et muudetakse asjaomase süüteo toimepanemise ajal ette nähtud karistuse ulatust ennast, mis toob kaasa raskema karistuse mõistmise kui algul ette nähtud karistus.

14

Seda vastust arvestades palus eelotsusetaotluse esitanud kohus kaubandus‑ ja koostöölepingu artikli 613 lõike 2 alusel Ühendkuningriigi ametiasutustel edastada täiendavat teavet Ühendkuningriigi õigusnormide kohta, mis oleksid MA suhtes kohaldatavad juhul, kui MA mõistetakse süüdi ühes või mitmes süüteos, milles teda süüdistatakse. Magistrates’ Courts of Northern Irelandi (Põhja-Iirimaa magistraadikohus) District Judge (ringkonnakohtunik) vastas sellele taotlusele 17. septembril 2024.

15

Eelkõige selle vastuse põhjal märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et nende õigusnormide kohaselt, mis olid Põhja-Iirimaal kohaldatavad ajal, mil põhikohtuasjas kõne all olevad süüteod väidetavalt toime pandi, pidi kohus, kes mõistis kindla tähtajaga vangistuse, määrama kindlaks „vabadusekaotuse kestuse“, mis ei ületa poolt mõistetud karistusest ja mille lõppedes tuli süüdimõistetu tingimata tingimisi vabastada.

16

Vastavalt uutele õigusnormidele, mida kohaldatakse Põhja-Iirimaal alates 30. aprillist 2021 ka enne seda kuupäeva toime pandud süütegude suhtes, koosneb kindlaksmääratud terroriakti (specified terrorism offence) eest mõistetud kindla tähtajaga vangistus „sobivast vabadusekaotuse kestusest“, mille määrab kindlaks kohus, ja täiendavast üheaastasest ajavahemikust, mille jooksul süüdimõistetu vabastatakse tingimisi, kusjuures nende perioodide kogukestus ei tohi ületada kohaldatava vangistuse maksimaalset kestust. Lisaks võib selle isiku tingimisi vabastada pärast seda, kui ta on ära kandnud kaks kolmandikku „sobivast vabadusekaotuse kestusest“, ning tingimusel, et Parole Commissioners (tingimisi vabastamise nõukogu, Ühendkuningriik) leiab, et tema vangistuses hoidmine ei ole ühiskonna kaitsmiseks vajalik.

17

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et MA etteheited puudutavad üksnes kindla tähtajaga vangistusi reguleerivate õigusnormide muudatusi, mistõttu ei ole põhikohtuasjas asjakohased õigusnormid, mis käsitlevad sellise isiku tingimisi vabastamist, kellele on mõistetud pikendatud tähtajaga vabadusekaotus, tähtajatu vabadusekaotus või eluaegne vangistus.

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et on olemas tegelik võimalus, et MA‑le võidakse Ühendkuningriigile loovutamise korral mõista kindla tähtajaga vangistus. Ta märgib, et kuigi esimese põhikohtuasjas kõne all oleva kuriteo eest ette nähtud karistuse maksimaalne kestus on endiselt kümme aastat, tähendavad põhikohtuasjas käsitletava tingimisi vabastamise korra muudatused eelkõige seda, et isikud, kellele on mõistetud selline karistus „kindlaksmääratud terroriakti“ eest, jäävad vangistusse pikemaks ajaks.

19

Sellega seoses on MA ja Minister for Justice and Equality (justiits‑ ja võrdõiguslikkuse minister, Iirimaa) eriarvamusel küsimuses, kas need muudatused on kooskõlas karistuste seaduses sätestatuse põhimõttega, kuna nendega seatakse kahtluse alla kord, milles tingimisi vabastamine toimus automaatselt. Selles kontekstis on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas neid muudatusi võib siiski käsitada nii, et need puudutavad üksnes karistuste täideviimist, või tuleb neid vastupidi käsitada nii, et nendega muudetakse tagasiulatuvalt selle karistuse ulatust ennast, mis on MA-le Ühendkuningriigile loovutamise korral kohaldatav.

20

Neil asjaoludel otsustas Supreme Court (kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas juhul, kui süüteos või süütegudes süüdi mõistetud isiku suhtes, kellele on mõistetud karistus(t)eks kindla tähtajaga vabadusekaotus, kohaldatakse muudetud õigusnorme, mille tagajärjel peab ta ära kandma vähemalt kaks kolmandikku sellest karistusest ja saab alles siis tingimusliku õiguse tingimisi vabastamisele, mis oleneb hinnangust tema ohtlikkusele, samas kui väidetavate süütegude toimepaneku ajal oleks olnud sellel isikul automaatselt seadusest tulenev õigus tingimisi vabastamisele pärast seda, kui ta on ära kandnud poole sellest karistusest, tähendab see süüdimõistetud isikule niisuguse „raskema karistuse“ mõistmist võrreldes karistusega, mis oli kohaldatav väidetavate süütegude toimepaneku ajal, mistõttu see kujutab endast harta artikli 49 lõike 1 rikkumist?“

21

Euroopa Kohtu president otsustas oma 26. novembri 2024. aasta määrusega MA (C‑743/24, EU:C:2024:983) kohaldada käesoleva eelotsusetaotluse suhtes eelotsuse kiirendatud menetlust vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 105.

22

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas harta artikli 49 lõike 1 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et raskema karistuse kohaldamisega on tegemist siis, kui isiku suhtes, kellele on mõistetud kindla tähtajaga vangistus, kohaldatakse korda, mis näeb ette, et see isik peab enne tingimisi vabastamist ära kandma vähemalt kaks kolmandikku vangistuse kindlaks määratud kestusest, et selline vabastamine sõltub sellest, kas eriasutus leiab, et kõnealuse isiku jätkuv vangistuses hoidmine ei ole ühiskonna kaitseks enam vajalik, ja et sama isik vabastatakse tingimata tingimisi üks aasta enne mõistetud karistuse lõppemist, samas kui asjasse puutuvate süütegude väidetava toimepanemise ajal kohaldamisele kuulunud õigusnormide kohaselt oleks see isik tulnud automaatselt tingimisi vabastada pärast sellest karistusest poole ärakandmist.

23

Harta artikli 49 lõike 1 teine lause näeb ette, et kohaldada ei või raskemat karistust kui kuriteo toimepanemise ajal ettenähtu.

24

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et harta artikkel 49 sisaldab vähemalt samu tagatisi, mis on ette nähtud EIÕK artikliga 7, ning seejuures tuleb harta artikli 52 lõike 3 kohaselt EIÕKd arvesse võtta kui minimaalset kaitsetaset (29. juuli 2024. aasta kohtuotsus Alchaster, C‑202/24, EU:C:2024:649, punkt 92 ja seal viidatud kohtupraktika).

25

Kuna esitatud küsimus puudutab tingimisi vabastamise korra muudatuste kohaldamist isikule, kellele enne nende muudatuste jõustumist toime pandud süüteo eest mõistetakse kindla tähtajaga vangistus, siis tuleb meenutada, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast tuleneb, et EIÕK artikli 7 kohaldamisel tuleb eristada meedet, mis kujutab endast sisuliselt „karistust“, ja meedet, mis puudutab karistuse „täideviimist“ (execution) või „täitmisele pööramist“ (enforcement). Seega, kui meetme laad ja eesmärk puudutavad kantava karistuse kergendamist või tingimisi vabastamise süsteemi muutmist, ei ole see meede „karistuse“ osa selle artikli 7 tähenduses (EIK 21. oktoobri 2013. aasta otsus Del Río Prada vs. Hispaania, CE:ECHR:2013:1021JUD004275009, punkt 83, ja 29. juuli 2024. aasta otsus Alchaster, C‑202/24, EU:C:2024:649, punkt 94).

26

Kuna vahe meetme, mis kujutab endast „karistust“, ja meetme, mis seisneb karistuse „täideviimises“, vahel ei ole praktikas alati selge, tuleb selleks, et otsustada, kas meede puudutab üksnes karistuse täideviimise viisi või mõjutab hoopis karistuse ulatust, igal konkreetsel juhul analüüsida, milline oli mõistetud või ette nähtud „karistuse“ tegelik sisu asjaomasel ajal kehtinud riigisisese õiguse kohaselt, ehk teisisõnu, milline oli selle karistuse olemus (EIK 21. oktoobri 2013. aasta otsus Del Río Prada vs. Hispaania, CE:ECHR:2013:1021JUD004275009, punktid 85 ja 90, ning 29. juuli 2024. aasta otsus Alchaster, C‑202/24, EU:C:2024:649, punkt 95).

27

Sellega seoses on Euroopa Inimõiguste Kohus kinnitanud, et asjaolu, et tingimisi vabastamiseks vajaliku ajavahemiku pikendamine, mis toimus pärast süüdimõistmist, võis karmistada kinnipidamise tingimusi, puudutas karistuse täideviimist, mitte karistust ennast, ning seetõttu ei saa sellisest asjaolust järeldada, et mõistetud karistus on raskem kui asja sisuliselt arutanud kohtu mõistetud karistus (EIK 31. augusti 2021. aasta otsus Devriendt vs. Belgia, CE:ECHR:2021:0831DEC003556719, punkt 29, ja 29. juuli 2024. aasta otsus Alchaster, C‑202/24, EU:C:2024:649, punkt 96).

28

Seevastu on Euroopa Inimõiguste Kohus otsustanud, et EIÕK artikliga 7 on vastuolus sellise meetme tagasiulatuv kohaldamine, mis seisneb lühendatava eluaegse vangistuse muutmises eluaegseks vangistuseks, mida ei saa lühendada (EIK 10. novembri 2022. aasta otsus Kupinskyy vs. Ukraina, CE:ECHR:2022:1110JUD000508418, punktid 56 ja 64).

29

Järelikult on karistuse täideviimist puudutav meede harta artikli 49 lõike 1 teise lausega vastuolus üksnes siis, kui sellega muudetakse tagasiulatuvalt asjaomase süüteo väidetava toimepanemise ajal ette nähtud karistuse ulatust ennast, mis toob kaasa raskema karistuse mõistmise kui algul ette nähtud karistus. Kuigi sellega ei ole kindlasti tegemist siis, kui see meede üksnes pikendab ajavahemikku, millest alates on tingimisi vabastamine võimalik, võib see teisiti olla eelkõige siis, kui nimetatud meede kaotab sisuliselt tingimisi vabastamise võimaluse või kui see kuulub selliste meetmete kogumisse, mis karmistavad algul ette nähtud karistuse olemust (29. juuli 2024. aasta kohtuotsus Alchaster, C‑202/24, EU:C:2024:649, punkt 97).

30

Eeltoodust tuleneb, et asjaolu, et riigisisestes õigusnormides on enne nende jõustumist toime pandud süütegude puhul ette nähtud, et pikeneb see osa, mis tuleb vanglakaristusest tingimata vangistuses ära kanda enne seda, kui võidakse otsustada tingimisi vabastamine, ei saa eraldivõetuna kaasa tuua harta artikli 49 lõike 1 teise lause rikkumist.

31

Esitatud küsimus puudutab siiski sellise tingimisi vabastamise korra muudatusi, mis lähevad kaugemale üksnes selle ajavahemiku pikendamisest, millest alates on tingimisi vabastamine võimalik. Nende muudatuste eripära seisneb selles, et nendega seatakse kahtluse alla reegel, mille kohaselt peab tingimisi vabastamine siis, kui pool karistusest on kantud, toimuma automaatselt. Seega asendavad need muudatused selle reegli süsteemiga, mille kohaselt sõltub tingimisi vabastamine esiteks sellest, kas süüdimõistetud isik on ohtlik, mida eriasutus hindab pärast karistuse eelnevalt kindlaks määratud osa ärakandmist, ja teiseks peab see toimuma automaatselt üks aasta enne selle karistuse lõppemist.

32

Selline muudatus toob iseenesest tõepoolest kaasa vangistuses viibimise karmistamise. Nõnda tekitab nimetatud muudatus ebakindlust ajahetke suhtes, millal süüdimõistetu tingimisi vabastatakse, ning võib teatud juhtudel tähendada, et selline vabastamine toimub alles mõistetud karistuse viimasel aastal, samas kui asjasse puutuvate süütegude väidetava toimepanemise ajal kohaldamisele kuulunud korra kohaselt oli sellel isikul kindlus, et tema suhtes kohaldatakse seda korda automaatselt enne viimast aastat.

33

Samas nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 27 ja 29 viidatud kohtupraktikast, et asjaolu, et tingimisi vabastamise korra muudatused toovad kaasa vangistuses viibimise karmistamise, ei tule tingimata käsitada nii, et tegemist on raskema karistuse kohaldamisega harta artikli 49 lõike 1 teise lause tähenduses.

34

See kaalutlus tuleneb sellest, et ühelt poolt eristatakse mõistet „karistus“, mida käsitatakse kui kuulutatud või tõenäoliselt kuulutatavat süüdimõistvat kohtuotsust, ja teiselt poolt mõistet, mis käsitleb karistuse „täideviimise“ või „täitmisele pööramise“ meetmeid. See ei kehti mitte ainult selle ajavahemiku pikendamise kohta, alates millest on tingimisi vabastamine võimalik, vaid ka muude tingimuste muutmise kohta, millest tingimisi vabastamine sõltub, või tingimisi vabastamise otsuse tegemist reguleerivate menetlusnormide muutmise kohta.

35

Seega osas, milles nende muudatustega ei kaotata sisuliselt sellise vabastamise võimalust ega muutu raskemaks karistus, mis oli ette nähtud kõnealuste süütegude väidetava toimepanemise ajal, ei ole nende kohaldamine enne nende jõustumist toime pandud süütegude suhtes harta artikli 49 lõike 1 teise lausega vastuolus.

36

Mis puudutab neist kahest tingimusest esimest, siis tuleb rõhutada, et selline muudatus, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 31, ei too ei seaduse alusel ega praktikas kaasa tingimisi vabastamise võimaluse sisulist kaotamist.

37

Esiteks säilitab selline muudatus nimelt võimaluse, et süüdimõistetud isiku tingimisi vabastamise otsus tehakse süüdimõistetu ohtlikkusele antud hinnangu alusel siis, kui on möödunud asjakohaste riigisiseste õigusnormide kohaselt ette nähtud pikkusega vangistusaeg, mis on tingimisi vabastamise eelduseks.

38

Sellega seoses ei nähtu Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et tingimisi vabastamise nõukogu liikmete pädevuse teostamine võiks praktikas viia sellise vabastamise võimaluse kaotamiseni põhjusel, et puuduvad piisavad menetluslikud tagatised, sealhulgas tingimisi vabastamise taotluste läbivaatamise tähtaja osas.

39

Teiseks peab pärast sellist muudatust, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 31, tingimisi vabastamine igal juhul toimuma automaatselt üks aasta enne mõistetud karistuse lõppemist, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et see karistus tuleb nüüd süstemaatiliselt täies ulatuses vangistuses ära kanda.

40

Mis puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 35 nimetatud teist tingimust, siis ei ilmne, et selline muudatus, nagu on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 31, kuuluks selliste meetmete kogumisse, mis karmistavad algul ette nähtud karistuse olemust.

41

Sellega seoses tuleb märkida, et selline muudatus ei pikenda süüteo eest ette nähtud kindla tähtajaga vangistuse maksimaalset kestust, mille täideviimine kuulub kõnealusest muudatusest tuleneva tingimisi vabastamise korra alla. Lisaks nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasjas kõne all olevatest süütegudest esimese eest ette nähtud karistuse maksimaalseks kestuseks jäi endiselt kümme aastat.

42

Kriminaalkohtu mõistetud vangistuse pikkus oleks aga nii viimati nimetatud korra kui ka kõnealuste süütegude väidetava toimepanemise ajal kehtinud tingimisi vabastamise reeglite puhul maksimaalne aeg, mille jooksul võib süüdimõistetud isikut lõpuks vangistuses hoida.

43

Esitatud küsimuses silmas peetud mõlemad tingimisi vabastamise korrad näevad nimelt ette võimaluse, et tingimisi vabastatud isik võidakse süüdimõistva otsusega kindlaks määratud vangistuse kestuse ajaks uuesti vangistada, kui isiku käitumise tõttu on tingimisi kohaldamata jäetud karistuse täitmisele pööramine põhjendatud. Kumbki neist kordadest ei taga seega, et see isik jääb kriminaalkohtu poolt mõistetud vangistuse ajast eelnevalt kindlaks määratud osaks vabadusse.

44

Lisaks, mis puudutab tingimisi vabastamise tingimusi, mis tulenevad sellisest muudatusest, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 31, siis on süüdimõistetu ohtlikkusel põhinev kriteerium, mida hinnatakse võimaliku tingimisi vabastamise ajal, vangistuspoliitika tavapärane kriteerium, nagu märkis kohtujurist on oma ettepaneku punktis 96. Kuna selline kriteerium eeldab süüdimõistetu prognoositava käitumise tulevikku suunatud hinnangut, võttes arvesse tema olukorda pärast seda, kui ta on ära kandnud olulise osa oma vangistusest, siis on tegu teistsuguse hinnanguga kui see, mis anti algul tema süüdimõistmise ajal, ja on seega seotud karistuse täideviimisega.

45

Sellega seoses ei nähtu Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et tingimisi vabastamise nõukogu liikmetel oleks täielik diskretsioon, mis ületaks kaalutlusõigust, mis on seotud eelkõige süüdimõistetu ohtlikkuse hindamisega pärast seda, kui ta on olulise osa oma vangistusest ära kandnud. Eelkõige ei nähtu toimikust, et selle nõukogu liikmed võiksid tugineda sellest hinnangust sõltumatutele kriminaalpoliitilistele kaalutlustele.

46

Neil tingimustel ei saa asjaolust, et sellised tingimisi vabastamise korra muudatused, nagu on kõne all põhikohtuasjas, puudutavad üksnes teatavaid süüdimõistetute kategooriaid, ega nende muudatuste aluseks olevatest põhjendustest järeldada, et need muudatused ei ole kooskõlas harta artikli 49 lõike 1 teise lausega. Nimelt ei mõjuta see asjaolu ja need põhjendused nende muudatuste mõju nimetatud isikute objektiivsele olukorrale, mistõttu ei saa need iseenesest viia järelduseni, et nende muudatustega kaasneb nimetatud isikutele raskema karistuse kohaldamine.

47

Kõike eeltoodut arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et harta artikli 49 lõike 1 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et raskema karistuse kohaldamisega ei ole tegemist siis, kui isiku suhtes, kellele on mõistetud kindla tähtajaga vangistus, kohaldatakse korda, mis näeb ette, et see isik peab enne tingimisi vabastamist ära kandma vähemalt kaks kolmandikku vangistuse kindlaks määratud kestusest, et selline vabastamine sõltub sellest, kas eriasutus leiab, et kõnealuse isiku jätkuv vangistuses hoidmine ei ole ühiskonna kaitseks enam vajalik, ja et sama isik vabastatakse tingimata tingimisi üks aasta enne mõistetud karistuse lõppemist, samas kui asjasse puutuvate süütegude väidetava toimepanemise ajal kohaldamisele kuulunud õigusnormide kohaselt oleks see isik tulnud automaatselt tingimisi vabastada pärast sellest karistusest poole ärakandmist.

48

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 49 lõike 1 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et raskema karistuse kohaldamisega ei ole tegemist siis, kui isiku suhtes, kellele on mõistetud kindla tähtajaga vangistus, kohaldatakse korda, mis näeb ette, et see isik peab enne tingimisi vabastamist ära kandma vähemalt kaks kolmandikku vangistuse kindlaks määratud kestusest, et selline vabastamine sõltub sellest, kas eriasutus leiab, et kõnealuse isiku jätkuv vangistuses hoidmine ei ole ühiskonna kaitseks enam vajalik, ja et sama isik vabastatakse tingimata tingimisi üks aasta enne mõistetud karistuse lõppemist, samas kui asjasse puutuvate süütegude väidetava toimepanemise ajal kohaldamisele kuulunud õigusnormide kohaselt oleks see isik tulnud automaatselt tingimisi vabastada pärast sellest karistusest poole ärakandmist.